JALKA (august 2009) by Jalka

hind 29 krooni august 2009

Kaka ja Co tulevad!

Indrek zelinski lõpetab karjääri Viljandi staadionil uus muru ja tribüün marten ja martti meumers a. le coq arenal rachel anderson _ agent, kes muutis maailma Postrid: Kaka / Cristiano Ronaldo / Robinho Luis Fabiano / Lucio ISSN 1736-7379

Pluss: Rene Kaas, Rasmus Tomson, Luis Fabiano, Kaido Ivask, Taavi Viikna, Sergei Ivanov, Andreas Vaikla, Aapo Ilves 2009 AUGUST JALKA

sisukord

hind 29 krooni august 2009

Kaanelugu Kaka ja Co tulevad!

18-21

Brasiilia tähtede vastuvõtuks on valmis nii majutajad, korraldajad kui ka meie tuntud inimesed eri aladelt. 12. august läheb ajalukku!

Pluss: Rene Kaas, Rasmus Tomson, Luis Fabiano, Kaido Ivask, Taavi Viikna, Sergei Ivanov, Andreas Vaikla, Aapo Ilves

Esikaanel: kaka Foto: Paul Thomas/AP/Scanpix Nr 8 (20) 2009

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas

Persoonid & intervjuud Indrek Zelinski Martti ja Marten Meumers

Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee

Sergei Ivanov Taavi Viikna

TOIMETAJA: Lennart Komp lennart@jalgpall.ee

Kaido Ivask Luis Fabiano

Fotograaf: Lembit Peegel

Rachel Anderson

Ajakirja makett: Jaanus Samma

Kolumnid

Kujundaja: Kaia Saaremets

8 52

Indrek Schwede

Keeletoimetaja: egle pullerits

Aapo Ilves

Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit

Rubriigid

12 24 27 29 41 42 46

Tellimine: www.post.ee

4−7 54 66

Siit ja sealt

Tellimishinnad:

Lembit Peegel

Aasta 348 krooni

Lisaaeg

Poolaasta 174 krooni Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit,

56 58 61 62 63 64 65

Meistriliiga

Asula 4c, 11312 Tallinn

Naised

Trükitud kroonpressis

Esiliiga

Sünnipäevad 1.08 Andrei Borissov (40) augustis: 002.08 Sten Kaldma (41) 03.08 05.08 05.08 08.08 10.08 11.08 11.08 11.08 15.08 16.08 16.08 20.08 20.08 21.08 26.08 28.08 30.08

Liigad

Ats Purje (24) Kaimar Saag (21) Janno Kivisild (32) Gert Olesk (36) Jan Važinski (45) Tarmo Rüütli (55) Hannes Kaasik (31) Tõnis Kalde (33) Marko Leevand (32) Konstantin Vassiljev (25) Toomas Kaldma (66) Artur Kotenko (28) Eigo Mägi (35) Martin Vunk (25) Vladislav Gussev (23) Tarmo Lehiste (39) Sergei Zamogilnõi (56)

II liiga III liiga IV liiga Rannajalgpall

Muu Mis toimub talenditreeningutel Viljandis staadion remonditud Ööjalgpall Kuressaares

10 40 53

Postrid KAKA LUCIO ROBINHO LUIS FABIANO CRISTIANO RONALDO 2009 AUGUST JALKA

siit ja sealt

kõige kallim koll Rasmus Tomson

Foto: Catherine Kõrtsmik

Tallinna Kalev Emotsionaalselt kõige suurema laengu on seni andnud värav Tartu Tammeka viimasel Esiliiga hooajal, kui viimases voorus kohtusime Levadia duubliga. Olime Levadiast kahe punktiga taga ja Pärnu Tervisest ühega ees. Selle mängu võit tähendanuks ka Esiliiga esikohta. Mängisime kodus ja minu tabamusest läksime 1:0 juhtima. Siis tekkis tõesti tunne, et suudame asja kinni panna. Mäletan, et sain söödu kaitsjate vahelt, tõmbasin väravavahi ära ja lõin palli sisse. Levadia viigistas küll kaks korda, ent panime lõpuks oma paremuse siiski maksma. Kõige ilusam värav oli ehk üle-eelmisel aastal Lasnamäe Ajaxi vastu, kui sain keskväljakul palli, mängisin terve kaitseliini üle ja lõpuks väravavahi takkapihta. See oli ikka väga kaif tunne. Ei saanud hoogugi pidama ja lõpuks jooksin peaaegu vastu posti. Kaotasin tasakaalu ja kukkusin pikali nii, et suugi oli kummipuru täis. Sellest hoolimata oli tabamus magus ning pärast kiitsid teised ka, et ilus oli. Üldiselt pean väravate löömiseks ise rohkem tööd tegema, vastaseid ette võtma ja võimalusi looma. Mängin nr 10 kohta ehk päris ründaja ei ole, kuid pigem meeldib kastis tegutseda. Karistusalast löödud väravad on kuidagi peenemad ja tehnilisemad. Loomulikult oleneb see olukorrast. Praegu olen karistuslööke ka lööma hakanud, kuid nende puhul on mul veel vähe kogemusi ja tehnika vajab harjutamist.

kõige parem tõrje Rene Kaas Nõmme Kalju Miskipärast meenub olümpiakoondis ja kaks meeldejäävat mängu Horvaatia vastu. Nii võõrsil kui ka kodus Valgas. Valgas tegin paarkolm sellist tõrjet, mida iga päev ette ei tule. Nende üle võiks iga väravavaht uhke olla. Üks oli kauglöök umbes 25 meetrilt. Minu ees seisis Enar Jääger, kelle seljast võttis pall täiesti teise suuna. Keegi ei uskunud, et sellele järele jõuan, kuid tõin posti kõrvalt palli ära. Samas mängus oli olukord, kus sisuliselt ei olnud võimalust tõrjuda – lihtsalt kas jään ette või mitte. Suutsin palli suunda muuta ja sekundi murdosa jooksul tundsin, kuidas terve kari tormab peale. Instinktiivselt tegin löögi ja pall õnnestus klaarida. Sisuliselt kõrvaldasin viie sekundi jooksul kaks võimalust. Horvaatia oli tol ajal maailmas neljandal kohal ning 0:0 suurepärane skoor. Sama tulemuse saime ka U16 vanusegrupi valikturniiril Venemaa vastu. Ilmselgelt tuli mõlemas kohtumises palju tõrjeid teha.

JALKA AUGUST 2009

Foto: Lembit Peegel

siit ja sealt PUBLIKU EDETABEL

meistriliiga 1. Tallinna FC Levadia

2. JK Sillamäe Kalev

15 2

0 63:11

2 51:12

3. Narva JK Trans

6 36:21

4. Tallinna FC Flora

4 32:15

5. Nõmme JK Kalju

7 40:19

32 31

26:26

Nii ML kui publiku edetabel on 27. juuli seisuga. Kuna peetud on erinev arv mänge, lisasime sulgudesse keskmise publiku arvu. Selle põhjal on 7. kohal paiknev Flora siiski neljas. Kokku ületavad 5 satsi eelmise aasta keskmise (180), mis on hetkel ka Tallinna Kalevi keskmine. Hetke keskmine on 210 inimest ML mängul.

6. Viljandi JK Tulevik

7. FC Kuressaare

13 9:41

8. Paide Linnameeskond

14 9:52

9. JK Tallinna Kalev

14 15:41

10. Tartu JK Tammeka

16 15:58

1. Nõmme Kalju

6149 (341,5)

2. Tallinna Levadia

4881 (287)

3. Sillamäe Kalev

4113 (216,5)

4. Paide LM

3710

5. Tallinna Kalev

3604 (180)

6. Kuressaare

3487

(174)

7. Tallinna Flora

3378

(211)

8. Tartu Tammeka

3353 (176,5)

9. Narva Trans 10. Viljandi Tulevik

(195)

3195 (177,5) 3186

(159)

Meistriliiga juulikuu

sümboolne 11

väravakütid

Sel kuul jalgpalliliit vooru sümboolseid koondisi ei koostanud, sest kalender oli segamini, täisvoore ei toimunud ja osa meeskondi mängis vähem. Seetõttu toetus Jalka oma sümboolse koondise tegemisel vahetule kogemusele ja võttis appi ka Meistriliiga inspektorite nimetatud üksikute mängude parimate mängijate nimekirja (parim mängija nimetatakse mõlemast meeskonnast). Kuna kõvemad meeskonnad mängisid vähem, tuli ka sümboolne koondis kirjum. Esmakordselt murdis end 11 hulka Tartu Tammeka jalgpallur – Albert Prosa. Neljandat korda järjest kuulub sümboolsesse koondisse Sillamäe Kalevi keskkaitsja Aleksei Naumov. Kolmas kord on paberkoondises Sander Puri ja Aleksandr Tarassenkov, teist korda Taijo Teniste ja Andre Frolov. Kolm korda on varem koondises olnud Felipe Nunes, kaks korda Nikita Andrejev, Alo Dupikov, Gert Kams, Konstantin Nahk, Kristian Marmor, Andrei Kalimullin ja Janno Hermanson. Igor Prins on treeneripingile valitud kolmel esimesel ja Anatoli Ušanov kahel viimasel Meistriliiga kuul.

DMITRI SKIPERSKI Kuressaare

Tallinna FC Levadia 17 Tallinna FC Levadia 14 Nõmme JK Kalju 14 Tallinna FC Levadia 10 Tallinna FC Flora 10 Viljandi JK Tulevik 8 JK Sillamäe Kalev 8 JK Sillamäe Kalev 8 JK Sillamäe Kalev 7 Tallinna FC Flora 7

ALBERT PROSA Tammeka

ALEKSANDR TARASSENKOV VAHUR VAHTRAMÄE Trans Tallinna Kalev

TAIJO TENISTE Levadia

1. Nikita Andrejev 2. Vitali Gussev 3. Felipe De Araujo Nunes 4. Sander Puri 5. Alo Dupikov 6. Juri Jevdokimov 7. Dmitri Lipartov 8. Aleksandr Kulik 9. Aleksei Naumov 10. Vjatšeslav Zahovaiko

ANDRE FROLOV Tulevik

ALEKSEI NAUMOV Sillamäe

ALAN ARRUDA Kalju

MIHKEL AKSALU Flora

SANDER PURI Levadia

ANDREI VEIS Tulevik

Peatreener: ANATOLI UŠANOV Levadia

2009 AUGUST JALKA

siit ja sealt

kuu

Tallinna FC Levadia jõudis esimese Eesti klubina Meistrite Liigas kolmandasse eelringi: uus Euroopa Liiga on

kukesammu kaugusel.

kuu

Levadia euroedu lõi sassi Meistriliiga kalendri. Hooaja lõpp lükkus teadmatusse.

kuu

Kas Enar Jääger saab Serie Bst käia koondisemängudel? Kas Andres Oper hakkab Hiinast käima koondisemängudel?

mängijat on Brasiilia eest osalenud enam kui 100 kohtumises: Cafu (142), Roberto Carlos (125), Claudio Taffarel (101).

600

Toronto poiss ihkab Eesti koondisse 12aastane Andreas Vaikla on Kanadas sündinud ja kasvanud eestlasest vutipoiss, kelle unistus on tulevikus Eesti koondise väravasuul seista. malle koido Andreas viibis suvel pikemalt Eestis, kus osales jalgpalliliidu talenditreeningutel. Samuti nägi ta ära meie rahvusstaadioni ning sai aimu kohaliku jalgpalli tasemest. Ta kannab uhkusega Eesti koondise särki, millel ilutseb Mart Poomi autogramm. Selle tõi isa Ilmar Vaikla, omaaegne Nõukoguse Liidu meister viievõistluses, talle hiljutiselt Eesti-reisilt. “Trenn on siin tegelikult väga sarnane sellega, mida me Kanadas teeme,” rääkis Andreas. “Minu jaoks tegi asja muidugi raskemaks mitte kõige parem eesti keele oskus, eriti kuna väravavaht peab mängijaid väljakul juhendama. Samas on siin palju paremad treeningbaasid. Kanadas treenivad kõik noortemeeskonnad tavalistel koolistaadionitel ja väljakud on seal kehvad. Samuti on Eestis mängijad ühtlasemal tasemel – meie Kanada meeskonnas on küll väga häid poisse, aga ka üsna halbu mängijaid. Eesti mängijad on kindlasti agressiivsemad – nad võitlevad iga palli eest!” Kanadas pole jalgpall teadagi esispordiala. Vahtralehemaa rahvussport on jäähoki, samuti edestavad vutti pesapall, Ameerika jalgpall ja korvpall. Kanada sport on tihedalt põimunud USA omaga ning just nimetatud neljal alal on Põhja-Ameerikas maailma tugevaimad liigad. Kuidas sattus Eestist pärit poiss just vuti juurde? “Hakkasin jalgpalli mängima juba nelja-aastaselt!” meenutab Andreas. “Vanemad sõbrad kutsusid mind meeskonda ning mulle hakkas jalgpall kohe meeldima. Kanadas käib jalgpalli vaatamas õigupoolest suur hulk inimesi, liigamängudel on publik umbes 15 000pealine. Kui Beckham Ameerikasse tuli, tõusis jalgpalli populaarsus ja piletimüük hoobilt.” Andrease enda lemmik jalgpallimurul on Mart Poom, aga ka Kanada väravavaht Greg Sutton, Iker Casillas, Wayne Rooney ning Kaka. Klubidest on Toronto noorteklubi Wexford Wolvesi puurivahi lemmik Manchester United. Eelmisel aastal lumes mängitud Eesti ja Kanada kohtumine jäi Andreasel siiski nägemata, sest Kanada koondise mänge televisioonis üle ei kanta. Küll aga nägi ta ära mängu kõrghetked. Eestis olles plaanib Andreas vaadata ka paari jalgpallimatši. Kahjuks peab ta EestiBrasiilia toimumisajaks juba tagasi Kanadas koolipingis olema. Torontos aga pistab noor eestlane pidevalt rinda endast vanemate poistega. Miks ei võiks Andreas paari aasta pärast Eesti noortekoondisse kuuluda, kui eesti keel soravamaks harjutada? Seda enam, et vanemad mängivad mõttega poja jalgpalluritee libedamaks muutmise nimel Eestisse kolida.

Foto: Lembit Peegel

ja enam Brasiilia jalgpallurit teenib elatist Euroopa klubides. Mängijate geograafia ulatub Hispaaniast Fääri saarte ja Eestini.

57 961 pealtvaatajat mahutavad keskmiselt

12 staadionit, millel Brasiilia võõrustab 2014. aasta jalgpalli MMi.

JALKA AUGUST 2009

Kas tulevikus Mart Poomi asemel Eesti väravasuul?

siit ja sealt

Jalgpalliliidul oma videokanal Eesti Jalgpalli Liit avas juulikuus oma YouTube’i videokanali, kuhu postitatakse regulaarselt eksklusiivintervjuusid koondise mängijatega ning muud Eesti jalgpalliga seotud materjali. “Videokanali idee mõlkus meil mõttes mõnda aega,“ selgitab EJLi meediajuht Mihkel Uiboleht. “Ideest rääkisin klubidele esimest korda jaanuaris toimunud meediaseminaril. Mul on hea meel, et Nõmme Kalju ja Tartu Tammeka juba videoid kasutavad. Internetipõhise kanali eesmärk on anda ülevaade nii A-koondisest kui ka Eesti jalgpallist tervikuna.” Lühikese ajaga on videokanal kogunud jalgpalli- ja internetihuviliste hulgas suurt populaarsust − videokanalit on vaadatud üle 4000 korra, populaarsemad videod on saanud üle 2000 klõpsu. Paari nädalaga on avaldatud 15 videot. EJLi YouTube’i kanal asub aadressil www.youtube.com/EJLTV, sealt näeb muu hulgas intervjuusid Tarmo Rüütli, Enar Jäägeri, Mihkel Aksalu, Igor Prinsi, Indrek Zelinski, Sander Puri ja Taijo Tenistega. YouTube on üks populaarsemaid veebikülgi, mida kasutavad videote abil avalikkusega suhtlemiseks paljud organisatsioonid ning avaliku elu tegelased üle maailma.

nii nad

ütlesid “Karjusin, et jätke pall mulle, ja nii ta läks. Järsku olid kõik mul seljas.” Tõnis Vanna oma superkollist “Raske hüpe oli. Ma ei teinud seda hüpet fotograafide jaoks.” Martin Kaalma 88. minuti tõrjest Krakowi Wisla vastu “Naljatasime, et 10 000 Wisla fänni laulavad meie 25 000 koorilauljat laululaval rahulikult üle!” Indrek Zelinski “Kuid kuna eesti poisid mõistavad kõik vene keelt ilusti, on lihtsam ilma tõlketa asju ajada.” Igor Prins seletab, miks Levadia treeningud on vene keeles “Ohh sa issakene!” Sergei Ratnikov kuulis, et Transi eurovastane Velenje Rudar võitis kontrollmängus Zagrebi Dinamo

Noored, noored, noored! Eestis on viimasel ajal luubi alla võetud noortejalgpall. Tänuväärsel kombel jõudis meie noormeeste U19 koondis mullu edasi eliitringi turniirile, mis peeti tänavu mais Tallinnas. Loodame oma aina areneva noortetööga järele rühkida teistele vutirahvastele. Aga peame arvestama, et noortega tegeldakse ka mujal. Hea näide on ajakirja UEFA Direct juulinumber, kus uudised erinevatest alaliitudest. Kohe esimene lehekülg, mis mahutab Armeenia, Austria, Aserbaidžaani ja Valgevene sõnumid, on juttu nendes riikides tehtavast noortetööst. Armeenias alustati selle aasta algusest Jerevani ja veel kümne piirkonna koolides jalgpalli õpetamist koolides. Kokku oli projekti haaratud 450 kehalise kasvatuse õpetajat (jalgpallitunnid peeti kehalise kasvatuse tundide raames). Kavatsus on hõlvata jalgpalliõppega kõik Armeenia koolid. Austrias on käivitatud “Projekt12”, mille eesmärgiks on aidata 16_21 aasta vanuseid talendikaid noori maa A-koondisse. Erilise tähelepanu osaliseks saavad 30 selles vanuses poissi ja 6 tüdrukut. Neile võimaldatakse treeninguid maa meistrisarja klubide ja akadeemiate juures ning neile pööratakse palju individuaalset tähelepanu. Aserbaidžaani vutiliit tutvustas jalgpalli Bakuu koolides nii õpetajatele kui ka õpilastele. Veteranid Asim Hudijev ja Rustam Rahomiv käisid koolides rääkimas maailma jalgpallist ja kodumaa jalka ajaloost. Valgevene korraldas 16. mail rahvusliku jalgpallipäeva, mille jooksul mängis palli üle 120 000 inimese, kes kogusid üle 300 000 pealtvaataja. Omavahel mängisid isegi Valgevene meelelahutustööstuse kuumad nimed. Päev lõppes maa meistrisarja mängudega. Edasirühkiv Eesti peab teadma, et teisedki ei maga. Aga et meie mahajäämus on suurem, on meie liikumiskiirus loodetavasti nobedam!

“Eestlane on oma olemuselt laskur, mitte pallimängur!” Rein Valdru nutab taga Eesti laskmise kuldseid aegu “Tegelikult sain oma esimese medali hoopis jalgpallis. Tulin Aatomiku meeskonna koosseisus mingil turniiril kolmandaks. Lõvidele me vastu ei saanud, aga muidu mängisime hästi, see kõik oli veel enne korvpallitrenni minekut.” Korvpalliga hüvasti jättev Gert Kullamäe “Mingit käteväänamist ei toimunud, nad olid enamiku asjadega nõus.” Enar Jääger lepingust Ascoliga “Ükskord, kui Wittgenstein läks üle spordiväljaku, kus käis hoogne jalgpallimäng, tuli talle pähe mõte, et keeles me mängime mänge sõnadega.” Maletaja Aleksander Veingold tsiteerib Norman Malcolmi 2009 AUGUST JALKA

1-teist mõtet

Toast välja, kuid mitte randa! Keskpäraseid on niigi palju H

ea meel on kirjutada kõigest, mis viib meie vutielu edasi. Viimastel aastatel on meeldivat ja edasiviivat hulganisti juurde tulnud. Positiivsete muutustega harjub inimene kiiresti. Perekond, kes on terve elu ämbriga vett tuppa tassinud, ei kujuta paar kuud pärast keskküttega korterisse sissekolimist enam ettegi, kuidas saadi hakkama ilma sooja kraaniveeta. Mineviku ebamugavused näivad kaugekauge ajana. Samuti on meie jalgpalliga. Aasta-paari pärast tundub meile, et inglastest treeneritepaar Keith Boanas – Peter McCovern on meil töötanud juba pikki aastaid. Meile tundub, nagu oleksime naiste jalgpalli täistuuridel arendanud terve kümnendi. Kas keegi ütleb plaksti ära, mis aastal tuli Eestisse tööle meie noortejalkale uue hoo sisse lükanud Frank Bernhardt? Oleme kiiresti harjunud temagagi. Hea meel on kirjutada meie noortevuti silmanähtavatest edusammudest: mitte ainult U19 koondise edust, vaid ka Balti turniiri võitudest, mis viimasel paaril kümnendil on olnud rohkem lätlaste-leedulaste omavaheline asi. Sattusin eelmise aasta kurikuulsal A-koondiste Balti turniiril Jurmalas peale Läti ja Leedu treenerite-esindajate omavahelisele trehvamisele staadioni siseruumides. Meie koondis oli just kaotanud Leedule 0:1, mõlema meeskonna fännid võitlesid Läti politseiga ja järgmisel päeval seisis ees kahe lõunanaabri omavaheline esikohamatš. Ei mäleta, kel-

JALKA AUGUST 2009

lega oli täpselt tegu, aga Läti esindaja õnnitles leedulast, küsis sisulist vastust ootamata, kuidas võit tuli, poetas veidi ülevoolava, kuid napisõnalise kiituse leedulaste paremuse kohta ja surus siis erilise omamehelikkusega partneri kätt – noh, teada värk, eestlastest pole kunagi asja olnud, otse loomulikult selgub Balti meister meievahelises mängus. See paar sekundit kestnud žest oli ilmekam kui sada sõna. Pealtnäha süütu püstijalaõnnitlus ja käepigistus pidanuks torkama iga eestlasest jalgpallisõpra. Tänu meie noortetöö aina suuremale organiseeritusele ja lõpuks ometi koitvatele tulemustele oleme loonud eeldused, et suudame selle üheksakümnendate algusest alanud alanduse maha pesta.

“

Rannas võib lesida millal iganes. Läbilöök jalgpallis on võimalik üksnes teismeliseeas tehtud ohverduste hinnaga.

„

Maikuu Jalka kirjutas lähemalt meie talenditreeningutest, mis hõlmavad üle riigi U13 ja U14 poisse ning väga häid U12 mängijaid. Eesmärgiks on leida üles andekamad, anda neile võimalus treenida ja areneda tugevamatega konkureerides. Et selleks ajaks, kui U15 koondis (nooremale vanusele koondist polegi) moodustatakse, oleks täpne ülevaade, milline on selle aastakäigu valik.

Teoreetilise ülevaate kõrvale tegime ka kaks pistelist telefonikontrolli. Uurisime Pärnust ja Tartust, kuidas talenditreeningud on käivitunud. Selgus, et 22 mängija asemel käis Pärnus koos 15-16 poissi ja Tartus “natuke alla 20 mängija”. Arusaadav – eks uus asi tahtis paikaloksumist, reatreenerid rohkem informatsiooni ja tugipunktitreenerid enam aega, et süsteem käima lükata.

Kolm poissi talenditreeningul

Seda šokeerivam oli Jalka 13. juuli külastus Tartu talenditreeningule (vt lk 10). Kahe treeneri käe all harjutas kolm (!) poissi, neist üks pealegi Kanadast pärit väliseestlane. Nädal hiljem külastas Jalka Tallinna talenditreeningut ja võisime kergendusohkega tõdeda, et hea üritus pole siiski välja surnud – kohal oli 20 poissi. Tahtmata lüüa häirekella, peab siiski pisut mõtisklema, miks ei tungle noored teismelised talenditreeningute ukse taga? Miks näib puuduvat konkurents? Kas asi on treenerites? Poistes? Või hoopis ühiskonnas? Et olla kohtumõistjaks treenerite üle, peaks paremini teadma konkreetseid asjaolusid: mida on kohapeal tehtud või tegemata jäetud, et parimatest parimaid motiveerida igal esmaspäeval kokku tulema ning näitama oma oskusi ja arengut. Raske on süüdistada ka nii noori poisse, kes on kasvanud oma vanemate ja ühiskonna nägu. Aga ühiskond on kujunenud selliseks, nagu eelmises Jalkas ütles Alari

1-teist mõtet Kütt, kelle poeg Karli kuulub Eesti U17 koondise kandidaatide sekka: “Noored kujutavad ette, et kolmest-neljast treeningust nädalas piisab. Aga palja treeningu baasil ei jõua kuhugi, ise peab ka juurde tegema! Mulle see praegune noorte maailm ei meeldi. Meie olime terve vaba aja hokiplatsil, mängisime luurekat või ajasime palli taga. Nüüd on hoovides tühjus.” Või nagu ütleb tänases Jalkas (lk 11) Tartu treener Ahti Paltseri: “Kui varem oli karistus, et kodust välja ei lasta, siis nüüd on lapsed kurvad, kui neid toast välja aetakse, et nad arvutis ei konutaks.” Ja sellele sekundeerib ühe Tartu talenditreeningul osaleja tõdemus: “Küsisin ükskord pärast trenni ühel poisilt, miks ta ei tulnud. Ta ütles, et oli rannas.”

