Eesti Disaini Leht #1 2012 EDL

NO 1

25.05.2012

EESTI DISAINI LEHT MÜÜT DISAINIST KUI ELITAARSEST VAJAB MURDMIST

EESTI VÄIKEDISAINI PARIMAD PALAD

EESTI DISAINIAUHINNA MINEVIK JA OLEVIK

DISAINERID ASTUVAD LIITU MÖÖBLITOOTJATEGA

Esimesed pärjatud disainerid Tõnu Riit ja Jüri Kass ning ERKIDISAINI auhinnamuna, autor Anneliis Aunapuu. Foto: Ruth Huimerind ja Tiit Veermäe.

Nii nagu ERKIDISAINI auhinnamuna fotol, nii on ka disain pealtnäha lihtne, aga lähemal uurimisel osutub seest keeruliseks.

Kroomitud kera peidab endas silindrit ja koonust. Pealtnäha kerge, tegelikult kaalukas, läbinisti terasest. Selline mõttetera pärineb Bruno Tombergilt, kes 1966. aastal rajas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi tööstus-

kunsti kateedri ning kelle eestvedamisel anti välja ka esimene disainiauhind – ERKIDISAINi preemia. Aasta oli siis 1979 ja fotol on esimesed pärjatud disainerid Tõnu Riit ja Jüri Kass. Sellest kasvas välja Eesti disaini auhind Bruno. Tänavu aga antakse esimest korda eri disainiauhinnad välja koos nimetuse all Eesti Disainiauhinnad 2012. Tunnus-

tatakse head disaini, mis ei paku ainult silmailu, vaid lahendab probleeme ja muudab meid ümbritseva keskkonna inimlikumaks.

Kui 1979. aastani oli sõna „disain” keelatud ja selle asemel tuli öelda „tööstuskunst”, siis täna räägitakse disainist iga päev. Mida see tähendab, teavad vähesed. Eestis on juba mitu aastat disain kohustusliku osana

põhikooli kunstiõpetuse õppekavas, kuid alles nüüd sai valmis õpik. Raamat selgitab, mis on disain ja disainerlik mõtteviis ja miks seda teadma ja koolis õppima peab. Õpik on suunatud koolilastele, aga sobib kõigile, kes tunnevad lünka selles küsimuses. Mis on disain ja kuidas seda õpetada, räägib Eesti Disaini Lehe kaanelugu.

1

Eesti Disaini Leht / No 1

INTERVJUU

MÜÜT DISAINIST KUI ELITAARSEST VAJAB MURDMIST

Merike Rehepapp: „Disainiõpe on nagu mört – sideaine, millega me kõiki teisi valdkondi kokku seome.”

Foto: Pelle Kalmo

Disainer MERIKE REHEPAPP koostas Eesti esimese disainiõpiku põhikoolile, mis paneb aluse disainiõppele laiemalt, ent raamat on hariv lugemine ka kõikidele disainihuvilistele.

KAREN JAGODIN uurib, mis on disain ja miks on vaja disaini juba põhikoolis õppida.

Kuidas jõudis disaini-teema sinu ellu ja sai sinu kutsumuseks?

Ma olen endine muusik, nii et see, kuidas ma disainivaldkonda jõudsin ... sellest võiks lausa raamatu kirjutada. Ma olin 26aastane, kui sõber kutsus mind üht ruumi vaatama.

Mina olin oma talupojamõistusega armastanud remonti teha ja asjade vormi muuta, mistõttu lihtne küsimus „mis värvi võiks tulla aknalaud?” viis laiema mõtlemiseni, mida siin ruumis üldse teha. Sellele sõbrale järgnes järgmine, kuni ühel hetkel sain ma aru, et ma orelitundi enam minna ei taha ja ammu juba tegelen millegi muuga. Kolm aastat

2

üritasin saada sisse Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri erialale, kuid see ei õnnestunud. Siis õppisin Avatud Akadeemias kujunduskunsti, kus kohtusin disainer Krista Areniga. Tema tegi mulle selgeks, et olen siiani üritanud minna valesse kohta: „Sa ei ole sisearhitekt, sa oled tootedisainer,” olid tema sõnad.

Mille peale ma küsisin, et mis loom see on. Sellele järgnes hulk imelisi aastaid Kunstiakadeemia tootedisaini osakonnas.

Sealt sai see kõik alguse ning sellepärast ma ka mõistan seda „tavalist inimest” tema „tavalise mõtlemisega” nii hästi.

Mis siis on disain ja miks seda peab koolis õpetama?

Disain on probleemilahenduse meetod.

Disainilahendus ei ole tingimata esemeline.

Sealt ei pea ilmtingimata tulema asi, millel on vorm, materjal, kaal ja hind. Disain on struktuur, ka teenus.

Kui me räägime disainist kui protsessist, meetodist, kuidas lahendada probleeme, siis on sinna kaasatud mitmed teemad.

Kõigepealt objektiivsus – meie teame kõike

oma subjektiivsest kogemusest, kuid disain on objektiivne. Järgmiseks analüüsivõime – probleemi sõnastamine, igasugune teema verbaalne väljendamine on disaini juures äärmiselt oluline. Laiemalt mõeldes aga, kui me oleme suutnud probleemi sõnastada, siis see pole ju muud kui igapäevane oskus eluga hakkama saada – vaadata ja analüüsida ennast ümbritsevat. Veel on oluline lähteülesande koostamine – ma sain teada, milles seisneb probleem, ning edasi mõtlen, mida on vaja teha, et leida lahendus. See on oskus oma mõtteid ja ideid arusaadavaks teha. Meil kõigil on kogu aeg peas häid mõtteid, aga me ei pane neid kunagi paberile. Joonistamine peaks olema osa meie mõtlemissüsteemist, sest isegi kui me ei oska sõnastada, joonistades saavad asjad selgemaks. Siin on olnud viga haridussüsteemis, mis on kinnistanud arusaama kunstist kui millestki elitaarsest.

Paber ja pliiats peavad olema meie sõbrad.

Ja joonistamisoskust minu õpilased peavad saama.

Viimasena, disaini õppides toimub eri õppeainete lõimumine, sest disain kaasab kõiki valdkondi. Ühel hetkel on meil vaja matemaatikat, siis geograafiat, seejärel sotsiaalteadusi. See on koht, kus õpilane saab reaalse kogemuse, et maailm on tervik. Kui me räägime eri õppeainete praktilisusest, siis õige levinud on arusaam, et „mul ei lähe seda ju kunagi vaja”. Kui aga teed disainitunnis harjutusi, siis hakkad aru saama, et sa ei saa seda harjutust ära teha, kui sa ei oska absoluutselt näiteks matemaatikat. Või kui sa midagi ei tea anatoomiast. Võtame näite – kui ma hakkan disainima matkarõivaid, siis ma pean teadma inimese kehatemperatuuri ning kuidas see muutub. Meie õppesüsteemis on disainiõpe nagu mört – sideaine, millega me kõiki teisi valdkondi kokku seome.

Kuna sinu kirjutatud õpik on suunatud koolilastele, siis ei ole tõenäoliselt kõige mõttekam õpetamismeetod loenguvorm.

Kuidas disaini õpetada?

Põhikoolis pole loenguvormiga tõesti midagi peale hakata. Selle tunni eesmärk on õpetada lapsi suhestuma tehiskeskkonnaga ehk inimese kujundatud keskkonnaga. Kogu disainiõppe eesmärk on õppida märkama, millest keskkond koosneb. Kõik me puutume elus sellega kokku, et peame keskkonda kuidagi kohandama või mugandama vastavalt oma vajadusele. Üks oluline meetod on ajurünnak – puhastada oma pea kõigest sellest, kuidas me siiani oleme harjunud disainist mõtlema.

Teine oluline meetod on rollimängud. On eluliselt oluline oskus panna ennast kellegi teise rolli, et näha asja sealtpoolt piiri.

Sa kasutad oma materjalides sagedasti väljendit „disainerlik mõtteviis”.

Mida sa selle all mõtled ja kuidas seda avaksid?

Disainerlik mõtteviis ongi seesama mõtteviis, kuidas disainer mõtleb. Näiteks vaadates trolli ust, mõtleb ta, miks see nii liigub, miks see avaneb just väljapoole. See on oskus ja tahtmine mõelda läbi kõik etapid – mis juhtub olukorra loomise hetkest kuni selleni, kuni see olukord on läbi saanud.

