HIND 2,20 EUROT SEPTEMBER 2014
Aleksandr Dmitrijev Premium liigast Mängija, kohtunik ja treener Jüri Saar 60 Eesti jalgpallurite edetabel Hiiumaa jalgpalli hetkeseisust Koondis alustab EM-sarja: arvamused ja ennustused ISSN 1736-7379
Postrid: Roman Smiško / Madridi Real / Javier Mascherano / Arjen Robben / Santi Cazorla
Tulevikumees Rasmus Tauts Janno Kivisilla Kasahhi kogemused
LISAB PÕNEVUST
a ita ts u u k
sisukord Foto: Lembit Peegel
Kaanelugu lk 26 Palusime kolmel välismaa liigades leiba teeninud koondislasel hinnata Premium liiga taset. Aleksandr Dmitrijev, Jarmo Ahjupera ja Taavi Rähn avaldavad oma tähelepanekuid meie koduliiga kohta.
Kolumnid Carina Victoria Adolfsson Indrek Schwede
HIND 2,20 EUROT SEPTEMBER 2014
12 14
nil stereoRoy Hodgso n o , ks ju h a “K mentaliteet ne inglaslik iv ti a rv n se o n a meesk tüüpne ko veneb. Tem sü lt u in a tib ta terve mis ajapikku ! Ilmselt sä ti la A . -2 -4 ad 4 manad mängiv kingi, 4 vih rgi. 4 paari jä -2 -4 4 u oma el hmavarju.” mantlit, 2 vi olehoidja ondise po Inglise ko 22 list lk 20– Lee Bristo
12
Persoonid & intervjuud ALEKSANDR DMITRIJEV Premium liigast MÄNGIJA, KOHTUNIK JA TREENER JÜRI SAAR 60 EESTI JALGPALLURITE EDETABEL HIIUMAA JALGPALLI HETKESEISUST KOONDIS ALUSTAB EM-SARJA: ARVAMUSED JA ENNUSTUSED ISSN 1736-7379
Postrid: Roman Smiško / Madridi Real / Javier Mascherano / Arjen Robben / Santi Cazorla
TULEVIKUMEES RASMUS TAUTS JANNO KIVISILLA KASAHHI KOGEMUSED
Esikaanel: Aleksandr Dmitrijev Foto: Lembit Peegel Nr 9 (81) 2014
Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Kolleegiumi esimees: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Toimetaja: Siim Kera siim.kera@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel Ajakirja makett: Jaanus Samma Kujundaja: Marju viliberg Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp Reklaam: Menu Kirjastus OÜ Helina Õunapuu +372 5166 996 helina@menuk.ee Reet Maran +372 5130 056 reet.maran@menuk.ee Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Siim Kera, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede (esimees), Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit www.jalgpall.ee Tellimine: Omniva.ee / Ajakirjandus / Telli ajakirjandust / Ajakirjad Tellimishinnad: Aasta 24 eurot Poolaasta 12,5 eurot Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud Reusneris
Rasmus Tauts Janno Kivisild Tarmo Rüütli Jüri Saar Reigo Tõnsberg
Rubriigid Lembit Peegel Nimed & numbrid Lood & tsitaadid Meie edetabel Premium liiga EJLi tehniline direktor Maakonnalood: Hiiumaa Maailm: Sloveenia Expert liiga Minu 11: Ken Kallaste Septembri kalender Lisaaeg Ristsõna
Muu Koondis alustab Mälestused koondise esmamängust Välisfännid meie valikgrupist JK või FC
t
28 40 44 50 56 4 8 10 24 26 43 46 54 58 61 62 64 66
50
17 19 20 60
61
Postrid Roman Smiško Madridi Real Javier Mascherano Arjen Robben Santi Cazorla 2014 SEPTEMBER JALKA
3
lembit peegel
Kuum ilm ja kuumad vastasseisud Soe suvi kajastus ka palliplatsil: mängijaid pidid jahutama kohtunikud ja pudelivesi. Silmailu pakkusid ka tribüünid.
Foto: Lembit Peegel
Tribüünil on alati, mida ja keda vaadata. Foto: Lembit Peegel
Kuumus ja janu: Brent Lepistu joodab kukalt, Karol Mets kurku. 4
JALKA SEPTEMBER 2014
lembit peegel Foto: Lembit Peegel
Flora tantsuneiud teevad ilma pallita kuivalt ette, kuidas peab üle pea käärlööki sooritama, ning ... Foto: Lembit Peegel
... Hidetoshi Wakui proovib järele teha. Braavo! 2014 SEPTEMBER JALKA
5
lembit peegel Foto: Lembit Peegel
Kohtunik Roomer Tarajev on kogu kopsumahu appi v천tnud, et vilistada lahku kaljulase Damiano Quintieri ja levadialase Toni Tipurici vastasseis.
Foto: Lembit Peegel
Tammeka Kevin Anderson (vasakul) kollitab Mikk Reintami Kaljust. 6
JALKA SEPTEMBER 2014
lembit peegel Foto: Lembit Peegel
Puha FIFA kohtunikud, nagu rinnalt paistab: Kristo Tohver (vasakult), Hannes Reinvald, Eiko Saar ja Sten Klaasen. Neliku varju hoiab Martin Salong.
Foto: Lembit Peegel
Rauno Alliku Sillam채e Kalevi m채ngija ja palli vahel.
nimed & numbrid
kuu +
Sooja ilmaga on hea käia mistahes liiga jalgpalli vaatamas. Päike paitab nägu, keha, käsi ja jalgu. Keegi ei saa pugeda halva ilma taha.
kuu
-
Mitu koondislast on koduklubita ja nii mõnedki mängivad Eesti liigas, mis võib alandada rahvusüheteistkümne taset. Kas meie tipptase on langenud?
kuu ?
Kas Magnus Pehrssoni juhitud koondis saab EM-valikmängudes hea stardi? Kas siili nõuannetest on abi? Kas siilid ilmuvad ka tribüünile?
Jalgpall ulatas Raasiku veetornile abikäe
Foto: erakogu
Raasiku FC Joker 1993 ning FC Infoneti vahelisest karikavõistluste kohtumisest korraldati suurejooneline heategevusmäng, millega koguti raha Raasiku veetorni (pildil) korrastamiseks. Klubi esindaja Jaan Jalase sõnul mõtiskleti juba pikalt heategevusliku mängu üle, oodati ainult tugevat vastast, kes rahva kohale meelitaks. Selles osas aitas loosiratas. Kui vastane oli teada, hakati uurima, mida või keda siis õigupoolest toetada. Pärast vestlusi Raasiku vallavolikogu esimehe ning Jokeri juhatuse liikme Ants Kivimäega otsustati suurendada veetorni remondifondi. Kõik heasüdamlikud inimesed said soetada kaheeurose õnneloosi ning sellega kohalikku ajaloolist ehitist toetada. 1870. aastal rajatud veetorni jaoks koguti lõpuks kokku 243 eurot.
Lelle mehed lõpetasid pika põua Raplamaa jalgpallimeistrivõistlused peeti sel aastal kuue meeskonna osalusel Lelles. Üllatuslikult haarasid esikoha endale võõrustajad, kes viimati suutsid maakonnameistriks tulla koguni 16 aastat tagasi. Võistluste korraldaja Taavi Tüvisti sõnul on viimastel kordadel võidurõõmu maitsnud pigem Rapla, Kehtna või Märjamaa mehed ning seetõttu keegi kodusatsi triumfi ei oodanud. FC Lellele järgnesid Rapla Atli ning Järvakandi. Turniiri parimaks mängijaks valiti võõrustajate kollkipper Rando Pajus.
Suure-Jaanit väisasid poolakad Foto: erakogu
3
... erinevat väravavahti läks Nõmme Kalju duublil tarvis esiliiga mängus Viljandi Tuleviku vastu. Postide vahele jõudsid puurivaht Sten-Marten Vahi, ründeäss Kristen Viikmäe ning kaitsemängija Kert Krusel.
18
... väravat lõi Nõmme Kalju karikasarjas Ambla Vallameeskonnale.
93.
... kohal on Eesti koondis enne valiktsükli algust FIFA edetabelis. Meie grupikaaslaste seis on järgmine: Šveits 9., Inglismaa 20., Sloveenia 39., Leedu 103., San Marino 208.
8
JALKA SEPTEMBER 2014
Suure-Jaanis toimunud traditsioonilises jalgpallilaagris osales 24 kohalikku last, kellele lisandus 19 Hajnowkast pärit Poola noort! SK Suure-Jaani treener Sergei Vassiljev seletas, et Mulgi ja Poola lapsed veetsid suurepäraselt aega. sealsete vutiinimestega ollakse juba kaheksa aastat kontaktis oldud, kuid vahepeal jäid suhted soiku ning taaskohtumine leidis aset mullu. Peale vuti tehti laagris ka kõike muud. Loobiti disc golf’i, supeldi, lõbutseti Vudila mängumaal ning osaleti Sri Chinmoy Oneness-Home’i rahujooksul. Kui alguses üksteist pisut kardeti, siis Poola lapsed lahkusid Viljandimaalt, pisarad põsel. Üritus ja inimesed meeldisid neile lihtsalt nii väga!
Pärnu Vaprus pani lastevanemad võistlema Nii nagu mullu, said ka tänavu Vapruse lastevanemad põlved muruseks teha, sest toimus järjekordne emadele-isadele mõeldud vutiturniir. Pärnu Vapruse tegevjuhi Indrek Meeni sõnul on ürituse korraldamiseks lihtne põhjus – tahetakse tugevdada klubitunnet. “Püüame pidevalt hoida kätt pulsil, sest tahame, et lastevanemad omavahel läviksid ja et neil tekiks ühtsustunne,” ütles mees portaalile jalgpall.ee. Kolm tundi kestnud aktsioonil tehti kõigepealt ühiselt sooja ning siis koostati laste treeningrühmade järgi kaheksa võistkonda. Parimaks osutus võistkond 96+99, esikolmikusse mahtusid ka 2001 FC Santa ning 2006 Alfa.
Anderseni, Väikese Merineitsi ja Tivoli kodulinn
Poolteist tundi Tallinnast
Kopenhaagen alates 6990₏
www.estonian-air.ee
lood & tsitaadid
nii nad
Fotod: Veiko Soo
ütlesid “Aga kui kõik on väga hästi, siis inimesed ei lähegi laulupeole, vaid lähevad golfi mängima või Brasiiliasse vutti vaatama.” Tõnis Mägi “Väga tore on vaadata neid inimesi, kes on oma alale pühendunud, olgu see siis infotehnoloogia või jalgpall.” Ivo Linna “See oli ühe poolfinaali (teadagi, millise) ajal, kui tekkis tahtmine jalgpalli vaadata. Abikaasa tahvelarvuti näitas valdavalt seisvat pilti – rünnakule asunud kivistunud hollandlasi. Siis tuli äkki meelde mu kõikide võimalustega nutitelefon.” David Vseviov “Ega panga opereerimine ei erine palju jalgpalliklubi opereerimisest. Meeskonnas ei saa olla ainult staarid, keegi peab staare toetama ja töötama ka, muidu ei püsi asi hästi koos.” Pankur Rain Lõhmus “Olen eluaeg johtuvalt ametist gastroleerides elanud hotellide sviitides ning alati imestanud, eriti Ameerikas, miks mulle antakse elamiseks jalgpalliväljak.” Maestro Eri Klas saaks kolme-nelja toa asemel hakkama ühega “Teadlase diagnoosi panemine on vähemalt sama keeruline kui jalgpallis kukkuja eristamine sukeldujast või Nõukogude sõjaväkke kutsutud noormeeste puhul simulantide eristamine tõsiste tervisevigadega inimestest.” Tarmo Soomere ajalehes Sirp “Ma olen aastaid sporti jälginud ja paljudele kõrghetkedele ise kaasa elanud. Aga see oli esimene kord, kus ma nägin, et üks spordivõistlus on lapsi nii suurel määral mõjutanud, et nemad on need, kes täiskasvanuid liikuma utsitavad, mitte vastupidi.” Aet Süvari MMi mõjust
Flora–Levadia duellist Florakas Markus Jürgenson: “No ei saa seda võitu kätte! Aga mingit maagiat või midagi muud siin pole, see on jalgpall.” Levadia peatreener Marko Kristal: “Kas see, et me jälle Floraga viiki mängime, on seaduspärasus? Noh, nad pole meid liigas kolm aastat võitnud – ma loodan, et see on ka seaduspärasus!”
10
JALKA SEPTEMBER 2014
Roosad pallurid ning veel roosamad lapsed.
Tartu vutt võõbatakse päevaks roosaks Vaadates septembrikuu Expert liiga kava, võib sealt leida esmapilgul täiesti tavapärase vastasseisu – Tartu Tammeka vs. Tallinna Levadia. Kuid ei, mihklikuu viiendal kuupäeval toimuv kohtumine on märksa pidulikum. Nimelt on taas tulemas Tammeka ning Eesti Vähiliidu koostöös rinnavähiteadlikkust tõstev jalgpallipralle “Roosa jalgpall”. Mullu esimest korda toimunud üritus õnnestus toona suurepäraselt. Kokku koguti ligi 500 eurot ning Tammeka ja Tallinna Kalevi 5 : 1 tulemusega lõppenud matši jälgis 252 silmapaari – Eesti naiste kõrgliiga rekord! Mullu oli aktsiooni peakorraldajaks Karina Kesvatera, kes võttis šnitti USA tudengielust. “Osalesin ise oma Niagara ülikooli võistkonnaga sellisel üritusel ja nii tuli mõte see asi ka siin ära korraldada,” lahkas naispallur eelmisel aastal jalgpall.ee portaalile sündmuse sünnilugu. Tänaseks on Kesvatera siirdunud Tammekast Levadia ridadesse ning ürituse põhikoorem on langenud tartlaste abitreeneri Maria Sootaki õlule. “Üheks sihtgrupiks on pered,” ütleb Sootak, kes ka ise Tammekas palli taob. “Tahame, et inimesed tuleks lastega. Eelmine aasta jagasime lastele õhupalle, sama soovime see aasta teha. Ootame ka jalgpallihuvilisi naisterahvaid, kelle tee tavaliselt platsi äärde ei vii, kuid kes nüüd tuttava teema pärast tulla tahavad.” Ja miks nad ei peakski tulema? Peale korraliku vutilahingu saavad pealtvaatajad mõnusat meelelahutust. Plaanis on uhke poolajasõu, toimub heategevuslik loos, kohale on kutsutud bänd. Lõbusamale ajaviitele pakuvad seltsi tõsisemad teemad: kogu piletitulu läheb Eesti Vähiliidule, kelle esindajad on kohal ning soovi korral rahvast nõustamas, peale selle on olemas annetuskast, kuhu saab õilsa eesmärgi nimel eurosid poetada. Võimalik, et staadionile jõuab ka mammograafiabuss, kus saab rinnavähiuuringu teha. Sootak loodab, et sel korral on üritus ja selle kontseptsioon tuttavam ning seetõttu jõuavad staadionile ka need, kes eelmisel aastal mingil põhjusel tulemata jätsid. Numbrite keeles tähendab see, et roosa jalgpalli keskel võiks istuda vähemalt 300, aga miks mitte lausa 400 inimest.
Siim Kera Mullu jätkus tribüünile nii noori kui vanu.
lood & tsitaadid Hiiglase ja kääbusega ühes grupis Eesti jalgpallikoondis on samas EM-valikgrupis Inglismaa ja San Marinoga – hiiglase ja kääbusega. See olukord on meile meeldiv. Suurt tegijat tahame staaride, publikuhuvi ja teleraha pärast ning kääbust selleks, et kedagi kindla peale klohmida ja kuus punkti kaukasse veeretada. Paradoksaalsel moel on mõlemal põhjust muret tunda oma kehvade läbilöögivõimaluste pärast. San Marino mure on mõistetav: 32 000 elanikuga miniriik – Euroopas on temast väiksemad vaid Vatikan ja Monaco – ei suudagi välja panna hirmuäratavat koondist. Kuna see pole eriti reaalne, ei seata endale ka ebareaalseid eesmärke. San Marino jalgpalliliitu alates 1985. aastast juhtiv Giorgio Crescentini ütleb, et alaliit moodustati tema algatusel ja küsimus on autundes ja jalgpalli võimes luua identiteeti. Need omadused on aga maailma vanimale vabariigile, mis loodud 301. aastal, olulised. San Marinos kehtestati kohustuslik haridus juba 1691. aastal ja surmanuhtlus kaotati 1865. Jalgpallis võib San Marino ette näidata 1586 registreeritud mängijat ning MM-valikmängu viigid Türgi (1993) ja Läti (2004) vastu. Maavõistlusmängus on alistatud Liechtenstein (2004). Aga otsa tuleb vaadata ka sellisele faktile, et kui Pierangelo Manzaroli mullu oktoobris oma eelkäijalt Giampaolo Mazzalt koondise peatreeneri koha üle võttis, oli sellel viimasest 76 kohtumisest kirjas 75 kaotust. Oma mured on ka inglastel. Pärast Brasiilias lõppenud MMi kurtis endine Inglise koondislane Rio Ferdinand nädalakirjale The FIFA Weekly, et Premier League peab koondise huvides end reorganiseerima. Praegu on inglaste tippliiga nagu jalgpalli-Meka, kuhu trügivad profijalgpallurid igast ilmakaarest. See jätab inglise mängijatele sageli teisejärgulise rolli, mis kajastub koondise viimaste aastate ebaedus. “Jalgpalliliit vajab arupidamist teemal, mis seaks välismaistele mängijatele limiidi või kehtestaks kodumängijatele miinimummäära, aga seda on vabaturu tingimustes keeruline teha,” rääkis Ferdinand. “Raha määrab mängijate liikumissuuna ja Premier League naudib kõrgemat staatust kui rahvuskoondis. See valmistab pettumust mulle ja ka fännidele. Inglise fännid on maailma parimad.” Neid kaht – meie valikgrupi Taavetit ja Koljatit – seob üks ühine fakt. Nimelt on Inglise – San Marino 1993. aasta novembris peetud mängust pärit MM-ajaloo kiireim värav, mis löödi 8,3 sekundit pärast avavilet. Ma tean, mida te mõtlete, aga ei, seekord te ei arvanud ära – selle lõi hoopis sanmarinolane Davide Gualtieri. Eks peegeldub selleski jalgpallile nii omane vastuolulisus.
Hendrik Eelvee Foto: Giuseppe Cacace/AFP/Scanpix
nii nad
ütlesid “Aga jälle see kiuslik küsimus – mitut staadioni on Tallinna vaja? On jalgpallistaadion Lillekülas, mis vajaks lõpetamist. On väiksemaid vutiplatse, on traditsioonidega Kadrioru staadion, kus koolipoisina ka ise hinge kinni hoides stardipauku ootasin. (..). Staadionimuru on hirmkallis rajada, veel kallim üleval pidada, eriti meie kliimas, kus jalgpallivõistlused ka varakevadele planeeritakse.” Arhitekt Ike Volkov “Rääkisin peatreeneriga ja ta küsis, kas olen valmis pingil olema. Ütlesin, et tegelikult mitte.” Sergei Pareiko olukorrast Nižni Novgorodi Volgas “Loodetavasti saab ta uues klubis palju väljakule. Sellel positsioonil peab enne koondisesse tulemist oma vead kuskil mujal ära tegema.” Tarmo Rüütli väravavaht Marko Meeritsast “Aga miks mitte – tore pilt ju!?” Soome meistriliiga väravaküttide tabelit juhtiv Ats Purje viskab tabelile pilgu kord päevas “Hästi palju peab jooksma – väljak on nii suur, võhma peab palju olema.” Flora tantsutüdruk Lilian “Läbirääkimised hakkasid aga venima, kuna eestlane soovis, et leping tõlgitaks tema emakeelde.” Ajakirjanik Kaarel Tälli küsimusi õhku jättev lause Kostja Vassiljevi läbirääkimistest Petah-Tikva Maccabiga “Kohalike mängijate omavahelist juttu kuuldes tekkis korraks mõte: kas nad räägivad ikka inglise keeles?” Sergei Zenjov Blackpoolist
2 x Igor Prins “Poola meeskonna vastu on vaja mängida!” Nõmme Kalju peatreener ei pidanud kaitsesistumist Poznani Lechi vastu õigeks taktikaks “Eks spetsialiste leidu üle vabariigi.” Nende kohta, kelle arvates on Kalju pink liiga lühike Wayne Rooney (vasakul) saab jälle San Marino ja Michele Cervellini vastu madistada. Pildil MM-valikmäng eelmisest aastast.
2014 SEPTEMBER JALKA
11
?????
Foto: Lembit Peegel
Soovi korral peaks igaüks saama päris kontsad vahetada jalgpallikontsade vastu.
Kõrgete kontsadega jalgpallurid? Rakvere Tarvase tüdrukute treener Carina Victoria Adolfsson arutleb naiste ja tüdrukute jalgpalli üle maailmas, aga eelkõige Eestis.
T
üdrukute ja naiste jalgpall saab varasemast suuremat tähelepanu ka Eestis. Lapsevanemad küsisid ja küsivad: kas jalgpall ikka on tüdrukute sport? Kas ma ikka luban oma tütrekese jalkatrenni? Selles küsimuses pole midagi uut, kuigi naised mängisid jalgpalli juba 1790. aastatel. Kusjuures küsimisest mindi kaugemale: Inglismaal keelati naistejalgpall 20. sajandil lausa 50 aastaks. Naistejalgpallile pandi süüks, et naised kandsid lühikesi pükse, jätsid hooletusse mehe ja pere ning hõivasid ja kulutasid muruplatse, kus tahtsid mängida mehed. Ei meeldinud ka see, et vahel meelitasid naised kokku suurema publiku kui mehed. Keelust ja ametliku toetuse puudumisest hoolimata korraldasid naised erinevaid turniire. Rootsis mängisid naised avalikult esimest korda 1918. ning Norras 1928. aastal. Rootsis muutus 1970. aastatel naistejalgpall järsult populaarseks ja 1973. aastal mängis Rootsi koondis esimest korda ametliku mängu Soome vastu (0 : 0). Kui 1970ndate alguses mängis jalgpalli 1000 rootslannat, siis 1984. aastal juba 38 000. Praegu on jalgpall Rootsis populaarseim tüdrukute spordiala. Aktiivseid mängijaid on 90 900. Eesti on selgelt väiksem riik ja siin elab viis korda vähem inimesi, kuid siin on naismängijaid 1000. Paljudes väiksemates kohtades on tüdrukuid liiga vähe, et välja panna liigamängudel osalev naiskond või isegi väärtuslikku trenni korraldada. Kümneaastased tüdrukud peavad leppima sellega, et mängida tuleb naiste või poistega. See ei pruugi olla efektiivne trenn ning ei pruugi sobida igaühele.
12
JALKA SEPTEMBER 2014
Kus madalamad, kus kõrgemad kontsad Kümneaastasena elasin Põhja-Rootsi 6000 elanikuga väikelinnas, kus korraldati igal suvel turniir. Me ei pidanud sõitma liigamänge mängima, tüdrukuid oli meie väikeses linnas piisavalt, et omavahel mängida. Igal aastal osales 8–10 võistkonda kahes erinevas vanuserühmas. Igas tiimis oli kümme tüdrukut, mis tähendab kokku kuni 100 tüdrukut. Rakveres elab praegu 15 400 inimest, aga 7–12aastaseid tüdrukuid käib trennis kümme! Õnneks on naistejalgpall Eestis väga kiiresti arenenud. Tähtsa algatuse tegi Keith Boanas, kes oma kirglikust jalgpallisüdamest on juba üle viie aasta inimliku ja sõbraliku, kuid ka range käe all jaganud tarkusi ja kogemusi. Ja see ongi vilja kandnud. Kui tema tuli Eestisse 2009. aasta alguses, mängis jalgpalli 500 tüdrukut ja kvalifitseeritud treenereid oli neli. Nüüd on mängijaid 1000 ja treenereid 40 ja lumepall (või ehk pigem jalgpall) veereb omal jõul edasi. Peale numbrilise arengu tõi Boanas kaasa midagi veel tähtsamat: julgust eksida ja uuesti proovida. Ka suhtumine tüdrukute mängu on pidevalt paremaks muutunud. Siiski on ikka veel kuulda müüte, miks jalgpall ei sobi tüdrukutele.