Karmim kasvatus lapse huvides

Aga hämmastav ükskõiksus valitseb ka tipus või vähemalt tipu jalamil. 12. juuli esiliigakohtumisele Rakvere Flora – Tallinna Flora II oli pealinna meeskond välja sõitnud ainult kolme varumängijaga, kelle seas polnud ühtegi varuväravavahti! Esiliigas saab aga teha viis vahetust ja just duubel peaks olema koht, kus noorte seas valitseb armutu konkurents platsilepääsemise õiguse eest. Ja pealegi – Flora on ju Eesti suurim spordiklubi, kes ei tohiks mängijate vähesuse üle kurta. Kus need mängijad on? Treenerist sain aru, et paljuski on tegemist noormängijate suhtumisega. Talenditreeninguid suunav Lars Hopp on öelnud: “Mul on tunne, et eesti noored ei saa vahel päriselt aru, milline võimalus on neile antud! Nad pääsevad suhteliselt kergesti üles, nad pääsevad suhteliselt lihtsalt noortekoondisse, kus on suurepärased võimalused end rahvusvahelisel areenil näidata.” Hopi sõnul unistavad suuremate vutiriikide noored võimalusest noortekoondise koosseisus rinda pista Inglismaa, Hispaania, Saksamaa jt gigantide koondistega. Eestis on see võimalus kandikul kohale toodud, aga tahtjaid napib. Pigem paelub meie noori virtuaalne internetimaailm ja mõnus elunautimine. Aga siin pole põhjust noori kiruda, vaid ikka peeglisse vaadata, sest paljuski on tegemist vanemate kujundatud keskkonnaga. Muidugi on ka objektiivseid

Foto: Lembit Peegel

Teismelised tüdrukud Tallinna Flora - Viljandi Tuleviku mängul. Just nagu tippvutis. Puudu ongi tippu püüdlevate eesti poiste hulgad. Ärge valmistage neiudele pettumust, kutid!

põhjusi, mille vastu vanemad ei saa. Aga objektiivsete põhjustega leppimine meid ei aita. Veidi karmim kasvatus ja isiklik eeskuju aga küll. Kuulsate muusikute intervjuusid lugedes jääb ikka silma, kuidas nad lapseeas pidid mõnd pilli kääksutama, samal ajal kui naabrikutid õues luurekat mängisid või palli togisid. See tundus neile ebaõiglane. Tagantjärele on nad oma vanematele tänulikud: kui papamamma andnuks lapse halehäälsele kurtmisele järele, poleks neist saanud need, kellena neid ühiskonnas tuntakse ja austatakse. Muidugi, ega vastu tahtmist saa kedagi millekski sundida. Aga vanemate kohustus on ära tunda, mis on lapse asjatu sundimine ja mis on talle kasulik. Liigne telerivaatamine ja arvutis istumine seda ilmselgelt ei ole. Siinkohal peaks kindlasti olema karmikäelisem – marss õue palli mängima, jalamaid talenditreeningule – see võib olla sinu elu võimalus!

Kõik vastutavad!

Mõistagi peab selles mentaliteedimuutuses kaasa lööma meie treenerkond. Teatud eas võib treener olla poisi jaoks suurem autoriteet kui vanemad. Elu mõte olgu ikka mõelda suurelt ja panna oma unistuse täitumiseks mängu kogu kirg! Mitte logeleda lõdvalt hästimakstud kontoritööl ja täiendada keskpärasuse troostitut rivi. Olgu see või mäss isade põlvkonna vastu! Talenditreeningute õnnestumine on meie kõigi asi. Jalgpalliliit vastutab strateegia väljamõtlemise ja tingimuste

loomise eest. Tugipunktide treenerid peavad selgitama asja mõtet kodukoha treeneritele ja motiveerima neid oma parimaid välja tooma. Jah, kindlasti nõuab see ka lokaalsete erimeelsuste tasandamist, head diplomaadioskust ja vajaduse korral ka järeleandmisi, mida ehk paljalt klubitreeneri staatuses ei tehtaks. Aga tugipunktitreenerite vastutus nõuab oskust teha taktikalisi taandumisi. Üleriikliku asja huvides. Reatreenerid peaks talenditreeningutes nägema fantastilist võimalust anda oma poistele lisaimpulss. Kasu tuleb treeningrühma tagasi parema mängija näol. Lapsevanemad peaksid igati toetama ja õhutama võsukeste edasipüüdmistahet. Rannas võib lesida millal iganes. Läbilöök jalgpallis on võimalik üksnes teismeliseeas tehtud ohverduste hinnaga. Järeleandmine noore hädaldamisele sulgeb tema ees ukse, mis võiks ta viia tippjalgpalli. Tulemuseks on, et istume tribüünil ja kurdame väheste annete üle Eesti jalgpallis. Äkki oleme need anded ise välja suretanud? Äkki on just meie peres kasvamas talent, kes ei vaja muud kui pisut otsusekindlat kasvatust ja eakohast pilkuavardavat selgitust jalgpalli võimaluste kohta!

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja

2009 AUGUST JALKA

talenditreeningud

Armutud treeningud – nõudlikud treenerid ja nõudlikud kaasmängijad “Täna tuleb hea trenn. Poisse on vähe, aga treener on hea. Lars Hopp tuleb kohale,” teatab Priit Adamson ja asjatab torbikutega hoogsalt edasi. Lennart Komp Foto: Lennart Komp

“Õige! Kui sa oled üksi näiteks maal ja pole kellegagi mängida, tuleb internetist trikke vaadata ja neid õppida. Nädala ajaga saab mõne selgeks küll. Kes näitab ette?” viskab Adamson tagasihoidliku olemisega poistele kinda.

Zidane’i trikk internetist

Priit Adamson küsib, kas poisid internetist pallitrikke uurisid.

11 tibusammu ja tähis. 11 tibusammu ja järgmine. 1997. aastal sündinud poiste talenditreeninguks on peaaegu kõik valmis. Klubide suvepuhkustest hoolimata kohale tulnud 20 poissi on väljaku äärest pallid juba leidnud ning rahmeldavad nendega Sportland Arena kunstmurul. Kell 15.59 kaigub üle platsi resoluutne vile. Märguannet korrata vaja ei ole. Noormehed jooksevad tulistjalu treener Adamsoni juurde. “Tere!” Poisid oleks juhendaja otsustuskindlast hoiakust justkui jahmunud ja kohmivad vaikselt vastu tervitada. “Kas Hendrik tuleb?” “Ei tea...” 10

JALKA AUGUST 2009

“Millest me eelmise treeningu lõpus rääkisime?” küsib noortejalgpalli tugipunkti treeneri sinisesse dressi rüütatud Adamson. “Et me internetist trikke otsiks ja neid ise harjutaks,” kõlab vastuseks.

“Mina õppisin parema jalaga 360 kraadi,” teatab üks heleda peaga hakkajam poiss enesekindlalt ja teeb liigutuse, mida laiem üldsus tunneb Zidane’i trikina – peatab ühe jalaga palli, teeb poolpöörde ja tõmbab nahkkera teisega kaasa. Teinegi poiss demonstreerib oma oskusi. Üleni valges vormis edeva soenguga kaasmängija noogutab tunnustavalt ning Adamson jagab vestid laiali. Treening võib alata. Esimene harjutus õpetab kaasmängijat platsil nägema. Sööduharjutused keskringis käe, pea, jalaga. “Kiiremini! Kogu aeg on sörk sees!” ei lase Adamson poistel kohe trenni alguses jalga sirgu lasta. Kui tuleb kord peaga söötu harjutada, ilmnevad erinevused. Umbes 140 cm pikkusel poisil tuleb kõvasti

Treeningud viies linnas Talenditreeningud toimuvad Tallinnas, Tartus, Viljandis, Pärnus ja Narvas. 1996. ja 1997. aastal sündinud poistele mõeldud harjutuskordade eesmärk on võimalikult varakult tulevased tipud üles leida, et nad koos treenides areneda saaks. “Kui sa võidad oma vanusegrupis mängu 10:0, ei tähenda, et sa oled hea jalgpallur, vaid et sa oled täiesti vales kohas,” võttis selle mõtte kokku Tartu noortejalgpalli tugipunkti peatreener Sander Lember. “Kogu aeg peab olema megaraske.”

talenditreeningud pingutada, et pall jõuaks temast peajagu pikema kaasmängija löögikõrgusele. Vile. Järgmine harjutus. “Siia! Rutem!” Ja kõigil hakkab kiire. Nüüd tuleb kõrvaloleva mängijaga ühes tempos joosta. Ühes suunas märgitud ala sees, teises väljas. Aega läheb, aga neljandal korral tuleb juba kõigil välja. Ja siis plaksudega ja siis põlvetõstega ja siis selg ees ja nii edasi.

Oma klubi särgid au sees

“Tal on pikemad käed!” nuriseb järjekordne linalakk lõbusalt, kui tuleb trenni alguses ülima hoolega paigutatud torbikute vahel jooksuduelli pidada. Kaotaja teeb kolm kätekõverdust. Kuskilt peab ju ülakehasse ka jõud tulema. Üle Tallinna kokku kutsutud omaealised parimad pojad on üksteise suhtes nõudlikud, ent kindlasti mitte ülbed. “Kuhu?” on peamine küsimus, kui tuleb kahes meeskonnas palli hoidmist harjutada. Kuus täpset söötu annab punkti. “Stopp! Miks Eduard hästi mängib?” uurib ohvitserlikult kõlava ja resoluutse häälega Adamson teistelt ja osutub Andrei Ševtšenko särgiga poisile. “Ta viib palli nurgast välja, mitte ei jookse sellega kinni,” on õige vastus. Mõneti üllatuslikult on välismaiste ässade nimesid poiste särkidel vähe. Talenditreeningule on tuldud ikka oma klubi särgiga. Õige kah. Tuleb oma meeskonna üle uhkust tunda. Esimeseks joogipausiks on trennist

“

kulunud 40 minutit. Vahepeal on kohale jõudnud ka noortekoondise treener Lars Hopp, keda hoidis kinni koosolek. Nüüd võtab norralane ohjad enda kätte. Kolme puute asemel tohib nüüd teha vaid kaks. Kas asi on selles või Hoppi saabumises, ent söödumäng muutub rabedamaks. “Punaste pall. Maksimum kaks puudet. Kolm siia, kolm veel sinna.” Lihtsamad asjad ütleb Hopp eesti keeles. Kõik noogutavad hasartselt, kui ta küsib, kas kõik saavad inglise keelest aru, kuid keerulisemad harjutused tuleb Adamsonil siiski eesti keeles üle rääkida. Kuivõrd enamik poisse on trenni saabunud vanemate küüdiga, on mõnigi neist tribüünile ootama jäänud. Üks pikkade juustega habetunud härra aga suvatseb lapsevankri kõrval suitsu kimu-

da. Koni lendab otse väljaku kõrvale... Kui treeningu viimases faasis hakkavad poisid mängima, jalutab Hopp minust mööda ja muigab: “Kõva tööpäev täna.” Jah. Ega 11-12aastastega ole kerge. Kohe pärast 1997. aastal sündinud poisse tulevad aasta vanemad ja õhtu jätkub töiselt. Aga enne veel, kui eelmine seltskond koju pääseb, manitseb treener Adamson, et varustusel, eeskätt pallidel, hoitaks silm peal. Nahkkerad kipuvad kaduma. Edasi uurib ta, millised tähtsad mängud sel nädalal ees ootavad. “Eesti − Brasiilia!” kõlab kuskilt, aga selleks on veel vara. Õige on FC Levadia ja FC Flora euromängud, kuhu oma õpilastelt isalõvi kirjelduse saanud Adamson kõigil kohale manitseb tulla.

Tartu treeningul käis vaid kolm poissi Nädal varem Tartus avanes eliittreeningul aga võrdlemisi nukker pilt. Kui veel kevadel tuli trenni 20−24 mängijat, oli suvi Emajõe Ateenas oma töö teinud ning näole andis vaid kaks kohalikku poissi. Neile pakkus seltsi perega Kanadast Eestisse tulnud Andreas. “Minu arust ei peaks suvel pausi tegema,” lausus treener Ahti Paltseri. “Tänapäeval ei viitsi tõsist trenni enam keegi teha. Kui varem oli karistus, et kodust välja ei lasta, siis nüüd on lapsed kurvad, kui neid toast välja aetakse, et nad arvutis ei konutaks.” Tartu poiste vähesuse tingis kahe suurema klubi Tammeka ja Merkuur-Juuniori suvine paus, transpordiprobleem, aga ka laiskus. “Küsisin ükskord pärast trenni ühel poisilt, miks ta ei tulnud. Ta ütles, et oli rannas,” nentis üks kahest näole andnud vutihuvilisest. Näiteks ruudus söödu harjutamine nägi seetõttu võrdlemisi koomiline välja – kolm poissi ja kaks treenerit. Aga kui on ette nähtud, ei saa treeningkorda ära ka jätta. Tugipunkti peatreeneril Sander Lemberil on kahju, et noored ei saa aru, milline harukordne võimalus on neile Eestis antud. “Suure valikuga jalgpallimaade noored võivad ainult unistada, et saavad mängida Hispaania või Saksamaa omaealistega,” rääkis Lember. “Meil on see lihtsam kui paljudes teistes riikides, kuid ikkagi võetakse asju lõdvalt.”

Foto: Lennart Komp

Stopp! Miks Eduard hästi mängib? Ta viib palli nurgast välja, mitte ei jookse sellega kinni.

„

Treenerid Sander Lember (vasakul) ja Ahti Paltseri 13. juulil Tartus kolme poisiga talenditreeningul. 2009 AUGUST JALKA

Foto: Lembit Peegel

Levadia särgis on Indrek Zelinski värava löönud ka Newcastle’ile.

JALKA AUGUST 2009

usutlus

Indrek Zelinski: pärast loobumist tahan jalgpallile midagi tagasi anda Eesti koondise 102kordne internatsionaal Indrek Zelinski loobub tõenäoliselt jalgpallist. Jalgpallilt palju saanud pallur vaatab tagasi oma karjäärile ja ütleb, et tahab tulevikus midagi tagasi anda. Indrek Schwede

Esiteks iga-aastane tüüpküsimus: kas see hooaeg jääb sul viimaseks? Ma arvan küll. Ma pole veel kellegagi sellest rääkinud, aga olen seda meelt. Miks siis? Noored tulevad peale, ma pole saanud piisavalt mänguaega, on olnud aega mõelda ja ringi vaadata. Võib-olla pole tahtmine ka see, mis peaks olema. Läheb viies aasta Levadias. Esimene oli sisseelamiseks, kolm aastat olin parim väravakütt, eelmisel aastal hakkasid teised kõrvale tõusma. Ega ma eriti suure põlemisega enam trenni ei tee. Eks see näitab, et aeg otsad kokku tõmmata. Mida tegema hakkad? Lepinguid alla kirjutanud pole, aga jalgpallilt olen niipalju saanud, et tahaks ise tagasi ka anda. Ju ma jalgpalli jään. Kas mõni meediakanal pole pakkumist teinud? ERRiga (Eesti Rahvusringhääling) olen teinud pikka aega koostööd. Raadios Tiit Karuksiga, ETVs Marko Kaljuveeriga. ERRiga on leping selle aasta lõpuni – kajastan Eesti koondise kodumänge ja kui rahaliselt võimalik, siis välismänge ka. Pikaajalist töölepingut pole keegi pakkunud. Ausalt öeldes – kõik alad, mis pole võistkondlikud, jätavad minu külmaks. Kui oleksid spordiajakirjanik ja saadetaks Eesti kergejõustiku meistrivõistlustele reportaaži tegema, kas põhitegijaid ikka nägupidi tunneksid? Ei usu, et tunneks. Minu jaoks tähendab sport võistkonnaalasid, kus on füüsiline kontakt vastasega. Et tulemus ei sõltu ainult sellest, kui kaugele oda lendab või kui kaugele ma hüppan. Et peab ise nii hea olema, et kui vastane sind füüsiliselt takistab, saad ikka hakkama. Kui Alekna segaks

Kanterit või vastupidi – kui kaugele ketas siis lendaks? Ärgu individuaalalade tegijad solvugu, aga need alad ei anna mulle sellist positiivset laengut nagu jalgpalli MM ja Champions League. Kossu meeldib vaadata, ise pole ammu mänginud ja jäähoki on jalka kõrval teine lemmik. Aga põhimõtteliselt _ kas raadiotöö pakuks huvi? Kas ta leiva lauale toob? Vaatan, et näiteks Karuks teeb saateid ka teistel teemadel. Nii ongi hea, muidu võib asi üksluiseks muutuda, kui ainult vutist rääkida. Saad ise ka midagi muud teha ja teada. Muidu muutud ühekülgseks. Ega ma ei välista kunagi midagi, inimene muutub ja tema eelistused muutuvad.

“

„

Kui Alekna segaks Kanterit või vastupidi – kui kaugele ketas siis lendaks? Kas jalgpallireportaažide tegemine raadios on pannud sind teises valguses nägema sportlase ja ajakirjanduse suhteid? Mul on see sujuvalt tulnud. Mängisin, andsin intekaid, siis rääkisin ise raadios. Noormängijana intervjuud anda on midagi muud – teised nooremad kargavad pärast ligi: ohh, mis sa rääkisid, mis küsiti!? Väljaanded on erinevad. Üks tahab sisulisemat juttu, teine löövat pealkirja. Pealkiri on lööv, aga sisu on tühi koos mõttetute küsimustega. Igaüks teeb tööd oma nurga alt. Jalgpallile tuleb siiski üldiselt kasuks, mida rohkem meist kirjutatakse. Mõni, kes on midagi lugenud, tuleb ehk isegi statkale vaatama. Tihti on löövaks pealkirjaks lause, millel pole ülejäänud 2009 AUGUST JALKA

usutlus Foto: Lembit Peegel

eluga edasi. Mõni kaifib ehk rohkem, nooremana tahaks rohkem olla esirinnas. Alustasid kergejõustiklasena. Miks jalgpalli üle tulid? Trennis käisin kergejõustikku tegemas, aga õues valitses kogu aja vutt. Mul on üks foto, kus mängime naabripoisiga pesunööride all vutti ja lumi on maas. Kergeraks oli 1.–3. klassini. Elasin Pärnus, kus jalgpallimängus oli eestvedajaks üks vene poiss. Ajasime pundi kokku ja siis ajasime palli taga. Auhindadeks olid kilukarbist tehtud medalid! Sinu ajal jalgpall ju liiga populaarne küll polnud? Aga Pärnu Kalakombinaat/MEK mängis meistrisarjas ja KEK allpool. Staadionile sattusin jalgpalli esimest korda vaatama isaga. Toonasest Kesktelevisioonist vaatasin jalgpalliülevaated. Liidu klubide mänge vaatasin. Jäähoki MMi vaatasin. Trenni läksin naabripoiss Indrek Meeniga, aga varsti tema loobus. Mina jäin ja kergejõustikutreener Aldo Palginõmm käis mind tagasi kutsumas. Keda ta sinus nägi – heitjat, hüppajat, jooksjat? Hüppasin kõrgust, aga ma ei tea, kas selles eas näebki, mis ala mulle oleks sobinud. Lasnamäe hallis oleme Levadiaga vahel treeninud ja olen kõrvalt näinud Kanterit, Rahnut, Pahapilli. Kui meil tunni-poolteisega jõusaalis käidud, siis nemad ikka lihvivad oma samme. Minu jaoks on see igav ja üksluine.

1997. aastal Flora mängijana Marlekori vastu palli katmas.

jutuga mingit pistmist. Kas valid intervjuud andes hoolikalt sõnu? Kümme aastat tagasi, kui ajakirjanikud hakkasid meeskonnaga kaasas käima ja mängijad viskasid oma naljasid, siis võis lehest igasugu pealkirjasid leida. See oli tegelikult meeskonnasisene nali, mängijad ei osanud arvestada, et ajakirjanikud olid ka bussis. Aga siis vist jalgpalliliit rääkis ajakirjanikega ja pärastpoole selliseid asju enam lehes ei olnud. Mina olen püüdnud alati aru saada, mida teada tahetakse, isegi kui küsimuse sõnastus on segane. Tähtis on ka see, et küsija saaks vastuse kirja nii, et lugeja aru saaks. Jalgpallurina oled alati hästi läbi saanud ajakirjandusega? Eks ma ole ka saanud kriitikat – kui olen kehvasti mänginud, pole olnud enesekindlust ja olen kergelt palli kaotanud. Olen saanud punktibörsidel madalaid hindeid ja vihaga mõelnud, et ajakirjanikud ei saanud üldse aru, mis väljakul toimus! Muuseas, need punktibörsid võiksid olla ka Meistriliiga mängudel. Aga üldiselt pole ma skandaale põhjustanud. Kui sain Aalborgi lepingu, kirjutas üks ajaleht, et Zelinski ehmatas vist ise ka ära, kuna ei vastanud telefonile. Aga eks ma olin väsinud neist kõnedest agendi ja teiste asjaosalistega. Kui oled kuum nimi ja kõik küsivad intervjuusid, muutub see väsitavaks. Siis on tunne, et saaks selle ühele poole ja läheks 14

JALKA AUGUST 2009

Oli sul eesmärk jõuda Eesti koondisse? Nii palju kui mäletan, ei olnud. See tekkis võib-olla hiljem. Trenni läksin umbes 1985. Eesti koondisega puutusin esimest korda kokku, kui Tarmo Rüütli Florast helistas ja ütles, et Tallinnas on Eesti koondisel treeningmäng teise rivistusega. Rüütli võttis mu auto peale. Uno Piir oli koondise peatreener ja selles mängus Männiku staadionil ka kohtunik. Kohal olid Krõm, Rajala, Olumets, Kaljend, Prins ja kes kõik veel. Mäletan ka seda, et kui Florast läksid mängijad koondisse, siis leedulane Viktoras Olšanskis ütles mulle: aasta pärast oled sina ka koondises. Juba poole aasta pärast olingi koondisega Los Angeleses.

“

Väga palju oli kinni Arno Pijpersis. Tema suhtumine mängijatesse oli selline, et ... ta sisendas mängijatesse enesekindlust.

„

Mida debüüdist USA vastu mäletad? Mängust on meeles rohkem see, mida teised on rääkinud. Endal on silme ees staadion. Mänguväliseid asju mäletan rohkem: rääkisin bussijuhiga, kel oli oma kanuumatkafirma. Hommikusöögilauda mäletan: Kaljend, Prins jt olime reisist puruväsinud ja unised, aga meeste huumor oli selline, et

Mart Siimannil on hea meel, et jalgpall saab ise hakkama ega käi tema kabinetis virisemas.

usutlus vahepeal pidi söömisest pausi tegema, et naerda. Ubakivi oli treener, tegime konnahüppeid. Mäletan ka, kuidas keset ööd ärkasin ja toakaaslane Sergei Ratnikov kohe päris: noh, kas sul ka pole und? Eesti Maja on meeles. Keegi hakkas klaveril mängima, me ei teadnud, kes, ja siis üks daam korraga pöördus meie poole ja sisistas tssssssst! Rein Rannap mängis klaverit! Kas debüütidest või muidu ammustest mängudest jäävadki meelde eelkõige mänguvälised asjad? Platsil oled keskendunud oma asjadele ja kui keegi vahel hakkab rääkima, mida tema sellest mängust mäletab, siis on tunne, nagu mäletaksime kaht erinevat mängu! Kuulad kaaslast ja imestad: ise ei tea tema räägitust midagi! Vaba aja lõbusad seigad jäävad hästi meelde. Löödud väravad on meeles, aga teiste löödud väravad ei pruugi meelde tulla. Kas 100 koondisemängu täissaamine oli sulle oluline? Eks ta ikka on oluline, see on suur arv. Järjest raskem on tulevastel koondislastel kas või 50ni jõuda. Kui mina alustasin koondises, siis Eesti jalgpallitase oli mis ta oli. Rõhutati, et taseme tõstmiseks on vaja sõprusmänge. Kuna ühed ja samad mängisid, oli koondisemängude arv kiire tõusma. Praegu on raskem. Paremikul, kes mängib välismaal, koguneb ehk viiskuus mängu aastas. Valik on suurem, meil oli 10−12 aastat tagasi selge, kes platsile lähevad. 2000. aastal läksid oma esimesse välisklubisse FC Lahtis. Aga lahkusid kiiresti. Miks? Asi oli treeneris. Ta oli viimase viie aasta jooksul neljas klubis olnud. Ta üritas anda maksimumi, aga ei saanud aru,

mida ta saada tahab. Me ei olnud füüsiliselt valmis mängima. Midagi läks nihu. Liigasse jäime püsima, aga ... Veel enne seda, 1999, olid sõlminud lepingu Blackpooliga, kuid ei saanud tööluba. Kas see andis ka vaimse tagasilöögi? Ei andnud. Jalgpalliväliselt oli ka kõik korras – tütar sündis veebruaris. Pea oli värske jalgpalli koha pealt. Blackpool oli hea variant. Kui asi nurjus, oli nina norgus, aga pärast polnud midagi hullu.

