Kaitse Kodu! nr 7 2012. a

Page 1

VALGAMAA TÜDRUKUD LÕID ROOTSIS VÕISTLUSE KINNI

KAITSE

KODU! NR 7/2012 (115/561)

KAITSELIIDU AJAKIRI

Stsenaariumita

Põhjakonn hindab kogu aasta väljaõpet TULEVANE ÜLEM USUB KAITSELIIDU POTENTSIAALI



NR 7/2012 (115/561) VALGAMAA TÜDRUKUD LÕID ROOTSIS VÕISTLUSE KINNI

KAITSE

KODU! NR 7/2012 (115/561)

KAITSELIIDU AJAKIRI

Maailmapilk. Kuusteist küünalt ja käekell

10

Brigaadikindral Meelis Kiili näeb Kaitseliidul suurt potentsiaali

14

Sõjalises mitmevõistluses otsustab meeskonnatöö

18

Kaitseliit annab meelekindlust

21

Kui 112 ei aita

26

Põhjakonn võimaldab hinnata väljaõppeaastat

29

Topograafiline kaart läbi aegade

34

Juhime stiilselt

53

Test. Kaitsejõudude magamiskotid — universaalseid lahendusi ei ole. Peaaegu

Sisukord

09

NAISKODUKAITSE

Stsenaariumita

Põhjakonn hindab kogu aasta väljaõpet TULEVANE ÜLEM USUB KAITSELIIDU POTENTSIAALI KAANEFOTO: ENN SUTTING

39

Naiskodukaitse tähistas aastapäeva temaatilise näidendiga

39

Risti jaoskonnal on nüüd oma maja

40

Kuidas naiskodukaitsjad teatrit tegid

42

Välikokandusvõistlusel säras Jõgeva

NOORTEORGANISATSIOONID

44 46 52

Valgamaa tüdrukud lõid Rootsis võistluse kinni Parim koostöövaim areneb maast madalast Olümpiapisik nakatas ka kodutütred

26 40

46 Kaitse Kodu! 7/2012

3


Peatoimetaja veerg

Marss kooli!

M

ingi õel evolutsiooniline mehhanism on inimese ehitanud nii, et ta saab asja õigest väärtusest aimu alles siis, kui sellest ilma jääb. Näiteks tundub mulle mu internetipakkuja küsitud hind liiga kõrge, ent kui ühel päeval netti pole, olen kohe valmis maksma kaks korda rohkem. Aga kui tõsisemalt rääkida, siis kes meist pole enda kõrvalt kellegi olulise kadumisel endamisi nõutult küsinud: miks ma ei käitunud teisiti, kui ta veel siin oli? Juhtimisega on samasugune lugu: kui (osavalt) juhitakse, on see nähtamatu nagu õhk ja kõik lihtsalt sujub justkui iseenesest. Küll aga hakkab kohe silma see, kui juhtimises midagi puudu jääb. Minu esimene juhiväljaõpe pärineb keskkooliaegsest autokoolist, kui minust ehk aastake vanem ja ilmselgelt autos kasvanud noormees ei suutnud hoomata mu saamatust esimesel õppesõidul ja proovis mind veenda algajale juhile omasest jõnksutamisest loobuma. „Sa pead liikuma sujuvalt nagu kass, nii, et keegi sind tähelegi ei pane,“ seletas ta käega õhku pehmet sinusoidi joonistades. „Sa pead olukorrale reageerima enne, kui sa sellesse jõuad, muidu jääd jalgu.“ Tagantjärele mõeldes poleks isegi kolonel John Boyd otsustamise tähtsust juhtimisprotsessis paremini seletada saanud. Aga tol ajal ei mõelnud ma VOOT-tsüklile, vaid sellele, et milline, pagan võtaks, neist pedaalidest nüüd sidur on. Minu viimane juhtimisalane koolitus pärineb Kaitseliidu Kooli kursuselt „Juhtimine praktikas“. Seal olid instruktorid juba pisut kogenumad ja teadsid, et algajad ei „jõnksuta“ mitte teadmatusest, vaid oskamatusest. Et lisaks seletamisele on vaja ka harjutada, et standardprotseduurid sujuvamalt välja tuleksid ja otsustamiseks vajalikku tähelepanu endale ei rööviks. Just seal, samade juhtimisfunktsioonide täitmist uuesti ja uuesti (ja tunnistagem, et kehvasti) läbi mängides tabasin end tõdemuselt, et vaat mis — juhtimine ongi omaette töö ja oskus, mida tuleb õppida ja harjutada. Ma tean, ma tean — see on elementaarne. Aga just elementaarsed asjad kipuvadki argipäevas meelest minema. Kuni väga kuiva huumorit armastav saatus neid meelde tuletab ja me järjekordselt millestki päästmatult ilma jääme.

LIIVI REINHOLD, peatoimetaja

Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu! Asutatud 11. septembril 1925

Kaitse Kodu! internetis kaitsekodu.kaitseliit.ee www.facebook.com/kaitsekodu

Väljaandja Kaitseliit Ilmub kaheksa korda aastas

Kaitse Kodu! postkastis

Kaitseliit Peatoimetaja: Liivi Reinhold

Naiskodukaitse

Liikmemaksu tasunud kaitseliitlased saavad ajakirja tasuta koju tellida maleva personalispetsialisti juures

Tegevtoimetaja: Karri Kaas

Kõik teised saavad tellimuse vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.post.ee)

Keele- ja stiilitoimetaja: Viire Villandi

Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 15.34 eurot; tellimisindeks 78226

Makett ja küljendus: Matis Karu Vabatahtlik fototoimetaja: Enn Sutting

Trükitud ASi Printall trükikojas Toimetus kaastöid ei retsenseeri ega tagasta.

Noored Kotkad

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Toimetus: Toompea 8, Tallinn 10142 Telefon 717 9106

Toimetuse kõnetund esmaspäeviti kell 13—15 Tallinnas Toompea 8, tel 717 9106 Kaastööde saatmise tähtajad: 29. oktoober, 10. detsember

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee Kodutütred

4

Kaitse Kodu! 7/2012


Kirjutama ajendasid mind Kaitse Kodu! kuuendas numbris avaldatud loos „SRA-laskmine jõudis Eestisse“ lk 66 leiduvad read: „Võistlused muutis ajalooliseks ka fakt, et esimest korda kahe riigi ajaloos kirjutati alla Eesti ja Soome vabatahtlike riigikaitseorganisatsioonide ametlik koostööleping.“

second miss! Better impres s me with two second hit! Tõlkes ja lahtiseletatult tähendab see, et pole võimalik muljet avaldada sellega , et keegi on väga kiire, suudab ühe sekundiga relva haarata ja möödalasu sooritada, pigem kulugu selleks kaks sekundit, aga lask olgu täpne.

Lepingute juurde kuulu s spetsiaalsete lisalehtede „pitseerimine“, st mõlem a organisatsiooni juhid tulistasid lepingu juurde kuulunud lisalehtedesse augud. Vantaa reservväleas te poolt allkirjastas lepingud ja „pitseeris“ lisalehe ühenduse juht Sampsa Olkinuora ja Tartu maleva poolt malevapealik major Janno Rosen berg, kes lausa snaipri täpsusega tabas autom aadist AK-4 lepingu lisaleheks oleva pisikese märkl ehe keskjoont. Niisiis võis naljaga pooleks öelda, et sel hetkel oli „maavõistluste“ skoor 1:0 Eesti kasuks.

Kui IPSC-litsentsiga laskur eid, kes pidevalt ka võistlustel käivad, on Eestis Võistluste edasine kulg aga juba arvestatav hulk, eestlastele head ei tähensiis SRA-laskmine on meie danud, sest Vantaa reserv riigis uudne. Ala jõudis väelaste ridadesse kuuluv Eestisse tänu Kaitse Soome relvameister ja laskesp liidu ortlane Hannu Uronen Tartu maleva ja Soom oli loomulikult ka kohal. Hannu e on ainuke põhjamaaVantaa reservväelaste ühenlubi eesmärk on lane, kellele on Ameerika Ühend riikides omistatud duse (Vantaan Reser viläise praktikalises laskmises staatu kaitseliitlaste, t s Grand Master (suurry) tihedale koostööle meiste r). Võib arvata, et kogenud Eesti ning reservväelaste praktikallasesimesed Tartu maleva kurite le tähendas see sama, kui liik- ja jõustruktuuride ratsaväelane peab med omandasid SRA-v asuma võitlusse moder õist- liikme te laskmisosku- lane seisama maadl nse tanki vastu või kärbeskaalluslitsentsi 2011. aasta suvel. usmatil vastamisi raskekaallase ga. se parandamine. Tänavu kevadel koolit Hannu Uroneni osavõtt võistlu ati stest oli suur au Eesti välja teine grupp laskur korraldusmeeskonnale, sest eid, nii oli juba esimestel siin seekord juba Eestis Tartu korraldatud võistlustel kõigil maleva hiljuti valminud võima lus näha ja nautida väljaõppe- ja tagalakesku absoluutsest meistriklassi ses Lehola tänavas. st etteastet.

Riikide tasemel on Kaitseliit, Soome Reservväelaste Liit ja Soome Maakaitsekoolitusühing need lepinguid siiski ka varem sõlminud. Meie iseseisvumise taastamise järel määras Soome Reservväelaste Liit (siis veel küll vana nimega) 1994. aastal oma piirkondadele soovitavad sõprusmalevad Eestis. Harju maleva koostööpartneriks sattus niimoodi Uudenmaan Reservilaispiiri. Koostöö algas kohe seejärel, kuigi ametlik koostööleping kirjutati alla alles 24. juunil 1998 Eesti vabadusvõitluse muuseumis Lagedil. 2012. aasta mais võttis maleva esindus ette sõidu Rovaniemisse ja ka seal kirjutati pidulikult alla koostööleping kohaliku reservväelaste piirkonna juhtkonnaga. Tean ja olen ka Kaitse Kodust! lugenud Alutaguse maleva koostööst soomlastega (ka neil on sõlmitud leping). Neid lepinguid võib olla veelgi. Mul on hea meel, kui loen, et ikka rohkem ja rohkem kaitseliitlasi leiab koostööpartnereid välismaalt ja eriti Soomest.

ja Soome vabatahtlike riigika itseorganisatsioonide ametlik koostööleping, täpsemalt sõlmiti Kaitse liidu Tartu maleva ja Soom e Vantaan Reserviläiset ry koostööleping.

Lugeja kirjutab

Militaarsport

Täpsustus

Võistlejat jälitab laske registreeriva kellaga varust atud kohtunik

K

Rosenbergilt 1:0

66

SRA-laskmise esindusorgan isatsiooniks Eestis on Eesti Reservväelaste Laskespordiklubi, mis on loodud laskmisentusiastid e poolt just selle laskespordiala edendamiseks ja huviliste koondamiseks. Klubi eesmärk on kaitse liitlaste, reservväelaste ja jõustruktuuride liikmete laskmisoskuse parandamine, võistluste korral damine ja välisvõistlustel osalemine. Tänu tiheda le koostööle Kaitseliiduga näevad klubi asutajad SRA-l askmise populaarsuse kiiret kasvu tulevikus. Kui paljud kaitseliitlased on mõlgutanud mõtteid prakti kalise laskmisega tegelema hakkamiseks, siis SRA-laskmine on justku i neile loodud ja annab kaitseliitlastele võimaluse viia praktiline relvakäsitsu soskus uuele tasemele. Eestis esmakordselt peetud SRA-võistluste korraldusmeeskond moodustus Eesti Reservväelaste Laskespordiklubi, Kaitse liidu Tartu maleva ja Soome Vantaa reservväelas te ühenduse liikmetest. Võistlused algasid 12. mai hommikul riigilippude heiskamisega Tartumaal Nõo vallas Kahna karjääris. Võistlused muuti s ajalooliseks ka fakt, et esimest korda kahe riigi ajaloos kirjutati alla Eesti

Mees teiselt planeedilt Võistlusteks olid korral dajad sisustanud kuus võistlusrada, millest kaks läbiti automaadilaskmise ja neli püstolilaskm ise arvestuses. Rajad olid erineva pikkuse ja raskus astmega ning nõudsid võistlejatelt omajagu pingu tust. Oli ka lihtsamaid radu, mis tõid eelkõige välja laskmiskiiruse erinevused. Üha tugevnev tuul võistluspaigas räsis mitmel korral kõvasti võistlusradadele ehitat ud konstruktsioone ja rebis lahti märklehti, kuid tänu korraldusmeeskonna ja abis olnud Kaitseliidu Tartu maleva Tamme malev konna vabatahtlike kiirele reageerimisele ei õnnes tunud loodusjõududel ürituse kulgu mõjutada. Vaatamata võistlusmom endile ja konkurentsile valitses võistlustel huvita va õppuse õhkkond ja meeleolu. Kogenumad andsid nõu vähemkogenenutele, ebaõnnestujaid turgutati ja anti kiirelt soovitusi, mida võiks muuta, et laskmistäps ust parandada. Suurepärase id sooritusi saatis aga kaasvõistlejate ja abiliste ning pealtvaatajate aplaus. Ei saa mainimata jätta, et Hannu Uroneni võistle mine lausa kangestas kaasvõ istlejate ja pealtvaataKaitse Kodu! 6/2012

ANDRES SIKKA

SEERIMINE XIV

USMASINATE IDENTIFIT

E ENIMLEVINUD SOOM

VENEMAA RELVAJÕUDUD

KAITSE

KODU! NR 6/2012 (114/560)

KAITSELIIDU AJAKIRI

Naise roll täna ja 85 aastat tagasi

Mälestused Berliinist Põnevusega vaatasin [Kaitse Kodust!] pilti naiskaitseliitlaste [loe siin ja edaspidi: naiskodukaitsjate] tegevusest manöövritel. Olin ju alati vanematega kaasas, kui see tähtis päev suvel päevakorda kukkus. Ja kui vaatasin fotosid, mis viimases Kaitse Kodus! ilmusid, kargas jälle ajju tagasi just sama pilt, kui noortele õpetati haavatute ravi ja haavade sidumist. Olin alati ninapidi juures, kuigi mind, lapseohtu totsi, meelsamini minema saata taheti, et ma oma alalõpmatute küsimustega teistele ette ei jääks. SEALT ma seda haavatutega tegelemist tegelikult õppisingi ja kui l945. aastal Berliini sattusin (kusjuures olin küll läbi teinud kiirkursused sellel alal Attersees, kohe Salzburgi lähedal), sain aru, et olin ammutanud oma TEGELIKUD teadmised just nendeltsamadelt naiskaitseliitlastelt, kes mind kannatlikult õpetasid, just nagu Kaitse Kodu! kaanefotol näha. Vaata siis, kui palju aastaid olen neid teadmisi nagu kotiga seljas kaasas kandnud!

EVY, kes istub, Kaitse Kodu! kaisus, ja naudib ka elu elleitnant Kaitseliidu ülem kolon ametist kub lah TE RAIVO LUMIS

Ütle sõna sekka Kaitse Kodu! Facebooki lehel www.facebook.com/kaitsekodu! Kaitse Kodu! 7/2012

5


MADIS MINTEL

Uudised Lääne malev sai 95-aastaseks MADIS MINTEL Kaitseliidu Lääne malev

Kaitseliidu Lääne malev tähistas 28. septembril Haapsalu kultuurimajas 95. sünnipäeva. Ligi 150 inimesele kõne pidanud malevapealik mjr Arnold Juhans rõhutas, et möödunud aastal suurenes märgatavalt väljaõppeürituste hulk ja rõhku on hakatud panema nende kvaliteedile. Rohkem on panustatud ka vabatahtlike kaasamisele ürituste läbiviimisel ja tasapisi kasvab liikmeskond.

Meeldejääv laupäev Pärnumaal Kaitseliidu Pärnumaa malev, Pärnus asuv Gruusia restoran Kolhethi ning maasturiklubid üle Eesti korraldasid 29. septembril Potsepa karjääris meeldejääva päeva Pärnu lasteküla kasvandikele. Ürituse eesmärk oli pakkuda neile võimalust tulla välja argirutiinist. Lapsed said tutvuda Kaitseliidu tehnika ja varustusega, vaadata laskmist erinevatest tulirelvadest ja ka ise seda pisut proovida ning kihutada maasturiklubide sõidukitega liivakaevandusse rajatud krossirajal. Ürituse kordaminekust andsid tunnistust lasteküla kasvandike rõõmsad näod ja säravad silmad.

KARRI KAAS

Kingitustega pidasid malevat meeles Kaitseliidu ülema kohusetäitja kol Kajari Klettenberg, naabermalevad ja koostööpartnerid päästeteenistusest, politseist ja maavalitsusest. Oma kohalolekuga austas sündmust brig-kin Meelis Kiili. Külas olid ka maleva toetajaliikmed Poolast ja Saksamaalt. Tänati tublimaid kaitseliitlasi ja naiskodukaitsjaid.

Linna küla aukodanikuks valiti Valgamaa kaitseliitlane Eesti taasiseseisvumispäeva künnisel, 19. augustil korraldati Helme vallas asuva Linna küla seitsmendad suvemängud, mille naelaks oli küla aukodaniku valimine. „Viiendaks Linna küla aukodaniku tiitli vääriliseks osutus pidevalt külaelu edendamisele kaasa aidanud ehitaja ja Valgamaa maleva Helme üksikkompanii kaitseliitlane srs Aare Õispuu,“ ütlesid Ritsu külaseltsi juhatuse esimees August Ilves ja naiskodukaitsja Asta Tsirp. Et Linna küla suvemängud on aasta-aastalt üha enam populaarsust võitnud, kogunes seegi kord päeval staadionile ja õhtul külaplatsile rahvast rohkem kui mullu. „Osavõtt suvemängudest oli tõesti aktiivne. Eriliselt agarad olid võistlustest ja sportmängudest osa võtma lapsed. Võistlusaladeks olid mitme distantsi jooksud, kaugushüpe, kuulitõuge ja lastele ka täpsusvise palliga. Võistluste peakohtunikul Harald Laidrel ja tema abilistel oli tegemist, et kõik sentimeetrid ja sekundid õigesti paika saaksid, “ ütles võistluste üks korraldaja naiskodukaitsja Asta Tsirp.

VELLO JASKA

6

Iga võistleja sai külaseltsilt väärilise autasu. Välja jagati 28 komplekti medaleid, hulk diplomeid ja meeneid. Ka parim nais- ja meessportlane väärisid külaseltsi aktivistide tähelepanu.

Kaitse Kodu! 7/2012


Uudised Reamees Tamme päästmine Harju Pimedatel Öödel OLARI RÄTSEP, lipnik Harju Pimedate Ööde 2012 punktimeister

Harjumaal korraldati 14. ja 15. septembril järjekordne militaarsportlik võistlus Harju Pimedad Ööd alapealkirjaga „Reamees Tamme päästmine“. Legendi kohaselt oli Luige kandis ennast sisse seadnud vastase staap, mida läks uurima luuregrupp, mis sattus aga varitsusele, nii et kaks liiget langes, aga üks, reamees Tamm, jäi vaenlase kätte vangi. Võistlejate ülesanne oli vabastada reamees Tamm. Operatsioonikäsust tulenes, et peale vaenlaste, kes püüdsid võistlejate elutalonge, oli rajal ka sõbralikke naaberüksusi, kes hoidsid piirkonnal silma peal. Rajale jõudes anti võistlejatele igas punktis informatsiooni nende järgmise ülesande kohta, lisaks kontrollajad ja koordinaadid. Kui reamees Tamm sai lõpuks vabastatud, tuli ette võtta pikk ja katsumusterohke tagasitee, kus muuhulgas pidi tassima raskusi vaenlase poolt saastatud alal, abistama vaenlasega kontaktis olnud kaasvõitlejaid jms. „Reamees Tamme päästmisel“ osutus kõige edukamaks Kõrgema Sõjakooli võistkond 15. Pk. Teise koha saavutas Harju maleva esindus Rävala 2 ning kolmanda Tallinna maleva võistkond Tallinn Kalev. Võistlusel osales 18 neljaliikmelist meeskonda.

Harju malev käis Soomes koolitumas MARIANNE ROHTLA Soomes Inari lähiümbruses korraldati 23.—26. augustini päästeõppus, millest võttis Soome kohalike vabatahtlike kõrval osa ka kuus Harju maleva tegevliiget. Vaadeldi inimese veest otsimist kohalike meeste eralennukitega ning päästmist kaatrite, katamaraanide ja kopteritega ilma sidevahendeid kasutamata. Tutvuti kogu Soomet katva sidesüsteemiga, mida kasutab ligikaudu 20 organisatsiooni alates päästeametist ja lõpetades kaitseväega, ning Maakaitsekoolituskeskuse vahendusel üleelamisega Lapimaa tingimustes. Põgusalt peatuti sissiõppel ja üksikvõitleja liikumisviisidel. Nii koolitajad kui ka Kaitseliidu võitlejad tõdesid, et õppus kulges soovitud rada ja suurem osa ülesannetest sai täidetud. Tehti ettepanekuid, kuidas tulevikus samalaadseid õppusi korraldada, et nendest saadav kasu oleks suurem.

Kaitse Kodu! 7/2012

Kaitseliitlased osalesid rollimängijatena rahvusvahelisel õppusel Politsei- ja piirivalveameti (PPA) eestvedamisel korraldati 15. augustil Tallinnas ja Tallinna lahel merepäästeõppus Big Boat 2012, mille käigus harjutati otsingu- ja päästetöid merel ning kannatanute päästmist reisilaevalt. Õppusele olid kaasatud ka Soome ja Venemaa piirivalvelaevad ning -kopterid. Vastavalt Eesti, Soome ja Venemaa merepäästeasutuste koostööleppele korraldatakse igal aastal ühe lepingupoole päästealas rahvusvaheline õppus, kus harjutatakse ka naaberriikide abi kaasamist. Käesoleval aastal viidi õppus läbi Eesti päästepiirkonnas. Õppusel osalesid lisaks PPA-le AS Tallink Grupp, päästeamet, Tallinna kiirabi, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, AS Tallinna Sadama Vanasadam, terviseamet, VTS (Vessel Traffic Service) Tallinn,Tallinna lennuliiklusteenindus, Kaitseliit ja vabatahtlikud merepäästjad. Õppuse stsenaariumi kohaselt puhkes Tallinna lahel sõitval reisilaeval tulekahju. Laeva kapten andis eetrisse hädaabiteate ning alustas reisijate evakueerimist päästeparvedele ja -paatidesse. Politsei- ja piirivalveameti mere- ja lennupääste koordinatsioonikeskus alustas seejärel ulatuslikku otsingu- ning päästeoperatsiooni, kuhu kaasati ka rahvusvahelist abi. „Õppuse eesmärk oli suurendada praktilise kogemuse kaudu meie võimekust ressursimahukate merepäästeoperatsioonide korraldamisel,“ selgitas PPA kriisireguleerimise büroo juht Marti Magnus. „Selleks koostasime stsenaariumi, mis pani tõsiselt proovile Eesti erinevate ametkondade koostöö ja nõudis ka rahvusvahelise abi kaasamist.“ Kaitseliitlaste roll õppusel oli olla usutavad rollimängijad ehk need, keda evakueeriti põlevalt laevalt ning päästepaatidest ja -parvedelt. Rollimängijaid oli kokku üle saja. Tallinna maleva meredivisjoni ja Toompea malevkonna liikmete eestvedamisel täideti neist enam kui 75 kohta, 60 rollimängijat olid kaitseliitlased. Tallinna malevast oli esindatud veel Lõuna üksikkompanii, Harju malevast Kose malevkond, Tartu malevast Akadeemiline ja Tamme malevkond. Osales ka kümmekond Tallinna ja Tartu naiskodukaitsjat.

7


Uudised VELLO JASKA

Koloneli laskmine 2012

Lõuna-Eesti jõustruktuurid võtsid laskerajal mõõtu Kaitseliidu Valgamaa malev korraldas 25. augustil Õru vallas endises Uniküla raketibaasis järjekordse kombineeritud laskevõistluse Koloneli Laskmine 2012. Võistlema olid kutsutud Kaitseliidu Valgamaa, Tartu, Sakala, Võrumaa ja Põlva maleva laskurid ning külalisvõistlejad Lõuna prefektuurist, valmidusüksusest, Valga politseijaoskonnast, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutusest, Kuperjanovi jalaväepataljonist, Lõuna kaitseringkonnast ja Läti Zemessardzest. Võitjaks tuli Tartu maleva võistkond, teise koha hõivas Võrumaa malev ja kolmanda Kuperjanovi jalaväepataljon. Individuaalarvestuses võidutsesid Tartu maleva laskesportlased Martin Merirand, Tiit Kadak ja Ülar Laaneoja.

Kaitseliidu täpseimad laskurid on Alutagusel

kale peeti 21. septembril Männiku lasketiirus. Võisteldi automaadi ja püstolilasmiseks ja taktikalises laskmises püstolist. Võistkond oli neljaliikmeline ja iga võistleja pidid laskma kõiki kolme harjutust.

Männiku lasketiirus 8. septembril peetud Kaitseliidu 2012. aasta meistrivõistlused laskmises võitis Alutaguse malev, teiseks tuli Tartu ja kolmandaks Tallinna malev. Kaheksaliikmelised võistkonnad võistlesid laskmises tabelrelvastusse kuuluvast automaadist, teenistuspüstolist, väikesekaliibrilisest püssist ja väikesekaliibrilisest püstolist distantsidel 25 kuni 100 meetrit. Võistlusel osales 14 võistkonda ja 28 individuaallaskurit. Võistluse eesmärk oli selgitada välja 2012. aasta Kaitseliidu meistrid laskmises nii individuaalselt kui ka meeskondlikult.

Eelmised kolm aastat võidu võtnud Kose malevkond loovutas tänavu rändkarika Tallinna maleva Põhja kompaniile, jäädes ise viiendale kohale. Teiseks tuli Männiku malevkonna ja kolmandaks jäi Tallinna maleva Kalevi malevkonna võistkond. Individuaalselt ületas ennast Karin Kiik Saue kompaniist, kes lasi välja nii oma isikliku kui ka maleva rekordi 3 x 10 lasku automaadiharjutuses tulemusega 276 punkti.

Aasta varem võitis Kaitseliidu meistrivõistlused laskmises Tallinna maleva võistkond, tänavune võitja Alutaguse tuli aga tookord Rapla maleva võistkonna ees teisele kohale.

Kose loovutas karika Tallinnale Kaitseliidu Harju ja Tallinna maleva ning politsei- ja piirivalveameti Põhja prefektuuri 2012. aasta indivuaalvõistkondlik laskevõistlus Harju maavalitsuse rändkari-

8

Gustav Lokotari mälestusvõistluse rändauhind on taas kodus Rutja lennuväljal peeti 23. oktoobril neljandad Virumaalt pärit 12-kordse laskmise maailmameistri Gustav Lokotari (1899—1969) mälestusvõistlused lahingurelvadest laskmises. Seekordne üldvõit tuli koju Viru malevale. Teine pjedestaalikoht kuulus Põlva esindusele ja kolmanda koha saavutas Valgamaa maleva võistkond. Individuaalselt võitis Aleksei Osokin Viru malevast, kes jättis võistkonnakaaslased Rain Seppingu ja Peeter Popsi vastavalt teiseks ja kolmandaks.