Seda võib nimetada ka terveks talupojamõistuseks. Sellepärast on seda vaja ka õppida, et me oleme laisaks muutunud ning kõik meie ümber on nii mugavaks tehtud. Võib öelda, et tegelikult on see olukorra analüüsimise ning objektiivne olemise oskus.

Eestis on nüüdsest disain kohustuslik osa kunstiõpetuse õppekavades. Millele aga õpetamisel toetuda, seda ei tea keegi. Millele tuginedes sina oma õpiku kirjutasid?

Mul ei olnud mitte midagi kohalikku, millele toetuda, kuid minu ümber olid suurepärased inimesed, kellele toetuda. Inimesed, kes sellesama murega disainiteadlikkuse kesisusest oma tugevad õlad mu tööle alla panid. Õpik sündis magistritöö käigus, võrdlesin seal õppematerjale Soome ja Inglismaaga, rohkem küll Soomega, sest nad on kultuuriliselt meile lähemal. Inglismaad teatavasti peetakse disainihariduse pioneeriks, ning soomlane ise ütleb, et nendega võrreldes on nad ajast maas. See tähendab aga, et meie oleme muinasajas.

25.05.2012

Kogu disainimõtlemise põhiküsimus on väärtustamises. Eestlane ei ole harjunud väärtustama seda, mida ta tarbib, sest kinnistunud on müüt disainist kui millestki elitaarsest, kunstiga võrdsest. See on müüt, mis vajab murdmist.

Esimene reaalne samm disainihariduse parandamiseks on nüüd astutud – sa kirjutasid õpiku. Kas disainiõpe peaks kunagi jõudma ka kunstiõpetuse tunnist välja eraldiseisvaks õppeaineks?

Kui me räägime disainist kui mõtteviisist, siis see on ju nagu viisakus – see peaks tulema iseenesest. Ehk siis üks moodus disaini tänapäeval õpetada on seda pikkida muude teadmiste vahele. Praegu ma ei arva, et disainitund peaks olema eraldi õppeaine.

Me ei ole selleks veel valmis. Kui kunstitundi väikeste koguste kaupa disaini integreerida, siis kuulevad õpilased 12 aasta jooksul piisavalt vihjeid, et lõpuks hakatagi disainerlikult mõtlema.

Kogu õpetamine käib aga praegu paljuski kodanikualgatuse vormis. Minu kummardus, et see aine on nüüd õppekavas sees, kuid kuna õpetajad teevad seda isiklikust kohusetundest ja otsivad ise materjale, siis paraku kinnistuvad ka müüdid, mille vastu mina üritan võidelda – baasteadmine, millele toetuda, lihtsalt puudub.

Oskad sa pakkuda, kui pikast ajast me räägime? Millal võib toimuda inimeste mõtlemises muutus?

See kõlab tõenäoliselt väga pessimistlikult, aga ma arvan, et me räägime vähemalt põlvkonnast. Praegu koolis käiv põlvkond on ju ainult imepisike piisk. Kui õpilane üritab integreerida uusi koolist saadud teadmisi igapäevasesse sotsiaalsesse keskkonda, siis kodus on olukord ikka sama ning keskkond töötab endiselt sellele vastu. See disainerlik mõtlemine peaks hakkama levima nagu üks sõbralik viirus. Kõigepealt lapsed, nemad lähevad koju ja räägivad vanematele, seal toimuvad arutelud, siis pedagoogid, neil on ka perekonnad ja sõbrad... See kõik võtab aega, sest harjumusel on jõud ja uued arusaamad on rasked kinnistuma.

Kui me räägime niivõrd abstraktsetest ja reaalselt mõõdetamatutest teemadest, siis tekib paratamatult küsimus, et kuidas siis aru saada, kui midagi on muutunud. Mis oleks sinu jaoks märk, et midagi on inimeste mõtlemises muutunud, mingi liikumine on toimunud?

Ma arvan, et esimene märk oleks see, kui ma näeks eesti inimest tegemas konstruktiivset kriitikat. Kui inimene näeb midagi, mis talle ei meeldi, siis tal puudub praegu oskus ja harjumus esitada endale MIKS-küsimust – miks see asi on niimoodi. Hakatakse kohe süüdistama vastutavaid isikuid, aga ei arutleta, miks see nii on lahendatud. See on tegelikult võime näha tervikpilti, vaadata ühte objekti kõigi nelja külje pealt. Ma kardan, et seda on palju tahetud, aga kui ma näen esimesi märke soovist ja tahtest kaasa mõelda, miks asjad on nii, nagu nad on, siis juba on midagi muutunud. Vaja on märki kõige algelisemast mõtteviisi muutumisest, et me oleme avatud arutlemisele.

On veel üks oluline erinevus, mis disainiteemadel rääkides esile tuleb. Kõigil suurtel disainimaadel on oma näited, millele toetuda: soomlastel on Alvar Aalto, sakslastel Bauhaus, hollandlastel Mies van der Rohe... Kas eestlaste disainiteadlikkuse kesist taset on määranud ka see, et meil puudub rahvusliku identiteedi osana see allikas, see rahvuslik uhkus, millele disainiidentiteeti konstrueerida?

Täpselt nii see ongi. Olude sunnil ei ole meil täna nii suurepäraseid näiteid tuua nagu soomlastel. Aga kui disaineritel olekski midagi näidata, siis täna on lõhe disaineri ja tarbija vahel nii suur, et uhked oleme me oma saavutuste üle sageli vaid isekeskis.

Väärtusteahelas on tühimik. See areng peaks toimuma koos, käsikäes, disainer ja tarbija.

See aga tähendab, et me räägime mitmest põlvkonnast. Selles mõttes on praegu väga segased ajad, aga kui on segased ajad, siis on eeldused, et hakkab midagi muutuma. See tähendab, et on lootust suurteks asjadeks.

25.05.2012

KUIDAS SPIKERDADA DISAINITUNDI

INTERVJUU

mängijad näevad üksteise silte, ainult mitte enda oma. Igaüks esitab ühe ringi jooksul ühe küsimuse, millele võib vastata kas jah või ei. Teised annavad muidugi vihjeid. Nagu ikka võidab see, kes esimesena oma otsaesisel oleva eseme ära arvab.

Alustab õpetaja: „Kas ma olen midagi, mida saab süüa?” Endal on otsaette kirjutatud „Hambahari”.

Naerupahvakute vahelt kostab: „Ei-ei.” Õpilane, kelle otsaees on „Kamin”, küsib: „Kas ma olen miski, mis on siin ruumis?” „Ei.” Õpilane, kelle otsaees on „Uks”, uurib: „Kas ma olen asi, millega saab midagi teha?” „Ei.” „Mõelge hästi järele, mida küsite, ja jätke meelde, muidu on 3.–4. ringis kõik meelest läinud ja küsite samu asju,” õpetab Rehepapp.

Ring on jõudnud jälle õpetajani. „Kas mind kasutatakse koristamisel?“ Nüüd läheb hirmsaks vaidluseks. Tüdrukud väidavad, et seda saab: „Minu ema koristab sellega.”

Poisid vastu, et ei.

Mäng läheb edasi. „Kamin” küsib: „Kas minu peal saab istuda?” „Ei.” „Oleneb.” Õpetaja annab vihje ja räägib, kuidas tema oma maamajas aeg-ajalt istub selle peal, kui tahab sooja saada. Ja jagab jälle õpetusi: „Mõelge, mis on selle mängu mõte. Mis on see küsimus, millega saate rohkem infot.

Vastused on igal pool olemas.”

Juba mitmeteistkümnes ring jõuab jälle õpetajani (kaks mängijat on veel ringi jäänudki). „Hambahari” arutleb: „Mina olen teada saanud, et ei ole põrandahari, tüdrukute arvates saab minuga koristada, poiste meelest mitte. Olen lähedane veega ja proteesidega.

Olen igas kodus, kus kõik oskavad mind kasutada. Minu järgmine küsimus on selline, kas minuga remonti teha saab?”

Jälle läheb hirmsat moodi vaidluseks.

Tüdrukud ütlevad, et saab, poisid jälle, et mitte.

Tegelikult on tund juba ammu läbi, aga lapsed on veel mänguhoos ega kavatsegi koju minna. Ka mitte see õpilane, kes pidi varem lahkuma.

