L I H U L A
G Ü M N A A S I U M I
A J A L E H T
jaanuar 2015 nr II (10)
2
T ik ker 2 0 1 5 (II v eera nd )
Edukad õpilased II veerandil
Erasmus+... JANAR SÕBER
Lihula Gümnaasiumi direktor
Lihula Gümnaasium osaleb aastatel 2014-2017 Erasmus+ rahvusvahelises projektis, mille eesmärgiks on toetada tervislikke eluviise ja kehalist aktiivsust noorte seas. Projekti sihtgrupp on 4.-8. klassi noored, kes peavad lahendama erinevaid projektist tulenevaid ülesandeid. Preemiaks on tublimatel võimalus külastada 8 erinevat Euroopa riigi kooli. Projektis osaleved lisaks Eestile, Hispaania, Türgi, Rumeenia, Itaalia, Soome, Kreeka, Poola ja Slovakkia.
2. klass Carola Raud Eric Reisel
7. klass Katrin Veek
10. klass Margus Morševitski
3. klass Kristel Oosim Ralf Pindis Markus Lille Kristiina Johanson
8. klass Johanna Lipp Liisa Raavel Svea Stahlman
11. klass Laura Pärnpuu Eliise Tiidussalu
4. klass Marietta Viherpuu Karoliina Bachaus
9. klass Kristjan Kadakas Erik Mikkus
Erasmus+ 2014-2017 ,,Healthy European Youth“... KATRIN VEEK VII klass
Erasmus+ on vahetusõpilaste projekt, mille teemaks on Euroopa tervislik noorus. Projekt on suunatud kogemuste vahetamisele, vastastikusele õppimisele ning uuenduslike lahenduste, toodete, tulemuste väljatöötamisele ja rakendamisele. Minu teemaks on kirjutada siia 7.klassi tegemistest ja ühest toredast päevast, mil tehti meie Lihulast pisike videoklipp. Alustan kõige esimesest tegevusest, mis seostub selle projektiga – Erasmus+ seina ülespanek. See oli omaette trall, läks mitu tundi kohe. Tähed ükshaaval välja lõigata, nätsutada ja millimeetri täpsusega seinale panna. Läks valesti, kohe uuesti! Nüüd üks tähtsamatest asjadest – tore filmimine. Pakkusin ennast kohe sinna, sest olin sellest nii ärevil ja see huvitas mind. Kui ühel päeval õp Hilje tuli ja kutsus
mind, Nathalit ja Andrit kaasa teksti õppima ja esimest proovi tegema, oli see kuidagi väga ootamatu ikkagi. Suured ja väikesed vead, vali hääl, ilmekas esitamine, emotsioonid, liikumine – kõik olid sees ja vajasid õppimist. 12. novembril tuli kooli filmimees, kellel oli professionaalne kaamera ja armas pisike mikrofon. Filmisime, kordasime filmimist, naersime, õppisime – kõik, kõik käis juures. Pärast mitmetunnist külmetamist, naermist ja võtteid oli tuju hea ja suu naerul. Midagi suurt oli korda saadetud! Järgmine ülesanne tuli kooli novembri viimastel päevadel. Iga klass ( IV – VIII) pidi tegema slaidiesitluse kahest osalejariigist. Projektis on Rumeenia, Poola, Türgi, Soome, Kreeka, Itaalia, Hispaania, Eesti. Meie klassile osutus Itaalia ja Türgi. Saime kokku, alguses
kambaga, aga hiljem ju- mine ja ootamine hirmuba Birgit Mikkusega tas mind ja tõi väga suukahekesi. Samuti aitas re närvi sisse. Saali ees meid klassijuhataja Kai- seistes oli juba natukene re Pärnpuu. Hiljem liitus kergem ja välja tuli nii, ka Nathali Ploomipuu nagu plaanitud! Kokkuning koos saime 2 värvi- võttes tuli esitus hea, aga list ja sisukat slaidiesit- kas see ka ilusti filmile lust. jäi, otsustage ise! Klassi peale valiErasmus+ projeksime välja, et mina ja ti koordinaator on meie Reno Mark esindame koolis Agnes Leemet. Itaaliat ning Roland Söötmaa ja Laura Lepik Türgit. Slaidide ettekandmine oli taaskord üllatav ja raske. Seekord juba palju pikem tekst, suurem pealtvaatajaskond ja närv. Vahetundides harjutamine, vigade parandamine ning alustuseks klassile esitamine. Erasmus+ projekti Jõudis kätte II veerandi eelviimane Lihula Gümnaasiumi päev, 18.november, kus tutvustav video tuli teha peaproov esitamisega. Slaidid tagataus- http://bit.ly/LihulaVideo taks mängimas ja üle saali kõvasti rääkimine. Kurnas hääle ära, kuid tore siiski! 19.novembril oli tõeline filmimine, ei mingit proovi enam. Ma ei tea miks, aga see istu-
T ik ker 2 0 1 5 (II v eer a nd )
3
Sai sai luuletuse...
Kristiina Johansoni ja Carmen Katarina Säraki luuletus
Koolimaja 50. juubel IRIS KIVISÄK VIII klass
21. novembril tähistasime koolimaja 50. juubelit. Sel puhul tegid kõik klassid võileivatorte. Kuna kõik 8. klassi õpilased olid väga näljased, kadus osa meie klassi võileivamaterjalist meie tühjadesse kõhtudesse. Õppeköögis olid kõik väga haaratud, aga mitte ainult koogitegemisse. Kook sai väga ilus! Kui kõik klassid oma võileivad alumisele korrusele olid viinud, pidas direktor väikese kõne ja tunnustas 3. ja 7. klassi, kes olid osa võtnud saialuuletuste kirjutamise konkursist. Söögivahetunni ajal saime kõik oma kooki maitsta. Ütleme nii, et kõiki häid asju kokku pannes
Katrin Veeki luuletus
ei tule alati hea tulemus. Pool meie kooki jäi alles!
