Teekond läbi viie aastaaja by Liisi Seil

Liisi Seil Elmo Riig

Teekond l채bi viie aastaaja

Liisi Seil, Elmo Riig

Teekond l채bi viie aastaaja Soomaa p채evik

Viljandi 2011

Koostaja Liisi Seil © Tekstid: Liisi Seil © Fotod: Elmo Riig © Liisi Seil (lk. 18, 19, 22, 23, 78 (üleval), 116, 119 (all), 120) © Soomaa Sõprade Selts (vanad fotod lk. 19, 43, 90, 101) Kotkaklubi (pesakaamera fotod lk. 83 ja 84) Toimetaja Maarja Möldre Kujundaja Merle Karu Raamat sündis Soomaa koostöökogu algatusel ning autorite ja MTÜ Vaatering koostööna. Täname kõiki kohalikke inimesi, teadlasi ja teisi abilisi, kes olid nõus meiega oma elu, aega ja teadmisi jagama. Raamatu tegemist on toetanud Eesti Kultuurkapitali Viljandimaa ekspertgrupp, Viljandi maavalitsus, Viljandi linnavalitsus, kohaliku omaalgatuse programm ja Eestimaa talupidajate keskliit. Viljandi 2011 Trükk: OÜ Print Best Trükikoda ISBN 978-9949-21-827-1

Sisukord Sissejuhatus Vaikne algus Põlengust tekkinud küla Talve taandumine Tulvad lähevad liikuma Uputuse eel Vesi tungib peale Soomaa lööb kihama Kuusekäära kimbatus Üleujutuse laps Müstiline Toonoja Kohtumine sõpradega Tõramaa küla valvurid Kevadlillede pillerkaar Kolmteist ja kaljukotkas Iirislillede mõistatus Päikesetõus viiulite saatel Helilooja jälgedes Öördi järve valgusmäng Õhusõit üle Soomaa Seebiooper kurepesas Kaabakasauna lugu Hoovi talu rahvas Haabjasõit parmude paradiisis Konnakotka otsinguil

7 8 12 16 18 20 24 27 34 40 41 48 51 55 58 62 65 68 70 74 82 85 87 90 95

98 102 104 107 110 114 119 122 125 128 131 134 140 146 150 154 156 160 166 170 174 180 185 186 190

Riislaste uhke sugu Hetk Hoolmikul Heinale! Augustikuumus Venesaunal Koolimaja mitu elu Haabja sünd Pauna talu ja Villem Reiman Öine jõgi Riisa rantšo Elagu puravikud! Seenesõbrad Ruunaraipel Kullavärvides Lubjassaare Oksa kõrtsi varemetel Peitusemäng Tõramaa luhal Riisa küla Riismannid Läti talu tirtsud Sussi unistused Sandra südames Soomaa mälu Loomad, loomad! Ootamatu lumevalgus Imede aeg Järelsõna Soomaa portree ja kaart Kasutatud kirjandus

Üleujutatud Kildu –Tõramaa tee 6

Sissejuhatus Mõni aasta on vahel teistsugune kui teised. Juba esimesed nädalad lubavad millegi erakordse saabumist ja kõik järgnev kinnitab seda aimdust. Siis tuleb endalt küsida, kas julged oma sisetunnet usaldada ja vooluga kaasa minna, et eespool terenduvad elamused kinni püüda. Meie otsustasime selle riski võtta. Mõte Soomaa rahvuspargist raamatut teha oli kahel loodushuvilisel ajakirjanikul, minul ja fotograaf Elmo Riigil, juba mõnda aega meeles mõlkunud. See oli unistus, mille juurde vestlustes ikka ja jälle tagasi jõudsime – püüda pildile ja lugudesse selle omapärase piirkonna loodus ja inimesed, tänapäev ja kultuuripärand. Lõpuks hakkas raamatu idee meid lausa takistama. Ükskõik mida me oma loometeel plaanisime, tuli Soomaa kangekaelselt vahele ja nõudis paberile panemist. Selgus, et vahel ei saagi mõnest mõttest lahti muud moodi, kui tuleb see ellu viia. 2010. aasta ei andnud meile võimalust ideega rohkem venitada. Tõotas tulla erakordne aastaring ja pidime valima, kas tegutseda nüüd või mitte kunagi. Valisime tegutsemise. Soomaa avas selle rännaku jooksul meile järjest uusi külgi, mis viisid üha sügavamale tema südame ligi. Nendes oli nii head kui halba, rõõmu kui kurbust – need olid lood, mis vajasid rääkimist. Selline oli meie silmis Soomaa aastal 2010. Liisi Seil

