Alaline oktoober 2014 eriväljaanne

ALALINE ALA KOOLI ÕPILASTE JA ÕPETAJATE HÄÄLE- JA MÕTTEKANDJA

eriväljaanne

oktoober 2014

Foto: Kärt Abolkaln MEIE KOOL Ala kool on päris lai, talle tegema peab pai.

Sünnipäev on tal oktoobris, tervitame teda kooris.

Oled armas mulle sa, esimene kool, kas tead: siin õppis vanaisa, ema ja õpetab mu vanaema.

Uhkelt kanna oma nime, kuulsust toome, luban sulle!

Julgelt rühi sajani ja kui tarvis, rohkemgi!

Maarja-Magdaleena Vister 3. klassi õpilane

Alal on kooliharidust jagatud juba 95 aastat, alguse sai kool 1919. aastal.

1. augustil 1927 sai Taagepera valla Ala Algkool 6-klassiliseks. 1934. aastal ehitati praegune vana kooliosa, ehitustööde ajal töötasid kooli 1. ja 2. klass Aadu Niilenderi majas ja 3.-6. klass Karjatnurme koolis.

1936. aastast alates toimus õppetöö kõigis kuues klassis jälle Alal. 1944. aastal muudeti kool seitsmeklassiliseks ja 1961. aastal kaheksaklassiliseks.

1988. aastast alates töötab kool 9-klassilisena ning 1. septembrist 1991 Ala Põhikoolina.

2002. aastast on meie kooli juures ka õpilaskodu.

2 KODUKOOLI JUUBEL Aastakümnete jooksul on ikka siia majja tuldud ja siit mindud. Tänase kooli eesmärgiks on hea kvaliteediga haridus ja seetõttu on ka kooli missiooniks õpilastele võimetekohast arengut soodustava õpikeskkonna loomine, mis võimaldaks kujuneda inimeseks, kes tuleb toime edasiste õpingutega ja oma eluga. Oleme kolleegidega üksmeelselt arusaamisel, et edukalt toimivas koolis peab valitsema alati töörahu ja kindlusetunne. Haridus on meie jaoks midagi enamat kui koolivõrk ja koolimajad – see on õppimine ja õpetamine, see on kasvamine ja täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks saamine.

Ala kool on aktiivselt osalenud konkurssidel, olümpiaadidel ja loonud sidemeid teiste maade ja koolidega. Hiljuti saavutas meie kooli võistkond koosseisus Kadri Aria, Merily Siirak ja Kersti Riit esikoha Keskkonnaameti poolt korraldatud viktoriinil „Üheskoos Soome lahe heaks“. Nende juhendajaks oli õpetaja Evelyn Tamm.

Eriti aktiivne on viimastel aastatel olnud koostöö Keskkonnainvesteeringute Keskusega, mille kaudu on saanud rahastuse järgnevad projektid: „Loodusüritused Helme-Tõrva piirkonna loodussõpradele“, „Putukalaager“, „Aastaajad rabas“, „Loodusele lähemale“, „Linnulaager“, „Ala põhikooli õpilased õpivad tundma Valgamaa loodust“, „Helme valla lasteaialaste linnuõpe“, „Linnulaager edasijõudnud õpilastele“.

Paranenud on oluliselt ka kooli materiaalne baas, viimasel ajal on valminud nii poiste tööõpetuse kabinet kui ka jõusaal, kus on kaks sõudeergomeetrit, kaks jooksurada ning veloergomeeter.

Kõik saab alguse koolist, seepärast soovin kodukoolile jätkuvalt edu, palju häid õpilasi ja nende vanemaid ning teguderohkeid aastaid töötajaile!

Ants Piirsalu Direktor

Foto: Kairi Peetersoo

Ala kooli õpetajad. Tagareas (vasakult): Ants Piirsalu, Anneli Manglus, Silvi Abolkaln, Kaidi Vister, Lea Abolkaln, Kaidi Kuškis Esireas: Raili Vister, Ain Veebel, Syrle Eesik, Kaja Hass, Aili Kiidli Pildilt puuduvad Evelyn Tamm ja Toivo Põldma

MÄLESTUSED

3

ARMAS ALA KOOLIPERE! Olen õnnelik, et mul on veel võimalus kooli vanima elusoleva direktorina tervitada ja õnnitleda kooli 95. aastapäeval!

Minu sidemed lisaks direktorina on kooliga veelgi tihedamad. Siit algas ka minu isiklik koolitee. Meenutan 1930. aastate algust, praeguse koolimaja kohal asunud kõrtsihoone lammutamist, kus olid õppinud muuhulgas minu vennad-õed ning paljud Ala ümbruse tolleaegsed noored – nende hulgas koolile kuulsust toonud minu vanaema Kärt’u õetütar, hilisema nimega Hella Wuolijoki, kes hiljem asus elama Soome. Uue koolimaja ehitustööd lõppesid 1935. aastal, mil toimus ka maja sisseõnnistamine. Kooli hakkas juhtima uus direktor Karl Meos ja õpetajateks valiti lisaks senistele Joasoo, Adler ja Vaher. Olin uue kooli esimesi õpilasi.

