Ervin Abel. Siin ma olen. by Menu Kirjastus OÜ

Ervin Abel.

Siin ma olen

Kirsti Vaink端la

Ervin Abel.

Siin ma olen

Autor Kirsti Vainküla Fotod ERR arhiiv, Tallinnfilm, erakogud Toimetajad Esta Härm, Katrin Streimann Kujundaja Külli Kuusik ©Menu Kirjastus Kõik õigused kaitstud Trükk Tallinna Raamatutrükikoda ISBN 9789949904907

Raamat on koostatud meenutuste ja mälestuste põhjal, mida jagasid Hillar Abel, Tiina Abel, Tamara Abel, Kersti Israel, Margus Abel, Kalju Haan, Jaanus Orgulas, Arvo Kruusement, Eva Klink, Olev Kitsas, Kalju Karask, Hans ja Vaike Hindpere, Toivo Tootsen, Priit Aimla, Silvia Tammik, Astrid Lepa, Inna Taarna, Väino Puura, Peeter Peetsalu, Mart Siilmann, Toomas Joamets, Erich Jaansoo, Jüri Lott, Rein Leet, Nikolai Kristoffel, Silva Tabut, Rein Trummar, Odette Kirss, Enn ja Ene Vetemaa, Ervin Lillepea, Hans Luik, Eino Baskin, Ilmar Kangur, Guido Kangur, Aili Nõmmik, Janne Tüür, Aime Pärna, Vello Räpp, Leida Rammo. Kasutatud on Lia Laatsi intervjuusid autorile aastatel 2000-2001. Tänu kannatlikkuse eest Riigiarhiivi Maneeži tänava uurimissaali arhivaaridele Sirli Paimrele ja Ivi Laumetsale ning Rakvere ajaloolasele Odette Kirsile. Eriline tänu Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi teadurile, teatriloolasele Kalju Haanile.

Ervin Abel.

Siin ma olen

Ervin Abel. Siin ma olen

“Mulle meeldib vaadata inimesi. Inimesi, kes tulevad etendusele. Kes tuleb varakult, kes õigeks ajaks, kes kiirustades viimasel minutil, kes jääb hiljaks, kes ei jõuagi kohale… Viimaseid ma kahjuks ei ole vaadata saanud. Mulle meeldib neid inimesi vaadata sellepärast, et nad tulevad midagi tahtma, midagi saama ja see midagi peab olema minus. Peab olema. See mulle meeldibki.”

Ervin Abel. Siin ma olen

H체vastij채tunaer 6

Ervin Abel. Siin ma olen

Rakvere kultuurimajja kutsutakse kiirabi. Saal on välja müüdud, kuid Ervin Abel pole võimeline lavale astuma. Arstid teevad süsti ning Abel annab etenduse ära. Pisut aeglasemalt ja pikemalt kui muidu, aga saab hakkama. See on ennekuulmatu. Abel, kes pole iialgi sallinud laval viinaaure, kes on võidelnud viimased 25 aastat purjus näitlejatega, saatnud neid ravile nii kolleegi kui ka partorgina, ja nüüd korraga – ise purjus! Asi pole õige. Nooruke lauljatar Silvia Vask hoiab end lavakardinate varju. Pisarad nirisevad takistamatult mööda ta puuderdatud põski. Pole midagi valusamat kui veiderdav koomik, kes sisimas ise valutab. Keegi ei tea veel, et just sellepärast saigi võetud pitsike. Pisike snabilivobski. Et valud kaoks. Muidu ei jaksaks üldse olla. Valud on saatnud Ervinit aastaid. Abikaasa Tamara on palunud, et mees läheks arsti juurde. Aga ei! Ervini põikpäisusega võiks taguda naelu seina. Ta kardab arste. Ta ei lähe. Kohmab vaid jonnakalt, et teab täpselt: tal on sama haigus mis papil, tema isal. Maovähk. Milleks sellise kiire asjaga kiirustada?! Partei algorganisatsiooni sekretärina Filharmoonias kirjutab ta hoopis 17,5

Ervin Abel. Siin ma olen

lehekülge tihedas käekirjas aastaaruannet. Veel on vaja käia ringreisidel kütmata maarahvamajades, esineda raadios, televisioonis. Võidelda nendega, kes tahavad talle igal sammul jalga taha panna… Tal pole aega arsti juurde minna! Tema koht on laval. Pärast kainestavat süsti kisendavad Ervini õrnas, lausa läbipaistvalt kõhnas näos sügavad kortsud valu järele. Publik ei taha midagi näha ja rõkkab omasoodu. See on juba teine naer. Hüvastijätunaer. Ervin Abel on 53aastane, kui ta kuuleb viimast korda oma publiku naeru. See on Varbolas, kus jääb pooleli tema viimane estraadikava Tamaraga – “Naeruravi”. Edasi jätkub hoopis teine ravi. Arstid ja Tamara lepivad kokku, et kaugelearenenud vähist ei räägita. See murraks Ervini liiga vara. Tema puhul ei kehti kamraad Sulev Nõmmiku sõnad “pole vahet, kas surra terve või haigena”. Olgu nii või naa, ikka on liiga vara. Ühel päiksepaistelisel veebruarikuu päeval tundub abikaasa Tamarale, et ei pea enam rääkima ajamääruste keeli. Ervin tõuseb pärast mitmekuist voodislebamist äkki püsti, võtab oma kaks keppi ja kõnnib Sõpruse puiestee poole. Ilm on niisama ere nagu ta kõhn kuju Mustamäe hallide kivimajade vahel. Valdo Pant tavatses Ervini kohta öelda “nahkhiire luukere”. Oleks Pant seal, kordaks ta oma ütlust. Kerge ja peaaegu lendlev Ervin liigub oma valguse poole, kuulsasse Ekstra poodi. Sealt on ta alati oma snabilivobski kätte saanud: leti alt või leti pealt. Tamara ei takista meest, kuna arstid on lubanud kõike. Peaasi et aitaks valude vastu. Ervini enesetunne muutub aga nii heaks, et ta võtab vastu ootamatu pakkumise teha kaasa uuel kontserdil. Jaa, just seda pakkumist on ta oodanud! Tagasi tööle, tagasi lavale! Kontserdipäeva hommikul ei kuula Ervini jalad enam sõna. Valu on tagasi ning tiirutab nagu jonniv kärbes tema kuivetunud keha kohal ja sees. Kuni ühel päeval valu kaob, viies kaasa Ervini ja kõik tema naljad. Alles ta oli. 17 aastat jutti estraadilaval, ühtlaselt ere lõpuni. Eesti suurim koomik, kes tuli ja... jäi. Ehkki estraadikunstil pole teatriajaloos loožikohta, on Ervin Abel seal. Või peaks ütlema – siin ta on.

Ervin Abel. Siin ma olen

Mäesuusasaapad ja ohtlik laine Kui ilmatu hunnik Ameerika humanitaarabi potsatab sõjajärgsesse Rakvere linna, on riiete hulgas ka laviin mäesuusasaapaid. Mida hakata peale jäikade, kohmakate ja raskete saabastega paigas, kus pole mägegi? Kui kooli võimlas peetakse korvpallivõistlust, sajab kleenuke Ervin Abel ühtäkki sisse, hiiglasuured saapad kõhnade koibade otsas. “Aabli-Toddi,” ristivad koolivennad Ervini ringi. Nii jääbki. Armsast ameerikalikust Teddy Bearist saab rakverelik Aabli-Toddi. Muutumismängud on Ervinile eriliselt meeltmööda. Andke vaid karnevale, pidusid ja maskeraade! Antakse. Mõni aeg hiljem peetakse koolis kostüümipidu, saali ilmub tundmatu naisterahvas. Väliselt kolge, kuid see-eest eriti nõtke ja pilkupüüdev. Iga uus naistulija paneb noorsandidel vere kiiremini käima. Tundmatut preilit võetakse järgemööda tantsule, püütakse temaga tutvust teha ja välja kutsuda. Edutult. Naine on karge ja kättesaamatu nagu jäämägi, ühtegi sõna ei ütle… Kui daamike on lasknud poistel end jõuetuks tantsitada, näitab ta oma tõelist palet – see pole keegi muu kui Sibul! Nii kõlab Ervini teine hüüdnimi. Toddi lõksu langenud neli-viis noormeest lahkub seejärel punastades peolt… Tugeva puudrikorra alla peitunud Ervin just seda ootaski. Muidu poleks ta Sibul! See peab ju rabama, pisarateni liigutama, naerma ajama. Ootamatu oskab Ervin olla juba sünnist saati. Ema Meta on päris nõutu, kui ämmaemand teatab talle 8. novembril 1929. aastal Narva Kreenholmi kõrgete lagedega sünnitusmajas, et sündis poiss. Meta on lootnud tüdrukut, võtnud kaasa isegi roosad titeasjad. Hillari-nimeline poeglaps on peres juba olemas. “Teine võiks ikka tütar olla,” on Meta end mõttes sättinud. Klarnetimängija Aleksander Abel on veel ühe pojaga rahul. Kui ta nädal hiljem koos roosasse vatitekki mähitud pambuga mustas taksos istub ja kodu poole sõidab, uurib ta oma noorema poja nägu. Lõual, vasakul pool on vaevumärgatav sünnimärk. On see õnnemärk? Või hiilgava moosekandi märk? See oleks 1902. aastal sündinud Aleksander Abeli, 1. diviisi orkestrandi suurim unistus. Või viitab see märk hoopis, et nooremal pojal on võimatu fantaasia, keeruline noorukiiga ning Eesti suurima komödiandi tulevik?

Ervin Abel. Siin ma olen

Ema Meta.

Isa Aleksander.

Ervin koolipoisina…

… ja mängukaaslastega (esiplaanil). Ervin Abel. Siin ma olen

Ema Meta (1904–1962) ei näe kehva tervise tõttu Ervini elu kõiki muutusi ja edusamme. Seevastu saab ta üsna kohe teada, et teist nii isutut ja püsimatut last annab otsida. Kui Ervin on kahene, suvitavad nad Narva-Jõesuus. Poiss paterdab jalgupidi vees, ema lobiseb sõbrannaga. Järsku lööb suur laine üle pea ja tirib pisipõnni vee alla. Paanikas Meta karjatab: “Kus laps on?” Vette kahlates kumab põhjas tume kogu. Kulub tükk aega, enne kui Ervin taas hingama hakkab. See trauma jätab jälje kogu eluks. Ervin kardab vett. Kõndima õpib Ervin Narva Uusküla linnaosa kahekordses majas, kus perel on kahetoaline üürikorter. 1932. aastal kolib 1. diviisi staap Rakverre, Abelite pere samuti. Vennad Ervin ja Hillar hakkavad vanavanematel Narvas külas käima. Ühel päeval teeb vanaisa midagi sellist, mis lööb poisi pahviks. Ta viib Ervini Narva teatrisse Võitleja, juhatab koguni lava taha. Päeviti töötab vanaisa Kreenholmi tehases, kuid õhtuti teatrigarderoobis. Nähtu neelab Ervini jäägitult. “Mind haaras see lavatagune sagimine, grimeerimine. Kostüümid,” meenutab ta aastaid hiljem keskkonda, kuhu sattus. Mõnikord kaob poiss küll pingiridade vahele ära ning teda peab tükk aega otsima, kuid see-eest pole ühtegi etendust, mis tal nägemata jääks. Ervin on tunnistaja vendade Franz ja Hugo Malmsteni karjääri algusele, rohkem aga vaimustab teda ballett ja eriti Saint-Saënsi muusikale loodud “Luik”. Ta tahab kohe balletitantsijaks saada! Valge pikk öösärk seljas, sirutab poiss enne magamaminekut koivakesi ning tantsib surevat luike. Hapra kondiga lapsele sobib see hästi. Kui eralasteaias hakatakse valmistuma peoks, lunib kolmeaastane Ervin endale rolli. Pika mangumise peale annab kasvataja talle jaaniussi osa. Tehakse usinalt proove ja kui õige päev käes, siis läheb Ervin lavale, väike latern käes. “Mul on selgelt meeles lavale minek ja lavalt tulek,” meenutab Ervin Abel aastakümneid hiljem, “aga et proovid olid toimunud ilma rahvata, lõin esimese korraga kartma. Ütlesin lihtsalt, et ei taha, ja tulin ära. Pärast läksin küll tagasi, aga esinemine läks nutuga pooleks. Pisarad silmas, ei tahtnud ma esinemiskostüümi seljast võtta. Nii väga meeldis mulle see.” Selle kahvatu etteastega surub ta jala jäädavalt teatrimaailma ukse vahele. Koos vanema vennaga mõeldakse välja lavastusi, mida mõne aja pärast

Ervin Abel. Siin ma olen

näevad ka peretuttavad. Sirgudes võtab Ervin suviti poisid kokku ja korraldab Narva-Jõesuu puhkekodu söögisaalis esinemisi. Puhkajatele esitatakse laule, pantomiimi ja sketše. Ervin ja Hillar hakkavad varakult käima kodutänava baptistipalvemaja pühapäevakoolis. Seal on poistel väga lõbus, kuna laulud on kaasakiskuvad. * Teatrigeen on Abelite suguvõsas täiesti olemas. Ervini vanaema õe tütrepoeg Ilmar Kangur on tulevase näitleja Guido Kanguri isa. Ervin ja ta vanem vend Hillar on suviti vanaema juures Narvas Kesk-Aguli tänaval. Aeg-ajalt käib seal vanatädil külas Ilmar, kel on tänini meeles, kuidas vennad Abelid teda nöökisid. Kord annab vanaema poistele raha, et mingu ostku jäätist. Ervin ja Hillar ostavad endale kõrge mütsiga vahvlijäätised, kuid Ilmarile pistavad pihku ainult vahvlitorbiku. Ervin manitseb endast neli aastat nooremat Ilmarit, et nii väike laps ei tohigi jäätist süüa. Mõni aeg hiljem on Ervinil õhupüss. Seda mangub Ilmar enda kätte nii kaua, kuni Ervin talle kogemata säärde tulistab. Juba lapsena on Ervin ja Hillar usinad kalamehed. Ilmar vaatab aknal, kuidas vennad suveõhtul aias mulla seest ussikesi otsivad. Vanatädi Friida ei luba mullaste jalgadega poisse tuppa, vaid käsutab pesema. Ervin ja Hillar nühivad põlved puhaks. Käib küll!

Kooljaluu ja klaveripomm Kooliteed alustab Ervin Rakvere 3. algkoolis. Sirge tukaga poiss ei torka silma. “Ta oli väga tagasihoidlik,” meenutab klassivend Toomas Lepiksaar. Kui vanem vend Hillar teeb koolitükid heameelega ära, siis Ervinit peab tagant sundima. Hiilgava naljasoonega orkestrant Aleksander Abel näitab poegade koolitamisel üles karmust ja järjekindlust. Isa käsib mõlemal pojal harjutada ilukirja ning pisimagi tindipleki puhul tuleb ümber kirjutada kogu leht. Rahulikuma olemisega Hillar kuulab sõna, Ervin mitte. Ta on rahutu, kiikab aina õue poole ja eelistab õppimise asemel poistekambas ringi liduda.

Ervin Abel. Siin ma olen

Ervin Abel keskkooli p채evil koolikaaslastega.

Ervin Abel. Siin ma olen

Ervin Abel 1. klassi pildil Rakvere 3. algkoolis (istub esireas, vasakult teine).