Sa murrad jalad ära nende kontsadega! Üks vastuväide kõlab: jalgpall teeb mängija o-jalgseks, keha suureks ja mehelikuks. Mul pole küll sirgeid peenikesi modellijalgu, kuid mu ema jalad on täpselt samasugused nagu mul ja tema pole päevagi oma
rootsi vaade rakverest elus mänginud jalkat ega üldse spordiga tegelenud. Meie kehad on nii, nagu nad on: peenikesed või tugevama kondiga, nagu ütleb eestlane. Kehaehitus on ikka geenidega antud, mitte jalgpallitrennis moonutatud. Tüdrukute suureks minek sõltub ilmselt natukene ka sellest, mida mõelda selle sõna all. Kindlasti ei muutu jalgpallur rasvasemaks jalgpalli mängides. Veidi lihaselisemaks muutub ta küll, eriti kui ta tahab tipptasemele jõuda ning käib selle nimel ka jõusaalis. Kuid ega jalgpallurid kulturistiks ikka saa. Loodan siiski, et tüdruk ise ja tema vanemad eelistaks pigem, et tal oleks terved ja veidi lihastes jalad, mitte nõrgad anorektikujalad, kui võrrelda äärmusi. Võibolla on ka nii, et jalgpall ei muuda tüdrukuid suuremaks, suuremad tüdrukud ei pruugi läbi lüüa teistel spordialadel, kuid leiavad oma koha jalgpallis. Jalgpall on meeskonnaala, kus on vaja erineva kehaehituse ning iseloomuga mängijaid. Et jalgpall muudab naised mehelikuks, ei vasta ka tõele. Vaadake vutinaiskondade pilte või veel parem – pilte jalgpalligalalt. Kui keegi ütleb, et naisjalgpallur sülitab ja ropendab, siis väidan, et mina pole seda kogenud. Ühe korra olen näinud tüdrukut sülitamas ning see juhtus linnatänaval, mitte vutiväljakul. Ropendamist kuulen mänguväljakul tüdrukute pool üliharva. Linnas aga tunduvalt tihedamini.
Kontsadega tuleb harjuda Teine põhjus, miks vanemad ei soovi oma tütreid jalgpallitrenni saata, on vigastuste oht ja see on tõsiseltvõetav põhjus. Aga vigastuste risk on igal spordialal. Trauma võib saada mänguhoos. Neid riske saab mitmel moel vähendada nii tüdruk ise, vanemad kui treenerid. Esiteks saavad vanemad nõuda pidevat säärekaitsmete kandmist. Teiseks saab veidi vanem neiu ise jälgida, et ta teeb ennetavaid harjutusi iseseisva lisatrennina, kui trennis sellega ei tegeleta. Internetist on kerge leida FIFA 11+ vigastusi ennetavate harjutuste programmi. Rootsis tehtud uuringud näitasid, et kui klubid kasutasid neid harjutusi regulaarselt, langesid väiksemad vigastused 30% ning tõsisemad vigastused 50%.
EELARVAMUSED & SURVE
Ma ei sunni kedagi tegelema spordialaga, mida ma armastan. Kõik spordialad ja harrastused on väärt sama palju. Püüan öelda, et on väga kurb, kui tüdruk tahab jalkat mängida, kuid seda ei soodusta või ei võimalda eelarvamused või ühiskonna surve. Treener võib jälgida, et trennis austataks ausat mängu. Kui sõnad ei aita, võib ka trennis anda kollaseid ja punaseid kaarte. Tuleb mängijatele selgeks teha sissejooksmise ja kehaandmise vahe. Sissejooksmine ei tee kedagi ägedaks ega heaks mängijaks. Tehniline oskus ja ohtlike olukordade vältimine teeb heaks mängijaks. Mängija, kes alustab noorelt, saabki tehnilisemaks ning loeb paremini mängu. Ta näeb, millal võib endast sada protsenti anda, ning tabab hetke, millal on parem järele anda. Ta saab aru, millal võib emotsionaalselt mängida ja millal peab mängima targalt. See on veel üks põhjus, miks tüdrukud peaksid alustama pigem varem kui hiljem. Enamik vigastustest tekibki võistlusmängu ajal, mitte trennis. Seepärast on ülimalt tähtis, et noored mängijad ise, treenerid ja lapsevanemad tunnetavad, et võit ei ole kõige tähtsam. Kui mängija ei tunne survet, et peab võitma, siis ta ei pea ka ohtlikus olukorras riskima. Ta võib järele anda, et mitte viga saada või kedagi muud vigastada. Riskifaktor on ka see, kui mängija ei alusta mängimist spordiklubis, sest klubi pakub organiseeritud treeninguid, kus trenni- ja mänguajaga kooskõlas on ka puhkeaeg.
otsuse vastuvõtmist ning toimetulemist võidu, kaotuse, ebaõnnestumise ja õnnestumisega. Trenni kaudu tõstetakse mängija enesekindlust, koostöövõimet, sotsiaalsust. Ta tunnetab rühma kuulumist. Kasvab julgus ning noor mängija saab aru, et ebaõnnestumine ja uuesti üritamine on osa arengust. Need on teadmised, mis ei ole kasulikud vaid väljakul, vaid ka koolis ja elus. Lisaks õpib nooruk sporditreeningutel, kuidas tervislikult süüa, elada ja käituda. Vanemal on kindlasti hea ja kindel tunne näha, et tüdruk valmistab ennast nädalavahetuse mänguks ette, selle asemel et minna öösel linna või peole. Ma ei sunni kedagi tegelema spordialaga, mida ma armastan. Kõik spordialad ja harrastused on väärt sama palju. Püüan öelda, et on väga kurb, kui tüdruk tahab jalkat mängida, kuid seda ei soodusta või ei võimalda eelarvamused või ühiskonna surve. Kui tüdruk saab 16 ja otsustab ise trenni tulla, siis on tal väga raske sellega kaugele jõuda. Mitte et peaks kuhugi jõudma, aga kurb on see, kui noor ise tahaks midagi saavutada, aga enam ei saa. Nagu Keith Boanas on ühes intervjuus öelnud: kui teie tütar näitab üles soovi mängida jalgpalli, siis andke talle võimalus. Nad on ikka teie tütred ja neil võib olla väga erinevaid huvisid ja ambitsioone. Lõppsõnaks ütlen ise, et kuna 29 miljonit tüdrukut ja naist maailmas mängivad organiseeritud jalgpalli, siis on raske väita, et jalgpall ei sobi naistele. Jalgpall on ammust ajast olnud, on ja jääb fantastiliseks spordiks ka tüdrukutele ja naistele!
Kontsadega kingad on rohkem kui vaid ilu Tore, kui ka vanem märkaks, et jalgpallimäng ei ole pelgalt sport, et oma tütart jalgpallitrenni saata ei tähenda üksnes seda, et ta saab palli järel joosta ning sõpradega aega veeta. Trennis käimine õpetab ka distsipliini, suhtlemist,
Carina Adolfsson. 2014 SEPTEMBER JALKA
13
1-teist mõtet
Wembley värav läbi Tofik Bahramovi silmade
T
änavune MM tõestas, kui olulisel kohal on jalgpallis ajalooline mälu. Brasiilias toimunud suurvõistluse puhul meenutati aina ja aina 1950. aastal kohvimaal korraldatud MMi ja selle väljakuperemeeste jaoks traagilist finaali. Ajaloo kohalolek on jalgpallis igapäevane ja tuntav. Kõige märgilisemaid sündmusi õpivad tundma ka pealekasvavad põlvkonnad, kelle muud teadmised ajaloost võivad olla napid ja piinlikkust tekitavad. Üks vutiajaloo legendaarsemaid juhtumeid on Geoff Hursti värav 1966. aasta MM-finaali lisaajal. Seda fikseerides sai otsustavaks Nõukogude Liidust pärit abikohtuniku Tofik Bahramovi kinnitus peakohtunik Gottfried Dienstile, et latist allaraksatanud pall ületas vära-
vajoone. Legendi mõõtu lugu jutustab, et kui surivoodil lebanud Bahramovilt küsiti põhjust, miks ta värava kinnitas, vastanud bakuulane ühe sõnaga: “Stalingrad.” 1972. aastal ilmus Moskva kirjastuses Fizkultura i Sport Tofik Bahramovi raamat “Kohtunik osutab väljaku keskpunktile”. Mõistagi on lugejale põnev, mida Bahramov ise sellest väravast arvas. Bahramov kirjeldab huvitavalt, kuidas ta sai teada oma määramisest finaalmängule. Kohtunikega tegeldi MMi aegu mitmeti ja korraldati neile erinevaid väljasõite ja üritusi. Üks eredamaid oli looduskaitseala külastus. Seal jalutasid täies rahus ja ümbritseva suhtes ükskõiksed lõvid! Esialgne pelg asendus Foto: Scanpix
1966. aasta MM-finaalmängu eel: sakslaste kapten Uwe Seeler, Tofik Bahramov, Gottfried Dienst, Karol Galba, inglaste kapten Bobby Moore. Kõik peale kella kontrolliva Bahramovi jälgivad mündi lendu õhus.
14
JALKA SEPTEMBER 2014
peagi uudishimu ja pildistamisega. Šveitsi kohtunik Gottfried Dienst haaras sülle ühe lõvikutsika, et poseerida. Tema kõrval seisnud üks kolleegidest haaras aga kutsika sabast, mispeale see paljastas küüned ja andis neid Dienstile tunda. Dienst pöördus raevunult sabastsikutaja poole, aga üle tema karjumise kostis kusagilt valjuhääldist teadaanne: “Tähelepanu! Värske uudis: finaalis mõistavad kohut Dienst (Šveits), Galba (Tšehhoslovakkia), Bahramov (Nõukogude Liit). Kordan ...” Bahramovi sõnul tardus Dienst poole sõna pealt ja lasi lõvipoja lahti. See naasis oma vanemate juurde, kes olid kogu aja huvitunult lapsukest silmitsenud. Finaalmängu kolmanda värava puhul kirjeldab toona 41aastane olnud aserbaidžaanlane, kuidas Geoff Hurst lisaajal trahvikastist peale lõi: “Jah, seda ma nägin selgesti. Tilkowski (sakslaste väravavaht – toim.) hämmeldunud nägu, pea kohale tõstetud käed, pall, mis kaarjalt paisutas põiklatitagust väravavõrku, Hursti laia liikumatut selga. See pilt kangastus silmade ees ja ma isegi ei märganud, kuidas keegi sakslastest lõi palli peaga üle otsejoone. “Värav?” – see küsimus, mille esitas minu poole suunduv kohtunik Gottfried Dienst, kõlas hetkeks täielikku vaikusse sulgunud Wembleyl ootamatult valjusti. Osutasin otsustavalt keskpunkti poole. Ja vaikusest plahvatas tohutu kärin ja ragin, mis tuli kuuldavale fännide hääletorudest. Sellesse metsikusse tribüünide ulgumisse kadusid Saksa jalgpallurite protestid. Nende nägudest väljaloetu põhjal taipasin, mida pidi üle elama minu kolleeg Kreitlein mängus inglaste ja argentiinlaste vahel. Aga taganeda polnud kuhugi ...” Bahramov kirjutab, kuidas samamoodi lõpuvilet oodanud inglastega aeg tema jaoks vaevu liikus ja edasine mäng möödus nagu udus.
1-teist mõtet “Fikseerisin mehaaniliselt suluseise, palli autiminekut üle külje- ja otsajoone. Aga peas oli ainult üks mõte: kas ma eksisin? Ja mälupilti tõusis Tilkowski pingeline nägu, Hursti selg ...” Bahramov meenutab pärast lõpuvilet toimunud võitlust palli pärast, mis jäi võitu tähistanud publiku tähelepanu alt välja. Plaan oli pall anda 5000naelase alghinnaga heategevusoksjonile ning peakohtunik Dienst sööstis pärast lõpuvilet pallijahile. Kuid šveitslast edestas Saksa koondislane Helmut Haller, kes suundus oranži palli ja hiiglaslike hüpetega riietusruumi poole. Dienst oli teinud väravavahihüppe, et Hallerit tabada, kuid ebaõnnestunult. Minuti pärast naasnud Haller tegi süütut nägu: tema pole palli näinud ega võtnud! Bahramov kirjeldab napilt autasustamist kuninganna Elizabeth II osavõtul ja siis: “Laskusime alla ja ilma et oleks varem midagi kokku leppinud, tormasime kohtunikeruumi. Keegi aimas meie ärevust – teler oli juba sisse lülitatud. Sõnagi lausumata viskusime madalatesse mugavatesse tugitoolidesse. Heade inglise traditsioonide kohaselt (oo, kui hea see tundus mulle sel suvisel päeval!) näidati videokordusi väravatest ja mängu teravamatest momentidest. Siin ta oli, see õnnetu kolmas pall. Kuratlikult aeglaselt – tehnika on ikkagi suur asi! – tõstab Saksa väravavaht käed, kiirustamata, otsekui udusuleke, lendab Hursti poolt suurtükijõuga löödud pall ja aeglaselt pingutab latitagust väravavõrku. Värav! “Sie haben meine Reputation gerattet, Herr Bachramoff,” lausus Dienst kuivalt, tuli mu tugitooli juurde ja surus tugevalt mu kätt. “Danke schön.” “Ta ütles: “Te päästsite mu reputatsiooni, härra Bahramov. Suur tänu”,” nagu tõlkis mulle Galba. Ja korraga jõuab mulle kohale: “Värav!” karjun ma. “Õige otsus!” ... Järgmisel hommikul enne äralendu vaatasin lähimas kinos värvifilmil linastunud finaalmatši. Ekraanilt naeratas mulle vastu mu oma pinges nägu. Mu käsi tõmbles tahtmatult, kui nägin, kuidas osutasin kollase lipuga keskpunkti poole.” Oma hilisemas karjääris ei pääsenud Bahramov küsimustest selle kurikuulsa värava kohta. Ta meenutab oma saabu-
mist 1970. aasta MMil Mehhikos, kui ajakirjanikud tema ümber ringi võtsid ning igast suunast sadas küsimusi nagu “Kus te asetsesite Saksamaale löödud kolmanda värava ajal?”, “Kas teil on kunagi olnud silmahaigusi?”, „Kas olete siiani veendunud oma otsuse õigsuses?”. Hotellis korraldasid spetsiaalselt teda ootavad Saksa ajakirjanikud improviseeritud pressikonverentsi. Peateemaks oli muidugi nelja aasta tagune värav. Muuhulgas tundsid sakslased huvi, kas Bahramov vilistab mõnd eelseisvat nende koondise mängu. Muuseas, Bahramov meenutab väga heade sõnadega kaht eestlasest kohtunikku. Ta vilistas korduvalt Nõukogude Liidu meistrivõistlustel koos Eugen Härmsiga, sealhulgas ka karikafinaale. Erilise soojusega meenutab ta aga Elmar Saart. Kui Bahramov oli oma kohtunikutee alguses, sattus ta nägema, kuidas Saar vilistas Moskvas kohaliku Dinamo ja Leningradi Dinamo mängu. Talle avaldas sügavat muljet Saare kindlameelsus. Ühe leningradlaste rünnaku ajal tsenderdati pall karistusalasse. Küljekohtunik hakkas lipuga vehkima, nähes suluseisu või viga. Saar andis ühe käega mõista, et näeb abikohtuniku signaali, kuid teise käega osutas keskpunkti poole – värav. “Saare vilepartii haaras mind sedavõrd, et ootasin terve tunni riietusruumi juures, et tänada teda kohtunikukunsti õppetunni eest.” 1970. aasta MMilt kirjeldab Bahramov Peruu–Bulgaaria mängu, mida vilistas Itaalia kolleeg Antonio Sbardella, kes tegi suurepärase partii: “Oma tagasihoidliku maneeri, jalgpalluritega lakoonilise suhtlemise ja vile poolest meenutas ta mulle Elmar Saart.” Paisutatult võib öelda, et ehk oli Bahramovi kindlameelse otsuse taga 1966. aasta MM-finaalmängus ka killuke Elmar Saarelt saadud enesekindlust. Praegu kannab 1993. aastal surnud Bahramovi nime Aserbaidžaani tähtsaim staadion. Kohtuniku nime omistamine staadionile on harv, et mitte öelda ainulaadne. Aga võibolla see polegi nii imelik, kui arvestada Bahramovi väidet, et tema kodumaal teatakse parimate kohtunike nimesid sama hästi kui tähtmängijate omasid. Selle kinnituseks vestis Bahramov liigutava loo, kuidas üks jalgpallifanaatikust Bakuu militsio-
Vutisiilile lisandus sõjasiil Jalgpalliliit on rõhutanud, et arendab vutti laiemalt kui vaid üht spordiala paljude teiste hulgas. Et jalgpallil on meie ühiskonnas kultuuriline mõõde. Tänavu valiti rahvuskoondisele maskotiks siil, Kalevipoja nupukas nõuandja. Seegi side rahvuseeposega pole juhuslik. Aga siili valimisega koondise vapiloomaks tabas vutiliit täiega kümnesse, sest siili sümboolsus on väljapaistval kohal ka meie kaitsepoliitikas. Nimelt toimub järgmise aasta kevadel 12 000 kaitseväelase osavõtul suurõppus Siil. See on taasiseseisvunud Eesti suurim militaarõppus. Näiteks tänavu osales iga-aastasel relvajõudude ülevaatusel Kevadtorm 6000 kaitseväelast. Suurõppus Siil toimub üle Eesti, aga raskuspunkt on Virumaal – nii idas kui läänes. Meie jalgpallisiilide ehk koondise poolehoidjate avaõppus toimub 8. septembril A. Le Coq Arenal, kus koondis avab EM-valiksarja Sloveenia vastu.
näär sattus Ungaris kellassepa juurde ja märkas silti tema nimega. Sama nimega oli üks Aserbaidžaani kohtunik. Küsimuse peale, kas tegu ei või olla sugulasega, kahvatus kellassepp ja teatas, et tegu on tema noorema vennaga, keda ta polnud näinud 57 aastat. Mõne tunni pärast vestlesid vennad telefoni teel ning hiljem veetsid puhkuse teineteist vastastikku külastades. Jalgpallimaailm jääb tõenäoliselt aegade lõpuni vestma lugu niinimetatud Wembley väravast ja Bahramovi rollist selles.
Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2014 SEPTEMBER JALKA
15
Maaletooja: AIR SPORT PROJEKT / Laki 9a Tallinn / tel. 6 546 603
Saadaval
kauplustes
em-valikmängude eel
10 mängu ja Prantsusmaale? Lootma peab! Mööda maanteid on Tallinnast Pariisi üle 2500 kilomeetri. Kuigi EMfinaalturniirini on veel kaks aastat aega, algab teekond sinna kohe-kohe. Eesti koondisel on Prantsusmaa reisimarsruudil ees 5 riiki, kes tuleb seljatada. Kas me suudame seda?
Foto: Lembit Peegel
Siim Kera
K
äes kohalikud kulinaariaimed, peas moodne barett, seljas kodumaa-armastust näitav sinine koondisesärk. Kõrval lookleb Seine’i jõgi, kuskil silmitseb suurlinna pinevat ning romantilist elu Eiffeli torn, mille isa Gustave projekteeris väidetavalt ka Ruhnu tuletorni. Ilmselt loodavad kõik Eesti koondise fännid, et kahe aasta pärast saavad nad just sellise sportliku jõudeaja osaliseks, kui Euroopa parim vutitiim selgitatakse 24 meeskonna
osalusel välja Prantsusmaal. Kuid tee unistustesse on pikk ning käänuline. Kõigepealt tuleb meie rahvusmeeskonnal panna jalga putsad ning lüüa pihuks ja põrmuks Inglismaa, Šveits, Sloveenia, Leedu ning San Marino. Kui reaalne EMil mängimine on? Võtsime ette UEFA Pro litsentsiga treenerid Erki Kesküla ja Ivo Lehtmetsa, Paide Linnameeskonna lootsi Meelis Rooba, tulihingelise fänni Tarmo Kruusimäe (ehk Kojamehe) ning korvpalliguru
Konstantin Vassiljevilt ootame töökäskude väljajagamist keskväljal.
Foto: Lembit Peegel
Meelis Rooba.
Foto: Lembit Peegel
Gert Kullamäe, kelle kõigi jutust noppisime välja, mis saab finaalturniirile pääsemisel otsustavaks.
Konstantin Vassiljev FC Nõmme Unitedi / Mart Poomi Jalgpallikooli noortetreeneri Erki Kesküla sõnul tekib Konstantin Vassiljevi puhul alatine küsimus – kus teda mängitada? “Kas tipuründaja all või hoopiski kontrolliva poolkaitsjana, sest ta on väga hea palli tagant üles tooja?” arutleb 45aastane vutijuhendaja. “Arvamusi on väga palju. Maavõistlusmängudes oli näha, et Kostja füüsiline vorm oli pigem kehv. Me ei näinud päris õiget Kostjat, aga selge on see, et Vassiljev ja Klavan on sellised mängijad, kelle ümber peaks kõik teised paigutama. Nemad on meie selgroog.” Eesti koondises 50 mängu pidanud Meelis Rooba arvates peab Vassiljev oma liidrikoormat kellegagi jagama hakkama. “Kostja on meid väga palju tassinud,” sõnab Premium liigas treeneritööd tegev mees. “Vahepeal oli nii, et kui ta ei mänginud, siis koondisel polnud võimalustki võita. Sellist asja ei saa olla! Teised peavad samamoodi vastutama ja mõtlema, et nad peavad mängu otsustama. Vanemad mehed peavad tegema oma elu parimad mängud ning noored peavad end ületama.” 2014 SEPTEMBER JALKA
17
em-valikmängude eel
Gert Kullamäe.
Foto: Lembit Peegel
klassi näha – kellelegi ei antud vaba hingamisruumi, kõik käigud olid kinni pandud. Kui me satume selliste tiimide vastu, siis tuleb need käigud avada! Selle jaoks peab sööduandja kindel olema, et keegi läheb pallile järele. Sellist kooshingamist on vaja tervele meeskonnale. Kui meestel on klapp olemas ja nad on pingevabad, siis hakkab mäng tulema. Meil on igale positsioonile küllalt mängijaid. Küsimus pole mitte individuaalses meisterlikkuses, vaid meeskonda kuuluvuses. Edu sõltub
Välismängud Oma sportlas- ning treenerikarjääri jooksul on Gert Kullamäe näinud igasuguse tasemega spordihalle üle kogu Euroopa. Kogenud kalana toob ta välja välismängude üüratu tähtsuse. “Välismängud on kõige otsustavama tähtsusega,” ütleb mees, kes omal ajal kolmepunktiviskeid lõdva randmega sisse loopis. “Kodus mängides oleme me väga hästi vastu saanud, aga välismängudel peab paremini minema. Meid võetakse alati autsaideritena ja ma ei räägi ainult jalgpallist, vaid kõikidest spordialadest. Kodus tulevad meil mängud välja – staadion täis, on eriline feeling. Kui sul pole nii häid tehnilisi oskuseid nagu inglastel, siis tiimiõhustikuga saab ikka asjad ära lappida. Tuhinaga saab nende elu põrguks teha! Välismängudes on mängijad aga kuidagi kinni. Ma ei oska eduvalemit anda, aga soovitan rohkem positiivsust ja eneseusku, mida peab võõral väljakul mängides rohkelt olema. Kui mängija ei usu, siis võib treener imeasju öelda, tulemusi ikka ei tule. Kui lähed Inglismaal suurel staadionil mängima, siis nii tulebki seda võtta, tuleb mõelda, et see on su elu võimalus.”