“

„

Pijpers ütles, et kui Atli konkreetset pakkumist ei tee ja pean Florasse tagasi tulema, ei saa ma ka Floras mänguaega.

2001. aastal olid edukas Eesti Meistriliigas ja hakkasid kohe kolle kõmmutama Aalborgis. Kust need väravad äkki tulid? Väga palju oli kinni Arno Pijpersis. Tema suhtumine mängijatesse oli selline, et ... ta sisendas mängijatesse enesekindlust. Olin füüsiliselt hea, tundsin end kindlalt. Platsile läksin teadmisega, et treener toetab, kõik mängijad olid enesekindlad. Treeningud ja harjutused sobisid hästi. Tundsin, et meil treeneriga oli hea klapp. Tema usaldas mind ja mina teda. See annab nii palju enesekindlust juurde, sealt need väravad tulid ka. Kui läksin Aalborgi, siis oli see enesekindlus pool aastat sees olnud ega kadunud kuhugi. Kohalik treener usaldas mind ja meeskond teadis, et võin väravaid laksutada. Tuli paus, talv, tulid uued mängijad, kellelgi kadus usk ära, et ma võin teisel poolaastal ka väravaid lüüa, ja ma ei saanud enam Foto: Lembit Peegel

2007. aastal ajakirjanikuna Eesti – Inglismaa mängu eel Wembley muru pildistamas. 2009 AUGUST JALKA

usutlus mänguaega. Kellelegi ma ei meeldinud ja sinna see asi läkski. Minu pall Taanis hakkas alla veerema. Aalborgis läks hästi kuni treenerivahetuseni? Jah, see oli ka. Uus treener nägi teistes suuremat potentsiaali. Anti mõista ja mul kadus tuju ära. Aalborgi alguse taustal tundus, et su potentsiaal välismaal jäigi realiseerimata. Seda küll. Kui oled ühe aasta, on see nii lühike aeg. Teisel aastal on ehk kõige õigem end näidata. Esimene kulub sisseelamiseks. Aga on oluline, et teisel aastal oleks ikka sama treener, kes su ostis. Siis saad teisel aastal klubis kanda kinnitada. Aalborgis öeldi konkreetselt ära, et hakkad teise meeskonnaga treenima. Küsisin treenerilt, et kui teen normaalselt trenni, kas annad mänguaega? Aga ta oli ebakonkreetsem, et ega tema otsuseid tee. Mõistsin, et tema on ka palgatööline ja teeb, mida klubi ütleb. Oligi kõik: Aalborg ei tahtnud, et ma jääks, ja mina ei tahtnud enam jääda. Tilbendasin Skandinaavia klubides edasi-tagasi, ega see mulle endale ka ei meeldinud. Kas tagantjärele vaadates oli ka paremaid variante? Suhtlesin Atli Edwaldssoniga (Eesti koondise omaaegse väravavahi Evald Miksoni pojaga – toim), kes lubas mulle leida kohe-kohe mõne Šotimaa klubi, aga mul oli konkreetne Aalborgi laenuleping laual. Pijpers ütles, et kui Atli konkreetset pakkumist ei tee ja pean Florasse tagasi tulema, ei saa ma ka Floras mänguaega.

Flora oleks sind karistanud saamata raha pärast ja jätnud pingile? Loomulikult! Flora teenis ju korraliku raha. Nii need asjad käivad: agendid otsivad mängijaid ja klubid ostavad. Klubid kaitsevad ka oma huvisid ja nad kasutavad oma vahendeid, kuidas mängijaid survestada. Aga sportlasel on raske tribüünil istuda. Kuigi palganumber võib olla hirmus suur, tuleb mängunälg hirmus kiiresti peale.

“ „

Ajasime pundi kokku ja siis ajasime palli taga. Auhindadeks olid kilukarbist tehtud medalid! Oled löönud rea väga olulisi väravaid. Ei saa mööda kahest: Hollandi-väravast ja muidugi Andorra omast. 2007. aasta Jalkas nimetasid oma kõige kallimaks kolliks Hollandile löödut. Veidikese aja pärast lõid unustamatu võiduvärava Andorrale. Kumb kallim on? Mille järgi defineerida, et kallim koll? Ju ikka see Hollandi värav. Selle mängu ümber oli niipalju kära – uus staadion, Hollandi treener Hollandi koondise vastu, siis see vastaste nandroloonijama ... Alustasin varumeestepingilt. Aga väljak oli halb, Viikmäe väänas jala ära ja ma pääsesin väljakule. Jah, Hollandile me lõpuks kaotasime ja Andorrat võitsime. Aga Andorra oli nõrgem. Võrreldes Hollandi mänguga oli mänguvälist kära vähem. Oli Viggo Jensen, kelle taktikast ja meetoditest pajatati negatiivset. Mängust ka mäletan suht

Foto: Lembit Peegel

Niimoodi on fotograaf Lembit Peegel monteerinud kokku Zelinski viimse valsi võidumängus Andorra vastu 2007.

JALKA AUGUST 2009

usutlus

Foto: Lembit Peegel

Indrek Zelinski Sündinud: 13.11.1974 1991 Kalju Sindi 5/1 (1L) 1993/94 FC Flora Tallinn 9/3 (ML) 1994/95 FC Flora Tallinn 3/0 (ML) 1995/96 FC Flora Tallinn 9/1 (ML) 1995/96 JK Tervis Pärnu 10/0 (ML) 1996/97 FC Flora Tallinn 22/5 (ML) 1997/98 FC Flora Tallinn 21/13 (ML) 1998 FC Flora Tallinn 12/10 (ML) 1999 FC Flora Tallinn 26/14 (ML) 1999 FC Kuressaare 1/0 (1L) 2000 FC Lahti 22/5 (FIN ML) 2001 FC Flora Tallinn 12/13 (ML) 2001/2002 Aalborg BK 31/13 (DANML) 2002/03 Aalborg BK 4/0 (DANML) 2003 Landskrona BoIS 13/1 (SWE ML, laenul) 2003/04 Boldklubben Frem 9/0 (DAN 1. div) 2004/05 Boldklubben Frem 8/6 (DAN 1. div) 2005 FC Levadia Tallinn 29/18 (ML) 2006 FC Levadia Tallinn 32/21 (ML) 2007 FC Levadia Tallinn 31/23 (ML) 2008 FC Levadia Tallinn 33/15 (ML)

Saavutused: Eesti koondises 102 mängu (27 väravat), Eesti meister (1993/94, 1997/98, 1998, 2006, 2007, 2008, Eesti karikavõitja 1998, 2005, 2007, Eesti parim mängija (2001), Hõbepalli võitja (2000, 3003, 2007).

Allikas: Marko Välja, vmarko@hot.ee 2003. aastal võitis Zelinski Hõbepalli koondise eest löödud ilusaima värava eest.

vähe. Oli teada, et see jääb mu viimaseks koondises. 2001. aastal Hollandi mängu ajal olin noorem ja kõik uksed olid valla. Emotsionaalne pool oli Hollandi mängul positiivsem. Muidugi ei saa unustada ka euroväravat Newcastle’i võrku. Kui Andorrale löödud võiduvärava järel särgi seljast kiskusid – kas teadsid, et saad punase kaardi? Kohe mitte, aga mõne hetke pärast taipasin. Siis küsisin ka kohtunikult, kui palju mängida jääb? Tekkis mure, et palju poistel mängida on jäänud. Kohtunik ütles, et paar minutit. Olin kindel, et selle paari minutiga ei juhtu midagi. Pärast mängu koputas Mart Poom sulle otsa vaadates oimukohale. Seda ma ise ei mäleta, aga olen sellest lugenud ja kuulnud. Ei ole ta esimene, kes nii on näidanud, ega jää ta ka viimaseks. Vahet pole. Ajalugu on ajalugu.

Milline on olnud sinu karjääri tipphetk? Seda saab täpselt määrata individuaalaladel. Kanteri puhul on selleks olümpiavõit, Noolel samamoodi – üks võistlus, üks kuldmedal. Meil on hooaeg märtsist novembrini ja võib-olla on lihtsam määrata elu parimat hooaega. Üht hetke on raske välja tuua. Kui tipphooaega pakkuda, siis ... ... 2001? Jah ja 2006 ka, kui tegime Levadiaga kodus puhta vuugi. Eurosarjas võitsime Valkeakoski Hakat, Enshede Twentet ja kaotasime lõpuks Newcastle’ile. 2006 oli ka suht okei hooaeg. Millal võime siis lugeda sinu memuaare pealkirjaga „Pool elu suluseisus”? Ei kommenteeri (naerab). 2009 AUGUST JALKA

eesti - brasiilia

Maailma vutiässad eelistavad Radisson Blu hotelli

Liftiuksed avanevad, välja astub maailma tuntumaid jalgpalliikoone David Beckham ja viie sekundiga on fuajee superstaari imetlevaid inimesi täis. Eestis on sellise pildi tunnistajaks olnud vaid Radisson Blu hotell, mis olnud peatuspaigaks kirevale seltskonnale vutimaailma vägevaile.

Selline vaade avaneb Tallinnale Radisson Blu hotellist. Sajandi jalgpallimatšiks Eestisse reisinud brasiillased lisanduvad samuti sellesse auväärsesse nimekirja. Supertähtedele omaselt tuleb hotellil ka nende puhul arvestada eriliste nõuetega. Nagu popstaaridele kombeks. Kuulsate sportlaste võõrustamine rõõmustab hotelli, ent on ka paras proovikivi. Näiteks on nii mõnelgi meeskonnal kaasas isiklikud kokad, kes on tihtipeale väga nõudlikud. Siiski võib öelda, et siiani on nii Radisson Blu hotelli kokad kui ka teenindajad ülesannetega suurepäraselt toime tulnud ja asjaosalised on ürituse korraldusega rahule jäänud. Kuulsad Portugali “korvpallurid” “Brasiilia tuleb oma arstiga ja nende käsutada on terve korrus,” tutvustas Radisson Blu hotelli müügi- ja turundusdirektor Bastian Gaerner. “Ühte sviiti tuleb mängutuba, kus on kaks laiekraanteleviisorit ning mängukonsoolid.” Kuivõrd brasiillaste võõrustamine on logistiliselt keerulisem ülesanne kui mõne vähem tuntud meeskonna majutamine, tuleb turvameeste arvu kahekordistada. Gaerner rõhutab, et teistele külalistele mingeid piiranguid ei tehta ja nende heaolu see ei mõjuta. Radisson Blu hotell on olnud peatuspaigaks teiste hulgas Hollandi, Bulgaaria, Taani, Põhja-Iirimaa, Šotimaa, Portugali, Hispaania, Venemaa, Inglismaa, Türgi

JALKA AUGUST 2009

koondistele, samuti UEFA presiidiumile ning veel mitmetele rahvusmeeskondadele ja klubidele. Mõistagi on aja jooksul hotellis juhtunud anekdootlikke lugusid, mis enamikus jäävadki ainult Radisson Blu Hotelli seinte vahele. “Kui Portugali mängijad juuni alguses siia tulid, läksid nad nagu üks mees ühte rõivapoodi,” rääkis Gaerner. “Müüja pani tähele, et mingid tuntud tegelased tulid kauplusesse, ja küsis neilt, kas teie olete see kuulus Portugali korvpallikoondis?” Kuivõrd maailma jalgpalli tuntumad näod Eestis liiga sageli leheveerge või teleekraani oma kaunite näolappidega ei ehi, on neil siin võimalus suhteliselt anonüümselt liikuda. Näiteks hispaanlane Fernando Torres olevat olnud täiesti jahmunud, et keegi temalt teel lennujaamast hotelli autogrammi ei küsinud. Aga eks eestlased ole tagasihoidlik rahvas ja jalgpallurite busse autogrammi nimel ümber lükkama ei hakka. Kui harilikult ei käi suitsetamine spordiga kaasas, on nii mõnigi jalgpallikoondis selles suhtes täielik erand ning oma harjumustest ei tehta saladust ka Tallinnas, kui tervele tiimile broneeritakse suitsetajate korrus. Radisson Blu ja Blue Supporters Alates veebruarist senise Radisson SASi asemel Radisson Blu nime saanud hotell sobiks juba ainuüksi nime järgi Eesti

jalgpallifännide peatuspaigaks – on ju siinsed vutisõbrad mujal maailmas tuntud kui Blue Supporters. SASist lahku löönud Rezidori Groupi kaubamärkide asepresident Gordon McKinnon ütles, et nimi Blu oli kõige loogilisem valik pärast intensiivseid uuringuid, et leida SASi tuntud “sinise kasti” asendamiseks uus sobiv visuaalne alternatiiv. “Radisson Blu nime all on meie eesmärgiks olla kõige kiiremini arenev, kõige uuenduslikum ja dünaamilisem kõrgklassi hotellibränd maailmas,” ütles grupi president Kurt Ritter. Radisson Blu on üks Rezidori viiest brändist. Teised on Country Inn, Missoni, Park Inn ja Regent. Koos Radisson Blu Tallinna hotelliga on Rezidoril üle maailma enam kui 360 hotelli rohkem kui 77 000 numbri toaga. Reisides Euroopas, Lähis-Idas või Aafrikas saab klient valiku teha peaaegu 60 riigis asuva Rezidori hotelli vahel. Rezidori “Jah, ma suudan!” teenindusfilosoofia ja positiivne suhtumine ootab kliente nii kõikides mugavushotellides kui ka kõrgklassi luksushotellides. Radisson Blu Tallinna hotellis on 280 kaasaegselt ja mugavalt sisustatud tuba, sealhulgas kümme sviiti, kolm executive sviiti ja 21. korrusel asuv presidendisviit. Kolmandik tubadest on äriklassi toad. Kõikides tubades on WiFi ja tasuta interneti püsiühendus. Hotellis on ka mittesuitsetajate toad ning spetsiaalsed toad puuetega inimestele ja allergikutele. Restoranis Seasons hotelli esimesel korrusel on 164 kohta, Madissoni Grill & Baar on mõnusa atmosfääriga paik kohtumaks nii sõprade kui ka äripartneritega. Baar on ka hotelli teisel korrusel. Stiilne Lounge 24 asub Radisson Blu hotelli kõrgeimal korrusel ning pakub võimalust nautida põnevaid kokteile ja hõrke desserte. Hotelli trendikas Lobby baar on parim koht kokkusaamisteks. Radisson SAS hotellis on modernsed ja kaasaegse konverentsitehnikaga varustatud nõupidamis- ja konverentsisaalid, mis paiknevad 2. ja 24. korrusel. Suurim saal, Hansa, pakub võimalust korraldada teatristiilis konverentse kuni 350 ja vastuvõtte kuni 410 inimesele.

eesti - brasiilia

Mängupäeval on staadionil paras jalkalaat Eesti – Brasiilia mäng toob A. Le Coq Arenale terveks päevaks kirevaid ettevõtmisi. Peale meie alaliidu korraldab paraja jalgpallilaada ka Eesti Noorteühenduste Liit. Hendrik Eelvee 12. august on kõigi vutisõprade jaoks punane päev kalendris. Aga kui eriti kõva püha kohta on tavaks öelda, et “lind ka ei lenda”, on sel augustikuu kolmapäeval kisa ja kära taevani. Eesti Jalgpalli Liit tutvustab sel päeval koostöös Eesti Postiga meie jalgpalli 100. aastapäevale pühendatud tervikasja. Spordiajaloolane Tiit Lääne esitleb raamatut Eesti esimesest jalgpalliprofist Arnold Pihlakust, kes 1928. aastal siirdus mängima Viini Austria meeskonda, kus ta pallis koos läinud sajandi suurkujude Matthias Sindelari ja Karl Rappani ja teistega. Hommikust õhtuni toimub Nike tänavajalgpalliturniir. Väljas on eri ettevõtted oma telkidega, saab osta Eesti koondise fännitooteid, pakutakse süüa-juua.

Ei jää me töötuks!

Eesti Noorteühenduste Liit (ENL) tähistab Sportland Arenal rahvusvahelist noortepäeva “Aktivist töötuks ei jää!”. Kell 14 algaval ning haridus- ja teadusministri Tõnis Lukase avataval üritusel toimuvad töötoad, võistlused, erinevad aktsioonid ja vabaõhukontsert tuntud Eesti artistidega. Päeva ühe tippsündmusena toimub noortepäeva raames ja koostöös Nike Baltikumi esindajaga ( Jalajälg AS) suur ühine Eesti − Brasiilia mängu vaatamine vabaõhuekraanilt. Kõige aktiivsemate

Minister Tõnis Lukas (vasakul) eelmisel noortepäeval vutti tagumas.

osalejate vahel loositakse välja kaks piletit mängule! “Ühest küljest tõmbame tähelepanu noorte kõrgele tööpuudusele ja mitmele majandusraskustest tulenevale otsusele, mis on noorte konkurentsivõimet ohustanud,” selgitab ENLi avalike suhete spetsialist Meelika Jürisaar. “Aga noortepäevaga püüame peale tõsiste lahenduste pakkuda ka meelelahutuslikumaid.”

Minister tuleb mängima

Seitsmendat korda toimuvate noortepäevade traditsiooni kohaselt võtavad murul mõõtu ENL ning haridus- ja teadusministeerium. “Ministeerium ja ENL on head partnerid, kuid mõnikord tuleb meil maha pidada ka tuliseid vaidlusi, mille

ENL tegutseb ja unistab 2002. aastal loodud Eesti Noorteühenduste Liit (ENL) on katusorganisatsioon, mis ühendab 50 Eestis tegutsevat noorteühendust. ENLi peamised eesmärgid on pakkuda noorteühendustele eestkostet, kujundada noori toetavat ühiskondlikku arvamust ja seadusandlikku keskkonda, esindada liikmete noortepoliitilisi huve Eestis ja rahvusvahelisel tasandil ning soodustada noorte aktiivset osalust ühiskonnas. “Teame, et noortevaldkonda puudutavaid otsuseid ei tehta noorte eest, vaid nende osalusel,” räägib ENLi avalike suhete spetsialist Meelika Jürisaar. “Meie eesmärk on, et ükski hea idee ei läheks raha, huvi või oskuste puudusel kaduma. Tahame, et meie noorte hääl kõlaks kaugele üle Eesti piiri. Unistame, et unistamine ei saaks iialgi otsa!”

tulemusena on mänguplatsil arveteklaarimine mõlemale oluline ja emotsionaalne,” muigab Meelika Jürisaar. Üks konkreetselt Eesti – Brasiilia mänguga seotud töötubasid on vanadest T-särkidest Eesti − Brasiilia fännisärkide tegemine. Sellega innustatakse omade toetamist platsil ning materjalide taaskasutust ja loovust. Kogu üritusest on otseülekanne internetis (www.enl.ee), mida toetab koostööpartnerina kullaauk.ee.

Töötoad Töötoad noortepäeval: Elav Raamatukogu, Aafrika trummirütmide töötuba, animatsiooni töötuba, videoülekande töötuba, tänavatsirkuse töötuba, JJStreeti tänavatantsude töötuba, jalgpallitrikkide töötuba, noorteühenduste laat, Tallinn 2011 seebijalgpall ja näomaalingud Eesti − Brasiilia teemal, Tallinna Kaubamaja Noortemaailma moetöötuba “Defekt efektiks”, grafiti aktsioon (ENLi ja jalkaliidu sõprusaktsioon Eesti jalgpalli 100. sünnipäeva puhul), jalgpallilahing haridus- ja teadusministeeriumi ametnike ja noorte vahel ning palju-palju muud! Esinevad: Def Räädu, Ska Faktor, Junk Riot, The Nymp, Chapter One, Popsandals. Päevajuht VJ Martin Veisman (MTV Eesti). 2009 AUGUST JALKA

eesti - brasiilia

Sajandi mäng, millest ootame Brasiilia staare ja omade väravat à la Tõnis Vanna Jalka uuris eri elualade inimestelt, mida nemad ootavad 12. augusti Eesti _ Brasiilia mängult. Seinast seina vastuste seas domineeris lootus, et vastased tulevad parimas koosseisus ja meie poisid löövad Tõnis Vanna värava õhutusel oma kolli ära!

Argo Arbeiter

endine koondislane, noortetreener

Tulemuse poolest on ootused optimistlikud, kuigi viiki on natukene palju loota, võitu veel vähem. Reaalselt võttes võib tulla väike kaotus, aga pigem võiks viigisadamasse tüürida. Ma ei mõtle siin tulemust 0:0, see on küll hea resultaat tugeva vastase vastu, kuid kohtumises Brasiiliaga oodatakse kindlasti väravaid ja neid tullakse vaatama. Kui mängupildile mõelda, siis kahtlemata tahan näha ilusat jalgpalli. Brasiilia poolt loomingulisust, nauditavat söödumängu ja kombinatsioone. Eesti vajub tõenäoliselt kaitsesse, kuid kontrarünnakutest võib tulla sähvatusi. Loodetavasti tuleb ikka täismaja, sest paljud inimesed kogevad sellist sündmust vaid korra elus. Tõeline sajandi mäng. Usun, et kes ei tule, kahetseb oma otsust pärast mängu kindlasti.

Are Altraja

ettevõtja, EJLi juhatuse liige

Praegu on tunne, et Brasiilia jääb eestlastele liiga kaugeks ning siinne publik ei adu, millised kuningad ja milline absoluutne tipp Eestisse tuleb. Kui Madonna kontserdi aeg lähenema hakkab, mängib ta igaühel autos ja raadios, meedia pasundab ja kuidagi 20

JALKA AUGUST 2009

on ta suurem kangelane publiku jaoks kui Brasiilia jalgpallikoondis. Inimestel, kes on jalgpallist heas mõttes läbi imbunud, võtab Brasiilia tulek kananaha ihule. See on jalgpalliga tegeleva inimese jaoks karjääri absoluutne tipp.

“

Nike inimesed on hämmastuses selle üle, kuidas Eesti sai Brasiilia mängima 9000 inimest mahutavale staadionile. Neil oli umbes samasugune nägu nagu Vjatšeslav Zahovaikol pärast Tõnis Vanna väravat.

„

Tavaeestlane näeb Brasiiliat mõned korrad aastas telekast ja vaatab, et täiesti võõrad nimed iga kord jälle võidavad. See, et rahvas Brasiiliast eriti midagi ei tea, kajastub ka pileti läbimüügis. Kui tuhandekroonise piletiga tippartisti kontserdile ostetakse piletid ära tundidega, on see loomulik. Brasiilia mäng ei saa olla odav, aga on üllatav, et see tempo on nii aeglane. Pileti hind on küll soolane, sest meie staadion on väike, aga samas tuleks rõhutada, et kas Brasiilia koondis on üldse kunagi mänginud nii väiksel intiimsel staadionil. Ma võrdleks sellega, kui Madonna tuleks laulma klubisse BonBon. Siin on tegemist ülikalli tootega üliintiimses õhkkonnas ja eestlased ei ole aru saanud, millist eksklusiivsust neile on pakutud. Brasiilia koondis on väärtus ja fenomen ning ei satu siia järgmise saja aasta jooksul.