Selles peres maksab isa sõna. Ka karistamine on tema õlul. Kui vaja, annab ta rihma, põhiliselt saab koosa vanem vend. “Sina oled vanem, pead ka targem olema!” põhjendab isa, kellel on aega poistega tegeleda. Hommikul käib ta diviisis ametis, keskpäevast on juba kodus ja alustab klarneti harjutamist. “Hulluks võib minna!” hädaldab Meta teinekord, sest kahetoalises korteris on raske leida muusikavaba aega või kohta. Pühendunud koduperenaisena ei luba ta endale kunagi kõrgendatud hääletooni, vähemalt poiste kuuldes mitte. Meta ei talu suuri seltskondi ning eelistab kodu ja vaikust. Ervin Abel. Siin ma olen

Eelkõige valmistab emale meelehärmi, et Ervin on niru söömaga. “Natuke veel,” anub ta poega, kui see laua taga niheleb. Ervini söögiajad venivad mitmekümne minuti pikkuseks ja lõpevad peaaegu alati poisi pisaratega. Kui ema palvetest jääb väheks, siis jätkab isa. Tema ei luba enne lauast lahkuda, kui taldrik tühi. Kaheksa-aastase Ervini kätte satub Oskar Lutsu romaan “Kevade”. Esimese klassi õpilane vaimustub raamatust nii, et pöörab kogu elu Paunvereks. Piiramatu fantaasiaga poiss samastab end Tootsiga: isegi supikontide seast otsib ta kooljaluud. Kardinapuust valmistab ta ahjuroobi, lambikuplist maakera. Et värvilise jeekimimaski mõju teada saada, eputab ta ühel õhtul õues majanaabrite ees seni, kuni isa selle ära võtab. “Ma sulle teen kirjut maski!” noomib isa. Ervini Tootsi-ajastu jätkub hoolimata kõigest. Ta püüab kinni naabri kassi Norri ning ristib ta ajutiselt koerapoeg Pitsuks. Kahjuks ei püsi hirmunud kass põues, küünistab ja sipleb. Ervin nimetab ta suure vihaga ümber hoopis Raja Teeleks – kass on niisama isekas ja turtsakas! Kui Tootsi elu saab hekseldatud, näitleb Ervin läbi kogu raamatu: kord on ta Arno, siis Kuslap, siis Tõnisson. Viimase juures häirib teda söömine, sellest Ervin loobub. Saatuse irooniana on punapäine keelekandja Kiir ainus, keda Ervin ei salli. Kui ta läheb hoovis mõne sõbraga tülli, siis nimetab ta kaaslast pahameeles Kiireks, kelle kallal võib keelt teritada ja tootsilikku teravmeelsust tarvitada. “Mina ei sallinud Jorh Aadnieli silmaotsaski,” meenutab Ervin Abel hiljem. “Meil oli kodus üks punase varrega põrandahari, andsin sellele harjale Kiire osa ja tegin temaga kõik tembud läbi, isegi rohkem, kui autoril oli ette nähtud. Tollal ma muidugi Kiirt ei sallinud, kuid hiljem pidin seda punapead armastama hakkama. /–/ Kannatasin tükk aega suure pettumuse all, et Aadniel jutustuse lõpul terve nahaga pääses!” Spordist vaimustudes alustab Ervin poksitreeninguid. Kui ta oma pinginaabri ringis pikali lööb, hakkab aga sõbrast nii hale, et ta otsustab asja edaspidi kaugelt vaadata. Kui Ervin saab kümneseks, avastab isa, et poisil on absoluutne kuulmine. “Sellist poissi peab arendama!” Isa laseb tuua koju kergelt pruugitud tiib-

Ervin Abel. Siin ma olen

klaveri. Pähklikarva pill võtab enda alla enamiku elutoast. Naiskoduõpetaja peab noodid selgeks tegema mõlemale vennale, kes liiguvad pilli poole venides ja vastutahtsi. Lõputu piin! 1941. aastal kukub nende Seminari tänava maja nurka mürsk, tabades täpselt pilli. Koivad püsti, lebab klaver lõhkisena seina ääres. Sellega lõpevad Abeli-poiste klaveriõpingud. Pere kolib Võidu tänavale kolmekordsesse kivitrepikojaga majja. Avaras korteris on vannituba ning kõik mugavused. Ootamatult haigestub 38aastane ema kollatõppe. See omakorda toob kaasa teisi tõbesid, mis nõrgestavad organismi. Napilt 40aastasena saab Meta insuldi, mis tähendab osalist halvatust elu lõpuni. Eesti Draamateatris säilinud elulookirjelduses on Ervin 1953. aastal oma käega kirjutanud: “Isa töötas kohvikus Moela, 1943. aastal vend läks metsa, kus varjas ennast kuni nõukogude vägede vabastamiseni. Ema on arstide poolt tunnistatud invaliidiks.” Kui Hillar kuuleb, mida Ervin on tema kohta kirjutanud, puhkeb ta naerma: “Püha taevas! Ma pole iialgi metsa läinud, olin ju hoopis Saksa sõjaväes. Küllap ta kirjutas seda sellepärast, et näidata: peres on kõik puhtad poisid.”

Kruusemendi Arvo ja sada muna 1944. aasta alguses on rindejoon Narva taga ning Saksa sõjaväe haiglad hõivavad Rakveres kõik koolimajad. Ervin on lõpetanud 1943. aastal 4. algkooli ning asunud õppima Rakvere 1. gümnaasiumi. Õppimisest ei tule midagi välja. Kõik Rakvere koolid koondatakse ühte, Tartu tänava koolimajja. Alguses õpivad lapsed neli tundi, siis toimuvad koolitunnid üle päeva ja lõpuks jäetakse kõik koolist koju. Linnapoiss Ervinile on see eriliselt meelt mööda! Sõja ajal keedab ta külapoistega koos sõjaväelastele puskarit. Selle eest saab vastutasuks šokolaadi. Kambakesi käiakse vähke püüdmas. Vähid on rammusad, sõdurite laibad hulbivad vees. Pomme visatakse ka Rakverre ning Abelite pere pageb talve hakul sõja eest Laanemõisa tallu, seitse kilomeetrit Kadrina poole. Maali Embergi talu ühte otsa asuvad elama teismeline Ervin koos ema, isa ja vanaisaga, vend Hillar on juba Saksa sõjaväes. Mõne kilomeetri kaugusel elab tulevase filmimehe Arvo Kruusemendi pere. Arvo isa on teeninud nii tsaariarmees kui ka Saksa sõjaväes. Nad leia-

Ervin Abel. Siin ma olen

vad Abelite perepeaga kohe ühise keele. Lisaks on Kruusementidel raadio, mida Aleksander kuulamas käib. Kui ta end üle põllu minema sätib, siis võtab ta mõnikord Ervini kaasa. “Ervini isa oli nii suure koomikuandega, et poeg jäi talle kõvasti alla. Kõige rohkem meeldis Aleksandrile aasida oma kaasat Metat. Naine tuli talle alati mõne aja pärast järele, vaatas, et mees liiga kauaks ei jääks. Meta tegi küll veidi solvunud nägu, kuid Aleksander oskas pöörata iga asja naljaks. Nalju tuli tal nagu käisest, mina naersin alati, silmad märjad,” räägib Arvo Kruusement. Aleksander mängib Rakvere omakaitse orkestris klarnetit ja kutsub Arvo sinna pillimeheks. Ta müüb poisile saja kanamuna eest klarneti. Pill on küll pisut pruugitud ning klapid kipuvad kriuksuma. “Sa sülita natuke vahele,” õpetab Aleksander. Arvo võtab nippi kuulda. Koos käiakse Rakvere sõjaväekalmistul Saksa ohvitsere matmas. Ikka Aleksander Abel ees ja orkester järel. Ervin on 14 ja Arvo aasta vanem, kui Embergi Maali palub poistel heinu vedada. On märtsikuu, päike ergab valusalt ning jõeäärsel luhal sagib palju linde. Arvo ei jõua ära imestada, kui Ervin ilmub kohale nagu kergats: jalas peened kintspüksid, villased sukad ja saapad. “Hea küll, linnapoiss ju,” lepib Arvo ja võtab raskema töö enda peale. Ta hangub heina reele, kõhn ja vibalik Ervin tallab kuhja otsas. Poisid seovad koorma nööriga kinni ning hakkavad tagasi liikuma. Arvo Kruusement: “Küsisin Ervinilt, kas teeme sõitu ka, ohjad olid tema käes. Ervin oli kohe nõus! Hakkasime minema, ja korraga viskas meie heinakoorma lumme laiali – puujuurikas jäi ette. Ajasime ree püsti, sumasime sügavas lumes ja Ervin ütles: “Ei see põllumehe amet ole ikka midagi…” Natukese aja pärast istusime jälle heinakoorma otsa. Ma siis küsisin, kelleks ta tahab saada. Ervin vaatas päikesesse, see oli ikka väga ere, kissitas silmi ja ütles: “Ma tahaks näitlejaks!”” 1944. aasta sügisel jätkab Ervin õppetööd Rakvere keskkoolis. Kõigest mõni kuu hiljem kutsub Rakvere teatri kunstiline juht Jullo Talpsepp 15aastase koolipoisi oma jutule. Kas Ervin oleks nõus mängima Marcel Pagnoli komöödias “Eluaabits” härra Topaze’i üht õpilast? Muidugi on! Seni on Ervin saanud näidata oma annet pidudel ja kooli isetegevusringides. Kohalik ajaleht Viru Sõna kirjutab 6. veebruaril 1945: “Humoorikate riimidega lõbustas õpilane Abel teadustajana.”

Ervin Abel. Siin ma olen

3. märtsil esietendubki “Eluaabits” Rakvere teatris. Ervin Abel on jõudnud kutselise teatri lavale. Teda kisub aga ikka sekelduste poole. Pärast sõda on Rakveres kaks poistekampa: ajalehe- ja jaamapoisid. Ehkki Ervin pole üks ega teine, hangib ta ühelt kambajõmmilt püstoli FN 635 ja proovib selle kohe ära, tabades kogemata koera. Asja hakkab uurima miilits, kuid isa Aleksander paneb tutvused mängu ning päästab poja naha.

Ervin, mis sinust saab? 1946. aasta 1. septembril astub Rakvere Eesti Keskkooli 9.a klassi uus õpilane Rein Trummar, kes valib istumiseks keskmise rea viimase pingi. Uustulnukat seiratakse altkulmu. Koos koolikella helinaga paiskub lahti klassiuks ja sisse silkab vibalik noorsand. “Näe, Sibul tuli, Sibul…” hõiguvad õpilased läbisegi ning Sibulaks hüütu potsatab Reinu kõrvale. “Abel,” tutvustab kiitsakas end. Rein aga ei kuule kordagi, et keegi hüüaks tema pinginaabrit õige nimega. Ikka ja ainult Sibul. “Haruharva juhtus, kui Ervin jõudis klassi enne kella. Ta jõudis kooli kas vahetult enne kellahelinat või selle ajal. Ta portfell oli pungil täis raamatuid ja vihikuid. Ega ta kodus seda kotti avanud… Kui ta kooli jõudis ja istuma potsatas, küsis kohe: “Näita matemaatikavihikut!” Kirjutas ruttu maha ja kui oli tehtud, siis ega ta vakka jäänud. Kogu aeg oli vaja millegagi tegeleda. Juttu ajada või torkida või näpistada!” meenutab Rein. Ehkki Rein on pigem tagasihoidlik, juhtub üsna tihti, et pinginaabrid satuvad koos nurka. Ajalootundi kuulavad nad enamasti püsti seistes, teine teisel pool tahvlit, nägu klassi poole. “Ervin oli üle kooli poiss, väga populaarne, tegi marudaid tükke. Ja kui sa oskad veel näidelda, siis sa kujunedki populaarseks,” leiab koolivend Nikolai Kristoffel. Vaatamata õpiraskustele astub Ervin samal aastal kommunistlikuks nooreks ning ta valitakse kooli algorganisatsiooni sekretäriks. See ametikoht annab võimaluse veel rohkem viilida. Pahatihti jõuab ta kohale kas suure hilinemisega või alles tunni lõpus. Eriti puudutab see matemaatikatunde, mida ta ei salli.

Ervin Abel. Siin ma olen

“Kus te olite?” paugub matemaatikaõpetaja. “Ma ei saa rääkida…” ütleb Ervin. “Mis tähendab – ei saa rääkida?” “No ma... ei saa.” “Mis see tähendab?” “Ma pidin käima valges majas,” poetab Ervin. Rakveres kutsutakse nii Virumaa julgeolekukomiteed. Valge maja naljad on laialt käibel. Hiljuti on ilmunud ajalehes artikkel Felix Moorist, kes andis ebamugavale küsimusele samasuguse vastuse. Kas Ervin on seda lugu lugenud? Ent õpetaja pahameel kaob ja ta kohmab oma valulapsele vaikselt: “Siis oleks pidanud sellest varem rääkima!” Samal ajal õpib Rein järele tegema Ervini ema allkirja, mida ta oskab kirjutada tänase päevani, kas või une pealt. Ervin saab suureks sõbraks paralleelklassivennaga, kes on äsja kolinud Rakverre. See on tulevane helilooja Hans Hindpere. Koos hakkavad nad pidudel esitama sketše: Hans mängib klaverit ja Ervin teeb stseenikesi. “Ta ütles ikka: vaata, Hans, siin mängi õrnalt, aga siin, ma olen tige, põruta nii, et...” meenutab Hans Hindpere. Sõbrad teevad proove öösiti, sest siis on koolimaja vaikne. Kui Ervin hommikuti kooli ei jõua, noogutavad õpetajad üksteisele: “Ju on koolipidu tulemas!” Koomilise tegelasena jääb Ervin silma ka Rakvere hinnatud muusikaõpetajale Jaan Pakule, kelle soovitusel võtab Rakvere teatri näitleja ning Narva teatri kunagine alustaja August Lääne lavastada opereti “Geiša”. Tükis on hiinlase roll ning Pakk usub, et seda võiks mängida Ervin. Ladina keele õpetaja Kristoffel on hoopis teist meelt. “Kes selles tsirkuses kaasa teeb, saab ladina keele hindeks kahe,” hoiatab ta. See jutt paneb Ervini mõtlema. Kaaslaste naerutamises on ta jõudnud meistriklassi, õppimises aga mitte. 9. klassi tunnistusel on matemaatika hinne kaks. Kas veel üks kaks tähendaks suvetööd? Jaan Pakk ei soovi riskida. Jõutakse kavala kokkuleppeni, et tükk tuuakse välja suvel, pärast kooli. See innustab Ervinit, kuna ta saab kooliasjad korda ega pea järeleksamit tegema. “Geiša” esietendub Rakvere teatris 1947. aasta 11. juunil ning 17aastane Ervin mängib nii, et koolivend Arvo Kruusement imetleb isegi 62 aastat hil-

Ervin Abel. Siin ma olen

Ervin vend Hillariga.

Keskkooli ees (Ervin keskel)â&#x20AC;Ś

â&#x20AC;Ś ja klassis (Ervin vasakult esimene).