1

Pildid ühest disainitunnist Vanalinna Hariduskolleegiumi põhikoolis.

Kirja pani ENE LÄKK. PILT NUMBER 1 On reede pärastlõuna. Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) põhikoolis algab disainitund. Õpetaja Merike Rehepapp sätib asju lauale, tema ümber sagivad õpilased ja räägivad läbisegi üksteise võidu. Keegi teatab kategooriliselt, et peab tunnist varem lahkuma.

Võiks arvata, et õpetaja seab lauale pliiatsid ja pintslid, aga ei. Kotist tuleb välja kõigepealt kohupiimapasta, edasi plastkarbis kartulipüree, lisaks virn lusikaid – metallist, puust ja plastist. „Nii,” lõikab õpetaja hääl laste lobisemise läbi. „Oleme piknikul. Kõigepealt oleks vaja avada kohupiimapakk.” Õpilased asuvad asja kallale. „Kas kääre pole?” „Ma ei võtnud kaasa mingeid abivahendeid. See on ootamatu piknik!”

Kohupiimal on kaks ümbrist. Pealmine saadakse lahti kerge vaevaga. Sealt tilkuva vedeliku püüab õpetaja kilekotti. Aga see teine on kohupiima ümber nagu nahk. Sellest juba nii kergesti jagu ei saa. „Kas hammastega ei või?” Ei. Ka küüned ei võta seda nahkjat kilet. Ei tasu proovima hakatagi. Siin tuleb appi mehejõud ja pika surumise peale annab metallklamber poisi tugevate sõrmede survele järele. „Tublid – saite hakkama!”

Aga purtsatab välja ka kohupiim – laste näod ja käed on pritsmeid täis. Selline pakend ei tööta. Oleks vaja niisugust, mida saaks avada ilma abivahendita ja sulgeda, kui osa järele jääb. Oleks vaja toimivat pakendit.

Mängu kaudu tuvastatakse probleem.

Sest nii nagu inimene vajab elamiseks õhku, sõltub disain probleemist. Alguses on probleem. Sellele järgneb uue, parema disainilahenduse leidmine. See on disainiprotsess, kus olulist rolli mängib disainerlik mõtteviis.

PILT NUMBER 2 Õpetaja jagab kohupiima mitmele taldrikule laiali. Lauale tuuakse ka kartulipuder.

Ja punt erinevaid lusikaid. Iga õpilane saab metall-lusika, millega maitsta kartulipüreed.

Rehepapp arutleb: „Kas materjalil on maitse? Kas metallil on maitse?”

Kõik istuvad laua ümber, lusikad suus, mõtisklevad ja proovivad aru saada, kas metallil on maitse. „Aga nüüd kordame sedasama tegevust plastlusikaga!” „See on parem,” arvab üks maitsjatest. „Kas panite tähele, et lusikatel on eri temperatuurid? Metall on külmem, eks.”

Uus maitsmisring tehakse nüüd puulusikaga. „Nii kuiv ja vastik” „Jääb suulae külge kinni.”

Disainiõpetaja küsib: „Kas tunnetasite eri materjalide struktuuri?”

Meie elu möödub inimeste loodud keskkonnas ehk siis tehiskeskkonnas. Seetõttu on oluline seda keskkonda nii mõista kui ka luua. Keskkonna kujundamiseks on mitmesuguseid vahendeid, üks neist on materjal.

PILT NUMBER 3 Kui rääkida disaini sünnist ehk disainiprotsessist, siis selles on valdkondi, mis pole otseselt seotud disainimisega. Näiteks uurimistöö korraldamine, kus läheb vaja suhtlemisoskust. Disain ei sünni grupitööta. Õpetaja Merike viskab õhku küsimuse: „Mis on grupitöö tingimuseks?” „Et on grupp,” tuleb kohe ka vastus, aga see õpetajat päriselt ei rahulda.

Nüüd lähevad lahti harjutused grupitööks. Õpilased peavad kordamööda ronima lauale, et sealt selg ees laskuda kaasõpilaste ja

No 1 / Eesti Disaini Leht

2

3

4

Fotod: Pelle Kalmo

õpetaja kokkupõimitud kätele. Tegu on usalduse testimisega. Õpetaja loeb: „Üks, kaks, kolm – ja kuku!” Ent keegi ei kuku.

Esimene julge niheleb tükk aega laua peal paigal, kõverdab siis põlved, et ennast madalamaks teha. Siis pole nii hirmus. Aga ikka ei julge. „Üks, kaks kolm ja....” Ei midagi.

Nüüd surub julge ühe õla ette ja piidleb seda püüdmiseasja, et kui kindel see ikka on. „Maandu, maandu, ära karda!” Kõrvulukustava kiljumise saatel maandubki ta klassikaaslaste kätele. „Noh, mis tunne oli?” Aga vastust kuulamata on juba järgmine platsis. „Üks, kaks, kolm ja tuleb.” „Üks, kaks, kolm ja tuleb.” Õpetaja selgitab, et see, mida tehakse,

on oluline laskumistunde saamiseks. Selle harjutusega pannakse ennast proovile, kas suudad usaldada oma meeskonnakaaslasi või mitte. Ja samas räägitakse ka, et terves ihus terve vaim. Kui suudad ületada füüsilisi takistusi, on ka vaim erksam ja avatum uutele ideedele ning lahendustele.

PILT NUMBER 4 Disainiprotsessi oluline osa on valdkonna uurimine ja endale selgeks tegemine. Uurimistöö nõuab nii tööd materjalidega kui ka spetsialistide küsitlemist. Selleks on vaja osata esitada õigeid küsimusi. Disainitunni viimane osa treenibki õpilasi küsima ja vastuseid analüüsima, et luua endale tervikpilt.

Mängitakse mängu „Mis ese ma olen?”, kus igaüks kirjutab ühe eseme nimetuse sedelile ja kleebib selle paremal istuja otsaette. Kõik

MIDA KUJUTAB ENDAST „DISAINISPIKKER”?

Disainer Merike Rehepapil valmis tööraamat disaini õpetamiseks koolis. Tegelikult on „Disainispikker” kõigile, kes tahavad mõista disaini ja selle olemust. Raamatu eesmärk on õpetada disainerlikku mõtteviisi, mis annab oskuse lugeda inimeste loodud keskkonda. See omakorda peaks aitama tehiskeskkonnas paremini hakkama saada ja andma ka pädevuse seda ise kujundada. „Disainispikker” koosneb kolmest osast.

Esimesena tutvustatakse disaini olemust ja olulisemaid mõisteid. Eesti disaini näidete varal on välja toodud disaini kui probleemilahendusmeetodi võimalused.

Teises osas on humoorikad harjutused, mille abil räägitakse disaini koostisosadest: värv, vorm, materjal, kommunikatsioon ja keskkond. Samuti sellistest disainiprotsessi olulistest osadest nagu ajurünnak ja rollimängud.

Kolmandas jaos tuuakse ära konkreetne disainiprotsess alates probleemi sõnastamisest kuni lõpplahenduseni. Aluseks on võetud Vanalinna Hariduskolleegiumi 8. klassi õpilaste konkursitöö, mille nad autori juhendamisel reaalselt tegid. Disainiprotsessi läbides saavad õpilased kogemuse disainist kui töömeetodist mis tahes probleemi lahendamisel. „Disainispikri” koostamine ja vormistamine ise on hea näide disainerliku mõtteviisi rakendamisest.

Autor tänab Krista Arenit, Heikki Zoovat, Martin Pärna ja Vanalinna Hariduskolleegiumi. „Disainispikker” ilmub jaanipäevaks, väljaandja on Eesti Kunstiakadeemia.

3

Eesti Disaini Leht / No 1

KONKURSS

mi järele. On juba pealinna tasemel teadvustatud, et tuleks süstemaatiliselt arendada väliskülalistele ja turistidele suunatud meenete kvaliteeti ning sõnumit Eestist kui tänapäevasest riigist, kus hinnatakse kõrgelt moodsat disaini ja moodsat mõtlemist. Et lisaks stiihiliselt lokkavale merevaigu- ja kudumikaubandusele oleks inimestel võimalik kaasa osta ka kõrgetasemelisi eesti disainesemeid ja vaimukaid mõttesähvatusi eestilikkuse arhetüüpe ilmestavate meenete kujul.