Piletihinda ei tasu alla lasta, vaid müüagi asjatundlikele inimestele. Kui Londoni või New Yorgi sümfooniaorkester tuleks mängima Kadrioru parki, siis neid kultuuriinimesi leiduks mitusada, kes kõvade istmete peal naudiks ükskõik mis ilmaga seda muusikat täiega. Kui Ameerika president teeb visiidi Eestisse, siis pasundavad ajalehed kaks kuud ette ja taha, mida ta sõi, kus ta käis, mida ta tegi, kellega rääkis ja kellele viipas. Ma ütleks, et spordimaailmas on mäng Brasiiliaga võrdväärne sündmus. Meie valmistume Nikes ülipingsalt ja Nike inimesed on hämmastuses selle üle, kuidas Eesti sai Brasiilia mängima 9000 inimest mahutavale staadionile. Neil oli umbes samasugune nägu nagu Vjatšeslav Zahovaikol pärast Tõnis Vanna väravat.

Marko Mihkelson poliitik

Iga kohtumine jalgpalli jaoks legendaarsete riikidega on heaks mõõdupuuks. Ametlikku mängu me Brasiilia vastu välja ei võlu – selleks peaksime pääsema MM-finaalturniirile. Sõprusmäng ongi ainuke võimalus. Oleme ka varem sarnase tasemega mänge mänginud ja ses mõttes see pole midagi uut. Kogemusi on ja kellegi jalg väriseda küll ei tohiks. Väravalöömine Brasiilia vastu on reaalne. Konföderatsiooni karikavõistlustel mängis Brasiilia meeletu tahtega alles lõpupoole vastased üle: nii USA kui ka LAVi. Kodus on väravat hea

eesti - brasiilia üritada, kaalul pole ju midagi. Oleks niru, kui korduks Bosnia tulemus. Olen seda meelt, et oleme võimelised ükskõik kellega mängima võrdset jalgpalli. Seda näitas ka Tõnis Vanna löök Bröndbyle. Arvan, et Eesti – Brasiilia mängu tulemusest on tähtsam mäng ise. Loodan, et näeme kõrget individuaalset meisterlikkust ja oma oskusi saab näidata ka Eesti. On küll sõprusmäng, aga brasiillaste vastu tahavad kõik end näidata ja nemad ei tule ka siia kaotama.

Tarmo Noop ärimees

Minu arvates võiks Eesti olla mänguga rahul, kui õnnestuks Brasiiliale üks värav lüüa. Loota, et Eesti võidab, on liiga palju. Teine asi, mida sellest mängust oodata, on näha Brasiilia tähti mängimas. Varem ei ole ma Brasiiliat vahetult mängimas näinud. Kui peaks ennustama, kui tõenäoline on Eesti väravasaavutamine, siis kindlasti teeb selle lihtsamaks tõsiasi, et vastased ei ole selles mängus just ülimotiveeritud. Nad tulevad küll võitma, kuid mitte nii, et veri ninast välja. Eestlastel on asi vastupidi. Nii et: 30–40protsendilise tõenäosusega lööb Eesti värava.

Mart Kase lavastaja

Ootan sündmust, mitte tulemust. Lõppseis ei oma suurt tähtsust, tähtis on see, et Brasiilia suured staarid tõesti Eestisse tulevad ja mängivad nii, nagu oskavad. Pigem 1:7 kaotus ässadele kui mannetu 0:2 allajäämine tujututele ennast täis teise ešeloni meestele. Loomulikult ootan Eestilt superväravat à la Tõnis Vanna, Eesti jalgpall saaks sellise väravaga Brasiilia vastu maailma meedias ja internetis väga suurt tähelepanu ning tõstaks inimeste teadlikkust Eestist. Ootan sündmust kirgaste momentidega ning loodan, et tavainimesed saavad aru, et jalgpall on mäng võidu peale, kuid võit ei väljendu ainult lõppskooris.

Tõnis Kahu muusikakriitik

Ma ise Eesti – Brasiilia mängule ei lähe, sest ma ei ole nii rikas. Minu ootused, mida ma isiklikult küll täituvat ei usu, on see, et Brasiilia tuleb parimas koosseisus. Üks asi on kokku leppida alaliiduga, mida on teinud Eesti Jalgpalli Liit, aga kuidas Brasiilia föderatsioon suudab mõjutada oma tippmängijaid, kes võivad iga kell öelda, et neil on vigastus. Nii palju kui ma tean, on Brasiilia koondises kujunenud aastaid välja reputatsioon müüa oma kaubamärki peaasjalikult naftariikidele araabia maailmas. Ja Brasiilia koondise värvides on esinenud hästi palju erinevaid mängijaid. See tendents algas minu teada kuskil 1990ndate lõpus. Brasiilia reputatsioon jalgpalliriigina on endiselt kõva, aga nende mainet on selle võrra rikutud, et nad on oma kunagist mainet kogu aja vahetanud hea meelega peenrahaks. Ühesõnaga: kommertsettevõtmisteks. Ma kardan, et Eesti kuulub sellesse ritta. Kui kõik õnnestub, ei saa mul selle vastu midagi olla. Ise vaatan seda kindlasti telekast, aga kohale ei lähe, sest nii suur jalgpallifänn ma ei ole. Olen eeskätt muusikasõber ja ka muusikas ma ei tee 2000krooniseid kulutusi, sellist artisti õigupoolest ei ole. Lõppkokkuvõttes, koosseisul, millega nad tulevad, on puhtalt kommertslik värving, sest ka Brasiilia viies koosseis vääriks vaatamist meie taseme seisukohalt. Kuigi muidugi tahame näha Ronaldinhot ja teisi. Tõenäoliselt paljud vastavad, et nad tahaks näha eestlaseid löömas väravaid. Tore oleks, kui Brasiilia väravate arv jääks sealjuures alla viie.

Sergei Terehhov jalgpallur

Kindlasti sajandi mäng. Eestis ei ole sellist vastast veel käinud. Kindlasti peab ise staadionile minema, sest telekast ei paku see samaväärset elamust. Suvel võis niigi igaüks Brasiiliat telerist vaadata, aga niimoodi vahetult, staadionil ja oma koondise vastu, on

sootuks teine asi. See näitab Eesti taset ja kuidas meie saame nende vastu. Loomulikult on see ka võimalus omasid vaadata ja näha, milline on tasemevahe Eesti ja Brasiilia vahel. Ma arvan, et Brasiilia peab ikka oma parimas rivistuses tulema, sest nagu ma aru sain, on jalgpalliliidul ka nendega leping olemas, et nad peavad tugevaima koosseisuga siia tulema. Usun, et nad ei saa sellest tagasi astuda nagu Portugal, kes jättis viis meest koju. Tulemuse suhtes tahaks loota, et päris pakki ära ei lööda meile. Poisid saavad aru ka, mis mäng see on. Ühe-kahe väravaga allajäämine hea mängu juures oleks päris okei. Eestil läheb värava löömisega raskeks, aga standardist kindlasti on võimalus olemas. Lööjaks pakuks Raio Piiroja. Eesti jalgpall on siiani kulgenud tõusuteel ja mäng Brasiiliaga kindlasti aitab huvi tõstmisele kaasa. Just Eesti jalgpalli vastu. Päris palju koondislasi mängib välismaal ja Eesti liigas neid ei näe. Nüüd on võimalus näha, kuidas nad sellise vastasega hakkama saavad. Loomulikult võiks öelda, et Brasiilia on kallis vastane ja ehk olnuks mõistlikum eelistada mõnda nõrgemat vastast ja noortevutile näiteks rohkem raha anda, aga Eesti jalgpall peab oma juubelit ning seda ju iga päev ei tule. Üks kord võib ju endale lubada kohtumist Brasiiliaga. Ma ei oska öelda, kas staadion tuleb täiesti täis, aga täismaja tunne tekib kindlasti. Ma ei usu, et suured tühjad kohad jäävad. Mõned üksikud ehk.

Anu Saagim bravuuritar

Olen brasiillaste poolt! Nad on rahvana nii palju peksa saanud, et võit kuluks neile marjaks ära. Eestlased võiksid olla selle koha pealt armulikud. Brasiillastele oleks peksasaamine alandav, eriti kui oled maailma parim. Eestlastele oleks see kama kaks. Eestlane pühib pisara ja marsib vapralt edasi. Sellega ei taha ma muidugi öelda, et ma poleks Eesti patrioot, aga tundub, et vastastele kulub võit rohkem ära. Kardan, et mind mängu ajal Eestis pole. 2009 AUGUST JALKA

eesti - brasiilia

Brasiilia hümni esitab Eestis elav brasiillanna Denise Fontoura Eesti - Brasiilia mängu eel esitab külaliste hümni alates 2008. aastast Eestis elav, kuid Lõuna-Brasiilias Porto Alegres sündinud ja kasvanud Denise Fontoura. Mihkel Uiboleht

27aastane Denise laulab sambat, salsat, hiphoppi ja džässi ning kirjutab ka ise lugusid. Eestisse sattus ta, nagu enamik välismaalaseid, juhuslikult. Siin on Denise teinud koostööd mitmete Eesti tippmuusikutega, esinenud erinevatel festivalidel ja salvestanud lugusid. Plaanis on välja tulla ka plaadiga. Regulaarselt võib teda esinemas näha Brasiilia restoranis Ipanema Rodizio ja vanalinna džässiklubis Clazz, kus teda saadab ansambel koosseisus Eduard Akulin, Jei Virunurm, Hele-Riin Uib, Peedu Kass, Raun Juurikas ja Tanel Ruben. Võimalus laulda Brasiilia jalgpallikoondise mängu eel tuli noorele lauljannale suure üllatusena. “Olen äärmiselt põnevil, kõik minu Brasiiliast ja Ladina-Ameerikast pärit tuttavad on elevil, väga palju on selle kohta küsitud,” selgitab Denise. “Minu jaoks on see suur au, televisiooni vahendusel saab minu lauldud hümnist osa väga-väga suur auditoorium Brasiilias ja üle kogu maailma. Selline võimalus, nagu ka see, et Eesti mängib Brasiiliaga jalgpalli, tuleb kord elus.” Muusikaga on Denise tegelenud ligi 10 aastat. Esmalt oli ta edukas hiphopiga, kui võitis tüdrukuteansambliga Anastácias Brasiilia hiphopi võistlusel peaauhinna. 2004. aastal kolis ansambel Porto Alegrest suurlinna Rio de Janeirosse ning jätkas esinemist üle kogu Brasiilia. Rios tegi Denise lähemalt tutvust kohaliku rahvamuusikaga, kom22

JALKA AUGUST 2009

Denise Fontoura musitseerib Eestis siinsete tippmuusikutega.

bineerides seda moodsate rütmidega. Oma karjääri jooksul on ta koostööd teinud Brasiilia muusikute B Negão, Elba Ramalho, Gerson King Combo ja Black Alieniga ning Portugali, Mehhiko, Senegali, Suurbritannia ja Eesti esinejatega. Sellel, et Denise Eestisse sattus, on oluline roll siin elaval Ameerikas sündinud Eesti juurtega kitarristil Jei Virunurmel. “Kohtusin Jeiga Rio de Janeiros. Vahetasime meiliaadresse ning saatsime teineteisele enda tehtud muusikapalu. Nii ta tegigi mulle ettepanku Eestisse tulla,” selgitab ta. Lauljatari sõnul oli see tema jaoks hea võimalus, kuna Brasiilias on muusikutevaheline konkurents palju tihedam: “Seal elades pidin laulmise

kõrvalt ka muud tööd tegema. Siin on asjad hoopis teisiti, saan keskenduda muusikale ning sellega ka elatist teenida.” Ent Eestis kohanemine valmistas lauljatarile ka raskusi: “Minu inglise keel ei olnud kõige parem, eesti keelest ei teadnud ma mitte midagi. Raske oli suhelda, kuid sain teiste abiga hakkama. Samuti elab Eestis teisi brasiillasi, kes on mulle rasketel hetkedel toeks.” Lisaks keelele oli eksootiline ka lumi: “Ma ei olnud kunagi elus lund näinud, ainult televiisorist!” Praeguseks on kohanemisraskused möödas, Denise tunneb end koduselt ja ootab pikisilmi 12. augustit. Oma ansambliga astub Denise üles ka 16. augusti õhtul kell 19 ilusas Reiu Puhkekeskuses toimuval sumedal bossanoovaõhtul.

2009 AUGUST JALKA

Foto: Lembit Peegel

H체mnilaulmisega saab hakkama nii isa kui ka poeg. Aga arvake 채ra, mis nimi on Georg-Marteni Eesti koondise s채rgi seljal? Keerake lehte!

JALKA AUGUST 2009

käbi ja känd

Vutihuviline Noorkuu ja tema poeg Ansambli Noorkuu laulja Martti Meumers laulab Eesti hümni MM-valikmängul Bosnia ja Hertsegoviina vastu. Tema kaheksa-aastane poeg Georg-Marten tahab saada jalgpalluriks. Indrek Schwede “Hakkasin jalgpalli taguma kolm aastat tagasi,” räägib kaheksa-aastane GeorgMarten Meumers. “Viimsis oli väljak ja seal alustasingi.” Marteni isa Martti Meumers, kes on ansambli Noorkuu laulja, selgitab: “Meil oli nagunii jutuks, et kuhugi trenni võiks minna. Jalgpall tundus hea ala, sest teritab meeskonnavaimu ja tiimitunnetust. Poiss oligi sinnamaani liiga palju üksinda olnud.” Martenil hakkas kohe hästi minema. Tänavu osales ta Martin Reimi Jalgpallikooli meeskonnaga Helsinki Cupi noorteturniiril ja võitis alagrupis kõik kuus mängu (nooremates vanuseklassides piirdutaksegi ainult alagrupimängudega ja võitjat ei selgitata). Kaks aastat on Georg-Marten käinud ka Tallinna poistekoori ettevalmistuskooris (põhikoori pääseb kümneaastaselt). Nädalas kolm päeva kulub jalgpallitreeningule ja kaks päeva koorilaulule. “Poisil annet on ja viisi peab,” tunnustab Martti poega. “Ise tegelesin ka nooruses muusika ja spordiga. Poisile on praegu kõige tähtsam muidugi jalgpall.” Martti on valmis ka selleks, et vajaduse korral peab poega muusikategemisel pisut tagant suruma. Ta teab omast käest, et teatud eas pole pillimängu harjutamine just kõige meeldivam. Sest kaaslased tegelevad õues (tänapäeval ka arvuti taga) meeldivamate asjadega. Aga tagantjärele on enamik muusikuid tänulik oma vanematele, et need ei lubanud asja katki jätta. “Praegu peaks noor tegelema võima-

likult paljude asjadega, kuigi aeg seab muidugi omad piirid,” räägib Martti Meumers. “Aga kui Martenil peaks olema potentsiaali ja annet jalgpallis, toetan teda kindlasti. Elukutse valikul peab plussid ja miinused läbi vaagima. Inimene peab aru saama, kuhu ta oma näpu pistab.” Tippspordi riskid on üldteada – eelkõige vigastused. Aga Martti arvates pole elus nagunii miski liiga kindel: “Ka lauljal võib häälest läbi käia krõps ja ongi kõik! Tööd peab igal alal tegema, meelakkumist pole kuskil. Aga olgu tegemist muusika või tippspordiga − igal juhul peab asja tegema süvitsi. Pealiskaudne olla ei saa.”

Ainult see kõksimine ...

Marten mängib kas kaitses või ründava poolkaitsjana. Jalgpalli juures meeldib talle kõik, aga ta tunnistab ausalt: “Üks asi, kõksimine, ei tule mul välja.” Martti meenutab seepeale, kuidas treener Martin Reim on rääkinud: vanasti oli valikuvõimalusi sedavõrd vähem, et poistel polnud kuigipalju

ahvatlusi – mindi õue ja muudkui kõksiti palli. Marten ja Martti on käinud vahel ka kahekesi mängimas. Martti on endale selgelt teadvustanud, et tal pole erialaseid teadmisi, ega kipu poega õpetama. Seepärast on käidud lihtsalt pealelööke harjutamas, niisama söötu lükkamas ja veidi triblamas. GeorgMarten tunnistab, et tema tahaks küll jalgpalluriks saada. Lemmikmängijaks on poisil Cristiano Ronaldo. Martti harrastas nooruses peamiselt tennist. Oli omavanuste Eesti meistrivõistlustel teine-kolmas, meistriks ei õnnestunud tulla ka paarismängus. Suureks eeskujuks oli Andres Võsand, kes lõi läbi üleliidulisse tippu ja hakkas võimeid proovima rahvusvahelistel turniiridel. Tennise kõrvalt togis ka vutti. 15aastaselt jäi tennis sinnapaika ja valik langes selgelt muusikale. Peale muusikakallakuga Tartu Karlova Gümnaasiumi (kus muusikaõpetajaks oli Martti ema!) õppis ta saksofonimängu muusikakoolis ja lõpetas Elleri muusikakooli dirigeerimise erialal. Saksofoni poole tõmbas Marttit ansambel Karavan ja

Martin Reim: Martenit saab kõigile eeskujuks tuua “Marteni puhul on kõik paigas ja võib öelda, et paremat ei saagi tahta,” räägib poisi treener Martin Reim. “Ta on oma grupi parimaid. Tal on kõik tasakaalus: palli käsitlemine, söödud, peamäng. Teda saab kõigile eeskujuks tuua. Kui kõik oleks sellised, siis oleks lihtne treener olla.” Kui Reim kuuleb, et Marten ise ei pea end heaks palliga žongleerijaks ja peaga kõksijaks, muigab ta: “Žongleerimine ongi puhas kodune töö.”

2009 AUGUST JALKA

käbi ja känd Karl Madis. Tagantjärele tunnistab Martti, et sporditegemine jäi väheke ka puberteedi taha kinni: treeneriga läks ütlemiseks ja ... aidaa! Edasi tegeles Martti kaks aastat kergejõustikuga ja läks samal ajal tagasi tennist mängima. Aga tippspordirong oli läinud. “Väga hea on praegu tennist mängida,” räägib Martti. “Mänguvõtted ei unune, hea on end füüsiliselt vormis hoida.”

Kuidas tuli a capella

Keskkooli lõpuklassis oli vaja koolis esineda lauluga ja paremad lauljad otsustasid esineda mitmehäälselt ilma instrumentaalsaateta. Esialgu esineti kolme-, hiljem viiehäälselt. Sellele järgnesid 1997. aastal Alo Mattiiseni muusikapäevad, kus a capella esinenud poisid võitsid grand prix’. Tagasiside oli positiivne, tekkisid esimesed mänedžerid. Ansambel Rumal Noorkuu (praegu lihtsalt Noorkuu) oli sündinud. Tagasilöök tuli mänedžer Margus Turu surma järel. Aga poisid hakkasid ise asju ajama ja on hakkama saanud üle kümne aasta. “A capella oli meie nišš, kus polnud teisi tegutsejaid,” räägib Martti Meu-

mers. “See tundus huvitav endale ja kuulajatele. Kui erined, jääd ikka silma.” Ka kodusel Eesti – Bosnia ja Hertsegoviina 10. oktoobri MM-valikmängul laulab meie hümni Noorkuu. “Oleme Eesti hümni laulnud ka ühel golfi- ja suusaüritusel,” sõnab Martti. “Meil on oma seade. See annab meie esitusele omapära, aga hümn ei kõla mitte võõralt, vaid pigem ikka traditsiooniliselt. Kõlapilt on lihtsalt pisut teine.” Kui Marttil on staadionimurul hümnilaulmine alles ees, on Georg-Marten hümni ajal A. Le Coq Arena murul korra juba seisnud. See juhtus 6. juunil, Eesti jalgpalli 100. sünnipäeval, kui ühtlasi saadeti tippvutist ära Martin Reim. Marten oli üks neid maskotipoisse, kes mängijad väljakule saatis. Martti tunnistab, et kui ta oleks poisieas praegu, mängiks ilmselt temagi tennise asemel jalkat. Poeg on kõiges jalgpalli puutuvas temast juba targem ja sageli küsib isa Martenilt mõne mängija või klubi kohta. Vahel vaatavad isapoega ka koos telerist vutti. Olulisemad telemängud on emaga ammu kokku lepitud − täna on jalgpalliõhtu! “Ükskõik kui valusalt otsused ka sünnivad, peavad vanemad oma lapsi

ikka toetama,” räägib Martti. “Kusjuures laste tegevusse peab ise sügavuti sisse minema. Muidu võivad mõned otsused jääda arusaamatuks või veelgi hullem – nad võivad hoopis tegemata jääda. Tänapäeval on kõigil kiire ja sageli suunab noori ainult treener. Aga sellest ei piisa. Ka vanemad peavad innustama ja edu soovima.” Martenile mõeldes arvab Martti, et muusikas on väga olulised kaks instrumenti: klaver ja kitarr. Kui neid kaht muusikariista valdad, on võimalik lugusid kirjutada ja bändi teha. Klaveri- ja kitarrimänguoskus ei jookse kunagi mööda külgi maha. “Praegu on poiss täielikult jalgpallist sisse võetud, elab omas fantaasiamaailmas ja peab oma tabeleid,” räägib Martti. “Oleme rääkinud, et elu ei tohiks ka liiga palju jalgpalli ümber keerelda. Aga eks tulevik näitab!” Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Marten kannab Eesti koondise särki, mille seljal on loomulikult nimi: Meumers!