Ervin Abel. Siin ma olen

jem: “Ervin lahendas rolli lummavalt: ise kõhn ja kõrendik, kuid tegi sügavat bassihäält!” “Seda etendust ma nägin ja see oli tõesti suurepärane. Ervin Abel vana teemajapidajana oli väljapaistvalt hea esitus,” meenutab kooliõde Odette Kirss. Kohalik ajaleht kirjutab: “Mitte lõppedatahtev aplaus ja rohked lilled andsid parima tunnustuse publiku hinnangust tehtud tööle. Üksikesinejatest suutis suurepäraselt elava kuju anda Ervin Abeli hiina teemaja pidaja.” 10. klassi alguses laulab kogu kool: “Tšong hiina, tšong hiina nagassaki.” Ervini suvine menu on kõigil meeles, kuid pahandus ei lase end kaua oodata. Ervin on hakanud suitsetama, jääb ka kohe vahele ning õppenõukogu koosolek teeb talle hoiatuse. Ta võõrdub koolist üha rohkem. Kui õpetaja on tahvli poole näoga, siis hiilivad poisid salaja klassist välja, Ervin muidugi mõista ka. “Viilija vend oli. Teda vedas ikka teatri ja viguri poole,” meenutab Arvo Kruusement. Ühel päeval ilmub Ervin pinginaaber Reinu juurde ja küsib, ega see tahaks osta kahasse külgkorviga mootorratast Zündapp. “Kord on ratas sinu käes, siis jälle mõnda aega minu käes…” selgitab Ervin õhinal. Reinule mõte meeldib – küll sellega oleks mõnus kartulikotte põllult ära tuua… “Mis see maksab?” uurib ta ääri-veeri. “Pool siga ja puud võid,” teatab Ervin. Toiduga on sel ajal raske, kuid Rein läheb koju ja räägib asjast ka emale. Niisugune idee ajab ema endast välja: “Kui sa pole siiamaani vitsu saanud, siis nüüd sellise jutu peale peaksid küll saama!” Rattaplaan jääb katki. Ervinil kuhjuvad võlgnevused, ta hoiab koolitööst kõrvale ning puudub palju. Kas kehva tervise või olematu õppeedukuse tõttu teeb Ervin kooliga ootamatult lõpparve. 28. detsembril 1947. aastal toimuv õppenõukogu koosolek vabastab Ervini edasisest koolitööst arstitõendi alusel. Kümnendat klassi 18aastaseks saanud Ervin ei lõpeta. Pinginaaber Rein Trummar ei mäleta, et Ervinil oleks tervisega midagi lahti olnud. “See oli vanematele kaunis kurb fakt. Oli pärastsõjaaegne olukord, elu oli raske, sissetulekud väiksed, igal õhtul olid elektrikatkestused, tattnina valgusel käis elu. Juttu oli õhtukoolist, aga kas ta sinna läks või ei, seda ma ei

Ervin Abel. Siin ma olen

tea. Samuti ei tea ma, kas need kopsud tal ikka haiged olid,” räägib vend Hillar Abel. Ehkki Rakveres tegutsevad nii õhtukool kui ka töölisnoorte keskkool, läheb Ervin hoopis tööle. Esimeseks töökohaks saab kangapood. Hoogsa juuksetukaga särav poesell jääb silma ka tüdrukutele ning ema ja isa vaatavad küsivalt teineteise otsa: kuhu see eluke Ervini viib. Koolis ta enam ei käi, tüdrukud poevad külje alla, töö ka justkui selline… Lisaks kimbutab Ervinit sõjavägi. Ervin võetakse sõjakomissariaadis arvele ja määratakse teise kategooriasse. Koosseis: sõdur; auaste: reamees. Sõjaväe eriala nr 133. Kuhugi väeossa arvatud? “Ei. Arvestatud reservi. Terve.” Ühel kevadpäeval astuvad uksest sisse Arvo Kruusement ja Jaanus Orgulas, kes tulevad otse Moskvast, teatriinstituudist. Arvo Kruusement: “Meil oli Moskvasse stuudiosse täiendust vaja. Palju oli väljalangenuid. Jaanus Orgulas küsis, kas ma ei tea kedagi andekat. Me ei tahtnud juhuslikke kundesid, vaid kindla peale neid, kellel on annet. Vastasin, et mul on üks, aga kas ta keskkooligi on lõpetanud… Teadsin, et ega ta lõpetaks seda nagunii. Aga väga andekas, meie perekonnatuttav, üks Abel. Ervin. Rakveres. Orgulas jäi mõttesse. Kas olen laval ka näinud? Ütlesin, et korra nägin, selline hästi peenike poiss, aga paksu häälega. See jutt Orgulasele meeldis ja sõitsimegi Rakverre. Andsime ukse taga kella. Avas Ervini isa. Rääkisin ära, milles asi. Isale meeldis mõte, et Ervin saaks teatrikooli.” Hillar Abel: “See oli Ervini õnn, et Kruusement viis ta Moskvasse. Tal oli kaks võimalust: kas ta läheb raisku või Moskvasse. Ta läks Moskvasse.” Vahetult enne kooli kutsub Ervin vanatädi tütrepoja Ilmari kaasa ning nad lähevad Narva teatrist tuttava näitleja Hugo Malmsteni käest nõuandeid saama. On soe suvepäev, kui noormehed annavad ühe Kadrioru ukse taga kella. Ervin loeb vanameistrile paar luuletust ette. Too julgustab igati. Sügisel sõidab Ervin Moskvasse. Laulab rongis koos Kaljo Kiisa ja Arvo Kruusemendiga kolmel häälel “Õrnpunaseid purjeid”. Ees ootab GITIS ehk Moskva Riikliku Lunatšarski-nimelise Teatriinstituudi esimene ja ainsaks jäänud Eesti stuudio. Aasta on 1949.

Ervin Abel. Siin ma olen

1949–1953. Moskva. Armastus ja äädikas 24

Ervin Abel. Siin ma olen

Ehkki 19aastasel Ervinil pole keskkooli lõputunnistust, saab temast kohe teise kursuse üliõpilane. Ta on 184 sentimeetrit pikk, kannab jalatseid number 42. Vanaaegsel põiktänaval Sobinovski 4 asuvas teatriinstituudis õpivad teatriteadlased, lavastajad, ooperirežissöörid ja näitlejad – kokku 500 tudengit ja rohkem kui 40 keelt. Eesti stuudio üldjuht on professor Ilja Sudakov. Nii tema kui ka õpetajad Ossip Abdulov, Aleksander Anders ja Jossif Rajevski on Stanislavski õpilased. Kool asub ühiselamust pooletunnise trammisõidu kaugusel.

Mootorratas ja rahajanu Õppeaasta algab kohustusliku täisaunaga, ilma selleta ei anta ühiselamus voodipesugi. Ühes toas elab 13 noormeest. Vaheldumisi raudsäng, öökapp, raudsäng… Toad on köetud nii palavaks, et aknad on kogu aeg lahti. Kehtib reegel, et sihvkakoori ei tohi maha loopida. Ervin ei mõista Vene kombeid: miks peaks keegi nii käituma? Miks ülepea peaks sööma päevalilleseemneid, kui need ei täida kõhtu? Vaatamata stipendiumile valmistab talle muret pidev rahapuudus. Sellest pääsemiseks mõtleb Ervin välja mitmesuguseid skeeme. Teatriteadust õppiv Hans Luik on autohuviline noormees. “Mul on DKW müüa, odavalt annan ära,” pakub Ervin. Hans kuulab suure huviga. See on Saksa auto, vineerkerega. “Millal kätte saan?” küsib ta. “Näärivaheajal toon ära,” lubab Ervin. Hans on nõus ja hakkab igakuisest stipendiumist jao kaupa maksma. Auto nimel tasub kõhu kõrvalt kokku hoida. Nääride ajal ootab ta Tartu lähedal kodus pikisilmi Ervinit ja eelkõige autot. Ei saabu kumbagi. Hans Luik: “Moskvas tagasi, küsisin Ervinilt, miks ta ei toonud autot. Ta vastas, et ah, läks rikki. Et kevadel toob. Kaljo Kiisk kuulis seda juttu pealt ja imestas, mis autost käib jutt. Ervinil polnud elu sees jalgratastki olnud. Küsisin raha tagasi. Selgus, et Ervin oli ostnud jahipüssi, käis sellega Moskva taga vareseid laskmas. Õnneks Kiisk, kes oli komsorg, tuli mulle appi. Varitsesime Ervinit stipipäeval kassa juures ja nii saime raha kätte.” Abeli parimaks sõbraks Moskvas saab Olev Kitsas, kes tundub olevat teh-

Ervin Abel. Siin ma olen

Stuudiokaaslastega Moskvas, vasakult: Erich Jaansoo, Ervin Abel, leedulane Laimonas Noreika, Karin Sepre, Virve Aruoja, Kaljo Kiisk, Leili Bluumer.

Ervin Abel. Siin ma olen

nikahuviline noormees. Ervin pakub talle müüa... mootorratast. Ja pakub kohe välja, et maksta võib ka jao kaupa. “Kevadel saad ratta kätte,” lubab Ervin. Olev hakkabki kõvasti maksma: korraga neljandiku stipendiumist! Mõne aja pärast kuuleb sõber, et Ervin müüb Hans Luigele ka autot. Kuidas tal nii palju tehnikat olla saab? Olev Kitsas: “Hakkasin asja uurima ja küsisin, kas see mootorratas on 350või 125kuubikuline. Ervin vastas, et jah… Lihtsalt nii ütleski: jah. Kui ma edasi uurisin, kas on Moskva või Iž, siis ta ütles, et on Iž 350, aga see ei klapi ju – just Iž oli 125kuubikuline. Jätsin osamaksu maksmata. Mõtlesin, et lähen suvel Rakverre vaatama ja eks siis maksan edasi. Ervinil hakkas vist süda valutama. Kutsus, et lähme teeme väiksed tropid. Ühiselamu õuel oli baar. Tegime seal poti õlut. Järgmisel hommikul oli minu kord välja teha. Ülejärgmisel hommikul oli jälle Ervini kord… Nii me jõime pool aastat, kuni avastasime ühel päeval, et vaja õppima hakata, eksamid tulekul. Jätsime joomise maha. Mina läksin piima peale ja Ervin läks äädika peale.” Ükskord hiljem tahab Ervin Oleviga veel äri teha: pakub julgeolekuagendi kohta, et sealt saab raha. Olev ei tea tänini, kas Ervin tegi nalja või mitte. Sama jutuga läheneb Ervin ka Hans Luigele, kes samuti ei oska arvata, mis asju Ervin õigupoolest ajab. Kas ta käis tõesti Virumaa julgeolekumajas, kui hilines matemaatikatundi? Need naljad on ohtlikud. Kursusevend Arvo Kruusement peetakse Moskvas spiooni pähe kinni, kuna ta kannab läikivaid musti ohvitserisäärikuid. Pärast pikka seletamist lastakse ta küll vabaks, kuid saapad kästakse ära visata. Arvo Kruusement: “Kuidas ma sellised väärt jalavarjud ära viskan, kui sõbral jalad alatasa külmetavad? Andsin saapad Ervinile. Et mitte silma torgata, tõmbas ta püksisääred saabaste peale ja kandis säärikud kevadeks nõnda läbi, et tallad olid täitsa lahti. Ervini isa lasi need suvel nii hästi ära parandada, et sain tagasi korralike taldadega jalavarjud.” Käimist on palju. Üliõpilased on igapäevased külalised Suures Teatris, Kunstiteatris ja Väikeses Teatris. Õhatakse Tretjakovi galeriis, üle vaadatakse Punase väljaku pidupäevad ja isegi tribüünil seisev Stalin.

Matemaatikat ei olegi! Asi on naljast kaugel, avastab Ervin Abel, kui vaatab õppeplaani. Kõik ai-

Ervin Abel. Siin ma olen

ned peale erialatunni on vene keeles. Paraku on Ervini vene keel nii kehv, et teinekord ei saa ta täpselt arugi, mida temalt nõutakse. Ta naerab kursuseõe üle, kes tuubib kogu materjali pähe. Kui segamini läheb, siis alustab uuesti. Ervin ei näe sellisel mehaanilisel õppimisel mõtet. Õppeprogramm on raske. Ervinil pole õppimisharjumust ega keskkooli lõputunnistustki. See tähendab topeltkoormust, kuna siniste kaantega diplomi saavad vaid need, kes omandavad ka keskhariduse. Et teistele järele jõuda, on vaja kõvasti pingutada. Kui kursusekaaslased patseerivad mööda linna ja elavad seltsielu, istub Ervin Moskva Eesti esinduse raamatukogus, mis on lubatud stuudiolaste käsutusse. Vene keelt oskamata peab ta viima end kurssi selliste ainetega nagu marksistlik kunstiteooria, kujutava kunsti ajalugu, marksismi-leninismi põhialused ja esteetika. Lisaks kuuluvad õppekavasse lavaline liikumine, vehklemine, grimm, dekoratsioon, ballett, noodilugemine jne. Kas ja kuidas läbib Ervin kohustusliku ujumiskursuse Stalini-nimelise autotööstuse suures basseinis, on teadmata, sest ujuda ei oska ta elu lõpuni. Eelkõige pakuvad pinget näitlejameisterlikkuse tunnid, mida ta võtab himu ja hoolega. See on ka ainus aine, mille eksamit saab sooritada eesti keeles. Ervin Abel on öelnud: “Etüüdide periood oli kõige huvitavam. Sai neid ööd läbi mõeldud. Üks etüüd meeldis eriti, kujutasin õngitsejat. Olen ise kalamees, eks sellepärast tuligi välja.” Arvo Kruusement hoiab Ervinil silma peal. Tema ju Abeli Moskvasse tõi. “Kohe oli näha, et tegu on andeka poisiga,” meenutab ta. Seevastu kursusevanem Jaanus Orgulas nii rahul pole: “Silma ei torka. Täiesti silmapaistmatu.” Kolm kuud pusinud, tõuseb Ervin ühel stuudio koosolekul püsti ja palub endale vene keele õppimiseks appi šeffi ehk õppetöö eesrindlast. Lohutavalt mõjuvad talle lääne kirjanduse lektori Aleksander Polli sõnad: “Sa räägi või hiina keelt, aga kui sa materjali valdad, siis ma mõistan.” Õnneks ei pea eksameid kohe vene keeles andma, neid saab teha tõlgi vahendusel. Nutika nihverdajana valib Ervin tõlgiks targa inimese, kes valdab teemat ja räägib nii, nagu peab. “Kõige tähtsam kunst on teha tark nägu ette,” kõlab tema moto. Kursusevend Erich Jaansoo meenutab: “Minul oli eksami teemaks Gogol. Vene keelt ei osanud ma sõnagi, samuti ei teadnud ma midagi Gogolist, aga mul oli tõlk. Kuna meie ühiselamu juurest läks Gogoli tänav, siis ma rääki-

Ervin Abel. Siin ma olen

sin sellest tänavast, et kus ja mis... Tõlk rääkis ilusti kirjanik Gogolist. Ma pidin seda nime ju mainima! Siis nad said aru, et jaa, Gogolist räägib.” Ent olgu tõlk nii tark kui tahes, üks poliitõppejõud raiub nagu rauda: “Stalinist paremini pole võimalik öelda.”