Meeskonnavaim ning nälg Koondise üks tuntumaid fänne Kojamees on veendunud, et meeskond vajab suurepärast sisekliimat. “See koosseis peab hakkama koos mängima ning üheselt hingama,” arvab poliitik. “Meie jalgpalliajaloos on olnud selliseid tandemeid, kus 2–3 mängijat mõtlevad samamoodi, mis tähendab seda, et kui ühe käes on pall, siis ülejäänud kaks teavad, kuhu pall tuleb. Kui on võimalus ja koridor avaneb, siis palliga mees peab teadma, et kui ta söödab, siis ka keegi sinna jookseb. Kui jalgpallur näeb platsil ennast ja teisi ning tajub enda kohta, siis on kõik hästi. MMi finaalis oli 18
JALKA SEPTEMBER 2014
Erki Kesküla.
Foto: Lembit Peegel
das organiseerutakse, kui pall kaotatakse. Kuidas positsioone üle võetakse? Minu arvates on need tähtsamad kui kaitse ja rünnak tervikuna. Üleminekutes ei tohi näppu lõigata. Rünnakule minnes ei tohi jääda auke, kuhu vastane pallikaotuse korral rünnata saaks.”
Pisidetailid
Kojamees.
Foto: Lembit Peegel
sellest, kui näljased mehed võidu järele on. Ainult puhas võidunälg viib edasi. Ei saa tuimalt mingit joont ja skeemi hoida, et oleme harjutanud umbkaitset ja arenenud. Tuleb lihtsalt ise kõik ära lüüa.”
Üleminekud Noori juhendav Erki Kesküla mainib, et teda intrigeerib viimasel ajal jalgpalli neli põhimomenti. Need on kaitse, kaitsest rünnakule minek, rünnak, rünnakust kaitsesse minek. “Kui sa ei ole favoriit, siis on väga tähtsad just need üleminekud,” usub kunagine Flora duubli peatreener. “Üleminekud peavad kiired olema. Oluline on see, kui-
Mäletate neid aegu, kui Eesti rahvussatsi nurgalöök tähendas reaalset väravavõimalust? Martin Reimi Jalgpallikooli treener Ivo Lehtmets ootab neid hetki tagasi. “Mulle tundub, et pisidetailid tuleb läbi mõelda ja lahti mõtestada,” usub kunagine noortekoondiste treener. “Sissevisked, nurgalöögid, karistuslöögid. Vanasti olid need momendid, mis tõid väravaid. See oleks üks boonus meie mõtestatud ja innustatud mängule.” Paide Linnameeskonna juhendaja Meelis Rooba kasutab samasugust sõna. “Sellisel tasemel sõltub edu või ebaedu pisiasjadest,” seletab Järvamaa mees. “Keegi ei tohi ansamblist välja langeda. Kaitses peame kogu meeskonnaga mängima. Ei saa nii, et mina olen äärepoolkaitse ja tegelen rünnakuga. Mehed, kes on väljakul, peavad teadma, et kuskilt ei tohi tagasi hoida.”
Mida arvatakse Magnusest? Eesti koondise selleaastaste sõprusmängude tulemusi hinnates tuleb ennekõike hoida kainet mõistust. Meil on uus täiesti võõrast keskkonnast treener, kes kasutas maavõistlusi selleks, et endale tundmatute mängijatega tutvust sobitada. Üldjoontes kumavad sellised vastused vastu ka Jalkaga vestelnud treenerite ning huviliste suudelt. Erki Kesküla toob välja Karol Metsa ja Ilja Antonovi kasutamise, Meelis Rooba sõnul on Pehrsson toonud koondisele värskust. Ivo Lehtmets usub, et sõprusmängudes on tagasihoidlikkus elementaarne. Alles nüüd tuleb täispangale minna. Samamoodi tõdeb Kojamees, et alustada on alati raske, kuid tuntud punkar paneb teele ka paar kriitikanoolt. “Seni pole pealtvaatajad ja fännid tulemustega rahul olnud,” väidab tulihingeline poolehoidja. “Kui uuele valitsusele antakse 100 kriitikavaba päeva, siis treenerile seda väga anda ei taha. Pealegi ei ole ma treenerivahetust aktsepteerinud. Tarmo Rüütlil on Eesti koondise ees väga kõvad teened ja ta vääriks üht lahkumismängu, et publik saaks teda tänada. Nii kaua, kuni seda pole olnud, tundub mulle, et praegune treener on kõigest ajutine.”
mälestused
Hääletamine, põlevkivi ja Lotto pusa.
Kolme vutifänni mälestused Eesti Jalgpalli Liit palus vutihuvilistel kirjutada valikmängude hakul oma esimesest koondisemängu staadionikogemusest. Kel debüüt ei meenunud, see võis ajust üles otsida kõige vanema mälestuse. Häid jutustusi saadeti palju. Siin on neist mõned. Söögilauad ja põlevkivikuningas Esimest koondisemängu ei mäleta, aga mäletan, et algaastatel ajakirjanikuna mängudel käies olid ajakirjanikele alati väga suured söögilauad, et neid kuidagigi jalgpalli kajastama saada. Ei viitsinud ju üheksakümnendate alguses ajakirjanikest eriti keegi jalgpallile tähelepanu pöörata, kuid eks jalkaliidus teati, et armastus käib kõhu kaudu. Algusaja jalkamängudest meenub esimesena kõige erksamalt Eesti–Itaalia (0 : 3) ja staadionit täis publik. Masenduse poole peale jääb Eesti–Soome 0 : 7. Esimene mälestus jalgpalli vaatamisest üldse jääb samuti üheksakümnendate algusesse, kui Jõhvi jalkastaadionil peetud Eesti meistrikate mängudele kogunesid kõik tollase põlevkivikuninga ja jalgpallimetseeni Väino Viilupi lähedusse istuma. Erksalt on meelde jäänud üks vaidlus, kus arutati, kas antud olukorrast oleks olnud võimalik väravat lüüa. Vaidluse lõpetas Viilupi resoluutne lause: “Väravat on võimalik lüüa igalt poolt.” Rene Kundla Esimesed 3! Eredalt on meeles minu esimene staadionil vaadatud mäng ja Eesti koondise läbi aegade 159. mäng. Oli 1996. aasta sügis, oktoobri algus. Tulin 14aastase poisina Tartust üksi hääletades mängule. Tallinnas paistis mõnus sügispäike. Lootused mängu suhtes olid kõrged, sest sama vastase vastu oldi pisut enam kui kuu tagasi mängitud Minskis uue valiksarja esimene mäng kui võrdne võrdsega ja õnnetult punkti(de)st ilma jäädud, kuigi terve teise poolaja
mängiti ühemehelises enamuses. See oli muuseas ka peale taasiseseisvumist esimene mäng välistreeneri käe all valiksarjas. Sealt algas Teituri ajastu. Tolles mängus tegi debüüdi ka Sergei Pareiko, kui sekkus 3. minutil Mart Poomi järjekordse vigastuse tõttu mängu. Aga nüüd tagasi minu esimese mängu juurde staadionil.
DEBÜÜDI MÕJU
Enne seda mängu ma jalkat väga pingsalt ei vaadanud, kuid peale seda vaatasin järgmine päev veel kordust ka ning siiamaani on vahele jäänud ainult üksikud kodumängud. Olles Tartust kohale jõudnud, sõitsin otsejoones trammiga Kadriorgu. Olin üks esimesi, kes kohale jõudis. Ja ega peale mind väga palju inimesi ei tulnudki. Publikunumbriks jäi kasin 2000 pealtvaatajat. Sain endale vabalt kohta valida ja suundusin peatribüüni vastas olnud puupinkidele istuma. Valisin koha keskjoone juures ja jäin mängu ning võitu ootama. Meid esindas parim võimalik koosseis. Ka Mart Poom oli tervenenud ja see andis tervele meeskonnale kindlasti metsikult enesekindlust juurde. Mäng oli küllaltki ühepoolne. Eesti domineeris täielikult ja mängiti kui tõelised väljakuperemehed. Kahjuks kogeti taas rohkelt ebaõnne ja ei suudetud palli
väravasse toimetada, kuigi see oli kogu aeg õhus. Ja siis see tuli! Martin Reim andis teise poolaja alguses nurgalöögi, mille Hohlov-Simson peaga väravasse kõmmutas. 1 : 0 Eestile! Meeletu rõõm oli nii ligidalt näha Eesti koondise väravat. See oli võit! Esimene võit taasiseseisvumisajal valiksarjas. Metsikult hea tunne. Esimesed 3 punkti üldse. Tulevik näis helge ja kohe oli ees ootamas matš Šotimaaga Tallinnas. Vaim oli valmis hääletama ka selleks kohtumiseks, aga FIFA vingerpussi tõttu poleks ma õigeks ajaks Tallinna jõudnud ja ei jõudnud ka koondis. Lauri Juursoo Lasteaialõpetamiselt mängule Esimene mäng oli Eesti–Holland 2001. aastal. Olin siis suhteliselt väike – seitsmeaastane – ning mängule läksin otse lasteaialõpetamiselt! Seljas oli kuskilt saadud vana Lotto firma koondisepusa. Istusin küljetribüünil, kuigi siiamaani ei mäleta, kummal pool. Mängule minnes oli kergelt kõhe tunne. Mäletan, et mängust räägiti palju – uus staadion ja uus Hollandi treener. Tunnistan, et kuigi ma päris hästi ei adunud, mis platsil toimub, siis karjusin end lolliks, kui Eesti väravad lõi. Lõpus valdas mind suur kurbus. Tänu minu väiksusele kulus palju aega mängu vaadates teiste inimeste ja staadioni imetlemiseks. Ikka esimene kord näha 10 000 inimest koos. Enne seda mängu ma jalkat väga pingsalt ei vaadanud, kuid peale seda vaatasin järgmine päev veel kordust ka ning siiamaani on vahele jäänud ainult üksikud kodumängud. Tanel Kärner 2014 SEPTEMBER JALKA
19
välismaa fännid
Ennustusi Euroopast ehk E-valikgrupi eelvaade Aeg on küps. Seljast tasub heita ootamisrüü ning istutada selga sinisärk. Eestlaste ootused ning lootused on uue valiktsükli eel üsna vägevad. Kuidas põrkab jalgpall aga korvpallimaal Leedus? Millised tuuled puhuvad Albionil? Kui kõrgele tõusevad šveitslased? Ja nii edasi. Jalka otsis üles meie vastaste poolehoidjad ja päris neilt lihtsamaid ning keerulisemaid küsimusi. Siim Kera
Inglismaa Lee (31) elab Bristolis, töötab Suurbritannia tervishoiusüsteemis ning hoiab otse loomulikult pöialt Inglismaale. Oma koondisele on tal aga üht-teist ette heita. Kuidas sa Roy Hodgsonisse suhtud? Kahjuks on Roy Hodgsonil stereotüüpne konservatiivne inglaslik mentaliteet, mis ajapikku ainult süveneb. Tema meeskonnad mängivad 4-4-2. Alati! 20
JALKA SEPTEMBER 2014
Lee Inglismaalt. Foto: erakogu
Ilmselt sätib ta terve oma elu 4-4-2 järgi. 4 paari kingi, 4 vihmamantlit, 2 vihmavarju. Mehe palkamine tekitas kõvasti pettumust, aga see polnud mingi üllatus, sest Inglismaa jalgpalliliidul on vana harjumus võtta peatreeneriks niiöelda turvaline valik. Koondis kolistas end kuidagi MMile, kuigi tihti ei suudetud vastaste kaitseliini lahti muukida, ning läks kohutava suurturniiriga rekordiraamatutesse. Kummalisel kombel ei saanud Hodgson kinga ning ta pole nõus ka ise tagasi astuma. Kui väikse-
välismaa fännid mad jalgpalliriigid nagu USA, Šveits, Mehhiko, Tšiili või Ghana mängivad ründavamat ja ambitsioonikamat vutti kui meie, siis saab otsa vaadata ainult ühele inimesele. Kes meie valikgrupist edasi pääsevad? Šveits torkab esimesena silma ning ilmselt hakkavad nad koos Inglismaaga esikoha nimel võitlema. Šveits oli MMi valiksarjas briljantne ning tõenäoliselt võidavad nad kodus ning suudavad punkte noppida ka võõrsilmängudelt. Inglismaa välja jäämine EMilt oleks mõeldamatu, kuigi lähiminevik tuletab meelde, et see ei ole võimatu (Inglismaa ei kvalifitseerunud 2008. aasta EMile – toim.). Mida arvad 24tiimilisest EMist? Ma usun, et see teeb turniiri üldjoontes tugevamaks, aga ilmselt mängitakse alagruppides mitu suures osas mõttetut kohtumist.
ROY HODGSONIST
Tema meeskonnad mängivad 4-4-2. Alati! Ilmselt sätib ta terve oma elu 4-4-2 järgi. 4 paari kingi, 4 vihmamantlit, 2 vihmavarju.
Kui palju sa Eesti jalgpallist tead? Väga-väga-väga vähe. Ma mäletan üht purjus jutuajamist oma sõbraga, kes Eesti jalgpallist blogi kirjutas, kuid vestluse sisu mulle kahjuks ei meenu. Kiire Wikipedia otsing ütleb mulle, et te oleks eelmine kord peaaegu EMile pääsenud. Kui õnn on teie poolel, siis on kõik võimalik! Vuti sünniriigiga madistame: Eesti–Inglismaa 12.10.2014 Inglismaa–Eesti 09.10.2015
Šveits
Šveitsis elav tarkvaraarendaja Joshua (22) peab praegust koondist kõigi aegade talendikamaks.
Foto: erakogu
Mägimeestele astume vastu: Šveits–Eesti 27.03.2015 Eesti–Šveits 12.10.2015
Sloveenia
Lendavast pärit Boštjan (26) teenib igapäevast leiba IT-sektoris, tööst vabal ajal kirjutab ta artikleid kohalikku vutiportaali.
Joshua Šveitsist.
Šveitsi vutt tundub olevat tõusuteel. Kas sa nõustud? Koondisetasemel küll. Minu ja paljude teiste arust on praegune koondis riigi ajaloo kõige andekam. Meil on alati olnud häid mängijaid nagu Stephane Chapuisat, Alexander Frei või Johann Vogel, aga meil pole kunagi olnud nii suur talendikate mängijate kontsentratsioon nagu praegu. Ilmselt mõistavad kõik, et me korjame praegu immigratsiooni vilju. Koondises on palju topeltkodakondseid, kuid sellegi poolest on nad kõik Šveitsi kodanikud ning kannavad meie särki uhkusega. Kes valikgrupist edasi pääsevad? Ma usun, et meie šansid on head, kuid me ei tohiks nõrgemaid vastaseid alahinnata, nagu me seda tihti teinud oleme. Kui – ja see on väga suur kui – me suudame mängida oma parimat jalgpalli, siis me peaks üsna kergelt Inglismaa taga või isegi ees lõpetama. Ei tasu unustada, et meil on uus peatreener Vladimir Petkovic, kelle stiil on Ottmar Hitzfeldi omast hoopis erinev. Kolmandaks tiimiks pakun Sloveeniat, sest ma ei tea Eesti jalgpallist suurt midagi. Mitte midagi? Ma tean, et FC Augsburgis mängib üks keskkaitsja, kes on minu mäletamist mööda päris hea, aga mulle ei meenu ta nimi. Ma pole kindel, kas te olete kunagi EMile või MMile jõudnud, aga vist ei ole?
Sloveenia mängis oma esimese maavõistluse 1992. aastal Eesti vastu. Meile oli see samuti oluline kohtumine – esimene pärast taasiseseisvumist. Kui palju sa sellest matšist tead? Väga ei tea, sest ma olin toona ainult nelja-aastane. Tean, et kohtumine lõppes 1 : 1 ja meie rahvuskoondise esimese värava lõi Igor Benedejcic. Jalgpalliajalooliselt vägagi tähtis mäng. Eelmise EMi valiktsüklis võitsite te viimases mängus 1 : 0 Serbiat, mis avas eestlastele pääsu playoff’i. Mängud serblaste ning teiste Balkani riikidega on alati emotsioonist ning adrenaliinist laetud. See kohtumine ei olnud erandiks. Sloveenid olid väga õnnelikud, et eestlased playoff’i jõudsid. Ma mäletan, et sotsiaalmeedias koheldi Samir Handanovici kui Eesti rahvuskangelast. Kuidas sa Sloveenia jalgpalli hetkeseisu hindad? Sloveenia jalgpall on viimasel 2–3 aastal olnud Euroopa tagumises otsas. Meil Foto: erakogu
Boštjan Sloveeniast. 2014 SEPTEMBER JALKA
21
välismaa fännid on isegi nõrgemate meeskondadega probleeme olnud. Aga asi pole mitte mängijates, vaid treenerites. Nüüd on tagasi Srecko Katanec (juhtis meeskonna 2000. aasta EMile ning kaks aastat hiljem toimunud MMile – toim.), kes on toonud endaga kaasa uut lootust, et Sloveenia võiks olla üks neist tiimidest, kes 2016. aastal Prantsusmaal mängib. Meie klubijalgpall on aga täiesti teises maailmas. Maribor on ainuke, kes on suutnud Euroopas mingeid tulemusi saavutada. Suurem osa tiimidest vaevleb finantsprobleemide käes ning iga aasta kukub mõni tiim rahamurede all kokku. Kes valikgrupist edasi pääsevad? Ma usun, et grupp, kus on Inglismaa, Šveits ja Eesti, on väga tugev. Inglismaa ja Šveits võitlevad esimese kahe koha eest, kuid Sloveenia ja ka Eesti võivad kaarte segada. Ma ei üllatu, kui üks kahest suurfavoriidist edasi ei pääse. Kui palju sa Eesti jalgpallist tead? Tegelikult ei teagi midagi peale Konstantin Vassiljevi. Meie väikeses linnas oli Kosta (tundub, et see konkreetne Lendava fänn tunneb Kostjat sellise hüüdnimega – toim.) kõige populaarsem mängija. Ta oli tagasihoidlik ning väga sõbralik kõigi Lendava poolehoidjate ja elanike vastu. Siis sattus klubi finantsraskustesse ja mõned parimad mängijad pidid lahkuma. Me olime väga kurvad, kui Kosta Koperisse siirdus, aga me teame, et ta igatseb ka meid. Võibolla ühel päeval kannab ta taas Lendava Nafta sinist särki. Me ootame teda! Slaavlastega ristame piigid: Eesti–Sloveenia 08.09.2014 Sloveenia–Eesti 08.09.2015
Leedu
Andrius (21) on pärit Leedust, kuid hetkel studeerib Hollandis Maastrichti ülikoolis Euroopa õpinguid. Kas Leedu jalgpall hakkab populaarsuses korvpallile kannule jõudma? Ei. Jalgpall pole lähedalgi. Miski pole – korvpall on Leedu religioon. Mulle on jalgpall meeldinud juba väga noorest east saati, ma mängisin seda väga palju teismelisena, kuid minu lähedastele meeldib korvpall ikkagi rohkem kui 22
JALKA SEPTEMBER 2014
Foto: erakogu
Andrius Leedust.
on korvpallisõltuvusega Leedus pigem teisejärguline ala. Kas mängud Eestiga on kuidagi erilisemad ka? Mingisugust suurt rivaliteeti ma meie vahel ei näe, kuigi mängud Baltimaade ning Poola vastu tunduvad geograafilistel ning ajaloolistel põhjustel alati isiklikumad. Näiteks meeldib mulle väga Balti turniir, sest nii on meil kõigil võimalik üks karikas võita! Lõunanaabrid võtame ette:
jalgpall ning ma usun, et jalgpall ei jõua kunagi korvpallile lähedale. Lihtsalt seepärast, et me ei ole vutis nii head. Kui meie meeskond jõuaks EMil finaali, siis oleks inimesed ka rohkem huvitatud, aga nii kaua naudivad nad ainukest sportmängu, kus me tõesti väga head oleme.
LEEDU VÄRK
Väga palju ma siiski ei looda, sest jalgpall on korvpallisõltuvusega Leedus pigem teisejärguline ala. Kuidas sa Leedu vuti hetkeseisu hindad? Minu elu jooksul pole paremat seisu olnud. Meil on mitu talendikat noort, näiteks Lukas Spalvis, kes mängib Taani meistriliigas (eestlastelegi väga tuttavas klubis Aalborg BK – toim.), ning jalgpall tõmbab natuke rohkem tähelepanu kui varem. Kuidas valikgrupp tundub? Olukord võiks kõvasti hullem olla. Inglased on ikka favoriidid, kuigi nende MM läks aia taha. Mulle meeldib šveitslaste tiim, kes mängib väga huvitavalt ning keda on põnev vaadata. Nemad on kaks eeldatavat edasipääsejat. Kui tähed soosivad, on Leedul väike võimalus neid mõlemat võita. Ma ei tea küll palju Sloveenia või Eesti koondistest, aga ma usun, et Leedu on nendega umbes samal tasemel. Ma arvan, et meil on võimalus kolmandaks tulla ja playoff’i pääseda. Väga palju ma siiski ei looda, sest jalgpall
Leedu–Eesti 09.10.2014 Eesti–Leedu 05.09.2015
San Marino
Anthony (23) töötab spordiäris ning on kohal igal San Marino kodumängul. Kuidas elab üks kääbusriigi poolehoidja? Milline on San Marino kodumängude atmosfäär? Atmosfäär on väga rahulik. Me teame, et meil on raske kedagi võita, kuid alati on tore näha, kuidas sõbrad suurte meeskondade vastu mängivad. Külastan ise igat mängu, esimest kohtumist ma ei mäleta, aga see oli kunagi Leedu vastu. Kuidas oleks võimalik San Marino jalgpalli taset tõsta? Ma ei usu, et see üldse võimalik on, aga abiks võiks olla see, kui me saadaks oma noored mängijad välismaale kogemusi omandama. Kas on palju kohalikke, kes toetavad San Marino koondise asemel Itaaliat? Mitte väga. Muidugi meeldib kõigile Itaalia koondis, aga esimene eelistus on ikkagi San Marino. Kes meie valikgrupist edasi pääsevad? Kindlasti Inglismaa ja Šveits. San Marino jääb viimaseks. Kääbusriigi vutikunstiga tutvume: San Marino – Eesti 15.11.2014 Eesti – San Marino 14.06.2015
meie edetabel
Ragnar Klavan on meie esijalg!
24
JALKA SEPTEMBER 2014
Foto: Lembit Peegel
meie edetabel
Eesti tegevjalgpallurite edetabel. Jooksev M
Sümboolseid koondisi on tehtud õistagi on meie edetabel subjektiivne. Vaevalt saaks koosküll. Nüüd paneme paremusritta tada sellise paremusjärjestuse, mehed. Nägu näo vastu. Õigemini mida võiks nimetada objektiivseks. küll vaatab tagaolija eesolija kukalt. Mida hinnates silmas pidasime? Eesti parimaks hindame Ragnar Klavani ja 30. vutimeheks Aleksandr 1. Millises liigas pallitakse. 2. Kui palju saadakse klubis mänguaega. Dmitrijevi. Meie paremik mahub 3. Koondisemängud, mängija olulisus koondisele. nende kahe vahele.