Siinkohal tuleb ka ära mainida, et peamiseks iseloomustavaks tunnuseks, mis eristab traditsioonilist tootedisaini ja meenedisaini, loetakse hinda (lisaks suurusele muidugi).

Hind on oluline eelkõige põhjusel, et meenete ostmine on ülimalt impulsiivne tegevus ning on seotud emotsionaalsete otsustega ja peenraha hulgaga rahakoti vahel. Konkursi lähtetingimustes oli väikeeseme soovituslikuks hinnalaeks määratud 7 eurot.

Vasakul (ülevalt alla): Hiigelkirjaklamber „Kilu” – Leaana-Helena Toom; „Vaikuse murdja” – Tarmo Luisk, Martin Pütsep; „Linnupette lusikad” – Ene Raud; orgaaniline riidepuu „Haru” – Kairi Kuuskor, Janno Nõu.

Paremal (ülevalt alla): Käpikud „k00d.ee” – Marlis Lucia Piirsalu; tordilabidas „Puu” – Erika Saks, Imre Malva, Maarja Niinemägi; pudelihoidja „Pudel-Pudel” – Harri Erlich.

EESTI VÄIKEDISAINI PARIMAD PALAD Eesti Disainerite Liit kutsus aasta alguses professionaale looma tarbimisväärtusega vaimukat meenedisaini, mille järele on suveniirikaubanduses karjuv vajadus. Kuidas konkurss „Väike asi” välja kukkus, arutleb disainer JAN GRAPS. Hea disaini olemus peaks olema läbini rahvusvaheline. Ja väljendama parimal moel konkreetse ajastu tõekspidamisi, tehnoloogiat, vormi- ja stiilitunnetust. Ideaalis peaks see olema ajastutest üle – ajatu. Kui otsitakse aga konkreetsemalt Eesti disaini väikesi väljendusvorme, siis astutakse hoobilt rahvusliku käsitöö ja tarbeloome segadusseajavasse piiritsooni, kus disaineril tuleb universaalsele disainikeelele lisaks põimida oma töösse vihjeid koduriigi sümboolikale ja folkloorile. See on parajalt „ohtlik” ala, kus võib kergesti libastuda. Siin võib tuua mikrotasandil paralleeli Eesti paviljonile vormi otsimisega rahvusvahelisel EXPO maailmanäitusel, kus flirt rahvuslikkusega peaks jääma eriti diskreetsele tasemele.

Aprilli algul Eesti Disainerite Liidu poolt korraldatud konkursil „Väike asi” otsiti just seesugust sulamit pisimeenete või väiketoodete kujul, mis väljendaksid innovaatilisust, tarbimisväärtust, kasutajasõbralikkust, esteetilisust, ökonoomselt tiražeeritavust, kvaliteeti, vastavust turuhinnale, keskkonna-

4

sõbralikkust ja viiteid Eesti (sh Tallinna) unikaalsusele ja lokaalsusele. Väljakutse missugune!

KONKURSS KUI KATALÜSAATOR Sellised konkursid on tänuväärsed. Nagu igasugused konkursid. Need ergastavad disaineri vaimu ja ärgitavad end proovile panema. Samas mõnede loovhingede jaoks on need just kohaks, kuhu saata oma varasemad, senitunnustamata katsetused ja mõttelennud, mis vaid vaevu haakuvad vastava konkursi ettekirjutustega. Žürii töö algfaasis tuligi peamiselt tegeleda ebamäärase või kohmaka sõnumiga vigurite eraldamisega kvaliteetsest ja pädevast disainikäsitlusest.

Aasta tagasi korraldatud analoogsel konkursil „Eetiline eesti suveniir” oli suunitlus üsnagi samalaadne. Võib-olla veidi enam rõhuga teravmeelse suveniiri või rahvusmeene leidmiseks. Ma ei ole kursis küll toonaste võidutööde tänase läbimüügiga (ega sellegagi, kas need üldse tootmisse jõudsid), kuid hinnates neid ideid kaubanduslikust perspektiivist, jäi pigem mulje, et pisut enam tarbimisväärtust oleks olnud abiks. „Väikese asja” konkursi tingimuste puhul oli aga rõhk teadlikult toodud suveniirikeskselt lähenemiselt enam disainikesksele lähenemisele.

Seega ka selgelt tarbimisväärtuse kasuks.

Mis on omal moel positiivne. Selge aga on, et turul on meeletu nõudlus sellise pisikraa-

SIHIKS TERVIKLIKKUS JA VAIMUKUS Olles teinud esmase valiku, mis liigitab konkursile laekunud tööd tingimustele vastavaks ja mittevastavaks, tuli hakata parimate väljaselgitamisel kasutama kolme peamist mõõdikut: vaimukus, hinnatundlikkus ja terviklahendus. Terviklahenduse all mõistsime brändingu loomist tootele ja läbimõeldud pakendit. Hetke turusituatsioonis ei piisa eduka disaineseme väljatöötamisel vaid ideest ja vormiuuenduslikkusest. On tarvis tunda oma sihtrühma ja on tarvis teada, mismoodi vormistatud sõnumiga selle sihtrühmani jõuda.

Kasuks tuleb kontseptuaalse mõtlemise, sõnalise eneseväljenduse ja graafilise vormistuse valdamine. Enamikus töödes jäi mõni nendest omadustest selgelt tagaplaanile ja seega ei saanudki me tegelikult välja valida üheselt ja absoluutselt parimat tööd (konkursi esikoht jäi välja andmata). Kümmekond tööd lõid aga vähemal või enamal määral silma särama (esitatud oli kokku 66 eset või ideed). Ja olid ka mõningad pärlid, millega edasitöötamisel saaks lisada eesti disainilukku kvaliteetset täiendust. „Vaikuse murdja” oli selgelt üks sellistest favoriitidest, mis tekitas elevust nii oma erksa ja vaimuka loo poolest (positiivne eneseiroonia eestlasliku kinnise iseloomu arvel) kui ka eriti funktsionaalse pakendi tõttu.

Tööga kaasas oleva seletusteksti üks lõik kõlab järgmiselt: „Aga mõnikord juhtub, et vaikus ei kanna ja vaikimine ei ole kuld. On lihtsalt igav ja piinlik.” Autoriks loomulikult eksperimentaator Tarmo Luisk (koos Martin Pütsepaga). Kogu kontseptsioon on erakordselt lihtne – oli valitud üldteada kõlainstrument triangel ning sellele vormistatud efektne ja napp pakend. Mustvalges koloriidis ja tehnitsistlikus (isegi veidi fetišistlikus) võtmes. Äärmiselt kõnekas komplekt, mis ei jätnud kedagi ükskõikseks. Pakendi kuju isegi meenutas CD ümbrist ning lõi seega disainile veel omalaadse metatasandi. Puhas ilu!

Aga miks see töö ei saanud esikohta?

Pärast pikka vaagimist jõudsime järelduseni, et siin puudus otseses mõttes vormiline originaallooming. Oli laenatud olemasolev kõlainstrument ja sellele loodud uus kontekst, lugu ja bränd. Nii võiks mis tahes eseme tõsta teise konteksti ja ära brändida. See meetod saab toimida perfektselt kontseptuaalsel tasemel, aga uuendusliku vormidisaini esitusega siin päris tegu polnud (Toote hind 4–6 eurot.)

PÄRJATUD JA TULEVIKUPOTENTSIAALIGA „Linnupette lusikad” (autor Ene Raud) oli aga teistpidine näide eriti peenetundelisest vormitunnetusest. Liigitudes peaaegu et ehtekunsti maailma esteetikasse. Ja ometi

ZÜRII LIIKMED Hugo Mitt (disainer) Jan Graps (disainer) Ken Ruut (disainer) Aljona Galazan (maastikuarhitekt) Jaanus Vahesalu (Tallinna Ettevõtlusamet) Lea Andrikorn (Munkadetagune torn)

25.05.2012

oli neil keraamilistel pisilusikatel olemas ka selge tarbimisväärtus ning omalaadne hõrk lugu. Aga siinkohal jäi protsess poolikuks – selleks et täita konkursi tingimusi, oleks tulnud koondada neist lusikatest täiuslik komplekt ning esitada see koos läbitimmitud pakendilahendusega. Hetkeseisuga oli žürii ees vaid hulk gastronoomilisi suupistelusikaid, mida sellisel kujul kinkida või kaasa osta oleks suhteliselt keerukas. Seega selle töö puhul vedas alt lõpetamata vormistus.