Saialugu KRISTIINA JOHANSON CARMEN KATARIINA SÄRAK III klass
Ühel päeval tuli õpetaja Eda eesti keele tundi ja ütles, et täna hakkame luuletama. Meil oli tahvlile kirjutatud palju, palju riime ja proovisime neid kokku saada. Valmis luuletuse tahtsime saata Eesti Pagari luulevõistlusele. Otsustasime kirjutada igast ainest, mis saia sisse, salmi. Küll see oli lõbus! Kõik pakkusid luuleridu ja poisid nõudsid, et sõna hängima peab kindlasti sisse jääma. See tund meeldis meile kõige rohkem. Vaevatasuks saatis Eesti Pagar meile seitse kooki. Neid sõime rõõmuga ja kostitasime ka oma
sõpru. Meie luuletuse aja- suurima tegutseva vulkaani lehele kirjutas üles Mihkel Etna juures. Seal oli tohutult tugev tuul ja seega me Sibul. üles minna ei saanud, aga kaugelt vaadates oli ka päSitsiilia, olid ajad... ris põnev. Käisime kohaliRENO MARK, MARTIN TEPPAN kus koolis samuti, õnneks VII, VIII klass õppima ei pidanud, vaid väike tutvustus sealsest Meie, Martin ja õppimisest. Tutvusime Reno, saime suure ekskurCatania ja Siracusa linnasiooni osalisteks. Tänu dega, külastasime vanaaegmuusikakoolis õppimisele saime osaleda rahvusvahe- seid muuseume, tutvusime lises Comeniuse koostöö- papüürusega, jalutasime projektis Sitsiilia linnas amfiteatrini ja veel palju Catanias. Tähtajaks oli 15. muud. Ilmad olid ilusad ja soojad. -22. november. Me ütleme veel Meiega kaasa tuli muusikakooli direktor Piia seda, et Sitsiilia inimesed Saak koos oma pojaga, kes olid nii soojad, lahked ja maksis reisi ise. Meie toredad. Pered võtsid meid ööbisime kohalike perede ka väga kiiresti omaks ja juures, aga Piia Aleksiga see aeg nendega oli tore! Ei meeldinud see, et linnavõtsid hotellis kohad. Kõige esimene tänavad olid väga räpased, samm oli lennukiga lenda- poode oli imelikult vähe ja mine Milanosse ning sealt lennukisõit tüütu. Kuid edasi sihtkohta. Kõige erk- siiski võib lugeda reisi õnsamini mäletame kolma- nestunuks. Tohutult tahaks päeva, sest see oli päev, seda veel korrata! Aitäh! kui saime käia Euroopa
4
T ik ker 2 0 1 5 (II v eera nd )
Vokiväli... KATRIN VEEK VII klass
4.detsembri hommik oli 7.klassile eriline, sest päeva alustati Lihula mõisas – vokinäitusega. Hommikul algusega kell 8:30 ja nautida kaks koolitundi tarka juttu oli üpriski põnev! Maarja Jõevee, kes giidiks oli, rääkis meile alguses mõisast ning siis suundusime saali kõrvaltuppa, mida täitsid 32 vokki. Sinna ruumi sisenedes tuli üpriski suur isu ketrama hakata, aga näitus on siiski ainult silmadele. Giid rääkis meile väga detailselt, kuidas toimub protsess villast lõngani. Saime isegi näha väga paljude loomade maha pügatud villa ja tõesti need kõik erinesid märgatavalt. Vokke oli seal kolme sorti: kaldvokid, püstvokid ja tänapäevased vokid. Ketramismasinad olid näituse jaoks kokku kogutud Lihula kandist ja sai
päris mitut silti näha, kus seisis kooli õpetaja nimi või mõne muu tuttava. Kõik olid eri suuruse, värvi, ehituse, autori, puu poolest ja silmailu oli seal palju! Lõpuks saime ka ise natuke nuputada ja erinevusi leida. Selline tore hommik oli midagi nii teistsugust, mis minule pakkus huvi ja oli tore seal olla! Aitäh, Lihula mõis!
Kino saab… SVEA STAHLMAN VIII klass
19. novembril käisid VII -VIII klasside õpilased tänu Just Filmile Tallinnas kinos. Otsustasime vaatama minna filmi „Siin ja praegu“. Oli väga huvitav ja eluline film. Noormehest, kes oli jäänud alkoholi küüsi ja nii kaua, kui tal oli tüdruksõber, ei teinud ta sellest välja. Kuid tüdruk jättis ta maha ja poiss ei teadnud,
Kaldvokk – omanik Maarja Jõevee mida elult nüüd oodata. Kohtudes hoopis huvitavama tüdrukuga, hakkas poiss asjale pihta saama. Ja sealt hargneb juba kogu film edasi. Minule isiklikult meeldis, lõpp oli kuidagi kummaline, aga samas sealt oleks kõik läinud edasi nagu igas noortefilmis. Seal oli olemas mõte, mida paljudes ei ole, ja rääkis
noorte elust tänapäeval. Kindlasti mitte kõigi, kuid siiski osade elust. Seda ei saanud vaadata mõttega kohal olemata.
Püstvokk – omanik Lihula vallavanem Varje-Ojala Toos Asjast tuli aru saada ja 8. klassis arutati filmisisu ka hiljem koolis. Kindlasti mõnele inimesele selline film ei sobiks. Seal ei olnud suurt muinasjuttu, kui te aru saate, mida ma mõtlen. Aga kui teil kunagi avaneb võimalus seda filmi vaadata, siis kindlasti tehke seda. Soovitan soojalt!
Kõvad pähklid need meie poisid… KRISTJAN KADAKAS IX klass
26. no ve mbr i l 2014 osalesid Lihula Gümnaasiumi võistkonnad Läänemaa mälumängusarja II voorus, mis oli ühtlasi ka Eesti koolinoorte mälumängumeistrivõistluste eelvoor. Meie koolist osalesid võistluses: IX klass: Ainar-Sten Junker, Paul Pilme, Erik Mikkus, Kristjan Kadakas; X. klass: Karl Jaan Kivisalu, Andreas Luuk, Reilo Mark, Margus Morševitski ja XI klass: Eerik Rummi ja Aleksander Saak. Võistlus toimus Haapsalus. Põhikooli arvestuses osales 12 võistkonda, gümnaasiumi omas
14. võistkonda. Küsimused olid väga erinevates valdkondades – spordist, meediast, loodusest, kirjandusest jne. Meie klassi meeskonnas on see hea, et igaüks teab erinevatest valdkondadest midagi, seetõttu oli võistkond väga mitmekülgne. Minu jaoks raskemad küsimused olid loodusest. Võistluse kõrvalt sai enda punktisummat jälgida seina pealt, kuhu näidati projektoriga tulemused. Võistlustel oli huvitav märgata, et meie koolinoored on väga head ja silmapaistvad mälumängurid, kes suudavad koostöö ning tähelepanelikkusega saada väga häid kohti. Kripelda-
ma jäid mõned panemata vastused, mida mitu korda ütlesime õigesti. Samuti mõned lohakalt loetud küsimused, milletõttu küsimusest aru ei saanud. 9. klass saavutas põhikooli arvestuses Läänemaa mälumängusarjas II koha ning 10. klass gümnaasiumi arvestuses III koha. Nende tulemustega said nad ka koha Eesti koolinoorte mälumängumeistrivõistlustele. Samuti osales tublilt 11. klassi 2liikmeline meeskond. Õpilastega käis kaasa õp Andres Arumäe. 4. novembril 2014 Läänemaa Ühisgümnaasiumi au-
las. Kokku osales 25 võistkonda 100 mälumänguriga. Mängu korraldasid Kalle Lõuna, Anne Mahoni ja Karl Hein. Põhikoolide arvestuses I koht Lihula Gümnaasiumi 9. klass II koht Haapsalu Põhikool 9D I III koht Haapsalu Põhikool 9B Gümnaasiumid I koht Taebla Gümnaasiumi 12. klass II koht LÜG 10 R III koht LÜG 11.klass
T ik ker 2 0 1 5 (II v eer a nd )
5
Sõrmed kitarrikeeltel... KATRIN VEEK VII klass
Sügisel ostis kool 7 kitarri, millest kujunes välja mängu õppimine Asso Niinega. Esimene kokkusaamine VIIVIII klasside õpilastele toimus kultuurimajas 11. novembril. Meie „ansamblis” on praegu 9 õpilast: mina, Nathali Ploomipuu, Roland Söötmaa, Arton Veerpalu, Raul Neeme, Reno Mark, Martin Teppan, Inga-Garmen Küttmann, Liisa Raavel. Igal teisipäeval kell 15. 00 oleme kohal Asso juures. Mina pean seda ettevõtmist väga põnevaks, sest endal on huvitav õppida ja Asso on tore. Iga tunni lõpus on sõrmed valusad, põsed naermisest haiged ning tohutu positiivne tunne sees.
