Ajalugu
Alice Kuperjanov jäi lõpuni endaks Kuidas kujunevad sellised naised, kes küüditajate küüsis julgevad üles tõsta oma raudus käed ja hüüda: „Eesti naised, võidelge edasi, kuni tuleb vabadus!“? Just seda tegid kaks naiskodukaitsjat: Ebba Saral ja Alice Kuperjanov 1941. aasta 14. juuni varahommikul Tartu raudteejaama esisel. Sellest kirjutab oma mälestustes Mari Raamot, Naiskodukaitse esimene ja kauaaegne esinaine.
ilmselt juba siis südames oma unistuste tütarlaps, kuigi ta seda kiivalt varjas. See ilmnes aga ühel koolipeol ettekantava näidendi ettevalmistamisel. Nimelt oli Juliusel seal algul daami südame kaotaja osa, kuid ta nurus sõpra seni, kuni see nõustus osa vahetama, nii et Julius sai südamevõitjaks. Tütarlaps, kelle nimel seda tehti, oli Alice Juhanson.
Armastus eesti moodi EHA JAKOBSON Tartu ringkonna avalike suhete grupi juht
S
elles kirjatükis vaatleme lähemalt Alice Kuperjanovit, niivõrd-kuivõrd on teada tema elust, mis algul kulges koos abikaasa Juliusega, kuid hiljem üksinda Naiskodukaitse ühe looja ja ühiskondlikult aktiivse kodanikuna.
Koolikaaslastena Kambjas Alice ja Julius Kuperjanov olid ühevanused, sündinud 1894. aastal. Nende kohtumispaigaks sai Vana-Kuuste ministeeriumikool Tartumaal Kambja vallas Sipel, kus Julius hakkas õppima 1904. aastal pärast seda, kui nende pere oli Venemaalt tagasi Eestisse kolinud ja Kambja vallas väikese Lalli talu rentinud. Kool oli hea kuulsusega ja seepärast eelistati seda Kambja köstrikoolile, kuhu just samal aastal astus Alice Juhanson.
Julius lõpetas Sipel kooli 1909. aastal, kui ta oli vaid 15-aastane. Nii noorelt teda veel Tartu Õpetajate Seminari ei võetud. Ta astus ajutiselt Tartu linnakooli Riia tänavas ja valmistus hoolikalt seminari eksamiteks. Järgmise aasta sügisel sooritas ta hiilgavalt sisseastumiseksamid, nii et ta kohe algul õppemaksust vabastati ja seminari internaati võeti. 1910. aastal jõudis Tartusse kooli ka Alice. Ra astus 1906. aastal loodud Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste eragümnaasiumi ehk esimesse eestikeelsesse gümnaasiumi, mille õppemaks oli 17,5 rubla poolaastas. See oli suur summa ja ilmselt nõudis tütre koolitamine vanematelt suurt pingutust. „See kool oma tolleaegse juhiga eesotsas pani minu maailmavaatele kindla aluse,“ kirjutab Alice oma mälestusteraamatus.
J ul
iu
s
1914. aastal lõpetasid nii Alice kui ka Julius kooli. Alice suundus Peterburi (mis oli just samal aastal nimetatud küll Petrogradiks), et n a Alice’i kodu asus Kambja vallas Soe o j r v e p Ku lõpetada seal kroonugümnaasium, ic e talus, tal oli kolm venda ja õde. Isa l A sest eragümnaasium ei andnud ja Andres ja ema Kadri Juhanson riiklikult tunnustatud lõputunpidid olema edumeelsed inimenistust, Julius aga valiti kohe sed, sest kooliajaloolase Heino Kambja köstrikooli õpetaRannapi andmetel oli Kambja jaks, kus ta sai õpetada väga vallas 1906. aastal üheksa vallühikest aega, sest 1915. lakooli, igaühel oma maja, aga aasta veebruaris võeti ta vallas ei käinud üldse koolis sõjaväeteenistusse ja saadeti 130 kooliealist last. Sipele mais Peterburi lipnike kooli. jõudis Alice 1907. aastal ja õppis seal Juliusest klassi võrra Niisiis õppisid noored jälle ühes tagapool, sest vallakooli klasse ei linnas. Kas nad seal ka kohtusid, on loetud ministeeriumikooli omadega raske öelda. Lipnik Kuperjanov saabus samaväärseks. 5. Kiievi rügementi sama aasta septembris ja sellega olid tema koolid läbi ning sõjamehetee algaJulius jõudis terve aasta (küll paar jaoskonda tagamas. Alice sooritas edukalt gümnaasiumieksamid pool) õppida ka koos Henrik Visnapuuga, kellest ja jäi veel Peterburi, et õppida raamatupidamist, hiljem sai tuntud kirjanik. Juliuse ja Alice’i koolimis osutus talle hilisemas elus väga kasulikus. venna Leo Laursoni mäletamist mööda oli Juliusel 46
Kaitse Kodu! 4/2012