Seinaleht, seinaleht, kes on laisem kogu maal… Stuudiolastel on seinaleht, kus üksteist avameelselt ja mõnuga kritiseeritakse. Kriitika on Nõukogudemaal edasiviiv jõud. Kui Ervin Abel kirjutab seinalehte pika artikli “Otsustavalt kõrvaldada tõsised puudused stuudio kollektiivi töös”, siis ei anna ta armu ka endale: “Siiamaani ei ole tõsiselt tööle hakanud rida seltsimehi nagu näiteks J. Orgulas, O. Kitsas, H. Karro, E. Abel, S. Anniko, B. Drui jt. /–/ Distsipliin stuudios lonkab kahest jalast. Seminaridel, kus tuleb esitada konspektid ja anda aru iseseisvast kodusest tööst, “haigutavad” sageli tühjusest kohad, millel loengute ajal oleme näinud istumas Kitsast, Voltrit, Abelit, Karrot jt. /–/ Näiteks võeti vastu otsus konspektide kontrolli kohta meie stuudios, kuid seni pole sellest paberlikust otsusest veel suurt midagi praktiliselt läbi viidud.” Teise kursuse alguses kirjutab Endla Hermann seinalehes: “Pole kadunud formaalne suhtumine õppetöösse. Kuidas muidu seletada asjaolu, et marksismi seminaris vastatakse ainult väljavalitud küsimustele ja kui neile vastata ei saa, siis vaikitakse üldse (Orgulas, Erglis, Puudist). Väga harva – peaaegu üldse mitte – võtavad sõna Hermann, Anniko, Käsi, Sepre, Kitsas, Karro, Abel, Drui, Kromanov ja Voltri.” Tõnis Kask avaldab seinalehes: “Oli kunagi haigus, mida nimetati “lendvaks” ja mis võttis inimese paugupealt jalust maha. Ei tea, kas sama haigus tabab enne seminari niisugusi seltsimehi nagu Ülo, Olev, Ervin, nende ridade kirjutajat ja veel mõnda teist? Pealtvaatajale tundub, et siin ei ole tegemist “lendvaga”, vaid lihtsalt distsipliinirikkumisega.” Teise kursuse lõpus, 1950. aasta aprillis juhtub erialatunnis õnnetus. Ervin Abel ja Endla Hermann teevad laval katkendit Tammsaare romaanist “Tõde ja õigus”. Kui Mari rollis Endla meelitab “Jussike, Jussike, Vargamäe ussike”, kukub Ervinile pähe raske dekoratsioon. Ta saab tõsiselt viga, pea on üleni verine. Järgneb kriis: Ervin tahab instituudi pooleli jätta.

Ervin Abel. Siin ma olen

Vale arm ja äädikas Suvel saab Ervin õpihimu siiski tagasi ning kolmanda kursuse alguses jahmatab ta Olev Kitsast uskumatu looga. “Ma olen sihikule võetud,” annab ta Olevile teada. “Mis mõttes sihikule?” küsib Olev. Ervin köhatab. Pikantne lugu. Nimelt käinud tal suvel külas kursusevend Edvin. Kuna ruumi ei jätkunud, kupatas ema Meta poisid ühte voodisse magama. Veidi aja pärast tundis Ervin, kuidas Edvini käsi teda kabistab… Ervin löönud Edvini majast välja, aga imelik on sellisega koos ühel kursusel õppida. Olev Kitsas ahmib õhku. Ta kutsub stuudiolased kokku ja korraldab välkkoosoleku, kus osalevad ka äsja instituuti saabunud tudengid. Teema on ootamatu kõigile. Kalju Karask: “Istume seal koosolekul ja mina, maalt tulnud, ei saa millestki aru. Mis pederastia?! Mina mõtlesin, et see on nali! Uustulnukatele tehakse ju alati naljanumber. Hakkasin seda juttu kuulates laialt naerma, minu meelest naeris ka Rein. Sellest naermisest tuli suur pahandus. Heideti ette, et mis asja me naerame, teised on surmtõsised…” Ehkki keegi ei taha Ervinit algul uskuda, tunnistab Edvin oma soojad tunded Ervini vastu üles. Tänuks aususe eest visatakse ta üksmeelel kursuselt välja. Erich Jaansoo: “Edvin oli selline peen poiss, elasime temaga ühes toas. Igal hommikul Edvin ennast lõhnastas: pritsis ja pihustas. Me tegime poistega nalja, võtsime lõhnaõli välja ja kusime sisse. Ja sättisime end hommikul vaatama, mis juhtuma hakkab. Tema siis laulis ja pihustas, laulis ja pihustas, järsku jättis järele… Et mis, poisid, kurat!” Peale Edvini armuavalduse on Ervinil muidki hädasid. Juba kolmas kursus käes, aga temal ikka veel poolik keskharidus. 13. septembril räägib ta sellest Eesti stuudio komsomoli algorganisatsiooni koosolekul. “Minu keskkooli küsimust on vähe arutatud ja tõstatatud. Muidugi, keegi ei saa mind selleks sundida. (Vahelehüüe: “Tõsteti!”) Paar korda tõsteti. (Naer: “Kas sellest oli vähe?”)” Kolmandale kursusele saabunud Erich Jaansoo elab Erviniga ühes toas ja avastab, et Ervin ei suhtu õppetöösse just kõige innukamalt: “Ervin oli kuradi laisk. Ta ei käinud ju loengutel, jäi meist ühiselamusse. Küsisime, miks ta Ervin Abel. Siin ma olen

ei tule. Tema kurtis, et ah, paha olla… Seljas oli tal selline pikk hall kampsun, sellega ta magas ka. Ühel päeval juba haises. Ütlesime, et nüüd, kallis sõber, läheme sauna, peseme su puhtaks ja selle kuradi kampsuni ka. Teised läksid sauna kaasa, mina ei läinud. Hakkasin koristama, tõmbasin voodi seina äärest välja ja mis ma nägin: äädikapudelid rivis, 30protsendilised. See oli kohutav! Ja seda ta jõi. Viina asemel jõi tema äädikat! Sinna nahka ta lõpus läkski, see ju põletas ta seest ära. Aga mingi vajadus tal oli. Äkki hapuvajadus? Ju see valmistas talle mingit naudingut. Aga ta naeris ise selle üle. Viskasime need äädikapudelid minema ega lasknud poest uusi tuua. Kui tõi, siis viskasime ära. Soovitasime minna arstile.” Sama vaatepilt on tänini silme ees Kalju Karaskil. “Püss oli nurgas ja ilmatu hunnik tühjasid äädikapudeleid. Imestasime, et ise nii kõhn, ja äädikas ka veel!” Ervin Abel ja Jaanus Orgulas soovivad esitada näitlejameisterlikkuse poolaasta tööna saunastseeni Oskar Lutsu “Kevadest”. Salamisi loodavad, et ehk annab selle isegi diplomitööks arendada. Paraku ei saa Sudakov stseenist aru: “Mis see on – purjus poisid saunas?” Ervin on pettunud ning leiab, et stuudio ei tööta nii, nagu peaks. Koosolekute protokollidest nähtub, et Ervini meelest on õppegruppide töö stiihiline. Kursusekaaslased jälle heidavad Abelile ette sihipuudust ja lausa laisklemist. Ühel päeval märkab sõber Olev Kitsas, et Ervin, uhked säärsaapad jalas, jahipüss õlal, sätib end Moskva taha jäneseid laskma. Ja mitte üksi! Ervin on kutsunud kaasa kursuseõe Asta Loti. Seda paneb Kitsas iseäranis täpselt tähele, sest eks temagi ole kutsunud Astat välja patseerima, aga Asta pole tulnud. Ja nüüd järsku läheb koos Astaga tema parim sõber Ervin.

Asta saladus Asta ja Ervin varitsevad metsas teki all, et jänes ei näeks ja neil ei hakkaks külm... Ervin armub õrnahingelisse Astasse jäägitult. Ja vastupidi. Asta on üks kursuse paremaid üliõpilasi, kes saab Stalini-nimelist stipendiumi. Astal on uhke taust: algkooliõpetaja kutse Õpetajate Seminarist ning kolm aastat Estonia õpperühmas. Samuti on ta läbinud marksismi-leninismi õhtu-

Ervin Abel. Siin ma olen

Asta Moskvas.

(Vasakult) Kalju Karask, Ervin Abel, Asta Lott ja T천nis Kask v천imlemis천petajaga.

Ervin Abel. Siin ma olen

ülikooli kaheaastase kursuse. Esimesed lavarollid Estonias on temast teinud Ants Lauteri suure lemmiku. Asta toonitab alati: “Kõik, mida ma oskan, oskan tänu Lauterile.” Miks on jätnud Asta, kellel on Lauteri toetus ja näitlejakarjäär silme ees, Estonia ja põrutanud ühtäkki Moskvasse teatriinstituuti? Ta jõuab kohale ju alles 1950. aasta veebruaris. Nii küsivad kõik, kes tunnevad Astat vaid põgusalt, kelle silmis on ta lihtsalt andekas algaja. Ainult lähemad inimesed teavad, et kinnise loomuga, kuid lüürilise hingega Asta põgenes Moskvasse armastuse eest. Asta armus ühte meestantsijasse ja kuulutas kõigile, et on kihlunud. Ootamatult selgus, et mees ei armastagi teda nii nagu naist. See mees oli Garibaldi Kivisalu, laulja Georg Otsa hea sõber. Asta sõbranna Astrid Lepa: “Asta oli nii murdunud. Me kõik tundsime kaasa, soovitasime, et mine Moskvasse, õpi seal, seal on teine keskkond. Mis sa nutad sellest Garibaldist, elus on ju veel teisi asju! Asta läkski Moskvasse. Ta oli selline naisetüüp, kes meestele meeldis: lüüriline, ehe, natuke naiivne.” Just sellisena jäi Asta silma ka Olev Kitsasele. Kas Asta tõrjus Olevi kurameerimiskatseid seepärast, et tema süda polnud Garibaldist üle saanud? Olev Kitsas: “Tulemus oli, et ei saanud Ervin jahilt mingit jänest, sai hoopis Asta. Ja mina kaotasin Asta ja parima sõbra korraga.” Garibaldi Kivisalu mäletab Asta Lotti hästi. “Aga et me kihlunud oleks, seda ei mäleta,” naerab mees, kes veedab vanaduspõlve pansionaadis. Nad hakkasid tõepoolest suhtlema, kuid esiti ühe kandi inimestena: Asta oli Türilt ja Garibaldi Laupa mõisast. “Käisime kinos kuukesed, aga ei tulnud armastust sealt. Meil olid ka küllalt tihedad töögraafikud. Kui ta juba draamateatrisse tuli, siis vanemad olijad ütlesid, et Asta on andekas materjal. Ta oli väga lüüriline inimene.”

Naisevõtt ja hirm pisikese ees Ervin Abelil ja Garibaldi Kivisalul on pealtnäha palju ühist. Mõlemad on keskmist kasvu, peene kondiga ning kauni sirge ninaga. Pärast lähemat tutvumist Astaga võtab Ervin end käsile ja muutub silmanähtavalt: hakkab kandma parimaid kingi, kaabut, lipsu. Ta joob parimat konjakit, teeb Astale uhkeid ja lopsakaid kingitusi. Stipendium on 30 rubla, aga Ervin kingib Astale 20rublase kommikarbi. Kursusekaaslastel tekib küsimus, kuidas Ervin nii-

Ervin Abel. Siin ma olen

moodi priiskab, olles ise pidevalt rahahädas. Ühtäkki selgub, et rahahädas pole ainult Ervin, vaid ka kõik need, kellelt ta on laenanud. Neid on palju. Ervin ei taha tagasi maksta. Erich Jaansoo: “Ta laenas nii meie kui teiste rahvuste stuudiote poiste käest. Jäi võlgu. Mida ta tegi rahaga? Kõige paremaid asju. Härrasmehel kulub igale poole: ilusad riided, lipsud, kingad, jootrahad… Ervin ei sulandunud meiega, vähemalt minuga. Ta oli härra! Kui ta midagi tegi, siis oli see suure raha eest tehtud. Ta oli omaette elusuhtega inimene. Mõistatuslik. Eriline isiksus, nagu oli ka kunst, mida ta viljeles. Aju töötas tal huvitavalt, oma liini pidi. Ta ei olnud tavaline.” Koos Astaga saab Ervin tagasi innu õpinguid jätkata. Sel ajal võetakse näitlejameisterlikkuse tunnis käsile esimene näidend – Gorki “Barbarid”. Ervin mängib alalisest joomisest halliks tõmbunud värisevat vanameest, Dunka meest. Aastaid hiljem tunnistab Ervin: “See ühekülgsus, kui niisugust sõna siin tarvitada, sai oma otsad kätte stuudio päevilt, kus mind enamikus rakendati karakterosadele, peamiselt igat sorti vanamehi mängima.” Ervin süveneb õppetöösse, avastab, kuivõrd raske žanr on komöödia. Grotesk ja šarž saavad tema lavarelvadeks elu lõpuni. Asta utsitab teda tagant. Ervinil on raske, sest lõpetada tuleb ka keskkool. Rakveres on aga vanemad vaimustunud, neile meeldib, et poja elus valitseb distsipliin. Lõpuks ometi on kõik hästi. Ervini kõht on täis, sest Asta saab emalt ja vennalt toidupakke. See on aeg, mil teised kursusekaaslased võivad neli päeva järjest nälgida, kuna söögiks ei jätku raha. Paljud käivad turul toitu “maitsmas”: natuke siit ja natuke sealt, ja saabki kõht täis. Armastus paisub nii suureks, et Astal tekib kange kihk abielluda. Kolmandal kursusel, 1951. aasta kevadel registreerivad Ervin ja Asta kursuse esimese paarina Moskvas oma abielu. Ervin põhjendab sugulasele Ilmar Kangurile, et nii on kergem õppida ja majanduslikult lihtsam. Ainult et laps liiga ruttu ei tuleks. Ervin pihib Jaanus Orgulasele: “Peab pisikesega ettevaatlik olema…” Veebruaris võetakse näitlejameisterlikkuse tunnis repertuaari veel üks näidend, Simonovi “Noormees meie linnast”. Rolle jagub 19 õpilasele, kuid mitte Ervinile ega Astale. Kaks armunut ei tee sellest numbrit, vaid keskenduvad värskele abielule.

Ervin Abel. Siin ma olen

“Küsimus minule – kas ma olen kõik teinud oma õppetöö kordaminekuks?” küsib Ervin 30. märtsi kursuse koosolekul. “Eksamisessioonil ma ei jõudnud anda eksameid, praegu olen andnud ühe eksami ja järjekorras annan teised kolm.” Asta on olnud seni tubli õppur, kuid ühtäkki süüdistavad kursusekaaslased teda õppimise teesklemises ja algatusvõime puudumises. Noor abielunaine püüab end õigustada: “Algatusvõimet mul ei ole, aga kohustused, mis on mulle antud, olen ma alati ära teinud.” Nüüd on Astale antud kohustus kogu eluks. Ta on lapseootel! Väike Abel peaks nägema ilmavalgust 1952. aasta alguses. Ervin saab uue innu. Ta võtab usinalt Felix Moori lavakõnetunde, kuid oskab olla nii silmapaistmatu, et Moor kirjutab Ervini nime taha märkuse: “Loti mees.” Asta ei luba endale ega Ervinile enam mingit looderdamist, lapseootuse tõttu ei taha ta üheski aines maha jääda. Kolmanda kursuse kevadel esitatakse näitlejameisterlikkuse eksamil katkendeid. Ervin teeb Robinsonina hiilgava rolli Ostrovski näidendis “Kaasavaratu”, mida kiidetakse isegi ajalehes Edasi. Seda loevad ka Ervini ema ja isa. Nad võivad rahulikumalt hingata – Ervin on end taas leidmas.