Kitarr ei avaldanud algul mulle muljet, kuid nüüd saan aru, kui mõnus pill see on! Võin öelda, et sellest on kujunenud minu üks armsamaid hobisid. Seejuures meeldib ka väga seltskond. Ma võin mängida nii valesti ja me kõik naerame selle üle koos, aga on aru saada, et pole norimine. Alati ei pea tõsine töö käima, vaid saab mängude kuulamisega arvata, mõistatada muusikapalu. Olen aru saanud, et keegi kodus väga ei õpi ja need mõistatamised kukuvad vahel läbi, kuid see toob esile jälle suure naerulagina. Meie lugudest natuke ka. Algajate jaoks võttis Asso kerged lood, kuni akordid selged. Kauem õppijad saavad laulda, mõnikord isegi mikrofoni.
NATHALI PLOOMIPUU VII klass
Esimeses tunnis hakkasime juba usinalt õppima. Tuli välja, et e i pea ainult mängima, vaid ka laulma. Sellega läks jamaks. Keeg i e i tahtnud oma suud lahti teha, aga peagi oli asi sealmaal, kus tuli ette võtta „Ojalaul”. Panime tanki Reno, Artoni ja Martini. Nüüd peavad poisid juba mikrofoni laul-
ma. See on raske. Kui me just „Ojalaulu” ei laula, harjutame kitarriga teisi lugusid. Paljudele on kitarrid koju antud, et sealgi harjutada. Üks asi, mis tunniga meelde tuleb, on medikad, mis mul tihti kitarri kukuvad. Mu senine rekord o n 3 medikat korraga kitarris. Kitarritund on lahe. Loodetavasti õpetab Asso veel kaua, kui ta meist just ära ei tüdine.
Säravail silmil... Päkapikudisko... MARKUS LILLE III klass
17. detsembril oli algklassidel jõulupidu, mille nimi oli päkapikudisko. Iga klass pidi tegema ühe laulutantsukava. Esinesime nädalapäevade järjekorras: esmaspäev- 1. klass; teisipäev -2. klass; kolmapäev- 3. klass jne. Kui kõik klassid olid järjest esinenud, tuli jõuluvana. Kui salmid olid loetud ja jõulumehe toodud kingipakid ära jagatud, algas disko, mis meeldis mulle väga, sest sai väga palju tantsida. Jõulupidu oli tore, selliseid lahedaid üritusi võiks veel rohkem korraldada, ka kooliaasta sees ja mitte ainult suurematele.
Tuhkatriinu peeglilossis... ERIK MIKKUS IX klass
Maskiball... Kui sellest kuulsin, tekkisid mul kohe kahetised mõtted. See oli midagi uut ja põnevat, kuid samas tekkis tunne, nagu selline jõulupidu meie koolis ei õnnestuks. Kuid niipea, kui jõuluõhtul saali sisse astusin, olid kõik sellised kartused kadunud. Kõik oli nii elegantne, kaunis, väljapeetud. Peo meeleolu oli müstiline ning selle salapära lõigi just kõik oma pidulikus riietuses ja varjavates maskides. Muidugi lisasid sellele põnevust juurde kaunistused, küünlad treppidel ja saalis, muinasjutuline kava ülesehitus. Huvitaval kombel oli varem protestivast ja pessimistlikust IX klassist (võib-olla ka mõnest teisest kollektiivist) saanud uhke külaliskond, kes ei peljanud ka peo jooksul neidusid tantsule paluda. Ehk oli
just ürituse õhkkond see, mis muutis üht klassi või isegi tervet kooli? Pärast tunde tantsimise õppimist, pärast piinlikke ja vahel ka põnevaid esimesi tantsusamme enne balli oli veel siiani kahtlust, kas mõni samm tuleb välja või mitte, kuid peol oli see kui tuulega ära kantud ning varasematest tantsuoskuseta „karudest” olid saanud peened heal tasemel tantsijad. See oli hämmastav. Peole lisasid vürtsi klasside esinemised, mängud, laulukoori laulud, kaunid viimistletud õhtujuhi laused etteastete vahel ja veel muudki. Klasside etteaasteid vaadates oli näha, et lihtsuses peitus võlu. Huvitavad väikesed asjad esinemistes muutsid iga klassi esitused hämmastavamateks – näiteks kümnenda klassi musta maagia kujutamine, kasutades saalis asuvaid peegleid ja enda
nutitelefone, kaheksanda klassi kuninglikuna näiv tants, kaheteistkümnenda loov lähenemine neile antud teemale... Keegi polnud välja mõelnud ekstreemset etteastet, kuid siiski oli kõik nii uhke. Sel õhtul oli tõesti peas vaid mõni üksik mõte, muidugi mitte otseselt võttes; iga samm, iga liigutus toimus sujuvalt, justkui iseenesest. Mis väga minu enda kui võrdlemisi positiivse inimese meeli liigutas, oli see, et ei tundunud, nagu oleks keegi häbi tundnud või et kellelgi oleks igav. Isegi, kui mõnda asja kaasa ei tehtud, oli tore vaadata, mida tehakse. Selline jõuluball oli minu arvates edukas ning hea tundega jään seda meenutama veel kaua. Selle õhtu jaoks jätkub mul vaid häid sõnu ning siiras tänu meie selleaastase jõulupeo korraldajatele. Fantastiline üritus!
6
T ik ker 2 0 1 5 (II v eera nd )
Põlve värinal, hääle kahinal... Koolikiusamine HELERIN LEEMETS IX klass
Algselt valisin teema, mis mind mingil määral huvitas. Kui hakkas lähenema aeg, millal pidin sellega tegelema hakkama, tuli mõte, et koolikiusamine on just see teema, mida tõsiselt uurida tahaks. Seega sai uurimistöö teema vahetatud. Töö teooriaosana lugesin palju kiusamisega seotud raamatuid ning interneti lehekülgi. Praktilise osana aga küsitlesin 2014. aasta kevadel põhikooli astet. Tegelikult pole tähtis töö sisu ja teostus. Minu jaoks oli hästi oluline teada saada, kui palju meie
koolis esineb siiski kiusamist. Olles ise olnud mingil määral ohver, tahan aidata ja olla olemas nende jaoks, kes kannatavad ja vajavad abi. Kahjuks aga pole mul olnud võimalust ja võib olla isegi julgust avalikult rääkida oma minevikust seoses koolikiusamisega. Ilmselt polegi see tähtis, sest minevik ei saa õnneks enam kunagi tagasi tulla. Uurimistöö suurem osa valmis põhimõtteliselt kolme kuuga ning lõpuks jäi üle see edukalt ära kaitsta. Päev enne kaitsmist olin väga närvis. Harjutasin kõnet ja olin kindel, et komisjoni ees läheb kõik totaalselt valesti. Kaitsjate nimekirjas olin kolmas. Rõõmustasin, et saan kohe
hommikul pinged maha ja vaadata rahulikult teisi kaitsjaid. Hetk enne kuulajate ette astumist värisesid jalad ja tunne oli kehv, sest mul oli samal ajal kerge külmetus, hääl tahtis ära kaduda. Öelnud esimesed laused, hakkas kõik ülejäänud iseenesest sujuma. Pärast kõne esitamist küsis komisjon küsimusi, mis põhimõtteliselt olid minu arvamuse kohta, seega oli kerge vastata. Jäin oma töö ja kaitsmisega rahule. Olen meeletult uhke enda üle, et suutsin panna kokku tegelikult suuremahulise töö ning kaitsta see hindele 5. Soovitan kõikidel teistel, kes kaitsevad järgmisel õppeaastal, hakata võimali-
kult vara tegelema uurimistööga. Lükkate seda lõputult edasi, kuid lõpuks jooksete ajaga võidu, mis lisab veel rohkem pingeid.