Soomaa rahvuspark on loodud 1993. aasta 8. detsembril eesmärgiga kaitsta Vahe-Eesti edelaosa soid, lamminiite ja metsi. 39 640 hektari suurune rahvuspark hõlmab Suure-Jaani ja Kõpu valla maid Viljandimaal ning Tori, Vändra ja Paikuse valla alasid Pärnumaal. Soomaa kuulub Ramsari rahvusvahelise tähtsusega märgalade nimekirja ning on Natura linnu- ja loodusala. Ta on arvatud ülemaailmsesse PAN-parkide võrgustikku ja Euroopa Liidu EDEN-i sihtkohtade hulka. Elmo Riig

Riisa laudtee

Jõesuu

Riisa raba

Riisa

Meiekose

Rahvuspargi lääneservas asuva Riisa raba pindala on 1000 hektarit. 5-kilomeetrine Riisa laudtee algab Kõpu–Jõesuu maantee äärest, teeb tiiru rabalaugaste vahel, põikab metsa vahele ja viib Navesti jõe äärde.

Päikese võit Riisa rabas

Vaikne algus 14.01.2010 Jaanuari teisel nädalal algas Eestimaal talvemuinasjutt. Puudele ja põõsastele langes härmatis, mis jäi püsima nädalaks, isegi kaheks. Iga päevaga muutus valge kiht järjest paksemaks ja kaunimaks, vajutades nõrgemad tüved oma raskuse all looka. Ei saanud ju jätta sellist ilu oma meeltesse püüdmata! Üle paljude aastate oli talv ootamatult lumerikas. Maa oli valge ja puhas, hanged ulatusid vööni ning pakane näpistas nina. Loomulikult veetis suur osa talvenautijaid oma vabad hetked suuskadel, uiskudel või kelgumäel. Soomaa rabades ja jõgedel valitses sel ajal valge vaikus. Aga sealgi võis kohata tõukekelkudega sõitjaid, räätsadega matkajaid ja jalgsi sumpajaid. Kuigi rabadele oli säärase lumerikkuse ajal raske ligi pääseda, otsustasime ikkagi lumefotosid jahtima minna. Ega meil seejuures suurt valikut olnudki. Hüpassaare laudtee juhatas Kuresoo servani, kuid seal kadus rada kõrgete hangede alla. Ingatsi laudteeni viiv sõidutee oli läbipääsmatu. Riisa rabas märkis laudraja asukohta üksik sissetallatud jäljerida, kuid sellest piisas, et teha talvises rabas viiekilomeetrine ring. Astusime rajale ja lootsime, et pilvisena püsinud taevas retke jooksul selgineb. Meie võõrustajaks sai Soomaa kõige tillem raba, mille Kõpu–Jõesuu maantee on lõhestanud kaheks. Laudtee on ehitatud raba kõige kitsamasse ossa,

kus mineraalpinnas ulatub üsna kõrgele ja tänu sellele pole soo veerežiimi rikutud. Arvatavasti olid raba osad kunagi selles kohas ka looduslikult teineteisest lahus. Suuremat kahju on rabale teinud kuivenduskraavid, mis nõukogude ajal sinna freesturbavälja rajamiseks kaevati. Laudtee viib matkajad Riisa raba väiksemasse, inimestest puutumatusse ossa, mida ühest küljest piirab Halliste ja teiselt poolt Navesti jõgi. See on üks Soomaa populaarsemaid külastuskohti, mille parkla on sageli autosid täis. Jalutuskäik paksu lumikattega rabas oli iseäralik kogemus. Kui polnuks jändrikke rabamände ning koorma all kummargile vajunud vaevakaski, võinuks arvata, et kõnnime suurel lumisel lagendikul. Meetripaksuse vaiba alt ei paistnud ühtegi turbasamblamätast ega kanarbikupuhmast. Ka laugaste ja älveste asukohti võis vaid aimata. Kui jalg kogemata laudteelt kõrvale libises, vajus see põlveni hange. Metsa vahele jõudes heitsin pilgu Navesti jõele, mis oli end paksu jääkihiga katnud ning püsis vaguralt varjul. Vaikust katkestas vaid mõni vihisev tuuleiil. Vaatetorni juurde jõudes märkasime idataevas lähenemas heledamat laiku. Otsustasime veidi oodata lootuses, et päike kas või mõneks minutiks särama lööb. Valguskera mängis veidi aega peitust ja saatis siis pilvede vahelt välja esimesed kiired. Rabamaastiku värvid muutusid kirkamaks ning puud kasvatasid oma selja taha hallid varjud. Lõpuks eemaldus tume pilv lääne poole ja lasi päikesel looduse ereda valgusega katta. Edasi kulges jalutuskäik helesinise taeva all. Siin ja seal pakkusid loomajälgedele vaheldust räätsamustrid, mis vihjasid, et rabas on käinud teisigi matkajaid. Nad olid mõnes kohas pikali heitnud ja valgele maapinnale lumeingleid jätnud. Väsinult, kuid õnnelikena jõudsime lõpuks maanteele tagasi, saagiks palju talviseid (mälu)pilte. Oli ka viimane aeg need tallele panna, sest kodu poole sõites nägime, kuidas tuul härmatist puudelt vähemaks saputas.