Pisike sünnib 25. detsembril 1951 on neljanda kursuse A-grupi lavakõne arvestus, kus esineb ka Asta, suur kõht ees. Ta ei tunne end kõige paremini, viimasel ajal häirivad pisted. Moor on kirjutanud oma märkmetesse: “Lott ja Kiisk. Esimene vaikne, sööb lausete lõppe, mõnikord liiga vaikne.” 29. detsembril toimub B-rühma arvestus, kus Ervin kannab eesti keeles ette katkendi Elmar Grini romaanist “Tuul lõunast”. Kella üheksani õhtul kestvas arutelus norib Felix Moor “Loti mehega”: “See pala pole Abelile loomupärane. Miks Abel ütleb – üppas, aaras, akka? Kuhu kadus “h” sõna algul?” Moor pole rahul ning annab oma hinnangu: “Karaskile, Oravale, Abelile, Karrole ja Jaansoole oleks pidanud valima teistsuguse materjali.” Kui Ervin jõuab pärast tundi tujutuna ühiselamusse, leiab ta padjalt Asta kirja.

Ervin Abel. Siin ma olen

Noored lapsevanemad Asta ja Ervin koos pisit端tre Tiinaga 1952. aastal. Ervin Abel. Siin ma olen

Kallis Ervin, näed, juhtus nii, et sõidan haiglasse. Ei tea, ei usu, et on nii kiire sellega, aga eks näis. Siin nagu olid valud, ja nüüd jälle läksid. /–/ Päev hiljem saab Ervin isaks – Asta sünnitab Moskvas kolmekilose tütre. Neli päeva hiljem kirjutab Ervin abikaasale sünnitusmajja kirja. 3.1.1952 Kallis! Kell on vist kui ma ei eksi ½ 3. Lõpetasime tänaseks õppimise. Tunnen, et ma ei olegi veel väga väsinud, tahan nii väga Sulle kirjutada. Isegi sel teel, Sulle kirjutades tunnen, et ma olen Sulle kuidagi lähemal, nagu seisaksin päris Sinu kõrval. Kuidagi ei taha haiglast lahkuda. Huvitav, istun seal all pakkide vastuvõtu ruumis ja tunnen, et oled minuga, tunnen, et oled mulle päris lähedal ja mul on kohutavalt hea. Kui tore see kõik on, Asta. Seda ei oska sõnadega väljendada, kuid usun, et seda pole vajagi, milleks praegu sõnad, kui Sa ise tunned kindlasti seda sama. Ma olen praegu valmis kõike tegema, et ainult kord vaadata pisikest ja silitada, kallis, Sinu pead. Ma ei tea isegi, mis minuga on, aga ausalt öeldes tundun endale praegu “kõrini” armunud poisikesena. Kuid see ei ole halb, see tuleb ju kõik heast südamest. Milles olen mina süüdi? Armastan? Armastan! Ja ongi kõik. Minu kogu olemus on praegu ühes sõnas – ootan. Uue aasta vastuvõtmisel olid Sa minu juures igal pool. Olin muidugi hajameelne, vait ja ainult laulus leidsin endale mingisugust rahuldust. Pühadest ei ole mul tõesti midagi huvitavat kirjeldada. Olin selleks liiga Sinuga seotud, et panna tähele ümbritsevat elu ja lõbu. Minu rõõm lämmatas kõik selle. Ja kui õnnelik ma olin, kui tulin oma väiksesse tuppa kell 12 ja suudlesin “Sind” ja laulsin väikesele padjale Une Matit! Ai, pagan, see väikene hiirekene jälle krabistab, on mulle praegu ainuke seltsimees. Muidu olen ikka tasase eluga. Õpin, õpin ja ootan seda tundi, millal saan endale jälle lubada üks väikene jalutuskäik Sinu juurde. Teil siin haiglas on tõesti toredad inimesed. Eriti aga see, kes eile oli pakke vastu võtmas, sihuke hallipäine ja soliidne. Küsis eile minu käest, et mis rahvusest Sa oled. Ehmatas mind päris ära, mõtlesin, et ei tea, kas oled haige või mis, et miks ta Sinu käest ei küsinud? Aga püüdsin ennast ikka kuidagi rahustada. Täna ma Sulle piima ei toonud, aga kui on soovi, siis palun kohe kirjuta. Ja üldse kirjuta oma soovid ja nõuandeid või tähelepa-

Ervin Abel. Siin ma olen

nekuid, muidugi parajalt, et ennast üleliia ei väsita. Eks ma öelnud kohe, et pisikese silmad on sinised! Ta ju oma ema-isa laps. Aga kui ta rahulik on, siis Ta on küll minusse. Jah, päris kindlasti. Sinu nooruse faktid kisuvad rohkem “Piripilli Liisu” poole. Aga see pidada hea olema, kui tütar isa moodi on – olevat alati õnnelik. Muuseas Sinu kirjad on täiesti kulunud ja viimase kui ühe sisu tean peast, nii palju on nõudmisi Sinu kirjade lugemisele. Oled ikka tore mul! Miks siis Sinu nina kole on? Ise oled ju nii soliidse nosbliga, hoian kogu aeg pöialt, et tütrekese nina ei meenutaks kuidagi moodi minu kõverat “toigast”. Jumal tänatud, kui kõik oleks Sinu moodi (muidugi välja arvatud see ülaltähendatu – noh, tead isegi – nutmine). Kõige rohkem peab Tal olema aga Sinu suurt ja head südant, see on aare. /-/ Tervis on mul praegu väga hea ja tunnen ennast väga hästi. Ja ootan, ootan, ootan!!!!! Millal Sa umbes välja saad? Seda välja saamise asja tuleb täpselt välja uurida, siis on kohe süda rahul ja jõudugi nagu veidi rohkem selleks ootamiseks. Tuba korraldan ikka igal hommikul ja õhtul, nii et ära selle pärast muretse, kõik on korras. Ühtki musta riista pole. Söön muudkui kisselli ja sepikut. Muud nagu kohe ei tahakski, aga selleks ajaks on mul valmis mõeldud terve toitude retsept, kui tuled. Sina puhka, mina aga keedan. Ma veel näitan Sulle oma tõelist kokakunsti. Tõsine talent ei jää ju kunagi vaka alla! Noh, kallim, lõpetan seekord. Kõikidelt Teile mõlemaile sületäied tervitusi. Minult aga veel rohkem. Ole tubli, varsti oleme kõik koos! Suudlen, suudlen ja kallistan (õrnalt, mitte nii nagu vahest). Õnnelik noor papa Ervin Kui Ervin Abel mõne päeva pärast oma vastsündinud tütart näeb, avastab ta tütre lõua vasakul pool vaevumärgatava sünnimärgi. Nagu Ervinil endal… Ervin paneb tütrele oma lemmiknime – Tiina. Jaanus Orgulas: “Jah, siis nende pisike sündiski. Olen näinud, kui rasketes tingimustes ta kasvas. Me küll eriti kokku ei puutunud, nad elasid ühiselamu teises otsas, aga seda ma mäletan küll, kuidas Ervin vahetult enne kooli jooksis ühiselamu lähedal asuvasse piimakööki, et beebile piimapudeleid tuua.”

Ervin Abel. Siin ma olen

Ervin otsib lapsehoidjat ja leiab noorukese tütarlapse Naima. Sünnitamisest nõrk Asta ei jäta endale nurgavoodiaega, vaid jätkab kohe õpinguid. Puudumised ei tule kummalgi enam kõne alla, sest stuudiolastel on käsil neli näidendit, neist kolmes on rollid ka Ervinil. Lisaks “Barbaritele” on võetud töösse “Kaks kaptenit” ja “Figaro pulm”. 27. mail laulab Ervin arvestusel Zereki venekeelset laulu “Vastu tuult”. Lauluõpetaja hinnang: “Bariton. Häält on, esialgu veel veidi kõri peal.” Koos Endla Hermanniga esitavad nad eesti keeles dueti ooperist “Vikerlased”. Õpetaja: “See on ju duett tenorile ja kõrgele sopranile! See valik pole vist õige. Pole hel-ge!” Viiekuuse tütre ema Asta on samuti vormis. Ta laulab kaks laulu vene keeles ning Felix Moori hinnang kõlab: “Materjali on, tahab tööd.” Näitlejameisterlikkuse eksam läheb neljanda kursuse lõpus nii hästi, et Ilja Sudakovi meelest oleks kursuse baasil mõttekas luua Eestis uus draamateater. Kuna Eesti on jagatud oblastiteks, siis pakutakse teatrit Pärnusse või Rakverre. Ent kursuse unistus on suurem: nemad tahaksid luua uuesti noorsooteatri, mis 1948. aastal Tallinnas kaotati. Kursusega sõidab tutvuma Kaarel Ird, kes veedab kuu aega Moskvas. Lepitakse kokku, et Irdist saab Pärnu oblasti teatri peanäitejuht. Suvel hakatakse noortele otsima ametikortereid.

Kas me oleme tõesti kiskjad? Viienda ehk viimase kursuse alguses 1952. aasta septembris toimub vahejuhtum, millest gitislased pole kunagi kõva häälega rääkinud. Ometi tõmbab just see nende unistusele kriipsu peale. Nad ei saa oma teatrit! Õppetöö algab 1. septembril. Rein Aren ei jõua õigel ajal kooli. Kursuse õppetöö on häiritud, sest Arenil on peaosa Shakespeare’i näidendis “Mida soovite?”. Kui Rein Aren kuu aega hiljem saabub, siis naerdakse välja ta põhjendus, et ta ravis Tartus haigeid kopse. Komsomolisekretär Kaljo Kiisk kutsub Eesti stuudio kokku. Peetakse erakordselt vihaseid kõnesid ning otsus on karm: Aren välja visata! Selle otsuse poolt on ka Ervin Abel. Vastu on Ita Ever, Aksel Orav, Kalju Karask, Jaanus Orgulas, Endel Simmermann ja Erich Jaansoo.

Ervin Abel. Siin ma olen

Järgmisel päeval tuleb professor Sudakov tundi, heatujuline nagu alati. Tal on kombeks alustada tundi küsimustega “Kuidas elate? Mis uudist?”. Vastuse asemel tõuseb Vello Rummo püsti ja teatab pikema sissejuhatuseta, et Rein Aren on kursuselt välja visatud. Sudakov ei saa aru. “Kuidas? Kõige andekam, ja välja visatud?” küsib ta segaduses. Küünarnukkidega nõjatub õppejõud lauale ja vaatab üksisilmi Rummole otsa. Ta ei saa aru. Rein Aren ravis ennast, mille pärast teda kohe välja visata? Kui püüaks Arenit hoopis aidata? “Väljaviskamine oleks viimane, mõelge hästi järele,” soovitab professor. Ta annab kolm päeva, et kursus asja veel kord läbi arutaks. Kolme päeva pärast küsib Sudakov heatujuliselt: “Ja kuidas te otsustasite?” Vello Rummo vastus on sama: “Aren välja visata!” See on professorile niivõrd ootamatu, et ta vaikib tükk aega. Kui ta end kogub, siis ütleb ta: “Kallid lapsed, ärge tehke seda! Ma palun teid. Rein on andekas, ta on kõige andekam teie hulgas, ja teie olete talle kadedad, et teie nii andekad ei ole... Te tahate asutada noorsooteatrit, aga kuidas, kui te kõige andekama välja viskate? Nii käituvad kiskjad.” Kivistunud südametega otsustajad ei tee Sudakovi palvest väljagi. Usaldussild õpilaste ja õpetaja vahel murdub. Kuu aega hiljem, 7. novembril lõhkeb professor Sudakovil peas veresoon, tal tekib vasaku kehapoole osaline halvatus. Tema töö Eesti stuudio juhina on lõppenud. Pooleli jäävad diplomilavastuste “Figaro” ja “Kaks kaptenit” proovid. Ervinil on mõlemas rollid. Viimased õpetussõnad lausub Sudakov Ervinile oktoobris: “Selleks, et oleks komöödia, on tarvis, et kõik oleks selge. Et vaatajal poleks tarvis midagi ära arvata, et kõik oleks silmanähtav. Selleks peab aga näitlejail endil kõik äärmiselt selge olema.” Sudakovi ajurabandus võtab kursuselt võimaluse rajada Eestis oma teater. Just professor on seisnud nende unistuse eest. Et päästa, mis päästa annab, kirjutab Eesti stuudio 22leheküljelise ahastava artikli Komsomolskaja Pravdale, kus kurdetakse, kuidas nad on jäämas ilma oma kursuse baasil loodavast noorsooteatrist. Kirjast ilmneb, kuidas Eesti püüab vastutusest põigelda põhjendusega, et uue teatri jaoks pole maja, samuti ei mahuks Tallinna kaks draamateatrit ning kahe jaoks ei jaguks vaatajaid.

Ervin Abel. Siin ma olen

Sudakovi asemele määratakse Eesti stuudio lavameisterlikkuse kateedri juhatajaks professor Jossif Rajevski. Mõni kuu enne kooli lõppu sureb riigijuht Stalin. Ervinil ja Olevil on kindel plaan vanamees enne matmist ära näha. Kuidas seda korraldada? Linn on nutvast inimmassist tiine. Nad otsustavad teha väikese näitemängu: panevad kaela kirjud sallid ja pähe suusamütsid, mis sarnanevad kangesti Saksa vormimütsidega. Nad hangivad metallmärgid, kinnitavad need mütsi külge, võtavad lilled näppu ja hakkavad sammuma leinapaiga poole. Et rahvasummast läbi saada, karjuvad nad kordamööda: “Rossija, Vietnam, druga, druga, Stalin, Stalin, delegaatsia, delegaatsia...” Rahvas vaatab: “Oo, välismaalased!”, ja laseb tudengid vahele. Noormehed näevad Stalini ära. On tõesti surnud. 1. juulil 1953 tehakse teatavaks riigieksamite tulemused. Ervinil on kõrgeimad hinded marksismi-leninismi alustes, näitlejameisterlikkuses ja vene teatri ajaloos. Pärast seda, üle pika aja, kohtub kursus haige Ilja Sudakoviga, kes ütleb: “Olge väärikad ja uhked.” Diplomid saadakse kätte 3. juulil. Pidu ENSV esinduses Sobinovski põiktänaval algab kell 20.30 ja kestab hommikuni. Stuudio lõpetatakse viie diplomilavastusega, mis lülituvad järgemööda Tallinna Riikliku Draamateatri repertuaari. Ervin Abelil on roll neljas lavastuses: Gorki “Barbarid” – Dunka mees, Beaumarchais’ “Figaro pulm” – don Basilio, Kaverini “Kaks kaptenit” – Agius, Jakobsoni “Võitlus rindejooneta” – August. * Stuudio lõpetavad Virve Aruoja, Virve Kiple, Harry Karro, Tõnis Kask, Kaljo Kiisk, Vello Rummo, Grigori Kromanov, Arvo Kruusement, Asta Lott, Karin Sepre, Endla Hermann, Tamara Erglis, Leili Bluumer, Benjamin Drui, Aasa Käsi, Olev Kitsas, Jaanus Orgulas, Ellu Puudist, Ervin Abel, Silvia Laidla, Kalju Karask, Erich Jaansoo, Aksel Orav, Ilse Ever, Lembit Anton. Neist 24 suunatakse Tallinna Draamateatrisse, Tamara Erglis jääb Moskvasse.

Ervin Abel. Siin ma olen

Teatriinstituudi l천putunnistus.