1930. aastal puudus ka Alal elekter. Paralleelselt uue koolimaja ehitustöödega algasid elektriliini ehitustööd Tõrvast Alale. Talunikud vedasid hobustega traadirulle ja inimjõul paigaldati elektriposte. Elektrikud vedasid traate postidele. 1935. aastaks olid elektritööd lõpetatud. Puudub fantaasia, et edasi anda neid tundeid ja seda suurt rõõmu, kui kodumajas süttis elektripirn. See oli nagu uueaja alguse sünd. Ka koolimajast kadusid ära gaasi- ja garbiidilambid, 1935. aasta sügisel süttis elekter kogu alevikus.

Armsad pidulised! Kallid noored ja vanad! Teil, praegustel õpilastel, varem Ala kooli lõpetanuil, õpetajatel, lastevanematel ja Ala elanikkonnal olgu eriline uhkustunne ja rõõm õppetööd korraldada uhkelt ehitatud ja remonditud uues Ala koolimajas.

Soovin teile kõigile jätkuvalt tervist, edu ja teravat mõistust Ala Põhikooli 95. juubeli puhul.

Tallinnas, 15. oktoobril 2014 Dr. Phil Väino-Rahuleid Järv

Foto: erakogu

Ala 6-klassilise algkooli avapeo külalised 1935. aastal vastvalminud koolimaja ees.

Pildi vasakus servas koolidirektor Karl Meose kõrval madruseriietes Väino-Rahuleid Järv

4

MÄLESTUSED MEENUTUSI OMA KOOLIAJAST

Minu koolitee algas 1951. aasta sügisel. Esimest klassi alustasin koos Enn Vijari, Jaan Pehki, Vello Heinsoo, Karl Tiidu, Heili Rati, Mare Tuule, Heli Asumetsa, Maire Palumäe, Vaike Jakobsoni, Eda Aani, Helju Savi, Tiiu Mõttuse, Ene Oja, Helgi Ojametsa, Juhan Ojametsa ja Maret Vesikuga. Klassijuhatajaks määrati Marie Terask, hilisem Veidenberg, kes alustas koos meiega oma esimest kooliaastat Alal. Alates 4. klassist olid meil klassijuhatajateks veel Aino Hermann, Laine Kivimägi ja Paul Tamm.

Kuna olin üsna energiline tüdruk, siis jätkus mind igale poole, nii laulma kui ka tantsima.

Meenub, kuidas õppisime seltskonnatantse. Hommikul tulime varakult enne tunde kooli ja hakkasime koos poistega harjutama. Õpetajaks sai see, kes kodus oli midagi õppinud. Mina toksisin klaverit ja asi edenes hästi. Õpetajad meid ei seganud, kuna korda hoidsime ise.

Kui juhtus, et koolis ei olnud elektrivalgust, siis ei takistanud see koolielu. Tihti tulime varakult kooli, et siis seal pimedas joosta ja mängida. Aga oh õnnetust! Sageli pani internaadi kasvataja meid kisa ja jooksmise tõttu nurka seisma, kuni tunnid algasid. Meeldivad olid nääripeod gaasilambi valgel. Õpetaja Tamm sättis vahepeal lampe, kui need kustuma hakkasid, ja pidu läks jällegi hoogsalt edasi.

Mulle meeldisid väga õpetaja Teraski õpetatud muinasjututeemalised tantsud. Ka ise noore õpetajana meenutasin neid tantse ja õpetasin oma õpilastele.

Eriti sügava austusega meenutan õpetaja Roosmaad. Ta oli tõeline härrasmees. Kohtumisel teretades tõstis õpetaja alati kaabut. Kuidagi piinlik oli, kui tema sind enne teretas. Tunnis oli ta väga nõudlik ja õppimata ei saanud kunagi tundi minna. Meenub, et ükskord vene keele kontrolltöö ajal olin ametis mahakirjutamisega ja järsku tundsin, kuidas hakkasin pingist tõusma, aga kirjutasin ikka edasi. Tõstsin pea ja nägin õpetaja Roosmaad, kes ütles, et viskab mind koos raamidega aknast välja. Hindeks sain muidugi ilusa ümmarguse ühe. Koorilaulust märkas ta alati minu puudumist ja siis oli õpetajate toas suur pahandus. Püüdsin selgitada, et teised puuduvad ka vahel, aga see ei lugenud. Põhjuseks oli see, et ma pidasin küllaltki hästi viisi ning ilma minuta ei saanud teine hääl kooris hakkama. Mõtlesin, et koolis võivad õpetajad pahandada palju tahavad, peaasi, et vanematele ei räägiks – siis oleks kuri karjas olnud.

Sageli käis õpetaja Roosmaa oma proua Paulaga meil Ameerika Häält kuulamas. Meil arutleti alati antud eluolu üle ja meenutati möödunut, kuid koolis ei reetnud ta arvatavasti kunagi oma maailmavaadet.