Tulevikupotentsiaal on aga vägev. Siin võib näha sünnialgeid tulevase Iittala- või Alessisarnase disainibrändi kujunemiseks. Hoiame pöialt. (Ühiku hind 15 eurot.)

Kolmas enam tähelepanu saanud ese oli filigraanse peensusega vormistatud tordilusikas „Puu” (autorid Erika Saks, Imre Malva, Maarja Niinemägi). Klassikaliselt väljapeetud metallitöö, juveliirne oksagraveering ja hapra puidudetaili lisamine käepidemele moodustasid koostoimes karge ja ülieksklusiivse toote, mida võiks vabalt valida ametlikuks kingituseks eriti kõrgetele riigikülalistele või suurkorporatsioonide ekstravagantsetele omanikele. Siin on klassi ja teravust ja samuti on olemas omalaadne pajatus taustameeleolu loomiseks. Ja hinnaklass jääb veel talutavasse piiri (25 eurot).

KONKURSI SAAK OLI KORRALIK Kontseptsiooni tasandil oli põnevaid asju veelgi. Näiteks äärmiselt keskkonnatundlik projekt „Haru” (Kairi Kuuskor, Janno Nõu), mille idee seisneb orgaaniliselt kasvatatavates riidepuudes. Väidetavalt pidid need riidepuud olema tugevamad, kui väliselt näivad.

Selle toote puhul meeldis ka nutikalt avanev ökopakend. Ühe soovitusena annaks autoritele vihje, et bränding ei tohiks lõppeda pakendil, vaid eriti šefilt mõjuks just ka oksaharule endale pressitud või graveeritud kaubamärk.

Efektselt mõjusid ka markeeringu k00d.ee (Marlis Lucila Piirsalu) all esitatud käpikud (samas aga mitte peakate). Nende käpikute vormikäsitlus oli värskendavalt sportlik ning võiks rahulikult konkurentsi pakkuda kõigile ohtratele rahvusmustrikudujatele.

Muige tõi suule ka kilukujuline hiigelkirjaklamber „Kilu” (Leaana-Helena Toom), mille tarbimisväärtus oli vähene, kuid rõõm suur.

Pikalt peatuti töö juures nimetusega „Uni” (Tiina Porgand, Ingrem Floren, Kadri Kruus). Siin oli tegemist kahemõõtmelise „vöötkoodiga“ QR varustatud silmaklappidega, mida tuleks kasutada koos heliseadmega ning mille efekt ilmneb kasutaja sisekaemusest ilmuvate piltpostkaartidena, kui kuulad vastavat helilõiku vanalinna tänavalt või looduskeskkonnast. Idee oli igati hi-tech, innovaatiline ja särtsakas, aga ometi ei vaevunud disainerid viimistlema nende silmaklappide endi materjalikäsitlust ja graafilist ilmet. Klapid mõjusid liialt telepoeliku ja mitteahvatlevana. Jäid kasutamata võimalused tõeliselt virtuaalreaalsuse teemaga flirtimiseks – nii füüsilises materjalis (nahk, siid, silikoon jne) kui ka digitaalse kasutajaliidese disainis üldisemalt.

Konkursi saak oli ju tegelikult päris korralik ja tõi üldsuse teadvusse mõned uued nimed ning andis tunnistust ka juba tuntud nimede loometarmust. Jääb loota, et kõik äramärgitud tööd leiavad oma koha eesti meenekaubanduses ja kinnistavad väliskülaliste (ning samuti kinginäljas kohalike) veendumust, et Eestis saadakse tegelikult ka aru, mis on väärt disain ja mis on need müügiargumendid, mis kutsuvad toodet ostma, mitte vaid kõhklevalt naeratades õlgu kehitama.

AUHINNATUD TÖÖD II koht: „Vaikuse murdja” – Tarmo Luisk, Martin Pütsep II koht: „Linnupette lusikad” – Ene Raud III koht: „Puu” – Erika Saks, Imre Malva, Maarja Niinemägi

25.05.2012

EESTI DISAINIAUHIND

No 1 / Eesti Disaini Leht

Heikki Zoova ja käsitrükipink. Foto: arhiiv

ERKIDISAIN 1981 Villu Järmut. Foto: arhiiv. / ERKIDISAIN 1980 Matti Õunapuu. Foto: arhiiv. / ERKIDISAIN 1980 Heikki Zoova. Pildil A. H. Tammsaare majamuuseumi tapeet. Foto: Pelle Kalmo. / BRUNO auhind. Autor Anneliis Aunapuu. Foto: Kaido Haagen.

EESTI DISAINIAUHINNA MINEVIK JA OLEVIK KEIU KRIKMANN teeb rännaku Eesti disainiauhinna minevikust tänapäeva.

Disainipreemiaid on äärmiselt erinevaid, neid annavad välja nii kohalikud kui ka rahvusvahelised disainiinstitutsioonid ning ka valdkonnad, milles disainereid auhinnatakse, on üsna eriilmelised, alates näiteks moe- ja tootedisainist kuni veebi- ja toidudisainini.

Olgugi et auhinnad on mõeldud eelkõige disainerite tunnustamiseks, pole tegu vaid siseringile mõeldud ettevõtmisega. Ka inimesed, kes disainimaailmaga otseselt seotud pole, puutuvad disainiga iga päev kokku ning tegelikult on ju päris põnev teada, kes on need isikud, kes meie igapäevast keskkonda kujundavad.

Siiski ei ole preemiate jagamine vaid välismaiste disainiasutuste pärusmaa, oma disainiauhind on olemas ka Eestil. Alates 2006. aastast hakkas Eesti Disainerile Liit välja andma Bruno-nimelist disainiauhinda, tunnustamaks kohalike disainerite, aga ka ettevõtete tööd. Tegelikult ei antud aastal 2006 disainiauhindu välja päris esimest korda, mõnevõrra teistsuguses vormis on seda tehtud varemgi, 1970. aastale lõpul ja 1980. aastate alguses.

ERKIDISAINI AUHIND Eesti disaini lugu algab 1966. aastal, kui tollases Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis ehk ERKIs loodi Bruno Tombergi eestvedamisel tööstuskunsti kateeder, kus koolitati disainereid nii graafilise kui tootedisaini valdkonnas.

Et Nõukogude ajal sõna „disain” pikka aega kasutada ei saanud, oli käibel mõiste „tööstuskunst”. Olukord hakkas muutuma alles 1970. aastate lõpul ja 1979. aastal andiski ERKI tööstuskunsti kateeder n-ö oma loovjõudude virgutamiseks esimest korda Eestis välja disainiauhinnad. Taas kord oli ettevõtmise eestvedajaks Bruno Tomberg. ERKIDISAINI auhindu oli tollal kahte tüüpi: üks määrati instituudi lõpetanule aasta parima loomingulise saavutuse eest, teine aga aasta parima üliõpilastöö eest, sealjuures võeti arvesse ka väljaspool õppetööd tehtut.

Esimesed laureaadid 1979. aastal olid Jüri Kass, kelle puhul arvestati silmapaistvaid

loomingulisi tulemusi graafilise disaini valdkonnas kogu õppeaja vältel, ja Tõnu Riit näituse eest, kus eksponeeriti tema tööstuslikult toodetavaid ehteid.

Teist korda anti auhinnad 1982. aasta algul ning kateedri pedagoogid otsustasid jaotada need järgmiselt. 1980. aasta preemiad pälvisid Matti Õunapuu ja Heikki Zoova. Õunapuu linnakujundusgrupi töö juhtimise eest – nimetatud töömahukas projekt algatati seoses 1980. aasta olümpiamängude Tallinnas toimunud purjeregatiga. Zoovat tunnustati eriti kõrge tasemega diplomitöö eest, milleks oli poolautomaatne käsitrükipink ja selle rakendamine.

1981. aasta auhindadega pärjati Villu Järmutit uuendusliku plakatiloomingu eest – see märgiti ka Balti liiduvabariikide näitusel ära peapreemiaga – ning Tõnu Kallast diplomitöö, Salvo slaalomisaapa mudeli disainimise eest. Mis puutub auhindade üleandmise tähistamisse, siis on disainer Matti Õunapuu meenutanud, et kuivõrd Bruno Tomberg pidas lugu etnograafiast, toimus see Viitna kõrtsis.