25aastaseid noori. Sain teada, et noorte kaasamine ei ole õnnestunud ja hetkel ei laula kooris ühtegi noort. Koorikonkursil läks väga hästi, saavutasime Ckategoorias II koha. See oli meeletu töö laulude harjutamisel ja raske töö kandis vilja. Uurimistöö lõpus said püstitatud ka uued eesmärgid järgnevateks hooaegadeks. Kindlasti on plaan jätkata hääleseadelaagritega, kaasata noori laulma, lisada lauludele liikumist, jätkata igaaastaste kontsertreisidega, otsida sõpruskoor ja repertuaaris jätkata nii keerulisemate kui ka lihtsamate lauludega, sest kõige olulisem on laulurõõmu säilimine! Kaitsmisel olin närvis, aga eks see loomu-
lik. Ikkagi ametlik ettekanne ja viimane oluline osa hinde kujunemisel.
Lihula naiskoor „Leelo“ 2010-2014 RAILI KÜTTMANN MS XII klass
Valisin uurimistöö teemaks Lihula naiskoori, kuna olen seal laulnud 9 aastat ja koori tegemised on saanud väga hingelähedaseks. Samas tunnen, et sain anda enda panuse naiskoori ühe ajalookillu säilitamisel. Uurimistöö aluseks võtsin Ave-Piia Rohtla bakalaureusetöös püstitatud eesmärgid. Uurisin, kas ja kuidas on eesmärgid täitunud. Eesmärkideks olid: hääleseadelaagrite toimumine, noorte kaasamine naiskoori, koorikonkursil osalemine ja uute eesmärkide püstitamine. Uurimistöö käigus uurisin naiskoor Leelo ajalugu koori algus-
aegadest. Minu töö eesmärk oli uurida konkreetselt 2010-2014 aastaid. Selleks viisin läbi intervjuud dirigentide Ülle Tammearu ja Ave-Piia Rohtlaga ning koostasin küsitluse naiskoori liikmetele. Küsitluse vastuste ja intervjuude abil sain teada, mis olid meeldejäävamad ja olulisemad hetked igaühe jaoks. Sain teada, et hääleseadelaagrid on iga laulja jaoks väga olulised, loomulikult ka dirigentide jaoks. Hääleseadelaagreid on toimunud igal aastal üks ja see on kindlasti hästi õnnestunud. Noorte kaasamise tulemuste teada saamiseks uurisin iga aasta kohta eraldi koori vanuselist koosseisu. Noorteks nimetasin uurimistöös kuni
Soovitan kõigil uurimistöö tegijatel alustada varakult, mitte jätta kõike viimasele hetkele!
T ik ker 2 0 1 5 (II v eer a nd )
7
Leia Leia motivatsioon... motivatsioon... Lapsesuu... EPP SILLUKSE X klass
Millised on ühed tõelised jõulud? Kas suudame astuda välja korra oma igapäevasest rutiinist ning mõelda jõuluvanale ja päkapikkudele? Milliseid olulisi asju väärtustame ja hindame? Kõik sellised küsimused on jõuluajal väga aktuaalsed ja igal määral olulised. Mingis vanuses muutuvad maailmavaated ja väärtushinnangud. Tekivad uued ning need, mis olid varem, on saanud teise tähenduse või hoopis unustatud. Jõulud on aga sünd-
Le Cafe Trio... LAURA PÄRNPUU
XI klass
Novembri esimesel nädalal avas ukse prantsushõnguline õpilaskohvik Le Cafe Trio. Meie idee oli luua kohvik, mis oleks kodune ja hubane, kust saaks sooja jooki ja lisaks tavalisele kaubale ka kodutehtud küpsetisi. Nii sündiski Le Cafe Trio, kus me proovime pakkuda midagi, mida ei ole varem
Mõnus ärevus... SVEA STAHLMAN VIII klass
Lihula Gümnaasiumisse õppima tulles olen saanud väga palju uusi tuttavaid. Nad kõik erinevad nagu siga ja kägu. Ma võin kirjutada, kui omapäraselt nad riides käivad, kuid eelkõige saan seal ja käol vahet teha iseloomu järgi. Minu tutvusringkonnas kohtab palju rahulikkust, kuid ka aktiivsust.
mus, mis ei saa ununeda, võimalik on vaid panna see uude tähendusse ning teha selgeks endale sobiv vorm. Üha enam väärtustatakse aega. Ei ole just palju neid, kes saavad öelda, et nende pere on iga päev koos ning veedavad väga palju ühiselt aega. Jõulud on aeg, mil me kõik võtame aja maha ning vaatame hetkeks enda ümber veidike ringi. See on aeg, kus terve pere on koos ning naudivad aega, mis on neile anutud. Enam ei väärtustata neid kinke, mis olid lapsepõlves olulised, vaid sisemine rahulolu ja õnn on kui kingi eest.
Hall rutiin on kerge tekkima, kuid lapseliku mõtlemise ja fantaasia rohkusega saab sellest kiiresti lahti. Lihula lasteaia Sipsiku rühm tõi just vajaliku päikese ja sooja tunde, mil jutustasime nendega jõuludest, sisse. Nende silmis oli näha ootusärevust ja elevust. Nende jutt oli lõputu: milline on jõuluvana ja kuidas ikka päkapikud jõuavad igale poole. Uurisime nende kingisoove ja kõige positiivsem oli avastada, et lapsed ei väärtusta nutividinaid. Kordagi ei käinud läbi, et keegi tahaks telefoni või tahvelarvutit, mida võiks ju arvata täna-
päeva tehnika arengu juures, kuid nii see pole. Nende fantaasia rohkus oli tore, mis pani ka meid unistama ja mõtlema laialt. Olime kui üks nende endi seast ning uskusime, et jõuluvanal on olemas võlupulber, millega ta saab end väikseks muuta, et korstnasse mahtuda ja põhjapõdrad lendavad. Ühes asjas olime kõik nõus, et igal lapsel on oma ingel, kes kaitseb nii teda kui ka tema hinge. See külaskäik tõi meile sära ning lasi meenutada oma lasteaiaaegu, mis olid enam kui kümme aastat tagasi.
meie kooli õpilaskohvikus pakutud. Nii saabki nädalas korra maiustada isetehtud küpsetisi ja kõrvale rüübata tass sooja kohvi või teed. Otsuses, et kohvik tuleb, tahtsime muuta ka olemasoleva kohviku välimust. Ruum nägi välja igav ja üldse mitte kutsuv. Nii otsustasime, et värvime, tapeedime ning otsime uut mööblit. Remont kujunes aga palju keerulisemaks, sest
vahendeid meil ei olnud. Välja arvatud üks väike lusikas, mida kasutasime vana värvi maha nühkimiseks, ning hari, millega tekitatud segaduse saime ära koristada. Sellegipoolest tuleb tõdeda, et saime väga hästi hakkama. Kohvik on nüüd mõnus ja hubane. Seintel saab imetleda Eliise fotograafiat ja meil on ka valik raamatuid, mida lugeda, juhul kui kohustuslik kirjandus juba läbi
töötatud on. Meie tegemistel saab kursis olla ka meie facebooki lehel, kuhu postitame pilte müügil olevatest küpsetistest ning jagame imemaitsvaid retsepte, mida kodus järele proovida.