Kaitse Kodu! 7/2012


T

änavu jutustati mulle verd tarretama panev lugu. See lugu on nende killast, mida tahetakse südamelt ära rääkida elu loojangul, lugu, mida ei taheta endaga igavikku kaasa võtta. 22. septembril 1944, päeval, mil Punaarmee oli Tallinna tagasi jõudnud ja Otto Tiefi juhitud Eesti valitsus pidas Läänemaal Põgari palvemajas oma viimast istungit, leidis Tallinnas Nõmmel aset järgmine vahejuhtum. Avanes ühe Nurme tänava maja õuevärav, sisse astus kaks punaarmeelast, püssid laskevalmis, nende ees aga särgi väel Saksa sõduripükstes ja sõdurisaabastes noormees. Jõudnud hoovi keskele, sõdurid sihtisid. Kõlas kaks lasku ja noormees langes liikumatult murule. Vene sõdurid keerasid kannapealt ringi ja lahkusid.

Maailmapilk

Kuusteist küünalt ja käekell

Seda kõike nägi oma veranda aknast 16-aastane eesti nooruk, kes polnud jõudnud veel sõjameheikka. Ta oli üksi kodus. Ta ei teadnud, mida teha. Ta kartis. Ta läks ja vaatas endast vaid mõni aasta vanema noore mehe surnukeha. Rohelisel murul oli suur vereloik. Tema hirm kasvas, sest iga hetk võis ju keegi tulla ja aru pärida. Ta otsustas noore sõduri maha matta. Oma õue matta ei saanud, sest see oli liiga lage, haud jäänuks liiga silmatorkav. Seevastu naabrite aed oli hooldamata ja võssa kasvanud, naabrid ise läinud sõja eest pakku. Ta mattis sõduri naabrite aeda põõsaste vahele ega rääkinud sellest mitte kellelegi — aastakümneid. Augustikuu eelviimasel päeval esilinastati Tallinnas Sofi Oksase kuulsa romaani „Puhastus“ ainetel vändatud filmi ning esitleti tema värsket soomekeelset raamatut „Kui tuvid kadusid“. Mõlemad teosed räägivad Eesti murdelisest ajaloost eelmise sajandi esimesel poolel ja keskel — ajast, mis on veel nii lähedal, et sünnitab teravaid tundmusi ja veel teravamaid vaidlusi. „Puhastus“ on tõlgitud kümnetesse keeltesse, selle kohta on avaldatud tunnustavaid arvustusi kogu maailmas, riikides, kus meie ajalugu küll ei tunta, kuid kus soovitatakse sellest rääkida. Meil on sageli arvatud, et kipume oma ajalooga liiale minema, tüütuks muutuma. Just nagu oleks meie ajalugu mingi peenraha. Kipume unustama, et meie tänane vabadus pole sündinud õhutühjas ruumis, vaid — nii kurb, kui see ka pole — meie vabadus puhkab esivanemate luudel. Paljud nendest pidid kogema äärmist julmust ja valu. Ja paljud nendest andsid kõik, mis neil anda oli. Just seda sõnumit kiirgavadki maailma Sofi Oksase teosed, mille tervikmõju Eesti mõistmisel võib olla ulatuslikum kui kõigi meie saatkondade töö ühtekokku. Nõnda ei tohi meiegi mitte ühelgi aastal minna vaikides mööda 22. septembrist — vastupanuvõitluse päevast —, mil meie majadel peaksid lehvima sinimustvalged lipud. Sel päeval igal aastal süüdatakse ühes Eesti kirikus kuusteist küünalt — just nii palju on meil igavikku lahkunud kunagisi riigivanemaid-riigipäid, kellest vaid kõige viimasel oli õnn surra kodumaal. Ainuüksi see viimatine seik on kõnekas tervele maailmale. EELK peapiiskop nimetab ja pühitseb iga küünla süütamisel üht meie kunagist riigijuhti, et mälestus nendest püsiks meie teadvuses. Seda on ta varasemail aastail teinud Tallinna toomkirikus, Pühavaimu kirikus, Tartu Jaani kirikus, Narva Aleksandri kirikus, Pärnu Eliisabeti kirikus, tänavu aga Viljandi Jaani kirikus. Alates 2012. aasta vastupanuvõitluse päevast on Tallinna Metsakalmistul kenotaaf Otto Tiefi valitsuse liikmeile ja kõrgemaile ametikandjaile, kes puhkavad nimetutes haudades Venemaal. Sellega on lunastatud üks auvõlg Eesti vabariigi kestvuse kandjaile. Ent Eesti riigi suurjuubeli künnisel ootab järge kenotaaf neile, kelle auks on viimastel aastatel süüdatud kuusteist küünalt. Riigi rajajate ja vastupanuvõitlejate austamine võib olla oluline nende igavikus rändavatele hingedele. Aga vähemalt sama oluline on see meie endi ja meie laste hingele, et olla paremini valmis tuleviku üllatusteks. Ajalool on kombeks üllatada, mõnikord meeldivalt, sagedamini — kahjuks! — ebameeldivalt. See sõdurpoiss, kelle punaarmeelased 22. septembril 1944 maha lasid, oli tõenäoliselt eestlane. Rinne oli kokku varisenud ja ta oli ilmselt teel koju, mis võis asuda kõrvaltänavas. Tema isa ja ema ootasid teda ja nad ei saanudki teada, kuhu nende poeg jäi. Mida need kaks Vene püssimeest soovisid? Kas nad täitsid Stalini käsku või oli neil vaja veel üht käekella, mida see eesti poiss ei taibanud piisavalt kiiresti loovutada? Vastust sellele küsimusele ei saa me iialgi.

TRIVIMI VELLISTE, Kaitseliidu Toompea malevkonna liige

Kaitse Kodu! 7/2012

9


Põhiteema

Brigaadikindral Meelis Kiili näeb Kaitseliidul suurt potentsiaali Kui pöördusin värskelt ametisse nimetatud Kaitseliidu ülema poole otsekohese küsimusega, mis mees ta enese arvates on, muheles brigaadikindral Meelis Kiili mõnusasti ja laenas vastuse Astrid Lindgrenilt: „Parajalt paks mees oma parimates aastates.“

Kus te Nõukogude armees teenisite? Teenisin Pihkva oblastis Opotškas. Ja mida ma seal tegin? Alustasin tuletõrjujana ja lõpetasin autojuhina. Sõjalist väljaõpet ma seal ei saanud. See ei olnud sõjavägi, see oli pigem kinnipidamisasutus ja õpetas midagi muud – õpetas ellu jääma. Kui võrdlen, milline oli sõjaline väljaõpe Nõukogude armees ja milline on see täna Eestis, siis need on tõepoolest erinevad nagu öö ja päev.

LIIVI REINHOLD Kaitse Kodu! peatoimetaja

V

estleme brigaadikindral Meelis Kiiliga Kaitseliidu peastaabis ühes ajutiselt tühjaks jäänud kabinetis. Aga mitte Kaitseliidu ülema kabinetis, sest „igal asjal on oma aeg“. On september, kindral Kiilist saab aga Kaitseliidu ülem alles detsembri keskel – ja seni jääb ülema kabinet tühjaks, ehkki selle tulevast peremeest võib peastaabis juba peaaegu iga nädal kohata. Lepime kohe kokku ka selles, et ei räägi veel üksikasjalikult uue ülema plaanidest, küll jõuab kätte aeg ka selleks.

Kaitseliit ei ole teile võõras. Alustasite ju oma teenistust Kaitseliidus. Alustasin teenistust Kaitseliidus. Kõigepealt vabatahtlikuna. Eks asi olnud selles, et Eesti taasiseseisvumine langes kokku minu ülikooli lõpetamise ajaga. Kui Eesti olnuks vaba, oleksin valinud sõjaväelase elukutse juba varem. Nõukogude Liidus ei tulnud see lustasin aga isegi kõne alla. Seetõttu teenistust õppisin elektriinseneriks. Me Kaitseliidus. saime vabaks, aga eks äsjasel ülikooli lõpetanul olnud kõigepealt Kõigepealt vabakiusatus rakendada end värskelt tahtlikuna. omandatud erialal.

A

Siis tegutsesin vabatahtliku kaitseliitlasena Viru malevas – see oli muidugi hektiline, sest aeg oli selline. [Juhan] Hallikmaa oli tol ajal Viru maleva pealik ja tegi mulle ettepaneku tulla teenistusse. Minu tingimuseks oli, et saan läbi käia ohvitseride kursuse. Olin küll läbinud ajateenistuse Nõukogude armees ja õppinud ülikooli sõjalise õpetuse kateedris, kuid ainus asi, mis ma seal selgeks sain, oli see, et ma ei tea sõjandusest midagi. Sellepärast oli minu nõue, et mul võimaldataks läbi käia ohvitserikursus. Pärast ohvitserikursust tulin Viru malevasse instruktoriks, aga et inimeste puudus oli krooniline, olin ka staabiülema kohustes. Siis alustas kindral [Aleksander] Einseln Balti pataljoni projekti ja mind värvati üsna kiiresti sinna. Nii jäi Kaitseliidu aktiivse liikme periood suhteliselt lühikeseks. 10

Olin loonud raamatute põhjal endale sõjaväest teistsuguse ettekujutuse ja see pani mind mõtlema, et õige armee ei saa niisugune olla. Kui lugeda raamatust, kuidas väiksemate jõududega inu sõjaline purustatakse suurebaasettemad armeed, järeldab valmistus mõtlev inimene, et pärineb hoopis seal peab olema midagi muud kui see, mida BALTBATi Briti mema nägin ja kogesin rejalaväe kursuselt. Nõukogude armees. Nõukogude armeest sain kaasa arusaamise sellest, milline vägi olla ei tohi. Ainus motivatsioon seal oli ellu jääda ja koju tulla. Samamoodi ei tahtnud me õppida ülikooli sõjalise õpetuse kateedris, sest seal valitses täpselt seesama filosoofia – võõrad ideed ja võõras mentaliteet. Miks me peaksime minema kaitsma mingit võõrast ja väära monstrumit?

M

Keskkoolis taheti mind tsiviilkaitse tunnis panna rühmaülemaks, aga ma olla keeldunud ja öelnud, et kui Eesti oleks vaba riik, oleksin ma muidugi huvitatud. Ma ise seda lugu ei mäleta, aga nii rääkisid mu klassikaaslased kooli kokkutulekul. Minu sõjaline baasettevalmistus pärineb hoopis BALTBATi Briti merejalaväe kursuselt, mis kestis üheksa kuud. Seal saime selgeks, mida tegelikult tähendab meeskonnatöö ja sõdurisõprus. Muide, enamik neist, kellega koos selle kursuse läbisin, on jätkuvalt teenistuses ja me hoiame tugevasti kokku. Seal omandatud juhtimisfilosoofiat olen rakendanud kogu oma teenistuse erinevatel ametikohtadel ja tundub, et siiani edukalt. Kust see nõukogudevastasus tuli? Kas kodust? Loomulikult kodust, sealt see tulebki. Mäletan, kuidas istusin väikese poisina isa kõrval, isa kruttis VEF-raadiot ja püüdis Ameerika Hääle laineid. Sealt see tuleb. Tegelikult ka koolist. Väga paljud õpetajad jätsid punase propaganda tegemata. Nad ei öelnud midagi välja, aga laps tunnetab ju suhtumist: „See on võõras kord. See süsteem on mäda.“ Kaitse Kodu! 7/2012


brigaadikindral Meelis Kiili Sündinud 20. märtsil 1965 Haridus 2008—2010 2006—2007 1999—2000 1984—1991

Põhiteema

Kaitseliidu ülem alates 17.12.2012

Ameerika Ühendriikide maaväe sõjakolledž NATO Rooma Kaitsekolledž Balti Kaitsekolledž Eesti Põllumajanduse Akadeemia, põllumajanduse elektrifitseerimine, elektriinsener

BALTI KAITSEKOLLEDZ

Täiendharidus 2003 Cambridge’i ülikool, inglise keele kursus 2001 NATO kool Obergammergaus, NATO tsiviilõnnetuste abi planeerimise ja tsiviil-militaarkoostöö kursus (CEP/CIMIC) 2001 NATO kool Obergammergaus, Euroopa julgeoleku kursus 1997 ÜRO sõjalise vaatleja kursus (UNMO) Šveitsis 1995 Rootsi kaitsejõudude väljaõppekeskus (SWEDINT), ÜRO vanemstaabiohvitseri kursus (UNSOC) 1994—1995 Briti kuningliku merejalaväe Balti pataljoni kursus 1993—1994 ohvitserikursus Eestis

Brigaadikindral Meelis Kiili: „Üks, mida ma õppisin brittidelt, oli see, et igale küsimusele ei ole kirjalikku vastust. Ebastandardses olukorras, kui tekkis küsimus, mida nüüd teha, oli vastuseks, et kasuta oma tervet mõistust“

Mis mind veel mõjutas, oli see, et käisin koolis üsna karmis piirkonnas. Kiviõlis väljendus „rahvaste sõprus“ üsna kummaliselt. Eestlasi ja venelasi oli seal enam-vähem võrdselt, aga eestlased olid kuidagi hajutatud. Kiviõlisse saadeti välja Leningradi vabakäiguvangid, mis tõi üsna paljudele venelastele ja vene noortele kaasa vanglamentaliteedi ja gängid. Ei möödunud peaaegu nädalatki, kui mul poleks olnud löömat. Meie, eestlased, olime hajutatud, sest käisime erinevates trennides ja linna peal jõlkumiseks meil aega ei olnud. Aeg-ajalt me küll organiseerusime – ja siis oli linn meie oma. See oli üsna karm maailm, kuid tollal ei saanud sellest nagu arugi, sest see oli minu argipäev. Samas õpetas see mind varakult enda eest seisma. Kuidas teie pere sellesse kanti elama sattus? Minu ema oli moekunstnik, kes disainis Kiviõli õmblusvabrikus lasterõivaid, isa oli kaevur. Me pole proletaarsest perest, oleme maainimesed, aga nii see ju Nõukogude ajal käis: juured kisti lahti ja tuli minna sinna, kus leidus tööd ja leiba. Kaitse Kodu! 7/2012

Teenistus Alates 2010 2008—2010 2006—2007 2005—2006 2003—2005 2000—2003 1999—2000 1998—1999 1997—1998 1996—1997

1995—1996 1993—1994 1991—1993

Balti Kaitsekolledži ülem Eesti kaitseatašee Ameerika Ühendriikides ja Kanadas kaitsejõudude peastaabi ülema asetäitja maaväe staabi ülem maaväe staap, vanemstaabiohvitser NATO Northwoodi peakorteri staabiohvitser Balti Kaitsekolledži õppur-ohvitser Rahuoperatsioonide Keskuse ülem Rahuoperatsioonide Keskuse staabiülem Balti pataljoni Eesti kontingendi ülema asetäitjana ÜRO missioonil Lõuna-Liibanonis (UNIFIL) Balti pataljoni Eesti kontingendi väljaõppeohvitser Kaitseliidu Lääne-Viru maleva instruktor ja staabiülem elektriinsener; Kaitseliidu Lääne-Viru maleva vabatahtlik liige, Miila jao laskur ja Porula rühma rühmavanem

Perekond: abielus, kaks tütart Auastmed brigaadikindral (2010), kolonel (2009), kolonelleitnant (2005), major (2003), kapten (2000), leitnant (1997), nooremleitnant (1995), lipnik (1994) Autasud Kaitseliidu teenetemedali III klass, Kaitseministeeriumi teeneteristi II klass, Kaitseministeeriumi hõberinnamärk, Kaitseväe teenetemärk (riigikaitselised teened), Kaitseväe eriteenete rist, mälestusmedal „10 aastat taastatud kaitseväge“, Kaitseväe langevarjuri 3. järgu rinnamärk, rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides osalenu medal, Maaväe ohvitseri kuldrist, Kaitsejõudude Peastaabi teeneterist, LtVÕK Tapa VÕK teenetemärk, Maaväe Staabi rinnamärk, garnisoni rinnamärk

11


Lisainfo

Põhiteema

Mida ma oma vanematelt olen õppinud, on hariduse tähtsustamine. Mu vanemad tulid pärast sõda rasketest oludest ega saanud endale kuigi pikka koolipõlve lubada. Aga mõlemad käisid hiljem töö kõrvalt koolis ja said niiviisi keskhariduse, nad pidasid seda oluliseks. Mulle ja minu õele rääkisid nad maast madalast: te peate õppima, te peate õppima.

1) Kaitseliidu tegevuse juhtimine ja Kaitseliidu esindamine; 2) Kaitseliidu tegevuskava koostamise korraldamine koostöös Kaitseväe peastaabiga; 3) Kaitseliidu sõjalise väljaõppe korraldamine ja järelevalve; 4) Kaitseliidu finantseerimistaotluse koostamine ning esitamine kaitseministrile;

Enne kooli mul mängukaaslasi polnud, olin sageli üksi ja lugesin palju. Suur osa lapsepõlvest möödus maal minu isakodus, see oli väga eraldatud paik. Viie-kuueaastasena kolasin päevad läbi üksi metsas. Kummikud jalga – ja minek. Ka koolipõlves olin suurema osa vabast ajast vanavanemate juures. Veel keskkooliski, kui vanaisa-vanaema olid juba surnud, oli minu meelispuhkusepaik just seal. Ma läksin sinna üksi, televiisorit ega raadiot seal ei olnud, elekter siiski oli. Hommikul kütsin ahju, panin suusad alla ja läksin sõitma. Tagasi jõudsin õhtul pimedas. Mulle meeldis ja meeldib siiani vaikus ja üksindus.

Meelis Kiili abikaasa Silva ning tütarde Annika ja Astridiga

KAITSELIIDU ÜLEMA ÜLESANDED ON SÄTESTATUD KAITSELIIDU SEADUSES:

5) Kaitseliidu eelarveliste summade kasutamine keskjuhatuse otsuste kohaselt; 6) relvade, laskemoona ja muu sõjalise varustuse valitsemine; 7) Kaitseliidu struktuuriüksuse sisekorra kinnitamine, kui see ei ole kehtestatud kodukorras; 8) muude keskkogu ja keskjuhatuse otsuste elluviimine.

minna. Liha ma söön, nii et olen kaasvastutaja. Aga jahimees ma ei ole.

On see teinud teist ka kala- või jahimehe? Ei ole, mul on selliste asjade vastu tõrge. Kunagi olen jahil käinud, aga ükskord, kui saime saagiks suure põdra, juhtus selline lugu: sain äkki aru, et mul on võim elu võtta, aga ei ole võimu see tagasi anda. Pärast seda pole ma tahtnud enam jahile

Sõjaväelane olete ometi. See on teine asi. Sõjaväelase ülesanne on oma riiki kaitsta. Põder ei tule minu juurde kurjade kavatsustega, aga teine inimene võib seda teha. Siis tuleb vastu seista ja ongi kõik. Õieti tuleb olla nii hea ja efektiivne, et võtta potentsiaalselt ründajalt kallaletungi isu ära – see peakski olema meie eesmärk. Aga kui ta ikkagi tuleb, siis seisame vastu. Olete patsifistist sõjaväelane? Sõjaväelasena olen eeldatavasti siiski professionaal, aga inimesena, jah, kaldun patsifismi poole. Minu patsifismi võiks võrrelda sellega, mida näeme looduses. Selle sõnum on: „Ära parem tule!“ See on aktiivne patsifism. Ma pole sõjas i maksa ka olla käinud, aga olen naiivne ja arvakonfliktipiirkondata, nagu oleks des viibinud ja väga lähedalt näinud, meie võimalik vastane mida sõda riikidega niivõrd võimas, et teeb. Kuus kuud suudab koondada oma Liibanonis oli üsna väed 24 tunni jooksul. hariv selles osas, mida sõda ühiskonnaga teeb, samamoodi käigud Afganistani ja Iraaki. Minu tegevused on suunatud aktiivselt sellele, et kodus ära hoida seda, mida need ühiskonnad on pidanud kannatama.

ERAKOGU

E

12

Võib kõlada veidrana, et huvi sõjaväe vastu käib koos sooviga, et ühiskond oleks rahulik. Selles ei ole tegelikult vastuolu. Sõjavägi on väga kompleksne keskkond, aga tema võrrandis on hästi palju tundmatuid. Kui püüda seda kompleksi mõista, on seda võimalik suunata endale soodsas suunas. Ka meie võimalike vastaste sõjaväed on samamoodi komplekssed. Oluline on, et oleksime kriitilises olukorras otsustusprotsessides kiiremad. Kaitse Kodu! 7/2012


Skeptikud räägivad, et võib-olla NATO isegi tuleks appi, aga seal on otsustusprotsess liialt keeruline ja võtab liialt kaua aega. Ei ole keeruline. Millest me räägime? Artikkel 5 rakendus 11. septembri järel 24 tunniga, kui me veel isegi ei teadnud, kes on vaenlane. See on plaanimise küsimus. Ja ei maksa ka olla naiivne ja arvata, nagu oleks meie võimalik vastane niivõrd võimas, ieti tuleb et suudab koondada oma väed olla nii hea 24 tunni jooksul või et sealt ei ja efektiivne, leki infot. Gruusia ründamine ei tulnud väga paljudele luure- et võtta potentorganisatsioonidele üllatusena. siaalselt ründajalt NATO kontekstis on meil ettekallaletungi isu ära. hoiatusaeg olemas. Ma isegi ei ütleks, et NATO tuleb meile appi, vaid et NATO kaitseb iseennast. Ma olen selles veendunud. NATO liikmesriigid annavad kõik oma võimed, et hoida selle liidu ühtsust. Olen kogu oma karjääri püüdnud aru saada, mis asi on NATO. See on riikide liit ja olen veendunud, et need demokraatiad ei peaks survele vastu, kui nad ei tegutseks liikmesriigi ründamise korral otsustavalt. See oleks allakäik.

Õ

Olete tsiviilerialalt elektriinsener. Kas ei tekkinud kiusatust ka sõjaväes mõnele sarnasele erialale jääda? Ei tekkinud. Mida inseneri elukutse tähendab? Insenere ühendab võime süsteemselt mõelda. Minu karjääris on see olnud väga edasiviiv jõud. See, mida ma ülikoolis õppisin, on süsteemsus. See on aidanud mul mõista süsteemide süsteeme. Ja mis on strateegia? See on väga kompleksne süsteemide süsteem. Juhtimine, eriti strateegilisel tasemel, on väga süsteemne. Minu magistritöö teema oli „Auftragstaktik in the Era of Network-centric Warfare“, mida võib tõlkida „Ülesandekeskne juhtimine võrgustikupõhise sõjapidamise ajajärgul“. Tõlge on väga kohmakas, aga see annab eesti keeles enam-vähem edasi mu töö teema. Auftragstaktik on saksakeelne termin, mida tavaliselt ei tõlgita, kuid mis võtab kokku ühte sõnasse terve juhtimisfilosoofia. Kus te oma karjääriredelil praegu asute? Üsna tipus. Eestis on väga oluline nii Balti Kaitsekolledži ülema koht kui ka minu tulevane amet. Olla Kaitseliidu ülem on suur au – ning väga suur kohustus ja vastutus. Akadeemiline maailm ja Balti Kaitsekolledž on hoopis teine maailma – ja sealjuures palju lihtsam ja etteaimatav. Peame Kaitse Kodu! 7/2012

Kaitseminister Urmas Reinsalu ja kaitseväe juhataja brig-kin Riho Terras tegid augustis valitsusele ettepaneku nimetada alates 17. detsembrist 2012 Kaitseliidu ülemaks brig-kin Meelis Kiili. Valitsus kiitis 30. augusti istungil selle ettepaneku heaks. Vastavalt rahuaja riigikaitse seadusele, kaitseväeteenistuse seadusele ja Kaitseliidu seadusele nimetab Kaitseliidu ülema ametisse vabariigi valitsus kaitseministri ja kaitseväe juhataja ühisel ettepanekul.

Põhiteema

Lisainfo

Te usute, et kui vaja, siis tullakse meile appi? Loomulikult! Ja ma ei ole naiivik. NATO on Lääne ühiskonnas muutunud sümboliks. See on üks Lääne väärtuste alustala. Ja kui me satume hätta, siis ei tulda niivõrd appi meile, kuivõrd tullakse appi iseendale. Ei maksa olla sinisilmne. Mõnigi võib täna kahetseda, et oleme NATOs – aga appi tulevad nad ikkagi. Sest nad tulevad kaitsma oma põhiväärtusi ehk iseennast.

ainult koostama õppekavasid nii, et need vastaksid ühiskonna ja organisatsiooni nõuetele, ning neid edukalt rakendama. Kaitseliidus on muutujaid rohkem. Peabki olema. Ja jumal tänatud, et see nii on, sest see võimaldab rakendada Kaitseliidu tugevusi. Aga selleks vajame kvalifitseeritud inimesi, nii et jõuame jälle tagasi õppeasutuste juurde. Mul on hea meel, et olen näinud ka akadeemilist maailma ja saanud teoreetilist tausta. Nagu ütles filosoof [Kurt] Levin: ei ole midagi praktilisemat kui hea teooria. Milliste lootustega lähete vastu uuele ametikohale? Lootus või pigem veendumus on, et saame oma [Kaitseliidu] potentsiaali rakendada. Kui võrdleme kaitseväge ja Kaitseliitu, näeme, et kaitseväe kompetentsid on üsna piiratud, Kaitseliidul aga märksa laiemad. Kui neid kompetentse õiges konfiguratsioonis rakendada, on see märgatavalt suurem potentsiaal nii ühiskondlikust aspektist, heidutuse aspektist kui ka sõjaliselt. Oleme laiemas ampluaas kasutatav kui kaitsevägi. Aga see on juba tulevikukontseptsioon.

Kaitseliidu juhtimise võttis üle kolonel Kajari Klettenberg Kaitseliidu Koolis 31. augustil korraldatud pidulikul tseremoonial andis Kaitseliidu senine ülem kol-ltn Raivo Lumiste organisatsiooni juhtimise üle Kaitseliidu peastaabi ülemale kol Kajari Klettenbergile. „Kaitseliit on viimase kuue aasta jooksul kõvasti arenenud ja väga palju saavutanud. Kolonel Lumisteta poleks organisatsiooni areng kindlasti olnud nii kiire,“ ütles kaitseväe juhataja brig-kin Riho Terras tseremoonial peetud kõnes. „Täna teavad kõik Eesti inimesed, et Kaitseliit ei otsi lahendusi, vaid teeb neid ise, et Kaitseliit ei karda karu, vaid on vääramatu jõud.“ Tseremooniale olid üles rivistatud Kaitseliidu Pärnumaa ja Rapla maleva ühine aukompanii, Kaitseliidu malevate, eriorganisatsioonide ja Kaitseliidu Kooli lipumeeskonnad ning kaitseväe orkester. Lisaks kaitseväe juhatajale, kaitseministrile, Kaitseliidu vanematekogu ja keskjuhatuse liikmetele ning Läti ja Leedu sõsarorganisatsioonide ülematele olid kohal malevkondade ja üksikkompaniide vabatahtlikud pealikud ning eriorganisatsioonide vabatahtlikud juhid. Kol Klettenberg teenib kaitseväes 1992. aastast, viimased viis aastat Kaitseliidu peastaabi ülemana. Ta täidab Kaitseliidu ülema kohuseid 17. detsembrini, mil Kaitseliidu ülemana asub teenistusse brig-kin Meelis Kiili. Kaitseliidu senine ülem kol-ltn Raivo Lumiste jätkab kaitseväe juhataja nõunikuna.