Eesti jalgpallurite edetabel 1. Ragnar Klavan 2. Konstantin Vassiljev 3. Henri Anier 4. Henrik Ojamaa 5. Sergei Zenjov 6. Enar Jääger 7. Sergei Pareiko 8. Taijo Teniste 9. Tarmo Kink 10. Joel Lindpere 11. Igor Morozov 12. Martin Vunk 13. Karol Mets 14. Siim Luts 15. Ken Kallaste 16. Ats Purje 17. Sander Puri 18. Dmitri Kruglov 19. Hannes Anier 20. Ilja Antonov 21. Gert Kams 22. Rimo Hunt 23. Sergei Mošnikov 24. Kaimar Saag 25. Pavel Londak 26. Mikk Reintam 27. Frank Liivak 28. Taavi Rähn 29. Alo Bärengrub 30. Aleksandr Dmitrijev
4. Mängija potents (pikemaajalise vigastuse või klubita oleku puhul). 5. Lihtsalt tunnetus: nii meile see asi tundub ja asi vask! 6. Sümpaatia/antipaatia iga üksiku mängija vastu.
Liiga, kus pallur mängib, viitab kõige selgemini tema tasemele. Ragnar Klavanile pole vastast. Kuid sellest üksi jääb väheks. Klavan on Bundesligas põhikoosseisu mees ja ainuüksi need kaks esimest kriteeriumit lennutavad ta meie edetabeli tippu. Edasi läheb raskemaks. Kostja Vassiljev on Permi Amkarist lahkunud ja seal olles talle mänguaega piisavalt ei jagunud. Samas on Vassiljev olnud asendamatu koondises. Ja tema potents teha kõvasid mänge ja neid ära otsustada on vastuvaidlematu. Kolmas ja neljas kriteerium asetavad Vassiljevi teisele kohale. Henri Anier pole end küll Bundesliga IIs veel jõudnud tõestada, aga ta tegi seda Šotimaal ja murdis end jõuliselt koondissegi. Tema potents on suur. Henrik Ojamaa puhul mängib rolli Poola (nüüd Šoti) liiga ja seal saadav mänguaeg (eelkõige saame hinnata eelmist hooaega). Koondises on mees veel täielikult avanemata, aga kui ta seda ükskord teeb, on sest palju tulu. Sergei Zenjov jätkab välisliigas ja see tagab talle kõrge koha. Mänguajast ja väravatest oleneb tema edasine koht selles tabelis.
Enar Jääger on esikuuikus tänu oma stabiilsusele ja olulisusele koondises. Kui klubiotsingud välismaal edu ei too, kajastub see kindlasti meie tabelis. Sergei Pareikole tegime ehk liiga – kui võrrelda teda Vassiljeviga –, kuid Kostja potentsi ja vajalikkust koondisele hindasime lihtsalt kõrgemalt. Seitsmes koht mänguajata Pareikole Venemaal on kõva sõna isegi. Taijo Teniste on kindel tegija esikümnes. Nii teda kui talle järgnevaid Tarmo Kinki ning Joel Lindperet hoiab nii kõrgel mäng välisliigas. Teniste on kolleegidest eespool, kuna tema panus on koondises hetkel suurem. Vaat niimoodi me kaalutlesime ja nõnda see edetabel riburada edasi ka kulgeb. Kõige raskem oli hinnata pikemalt vigastatuid ja klubita kõlkuvaid endisi suurusi (Dmitri Kruglov, Aleksandr Dmitrijev), aga ka näiteks välismaal pinki nühkivaid (Igor Morozov, Siim Luts) potentsi täis palluripurakaid. Või äravajunud Sander Purit, kellel näib koondises siiski funktsioon olevat, või äkki tärganud Ats Purjet, kelle puhul on raske otsustada, kui püsiv on tema seekordne esiletõus. Või kuhu panna Frank Liivak, poiss, kes parema õnne korral avanuks oma esimeses koondisemängus skoori. Nagu tegi seda Hannes Anier, kel nime taga praegu küll Bundesliga II Aue Erzgebirge, kuid taagaks mänguajatu ja klubita lähiminevik. Aga nendel puhkudel rakendasime tööle kriteeriumi number viis ehk parema sisemise äratundmise ning kõige viimaks andsime voli kriteeriumile number kuus – iga kaasaelaja võõrandamatule õigusele näha asju läbi oma prilli ning tunda pallurite vastu väiksemat või suuremat sorti sümpaatiat või antipaatiat.
2014 SEPTEMBER JALKA
25
premium liiga
Premium liiga – muutumas, ent mitte nõrk ja kehv Kohaliku vuti kõrgeima taseme tõusu või languse üle on viimastel aastatel palju spekuleeritud. 181 mängu koondisekogemust on arvamusel, et liiga on muutumas, kuid mitte nadi ega viletsa tasemega. Kasper Elissaar, Soccernet
S
ee number 181 on summa kaitsja Taavi Rähni, poolkaitsja Aleksandr Dmitrijevi ja ründaja Jarmo Ahjupera esitustest sinisärgis. Praegu kuuluvad nad kõik Eesti tippsatside nimekirja, esindades Florat, Levadiat ja Kaljut. Kõik nad on olnud ära, näinud mujal toimuvat, ent tulnud tagasi ning seeläbi vast parima ülevaatega reaalsusest. Teema Premium liiga tasemest kerkis tõsiselt üles eelmise hooaja lõpus, mil amatöörklubid rekordilise saavutusega hakkama said. Nimelt võtsid nad (Infonet, Tammeka, Paide, Tallinna Kalev ja Kuressaare) proffidelt 50 punkti. Aasta varem oli see number 30, enne seda 26, 2010. aastal aga 23. Jalgpalliringkondades hakati ühest küljest rääkima, et supp on lahjemaks jäänud, teisest küljest aga, et amatöörid on treeningprotsessi tõsisemaks ajanud ja sammu järele astunud. Tänavu on Premium liiga esimesed viis meeskonda tihedalt koos ning osa näeb selle põhjusena tippmeeskondade nõrgenemist. Üldistades on aga kogu selles “jamas” süüdi Infoneti meeletu tõus ja katse saada üheks suureks. Mullu oma debüüthooajal koguti 38 punkti, mis andis kuuenda(!) koha. Nendest 18 saadi justnimelt profimeeskondadelt. Sel hooajal sai Infonet 38 silma kätte 20 vooruga, mis tähendas tabelis neljandat kohta. Enam ei mainita tugevatest rääkides mitte nelja, vaid viit klubi.
“Mul ei ole taseme kohta öelda midagi halba – esimesed neli-viis meeskonda on hea tasemega ja ma ei ütle, et kehvemaga kui Ungari kõrgliigas,” julgeb ta kaht liigat vabalt kõrvutada. Ahjupera arvates on nende tase kindlasti võrreldav, mida näitasid ka euromängud, kus meie klubidel läks päris hästi.
JARMO AHJUPERA:
Jalgpall on spordiala number üks. See on väga positiivne. Ja mängijaid on rohkem. Igas klubis on konkurents tihedam. Kõik tahavad saada profimängijaks ja viie aastaga on noori ikka palju peale tulnud. Foto: Lembit Peegel
Nagu Ungari 2009. aastal Florast Ungarisse Györi ETOsse siirdunud ja tänavu suvel Ujpestist Eestisse ja Nõmme Kaljusse naasnud Jarmo Ahjupera peab siinset taset täiesti korralikuks. 26
JALKA SEPTEMBER 2014
Kadunud poeg Aleksandr Dmitrijev märkab, et meie meistrisarjas on palju uut verd ja vähem kogemusi.
Eurosarjas läks meil ja ungarlastel sarnaselt: näiteks kui Sillamäe Kalev kaotas FK Krasnodarile Euroopa liiga 2. eelringis koondskooriga 0 : 9, siis Diosgyör järgmises 1 : 8. “Ma ei räägi, et siinne liiga ei ole hea ja kvaliteetne – on palju häid mängijaid, palju noori mängijaid, kes arenevad iga aastaga,” peab ka Aleksandr Dmitrijev Premium liigat igati konkurentsivõimeliseks. “Arvan, et kui sa pingutad ja arened, saad hakkama ka koondises.” Kui Ahjupera võrdleb siinset Ungariga, siis Sillamäe Kalevi ründaja Jevgeni Kabajev Venemaaga. “Eesti liiga liidreid võrdleksin ma Venemaa esiliigaga ja alumist poolt rohkem teise liigaga. Kuid siiski on Eesti liiga tähtsam – siitkaudu saab ka Euroopas mängida. Siin on ikka stiimul ennast näidata ja siit juba tugevamasse liigasse minna,” ütles Eesti kõrgliiga hetke üks parimaid väravakütte soccernet.ee-le antud intervjuus.
Liiga on muutumas Aleksandr Dmitrijev oli Eesti liigast eemal aastatel 2008–2013 ja on märganud mitut muutust: leegionäre on vähem ja võistkonnad on ka teised. Kadunud on näiteks TVMK. Meeskondades on palju noori ja uut verd, aga seetõttu on kogemust väljakul vähem. Kasvulava on noortel ja kogenematutel tippklubides viimase pooleteise aastaga seejuures väga kõvaks läinud, sest vigastustest paranemise järel on mänguaega ja -kindlust tulnud teenima ju needsamad koondislased. “Nii palju, kui ma meedia vahendusel jälginud olen, siis suurem publikuhuvi on kõige suurem muutus,” räägib Ahjupera. “Jalgpall on spordiala number üks.
premium liiga Foto: Lembit Peegel
Florakas Taavi Rähn (paremal) arvab, et tugevamad võtavad nõrgemate vastu võidu ära. Ingemar Teeveri (vasakul) ja Levadia vastu pole aga miski kindel.
See on väga positiivne. Ja mängijaid on rohkem. Igas klubis on konkurents tihedam. Kõik tahavad saada profimängijaks ja viie aastaga on noori ikka palju peale tulnud. Ning kes lõpetavad välismaal mängimise, tahavad ka kodus enda karjääri jätkata.” Toimunud verevahetusest kõneleb ka 2003. aastal võidukast Florast Ukrainasse lahkunud ning seejärel Leedus, Aserbaidžaanis, Venemaal, Hiinas ja Soomes leiba teeninud kaitsetala Taavi Rähn: “Kui Flora oli meister, siis oli sisuliselt terve Eesti koondis Floras. Selles suhtes on palju muutunud. Nüüd on noored mängijad. Praegu alles ehitatakse meeskonda. Kas tase on tõusnud? Seda ei oska öelda. Samas eurosarjas minnakse üks ring edasi ja see on positiivne.”
Tugev tipp Kui esiotsa tugevust kinnitavad mehed justkui ühest suust, siis tagumise otsa tugevuse puhul lähevad arvamused veidi lahku. Rähni arvates võivad neli-viis meeskonda kõva lahingu anda. Tagumine pool on kindlasti juba klassi võrra nõrgem ja pigem lähevad tugevad nende vastu kergemalt. Esimesed viis meeskonda võtavad Rähni sõnul nõrgemate vastu ikka oma võidu ära. Ründaja Ahjupera on veidi teisel
seisukohal: “No ma ei tea, ma mängisin Tammeka ja Kalevi vastu. Ma ei ütle, et väga hull seis oli. Praegu need tagumised meeskonnad osutavad vastupanu küll – ei olnud nii nagu Ajaxiga kunagi 10 : 0 ja suuremad skoorid. Tagumised mängivad organiseeritult, kaitsest lähtuvalt ja tulemuse peale. Nendega on raske. Aga no nad väsivad ära lõpuks ja profimeeskonnad suudavad ikkagi kvaliteedi maksma panna.”
“Jalgpall on selline mäng, et päevad on erinevad ja ühel võistkonnal on halb päev, teisel hea ja iga päev toob midagi uut,” usub Dmitrijev. “Selles mõttes võib nõrgem olla natuke nõrgem, aga kui on hea päev, võib ta võita keda tahes.” Statistika kohaselt on meister viimase kümne hooaja jooksul kogunud 36 mänguga üheksal korral üle 90 punkti. Kui tänavu seda ei juhtu, mis saab? Midagi. Ongi põnevam!
Premium liigast koondisesse Peale Premium liiga taseme uuris Jalka mängijatelt, kuidas on Eesti liigast koondisesse minna ja kas üldse oodatakse enam kutset. Aleksandr Dmitrijev: “Ma arvan, et suurt midagi rasket ei ole. Tuleb lihtsalt kontsentreeruda asjadele, mida teed. Muidugi kui mängid A-koondises, on tempo suurem ja kõrgem kui meistriliigas. Pead lihtsalt valmis olema selleks. Kui keskendud, saad hakkama.” Taavi Rähn: “Siit koondisemängudele minnes on see vahe rahvusvahelise tasemega päris suur. Kui Levadia saab 7 : 0 Sparta käest, siis selline see vahe ongi. No eks tahaks küll (veel koondist esindada – toim.), aga võibolla tuleb siin natukene noorematele vaadata. Soov on olemas, aga ei ole kerge siit Eesti liigast minna rahvusvahelisele tasemele Šveitsi ja Inglismaa ja nende meeste vastu mängima. Seal on ikka teine tase kui siin meistriliigas.” Jarmo Ahjupera: “Tuleb vaadata asja ikkagi reaalselt. Koondises on konkurents veel tihedam ja ründajaid on palju ja paljud mängivad välismaal heades liigades. Kõige tähtsam on olla vormis, mängida iga nädal ja väravaid lüüa. Loomulikult annan endast parima ja loodan, et jään talle (koondise treenerile Magnus Pehrssonile – toim.) silma. Koondise esindamine on ikkagi auasi! Aga tasemevahe on Eesti liiga ja rahvusvaheliste mängude vahel kindlasti olemas ja päris suur. Ma ütleks isegi, et Ungari liigal ja rahvusvahelisel tasemel on vahe sees. Koondises mängivad ju oma riigi parimad, valitud mehed.”
2014 SEPTEMBER JALKA
27
mängija luubi all
Rasmus Tauts Tartu Tammeka noore ääreründaja plusse ja miinuseid toovad esile klubi peatreener Indrek Koser, klubi noortetreener Eduard Škunov ja U17 peatreener Lars Hopp.
Eduard Škunov: Suhtumine on paigas ja ta on minu silmis väga potentsiaalikas poiss. Eks seda tõestab ka fakt, et ta on nii noorelt meistriliigasse jõudnud. Ta teeb iseendaga korralikult tööd ning kui võimsus tuleb taha, on väga võimalik koondisekandidaat. Foto: Lembit Peegel
Oliver Lomp
Õhuvõitlus
Väljakunägemine
Indrek Koser: See on praegu tema nõrgemaid külgi. Esiteks on ta suhteliselt lühike ja kehaliselt pole ta ka nii tugev. Samas lõi ta noorte seas peaga päris palju väravaid ning treenides võib see külg jõuda rahuldavale tasemele. Lars Hopp: See pole tal nii tugev külg, kuid kui ta teeb kõvasti tööd, võib saada heale tasemele. Ajastus on tegelikult korralik ja ka plahvatuslik jõud, mis õhuvõitlusel abiks tuleb, on olemas.
Indrek Koser: Ta leiab häid sööte ja suudab meeskonnakaaslastele olukordi tekitada. Ründes leiab häid kohti ning loomulikust intelligentsist leiab ka kaitses õigeid positsioone. Lars Hopp: Ründefaasis on see päris okei, kuid kaitses võiks ehk natukene rohkem tähele panna. Samas on ta loomult ründaja ja instinktid peavadki teda ettepoole viima. Seega ei saa nuriseda.
Jõud Eduard Škunov: Jõud on tema üks nõrgemaid külgi, kuid ta on veel kasvueas mängija ja küll see jõud tuleb. Kui ta näeb vaeva ja korralikult treenib, võib saada väga heaks. Lars Hopp: Selles vallas peaks veel arenema, kuid on väga hea, et ta juba praegu meestega mängib. See motiveerib teda tugevamaks saama, sest ta näeb, et jääb praegu teistele alla.
Mootor Indrek Koser: Siin ei saa praegu küll midagi ette heita. Ta jaksab korralikult tööd teha kõik 90 minutit. Eduard Škunov: Töövõime on tal hea. Hetkeseisuga jõuab ta päris palju, kuid noored peavadki jõudma.
Sisu Indrek Koser: Ta on juba väikesest peale näidanud, et tahab jalgpalluriks saada, ning näeb selle nimel kõvasti vaeva. Kindlasti on temas sisu jõudmaks kaugemale kui meistriliiga tase.
Tehnika Indrek Koser: Ta pole tehnikavirtuoos, aga ta võtab palli hästi omaks ja on sellega liikudes hea. Kindlasti on efektiivsustegur suurem kui vaatemängulisus. Lars Hopp: Rahvusvahelistes mängudes näitas, et on palliga joostes kiire ning ei kaota lihtsalt kiirust. Ta pole küll vassiljevlik, kes suudaks keskväljal väikesel alal mitu meest ette võtta, kuid kui talle ruumi anda, on ta ohtlik.
cv
Nimi: Rasmus Tauts Sündinud: 7.01.1997 Positsioon: Ründaja Treenerid: Katrin Kaarna, Simmo Jakovits, Avo Jakovits, Indrek Koser, Eduard Škunov, Sander Lember
28
JALKA SEPTEMBER 2014
Liikuvus Indrek Koser: Ta pole küll kõige nõtkem mängija ja näeb kaugelt vaadates natukene nurgeline välja, aga samas on tema liikumine platsil väga efektiivne. Eduard Škunov: Mängude raporteid vaadates tundub, et ta on üsna liikuv, kuid see oleneb paljuski sellest, mida treenerid temalt nõuavad.
Kiirus Lars Hopp: See on kindlasti üks tema tugevusi. Palliga on ta väga kiire, mis on ülioluline. Meeste tasemel on kiirused muidugi veidi erinevamad kui noorteklassides, aga talenti tal kiiruse suhtes jagub. Eduard Škunov: See on üks tema häid omadusi. Plahvatuslik ilma pallita kiirus ehk polegi nii hea, kuid palliga on ta väle. Kindlasti tema üks plusse.
Löök & sööt
Indrek Koser: Löögi- ja söödutehnika puhul saab juurde panna, aga kindlasti on need üle keskmise. Parem jalg on eelistatud, kuid ta ei karda ka vasakut kasutada. Lars Hopp: Ta suudab väravaid lüüa ehk rünnaku lõpetamine on hea. Samas on ta paremajalgne, kuid et päris tipus olla, peaks ka vasakut jalga oluliselt järele tooma.
Foto: Andrew Matthews/Scanpix
Arjen Robben Holland
Argentiina
Javier Mascherano
Foto: Jeffroy Guy/Scanpix
Ees (vasakult): Fabio Coentrao, James Rodriguez, Gareth Bale, Daniel Carvajal, Luka Modric. Taga: Iker Casillas, Sergio Ramos, Pepe, Toni Kroos, Karim Benzema, Cristiano Ronaldo.
2014 SEPTEMBER JALKA
33
Roman Smiško Ukraina
Tallinna Levadia
Foto: Lembit Peegel
Madridi Real Euroopa superkarika v천itja
Foto: Nick Potts/Scanpix
Foto: Mike Egerton/Scanpix
Santi Cazorla Hispaania
Londoni Arsenal
kasahhi kogemus
Ees keskel meilegi tuntud Arno Pijpers ja temast paremal Janno Kivisild Astana treeneritena.
Foto: erakogu
Janno Kivisild õppis palju ja koges Kasahstanis kultuurilisi erinevusi Aastatel 2006–2007 Kasahstanis treenerileiba maitsnud Janno Kivisild nägi Astana meeskonna meistriks aitamise kõrval ka kohalikke kombeid, mis mõjutasid meeskonda ja mängijaid. Oma kogemusi vahendab Kivisild Jalka lugejale. Indrek Schwede
K
ui Eestisse saabuvatele soojamaa mängijatele on harjumatu siinne külm kliima, siis samalaadse kogemuse sai 2006. aasta alguses siit kasahhide pealinna Astana jalgpalliklubi juurde abitreeneriks läinud Janno Kivisild. Otse Kasahstani südatalve sukeldunud eestlane sai omal nahal tunda kuni –42 kraadi pakast. Eesti koondise ja FC Flora endine hollandlasest peatreener Arno Pijpers oli nüüd samas rollis kauges stepiriigis: ta juhendas maa koondist ja Astanad ning kutsus endale appi Janno 40
JALKA SEPTEMBER 2014
Kivisilla. Vastuvõtt oli külalislahke. Loomulikult andis klubi eestlasele ka auto ja sealse tava järgi kaasnes sellega ka autojuht. “Kohalik liikluskultuur või õigemini liikluskultuuritus on selline, et minu autojuht Kolja oli mees õiges kohas, sest ise seal roolis olla olnuks raske,” seletab Kivisild. “Näiteks kõige rajum ummikukogemus oli ühel tööpäevaõhtu tipptunnil, kui olin autos koos meie duubelmeeskonna peatreeneri hollandlase Marco Bragonjega. Ristmikule, mida tahtsime ületada, suundus kaks
sõidurida, aga selle kõrvale oli tekkinud omaalgatuslikult veel kaks ja kõik autoninad olid suunatud ristmiku poole. Teistel tänavatel oli tekkinud samasugune olukord: ka sealsed “geeniused” trügisid ühes suunas ristmiku poole. Me ootasime üüratu aja, mille jooksul jõudis kohale korravalvur, kes üritas seda kaost lahti harutada. Lõpuks jätsime Kolja ummikuga võitlema ja läksime jala edasi.” Kivisilla elamine asus ilusas majas. Kohalikele oli iga asja puhul väga tähtis väline ilme. Peagi selgus, et ilus maja
kasahhi kogemus küll, aga kogenumad kohalikud ise väldivad neisse korterite ostmist. Uued majad ei pea hästi sooja, samas kui vanemad majad on pisut ümber mugandatud ka külmemate ilmade jaoks. “Mu esimene talv oli raske – elektriradikad huugasid ja magasin mitme teki all,” kirjeldab Kivisild. “Õnneks ei olnud seda aega pikalt, sest Kasahstani jalgpallis on raha ja see viib meeskonnad soojadesse riikidesse laagrisse. Käiakse Küprosel, Jordaanias, Türgis. Ka meie reisisime ringi.”