Härmarüüs puu

Tumedad pilved taanduvad.

Ladvad metsaraja kohal

Talvine ornament

Metslooma j채ljerida

Soomaa lööb kihama 04.04.2010 Lihavõttepühade ajal kihas Soomaa nagu sipelgapesa. Tavaliselt vaikne ja inimtühi maanurk oli lausa pungil uudistajatest, kes soovisid erakordse taseme saavutanud suurvett oma silmaga näha. Pühapäeva hommikul kihutas meie ees pikk autorong, mida juhtis süstasid vedav sõiduk. Nagu veidi aja pärast selgus, oli rongi sihtmärk puhkekoht Läti vaatetorni juures. Matkajad sättisid end sealt Halliste jõele, kuid enne paatidesse istumist kogunesid nad juhendaja ümber ning kuulasid asjakohast instruktsiooni.

Veematkale minnes tuleb selga panna päästevest ja kaasa võtta kuivad vahetusrõivad. Telefon tasub pakkida veekindlasse kotti ning varustusse võiks kuuluda ka kuuma teega termos.

Turistid sammuvad Soomaa külastuskeskusesse Kõrtsi˙Tõramaal.

Ma ei tea, kas need olid just selle või hoopis mõne teise rühma liikmed, kes veidi hiljem tegid samal lõigul läbi külma supluse: kanuu kaotas tasakaalu ning kolm matkajat pudenes jäisesse vette. Õnneks lõppes kõik hästi: vettekukkunud hädalised korjati teistesse kanuudesse ning nad said selga kuivad rõivad. Kanuudega ümber minejaid oli üleujutuse ajal aga teisigi.

Kanuud on matkaks valmis.

Aivar Ruukel (vasakul) registreerib huvilisi.

Tõramaalt Kildule viiva tee ots on paatidest tulvil.

Seda, et osaliselt jääga kaetud Raudna, Halliste ja Lemmjõel on liikuda keerulisem, kui esialgu arvata võis, saime hiljem omal nahal tunda. Meie veeretk algas Kõrtsi-Tõramaalt, kuhu oli kanuusid laenutama tulnud turismiettevõtja Aivar Ruukel. Olin suurvee ajal ka varem Soomaal matkanud, mitu aastat tagasi seal jäätükkide keskel isegi kanuuga ümber läinud ning ühel lamandunud puutüvel hammaste plagisedes rõivaid vahetanud. Eelmisel aastal oli minu sõpruskonna kanuumatk seevastu väga ladusalt kulgenud. Päev oli päikeseline ning jõed olid jääst vabad. Istusin kohaliku giidi Indrek Heinaga ühes kanuus ja muhelesin tema humoorika jutu üle. Siis sõudsime külastuskeskuse juurest Tõramaa oja suudmesse ning sealt mööda Raudna jõge ülesvoolu Karuskosele. Pärast rippsilla uudistamist libisesime uuesti allavoolu. Matka lõpp-punkt oli Halliste jõe ääres Hoolmiku talus.