13


Militaarsport

Sõjalises mitmevõistluses otsustab meeskonnatöö “Olen proovinud mitmeid spordialasid, kuid see on neist kõige brutaalsem,” tunnistas nooremseersant Mehis Muru Eesti I võistkonnast NATO igaaastasel sõjalisel mitmevõistlusel MILCOMP, mis tänavu peeti 31. juulist 2. augustini Taanis Høveltes asuvas kuninglikus vahirügemendis.

RAUL HINDOV, kapten Kaitseliidu Tallinna maleva Põhja kompanii

T

aanis oli võistlustules 35 võistkonda, neist kaks Eestist. Kui üks võistkond läbib takistusriba, elab teine kaasa ja ergutab. Eelmiste aastate kogemustele toetudes loodab esimene võistkond läbida raja hea ajaga. Teine võistkond röögib endal hääled kähedaks: „Läheb, läheb! Pange juurde! Nüüd kõik endast välja!“ Ja takistusrajal rassiv võistkond saab ajaks 3 minutit ja 27 sekundit. Noviitsid, eksperdid ja veteranid Pingsas vaikuses alustavad rada britid, kes on eelmisel päeval võitnud automaadi- ja püstolilaskmise

14

suurepärase tulemusega ning juhivad võistlust soliidse eduga. Nende iga liigutust jälgitakse huviga ja kommenteeritakse. Esimeses kurvis sositatakse „42 sekundit“, see on hea aeg, aga mitte piisav, et esikohta hoida. Seejärel üks britt komistab ning sakslaste lootused kasvavad. Finišis ongi brittide aeg oodatust veidi nõrgem ja sakslaste käed õhus: „Meie juhime üldarvestuses!“ Sel aastal osales 103 võistlejat (35 võistkonda) 13 riigist. Võistkonnad on jaotatud kategooriatesse: esimest korda osalejad on noviitsid, teist kuni neljandat korda osalejad eksperdid ning veel rohkem kordi oma oskusi demonstreerinud on veteranid. Pärast laskmisi ja takistusriba jätkub võistlus veel kahel päeval ja mitmeid võistkonnad loodavad sakslased üldliidri kohalt tõugata. Kaitse Kodu! 7/2012


Militaarsport Järgmisel alal võisteldakse ujumisbasseinis. Aga kõik, kes ootavad olümpiamängulikku lihtsust, üllatuvad, sest ujuda tuleb takistustest üle ja alt ning seljas pole mitte ergonoomilised trikood, vaid Taani välivorm, sealjuures mitte tavaline, vaid talvine, voodriga.

Kaardiga ja kaardita Kolmepäevase võistluse lõpetab viimasel päeval 15 km orienteerumine. Orienteerimise start on külma sõja aegse eelhoiatusradarijaama punkris, kus võistkonnale eesootavast missioonist videot näidatakse. Seejärel läbitakse orienteerumiskaardiga viie kontrollpunktiga proloog. Sellega raskusi pole, ehkki radarijaama ümber on palju okastraati, Kaitse Kodu! 7/2012

õistkonnad on jaotatud kategooriatesse: esimest korda osalejad on noviitsid, teist kuni neljandat korda osalejad on eksperdid ning veel rohkem kordi oma osakusi demonstreerinud on veteranid.

V

mis takistab liikumist ja paneb võistkonna sillaehitusoskused proovile, sest kuidagi on vaja okastraadist üle saada. Orienteeruda tuleb keerukal, aga ilusal maastikul Hillerødi lähistel Gribskovi metsas Taani kuningliku perekonna endisel jahimaal. Rada kulgeb tihedas metsas, viib kanuuga üle järve ning tiirleb ka soistel aladel ja korralikel küngastel, millel suhtelist 15


Militaarsport kõrgust kuni 40 m. Eesti võistkondi soo ei heiduta, sellega ollakse ka kodus harjunud. Võistkonna üks liige peab kompassi ja kaardiga varustatuna leidma õige tee, teised kaks aitavad läbitud vahemaad hinnata ja maastikult pidepunkte leida, sest osa rada tuleb läbida skemaatiliste või vaesestatud kaartidega (nt reljeefikaardiga).

rienteeruda tuleb keerukal, aga ilusal maastikul Hillerødi lähistel Gribskovi metsas Taani kuningliku perekonna endisel jahimaal.

O

16

Järgmine kaart on ka puhas orienteerumiskaart, aga sellest järgmine punkt on antud koordnaadiga sõjaväe topokaardil, kuhu eelmise kaardi viimast punkti pole märgitud. Mõned võistkonnad lahendavad seda ülesannet hulga kalleid minuteid. Kui see lahendatud ja punkt leitud, sooritatakse kaevikutesse ja akendesse granaadiviskeid täpsuse peale. Edasi tuleb navigeerida aerofotoga ja seejärel mõned punktid ilma kaardita, teades vaid suundi ja kaugusi. Järgmine ülesanne järvel kanuuga orienteerudes annab eelise nutikatele, sest võistkonnaliikmetel on lubatud eralduda ja kanuu saab

Kaitse Kodu! 7/2012


Militaarsport kiiremini liikuma, kui üks jookseb kaldal ja kaks aerutavad. Pärast kanuud tuleb mäluorineteerumine, st kaart oli ainult punktis, edasi tuleb minna mälu järgi.

Aga orienteerumises oleme me kõvad Jälle mõned punktid suuna ja kaugusega ning koridororineteerumine, kus kaarti oli vaid kitsa koridori kohta ja ülejäänu oli kustutatud. Siis teatavad kohtunikud, et on märgatud vaenlast, ja annavad meile Anschützi biatlonipüssid (laskesuusatamispüssid). Näemegi mõne hetke pärast langevaid laskesuusasihtmärke ja saame peaaegu kõigile ka pihta, aga kaks trahviringi tuleb ikkagi läbida. Järgmised punktid tuleb läbida reljeefikaardiga, aga et maastik oli mägine, jagub pidepunkte. Vaid tihedad rohelised tihnikud segavad liikueejärel algab mist ja nähtavust. Seemägirattajärel algab mägirattaorienteeruorienteerumine, mille mine, mille kestel kestel tuleb orienteetuleb orienteerumis- rumiskaardilt minna üle sõjaväe topokaarkaardilt minna üle dile, aga sõidu pealt sõjaväe topokaardile, kaardile koordinaatide aga sõidu pealt kaar- paigaldamine ei ole dile koordinaatide lihtne. Siis veel üks aerofoto ning ongi raja paigaldamine ei ole lõpp pargiorienteerulihtne. misena ja finiš Frederiksborg lossis.

S

Orienteerumisraja läbis kõige kiiremini Eesti II võistkond koosseisus kapten Raul Hindov, kapten Kaido Ruul ka leitnant Marek Zahkna, kuigi vaid mõnesekundilise edumaaga Saksamaa ees. Kogu võistluse kokkuvõttes saadi 11. koht. Võitis Saksamaa Soome ja Suurbritannia ees. Eesti I võistkond koosseisus kapten Rain Muru, nooremseersant Mehis Muru ja reamees Margus Andresson sai 16. koha. Kaitse Kodu! 7/2012

17


Militaarsport

Kaitseliit annab meelekindlust Kuigi Pärnu Ülejõe gümnaasiumi 11. majandusklassis klassis õppiv Ken Rebane on kõigest 17-aastane, teab ta juba täpselt, mida ta tahab — tulla maailmameistriks. See pole loomulikult tema ainus soov. Lisaks sportlikule kuulsusele paelub teda ka riigikaitse, mille juurde tõi teda liitumine Kaitseliiduga. KARRI KAAS Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Miks sa Kaitseliitu astusid? Mis sind selle juures kõige rohkem paelus? Kaitseliitu sattusin ühe sõbra kaudu. Ta oli minu klassivend ja rääkis, millega nad põhiliselt tegelevad: võistlustest, metsalaagritest ja erinevate relvadega laskmisest. See kõik tundus mulle väga põnev. Ma olin 14-aastane, kui hakkasin temaga Kaitseliidu üritustel ja metsas kaasas käima. Esialgu osalesin mitteametlikult, sest olin liiga noor ning Kaitseliidu astuda veel ei saanud. Kohe, kui vanus täis tiksus, kirjutasin ka Kaitseliidu astumise avalduse. Millised olid su ootused? Erilisi ootusi ei olnud. Lihtsalt tekkis huvitav hobi ja ma olen sellega väga rahul. Mulle meeldib

metsas olla, meeldivad ka laagrielu ja taktika, laskmine. Kõik meeldib. Pole veel kohanud sellist asja, mis ei meeldiks. Kaitseliit on andnud mulle juurde enesekindlust. Olen omandanud teadmisi, kuidas hakkama saada ning toime tulla tingimustes, mida iga päev ei kohta. Sellest on mulle ka tavaelus ja spordis palju abi olnud. Mis spordialaga sa tegeled? Põhiliselt tegelen Tai poksiga, kuid osaleme ka natuke lihtsamatel võistlustel, nagu K-1 ja kikkpoks. Põhimõte on neil Tai poksiga sama, ainult küünarnukke ja põlvi ei tohi kasutada. Alustasin Tai poksiga siis, kui olin 14-aastane. Esimene aasta möödus üsna rahulikult. Ei olnud mingit plaani võistlema hakata. Poksisin lihtsalt oma lõbuks. Kuid juba järgmisel kevadel, vahetult enne seda, kui sain 15-aastaseks, käisin Eesti meistrivõistlustel kikkpoksis, kus tulin teisele kohale. Pärast seda tuli hasart sisse. Kui palju sul keskmiselt treeningule aega kulub? Trenni teen viis päeva nädalas poolteist kuni kaks tundi korraga. Kui on soojemad ajad, käin ka hommikuti jooksmas. Treening algab tavaliselt soojendusega. Talvel tuleb seda pikemalt teha, umbes pool tundi, et vigastusi vältida. Suvel piisab vähemast.

ERAKOGU

Pärast Leedu lahtiste meistrivõistluste võitu

18

Kaitse Kodu! 7/2012


Militaarsport KRISTJAN PRII

Sõprade ja võitluskaaslaste kinnitusel teeb Ken kõike, mida kaitseliitlsel on vaja teha: roomab mudas, teeb söösthüppeid ja käib rännakutel

Olenevalt päevast järgneb kas üldfüüsiling treening või tehnika harjutamine. Teen ka jõutrenni, aga mitte selle klassikalises mõttes kangi rebides, vaid harjutan raskustega lööke ja liikumist. Sa käid koolis, osaled Kaitseliidu väljaõppes ja teed aktiivselt trenni. Kas su graafik liiga tihe ei ole? Natuke isegi on. Paljudest üritustest olen seetõttu eemale jäänud, et lihtsalt ei jõua. Esiteks juba sellepärast, et võistluste ajaks tuleb end õigesse kaalu ajada, mis tähendab väga hoolikat toitumist. See on kohati kurnav. Metsa sel ajal suurt ei kipu, renni teen sest energiat ei jätku. viis päeva Enamasti tahan sel ajal nädalas ainult magada. Suvel on poolteist kuni kaks õnneks lihtsam. Siis saab treeninguid natuke kertundi korraga. Kui gemini võtta, kuigi mulle on soojemad ajad, just meeldib sooja ilmaga käin ka hommikuti trenni teha. Paar nädalat jooksmas. pean aga kindlasti pausi, sest treener ei luba mul üle pingutada – nii võivad vigastused tulla. Kaitseliit mind õnneks seganud pole. Alati pole küll mahti igal üritusel osaleda, sest praegu on sport mulle olulisem, kuid ma annan endast ka Kaitseliidus parima, sest ei taha kaaslasi alt vedada. Muid hobisid mul ei ole, sest rohkem ei jõua. Vähemalt praegu küll mitte. Õnneks keegi ei sunni ka. Isa ja ema arvavad, et ma olen juba niigi tubli.

T

Kas Kaitseliitu kuulumine on sulle sportimisel ka kuidagi kasuks tulnud? Kindlasti. Juba füüsilises mõttes. Rännakud ja metsalaagrid annavad vastupidamist juurde. Kaitse Kodu! 7/2012

KRISTJAN PRII

Kaitseliitlane Ken Rebane Sõrve retke kontrollpunktis ülesannet täitmas

Samuti saab Kaitseliidust enesekindlust, mida poksi puhul on väga vaja. Tunne, et sa suudad ja saad hakkama, on väga oluline. Ka on Kaitseliit õpetanud mulle distsipliini. Kasvõi toitumise osas. Kui ikka on dieedipäevad, tuleb kiusatusele vastu panna ja järgida oma toitumiskava, mitte pugida seda, mida hing parasjagu ihkab. Millist oma sportlikku saavutust sa kõige rohkem hindad? Leedu lahtiste meistrivõistluste võitu juuniorite klassis. Kuid selliseid saavutusi on veel. Näiteks Riia lahtiste meistrivõistluste teine koht – minu silmis võrdub see esimesega. Võitsin finaali lisaraundis, ainsas terve võistluse peale, oma vastast, 19


Arvamused

Militaarsport

LAURI LAAPAS, sõber ja võitluskaaslane

Ken Rebane on sihikindel poiss, kes võtab sporti väga tõsiselt. Ta võib kõik muud asjad kõrvale lükata, kui saab teada kuupäeva, millal on järgmine võistlus. Kaitseliitlasena on Ken samuti tubli. Ta teeb nurisemata kõike, mida teha vaja: roomab mudas, teeb söösthüppeid ja käib rännakutel. Tema peale võib alati loota, sest ta saab kõigega hakkama, millega ta tahab hakkama saada. Kui jätta trenn ja Kaitseliit kõrvale, on ta ka hea sõber ja hoolitsev vend.

KRISTJAN PRII, instruktor

Ametikohalt on ta esimese jao ülema abi. Ta on väga arukas ja tubli poiss, kes saab oma jaos kõigiga väga hästi läbi ja keda kõik austavad. Sõdurina ta veel kuigi kogenud ei ole, sest ta on nii noor. Ma ei saa talle ju anda sama käsku mis elukutselisele, kuid need ülesanded, mis talle antakse, täidab ta vastuvaidlematult. Kuigi ta niisama istumist eriti ei salli, on ta oma tegemistes üllatavalt tagasihoidlik. Vaatamata noorusele on ta juba palju saavutanud, kuid ei kipu sellega esinema ega kiitlema, mistõttu kõik sõbrad ja võitluskaaslased teda hindavad.

kuid tiitli pälvis ikkagi tema. Tegelikult peaks olema vastupidi – see, kes võidab lisaraundi, võidab ka matši. Millegipärast otsustasid kohtunikud aga teisiti… Samuti väärib tähelepanu lati pole üks võistlus Soomes, kus minu küll mahti vastane oli 18-aastane. Tal oli juba kümme profimatši seljataga, minul igal üritusel osaleda, sest prae- mitte ühtegi. Ometi ma võitsin teda. Küll punktidega, kuid see pole enam gu on sport mulle oluline. Leedu võitu hindan aga selolulisem, kuid ma lepärast kõige rohkem, et seal tundannan endast ka sin esimest korda, et olen millegagi Kaitseliidus parima, hakkama saanud. Vastased olid üsna sest ei taha kaasla- tugevad, kuid kõik sujus väga hästi. Ma ei tardunud ega jäänud vaimses si alt vedada. mõttes kinni, mistõttu suutsin neist üle olla.

A

Teine matš oli lihtsam, sest saime paremini valmistuda. Jõudsime süüa ja puhata. Teine vastane oli samast klubist, kust esimene, kuid kõvasti suurem ja tunduvalt kogenenum. Oli näha, et ta ihkab seda võitu, sest ei taha oma klubi häbisse jätta. Alustas ta väga tugevalt, survestas mind tublisti, kuid ma ei jäänud talle alla. Töötlesime teineteist aktiivselt. Sain isegi ühe korra vastu nina ja pilt hakkas eest ära minema. Õnneks väsis vastane teise raundi poole peal ära. Ma saavutasin ülekaalu ja lõin ta mitu korda pikali. Pärast seda ütles ta, et ei jõua enam, ja andis ise alla. Spordi juures mängib suurt rolli õige toitumine. Õppusel olles paraku väga valida ei saa, mida hamba alla panna ja mida mitte. Süüa tuleb ikka seda, mida antakse, kui just nälga ei taha jääda. Kuidas sul metsas toitumisega on? Valmistab see sulle väga palju ebameeldivusi? Eks natuke ikka. Rütm läheb sassi, aga pole hullu. Pärast saab selle kõik tasa teha. Tuleb järgida tervisliku toitumise põhitõdesid, siis ei juhtu midagi. Kõik peab olema tasakaalus ja kõike piisavas koguses. Magusaga ei tohi üle pingutada. Magusat võib süüa, kuid mitte palju. Põhiliselt koosneb minu menüü üsna tavalistest asjadest, nagu pudrud, puuviljad, kohupiimatooted, munad ja tuunikala. Vastavalt trenni intensiivsusele. Sa oled veel noor mees, sulle on kõik teed valla. Oled sa juba tulevikuplaane teinud? Kavatsed pühenduda ainult spordile või on sul ka midagi muud plaanis? Loomulikult tahaksin ma tulla Tai poksi maailmameistriks, kuid see pole põhiline. Tegelikult soovin ma pärast ajateenistust jätkata kaitseväes elukutselise sõjaväelasena. Kas siis kuskil väeosas või Scoutspataljonis. Olen kaalunud ka sõjakooli minekut. Praegu ma ei tea veel täpselt, mis järjekorras seda kõike teha. Igatahes kavatsen end kaitsejõududega siduda. Kaitseliit on mind selleks hästi ette valmistanud ja sealt see mõte ka tuli. Varem tahtsin ma arhitektiks saada, aga pärast seda, kui Kaitseliiduga ühinesin, plaanid muutusid. Militaarne maailm hakkas mulle üha rohkem meeldima ja mida õppus edasi, seda rohkem tundsin, et sõjaväelase karjäär on mulle just see õige.

ERAKOGU

Sinu jutust võib jääda mulje, et Leedu võit tuli väga libedalt. Päriselt see ju nii ei olnud. Kuidas see võistlus tegelikult kulges? Sellega oli keeruline lugu. Kui kohale jõudsime, pidime kohe ka võistlema hakkama. Polnud aega isegi puhata ega süüa. Energiat polnud üldse. Esimene raund hakkas pihta ja vastane tuli mulle peale, tahtis vist kohe ära lüüa. Ma andsin talle vastu ja ta hakkas ilmselt kartma ning tõmbus tagasi. Läksin ise kohe peale ega andnud talle enam hingamisruumi. Teise raundi poole peal lõin ta nööridesse. Ta ei suutnud enam püsti seista ja matš lõpetati. Võistlusel Soomes

20

Kaitse Kodu! 7/2012


Üleelamismeditsiin pole ainult ametikohaga kaasas käiv teadmiste-oskuste pakett (seda on ta muidugi ka), vaid vajalik mõtteviis igale inimesele. ANU ALLEKAND

K

eskkonnamuutusi, looduskatastroofe ja kriisiolukordi võib ette tulla igal pool, igal ajal ja kõigiga, kel hing sees, rõhutas üleelamismeditsiini olulisust Hollandist pärit instruktor Christo Motz, kelle soov edendada üleelamismeditsiini lähtub põhimõttest, et inimene peab ise võtma vastutuse, mõtlema enne tegutsemist ja püüdma vältida enda seisukohalt halbu lahendusi. Ülemaailmselt pakutakse „abistavaks õlekõrreks“ helistamist hädaabinumbrile 112, kuid see ei pruugi olla (ainu)päästvaks lahenduseks kõigis olukordades. Mis siis, kui telefoni aku ei tööta? Elektrit pole? Ühtne arusaam oma keha toimimisest, vastutus iseenda eest – see on algus. Selle järel on võimalik olla abistajaks teistele.

Teadmised ja häälestatus Vestlus Christoga võttis väga hästi kokku seminari tuuma: ellujäämismeditsiini puhul on oluline selle

Väljaõpe

Kui 112 ei aita edasiandmise viis. Inimesed peavad tunnetama raskusi ja ootamatuid olukordi, et kasutada loovust parimate lahenduste leidmiseks. Selline pealehakkav häälestatus peab eelnema teadmistele, praktika peab liituma teooriatundidele.

Seetõttu, järgides Christo llujäämismeditsiini öeldut, peavad õppurid saama puhul on oluline teadmisi klassikalisel viisil, selle edasiandmiet saada kätte n-ö tööriistad – keha toimimise ABC, medit- se viis. Inimesed peavad siini põhitõed, esmaabi algo- tunnetama raskusi ja ritmid, käitumisprotokollid –, ootamatuid olukordi, ja samas peab neile pakkuma et kasutada loovust teisendatud keskkonda, mis parimate lahenduste on täis ootamatusi, et nad oleksid vabad oma teadmiste leidmiseks. rakendamiseks looval, mittekäepärasel viisil. Õnnetus või kriisiolukord ei pruugi tulla siis, kui sa oled puhanud ja kummikindad taskusse pannud, vaid see võib juhtuda kõige ebasobivamal ajal ja kõige ebameeldivamates tingimustes. Ülivajalik on teadmine, et kõik algab mõtlemisest. Ja selleks, et suuta tegutseda vajadusel kaootilises, segadusse ajavas olukorras, peab olema õige häälestatus olukorra hindamiseks, tagataskus õpitud oskused ja struktureeritud teadmised. Selliselt saame luua eeldused, et inimene suudab anda abi eluohtlikus situatsioonis.

E

Erki Vaikre — üleelamiskoolituse hing

Kaitse Kodu! 7/2012

21


Väljaõpe

Reaalsuse illusioon

Sellise koolituse korraldamisel on oluline minimeerida „tööriistu“ ja maksimeerida praktikat, et tekiks iseseisva käitumise harjumus ka ekstreemoludes. Seega luuakse illusioon selleks, et suuta päriselus seda lõhkuda ja kiirelt asja tuumpõhjuseni jõuda, anda õigeaegset ja kohast abi. Nendest põhimõtetest lähtuvate teadmiste ja oskuste jagamiseks kutsuski Kaitseliidu üleelamisõppe koordinaator Erki Vaikre esimesele üleelamismeditsiini seminarile Christo Motzi, Soome kolleegid ja parimad asjatundjad Eesti kaitseväest. Tänan lisaks Erki Vaikrele ja Christo Motzile ka Rein Paavot, Marek Kikast, Aleksander Suitsu ja Raimo Merilot teadmiste edasiandmise eest ning ravimtaimi tutvustanud Asso Kommerit.

Üldiselt üksikule Esmaabi andmise oskuse aluseks, eriti kriitilises, piiratud ressurssidega olukorras on inimkeha toimimise põhimõtete mõistmine. Elutähtsa anatoomia lahtiseletamiseks joonistas üleelamisinstruktor Rein Paavo pildi, millel oli näha neli organisüsteemi: aju kui kogu keha kompuuter; süda kui kogu keha käigushoidev pump; kopsud kui kogu keha ventilatsioonisüsteem; neerud kui kehavedelike filter. Kõik need neli organit on hinge sees hoidmiseks määrava tähtsu22

sega ja nende kahjustumine lõpeb kurvalt. Terve inimese elutähtsad näitajad on: pulss vahemikus 60–90 lööki minutis, vererõhk 80–190 mm/HG, hingamine 12–20 korda minutis, kehatemperatuur ca 37 kraadi. Kui pole aega mõõta pulssi ja on ka muidu kiire, tasub kuulata hingetõmmete vahet: kui see kipub minema üle 4 sekundi, on miskit juba väga viltu. Järgmine tase on esmane ja teisene ülevaatus. Esmane ülevaatus seisundi ohtlikkuse hindamiseks seisneb: kannatanule ohutu ligipääsu hindamisest; suurte eluohtlike verejooksute sulgemisest (augud kinni, eks); hingamise ja teadvuse kontrollist. Kui ellujäämismärke otsitakse olenemata kohast ja ajast esimestel hetkedel, siis turvalises keskkonnas saab läbi viia teisest ülevaatust ehk kannatanu olukorda põhjalikult kontrollida. Teisene ülevaatus toimub seega vähem koledas keskkonnas ning annab vastuse küsimusele, mis kanntanul viga on, sisaldades põhjalikku ülevaatust ja vajadusel riietest vabastamist. Elutähtsate näitajate hindamise juures on valust röökiv inimene hea märk – ta on teadvusel ja karjub, seega ka hingab. Tegelikult peabki veenduma, et kannatanu on teadvusel (vastab selgelt elementaarsetele küsimustele), tal on olemas pulss (kusjuures, kui organismiga on midagi viltu, tõmbab organism end „säästurežiimile“ ja perifeeriast, st ka randmelt, kaob pulss ära, seda Kaitse Kodu! 7/2012


Väljaõpe

Luumurrust annavad märku murtud luuga jäseme ebaloomulik asend võrreldes terve jäsemega, valu, turse, tundetus, liigutamisraskus, loomulikult kannatanu enda jutt (kui ta on kontaktne) ja krepitatsioon (kriipiv, naksuv heli). Muidugi ei tasu hakata jäset ise paika panema, see tuleb vaid vajadusel transportimiseks fikseerida. Et see võib põhjustada kannatanule lisavalu, fikseeritakse luumurrukoht vahetult enne transportimist ja selliselt, et katkine koht oleks liikumatu üle naaberliigeste. Lahase tegemisel käepärastest materjalidest tasub meeles pidada, et lahast võib ka polsterdada, et see ei muutuks ise uue valu allikaks. Kui lahas on paigas ja haavatut asetatakse raamile, tasub seda teha võileivameetodil, st nii, et vahele võib n-ö võiks panna ka soojema teki, sest sõit võib võtta aega ning mugavuse ja soojuse säilitamine on kannatanule oluline

mõõdetakse siis kaelalt), vererõhk, hingamine ja kehatemperatuur (õiget värvi nahk). Sellepärast tuleb kannatanut vaadelda, kuulata ja tunnetada, pannes talle käe külge, sest muidu ei saa aru, kas midagi on viltu või mitte. Seejärel peab tegutsema nii, et kannatanul oleks parem, näiteks ei panda kõrvuti eri raskusastme kannatanuid – see, kes on paremas olukorras, võib teise kannatuste ja vigastuste nägemisest šoki saada. Nipp: vaatle kannatanut, ta võtab tavaliselt asendi, mis on talle valuga toimetulekuks kõige mugavam.

Villist võitlusvõimetuks Tervisekahjustused vajavad mõistagi ravi ja meedikute juurde jõudmist nii kiiresti kui võimalik, kuid kui see pole võimalik, tuleb abistada niivõrd, kuivõrd see on võimalik. Kui on lutähtsate näijuba olemas traumatajate hindakannatanu ja temaga tuleb edasi tegeleda, on mise juures on vaja mõelda ka laiemale valust röökiv inimepildile – olukorrale ja ne hea märk — ta on keskkonnale. Tuleb mõista võimalikke ohte teadvusel ja karjub, ja riske ning tegeleda seega ka hingab. olulisimate asjadega kõigepealt. Seega, kõik algab hügieenist ja ka kollektiivi meeleolust: kuidas olla distsiplineeritud ja toetav, kuidas mõista edasisi arenguid. „Kui naba on selgroo küljes kinni, tekib tahtmine kõike sisse ahmida, aga alati ei pruugi see olla mõistlik,“ selgitas ka instruktor Rein.