Meenuvad veel teisedki toredad õpetajad: Aksel Teiter, kes andis meile 1. klassis laulmist, omapärase olekuga Leida Kirt, väga sarmikas Hille Karm, pioneerijuht Leida Reiman, Saima Parveste, Laine Lepik, Salme Mooses jt.

Ma ikka mõtlen õpetaja Tammele, kes oli väga hea klassijuhataja. Meie klass oli teisel korrusel füüsikakabineti kõrval ja teisel pool asus väike ruum, kust läks uks pööningule.

Kuna see uks oli lukustamata, siis sealt saime minna pööningule, kus asusid igasugused vanad asjad, mis pakkusid meile väga huvi. Ükskord pärast tunde kolistasime jälle seal suure ja kõva jutu saatel ning õpetaja märkas seda. Ta tõi oma kabinetist naelad ja vasara ja lõi ukse kinni. Me istusime vaikselt ja ootasime tema lahkumist. Õpetaja sammus rahulikult oma ruumi riietuma, lukustas ukse ja läks koju. Me olime väga õnnetud, sest ei julgenud ka häält teha. Hiljem avastasime, et sealt läheb veel üks uks meie klassiruumi, kust saime välja.

Järgmisel päeval ei teinud õpetaja juhtunust üldse väljagi nagu meiegi, aga siis naelutati mõlemad uksed korralikult kinni. Kevadel hakati klassis ahju remontima, mille uks asus selles ruumis, kus asusid meie riided. Me avastasime, et ahjus on suur auk klassi ja riideruumi vahel ning leidsime, et on vahva sealtkaudu klassi ja klassist välja minna.

Muidugi olime tahmased, aga õpetaja ainult muigas meie leidlikkuse üle.

MÄLESTUSED

5

Meenub aeg, kui meie 4. klass asus ruumis, mida kasutati sööklana: õppisime pikkade söögilaudade taga. Kolmas tund oli meil alati lühem, sest kokk vajas aega laudade katmiseks, aga meie saime end vabana ja rõõmsana tunda. Enne koolipidusid ehitati klassist lava ja siis toimus õppetöö laval või saalis. Hästi vahva aeg oli see õpilaste jaoks.

5. klassi ilmus kuulsa nimega õpilane Karl Marks. Tema tahtis alati ahju juures istuda, tõmbas kuue üle pea ja jäi norinal magama. Õpetajad pidid teda pidevalt äratama, kuni viimaks pandi poiss aknapoolsesse ritta istuma. Karl seal küll ei maganud, ainult kurtis külma üle.

Kevadel ja sügisel läksime trummipõrina saatel pidulikus rongkäigus vennaskalmistule, kuhu saabusid ka sanatooriumi ravialused. Kohapeal pidas alati õpetliku kõne mõni kohalik tuntud kommunist. Olin vist 2. klassis, kui keegi võrukael oli vennaskalmistul viisnurga millegi muu risti vastu vahetanud. Kohalik kommunist ütles siis, et tema tunneb kurjategija kohe näo järgi ära, aga see jäi siiski saladuseks. Pärast vennaskalmistul käiku anti meile koolis head toitu ja torti, mida me kõik ootasime. Muidu oli meil paljudel lõunaks kodust võetud lõunaleib kaasas, mis sageli oli otsas juba enne õiget söögiaega. Õpilased, kellel oli raha, käisid sööklas lõunat söömas. Eks mullegi läks hea toidulõhn ninna, aga see ei häirinud.

Meenub, kuidas kevadel käisime kolhoosis maisi ruutpesitsi külvamas. Põllule olid tehtud umbes meetrisuurused nelinurgad ja meie pidime igasse nurka panema viis maisiseemet.

Vahva vaatepilt!

Kiiresti möödus kooliaeg. 1958. aasta kevadel lõpetasin Ala 7-klassilise kooli. Huvitav oli see, et 1. klassist kuni 7. klassini õppisime koos ainult mina, Helju Savi, Heili Ratt ja Ene Oja. Ülejäänud klassikaaslased vaheldusid.

Tore, et Ala koolist on jäänud head mälestused.

Tiiu Hermann-Ritsberg Tiiu Ritsberg on olnud kauaaegne Karksi-Nuia gümnaasiumi loodusainete õpetaja.

MINU MÕTTED ALA PÕHIKOOLIST Tulin Ala Põhikooli 5. klassi 1992. aastal. Ei liialda, kui ütlen, et majja sisse astudes tundsin end kohe kui kodus: mõnus, armas väike kool toredate õpetajate ja sõbralike õpilastega. Täna on vahva meenutada klassiõhtuid ja erinevaid üritusi, millest osa sai võetud. Isegi need tüütud pidude proovid, mis toona nii lõputud ja igavad näisid, on täna meenutamist väärt.

Pea kolm aastat tagasi oli koolimajja sisse astudes sama soe ja mõnus tunne, olgugi, et vahepeal oli möödunud 19 aastat. Kolm aastat tagasi sai minust Ala Põhikooli kunstiõpetuse õpetaja ja huvialajuht.