Umbes samasuguse marsruudi valisime ka seekord. Soovisime jõuda Karuskose talu juurde, et jäädvustada sealse rippsilla uppumist. Indrek Heina meil seekord teejuhiks võtta ei olnud, sest kuuldavasti oli ta oma Kuusekäära talus veevangis ja ehitas kariloomade jalge alla parvi. Nii lükkasimegi kanuu veele iseseisvalt, kaasas kaart ja kaks mõla. Enne sõudma hakkamist ootasime ära hetke, mil külastuskeskuse juurde jõudsid reisikorraldaja Looduse Omnibussi sõidukid. Viis bussi tõid KõrtsiTõramaale mitusada Tallinnast ja Tartust tulnud matkajat. See oli omaette vaatepilt, kuidas tavaliselt väga vaikses kohas läks korraga kanuudesse nii suur hulk inimesi! Matkakorraldaja Aivar Ruukli juurde tekkis sõiduhuvilistest pikk järjekord. Elmo klõpsas veematkajate hordist mõned pildid ning siis sõudsime üle Tõramaa-Kildu tee, et alustada retke Karuskosele. Juba matka esimesel kilomeetril saime aru, et seekordne retk oli sootuks midagi muud kui ladus sõudmine. Kuigi meie plaan oli selge, takistas selle elluviimist üks lihtne loodusnähtus – jää! Enamik jõgesid oli sel päeval poolenisti talvise kaane all, nii et sõita sai vaid seal, kus loodus lubas. Ja loodus leidis, et Tõramaa jõe suudmesse kanuutajatel kindlasti asja ei ole. Jääpankade eest kõrvale põigeldes püüdsime vaba vett otsida jõeäärsest võsast ning lõpuks jõudsime Meiekose matkarajale, kus saime hõlpsamalt sõuda.

Matkajad asuvad teele.

Tõramaa jõgi on muutunud järveks.

Karuskosele pääsevad kanuutajad ainult mööda maanteesihti.

Karuskose sauna sinine triip hakkab vette kaduma.

Karuskose talu juurde viiv rippsild on muutunud ujuvaks.

V채ga vesine kemmerg Ingatsi matkaraja alguses.

Oma eksirännakul sattusime vahepeal Kõpu–Jõesuu maantee äärde, mille kraavis innukalt edasi rühkisime. Nüüd olime ise vaatamisväärsus: möödasõitvatest autodest lehvitati ja pildistati meid. Kui päev varem olid Viljandist tulnud uudistajad pääsenud autodega Meiekose sillale, siis nüüd katkes nende sõit juba enne seda. Maanteel oli üle ujutatud seitsme kilomeetri pikkune lõik, mis lõppes Riisa küla juures. Kuigi jää oli plaani rikkunud, ei jätnud me jonni ja otsustasime eesmärgini jõuda teist teed pidi. Et me ei pääsenud Karuskosele mööda jõge, püüdsime sinna minna mööda autoteed, mis keerab talu poole teisel pool Meiekose silda. Aimdus ei petnud meid: nelja kilomeetri pikkusel maanteesihil oli hõlbus aerutada, sest vesi oli kõrge ja kaetud kohati vaid kerge jääsupiga. Meie kõrval ja järel mõõtsid seda maad paljud teisedki Pärnu poolt tulnud matkajad – nii tavaliste kui hiidkanuudega, süstade ja isegi aerupaadiga. Viipasin vahepeal tervituseks giid Algis Martsoole, kes ühes kanuus valjuhäälselt selgitusi jagas. Kolme kilomeetri pärast keerasime kunagisse Karuskose metsavahikordonisse, mis on üks näide 1920. aastatel rajatud tüüpilistest kordonikompleksidest. Praegu on see kõigile soovijatele avatud metsamaja, mille kasutamist korraldab riigimetsa majandamise keskus. Tõdesin, et kordoni elanikel poleks olnud märgadest jalgadest pääsu – ilma majja kiikamatagi oli selge, et kuiva põrandapinda seal ei ole! Ka järgmises, Aivar Ruuklile kuuluvas Karuskose talu elumajas ulatus vesi põlvini ning suitsusauna uksest võis lausa kanuuga sisse sõita. Sauna nurga juures hulpis kümblustünn vahelduseks ise kõrvuni vees. Selleks päevaks oli selge, et suurem üleujutus oli olnud viimati 1956. aastal, kui Riisal kerkis vesi 516 sentimeetrit üle nulltaseme. Väidetavalt märgib seda taset Karuskose suitsusaunale tõmmatud sinine jutt, mis on suviti külastajate üllatushüüdeid esile kutsunud. Nüüd pidin mitu korda silmi pilgutama, enne kui vaatepilti uskuma jäin: vesi hakkas kohe-kohe sinise triibuni jõudma. Ma polnud varem näinud ka ujuvat Karuskose rippsilda – muul ajal kõigub see ju kõrgel Raudna jõe kohal. Nüüd saime sillale paadiga tiiru peale teha, selle postidki olid poolenisti vee all.