Poliitika ja jalgpall läbi põimunud Läänest pärit treenerite lähenemine oli enamiku mängijate jaoks varasemast erinev ja see võeti vastu suure pühendumusega. Eelmised treenerid olid palju rõhku pannud füüsilisele treeningule koos rohke jooksu ja kangiga. Pijpers viis oma harjutused läbi võimalikult palju mängu ja palli kaudu. See oli kohalikele uus ja huvitav. “Samas on inimesed oma harjumuste orjad ja kardinaalsed muudatused hakkasid mängijaid väsitama,” meenutab Kivisild. “Ühel hetkel tegid mängijad ettepaneku, et võibolla täna lihtsalt jookseme. Seda mängu ja palli sai nende jaoks liiga palju. Klassikaline näide, kuidas inimesed, kellel eelmisest korraldusest oli olnud kurgumulguni ja kes olid siunanud, tulid seda ise tagasi küsima. Siis me lihtsalt jooksimegi jalgpalliväljakul!” Publik oli meeskonna ja selle välismaise treenerkonna puhul konkreetne: kuniks olid tulemused, olid kõik rahul ja õnnelikud. Libastumiste korral anti kohe teada, mida treeneritest kui välismaalastest arvati. Pijpers ja Kivisild tüürisid meeskonna õnneks meistritiitlini ja karikafinaali. Ebaõnnestumistest koduväljakul suudeti ka hoiduda. Eriti verised ja kriitilised oldi Astana vastu aga võõrsilmängudes, kuna klubi treenerid juhendasid ka rahvusmeeskonda ja see andis Astanale erilise staatuse. Pluss see, et jalgpalliliidu presidenti seostati Astana klubiga. “Esimesel hooajal oli Astana linnapea suur jalgpallisõber,” toob Kivisild näite poliitika ja jalgpalli seostest. “Jalgpalliliit sai linnalt korraliku toe. Jalgpalliliidu president ja linnapea tegid head koostööd. Siis juhtus Tšimkendis
EBAUSK
Ükskord tegi bussijuht inimliku valearvestuse ega keeranud kurvi välja. Reaktsioon, mis bussist tuli, oli erakordne. Kuna meie ei tohtinud meetrikestki tagasi sõita, siis kõmpisime kompsudega mitusada meetrit staadionile. suur õnnetus ja nagu mulle räägiti, olevat just kellegi lohakuse tagajärjel nakatunud hulk väikeseid lapsi viirusesse, sest nende peal tarvitati juba kasutatud süstlaid. Linnapea vallandati ja Astana linnapea saadeti olukorda normaliseerima. Selle tulemusena sai Astana uue linnapea, see juhtus olema jäähokisõber. Meie olime Arnoga töötanud teadmisega, et treenime nii klubi kui koondist, aga nüüd ütles jalgpalliliidu president, et klubile ta meid enam ei anna. Kahe kuuga läksid suhted kõrgemal tasemel sassi.” “Või teine näide,” jätkab Kivisild. “Hooaja ettevalmistuse eel kutsuti Pijpersit ja mind linnapea juurde. See oli mitmekümnekorruseline uhke hoone ja ma ei tea mitmekümnendal korrusel Külmas Kasahstani talves.
meie asusime. Pidime siis aru andma, mis plaanid meil on ja mis tehtud, mis teoksil. Minu kanda oli tõlketöö ja see pingutus, et tõlkes midagi kaduma ei läheks, võttis ikka otsaesise niiskeks.” Nii inglise kui vene keelt valdav Kivisild tõdeb, et tõlkekoormus polnud teab mis suur. Spetsiifiline jalgpallikeel on arusaadav kõigile ja treeningutel polnud probleeme. Kivisilla keeleoskust läks vaja, kui tekkis mõni probleem. Kasahhid ise läksid kiiresti ja tõrgeteta vene keelele üle kohe, kui seltskonnas oli kasvõi üks inimene, kes kohalikku keelt ei mõistnud. Kivisilla sõnul olid nad uhked, et rääkisid korrektset ja slängivaba ilusat vene keelt. “Seda nad lausa rõhutasid ja naersid minu vene keele üle,” muigab eestlane. “Kui olime meistriks tulnud, said kõik sõna ja keelepaelad avanesid. Naljaga pooleks anti mulle mõista, et mul on pikk maa käia, et jõuda nende vene keele tasemele.”
Ramadaan igapäevaelu ei seganud Religioon oli au sees ka kohalike mängijate seas. Islami kõrval oli tegija ka õigeusk. Samas ei mäleta eestlane, et näiteks ramadaan, mille jooksul moslemid ei tohi süüa-juua päikesetõusust kuni päikeseloojanguni, oleks mõjutanud meeskonna tegemisi. “Äkki olid nad paindlikud moslemid?” pakub Kivisild, kelle sõnul oli Foto: erakogu
2014 SEPTEMBER JALKA
41
kasahhi kogemus ajas mind, et mine välja, siis saan mina ka bussist maha. Nii et enne iga väljumist käis seal bussi vahekäigus üks igavene nihverdamine ja üksteisest möödapugemine, et Arno saaks esimesena välja!”
Janno Kivisild sai Astana mängijaid juhendades hea kooli. Foto: erakogu
Palju kogemust Kasahstanist
kohalike eluolu ja mentaliteet segunenud slaavlusega. “Võõrsilmängude puhul läksid meie õigeusklikud ja panid kirikusse küünla. Meie moslemid käisid reedeti mošees. Arno tahtis ka kangesti näha, mis seal toimub, ja läks koos oma autojuhiga. Mingid tseremoniaalsed toimingud pidi ka tema seal ära tegema, nagu ta pärast rääkis.” Pijpers ja Kivisild nägid ära ka hooajaeelse lambaohverdamise. Kuigi neil lubati sellest tseremooniast ka kõrvale jääda, seda kumbki treenereist ei tahtnud. “Meil Astanas oli veel karge kevad, Tšimkendis, mille ühel staadionil aga ringiratast istusime, suvi,” vestis Kivisild. “Ringi keskel olid vaimulike juht imaam ja lammas. Imaam lausus pühasõnu ja tseremoonia lõpus lõpetas lammas oma maise tee. Õhtusöögil sai sedasama lammast maitsta. Istusime eraldi laudades, meie lauas ka meie abikaasad ja sealse kombe kohaselt pidi iga laudkonna hierarhias kõige kõrgemal asuv inimene oma kätega tõstma tükikese teistele. Meie lauas tegi seda Arno.” Kivisild tõdeb, et kasahhid olid meie jaoks uskumatult ebausklikud. Nii näiteks alustas meeskond bussiga sõitu alati pärast seda, kui juht oli andnud kolm korda signaali. Polnud vahet, kas roolis oli oma bussijuht või võõrsilmängu puhul võõras juht. Kolm 42
JALKA SEPTEMBER 2014
signaali olid kohustuslikud. Teine bussisõiduga kaasnev tava oli see, et mitte meetritki ei tohtinud mängule sõita tagurpidi. “Ma usun, et me ei olnud ainukesed veidrikud,” viitab Kivisild selle tava laialdasele levikule. “Kuigi me lendasime palju, pidime võõrsilmängude puhul ikkagi bussiga sõitma ja võõrad bussijuhid esitasid meile vahel tõsiseid katsumusi. Ükskord tegi bussijuht inimliku valearvestuse ega keeranud kurvi välja. Reaktsioon, mis bussist tuli, oli erakordne. Kuna meie ei tohtinud meetrikestki tagasi sõita, siis kõmpisime kompsudega mitusada meetrit staadionile. Bussis istuti selliselt, et peatreener paiknes esireas ja mina tema abilisena tema kõrval. Meeskonna administraator istus kõige ees lahtikäival istmel trepi juures. Aga väljumisel oli selline reegel, et esimesena pidi seda tingimata tegema peatreener. Arno ei saanud alguses aru ja muudkui
Kivisild ise sai Kasahstanis treenerina palju enesekindlust, sest Pijpers usaldas talle pikapeale aina suurema osa treeningute läbiviimisest ja jättis endale vaatleja ning nõuandja rolli. Kivisild viis ellu kokkulepitud asju. See oli väärt kogemus. Meeskonna juhendamise käigus kogus eestlane oma treenerivarasalve mitu kasulikku nüanssi. Seda tegid ka kasahhid. Meeskonna treenerkonda kuulus ka juba mainitud, duubelmeeskonna ning U19 ja U21 hollandlasest treener Marco Bragonje ning kolm kohalikku treenerit, kes pidid Arnolt õppima. Selle töö viljad pole kaotsi läinud. Nii näiteks kohtas Kivisild Kasahstani U21 koondise juures üht toonast kolleegi Astanas ning Sergei Klimov oli Tarmo Rüütli abiliseks Pavlodari Irtõšis. Kasahhide karikafinaalis kaotas Astana aga meeskonnale, keda juhendas hollandlane Anton Joore, kes hiljem töötas Tartu Santose noortetöö juhina. “Üks asi, mis seal hämmastas, oli see, et Eesti kohta teadsid kohalikud alati midagi rääkida,” ütleb Kivisild. “Loomulikult teati Anne Veskit ja Jaak Joalat ja isegi Lennart Meri oli neile tuntud mees. Kui ütlesin, et me olime ka kunagi osa Nõukogude Liidust, siis reageeriti kohe: mis Nõukogude Liidu osa teie olite – te käisite Soomes ja vaatasite Soome televisiooni; te olite alati teistsugused ja paremad.”
Treenis tulevast presidenti? Astana meeskonna treeningutel osales Janno Kivisilla ajal ka Kasahstani jalgpalliliidu presidendi Rahhat Alijevi poeg Aisultan, kes oli sündinud abielust riigi presidendi Nursultan Nazarbajevi vanema tütrega. “Aisultanil oli meeletu tahtmine ja tohutu kirg mängida,” räägib Kivisild. “Tema füüsilised eeldused ei võimaldanud tal kõrgel tasemel mängida, aga ta käis meil treeningutel. Turvamees oli tal alati kaasas. Meie suurest treenerite kaadrist oli siis alati kasu, sest saime talle anda personaaltreeneri. Ta oli tore ja intelligentne poiss, kes on praeguseks lõpetanud Londonis prestiižika sõjakooli. Kes teab, võibolla on ta tulevane Kasahstani president.”
jalkaliit
Kes imeasi on tehniline direktor? Kui äsja lõppenud artiklis jutustas Janno Kivisild oma põnevast Kasahstani-kogemusest, siis hetkel on mehe tööpostiks Eesti Jalgpalli Liidu tehnilise direktori amet. Jalka jätkab jalgpalliliidu tutvustamist ning uudistab seekord, mis selle nimetuse taga peitub.
Foto: Lembit Peegel
Siim Kera
H
iljuti potsatas Janno Kivisilla postkasti kiri, kus temale kui vutiliidu tehnilisele direktorile pakuti erinevaid laomasinaid. Kui lugeda veel kord tähelepanelikult mehe ametinimetust, siis ei pakugi sellise sisuga e-kiri erilist sürpriisi. Tõde on hoopis teistsugune. “Tehniline direktor ei ole tavamõistes kodumasinate või tehnikaga seotud,” avab paralleelselt ka Eesti koondise abitreenerina töötav mees oma ülesandeid. “Mina tegelen otseselt sportliku poole arendamisega.” Tema juhtimisalasse kuulub kolm erinevat sektsiooni: koolitusosakond, naistejalgpall ning noortekoondiste osakond, kelle kõigi hingeelu avame järgmistes Jalkades. Aga enne kui nendega tutvust sobitada, tuleb Kivisilla ülesannetest sotti saada. Endine Flora loots on vahelüli! Ühest vaatevinklist on ta nõuandja, samas on tal suurem pilt ning ta jälgib, et osakondade tegevused oleks üksteisega vastavuses. Kivisild paigutab end toimuvate arutelude keskele ning aitab täita sektsioonides püstitatud eesmärke. Hetkel jälgib mees koolitusosakonnas käivat kibedat tööd. Tehakse põhjalikku analüüsi, kuidas senine süsteem on toiminud ning kuidas tulevikus kursusi
Janno Kivisild jagab oma teadmisi Eesti jalgpallile.
restruktureerides kvaliteeti veelgi tõsta. Üheks oluliseks osaks peab mees noortekoondiste tulevikuplaanide väljatöötamist. Muidugi koos vastava osakonnaga. “Me tegeleme treening- ning mänguvisiooni ehitamisega,” mainib vutitegelane. “Meil on noortekoondiste treeneritega süstemaatilised kohtumised, kus me arutame, mis seisus me hetkel oleme ning kuidas oma mängu arendada. Oluline on see, et kui me loome noortekoondisele visiooni, siis pean olema kindel, et see haakub sellega, mida me koolitustel õpetame.” Koondise abitreeneri koht tuleb mehe enda sõnul talle kõvasti kasuks. See annab võimaluse näha veelgi priskemat pilti. Saab kaeda, mis toimub tippjalgpallis ja kuidas see võiks noori mõjutada
ning muidugi ka vastupidi – kui püramiidi tipus koorub välja üks või teine kitsaskoht, saab noortekoondistes neile probleemidele ennetavalt tähelepanu pöörata. Kivisilda rõõmustab, et ta saab olla ühel ajal nii teoreetik kui praktik. “Ma olen olnud treener, abitreener, peatreener nii täiskasvanute- kui noortekoondistega, olen olnud treenerite koolitaja,” loetleb Raplamaal sündinu oma seniseid rolle. “On olnud võimalus erinevates valdkondades “põllul” olla. Siiamaani olen. See annab mulle võimaluse hoida praktiline ja teoreetiline pool tasakaalus. Ühelt poolt olen inimene, kes on filosoofia loomise juures, teiselt poolt saan seda ise kas treeneri või koolitajana rakendada. See on värskendav.”
Kivisilla põhiülesanneteks on ... ... olla treenerite koolitaja, mängijate arendaja, tehniliste küsimuste nõuandja, tehniline koordinaator, koosolekute eestvedaja, kursuste/koolituste korraldaja ning materjalide produtseerija.
2014 SEPTEMBER JALKA
43
persoon
Tarmo R체체tli m채ngib retrokoondises ja on pakkumistele avatud.
44
JALKA SEPTEMBER 2014
Foto: Lembit Peegel
persoon
Tarmo Rüütli: klubisid juhitakse Kasahstanis nagu nõuka ajal Endine jalgpallikoondise peatreener Tarmo Rüütli teadis enda sõnul juba Kasahstani minnes, et võrreldes Eestiga on seal tegemist hoopis teistmoodi ühiskonnakorraldusega. Kristjan Roos
Linnaleht
“V
älismaale minnes pead sa olema valmis erinevateks lähenemisteks. Siin pole millegi pärast üllatuda,” märgib Rüütli, kes sai Kasahstani meistriliiga meeskonda Pavlodari Irtõši juhendada alla kahe kuu. Aga juba Kasahstani avantüüri vastu võttes arvestas Eesti läbi aegade edukaim jalgpallitreener, et siseneb võrreldes senikogetuga üpris teistmoodi vutikeskkonda. Klubide ülesehitus on Kasahstanis teistsugune kui meil. Enamik klubisid saab raha oblastite eelarvetest ja meeskonnad esindavadki seal oma piirkonda. Klubi tegemisi kamandavad kohalikud kõige kõvemad tipud. See ei tähenda aga sugugi klubijuhte. Klubide tegevdirektorid on vaid kõrgemate poliitiliste tegelaste käsutäitjad. Isegi spordiga seonduvaid otsuseid võtavad vastu kuberner ja asekuberner. “Kes teab nõukogude aega, see saab aru, kuidas sellised asjad käivad,” seletab Rüütli Borati-maa praeguse ja Eesti nõukaaegse spordikorralduse kohta. “Muidugi on majanduslik olukord nüüd siiski teine ja meeskonda toetavad ka oblastis asuvad tehased. Nõuka ajal kuulusid tehased riigile, nüüd on nad erakätes. Aga meeskonna juhtimine käib üsna samamoodi nagu meilgi kunagi, kui asjad pandi paika parteikomitees, Kasahstanis siis oblastivalitsuses.” Tõsi, päris hulluks asi siiski ei läinud ja treeningtöös anti Rüütlile täiesti vabad käed. Parteilaste peaküsimus oli Rüütli sõnul pigem selles, kas tulemus tuleb või ei tule. Tulemus on väga tähtis just süsteemi tõttu, kus kuus esimest jätkavad mängimist medalitele. See paneb pinge peale ja iga punktikaotus võimendub.
“Paanikaosakond läks kõrgemalt kohe kiirelt käima, aga kui sa said jälle mõne mängu normaalselt mängitud, siis oli taas rahu majas,” meenutab Rüütli. Rüütli juhendatud Irtõš pidas kõik oma treeningud ja võistlusmängud ühel ja samal kunstmuruväljakul. Kunstmuruväljak meenutas kvaliteedi poolest eelmise kunstmuruga Sportland Arenat. Kasahstani eluolu juurde kuulub sealsete inimeste religioossus. Rüütli jaoks pole tegemist mingi naljanumbriga. Meeskonnas olid pooled mängijad õigeusklikud ja pooled muhameedlased. Eestlased on nendega võrreldes parajad paganad. Mängijad palvetasid ka enne mänge.
KASAHHI KORD
Klubide tegevdirektorid on vaid kõrgemate poliitiliste tegelaste käsutäitjad. Isegi spordiga seonduvaid otsuseid võtavad vastu kuberner ja asekuberner. “Minu silmis väärib usk austust,” ei pea Rüütli kohaseks juhtunut üksikasjaliselt kirjeldada. “See on nende kasvatus ja nende elus on usk maast madalast olulisel kohal.” Kui Irtõši mängijad olid erinevat usku, siis väljakul see kuidagi meeskonda ei mõjutanud. Jalgpalluri põhiline usk on Rüütli sõnul ikkagi jalgpall. Pavlodaris elas Rüütli meeskonna baasis, kust oli staadionile kümne minuti sõit. Baas oli kahekorruseline hotell, kus peale külastajate elas ka mitu välismängijat.
“Kusagile korterisse minek oleks olnud natukene ekstreemne,” räägib Rüütli. “Elurajoonid on ju seal nii nagu nad on. Baasis elamine tekitas seevastu koduse tunde, sest olen ju harjunud käima mööda laagreid ja elama meeskonnaga koos.” Vabal ajal võttis ta jalgratta ja tutvus Pavlodari linnaga, mis treeneri sõnul on mastaapne. Pavlodar on korralik linn, kus on olemas kõik alates uhkest jäähallist ja lõpetades tennisehalliga. Rüütli pole kordagi Kasahstani minekut kahetsenud. Vastupidi, kahetsuseokas oleks jäänud hinge siis, kui ta poleks niinimetatud viimase hetke pakkumist vastu võtnud. Kuigi ta möönab, et Kasahstani minek oli siiski avantüür: “Kui lähed vahetult enne hooaja algust treeneriks ja mehi ei tea, siis sa saad loota vaid õnnele. Aidanuks see, kui olnuks realistlikud eesmärgid ja aega neid ellu viia. Paraku ei olnud mul ühte ega teist. Meeskond oli komplekteeritud niimoodi, et kuue hulka ei olnud ta võimeline mängima. Aga tuleb leppida sellega, et on asju, mis sõltuvad sinust ja mis ei sõltu. Eestis olin ma ju treenerina töötanud küll ja nüüd sain näha, kuidas elu mujal käib.” Praegugi mõtleb Rüütli päris tihti mängijatele, kellega ta sai Irtõši juhendades hästi läbi ja kellega väga sõbralikult hüvasti jättis. Augusti alguses antud intervjuu ajal tõdeb Rüütli, et õnneks on tal pea jätkuvalt jalgpallilainel. Paraku on mehe sõnul pakkumiste seis täielik null. “Majanduslik olukord lubab mul hetkel olla ooteseisundis. Vaatame, mis elu toob,” vaeb Rüütli oma tulevikuplaane, lisades, et tunneb suurt rõõmu selle üle, et saab kolmandas liigas mängida retrokoondise eest. “Jalgpalliga mul õnneks veel kokkupuudet on!” 2014 SEPTEMBER JALKA
45
maakonnalood
Hiiumaa 2013. aasta meister Emmaste Madalik.
Foto: Kristi Linkov
Hiiumaa jalgpall – hetkeseis Hiiumaa jalgpalli hetkeseisu võib võrrelda tuutujäätise söömisega. Heal päeval on torbiku vahvel krõbe ja sisu maitsev. Tundub, et seda jäätist võikski sööma jääda. Teinekord aga on tuutu katki ja jäätis tilgub pluusile, rikkudes tuju. Mõtled, miks sa küll just selle jäätise valisid. Hergo Tasuja
Hiiumaa Jalgpall MTÜ Eesti suuruselt teise saare vutielu koordineerib mittetulundusühing Hiiumaa Jalgpall, mis loodi juulis 2012. Ühingu peaeesmärk on arendada jalgpallimängu, luues lastele ja noortele võimalused jalgpalli õppida. Samas anda võimalus panna omandatud oskused proovile erinevatel võistlustel nii Eestis kui ka välismaal. Teine peaeesmärk on arendada jalgpallikultuuri ja jalgpalli kui elustiili. MTÜ juhatusse kuuluvad Argo Vasar ja Kaupo Valting. Igapäevaselt korraldab tegemisi aga projektijuht Kristi Linkov. Hiiumaa Jalgpall on kahe aastaga tublit tööd teinud. 2014. aasta 6. augusti seisuga on ühingu hingekirjas 46
JALKA SEPTEMBER 2014
56 täiskasvanud liiget, 17 noorliiget ja 174 last. Eesti meistrivõistluste sarjas osaletakse 2014. aasta hooajal kolme võistkonnaga: Kärdla Linnameeskond III liiga läänetsoonis, Kärdla Linnameeskond 02 D1 vanuseklassis ning Kärdla Linnameeskond 04 alustas sel aastal esimest korda E1 vanuseklassis.
Noored Arvestades, et kahe aastaga on organiseeritud jalgpallimängu juurde toodud pea 200 last, alates eelkooliealistest kuni gümnaasiumiõpilasteni, on see ka loogiline samm. MTÜ Hiiumaa Jalgpalli arengukava aastateks 2014–2020 toob välja, et noorteklassides osalevate
liigavõistkondade arvu plaanitakse lähiaastatel tõsta. Järgmisel aastal peaks lisanduma C2 vanuserühm. 2016. aastal aga tüdrukud ning C1 vanuseklassi võistkond. Ja nii samm-sammult edasi. Huvi näitab kasvõi asjaolu, et koostöös Rimi ja Eesti Jalgpalli Liiduga toimuv suvine lastelaager on teist aastat järjest lõhki registreeritud. Sealjuures on hiidlased kõige kärmemad kogu riigis nimekirja täis saama. Kuigi noortetiimide põhieesmärk on laiendada jalgpalli kandepinda maakonnas ja tekitada noortes huvi ja armastus mängu vastu, siis on vahel võita ka tore. Lähimineviku säravaim hetk pärineb
maakonnalood 2012. aastast, mil treener Kaupo Valtingu juhendusel võideti Gotlandil B7 mängude raames II koht.
Foto: erakogu
Mehed Just nendesamade, valdavalt 1996. aastal sündinud noormeeste õlul lasub tänavu III liiga läänetsoonis mängiva Kärdla Linnameeskonna põhiraskus. Keskmise vanuse poolest sobivad võrdluseks Keila JK II ja Vändra JK Vaprus II, teised on liigas ikka nii-öelda täismeeste satsid. 13. vooru järel ollakse liigas tosina tiimi seas 7. kohal. Peamine probleem on meeste kokkuajamine mängudeks. “Mängijatega on samad mured nagu tervel Eestil inimestega üldse – ära lähevad,” ütles Hiiumaa meistrivõistluste korraldaja Tõnis Saarnak keerutamata. Laias laastus elab pool linnameeskonnast saarel ja pool mandril. Muidugi paneb oma pitseri ka saareline elu ehk sõltuvus praamigraafikust. Mullu II liigas mängimisega, kus tuli ka Tartumaale sõita, tänavust võrrelda ei saa. Ent näiteks kevadine mäng Saaremaal tähendas, et minna tuli kell 8.15 ja koduteele asuti kell 20 väljuva praamiga. Ei hakka siinkohal välja toomagi, kui suure osa klubi eelarvest moodustavad sõidukulud.
Naised Naiste vutile on hoo sisse puhunud rahvaliiga ning hiidlannade kaasamine FC Kuressaare koosseisu. Samas läheb Eesti liigatasemel kaasa lööva naistetiimi loomiseni veel paar-kolm aastat aega.
Saaremaa Hiiumaa jalgpallist rääkides ei saa üle ega ümber Saaremaast. Hiidlasena võin anda ausa hinnangu, et saarte vahel on sümbioos. Väiksem saar on andnud nimekaima vutimehe, et too suurema saare jalgpalli edasi viiks. FC Kuressaare tegevjuht Martti Pukk lööb kaasa ka klubi esindusmeeskonnas. Lisaks temale on “viikingite” ridades hiidlastest Karl Johan Kastein ja esiliiga edukamaid väravakütte Tõnis Koppel. Naiskonna puurisuud kaitseb samuti hiidlanna, Kersti Riil. Eelmisel hooajal mängisid võistkonnas Jaanika Küttim ja Jaana Üksik. Ehk saarlaste esindusklubi kaudu saavad ka Hiiumaa paremad mängijad väljundi kõrgemal tasemel mängida.
Nii mängiti Saaremaa ja Hiiumaa vahel jalgpalli praamil.