Siin koolis on õppinud kolm põlve meie suguvõsa naisi: minu ema, mina ja minu tütar. Kõige väiksem – minu tütar – käis siin küll vaid lasteaias, aga eks see juurte tekkimise ja kinnitumise aeg olegi see kõige tähtsam.

Ilusat pidupäeva!

Kaja Hass

6

MÄLESTUSED

Krisly Vister (80. lend): Minu koolitee algas Ala Põhikoolis 1992. aastal, kui astusin esimesse klassi. Minu esimene klassijuhataja oli Maimu Järv. Mäletan täpselt seda klassi, neid valget värvi kahelapse koolipinke, mis erinesid tänapäeva koolipinkidest – laud ja tool olid ühes tükis. Meie klass oli esimestel kooliaastatel päris suur. Minu esimeseks pinginaabriks oli Krista Kaseorg. Meie klassis olid kõige ägedamad poisid-tüdrukud koos.

Minul on Ala kool eriliselt südames siiani. Kõige põnevamad aastad möödusid just seal.

Mäletan paljut. Kooli lõhn... ja ülde see kõik... Need garderoobid, klassiruumid, väike saal, kus meil 1. klassis olid rütmika- ja rahvatantsutunnid; samuti toimusid selles saalis kõige lahedamad koolidiskod. Kunagi oli selles saalis isegi kino.

Eriti hästi on meeles, kui ma lõpetasin 4. klassi, siis lasin oma juuksed poisipeaks lõigata (kujutage ette lühikesi lokkis juukseid) ja valisin ise oma kooliriided välja – nägin välja nagu mardisant.

Väga hästi on meeles 9. klassi lõpueksamid, eriti matemaatika, mis oli kohustuslik, ning keemia, mis oli mu valikeksam.

Samuti pole ununenud ükski õpetaja. Mainimata ei saa ma jätta bioloogiaõpetajat, kes mind väga harva vastama kutsus (vahel on hea, kui su oma ema on õpetaja).

Meil oli koolis kunstiring, mis oli väga vahva, kuna seal sai palju asju õpitud, näiteks siidimaali ja paberi valmistamist.

Lõpetasin Ala kooli 2001. aastal, siis tuli valida juba gümnaasium mujal.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist tõi elu mind Tallinnasse, tegelikult olin sellest unistanud lapsest saadik. 20aastaselt sain juba oma esimese lapse, armsa plikatirtsu Kristelle, kes on nüüdseks juba 9aastane ja käib ise kooliteed kolmandas klassis. Pean ütlema, et praegu on koolis ikka tunduvalt raskem, kui oli 15 aastat tagasi.

24aastaselt sain veel ühe plika emmeks. Tema nimeks sai Liise Rebeka ja nüüdseks on ta 5aastane. Tema käib veel lasteaias.

Töötan Ülemiste keskuse Juku mänguasjade poes – paremat töökohta ühel emal ju olla ei saagi! Olen oma eluga rahul ja tundub, et siiani on kõik läinud nii, nagu ma olen tahtnud.

Ala Põhikool on ja jääb alati mu südamesse. See oli parim kool, kust sain oma esimesed teadmised ja eluks vajalikud õpetused, see oli nagu teine kodu. Aitäh kõikidele õpetajatele ja klassikaaslastele, kes need üheksa aastat väga toredaks muutsid!

Praegugi, kui ma aeg-ajalt maale ema juurde sõidan, külastan võimalusel seda koolimaja, nüüd juba koos oma lastega.

Praegustele Ala Põhikooli õpilastele jõudu ja jaksu kooliteel!

Tervitused ka endistele ja praegustele õpetajatele!

Kätlin Vister (õppis Ala koolis 1994-2002): Kuskilt on jäänud kõrvu lause: „Koolitee on kõigi teede algus“, ent mina ei oskagi täpselt öelda, millal see minu koolitee algas. Tõsi ta on, et 1994. aastal kanti mind esimest korda õpilasregistrisse, kuid minu jaoks oli Ala Põhikool selleks hetkeks juba teada-tuntud mänguplats, kuhu ma igal võimalusel oma õpetajast ema Kaidi Visteriga kaasa kippusin.

Värskel iseseisvusajal polnud see veel suur patt, kui õpetaja oma lapse tundidesse kaasa võttis.

MÄLESTUSED

7

Sellest ajast pärinevadki minu esimesed eredamad koolimälestused. Mäletan selgesti, kuidas ma bioloogiaklassi kapis purki surutud madusid uurisin ja ema tundide ajal tema õpilaste nimesid tahvlile sirgeldasin. „Taavi on loll“ – selle peale puhkes terve klass naerma. Väikse tüdrukuna ei jõudnud ma ära oodata, millal minu koolitee küll ükskord saabub.

Esimesse klassi astudes olin nii uhke, et minu klassijuhatajaks saab isa onupoja abikaasa Raili Vister. Arvasin vist isegi, et mul on teatud privileege oodata, kuid kaugel sellest. Tagasi vaadates meenub, et meie klassis käis tihe rebimine klassi parima õpilase kohale.