JALKA AUGUST 2009

Georg-Marten Meumers teab, milles on asi.

treener

Toshkendist Tõrvasse ehk kuidas Sergei Ivanov Eestisse jõudis Pisut üle 3000 elanikuga Tõrva linna jalgpallielu veab Sergei Ivanov – mees, kes veerandsada aastat tagasi otsustas sünnimaalt Usbekistanist Eestisse kolida. Miks? Siin meeldis lihtsalt rohkem. lennart komp “Õppisin Toshkendi ülikoolis pedagoogikat ja kui Tallinnas elanud tädi mind külla kutsus, tahtsin siia elama jäädagi,” meenutas 50aastane Ivanov (pildil). Kuid peamiselt tublide laulutüdrukute poolest tuntud Tõrva ei olnud Ivanovile esimene peatuspaik. Kõigepealt mängis ta mitu aastat siinses meistrisarjas kaevurite klubis Kohtla-Järve Estonia, mis hiljem kandis nime FK Eesti Põlevkivi. “Enne Eestisse tulemist mängisin Nõukogude Liidu II liigas kaasa teinud Namangani Novbahori, Toshkendi Starti, Khalkabadi Sohibkori ja Ufaa Gastello eest,” loetles Ivanov kauni kõlaga jalgpalliklubide nimesid. Ivanovi mängijakarjääri lõppemisel oli suur roll põlvetraumal, mis enam soovitaval tasemel tegutseda ei lubanud. Et jalgpalli juures püsida, valis ta treenerikutse ja tegi sellega algust IdaVirumaal Kohtla-Järve FC Lootuses ja seejärel JK Sillamäes. “Jalgpalli olin mänginud juba nii palju ja mõtlesin, miks mitte,” rääkis Ivanov. “Hiljem, kui Hollandi treenerid Arno Pijpers ja Jelle Goes Eestisse tulid, küsis Aivar Pohlak, kas ma ei tahaks kursustele minna, ja läksingi.” Läti piirist 30 kilomeetri kaugusel asuvasse Tõrvasse kolis Ivanov 2006. aastal, asudes kohaliku FC Warriori treeneriks. Praegu harjutavad tema näpunäidete järgi 4. liiga lõunapiirkonnas mängiv meeskond ning C- ja E1vanuseklassi poisid. Kui üldiselt ei ole poiste trenni meelitamisega probleeme, siis 15-16aastased ehk B-vanuseklassi noormehed kipuvad vuti kõrvale muud huvid leidma. “Eelmisel aastal oli meil C-klassis 19 poissi, selleks aastaks jäi B-klassi alles

vaid seitse,” kahetses Ivanov. “Eks füsioloogia ja psühholoogia hakkavad mõjutama, leitakse muid tegevusi. Ma julgen öelda, et see probleem on paljudel Eesti klubidel.” Noorimate seas on Tõrvas talente aga küll: “Meil Tõrva linnas on palju andekaid poisse, keda jalgpall huvitab. Trennidest kedagi ära ei aja, aga on selge, et kõik tulevikus vuti juurde ei jää.” Kodumängudel on Tõrva Warrioril luksus kasutada loodusliku muruga väljakut, kuhu kohalikud fännid, samuti lapsevanemad ja sõbrad oma poiste mänge hea meelega kaema tulevad. “Aivar Pohlak ja FC Flora on meile suureks abiks olnud, samuti Tõrva linna- ja vallavalitsus,” märkis Ivanov. Treenerina meeldib Ivanovile ründav stiil, mille poolest hindab ta kõrgelt Brasiilia, Hollandi, Argentina ja Saksamaa rahvuskoondist. Kiidusõnu jagub tal ka Eesti esindusmeeskonnale. “Praegu mängib Eesti väga ilusti 4-4-2 süsteemis atraktiivset jalgpalli,” hindas

Ivanov. “Tarmo Rüütli ja Janno Kivisild on koondise hästi toimima pannud ning viimasel ajal on nad väga positiivselt tegutsenud.” Peaks Ivanov saama pakkumise Tõrvast kuhugi mujale tööle asuda, lükkaks ta selle suure tõenäosusega tagasi, sest tahab näha oma poiste sirgumist täismeesteks. Koondisse, küll U19 koondise tasemele, on tema hoolealustest jõudnud Albert Taar ning Aleksei Jahhimovitš, keda ta juhendas Sillamäel. Nüüd Tõrva poistest on suurimad lootused Andres Saarel. Jalgpalli kõrval on Ivanovil ka üks unistus, mille nimel ta on järjekindlalt tööd teinud. Nimelt tahab ta saada Eesti kodanikuks. Kodakondsusseaduse eksam on mehel juba sooritatud, kuid keeleeksam seisab veel ees. “Augustis või septembris tuleb Tartusse sõita, et test sooritada,” on Ivanovil plaan selge.

cv Sergei Ivanov Sündinud: 02.12.1958 Klubid (mängijana): Namangani Novbahori, Toshkendi Starti, Khalkabadi Sohibkori ja Ufaa Gastello, Jõhvi Estonia, Eesti Põlevkivi

Klubid (treenerina): Kohtla-Järve FC Lootus, JK Sillamäe, Tõrva FC Warrior

Saavutused: kahekordne Usbeki NSV meister, kahekordne Eesti NSV karikavõitja, Eesti NSV ja Eesti meistrivõistluste hõbe

2009 AUGUST JALKA

JALKA AUGUST 2009

mängija

Taavi Viiknast huvituvad välisklubid 16aastane Meistriliigas Tallinna Kalevi põhikoosseisu kuuluv noortekoondise kapten Taavi Viikna naudib üle kõige tapvalt raskeid trenne ning maailmatasemel vastaseid. Malle Koido

Foto: Lembit Peegel

Taavi Viikna loodab Tallinna Kalevist tuule tiibadesse saada.

cv Taavi Viikna Sündinud: 14.02.1993 Pikkus: 180 cm Positsioon: paremkaitsja, keskkaitsja Klubi: Tallinna Kalev Endised klubid: JK Oper, FC Flora Treenerid: Erki Keskküla, Ander Aaviku, Aavo Sarap, Frank Bernhardt, Aivar Lillevere Saavutused: Eesti U17 kapten, Eesti U18 koondislane, läbi aegade noorim Tallinna Kalevi esindusmeeskonnas debüüdi teinud mängija, valitud Meistriliiga vooru sümboolsesse koosseisu

oorelt Meistriliiga debüüdi teinud mängijaid leidub mitmeid, ent Taavi kuulub alates oma esimesest Eesti tippliiga mängust igas voorus meeskonna algkoosseisu. Aprillis valiti paremkaitsja suisa vooru sümboolsesse koondisse. “Esimestes mängudes kindlasti jalg värises,” meenutab Taavi oma Meistriliiga debüüti. “Aga kuna sain hakkama, on hooaja jooksul enesekindlus kasvanud ning enam enne mängu vastase ees aukartust ei teki.” Eesti U16 koondise kapten ning ka U17 keskkaitsja on oma vanuse kohta asjalik ja jutukas. Juba 14aastaselt otsustas ta, et tahab tulevikus sajaprotsendiliselt jalgpallile keskenduda. Samas suhtub ta oma võimalustesse tippjalgpallis läbi lüüa realistlikult. “Kui mängisime noortekoondisega järjest Saksamaa, Hispaania ja Inglismaaga, andis tasemevahe tunda. Nende mängijad annavad platsi ühest äärest teise diagonaalsöödu sama kvaliteediga, mis mina viie meetri pealt. Sellel tasemel on mängijal palliga vähem aega. Ise hoian palli liiga palju enda käes ja tahan anda ilusaid sööte, mis samal ajal söödukiirust maha võtab,” hindab end Taavi. Kui Taavi talvel Arminia Bielefeldis katsetel käis, tegid sealsed treenerid tema perele pakkumise Saksamaale kolida, et poeg sealses noortevõistkonnas pallima hakkaks. Viiknate pere siiski oma Eesti elu seljataha jätta ei soovinud. Taavile jättis Saksamaa Bundesliga klubi väga sõbraliku mulje, ehkki talvised treeningtingimused olid Eestiga võrreldes üllatavalt kehvad. Sa-

muti sai ta pilgu peale visata Bielefeldis treeniva Eesti mängija Aleksei Belovi tegemistele. “Aleksei on seal väga hästi sisse sulanud ning temast oli mulle abi, kui saksakeelset treenerit ei mõistnud. Trennid olid hoopis teistsugused – eraldi peamängutrennid, kergejõustik jms. Mängisin endast vanematega ning tegin ka duubliga trenni. Veel avaldas muljet see, kuidas terve linna majad olid mängupäeval ehitud klubi lippude ja sallidega,” kirjeldab eestlane nädalat võõrsil. Taavit on koondise mängudes tähele pannud ka teiste välisklubide skaudid – hiljuti räägiti meedias inglaste Sheffield Wednesday huvist. Sinna testima minek jäi siiski treenerivahetuse tõttu ära. Lähiaastail välismaale pääsemise võimaluse üle ta spekuleerida ei taha, kuni pole midagi konkreetset ja sobivat käeulatuses. Koondisse pääsemine ja Meistriliigas mängimine on tema jaoks sportliku motivatsiooni lakke tõstnud. “1993. aastal sündinute koondises on meil väga hea õhkkond ja usun, et võime nendega palju saavutada. Sügisel Eestis toimuvat EM-valikturniiri ootan juba väga. Alguses koondisse tulles tundusid trennid väga pingutustnõudvad, aga ajapikku olen sellega harjunud. Ka Kalevis on trennid viimasel ajal raskemaks läinud, eriti pärast kaotusi Tammekale-Tulevikule. Mulle see ainult meeldib – treenerid võiksidki karmimad olla ning mängijaid rohkem tööle panna,” arvab Kalevi meeskonna pesamuna. 2009 AUGUST JALKA

JALKA AUGUST 2009

Foto: Martin Meissner/AP/Scanpix

Brasiilia

Luis Fabiano

2009 AUGUST JALKA

JALKA AUGUST 2009

Foto: Andre Penner/AP/Scanpix

Brasiilia

Lucio

2009 AUGUST JALKA

JALKA AUGUST 2009

Foto: Sergio Perez/Reuters/Scanpix

Real Madrid

Kaka

2009 AUGUST JALKA

JALKA AUGUST 2009

Foto: Lembit Peegel

Tallinna FC Flora

Foto: Juan Medina/Reuters/Scanpix

Real Madrid

Katrin Loo Cristiano Ronaldo

2009 AUGUST JALKA

Robinho Brasiilia Foto: Bruno Domingos/Reuters/Scanpix

JALKA AUGUST 2009

2009 AUGUST JALKA

staadion

Viljandil jälle hea muruga staadion “Igas linnas võiks selline staadion olla!” teatas Kaimar Saag pärast Viljandi kõigi aegade tähtede võitu 1999. aastal Meistriliigas hõbedale tulnud JK Tuleviku meeskonna üle. Aastaid kesises seisus püsinud Viljandi staadioni renoveerimistööd jõudsid lõpule juunis ning nüüd teeb väljak silmad ette mitmelegi Meistriliiga klubi koduareenile. 15,4 miljonit krooni maksma läinud ehitustööde tulemusena sai staadion igati heal tasemel murukatte ja kergejõustikuvahendid ning 1080 istekohaga tribüüni, mille katuse alla mahub 400 pealtvaatajat. Viljandi spordikeskuse juhataja Mati Jürissoni sõnul võib istekohtade arvu tõsta 2000−2500ni. Selleks tuleb vastassirge teenindusteele paigaldada ajutised tribüünid. “Kavas on ka teine ehitusetapp, millega tahame valmis saada olme- ja laoruumid,” rääkis Jürisson. “Esialgu oli plaanis sellega juba sügisel alustada, kuid majanduslik kitsikus sundis ka meid kavasid ümber tegema. Ometi tahame alustada ehitustega võimalikult kiiresti.”

“

Varem oli siin mõnikord nii vesine, et teised naersid, et meil uputab kogu aeg. Nüüd sadas kolm-neli päeva jutti ja ühtki loiku polnud.

„

Järeleandmisi tuli teha juba esimese etapi puhul, kui katuse alla jäävaid kohti vähendati kaks korda. Väljaku puhul Jürissoni kinnitusel aga tagasi ei hoitud ja selle nimel tõsteti pinnast ligi 60 sentimeetrit. Plats toodi peatribüünile viis-kuus meetrit lähemale ja rajati korralik drenaaž. 40

JALKA AUGUST 2009

Ei tunne äragi, eksole – see on uus Viljandi staadion!

“Varem oli siin mõnikord nii vesine, et teised naersid, et meil uputab kogu aeg,” meenutas Jürisson. “Nüüd sadas kolmneli päeva jutti ja ühtki loiku polnud.” JK Tuleviku tegevdirektori Aivar Lillevere sõnul annavad renoveerimise tulemusena saavutatud võimalused kohalikule jalgpallile palju juurde, kuid teise etapi valmimine võimaldaks Viljandisse tuua ka rahvusvahelist jalgpalli. “Väljaku poolest on seis piisavalt hea, et siin võiks toimuda vähemalt naiste ja noorte rahvusvahelised mängud, kuid kuna korralikke riietusruume pole, on arusaadav, et neid me veel ei saa,” märkis Lillevere. Täismõõtmetes murukattega harjutusväljaku puudumisel tuleb osa trenne pidada peaareenil. Olemas on ka kunstmuruväljak ning naturaalmuruga treeningväljakust on valmis pool. Ühtlasi on kavas kergejõustiku heitealade jaoks rajada eraldi harjutusala. “Tulevikus võiks siin olla tõesti väike treeningukompleks, kus saaks laagreid

korraldada,” rääkis Lillevere. Uue elu saanud staadioni pühitses juuni viimasel nädalavahetusel sisse “sajandi matš”, kus kohtusid JK Tulevik 99 ja Viljandi kõigi aegade koondis. Teiste seas käisid väljakul Teet Allas, Meelis Rooba, Gert Olesk, Vahur Vahtramäe, Mati Pari, Urmas Kirs, Erko Saviauk, Argo Arbeiter, Ain Tammus. Tähtede meeskond võitis 3:2. Kümne aasta tagusesse hõbedameeskonda kuulunud Allas kaaslaste liikumises vananemist eriti ei märganudki: “Nagu Meistriliiga mäng – tase oli kõva. Meie koostöö jättis ainult pisut soovida. Läksime 2:1 eduseisul pääsukest tooma, aga saime kolaka.” Staadionit kiitis ka Allas: “Nii sile oli muru viimati 1990ndate keskel. Ilus tribüün, hea väljak – väga kihvt. Spordirajatiste puhul on see kõva samm edasi.”

lennart komp

mis mees?

Kaido Ivask Jalgpalli juurde poja kaudu

Jalgpalli juurde sattus ise nooruses kergejõustikuga tegelenud Kaido Ivask (39) oma poja kaudu − kui Viktor Mets käis koolis endale poisse valimas. Kaido Ivask hakkas poisi võistlustel kaasas käima. Kui Mets käis mitme grupiga Kokkola Cupil, palus ta appi ka Ivaski. “Poeg on vahepeal suureks kasvanud – tal on tugev kont ja talle meeldib rohkem jõusaalis käia, aga ütles hiljuti, et tahaks jälle hakata jalgpalliga tegelema,” selgitab Paide abilinnapea, kes ise on kümmekond aastat järjest olnud ninapidi vuti juures.

Tegi bändi ja kergejõustikku

“Ise olen teinud kesk- ja pikamaajooksu, aga iga treening algas ja lõppes jalkaga. See oli nagu soojenduse ja lõdvestuse eest. Mängisime koolidevahelistel võistlustel, kergeraksu poistena jooksime nagu antiloobid.” Lähtel kasvanud Ivask tuli võrkpallis ka Tartu rajooni noortemeistriks. Lähte koolis oli suursündmuseks õpilaste ja õpetajate omavaheline võrgumatš, mille üks tähti oli direktor Peep Laanes, kelle tütrest Katrinist sai Eesti tasemel tegija. Koolis tegi Ivask klassivendadega ka bändi ja mängis ise basskitarri.

Pärast ülikooli Järvamaale

Pärast TTÜ teedeehituse eriala lõpetamist läks Ivask perega elama Järvamaale. Esiti elas Türil, siis kolis Paidesse. Oli eraettevõtja ja sõpradega maast-ilmast rääkides otsustas 1996. aasta kohalikel valimistel parteituna kandideerida. Tegi seda ka kolm aastat hiljem Isamaa nimekirjas, mis moodustas võimukoalitsiooni. Ivaski sidus end erakonnaga, nüüdse IRLiga.

Paide abilinnapeaks

2000. aasta algusest asus ta Paide abilinnapea kohale – ülesandeks ehitus ja planeeringud. Kahe aasta pärast loobus vaadete lahknemise tõttu ametist. 2005. aasta kohalike valimiste järel kutsuti Ivask abilinnapeaks tagasi. “Vahepeal juhtisin Tallinna – Narva maantee ehitusel lõiku Jõhvist Narvani. Objekti eelarve oli suurem kui Paide linna eelarve.”

Jalgpall oli kolimas Kohilasse

“Oleme Paides kokku leppinud, et soodustame esindusvõistkondade teket,” selgitab IRL Järvamaa piirkonna aseesimees Kaido Ivask. “Et head taset ei peaks sõitma Tallinnasse vaatama. Naiste saalihoki on meil Meistriliigas ja naiskonnas mängib ka teine abilinnapea Piret Sapp. Suvel aga mängivad nii tema kui ka paljud teised saalihokitüdrukud jalgpalli! 2005. aastal suutsime napilt päästa jalgpalli, sest Viktor Metsal oli juba käed löödud Kohila vallaga. Tal oli korter Paides maha müüdud ja uus Kohilasse ostetud. Mets oli ka meie valimisnimekirjas, asusime koos arutama, mida teha.

Eesmärgiks oli Paide esindusmeeskond, mida linn toetab baaside ja treeneri palgaga ning Tallinna Flora koolituse ja arendusega.”

Kuma Raadio aitab

“Alustasime 2006. aastal III liigast, mina aitasin vabast ajast kodumänge korraldada ja välismängudele transporti organiseerida. II liigast alates soovisime rohkem publikut ning lisasime teadustuse ja muusika. Järgmistel aastatel tuli vanem tütar sõbrannadega pileteid müüma. Paide linna teabenõunik Alo Aasma, kes mängib ise jalgpalli Paide Kumakeses, tuli abiks meedia poolega. Palju abi on olnud Kuma Raadiost ja Ervin Runnelist, kes käis ka Viktor Metsa trennis − oli väravas – ja on meid palju aidanud muu hulgas ideede ning tegudega.”

100% Järvamaa klubi

“Meil on linnas 9000 elanikku ja mängu Levadiaga käis vaatamas 500 inimest. Kui palju peaks sama suhtarvu juures Tallinnas inimesi tribüünile tulema?” Kaido Ivask ei jõudnud eelmisel esiliigahooajal ainult ühel korral välismängule. Sel aastal on samuti üks mäng vahele jäänud. Sarnaselt Nõmme Kalju presidendi Kuno Tehvaga naudib Ivask varumeestepingil koos mängijatega istumist. Aga erinevalt Tehvast on Ivaskile oluline, et platsil oleksid kohalikud poisid. “Praegu oleme 100% Järvamaa taustaga mängijate meeskond! Ma ei tea, kas meie publikuarv tõuseks või langeks, kui tooksime sisse viis mängijat Venemaalt või Ukrainast, aga Pärnu Vapruse näitel võib öelda, et see poleks õige tegu. Minul isiklikult kaoks himu ära, kui peaksime hakkama mängijaid sisse ostma. Naudin meie pallurite põlemist mängida Järvamaa eest, tahet ja arengut. Arenevad ka vanemad mängijad ja mõned, kes võetaks mujal stipi peale, ütlevad, et tahavad mängida oma publiku ees. Jalgpall annab Paidele regionaalse väljundi. Kui noor saab viimased 20 minutit mängida poole tuhande inimese ees koduväljakul Levadia vastu, annab see talle tohutult motivatsiooni. Meie eesmärk on jääda kaardile ja Kaido Ivask toetab omasid alati otse väljaku ääres. Meistriliigasse!” indrek schwede 2009 AUGUST JALKA

Foto: Antonio Scorza/AFP/Scanpix

Konföderatsiooni karikavõistlustel lõi Luis Fabiano viies mängus viis kolli.

JALKA AUGUST 2009

välistäht

Euroopas hilja ärganud kraakleja

Luis Fabiano

Brasiilia jalgpallikoondise ründajate täht lööb tihtilugu särama juba väga õrnas eas ning tuhmub seda varem ja ootamatumalt. Reeglit kinnitav erand on Luis Fabiano Clemente, kes alles kaks aastat tagasi suutis Seleçãos lõplikult kanda kinnitada ja on praegu nende kuumim väravakütt.

lennart komp

ulisena võib kirjeldada ka Fabiano karjääri esimesi aastaid, ent toona väljendus see keevalisuses ja impulsiivsuses väljakul ning vähem tulemuslikkuses ründajana. Aja jooksul on see seos muutunud pöördvõrdeliseks, kuid kraakleja renomee ei ole Fabianot tänini maha jätnud. Näiteks tema kuulsat kaklust 2007. aastal Real Zaragoza mängija Diogoga on Youtube’ist vaadanud miljoneid inimesi. Sportlasteed alustas Fabiano São Paulos Campinases asuvas Ponte Preta klubis, tõustes noortesüsteemi kaudu esindusmeeskonda, mille fännide hulka kuulus terve tema pere. Euroopa jalgpalliga tegi ta esmatutvuse 2000. aastal, kui Prantsusmaa klubi Stade Rennais ta endale ostis. Hooaja jooksul vaid 11 kohtumises väljakule pääsenud kohvimaa poeg ei suutnud jahedamas parasvöötme kliimas kohaneda ning naasis 2001. aasta suvel São Paulosse löömata Rennais’ eest ühtki väravat. Fabiano ise on asjast arvanud nii: “Rennais’ skaudid tulid tegelikult vaatama meie poolkaitsjat Vanderit, kuid mängisin tol päeval hästi ja lõin kaks väravat. Prantslased otsustasid palgata nii minu kui ka tema. Teise riiki, eriti teise kultuuriruumi kolimiseks peab

olema valmis, kuid mina seda polnud. Jahedam temperatuur, uus keel, uued kombed. Tagasi vaadates ei olnud ma toona, 18aastaselt selleks valmis.” Just järgneva kolme aasta jooksul São Paulo ridades sai mängijaomadustelt tugev, hea pallivaldaja ja täpne rünnakute lõpetaja külge Brasiilia jalgpalli paha poisi kuulsuse. Ja Fabiano näis tegevat omalt poolt kõik, et oma mainet säilitada. 2003. aasta Lõuna-Ameerika klubide karikavõistluste poolfinaali Argentina klubi River Plate ja São Paulo vahel pidid selgitama penaltid, kuid Fabiano oma panust seeriasse anda ei saanud. Vahetult enne lõpuvilet otsustas Fabiano demonstreerida oma kung-fu oskusi ning lõi vastasmängijat jalaga kaela piirkonda.

“„

Ma ründan enne argentiinlast kui löön penaltit.

“Ma ründan enne argentiinlast kui löön penaltit,” teatas Fabiano, kui ta turvatöötajate haardes väljakult minema eskorditi. Tabamuse saanud vastasmängija toimetati aga haiglasse.

Samas mõistis Fabiano jalgadega ka teistsugust kõnelemiskunsti kui vaid vastasmängijatele hoopide jagamine. 83 kohtumises kodulinna klubi eest lõi ta 62 väravat ning oli vaieldamatult olulisemaid tegureid São Paulo jõudmises 2004. aasta Copa Libertadores de América poolfinaali. 2002. aastal sai ta Brasiilia kõrgliiga 23 mängus kirja 19 tabamust, olles sellega parim väravakütt.

Ema hoiti kaks kuud vangistuses

Tolleks ajaks oli Fabiano teeninud hüüdnime El Fabuloso (eesti k “imeline”), murdnud rahvuskoondisesse ning sattunud taas Euroopa tippklubide vaatevälja. 2004. aasta suvel ostis värskelt UEFA Meistrite liigas triumfeerinud Porto Fabiano 7 miljoni euro eest (125,2 miljonit krooni) oma ridadesse. Samal aastal aitas ta Brasiilia Copa America võidule. Järgmist koondisekutset tuli mehel oodata aga kolm aastat. Taas kord näis, et väravavaist jääb Fabianost Atlandi ookeani vastaskaldale maha. 22 mängu ja kolm väravat oli ilmselgelt pettumus. Naasmist Euroopasse varjutasid ka sündmused kodumaal. 2005. aasta märtsis röövisid relvastatud kurikaelad Fabiano ema ning hoidsid teda vangistuses üle kahe kuu. 2009 AUGUST JALKA

välistäht Fabiano perekond keeldus väidetavalt lunaraha maksmast ning Sandra Helena Clemente pääses vabadusse alles pärast 35mehelise politseirühma rünnakut peidikule, kus teda kinni hoiti. “Mu esimesed aastad Euroopas ei täitnud seatud lootusi, kuid olid väärtusliku õppetunni eest,” kirjeldas Fabiano mullu kevadel. Kesise hooaja järel Portugalis kolis Fabiano Hispaaniasse Sevilla ridadesse. Koostöö uute klubikaaslaste ja peatreener Juande Ramosega sujus libedamalt ning kohe esimesel hooajal võitis ta Sevillaga UEFA karikasarja ning UEFA superkarika. Õigusega tõusis taas päevakorda hüüdnimi El Fabuloso. Ometi ei jätnud pätid teda ka Sevillas. 2008. aastal murdsid röövlid sisse ta koju. Sellest sündmusest on Fabianol mälestuseks pall, mille ta lõi 5:0 võidumängus Zaragoza üle kaks korda viimaste võrku _ nimelt käisid vargad tal kodus enne mängu algust. Kahe esimese hooaja jooksul oli Fabiano osaline viies Sevilla karikavõidus ning tänavuse hooaja lõpuks oli tal Hispaania klubi eest kirjas 156 kohtumist ja 73 väravat.

Oma kraakleja maine kohta on Fabiano aga öelnud nii: “Ma ei ole oma elus midagi kergelt saavutanud. Kõige eest olen pidanud võitlema ja suutnud karjääri jooksul korduvalt saatusest üle olla. Arvan, et seda on näidanud ka minu etteasted Sevillas.”

Profikarjääri ihkab Fabiano paljude kaasmaalaste kombel lõpetada kodumaal. Unistuseks on viimased mängud pidada Ponte Preta ridades, kuid veel enne tahab ta tipptasemel anda panuse São Paulo tegemistesse, kelle fännidega tal eriline side tekkis.

Võib veel klubi vahetada

Praeguseks on Fabiano tarbetu kuraasi mänguväljakult eemal suutnud hoida ning naudib väravate löömist. “Minu stiil on segu Brasiilia tehnilisusest ja Euroopa jõulisusest, armastan palli karistusalasse viia ning liigun päris väledalt,” hindas Fabiano ennast mängijana. Hinnatud on ta tõepoolest, kuivõrd tänavusel Konföderatsioonide karikaturniiril lõi ta viies mängus viis väravat ja muutus selle tulemusena hoobilt nõutud kaubaks mängijateturul. Temale pidasid jahti nii Manchester United kui ka AC Milan, kes vastavalt Cristiano Ronaldo ja Kaka müügist said kopsaka rahasüsti. 2008. aastal Sevillaga lepingut pikendanud Fabiano eest küsiti 30 miljonit eurot. Ajakirja trükkimineku ajaks aga ei olnud veel selge, kas brasiillane enne uut hooaega ka klubi vahetab.

cv Luis Fabiano Clemente Sünniaeg: 08.11.1980 Sünnikoht: Campinas, Brasiilia Positsioon: ründaja Särginumber: 10 Klubikarjäär: 1997−2000 Ponte Preta 12 (3) 2000-2001 Stade Rennais 11 (0) 2001−2004 São Paulo 84 (62) 2004-2005 Porto 22 (3) 2005−.... Sevilla 105 (47)

Koondis: 2003−...