Sõudjad Meiekose matkarajal

See kõik oli huvitav ja eksootiline, eriti kui arvestada, et Karuskose, kus praegu vaid külalisi võõrustatakse, oli kunagi inimeste kodu. Enne 2000. aastat, kui Aivar Ruukel selle koha endale ostis ja sinna matkakodu rajas, elas Karuskosel Lilli Liinson – kleenuke naine, kes oli talu kunagi üles ehitanud ja töödes kaasa löönud poolaka Joosepi meheks võtnud. Elu seal pärapõrgus polnud sugugi kerge. Kolme lapsega perekonna elatis Infotahvel keset veevälja

tuli talust, loomapidamisest ja õunaveini ajamisest. Selle vahel pidi hakkama saama ka üleujutustega. Suurvee ajal korraldati kogu elu talus paariks nädalaks ümber. Koerad-kassid tõsteti laka peale, lehmadele ja mesitarudele ehitati parved ning esimese korruse tubadesse rajati toolidest ja laudadest purded, et seal kuiva jalaga liikuma pääseks. Pere kolis ülemisele korrusele, kus tulekolle jäi kuivaks ja kütta kannatas. Kord oli Karuskose (varasema nimega Koskela) majas vesi isegi nii kõrge olnud, et Lilli kaheaastane poeg oleks sängist välja kukkudes peaaegu ära uppunud. Lapse pea oli viimse võimaluseni kuklasse aetud, nii et suu vee peale ulatus, ja poiss hüüdis ema järele. Et üleujutuse ajal tungis Karuskosel vesi isegi ahju, tuli leib varem valmis küpsetada. Muide, vesi oli elumaja ahjus ka 2010. aastal ning Aivar Ruukel pidi selle pärast suurvee taandumist laskma pottsepal üle vaadata. Meie tagasitee Karuskoselt Kõrtsi-Tõramaale kulges paraku sama vaevaliselt kui rännaku esimene osa. Kuue teel oldud tunni jooksul ei julgenud me kordagi peatuda, et seljakotist einet võtta, sest hirm päeva pimenemise ees kannustas tagant. Nagu kiuste pühkis üks kuuseoks jäisesse vette prillid, mille Elmo pildistamise vahepeal laubale oli lükanud. Jääpankade vahel ekseldes vilksatas mitu korda läbi pea mõte: «Mis siis, kui me ei jõuagi enam välja? Kas keegi oskab meid siia päästma tulla?» Kui videviku varjus lõpuks külastuskeskuse juurde jõudsime, komberdasime auto juurde tundega, et olime läbinud tõelise tuleproovi. Tammerivi Karuskosel

Viimase sajandi suuremad mõõdetud üleujutused Soomaal olid aastatel 1931, 1951, 1956, 1932 ja 1926. Veetase oli siis vastavalt 553, 520, 516, 488 ja 479 sentimeetrit üle Riisa mõõteposti nulltaseme. 2010. aasta suurvesi paigutus nende hulgas 494 sentimeetriga neljandale kohale. Märkimisväärne suurvesi oli ka 1999. aastal, kui vesi tõusis 437 sentimeetrit üle nulltaseme.

Lilli Liinson

Haabjas Aasa ja k체lastuskeskuse saun keset uputust K천rtsi-T천ramaal. 33

Öördi järve valgusmäng 30.06-01.07.2010

4900-hektarine Öördi raba on tekkinud suure sügavaveelise järve kinnikasvamisel. Kunagise veekogu jäänukina helgib raba keskel 4,4-hektarine Öördi järv, mis on Soomaa ainus järv. Selle juurde viib 2-kilomeetrine matkarada.