Preemia oli ainus, millega tollal siinseid disainialaseid saavutusi tunnustati, samas tuleb tunnistada, et väljaspool ERKIt disainiga ju ei tegeletudki. Kahjuks aga anti nimetatud autasu välja vaid mõni kord.

EESTI DISAINI AUHIND BRUNO Järgmise korrani, mil Eesti disainiauhindu jagati, kulus juba enam kui kaks kümnendit.

2006. aastal otsustas Eesti Disainerite Liit

EESTI DISAINIAUHINNA TULEVIK Sel aastal antakse esimest korda eri disainiauhinnad välja koos nimetuse all Eesti Disainiauhinnad 2012, mille alla kuuluvad Eesti Disainerite Liidu auhind Bruno parimale tootedisainerile ja parimale disainiprojektile; Eesti Disainikeskuse auhind Säsi noorele tootedisainerile disainialase tegevuse eest; ADC*Estonia auhind parimate veebi- ja graafilise disaini lahenduste eest ning esimest korda ka Teenusmajanduse Koja auhind parima teenusedisaini eest.

Eesti disainiauhinnad väärtustavad, tunnustavad ja propageerivad head disaini, mis ei paku vaid esteetilist naudingut, vaid lahendab probleeme ja muudab meid ümbritseva keskkonna paremaks ja inimlikumaks ning seda loodust säästvalt ja jätkusuutlikult. Eesti Disainiauhinnad 2012 antakse välja tänavu 21. septembril.

Maris Takk

taas hakata siinsetele disaineritele tunnustust jagama, nüüd aga veidi teisenenud kujul.

Seekord anti preemiaid Eesti disaini auhind Bruno nime all, märkimaks Bruno Tombergi suurt panust Eesti disaini arendamisse.

Materiaalsel kujul on nii ERKIDISAINI kui Bruno auhind Anneliis Aunapuu disainitud kera, mille sisse on peidetud silinder ja koonus. Kui toona oli kera kroomitud, siis tänane auhinnamuna on kuldne. Autasu hakati välja andma seetõttu, et oli tekkinud vajadus Eesti disainerite tööd laiemalt väärtustada, seda n-ö nähtavamaks muuta ning disainerite ja tööstuse koostööd soodustada, kuivõrd seni polnud ettevõtted kohalike disainerite potentsiaali ehk täiel määral ära kasutanud.

2006. aastal anti Bruno välja kahes kategoorias: rahvusvahelise žürii hinnangul vääris parima toote disaini auhinda Martin Pärna kontorimööbel Krog ning parima disainiprojekti ja innovatiivse disainialase tegevuse auhinna pälvis Annike Laigo helenduva vaiba Jaaniuss eest. Et aga ettevõtteid veelgi paremini disainivaldkonnaga kokku tuua, lisandus järgmisel korral, 2008. aastal veel üks auhinnakategooria – firmadele mõeldud eeskujuliku design management’i preemia, millega autasustati avaliku ruumi väikevormide, välisvalgustite ja ruumilahenduskontseptsioonide väljatöötamisega tegelevat byRollerit. Parima toote auhind läks tekstiilidisainer Mare Kelpmanile, parima disainiprojekti preemia aga valgustidisaini eest Tarmo Luisule. Seni viimaseks jäänud Brunod jagati 2010. aastal: parima disainiprojekti auhinna vääriliseks tunnistati Maarja Mõtuse Võru ’82 nostalgilised botased, parima toote disaini autasu määrati Veiko Liisile kilepiima voldikkannu eest ning design management’i valdkonnas tunnistati parimaks Kadarbiku Köögivili OÜ. Kaks viimati mainitut on suurepärased näited sellest, kuidas auhinnavääriline disain on märkamatult imbunud meie elukeskkonda, nii voldikkannud kui ka Kadarbiku tooted peaksid olema tuttavad igaühele, kes viimase paari aasta jooksul on mõnes toidukaupluses käinud. Hea disaini võlu just selles aga seisnebki – vaikselt, suurema kärata muudab see meie igapäevaseid tegemisi vähehaaval mugavamaks.

Et eelmiste auhindade jagamisest on jälle möödunud kaks aastat, on disainerite premeerimist oodata ka tänavu. Nagu traditsiooniks saanud, tehakse seda sügise algul toimuva Disainiöö raames. Siinjuures maksab meeles pidada, et nominentide tööd eksponeeritakse iga kord ka näitusel, et anda laiemalegi publikule võimalus nendega tutvuda.

1979. a. preemia Tõnu Riit. Foto: Mihkel Valdma (ETDM) / 1981. a. preemia Tõnu Kallas. Foto: Pelle Kalmo. / Bruno ,06 Martin Pärn. / Bruno ,08 Mare Kelpman. / Bruno,10 Veiko Liis.

ERKIDISAINi auhinnaga pärjatud HEIKKI ZOOVA ERKIDISAINI auhinna kujul oli algselt tegemist tollase tudengi Anneliis Aunapuu puidutöö aines valminud treitud objektiga.

Tööstuskunsti kateedri juht Bruno Tomberg leidis, et see vaimukas vorm sobib hästi disaini iseloomustavaks auhinnaks – nii nagu auhinnamuna, nii ka disain on pealtnäha lihtne, aga lähemal uurimisel osutub seest keeruliseks. Temas on kolm geomeetrilist põhivormi – kera, silinder ja koonus –, millel põhinevad kõik muud vormid. Pealtnäha kerge, tegelikult kaalukas, läbinisti terasest.

See tekst oli esitatud muidugi tombergliku vaimukuse ja säraga. Auhind oli mõeldud ainult tööstuskunsti kateedri inimestele. Žüriiks oli kateedri nõukogu. Juhid ja õppejõud koos valisid kandidaadid välja, tollal ei olnud see raske, sest kogu info disainist koondus tingimata ka kateedrisse. Mina sain auhinna oma diplomitöö eest teemal „Poolautomaatne käsitrükipink”. Töötasin samal ajal instituudis õppimisega kateedri töökoja juhatajana ning selle riista järele tekkis vajadus.

Arendasin ja uurisin siiditrüki võimalusi ja tehnikaid ning kasutasime neid ka õppetöös minu juhendamisel. Tegime ka tellimustöid: näituseplakateid ja firmagraafikat. Kaks suuremat tellimust olid ajalooliste tapeetide taastamine fragmentidest ja trükkimine Tammsaare muuseumile Kadriorus ning Jakobsoni muuseumile Kurgjal. Sealt tekkis reaalne vajadus tööpingi järele, mille ma konstrueerisin ja ehitasin oma diplomitööna.

ERKIDSAIN oli tänases mõttes justkui tööstuskunsti kateedri bränd. Tahtsime kasutada sõna „disain”, aga ametlikult ei saanud, seega kasutasime ERKIDISAINI oma kateedri uksesiltidel, trükistel ja sellenimelise auhinnana.

Jüri Kass oma fotoseerial „Pea”

ERKIDISAINI preemiaga pärjatud JÜRI KASS 1979. aastal planeeriti Tööstuskunsti kateedri 10. aastapäeva tähistamist ja üheks ettevõtmiseks oli näitus laululava all.

Tööstuskunsti kateedri juhi Bruno Tombergi parem käsi graafilise disaini alal oli Villu Järmut. Tema korraldas üliõpilaste ajurünnaku, et saada näituse jaoks graafilist materjali. Tehti hulk kirjakompositsioone teemal ERKIDISAIN, mida kasutati eri trükistel. Ka plakatikavandeid tehti hulgaliselt.

Mitukümmend neist paljundati siiditrükis ja ka fotodena. Ofsettrükkimiseks valiti minu kavand nukuga, kes lendab, käed-jalad laiali, tulevikule vastu. Selle aja kohta oli trükikvaliteet väga hea. Nukuga plakat pidi saama nn ametlikuks plakatiks, mida linnaruumis levitada. Paraku tekkis sellega probleeme, sest keegi tsensor nägi plakatil sini-must-valget värvikombinatsiooni. Tiraaž õnneks hävitamisele ei läinud, aga selle eksponeerimist lubati vaid piiratud koguses.

5

Eesti Disaini Leht / No 1

DISAINIPOLIITIKA

25.05.2012

DISAINERID ASTUVAD LIITU MÖÖBLITOOTJATEGA Suurte kogemustega endine mööblitootja AUGUST KULL keerab nüüd mööbliklastrikella käima.