Ka augustis 50 aasta juubelit tähistanud Jan Važinski – jalgpallitreeneri musternäidis – käis Hiiumaa 1996. aasta poisse treenimas. Sõitis hommikuse praamiga põhjapoolsele saarele, andis trennid ära ja läks õhtul Saaremaale tagasi.
Hiiumaa–Saaremaa Hiiumaa–Saaremaa vutilahingutel on pikk ajalugu. 1942. aasta 6. oktoobri Meie Maa kirjutab, et omavaheline kohtumine peeti 4. oktoobril Kuressaare laadaplatsil: “Mäng kulges tasavägiselt ja saarlaste mängustiilis täheldati sagedasi pallist möödalöömisi. Ilmselt oli tegu alatreenitusega. Hiidlased olid tugevad teisel poolajal ja tulemuseks jäi 1 : 1.” Traditsioon sai sel kümnendil uuesti jalad alla, kui 2011. aastal mängiti Kärdla linnastaadionil. 62. minutil said külalised lõpuks oma tahtmise, kui
hiidlaste kapten Martti Pukk karistusalas Sander Viira pikali tõmbas ning Märt Kluge penalti realiseeris. Aastal 2012 mängiti seni kõige ühepoolsem kohtumine, kui Saaremaa kodus 3 : 1 võidu vormistas. Väravad: 4. Sander Viira, 56. pen. Märt Kluge, 88. Sander Laht – 51. Martti Pukk. Kodus näitasid hiidlased aga hambaid. 2013. aastal peetud kohtumise saatuse otsustas jalgpalliliidu president Aivar Pohlak, kelle määratud penalti Elari Valmas 90. + 6. minutil realiseeris. Sealjuures tegi Pohlak omamoodi hat-trick’i, kuna see oli temalt kolmas järjestikune hiidlaste kahjuks määratud 11 meetri karistuslöök. Samal aastal mängiti aga enneolematu jalgpallikohtumine. Praamil! Neutraalsel pinnal, sest see kandis nime Muhumaa. Kusjuures parajasti käis tavapärane liinivedu. Maailmas täiesti ainulaadse ettevõtmise tarvis paigaldati spetsiaalselt selleks mänguks kunstmuru. Selle projekti meediakajastus oli suurejooneline nii üle riigi kui ka rahvusvaheliselt, küündides 60 miljoni vaatajalugejani üle Euroopa. Hiidlaste rõõmuks võideti kohtumine kaotusseisust 4 : 1. Käesoleval aastal mängiti Saaremaal Salme staadionil, kus normaalaeg lõppes 1 : 1 (53. Sander Seeman – 41. Andre Frolov). Alles järjekorras 22.(!) penalti andis võõrustajatele 8 : 7 võidu. Esimest korda mängisid omavahel
Foto: Natalia Kuhi
Kui Orissaares kasvab palliplatsil tamm, siis Tubala rahvaliiga satsi väljakul korvpallikorvid. Mängivad meeste rahvaliiga edukaim tiim Valgu (kollases) ja Tubala. 2014 SEPTEMBER JALKA
47
maakonnalood ka naiskonnad. Ja kuigi Saaremaa võttis 7 : 0 võidu, ei läinud hiidlannad koju noruspäi. Kui neli väravat löönud Eesti koondise mängija Miina Kallas kõrvale jätta, mängiti vastasega üsna võrdselt. Liiatigi oli see Hiiumaa naiste esimene mäng suurel platsil ja esimene üksteist üheteistkümne vastu.
Foto: erakogu
Kunstmuruväljak Kunstmuruga jalgpalliväljak, mida saare vutimehed pikalt oodanud, sai sel kevadel lõpuks reaalsuseks. 44 × 25 meetri suurune väljak rajati Kärdlas asuva Mängude maja (kes liigamängude raames Hiiumaal käinud, teavad seda hoonet kui mängujärgset pesemiskohta) krundile. Eelmisel sügisel tegi ehitaja OÜ Hiiu Teed ära pinnasetööd, paigaldas aiapostide alused, valgustuskaablid ja valgustuspostide alused. Muru sai lõplikult paika aprillis. Väravad pandi kokku ja viidi väljakule esimesel mail. Töö tellis Kärdla linnavalitsus, kogumaksumuseks 60 000 eurot. Ehitustöödeks eraldas MTÜ Hiidlaste Koostöökogu Kärdla linnale 16 000 eurot LEADER-programmi toetusraha. Peale selle laekus jalgpalliväljaku rekonstrueerimiseks 20 000 eurot riigieelarvest. Kui tööde maksumus pidi esialgu olema 60 000 eurot, siis uue murukattega toetas valda Eesti Jalgpalli Liit. “Hiiumaa jalgpallisõprade nimel tänan staadioni valmimisele kaasa aitamise eest Tõnu Sirelit, Aivar Pohlakut ja eriti Targo Kaldoja jalgpalliliidust,” ütles vallavanem Georg Linkov. Eelkõige on uus väljak Kärdla ühisgümnaasiumi baas, kus kooli jalgpallitreener Jaanika Küttim oma treeningrühmi juhendab. Koostööd tehakse väljakut kasutades Kärdla Linnameeskonna, MTÜ Hiiumaa Jalgpalliga, Hiiu valla ja Eesti Jalgpalli Liiduga. Samas näitab hetkeseis, et tulevikus on olemas vajadus täismõõtmetega kunstmurustaadioni järele. Praegu on saarel vutti võimalik mängida viiel muruväljakul. Kärdla linnastaadionil, mis on täismõõtmetes ja võimaldab pidada Eesti meistrivõistluste sarja II–IV liiga mänge. Käinas, Paladel, Laukal ja Emmastes on koolistaadionid mõõtmetega ligikaudu 50 x 25 meetrit. Mõõtmed ja murukatte olukord võimaldavad neil mängida vaid rahvaliiga 48
JALKA SEPTEMBER 2014
kolme tiimi jagu. Rahvaliiga koordinaator Ants Juhvelt on hiidlastele ka vastu tulnud ja erinevalt ülejäänud Eestist mängitakse Hiiumaal kodus-võõrsil põhimõttel. Seega kaks korda rohkem mänge. Kui linnameeskond koondab niiöelda paremad pojad, kes liigatasemel mängivad, noortel on turniiride ja noorteliigadena oma väljund, siis rahvaliiga pakub väljundit kõigile. Eelkõige mängivad seal noorukid: põhikooli lõpuklasside ja gümnaasiumiõpilased, vähem juba parimast mängijaeast välja liikunud vutihuvilised. Blogi baasil koduleht (http://rahvaliiga.blogspot.com) annab huvilistele võimaluse asjade käigul silma peal hoida.
Meistrivõistlused Valgu võistkond Lõuna-Hiiumaalt domineerib saare naistevutis. Ülal vasakul noortetreener Jaanika Küttim. All vasakult teine FC Kuressaare väravavaht Kersti Riil.
kohtumisi. Lisaks on Emmastes ka täismõõtmetes väljak, kus rahvuskoondiski mänginud.
Treenerid Murekoht Hiiumaa jalgpallisüsteemis on treenerid. Õigemini nende vähesus. Põhikohaga teeb treeneritööd Jaanika Küttim. Tal on Kärdlas nii lasteaia-, poiste D1 ja E1, tüdrukute kui naiste grupp, mis tegelikult koondab kogu Põhja-Hiiumaa huvilised. Põhitöö kõrvalt annavad trenne Hergo Tasuja, Tõnis Saarnak ja Kaupo Valting. Tasujal on Emmaste lasteaialapsed ja kaks rühma Emmaste põhikoolis, keda juhendatakse koos Saarnakiga. Peale selle Käina lasteaialapsed koos algajatega ning kaks gruppi Käina gümnaasiumis. Valting juhendab linnameeskonda. Aastaks 2020 on eesmärk suurendada aktiivselt tegutsevate treenerite hulka vähemalt viieni. Sealjuures peaks ühel olema UEFA B-litsents ja teistel peaks olema C-kategooria treenerilitsents. Praegu on saarel viimati mainituid kolm. Rahvajalgpalli treeneri koolituse läbis aasta eest 13 hiidlast.
Rahvaliiga Kolm aastat on Hiiumaal mängitud rahvaliigat. Teisel aastal liitusid ka naised. Avahooaja viielt tiimilt on võistkondade arv tõusnud seitsmeni, naisi on jätkuvalt
Aastast 2010 (naistel aastast 2013) tehakse ka maakondlikke meistrivõistluseid. Domineerinud on Emmaste ja linnameeskonna võistkonnad. Viiest turniirist on võetud neli esikohta ja neli poodiumikohta. Osalenud tiimide arv on tõusnud kuuelt kaheksale ning viimasel kahel aastal kümnele. Ka tase on ühtlustunud ja ülisuuri võite ei näe. Käesolevast aastast on maakonna meistrivõistlused vaid hiidlastele mõeldud turniir. Varem võis kasutada ka niiöelda leegionäre, kes näiteks kohalikku spordiklubisse registreeritud. Seda ja saare rahvaarvu arvestades on kümme võistkonda üsna optimaalne arv. Naisteturniiril osales kolm ja neli võistkonda. Esimesel korral võitis mõlemat rahvaliiga hooaega valitsenud Valgu naiskond. Sel aastal aga korvpalliklubi Askus naiskond. Naisteturniiril on soov aasta-aastalt osalejate arvu kasvatada.
Hetkeseis Kokkuvõttes võib öelda, et Hiiumaa jalgpalli hetkeseis on lootusrikas, kui osata jäätist õigesti käes hoida. Olemas on toetajad-sponsorid, asja eest vedav tuumikrühm ning hulgaliselt noori jalgpallisõpru. Ka staadionid, mis, tõsi küll, vajavad enamjaolt pisemaid või suuremaid renoveerimistöid. Samas on vaja teha tööd treenereid koolitades ja motiveerides. Arvestades saare väiksust on iga tegus inimene arvel. Kui keegi välja langeb, võib püramiid murenema hakata. Samas on teistpidi vaadates seda enam põhjust oma inimesi hoida ja neile tegutsemislusti pakkuda.
usutlus
J체ri Saar on naistejalgpallis v천itnud treenerina palju karikaid.
50
JALKA SEPTEMBER 2014
Foto: Lembit Peegel
usutlus
Naistevuti veduri Jüri Saare erinevad rollid Pallurina väravavaht ja väljakumängija. Treenerina meeste- ja naistejuhendaja. FIFA kohtunik veel takkaotsa! Meie naistejalgpalli paari viimase aastakümne parim treener Jüri Saar tähistab 7. septembril 60. sünnipäeva. Indrek Schwede
E
esti spordi biograafiline leksikon sisaldab 23 Saare-nimelist spordiinimest. Kui lihtne või raske on elada nii üldlevinud ilusa eesti nimega? Polegi mõelnud. Mõni nädal tagasi tuli üllatav kõne kultuurkapitalilt. Üks kena daam helistas, et 750 eurot on üle kantud. Ma küsisin, kas see on raadio Elmari tüngakõne? Daam vastu, et ma ju ise allkirjastasin aprillis lepingu. Mina vastu, et olen üpris kindel, millele ma olen alla kirjutanud. Noh, siis tuli välja, et raha oligi mulle üle kantud, aga allkirjastajaks oli Tartu ülikooli professor Jüri Saar. Kuna ma olin saanud ka kultuurkapitali preemia, siis olid neil minu andmed samuti olemas. Kandsin raha tagasi. Mind ei häiri, et Saare-nimelisi on palju. Mulle istub, kui raha kontole saadetakse (naerab – toim.). Mis häda sind ajas jalgpalli mängima – kas Pärnus muid ja tollal tunnustatumaid alasid polnud? Elasin Vana-Pärnus, kus oli kolm jalgpalliväljakut. Pikad päevad möödusid suvel vanal karjamaal, kus me tegime teisi alasid ka: jooksime, mängisime võrku ja korvi. Siis hakkasin ujumisklassis käima. See oli üksluine tegevus, tahtsin mängida ja mängin siiamaani! Eks see seltskond, kellega seal karjamaal sportisime, oli tore. Su esimene treener oli Jaan Tali. Mis mees ta oli? Pärnu Kalevi meeskonna kapten. Ta treenis ühtlasi poisse majavalitsuse juures. 1967. aastal võitsime Pärnus Nahkpalli turniiri ja Sillamäel vabariiklikul finaalturniiril valiti mind parimaks väravavahiks.
Väravavahiks? Jah, ma olin kolm-neli esimest aastat väravavaht – kuni A-klassini. Kuidas oli väravast väljakumängijaks tulla? See käis valutult, sest ega siis mingit väravavahitrenni ei tehtud ja treeningud olid meil paar korda nädalas. Kogu ülejäänud aja müttasime sellel karjamaal ja seal mängisin igal positsioonil. Võitlesime kaluritega, kes seal võrke kuivatasid. Nad saagisid vahel meie väravad maha ja meie ehitasime jälle üles. Sellest ajast mäletan kuivatatud kala söömist. Seda tõi meile Laaso Lembit, kel oli seda kraami kodus tohutult.
KALURID & VUTT
Võitlesime kaluritega, kes seal võrke kuivatasid. Nad saagisid vahel meie väravad maha ja meie ehitasime jälle üles. Kes sealt Vana-Pärnu karjamaalt veel suurde vutti jõudsid? Karjamaa poistest õigupoolest vähesed. Seal käis mängimas Rääma punt, kus oli Saali Jaan. Tema oli hea jalaga ründaja ja kohtunik. Loodetavasti ei tee kellelegi liiga. Ambitsioone sul oli, Eesti koondisse tahtsid? Ambitsioone ei olnud. Koondist ju ka Eestil siis ei olnud. Noortekoondised olid olemas ja mõned meie omad sinna
pääsesid ka. Minu lagi oli Pärnu Kalakombinaadi meeskond. Pärnu Kalakombinaat – see on üks jubedamaid nimesid, mis ühel jalgpallimeeskonnal võib olla. Need olid seitsmekümnendad ja kombinaadi juhtkond toetas sporditegemist. Pool meie võistkonda oli sügisel ja talvel kalakombinaadis tööl, kevadel ja suvel olime laagrites ja mängisime ning saime keskmist palka. Kes töötas puutöökojas, kes transporditsehhis, kes kalakasvatuses. Mina olin puutöökojas tisler, tegin kodumööblit. Direktor oli Mati Tamm. Kihvt mees, kes meid alati toetas. Ta käis ja elas igale mängule kaasa, aga vahel napsiklaasi taga võttis jutu üles: “Kurat, sellest suluseisust ma aru ei saa!” Me siis võtsime klotsid appi ja püüdsime puust ette teha, aga tema lõi käega – ikka, et ei saa aru ja kõik! Hiljem tuli meeskonna nimele juurde MEK ehk siis Pärnu Kalakombinaat / MEK. Sealt MEKist on pärit meie toetajad kuni tänapäevani. Eesotsas juht Sulev Laanperega. Kas see ongi see teie naiskonna müstiline sponsor OÜ Savi? Jah, see kasvas välja MEKist. Ehk siis Mehhaniseeritud Ehituskolonnist. Mida nad teevad? Nad tegelevad ehituse ja vundamendialuste puurimisega. Näiteks A. Le Coq Arena alune on nende tehtud. Saviga oleme seotud alates 1978. aastast. Firma on meie suurim sponsor läbi aegade. 1985. aastal tulid Pärnu Kalakombi2014 SEPTEMBER JALKA
51
usutlus naadiga – siis ilma MEKita – Eesti meistriks. Satsis olid teiste hulgas Tarmo Rüütli, Igor Prins, Kalev Pajula, Sergei Ratnikov, Mart Paumäe, Tõnu Meetua, Andrei Šapovalov – puha treenerite võistkond! Millest see tuli, et just sellest satsist nii palju treenereid tuli? Ma ei tea, kas siin on seaduspära. Olime ühevanused. Tegime koos kõvasti trenni. Meistriks tulime korra, aga karikavõitjaks neli korda. Ju siis saadi jalgpallist nii head emotsioonid, et jäädi selle ala juurde.
Käisin Soomes mitmel koolitusel tuttavate kaudu. Alguses oli keele pärast raske, sõnastikud olid kõrval. Seda küll ei arvanud, et see jääbki minu leivatööks. Aga ju siis jäi külge ja sobis. Huvitav töö on. Aga neid hooajalõppe on küll, mil olen üpris kõvasti mõelnud – ja just naiskonna koha pealt –, kas järgmisel aastal enam jätkan.
Selle pundi tulevastest treeneritest oli just Ratnikov ehk Raika toona mängiv treener. Kas tal oli sellises seltskonnas üldse treeneriautoriteeti? Kindlasti oli. Huvitav on see, et ta oli meist ülejäänutest siis ligi viis aastat noorem. Aga me aktsepteerisime teda. Kui ta hakkas ka Tallinna Spordi eest Nõukogude Liidu meistrivõistlustel mängima, siis jäin mina treeneriks.
Oli sul elukutse koha pealt mõni muu plaan ka? Näiteks tisleritöö oli huvitav. Rahaliselt kindlasti tasuvamgi. Pärast armeeteenistust õppisin ühe semestri TPIs (praegune TTÜ – toim.). Seal oli ka jalgpallimeeskond, mida treenis Eduard Võrk. Kui ära tulin, siis Võrk kutsus tagasi, aga ma enam ei läinud.
Miks sina? Ise tahtsid? Ants Kommussaar rääkis ära, et läheksin Raikale appi. Ta pidas silmas ka meeskonna majandamise poolt. Kommussaar oli ka see, kes Raikat treeneriks soovitas. Kas jäid kiiresti nõusse? Tükk aega mõtlesin. Kahtlesin, sest polnud vastavat haridust ega teadmisi. Siis ei toimunud kursusigi. Aga hakkasin pihta ja hiljem tulid ka kursused.
Miks? Pole läinud nii hästi, kui olen tahtnud. Tean, et olen ise vigu teinud. Aga klubis on ümber räägitud ja tüdrukud on toetanud.
Sa olid ka rahvusvaheline kohtunik. Kuidas need kaks rolli – treeneri ja kohtuniku oma – mahuvad samasse isikusse? Mitte ainult need kaks – ma pidasin baari ka samal ajal! Kes palju teeb, see palju jõuab! Treeneri ja kohtuniku rollid on tõesti erinevad ja vahel pidin neid kehastama ühel ja samal päeval. Näiteks oli naiste mäng Tallinnas ja õhtul samas meistriliiga mäng, mida vilistasin. Tuleb ümber häälestuda, peas
Foto: erakogu
peab plõks ära käima. Esimene mäng tuleb unustada ja teisele puhta lehena minna. Ega see kerge ole. Kas see teistes treenerites pahameelt ei tekitanud? Selles sarjas, kus ma ise ei mänginud, ma ei vilistanud. Aga kaebused tulid ikka, et ikka ei saa sama mees mängida ja vilistada. Kui treener on ka kohtunik, kas ta siis suhtub vilemehesse kuidagi mõistvamalt mängu ajal? Meie naistejalgpalli alguses vilistasid neid mänge nõrgema kvalifikatsiooniga kohtunikud ja siis ma küll rahulikuks ei suutnud jääda. Aga peagi mõistsin, et minu reaktsioonid ei paranda nende vilistamist, ei tee neist paremaid kohtunikke. Närvi ajas see, kui meistri- ja esiliiga kohtunikud tulid naistemänge vilistama ja kogu nende olemus ja kehakeel reetis, et nad võtavad seda kui jalutuskäiku. Nad polnud mänguks valmis, vahtisid üleolevalt platsil ringi ja magasid momente maha. 1997. aastal vilistasid Saksamaa– Norra naiste MM-valikmängu. See ju päris tipptase. Kaks Euroopa tippu. Tegin selles mängus ühe valeotsuse: andsin punase, aga kollasest oleks piisanud. Kohtunike vaatleja ka küsis, miks nii tegid, et see polnud viimase lootuse viga. See siiamaani natuke kripeldab. Oli hea tempokas mäng. Kas kohtunikud omavahel arutavad ausalt, milliseid vigu nad mängus tegid? See sõltub inimesest. Mäletan, kui me vahel näiteks oma Pärnu brigaadiga Kohtla-Järvelt tulime ja olukordi arutasime, et kus läks valesti ja miks läks valesti. Üks meie seast leidis alati 10 000 põhjust, miks ta tegi nii ja mitte teisiti. Kõik inimesed ei kannata kriitikat.
Jüri Saar (esiplaanil vasakul) hoiab palliga vastast kontrolli all. Taamal vasakul Andrei Šapovalov ja taamal paremal Tarmo Rüütli ‒ Pärnu Kalakombinaadi / MEKi parimad jõud!
52
JALKA SEPTEMBER 2014
Kas naistetreeneriks hakkasid tütre Heleri pärast? Selles on kõige rohkem süüdi Tõnu Meetua. Meil olid paljudel lapsed treeningul kaasas. Heleril oli kamp sõbrannasid ja Meetua hakkas ajama, et teeme neile midagi. Heleri oli teinud kergejõustikku Krista Berendseni juures, temast pidi tulema kõrgushüppaja ja tõkkejooksja,
usutlus aga siis kolis treener minema. Seal minu treeningute ajal õppis Heleri palliga ümber käima, Elis Meetua oli hea žonglöör. Tõnu Meetua pealekäimisel alustasimegi tüdrukute treenimisega, kusjuures algus oli sealsamas Vana-Pärnu karjamaal, kus mina kunagi oma poisipõlve veetsin. Kui tütar mängib, kas siis on treeneril rohkem informatsiooni naiskonna kohta? Ma olen püüdnud tööd koju mitte tuua. Alguses, kui Heleri oli väiksem ja olidki mingid probleemid, siis ega ta koputaja polnud. Võibolla hiljem ehk rääkis midagi välja, aga selliseid päevakajalisi asju kindlasti mitte. Kui Helerit poleks olnud, siis küll jalgpallipunt oleks ikka tulnud ja ikka tänu Tõnule. Küll ta oleks niikaua utsitanud! Samas oli ka mitu kokkusattumust: kalakombinaat/MEK lagunes ära, tehti Pärnu JK. Seal olid noored, meeskond ja naiskond. Mehed langesid liigast välja ja pudenesid teistesse satsidesse. Sulev Laanpere ütles, et kui teha, siis korralikult ja valik langes tüdrukutele, kellest kasvas naiskond. Mis on peamine erinevus meeste ja naiste treenimise vahel? Jalgpall on ikka jalgpall. Tüdrukutega on suhtlemine teistmoodi. Neile peab nõu andma ja vastastikune usaldus on väga tähtis. Meil on komplekteerimine täkke läinud. Paljud on tahtnud meile ise tulla, näiteks Anastassia Morkovkina, Margarita Žernosekova, kes ise võtsid ühendust. Kas naistele on oluline olla treeneri soosingus, kas sellist asja üksteise puhul jälgitakse? Võibolla jälgitakse ja saadakse aru, kui treener kedagi pooldab. Mina tegin endale algusest peale selgeks, et kui hakkad kellelegi pikemalt silma vaatama, siis võistkonda ei teki. Naistetreener peab kindlasti kõigile tähelepanu pöörama. Kurameerimise katseid teha on kõige lollim asi. Eesti naiste meistrivõistluste alguses oli teie peamiseks konkurendiks teine Pärnu naiskond Central, millel oli mitu nimekuju. Seal oli treeneriks veel üks kalakombinaadi pallur Raimo Paulberg. Kas selline sisekonkurents
jätmine ka, et ei suutnud treenerit leida ja pole piisavalt noorterühmi. Mul on olnud korraga neli naiskonda, mis on liiast, rohkem ei jõua. Noored treenerid pole jäänud püsima. Nüüd on meil ülikooli lõpetanud Kristina Bannikova, kes tegeleb nooremate gruppidega. Aga suur vahe on sees ja meil läheb raskeks. Oled olnud kahte puhku (1997–1998, 2002–2007) Eesti koondise peatreener. Kas võtaksid selle koha jälle vastu? Ei usu. Ja seda ettepanekut ei tehtagi. Ega endal pole ka ambitsiooni. Palju tublisid noori on peale kasvanud. Samas pole ju ka mõtet seda asja täiesti välistada.