Tegelikult olid kõikidel õpilastel võrdsed võimalused ning täna ei jõua ma ära imestada, kui paljude tegevustega mul õnnestus end siduda tänu suurepärastele õpetajatele. Üks pedagoogidest kirjutas minu salmikusse read, mida ma pole tänaseni unustanud: „Tegevustest saavad harjumused, harjumustest kujuneb iseloom, iseloom määrab saatuse.“ Koolivälised tegevused olid tõesti huvitavad ning andsid võimaluse Ala külast kaugemale näha ning aru saada, et hoolimata vähestest võimalustest võib alati kaugele jõuda.

See oli ilmselt teises klassis, kui ema tuli koju ja teatas: „Sa lähed homme õpetaja Evelyn Tammega Tallinnasse.“ Oh, millist elevust see uudis tõi! Olin kuude kaupa koos õpetaja Tammega mingite energiaprojektide kallal pikki tunde vaeva näinud, kilodžaule arvutanud ja kodustele peale lugenud, et mitut tuld ei ole vaja korraga põletada. Lõpuks ometi oli raske töö mind ka kuhugi viinud – pealinna! See tunne meenub mulle siiani. See tunne, et vahel muutub mõni ülesanne nii raskeks, et tahaks alla anda, ent kui leidub inimesi, kes ei lase sul probleemidele niisama lihtsalt käega lüüa, siis oled õnnega koos.

Tahaksin mainida, et neid õpetajaid oli teisigi, kes võtsid enda ülesandeks õpilastele midagi enamat pakkuda. Õpetaja Hille Ibruse laulukoorid andsid võimaluse osa võtta erinevatest laulukonkurssidest; õpetaja Gerta Visteri kunstiringis valmistatud siidikleidid olid tõeliseks silmailuks nii endale kui ka teistele; armsa õpetaja Aire Puusepa käest sain ilmselt tõuke, mis mind Ala Põhikoolist Otepää Gümnaasiumisse viis. Hinges on soe ja suur tänutunne ning arusaam, et inimese iseloom kujunebki tänu kõikidele neile, kes võtavad vaevaks õpetada, juhendada ja toeks olla.

Samal nädalal, kui toimub kooli kokkutulek, on minu lõpuaktus Inglismaal – lõpetan Cambridge’i Anglia Ruskini Ülikooli. Vahepealsete aastate jooksul elasin ja töötasin Ameerikas ning proovisin isegi inglise keele õpetaja ametit kaugel ja kummalisel maal Hiinas. Olen saanud Nipernaadi kombel reisida ja rännata, kaugetel randadel inimestega vestelda – olen alati uhkusega maininud, et olen sündinud väikeses Eesti riigis, imepisikeses Ala külas.

Triinu Vister (84. lend): 1. septembril 1996 alustasin mina oma kooliteed Ala Põhikoolis. See oleks nagu eile olnud. „Triinu, mis sa ütled, kui klassi lähed?“ küsis ema. „Ma ei tea, praegu ei ole nagu midagi hinge peal,“ olin oma vastusega rahul. „Tere hommikust! TE-RE HOM-MI-KUST pead ütlema!“ Kuigi kooliaeg oli pingeline nii emale, õpetajaskonnale kui ka minule, on meenutused sellest ajast siiski positiivsed.

Kui mõttes tagasi kooliaega lähen, siis esimesena meenuvad inimesed, kellega koos kasvasin, ja inimesed, kes mind kasvatasid. Päevad koosnesid koolipingi nühkimisest, mudilaskoorist, klaveritundidest ja õhtustest trennidest. Elu oli vaid tants ja trall, kuid kirjatehnikast näen siiani õudusunenägusid. Terve rea pidi ühte tähte kirjutama ja kui mina olin oma reaga lõpuni jõudnud, siis ütles ema, et iga minu kirjutatud „R“ tähe vahele mahub veel neli „R“ tähte. Õudne..., aga kui aus olla, siis õppimine mulle kooliga rohkem ei seostugi.

8

MÄLESTUSED

Algklassid möödusid põhiliselt koduklassis õpetaja Maimu Järve käe all. Me tegime käsitööd ja pusisime matemaatika kallal. Vahetundide ajal enamasti mürasime ja kukutasime lillepotte põrandale kildudeks. Arvasime sel korral, et meid ähvardab oht lõputunnistusest ilma jääda.

Mida vanemaks saime, seda rohkem tekkis huvialasid ja sõpru, kellega asju ajada. Olime väike gäng – tegime kõike ja tahtsime veelgi rohkem teha. Tänu eestvedajale ja innustajale saime endale hüüdnimeks „Tammetõrud“, aga kuna see meid ei häirinud, siis jäi see nimi lühiajaliseks. Üks suuremaid projekte, milles me osalesime, oli rahvusvaheline ilmavaatlusprogramm GLOBE. Selle raames pidime fikseerima teatud kellaajal sademete hulga, pilvisuse ja temperatuuri. Vahel juhtus, et pidime nädalajagu andmeid Õhtulehest järele vaatama, aga muidu olime me kohusetundlikud. Õppimise ja huvialaringide vahele jäid kehalise kasvatuse tunnid, mille jaoks olime enamasti mingi vimpka välja mõelnud. Ühel korral pidime ropp- ja vandesõna ütlemise eest 500meetrise ringi jooksma ning selgus, et mina ainult joosta saingi. Teisel korral kirjutasime suusamütsi veerele: „Olen oma suuskade jaoks liiga hea!“. Ja kuuli tõukasime nagu Gerd Kanter, ikka karjudes ning üksteisel kätt surudes.