Aga meil kõigil esineb üks ühine joon. Kui läheneb mingisugune suur pidu või üritus, siis esimene mõte, mis pähe tuleb: „Mis ma selga panen?!?!“, vanemad inimesed küsivad murelikult: „Kas ma ikka jõuan kõik tööd valmis?“. Kindlasti kohtab erandeid. Kogu selle muretsemise käigus unustame peo elevuse ja kõhus lendavad liblikad. Ma ei taha väita, et käituksin ise teistmoodi. Kuid hiljem, pärast
pidu, mõtlen ajale enne üritust ja hakkan mõtetes naerma. Kui naljakas võis olla inimesel, kes kõrvalt vaatas. Ükski riideese ei sobinud ning lisaks tulid sada teist häda. Selle naermise juures on siiski ka kurvem noot. Ma ei mäleta elevust või rõõmu. Liblikaid kõhus poleks nagu kogenudki. Tegelikult istusid nad ilusti omal kohal. Kuid varjuta-
sin need suure muretsemisega. Pärast iga üritust olen jälle iseendas pettunud. Ma ju lubasin endale, et naudin täiel rinnal peole eelnevat ärevust, kuid seda ei ole veel juhtunud. Ja nii on igaühega. Me kõik oleme erinevad, aga samas nii sarnased. Ma ei uskunud seda hetkeni, mil ise nägema hakkasin.
8
T ik ker 2 0 1 5 (II v eera nd )
EÕEL üldkoosolek... EPP SILLUKSE X klass
Osalesin esimest korda elus EÕEL üldkoosolekul XXXI. Teadsin, et tulemas on midagi imelist, kuid poleks iial arvanud, et see puudutab mind nii sügavalt. Tutvusin inimestega, kes on armsad, vaimukad, abivalmid, särasilmsed, armastavad jne. Kolm päeva Karksi-Nuias läksid liiga kiiresti! Kui septembris kandideerisin meediatiimi, siis alates sellest päevast ei suutnud enam 7. novembrit ära oodata. Need päevad, mis veetsime seal lahedas koolimajas, olid täis naeru ja rõõmu. Meie päevadesse (öödesse) mahtus nii palju: ametlikud osad, FUNtöötoad, omavahel suhtlemised ja vähesed unetunnid. Mulle meeldis tohutult oma töö ning meeldis vaadata teisi delegaate. See oli põnev ja arendav. Teatud olukordades oli kahju, et mul polnud hääleõigust ja ei istunud koos teistega saalis, kuid teisest
Osaluskohvik... EPP SILLUKSE X klass
Olime Osaluskohvikut organiseerinud juba kuid, kui see kätte jõudis, oli uhke tunne. Tore oli näha noori arutlemas seitsme põneva teema osas. Kohal oli pea 130 inimest, mis on väga suur number. See oli nii eriline ja kirjeldamatu tunne. Kui tihti me näeme oma ümber aktiivseid ja tegusaid noori!? Me märkame, millega nad tegelevad ja
küljest, väga meeldis nö vabadus, mis mind fotograafina valdas. Meil oli piisavalt suur tiim, saime teha vahetusi, kas-või lihtsalt jalutasime ringi, kui väsimus peale kippus. Olin väga elevil Gatsby peost, mis toimus teise päeva õhtul. Gatsby
on 20ndate stiil, kus meestel oli stiilne ülikond ning naistel peened kleidid ning võluvad aksessuaarid. Ma ei pidanud pettuma! Punane vaip, meediatiimi poolt kokku pandud fotosein, stiilsed
inimesed ja fotograafid. Tõeline sündmus! See oli nii lahe, kuidas preilisid teietati ning oldi üdini viisakad nagu tavaks. Esines superbänd ja imeline Annela, kes oli üldkoosoleku peakorraldaja, laulis. Tantsu jätkus meil kuskil kella 2ni öösel, mis ka seletas, kui vinge oli. Viimane päev oli masendav, muserdav.... Kasutage, millist sõna tahate! Viimased hommikused tantsud ärkamiseks, viimased ametlikud osad, viimased hetked koos. Tänamised, kallistused ja ilu-
sad sõnad tõid silma pisarad. See oli meeletult ilus ning mu emotsioonid said võitu. Tsirkuse tantsimine tõi taas lustakamad noodid, kuid üsna varsti oli jälle hetk mõtlemiseks, kui tänulik tegelikult olin, et sain sellisel sündmusel osaleda, ning kui palju see mulle andis. Kõige raskem moment oli, kui korraldusmeeskond tänas Annelat ja pidasid kõne. Kõige lõpuks veel kallistasid. Siis ei tulnud pisarate tagasihoidmisest midagi. Need noored on eeskujuks nii mulle kui ka paljudele teistele.
Kert Pääbo ja Epp Sillukse EÕEL üldkoosolekul
mis annab neile motivatsiooni. Vaatan suure austusega neid tublisid, kes kõike jõuavad. Pürksis ühe korraldajana oli uhke tunne. Me tegime tublit tööd ja osalised olid õnnelikud. Nad naeratasid ning naeratasin vastu. Mulle polnud rohkem vaja, sest teadsin, et see naeratus on rohkem väärt kui ükski teine asi. Antud hetk on mul nii hästi meeles. Oli noorsootöö nominentide
avaldamine ning tänamine. Ma olin meeletult uhke ja silma valgusid pisarad, kui nägin, et Joonas ja Kert olid seal nomineeritud. See oli hetk, mis pani südame kiiremini põksuma ning tõi sisse uhkuse. Jutustasin veel Marisega, kelle süles parasjagu istusin, kui kõlas minu nimi: "Silmapaistva panuse eest Läänemaa noorte tegevustesse 2014. aastal". Poleks osanud ka unes seda näha ning olin kui kuskil mujal. Mu peas oli vaid: „ Mille
eest? Mis ma tegin?” Tunnistan: punastasin ning olin tõsiselt üllatunud. Ma olen lihtsalt siiralt õnnelik, et ma olen ja teen just neid asju, mis teevad mu õnnelikuks. Aga siiski olen õnnelik, et meie enda korraldatud sündmus kujunes hästi ning kõik osalejad jäid rahule. Sellised sündmused toovad meile kõigile sära ja motivatsiooni, mida just ongi vaja.