E

Lisaks muudele mõjudele tuleb tunda loomastikku ja taimestikku. Kui pole traumariski, võib ka pesemata kätest saadud kõhulahtisus viia tegutsemisvõime nulli. Villist võib saada võitlusvõimetus. Väikestest ebamugavustest, kui neid ignoreerida, võib tekkida suur terviserisk. Ühest kannatanust saab aga grupi toimetuleku probleem, sest igaüks on oluline. Kaitse Kodu! 7/2012

Pulssi mõõdetakse mitte pöidla, vaid kahe sõrmega, sest pöidlal endal on ka pulss, mis võib meid eksitada. Verekaotuse puhul pulss kiireneb, sest süda pumpab verd ringlema kiirendatud tempos, et varustada aju hapnikuga. Seega haavaga, kust veri välja voolab, tuleb kohe tegeleda ja katsuda see sulgeda rõhksideme või äärmuslikematel juhtudel žgutiga. Žgutist võiks teada seda, et see on paigaldatuna valusam kui amputatsioon, rõhudes kokku kudesid ja muljudes sooni kinni. Tekib paistetus ja aja jooksul nekroos. Hapnik kaob, nii et umbes 2 tunni pärast ei saa seda jäset enam päästa. Kui kannatanu on transpordiks „pakitud“, kuid transport viibib, tuleb žgutt iga tunni järel 5 minutiks avada, et veri saaks „kinnitõmmatud osas“ tsirkuleerida. Muidugi võib proovida teha rõhksidet ja žgutti avada ka vahepeal, et näha, kas seda on võimalik hoopis eemaldada. Elementaarne on kellaaja ülesmärkimine, et abistaja(d) saaks(id) hinnata olukorra kriitilisust

Ravimtaimedest, millega saab ravida ja leevendada kõhuhädasid, haavainfektsioone või viirusi, rääkis seminaril Asso Kommer. Taimedelt saab abi ka toidunappuses. Kõigile tuntud taimed, alates kasest ja lõpetades paiselehega, sobivad tee, tõmmise ja tinktuuri tegemiseks. Kas teadsite, et paiselehest tehtud 23


Väljaõpe

Inimese kehamassist moodustab 6—8% veri (viis liitrit), mida polegi ju palju, kui kujutleda, kui kergelt üks liiter võib maha voolata. Rusikikareegli järgi muutub kehale ohtlikuks 20-protsendiline verekaotus. Verejooks võib toimuda ka organismi sees, kusjuures ohtlikem on verejooks kõhuõõnde ja kudedesse (sinna mahubki 5 liitrit). Käsivarre kinnise luumurru korral on selleks mahuks pool liitrit. Sellepärast tuleb luumurru korral eemaldada ka kõik ehted, kellad jmt. Seda ei ajenda aitaja omakasu, vaid tulevikus tekkida võiv turse

puder sobib villidele panekuks? Paljukooretee aitab palaviku puhul? Et männi- või kuuseokastest saab vitamiinirohket teed? Või et kalmus on Eesti ženšenn? Kevad annab enamikule taimedele väe, seega on see ravimtaimede korjamiseks parimaid aegu, samas võib taimi mõnel juhul (kui taim on äratuntav) korjata ka hilissügisel. Ja oluline on ka usu ja lootuse süstimine kannatajasse, sest looduslikud vahendid on aeglasema toimega kui tavapärased medikamendid. Õigus uskuda peaks olema viimane, mis kaob.

erve inimese elutähtsad näitajad on: pulss vahemikus 60—90 lööki minutis, vererõhk 80—190 mm/HG, hingamine 12—20 korda minutis, kehatemperatuur ca 37 kraadi.

T

Ka psüühika on oluline, sest reaktsioon SOSsituatsioonidele on tulenevalt minapildist erinev. Jõutakse mõelda ka võtmes „mida teised minust mõtlevad“. Tegelikult on nii abistajate kui ka abivajajate poolelt hea võimalikke olukordi läbi rääkida, kuigi see ei ole lihtne. Juba klassiruumis muutusid need mõttekäigud raskesti kaasaskäidavateks. See on eemaldumine lihtsatest tõdedest ja jõudmine pideva kaalutlemise juurde, et mis on oluline: kas tulemus ja ülesanne või inimesed ja motivatsioon edasiseks tegutsemiseks?

Praktika näitab juhtimisvajadust Teooria teooriaks, seda oli sedavõrd palju, et ma suuda seda igaüheteadmiseks vormida. Kuid seminaril oli ka katsetamise pool. Nii et pärast asjakohast vaimunärimist jõuti situatsiooniülesanneteni. Praktiliste harjutuste käigus selgus, kui vajalik on juhtimine: kui olukord on kaootiline ja kriitline, tuleb valida juht või koordinaator, ükskõik kui palju meil siis kandidaate ka ei oleks või kui hea ettevalmistus neil on. Juhtimine on see, mis tagab edu. Hollandi kolleeg Christo juhtis õhtust praktilist harjutust, mille stsenaariumi kohaselt olid sõiduautod sõitnud teelt välja ning pimeduses ja vihmas oli neis ja neist väljas üheksa kannatanut. Kursuslased, kes ohvrirolli ei saanud, pidid olema ad hoc kohale saabunud abistajad, kusjuures nende kogemusteta juht kaotas pea. Juhtimise võtsid üle „jaopealikud“ ja abistada tuli eri raskusastmes vigastustega kannatanuid. Kokkuvõtet tehes sai Erki Vaikre osalisi vaid kiita: 30 minutiga oli põhitöö tehtud, peataolekust sai koordineeritud tegutsemine ja kannatanud leidsid abistavad käed. Hiljem kurtsid ohvrid küll esmaste ja teiseste ülevaatajate rohkuse üle, kelle mõni võte oli võib-olla ka entusiastlikult hoogne. Tähelepanek: see, mida me näeme, ei pruugi olla kõige ohtlikum vigastus või trauma. Kannatanut tuleb monitoorida ja kui monitoorija vahetub, tuleks järgmisele edasi anda teadaolev põhiinfo. Aeg on tihti kriitiline ressurss – see tuli jutuks ka žguti paigaldamise juures.

Lisainfo

Uued ideed arenevad ja vajavad selleks aega. Astugem samm korraga – enda ja teiste heaks. Iga kord tuleb mõista toimunu põhjust ja tagajärge, näha olukorra tõsidust ja selle kulmineerumise võimalusi ette. Loodame, et see koolitus on nakkava toimega ja head ivad haakuvad asjaosalistelt teistele.

Kaks ühes — saapad kaasas ja pea fikseeritud

24

TEADMISEKS Hollandi üleelamisinstruktor Christo Motz peab erialast blogi, mis asub aadressil http://www.fylgjur.com/uk Kaitse Kodu! 7/2012


Sekkumiseelne taktikaline täpsustreening võimaldab korrakaitsejõududel harjutada teenistusrelvi kasutades liikumist pingeolukordades. Tegemist on tõhusa väljaõppevahendiga ka uute töötajate koolitamisel. 1980ndate lõpupoole töötas Kanada päritolu kontsern SNC Technologies (praegune General Dynamics) välja esimese reaalselt toimiva interaktiivse laskeimitaatori kontseptsiooni. Laskeimitaatori Simunition® põhimõte oli lihtne. See võimaldab jõustruktuuride teenistujatel teha laskeharjutusi, mille käigus saab üksteise suunas tulistada nii, et see kujuta treeningukaaslastele vähimatki ohtu. Seda tänu piiratud laskevõimsusega laskemoonale. Sellise moona kasutamise eesmärk on parandada reageerimisvõimet ootamatutes olukordades. Tänu sellisele moonale sai hakata rajama takistusribasid ka väljapoole lasketiirude piiratud tingimusi ning avanesid väljavaated treeningusituatsioonide mitmekesistamiseks ja muutmiseks võimalikult sarnaseks tegelikus elus ette tulla võivate olukordadega. Nõnda sai endisest enam pöörata tähelepanu taktikalise liikumise lihvimisele ja tiimisisese koostöö harjutamisele. Tekkisid võimalused treenida reaalselt olukordadeks, kus ka sihtmärgid on võimelised muutma asukohta ja avama vastutuld. Tegelike teenistusrelvade kasutamisele treeningutel lisandub sel moel ka reaalse olukorra mõõde ja piiramatud võimalused tegelike olukordade lahendamise harjutamiseks. Ent mis peamine, tänu sellele piiratud laskevõimsuse ja madala müratasemega süsteemile osutub võimalikuks lasketreeningute läbiviimine väljaspool kinniseid tiirusid, ilma spetsiaalse ventilatsioonisüsteemita ruumides, ilma laskeraja lõpus paikneva tõkketa laskealadel jne. Vajadusel, pärast vastava ala piiramist, ka näiteks reisilennukites, avaliku kasutusega hoonetes ja muudes strateegilistes punktides, kus löögirühmade sekkumine võib kriisiolukorras vajalikuks osutuda. Süsteemi põhiline uuenduslikkus oli spetsiaalse kolvi kasutuselevõtt. See kujutas endas pesas liistu kohale toetuvat ja messingsoklile surve all tagasiliikuvat jõudu andvat plastikkinga. Ka tänapäeval on kasutusel sama toimepõhimõte, sest tongi aktiveerides tõukab padruni tagumine osa kelgu tagasi ning see teostab nõnda oma tavapärase töötsükli. Osa gaasist paiskub teleskoopkingas paikneva keskava kaudu omakorda alakalibreeritud kuulile, mis paisatakse rauast välja. Enesestmõistetavalt on tegemist spetsiaalse rauaga, millel puudub tavapärane lukustussüsteem, mistõttu osutub võimalikuks kelgu tagasiliikumise pelgalt spetsiaalse kolvi jõul. Alakalibreeritud raud on ka põigiti läbi puuritud, kompenseerimaks kuuli märkimisväärselt väiksemat kaalu. Simunitioni® laskemoon on alati sama, olgu relvaks .45 ACP pesaga Colt 1911, .40 S&W Sig P229 või 9 mm Glock 17. Sama põhimõtet rakendatakse nii 12 mm kaliibriga püsside puhul (mille tarvis on välja töötatud spetsiaalne vähendushülss) kui ka .357 Magnumi revolvrite puhul, mis toimivad samuti .38 imitatsioonipadrunitega. Samas on viimaste relvade juures iseloomulik erinevus spetsiaalse kolvi puudumine, sest pumppüsside ega revolvrite puhul ei ole töötsükli läbimise probleemi lahendamine vajalik (manuaalne laadimine). Samas ei ole revolvrikuul alakalibreeritud, mis võimaldab kasutada ära raua originaalsüviseid. Simunitioni® laskemoon on eristatav värvikoodide abil (värvitu, valge, oranž, kollane, roheline, sinine, punane).

OÜ Baltic Armaments, tel: 646 0113, rifle2@rifle.ee

www.armament.ee


Väljaõpe 3 X ENN SUTTING

Põhjakonn võimaldab hinnata väljaõppeaastat Kaitseliidu Viru malev korraldas 7.—9. septembrini Tapa polügoonil malevatevahelise ühisõppuse Põhjakonn, millest võttis osa viis malevat — kokku 240 kaitseliitlast ja naiskodukaitsjat. KRISTEL KITSING Viru maleva teavituspealik

N

eljas Põhja piirkonna malevaid koondav ühisõppus ei ole Kevadtorm ega Orkaan, selle formaat ei ole kohalejõudmine ega õige paiknemise ja ootamise harjutus, vaid see on malevate aasta teema lõppharjutus, mis keskendub vaid ühele tegevusfaasile: lahingukontakti läbimängimisele kahepoolse kompleksharjutusena, võimaldades teha järeldusi väljaõppeaasta kohta. Sündmusteahela kujundab Põhjakonnal olukord ise. Põhiolukorrale „Rünnak ja kaitse“ põimitakse õppusel külge erinevaid kaasnevaid teemasid, nii et iga eriala saab oma harjutuse läbi viia.

Virulaste põhirõhk oli kaitsel Õppuse korraldaja Viru maleva väljaõppe raskuspunkt on sel aastal olnud kaitselahing ja ka lõppharjutusel oli Viru lahingukompanii kaitses. Kaitses tegutses ka Alutaguse maleva võitlejaid. Korraldaja lõppharjutus ühildati Järva, Tallinna 26

ja Rapla maleva lõppharjutustega, kes tegid Virule vastutegevust ehk rünnakut. Kaitsjate esimene lahingufaas oli võitlus eelpositsioonidel, mis takistasid miiniväljade demineerimist tiivalt. Seega ei olnud enne eelpositsioonide hävitamist võimalik soomustehnikaga põhipositsioonideni jõuda. Eelpositsiooni kaeti tulega kaitse sügavusest ja selleks olid puhastatud eelpositsioonide ümbert ulatuslikud võsasektorid. Eelpositsiooni kaitsmiseks oli kasutada üle poole kaitseks mõeldud miinidest ja okastraadist ning kogu selle faasi miinipildujatuli. Nagu elu näitas, oli ahing eelpositsioonil kur- sellel kõigel tulemust, sest paistis, et lahing nas esimesel eelpositsioonil kurnas päeval ründajate esimesel päeval ründavarud ja energia nii jate varud ja energia nii ära, et kui jõuti põ- ära, et kui jõuti põhipositsioonidele, siis sel hipositsioonidele, päeval enam sissemursiis sel päeval enam ret teha ei suudetudki.

L

sissemurret teha ei suudetudki.

Pärast öist luurepatrullide vastasseisu algas pühapäeva hommikul kell 7 uus pearünnak ja seekord suudeti kaitsesse sisse murda koguni kolmest kohast. Kaitsjad korraldasid positsioonisiseseid vasturünnakuid ja Kaitse Kodu! 7/2012


Väljaõpe

õppuse lõpuks oli positsioon vastasest taas tühi. Kaitsjate taktika ei keskendunud positsioonide hoidmisele iga hinna eest, vaid löögi alla sattunud osa anti üsna kergelt käest ja riivistati sisemiste tõketega, ning kui vastane oli oma varud juba ära kulutanud, tehti hästi varustatud grupi ettevalmistatud ja agressiivne vasturünnak. Selles olukorras see toimis.

Kapten Näki õpilased Märkimisväärne on, et Põhjakonna vabatahtlik aktiiv kohtus Kaitseliidu Koolis kompaniiülema kursusel, mille juhendajaks oli kapten Argo Näkk. Kõik Põhjakonna algatajad on olnud kapten Näki õpilased, ka õppuse läbiviija vanemveebel Alger Nurk: kui Näkk oli piirivalves sissikompanii ülem, siis oli Nurk selle veebel.

ppuse

Õ

Õppuse läbiviija vanemläbiviija veebel Nurk jäi Viru vanemveemaleva tegevusega rahule ja arvas, et kaitse toimis bel Nurk jäi Viru hästi. Eriti tõstis ta esile maleva tegevusepioneeride tööd, mees- ga rahule ja arvas, konnatööd tankitõrje- ja et kaitse toimis miinipildujameeskonnas, samuti jaoülemate ja hästi. noorkotkaste meeskonnatööd. Ka kiitis ta jalaväerühma, kuid sõnas, et neid oleks võinud rohkem olla. „Selle aasta kaitse oli parem kui esimese aasta kaitse, võib-olla tänu sellele, et olid jooksukraavid ja kõik sellised asjad. Sai väga põhjalikult ettevalmistusi tehtud,“ sõnas vanemveebel Nurk. „Sel aastal oli siis, kui lahingutegevus käis, õppus väga intensiivne ja kõik meeskonnad said oma ülesandekeskseid eesmärke täita: oli kaugelt distantsilt sõda ja oli lähedalt kaevikute rullimist. Sai harjutada.“ Esmakordselt õpetasid Viru maleva pioneerid sel aastal järvakate liitüksusele miiniväljadest läbiminekuid reaalsete laengutega.

Viru sai kaitses harjutada positsioonide rajamist, tõkestamist traat- ja miinitõketega, tulesüsteemi loomist, tule kasutamist ja koostööd

Mõtteid edaspidiseks Nooremleitnant Jaanus Noorveli, kes oli õppusel Järva liitüksuse kompaniiülem, hindas üsna keeruliseks erinevate malevate rühmadest kokku pandud kompanii ülema rolli. „Igal rühmal on oma väljaõpe, tavad ja meetodid, eks selle taha takerdunud mõnigi rünnakuepisood,“ sõnas nooremleitnant Noorveli. Ta oli seisukohal, et tulevikus tuleks võib-olla luua sama situatsioon, kust sel aastal pooleli jäädi, nimelt, et ründajad ründavad

Praegu Rapla malevas instruktor-koolitaja ametit pidav kapten Argo Näkk, kelle endiste õpilaste arvates räägib mees harva, aga alati kaalukaid sõnu, oli tänavusel ühisõppusel vahekohtuniku rollis. Kapten Näkk hindas enim vabatahtlike panust sellist õppust korraldada ja suurt eeltööd. „Positiivne ettevõtmine mitmes mõttes. Tõesti suur ettevõtmine vabatahtlike poolt,“ rääkis ta. „Tehti kõva töö ära, et õppus korda läheks: kaevikuliinid, soomukid jne. Huvitav, kaasahaarav ja põnev – viis nädalat eeltööd, et kaks ja pool päeva lahingut pidada,“ lisas kapten Näkk, kiites ühtlasi Rapla maleva vabatahtlikke ja lipnik Leino Priimäge.

Ka tulevikus jääb Põhjakonna formaat samaks: aasta väljaõppeteema lõppharjutus

Kaitse Kodu! 7/2012

27


Tallinna maleva Toompea malevkonna liige leitnant Jaanus Peet hindas õppust õpetlikuks ja motiveerivaks. „Võimalikult reaalse olukorra imiteerimine kontrollharjutusel annab hea võimaluse hinnata oma tegevuse ja väljaõppe tulemuslikkust,“ sõnas ta, „ja kui tulemuslikkust mõnes lõigus ei ole, joonistuvad vead selles situatsioonis väga selgelt välja ning nendest saab järeldusi teha.“ Ta ütles veendunult, et Põhjakonna-taolisel ühisõppusel on kindlasti ka edaspidi koht väljaõppeplaanides. „Varieerida saab rünnaku-kaitse põhisiogemusi saadi tuatsiooni vahel pluss mitmeid, aga üks, kaasnevad tegevused. mis selgelt esile Aga miks mitte teha kerkis, oli tankitõrjerelva- sama asi näiteks linde kasutamise vajadus nalahinguna? Ka see väljaõppeteema on väga erinevate ülesannete aktuaalne,“ lisas ta. täitmisel.

Lisainfo

Väljaõpe

jälle, aga seekord eelmise õppuse võrra kogenenumalt.

Nooremleitnant Sven Neudorf õppusel

Leitnant Peet sõnas, et kogemusi saadi mitmeid, aga üks, mis selgelt esile kerkis, oli tankitõrjerelvade kasutamise vajadus erinevate ülesannete täitmisel, nt võitluses kindlustatud laskepesade vastu. Raske ja seetõttu vähepopulaarne Carl Gustav muutus siin järsku väga nõutavaks. Tõhustada tuleks tema arvates ka vahekohtunike tegevust, et hinnangud olukorrale oleksid kiired ja objektiivsed. Samuti peaks tema arvates läbi mõtlema miinipildujatule imiteerimise operatiivsuse, et tellitud löök ei saabuks 10 minutit hiljem – siis, kui seda enam vaja pole.

PÕHJAKONNA IDEE AUTOR PÄLVIS JÄRVA MALEVA TEENETEMÄRGI Viru maleva kaitseliitlast n-ltn Sven Neudorfi autasustati 7.— 9. septembrini peetud ühisõppusel Põhjakonn selle ellukutsumise ja koostöö arendamise eest Järva maleva teenetemärgiga. Teenetemärgi üle andnud Järva maleva kaitseliitlane n-ltn Jaanus Noorveli iseloomustas n-ltn Neudorfi kui ärgitajat ja kontakti loojat Järva malevaga, ühtlasi ka sidepidajat. „Meest tuleb meeles pidada. Meeldiv koostöö Viru malevaga on kestnud neli aastat ja ilma temata poleks Järva maleval ega üldse Kaitseliidul sellist õppust. Ei taha teistele algatajatele liiga teha, aga temalt tuli idee malevaid ühendada,“ sõnas n-ltn Noorveli. „See märk anti küll mulle, aga tegelikult kuulub see märk teile,“ sõnas n-ltn Neudorf tagasihoidlikult, viidates oma üksuse meeste panusele. Õppust Põhjakonn korraldati Viru maleva eestvedamisel juba neljandat aastat. Varem on ühisõppusel kaasa löönud Järva ja Tallinna maleva kaitseliitlased.

VELLI EHASALU

Järva liitüksus sai kõik õppuse eesmärgid ellu viidud: tehti luuret, lõhati reaalselt tõkkeid ja miinivälju, viidi läbi kaks suuremat rünnakut

KRISTEL KITSING

K

28

Kaitse Kodu! 7/2012


Kaardid HEIKI POTTER, IVAR TREIKELDER, „GEODEESIA JA KARTOGRAAFIA LÄBI AEGADE“

Fragment Rootsi maamõõduinspektori Johan Holmbergi 1689. aastal koostatud Tallinna ümbruse kaardist 1932. aasta järeletrüki alusel

Topograafiline kaart läbi aegade I HEIKI POTTER

T

opograafilise kaardistamisviisi tuleku tingis sõjatehnika hoogne areng, eriti suurtükiväe järjest ulatuslikum kasutamine 18. sajandil. 1726. aastal asutati Prantsuse kindralstaabis inseneride-geograafide ametikohad, 1797. aastal aga Vene impeeriumi kindralstaabi juurde kaartide depoo ja joonestuskoda, hilisem sõjatopograafide korpus. Pärast Napoleoni sõdu, 19. sajandi esimesel poolel, hakkasid Euroopa sõjakate suuriikide väejuhid nõudma oma riigi kartograafidelt detailsemaid ja geomeetriliselt täpsemaid topograafilisi kaarte. Eriti vajalikuks muutus topograafiline kaart Esimese maailmasõja päevil koos suurtükiväe tähtsuse kasvuga sõjapidamises. Kuna topograafilised kaardid olid olulise sõjalis-strateegilise tähtsusega, algas ka nende salastamine. Topograafilist kaarti võib defineerida kui suuremõõtkavalist üldgeograafilist kaarti, mis vastab ka järgmistele nõuetele: mõõtkava enamasti 1:1 000 000 kuni 1:25 000; suurem geomeetriline täpsus, mis eeldab geodeetiliselt põhistatud mõõdistamisviisi; lisatud tasapinnaliste ristkoordinaatide võrk (alates Esimese maailmasõja ajast), mis eeldab minimaalsete moonutustega konformset (õignurkset) kartograafilist projektsiooni; lisatud maapinna reljeefi (maastiku pinnamoe) kujutis.

Kaitse Kodu! 7/2012

19. sajandi lõpuks kujunes peaaegu kõikide Euroopa riikide armeede relvastuses välja vähemalt kolme mõõtkavaga topograafiliste kaartide süsteem. Kõige suurema mõõtkavaga (tavaliselt 1:25 000) nn topograafiline põhikaart koostati valikuliselt kas kindlustatud alade, riigipiiri, rannaalade eadaolevalt ja/või positsioonisõja piiresimene geokondade kohta. Ühtlasi oli deetiliselt põhispõhikaart lähtematerjaliks väiksemas mõõtkavas kaar- tatud topograafiline tide koostamiseks. Vägede mõõdistamine viidi läbi liikumise, taktikaliste operat- Prantsusmaal aastatel sioonide ja suurtükiväe tule juhtimiseks oli ette nähtud 1748—1793. taktikaline kaart mõõtkavades 1:50 000–1:100 000. Väekoondiste ulatuslikumateks liikumisteks, varustusvedude juhtimiseks ja muude staabioperatsioonide kavandamiseks kasutati 1:200 000–1:500 000 mõõtkavaga kaarte. Näiteks Vene tsaariarmee topograafiliseks põhikaardiks oli pooleverstane (1:21 000), taktikaliseks kaheverstane (1:84 000) ja ülevaatekaardiks kümneverstane (1:420 000).

T

Topograafilise mõõdistamise põhistamiseks kasutati algselt, kuni triangulatsioonimetoodi tulekuni, astronoomiliselt määratud punkte. Hiljem 29


Kaardid

hakati mõõdistamise geodeetiliseks põhistamiseks rajama astronoomiliste punktide vahele triangulatsioonivõrku (Venemaal nimetati seda astronoomilis-trigonomeetriliseks võrguks). Teadaolevalt esimene geodeetiliselt põhistatud topograafiline mõõdistamine viidi läbi Prantsusmaal aastatel 1748–1793, kui koostati 182 lehest koosnev topograafiline kaart. Selle kaardi standardne mõõtkava Prantsuse vanas pikkusühikute süsteemis oli 1000 toise’i1 liinis (meetermõõdustikus 1:86 400). Ligi 70 aastat hiljem (1801–1870) valmis Inglismaal ühemiiline (st üks miil tollis, meetermõõdustikus 1:63 360) topograafiline kaart. Neile järgnesid mitmed Euroopa riigid. Venemaal alustati läänealade astronoomilis-trigonomeetrilisele võrgule põhistatud topograafilise mõõdistamisega 1845. aastal; kolmeverstases (1:126 000) mõõtkavas koostati üle 500 kaardilehe.

Kartograafiliste projektsioonide areng Renessansiajast pärit primitiivsed kartograafilised projektsioonid ei sobinud ulatuslike maa-alade topograafiliste kaartide koostamiseks, kuna projektsioonist tingitud moonutused ületasid mõõdistamistäpsust. Minimaalsete moonutustega

20. sajandi alguses kehtestasid paljud riigid oma geograafilisele kujule sobivad konformsed kartograafilised projektsioonid. Enamasti olid nendeks Mercatori põiksilindrilise projektsiooni erikujud (USA, Saksamaa, Nõukogude Liit, Soome, Rootsi), kuid ka Lamberti koonilise projektsiooni teisendid (Hispaania, Prantsusmaa, Rumeenia, Tšehhoslovakkia, ka Eesti).

Liivimaa ja Eestimaa kubermangu erikaardid Esimese geodeetiliselt põhistatud Liivimaa kubermangu nn erikaardi mõõtkavas 1:184 000 koostasid baltisaksa kultuuritaustaga Friedrich Georg Wilhelm von Struve (tuntud kui Wilhelm Struve; 1793–1864) ja Carl Gottlieb Rücker (1778–1856) [Specialcharte von Livland in 6 Blättern; 1939; http:// digar.nlib.ee/digar/show/?id=46433; PID: nlibdigar:46433]. Eestimaa kubermangu erikaardi mõõtkavas 1:250 000 koostas Tallinna rae maamõõtja Johann Heinrich Schmidt (1804–?) [Generalcharte von Ehstland in 2 Blättern; 1844; http://digar.nlib. ee/digar/show/?id=50534; PID: nlib-digar:50534]. Mõningase mööndusega võib tolleaegsed erikaardid (Specialcharte) liigitada topograafilisteks, kuigi sealt puuduvad ristkoordinaatide ruudustik ja maapinna reljeefi kujutis. Lähteandmetena kasutati põhiliselt geomeetriliselt mõõdistatud suuremõõtkavalisi mõisamaade plaane.