Brasiilia 31 (22)

Foto: Siphiwe Sibeko/Reuters/Scanpix

Luis Fabiano on Konföderatsiooni karikavõistluste finaalis löönud jänkidele teise värava.

JALKA AUGUST 2009

2009 AUGUST JALKA

Foto: Jo Yong-Hak/Reusters/Scanpix

Michael Owen on üks Rachel Andersoni mängijaid. Nüüd siis ManU särgis.

JALKA AUGUST 2009

maailm

Agent, kes muutis jalgpallimaailma

Ta on üks Inglismaa edukamaid jalgpalliagente, esindanud kõiki Premier League’i meeskondi ning pea tervet West Hami ja Liverpooli meeskonda. Teismelisena valetas ta, et läheb šoppama, tegelikult hiilis aga vutti vaatama. Ta kaebas PFA (Inglise profimängijate liit) suure meediatähelepanu all soolise diskrimineerimise tõttu kohtusse ja võitis. Jalka kohtub maailma esimese naissoost jalgpalliagendi Rachel Andersoniga. malle koido “Järgmised kaks nädalat olen ma hõivatud – üks mu poistest läheb Hispaania liigasse,” teatab Rachel konkreetsel häälel telefonis. Helistan talle muidugi ka keset üleminekute hooaega, kui ülejäänud vutimutrid päikse käes peesitavad. Agentidele aga on just suvepuhkus kõige kiirem aeg. “Kui kaua see intervjuu aega võtab? Tunni? Helistan sulle kolmapäeva hommikul ja siis otsustame, kus täpselt kokku saame.” Rachelil on jalgpallimaailmas väga no-nonsense maine. Minul jällegi on temaga rääkides hääl alati pisut värisenud, sest Inglismaa vutiilmas on ta üks kahest naisest, kes end jalgpalli valdkonnas üheksakümnendail esimestena kehtestasid. Teine on Karren Brady, kes 23aastaselt sai Birmingham City tegevjuhiks – meedia viitas talle tollal rutiinselt kui bimbole. Naisdirektoreid leidub jalgpallis nüüd juba küllaga, ent nemad kaks on omamoodi pioneerid, legendid, erandid. “Ma ostan ja müün poisse,” armastab Rachel sarkastiliselt öelda, kui talt ametikirjeldust küsitakse. Tegelikult teeb ta muidugi palju rohkem: eelkõige annab mängijatele juriidilist nõu, peab üleminekuläbirääkimisi, kaitseb lehemeeste ja WAGide (ingliskeelne lühend mõistest naised ja pruudid) eest, broneerib puhkuseid ning korraldab reklaamikampaaniaid. See viiekümnendais daam on iga profijalgpalluri unistus, sest neil pole vaja näppugi liigutada. Ta on klientidele nagu teine ema. Kohtume Racheliga pärast pikka

graafikute kombineerimist London City lennujaama elegantses restoranis. Omamoodi on see naljakas stseen – kaks blondiini arutavad veiniklaasi taga jalgpalliäri. Hoolimata kolmekümneaastasest vanusevahest on Racheliga ääretult lihtne rääkida ning pooletunnine intervjuu venib kolmetunniseks sügavaks ja isiklikuks jutuajamiseks. Just suurepärane suhtlemisoskus on Racheli karmis agendimaailmas nii kaugele viinud, lisaks kinnisvaraäris omandatud ärivaist. Muide, oma karjääri alguspäevil ei kandnud ta kunagi pükse, sest ei tahtnud mõjuda kui “üks poistest”.

Aeroobikatrennist agendiks

Kuidas siis tekkis ühel kolmekümnendais edukal ärinaisel äkki 1993. aastal idee jalgpalliagendiks hakata? Karjäärini viis juhus. “Olen lapsest saadik West Hami fänn olnud – hiilisin vanemate vastuseisust hoolimata nende mänge vaatama. Tollal olid jalgpallistaadionid ohtlikud kohad – möödavihisevad teravaks ihutud servadega mündid ja muu selline kuulus asja juurde. Üheksakümnendate algul aga juhtusin aeroobikatreenerikursusel kõva häälega rääkima, milline idioot on West Hami kapten Julian Dicks. Ta sai tol hooajal kolm punast, lugematu hulga kollaseid ja maksis jalgpalliliidule trahvidena rohkem, kui teenis. Üks trennikaaslane ütles, et nõustub minuga täielikult. Hiljem tuli välja, et nõustuja oli Dicksi abikaasa! Palusin vabandust,

ent Dicksi naine kinnitas, et tema mees on tõepoolest idioot – sellest sai alguse sõprus. Varsti sattusin samal teemal rääkima Dicksi endaga, kes ütles, et kui ma arvan, et ma nii hea mänedžer olen, on ta nõus mulle võimaluse andma.

“ „

Kümme protsenti on maksimum, mida agent küsida võib. Ise arvasin, et mis siin ikka keerulist olla saab? Olen terve elu agent olnud. Pikka aega olin Universali ja Paramounti esindaja Euroopas, töötades brändidega, nagu Superman ja Bugs Bunny. Lisaks olin kaheksakümnendail üks väheseid naisspordiajakirjanikke Suurbritannias ning teenisime abikaasaga varanduse kinnisvaraäris. Jalgpalliagendiks hakkamise ajajärgul esindasin tippbaleriine. Minu jaoks oli see äri nagu äri ikka ning jalgpallurid lihtsalt uus liik artiste.”

Terminaatori taltsutamine tõi edu

Dicksi jaoks oli algul tegemist suure naljaga. Kolm kuud hiljem korraldas värske agent mehele ülemineku West Hamist Liverpooli, tõelisse maailma tippklubisse. Seda rekordsumma eest, mis kaitsemängija eest tollal makstud. “Nad said aru, et ilmselt ma siiski midagi oskan. Peagi olid mu klientideks enamik West Hami ja Liverpooli 2009 AUGUST JALKA

maailm ja isegi meeste tualeti ukse taga end ründevalmis seavad. Mina soovitan oma poistele öelda, et nad on kehakultuuritudengid, mitte jalgpallurid – sest naine peaks meest armastama tema enda, mitte ta elukutse, kuulsuse ja palganumbri pärast.” Kindlasti on jalgpallis endisest rohkem raha, kui vaadata näiteks selle aasta Ronaldo ja Kaka üleminekuid. Kui Sky Sports temalt kommentaari küsis, kostis Rachel, et Ronaldo tehing on suurepärane nii Manchester Unitedile kui Real Madridile. “Loomulikult võid võrrelda, et Cristiano maksab 80 miljonit naela ja terve Newcastle Unitedi jalgpalliklubi 100 miljonit. Kuid Real teeb selle summa peagi särgimüügi- ja reklaamituludega tasa. Ronaldol on palliplatsil üle kümne aasta jäänud, kui midagi ei juhtu. Tema potentsiaalne taasmüük dikteerib samuti sellise kõrge summa.”

Libaagendid petavad mängijaid

Julian Dicks oli esimene, kelle peal Rachel Anderson oma agendivõimeid proovis.

mängijaid. Kõige kiirematel aegadel olen esindanud 50 valdavalt Premier League’i jalgpallurit korraga.” Dicks, hüüdnimega Terminaator, oli algajale tõeline väljakutse – tabloidid kirjutasid tollal temast kui inglise jalgpalli pahast poisist. Siinkohal tuli kasuks Racheli varasem ajakirjanduskarjäär: ta pakkus oma kontaktidele lehtedes staarmängijaga tasuta eksklusiivintervjuusid tingimusel, et nad tema kohta valesid ei levita.

“

Palusin vabandust, ent Dicksi naine kinnitas, et tema mees on tõepoolest idioot – sellest sai alguse sõprus.

„

Kokkuvõttes pööras ta Dicksi karjääri täielikult ümber ning lahendas õigete nõuannetega distsipliiniprobleemid. Mees valiti karjääri jooksul neli korda 48

JALKA AUGUST 2009

West Hami aasta mängijaks. Meediakontaktid on Rachelile kasuks tulnud hiljemgi – kaitstes rumaluste tõttu skandaalidesse sattunud noormängijaid ning promodes jalgpallureid kui kaubamärke. Michael Owen on üks kuulsamaid pallureid, kelle heaks on Rachel töötanud.

Jalgpallurid kuldpuuris luku taga

Nüüdseks on juhuslikult alanud karjäär kestnud ligi 20 aastat. Vahepeal on nii mõndagi muutunud. “Jalgpallurid on teatud mõttes oma kuulsuse vangid. Kui vutt üheksakümnendail tänu Premier League’i loomisele massikaubaks sai, muutus palju. Minu kui agendi ülesanne on neile võimalikult normaalne elu võimaldada. “Näiteks leidub kõikjal nüüd hulk noori tüdrukuid, kelle elu mõte on saada jalgpalluri pruudiks. Mis ajast see elukutse on?! Kui levib kuuldus, et mängijad on klubis või baaris, näed, kuidas neiud neid piirama hakkavad

Samas peab ta pisut veidraks, et me 21. sajandil endiselt raha eest inimesi müüme. Ta tunnistab, et agendinduses on palju oportuniste, kes mängijatest tegelikult ei hooli, vaid kerge raha peale loodavad. “Ma tegelen ka nendega, kes juba enam aastaid ei mängi ning nüüd treenerikarjääri alustada üritavad. See ei too mulle midagi sisse, ent olen nendega meestega aastaid paksust ja vedelast läbi tulnud. Toetan neid edasi nii kaua kui vaja.” Sama ei saa öelda libaagentide kohta. Need on tegelased, kel alaliidu agendilitsentsi pole. Sellest hoolimata räägivad nad mängijatele pudrumäed ja piimajõed kokku. “Nad lubavad mängija eest mõne tippklubiga rääkida ja korraldavad talle testimise, võttes sageli “ettemaksu”. Päev enne testimise algust helistavad nad ja ütlevad, et kahjuks jääb asi mingil ettenägematul põhjusel ära. FIFA ja alaliidud probleemist ei huvitu ja ega nad tegelikult ka midagi teha saa.” Ta on kiire ümber lükkama eksiarvamust, et agendi pangaarvele tiksub kümme protsenti mängija palgast: “Kümme protsenti on maksimum, mida agent küsida võib. Samuti saab agent oma osa ainult summast, mille võrra tema töö mängija palka kõrgendas. Ma ei saa öelda, et raha mind ei huvita.

maailm Mida teeb jalgpalliagent? Jalgpalliagendi töö on mängijaid klubidele tutvustada ning nende eest lepinguläbirääkimisi pidada, samuti esindavad agendid palga- ja üleminekuläbirääkimistes klubisid. Lisaks tegeleb enamik agente mängijate avalike suhete, turunduse ja elustiili korraldamisega. Samuti on agente, kellel on litsents sõprusmänge korraldada. Üheksakümnendatel hakkas FIFA agente litsentseerima, et turgu korrastada. 2001. aastast alates on FIFA selle ülesande asetanud riikide jalgpalliliitude õlule. Litsentsi saamiseks peab tulevane agent läbima eksami, mis sisaldab küsimusi jalgpalliseaduste ning üldise seadusandluse teemadel. Enamik eksamitegijaid põrub, erinevatele andmetele tuginedes sooritab eksami edukalt umbes viiendik. Agendil ei tohi olla kriminaaltoimikut – töö eeldab laitmatut mainet seaduse silmis. Agendiks hakkamine on kulukas, kuna litsentsiga kaasnevad kõrged kindlustusmaksed. Juhul, kui agendi vea tõttu keegi kannatab, makstakse kahjud sellest rahast. Agent tohib mängijaga lepingu sõlmida maksimaalselt kaheks aastaks. Tema sissetulek sõltub sellest, kui häid tehinguid ta sõlmida suudab. Agendile maksab palka mängija või klubi kokkulepitud protsendi alusel. Eestis on ainuke litsentseeritud agent Tarmo Lehiste. Tuntud agendid on näiteks Jorge Mendes (Cristiano Ronaldo, Jose Mourinho), Paul Stretford (Wayne Rooney), Steve Kutner (Frank Lampard), Pini Zahavi (Rio Ferdinand, Chelsea FC) ja Rachel Anderson. Täielik litsentseeritud agentide nimekiri on saadaval FIFA koduleheküljel. Samas saab lugeda ka reegleid, mida agendid täitma peavad. Lisaks litsentseeritud agentidele tohivad mängijaid ja klubisid esindada pereliikmed ja advokaadid. Litsentseeritud agendid sõlmivad FIFA andmeil ülemaailmselt vaid veerandi üleminekulepingutest.

Olen siiski olemuselt äriinimene. Kuid raha on mu peres alati olnud. Agenditöö juures motiveerivad mind hoopis väljakutsed. See, kui arstid mängija lõplikult maha kirjutavad, ent ta pöördub pärast pikka vigastuspausi tagasi platsile ja teeb superhooaja.”

Läbirääkimised stripiklubis? Pole probleemi

Tõelise väljakutse esitas talle mõned aastad tagasi PFA. Nimelt ei lubanud profimängijate ametiühing Rachel Andersoni aasta mängija auhindade jagamisele sel lihtsal põhjusel, et ta on naine. Rachel viis asja loomulikult lordide kotta ning riigikohtusse ja võitis. Nüüd on auhinnatseremoonia õrnema soo esindajatele avatud. “Mul ei ole probleemi sellega, et jalgpall on meestemaailm,” meenutab ta seika, tänu millele ta mitu kuud terve riigi meediakanalites figureeris. “Mind ei huvita traditsioonilised soorollid, ehkki koosolekul ma kunagi meestele teed ei vala. Aga praegusel sugude võrdõiguslikkuse ajastul kutsega külaline ukselt tagasi saata, sest üritus on eksklusiivselt meestele – sellega ma ei leppinud. Ning muidugi oli mul õigus.”

Ehkki PFA galale pole ta seni julgenud minna, kavatseb ta järgmise aasta aprillis siiski kutse vastu võtta ning oma võitluse vilju nautida. Traditsioonilisel Inglismaal ei lubatud aga üheksakümnendate algul naisi isegi staadionite direktorite salongi ning Andersoni peeti sageli agendi sekretäriks. Nüüd aga naljatavad suured jalgpallibossid temaga rääkides: “Kullake, ma jään meie tänasele kohtumisele pisut hiljaks. Aga palun ära mind selle pärast kohtusse kaeba!” “Naisena jalgpallis pole minu jaoks ületamatuid takistusi. Tähelepanu on meestesummas kindlasti lihtsam tõmmata. Alguses pead samuti end palju tõestama, muidu jääd elu lõpuni kellegi assistendiks. Olen kõik asjad poistega kaasa teinud ning pole kohti, mille ees ma tagasi põrkaks. Ärikohtumine stripiklubis? Pole probleemi!” Praeguseks on Racheli RA Management juba nii suureks paisunud, et tal on kontorid Šveitsis ning daami palgalehel on kahekohaline arv valdavalt meessoost assistente. Jalgpalliäris otsustavad kontaktid ja õige ajal õiges kohas olek kõik. Kas selles on põhjus, miks nii vähesed eestlased on tippliigades pallinud? “Kunagi ei tule aega, kui Eesti

“

Kui levib kuuldus, et mängijad on klubis või baaris, näed, kuidas neiud neid piirama hakkavad ja isegi meeste tualeti ukse taga end ründevalmis seavad.

„

mängijad hulgi Inglise liigas mängima hakkavad,” selgitab ta. “Selleni jõuavad vähesed valitud. Ning selliselt tasemelt otse Premier League’i pürgida on utoopia. Nad ei ole selleks valmis ning see teeb nende karjäärile vaid halba. Šveits või Skandinaavia liigad, kus ma samuti palju töötan, on suurepärane vaheaste. Inglismaa on unistustemaa kõigile. Mina ei soovita kunagi oma mängijatel korraga liiga palju tahta. Karjääri tuleb ehitada sammhaaval ning pakutavad rahanumbrid ei tohiks siin esikohal olla.” Ehkki Rachel lubab endale igal aastal, et lõpetab paari aasta pärast närvesööva ning palju reisimist nõudva töö ära, ei suuda ta siiski lubadust täide viia. Jalgpall pakub liiga palju väljakutseid, mida ta tagasi lükata ei saa. Ning ausalt öeldes ei kujuta ma energilist noorusliku välimusega Rachelit, kelle trendikas mobiiltelefon vahetpidamata heliseb, kusagil päikesevarju all rahulikult juulikuist üleminekutehooaega kõrvalt jälgimas.

Rachel Anderson (52) Ametlikult agent aastast 1993 Maailma esimene naisjalgpalliagent Töötanud enam kui saja tippjalgpalluriga Esindanud enamikku West Ham Unitedi ja Liverpooli meeskonnast Esindanud kõiki Premier League’i klubisid Praegu keskendub klubide esindamisele Valitud kliendid West Hamis, Bolton Wanderesis ja Portsmouthis Abielus, poeg ja tütar

2009 AUGUST JALKA

JALKA AUGUST 2009

2009 AUGUST JALKA

arvamus

Väravale valu!

Aapo Ilves Kirjanik

ir John (perekonnanime olen kahjuks unustanud), kopulatsiooniteooria sissetooja, rääkis mulle kõikide püromaanide õnneööl, õhtul vastu suvist pööripäeva meie vana sauna ees männipuu all nõnda: “Alati, kui ma satun mõnele rahvusvahelisele konverentsile, tulen mandaadist läbi ja olen ennast juba mõnusalt sisse seadnud ja kerra tõmmanud, hakkab kusagilt kostma sellist häält: tümps, tümps, mats, aaa! Tead, mida see tähendab?” Pidin vabandades kahjatsema, et ma ei tea. “See tähendab,” Sir John pööras pilgu kaugusesse, “et mingisugune idioot on jälle palli kaasa toonud. Ja kus on pall,” Sir John tõstis piibu ähvardavalt püsti,” sealt pole ka rumalus enam kaugel.” See oli katkend minu 2003. aastal ilmunud jutukogust “Tapu asemel sõime”. Vaat, milliseid kummalisi heietusi autor oma tegelastele suhu saab sättida. Neile, kes seda toredat raamatut veel lugenud ei ole, võin lohutuseks öelda, et Sir Johnil ei läinud juba järgmisel leheküljel just kõige paremini, tema nii-öelda skoor jäi loo lõpus pigem negatiivseks. Kuna aga iseennast tsiteerida on mõnus ja seda tehes ei takerdu ka heade

JALKA AUGUST 2009

ajakirjandustavade eiramise võrku, pärineb alljärgnev lõik novembris 2008 ühes Eesti ajalehes ilmunud kolumnist pealkirjaga “Eesti kultuuri vahakujud”: “Olemuselt on sport lihtne sõdimise alternatiiv. Inimene on ju loomult tapukikas. Kes teab, mitu pead päevas tänu korvpallisaalide olemasolule kaikaga kangi all lõhki löömata jääb või mitu rahvusvahelist relvakonflikti hoiab ära või õigemini suunab kultuursemasse vormi jalgpalli MM?” See oli Sir Johni “probleemist” oluliselt mõtestatum jutt ja ilmselt tõeteralegi palju lähemal. Ja egas minul, Sir Johni väljamõtlejal, olegi isikupositsioonilt vähimaidki volitusi sportlasi naeruvääristada või rumalaks tembeldada. Eriti pärast seda, kui kulturist Ott Kiivikas mul ajakirja Kroonika mälumängus “selja prügiseks” tegi. Ja siis on ju veel olemas sportlikud naised! Uskuge mind, ma tean, millest räägin − sellel lühikesel ajahetkel, mil nais-spordilemb ei ole trennis, võistlusel või vigastatud, on temaga vägagi meeliülendav seksirõõme nautida. Mmm...

“

Kus iganes vedeleb midagi sellist, millele jalaga virutada saab, olge mureta, kindlasti leidub peagi eestlane, kes selle kivi, käbi või muu eseme kujuteldava värava poole teele saadab.

„

Aga jah, jalgpall. Selle nähtusega on mul omad ja kummalised suhted. Ma võin teile täpselt öelda, kunas ma viimati seda mängu mängisin. See oli 2. mail 2002 Setumaal Tudernas. Platsil sibasid teiste hulgas ka humorist ja ajakirjanik Veiko Märka, luuletaja ning romaanikirjanik Olavi Ruitlane, keraamik Meelis Krigul, tänaseks tubliks raamatuillustraatoriks sirgunud Marja-Liisa Plats oma imesireda emaga ning veel palju

vähem või rohkem kultuuraseoselisi toredaid mehi ja naisi. Lõin toona oma täisealise elu kaks esimest ja viimast väravat. See ülesanne polnud teps mitte kergete killast, sest väravas seisis minu hää sõber, muusik ja poeet Jaan Pehk. Kes mu sõpra ihusilmaga näinud on, need teavad, mis need löögid väärt olid. Pallikuradile suutis toona vastu panna ainult kirjanik Vahur Afanasjev, kes aga väljaku ääres viibinuna mu sõnu ning esitatud isikuandmeid kinnitada võib. Kahtlustan, et näilisest külmusest hoolimata nõudis platsile mittetulemine Vahuri alateadvuses pesitsevalt viikingilt tugevaid ponnistusi. Sama, 2002. aasta lõpus röövis üks ebasportlik intsident minult suure osa eeldusi sportmängudes osaleda, aga sellest ma teile ei räägi. Tegelikult on lõvim osa kirjanikke täielikud jalkafriigid. Nad võivad oma kirjatükkides küll teatavat üleolekut teeselda, aga ilma vutita ei möödu ükski vabaõhuseminar ega suveülikool. Wimberg, Contra ja Mika Keranen ehk Mihkel Kera on peale igal võimalusel palli tagumise ehitanud ja parafraseerinud kokku suisa suure portsu jalgpallivanasõnu à la “Jalgpall nõuab ohvreid”, “Jalgpall ei kärise”, “Jalgpall on õhtust targem” ja nii edasi. Ja mitte ainult kirjanikud, oma koondis on ju ka näiteks Eesti muusikutel. Iga punkari unistus on politseinike mansale jalkas − mitte kudumises või lauatennises − pähe teha. Kus iganes vedeleb midagi sellist, millele jalaga virutada saab, olge mureta, kindlasti leidub peagi eestlane, kes selle kivi, käbi või muu eseme kujuteldava värava poole teele saadab. Jalgpallis on ilmselt midagi ürgset selle väljendi parimas mõttes. Kas või televiisorist on ülekande ajal üsna raske tuimalt mööda minna, selleks peab lollilt iseloomu olema. Ja kui keegi väidab, et talle jalgpall sugugi ei meeldi, siis mina teda ei usu. See oleks midagi eriti latentset, pigem suisa võimatut. Kapist välja ja väravale valu!

rekord

Ööjalgpall Kuressaares

aarlased püstitasid jaanilaupäeval uue päevavalgel mängimise kestusrekordi: alustati kell 3 öösel/hommikul ja viimane mäng algas kell 22 õhtul. Kokku peeti seega 20 mängu (45 minutit pluss 14 minutit vaheaega) ja mängiti koos vaheaegadega ühtekokku 20 tundi 45 minutit. Saarlased soovisid pääseda ka Guinnessi rekorditeraamatusse, kuid said vastuse, et selliseid rekordeid ei fikseerita. Nii jäi üle püstitada maailmarekord! “Päikesevalguse poolest võinuks teha veel ühe mängu, aga jätsime selle ära, et anda võimalus meie rekordit üle lüüa,” rääkis FC Kuressaare president ja ürituse korraldajaid Priit Penu. “Meie ise järgmisel aastal kindlasti ööjalgpalli ei korralda. Aga kui keegi teine meie rekordit lööma ei kipu, võime nelja-viie aasta pärast asja uuesti ette võtta ja kella 23se mängu ka ära pidada. Rekordit saab iseenesest ületada ka mänguaega pikendades – 45 minuti asemel võib mängida 50 minutit jne.”

Fotod: Liis Lepik

Leheneegrid omavahel. Meie Maa väravat Oma Saare rünnaku eest kaitsesid (paremalt) Alver Kivi, Oliver Rand ja Ene Kuus.

Indrek Marjamaa

Maailmarekordile elasid kaasa ka Kuressaare lossi tornid.

Mänguhoog keeras vahepeal terve Saaremaa kummuli.

Patsiga van der Sar vastamisi FC Kuressaarega.