Sellised koerustükid korvasime andekate esinemistega emadepäeval, kevad- ja jõulupidudel, kus oli nii tantsu, neljal käel klaverimängu kui ka näitlemist. Nii veeresidki meie käkid tihti üleväsimuse arvele.

Oeh, olid ajad!

Põhikooli lõpetamisest on möödas pea kuus aastat. Selle ajaga on omajagu õpitud ja võõrastel teedel õnne proovitud. Praegu elan Tallinnas ja töötan ettevõttes Eesti Energia AS. Vastutan selle eest, et kõigil oleks leping võrguühenduse saamiseks ning hoolitsen selle eest, et need, kellel ei ole, saaks trahvi omavolilise tarbimise eest. Ärge unustage kohta, kust me tuleme, sest see määrab koha, kuhu läheme!

4. KLASSI ÕPILASTE MÕTTEID OMA KOOLIST JA KLASSIST Siret: Meie klass on lahe, sest meil on hea õpetaja. Minu lemmiktund on loodusõpetus, sest seal õpib väga palju loodust tundma. Mulle meeldib koolis käia ja mulle meeldivad kõik õpetajad. Ka õpilaskodus on tore olla, sest seal on mul palju sõpru.

Meie kooli juures on katseaed ja tiik. Me saame palju reisida. Koolis võiks veel olla kunstiring noorematele õpilastele.

Otto Markus: Meie kool on väike. Kooliõues on palju puid, katseaed ja tiik. Meil on ka jõusaal.

Meie klass on ilus ja seal on palju lilli. Meie õpetaja on lahke ja hea, ta on ilus ja tark.

Mulle meeldib õppida. Mulle meeldivad loodusõpetus ja kehaline kasvatus. Mulle meeldib puutööd teha. Ma olen käinud kunstiringis. Koolis võiks olla ka spordiring.

Triin: Minu klassikaaslased on toredad. Meie õpetaja on tore, aga vahel on ta kuri ka. Minu lemmiktund on kunst. Meie koolis võiks veel olla ratsutamistrenn.

KOOLIELU

9 REIPALT KOOLIPINKI

Käesolevat kooliaastat alustasime reipalt kanuumatkaga Õhne jõel. Ürituse läbiviimisel oli abiks loodusturismiga tegelev Imre Arro, kes on samuti meie kooli vilistlane ja endine kehalise kasvatuse õpetaja. Kanuumatku on ta aidanud meil korraldada varemgi. Õpilaste muljeid kanuumatkast Kevin K (5. kl): Kanuumatk oli üsna vahva. Kõige lahedam oli see, kui pidime üle maha kukkunud puu ronima. Üks mees aitas meid üle palgi. Matk oli väga värskendav. Lahe oli ka see, kui meid märjaks pritsiti. Võimaluse korral lähen kindlasti uuesti kanuuga sõitma.

Reivo (5. kl): Alguses kõndisime Alalt Taageperra ja ootasime, et teised jõuaksid kanuuga kohale. Niikaua mängisime külaplatsil mänge. Mulle meeldis topsimäng. Kanuudega pidime mitmest takistusest mööda sõitma. Ilm oli ilus ja mulle meeldis see päev väga.

Foto: Kaidi Kuškis

Kermo (6. kl): Kõige lahedamad oli takistused. Me ei osanud väga hästi sõuda. Kui tuli madal sild, siis aitasid suured poisid meid edasi. Nad lükkasid meid ka üle puu ja siis jätkus meie sõit paisjärve poole. Enne järvele sõudmist leidsime tüdrukute kanuu ja siis läks võistluseks. Kuna me ei osanud sõita, siis jäime plikadele ette ja nad sõitsid meile otsa ja seejärel sõitsid meist mööda.

Mariina (6. kl): Kanuumatk oli vahva, sai palju nalja. Meid pritsiti märjaks. Poisid tahtsid meist mööda saada, aga nad keerasid meile ette ja me sõitsime neile otsa ja siis saime neist mööda ka. Kui Taageperra jõudsime, olime väsinud ja meie riided olid natuke märjad. Me saime õnneks head sooja toitu ja teed.

Madis (7. kl): Kõigepealt räägiti meile ohutusnõuetest. Meie Maroliga alustasime sõitu esimestena, pidime kanuu üle silla viima ja aitasime teisi ka. Teekond läks sujuvalt, kuni jõudsime vana puusillani, mis oli nii madalale vajunud, et me ei mahtunud selle alt läbi.