HEIKI POTTER, IVAR TREIKELDER, „GEODEESIA JA KARTOGRAAFIA LÄBI AEGADE“

Eesti ala Olaus Magnuse kaardil „Carta marina“ (1539)

konformsete projektsioonide kasutamist võimaldasid maaellipsoidi parameetrite täpsustamised 19. sajandil (Delambre 1800, Walbeck 1819, Bessel 1841, Clarke 1880).

30

Venemaal kehtinud trükiste väljaandmise rangete reeglite kohaselt tuli nende kaartide trükkimiseks taotleda keisri luba. Liivimaa kaardi trükioriginaalid graveeriti sõjatopograafide korpuses ja trükiti kindralstaabi trükikojas Peterburis (1839). Ka Eestimaa kaardi trükioriginaalid graveeriti Peterburis, kuid trükkida lubati Tallinnas (1844).

Vene sõjaväetopograafide tööd Eesti- ja Liivimaal Venemaa kindralstaabi sõjatopograafide korpus alustas 19. sajandil impeeriumi läänealade 1 Vanaprantsuse pikkusühik toise (süld) = 6 pied’i = 1,949 m.

Kaitse Kodu! 7/2012


Vene sõjatopograafide kolmeverstase kaardi alusel koostas rahvusliku ärkamisaja kirjamees Ado Grenzstein maarahva hulgast kogutud kohanimedega esimese eestikeelse maakaardi (1:190 000), kuid kirjastada õnnestus tal neljast kaardilehest ainult kaks idapoolset (1882–1883) [Eestimaa kaart. I leht. Liivimaa idaosa; 1882; http://digar.nlib. ee/digar/show/?id=47067; PID: nlib-digar:46067 ning Eestimaa kaart. II leht. Eestimaa idaosa; 1883; http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=47068; PID: nlib-digar:47068]. Topograafiline põhikaardistamine toimus Eesti- ja Liivimaal aastatel 1894–1915. Esialgu kasutati kaheetapilist tehnoloogiat ehk mensulimõõdistamist (nn geomeetrilist mõõdistamist) mõõtkavas 1:21 000 või 1:42 000, mille järgi koostati kaardi trükioriginaalid mõõtkavas 1:42 000. Operatiivseks kasutamiseks paljundati vähesel määral ka mõõdistamisplanšette mõõtkavas 1:21 000. Algselt kavatseti mensulimõõdistamise planšettide põhjal koostada ka taktikaline kaart kaheverstases (1:84 000) mõõtkavas, aga kuna selle kaardi trükioriginaalide koostamine mitmesugustel põhjustel viibis, otsustati taktikaline kaart välja anda üheverstases (1:42 000) mõõtkavas, koostatuna mõõdistusplanšettide või nende vähenduste järgi. Nii kujunes, vähemalt Balti kubermangude piires, üheverstane kaart Vene armee uueks taktikaliseks kaardiks, põhikaardiks jäid aga pooleverstased mõõdistamisplanšetid. Tol perioodil jäi kaardistamata Eesti alast kõige kagupoolsem, Setumaa piirkond. Üheverstane kaart koostati Besseli ellipsoidil (1841) põhistatud polüeedrilises projektsioonis, orienteerituna Pulkovo lähtemeridiaanile. Maapinna reljeefi kujutati samakõrgusjoontega, mille lõikevahed 2 sülda, reljeefsel alal ka 4 sülda. Kaardilehe formaat oli enamasti 6’ x 12’, kohati ka 9’ x 15’. Kohanimed ja muud kaardikirjad olid venekeelsed.3 Üheverstane kaart oli võrdlemisi halvasti loetav, sest enamiku lehtede puhul ei koostatud generaliseeritud trükioriginaale, vaid trükiti kaks korda vähendatuna otse mõõdistusplanšettide järgi. 2 3

Vaatamata sellele oli üheverstane kasutusel Vabadussõjas, pärast sõda ka Eesti kaitseväes. Esimese maailmasõja ajal trükkisid ka sakslased Baltimaade kaarte, kasutades lähtealusena Vene topograafilisi kaarte. Kaardilehed transformeeriti Saksa armees kasutusel olnud mõõtkavadesse 1:100 000 ja 1:25 000 ning kaardi pealkiri (tiitel) trükiti saksa keeles, osal kaartidest asendati ka kirillitsas kirjutatud kohanimed saksakeelsetega.

Kaardid

astronoomilis-trigonomeetrilise ja topograafilise mõõdistamisega. Kuna Liivi- ja Eestimaa kubermangus olid juba piirkonniti olemas Wilhelm Struve rajatud triangulatsioonivõrgud (1816–1830), said sõjaväetopograafid neid mõningate täiendustega kasutada. Eesti ala sai triangulatsiooniga kaetud 1858. aastaks, aga kolmeverstase (1:126 000) taktikalise kaardi koostamisega alustati juba mõni aasta varem. Selleks kasutati peamiselt Liivi- ja Eestimaa kubermangu erikaarte. Kohanimed esitati venekeelse transkriptsioonina kirillitsas.2 Eesti ala kaardilehed trükiti 1860datel. Selle kaardi järeletrükk eestikeelsete tekstide pealetrükiga ilmus Eesti vabariigis 1920. aastatel.

Maailmakaart Ulatuslik topograafiline kaardistamine algas 20. sajandi algaastatel nn maailmakaardi projekti raames. See oli eelkõige tsiviilsuunitlusega ettevõtmine, mille algatas rahvusvaheline maateaduse kongress Bernis 1891. aastal. Aga ka sõjaväelaste huvi oli märgatav, sest Briti kindralstaap korraldas esimese maailmakaardi kongressi 1909. aastal Londonis. Sellel osalesid veel Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa, Hispaania, ene sõjatoAustria-Ungari, Venemaa ja Ameerika Ühendriikide esinpograafide dused. Lepiti kokku kaardi kolmeverstase koostamise põhinõuetes kaardi alusel koostas (mõõtkava, projektsioon, lehejaotus, signatuur, topo- kirjamees Ado Grenzgraafiline sisu, leppemärgid stein maarahva hulgast jms) ning moodustati maail- kogutud kohanimedega makaardi alaline komitee. esimese eestikeelse

V

maakaardi.

Kaardi mõõtkavaks valiti 1:1 000 000 (miljondik, Carte Internationale du Monde au Millionième), mille kohaselt jagunes Maa 2212 kaardileheks, enamik neist küll puhtalt merealad. Kaardi koostamise matemaatiliseks aluseks võeti Clarke’i 1880. aasta ellipsoidile põhistatud polügooniline projektsioon. Kaardilehtede jaotussüsteemiks jagati maaellipsoid 4° x 6° ulatusega trapetsiteks, kusjuures pooluste läheduses olid trapetsid topeltlaiad, st 4° x 12º. Kaardilehtede nomenklatuur koosnes ladina tähestiku (alates ekvaatorist) ja numbrite (alates Greenwichi meridiaanist) kombinatsioonist, millele lisati poolkera eristamiseks vastavalt N või S. Nt Eesti ala lehtedeks on NO34 ja NO35. Põhimõtteliselt samale süsteemile tuginesid ka pärast Teist maailmasõda kasutusele tulnud Gaussi-Krügeri (NSV Liidus ja Varssavi pakti riikides) ja Mercatori universaalses põiksilindrilises UTM (USAs ja NATO liikmesriikides) projektsioonis koostatud kaardiseeriate lehejaotused. Maailmakaardil kujutati mõõtkava võimaluste piires oluline topograafiline situatsioon, nagu asulad, raudteed, maanteed jt taristuobjektid, riigi- ja halduspiirid, poliitilised ja geograafilised kohanimed, maapinna reljeef ning mere ja sisevete samasügavusjooned. Kaardilehed koostati ena-

Potter, Heiki & Treikelder, Ivar. Geodeesia ja kartograafia läbi aegade. Tallinn: TEA Kirjastus, 2011, lk 135. Samas, lk 136.

Kaitse Kodu! 7/2012

31


HEIKI POTTER, IVAR TREIKELDER, „GEODEESIA JA KARTOGRAAFIA LÄBI AEGADE“

Kaardid Ptolemaiose maailmakaart, mis oli lisatud tema „Geograafia” 1544. aasta väljaandele

masti olemasolevate, valdavalt suuremas mõõtkavas instrumentaalselt (geomeetriliselt) mõõdistatud kaartide järgi. Reeglina pidi iga riik koostama kaardilehed oma haldusalade kohta. Mitme riigi vahel jagunevate halduste puhul koostas iga riik oma ala kaardiosa, terve kaardilehe toimetamine ja trükkimine toimus vastavalt kokkuleppele. Teisel maailmakaardi kongressil 1913. aastal Pariisis, kus osalesid juba 35 riigi esindused, esitati esimesed kaheksa valminud kaardilehte. Kaardistamistöö katkes Esimese maailmasõja ajal. Pärast sõda osales kolmandal maailmakaardi kongressil 1928. aastal latuslik ainult 17 riiki, kuid vaatamata topograafiline kaardis- sellele otsustati tööd jätkata. Tol ajal, 20. sajandi kahekümnendate tamine algas 20. aastate lõpul, oli 82% maakera sajandi algaastatel maismaapinnast veel instrumentaalselt mõõdistamata, mistõttu nn maailmakaardi oli maailmakaardi koostamine projekti raames. kulukas ning jõukohane ainult arenenud riikidele. Vaatamata sellele ilmus 1930. aastaks juba 290 kaardilehte, neist ligi pooled Inglismaa ja tema asumaade kohta.

U

vahetult enne Teist maailmasõda, ilmusid Punaarmee „relvastusse“ ka Läänemere ja Balti piirkonna kaardilehed O-34 (СТОКГОЛЬМ) ja O-35 (РИГА– ТАЛЛИН). Võib arvata, et ka Saksa armeel (Wehrmachtil) olid need kaardid olemas. Üldiselt katkes 1930. aastate lõpul koostöö maailmakaardi koostamiseks, sest algasid pingelised ettevalmistused uueks maailmasõjaks. Pärast sõda ei olnud koostöö enam aktuaalne, sest topograafiline informatsioon oli muutunud riigisaladuseks. 1953. aastal hakkas maailmakaardiga tegelema ÜRO kartograafiabüroo, kuid erilisi edusamme ei olnud. 1962. aasta inventuuri kohaselt oli maailmakaardist valminud umbes 750 lehte, neist vaid kolmandiku täielikus vastavuses komitee reeglitele. 1960ndatel alanud külma sõja ja võidurelvastamise tõttu asusid militaarsed suurriigid (Nõukogude Liit ning Ameerika Ühendriigid jt NATO riigid) maailmakaarti koostama iseseisvalt, sõltumata teistest. Seda soodustasid oluliselt ka aerofotograafia ja fotogramm-meetria areng. Artikkel jätkub Kaitse Kodu! järgmises numbris. Kirjandus ja allikad

Eesti ala kohta ilmus maailmakaardi seerias leht NO34 (Stockholm) 1938. aastal (mis oli ilmselt selle kaardi kolmas väljaanne), koostatuna Läänemere-äärsete riikide (Rootsi, Soome, Eesti, Läti ja Leedu) kartograafide poolt (Eesti arhiivides puudub). Meile teadaolevalt ilmus kaardileht O34 (Riga) esimest korda 1915. aastal Inglismaal. Kaardilehe NO35 koostamine ei õnnestunud ilmselt Nõukogude Liidu vastuseisu tõttu. Aga samal ajal, 32

Digar. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv. Kaitsväe topograafia käsiraamat. Ametkondlik. Koostanud Heiki Potter. Kaitsejõudude Peastaap, 2002. Kukkur, Kalju & Potter, Heiki. Ajalooline tagasivaade kaitsevägede staabi topo-hüdrograafia osakonna tegevusele. — Sõdur 3 (2), 2000, lk 21—24, 35. Maide, J. Rahvusvaheline mailmakaart. — Geodeet VII. Tallinn: Eesti Geodeetide Ühing, 1932. Potter, Heiki & Treikelder, Ivar. Geodeesia ja kartograafia läbi aegade. Tallinn: TEA Kirjastus, 2011.

Kaitse Kodu! 7/2012


major Marek Laanisto sündinud 27. märtsil 1973 Viljandis Haridus 1996 Eesti Riigikaitse Akadeemia piirivalve õppesuund 2011 Balti Kaitsekolledž, vanemstaabiohvitseri kursus Täiendanud end sissinstruktori ja ellujäämisinstruktori kursustel Soomes ning Eestis Kaitseväe Lahingukoolis. Teenistus 2011—2012 2009—2010 2005—2009 1996—2005 1991—1992

Määramised

Kaitseliidu Viru maleva pealik alates 01.09.2012

Kaitseliidu Pärnumaa maleva staabiülem Kaitseliidu peastaabi väljaõppejaoskonna ülema kt Kaitseliidu Pärnumaa maleva vaneminstruktor teenistus piirivalveametis ajateenistus piirivalves Remniku õppekeskuses

Autasud Piirivalve Ohvitseride Kogu teenetemärk, piirivalve rinnamärk Mõõk ja Ilves, Erna teeneterist, Päästeameti teeneterist, mälestusmedal „10 aastat taastatud kaitseväge“, Kaitseväe teenetemärk, Kaitseliidu teeneteristi II klass, Kaitseministeeriumi hõberinnamärk, operatsiooni ALTHEA teeneterist, Rahuvalvaja medal Mida teilt juhina oodata võib? Pühendumist Kaitseliidu Viru maleva üksuste sõjalise võimekuse tõstmiseks. Mida teilt juhina oodata ei maksa? Parketimeest ja otsustamatust.

Kaitseliidu Võrumaa maleva pealik alates 01.09.2012

major Urmas Vahter Sündinud 8. novembril 1969 Haridus 2011 Eesti Maaülikool 1998 brigaadi ja kõrgema taseme luureohvitseri kursus USA maaväe luurekoolis 1993 ohvitserikursuse Rootsis Teenistus 2010—2012 2007—2010 1992—2007 1988—1990

Kaitseliidu Võrumaa maleva staabiülem Lõuna kaitseringkonna operatiivosakonna ülem teenistus Kuperjanovi jalaväepataljonis ajateenistus Nõukogude armees

Autasud Kuperjanovi jalaväepataljoni rinnamärk, Rootsi nooremohvitseride kooli rinnamärk, ohvitseride kursuse lõpetanu rinnamärk, USA Maaväe Luurekeskuse rinnamärk, Kaitseväe teenetemärk, mälestusmedal „10 aastat taastatud kaitseväge“, Politseiameti teenistusmärgi eriklass, Kotkaristi V klass (2006)

Kaitse Kodu! 7/2012

33


Haritud sõdur

Instruktorikursus 2 (drill) Kaitseliidu Koolis on aastatel 2010—2012 viidud kolm korda läbi „Instruktorikursus 2“, mis korraldati inimressursi arendamise (IRA) ja sõjalise juhtimise õppesuuna ühistöö tulemusena. IRA õppesuunalt tuli metoodika ja sõjaliselt suunalt sisuline pädevus. Nagu ikka, sai esimene kursus testitud nende vabatahtlike peal, kellel on pädevust ja soovi tulevikus ka kursusel õpetada. Seejärel viidi kursus läbi veel kaks korda, et lihvida selle sisu ja metoodilist ülesehitust. Tagasiside ja analüüs näitasid, et kursus on hea ja sellega tuleb kindlasti jätkata. Õppenädalavahetuse läbinul on pädevus rakendada lahingudrillide õpetamisel neljaastmelist mudelit: teooriatund, harjutus maastikumudelil ja skeemil, harjutus lühendatud vahedel („käi ja räägi“) ning väliharjutus. Kursuse alguses viivad koolitajad läbi näidistunni ehk demo. Pärast seda analüüsitakse lahingudrillide õpetamise mudelit. Seejärel valmistavad kursuslased paarides ette oma õpilasharjutused, viivad need läbi ja seejärel toimub analüüs (sisu ja metoodika) nähtu põhjal. Eesmärgiks on parandada nii õpetatavat sisu kui ka metoodikat.

Juhime Kaitseliidus räägime sõjaväelisest juhtimisest kui millestki, mis erineb ilmselt oluliselt lihtsalt juhtimisest. ERIK REINHOLD Kaitseliidu Kooli juhataja

M

is meenub esimesena, kui tuleb vastata küsimusele, mis on sõjaväeline juhtimine? Käsk ja selle vastuvaidlematu täitmine, distsipliin ja ähvardavad karistused kuni kõige karmimani välja. Siis meenuvad kogenumatele uskumatud ja takkajärele naljakadki lood näost punetavatest ja sülgepritsivalt röökivatest ülemustest, kelle antud korraldusi tuli täita seni, kuni juhtiv tegelane silmapiirilt kadus.

Sõjaväelisest juhtimisest Ühel kursusel pillati juhtimisest vesteldes lause: „Sõjaväeline juhtimine on juhtimise üks primitiivsemaid vorme.“ Kas tõesti? Ja kust me oleme niisuguse tõdemuse õppinud? Meie tavapärane arusaam sõjaväelise juhtimise eripärast on loomuldasa kinni „klassikalise“ autoritaarse juhtimisstiili kuvandis. Rivi ees seisev

Kursus on heaks jätkuks ja täiendõppeks igale jao- ja rühmaülemale, kes ka reaalselt üksusi juhivad, sest kes ikka peaks oma mehi õpetama, kui mitte selle üksuse tegelik ülem. Kursuse näidistundide teemadeks on jao lahingudrillid: planeerimata rünnak, varitsus, patrull, takistuste ületamine jne. Kursusele pääsemise eelduseks on nooremallohvitseri kursuse läbimine ja instruktorikursuse tunnistus.

SXC.HU

JUHAN AUS

„Instruktorikursus 2“ näitab, et drilli efektiivsus ei ole õnneasi, ja õpetab drilli selliselt üles ehitama, et algselt vaid ülema peas olnud üksuse liikumise skeem realiseerub sujuvalt üksuse kokkuharjutatud tegevusena.

nooremleitnant ANDREAS KANGUR

34

Kaitse Kodu! 7/2012


stiilselt karmi olekuga, valjuhäälseid käsklusi jagav vormikandja näib olevat kõige levinum kujutluspilt sõjaväelisest juhist. Täpselt nagu sõna lausumata ja vastu vaidlemata iga käsku täitev sõdur on ideaalpilt alluvast. Olen kuulnud tsiviiljuhte kadestavalt võrdlemas: „Mis teil seal sõjaväes viga – annad käsu ja kõik teevad, mida vaja. Meil siin eraelus need asjad nii lihtsalt ei käi.“

Haritud sõdur

Kursus oli tõsiselt hea ja läbimist väärt. Kui rühmaülema kursus tegi selgeks, et oluline on mitte hüpata, vaid mõelda, siis kompaniiülema kursus tegi selgeks, KUIDAS võiks mõelda. Just „võiks mõelda“, mitte „peaks mõtlema“. Võitja ei ole see, kes suudab tegutseda punktuaalselt õpiku järgi, vaid see, kes suudab õpikutarkusi kasutades originaalse lahinguplaani teha. See tõde jõudis kõigile kursuslastele kohale.

TANEL VIKS

illegipärast pole

M

ROKkl(K) — mida kätkeb endas see lühend?

Millegipärast pole „klassikalist“ sõjaväe„klassikalist“ list, autokraatset juhtimisstiili harrastasõjaväelist, audes siiski ükski armee ega üksus olnud seni kaitstud ebaedu eest. Ka rahuaegses tokraatset juhtimisstiili väljaõppeteenistuses ei laabu kõik alati harrastades siiski ükski suurepäraselt. Kaitseliidus samuti mitte. armee ega üksus olnud Kas siis käsu võlujõud ei töötagi? Või on seni kaitstud ebaedu süüdi viletsad juhid, kellele on kaasasündinud juhiomadusi kasinalt jagunud? Või eest. on häda kaitseliitlaste vabatahtlikkuses? Vabatahtlikud pidavat ju endale vabalt ka ülesandeid valima – mida täita ja mida mitte – ning neid ei saavatki õieti käskida, sest pole ju korralikku karistushirmu. Ja kui ei saa käskida ega karistada, siis ei saa ka juhtida. Ent pole midagi praktilisemat kui hea teooria. Niisiis vaadakem korraks juhtimisteooriaid.

Kui lühend lahti kirjutada, on see „reservohvitseride kursus Kaitseliidus (kompaniiülem)“, maakeeli kompaniiülema kursus. Kuid ikkagi jääb küsimus, mida see kursus endas sisaldab. Vastuseks on: õppimist, õppimist ja veel kord õppimist. Vähe sellest, et peab õppima tundma kompaniid ja tema allüksusi, peab teadma ka sõjaaja maleva muid allüksusi ja saama aru nende olemusest. Tuleb aru saada, kuidas kõik need teised allüksused aitavad kompaniil lahinguplaani ellu viia. Tuleb teada vastast, osata teda analüüsida ning kujundada tema oletatavad tegevuskäigud. Ning seda kõike peab teadma enne, kui saab asuda koostama oma lahinguplaane ja käsku. Kompanii lahinguplaan peab olema kooskõlas nii ülema tahte kui ka naaberallüksuste tegevusega. Ning siis jälle otsast peale, sest lahinguliike on palju: kaitse, viivitus, rünnak ja muud toetavad tegevused. Kokku kestab kompaniiülema kursus üheksa nädalavahetust (üheksa kuud) ja ega kõik veel sellega lõppe. Grand finale’iks on taktikanädal, kus kursuslased saavad reaalselt juhtida kompaniid, olles nii kompaniiülema kui tema abi, aga ka kompanii kaudtuleohvitseri rollis. Nii et selle lühikese aja jooksul jõuab iga kursuslane koostada mõnedki kompaniikäsud ja need anda ning juhtida ka lahingutegevust. Olgu siis selle tegevuse juhtimine kas kaardil (MAPEX (kaardiharjutus)), arvuti taga (CAXMAPEX (kaardiharjutus toetatuna arvutivõrguga)) või hoopis reaalselt maastikul, osaledes TEWTil (ilma üksusteta väliõppus) võis FTXil (väliõppus).

KLK

Uusi kursuslasi ootama jäädes

Kaitse Kodu! 7/2012

major AHTO ALAS

35


Haritud sõdur

Reservvanemallohvitseri kursus (RVAK) Püüame leida õppekava uuendades kompromissi mitme funktsiooni vahel: rühmavanem kui rühma logistik, kes samas oleks võimeline rühmaülemat nõu ja jõuga aitama ning teda vajadusel ka asendama, ning rühmavanem kui sõjaline juht, kes on valmis isiklikult juhtima taktikalist gruppi (poolrühma). Rühmavanema kursuse kava sellisel kujul kaitseväes ei ole, kuid lähtume siiski vanemallohvitseri kursuste kavadest ning rühmavanema teadmiste ja oskuste vajadustest põhilahinguliikides ja kaasnevates tegevustes. Nagu rühmaülema, eeldab ka rühmavanema ülesannete täitmine sõjalisi taustateadmisi, oskusi ja kogemusi jaoülemana. Seega soovitus kõigile praegustele ja tulevastele juhtidele: lugege sõjalist õppe- ja ajaloolist kirjandust — see on vajalik teile endile ja seda on võimalik teha endale sobival ajal ja kohas. Oskuste ja kogemuste hankimine ei ole alati igaühe enda võimuses, kuid arvestatav on ka elukogemus: perekonna juhtimine, era- või riigisektoris meeskonna või üksuse juhtimine ning kodanikualgatusprojektid. Kursuste sidusust ehk täpsemini rühmaülema ja rühmavanema koostöö oskusi ja harjumusi on plaanis kursuste jooksul jätkuvalt arendada ja parendada. Seega korraldatakse ka 2013. aastal need kursused enamasti üheaegselt, kuid lisaks ühisosale on mõlemal kursusel oma fookus ja oodatav väljund. Enne sügisel toimuvat kõiki kursusi hõlmavat lõppharjutust on plaanis korraldada nii, et üks harjutus oleks koos nooremallohvitseri kursusega (NAK), et rühmaülemad ja rühmavanemad harjuksid arvestama ka inimfaktoriga, st plaan saab realiseeruda vaid siis, kui jaoülem on sellest samamoodi aru saanud. Seega, kui malev on määranud või planeerinud teid juhi kohale, tuleb mõelda, kas te tegelikult juhtida ja selle tagajärgede eest vastutada soovite. Kui jah, siis kohtume ROK(R) ja RVAK kursuste sisseastumiskatsetel 17. novembril 2013 Kaitseliidu Koolis.

Leitnant TAIMO TOOMING

Pool aastat pärast [reservrühmaülema] kursuse lõppu, olles käinud mitmel õppusel ja juhtinud seal rühma tegevust, pole pidanud kahetsema kursusel osalemisele pere- ja tööelu kõrvalt kulutatud aega. Olen saanud laiema teadmiste ja oskuste baasi, mida saab alati edasi arendada.

MARIO REINU

36

Tuleb tõdeda, et kuigi teaduslik lähenemine juhtimisele ja juhtimise õpetamine on alguse saanud just sõjandusmaailmast ja alles industriaalajastul võetud, suuresti koos põhiseisukohtade ja isegi terminoloogiaga, üle tsiviiljuhtimisse, näib pindmisel vaatlusel, et oleme oma vaadetes sõjaväelisele juhtimisele siin Eestis mingil moel 20. sajandi algusesse takerduma jäänud. Kõige hullem on sealjuures see, et kipume mõnikord halba, vanaaegset, inimesekauget ja ebaefektiivset juhtimisstiili pidama millekski, mis on sõjaväelisele juhtimisele loomuomane, ja oleme selle tõdemuse üle veel vaata et uhkedki.

Partnerite kogemusi Kui vaatame oma oluliste Lääne partnerite sõjaväelise juhtimiskultuuri arenguid, näeme, et juba alates 1970. aastatest on alanud eemaldumine mehhanistlikust organisatsioonikäsitlusest ja võimupõhisest juhtimisest ning lähenemine inimesekesksetele juhtimisstiilidele. Külma sõja lõpuaastateks oli inimesekeskne vaade sõjaväelisele juhtimisele lääneriikide armeedes valdav.

ristatakse transformatiivset juhtimist, transaktsioonilist juhtimist ja laissez-faire’i (las minna) ehk mittejuhtimist.