Viimane mäng hakkab lõppema, aga valgust jätkunuks veel ühe mängu jagu. 2009 AUGUST JALKA

peegli peegeldused

Hurraa, Levadia ning Flora kaks iluväravat! Lembit Peegel püüdis fotoobjektiivi kaks kodust euromängu: Levadia alistas Krakowi Wisla ja läks üldskooriga 2:1 edasi Meistrite Liiga kolmandasse eelringi ning Flora kaotas Kopenhaageni Bröndbyle 1:4 ning üldskooriga 2:4 jäi tema eurotee katki. Aga Flora pakkus kodus mänguliselt parema etenduse ning ilukollide kollektsioneerijad ei pidanud lahkuma tühjade kätega – Siksten Kasimir kostitas kohaletulnud 3000 sünnipäevakülalist kauni väravaga.

lembit peegel

Nikita Andrejev tuiskab poolakate värava poole.

Wisla mängija Junior Diazi ja palli vahel on kosmiline puru.

Krakowi Wisla fännid oskasid peotuju luua... 54

JALKA AUGUST 2009

... aga lõpuks rõõmustasid ikka väljakuperemehed: peatreener Igor Prins (vasakul) tänab kollkipper Martin Kaalmat.

peegli peegeldused

Veel on kõik ees, Flora juhib kahe mängu kokkuvõttes Tõnis Vanna superpommist 1:0.

Tõnis Vanna oli selles mängus samasugune lihtsurelik, nagu ülejäänud Kopenhaageni-mängul. Pildil heitleb ta Ousman Jallow’ga.

Karl Palatu (vasakul) ja Mihkel Aksalu (paremal) jälgivad, kuidas Taani vutimehed nende karistusalas askeldavad.

Põmm – siit ta tuleb – sünnipäevalaps Siksten Kasimir plaksutab täpselt Bröndby värava lati alla! 2009 AUGUST JALKA

meistriliiga

Levadia edu Euroopas lööb Meistriliigas kaardid segamini “Loodame jaanuariks Eesti Meistriliigaga ühele poole saada,” viskas Tallinna Levadia väravavaht Martin Kaalma võllanalja pärast Meistrite Liiga teise eelringi võitu Poola klubi Krakowi Wisla vastu. Lennart Komp

Päev hiljem selgus, et selleks hetkeks niigi novembri keskpaika venitatud Meistriliiga kalendri jaoks tuleb mardikuust veel päevi lisaks haugata. Neli kodusarja kohtumist, mis jäänuks jalgu Meistrite Liiga kolmanda eelringi mängudele Ungari klubi Debreceniga, said samuti uue aja. Augustis on Levadial veel vähemalt kaks eurosarja kohtumist ja ajakirja trükkimineku ajaks juuli viimastel päevadel olid võimalikud nii Meistrite Liiga kui Euroopa Liiga alagrupiturniirid. Aga nii kaugele, detsembrini vältavate n-ö põhiturniiri kohtumisteni, ei maksa veel kiigata. Ühest küljest kaelamurdev kalendrimatemaatika, teisest nädalate kaupa hirmkõval tasemel kohtumisi, millest igaüks oleks killuke Eesti jalgpalliajalugu.

Kalendrimuudatused ei meeldi kellelegi

Levadial oli augusti alguseks pidamata 19 Meistriliiga, maksimaalselt kolm karika- ja kaks Balti liiga mängu. Kokku 24. Augustis veel kolm garanteeritud euromängu. Kokku 27. Pärast kohtumisi Debreceniga jääb novembri lõpuni 17 nädalat. Valitseval Eesti meistril tuleb enne talvepuhkust pööraselt intensiivne sügis. Enamikul nädalatel kaks mängu, halvemal juhul kimbutama hakkavad vigastused, väsimus. Loogiliselt viib see küsimuseni, kas Levadia peab sellisele mahvile vastu ehk kas Sillamäe Kalev suudetakse hooaja lõpuni selja 56

JALKA AUGUST 2009

taga hoida? Ja kuidas suudab Levadia peatreener Igor Prins mehi pärast retki Euroopas, hirmkõvasid vastaseid ja rahvast täis staadione motiveerida koduliigarutiiniks?

“

Mängugraafiku reorganiseerimine ei meeldi ühelegi treenerile, sest igal meeskonnal on oma tööplaan ja kindel treeningprotsess.

„

Korra on Levadia tänavu vääratanud, kui juuni keskel saadi raskustega jagu Tallinna Kalevist. Samas on Levadia olnud ka olukorras, kus pärast kuut kohtumist eurosarjas tuleb end Meistriliigale ümber häälestada. Mälestusväärsel 2006. aastal, kui teelt pühiti nii Valkeakoski Haka, Enschede Twente ning alistuti lõpuks Newcastle’ile, võideti Meistriliiga 11-punktise eduga Narva Transi ees. “Mängugraafiku reorganiseerimine ei meeldi ühelegi treenerile, sest igal meeskonnal on oma tööplaan ja kindel treeningprotsess,” mõtiskles FC Kuressaare juhendaja Jan Važinski. “Euromängud teevad tiitli võitmise kahtlemata raskemaks.” Važinskiga oli ühel nõul Viljandi Tuleviku peatreener Marko Lelov, kelle sõnutsi muutub treenerite töö nüüd keerulisemaks, eriti juhul, kui mõni päev enne mängu selgub, et seda ei toimugi, või uus aeg selgub väga lühikese

etteteatamisaja jooksul. Tartu Tammeka juhendaja Norbert Hurt toonitas psühholoogilist aspekti: “Kalendrimuudatused mõjutavad ka vaimselt, sest talve lähenedes oodatakse juba puhkust. Aga sportlane peab selle olukorraga toime tulema.” Važinski sõnul on Levadia jaoks märkimisväärse tähtsusega Debreceni vastu saadav tulemus. Edu korral annab see enesekindlusele suure tõuke, aga kaotus võib tähendada motivatsioonilangust ja raskusi meeskonna häälestamisel, kui mitmel järjestikusel nädalal tuleb pidada kaks koduliiga kohtumist. Kahtlemata on hooaja lõpp proovikivi ka Levadia juhendajale. Tuleb teha tarku otsuseid. Kombineerida värskete ja väsinud meestega, katsetada koosseise.

Maksvusele peab pääsema treeneritarkus

“Treener peab otsustama, kas võtta mängijatelt koormus maha, kuid seegi võib rütmist välja lüüa,” arutles Važinski. “Võib kasutada kedagi duublist, et näha, kas nad on valmis põhisatsi uksele koputama. Teisalt aga proovida parima rivistusega igast matšist maksimumi võtta.” Paide Linnameeskonna loots Viktor Mets näeb tekkinud situatsioonis professionaalsuse proovikivi: kuidas on mängijad valmis end Euroopa suurtelt staadionidelt ja pingelisest konkurentsist Eesti väiksematesse mastaapidesse ümber häälestama. “Maksvusele peab pääsema treeneri-

meistriliiga mõistus, et leida tahtejõulised mängijad, kuid ka pallurid peavad teadvustama oma rolli ja vastavalt käituma,” oli Mets karmisõnaline. Eelkõnelejatega oli päri ka Lelov: “Igor Prinsil on piisavalt kogenud hoolealused, kes saavad omadega ise hakkama ning treener ei pea nämmutama enne mänge näiteks Tammeka või Kaleviga, et poisid, võtke nüüd ennast kokku.” Pole saladus, et Meistriliiga tänavune parim väravakütt Nikita Andrejev ja poolkaitsja Sander Puri on Levadia müügilehel ning klubi on otsinud võimalusi nende välismaale kauplemiseks. Oli ju ka Vladislav Ivanovi ja soomlase Tomi Saarelma palkamine üks eesmärk korvata Andrejevist ja Purist potentsiaalselt jäävat tühimikku. “Mitu mängijat kindlasti mõtlevad, et saavad välismaale ja kas tahavadki Eesti tasemel heidelda, kuid kui nad ihkavad lepingut teenida, peavadki nad kõikide vastastega hakkama saama,” manitses Važinski. Mis puudutab tiitliheitlust, siis Tartu Tammeka juhendaja Norbert Hurt ei usu, et kahe mehe kaotus Levadiale laostavalt mõjuks: “Nüüd on neil Ivanov juures, Indrek Zelinskit ei saa maha kanda. Levadia on see aasta tugev ning seda naljalt ei murra ka.”

Prognoosid: Levadia võtab oma, ülejäänud kohad lahtised Kuigi enamasti tegeletakse hooaja tulemuste prognoosimisega kevadel, palusime meiega vestelnud treeneritel esitada oma arvamus, kuidas Meistriliiga võib kulmineeruda. Viktor Mets: “Hooaja eel lootsin Narva Transist natukene rohkem, aga praeguseks on nad kukkunud oma tavapärasele kohale. Sillamäe Kalev on üllatanud, et nii hästi toimib, samas Flora koht ei ole päris see ... Levadial on tugev duubel, kust mehi võtta. Arvan, et tihe graafik neid ei mõjuta ning nad võidavad tiitli.” Marko Lelov: “Kõik oleneb Levadiast. Kui neil mingi mõõn tekib, võib juhtuda mida iganes. Flora saab nüüd keskenduda medalile mängimisele. Halvas seisus nad kindlasti ei ole ja võivad vabalt kõrgemale kohale tõusta. Sillamäe on suhteliselt stabiilne ning tema tõenäoliselt lõpetab esikolmikus. Narva on küsimärk. Nad tegid ka muudatusi ja kui käima saavad, on ka ohtlikud. Nõmme Kalju ja Transi jaoks on tõestuse hetk. Esimene on palju investeerinud ja kui nad see aasta jäävad esinelikust välja või siis järgmine aasta Euroopast välja, on see neile suur tagasilöök. ” Jan Važinski: “Levadia on praegu

tugevam kui Sillamäe, kuid mängude edasilükkamine võib Kalevile pigem kasuks olla, sest siis on meeskonnal aega rohkem kokku töötada. Tiitli võidab või kaotab see, kes suudab nõrgematelt punktid ära võtta. Praegu ei oska ilmselt keegi öelda, milliseks hooaja lõpp kujuneb, sest Flora pole ennast korralikult käima saanud ja Nõmme Kaljul on meeskonna ülesehitamine aega võtnud.” Norbert Hurt: “Mina isiklikult arvan, et Levadia on niivõrd tugev, hästi komplekteeritud ning küps meeskond, et võidab sel aastal. Ma ei usu, et lõpus midagi juhuse hooleks jääb. Euromängult Eesti liigat mängima tulla on muidugi öö ja päev, aga nad suudavad toime tulla, sest neil on teise koosseisu jagu varumängijaid, kes tahavad jällegi ennast tõestada. Sillamäe puhul sõltub palju, kuidas arvestati ettevalmistusperioodil pika hooajaga ehk kas nad peavad vastu. Flora võib veel kerkida. Narval pole sel hooajal ühtegi ründajat, kellega peatreener oleks rahul. Juba mängijate valiku pealt ma ei näe, kust peaks see hüpe tulema. Kalju peatreeneril on ka väljakutse, et on antud nii head mängijad, aga meeskond ei suuda stabiilselt mängida. Foto: Lembit Peegel

Kas Vladislav Ivanov (vasakult), Konstantin Nahk, Vitali Gussev ja teised levadialased tulevad pikenenud hooajaga toime? 2009 AUGUST JALKA

naised

Eesti naismängijad arenesid paari kuuga aastate jagu Eesti naistekoondis alistas Inglismaal Aston Villa ning üliõpilaskoondis jõudis universiaadil 12 parima sekka. Peatreener Keith Boanase ja tudengikoondise kapten Geit Prantsi sõnul on suve suurim saavutus aga mängijate uskumatu areng välisturnee jooksul. malle koido

treeningkeskus on jalgpalluri unistus ning usun, et kui tüdrukutelt küsida, kuidas neile Inglismaal meeldis, on nad kõik endiselt vaimustuses.” Geit Prants, kes pärast kuueaastast pausi taas Eesti värve esindas, kinnitab Boanase sõnu. Koondislased tegid trenni kaks korda päevas ning universiaadikapteni sõnul aitas see oluliselt kaasa naiskonnavaimu tekkele.

Maailmatasemeni siiski pikk teekond

Eesti koondis Belgradi universiaadil. Ees vasakult: Pille Raadik, Karina Kesvatera, Signy Aarna, Merli Kaljuve, Maarija Mikiver. Taga: Inna Zlindis, Geit Prants, Hannaliis Jaadla, Stanislava Russakova, Getter Laar.

“Olen viimase paari kuu jooksul koondises õppinud rohkem, kui senise 12 aasta jooksul jalgpalli mängides,” räägib Saksamaal Frankfurdis sporditeadust õppiv ja vutti mängiv Geit Prants. “Inglismaa laagris olid meil väga head tingimused ning pärast universiaadi on mulle palju öeldud, et olen jalgpallurina lühikese aja jooksul suure sammu edasi astunud.” Eesti koondislased laagerdasid juunis Inglismaal Lilleshallis, mis on tuntud 58

JALKA AUGUST 2009

kui vuti sünnimaa üks parimaid treeningkeskusi üldse – seda kasutavad maailma absoluutsed tipud. Sõprusmängudes kaotasid naised napilt Inglismaa kolledžite koondisele ning Chelsea FC naiskonnale, kuid tegid tuule alla Aston Villa esindusele. “Vastaste treenerid kommenteerisid, et meie tüdrukute hulgas on korralikke mängijaid,” meenutab peatreener Keith Boanas Inglismaa laagrit. “Ning tean, et nad mõtlesid seda tõsiselt. Lilleshalli

“Kõik keerles mitu nädalat ainult jalgpalli ümber. Me ei mänginud küll Villa ja Chelsea kõige parema rivistuse vastu, aga nad olid ikkagi väga tugevad ja hea ettevalmistusega. Mulle isiklikult andis selliste naiskondade vastu mängimine motivatsiooni juurde ning muutis palju enesekindlamaks,” lisas Geit. Pärast Inglismaa laagrit lendasid koondislased tagasi Tallinna ning seejärel Belgradi. Universiaadil tuli küll võtta vastu suured kaotused Suurbritannialt, Venemaalt ja Poolalt, kuid LõunaAafrika Vabariigi esindust võideti 2:1. Kokkuvõttes andis see turniiril 12. koha ning garanteeris osalemise järgmisel universiaadil Hiinas aastal 2011. Peatreener Keith Boanas leiab, et reisiväsimus mängis suurtes kaotustes keskset

naised

“

Koondislased on viimaste kuudega suure sammu edasi liikunud – näiteks spetsiaalne jõusaaliprogramm on nad oluliselt tugevamaks teinud.

„

Geit Prants (nr 6) universiaadil Poola vastu.

rolli. Lisaks jäid eestlannad vastastele alla enesekindluses ning füüsises. “Raske treeninglaager ja 48 tundi reisimist pole just ideaalne ettevalmistus mänguks Suurbritannia tudengikoondise vastu, kellest mitmed ka A-koondist esindavad,” põhjendab Boanas. “Venemaa koondis veetis enne universiaadi kuus kuud treeninglaagris. Samas saime kutse universiaadile viimasel minutil ning Inglismaa laagrit me loomulikult tühistada ei soovinud.” “Ausalt öeldes olin esimeses mängus tüdrukutes pisut pettunud – ma ei näinud neis piisavalt võidutahet ja ene-

seuhkust,” muljetab peatreener. “Teadsime, et mängud tulevad rasked, ent nii suuri kaotusi ma siiski ei oodanud. Lõuna-Aafrikat võitsime organiseeritusega. Nende mängijad olid küll supervormis, aga jalgpalli mõistes algajad. Vähemalt saavutasime oma eesmärgi ehk pääsu järgmisele universiaadile.”

Prants: “Meil on parimad treenerid!”

Kuna universiaadikoondis peab koosnema tudengitest ning ei peaks olema riigi esindusnaiskond, korraldasid treenerid mängijate valimiseks avatud treenin-

Jalgpallitüdrukud Eesti universiaadikoondise koosseisus staadionile marssimas. Eesti lippu kannab jalgpallur Geit Prants.

gu. Selle tulemusel esindasid sinisärke Belgradis kolmandik A-koondislasi ning lisaks hulk mängijaid, kes varem Eesti särki selga tõmmanud polnud. Universiaadil mängis see koosseis koos esimest korda, mis jätab kokkumängule tulevikuks arenguruumi. Samas toob Boanas esile mängijate individuaalset arengut. “Näiteks Kaire Palmaru ja Signy Aarna arenesid silmanähtavalt,” kiidab inglane. “Samas oli kogu välisturnee paljudele mängijatele väga väsitav. Lugesin neile sõnad peale, et nad klubides endale paar päeva taastumiseks vabaks võtaksid. On äärmiselt tähtis, et klubid arvestaksid koondise mängijate vajadustega pärast suurt hulka raskeid mänge. Koondislased on viimaste kuudega suure sammu edasi liikunud – näiteks spetsiaalne jõusaaliprogramm on nad oluliselt tugevamaks teinud.” “Keith Boanas ja Pete McGovern on kõige ägedamad treenerid, kellega seni koos töötanud olen, ehkki nad on ranged,” võtab Geit viimaste kuude koondisekogemuse kokku. “Samas on uskumatu, et me mõningaid väga elementaarseid harjutusi Eestis enne Inglise treenerite saabumist üldse teinud polnud. Eesti jalgpallile annavad nad kindlasti meeletult juurde.” 2009 AUGUST JALKA

A.Le Coq Artic spordijoogid Optimaalne koostis + ootuspärane efekt + isuäratav maitse – niisugune on A. Le Coq spordijookide Artic Sport lühiiseloomustus. Kui lisada ka märksõnad „kodumaine kvaliteettoode“, „teaduslikult kontrollitud positiivne toime“ ning joogi rõõmustavalt soodne hind, siis muutub mõistetavaks tootja ja tarbija vastastikune rahulolu. Spordijoogid on algselt välja tööta-

iga jook olema meeldiv ja isuäratav.

tud sportlaste vajadusi silmas pida-

Artic Sport’i spordijookide tooraineks

des ning mõeldud vedelikutasakaalu

olev vesi pärineb firma oma puurkae-

säilitamiseks, energiavarude täienda-

vudest nagu ka kõik ülejäänud A-Le

miseks ning taastumisprotsesside kii-

Coq’i märki kandvate toodete puhul.

rendamiseks koormusjärgsel perioo-

Et garanteerida esialgsete toime- ja

dil, mitte janukustutuseks.

maitseomaduste adekvaatsus, on spor-

Spordijookide tarbimist võib igati õigustatuks lugeda ka nende puhul,

dijoogid suhteliselt lühikese säilivusajaga – 6 kuud.

kes harrastavad aktiivset elustiili või kelle töö on seotud suure füüsilise koormusega, viibivad pidevalt kuumuses vms. Tugeva koormusega kaasneb tavaliselt ka higistamine, selle läbi kaotava vee hulk sõltub tegevuse intensiivsusest ning kestusest, samuti temperatuurist, õhuniiskusest ja inimese riietusest. Mida suurem füüsiline koormus, seda suurem on organismi vajadus toiduenergia ja vee järele. Mida intensiivsem ning kestvam on koormus, seda kiiremini varud ammenduvad ja saabub väsimus, mis süvenemise korral kulmineerub kurnatusseisundiga. Nagu teadusuuringud on tõestanud, saab inimese füüsilist seisundit otse kehalise töö käigus vahepealse „tankimisega“ parandada, oluline on ka energia-, vedeliku- ja elektrolüüdivarude võimalikult kiire koormusjärgne taastamine. Seega – mida lühemaks jääb toibumisaeg, seda läbimõeldumalt tuleks korraldada toitumine ja taastusvahendite kasutamine. Selleks ongi sobilik kasutada väljatöötatud spetsiaalseid spordijooke, läbi millele toimub imendumine seedetraktist tavalisest kiiremini. A.Le Coq Artic spordijookide retseptuuri väljatöötamisel lähtuti Tartu Õlletehases sellest, et maitselt peaks

JALKA AUGUST 2009

Dr. Mihkel Mardna: „Tervisesportlase seisukohalt oleks tähtis, et vedelik mida sportimisel ja taastumisel tarbitakse, oleks meelepäraste maitseomadustega, piisava energeetilise väärtusega – sisaldades vajalikus koguses mikro- ja makroelemente ning imenduks seedetraktis võimalikult kiiresti. Teada on, et seedetraktist imendub vedelikku maksimaalselt 700-900ml/ tunnis, mis tähendab seda, et juhul kui on tegemist kestvus-spordialadega, siis võistlustingimustes jääb organism igal juhul negatiivsesse veebilanssi, kuna higistamise ja väljahingatav õhuga võidakse organismist vett koos mineraalainetega eritada üle 1500ml tunnis. Pole olemas ühte universaalset retsepti spordijoogile, mis kõlbaks kõikidele spordialadele. Millist spordijooki tarbida, sõltub ka ilmastikuoludest ja keskkonnatingimustest. Laialt pakutav Arctic Sport spordijookide sari omab kindlasti kohta tervisesportlaste laia tarbijaskonna hulgas, kuid pole esmavalikuks tippspordi tasandil.“

esiliiga

Duublisse kukkunud mängija peab end uuesti üles töötama või muidu... FC Levadia ja FC Flora ootavad duubelmeeskonda langenud mängijalt kiiret naasmist esindusvõistkonna juurde. Koosseisust väljakukkumine kohest palgakärbet ei pruugi tähendada, kuid pikem mõõnaperiood võib viia lepingu kaotamiseni.

LENNART KOMP

agu tavaks, olid Jalkaga kõnelenud asjaosalised rahast rääkides suhteliselt kidakeelsed ja üldsõnalised, ent aimu reeglitest, mis siinsel jalgpallimaastikul toimivad, saime sellegipoolest. Valitseva meistri ja tänavuse liidermeeskonna Levadia arendusjuhi Indrek Petersoo sõnul mängija sissetulek duublisse pudenemisel ei kannata. “Palka see otseselt ei mõjuta, aga igasugu muid boonuseid on keerulisem saada,” rääkis Petersoo. “Vastavalt hooajale ja eesmärkidele on preemiad erineva suurusega.”

“ „

On vahe, kas väljakule läheb Ronaldo või Mihkel Aksalu, summad on erinevad.

Ka ei saa palluri lepingujärgset sissetulekut muuta, kui mees peaks vigastusega kimpu jääma. Sel juhul reguleerib palka seadus, sest kogu raviperioodi on pallur haiguslehel. “Igal traumal on oma lugu ja kõiki vigastusi vaadatakse eraldi juhtumitena ning käitutakse vastavalt,” kirjeldas Petersoo. “Klubi peab oma kohustused mängija ees täitma, sest trauma on saadud ju tööülesannete täitmisel.” Kolm aastat tagasi Levadiast lahkunud kaitsja Taavi Tammo meenutas, et tema ajal ei läinud samuti keegi mängija palga kallale. “Rahaliselt midagi ei kaotanud, kui

duublisse kukkusid, kuid saamata jäi Meistriliiga mängupreemia,” rääkis Tammo. “Kui alustasid algkoosseisus, said 100 protsenti summast ja vahetusest tulles mängimata jäänud aja võrra vähem.” Preemia suurust Tammo avaldama ei soostunud: “Omavahel on kokku lepitud, et nendest asjadest ei räägi. See oleks ebaeetiline.” Teine esiliigas duublit omav profimeeskond FC Flora ootab, et mängija töötab ennast võimalikult kiiresti oodatavale tasemele tagasi, ning kukkumine lepingujärgset palka ei mõjuta. Küll jääb mängijal saamata mängualustustasu, mis palluri tasemeti erineb. Kui suur on see lepingujärgse palgaga võrreldes, FC Flora tegevdirektor Ljubov Lobõševa avaldama ei soostunud. “On vahe, kas väljakule läheb Ronaldo või Mihkel Aksalu, summad on erinevad,” näitlikustas Lobõševa. “Kui aga mängija muutub persona non grata’ks, lõpetatakse leping pigem osapoolte kokkuleppel.” Viimati 2005. aastal Flora eest mänginud, kuid põlvevigastustega kimpu jäänud Aleksander Saharov meenutas, et tema ajal oli mängualustamistasu põhimeeskonnas pigem sümboolne. “Mulle maksti 250−500 krooni ja see sõltus sellest, kui palju mänguaega sain,” rääkis Eesti koondises 25 kohtumises osalenud Saharov. “Mänguboonus oli pigem lisaväärtus.” Tänavu on Narva JK Transi duubelmeeskonnaks esiliigasse kuuluv Rakvere

Foto: Lembit Peegel

Aleksander Saharovile maksti kunagi mängualustustasu kuni pool tuhat krooni.

