Nummer viis
Selles Kalamajakas:
Elust Kalamajas lk 4
Kalamajast merele lk 5
Miljööst ja turvalisusest lk 9-10 Ja palju muud
Kalamaja päevad on juba lähedal Minult kui Telliskivi seltsi aktiivselt tegelaselt küsitakse tihti, et kus see teie selts tegutseb. Kalamajas ja Pelgulinnas, vastan. Aga mis aadressil? Igal pool. Ja nii ongi. Pole aadressi, on tutvused, võrgustikud, koostöö ja natuke vastastikust promo ka.
Koduümbruse avalik ruum kui seltsimaja Kalamaja ja Pelgulinn ei ole enam sellised kohad, kus peaks ise endale seltsimaja looma, et kohalikel elanikel oleks olemas ruum, kus midagi toimuks. Selliseid ruume on juba palju, need on erinäolised ja avatud. Meil pole vaja teha seltsimaja ühisteks söömaaegadeks, sest
kohalikke kohvikuid ei jõua enam kahe käe sõrmedelgi kokku lugeda. Mitu neist on praktiliselt nagu seltsimajad, ses mõttes, et seal käivad pidevalt samad kohalikest inimestest koosnevad seltskonnad. Pole vaja korraldada avalikke pidusid, kui neid toimub loomelinnakus ja Patareis ja EKKM-is küllaga. Mingite huviringide korraldamine oleks ka üsna tulutu, mis siin ikka võistelda mitmekümne ringi ja trupiga, mis tegutsevad Salme kultuurikeskuses, Tasapisitasakaalus, Kalamaja põhikoolis, Pelgulinna rahvamajas, loomelinnakus, MaruKarus... Teater on. Kirik on. Pagar on. Põhjus, miks on tänapäeval seltsi vaja, on ühest küljest piirkondliku
“avaliku arvamuse” koondamine – sest olgem ausad, kui me ise ei ütle, mida me tahame, ütleb seda meie eest keegi poliitpersoon või ametnik. Ja nende viimaste arvamus ei pruugi kohalike elanike omaga ühtida. Teisalt tegutseb selts kui koostööplatvorm, infovahetuskanal ja tutvumisportaal, mille kaudu naabrid leiavad ajapikku üksteises sõpru, mõttekaaslaseid, tööpartnereid. Miks see kõik üldse hea on – tunda oma naabrit ja naaberettevõtet, teada oma vahetut ümbrust puudutavaid küsimusi ja üritada ühiselt lahendada piirkonna probleeme? Eelkõige vast selleks, et endal oleks hea ja mugav. No on tükk
“Osaval kalal on õng hambus, loiul ainult ussike” (Supilinnast)
maad mugavam käia poes, trennis, koosolekul ja peol jalutuskäigu kaugusel, mitte kuskil linna teises otsas kahe bussiga. Ja miskipärast on turvalisem ja mõnusam tunne käia tänaval, kus mõned vastutulijatest teretavad ning kui tead, kes elab majades, millest möödud. Rääkimata sellest, et ülemaailmse finantskriisiga pole miskit pihta hakata, aga lähedalolevasse randa annab pingi ehitada küll. Või mõne rattatee välja vaielda. Ja lõppude lõpuks peaks sellest võitma kogu linnakeskkond, kui veidi vähem inimesi pendeldab iga päev autodega kesklinna vahet ja veidi rohkem inimesi jalutab 200 meetrit poodi ja 300 meetrit kontserdile. Järgneb lk 2