T ik ker 2 0 1 5 (II v eer a nd )
9
Lahe koolipäev... ELIISE TIIDUSSALU
XI klass
Silmad säravad ja olen taas motiveeritud, Lahe koolipäev on nüüdseks seljataga! Suurepärased esinejad innustavate ja tõepäraste etteastetega, suurepärased vahepalad laval, suurepärane keskkond, suurepärased noored - täpselt sellised tunded valdasid mind pärast koolipäeva Nordea kontserdimajas. Alustuseks mainiksin, et sellel sündmusel on liitmisvõime, on võimalik tutvuda suurepäraste inimestega ja kui mitte teadlikult, siis veidi teisel moel. Ausalt, olin seda päeva päris pikalt oodanud, teadsin, et see paneb taas unustama kõik probleemid, mis mind ennast hetkel rõhusid. Ei kahetse hetkekski, et ohverdasin taaskord ühe koolipäeva, et sõita motivatsiooniüritusele, sest seda see oli, tõepoolest! Täielikult väärt üritus, minu hinge soojendas! Lugedes alateemasid "Taevas", "Põrgu", "Maa", ei osanud midagi oodata, kuigi oli ju perfektselt lahti seletatud, et põhirõhuks seati „ Enda elu õigesti elamine”. Räägiti, kuidas leida enese kirg, takistusi ületada ja tasakaalu saavutada – seda kõike läbi ISE elamise. Ühel hetkel arenes minu peas taas mõte, kui hea ning ilus tunne on elada, milline rõõm on näha kõike, mis enda ümber toimub, kui õnnelikud peaksime olema juba selle üle, et meil on silmad ja nägemine, et märgata toimuvat, et saame kuulda ja oskame kuulata, et meil on käed ja jalad ise millegi ärategemiseks. On imeline, kui oskame neid asju väärtustada. Kogu programm oli väga südamlikult üles seatud ja hingepuudutavalt meieni toodud. Lava oli täidetud inimestega, kes pakkusid täiuslikult publikule emotsioone, häid mõt-
teid. Valgustasid säravate ideedega. Meil kõigil on suur roll üksteise eludes, kõik oleneb enda suhtumistest hetkedesse ja olukordadesse. Tähtis on mitte lasta enda sisse negatiivset tunnet, sest see tõmbabki meid maadligi. Tõsi, on keeruline hoida endast eemal negatiivset, eriti kui seda on kõikjal meie ümber, kui iga koolipäev tundub masendav ja hall, kui õpetajatega tekib konflikte väsimuse ja tüdimuse pärast, kui kodus on rasked ajad või mida iganes! Meil jääb tihti puudust ajast, et seletada, kuidas tegelikult tunneme ja pingutame, tihti ei vaevu keegi märkamagi. Alati ei peagi jaksama, ka need, kes tavaliselt kõike teevad, ka nendel saab ükskord jõud otsa, kui seda kusagilt juurde ei tule. Kuidas leida see julgus, et astuda kõigele vastu, kas või üksi, ja hakata ISE kusagilt pihta! Kas alati on vaja kõndida läbi raskuste, et jõuda soovituni, kuidas saavutada harmoonia, hoida end virga ja energilisena! Mulle meeldis, kuidas karmilt, aga tõeselt rääkis noortest ja nende passiivsusest, kinniolemisest sotsiaalmeedias Märt Treier. Jah, karm oli kuulata, aga see on reaalsus. Elu, kus noored tormavad koolist või töölt koju selleks, et võtta lahti arvuti ja suhelda seal enda sõpradega. Sõpradega, kellega meil on võimalus igapäevaselt koolis ja tööl suhelda, aga teeme seda meelsamini internetis. Või nagu meie vanemad ja vanavanemad, kes töölt jõudnutena võtavad esimesel võimalusel kätte puldi, et televiisorist leida enda lemmiksaade või mõni seebiooper. Oleme liialt kinni sõltuvuses erinevatest kanalitest, selle asemel, et tegeleda aktiivselt mõne ennast arendava hobiga. Mulle ei meeldi küll üldistamine, tihti tunnen ennast väga kehvasti, kui kuulen
jälle mõne täiskasvanu, kes võiks mulle eeskujuks olla, suust, et noored on laisad, ei viitsi õppida ja "passivad" arvutis. Tõsi, olen isegi tihti ninapidi telefonis, sest alatasa suudab meilipostkasti laekuda midagi olulist kas või noortekogult või tuleb mõni huvitav pakkumine mõnest üritusest. Ma ei istu telefonis tõsimeeli, et postitada iga päev mõni "selfi" endast. Pean ju olema kursis uudistega, sest lõppude lõpuks räägivad ka õpetajad, miks noored ei tunne huvi uudiste vastu. Siinkohal oleks kohatu väita, et kõik noored passivad asjatult ning näpivad igavusest nutiseadmeid. Üpris sageli avastan end mõtlemas elu kõige pisematest väärtustest: mis tunne oleks, kui terve perekond suudaks kokku hoida lihtsalt sellepärast, et me kõik oleme inimesed, kes on mingi neetud veresidemega ühenduses. Tundub, nagu käiks paljudes peredes üle jõu, kui kasvatada omaenda lapsed üles hoole ja armastusega ning anda neile kõik, mida suudetakse, ainuüksi sellepärast, et tänu meile endile on nad siia ilma tulnud, meie kõigi hulka? On ju piisavalt noori, kes ei tea, kui oluline on tegelikult perekond. Ikka vingutakse ja virisetakse, et pole kõige uhkemaid nutitelefone ja riideid, mida iganes. Aga kas hetkeks need, kes oma vanematelt nii pingsalt seda kõike nõuavad, mõtlevad ka nendele, kellel pole isegi vanemaid, kellelt midagi nõuda? Vaevalt. Tihti me ei mõtle, et meie hulgas on piisavalt noori, kes vajaksid vanemate tuge, kas või ühte kallistust, kuid selle asemel saavad nad mööda päid ja jalgu ning põgenevad kodust, kuna isegi seal ei ole võimalust end hästi tunda. Vahel on mu suurim südamesoov, et inimesed suudaksid olla õnnelikud ilma, et nad peaksid ise sarnase tee läbi kõndima. Miks me ometi ei märka enne, kui kõik kokku
variseb? Taaskord pani see üritus minu hinges midagi kripeldama, et teha midagi, mis on minu võimuses, aidata neid, kes abi paluvad. Aigi Vahing ja Ville Jehe tõid näiteid enda sooritatutest, kuidas alati ei pruugi esmane otsus tulevikuplaanide osas olla õige, ja sellest, kuidas ennast motiveerida. Kuidas võtta veidi raskemaid tükke, et neist õppida ja hiljem rõõmu tunda. Kuidas teha noorele selgeks, et ebaõnnestumine ja hirm on täiesti normaalsed. Inimene, kes ebaõnnestub või kaotab, õpib kordades rohkem kui võitja. Muidugi ka Lea Dali Lion- mulle meeldib vahelduseks kuulata või lugeda inimeste elulugusid või tõdesid nendest, eriti kui kõike kirjutatakse, räägitakse siiralt ja vaatamata kõigele on selles küllaga positiivsust, just nagu Lea etteastes oli. Hirvo Surva kui elukogenud mees, oskas rääkida täpselt seda, mida noor kuulda soovis. Juba 16aastaselt töötada sel erialal, millest kogu aeg unistanud oled – mis saaks veel parem olla. Tema oskus rääkida meeskonnast ja ühtekuuluvusest niivõrd siiralt! Ehe näide, mille ta tõi, kus üks kooriliige ei saanud kontserdil esineda, vaid osales jalgpallivõistlusel ja võitis.. ja kuidas naastes koorikaaslaste juurde, kõik ühiselt talle hiljem aplodeerisid. Kas siis oli tähtis üks kooritund või hoopiski saavutus, mis tegi noore õnnelikuks, kuna ta sai teha midagi, mida ise soovis ja mille pärast oli uhkust tunda? Päeva lõpetuseks Liivika Koobakene - südamega noor neiu, kes pälvis selle aasta eeskuju tiitli ning võitis oma aktiivsuse ning suure tahtejõuga teisi aidata minu südame. Olen uhke, et taaskord on Eestimaal üks noor hea eeskuju tunnustuse pälvinud.