Ervin Abel. Siin ma olen

Eesti stuudio kohtub õppejõu, NSV Liidu rahvakunstniku Klavdia Jelanskajaga, Ilja Sudakovi abikaasaga Esireas (vasakult): Endla Hermann, Leili Bluumer, Tamara Erglis, Virve Aruoja, Asta Lott, Silvia Laidla, Aasa Käsi, Ellu Puudist. Teises reas: Vello Rummo, Harry Karro, Arvo Kruusement, Klavdia Jelanskaja, Ben Drui, Jaanus Orgulas. Seisavad: Ülo Voltri, Ervin Abel, Kaljo Kiisk, Virve Kiple-Parsadanova, Karin Sepre-Garder, Tõnis Kask, Edvin Hanschmidt, Grigori Kromanov, Olav Padar, Rein Aren, Eldur Lukas, Olev Kitsas.

Ervin Abel. Siin ma olen

1953–1966. Draamateater. Kiire tõus 46

Ervin Abel. Siin ma olen

Kodu Tina tänaval Ervin ja Asta kolivad pooleteiseaastase tütre ja lapsehoidjaga Kadriorgu, Asta onu korterisse Tina tänavale eestiaegsesse korrusmajja. Samas korteris elas Asta ka enne Moskvasse sõitu, kuid vahepeal on kõrgete lagede ning parkettpõrandatega avar korter muutunud nõukogude ajale tüüpiliseks ühiskorteriks. Suuremad toad on hõivanud kaks perekonda, Astale on jäetud korteri kõige pisem tuba – 13,5ruutmeetrine põhjapoolne toakene, kuhu kunagi päike ei paista. Köök ja vannituba on kõigi naabrite kasutada, alatasa kuivavad lagede all pesutükid. WC-s ripub suur kunstikalender, mis tekitab sõnasõda lõbusate külaliste ja korterinaabrite vahel. Kunstiteotus kästakse maha võtta, Ervin ja Asta ei võta. “Kultuur algab tualetist,” põhjendab Ervin. Kõrvalkorteris elab sportlase Reginald Uba pere, kus sirgub tulevane spordireporter Toomas Uba. 1. jaanuaril minnakse alati Ubade juurde head uut aastat soovima. Eelkõige seetõttu, et naabritel on teler, kust uue aasta esimesel päeval näidatakse nelja mäe hüppevõistlust. Usina tugitoolisportlasena tahab Ervin seda kindlasti näha. Ehkki pilt on halb, kuulab väike Toomas Uba, kõrv vastu telerit, tulemusi. Kui täiskasvanute jutt muutub liiga valjuks, sekkub põlvpükstes poiss: “Härrased, palun vaiksemalt!” Ervini ja Asta tilluke kodu tõmbab ligi külalisi. Pärast õhtust etendust maandutakse alatihti just siin. Väike Tiina magab diivanil ega lase end hoogsast peovadast häirida. Sama tänava vastaspoolel elab teinegi näitlejapaar: Inna Taarna ja Jüri Järvet. “Peod olid stiihilised, liikus suur seltskond, keegi tuli ja keegi läks. See oli põhiliselt öine aeg, millal me vabad olime, restoranid olid ju öösel kinni,” mäletab Inna Taarna. Jaanus Orgulasel on meeles Asta 30. sünnipäev. Märtsikuus kõrguvad akna taga veel suured hanged. Napsised sünnipäevalised võtavad end alasti ning hüppavad esimese korruse aknast lumme. Veidi aja pärast helistab teise korruse elanik ja uurib, kas “Luikede järve” teine vaatus ka tuleb… Asta vend, raadio- ja teleajakirjanik Jüri Lott meenutab: “Kohtusime Erviniga esimest korda vist alles 1953. aastal. Sobisime hästi, jäime lõpuni sõpradeks. Tähistasime vastastikku sünnipäevi ja aastavahetusi. Erviniga oli alati lõbus. Tipsutasime, rääkisime anekdoote ja mõnus laul käis asja juurde. Sageli olid külalised kolleegid teatrist. Mitte kunagi ei klatšitud, ei punutud intriige. Ervin oli alati heatahtlik ja abivalmis. Teatritööst ei räägitud. Lihtsalt lõõgastumine. Mitte ku-

Ervin Abel. Siin ma olen

Alati stiilne: triiks채rk, lips, 체likond, kaabu ja mantel olid Erviniga lahutamatud juba Moskva p채evilt. 1959. aasta 1. septembril.

Ervin Abel. Siin ma olen

Ervin Abelile meeldis peolauas toosti öelda. Alati oli tal varuks mõni koomiline tähelepanek.

Ervin Abel. Siin ma olen

nagi ei vesteldud poliitikast – see oli välistatud. Ervin oli mõnus mees, võttis elult, mis võtta andis, elas lustakalt. Oli töömees, aga oskas lõbutseda ka.” Lõbus võib ju olla, kuid ruumikitsikus annab tunda. Nad ei mahu enam kolmekesi pisikesse tuppa. Lisaks on lapsehoidja, kes magab kööginurgas kardina taga. Et olmemuredele tähelepanu pöörata, avaldab Ervin 5. oktoobril 1954 ajalehes Rahva Hääl oma päevikumärkmed. 20. detsembril Äkitselt suri meie naabrinaine ja vaevalt olid möödas tema matused, kui majavalitseja saatis majahoidja toavõtmete järele. Huvitav, kelle eest küll majavalitseja nii hoolitseb, teades, et minu perekond koosneb neljast inimesest, aga elab toas, mille suurus on 13,5 ruutmeetrit. Tuleb anda avaldus ja paluda tuba endale. 21. detsembril Avalduse kirjutasin küll valmis, aga ei julge Mererajooni täitevkomitee esimehe asetäitjale sm. Kassile ära anda. Inimesed kõnelevad, et ta käituvat külastajatega jämedalt, vaatavat nende palveid läbi bürokraatlikult. Seepärast pöördusin EKP Tallinna Mererajooni komitee sekretäri sm. Lettensi poole. Vastuvõtt oli sõbralik. Lubati avaldus täitevkomiteele edasi anda ja soovitati pöörduda sm. Kassi poole 23. detsembril, s.o koosoleku eelõhtul, kus korteriasju pidi arutama. 22. detsembril Ootan ärevusega homset päeva. Majavalitseja nõudis jälle võtit. Rajoonikomitee sekretär sm. Lettens kinnitas, et ta toetab minu palvet, kuid räägitakse, et sm. Kass olevat sellest toast huvitatud. Miks nii? 23. detsembril Otsustasin ära käia ELKNÜ Keskkomitees oma muredest rääkimas. Keskkomitee sekretär sm. Tolbast jättis väga sõbraliku mulje, kuulas asjaolud ära ja helistas sm. Lettensile, kes kinnitas sm. Tolbastile, et ta võtab isiklikult koosolekust osa ja toetab minu palvet. Hüvastijätul sõnas sm. Tolbast, et kui veel on tarvis mingisugust abi, astugu ma aga sisse. Tema igas sõnas tundus hoolitsust, tähelepanu ja siirust, mida ei saa ütelda sm. Kassist. See nõukogude töötaja keeldus mind täna vastu võtmast, karjus jõhkralt minu ja abikaasa peale. Koridoris toimuva kõneluse lühikestel hetkedel tegi ta ettepaneku anda laps lastesõime ja siis olevat toas ruumi küll. See tähelepanuvääriv bürokraadikuju kõlbaks hästi lavale tuua. Pärast seda vastuvõttu koridoris läksin veel kord sm. Lettensi poole. Ta ütles, et koosolek on kell 3, tema võtab sellest osa ja kinnitas veel kord, et võin loota häid tulemusi. Õhtul kell 5 sain teada, et koosolek toimus, aga seal tehti otsus anda toa order sm.

Ervin Abel. Siin ma olen

Plotkinile, kelle perekond koosneb neljast inimesest. Ja need asuvad tuppa, mille pind on 17 ruutmeetrit. Nii hoolitseb täitevkomitee selle eest, et igal kodanikul oleks normaalne elamispind! Kõnelesin telefoni teel sm. Kassiga, kes teatas, et minu avaldust ei arutatudki, kuna ta ei saanud sellega tutvuda, “ei olnud aega”. Teatri direktsiooni, partei- ja ametiühinguorganisatsiooni kiri, mis oli saadetud minu avalduse toetuseks, lebas rahulikult sm. Lettensi taskus, tema ise aga andis ainult lubadusi ega olnudki koosolekul. 24. detsembril Kõnelesin sm. Lettensiga telefoni teel. Ta kinnitas veel kord, et nüüd kõneleb ta täitevkomitee esimehe sm. Lauriga ja et otsus muudetakse ära. Päeva lõpul teatas sekretär, et sm. Laur on otsuse muutmise vastu. Teatri direktor palus omakorda sm. Lauri otsust ära muuta, aga viimane vastas: “Milleks muuta, kui kõik on tehtud hästi!” ??? Mida siin on tehtud head? 25. detsembril Minu avaldus sattus siiski täitevkomiteesse. Selle peale vastas sm. Kass, et otsuse alusel antakse order välja sm. Plotkinile, kuna tema praegusesse korterisse Meriväljal organiseeritakse tervishoiupunkt. 26. detsembril Vestlesin ühe rajoonitöötajaga, ta seletas, et Plotkini kasutuses on praegu Meriväljal terve majakord, et sanitaarnõuete kohaselt seal ei saa organiseerida tervishoiupunkti, et selle vastu vaidlesid koosolekul mitmed täitevkomitee liikmed, aga sm. Kass jäänud oma seisukoha juurde kindlaks. Viide tervishoiupunkti organiseerimisele on kunstlik manööver. Selle mõtles välja Mererajooni tervishoiuosakonna juhataja, kelleks on aga sm. Plotkin ise. Ei taha kuidagi uskuda, et ta asub oma suure perekonnaga nii väikesesse tuppa. Selle taga on midagi peidus. Kas seepärast peabki sm. Laur seda heaks ja targaks otsuseks? Nende päevade jooksul on nähtud paljugi huvitavat. Varsti hakatakse meie teatris ette valmistama uue näidendi “Nimesid nimetamata” lavaletoomist. Rajooni juhtivate töötajate kujud, kelledega mul tuli kokku puutuda, aitavad esitada vaatajale näidendit suure elutruudusega. * Plotkinite neljaliikmeline perekond kolib ühiskorterisse. Nende kaks väikest poega liiguvad kodus, trumm rinnal, pulgad käes, hüsteeriline proua Plot-

Ervin Abel. Siin ma olen

Ervin ja Asta kodus.

Perepilt. Keskel istub Asta isa Kaarel.

Ervin Abel. Siin ma olen

kina kannul. Teinekord on Ervinil tegemist, et kuulda omaenda mõtteid, rääkimata Asta jutust. Rahu saab Ervin ainult vetel: igal vabal hetkel sõidab ta kalale. Kuna ta ise kala ei söö, jagab ta saagi tuttavatele laiali. Kord tahab Jüri Järveti kaasa Inna vastuteenet osutada ning kõnnib Ervini ukse taha ulukipraega. Juba uksel lööb Asta käsi kokku ja ahastab: “Ervin ei söö ju seda ka…” Kalal käib Ervin tihtipeale koos vana sõbra Olev Kitsasega. Jälle on neil väike riugas kavas! Draamateatri direktoril Hugo Murrel seisab teatri garaažis mootorratas. “Tehnikahuviline noormees” Kitsas hakkab seda salaja laenama. Direktoril pole õrna aimugi, mis sõite tema ratas vahepeal teeb. Kui teater on ringreisil, siis püüab Ervin Viljandi järvest kala ja keedab uhhaad. Ise ei maitse suutäitki. Asta vend Jüri Lott: “Ervini hobi oli spinninguga kalapüük. See oli tema lemmiktegevus, olla kalaga mees mehe vastas: kumb kumma üle kavaldab. Tal oli ka üheraudne jahipüss, aga ma ei tea, kas ta sellest kunagi pauku tegi. Ta jättis püssi mulle ja see rippus mul pikka aega tagatoas seinal.”

“Kevade” on õigustus olemisele Algus Draamateatris 1953. aasta sügisel on Ervinile ja ta kursusekaaslastele halvimast halvim. Kõik nad on surutud korraga täheteatrisse, kuhu on koondunud ka hiljuti kaotatud noorsooteatri ja Estonia parimad jõud. Proovi sa sellises seltskonnas silma jääda! Et noortele gitislastele ruumi teha, lastakse hulk näitlejaid lahti. Üks põnevamaid näitlejannasid Linda Tubin viiakse poole palga peale ning Salme Reek madaldatakse üldse inspitsiendiks. Noored on ninakad. Neile ei meeldi peanäitejuht Ilmar Tammur. Teatri juhtkonnale esitatakse kirjalik pretensioon, et nad pole nõus koos Tammuriga töötama. Kirja ei võeta arvesse ning kogu kursus saab 2. kategooria näitlejateks kuupalgaga 600 rubla. Teatri kõrgeimat, 1500rublast näitlejapalka teenivad Hugo Laur, Kaarel Karm ja Ants Eskola. Veel üks väike nööge. Kursuselt välja visatud Rein Aren töötab juba Draamateatris ning on napsanud endale suured rollid. Tema on juba täht! Gitislased on teinud omalt poolt kõik, et neid vaadatakse halvasti varjatud uudishimuga: mida te siis õige oskate? Kui alguses paistab kogu kursus Moskva

Ervin Abel. Siin ma olen

diplomilavastuste paistel väga ere, siis kahjuks selgub üsna pea, et sellele trobikonnale on raske väärilist tööd pakkuda. Algul hoiavad nad tugevalt kokku, ent varsti tekivad omavahelised tülid, sest kõigile ei jagu rolle. Esimesena pakub teatri peanäitejuht Ilmar Tammur oma lavastuses “Eskaadri hukk” episoodilise rolli Ervin Abelile. Näitlejanna Inna Taarna ei mäleta sellest ajast head: “Kui mina läksin Draamateatrisse, siis oli see ühtlane kollektiiv, kõik peod peeti koos. Kui tulid GITIS-e omad, siis nemad ei haakunud meiega. Draamateatris pidi tööd tegema, ja kes tööd ei teinud, see litsuti vastu seina. Seal töötasid suured isiksused. GITIS polnud maailmaime.” Et end tõestada, otsustab kursus tuua välja Oskar Lutsu “Kevade”. Lisaks Kaljo Kiisale kutsutakse lavastama Kulno Süvalep, dramatiseeringu teeb Hans Luik. Teatri juhtkond kahtleb lastetüki edus. Ei saa olla paremat Tootsi kui Mari Möldre ega paremat Kiirt kui Olev Eskola! Pealegi toodi “Kevade” hiljuti lavale ka Vanemuises, midagi erilist seal polnud. Esimene proov on 1. detsembril. Ervin saab Kiire, Jaanus Orgulas Tootsi ja Asta Lott Teele rolli. Ervinile ei ole tema roll esiti sugugi meelt mööda: “Kiirega oli asi täbaravõitu. See osa tundus mulle nii vastiku ja vastumeelsena, et eladeski poleks tahtnud seda mängida. Ja kui osaraamat pihku pisteti, siis oligi nõnda, ei tahtnud seda üldse kätte võtta, tuli palju piike murda, et see osa endale meeldivaks teha. Sest osa peab meeldima, muidu ei saa temaga midagi. Aga vähehaaval hakkas kuju lähedasemaks saama, üksikud jooned ja joonekesed hakkasid selginema, ja nii ta siis lõpuks tuligi.”