E

Šveitslane Rudolf Steiger kirjutas 1990. aastal: „Ka sõjaväes on möödas ajad, mil juhid uskusid, et neil tuleb valida karmuse ja inimlikkuse, nõudlikkuse ja hoolitsuse vahel. Sõjakogemused ei jäta kahtlust: jätkuvalt on edukad need sõjaväejuhid, kes juhivad sõduri-, st inimesekeskselt.“ Vaadeldes juhtimisküsimusi tsiviilmaailma vaatevinklist, leiame sarnaseid mõttearendusi. Nii kirjutas Ameerika juhtimisteadlane Lynda Gratton 2000. aastal: „Organisatsioonide käsutuses on uued püsiva konkurentsiedu allikad, mille keskmes on inimesed – nende loovus, andekus, nende mõttelend ja lootused, nende unistused ja innustuvus. Firmade õitseng käesoleval kümnendil tuleneb suutlikkusest anda tegevusele mõte ja eesmärk, luua indiviidi võimete õitsengut ja kasvu soodustav kontekst ja raamistik.“ Tänased, nii tsiviil- kui ka sõjaväelise juhtimise arengud järgivad suuresti Ameerika teoreetikute Bernhard M. Bassi ja Bruce J. Avolio poolt välja töötatud juhtimisteooria laiaulatuslikku käsitlust (the full range leadership model). Selle käsitluse kohaselt leiame me juhtimisstiile, mis erinevad üksteisest kahel skaalal: juhi aktiivsuse-passiivsuse ja juhtimise efektiivsuse-ebaefektiivsuse põhjal. Eristatakse transformatiivset juhtimist, transaktsioonilist juhtimist ja laissezfaire’i (las minna) ehk mittejuhtimist. (Artur Meerits on kasutanud eestikeelseid vasteid perspektiivne juhtimine, pragmaatiline juhtimine ja mittejuhtimine.) Tähelepanu väärib siinkohal transaktsioonilise ja transformatiivse juhtimise vastandamise-võrdlemise ja nende teineteisele ehituva koosluse küsimus. Transaktsiooniline juhtimisstiil seisneb oma põhiolemuses ülesannet täitva alluva soorituse ja selle eest pakutava tasu tasakaalu leidmises. Transaktsiooniline juht premeerib või karistab alluvaid vastavalt töö tulemuslikkusele. Niisiis kätkeb selline juhtimisstiil endas alluva vaatenurgast arusaamu, nagu öelge meile täpselt, mida, kuidas ja mis ajaks me peame tegema; tasuge meile õiglaselt, kui oleme teinud seda, mida pidime tegema; leidke meie vead ja suunake meid tegutsema vastavalt standarditele. Kaitse Kodu! 7/2012


Kõigil, kellel on tekkinud küsimus, kas minna [nooremallohvitseri] kursusle, soovitan kindlasti sinna minna. Instruktoriteks olid kaitseväes töötavad veeblid. Kuid tahtmine õppida tuli mõistagi endal kaasa võtta.

Laissez-faire ehk mittejuhtimine on kas juhtimise puudumine või selle vältimine juhi poolt. Seda stiili peetakse üldiselt vähemefektiivseks, mis ei tähenda, et selle rakendajaid juhtide hulgas ei leiduks. Soome koloneli Vesa Nissineni edasiarendus transformatsioonilisest juhtimisstiilist süvajuhtimine (deep leadership) on leidnud kasutamist nii Soome relvajõududes kui ka eraettevõtete juhtimises.

Sõjaväeline juhtimine Eestis Eesti juhtimisprobleemid tulenevad paljus meie ajaloost. Nii pidi 1997. aastal ilmunud Rudolf Steigeri „Inimesekeskse juhtimise“ eestikeelsele väljaandele saatesõna kirjutanud tollane kaitseväe juhataja kindralmajor Johannes Kert tõdema, et juhtimisstiil, mis oli valdavalt käibel totalitaarses suurriigis, ei ole ülekantav väikeriiki, kus ausse on tõstetud demokraatia ja inimõigused. Kas viieteistkümne aasta jooksul on meie juhtimisstiilides õjaväelisele ja toimunud tollal igatsetud muudatus?

S

tsiviiljuhtimise-

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes le on tänases 2012. aastal valminud magistritöös maailmas keeruline, sedastab Artur Meerits, et Eesti kaitseväes kasutatakse valdavalt perspektiivset kui mitte võimatu, juhtimisstiili (transformatiivset juhti- selget piiri vahele mist). Samas, võrreldes kõigi juhtimisstii- tõmmata. lide komponente, peab tõdema, et kõige suurema osakaaluga on pragmaatilisele (transaktsioonilisele) juhtimisstiilile omane süsteemne tasustamine. See viitab kindlate reeglite kehtestamisele ülemate poolt mingisuguse töö tegemiseks ja kõigil on motivaatoriks ülesande täitmise puhul saadav tasu, mis võib olla nii materiaalne kui ka psühholoogiline. Võimalik, et küsitluskäitumises soovivad meie juhid end näidata inimesekesksemate ja perspektiivikamatena, kui nad oma tegelikes käitumistes on. Samas peame möönma, et seegi on edu. Sest paremana näimise soovi võime juba käsitleda probleemi äratundmisena. Juhtimiskultuur ei ole miski, mida on võimalik mõne targa raamatu avaldamise ja eesrindliku juhtimisdoktriini kehtestamisega muuta. On tarvis õpetada ja õppida, et teadmine targast ja tulemuslikust juhtimisest muutuks püsivaks ja enesestmõistetavaks juhtide käitumise aluseks. Näib, et vaatamata suhteliselt pessimistlikule pindmisele pildile on suures plaanis põhjust optimismiks. Kaitseliidu juhtimiskultuur kasvab ja areneb vabatahtlike pealike pinnalt. Kaitseliidu Kool püüab anda algteadmisi moodsatest, inimesekesksetest juhtimismeetoditest, mis on omased läänelikule sõjaväelisele juhtimiskultuurile. Inimesekeskne, tulemusele orienteeritud juhtimine ei ole mingi „pehme“ tsiviilvärk, täpselt nagu primitiivne ja inimesest hoolimatu võimutsemine ei ole tegelikult tänapäevane sõjaväeline juhtimine. Enamgi veel – sõjaväelisele ja tsiviiljuhtimisele on tänases maailmas keeruline, kui mitte võimatu, selget piiri vahele tõmmata. Juhitakse ju igal juhul inimesi, kes peavad saavutama eesmärke, lahendama probleeme ning elama väärtuslikke ja tähendusrikkaid elusid. Kaitse Kodu! 7/2012

Haritud sõdur

Transformatsiooniline juhtimine püüab saavutada oodatust paremaid tulemusi idealiseeritud mõju, inspireeriva motiveerimise, intellektuaalse stimuleerimise ja individuaalse tähelepanu kaudu. Niisugune juhtimisstiil peab alluvates tõstatama järgmisi küsimusi: millised on meie armee eetika ja väärtused, kuidas suurendada üksuse kollektiivset missioonitunnet, kuidas mõista paremini meie ülesande tähendust, kuidas arendada meie üksuse tugevusi?

MAIT HIIUVÄIN

Reservohvitseri kursus (rühmaülem) Sõjaline tehnoloogia ja nõuded sõjalistele juhtidele uuenevad pidevalt, mis tingib ka õppekava pideva ajakohastamise vajaduse. Kaitseliidu Kooli eesmärk on järgida Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) Kõrgema Sõjakooli rühmaülema õppekava lõpetajale esitatud nõudeid. Ka õppematerjalid on enamasti KVÜÕA Kõrgema Sõjakooli või Lahingukooli väljaanded. Et püüame lühema kontakttundide ajaga anda tulevastele Kaitseliidu rühmaülematele kaadriohvitseridega võrreldavat väljaõpet, seab see kõrged nõuded koolitajatele ja kursuslastele. Peamiselt väljendub see mahukas iseõppes ja iseseisvate tööde ettevalmistamises kodus ja kodumalevas juhendajate abiga. Siinkohal on rõhk suhte „tagajärg — põhjus — selle vältimine“ analüüsimise oskustel, otsuste argumenteeritusel ja ülesannete selges ja ühemõttelises formuleerimises. Õppetulemuste praktilise rakendamise harjutustel ja õppustel peab rühmaülem olema aktiivne ja initsiatiivikas, et oma tahet vastaspoolele peale suruda või ennetada ohtlike olukordade halvimaid tagajärgi. Selline mõtteviisi muutus on vaja saavutada hiljemalt kursuse jooksul ning vaid kohalkäimine ja faktiteadmiste päheõppimine ei ole Kaitseliidu Kooli sõjaväelise õppesuuna kursustel aktsepteeritav.

Kirjandus Bradley, Peter & Charbonneau, Danielle. Transformational Leadership: Something New, Something Old (http://www. journal.forces.gc.ca/vo5/no1/mp-pm-eng.asp). Gratton, Lynda. Elav strateegia. Tallinn: Pegasus, 2004. Kazmi, Z. Asiya S. & Kinnunen, Tommi. Deep Leadership Coaching Effectiveness’, in a Corporate Scenario, Constitutes Proactive Leadership Solution for ‘Optimal Team Formation’. European Journal of Social Sciences, Vol. 31, No. 2 (2012), pp. 166—189 (http://www.europeanjournalofsocialsciences. com/ISSUES/EJSS_31_2_04.pdf). Meerits, Artur. Eesti kaitseväes kasutatavad juhtimisstiilid ja nende seos soorituse ning sidususega. Magistritöö. Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2012. Steiger, Rudolf. Inimesekeskne juhtimine. Tartu: Fontes, 1997.

37


38

Kaitse Kodu! 7/2012


Naiskodukaitse tähistas 2. septembril Tartus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes oma 85. aastapäeva piduliku aktuse ja vastuvõtuga, mille käigus esietendus ka Naiskodukaitse ajaloost kõnelev näidend „Minu kohus!“ Maarja Jakobsoniga peaosas.

Naiskodukaitse

Naiskodukaitse tähistas aastapäeva temaatilise näidendiga

Näidendi kirjutas Eha Jakobson ning muusikalise kujunduse eest kandsid hoolt Marina Peleševa ja Vanemuise keelpillikvartett. Teistes osades astusid üles vabatahtlikud naiskodukaitsjad, kaitseliitlased, noorkotkad ja kodutütred. Näidendi keskmes on aastad 1927—1940, mil noore vabariigi naistes tärkas soov ennast teostada ja meeste kõrval võrdsena tegutseda. Naiskodukaitse aastapäeval anti Kaitseliidu kauaaegsele ülemale kol-ltn Raivo Lumistele pidulikult üle Naiskodukaitse hõberist organisatsioonile osutatud väljapaistvate teenete eest ning värvati Naiskodukaitsesse Riigikogu esimees Ene Ergma. Kohal olid kaitseväe juhataja brig-kin Riho Terras, Kaitseliidu tulevane ülem brig-kin Meelis Kiili, Kaitseliidu ülema kohusetäitja kol Kajari Klettenberg, Naiskodukaitse auliige Ingrid Rüütel koos Arnold Rüütliga ning ligi 200 naiskodukaitsjat üle Eesti.

Risti jaoskonnal on nüüd oma maja ÜLLE REINBACH

Majad, teadagi, tahavad üksjagu hoolt ja nii alustasimegi oma maja pidamist talgupäevaga. 16. septembril kogunesimegi maja juurde. Kuna tegemist jätkus nii maja sees kui ka väljas, otsustasime pihta hakata õuest. Meid tuli kokku seitse naist, kolm Kaitseliidu Risti malevkonda kuuluvat meest ning tragi koolipoiss Mihkel. Ikka on kuulda olnud, et Kaitseliidu mehed ja naiskodukaitsjad ei ole mõnes kohas alati hästi läbi saanud, naisi peetakse nagu ülearusteks. Õnneks on Lääne malevas teisiti ja Ristil kohe väga toredasti. Lõunaks olid suuremad koristustööd tehtud ja Kati kamandas meid käsi pesema, sest toas ootas pidulikult kaetud laud. Maie oli kaasa toonud kandikutäie võileibu ja naiskodukaitsja Tiina, selle maja tulevane kohvikupidaja, küpsetanud vanal puupliidil hunniku pannkooke. Nende peale panime astelpaju-porgandimoosi, mille olime eelmisel päeval ühiselt keetnud. Kõrvale rüüpasime värket piparmünditeed.

KATI OJAVER-HEIDEMANN

Tänu Risti jaoskonna esinaisele Kati Ojaver-Heidemannile on Risti naiskodukaitsjatel nüüd oma maja. See asub Risti alevi keskel bussipeatuse juures. Maja on ehitatud eramuks, vahepeal asus seal teedevalitsuse kontor, siis sai omanik selle tagasi ja mitu viimast aastat seisis hoone tühjana, aga mitte päris üksi — selle eest hoolitseti. Nüüd oleme selle hooldamise enda kanda võtnud.

Maja juures on tööd teha veel küll ja küll, aga vähemalt algust on sellega nüüd tehtud.

Kaitse Kodu! 7/2012

39


Naiskodukaitse

LEMBE LAHTMAA

Meenutus esietenduselt: Mari ja Jaan Raamot jõudsid Jänedale

Kuidas naiskodukaitsjad teatrit tegid Naiskodukaitse asutamisest täitus tänavu 85 aastat ning organisatsiooni ühe asutaja Mari Raamoti sünnist möödus 140 aastat. Sakala ringkonnas otsustati, et seda tuleb vääriliselt tähistada. LEMBE LAHTMAA Naiskodukaitse Sakala ringkonna avalike suhete grupi juht

PIRET TAIM Naiskodukaitse Sakala ringkonna instruktor

M

eie esialgne plaan oli panna Naiskodukaitse endise juhi Mari Raamoti sünnikodu lähedale Mustlasse mälestuskivi ja tuua sel puhul välja ka temast kõnelev lavastus, kuid Eda Kivisild tõi meid maa peale tagasi: „Kuulge, otsustame ära, mida me teeme. Kahte asja – näidendit ja kivi – me välja ei kanna“. Tal oli õigus ja me olime sellest tegelikult juba ise ka aru saanud. Nii otsustasimegi ainult teatrit teha.

mias harrastusteatri juhiks õppiv Siim Maaten, kellele oli kohe selge, et sellest tekstist ei piisa. Ta palus oma heal tuttaval Liis Lukil Mari Raamoti mälestusteraamatu läbi lugeda ja huvi korral sellest näidendi kirjutada. „Kui ma ei oleks sattunud kirjutama näidendit Mari Raamotist, oleksin paljust huvitavast ja harivast ilma jäänud. Mälestuste avastama kaudu suutis Mari mind nii oma maailma haarata, kutsuti et mul ei olnud mõtteski Viljandi Kullavastajale „ei“ öelda,“ kir- tuuriakadeemias jeldab Liis Lukk. „Kõik loetu tundus niivõrd huvitav ja harrastusteatri oluline, värvikas ja reaalne, juhiks õppiv Siim armas ja kurb. Seda kõike oli Maaten. ühe näidendi tarvis aga ilmselgelt liiga palju, mistõttu tuli teha valik. Minule pakkusid enim huvi aastad 1917–1937, kui Mari Raamoti elu oli kõige enam nähtaval, kõige rohkem Eesti eluoluga seotud.“

L

Lavastaja ja näidendi kirjutaja otsinguil Osatäitjad, rekvisiidid ja kostüümid Esimese versiooni näidendist, paarikümne minuti pikkuse kokkuvõtte Mari Raamoti värviküllasest elust, kirjutas Sakala maleva kaitseliitlane Priit Silla. Lavastama kutsuti Viljandi Kultuuriakadee40

Hea uudis saabus veebruaris, mil näitleja Terje Pennie andis nõusoleku Mari Raamotit kehastada. „Pean ausalt tunnistama, et siis, kui Maaten mulle Kaitse Kodu! 7/2012


Naiskodukaitse PIRET TAIM

Ajastutruu riietuse leidmisel oli palju abi Ugala teatri kostüümilaost

rollipakkumise tegi, ei teadnud ma Raamotist midagi. Ostsin kohe tema mälestusteraamatu, lugesin läbi ja pilt sai selgeks: tegemist on vägeva Eestimaa tütrega, kelle mängimine oli suur au ja vastutus,“ tõdeb Terje Pennie tagantjärele.

ning tänu Leili ja Liia Prantsule saime Ugala teatri kostüümilaost sobivad rõivad ja jalanõud.

Näidendi tekst, lavastaja ja äitlejate peaosatäitja olemas, järgnesid arutelud ülejäänud rollide täitleidmiseks mise, rekvisiitide hankimise kutsusime ja näidendiga seotud kulude Viljandi jaoskonna teemal. Viimaste kandmisel oli nõus meie suurprojektis kaasa 5. märtsi üldkooslööma MTÜ Sakala Noorte Kot- olekul kõiki naiskokaste ja Kodutütarde Sõprade dukaitsjaid etenduSelts, mille kaudu saime asuma ses kaasa lööma. taotlema raha kultuurkapitalilt, hasartmängumaksu nõukogult ja mujalt. Igaks juhuks otsustasime näidendi rahastamise toetuseks korraldada ka loterii, mille müüjaid võis kohata peaaegu igal Viljandimaal korraldatud üritusel alustades laatadest ja lõpetades jahiliidu suvepäevadega.

Üsna märkamatult oli saabunud august ja algas tihe proovide aeg Vana-Võidus, kuhu oli kavandatud esietendus. Näitlejameisterlikkuse õpitoas harjutati lavalist liikumist, tehti hääleharjutusi ja õpiti tantsima kaerajaani. Muusikalise kujunduse eest hoolitsesid koorijuht Eda Kivisild ja lavastaja Siim Maaten.

Viimane lihv lavastusele

Näitlejate leidmiseks kutsusime Viljandi jaoskonna 5. märtsi üldkoosolekul kõiki naiskodukaitsjaid etenduses kaasa lööma ning Mari Raamot sai üheks osaks igapäevaelust Leilile ja Mallele, samuti Edale, Leale ja Helinale, kes kaasasid osatäitmistesse ka oma lapsed.

Naiskodukaitsjatest näitlejad hindasid ise oma võimeid tagasihoidlikuks. Kui küsisime, kuidas läheb, kõlas vastuseks, et tekst pole peas, ja mõttes leppisime juba halvimaga. Kartsime, et seistaksegi tummalt laval, kuid kõik läks hoopis vastupidi. Tegemist oli päris teatriga ja kõik osatäitjad mängisid oma rolle imehästi. Naiskodukaitse Sakala ringkonna tegevliikmetel on hea meel selle üle, et etendused vaatajatele elamusi pakkusid ja Mari Raamoti nime nüüd rohkem teatakse. Minevikku mäletamata elame ju tulevikuta.

LEILI SÄRG

N

Hakkasime tegelema ka lavataguste asjadega. Mõtlesime näidendi proovi- ja etenduspaikade peale ning panime enam-vähem paika aprilli ja augusti proovigraafiku. Rekvisiitideks kogusime kokku 1920.–1930. aastate esemeid: reisikohvreid, talutööriistu, toidunõusid. Uurisime tollast rõiva- ja kingamoodi. Kaire Toobali nobedad näpud alustasid Naiskodukaitse põllede ja rättide õmblemist Lavastuse korraldajate koosolek (vasakult): Tiina Ott, Lembe Lahtmaa, Eda Kivisild ja Piret Taim

Kaitse Kodu! 7/2012

41


Naiskodukaitse

Välikokandusvõistlusel säras Jõgeva KRISTEL KITSING Viru ringkonna naiskodukaitsja

S

imuna põhikoolis septembri lõpus korraldatud Naiskodukaitse välitoitlustuse erialavõistlusel võtsid mõõtu kaheteistkümne ringkonna heade toitlustusalaste teadmiste ja oskustega naiskodukaitsjad. Parimate erialaste oskustega ringkonnaks kuulutati katsumuste tulemusel Jõgeva kolmeliikmeline võistkond koosseisus Riina Kink, Dea Laugmaa ja Kirly Kadastik.

Põnevad ülesanded

Uudsena tõi Viru ringkond korraldajana võistlusesse teooriateadmisi kontrolliva „Kuldvillaku“ ja võistkondades enim emotsioone tekitanud ülesande „Tuhkatriinu ballile minek“, kus tuli tuhahunnikute seest aja peale herned üles otsida. Lusti pakkus ka puuhalu saagimine viieks võrdseks 7,5 cm pikkuseks klotsiks. Üldarvestuses andis osalejatele punkte ka loominguline ülesanne, milles tuli valmistada soolane tort teemal „Välitoitlustamine“.

2 X KRISTEL KITSING

Kahel päeval said osalejad oma välitoitlustusalaseid teadmisi ja oskusi proovile panna 13 punktis. Lahendada tuli osata köögis ettetulevaid probleeme, keeta katelokis vutimune, tunda ära toidu- ja maitseaineid ning toidutegemisega seotud abivahendeid. Lisaks tuli määrata mahtusid ja kokku panna Rootsi välikatel, kusjuures pidi nimetama ka kõiki selle osi.

Harjakate meisterdatud jaotort Herman

Loominguline võistlus Jõgeva naiskonna esindaja Riina Kink ütles, et talle võistlus väga meeldis. „Ootasime ja tegelikult ka kartsime akadeemilist asja, aga olid hoopis loomingulised ülesanded,“ meenutas Kink ja kiitis korraldusmeeskonda võistluse ideede ja mitmekülgsuse poolest.Viru ringkond korraldas sel aastal võistlust esmakordselt. Võidu tõid aga teadmised ja meeskonnatöö. „Kambas koos tegemine aitas. Kogemus aitas kah loomulikult, sest mina ja Dea oleme palju toitlustamas käinud,“ paljastas teist korda välitoitlustuse erialavõistlusel kaasa löönud Riina oma võistkonna eduvalemi. Jõgeva võidukale naiskonnale järgnesid Lääne ja Alutaguse ringkonna naiskodukaitsjad. Iga kahe aasta tagant korraldatava Naiskodukaitse välitoitlustuse erialavõistlus eeldab osalejatelt Naiskodukaitse baasväljaõppel ja välikokakursusel omandatud teadmisi. Kogu virvarris läbisid Viru naiskodukaitsjad ka toitlustusalase baasväljaõppe

42

Kaitse Kodu! 7/2012


Naiskodukaitse

Ene Ergma liitus Naiskodukaitsega

Naiskodukaitse on üle-eestiline vabatahtlik naisi koondav organisatsioon, mis annab oma panuse riigikaitsesse ja ühiskonna arengusse Kaitseliidu toetamise, kodanike harimise ning isamaaliste traditsioonide hoidmise kaudu. Juulikuu seisuga kuulub organisatsiooni 1768 liiget.

LIIVI REINHOLD

Riigikogu esimehest Ene Ergmast sai 19. septembril Naiskodukaitse Tartu ringkonna Tamme jaoskonna toetajaliige. Ergma osales septembri alguses Tartus Naiskodukaitse aastapäeval, kus ta pidas saalitäiele naiskodukaitsjatele sütitava kõne, milles mainis, et on naiskodukaitsjaid kõige rohkem imetlenud võidupüha paraadil. Järgmisel aastal on Ergmal võimalus ka ise Naiskodukaitse ridades marssida, sest palava aplausi saatel anti talle üle liitumisavaldus, mille ta kohe ära täitis. Nüüd on ta ka organisatsiooni vastu võetud.

Oodatakse aasta kaitseliitlase ja aasta naiskodukaitsja kandidaate Tuletame meelde, et aasta kaitseliitlase ja aasta naiskodukaitsja kandidaatide kinnises ümbrikus dokumendid peavad Kaitseliidu peastaabi personaliosakonda jõudma hiljemalt 10. jaanuariks 2013. Et enne peavad esitatud kandidaatide üle arutamiseks kokku tulema ka allüksuste ning malevate ja ringkondade juhatused, kehtestab iga malev ise tähtaja, milleni on malevas võimalik kandidaate esitada. Kandidaate saavad esitada kõik Kaitseliidu ja Naiskodukaitse liikmed ja teenistujad. Kandidaadi esitaja valmistab ette kandidaati iseloomustava essee ja toimetab selle allüksuse juhatusele. Malevas täidetakse kandidaadi kohta olemasoleva dokumentatsiooni alusel põhjalik ankeet, kus on kirjas tema isikuandmed, endised ja praegused ametikohad organisatsioonis, osalemisaktiivsus, tegevus instruktorina, varasemad tunnustused jne. Kandidaat peab olema olnud Kaitseliidu või Naiskodukaitse liige vähemalt kolm aastat, kuid pole oluline, kas ta on hetkel au-, toetaja- või tegevliikme staatuses. Tema tegevus organisatsiooni liikmena peab olema teistele eeskujuks ning panus Kaitseliidu ja/või tema eriorganisatsioonide arengusse märkimisväärne. Konkurss viiakse läbi vastavalt Kaitseliidu keskjuhatuses 15. juulil 2010 kinnitatud juhenditele, mis on kergesti leitavad Kaitseliidu kodulehelt ja Naiskodukaitse siseveebist ning kättesaadavad malevates. Väärikad rändauhinnad — naiskodukaitsjat ja kaitseliitlast kujutavad pronkskujud — antakse uutele tiitliomanikele üle Kaitseliidu 23. aastapäeva üritusel veebruaris 2013. Möödunud aastal valiti aasta naiskodukaitsjaks Rapla jaoskonna esinaine Nele Pernits ja aasta kaitseliitlaseks Pärnumaa kaitseliitlane Kaupo Varik.

Kaitse Kodu! 7/2012

43


Noored

Valgamaa tüdrukud lõid Rootsis võistluse kinni Rootsis Vällinges korraldati 18. ja 19. augustil kodukaitse militaarvõistlus, millest võtsid osa ka Eesti noorkotkad ja kodutütred. Esindatud olid veel Läti, Leedu, Soome ja Norra noorteorganisatsioonid. Teadmised ja oskused pani proovile 59 võistkonda. EGLE KÕVASK

S

õit Rootsi kodukaitse militaarvõistlusele oli preemiareisiks Ernakesel teise koha saanud Valgamaa kodutütardele. Rootsis aga õnnestus neil tulla 744,5 punktiga naiste arvestuses võitjaks, kusjuures edumaa teise koha ees oli üle saja punkti. Võitjate tiimi kuulusid Lisette Tohus, Kadrian Possul, Liina Suur ja Meryt Salme. Nendega oli kaasas võistkonna esindaja naiskodukaitsja Jaanika Niklus. Eestit esindas Rootsis ka meesvõistkond Raplast.

„Vasak, vasak, üks, kaks, kolm!“ marssisid noored ühes taktis järgmisi ülesandeid täitma

„Tunneme üksteist nii hästi, et teame, millised on kellegi tugevamad ja nõrgemad küljed. Samuti sobime hästi ühte tiimi. Kui meist kedagi oleks tulnud asendada, oleks kõik olnud hoopis teine,“ nentis 17-aastane Valgamaa ringkonna kodutütar Meryt.

„Meil on ühised huvid: armastame katsumusi ja raskeid ülesandeid, ning mis peamine, ei anna mitte kunagi alla,“ lisas Lisette Meryti jutu jätkuks. „Oi, mäletan, et hüppasin rõõmust õhku ja kiljusin koos tiimikaaslastega, kui kuulsin, et saame Rootsi võistlema minna. Tantisime koos isegi oma n-ö võidutantsu,“ meenutas Lisette.

Mäed, uued tutvused ja seiklused „Kuna olime Rootsis külalisvõistlejad, võeti meid väga sõbralikult vastu. Natukene naljakas oli: naiskondi oli vähe, seetõttu vaadati Eesti tiimi kogu aeg. Võistkondade möödakõnnilgi oli meie peal pile ja loomulikult need silmad naeratasid. Mitmed ootsi koduisegi hüüdsid vahepeal: kaitse mili„Wohoo, Estoniaa!““ meetaarvõistlus nutas Meryt. „See sõbralikkus ja südamlikkus, mis oli preemiareisiks seal oli, on see, mida ma Valgamaa kodusiin, Eestimaal igatsen,“ tütardele, kes olid lisas Liina. Ernakesel saanud

R

teise koha.