Kanuu õnneks mahtus ja lõpuks saime ise ka sillast üle. Seejärel aitasime ühte vanamemme,

10

KOOLIELU

kellel oli pumbanöör mahalangenud lepa oksa küljes kinni ning vana puunott oli nööri pingule tõmmanud. Puunoti lükkasime lahti ja saatsime Taagepera poole minema, alles siis saime nööri oksa küljest lahti. Järgmine takistus oli jõe kohale langenud madal puu, mille alt mahtusime napilt läbi, aga pärast seda enam suuri takistusi polnud ja me jõudsime kaldale teisena.

Maria (9. kl): Esimene grupp alustas kanuusõitu Alalt. Teine grupp, kuhu ka mina kuulusin, pidi jalutama Taageperra läbi metsa. See oli päris huvitav, kuna ma polnud terve suvi metsas käinud. Ainus, mis mind häiris, oli see, et jalad said märjaks, kuna hein oli niiske.

Kui Taageperra jõudsime, pidime osa võtma võistlustest ja ootasime teist gruppi. Ootasime päris kaua, aga lõpuks nad saabusid. Kui kõik olid kohale jõudnud, sõime lõunat. Need, kes enne jalutasid, läksid mööda jõge tagasi. Kartsin algul hirmsasti, aga kui juba kanuus istusin ja mööda jõge sõitsin, tundus see väga huvitav.

Muidugi meile õpetati, kuidas ja mida teha, aga vahel läks ikka nii, nagu minema pidi.

Sõitsime päris palju võssa ja kõrkjatesse ning jäime ka kinni. Saime takistustest kenasti üle ja aerutasime edasi. Sõitsime mõnest kanuust mööda ka - see oli päris hea tunne. Paar korda pidime kanuud üle palkide tassima, et edasi saada. Seejuures said muidugi riided ja jalad päris mudaseks. Kui lõpppunkti jõudsime, olime küll üleni märjad, kuid õnnelikud, et retk läbi sai. Kuna see oli mu elu esimene kanuusõit, siis sain väga huvitava ja meeldejääva kogemuse.

LOODUSLAAGER PÜHAJÄRVEL 11.-12. septembril võtsime osa looduslaagrist Pühajärvel. Osalesime loengutel, matkasime, mängisime ning külastasime Otepää ja Pühajärve vaatamisväärsusi.

Kõigepealt käisime Tehvandi suusahüppetornis. Seal oli üsna jube olla: kogu aeg oli tunne, et me kukume metallsõrestikust läbi. Vaateplatvormi kõrgus on 34 meetrit ja kõrgus merepinnast 218 meetrit. Teleskoobiga oli võimalik vaadata Otepää ümbruse kaunist maastikku.

Seejärel kõndisime Otepää terviseradadel ja käisime Tehvandi hotellis. Seda poolenisti mäe sisse ehitatud hobuserauakujulist murukatusega hoonet kutsutakse ka Pentagoniks. Seal on peatunud paljud tippsportlased.

Meie retk jätkus Otepää linnamäel. Külastasime ka Otepää kirikut, vaatasime tervisesammast ja Sõjatamme, käisime Pühajärve põhikoolis, kus on väga huvitavad traditsioonid. Näiteks jätab iga 9. klass maha endast seinamaalingu ning mõned tööd olid nii head, et võtsid lausa sõnatuks. Lõunat sõime Pühajärve kooli vabaaja ruumis, kus toimuvad tavaliselt klassiõhtud.

Pärast kehakinnitust võtsime Pühajärvelt kaasa paar poissi ja läksime järve äärde. Meid jagati kahte rühma ja kontrolliti meie koostööoskust. Võib-olla ei õnnestunud see kõige paremini, aga naerda saime küll palju. Seejärel läksime paatidesse ja hakkasime sõudma. Me külastasime Kloostrisaart, mis on inimeste poolt puutumata. See väike saar on tõesti erakordne. Saarelt sõudsime Armuallika ehk Verilätte juurde. Rahvasuu räägib, et kui armunud joovad jaaniööl hõbepeekrist Armuallika vett, siis on nende armastus suur ja püsiv.

Samuti pidavat allikavesi vaigistama valusid ja tervendama haigeid.

Pärast väikest einet võtsime oma jõuvarud kokku ja sõudsime kaldale. Tahtsime hirmsasti puhata, kuid juhendajal oli plaanis mängima hakata. Esimeses mängus pidime sõlmi lahti harutama ning teises mängus veeretasime lauatennise palle läbi pooleks lõigatud veetorude. Õhtuks jõudsime loodusmajja, kus ööbisime.

KOOLIELU

11

Järgmisel hommikul olid nii mõnelgi õpilasel kurgud valusad. Õnneks saime Tarmo Evestuse loengu ajal kuuma teed juua. Pärast loengut läksime linnuretkele, mille rikkus veidi ära paduvihm.