Kuidas Ervin jälitab Kiire prototüüpi Ervin Abel ehitab Kiire rolli üles nagu müüriladuja; kõik peab olema tugev, alates vundamendist: “Hakkasin endas otsima halbu külgi, mis on olemas igas inimeses, aga mida me ei taha näha.” Ta jälgib inimesi. Ühel päeval vaatab ta Dünamo staadionil, kuidas poisid mängivad jalgpalli. Üks vibalik on kangesti saamatu, aga kui mõnel teisel läheb löök viltu, siis rõõmustab kui pöörane: hõõrub käsi, keksib, hüpleb jalalt jalale ja kihistab. Kiir mis Kiir! Mis häält see poiss teeb? Ervin hakkab poissi jälitama, jõuab talle Viru tänava rahvasummas päris lähedale ja

Ervin Abel. Siin ma olen

Ervin Abel läbilöögirollis Kiirena Draamateatri kolmes lavastuses: “Kevade” (1954), “Suvi” (1960) ja “Tootsi pulm” (1961).

Kiir (Ervin Abel), Toots (Karl Kalkun) ja Lible (Hugo Laur).

Ervin Abel. Siin ma olen

kuulebki, kuidas nooruk pahiseb: “Häh, häh, häh.” Bass mis bass. See ei sobi. Ervin otsib edasi. Läheb Kuku klubisse, häälitseb seal omaette. Korraga kõlab üle kohviku kile ja vali kriisatus, mistõttu proua kõrvallauas pillab teetassi maha ja tõmbab koogitüki kurku. Ervinil on pisut häbi, kuid – roll on sündinud! Kiir saab endale falsetina kriiskava hääle! Ervin ruttab teatrisse, et seda häält mitte unustada. See pole ainuke kord, mil ta elab Kiire rolli sisse väljaspool teatrit. “Kord tänaval märkasin järsku enda ümber tagasihoidlikult muigavaid kodanikke, kes kõik suure huviga vaatasid millegipärast just mind. Ei noh, see on häbematus! Kuidas neil piinlik ei ole… ja siis taipasin korraga kõike! Olles oma mõtetega Paunveres Kiire pere sahvris, olin järsku tänaval seisatanud ja imelikult keksides ning ennast kokku tõmmates püüdnud Tootsile seda tõelist “Lati patsi”, mis momendil paistis olevat hästi kõrgel riiulil. Koduteed jätkasin pooljoostes. Kunagi sööklas arvet tasudes vastasin ettekandjale millegipärast tugeva “hihii-hii”-ga. Ettekandja ehmus, veel rohkem ehmusin ja kohmetusin mina.” Kontrolletendusel satub löögi alla Kiire saunastseen. Priit Põldroos peab seda rumalaks ja sobimatuks. Eelkõige ärritab teda vihaga mängimine: “Mis seal Kiire viha taga ikka on?” uurib Põldroos. Kulno Süvalep vastab, et just seal koorub väikekodanlase Kiire närususe ja negatiivsuse paljastus. Nii jääb etendusse sisse stseen, mis vaimustab iseäranis lapsi. “Kevade” esietendub 23. veebruaril 1954. Tükk osutub tohutult menukaks, ainuüksi esimesel aastal mängitakse seda üle 80 korra. Lavastus jääb teatri repertuaari kümneks aastaks. Ervin Abel saab kriitikalt maksimumpunktid ning sellega algab tema kiire tõus. Kiirena. Kiidetakse tema “alati kaebamiseks pooles vinnas kätt, püstikargamiseks valmis värisevaid sääri, pugevat pilku ja lääget naeratust”. Üks, kes Ervin Abeli mängu Kiirena lõputult naudib, on Salme Reek. Kahjuks saab just temast alguse Ervini aastakümneid kestev mure – liikuvad esihambad. Salme Reek mängib “Kevades” Kiire väikevenda ning virutab keset lavarüselust Jorhile täiega vastu hambaid. Salme Reek: “/–/ minu meelest siiani pole keegi suutnud teda ületada. Ja kui ma jälgin Romulus Tiituse illustratsioone esimeses “Kevades”, siis see Kiir oleks nagu elusana hakanud elama just Abeli kujutustes. Ma olen palju Kiiri

Ervin Abel. Siin ma olen

näinud /–/, aga minu jaoks oli see lihtsalt ületamatu, see on näitleja meistriteos, niivõrd täpne.” Jaanus Orgulase meelest tegi Ervin Abel oma Kiirega midagi enneolematut: “Meil oli ju diplomitöö “Figaro pulm”. Ervin tegi seal Bartalot, tal olid seal peaaegu samad liigutused, ta tegi kunstninad ja asjad, küll ta tegi imelikke liigutusi, kukkus ja... Aga keegi ei naernud. See oli tema põhiline mängulaad. Aga vaat Kiirena ta sobis. Kõik naersid!” Lavastaja Kulno Süvalep mäletab Kiire rolli loomist nõnda: “Kuidagi see tuli, pikkamööda. /–/ Vähestel on niivõrd loomulikult orgaaniliselt terve see sünnitamisprotsess, kui nii võib öelda, ma ei näinud seal kuskil midagi, mida peatama peab, vaid näitleja väga täpselt tundis endas rolli kasvamist, sündi, veel siit ja sealt otsis – otsis ja kunagi kuskile lõpuni välja ei läinud, enne kui üsna lõpu eel. Aga kui ma nüüd hakkan mõtlema, siis ta ei lõpetanud seda rolli mitte ainult esietendusega, vaid see roll kasvas kogu aeg.”

Etenduse apsud. Mõned lausa tõsised Ervin Abel: “Mäletan, kuidas üks esimesi esietendusi algas mul kaunis kurvalt. Kohe esimese vaatuse alguses, kui astusin klassituppa oma õnnetute nööpsaabastega, tundsin hingeahastuses, et minu ülespoole tõmmatud ninaots hakkab vähehaaval allapoole vajuma, ja ninale kleebitud tülliriba kukkus just siis otsapidi suhu, kui tahtsin köstrile öelda, et nööbid on ära. Suures ahastuses oleksin aga öelnud, et nina vajus alla. Teha polnud midagi. Pidin mängima vaatuse lõpuni oma tavalise ninaga. Kord läksime Tootsiga sahvris jälle nii hasarti, et enne ei saanud arugi, kui kuulus “Lati pats” ehk “Õige magus” Tootsi pihust mulle õige kibedalt pähe prantsatas! Hulk aega nägin ainult tähti ja sädemeid silmade ees ning veel koduski tuletas korralik muhk mu pealael meelde suuri lavalisi elamusi.” Pärast etendust läheb Abel traumapunkti, pea verine. Õde hakkab kohe noomima: “Noormees, te joote, kaklete, taote pudeliga…” Korra peab Kulno Süvalep ise Ervini asemel Kiirt mängima, sest Ervin astub enne etendust naela jalga. Kulno Süvalep: “Ühel pühapäevahommikul, saal oli rahvast täis, tulin ma teatrisse ja siis küsiti, kas ma ei tahaks Kiirt mängida. /–/ Ma kaalusin tollal 64 kilo ja Abeli kuju oli mul silmade ees, ma ütlesin, et las olla pealegi. Muidugi, ma ei mänginud niivõrd Kiirt, vaid mängisin

Ervin Abel. Siin ma olen

nii, nagu Ervin seda mängis, nii et teised, kes olid saalis, ei saanudki aru, et päris Ervin Abel ei olnud.” Kord läheb Asta Lotil, kes kehastab Teelet, keel sõlme ja ta ütleb laval: “Kallis seltsimees Kiir.” Samal ajal avastavad Ervin Abeli filmimehed. Ervin saab oma esimese filmirolli Eesti kolmandas täispikas mängufilmis “Andruse õnn”, mille lavastab Lenfilmi režissöör Herbert Rappaport. Hans Leberechti romaani “Kaptenid” põhjal tehtud film esilinastub Eesti Televisioonis esimesel saatepäeval – 19. juulil 1955. Samal ajal jookseb film viies Tallinna kinos. * 28. aprillil 1955 teeb teatri peanäitejuht Ilmar Tammur partei algorganisatsiooni koosolekul vahekokkuvõtte gitislastest ja teatri näitlejatest. Teatris valitseb pingeline õhkkond. Mitte kõik kursuslased pole leidnud endale rolle. Kolm neist on juba koondatud, nende seas Ervini sõber Olev Kitsas. 26aastase Ervin Abeli kohta öeldakse: “Teatris on näitlejaid, kelle areng on ilmne ja kellele võib usaldada mis tahes ülesande. Siin on teatri kullafond: Laur, A. Eskola, Karm, Talvi, Luts, Liiger, Järvet, Abel, Orgulas ja palju teisi. /–/ Noorematest näitlejatest Ervin Abel näiteks lõi “Maskeraadis” peaaegu mitte millestki meeldejääva kuju. /–/ Ervin Abel on omapärane, huvitav näitleja. Tema väline vormitunne on ääretult tugev, konkreetne. Enamik noori näitlejaid loob seest välja, tema väljast sisse. Tajub välivormi konkreetsust selgesti. Pärast aga täidab ta leitud vormi sisuga.” Samal koosolekul tõstatatakse küsimus: kas näitleja peaks olema parteilane? Ehk teisisõnu: “Kui tekib vallandamise küsimus, kumba siis vallandada – kas parteilane või parteitu? Kui on võrdsetega tegemist?” Ja vastus kõlab: “Parteiorganisatsiooni huvides tuleb sel puhul vallandada parteitu.” Ervin Abel ei ole veel parteilaseeas, kuid kommunistliku noorena saab teatris enda vastutada kehakultuuritöö.

Pastelli 1955. aasta veebruaris toob Andres Särev lavale Oskar Lutsu “Tagahoovis”, kus Ervin teeb oma teise unustamatu rolli – hiromant Pastelli. Ehkki kriitikud

Ervin Abel. Siin ma olen

Ervin Abel mängib Pastellit 1955. aastal Draamateatris Oskar Lutsu “Tagahoovis” ning 1956. aastal juba filmis.

Ervin Abel. Siin ma olen

nahutavad tükki, läheb see rahvale korda ning aasta hiljem otsustab Särev koos režissöör Viktor Nevežiniga teha ka filmi. 1930. aastate kodanliku Eesti elu hammasrataste vahele jäänud inimestest pajatavas tükis mängib enamik Draamateatri näitlejaid ning filmivõtted toimuvad paralleelselt etendustega 17. septembrist 1. detsembrini 1956. “Villa Hortensia” üüritakse Tallinnas Lastekodu tänav 25. Ervinil on filmis seitse võttepäeva, ta saab rolli eest 2310 rubla. Tema kuupalk teatris on endiselt 600 rubla. Tallinna Kinostuudio film esilinastub 1957. aastal. Ervin saab Pastelli osa eest kriitikutelt kiita. Ta ise on õnnetu, sest temas nähakse järjekordselt koomikut: “Harilikult minu stseenide ajal publik naerab. Minu sooviks oleks aga, et läbi naeruväärsete situatsioonide vaataja tunnetaks ka selle haletsemisväärse hiromandi viletsat elu.” Üheks õnnestunumaks peetakse filmis kohta, kus Pastelli nõiub puutüve külge naaldunud kapralit sõnadega: “Keeletuks, keeletuks!” 1956. aasta detsembris sõidab Draamateater Moskvasse dekaadile viie lavastusega, kusjuures Ervinil on roll neljas. 30. detsembril autasustatakse teda medaliga “Eeskujuliku töö eest”. Järgmisel aastal on Ervin Abel sunnitud alustama estraadinäitlejana. Teatris luuakse kaheliikmelised šeflusbrigaadid, kes hakkavad esinema eri asutustes. Üldjuhul esitatakse katkendeid näidenditest, mis on teatri repertuaaris. Abeli roll on mõistagi Kiir, kelle kaaslased Tootsina on kas Jaanus Orgulas või Karl Kalkun. Ametliku tarifitseerimise järgi saab Abelist 2. kategooria näitleja punktitasuga kaheksa rubla. Enamasti esineb ta raadiokuuldemängudes, raadio lugemistundides, televisioonis ja estraadikontsertidel. 6. septembril 1957 alustab kursusevend Grigori Kromanov teleajakirja “Teile, noored perenaised”, kus Ervin hakkab nalja tegema.

Mida sa parteist arvad? Ervin Abeli silmapaistev karjäär muudab ta kommunistlikule parteile väga isuäratavaks. Kursusevend, teatri komsomolisekretär Tõnis Kask leiab koosolekul: “Ainus, keda tuleks parteisse ette valmistada, on Ervin Abel, kes praegu eeskujulikult toimetab seinalehte. Ja üldse kõiki temale antud ülesandeid täidab väga kohusetundlikult.” 1958. aasta alguses teeb Abel tavatu pöördumise Draamateatri juhtkonnale,

Ervin Abel. Siin ma olen

Vladimir Majakovski “Saun” – seltsimees Momentalnikov Vsevolod Višnevski “Optimistlik tragöödia” – episoodides Eduardo de Filippo “Filumena Marturano” – advokaat Nocella 1958 Friedrich von Schiller “Don Carlos” – Domingo Bertolt Brecht “Härra Punttila ja tema sulane Matti” – atašee Maksim Gorki “Jegor Bulõtšov ja teised” – pasunapuhuja 1959 George Ciprian “Mees hobusekronuga” – Varlam Oskar Luts “Nukitsamees” – Metsamoor Jevgeni Švarts “Lumekuninganna” – muinasjutuvestja 1960 Anton Hansen Tammsaare “Juudit” – Kabris Viktor Rozov “Ebavõrdne võitlus” – Mitja Oskar Luts /Andres Särev “Suvi” – Kiir 1961 Oskar Luts /Andres Särev “Tootsi pulm” – Kiir Mart Raud “Suveöö ilmsi” – Kirilind 1962 Henrik Ibsen “Peer Gynt” – Kõhn Isik Anton Hansen Tammsaare / Voldemar Panso “Inimene ja jumal” – Kulebjakov Ardi Liives “Millest vaikis prohvet” – Potivar (oli ka näitejuht) 1963 Vladimir Majakovski “Lutikas” – David Ossipovitš Egon Rannet “Haned” – Jüri Aasma Valdo Pant “Avarii” – Janke 1964 Juhan Smuul “Kihnu Jõnn” – Jaan

Ervin Abel. Siin ma olen

199

1965 Egon Rannet “Karikas ja madu” – patsient LAVASTUSED

1962 Juri Oleša “Kolm Paksu” 1964 Immanuel Pau “Elukooli õppemaks”

Estonias 1973 Johan Strauss “Nahkhiir” – vangivalvur

Filmis 1955 “Andruse õnn” – episood. Režissöör Herbert Rappaport, Lenfilm 1957 “Tagahoovis” – hiromant Pastelli. Režissöör Viktor Nevežin 1964 “Põrgupõhja uus Vanapagan” – matuseline. Režissöörid Grigori Kromanov, Jüri Müür 1964 “Lõoke” – saksa ohvitser. Režissöörid Nikolai Kurikhin ja Leonid Menaker, Lenfilm 1967 “Viini postmark” – seltsimees Tasku. Režissöör Veljo Käsper 1968 “Mehed ei nuta” – unetu. Režissöör Sulev Nõmmik 1969 “Kevade” – papa Kiir. Režissöör Arvo Kruusement 1971 “Noor pensionär” (tummfilm) – noor pensionär. Režissöör Sulev Nõmmik 1973 “Noor pensionär” (mängufilm) – noor pensionär Pukspuu. Režissöör Sulev Nõmmik 1976 “Suvi” – papa Kiir. Režissöör Arvo Kruusement 1979 “Siin me oleme” – John. Režissöör Sulev Nõmmik