Võistlusülesanded sisaldasid erinevates asendites laskmist, meditsiini, kauguste määramist, täpsusviskeid, peidetud asjade otsimist, orienteerumist ja takistusrada ning panid proovile võistlejate nutikuse. „Võistluspaika jõudnud, pidime valmis seadma oma relvad. Kadriani püssil oli midagi viga ja ta lasi kogu aeg ühte nurka, aga üks lask tabas täpselt kümnesse,“ jutustas Meryt. „Relvatõrked ajasid mu endast üsna välja, lõpuks sain küll kasutada Lisette relva, ent sellel kiilus padrun kinni. Finišisse jõudes olin tõsiselt vihane. Pisarad olid silmas, käed värisesid, olin kurb ja tüdinenud, sest terve võistlus oli mul relvaga probleeme,“ tõdes Kadrian. Päeval korraldati suur orienteerumine ning õhtupoolikul teateorienteerumine. Teateorienteerumine oli Liina lemmikala. „Kui algul oli närv sees, siis lõpuks asusin siiski punkte otsima. Kaljul ronides kukkusin kibuvitsapõõsassegi,“ meenutas Liina. Teisel päeval käisid noored mööda punast, kollast ja sinist rada, täites erinevaid ülesandeid.

Paramilitaarne hanerida „Igal rajal oli kaks-kolm punkti, millesse polnud eelmist tee pikk tee. Seinal ronimine oli nendest ülesannetest kõige õudsem, sest üles tuli ronida käte ja jalgadega ning vahepeal ei tohtinud isegi 44

Kaitse Kodu! 7/2012


Raskeid hetki on ka võitjatel. Kui Valgamaa tüdrukutel ei õnnestunud mõni asi nii hästi, nagu oli loodetud, kostsid lõbusad vandesõnad, mis tänagi tüdrukud naerma ajavad: „Kuradi mõlk!“, „Ema sul haiseb!“, „Ise osa oled männikust!“.

Noored

Lisainfo

NALJAGA POOLEKS

4 X JAANIKA NIKLUS

sid pikalt meie võidu puhul,“ meenutas kodutütar Lisette. „Tähistasime laeval võitu varajaste hommikutundideni. Tallinna sadamas ootas meid Kaitseliidu Valgamaa maleva noorteinstruktor Kaimo Vahtra, kes meid eduka võistluse puhul õnnitles. Sellele järgnes suur grupikalli,“ lisas Meryt. Iga järgmine samm tuli hoolikalt läbi mõelda, et jõuda sihini ning mitte komistada ja jääda kehva tulemusega

komistada ega kukkuda, sest arvesse läks ainult see vahemaa, kuhu jõuti. Pärast tuli ka laskuda. Maapinnale jõudes jalad värisesid,“ nentis Meryt. Võistlus lõpetati laskevõistluse ning lõppjooksuga. Hiljem oli autasustamine, kus kõige tublimad ja osavamad teatavaks tehti. Valgamaa kodutütred teadsid juba enne seda, et neil on lootust võita, sest tulemuste protokollid, mida pidevalt uuendati, näitasid, et nad on teistest naistiimidest kõvasti ees. Et olla edaspidi veelgi edukamad, arvasid tüdrukud, et nad vajavad kõige enam laskmisharjutusi, sest laskmises olid nad teistest naistiimidest kehvemad. „Saime vaid korra enne Rootsi tulekut lasketiirust läbi käia,“ tõdesid neiud.

Et teistelgi tiimidel paremini läheks, jagasid võitjaid mõningaid soovitusi. „Kõige tähtsam on töötada meeskonnaga. Kui meeskond töötab ühiselt ja kõik panustavad nii palju, kui panustada annab, on tulemus alati positiivne,“ pidas Lisette tähtsaks mainida. „Tuleb püstitada eesmärk ja selle poole ühtselt püüelda,“ arvas Meryt. Liina lausus, et tähtis on grupi koosseis: sinna peaksid kuuluma just sellised inimesed, kellega tunned end vabalt ja loomulikult. Ja ei tohi unustada naeratamist.

Kuidas Kadrian ka ei pingutanud, püss käitus ikka vastu omaniku soovi ning lasi alatihti ühte nurka, korra aga hoopis täpselt kümnesse

„Natuke teise pilguga vaatasime teisi võistkondi siis, kui nad kahekaupa rivistusid. Rühmajuhid laususid midagi ja teised tiimi liikmed hõikasid kaasa ning kõnnak oli neil võrreldes meiega hästi range. Meie tiim võttis ainult viisakalt kahekaupa rivvi või haneritta,“ tõdes Meryt. „Ka vabal ajal harjutasid nad palju rivi,“ tõdesid Lisette ja Liina. Tüdrukutel oli hea meel, et kaasas oli rühma esindaja Jaanika Niklus. „Jaanika käis kaasas radadel, kuid ta ei tohtinud meid ülesannete täitmisel abistada, oli vaid moraalseks toeks. Vahel, kui tekkis raskusi inglise keelega, oli ta tõlgiks. Ja pildistas meie tegemisi,“ kiitis Meryt rühmajuhi kohalolekut. „Tänu temale me sellele võistlusele saime. Vabast tahtest kutsus ta meid oma vabadel hetkedel kokku ning jagas teadmisi ja oskusi ning muretses vajalikud võistlusvahendid,“ ütles Lisette. Soe vastuvõtt kodumaal „Kõige meeldejäävam hetk oli see, kui minu ees seisis 56 ülesrivistatud meeskonda, kes aploteeri-

Vigastatu transpordil on väga oluline koostöö ja tähelepanu, et ei tekiks lisakomplikatsioone

Kaitse Kodu! 7/2012

45


Noored

Parim koostöövaim areneb maast madalast Noored kotkad ja kodutütred Leedu Noorte Küttide sõjanduslaagris Neli noorkotkast ja kolm kodutütart osales 16.—22. juulini Leedus Noorte Küttide sõjanduslaagris Žalgiris. Laager, mis oli ühtlasi Noorte Küttide tegevusaasta tippsündmus, korraldati Kaunase maakonnas Ruklas ja selles osales üle saja 15—18-aastase noore. Lisaks eestlastele olid külalisteks Suurbritannia noorteorganisatsiooni kadetid. ANDER ASBERG

täiuslikku ja põnevat kuni kuuepäevast riigikaitselaagrit. Sellesuvisesse riigikaitselaagrisse võtsime lisaks poistele ka tüdrukud, kes pidid Leedu laagrisse minema. Nii said kõik osalised esmavajalikud sõdurioskused. Kaitseliidu ja kaitseväe kaudu muretsesime või laenutasime ürituseks ka üsna eesrindliku sõdurivarustuse. Ise võtsime igaks juhuks kaasa köiega laskumise varustuse.

Rahvusvaheline rühm

Noorte Kotkaste Tallinna malev

Kohalesõit kulges probleemideta ja pärast keelebarjääri murdmist õnnestus Ruklas ka väeossa Ettevalmistused siseneda. Tuli välja, et t tegemist mõnigi kord on Leedus Arvestades, et keegi varem sellises laagris osalenud kohalikega kõige lihtsam oli militaarei olnud ja eelinformatsiooni anti minimaalselt, oli jutule saada vene keeles. õppelaagriettevalmistumine keeruline. Leedukad olid seadga, sai rõhku pannud osalejate vanuse alampiiriks 16 aastat. Selles Laagri eesmärk oli anda eas tublisid ja vabu noori on suvel Tallinnas raske tõsine ettekujutus sõjan- dud noorkotkaste leida, sest paljud on tööl või kaugetel puhkuserei- dusest ning pakkuda ja kodutütarde sidel, mistõttu tuli otsida Leetu sõitjaid ka mujalt huvitavat väljaõpet ja vastavale ettevalning viiele Tallinna poisile ja tüdrukule tuli seltsiks tegevust. Noortele väl- mistamisele. kaks Lääne-Virumaa noort. jastati lahinguvarustus ja ehtsad automaatrelvad Et tegemist oli militaarõppelaagriga, sai rõhku AK-4. Tavapärastes piirkondlike üksuste laagrites pandud noorkotkaste ja kodutütarde vastavale seal relvi siiski maastikule välja ei antavat. Leedu ettevalmistamisele. Noorte Kotkaste Tallinna noorküttidele oli laager aasta tippsündmuseks kui malev on koostöös kaitseväega korraldanud alates kõige reaalsemate militaarsemate võimalustega ja 2010. aastast 13–17 aasta vanustele poistele üsna keskselt organiseeritud üritus, kuhu pääsemine

E

Hommikuvõimlemine riviplatsil koos brittide ja leedukatega

46

Kaitse Kodu! 7/2012


Kohalikest formeeriti laagris neli õpperühma, viies moodustati ühest eestlaste ja kahest brittide jaost ning selle vanemaks sai 18-aastane Briti noormees. Selline ühendamine oli tore üllatus. Töö- ja õppekeeleks sobis seetõttu hästi inglise keel ja eri rahvusest, kuid samade huvidega noored said kiiresti headeks kamraadideks.

aagri ees-

L

märk oli Briti noorte kadetiorganisatsioonidest olen kirjutaanda tõsinud pikemalt 2011. aasta ne ettekujutus Kaitse Kodu! 2. numbris sõjandusest ning („Kadetiorganisatsioonid Suurbritannias“, lk 28– pakkuda huvita30). Kordan vaid, et Leedu vat väljaõpet ja noorküttide ja Briti kadet- tegevust. tide tegevuspõhimõtted on sarnased ning selle sajandi esimese kümnendi keskpaigast alates püüavad leedukad kadettide meetodeid rakendada. Teenistus, väljaõpe, kaevikud

Noored

KES ON LEEDU NOORED KÜTID? Leedu Noored Kütid on teatud määral vaste meie Kaitseliidu Noortele Kotkaste ja Kodutütarde organisatsioonidele, kuid suunitletud märksa militaarsemale tegevusele. Organisatsiooni kümne ringkonna koosseisus on 120 kompaniid ja üksikrühma kokku 4500—5000 liikmega. Ringkonnas on kaks palgatöötajat: ringkonnaülem ja tema abi. Paljud allüksuste juhid pole otseselt sõjaväelise taustaga, kuid tunnevad seda valdkonda. Organisatsiooni juhtkond koosneb Leedu Küttide Liidu ülema asetäitjast noorte alal, Leedu relvajõudude sideohvitserist ja organisatsiooni esinduskompanii ülemast. Tegevused jagunevad kolme põhisuunda: 1) sõjandus, 2) sport, 3) ühiskondlik-kulutuuriline töö. Noorküttide sõnutsi nende organisatsiooni tegevus alles areneb. Kavandatud on noorte järgustamine neljaks tasemeks, mida võiks võrrelda järkudega. Laagris märkasime, et osa noorkütte kandis pagunitel Leedu allohvitseripagunite omadega sarnaneseid tunnuseid, kuid nende tähenduse kohta ei õnnestunud teavet saada. Noored Kütid kuuluvad täiskasvanutest koosneva Leedu Küttide Liidu (leedukeelne nimetus Lietuvos šaulių sąjunga, lühend LŠS) juurde, kuid täiskasvanute osa moodustab tegelikult vähemuse. Taasiseseisvumise aegadel loodi või taasloodi sarnaselt Eesti Kodukaitsele ja Kaitseliidule ka Leedus kaks vabatahtlikku kaitseorganisatsiooni, kuid erinevalt Eestist ei ole neid hiljem ühendatud. Nii kuulub Leedu Küttide Liitu alla 3000 täiskasvanu ja Rahvuslikesse Vabatahtlikesse Kaitseüksustesse (leedukeelne nimetus Krašto apsaugos savanorių pajėgos, lühend KASP) üle 4000 liikme. Noorte Küttide organisatsiooni rahastab kaitseministeerium, militaarvarustust laenutatakse osalt Leedu relvajõududelt, osalt ostetakse ise.

Instruktoritena tegutsesid Leedu ohvitserikooli kadetid, kes suhtusid eestlastesse väga sõbralikult. Paaril korral toodi meid isegi eeskujuks. Õpiti Eestiski kasutusel olevat automaati AK-4, mille ohutut kasutamisoskust hoolsalt kontrolliti. Koos brittidega tutvusime ühel õhtul automaadiga AK-74, mis oli eestlastele tuttav seetõttu, et sarnaneb meil kasutusel oleva Galiliga. Tähelepanu pöörati ka maskeerimisele, varjatud liikumisele maastikul

ANDER ASBERG

Elamine oli sisse seatud sõjaväelinnaku suures kasarmuhoones, mis asus riviplatsi ääres. Tingimused polnud küll nii head, kui Eesti kaitseväe kasarmutes, kuid siiski rahuldavad. Hommikud algasid kell 6 pooletunnise võimlemisega. Päev jätkus kohaliku õpperügemendi rivistuse, lipu heiskamise ja möödamarsiga, millele järgnesid õhtusöögini kestvad õppetunnid. Kell 21 oli õhtune rivistus koos lipulangetamise tseremooniaga ja öörahu algas kell 23. Kahel viimasel õhtul korraldati laagrilistele kasarmus hoogne peoõhtu, kus tantsiti siiski poole ööni. Süüa anti kolm korda päevas. Ent ei meie ega brittide meelest olnud söök paraku kuigi maitsev.

Lisainfo

oli kuuldavasti paljude unistus. Osa Leedu noori, kel polnud oma vormiriietust, said selle väeosast laenuks. Meil oli kõik peale relvade omalt poolt kaasas. Mingil põhjustel olid maha jäänud vaid sapöörilabidad, mida tuli laenata.

Kaitse Kodu! 7/2012

47


ANDER ASBERG

Noored Noorkotkas „kopterist“ laskumas

ja esmaabile. Läbi võeti kolmnurkse patrull-laagri hõivamine ning harjutati kaitselahingut ja rünnakut.

Vahepeal käis meiega sõbralikult juttu ajamas ja paari võtet näitamas Rukla õpperügemendi ülem, kes oli õppinud Tartus Balti Kaitsekolledžis.

Uueks teemaks oli meile kaevikute kaevamine. Kõik pidid kaevama lahingupaaridena korraliku püsti-laskepesa, mille valli testiti puuoraga. Eestlaste kaevatud laskepesad osutusid eeskujulikuks ja neid käidi lausa pildistamas. Kaevetööde ajal jalutasid instruktorid ringi, üritades panna pihta kaevajate relvi. Ka ühe noorkotka automaat õnnestus neil lõpuks saagiks saada. Selle lunastamiseks pidi poiss tegema 50 kätekõverdusest.

Meie pisut algajalik käsivõitlus osutus aga Leedu ja Briti noortele atraktiivseks ja nad kogunesid meid jälgima. Nad isegi küsisid, kas võiksime ka neid õpetada, kuid teatud põhjustel ütlesime esialgu ära. Seejärel proovisid nad asja omal algatusel, mis tipnes sellega, et pool ootealal olevast kompaniist ajas meeleolukalt üksteist taga või tegi murumaadlust.

Kaitselahingu eel harjutasime läbi üldise tegevuse, misjärel jagati kätte paukpadrunid – igaühele salvetäis. Iga jagu sai ka kaks suitsuküünalt. Tulemuseks oli nii suitsuküllane lahinguväli, et vastase suunas polnud mõnda aega näha enam kedagi ega midagi.

eie pisut algajalik käsivõitlus osutus aga Leedu ja Briti noortele atraktiivseks ja nad kogunesid meid jälgima. Nad isegi küsisid, kas võiksime ka neid õpetada.

M

Eriüksus Viiendal päeval korraldati kompanii kiirrännak laskeväljale ja tiirulaskmine automaatrelvast AK-4, milles mitmed eestlased näitasid silmapaistvat tabamistihedust. Et ootealal paiknevale laskmise vabavahetusele polnud tegevust planeeritud ja kompanii laskmine võttis mõne tunni, otsustasime meelde tuletada ja harjutada käsivõitlusvõtteid. 48

Laagri eelviimane päev oli sportmängude päralt. Et meil oli kaasas köiega laskumise varustus ja pooltel

Lisainfo

Üllatusena tuli järgmisel päeval taas kaevata – seekord põlvelt-laskepesad kaitselahinguks. Veel suurema üllatusena tuli aga seejärel kaevata lamadeslaskepesad ka varupositsioonile. Suure kaevetöö asemel ootasime lahingulisemat õpet.

Järeldusi nähtust-kogetust FÜÜSILINE VORM Ei saa jätta mainimata, et laagrilistelt, sh tüdrukutelt, eeldati head füüsilist vormi. Hinnaalandust tehti vähe, sest sportlikkus on Leedu Noorte Küttide tegevuse üks alustala. Tuleks ehk mõelda ka noorkotkaste ja kodutütarde — eriti vanemate poiste ja tüdrukute osas — senise, peamiselt mängu- või matkapõhise välitegevuse (põhirõhk tundub kalduvat siseõppele) muutmisele kehalist pingutust ja arengut tunnustavamaks. Põhikooli lõpetav noorkotkas (miks mitte ka kodutütar) peaks jaksama kehalise tubliduse ja kodanikueeskuju tõestamiseks teha teatud hulga kätekõverdusi ja joosta näiteks kilomeetrise distantsi määratud ajaga. Hea vormi saavutamise või hoidmise eelduseks on liikumis- ja toitumisharjumuste tasakaal koostöös mingigi regulaarse füüsilise treeninguga. Terves kehas on terve vaim. Füüsiline võimekus peaks olema noorkotkaste ja ka kodutütarde edutamisel ja tunnustamisel märgatavamalt esile toodud. Seda oleks võimalik ka lihtsalt mõõta, näiteks sarnaselt kaitseväes kasutusel olevale primitiivsele, kuid pikka aega väga hästi toimivale kehaliste võimete testile (kätekõverdused, istessetõusud, jooks). Füüsilisele pisut suurema kaalu omistamine võimaldaks kaasata organisatsiooni kehalist tegevust väärtustavaid autoriteetseid noori ja õhutada seniseidki liikmeid tulemusi püüdma.

Kaitse Kodu! 7/2012


Noored ANDER ASBERG

noorkotkastel oli korralik laskumiskogemus, küsisime luba proovida köiega laskumist takistusribal. Rukla õpperügemendi linnakus asus kunagi Nõukogude armee õhudessantväelaste õppekeskus, millest oli treeningualale alles jäänud muuhulgas ka umbes kolme korruse kõrgune langevarjuhüpete harjutamise platvorm. See võimaldas sooritada põnevaid köiega laskumise harjutusi. Kaasatud sai lahinguvarustus ja lõpuks saime laagri juhtkonnalt

VORMIRIIETUS Maastikul mugavaks tegutsemiseks ja ühtseks väljanägemiseks on vajalik välivorm. Briti ja ka USA kadetid kasutavad täielikult oma riigi armee vormiriietust. Briti noortel oli seejuures Leedus kaasas isegi kaks välivormikomplekti. Leedu noorküttidel praegu kahjuks ametlikku võimalust Leedu relvajõududes kasutatavat välivormiriietust saada ei ole. Muretsetakse ja kantakse peamiselt vana mudelit, mis on nn noortevormiks. Et neidki vorme pole piisavalt, väljastatakse osale noortest koostööürituste ajaks armee laost standardne armeevorm, mis on teistsugune. Sellest tulenevalt nägi Leedu noorte rivi paiguti välja nagu malelaud. Olukorrast tuleks õppust võtta. Ka noorkotkastele (ega kodutütardele) ei väljastata praegu ametlikult kaitseväe vormiriietust, kuid hakkajam noor hangib endale, mida kuskilt kätte saab. Võib väita, et enamik meie noortel seljas olevatest kaitseväe välivormidest on saadud kahtlasel teel. Teisalt on välivorm väliüritusteks ülivajalik ja noortel kaitseväe vormiriiete kandmist vägivaldselt keelata pole tõenäoliselt võimalik. See suretaks õnnestumisel tõenäoliselt organisatsiooni (väli)tegevuse. Nende „sebitud“ välivormide puhul on tihti probleemiks vale suurus või kulumine, mis jätab meie tublidest noortest pisut mardisandiliku mulje. Tänapäeva koolinoorele on aga rõivad ja välimus väga olulised. Leevendust ei tooks noortele oma eksklusiivse väli- või nn laagrivormi väljatöötamine. Partiid kujuneksid väga väikesteks ja tootmine väga kalliks, kusjuures on kindel, et osa noori jätkaks ikka kaitseväe ümar- või digilaigu kui ilmselgelt autoriteetsema

Kaitse Kodu! 7/2012

MARI-LIIS KÖST

Kuna AK-4 oli eestlastele tuttav, ei pakkunud relvatund kuigivõrd pinget. Küll sai hiljem britte abistatud relva luku paika tõmbamisel

isegi relvad, millega kogenumad poisid ka, nägu ees, laskusid. Noorkotkaste osaline puudumine sportmängudelt tekitas leedukates elavat huvi ja nad tahtsid, et näitaksime ka neile, millega me pool päeva tegelesime. Hea mulje jätmiseks mõtlesime kiiruga välja mõneminutilise kava, lisades sellele tegevusi, mida poisid Eestis olid õppinud. Esitus algas laskumisega

Käsivõitluse treening: mask on hea kaitse maapinnal mulla ja rohuga määrdumise eest

vormirõiva kandmist. Nii et saavutaksime rivis lõpuks samasuguse malelauaefekti, nagu jätsid Leedu noorkütid. Lahendus oleks lõplik vaid juhul, kui meie noored saaksid sarnaselt Briti ja USA noortega kasutada süstemaatiliselt ja seaduslikult (eristamise huvides ilmselt teatud täpsustustega) kaitseväe välivormi. See eeldab mõistagi korralikku kontrolli vormi väljastamisel ja kandmisnõuete täitmisel, mille saaks sätestada vastava õigusaktiga.

RELVAD Automaadid AK-4, mis noortele kohapeal väljastati, ajasid kindlasti asja ära, kuid polnud meie ega ka teistele noortele kõige sobivamad. Tunda andis raskus ja ebaergonoomilisus võrreldes Galiliga, millega oli kodumaal riigikaitselaagris juba harjutud. Meile oleks parim lahendus minna sellistele üritusele oma relvastuse (ja paukpadrunitega), kuid iseasi, kuivõrd lihtne oleks selle korraldamine. Kui kunagi kodumaal peaks hakatama vastavat riigikaitselist õpet tihedamini praktiseerima, tuleks mõelda, millist sõjaväerelva oleks õigem noortele kasutamiseks väljastada. AK-4 selleks hästi ei sobi. Brittidel on näiteks noorteorganisatsioonidele välja mõeldud oma sõjaväerelv. Asja ajaksid ära ka õhkmatkerelvad (kõnekeeles relvamaketid), kuid ka nende hankimine nõuab raha. Sõjaväerelv peaks ehk meilgi jääma vaid valitud noortele, nagu see oli Leedu Noorte Küttide puhul Ruklas.

49


Kommentaar

Noored

kujutletavast kopterist (langevarjuõppe platvorm), misjärel liiguti väikeüksusena kõrval asuva majakese seina äärde, et seal tegevust jätkata. Lõpetuseks demonstreeriti maja kõrval kahe paarina sünkroonis mõningaid lihtsaid militaarseid käsivõitlusvõtteid. Hoolimata napist ettevalmistusajast ja närveerimisest õnnestus esitus suurepäraselt ja pälvis laagriliste tugeva aplausi. Kogu tegevus tõi Eesti esindusele tahtmatult eriüksuse maine. Briti kadetid kutsusid eestlasi roheka lahinguvarustuse tõttu vahepeal ka Eesti ninjakilpkonnade eriüksuseks. Meie ettevalmistust tunnustati ja avaldati soovi Eestit külastada.

Kokkuvõtteks Žalgirise militaarlaager oli noorkotkastele ja kodutütardele uus ja huvitav. Midagi samasugust me kodumaal kogeda ei saa. Selgus, et kuigi Kaitseliidu noorteorganisatsioonid on üldjoontes riigikaitseõppega minimaalselt seotud, suutsime tänu eelnevale tõhusale ettevalmistusele pakkuda teiste maade noortele riigikaitse- ja sõjandusfännidele juba midagi ka omalt poolt.

H

Huvipakkuv polnud üksnes väljaõpe, vaid ka võimalus suhelda ning luua sidemeid sarnaste huvidega Briti ja Leedu noortega. Britid ja Leedu instruktorid ilmutasid huvi osaleda oma noortega ka mõnes meie riigikaitseteemalises laagris. Huvitav on mainida, et sarnaselt Leedus korraldatud noortelaagri ühisrühmaga tegutsevad ka Afganistanis Eesti ja Suurbritannia sõjaväelased üheskoos. Parim koostöövaim areneb maast madalast. ANDER ASBERG

Eesti jagu kaitselahingus

uvipakkuv polnud üksnes väljaõpe, vaid ka võimalus suhelda sarnaste huvidega Briti ja Leedu noortega.

50

SILVER TAMM Noorte Kotkaste peavanem

Mul on hea meel, et kodutütardel ja noorkotkastel on tekkinud suurepärased võimalused osaleda väliskoostöö raames naaberriikide samalaadsete noorteorganisatsioonide võistlustel ja laagrites. Naastes ollakse kogemuse võrra rikkamad, tuuakse kaasa põnevaid ja leidlikke võistlusülesandeid ning leitakse uusi sõpru piiri tagant. Nähes välisriigis korraldatud võistluse sisu ja tagamist, paneb see iga juhti juurdlema, kuidas saaks ka kodus paremini ja efektiivsemalt noortetööd korraldada. Leedu Noorte Küttide laagris osalemise järel tekkis mõte korraldada noortele senisest enam kehalist arengut soosivaid tegevusi ja tagada parem välivarustus on õige. Kehalised harjutused on praegu kohustusena sees nii noorkotkaste järgu- kui ka erikatsetes, kus on koguni kuus sportlikku tegevust, mille kaudu noorte kehakultuuri arendada. Kehalist pingutust nõudvad tegevused on minu hinnangul üsna hästi väljaõppeüritustesse põimitud ning annavad liikmetele hea võimaluse oma sportlikku vormi tõestada ja tõsta. Siinkohal ei tohi siiski unustada, et organisatsiooni ei valita noori sportlike tulemuste alusel, vaid liikmeks saab igaüks, kes tunnustab noorkotkaste seadusi ja kombeid. Seetõttu ei saa suhtuda iga noorkotka füüsilisse suutlikkuse samaväärselt. Noorkotkaste uute järgukatsete nõuete projektis on sees väga konkreetne ja selge kehaliste harjutuste sooritamise kohustus, mis tulevikus kindlasti soodustab ja süvendab veelgi enam kehakultuuri arengut ning terveid eluviise noorkotkaste hulgas. Noorkotkaste välivormi vajadus on kõne all olnud juba pikemat aega. Selles vallas on tehtud tööd Noorte Kotkaste Tallinna maleva algatusel, kuid praegu on projektid erinevatel põhjustel seisma pandud. Meie väljaõpe toimub enamasti maastikul ning noorte tervise ja ladusa väliharjutuse nimel on vaja liikmed varustada sobilikuma riietusega kui see, mille nad oma garderoobist leiavad. Vaadates praegust olukorda, kuidas kantakse ja kust saadakse vorme, on vaja luua noorkotkastele võimalus välivormi hankimiseks. Kas teha seda keskselt aktiivsematele liikmetele ning lisaks luua võimalus noormehele oma taskuraha eest vorm osta, on vaja läbi arutada. Ühtne vormiriietus loob ühtlasema pildi metsalaagri avarivistusel, kus praegu kannab iga noorkotkas just sellist vormikomplekti, mille ta on kusagilt endale soetanud või laenanud. Lisaks kujundab see organisatsiooni identiteeti ja näitab meid ühtse organisatsioonina kogu Eestis.