Usutleb ENE LÄKK. Mida kujutab endast Eesti mööblitööstuse klaster ja mis on selle mõte?

Eesti mööblitootjad on aastaid proovinud oma konkurentsieelist suurendada koostöö abil. Veidi üle 20 aasta tagasi moodustati liit, nüüd tegime klastri, kuhu kuulub 12 mööblifirmat, Tallinna Tehnikaülikool ja Eesti Disainerite Liit ning veel mõned olulised organisatsioonid. Klastri laiem eesmärk on konkurentsi- ja ekspordivõimekuse parandamine.

Kui palju kasutab täna Eesti mööblitööstus disainiteenust?

Millegipärast arvavad ettevõtted, et nad teavad disainist peaaegu kõik. Teatakse aga eelkõige seda, et maitsekamalt tehtud toode aitab teda paremini müüa. Ei teadvustata et, peale lisandväärtuse andmist tooteportfellile, tõstab läbimõeldud disainipoliitika ettevõtte väärtust. Mind hämmastab veidi nende nägemus disainist, mida nähakse ainult tootes.

Aga see on vaid üks disainijuhtimise osa ettevõttes. Maailmast võib tuua palju näiteid, kus maksab ettevõtte bränd, mis annab tootele lisandväärtust. Selles suhtes ettevõtted võib-olla ei käsitle seda disaini arenguprotsessi jätkusuutlikuna.

Muuseas, 64% ettevõtetest olid nõus tellima disaini, kui saavad selle teostamiseks EASi toetust.

Kas klastril on ka eesmärk harida tootjaid disaini alal?

Meil on üle kümne ürituse ja projekti aastas.

Kutsume rahvusvaheliselt tugevaid eksperte meile rääkima kindlatel teemadel, aga otsime ka disainereid lahendama konkreetselt ettevõtete vajadusi. Enne muidugi oleme need teemad lahti mõtestanud ja kaardistanud vajadused klastri sees.

Kas need vajadused on juba kaardistatud?

Ei, ettevõtete puhul on alati ajafaktor see kõige suurem piirang. Kui keegi ettevõtetest praegu teaks, et ta suundub kolme aasta pärast sellesse ja sellesse sektorisse, tehes neid ja neid asju, oleks ta väga saavutusrohke.

Tegelikult me alles otsime seda õiget suunda. Me peaksime ette nägema eelkõige nõudmisi, mida ühiskond esitab meile homme. Kui me seda suudame teha, siis saame olla ka edukad.

Kas ettevõtted teavad, mida nad ei tea?

Tuletan meelde enda arengut, mis oli ka konarlik, üle kivide ja kändude. Mitte keegi ei sünni kuldmuna suus, selleks tuleb läbi kogemuste ja ka vigade kasvada. Meie ülesanne on aidata selgitada, mida ettevõtetel vaja on.

Kas pole nii, et kuni saab allhankega ära elada, ei mõtle ettevõtja tootearendusele?

Kuus-seitse aastat tagasi saadeti ettevõttele foto, et kas saaks sellist toodet teha, ja see tehti ära. Täna ei tulda enam sellise küsimusega. Suured müügiketid ei too pilte, vaid otsivad ettevõtete tooteportfellist sobivaid tooteid. Järgmine etapp on see, kui minna kaubanduskeskusesse ja leida sealt mingi Eesti bränd. Täna sellist pole, aga näiteks Eesti üks suuremaid mööblitootjaid Bellus on hakanud brändingule rõhuma. Ta müüb kõikides suuremates kettides oma mööblit, etikett „Bellus” peal. See aeg on möödas, kus eestlastel kästi oma tootemärk ära peita.

Millised turud on plaanis vallutada?

Soome mööbliimpordis on praegu 34 protsenti Eestis toodetud mööbel. Soomlaste

6

August Kull: „Euroopa turule on meie jaoks jäetud väike pilu. Nüüd on meie endi asi, kas suudame ennast sellest läbi pressida.”

jaoks oleme nagu kodumaine tootja. Aga klaster on võtnud eesmärgiks vallutada kaugemad turud, sest koduturul peaks hakkama saama igaüks ise. Ma arvan, et Holland ja Belgia on need kohad, kuhu tahaks jõuda.

Kohad, kus turg ise hindab parema kvaliteediga, kõrgema disainiväärtusega tooteid.

Kui vaatame Euroopat tervikuna, siis sealseid tarbijaid võib liigitada mitmesse kihti.

Kõigepealt sõjajärgne põlvkond, kellel on väga selgelt välja kujunenud eelistused. Siis on tarbijad, kes on kokkuhoidlikud, aga hindavad siiski kvaliteeti ja kolmas on sisserännanud tööjõud.

Mul on õnnestunud käia hästi palju ringi.

Olen otsinud, kuhu võiks Eesti mööblitööstus paigutuda. Kust leida väärtuslikku turunišši. Me peame arvestama ka seda, et Eesti mööblitootja on väike – keskmiselt ühes

firmas töötab alla 20 inimese. Siiski ekspordis on täna edukalt läbi löönud ettevõtted kelle töötajate arv on suurem kui 40. Samas ka väiksematele ettevõtetele tuleks otsida ekspordiväljundeid.

Kas selle klastri mõte polnud ka ühendada jõud?

Paljud arvavad, et see on suurte ettevõtete ühendus. Mina arvan, et klastris leiavad abi need, kes on piisavalt väiksed, kes ei ole arenenud suureks ja kes täna peavad Hunt Kriimsilma kümmet ametit.

Aga kas väiksed on klastrist huvitatud?

Meie teavitustöö on olnud ebapiisav. Siin on mitmeid põhjuseid. Klaster on aktiivselt tegutsenud alles selle aasta algusest. Oleme praegu pannud paika seda, kuidas klaster kõige efektiivsemalt suudaks täita ettevõtete

ootusi. Oleme tegelenud äriidee visualiseerimisega.

Palun visualiseerige see mulle!

Joonistasin siia sünergiaringi, mis koosneb neljast osast. Kõigepealt kvaliteedijuhtimine. Kvaliteedi ja tootmisefektiivsuse plokis on meil kaasatud Tallinna Tehnikaülikool.

See on ainus, kes Eesti mööblitööstusele ja puidutööstusele annab insener-tehnilise personali. Teiseks, disaini rakendamine. See on koostöös Eesti Disainerite Liiduga. Kolmandaks, toode tuleb kuidagi kohale toimetada.

Siin toimub töö koos logistika- ja tarneahelate ühinguga. Neljandaks materjalide ühisosa, mis tähendab seda, et aitame ettevõtetel ühiste ostudega saada ostuhinda paremini kontrolli alla. Praegu ostavad ettevõtted Eestis 10–12% kallimat materjali võrreldes suuremate Euroopa Liidu ettevõtetega, sest mahud on väikesed ja võimatu on saada konkurentsivõimelist hinda.

Lisaks kaasame rahvusvahelisi eksperte, kes õpetavad ettevõtjatele, kuidas efektiivsemalt ja kvaliteetselt toota. Samuti tulevad disainijuhtimise koolitust korraldama välisesinejad, kes tunnevad turgu, kuhu plaanime minna. Nii tekibki sünergia, mis aitab ettevõttel paremini toimida.

Kuna siin on koostöövõrgustik ettevõtjate vahel, siis saab erinevaid tootmisvõimsusi osta või müüa.

Meie huvi on eelkõige suurendada ettevõtete ekspordivõimekust nelja aastaga kaks korda, mis on väga ambitsioonikas soov.

Mille poolest erineb klaster äsja käivitunud Eesti ettevõtete arengule suunatud pilootprojektist Buldooser?

Buldooser on disainiteadlikkusele suunatud ettevõtmine. Meie tõstame nii teadlikkust kui ka aitame ellu viia konkreetseid disainiprojekte.

Buldooser koolitab täna vaid tippjuhte.

Meie harime ka keskastme juhte. Tippjuhil on visioon, aga inimesed, kes ettevõttes töötavad, peavad seda visiooni ellu rakendama.

Klastril ei ole vaid üks valdkond, milles minnakse sügavuti, me katame kogu ettevõtte konkurentsivõimekuse tõstmiseks vajalikke tegevusi. Ma näen neid kaht projekti teineteist toetavana, mitte konkureerivana.