Foto: erakogu
Uhke Adadase särgiga Pärnu metsakombinaadi staadionil.
ergastas linna jalgpalli? Muidugi, sest muidu polnuks ju kellegagi mängida. Nemad olid kaks nädalat enne meid tüdrukud kokku kutsunud ja see oli suur edumaa. Esimesed omavahelised mängud kaotasime suurelt. Kümne väravaga ja nii. Lõpuks ühinesime meie nime all, sest kumbki poleks võistkonda kokku saanud. Milles on sinu Pärnu JK edu saladus? Tüdrukute satse tekkis üheksakümnendatel palju. Üks põhjus oli see, et saaks Soome turniiridele. Igal eestlasel oli ju oma soomlane. Turniiridel käidi nii, et sats tehti üleöö näiteks teiste alade tüdrukutest. Meie võtsime asja sportlikult ja arenesime sisuliselt edasi. Muidugi käisime ka meie turniiridel, aga tähtis oli jalgpall. Kui populaarne on Pärnus naistejalgpall? Populaarne. Veel neli-viis aastat tagasi oli mängijaid kahe võistkonna jagu. Oli nuputamist, keda mängule võtta. Meil oli väga tugev noortevõistkond, kelle sünniaastad olid 1995–1997. Eestis polnud meile vastaseid. See oli väga hea grupp, aga kahjuks on sealt vähe järele jäänud. Pärast seda on olnud viis aastat pausi, mille jooksul ei tule oma tüdrukuid peale. Eks see on meie tegemata
Naistejalgpall maailmas areneb. Kas tipp areneb meie eest ära või läheneme meie tipule? Ma ei tea. Kõik arenevad. Kas me tipule ja isegi keskmisele tasemele järele areneme – meie valik on nii väike. Jalgpalliliit teeb head ja kõva tööd. Ei saa midagi halba öelda. Häid tingimusi on loodud. Aga terve maailm läheb niimoodi edasi. Ega nad meid järele oota. Sa oled ka kolmel korral meid Balti turniiri võiduni viinud. Kui kaua me Balti ruumis veel valitseme? Naistejalgpallis on meil kindlasti edumaa. Päris alguses olid nad meist üle, sest neil olid vanemad mängijad, kes mängisid Nõukogude Liidu sarjas. Siis tuli põlvkondade vahetus ja neilt häid mängijaid ei tulnud. Oleme oma naabritega head konkurendid. Meie klubi teeb nendega palju koostööd. Pärnu JK jõudis mullu naiste Meistrite liiga alagrupiturniirile. Kui Nõmme Kalju peaks Madridi Realiga kohtuma, kas Real jätkab siis täie jõuga mängimist, kui neli-viis on ära löödud? Äkki hakkavad nad siiski oma kalleid jalgu hoidma? Meie saime Euroopa parimalt naiskonnalt Wolfsburgilt suurelt tappa. Sakslaste treener õiendas kogu aja, kui midagi valesti läks. Nad ei lõpetanud täie jõuga mängimist kuni lõpuvileni. Nii on tegelikult õige. Mind ajab marru, kui meie tüdrukud lähevad Eesti meistrivõistlustel mängima suhtumisega, et saaks mängu kaelast ära. Me saame niigi vähe koos olla, pool naiskonda treenib Tallinnas, ja seepärast tuleb minna täiega mängima. 2014 SEPTEMBER JALKA
53
eesti–sloveenia
Sloveenia on pisike, kuid üliedukas Andres Must
N
apilt üle kahe miljoni elanikuga Sloveeniat on viimasel kümnendil saatnud spordis edu, mille üle võiks uhkust tunda ka kümneid kordi suuremad riigid. Iseseisvumise järel on meeste jalgpallikoondis osalenud kolmel suurturniiril (maailmameistrivõistlused 2002 ja 2010) ja Euroopa meistrivõistlustel (2000), korvpallimeeskond tuli 2009. aastal EMil neljandaks, käsipallis võitis meestekoondis 2004. aastal hõbeda. Lisame vaid näpuotsaga ka individuaalalade tuntud esindajaid nagu suusataja Petra Majdic, suusahüppajad Primož Peterka ja Primož Ulaga ning vasaraheitja Primož Kozmus, ning meieni jõuab selge teadmine, et Sloveenia, hoolimata oma väiksusest, on tõeliselt suur ja edukas spordimaa. Kuigi jalgpallis on Sloveenia viimaste aastate saavutused märkimisväärsed ning vähemalt oma regioonis kuulutakse moeloojate hulka, siis kaugemale ajalukku vaadates avaneb hoopis teistsugune pilt. Sloveenia on alati olnud oma suuremate naabrite suunata ja õpetada. Ajaloolised ülestähendused Sloveenia jalgpalli algusaastatest on üsna katkendlikud. Esimesed märkmed praegustel Sloveenia aladel aset leidnud jalgpallimängudest pärinevad 19. sajandi lõpust, kui niinimetatud Inglise mängu mängiti kõrgemates õppeasutustes. Esimese jalgpalliklubi loomiseni jõuti teadaolevalt 1903. aastal, kui klubi asutati Ida-Sloveenia linnas Lendava. Samas pole ajaloolased järgnenud kümnendil klubi tegevuse kohta tõendeid leidnud. Muuseas, Sloveenia ajaloolisel jalgpalliklubil on kontakt ka Eestiga, sest aastatel 2008–2011 mängis seal Konstantin Vassiljev.
TEADMISED TŠEHHIST
Kui valdavas osas Euroopas olid jalgpalli tutvustajateks inglased, siis Sloveeniasse jõudsid jalgpalliteadmised praegustelt Tšehhi aladelt. 20. sajandi teine kümnend lõi aga sealse jalgpallielu kihama. Märkimist väärib kaks episoodi. Neist esimene on seotud Stanko Bloudeki nimelise mehega, kelle olulisus piirkonna ajaloos ületas kaugelt jalgpalli piirid. Kui jalgpallist rääkida, oli tema üks Ljubljana klubi Hermese asutajaid. Sellel klubil 54
JALKA SEPTEMBER 2014
Nagu võrdne võrdsega: Ljubljana NK Olimpija kohtub 27. juulil koduväljakul hooajaeelses kontrollkohtumises Londoni Chelseaga. Vasakul Filip Valencic (Olimpija), paremal Mohamed Salah. Foto: Vid Polikvar/Scanpix
olid tugevad rahvuslikud juured, kuna klubi tegevusse kaasati vaid sloveenlasi. Samuti olid Bloudekil tugevad jalgpallisidemed oma isa kodumaa Böömimaaga, mille kaudu tõi Bloudek Sloveenia aladele esimesed nahast jalgpallid, samuti võistlusvormid. Kuid peale kohaliku jalgpallielu edendamise oli Bloudek ka edukas insener, kelle üks tuntumaid töid on 1934. aastal valminud Planica suusahüppemägi.
Lõuna-Slaavi koosseisus Teine märkimist vääriv sündmus 20. sajandi teisest kümnendist on seotud sloveenide 1913. aastal peetud esimese rahvusvahelise jalgpallimänguga, kui Ljubljana klubi Ilirija – klubi, mis moodustati samal aastal samanimelise Ilirija ja Hermese ühinemise järel – võõrustas kuulsat Praha Slaviat ning pidi tunnistama külaliste 10 : 0 paremust. Kuid peale esimese rahvusvahelise jalgpallikontakti oli see mäng oluline ka seepärast, et vastase oskustest vaimustunud sloveenid palusid Ljubljanasse jääda Slavia mängijal Jaroslav Jirkovskyl, kellest sai paariks järgnevaks kuuks klubi esimene professionaalne treener. Siin avaldubki üks Sloveenia jalgpalli eripäradest, sest kui valdavas osas Euroopas olid jalgpalli tutvustajateks inglased, siis Sloveeniasse jõudsid jalgpalliteadmised praegustelt Tšehhi aladelt.
eesti–sloveenia Sisuliselt jäi Sloveenia Jugoslaavia riigi koosseisus teisejärguliseks jalgpallipiirkonnaks kuni Jugoslaavia riigi eksisteerimise lõpuni. Üksikuid sähvatusi muidugi leidus. Pikka aega ainsa Sloveenia klubina Jugoslaavia kõrgliigas mänginud Ljubljana Olimpija jõudis kahel korral seitsmendaks (1971, 1983) ning korra (1970) Jugoslaavia karikafinaali. Alles hooajal 1967/68 suutis teine Sloveenia klubi Maribor end Jugoslaavia kõrgliigasse mahutada. Maribori parimaks kohaks jäi 1970. aastal saavutatud kümnes koht.
Kaks sloveeni MMil 1970ndad olidki iseseisvuseelse Sloveenia jalgpalli parimad aastad, peategelaseks Olimpija kasvandikud poolkaitsjad Branko Oblak ja Danilo Popivoda, kellest said 1974. aastal esimesed maailmameistrivõistlustel osalenud sloveenid. Oblak valiti koguni turniiri sümboolsesse algkoosseisu. Pärast MMi liitus Oblak Gelsenkircheni Schalkega ning hiljem Müncheni Bayerniga. Popivoda uueks klubiks sai aga 1970. aastate Saksamaa üks edukamaid meeskondi Braunschweigi Eintracht. Järgmine kümnend tõi areenile sellised nimed nagu Srecko Katanec ja Marko Elsner, kes samuti said tuult tiibadesse just Olimpijast. Nad mõlemad kuulusid 1984. aasta Los Angelese olümpiamängudel pronksi võitnud Jugoslaavia koondisse, kuus aastat hiljem sai Katanecist kolmas ja ühtlasi ka viimane sloveen, kes mängis Jugoslaavia eest maailmameistrivõistlustel. Samuti oli ta esimene sloveen, kes võitis Euroopa klubikarika (karikavõitjate karikas, 1991. aastal Genova Sampdoriaga). Ent need üksikud loetletud nimed ja saavutused olid vaid sissejuhatuseks aegadele, mis saabusid iseseisvumise järel, millele sai viidatud loo esimeses lõigus.
Tänapäeva Sloveenia tugevuselt kolmandas liigas mängiva Ilirija algusaastate olulisematest mängijatest tuleb välja tuua kaitsja Stanko Tavcar, kes oli esimene Jugoslaavia koondisse jõudnud sloveen. Ta pidas koondises küll vaid kaks mängu, kuid tema koondisekarjääri ilustab fakt, et ta kuulus Jugoslaavia jalgpallikoondise ajaloo esimese mängu Rivistusse, ja mis veelgi olulisem, too esimene mäng peeti 1920. aasta Antwerpeni olümpiamängudel. Pärast esimest maailmasõda liideti Sloveenia alad Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigiga (alates 1929. aastast Jugoslaavia kuningriik) ning sloveenide peamiseks jalgpallimõjutajateks said serblased. Sloveenia enda kahe maailmasõja vahelist perioodi jalgpallis iseloomustab klubide kehv korraldustöö. Kuigi Sloveenia aladelt sirgus ridamisi heal tasemel mängijaid, pidid nad oma karjääri edukaks jätkamiseks otsima väljundeid mujalt Jugoslaaviast. Koondisse jõudmine oli aga topeltraske. Kuna Serbia ja tolle pealinn Belgrad olid riigi poliitilise elu keskusteks, väljendus see tihti ka jalgpallis, kus juhid eelistasid koondist moodustades Serbia klubide mängijaid. Sellise poliitika ilmekat näidet näeme, vaadates 1930. aasta maailmameistrivõistlustel poolfinaali jõudnud Jugoslaavia koondise nimekirja, kus kõik mängijad kuulusid Belgradi klubidesse.
Millal ja kellega pidas Sloveenia oma esimese maavõistluse? Sloveenia jalgpalliajalugu uurides tuleb muidugi teada, et iseseisva Sloveenia jalgpalliajaloost saab rääkida alles aastast 1991. Käesoleva loo raames kuulusid Sloveenia alad Austria-Ungari keisririigi (1867–1918) ning seejärel erinevates vormides Jugoslaavia riikide (1918–1991) koosseisu. See aga ei tähenda, et sloveenid poleks end rahvusena tunnetanud. Tunnetasid küll ning see tunnetus väljendub ka jalgpallis. Küllap teab enamik Eesti jalgpallihuvilistest, et Sloveenia esimene iseseisvusjärgne jalgpallimäng peeti 1992. aasta suvel Tallinnas, ning see fakt on meile teada sel lihtsal põhjusel, et too mäng oli taasiseseisvunud Eestile samuti esimene. Küll võib aga meile tunduda värskena teadmine, et sloveenid ise peavad oma esimeseks mänguks hoopis üht enam kui seitsekümmend aastat varem peetud kohtumist. Nimelt peeti 1921. aasta juunis Ljubljanas vaid sloveenlastest moodustatud meeskonna kohtumine Prantsusmaa koondisega, kelle delegatsiooni juhtis hilisem FIFA president Jules Rimet. Kuigi Prantsusmaa 5 : 0 lõppenud kohtumine polnud rahvusvaheliste standardite järgi ametlik maavõistlus, on Sloveenias laialt levinud arvamus, et tegemist on Sloveenia koondise ajaloo esimese kohtumisega.
2014 SEPTEMBER JALKA
55
treener
Neutraalne ja kogemustega Reigo Tõnsberg tüürib Eesti koondist.
56
JALKA SEPTEMBER 2014
Foto: erakogu
treener
Rannajalgpallikoondise loots Endine ujuja ning triatlonist Reigo Tõnsberg jõudis jalka juurde rannavuti kaudu, kui ta lapsepõlves Pärnu liival toksimas käis. Praegu on ta Eesti rannajalkakoondise peatreener, kes usub, et sel uuel alal võib Eesti jõuda kõrgele ning kaugele! Kirsi Altjõe
“R
annavutt pole üldse nii lihtne ja meelelahutuslik spordiala, nagu pealtnäha tundub, et ilusad tüdrukud keksivad su ümber ringi, kui sina teed liival palliga trikke. Aga proovi joosta kuumal pehmel liival täiskiirusel 40 meetrit edasi-tagasi ja nõnda mitu korda järjest. Päris raske, eks ole. Ja mõtle siis, et pead sedasi jooksma 3–4 minutit järjest, endast kõik andes, ning samas olema terava löögi ning täpse silmaga,” arutleb Reigo, hiiglase mõõtu mees, kes praegu juhib edukalt Eesti rannajalgpallikoondist. Alles äsja tuldi Moskvast tagasi võitudega Aserbaidžaani ning Kasahstani üle ja pääseti euroliiga finaalturniirile Hispaaniasse. “Rannajalka on tavavutiga võrreldes pigem akrobaatika kui vutt,” jätkab Reigo oma mõttekäiku. “Jah, see ala on publiku jaoks atraktiivne, aga mängija jaoks väga nõudlik. Kui suures jalkas on platsil 10 + 1 meest, siis liival on neid korraga 4 + 1 ning väljaku mõõtmed on sellised, et sa pead olema suuteline kiirelt tegutsema ning peale lööma absoluutselt igast platsi nurgast, igast asendist,” räägib Tõnsberg. “Peale selle, et rannas on palav, liiv on tuline ning kõike tehakse paljajalu, on erinev ka see, et liival ei tohiks olla mingit füüsilist kontakti, see peaks olema puhas sport.” Pepe tüüpi kaitsemehi, kes pidevalt teisel küünarnukkidega ribides elavad, liival ei sallita. Siin oodatakse meisterlikku, reinuvader-rebaselikult kavalat ning tarka mängu.
Mohikaanlased Eestist Ise hoopis ujumisega alustanud ning tugevalt triatloni ja viievõistlusega tegelenud Tõnsberg on kindel, et selline mäng, kus targad otsused on tähtsamad kui ühe mängija trikitamisvõimed, eesti mehele sobib: “Me oleme distsiplineeritud, töökad, mitte väga agressiivsed. Võib
ju olla, et brasiillased on individuaalselt suurepärased, lausa geniaalsed, aga mängib ikkagi tiim. Ja nõnda ongi rannavuti maailmameistrid töökad venelased, mitte brasiillased, keda ma küll väga imetlen, aga kel on taktikast kinnipidamisega suuri probleeme.” Ka meil on omad plussid ja eelised selles mängus – me oleme üsna kaua selle alaga tegelenud, meil on korralik järelkasv, suur huvi ala vastu ning suvel täitsa head mängimis- ja treenimistingimused. “Rannavutis võidab see, kel on parem taktika, mitte see, kelle isiklik trikipagas on suurem.”
ALA SPETSIIFIKAST
Rannavutis võidab see, kel on parem taktika, mitte see, kelle isiklik trikipagas on suurem. 2004. aastal rannajalgpallis Eesti meistriks kroonitud Tõnsberg on näinud selle ala sündi ja arengut meie maal. Meistritiitli taga on viis aastat varem, 1999. aastal Pärnus võidetud Nike turniir – siit sai nii tema kui ka mitu teist innustuse rannavutiga üldse tõsisemalt tegeleda. Tollest võidust sai alguse ka FC Vapruse klubi loomine Pärnus. Rannavutti mänginud poisid hakkasid hiljem tegelema suure jalkaga. Treeneritööks vajalikke kogemusi on Tõnsberg saanud ka rannavuti sünnimaalt Brasiiliast – ta juhendas Brasiilia meistrivõistlustel Rios 2012. aastal eestlastest ja brasiillastest koosnevat ühisvõistkonda. “Muidugi on meil veel pikk maa minna, praegu teeb rannajalkakoondis koos trenni üks kord nädalas, see ei ole
palju. Aga kõik koondislased mängivad rannavutti ühes või teises klubis ning mängupraktikat on neil suvel piisavalt. Kehvemad on lood talvel, kui peaks alust laduma järgmiseks hooajaks. Sellega peame veel tugevalt tegelema, vaja oleks rannamängude keskusi, mis ka talvel suvesporti elus hoiaks.” Samas usub Reigo Eesti rannavuti tulevikku: “Me oleme Skandinaavia mõistes mohikaanlased, kaugel-kaugel ees. Meile vaadatakse alt üles.” Koondise peatreenerina on Reigo selleski mõttes hea valik, et ta on neutraalne. Pole lähedalt seotud ühegi rannajalkat mängiva klubiga ning on oma otsustes õiglane. “Ma teen valiku hetkeseisu järgi, vanast hiilgusest ei saa keegi koondisesse, praegu pead olema silmanähtavalt hea,” muigab Tõnsberg, kes tahaks näha rohkem noori rannavuti ja ka koondise juures. “See ei ole ala, kus peaksid ilma tegema endised jalkamängijad, nagu see tihtilugu tänapäeval on, rannajalgpall on omaette kunst, milles areneda ning edukas olla, juba väga noorelt. Õnneks on näha, et laste seas on huvi ala vastu aina suurem, ning olen isegi käinud mitu korda näiteks Pärnus noortele rannajalkatrenne andmas, ala tutvustamas. Poistele see meeldib, on mõnusaks vahelduseks. Just selle mängulisuse ja erilisuse mõttes on see hea vaheldus ka praegustele jalkanoortele, kasvõi korra nädalas rannas trikitada, et ei tekiks trennirutiini ega tüdimust.” Pedas kehakultuuri õppinud Tõnsberg on käinud ka näiteks Mikroneesias lastele jalgpalli õpetamas. Kogemuse mõttes. Aga rannavutt on siiski midagi muud kui tavajalgpall, selles on ta veendunud: “Kiirused on teised, vastutus ka. Ei ole klassikalisi ründe- või kaitsemängijaid, kõik peavad oskama väravaid lüüa ning kaitses tegutseda.” 2014 SEPTEMBER JALKA
57
expert liiga
Expert liiga otsib järgmist Morkovkinat! Eesti naiste Expert liiga elab siiani Anastassia Morkovkina lummuses, kuid järjest enam hakkavad pead tõstma noored, kes võiks potentsiaalselt tõusta kogenud kohalikust superstaarist veelgi kõrgemale. Oliver Lomp
“E
ks kõik teavad muidugi Nastjat,” kõlas FC Levadia naiskonna peatreeneri Maksim Rõtškovi vastus, kui Expert liiga kahe ringi järel pidi tooma välja seni säranud mängijaid. Ta pidas silmas Eesti ilmselt läbi aegade parimat naisjalgpallurit Anastassia Morkovkinat, kes 33aastaselt paugutab endiselt kodumaal väravaid igast asendist. Alates 2004. aastast neli korda parimaks Eesti naisjalgpalluriks valitud Morkovkina on nagu Eesti oma Mia Hamm või Marta, kelle tasemele on teistel raske küündida. Ometi areneb naistejalgpall Eestis mühinal ning iga aasta kerkib esile mõni uus nägu, kes liigas tooni annab. Ka käimasolev aasta on mõnele neiule olnud läbimurdeline. Pea kõigi naiskondade peatreenerite huulilt käib läbi FC Flora nooruke ründaja Lisette Tammik. Oktoobris 16. sünnipäeva tähistav neiu on seni ka noorim mängija, kes sel hooajal Expert liigas võrku sahistanud. 12. aprillil Tartu Tammeka vastu skoorides oli ta täpselt 15 aastat, 5 kuud ja 29 päeva vana. “Lisette on juba saanud koondistekogemusi ja tema võib küll olla väga ereda tulevikuga,” tunnustas Jalkaga vesteldes ka sellesama Tammeka peatreener Aleksandra Ševoldajeva. 58
JALKA SEPTEMBER 2014
Lisette Tammik skooris Expert liigas 15 ja poole aasta vanusena.
Tulevikutüdrukud: tõsine Tammik ja kontrollimatu Kubassova Ka Flora inglasest loots Richard Michael Barnwell tunnustab esimese kahe ringiga kuue tabamusega väravalööjate edetabelis 8.–10. kohta jagavat Tammikut. “Ta on esimest aastat naisteliigas ja saab hakkama. Omavanuste seas pole talle üldse võrreldavat ja kui ta samas vaimus jätkab, võib ta jõuda väga kaugele, miks mitte uueks Morkovkinaks või veelgi paremaks. Potentsiaali on temas tohutult,” arutles Barnwell, kes tõi välja Tammiku suure plussi: “Tema suhtumine on väga tõsine ja ta tahab tööd teha, võibolla isegi liiga palju. Oleme füsioterapeudi Kristiina Lindiga rääkinud, et Lisette on viimasel ajal saanud erinevates koondisemängudes ja liigas ehk liiga suurt koormust.” Kuigi Flora–Levadia vastasseis pole naiste tasemel nii suuri mõõtmeid saanud kui meesteklassis, on alati tegemist siiski põhimõttelise vastasseisuga. Hoolimata sellest jagub noore Tam-
Foto: Lembit Peegel
miku suunas kiidusõnu ka Rõtškovil: “Lisette on noor ja tema vasak jalg on juba praegu ikka väga hea.” Läbimurdehooaega on tegemas ka üks teine Expert liiga ründaja, augustis 19. sünnipäeva pidanud FC Levadia Vlada Kubassova, kes 25 tabamust kirja saanud Morkovkina järel kostitanud vastaseid 15 täpse löögiga (kahe ringi seisuga - toim.). Barnwelli sõnul on Vlada olnud väga hea ja realiseerib oma potentsiaali hästi. Talle sekundeeris Ševoldajeva, kes rõhutas, et andekas jalgpallur võib kaugele jõuda, kuid selleks peab ta enda kallal veel kõvasti vaeva nägema. Kubassovat iga päev treeniv Rõtškov on tänulik, et tema naiskonnas pallib nõnda andekas mängija, kuid ta nentis, et hoolealune peab veidi temperamendiga vaeva nägema. “Ta on sel hooajal teeninud kaks punast kaarti, mille tõttu pidanud mänge vahele jätma. Ta peab enda emotsioone kontrolli all hoidma, kuid samas pole suur tahtejõud noorele mängijale ainult miinuseks,” märkis Rõtškov.
expert liiga “Samas, kui ta on heas vormis ja mängule täielikult keskendunud, nagu ta enamiku sellest hooajast teinud, on ta ikka väga hea. Tema suurim pluss on ehk see, et ta suudab lüüa mõlema jalaga väga hästi,” lisas Rõtškov kiidusõnu. Nõmme Kalju loots Fredo Getulio Aurelio mainis peale Kubassova ära teise levadialase, septembris täisealiseks saava poolkaitsja Anett Vilipuu. “Nad on noored mängijad, kellel on ees ilus tulevik jalgpallurina,” arvas Aurelio. “Nad mängivad juba praegu nagu kogenud mängijad. Vilipuu on väga jõuline ja võitluslik ning temast õhkub meeletu tahe võita.”