Puhkekoht Öördi järve ääres

Juuni lõpu öödel on Eestis veel võimalik piiluda Hämariku ja Koidu põgusaid kohtumisi. Selleks tuleb selga panna soojad rõivad, võtta kaasa termos teega ning valida vaatemängu jälgimiseks sobiv koht. Meie väike seltskond otsustas ühe valge öö veeta Öördi järve ääres, mis kuuldavasti on Soomaal parim paik päikeseloojangu vaatlemiseks. Et päike pidi loojuma kell 22.41, oli fotohuvilistel piisavalt aega end kaldaserval sisse seada. Raba keskel paikneva järve äärde pääseb mööda lühikest matkateed, mis kulgeb piki metsasihti. Tupp-villpead kõikusid sealsete mändide all nagu väikesed suvesse eksinud lumepallid. Peatselt hakkas puude vahelt helkima veekogu, mille äärde on matkajatele ehitatud kaks puhkekohta. Fotofännid suundusid kallasrada pidi paremaid võttepaiku otsima, mina jäin aga puhkekohta jalgu sirutama ja päevast lõõgastust otsima. Rammestus oli kiire tulema: vesi lainetas õhtuses tuules, loksus vastu kallast ning see heli muutis silmalaud raskeks. Sookailude uimastava aroomi keskel hakkasid päevased pinged kehast ükshaaval lahkuma. Haigutasin magusalt, sirutasin end pingil välja, kuulasin kaugusest kostvat käo kukkumist ja

Pilvedest tiivad taevas ja j채rveveel

Viimased kiired enne loojumist

Öördi järv on hinnatud kalastajate hulgas, sest seal võib õnge otsa jääda ahven, särg ja haug. Teised kalaliigid ei ole võimelised happelises ja toitainevaeses rabavees elama.

Ämblikud ärkavad.

jälgisin, kuidas pisike punane ämblik alustas teekonda üle minu seljakoti. Taevavõlvil vajus päike samal ajal järjest madalamale ja tema peegeldusest tekkis ujumiskoha redeli ette kuldne tee. Solistasin käega tumedas rabavees, kuid otsustasin suplemise teiseks korraks jätta. Veidi aja pärast muutus taevas punakaks ja pilvedest joonistus järve kohale hiiglasuur valge sulg. Tundus, nagu oleks mõni pirakas kotkas oma tiiva meie üle laotanud... Lummav vaatepilt kestis seni, kuni päike lõplikult metsa taha loojus. Mind äratasid tardumusest parvena välja ilmunud kihulased, kes edasise õhtu nautimise üsna raskeks muutsid. Loojangust kehvem ei olnud ka Öördi järve ääres nähtud päikesetõus. Sellele andis erilist vürtsi paks udu, mis kahe sooja päeva vahel pehmelt mööda veepinda voogas. «Nagu laukaeit puhuks mätta alt järvele suitsu,» mainis üks seltsiline, kes minust fotoaparaadiga mööda müttas. Ta püüdis ümmargusele veekogule tiiru peale teha, kuid pidi varsti pettununa tagasi pöörduma: Öördi järve lõunakallas on küll järsk ning kaetud rabamännikuga, kuid loode- ja lääneosa kallas on laugjam ja raskesti läbitav. See-eest jäi pildipüüdja objektiivi ette palju hiiglasuuri ämblikuvõrke, mis tema teerada ääristasid. Lõpuks kella poole viie paiku sirutas päike oma esimesed kiired rabamändide tagant. Veidi eemal püsis kuusirp ikka veel jonnakalt taevas, kuid tema pale oli juba üsna kahvatuks muutunud. Varsti taandus ta lõplikult, sest Koit oli Hämarikuga taas hüvasti jätnud.

Hämarik valmistub lahkuma.

Valgus saab võidu.

Udu roomab järvele.