Kuidas hakkab toimuma ettevõtjate disainiteadlikkuse kasvatamine klastris?

Eks ta juba vaikselt meil käib koolituste kaudu. Kohe varsti toimub workshop, kus me näitame, kuidas sünnib lähteülesanne.

Mida peab selle lähteülesande tegemisel silmas pidama.

Kuidas käib disainerite valik?

See on kuulutatud välja disainerite liidu liikmete suurele ringile. Räägitud on ka nende disaineritega, kelles nähakse potentsiaali.

Huvilisi praegu on ja kui läheb ettevõtjadisainer paaridesse jaotamiseks, siis tuleb esialgu ühe tootja kohta kaks-kolm disainerit. Ettevõtja otsustab, milline idee kolmest on kõige parem. On ka erapooletu ekspert, kes aitab ettevõtjal parimat ja sisukamat toodet valida.

Mida see projekt annab disaineritele?

Disainerid saavad selle projekti kaudu praktilist töökogemust, õpivad paremini tundma materjale, tootmistehnoloogiaid, tootmisettevõtete spetsiifikat ning leiavad uusi koostööpartnereid.

Kuhu meie mööblitööstus ennast positsioneerib?

Me võiksime olla Lõuna-Skandinaavia.

25.05.2012

NÄITUSED

No 1 / Eesti Disaini Leht

TEKSTIILIDISAIN ELEKTROONIKA TUULEL KÄRT OJAVEE on tekstiilidisainer, kes on aastaid tegelenud nn tarkade tekstiilide ja nutikate toodete valdkonnas. UUO (Undefined Unseful Objects) ehk määratlemata kasulikud objektid on esemed, mille funktsioon pole esmatähtis. Nii võib neile leida kasutust väga erinevates keskkondades ja olukordades. Tavapäratud on nad ka oma oleku poolest. Eksponeeritud esemed ei ole valmisproduktid, vaid hakkavad kas valguse jõul või puudutuse peale toimima, kasutaja silme all arenema.

UUOd on seega nagu elusorganismid, kus tekstiil on peaaegu nähtamatu elektroonika abil tulevikkuvaatavalt hübriidseks koosluseks koondatud. Tänu disaineri leidlikkusele elavdavad nad meie ümbritsevat keskkonda ja on avatud muutustele ning täiendustele. Tööd on valminud koostöös TTÜ Biorobootikakeskusega.

Kai Lobjakas Näitus „Määratlemata kasulikud objektid” on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatud kuni 17. juunini 2012.

TEISE RINGI DISAIN

populariseerita mitte ainult koduperenaistele suunatud ajakirjades, vaid arendustööd tehakse ka maailma juhtivates disaini- ning teaduskeskustes. Taaskasutamine on muutunud innovatiivseks tööstus(disaini)haruks.

Sel varakevadel toimus Eesti Kunstiakadeemia ja Uuskasutuskeskuse koostöös töötuba, mis kulmineerus näitusega „Teine ring”. Parematest paladest kirjutab MARIA PUKK.

Näituse populaarseim tooteseeria oli Christiane Frommelti kriitpaberile trükitud ajakirjadest mööbel easyMag (1). Rullikeeratud ning rihmaga kinnitatud tumbad sobivad eriilmelistesse interjööridesse. Kaasa võetud lõikelehtede rohke arvu järgi võib arvata, et selliseid tumbasid leiab nii mõneski kodus.

Anneli Filipov valmistas katkistest vihmavarjudest tööpõlled (2). Vihmavarjukangas, mis peab raamist kauem vastu, on veekindlast materjalist. Paari lihtsa voltimisvõttega saab sellest valmistada funktsionaalse põlle, mis sobib hästi kööki või käsitöötundi.

Kristin Kallase ja Christiane Frommelti ühistööna valmisid vanadest lipsudest

Uus- ja taaskasutatud materjalidest disainimine on aktuaalne juba aastaid. Teemat hoiab jätkuvalt populaarsena ühelt poolt vajadus – arenguriikide kasvav rahvaarv, vähene tööhõive ja palju prügi, teisalt trend – majanduskriisis vaevlevas heaoluühiskonnas on vintage-disain trendikas ning moodne on teha midagi ise. Teise ringi disaini ei

mänguasjad ja valgustid (3). Kuivainetega täidetud lipsudel on nööpidest silmad, suust ulatuvad välja elektripirnid. Ussidele on lisafunktsioonina ette nähtud soojendamisvõimalus mikrolaineahjus, mille tulemusena saab neid valutava kurgu ümber keerata.

Mihkel Masso tegi vanadest CD-plaatidest vaagnaid, vaasiümbriseid ja lambikupleid (4). Plaadid on sisselõigete abil omavahel ühendatud ning võimaldavad luua lõputul hulgal eriilmelisi geomeetrilisi lahendusi.

Matis Otstak kujundas praktilise sülearvutikoti (5). Koti algmaterjaliks on vanaema kootud villane kampsun, mis viltimise käigus tihkeks ning kolm korda väiksemaks muutus, moodustades arvutile kaitsva kesta. Nii sai armsa eseme eluiga pikendatud.

Pressklaasist taldrikutest ja keermelatist lindude toidumaja (6) valmistas Helena Aljaste. Eksklusiivne toidumaja tõmbas juba

1

3

5

2

4

6

koduaias katsetades möödujate tähelepanu.

Majad läksid nagu soojad saiad.

Eksponeeritud olid disainiteaduskonna üliõpilaste valmistatud tooteseeriad, mille algmaterjalina kasutati Uuskasutuskeskusesse seismajäänud materjale ja esemeid.

Neile anti uus funktsioon ning valmistati 14 toodet ja tooteseeriat, mida saab koduste vahenditega ning koos laste ja sõpradega järele teha. Tooteseeria loomisel tuli järgida väärtustava taaskasutuse põhimõtteid. Igal sammul tuli tähele panna, et algmaterjali väärtus ja eluiga uue toote loomisel mitte ei väheneks, vaid kasvaks. Iga toote juurde kujundati DIY (do it yourself – tee seda ise) valmistamisõpetus. Üliõpilasi juhendasid Eesti Kunstiakadeemia nahakunstiosakonna dotsent Jaana Päeva, tekstiilikunstnik Krõõt Nõmmela-Mehide ja tootedisainer Maria Pukk.

7

Eesti Disaini Leht / No 1

UUS EESTI DISAIN

25.05.2012

1

2

4 3

1. Porivaip. Autor Signe Kivi.

2. Valgusti KRAANA. Disain Tarmo Luisk. Tootja 4ROOM. 3. Rattahoidja TULIP FANFAN. Disain Margus Triibmann. Tootja Keha3.

4. Pikendusjuhe-valgusti JO-JO. Disain Margus Triibmann. Tootja Keha3.

5. Iste HAI. Disain Katrin Soans. Tootja Standard.

6. Laud NEMO. Disain Jaanus Orgusaar. Tootja Borealis.

7. Topsik ROLL, Disain Igor Volkov. Tootja Lum. Fotod: Pelle Kalmo

5

6 7

KASVUHOONES KASVAS EESTI DISAIN Et paremini kaubastada, tehakse igasuguseid trikke. Tavaline reklaam kuskil ajalehes ei pruugi enam nii hästi oma tööd teha kui mingi üritus õigel ajal, parajas paigas ja sobivate partneritega. Nii otsustas Samsung oma Smart TV tutvustamiseks püsti panna klaasist kasvuhoone päikeselisel maikuul keset Rotermanni rahvarohket platsi ja tegi ettepaneku Eesti Disaini Majale selle sisustamiseks värske kraamiga. Eesti Disaini Maja pani omakorda oma partneritele mööblitootjatele ette teha koostööd, et täita klaasist maja Eesti disainiga. Nagu õnneliku lõpuga muinasjutus kunagi, said kõik kolm osapoolt õnnelikuks. Disainerid kogusid tuntust ja inimesed tutvusid omamaise disainiga. Eesti Disaini Leht aga leidis Eesti disainerite kraami, mis väärib tutvustamist.

Kasvuhoone. Foto: Andres Raudjalg

Eesti Disaini Leht Väljaandja: Eesti Disainerite Liit Toimetaja: Ene Läkk Kujundaja: Tuuli Aule Keeletoimetaja: Katrin Hallas

8