10
T ik ker 2 0 1 5 (II v eera nd )
Noorteparlament... ELIISE TIIDUSSALU XI klass
Sul on kindlasti olnud hetki, kus süda klopib, aga ei tea miks? Hinges on mingisugune ärevustunne, et kohe nüüd varsti juhtub midagi ootamatut. Minu südamesse puges midagi taolist nädala algul Tallinnasse sõites. Jah, algselt küll hambaarstile, kuid pärast seda spiikrikoolitusele, mis tundus mulle esimesel hetkel üpris tühine. Kuid tühine tunne muutus kohe, kui olin jõudnud oma suure kotiga, milles oli kõike alates lokitangidest ,lõpetades pidžaamaga, riigikogu ette. Mind võttis vastu soe käsiElis Tootsman, üdini elurõõmus noor poliitik. Nimekaardi kätte saanud, sosistasin veel Elisele kõrva, et kas peaksin oma koti kuhugi mujale viima, kuna seal on igasugu jama, alustades lokitangidest. Sellele lausele järgnes vaid naer ja lohutus, et ma ei peaks üldse muretsema, kuna tema karjäär algas samuti, kui ta 2010. aastal projekti "101 last Toompeale" alguses pabistas turvakontrolli pärast, sest juhuslikult oli temal kotis olnud juuksekoolutaja, 2010ndal aastal sai temast spiiker. Aimamata, mis ees ootas, läbisin riigikogu turvakontrolli, pabistades, et politseinik, kes mu kotti läbi valgustas, käsib selle pahupidi keerata. Järgmisel hetkel istusin rahus ning sekeldusteta mugaval diivanil ja silmitsesin võhivõõraid Eestimaa noori turvakontrolli läbimas. Suurenes ärevustunne. Kuhu ma sattunud olen! Koolitus möödas ja sammusin riigikogust selleks korraks välja, hinges suur ärevus 5. detsembri ees. Miskipärast ei olnud peas muid mõtteid kui see, et minust juhatuse liiget mitte mingil juhul ei saa ning olen viimane inimene, kes pabistama peaks. Miks? Sest olin peaaegu et nähtamatu noor tol õhtul koolitusel ning vaatasin tõtt terve pundi aktiivsete noortega, kes iga hinna eest üritasid koolitusel seltskonda leida ning sõna saada. Meid oli juba sel spiikrikoolitusel ligi 20,
järgmisel päeval ootas uus seltskond sama koolitust. Mida minusugune tagasihoidlik läänlane küll sealt otsib? Naersin endamisi Läänemaa 5 delegaadi üle, kellest kolme tundsin hästi ja kellest üks olin mina ise, Harjumaa viieteistkümne vastu "on meil kindlasti" võimalus. Tasapisi lähenes see 5. detsember, reede. Magamata öö, poolteist tundi magamist ja Tallinnasse sõitmist. Ei mingit hommikukohvi, astusin riigikogu uksest sisse. See oli ummistatud noortest delegaatidest. Seisin ja mõtlesin vaid magamisest. Läbisin turvakontrolli ning ootasin, ootasin mõnda tuttavat nägu, kuid mitte ühtegi. Olin sisemuses juba leppinud, et saan maksimaalselt neli häält (Kert, Laura, Roger, mina ise), kui Eiki Nestor minu nime hääletusele paneb. Liikusime lõpuks suuremasse ooteruumi, kust saime nimekaardid, mapid ja muu vajaliku. Lõpuks saabus ka paar tuttavat nägu, üks Saaremaa neiu, keda põgusalt teadsin, ning meie enda gümnaasiumi Kert ja Laura. Vähemalt keegigi tuttav! Lobisesin veel Laura ja Kerdiga sellest, kui "suur" võimalus on minul valituks saada, sest minu ümber võis näha nimekaarte, komme, šokolaadi jagavaid noori, kes soovisid samuti juhatusse saada, täpselt nagu mina. Jätsin hetkeks tuttavad ning jagasin kuus nimekaarti enda tutvustamiseks. Kaotasin täielikult lootuse! Tuli aeg siseneda istungisaali. Istusin Kerdi ja Laura selja taha võõra neiu kõrvale, kellega jutt sujuvalt veeres. Tegemist oli sarnaste huvidega neiuga, kes oli küll viis aastat vanem, aga tegeles juba noorsootööga. Klapp tekkis kiiresti ning täpselt enne algust sõnas ta, et hääletab minu poolt, sest kahtlemata on tegemist suure südamega neiuga. Sel hetkel puges ka minu südamesse soojus. (Üks hääl juures.) President pidas kõne, Britt Järvet sai sõna ning kätte jõudis hetk, mil Eiki Nestor astus kõnepulti. 33 juhatuse kandidaadi
käest küsis Eiki üle sooviavalduse kandideerimiseks ning tuli aeg hääletuseks. Iga delegaat sai kolm häält ning ülejäänutele tuli vajutada nuppu kas vastu või erapooletu. Pinge minus kasvas, kätest ei räägigi, sest need värisesid hullemini kui kunagi varem. Liblikad kõhust samuti ei puudunud ja sellist ärevust ei ole mina vist elus varem kohanud. Nimed tiksusid, kostus ainult: "..6 poolthäält..,3 poolthäält..,9 poolthäält..,18 POOLTHÄÄLT...11poolthäält.." Ühesõnaga vallutasid mu pea mõtted, et see 18 on ületamatu! Järgmisel hetkel justkui võpatasin ja tundsin kohutavat paanikat, Eiki Nestori suust kostus minu nimi, vaatasin ekraanile.. rohelisi tulukesi tiksus. Usun, et mu suu vajus tol hetkel lahti, sest ekraanil sai 20 rohelist tulukest täis.., kohe oli neid juba 30 ja mikrofonist kostus: "Eliise Tiidussalu 30". Mäletan vaid Laura pilku selja taha: "Eliise, mida sa tegid!?" Tõepoolest ei teadnud, kuidas see oli võimalik! Mu lauakaaslane naeratas ja ütles, et valis endale õige pinginaabri! Mõtlesin tol hetkel, et kusagil 10 nime on jäänud, kellelgi peab ikka rohkem tulema, seda päris rahulikult..kuni kahe viimase nimeni. Peale minu oli enim hääli saanud Roger Tibar (25 häält). Minusse jõudis taas paanika, kuni Eiki suust kostus: "Palju õnne, Eliise Tiidussalu, noorteparlamendi esimees, Roger Tibar esimene aseesimees ja Helen-Maria Raadik teine aseesimees.” Tõusin värisedes toolilt ning kõndisime kolmekesi ette, kus Eiki meid kättpidi õnnitles ning juhatuse toolidele suunas. Istusin ning silmitsesin saali, mikrofoni, haamrit.., aga pidin suu lahti tegema ja rääkima. Üritasin hingata, rääkimine ei olnud lihtne, kuid tänasin delegaate ning meie istung läks "minu juhtimisel" edasi. Tuli aeg välja kuulutada komisjonide töö ning lõunapaus. Laura kuulub kultuurikomisjoni ja Kert on Euroopa- ja välisasjade komisjonis, mis keskendub peamiselt Uk-
raina teemadele, sellele, mis hoiaku peaks Eesti võtma ja kuidas parandama Eesti sõjalist infrastruktuuri ning kaitsevõimet. Juhatus komisjonidesse ei kuulu, seega oli minul võimalus sel hetkel sotsiaalkomisjoni arutelu pealt kuulata. Sellest ei tulnud kahjuks küll midagi välja, kuna Eiki Nestor suutis pea terve selle aja minuga lobisedes ära sisustada. Tema hämming ei olnud väike, kui ta sai oma küsimusele vastuseks, et olen 17 ning õpin Lihula Gümnaasiumis. Kuid aegamööda ilmus tema näole naeratus, selgitasin, kui palju võimalusi siin on, ning ütlesin, et olen rahul. Ta tutvustas mind veel paarile riigikoguliikmele kui noorteparlamendi spiikrit. Ma ei varja, et see oli uhke tunne! Istung jätkus pärast lõunapausi komisjonide töö tutvustamisega, iga komisjon pidi leidma konkreetse teema, millele keskendutakse, ning eesmärgi, mille poole püüeldakse. Iga maakonna delegaadid peavad ka maakonnasiseselt läbi viima koolitusi. Arutelu venis kohati pingeliseks ning ootamatult raske oli sekkuda kellegi sõnavõttu karmima hääletooniga, kui sõnavõtt venis pikaks ja mõttetuks ning pigem oli tegu ründamisega. Pinget tekitab minus ka fakt, et ilma minu loata ei tohi keegi sõna võtta, tavaliselt soovitakse sõna saada rohkem kui ajaliselt võimalik, seega on minul raske ülesanne kasvatada endas tugevust. Üldjoontes mõõdus kõik hästi ning minu emotsioonid olid nädalaid kirjeldamatud. Lõpuks midagi, mille poole püüdlesin, eesmärk saavutatud ja hinges hea tunne! Muidugi küsiti ka palju, kas minust saab nüüd poliitik, kuid arvan, et võin puhta südamega öelda ei. Poliitika ei ole see, mida tähtsustaksin tulevikus üle kõige, inimesena olen endine ja usun, et väljaspool riigikogu ei mõjuta minu olekut sealne spiikriroll absoluutselt. Olen siiski mina ise, täpselt nii nagu varem! Oluline on see, et olen tundnud ennast riigikogu seinte vahel hästi ja see on motiveerinud mind edasi pingutama!