FC Flora. Säärase nükke tingis tõsiasi, et narvalastel ei olnud peale Modestas Stonyse rohkem väravavahte ja nii tuli aeg-ajalt kasutada Rakvere noort puurilukku Jüris Sahkurit. Oma mängijaid annab Narva Rakverele aga vaid erandkorras. Transi poliitika on pingile langenud profimängija suhtes karm ja selge: kui ei mängi, mine ära. Nii juhtus juunis Kristjan Tiiriku ja Timo Tenistega, kuu aega hiljem ka leedulase Vitoldas Cepauskasega. “Nad (Tiirik ja Teniste – toim) ei pääsenud enam platsile ja polnud mõtet neid pingil hoida. Lahkusime mõlemapoolse kokkuleppe alusel,” lausus Narva Transi president Nikolai Burdakov juunis Jalkale. 2009 AUGUST JALKA

II liiga

Ivan O’Konnel-Bronin kahe tule vahel

Endine koondislane Ivan O’Konnel-Bronin ei tea siiani, kas neli aastat tagasi Tartu Merkuuri ümber lahvatanud kihlveoskandaalil oli tõepõhi all või mitte. Lennart Komp

2005. aasta sügisel kaotas O’KonnelBronini (pildil) toonane koduklubi Merkuur üllatuslikult Meistriliiga sabassörkijale Tallinna Dünamole 1:2. Kuivõrd viimane kogus terve hooaja jooksul vaid kolm võitu, tekkisid mõistagi kahtlused. “Mina mängisin ründajana ja mul tekkis kahtlus pärast seda, kui skandaal tekkis,” rääkis O’Konnel-Bronin. “Hakkasin mõtlema, et ma ei saanud ju üldse sööte, kuigi jooksin nagu loll. Pakkusin, küsisin, aga ei antud ühtegi. Olin väga vihane, kui treener mind välja vahetas. Mõtlesin, et kurat, nii ei saa ju mängida!” Nüüdseks on see segane juhtum vaid mälestus ning O’Konnel-Bronin kahe meeskonna treener, kohtunik ja rahulik tööinimene. Kurioossel kombel on ta jalgpallis pidevalt kahe tule vahel, sest on nii Tammeka duubelmeeskonna kui ka igapäevaleiba pakkuva Meteci tehase harrastajatevõistkonna juhendaja. Viimasesse registreeris ta end juulis ka mängijana. Mõlemad tiimid aga mängi62

JALKA AUGUST 2009

vad II liiga lõuna/lääne piirkonnas. “Kui Tammeka II ja Metec kohtuvad, olen Tammeka poolt ja Tammeka treener,” on 22 korda rahvuskoondises mänginud O’Konnel-Broninil sotid selged. “Kuna olen Tammekas stipendiaat, Metecis aga hobi korras, on loogiline, et ei saa puududa sealt, kus palka makstakse.” Meteci klubi alustas neli aastat tagasi ning suuresti tänu O’Konnel-Broninile, kes tehasesse tööle läks. Kui alguses oli enamik meeskonnaliikmed tehase töötajad, on nüüdseks alles jäänud kaheksa meest, kellest viis on enamasti põhirivistuses. Teisest liigast kõrgemale ei ole neil kui täielikult amatöörmeeskonnal ambitsiooni tõusta. “Oleme täielikult amatöörmeeskond ja kuna kriisi tõttu kahanes ka Meteci toetus, peame ise pealegi maksma,” rääkis O’Konnel-Bronin. “Ise alustasin hooaega meeskonnas Eesti Koondis, aga et Metecil läks viletsalt ja nad on eelviimasel kohal, tulin neile mängijana ka appi.” Üldisemalt vaadates ei ole ka Metec see meeskond, mis võiks või tahaks tõusta nii kõrgele, et pakkuda Tammekale Meistriliigas Tartu-sisest konkurentsi ning taaselustada parimail päevil enam kui tuhandepealise publiku Tamme staadionile meelitanud derbikohtumised. “Mängisin neis derbides nii Tammeka kui ka Merkuuri eest,” lausus endine ründaja. “Loomulikult see oli väga hea elamus. Igatsen neid, aga tunnen, et see poleks saanud edasi kesta. Mõlemad klubid olid raskes seisus, kui nad kokku läksid.” Toonasele vastasseisule andis erilise värvingu n-ö eesti ja vene vastasseis, mis ei olnud kaugeltki vaenulik, ent andis võimaluse enamikul tartlastest

ühe või teise osapoolega identifitseerida. Tammeka vääriline vastane mängib O’Konnel-Bronini sõnul praegu III liigas Tartu HaServi nime all. “Seal on väga tugevad mängijad, kellest mitmetel on Merkuuri ja Maagi eest Meistriliiga kogemus,” lausus O’Konnel-Bronin. “HaServ on pigem psühholoogiliselt eesti sats vene inimestega. Kõik on väga rahulikud ja sõbralikud, kuid heas mõttes vene iseloomuga just võitluslikkuse poolest.” Kui Meteci harrastajate meeskonnas on vahel keeruline trennidesse mehi kokku saada, on Tammeka duublis enamasti kohal 20−22 meest. “Saab erinevaid lahendusi proovida, harjutada ja kui mängus välja tuleb, on hea meel,” rõõmustas O’Konnel-Bronin, kes ei usu, et endise koondislase aura tema autoriteeti oluliselt suurendaks: “Võib-olla hästi natukene, kuid üldiselt on nii, et ükskõik, kes sa oled, pead sa end tõestama oma tegudega, mitte oma ajalooga. Kui sa ei ole midagi, saavad inimesed sellest hästi kiiresti aru.”

cv Ivan O’Konnel-Bronin Sündinud: 10.02.1973 Klubid mängijana: Tartu Kalev, Tartu Esdag, JK Merkuur, FC Norma, FC Flora, JK Tervis, Lelle SK, JK Tulevik, Tallinna Sadam, Maardu Levadia, JK MerkuurJuunior, Tartu JK Tammeka

Klubid treenerina: JK Merkuur, JK Tammeka, FC Ajax, FC Metec

Saavutused: 22 mängu Eesti koondises, Eesti meister, Eesti karikavõitja, aastalõputurniiri parim mängija

III liiga

Rapla Atli kolm Maltsarit

Spordialasid, millega Rapla JK Atlis pallivad vennad Maltsarid tegelenud ei oleks, on keeruline leida – noorhärrade huvi ulatub jalgpallist jäähokini ja lumelauast mägirattasõiduni. lennart komp

ehtna FC Floras alustanud Margus (28) ja Mihkel (25) suutsid jalgpallitrenni meelitada ka noorema venna Martini (19), ent perekonna pesamuna Matise (17) iseloomust neil jõud üle ei käinud. Nüüd on vutt kolme esimese jaoks üks hobi mitmete seas. Küsimusele, kes kolmest on jalgpallurina oskuslikem, ei tihanud Mihkel selget vastust anda. Andis vaid mõista, et tema keskkaitsjana lööb umbes sama palju väravaid kui Margus ja Martin ründajaina. Viimase kahe hinnang oli klaar: Mihkel. “Mihkel on meeskonna võti,” kiitis Martin. “Raudne mees kaitses. Kui teda taga ei oleks, oleks ikka väga raske.” Kuivõrd pärast üheksandat klassi oli Kehtna Flora poistel valik, kas jätkata jalgpallurina ja minna Audentese kooli või leida mingi muu väljund, jäi nii Marguse kui ka Mihkli tee seal pidama. Esimesel sai vutist nii suures koguses villand, teine tahtis ülikooli minna. “Mängisime Floras ehk üle, sest vahepeal oli kuus korda nädalas trenn ja üks mängupäev,” meenutas veel U19 vanusegrupi koondisse kuulunud Margus. “Midagi kadus minu jaoks nagu ära, jalgpall ei olnud enam nii võluv.” Juba kuueaastaselt lasteaiast trennis käima hakanud Martin harjutas endast neli aastat vanemate grupis, ent kui 14aastaselt temaealised vanematega taas kokku pandi, tuli ta trennist ära. “Ma ei saanud enam eriti mänguaega ja otsustasin Atlisse minna, kus kaks aastat käisin ainult trennis, liigakohtumistes sain osalema hakata alles kahe aasta pärast,” rääkis nüüd III liiga läänepiirkonnas mängiva Atli ründeliini või äärepoolkaitsesse kuuluv Martin. Kõigil kolmel on jalgpalliga seoses ka vigastusi. Martinile ähvardati õlga plaadid panna, kui ta peaks selle peale veel raskelt kukkuma. Mihklil ja Mar-

Matis (vasakult), Martin, Margus ja Mihkel Maltsarid teevad kõike hingega, aga tee jalgpallitippu jäi siiski pooleli.

gusel on probleeme põlvedega. “Mul on vasaku jala põlve meniskirebend, vahel annab tunda, aga graafik “nädalas üks trenn ja üks mäng” on rahulik. Äkki 45−50aastaselt on juba uued liigesed,” viskas Mihkel võllanalja. Kuigi Margus vanimana oli teistele vendadele eeskujuks, pärisid nad spordipisiku isa Jürilt, kes tegeles võrkpalli, korvpalli ja tõstmisega. Nüüd armastab ta krossitsikliga kihutada. Ekstreemspordi juurde leidsid esimesena tee Margus ja Mihkel. Sündmused arenesid loogiliselt ning peagi olid moodsate alade juures ka Martin ja Matis. “Kui Raplasse esimene rulluisurada tehti, sunniti mind ka sealt alla sõitma,” rääkis Martin, kes nüüdseks on lumelauasõidus Eesti juunioride koondisega

jõudnud MMilgi käia. “Kukkusin pikali, aga Margus ütles, et ei ole midagi: roni üles ja tule uuesti alla. Ega mul muud üle ei jäänud ...” Värsketest aladest võlutud Maltsari vennad lõid neli aastat tagasi ka oma ekstreemspordiklubi Rapla X-Perience Team, miskaudu pakutakse noortele võimalusi sellega tegeleda. Alavalikusse kuuluvad lumelauasõit, suusatamine, rulluisutamine, kross, surfimine. Marguse sõnul on varasem jalgpallikogemus kõigile kasuks tulnud. “Ekstreemspordis on koordinatsioon tohutult tähtis ning varem teiste aladega tegelemine on meid selles vallas aidanud. Üritame ka teha kõike, mida annab. Näiteks kaks aastat tagasi saime kokku jäähokimeeskonna.”

Atli treener Taavi Tüvist poistest Maltsarid teevad kõike hingega. Margus on neist kõige äkilisema loomuga. Ta oli perspektiivikas väravavaht, kuigi kahjuks said sõbrad ja ahvatlused temast võitu. Igav temaga ei hakka ja ta on lõputu organisaator. Mihkel on väga kõva jalgpallur. Tema areng oli üsna aeglane. Kui Alo Bärengrub, Enar Jääger ja teised temaga ühes grupis treeninud poisid olid juba nooruses tegijad, siis Mihkel avanes alles hiljem. Tema tase lubaks täna ühineda ükskõik millise Meistriliiga klubiga. Martin on Mihkliga sarnane kõigega tegeleja. Mängijana printsipiaalne võitleja. Natuke tuulepea ehk.

2009 AUGUST JALKA

IV liiga

Judokate vutiklubi − Tartu Löök

artu judoklubis Do oli jalgpall treeningute loomulik osa ja 2003. aastal otsustasid selle judoklubi endised ja praegused liikmed asutada vutiklubi Löök. Tänini püsib rivis üheksa esimesel aastal alustanut: Asko ja Akos Looga, Indrek Essenson, Mario Mõttus, Jaanus ja Meelis Kohva, Priit Prangel, Siim Evert ning Kuno Veskioja. Viimane on olnud meeskonna hingeks ja kapteniks, kes koos Mario Mõttusega tulnud ka Eesti noortemeistriks jalgpallis. 2005.–2007. aastani mängiti EPMÜ SK ja eelmisel aastal Rock&Rolli nime all. Sel aastal on meeskond mänginud oma vana nimega. “Olime kõik 1982. aastal sündinud Andres Põhjala treeningrühma poisid,” räägib Asko Looga, kes oli Tartus omaealiste oma kehakaalu judo esinumber. “Samast rühmast läkski Kristjan Tiirik hiljem Tammekasse jalgpalli mängima. Judos on jalgade töö väga oluline. Jalgpall teeb jalad tugevaks ja paneb koordinatsiooni paika. Judo annab kukkumistehnika – kui vaatan Eesti jalgpallikoondist, siis tahaks mängijaid kukkuma õpetada. Aga muidugi – eks jalgpallis ongi vaja traagiliselt kukkuda, muidu vigu ei anta!” (Mõni aasta tagasi juhtus huvitav lugu Löögi ligi sajakilosel mängijal Rasmus Toomperel, kes mängusituatsioonis sattus kokku Otepää meeskonna väravavahiga. “Väravavaht vajus talle peale ja Rasmus tegi täiesti instinktiivselt heite!” naerab Asko Looga. “See oli kontrolli-

Akos (vasakul) ja Asko Looga on vutiarmastuse saanud judotreeninguilt.

tud heide, midagi ei juhtunud, aga kõigil olid suud kinni ja asi lahendatud.”) Koos treeningukaaslastega osales Asko Looga isegi Eesti noorte jalgpallimeistrivõistlustel ja viimaseks ei jäänud. Ka 2003. aastal V liigast alustades pääsesid endised judopoisid kohe edasi IV liigasse. Jalgpall on ühtaegu nii hobiks kui ka enesetõestamise kohaks. “Kõige tähtsam on see, et punt on koos ja me naudime jalgpalli, aga samas oleme spordihingega ja IV liigas ikkagi mängida ei tahaks,” selgitab Asko Looga. Meeskonda, kelle koduväljak asub Kaagveres, kuulub ka teistsuguse taustaga mängijaid, näiteks Tartu Tammeka noortetreener Ken Viidebaum. Kinnisvaraga tegelev Asko Looga töötab samas ka judotreenerina ja tun-

Kristjan Tiirik eelistas jalkat Tartu judoklubist Do on välja kasvanud ka Tammekas ja Narva Transis Meistriliiga tasemel jalgpalli mänginud Kristjan Tiirik (pildil). Kuueaastaselt judotrenni läinud Tiirikule meeldis jalgpall sedavõrd, et lõpuks otsustaski ta jalka kasuks. “Judotrennid olid meil Tähtvere kaarhallis ja seal pargis mängisime sageli jalgpalli,” meenutab Tiirik, kelle treener oli Riina Toomis. “Mul tuli hästi välja ja 1992. aasta EM-finaalturniir andis lõpliku tõuke – sügisest läksin Avo Jakovitsi juurde jalgpalli mängima.” Tiirik on nõus, et võib-olla tõesti kallutasid just judotreeningute jalgpallimängud teda lõpuks sportmängu poole: “Eks rolli mängis ka see, et mulle ei meeldinud kaotada, ja kui judos pidin endast raskema poisiga kokku minema, läks kaotus hinge. Kuidas see alavahetamise otsus sündis, täpselt ei mäletagi. Eks ta olnud osaliselt hetkeemotsioon ka.”

JALKA AUGUST 2009

nistab, et seoses masuga on just judo kujunenud tema põhitööks. Sarnaselt oma treeneritega soosib ka Asko treeningutel jalgpalli mängimist: “Praegu on jalgpall number üks ja mõned poisid võib-olla tänu jalgpallimängule judos püsivadki. Mõned küsivad kohe trenni alguses lootusrikkalt silmade särades: “Kas me täna jalgpalli mängime!?”” Sel aastal tuli Asko esimesest judolennust kaks poissi Tartu Lööki vutti taguma. Jalgpalli populaarsus ja selle sage mängimine judotrennis on pannud Asko Looga aga mõtlema, kas ta ei õõnesta omaenese jalgealust: “Mitu head poissi käib korraga judos ja jalgpallis, aga kipub lõpuks otsustama jalgpalli kasuks. Mul on omal medalipoisse, keda jalgpall on ära viinud. Olen noor treener, kellel pole veel oma meetodit välja kujunenud. Sel aastal avasin judogrupi Võnnus ja otsustasin, et jalgpalli nendega ei mängi.” See ei tähenda vaenukirve väljakaevamist jalgpalli vastu. Tartu Löögil on kavas saata oma inimesi treenerikursustele ja avada poiste vutigrupid. “Praegu on meil liigas kehv positsioon, aga me teeme edasi, me ei murdu,” kinnitab Asko Looga. Indrek Schwede

rannajalgpall

Rannaliival saavad endised ässad jälle kokku Meeskondi, kelle mängijatel oleks Eesti koondise kogemust enam kui 400 mängu eest, ei ole jalgpalli Meistriliigas ühtegi. Rannavuti meistrisarjas on selliseks H2O/Vaprus. LENNART KOMP

isto Kallaste eestvedamisel aastaid tagasi sündinud võistkond on pigem nagu sõpruskond, koondades endisi tippmängijaid, korüfeesid meie mõistes. Nimed Marko Kristal, Marek Lemsalu, Gert Olesk, Igor Prins, Martin Reim ei vaja ilmselt tutvustamist. “Mõtlesin eelmise aasta lõpus, et saan üle pika aja nädalavahetused vabaks, aga nüüd on kõik kenasti sisustatud,” naeris veel mullu Tallinna Levadia kapteniülesandeid täitnud Lemsalu. “Vana punt on koos ning nendega on alati lõbus.” Kolm aastat rannas mänginud Kristali sõnul ongi idee vanad sõbrad kokku kutsuda. Kui Indrek Zelinski peaks tänavu profijalgpallist loobuma, on tal järgmiseks suveks koht olemas. “Ega sellist meest tohi lohakile jätta,” muigas Kristal. Esimest suve liival mängiv Lemsalu aga alles harjub uute tingimustega, kuivõrd rannajalgpalli mängib ta ainult võistlustel.

Martin Reim (kollases) vastase väravat ohustamas.

“Rannavutiga harjumiseks kulub umbes üks suvi,” teab Reigo Tõnsberg, meeskonnakaaslane ja Pärnu JK Vapruse asutajaliige ning sponsor. H2O/Vaprus ainult turniirideks kokku tulebki ja põhjus on õige proosaline – mehed on üle Eesti laiali ning argitegemistega niivõrd hõivatud, et koos treenimine nõuaks üle mõistuse suurt pingutust ja rahakulu. Ja vaadates, milliseid ameteid peetakse, on keeruline ka igaks rannaetapiks kohale jõuda. Trenni tehakse nii palju, kui selleks muude tegemiste kõrvalt mahti on. “Üksteisemõistmine on meil hea, eluaeg on ju jalgpalli mängitud,” rääkis Kristal. “Mina teen vahel Levadiaga mõned harjutuskorrad kaasa, aga mitte iga päev.” Lemsalul on väledamate meeste vastu aga rohi olemas: “Püüan peaga kompenseerida oma viitsimatust joosta. Peab ennast kokku võtma ja kogemuse pealt vastased maha võtma.” Kui varem mängis H2O rannaliigat eraldi, siis tänavu ühendati jõud JK

Vaprusega, millest ka nimi. Eesmärgiks muidugi staaride ja nooremate meeste koostoimest luua tugevam löögirusikas. Meeskonda kuuluvad veel Indrek Kääri, Ivar Sova, Indrek Joost, Rafig Adigazalov. Samuti olümpiapronks Aleksei Budõlin, kes rannakoondise füüsilise ettevalmistusega tegeleb. Meistrivõistluste viiendal etapil Pärnus oli aga veteranidel keeruline, kuivõrd sealne rannaliiv uputab raskema kondiga mehed endasse. Rannajalgpalli spetsidest koosnevatel Unibet/Nõmme Kaljul, Betoonil, Triobet/SC Realil ja teistel oli kergema jalaga mängijate näol eelis. “Võtab ikka korralikult läbi,” rääkis omadest kogemustest Tõnsberg. “Õhtul ei jaksa ennast liigutada ja umbes kolm päeva läheb, et taastuda.” Kuigi sõnades tiitleid ei jahita, pole spordimehe võidutahe neist kellestki kadunud. Kaotatud mängu ei võtnud kergelt keegi. Aastate jooksul on H2O rivistusse kuulunud veel Toomas Krõm, Toomas Kallaste, Rain Vessenberg, Urmas Kirs, Urmas Kaal.

Aleksei Budõlin kuulub samuti vutiässade seltskonda. 2009 AUGUST JALKA

lisaaeg

Aiko Orgla tegi ajalugu! Eelmine Jalka avaldas Konstantin Vassiljevi pulmapildi ja küsis, kes on esimene, kes registreerib A. Le Coq Arenal abielu? Vassiljev mäletatavasti tuli oma värske kaasaga staadionile pärast kooselu registreerimist. Ajalugu tegi Viljandi Tuleviku väravavaht Aiko Orgla, kes abiellus oma väljavalitu Merlega Lilleküla staadioni murul 18. juulil. “Idee tuli Merlel jaanuaris, veebruaris panime Pohlaku kaudu staadioni kinni,” selgitab Aiko Orgla. “Pulmakorraldaja kiitis väga meie valikut. Hoidsime külaliste eest tseremooniakohta saladuses. Kui Jalka kirjutas ja küsis, et kes teeb ajalugu ja esimesena A. Le Coq Arenal abielu registreerib, kartsime, et asi on välja imbunud.” “Külalised kogunesid meie kooli juurde ja arvasid, et seal meid registreeritaksegi,” jätkab Orgla. “Aga nad sõidutati hoopis Lillekülla ja viidi staadioni murule, põhjapoolse värava ette. Meie Merlega ilmusime välja sealt, kust mängijadki mängule tulevad – Eesti fännitribüüni alt – ja astusime muusika saatel üle terve väljaku külaliste poole. Seal jalgpallivärava ees meid paari pandigi.”

Mitte terroristid, vaid jalgpallipublik! Ei-ei, see ei ole terroristide kaaperdatud lennuk, mis A. Le Coq Arenat ähvardab rammida! Need on hoopis pealtvaatajad, kes iga Lillekülas toimuva mängu publikuarvu suurendavad! Lennurada läheb A. Le Coq Arena lähedalt ja peale lõbusate rongijuhtide, Foto: Lembit Peegel kes suuremate mängude ajal rõõmsat vilet lasevad, helkleb taevas mängu ajal ka mitmeid lennukeid. Loomulikult uudistavad aknapoolsed read ka vutiväljakut.

Foto: Janne Jürgens

Uiboleht oli MMil teadustaja Kui jalgpalliliidu infojuht Mihkel Uiboleht juulikuus poolkogemata Harku järve äärde sattus, haaras Eesti Veemoto Liidu peasekretär Kalle Pähn talt hõlmast kinni ja kamandas parasjagu toimuva MMi ingliskeelseks teadustajaks. Pähn, kelle poeg Marti on mänginud Eesti noortekoondistes ja Meistriliigas jalgpalli, vajas kiiresti kedagi, kes oskaks sulavas inglise keeles infot jagada. Juhtunut tagurpidi kujutades: Eestis toimub jalgpalli MM, korraldaja on hädas võõrkeelse teadustusega ja nabib kinni möödajalutava tuttava ning surub mikrofoni kätte – räägi, Blatter, Platini ja terve maailm kuulab!

Põhiväärtused läbi jalgpalli Aiko ja Merle üle staadionimuru astumas. Mõne minuti pärast on nad abielus.

Hoopis Kitseküla, mitte Lilleküla staadion Tallinna linn on asunud vilkalt tähistama linna ajaloolisi osasid. Pruunikad sildid annavad teada, millisesse linnajakku siseneme. Kogu oma senise terminoloogia peavad kriitilise pilguga üle vaatama ja ümber hindama jalgpallisõbrad. Lilleküla staadion ei asugi Lillekülas! Staadion asub hoopis Kitsekülas! Lilleküla jääb A. Le Coq Arena läänepoolse tribüüniga rööbiti kulgeva raudtee taha. Kitseküla jääb aga valdavalt raudteeharude vahele ja lõpeb lõunas Järvevana teega. Vaat, kus lops! Kõik, kes peavad lugu faktidest, peavad end nüüd ümber häälestama ja kodus harjutama hakkama: A. Le Coq Arena ehk Kitseküla staadion.

JALKA AUGUST 2009

Põhja Politseiprefektuur andis välja voldiku, milles on jalgpalli kaudu sõnastatud ja visualiseeritud nende töö põhiväärtused. Humoorikate fotode ja teksti varal on kirjeldatud politseiniku tööpäeva, mis lõpeb ... Lõpeb nii: “Õhtul koju minnes otsin garaažist vana palli ja enne tuppaminekut põrgatan teda veidi põlve peal. Ja siis natuke veel, mäletan veel küll – põrgatan säärele, siis rinnale, siis korra peaga. Pall saab sellest pealöögist toreda lennu... klaasiklirinal otse majaaknasse.” Õnneks osutus kannatajaks kolleegist naabrinaine. Ja kui voldikut uskuda, algas järgmisel päeval tööpäev koos selle pallitantsuga jälle otsast peale!

2009 JUULI JALKA

JALKA AUGUST 2009