Uus p채ev on alanud. 73

Hetk Hoolmikul 29.07.2010 Riisa laudtee

Riisa Riisa raba Hoolmiku talu

Arno Riis

102

Kilomeeter Riisa keskusest ülesvoolu seisab Halliste jõe kaldal Hoolmiku talu, mis on üks vähestest seal kandis säilinud põlistest majapidamistest. Sõitsime selle juurde mööda kitsukest kasealleed. Minu hõigete peale ilmus koguka elamu uksele sakris juustega mees, kes silmitses tulijaid umbusklikult. «Kas teie olete selle koha peremees?» küsisin arglikult. «Ju ma olen jah!» venitas Arno Riis valvsalt. «Kas me võime siin veidi ringi vaadata ja pilti teha?» pärisin ettevaatlikult edasi. «Ei no ärge mind küll pildistage!» ühmas mees ja lisas siis: «Tulge parem tuppa, võtke natuke mett ja siis räägime!» Astusime tema järel ruumikasse kööki. Laual seisis kauss kärgedega. See oli värske, alles üle-eelmisel päeval mesitarust võetud hõrgutis. «Mul on siin neli mesilasperet. Tänavu sain neilt 40 liitrit mett,» selgitas Arno ja tema kare hääl muutus natuke leebemaks. Laual lebava raamatu järgi otsustades olime teda seganud põneva lugemispala juures. Juttu edasi veeretades sain teada, et Arno Riis on senisest 59 eluaastast kodust eemal olnud vaid neli: kaks aastat ametit õppimas ja paar aastat armeeteenistuses. «Sündisin ikka siin, Hoolmikul. Või õigemini Tori haiglas,» jutustas ta. «Mul on kaks õde ka, üks elab Jõesuus ja teine Tõstamaal. Nemad on küll kodus sündinud, aga minu ajal mindi selleks juba haiglasse.» Siis võttis hääl uuesti valjema kõla. «Ausalt öeldes pole mul maja, maad ega midagi! See kõik on õe nimel, meil on eri isad. Aga õde ei taha siia tulla, temal on oma pere. Minul pole jällegi siin häda midagi!» Kanget meest ei heiduta isegi suurvesi. Tavaliselt jääb Hoolmiku talu õu sellest puutumata, kuid sel kevadel pääses Arno kodust välja juuksurisse ja matustele ainult kanuuga. Targalt ehitatud hoone ümbrus jäi siiski kuivaks. «Koeral oli hea põli, sai kuiva jalaga ümber maja käia,» muigas mees ja tõi kambrist pataka ajaleheväljalõikeid. Ta oli hoolsalt kõrvale pannud kõik artiklid, mis Soomaast läbi aegade kirjutatud. Mõnelt fotolt vaatas vastu ka võõrustaja enda naeratav nägu.

Arno tunnistas, et elab suures Hoolmiku majas täitsa üksinda. Naist tal pole ja ega ta teda tahagi. «Hea rahulik on olla, muidu naine ikka viriseb, et võtad viina ja teed igatsugu asju,» nentis vaba mees. «Ei no, poeg on mul ka, elab Tallinnas.» Oma töömeheelu jooksul on Arno olnud nii auto- ja bussijuht kui metsatööline. Ta on abiliseks käinud Soomaa matkakorraldajal Aivar Ruuklil. Nüüd ootab ta, et saaks pensionile jääda. «Ära vilgu siin midagi!» käratas Arno laes rippuvale lambipirnile. Äikest ennustavate tuulte mõjul muutus selle valgus aeg-ajalt üsna tuhmiks. Kui tuul elektripirni lõpuks siiski kustutas, nõustus Arno meiega õue tulema ja endast pilti teha laskma. Seal ta siis fotole jäigi, uhke vaba mehe pilk silmis.

Hoolmiku talu kõrvalhoone

Hoolmiku talu elumaja

Vaba mees oma sünnitalu ees

103

Mõni aasta on teistsugune kui teised. Juba esimesed nädalad lubavad millegi erakordse saabumist ja kõik järgnev kinnitab seda aimdust. Mõtet Soomaa rahvuspargist raamat teha olid kaks loodushuvilist, ajakirjanik Liisi Seil ja fotograaf Elmo Riig, kaalunud juba mõnda aega. 2010. aasta ei andnud neile võimalust selle idee elluviimisega rohkem venitada, sest tõotas tulla erakordne aastaring. Nad pidid valima, kas tegutseda või loobuda mõttest. Algas rännak, mis viis autorid läbi viie aastaaja – lisaks tavapärasele talvele, kevadele, suvele ja sügisele on seal kandis ju veel viieski aastaaeg, suurvesi. Soomaa avas selle teekonna jooksul neile järjest uusi külgi, milles oli nii head kui halba, rõõmu kui kurbust. Kogutud materjalist valmis raamat, mis toob lugejateni autorite kohtumised kohalike inimeste ja teadlastega ning seiklused nii maal, veel kui õhus. Raamatust leiab ka loodusvaatlusi, põikeid ajalukku ning looma- ja linnujutte. Päeviku vormis kirja pandud tekste täiendavad dokumentaalsed fotod ja inforikkad faktinurgad. Kuigi teoses leidub palju teavet rahvuspargi väärtuste ja objektide kohta, pakub see palju enamat kui turismiinfot. See on südamlik lugu Soomaast ja selle inimestest.