T ik ker 2 0 1 5 (II v eer a nd )
11
Apsakaid… … bioloogiast
… füüsikast
… eesti keelest
Koolilaste vihikutest viltuvajunud lau-
Ehk mis juhtub, kui spikker on halvasti loetav.
Mis saab siis, kui sõna tähendust ei tea....?
Kombinatsioon = KONTRIBUTSIOON = KOMPENSATSIOON Fenoloogilised aastaajad (termin astronoomiast) = FERMENTAALSED AASTAD Bohr´i pastulaadid (aatomifüüsikast) = POORI PASTID Amorfne aine = AAMORI NAINE Hiidplaneet = HIID PANEEL Kiirguskaitse = KIIRGUSE MAITSE Neutronkiirgus = NEUROVIIRUS Kuuvarjutus = KUUM HARJUTUS Soojuskiirgus = SOODUS KIIRUS Tuumareaktor = TUUMFAKTOR Aastaparallaks = AASIA PARADOKS Küsimus: Millest koosneb kulla (Au) aatomi tuum? Vastus: Koosneb vasest ja hõbedast. Ta on väga raske ja tugev.
“Ta eritles kirjandit.” “Ta koheldas lipsu.” “Ta käsitles lõnga.” “Inimesed hakkasid käsitlema.” “Õpetajad hakkasid käsitama.” “Rahvas eestindas Eestit.” “Ma kohendan oma asjad õieti.” “Õpilased hakkasid eritlema.” “Ema eestindas ennast telekas.” “Ma käsitsen tal kohe õue minna.” “Tulekahjus hävinesid kaks kortermaja.” “Läksin oma tuppa ja hakkasin oma arvutit käsitlema” “Õpilased pidid kohaldama uusi õpilasi.” “Eesti eestindas Venemaa.” “Ema oskab hästi tolmuimejat käsitleda.” “Kaks meest eritlevad.” “Nad ei oska tööriistu käsitleda.” “Välismaalane hakkas Eestit eestistama.”
… õpetajalt
… igapäevaelust
“Kui inimene pole taim, siis ta on loom!”
Õpetaja: “Miks rähnil on nii pikk keel?” Õpilane: “Rähnil on selle pärast nii pikk keel, et kui ta tahab end üles puua, siis pole nööri vaja.”
seid, mõtteid ja muidu lohakusi 8.klass Tuultolmleja seemned on hästi näha ja tulevad kergelt/kõrgelt ära. Konnad muudavad tee libedaks. Tuule abil taim tolmub. Loomarakud liiguvad rohkem ja on elavamad. Seentel pole varsi, lehti, on juured. Tuullevi: tuule iili pole vaja, et seemneid liigutada. Samblikud hoiavad õhku puhtana. Emakas, isakas, pojakas, viljakas – õie ehitus. Tuultolmeldes levivad seemned tuule abiga. Tolmukad ei lenda tuulega. Putukad seemendavad õites. Tugevama tuulega tolmlejad lendavad. Tuulelevil pole vaja tuult, et seemned leviks. Õied on ainult osarakud (vale mahakirjutus: õites on ainult isasrakud) Loomad ei erita sümbiooli (sümbioosi) Hoidiseid ei tohiks teha suve lõpul, sügisel (muidu lähevad hallitama) Vetikad puhastavad vett. 4.klass Orav kuivatab marju ja seeni talveks. Siil tassib õunu pessa. Jänesel on oma kodu. Liblikatel on tiivatolm. Jänes sööb porgandit ja kapsast. Karu sööb mett.
“Kui mina sõidan, siis arvestage, et te jääte auto alla!” “Su küpsised on koitanud!”
Toonekurg sööb konni. Rebane sööb kanu. Kobras sööb kalu. Luik sööb kalu. Hunt sööb lambaid. Metssiga sööb kartuleid. Tigu tuleb majast välja, siis on limukas ehk nälkjas. Karu imeb magades käppa, saab nii söönuks. Lindudele teeme kevadel puurid. Metsparte tuleb toita saiaga. Sipelgapessa tuleb panna suhkrut.
“Kui me läheks mägedesse, siis meie silmad läheks punni.” “Puhast hapnikku tehakse kindlaks hõõguva peeru abil.”
Õpetaja: “Kes lendas esimesena Kosmosesse?” Õpilane: “Kolumbus.” Õpetaja: “Kes oli Peeter I?” Õpilane: “Eesti esimene president.”
“Paranda väärad vead!” “Asume töövihiku kallale!”
… juhtub.
12
T ik ker 2 0 1 5 (II v eera nd )
Laura Pärnpuu, Eliise Tiidussalu ja Kert Pääbo noorteparla-
Muffinid kohvikus Le Cafe Trio
mendis
Koolimaja 50. sünnipäev—võileivad
Lihula Gümnaasiumi ajalehe Tikker toimetus: peatoimetaja Epp Sillukse asetäitja Erik Mikkus koordinaator Valli Ost lehe paljundaja Kaire Pärnpuu toimetajad Liisa Raavel Svea Stahlman Helerin Leemets Eliise Tiidussalu Katrin Veek Iris Kivisäk Laura Pärnpuu küljendajad
Kristjan Kadakas Erik Mikkus
Fotod: Eliise Tiidussalu, Epp Sillukse, Lihula Gümnaasium, erakogu ajaleht@lihula.edu.ee
Maskiball
F o t o j ä ä d v u s t u s i
t e i s e l v e e r a n d i l
Jälgi Lihula Gümnaasiumi kõige uuemaid teateid ja uudiseid meie Facebooki lehel
http://www.lihula.edu.ee/