Pärast linnuretke oli hommikusöök ning seejärel läksime õue varju alla, kus kuulasime loengut kaladest. Kaladest rääkis meile Pühajärve õpetaja Peeter Kangur. Väga põnev oli see, et saime kalu lahata. Tegelikult oli see natuke õudne ka. Juhendaja lõikas välja kala südame, mis jätkas tuksumist. Samuti õpetati meile fileerimist. Saime hea töö eest kiita.

Pärast loengut viidi meid Otepää loodusmajja, kus vaatasime filmi ja õppisime lähemalt tundma Pühajärve. Pidime lahendama ristsõna, mille vastuseks tuli Heiligensee - Pühajärv saksa keeles.

Seejärel toimus pidulik looduslaagri lõpetamine ja pikk kojusõit võis alata.

Looduslaager, mida toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus, toimus projekti „Ala Põhikooli õpilased õpivad tundma Valgamaa loodust“ raames. Projektijuhiks oli õpetaja Evelyn Tamm Sandra Orav, 8. klassi õpilane Kadri Aria, 6. kl õpilane TÄHISTASIME ÕPETAJATE PÄEVA JA KOOLI 95. SÜNNIPÄEVA 02. oktoobril tähistasime traditsiooniliselt õpetajate päeva. Õpetajad ja 9. klassi õpilased vahetasid kolmeks tunniks oma rollid.

Kairi (9. kl, fotol): Mina olin matemaatikaõpetaja ja direktriss. Esimene tund oli mul 7. klassiga. Õpilased olid väga tublid. Muidu nad tihti lollitavad tunnis, aga minul olid küll ilusti. Nad täitsid töölehti ja töövihikut. Vahepeal pidin klassist ära ka käima, sest kehalise kasvatuse õpetaja ei täitnud oma kohustusi.

Käisin ka teisi klasse vaatamas ja küsisin, kuidas neil läheb. Kui matemaatikaklassi tagasi jõudsin, oli Oliver toonud minu juurde ühe õpilase, kes tunnis korda rikkus. Jätsin ta enda juurde töötama.

Teine tundi oli mul 5. klassiga. Nemad kuulasid juba vähem sõna ja tegid ka vähem kaasa.

Keset tundi tuli jälle Oliver, kes tõi õpetajate tunnist õpilase Aini minu juurde, kuna ta oli vene keele tundi palliga läinud. Õpilane Ain küsis, kas ta tohib tahvlile kirjutada ruutjuure 237-st. Lubasin, aga ta tegi täitsa valesti.

Kolmas tund oli mul õpetajatega. Kõik täitsid oma ülesande ära ja ma lubasin neil natuke varem tunnist lahkuda.

Pärast pidin veel aktusel sõna võtma, kuna olin direktriss. Algklasside õpilased laulsid ja lugesid luuletusi. 9. klassi õpilased andsid õpetajatele tänukirja ja lilleõie.

Mulle täitsa meeldis õpetaja rollis olla. Arvan, et võiksin tulevikus isegi õpetajaks saada.

Foto: Maria Tamela

12

KOOLIELU

Lisaks õpetajate päevale tähistasime 02. oktoobril ka kooli sünnipäeva. Pärast kolmandat tundi algas traditsiooniline sünnipäevajooks - sel aastal pidime läbima 95 meetrit! Osa võttis kogu koolipere, lasteaialastest õpetajateni.

Pärast jooksmist toimus aktus, kus tänati õpetajaid ja söödi sünnipäevakringlit.

Foto: Kairi Peetersoo

Foto: Ants Piirsalu

Esimese klassi õpilased jooksmas kooli sünnipäevajooksu ja...

...putukaid uurimas

PUTUKAPROGRAMM 10. oktoobril külastas meie kooli Külli Kalamees Tartu Ülikooli Loodusmuuseumist. Ta rääkis õpilastele putukatest.

Tänu huvitavale slaidiprogrammile saime teada, et putukaid on maailmas üle miljoni liigi.

Nad võivad elada nii maapinnal kui vees, nii loomade kehal kui ka laipadel, nii mullas ja kõdus kui ka taimedel ja puidus. Õppisime putukate kehaehitust, jala-, suiste- ja tundlatüüpe. Täitsime töölehti.

Kõige põnevam oli putukaid binokulaari ja luubiga uurida. Hämmastav, kui karvased võivad olla putukate jalad ja kui palju silmi neil olla võib! Põnev oli suiseid näha, sest palja silmaga neid ei märkagi.

Võrdlesime kuldpõrnikat, öölast, vapsikut, veiseparmu ja kimalast binokulaari all.

Rühmatööna täitsime tabeli kahe putuka kohta ja tutvustasime teistele oma tööd. See oli väga tore õppeprogramm.

HEA VILISTLANE, ENDINE KOOLITÖÖTAJA! Ala Põhikool plaanib 95. aastapäeva puhul anda välja kooli almanahhi, kuhu on väga oodatud Sinugi meenutused ja mälestused oma kooliajast.

Saada oma lugu elektronpostiga aadressil kaidik@ala.edu.ee või postiaadressil Kaidi Kuškis, Ala Põhikool, Ala küla, Helme vald, Valgamaa 68507 hiljemalt 14. novembriks 2014.