Kaitse Kodu! 7/2012


Noored

Tallinna noored Püünsi laagris HENRI LEY

Esimene päev kulus peamiselt laagri püstitamisele ja töötubades teadmiste ja oskuste omandamisele. Õpetati teemärkide tundmist, meditsiini, sõlmede tegemist, looduse tundmist ja topograafiat. Et laagri teemaks olid olümpiamängud, jagas laagriülem esimese päeva lõpuks noorkotkad ja kodutütred gruppidesse ning iga grupp sai mõne riigi nime ja pidi valmistama selle riigi lipu. Teisel päeval võeti mõõtu korvpallis, jalgpallis, rahvastepallis ja teatevõistluses. Sportmängude kuningaks tunnistati Fidži nime kandev võistkond. Õhtul tuli igal „riigil“ peale eeskava koostamise kirjutada laagriteemaline luuletus ja mõelda välja laagri moto. Parimaks tunnistati Angola luuletus. Idee, et isetegevuskavaks luuletus kirjutada, tuli Saaremaa noorkotkaste ja kodutütarde suvelaagrist, kus Tallinna noored külalistena osalesid. Tegusa päeva lõpetas disko.

EHA TENSO, HENRI LEY

Viimsis Püünsi koolis korraldati 10.—12. augustini Noorte Kotkaste Tallinna maleva ja Kodutütarde Tallinna ringkonna suvelaager. Laagri ülem ja peakorraldaja oli Kaitseliidu Tallinna maleva noorteinstruktor lpn Argo Kivi, kelle sõnul oli sellise mastaabiga laagri korraldamine temale uus kogemus.

Viimasel päeval jagati meeskonnad väikesteks gruppideks ja algas matkamäng. Raja pikkus oli olenevalt matkajate vanusest 5 või 12 km. Maastikul liikumiseks kasutati kaarti ning rajameister Tairi Väinurme tehtud rajal olid punktid, kus kontrolliti osalejate teadmisi esimesel päeval õppetundides omandatu kohta. Laager lõpetati uhke lõpurivistusega, kus tänati kõiki osalejaid ja läbiviijaid. Kõigile üllatuseks olid vanemad noorkotkad v-vbl Ander Asbergi juhendamisel kokku pannud demoesinemise, mille käigus laskuti köitega maja katuselt, puhastati hoone kujutletavast vastasest ja näidati käsivõitluse elemente.

Pealinna noortejuhid õppisid meeskonnatööd HENRI LEY Kaitseliidu Tallinna maleva traditsiooniline suvine noortejuhtide koolitusseminar sai teoks 25. ja 26. augustil Kurtnas. Seminar algas meeskonnatöökoolitusega, kus psühholoog Kaia Kuppart tutvustas efektiivse meeskonnatöö eduvalemit. Et koolitus poleks ainult teoreetiline, tuli meil läbi teha ka paar meeskonnatööharjutust. Need harjutused panid meid mõtlema meeskonnatöö tähtsusele. Pidime ka analüüsima faktoreid, mis aitaksid meil saada veelgi paremaks organisatsiooniks — selliseks, kus kõigil on hea olla. Pärast koolitust külastasime kohalikku mootorrattamuuseumi. Õhtul said noortejuhid arutada vabas õhkkonnas kodutütarde ja noorkotkaste tulevate ürituste ning üleüldise koostöö teemadel.

Kaitse Kodu! 7/2012

51


Noored

Olümpiapisik nakatas ka kodutütred ANU ALLEKAND

O

lümpism on elufiloosoofia, mis ülendab ja ühendab keha, tahte ja vaimu omadused harmooniliseks tervikuks, ütleb „Kooliolümpia käsiraamat“. Olümpismi eesmärk on seada sport kõikjal inimese harmoonilise arengu teenistusse. Kodutütarde organisatsiooni eesmärgiks on kasvatada tütarlapsi isamaalises vaimus nii vaimselt kui ka kehaliselt terveiks Eesti kodanikeks. Nii võttes kõlavad need mõtted väga harmooniliselt kokku. Ja need said Kodutütarde 80. aastapäeva puhul ka kokku viidud. Septembrikuu alul kinnitati Kodutütarde tegevuskavva uus traditsioon ning 14. ja 15. septembril peeti Kuressaares esimesed kodutütarde üleriigilised kooliolümpiamängud.

Olümpiaidee ja Kodutütred Iga suurem üritus saab alguse väiksematest: kõigepealt võtsid Saaremaa noortejuhid kätte ja korraldasid Saaremaa kodutütardele kooliolümpiamängud. Nende õnnestumine lõi eeldused üle-eestiliste mängude korraldamiseks. Kui veel korrata, et sport sunnib ennast arendama (see on see, mida kodutütred teevad iga päev) ning aitab mõista elu põhitõdesid (ka see, et tähtis pole kõige kuldsem tulemus, vaid selle poole püüdlemine, on kodutütarde tegemistes läbiv idee). Edukas inimene on

edasipüüdlev ja eetiliste väärtuste kandaja – ta on aus, abivalmis ja sõbralik. Eeskujuks saab tuua kogu olümpiamängude korraldustiimi: Lii Vanem, Merle Kivi, Tiia Kütt ja Ingrid Paiste. Kooliolümpiamängude idee haakub Kodutütarde eesmärgiga hästi, sest sport aitab tegutsemise abil õppida, on lihtne ja ühendav, sportides saab olla osaline tervikust ehk mängudest ja mängude juurde kuulub ju alati siiras rõõm. Rõõmus naeratus kuulub aga kodutütre põhivarustuse hulka.

Võitja Saaremaa ja uus korraldaja Järvamaa Olümpia ja sport on seotud atleetidega, kuid mitte ainult lihasmass pole selle juures tähtis, vaid tegemist on ka intellektuaalse ja kunstilise ettevõtmisega. Olümpia juurde kuulusid pidulik-sportlik rongkäik läbi linna trummipõrina ja politseieskordi saatel, elamuslik avapidu staadionil, port aitab tesütitavad kõned gutsemise abil ning ergastav ilutuõppida, sport lestik.

S

on lihtne ja ühendav, sportides saab olla osaline tervikust ehk mängudest ja mängude juurde kuulub ju alati siiras rõõm.

Spordis ei loe kuigivõrd jutt, vaid teod. Tegusid tehti kuuel põhialal: viimase jala jooks (kestusjooks staadionil), pallide täpsusheide, sulgpallireketiga palliheide, paku veeretamine jalaga, hüppepalli kolmikhüpe ja saapavise. Ja juhtidele mõeldud kübaraheide. Kohal oli olümpialik vaim, kõikjal vaatasid vastu sõbralikud näod, kostsid toetavad ergutused ja kohtunike selgitused. Ühtäkki ei tähendanud midagi „koondise dress“, vaid hetkel väljanäidatav osavus, kiirus, tugevus. Kujutate ette medalisadu päeva lõpul ja olümpiavõitjate rõõmsaid nägusid? Võib-olla oli pidulik hetk just päeva teises pooles? Individuaalsetest panustest sai ühisarvestuses võidu Saaremaa ringkond. Mängud võiksid juba üksnes sellise emotsiooni tõttu korduda. Muidugi mitte ainult emotsiooni tõttu. Sellele olid korraldajad ka mõelnud ja täiesti uue algatusena loositi lõputseremoonial ka järgmise olümpia korraldaja. Fortuuna tahtel sai selleks Järva ringkond. Jääb üle oodata uusi põnevaid alasid ning kooliolümpiasümboolikaga kaunist kutset. Ja seejärel uusi mänge.

52

Kaitse Kodu! 7/2012


Test

Kaitsejõudude magamiskotid — universaalseid lahendusi ei ole. Peaaegu Eesti ilm on selline, nagu ta on. Vahel on väga palav, vahel on väga külm, kuid enamasti sajab aastaajast olenemata vihma, mille kohta irvhambad on naljatamisi isegi öelnud, et peale kehvemat sorti suusailma meil siin muud ei olegi.

S

ellistes tingimustes on väljas ööbimine kunst omaette. Köetava telgiga pole see ületamatu probleem, ilma aga läheb asi kõvasti keerulisemaks ja mängu tulevad faktorid, millega arvestamata jätmisel võib parimal juhul olla tulemuseks vesine ninaots, halvimal alajahtumine. Et väljasõit rohelusse ei muutuks

omamoodi üleelamiskursuseks, on vaja korralikku varustust, alates riietusest ja lõpetades muude mugavamat äraolemist tagavate esemetega. Magamiskott kuulub kindlasti viimati nimetatud asjade hulka. Ilmselt on kõik pikemat aega vabas õhus veetnud inimesed öösel külma tundes üles ärganud. Enamasti on selle põhjuseks olnud ilmastikuoludele mittevastav magamiskott. Suuremat sorti rahakotiga pole selle kitsaskoha ületamine mingi vaev. Tuleb poodi minna ja endale parem ase soetada. Paraku saavad seda endale lubada vaid üksikud, ülejäänud peavad leppima parasjagu olemas ole-

Rootsi magamiskoti kõige suurem vaenlane on niiskus. Seda tuleb vältida iga hinna eest

13 X KRISTJAN PRII

Rootsi magamiskott on küll ajast ja arust, kuid parema puudumisel ajab asja ära

Kaitse Kodu! 7/2012

53


Test Norra firmas Nanok toodetud magamiskott on üsna hea, kui ei pea ööbima ekstreemsetes tingimustes

Nanoki üheks lisaväärtuseks on avatav alumine osa ja seda üsna mitmel põhjusel

Nanoki teiseks lisavääruseks on sääsevõrk, mille kasulikkust ei pea ilmselt kellelegi selgitama

Kuigi kaitseväe magamiskotisüsteem on võrdlemisi mahukas, saab seda osadeks võtta ja kasutada vastavalt aastaajale

Ka kaitseväe suvisel magamiskotil on sääsevõrk Kuigi kaitseväel on spetsiaalsed üksteise sisse käivad magamiskotid, saab sama võimalust kasutada ka muude kottide puhul

Kaitseväe magamiskotisüsteemi kõige suuremaks lisaväärtuseks on siiski Gore-Texist ümbris

54


Sellepärast otsustaski Kaitse Kodu! proovida erinevaid magamiskotte, mis hetkel enamikul meie võitlejatest kasutusel on. Põnevuse lisamiseks kaasasime testi ka ühe täiesti tavalise tsiviilmagamiskoti ning kaitseväe tellimusel valmistatud magamiskotisüsteemi (Gore-Texist ümbris, suvine ja talvine magamiskott).

Rootsi magamiskott Tehnilised andmed: kaal umbes 3 kg, pikkus kuni 180 cm, materjaliks puuvill.

Test

vate vahenditega. Kaitseväelaste ja kaitseliitlaste puhul tähendab see laost väljastatavat kraami.

Positiivne: vahetatav sisu (lihtsustab hooldust), reguleeritav kapuuts, saadud tasuta abina Rootsi kuningriigilt. Negatiivne: suur, raske (märjalt veel eriti), kergesti süttiv, kiiresti märguv, aeglaselt kuivav, lukk puruneb kergesti, kott on lühike, kitsas ja sobib kasutamiseks ainult plusskraadide korral.

Nanok Endurance CZ-10 (Norra) Tehnilised andmed: kaal umbes 2,4 kg, pikkus kuni 195 cm, materjaliks kunstkiud.

Test Testi eesmärgiks oli välja selgitada, milline magamiskott tagab kõige mugavama äraolemise Eestis valitsevates tingimustes. Testitavad kotid olid: kunagi ammu Rootsi abina Eesti kaitsejõududele annetatud magamiskott, praegu kaitseväes kasutusel olev Austria päritolu firma Carinthia magamiskotisüsteem, Norras toodetud Nanoki magamiskott ja üsna tavaline tsiviilkäibes olev Colemani magamiskott. Testijateks olid kaitseliitlased, kes on pidanud igasuguste magamiskottidega igasuguse ilmaga igasugustes kohtades magama. Test viidi läbi linnalähedases metsas vahelduvate ilmastikuoludega sügisööl umbes kümne soojakraadi juures, mis iseloomustab üsna hästi Eesti kliimat. Testi ülesehitus oli lihtne. Iga mees sai endale ühe küljealuse ja pidi sellega päikese loojangust päikese tõusuni etteantud territooriumil vastu pidama. Magamiskotisüsteemi kasutaja sai oma komplekti ka kombineerida, et tulemus mitmekülgsem ja ülevaatlikum oleks.

Kes ei ole rahul standardse kraamiga, võib ise endale sobiva hankida. Valik on tänapäeval suur

Positiivne: üsna kerge, üsna suur, keskmise niiskuskindlusega, jalaosast avatav, peaosas sääsevõrk, reguleeritav kapuuts. Negatiivne: miinuskraadide korral külm, väga sooja ilmaga liiga palav, lukk purneb kergesti, kott on kergesti süttiv ja kitsas.

Kaitseväe magamiskotisüsteem firmalt Carinthia (Austria) Tehnilised andmed: suvine — kaal umbes kilo, pikkus kuni 200 cm, materjaliks mikrokiud (polüamiid); talvine — kaal umbes 2,5 kg, pikkus 200 cm, materjaliks mikrokiud (polüamiid). Positiivne: suvine — väga kerge ja väike, käib tekiks lahti, üsna veekindel, kuivab kiiresti, kasutatav kuni null kraadini, sääsevõrk; talvine — reguleeritav kapuuts, keskmine niiskuskindlus, üsna kerge, üsna suur. Negatiivne: nii suvine kui ka talvine — sihtotstarbelisel kasutamisel negatiivseid omadusi polegi.

Coleman Latitude X1150 (USA) Tehnilised andmed: kaal alla kahe kilo, pikkus kuni 225 cm, materjaliks polüester. Positiivne: võrdlemisi kerge, ruumikas, üsna hea niiskuskindlusega, reguleeritav kapuuts, annab suuremaks teha. Negatiivne: miinuskraadide korral külm, väga sooja ilmaga liiga palav, kergesti süttiv.

Testitud tsiviilmagamiskoti puhul on mõeldud ka suurekasvulistele inimestele. Seda näitab nii koti pikkus… …kui ka võimalus see küljelt laiemaks teha

Kaitse Kodu! 7/2012

55


Test

Tulemus

neid tuli pärast metsas lageda taeva all ööbimist kuivatada.

Nagu arvata võis, ei toonud varasügisene ilm ühegi koti kõige suuremaid puudusi välja, kuid mõningaid järeldusi saab selle põhjal siiski teha. Teatavasti on meie kliima niiske, mis tähendab, et korralik magamiskott peaks olema keskmisest niiskuskindlam. Selles osas paistis kõige positiivsemalt silma kaitseväe magamiskotisüsteem tänu Gore-Texist kattele, esti võitis mida on võimalik eriti märgaigasuguste des oludes ümber tõmmata.

T

objektiivsete ja subjektiivsete parameetrite järgi kaitseväe magamiskotisüsteem ning kõige vähem kiidusõnu pälvis Rootsi toodang.

Väga negatiivse mulje jättis seevastu Rootsi magamiskott, mis muutus ebameeldivalt „nätskeks“ pärast paari tunni pikkust vabas õhus olemist. Kindlasti on selles süüdi materjalid, millest kott on valmistatud, kuid oma osa mängisid ka koti vanus ja see, et seda oli juba üksjagu kasutatud. On ju Rootsi kotid olnud kasutusel tublisti üle kümne aasta ning saanud selle aja jooksul ohtralt vett ja vilet. Kaks ülejäänud magamiskotti toimisid hästi, kuigi ka

Õhutemperatuur sobis kõigile, kuid märkima peab, et rakendades kaitseväe magamiskotisüsteemi täies mahus (suvine, talvine, kate) riskib selle kasutaja kolmel soojemal aastaajal ülekuumenemisega. Mõistlikul kasutamisel, rakendades iga osa vastavalt ilmastikule, probleeme aga esineda ei tohiks. Sama kehtib ka ülejäänud magamiskottide puhul. Rootsi omaga kannatab metsas magada küll, kuid ainult plusskraadide korral. Miinuskraadide puhul on targem varjualust ja tulekollet otsima hakata. Nanok ning keskmine tsiviilmagamiskott pakuvad küll võrdlemisi head niiskuskindlust, kuid ei kannata samuti külma. Testi võitis igasuguste objektiivsete ja subjektiivsete parameetrite järgi kaitseväe magamiskotisüsteem ning kõige vähem kiidusõnu pälvis Rootsi toodang. Kuid ei maksa unustada, et ei ole olemas universaalset lahendust. Kaitseväe varustus on hea oma mitmekülgsuse poolest, kuid sama tulemust annab saavutada ka ise kombineerides. Tuleb ainult natuke leidlikust üles näidata.

Soome firma SAVOTTA militaarvarustus nüüd Eestis!

telgid varustuskelgud seljakotid vestid taskud rakmed

Maaletooja: Foxberg OÜ, www.foxberg.ee, info@foxberg.ee, 511 1420

www.finn-savotta.fi


Aita talletada Kaitseliidu ajalugu! Jaga oma teadmisi museoloogiga telefonil 717 9109 või meilitsi aadressil tanel.laan@kaitseliit.ee

Kaitseliidu Vabadussõja-aegsest IV ja V jaoskonnast loodud Tallinna maleva malevkonnad ühendati 1. märtsil 1926 Lõuna malevkonnaks, kus II pataljoni pealiku kohal oli iseseisvusaegse Reaalkooli raudvara, aastail 1919—1941 selles koolis võimlemisõpetajana töötanud Voldemar Resel-Resev (pildil). Juba 1918. aasta jõulude ajal tekkis Kassisaba kaitseliitlastel mõte moodustada lööksalk ja minna rindele. Paarkümmend end kirja pannud meest tegid väljaõpet Falgi pargis, spordiseltsi saalis ja lennuväe tiirus Kalamajas. Kümme neist jõudis soomusrongi nr 3 dessantkompanii ridades eesliinile ja sai jaanuari lõpul tuleristsed. Nende hulgas oli ka Resel-Resev. 1931. aastal oli Lõuna malevkonna pealik Paul Reintam, pealiku abi Julius Trumm ning juhatusse kuulusid veel Aleksander Jürgens, Karl Peterson ja Heinrich Johanson. Liikmete rahaline panus (mõne toetus kuni 100 krooni aastas) ning sissetulekud korjanduste ja annetustena olid 1930. aastal üle 5000 krooni. Vormiriiete muretsemiseks oli 1931. aastal üle 3000 krooni, riiklikest summadest sai muretseda relvi, varustust ja laskemoona. 1940. aastal oli malevkonnas kaks pataljoni ja viis kompaniid ning liikmeid kokku 443. Malevkonna staap asus maleva majas Kaarli tn 8.

Kas sa teadsid?

Tanel Lääne muuseuminurk

Eesti kirjanikest olid Kotkaristi III klassi teenetemärgi kavalerid Anna Haava, Eduard Vilde ja Peeter Grünfeldt (1865— 1937). Ajavahemikus 1888—1935 kirjutas, tõlkis ja koostas Günfeldt (pildil) umbes 450 raamatut. Tema originaalloomingust väärivad esiletõstmist memuaarteosed „Mälestused Juhan Liivist“ ja „Minevikku jälgimas“, jutukogud „Külatänavast“ ja „Killud“ ning mitu noorsooraamatut. Tema sulest ilmus ka klassikatõlkeid, õpikuid, populaarteaduslikke ja vaimulikke raamatuid. Mõnigi Grünfeldti isamaaluuletus kõlas viisistatult laulupidudel. Ta oli ka Kaitseliidu üksuste ja sõjaväeosade laulude tekstide autoreid. Kaitseliiduga ühines Peeter Grünfeldt 1918. aasta detsembris, lisaks jõudis ta olla Nõmme teatriseltsi Lämmeküne esimees ning tegutseda Nõmme Hariduse ja Rahvamaja Seltsis ning Meestelaulu Seltsis. Seetõttu oli Grünfeldt Nõmmel tuntud ja hinnatud rahvamees. Tema surm 11. aprillil 1937 oli kaaslinlastele suur löök. Matuserongkäigust, mis suundus kirjaniku kodust Valdeku tänavas Nõmme keskuse kaudu Hiiu-Rahu kalmistule, võttis osa mitu tuhat inimest.

18. veebruaril 1919 kirjutati alla Eesti-Läti koostööleppele, mille kohaselt Eesti sõjavägi lubas oma kulul moodustada Läti väeosi (Läti valitsus pidi hiljem kulud kompenseerima). Kuna Eestisse oli sattunud hulk lätlasi, muuhulgas teenis neid ka Eesti sõjaväes, õnnestus kõigepealt luua üks jalaväepolk ja suurtükipatarei. Polgu tuumik moodustati Kaitseliidu läti roodudest (Tallinnas, Tartus ja Pärnus). Neile lisandusid uued vabatahtlikud, Eestis mobiliseeritud, Nõukogude Läti armeest ülejooksikud ning sõjavangide hulgast 1. Valmiera polgu lipp värvatud, mis andis kokku 2500 sõjameest. 31. märtsil oli asutud looma Põhja-Läti brigaadi, kuhu planeeriti lisaks kahele kevadel Tartus loodud jalaväepolgule (Valmiera ja Cēsise polk) ning tagavaraväeosale kolm suurtükipatareid, ratsaeskadron ja väiksemad tugiüksused. Pärast Põhja-Lätis uue mobilisatsiooni läbiviimist 1919. aasta suvel paisus brigaad, mis juulikuu alguses oli lülitatud juba Läti armee Vidzeme divisjoni koosseisu, ligi 10 000-meheliseks väekoondiseks, andes Landeswehri koosseisus olnud läti väeosa kõrval tõhusa panuse Läti sõjaväe loomisel. Suurema osa Lätist olid sel ajal hõivanud enamlased ja kahes punakütidiviisis oli 1919. aasta mais 45 317 meest, neist lätlasi 35 000. Kaitse Kodu! 7/2012

57


Järelehüüe

Kaitseliitlane Ants Vooremaa 25.01.1931—26.08.2012 Augusti lõpul lahkus Toonela radadele legendi staatusesse jõudnud Kaitseliidu Tallinna maleva Kalevi malevkonna väsimatu liige Ants Vooremaa, tänu kellele seisab Tallinna kesklinnas Kaitseliidu peastaabi hoone kõrval admiral Johan Pitka mälestusmärk. Antsu eestvedamisel on kerkinud ka Harjumaale Kõue valda admirali arvatavasse hukkumispaika tema memoriaal, mis on leidnud kindla koha Kõue valla rahva, nagu ka paljude kaitseliitlaste südames. Admiral Pitka mälestuste jäädvustamine oli Ants Vooremaa peamisi tegutsemissuundi, aga mitte ainuke. Ta jõudis olla ka raamatute kirjastamise initsiaator, ajaloo talletaja, seltsielu korraldaja jne. Ants tegutses sihikindlalt ja kompromissitult — nagu admiral Pitka omal ajal. Sarnaselt Pitkale oli ka Antsu käimapanevaks mootoriks siiras isamaa-armastus. Teda on autasustatud Valgetähe V klassi teenetemärgi ja mitme Kaitseliidu aumärgiga. Ants, meil oli au olla su kaasteelisteks.

Leitnant Toivo Lipstok 01.07.1952—23.09.2012 23. septembril lahkus meie seast leitnant Toivo Lipstok. Oleme kaotanud Eestile ustava ohvitseri, relvavenna, Kaitseliidu meredivisjoni tegevliikme, Eesti Reservohvitseride Kogu (EROK) ametikandja, riigikaitseõpetaja ja hea sõbra. Jääme Toivo Lipstoki mäletama kui isamaalist, aktiivset ja abivalmis ohvitseri, kes viimased viisteist aastat oma elust pühendas riigikaitsele. Ta töötas seitse aastat kaitseministeeriumis, edendades riigikaitselist haridust ja koordineerides kõrgemate riigikaitsekursuste korraldamist. Ta panustas ka isiklikult noortele riigikaitsealaste teadmiste andmisesse, õpetades 12 aastat riigikaitseõpetust Tallinna Saksa gümnaasiumis. Lisaks pikaajalisele Kaitseliidu liikmesusele töötas ta ka kolm aastat Kaitseliidu peastaabis avalike suhete osakonnas. Käesoleva aasta veebruaris asutati Toivo eestvedamisel EROK riigikaitseõpetajate sektsioon, et senisest veelgi jõudsamalt toetada riigikaitseõpetuse andmist koolinoortele. Toivot on tunnustatud silmapaistvate teenete eest ligi kümne teenetemärgiga. Muu hulgas on ta Kaitseministeeriumi teenete kuldmärgi, Kaitseliidu Valgeristi III klassi ning Eesti Reservohvitseride Kogu teeneteristi raudristi kavaler.

Naiskodukaitsja Rita Loel 29.12.1966—06.09.2012 ... su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa! 6. septembril lahkus pärast võitlust raske haigusega Saaremaa naiskodukaitsja Rita Loel. Rita Loel on olnud Naiskodukaitse keskjuhatuse liige, Saaremaa ja Harjumaa ringkonna esinaine ning tema aastatepikkune pühendumine Naiskodukaitsele oli märkimisväärne. Ta oli liputoimkonnas, kui sisse õnnistati taastatud Naiskodukaitse esimene lipp, tänavu võttis ta üleinimliku pingutusega haigust trotsides presidendilt vastu saarlastele mõeldud võidutule. Rita, kes oli elukutselt ajakirjanik, oli ka Kaitse Kodu! pikaajaline autor. Tema esimesed kaastööd jõudsid toimetusse 1990. aastatel, kui ta vahendas Paldiski naiskodukaitsjate tegemisi, viimased aga tulid veel tänavu Saaremaalt, kus ta hoidis silma peal nii naiskodukaitsjate kui ka Kaitseliidu tegemistel. Ritat on tunnustatud Valgeristi III klassi, Naiskodukaitse Liiliaristi III klassi, Naiskodukaitse teenetemedali ning Võidutule medaliga.

58

Kaitse Kodu! 7/2012


AS Jahipauna kauplustest Rocca al Mare Keskus Paldiski mnt 102, 13522 Tallinn LĂľunakeskus Ringtee 75, 51014 Tartu

E-kauplusest www.armament.ee

Maaletooja OĂœ Baltic Armaments, tel: 646 0113, rifle2@rifle.ee


SCOUTSPATALJON - kutse valitute sekka. Meeste hulka, keda ei ühenda vaid missioon või käskluste salajane keel. Neid ühendab palju rohkem – sõprus kogu eluks. Midagi, mida ei murra kõrbe kuumus, lõikav tuul ega plahvatuste kaja. Kui Sa tunned, et võiksid olla üks vapratest, siis vaata kohe www.elukutse.ee või www.vk.kra.ee Lisainfo e-postil vkinfo@kra.ee või telefonil 717 0800


Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.