Eesti Raadios RAADIOKUULDEMÄNGE JA ESTRAADIKAVU

1953 Nikolai Ostrovski “Kuidas karastus teras” – Sereda

200

Ervin Abel. Siin ma olen

1954 Vladimir Ljovšin “Kass-kiidukukk” – episood 1955 Aadu Hint “Kaugatoma kuningas” (romaani “Tuuline rand” 2. osast) – Franz Hanschmidt Charles Dickens “Polüüpide maal” (romaani “Väike Dorrit” ainetel) – Ametnik Eduard Bornhöhe “Vürst Gabriel” – episood Holger Pukk “Kaks punast kaelarätti” – Kala-Mihkel Oskar Luts “Kevade” – Kiir Vladimir Beljajev “Kevadine hommik” – episood Aleksandr Korneitšuk “Tiivad” – Ovtšarenko August Kitzberg “Laurits” – Säga, üliõpilane 1956 Jaroslav Hašek “Vahva sõduri Švejki seiklused I. Tagalas” – kohtuarst Mark Twain “Tom Sawyer” – advokaat Harri Külvand “Wolfgang Amadeus Mozarti lapsepõlv” – episood Nikolai Pogodin “Kremli kellad” – episood Harri Vasar “Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi” – pöialpoiss 1957 Hella Wuolijoki “Niskamäe naised” – õpetaja Vainio Boriss Lavrenjov “Murrang” – episood Eduardo de Filippo “Filumena Marturano” – advokaat Nocella Jüri Järveti raadiokompositsioon “Klaverihäälestaja Kaarel” – esitaja Toomas Rood “Seiklusrikas näärikarneval” – kõrvalosa “Võlukingad”, inglise muinasjutu ainetel – episood Juhan Smuul “Atlandi ookean” – Raffael Suurvärav Jaroslav Hašek “Vahva sõduri Švejki seiklused II. Teele rindele” – kohtuarst 1958 Anton Tšehhov “Kirurgia” – esitaja

Ervin Abel. Siin ma olen

201

Mihhail Šolohhov “Inimese saatus” – Krõžnev Ilja Ilf, Jevgeni Petrov “Kaksteist tooli” – kunstnik Anna Brigadire “Pöialpoiss” – õukondlane Nikolai Virta “Piiritud kaugused” – Nikita Strežnov “Eitaja” Anton Tšehhov “Saunas” – esitaja 1959 Luise Vaher “Maiöö” – esitaja Irene Jurgelevitš “Pik ja Funio” – Hädaohtlik ja Tigu Jüri Järveti raadiokompositsioon “Mehed” – esitaja Vitali Gubarev “Suur võlur” – Lõhkine Kõrv Mait Metsanurk “Ümera jõel” – paater David Samoilov “Elevandipojal on sünnipäev” – Kaamelivarss Mihhail Šolohhov “Ülesküntud uudismaa” – osatäitja Aleksandr Puškin “Poltaava” – Orlik Elar Kuus “Mida linnud laulavad” – kõrvalosa 1960 Aleksei Arbuzov “Irkutski lugu” – Laptšenko G. Diezmann “Lend Pipramaale” – osatäitja Frank Baum “Elli ja tema sõbrad” – Raudne Puuraiuja Agnia Kuznetsova “Komsomoli ausõna” – Senka Raimond Kaugver “Sillad põlevad” – arst August Kitzberg “Rätsep Õhk ja tema õnneloos” – Silk, külakaupmees Gert Ledig “Duell” – Rein Maksim Gorki “Jegor Bulõtšov ja teised” – Protopei, nõdrameelne 1961 Estraadikava “Laupäevaõhtu kõigile” (autor Uno Laht), ametkondlike laulude võistlus – esitaja Enn Vaigur “Oma uks” – episood B. Davidson “Pööris” – osatäitja Max Frisch “Härra Biedermann ja tulesüütajad” – Eisering 1962 Valdo Pant “Miška” – Peltzer

202

Ervin Abel. Siin ma olen

“Moodne muinasjutt hundist ja Punamütsikesest” – esitaja Jaan Rannap “Mikrofon on avatud” – Ülemmeister 1963 Konstantin Kondrja “Lapsed ja õunad” – osatäitja Friedrich Dürrenmatt “Stranitzky ja Rahvuskangelane” – osatäitja “Kirjanduslik kolmapäev”, Koidula ja Kreutzwaldi õhtu. “Kilplased” – esitaja Zajaitski “Robin Hood” – šerifi sekretär Paul Kuusberg “Inimesed sõdurisinelis. I” – osatäitja Gumilevskaja “Muinasjuttude saarel” – õpetlane Siirius noorem Enn Kippel “Meelis” – preester Otu “Naistepäeva õhtuks”. Z. Robani följeton “Loeng” – esitaja 1964 Estraadistseene. “Haige mees” – esitaja Estraadikava “Laupäevaõhtu kõigile”: “Tahaksin olla hobune”, “Protsess”, “Pulmad Aatomlas” – esitaja Vene huumori ja muusika õhtu. J. Petrov “Lugu grammofonist” – esitaja Heinrich Altov “Purustatud Lõualuu saare lõpp” – osatäitja Vene huumori ja muusika õhtu. Mihhail Zoštšenko “Limonaad” – esitaja Ellen Niit “Narr laps” – Jaak Sanglep 1965 Leo Kerge, Harri Lehiste “Lahkumisavaldus omal soovil” – esitaja Eduard Vilde “Prohvet Maltsvet” – osatäitja Eero Sepling “Raadio parandamine”, humoreske – esitaja Estraadisaade. V. Katajev “Enesetapja vastu tahtmist” – esitaja; “Ideaalne naine” – professor; agronoom William Irish “Aeg saab täis koidikul” – Arthur Holmes Rakov “Mida küll homme öeldakse” – Teodor Luisk Pongracz Galasi humoresk “Eelmise teose meister” – esitaja Günter de Bruyn “Tunnistus vande all” – Gustav Herwich Stella Adorjani humoresk “Kirjaniku kohtumine lugejatega” – esitaja “Ilusal sinisel hommikul”, humoreske – esitaja

Ervin Abel. Siin ma olen

203

1966 Peedu Ojamaa humoresk “Üks pesuehtne suusasõit” – esitaja Jaroslav Hašek “Šavraneki pärandus” – esitaja V. Aljonin “Pihtimus” – esitaja Ion Luca Caragiale “Küpsustunnistus” – esitaja Karel Čapek “Oreool” – esitaja Arne Oit “Imekaunis Galatea ehk armunud jumalad” – Zeus V. Aljonin “Kuidas ma kirjandusse sattusin” – esitaja Edmund Niziurski “Basiliuse kiriku saladus” – osatäitja Estraadisaade “Perekondlik küsimus” – esitaja 1967 Romulus Tiitus “Tootsi ja Kiire uued seiklused” – Kiir Aleksandr Ostrovski “Kasvandik” – osatäitja 1968 Leo Kerge “Liigaasta”, satiirilised stseenid – esitaja 1969 R. Nazarov “Võõras õnn” – osatäitja 1970 Peeter Hein “Õhtu kahele”, raadiovarietee Els Himma ja Ervin Abeliga Priit Aimla “Skeptiku sõnavõtt Tervisepäeval” – esitaja 1971 Sulev Nõmmik “Kingitud hobune” – esitaja Priit Aimla ja Toivo Tootsen “Säraküünlad”, lühipalad – esitaja Priit Aimla “Need naised, need naised”, naistepäeva estraadisaade – esitaja 1972 “Naerumeister Jaroslavlist”, Kemoklidze satiiri- ja huumorilugusid – esitaja “Nõukogude naerumeistreid. Feliks Kamov” – esitaja “Kummaline Harms”, huumorit Daniil Harmsilt, tema elust ja asjastust – esitaja “Olmelaulud”, 1971. aasta ER huumorivõistluse tööd – esitaja Priit Aimla ja Toivo Tootsen “Nääritrall”, vana-aastaõhtu estraadisaade.

204

Ervin Abel. Siin ma olen

Peategelased Sulev Nõmmik ja Ervin Abel Eduard Uspenski “Mees tuttava katuse alt” – esitaja “Assortii “Eeva””, naistepäeva meelelahutussaade – esitaja Vladimir Poljakovi mälestusõhtu – esitaja Priit Aimla “Kaks kõigi eest” – osatäitja “Mees “Rohelises portfellis””, Viktor Slavkini satiiri- ja huumorilood – esitaja 1973 “Tumanovski – Abel – Nõmmik”, Ratmir Tumanovski ja Danil Rudõi humoreske – esitaja “Ei mina kaeba midagi”, estraadikuuldemäng naistepäevaks – esitaja 1974 Šargorodskite, Klimovitši, Žvanetski humoreske – esitaja Harri Lehiste “Tom ja Tõnn”, estraadikuuldemäng – esitaja 1975 “Suurseeria avamuigeid”, Eesti autorite originaalhuumorit – esitaja Priit Aimla “Ja lõpuks ometi me sõidame Pariisi!” – esitaja “Üks lihtne aastavahetuse lugu,” estraadietendus – esitaja Boriss Laskin “Lahutusprotsess” – lavastaja ja esitaja 1976 Suveraadio (“Meelejahutaja”) NSVL ja Rootsi humoristide loomingut – esitaja Suveraadio (“Meelejahutaja”), Sukontsev “Konsultatsioon” – esitaja Priit Aimla “Operatsioon “Sitikas”” – esitaja 1978 “Kanäe kus konks!”, huumorit ÜR saatekavast – esitaja 1979 “Neljasilma naljajuttu”, estraadisaade – esitaja Sulev Nõmmiku ja Priit Aimla lühijutte – esitaja 1980 “Kas te ei võiks mulle öelda”, ÜR humoreske – esitaja Ervin Abel. Siin ma olen

205

Lydia Mölder “Haritud abielumees”, estraadisaade – esitaja “Helesinine diagonaal”, estraadikava – esitaja “RAMETO sünd”, Ervin Abel ja Jaanus Orgulas mängivad RAMETO nimesaamise lugu

Filharmoonias 1965 Arne Oit “Imeilus Galatea” (lavastaja) 1966 Romulus Tiitus “Terekest kah” (mängiti 600 korda) 1968 Romulus Tiitus “Oh sa issand ütleb kiir tootsile kolhoosivirtsahvti studeerides” (mängiti 450 korda) 1968 Uno Laht “Maailm vestitaskus ehk ilma viisata Nuustakult Nukiraagisse” (Arved Haugi muusika) 1970 Esko Tasa, Juhan Saar, Priit Aimla “Kasutage Karu teenet” 1971 Uno Laht “Hingede ränd ehk räim tomatis” (Arved Haugi muusika) 1972 “Ervin Abel ja Sulev Nõmmik estraadil” 1972 Uno Laht “Pisar põske ja… puu otsa” (monoloogid; muusika Hans Hindpere, Villi Veskimäe ja Viisiveljed) 1974 Jüri Tuulik “Musta huumori maski all” 1974 Ervin Abel “Olgu tööl või kodus” (koos Tamara Abeliga) 1975 Ervin Abel, Priit Aimla “Infarkt saapasääres” 1976 Priit Aimla “Trips-traps-trull ehk 17 segast seika” 1977 Jüri Tuulik “Elulained – Nuustaku 78” 1978 “Surmasõlmed olmetsirkuses” (koos Tamara Abeliga) 1978 “Jöukal järjel Jöusikveres ehk…” 1979 “Kikerikii tibukene” 1980 Ervin Abeli juubelikontsert 1980 Jüri Tuulik “Elulained – Nuustaku 79” 1981 Kalju Kass “Intiimdisko” 1982 monotükk “Hõissa” 1983 Ervin Abel “Naeruravi”

206

Ervin Abel. Siin ma olen

Kasutatud materjale Riigiarhiivi toimikud: ERAF.86, ERA.R-1, ERA.R-3, ERA.R-1587, ERA.R2219, ERA.R-1705, ERA.R-1797, ERA:R-1590, ERA.R -1707, ERA.R-2078, ERA.R-2261. Riigiarhiivis säilitatavad GITIS-e Stuudio õppejõu Felix Moori käsikirjalised märkmed. Eesti Televisiooni arhiiv, Eesti Raadio arhiiv, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiivimaterjalid: toimik T-395 “Lunatšarski nim. Teatriinstituudi Eesti Stuudio”, toimik “Intervjuud Gitise Eesti stuudiolastega, intervjueerijad Virve Koppel, Anne Tuuling, Iivi Lepik, 2002–2006; 1954. a. Draamateatri “Kevade” lavastuses osalenud tegelaste kohtumine Tallinna Kultuuriülikooli kuulajatega. Osa võtsid Kulno Süvalep, Jaanus Orgulas, Aksel Küngas, Kalju Karask, Erich Jaansoo, Salme Reek. Vestlust juhtis Karin Kask, 25. aprill 1986. a. Eesti Draamateatri arhiiv: Asta Loti toimik, Ervin Abeli toimik. Hugo Murre “Karistuseks 20 aastat Draamateatri direktorina”, 2006. Jaak Viller “Kandiline Kaarel Ird”, 2009. Viru Sõna, 06.02.1945; 19.06.1947. Virumaa Teataja, 11.05.1943. Sirp ja Vasar, 04.01.1963; 15.12.1951; 12.05.1951. Noorte Hääl, 19.02.1957; 01.01.1966. Rahva Hääl, 05.02.1954. Pioneer nr 11, 1956. Edasi, 12.04.1951; 27.04.1963; 19.09.1965; 11.12.1964; 27.04.1973; 17.03.1968; 06.06.1976. Molodjož Estonii, 21.06.1966; 06.08.1983. Kommunist, 23.12.1971. Leninlik Lipp, 12.12.1972. Töörahva Elu, 25.01.1973. Eesti Päevaleht, 08.11.1999. Ervin Abel. Siin ma olen

207

“Aga rahvas tuleb saali…Veel mõned minutid, algab töö, algab higistamine, sest ruumid on kuumad ja õhku vähe. Aga ometi ootad seda kuuma, tahad minna inimeste ette, et neile midagi öelda, et öelda kas või “tere jälle”. Ja kui siis pärast väsinuna garderoobis toolile vajud, on hea ja kurb, sest oli hea publik.”

208

Ervin Abel. Siin ma olen

Ervin Abel ütles kaheksa kuud enne surma: “Minu saatus on olnud õnnelik. Mul pole olnud tegevusetust.” Selleks ajaks oli ta teinud viimased 17 aastat peaaegu puhkamata estraadikunsti. Kui ta polnud laval, siis esines ta raadios või televisioonis. Või viibis tähtsal koosolekul. Praegu öeldakse temasuguste kohta: töönarkomaan. Ta soovis olla publikule kergesti mõistetav. Sama eesmärk on raamatul, kus Ervin Abelit meenutab poolsada inimest. Kirsti Vainküla, autor Võtsin raamatu ja see haaras mind täielikult, hüpnotiseerides lugema, nautima, avastama. Võib-olla peitus põhjus uues ja huvitavas infos? Mulle meeldib selle raamatu stiil, mõtete ja faktide edastamine. Lihtne, tabav, ilma igasuguse punnitatud ilukirjanduslikkuseta. Ah et selline inimene minu isa siis oligi?

žanr, inimene unustatakse kergesti. Olen liigutatud. Raamat on kirjutatud südamega, hästi on tabatud ajastut. Kalju Haan, teatriloolane

See on raamat markantsest estraadikunstnikust, kes on teatriajaloost peaaegu välja tõrjutud. On ju estraadikunst vaata et põlatud

789949 904907

Margus Abel, Ervin Abeli poeg