Viieline Ketlin Saar Kuid Eesti naiste jalgpallis ei kasva peale pelgalt ründajate põlvkond. Nii mitmegi naiskonna juhendaja tõi välja Pärnu JK noorukese keskkaitsja Ketlin Saare nime. Ševoldajeva kiitis Ketlini andekust ja tublidust ning loodab, et tüdruk näitab üles töötahet ja motivatsiooni jalgpallurina edukalt jätkata. Kuid kõige parema pildi mängijast andis tema enda klubi treener Jüri Saar. Ühtlasi tõi Saar välja põhjuse, miks 17aastane Saar nii edukalt on hakkama saanud nõnda keerulisel positsioonil nagu keskkaitse: “Loodus on talle palju andnud. Ta on äärmiselt intelligentne mängija, näiteks tal on kooliski tunnistusel kõik viied. Eks see tarkus peegeldub ka palliplatsil väga ilmekalt. Lisaks on ta väga eeskujuliku suhtumisega ning jätab meelde kõik, mis talle öeldakse.” Mitme inimese poolt sai ära märgitud ka Flora väravavaht Getriin Strigin. Barnwell märkis ära neiu stabiilsu-
se, Aurelio kiitis mängijat tervikuna. “Getriinil on head refleksid ning ta organiseerib hästi oma kaitseliini,” arvas Aurelio. Tartu SK 10 ja Valga Warriori ühendnaiskonna peatreener Kalev Kajak aga ei soovinud ei enda tiimist ega ka Expert liigast üldiselt kedagi individuaalselt esile tõsta. Talle sümpatiseeris hoopis see, kuidas Pärnusse siirdunud kogenud Ave Pajo on leidnud suurepärase koostöö
LISETTE TAMMIKUST
Kui ta samas vaimus jätkab, võib ta jõuda väga kaugele, miks mitte uueks Morkovkinaks või veelgi paremaks. teise legendi Morkovkinaga. Oma tiimist rääkides nentis ta, et sisuliselt kokkuklopsitud koosseisuga kõvasid tulemusi teha olnuks ime, kuid samas vaatas ta lootusrikkalt tulevikku. “Praegune tegevus on enesepettus, kuid elan selles lootuses, et paari aasta pärast hakkavad 2000. aastakäigu tüdrukud pead tõstma,” rääkis Kajak. “Seal talenti jagub.” Teistest noortest soovis Kajak esile tõsta Flora neidude sümpaatset
võistkonnavaimu. Kajaku arvates võiks Flora heal päeval isegi Pärnule vastu saada. Barnwell ei jätnud tähelepanuta ka ootamatult vara Expert liigasse tõusnud Nõmme Kalju naisi. Kuigi nõmmekad pole sel hooajal eriti veenvalt esinenud, nähakse neis potentsiaali. Aurelio nõustus Barnwelliga ning lisas, et tema juhendatav naiskond peaks kõige suuremas löögihoos olema mõne aasta pärast. “Osa tüdrukuid mängib meil veel B-klassis, oleme Expert liiga noorim tiim, kuid see on tüdrukutele hea kogemus ja mitu neist on näidanud, et võivad saada headeks mängijateks,” selgitas Aurelio. “Pärnu endine varuväravavaht Maarja Virula on teinud suurepäraseid mänge, Hanna-Marii Kaljas on jalgpalli mänginud ainult aasta, kuid teinud fantastilisi mänge. Laura Jaansen, Sandra Hansen, Anett Kadastu, Anette Rõõmussaar ja Maria Orav on teeninud noortekoondise kutseid. Kui Kalju suudab sellise koosseisu säilitada, oleme kahe aasta pärast suurepärane tiim.” “Ma arvan, et tüdrukutel, kes on praegu 16–17aastased ning kes on mänginud jalgpalli juba viis-kuus aastat, on reaalne võimalus lüüa läbi ja jõuda ka välismaale mängima. Kas siis päris profina või kasvõi õpingute kõrvalt,” hindas Ševoldajeva.
KÕIK MAINITUD LÄBIMURDEHOOAEGA TEGEVAD MÄNGIJAD Anett Vilipuu (Levadia), Vlada Kubassova (Levadia), Annaliis Strigin (Pärnu), Anette Paulus (Pärnu), Ketlin Saar (Pärnu), Tiina Trutsi (Flora), Saron Läänmäe (Flora), Getriin Strigin (Flora), Silja Goroško (Tartu Tammeka), Tiina Tasa (Tartu Tammeka), Hanna-Marii Kaljas, Maarja Virula, Laura Jaansen, Sandra Hansen, Anett Kadastu, Anette Rõõmussaar, Maria Orav (kõik Kalju).
HEA ELU TEHNIKA TALLINN Magistrali Keskus / Sõpruse pst. 201/203 • 677 7256 HAAPSALU Rannarootsi Keskus / Rannarootsi tee 1 • 473 4033 JÕHVI Keskväljak 6 • 337 1308 JÕGEVA Suur 42 • 772 2047 KOHTLA-JÄRVE Vironia Keskus / Järveküla tee 50 • 332 8410 KURESSAARE Tallinna tn 27 • 453 3611 PÄRNU Kaubamajakas / Papiniidu 8/10 • 44 50065 RAKVERE Põhjakeskus / Haljala tee 4 • 324 4147 RAKVERE Koidula tn 2 • 322 3268 VILJANDI UKU Keskus / Tallinna tn 41 • 433 5333 VÕRU Vabaduse 1 • 782 1822 RAPLA Tallinna mnt • 484 4040 TÜRI Tallinna tn 4 • 384 8762.
www.expert.ee
eesti ja mitte
Kes keda: kas FC alistab JK või vastupidi?
Eesti kuues meesteliigas on FC võrreldes lühendiga JK napilt peal.
Eelista kodumaist, ütleb kodumaist toitu propageeriv tunnuslause. Kuidas on lood vutis? Jalgpalliklubi või football club? Jalka tuhnis Eesti meeste meistrivõistluste liigatabelites ning pani kokku statistika, kust selgub, millised lühendid meie vutimaastikul domineerivad. Siim Kera
P
oest on kurki osta raske. Kas valida pikk või lühike? Jäme või peenike? Erineva natuuriga inimestele meeldivad erineva kujuga köögiviljad. Keda välimus jätab külmaks, see vaevab pead, kas osta lääne kurki või ampsata tükk viljast, mis kasvanud kodumaa mullas. Selle viimase analoogia võib vabalt ümber tõsta vutimaailma. Kujutagem ette, et on soov jalgpallitiim luua. Kui rahvas kokku aetud, tuleb nimi mõelda. Nimi mõeldud, on eeslühendit vaja. Aga kas FC, JK või hoopiski mõni kolmas variant? Eesti meistrivõistlustel jagub variante igale maitsele. Kõrval asetsevast tabelist on näha, et JK ja FC heitlus on tihe nagu Mika Häkkineni ja Michael Schumacheri parimate päevade vastasseis. Neile järgneb “muu” kategooria ning spordiklubid, kusjuures mõlemad tõusevad tugevalt esile alles madalamates liigades. Esimesed kolm astet on omavahel üldjoontes ära jaganud JKd ning FCd, kellele lisavad värvi Paide Linnameeskond, Pärnu Linnameeskond ning HÜJK Emmaste, kelle esindaja Mart Kase nimeküsimust oluliseks ei pea. “Nimelühend on nii jalgpalliklubi kui jalgpallimeeskonna ees väga teisejärguline küsimus,” usub reklaamimaailmas tegutsev mees. “Kõige tähtsam on mängupilt ning inimesed.” Esiliigas palliva Vändra JK Vapruse treener Ranet Lepik toob JK valiku pu60
JALKA SEPTEMBER 2014
hul välja nii emotsionaalse kui pragmaatilise põhjuse. Esiteks taheti eestipärased olla, teiseks mahub JK mõiste alla ka Vändras tegutsev jalgpallikool. Kaks kärbest ühe hoobiga! Samas usub Lepik, et kokkuvõttes väga palju vahet pole ning see on iga klubi enda asi, kuidas nad olukorra lahendavad. Kolmanda liiga lõunatsoonis mängiva FC Otepää säärane lühend on aga juhuslikum. Segaduse tõttu kanti end äriregistrisse nime all Jalgpalliklubi FC Otepää ning kui oli aeg putsad jalga tõmmata ja mängida, langes liisk rahvusvahelise termini peale, sest ees ootas sõit Saksamaa sõprusklubisse TSV Lonnerstadt. Mõned klubid lühenditega ei semmi, eredamateks näideteks kaks tiimi, kus vähemalt nime poolest käib vilgas seltsielu. Neljandasse liigasse mahub Tallinna Jalgpalliselts ning aste kõrgemal figureerib Navi Vutiselts, kes valis nime vägagi sõbralikult. Mängijatele anti ülesandeks nimi välja nuputada ning üks poistest praeguse variandi pakkuski. Kuna tegemist oli naljaka nimetusega, siis läks see kohe käiku. Tallinna Jalgpalliseltsi asjapulk Mirko Kikkamägi lausub nime kohta ühe sõna – eksprompt! “Teades oma kvaliteeti, mõtlesime, et pole vaja endale tähelepanu tõmmata, tahtsime võimalikult neutraalset nime,” räägib varem JK Welco Elektris tegutsenud Kikkamägi poolmuigega
Foto: Lembit Peegel
jalgpalliseltsi sünnist. Tema sõnutsi on valik JK ning FC vahel tunde küsimus, eestlaslikule nimele tundub JK kohasem, kui satsi nimi on välismaise kõlaga, siis sobib FC. Kodumaist ja rahvusvahelist on seganud Suure-Jaani United (ametlikult on klubinime ees ka SK, kuid jalgpalliliidu kodulehel asuvates protokollides, millele siinne lugu toetub, pole lühendit märgitud – toim.). “Me ei saanud kasutada nime Ühinenud Suure-Jaani,” tõdeb klubi asutaja Sergei Vassiljev. “Välismaal võistlemas käies ei suudaks seda keegi välja öelda. United tuleb sellest, et Suure-Jaani linn, Suure-Jaani vald, Olustvere vald ja Vastemõisa vald ühinesid (see oli aastal 2005, klubi loodi 2011 – toim.).”
JK
FC
SK
muu
Premium liiga
4
5
1
Esiliiga
3
3
1
Esiliiga B
2
4
1
II liiga
13
6
1
3
III liiga
12
15
6
7
IV liiga
5
10
2
5
KOKKU
39
43
9
18
NB! Madalamate liigade juures pole arvestatud esindusvõistkonnaga sama nime kandvaid duubeltiime. Muu: Paide Linnameeskond, Pärnu Linnameeskond, HÜJK Emmaste, FCF Tallinna Ülikool, Viimsi MRJK, Rummu Dünamo, Tallinna Maccabi, IAFA Estonia, Ambla Vallameeskond, Saku Sporting, Navi Vutiselts, Kärdla LM, Saaremaa Malev, Maardu United, Tartu Ülikool Fauna, Suure-Jaani United, Tallinna Depoo, Tallinna Jalgpalliselts Allikas: jalgpall.ee
minu 11
Ken Kallaste koosseisu mahub nii Eestit kui välismaad N
õmme Kalju raudne vasakkaitsja Ken Kallaste on Magnus Pehrssoni tulekuga saanud koondises kõvasti mänguaega. Jalka palvel pani ta kokku oma sümboolse koosseisu, mille tugevusteks on tema sõnutsi “hea kaitsetöö ning teravad ääred”. Muidugi ei puudu 11 mehe hulgast ka teised vutiperekond Kallaste esindajad. Richard Aland: Nõmme Kalju varuväravavaht. Minu teada pole ta kunagi üheski sümboolses koosseisus olnud, otsustasin ise otsa lahti teha. Teeme koos trenni ja üritan poissi arendada. Ken Kallaste: Tahaksin ise sellises koosseisus mängida. Kui niisugused mehed kõrval on, siis ei oska öeldagi, mida ma kaitseliinile juurde annaksin. Igatahes ei pea eksimuste pärast muretsema, need aidatakse ära lappida! Rio Ferdinand: Õhus on ta vaieldamatult üks parimaid mängijaid. Suur võitleja. Sergio Ramos: Ta on selline mängija, kes võib ka mängu üles ehitada. Tema vastu on igal ründajal raske. Ma usun, et ta on keskel parem kui ääres. Keskel saab ta rohkem keskenduda kaitsemängule, mis on tal väga hea. Philipp Lahm: Kaitsjatest on ta mu lemmik. Mehel on sees väga suur mootor ning ta ei eksi. Supermängija. Angel Di Maria: Minu arust väga mitmekülgne mängija, suudab ise teha ja annab ka palju väravasööte. Kaitsjatele väga suur peavalu. Risto Kallaste / Rio Rando Kallaste: Ise loodan, et väikevend Rio Rando hakkab tulevikus suurt vutti mängima. Isa on seepärast, et ta on meid siin tee peal
Foto: Lembit Peegel
Tarmo Neemelo
Lionel Messi
Angel Di Maria Risto Kallaste Rio Rando Kallaste David Beckham
Ken Kallaste
Rio Ferdinand
Sergio Ramos
Philipp Lahm
Richard Aland
hoidnud. Pealegi, saltoauti oleks ka ju vaja panna seal mängus, oleks ka publikule show’d. Üks tugevamaid keskvälju maailmas. Kallasted ikkagi! David Beckham: Annaks karistuslööke. Kui tema tsenderdusi vaadata, siis see on ikka maailmatase. Intelligentne mängija, kes paneb õigel ajal palli kasti. Alati ohtlik. Lionel Messi: Maailma parim mängija. Tal tuleb kõik kuidagi väga loomulikult välja. Pall on talle nagu jumala kingitus. See, mis ta teeb, on fantastiline. Tarmo Neemelo: Karu (Tarmo Neemelo hüüdnimi – toim.) hakkaks Beckhami tsenderdusi sisse lööma. Hetkel on ta meil Kaljus üks tähtsamaid ründajaid, tema puudumine annab alati palju tunda. Hea, kui on ründes selline mees, kes lööb väravad ära. 2014 SEPTEMBER JALKA
61
septembri kalender
Koondis alustab, Flora ja Kalju ristavad sarved
Foto: Lembit Peegel
Septembris näeme kodutanumal, kuidas meie koondis alustab EM-valiksarja Sloveenia vastu. Premium liiga kõvadest lähevad vastamisi Flora–Kalju. Võimalikke kalendrimuudatusi vaata www.jalgpall.ee.
Reede, 12. september
18.00 Pärnu Linnameeskond – Viljandi JK Tulevik Pärnu Kalevi staadion
Laupäev, 13. september
13.00 Vändra JK Vaprus – Tallinna FC Levadia II Vändra staadion
Premium liiga
18.00 Paide Linnameeskond – Tallinna FC Levadia Paide linnastaadion
Laupäev, 13. september
13.00 JK Tallinna Kalev – JK Sillamäe Kalev Kalevi keskstaadion 13.00 Narva JK Trans – Tartu JK Tammeka Narva Fama staadion 16.00 Tallinna FC Infonet – Nõmme Kalju FC Sportland Arena 19.00 Tallinna FC Flora – Jõhvi FC Lokomotiv A. Le Coq Arena
Pühapäev, 14. september
Teisipäev, 16. september
17.45 JK Sillamäe Kalev – Tallinna FC Levadia Sillamäe Kalevi staadion 17.45 JK Tallinna Kalev – Narva JK Trans Kalevi keskstaadion 17.45 Nõmme Kalju FC – Jõhvi FC Lokomotiv Kadrioru staadion 17.45 Paide Linnameeskond – Tallinna FC Flora Paide linnastaadion 19.00 Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Infonet Tartu Tamme staadion Reede, 19. september
17.30 Tallinna FC Levadia – JK Tallinna Kalev Kadrioru staadion 19.00 Tallinna FC Infonet – JK Sillamäe Kalev Sportland Arena Laupäev, 20. september
13.00 Nõmme Kalju FC – Paide Linnameeskond Kadrioru staadion 16.00 Jõhvi FC Lokomotiv – Narva JK Trans Jõhvi linnastaadion 19.00 Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Flora Tartu Tamme staadion Reede, 26. september
19.00 Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Levadia Tartu Tamme staadion Laupäev, 27. september
13.00 JK Tallinna Kalev – Jõhvi FC Lokomotiv Kalevi keskstaadion 3.00 Paide Linnameeskond – Tallinna FC Infonet Paide linnastaadion 16.00 Tallinna FC Flora – Nõmme Kalju FC A. Le Coq Arena 19.00 Narva JK Trans – JK Sillamäe Kalev Narva Fama staadion
Esiliiga
Reede, 12. september 18.00 FC Kuressaare – Rakvere JK Tarvas Kuressaare linnastaadion
62
JALKA SEPTEMBER 2014
16.00 Nõmme Kalju FC II – Kiviõli FC Irbis Hiiu kunstmuru 19.00 Tallinna FC Puuma – Tallinna FC Flora II Lasnamäe SPK kunstmuruväljak Kolmapäev, 17. september
17.45 FC Kuressaare – Tallinna FC Puuma Kuressaare linnastaadion 17.45 Pärnu Linnameeskond – Rakvere JK Tarvas Pärnu Kalevi staadion 17.45 Tallinna FC Flora II – Tallinna FC Levadia II A. Le Coq Arena I muru 17.45 Vändra JK Vaprus – Nõmme Kalju FC II Vändra staadion 19.00 Kiviõli FC Irbis – Viljandi JK Tulevik Kiviõli linnastaadion Pühapäev, 21. september
16.00 Nõmme Kalju FC II – Tallinna FC Flora II Hiiu kunstmuru 16.00 Rakvere JK Tarvas – Viljandi JK Tulevik Rakvere linnastaadion 19.00 Kiviõli FC Irbis – Vändra JK Vaprus Kiviõli linnastaadion 19.00 Tallinna FC Puuma – Pärnu Linnameeskond Lasnamäe SPK kunstmuruväljak Laupäev, 27. september
13.00 Kiviõli FC Irbis – Rakvere JK Tarvas Kiviõli linnastaadion 13.00 Pärnu Linnameeskond – Tallinna FC Levadia II Pärnu Kalevi staadion Pühapäev, 28. september
16.00 FC Kuressaare – Nõmme Kalju FC II Kuressaare linnastaadion 16.00 Viljandi JK Tulevik – Tallinna FC Puuma Viljandi linnastaadion 16.00 Vändra JK Vaprus – Tallinna FC Flora II Vändra staadion
Esiliiga B
Laupäev, 6. september
16.00 Tallinna FC Infonet II – HÜJK Emmaste Sportland Arena Reede, 12. september
18.00 Kohtla-Järve JK Järve – Maardu FC Starbunker Kohtla-Järve spordikeskuse staadion 19.00 Tartu FC Santos – Tallinna FC Infonet II Tartu Tamme staadion
Hidetoshi Wakui (vasakul) ja Andre Frolov kohtuvad 27. septembril. Pühapäev, 14. september
13.00 FC Elva – Tallinna FC Flora III Elva linnastaadion 16.00 HÜJK Emmaste – Tallinna FC Ararat TTÜ Männiku staadion 19.00 Tallinna JK Legion – JK Sillamäe Kalev II Sportland Arena Kolmapäev, 17. september
17.45 Maardu FC Starbunker – FC Elva Maardu linnastaadion
septembri kalender Esmaspäev, 22. september
19.00 Tartu FC Santos – Tallinna FC Ararat TTÜ Tartu Tamme staadion Laupäev, 27. september
13.00 Maardu FC Starbunker – Tallinna FC Flora III Maardu linnastaadion Pühapäev, 28. september
13.00 Tallinna FC Infonet II – Tallinna JK Legion Sportland Arena 16.00 FC Elva – HÜJK Emmaste Elva linnastaadion 19.00 Tallinna FC Ararat TTÜ – Kohtla-Järve JK Järve Sportland Arena 19.00 Tartu FC Santos – JK Sillamäe Kalev II Tartu Tamme staadion
Expert liiga
Esmaspäev, 1. september
18.00 Pärnu JK – Tartu JK Tammeka Pärnu Raeküla staadion Reede, 5. september
19.00 Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Levadia Tartu Tamme staadion Laupäev, 6. september
12.00 Pärnu JK – Tallinna FC Flora Pärnu Raeküla staadion Pühapäev, 7. september
16.00 FC Elva – Maardu FC Starbunker Elva linnastaadion Laupäev, 27. september
13.00 Tallinna FC Levadia – Tallinna FC Flora Maarjamäe staadion 13.00 Tartu JK Tammeka – Pärnu JK Tartu Tamme kunstmuru
Expert liiga üleminekumängud
Pühapäev, 7. september
13.00 Nõmme Kalju FC – JK Tallinna Kalev Hiiu kunstmuru 13.00 Tallinna FC Flora II – Kohtla-Järve JK Järve Sportland Arena 17.00 Pärnu JK II – Tartu SK 10 ja Valga Warrior ÜN Pärnu Raeküla staadion Pühapäev, 21. september
12.00 Nõmme Kalju FC – Kohtla-Järve JK Järve Hiiu kunstmuru Laupäev, 27. september
17.30 JK Tallinna Kalev – Kohtla-Järve JK Järve Kalevi staadioni kunstmuru Pühapäev, 28. september
13.00 Nõmme Kalju FC – Pärnu JK II Hiiu kunstmuru 15.00 Tartu SK 10 ja Valga Warrior ÜN – Tallinna FC Flora II Valga Kungla kunstmuru
Koondised Mehed
Esmaspäev, 8. september
21.45 Eesti–Sloveenia A. Le Coq Arena EM
U21
Kolmapäev, 3. september
19.00 Eesti–Bulgaaria A. Le Coq Arena EM 17.45 Tallinna FC Infonet II – Kohtla-Järve JK Järve Sportland Arena 20.30 Tallinna FC Ararat TTÜ – JK Sillamäe Kalev II Sportland Arena Neljapäev, 18. september
19.00 Tallinna FC Flora III – Tallinna JK Legion Sportland Arena 19.00 Tartu FC Santos – HÜJK Emmaste Tartu Tamme staadion
Pühapäev, 21. september
13.00 JK Sillamäe Kalev II – Tallinna FC Flora III Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak 13.00 Tallinna JK Legion – Maardu FC Starbunker Sportland Arena 16.00 FC Elva – Tallinna FC Infonet II Elva linnastaadion 16.00 Kohtla-Järve JK Järve – HÜJK Emmaste Kohtla-Järve spordikeskuse staadion
Esmaspäev, 8. september
17.00 Eesti–Sloveenia Rakvere linnastaadion EM
U19
Neljapäev, 4. september
17.30 Eesti–Valgevene Keila staadion
Laupäev, 6. september
17.30 Eesti–Valgevene Keila staadion
2014 SEPTEMBER JALKA
63
lisaaeg Inimkaubandus
MM-finaalis üheksa mängijat samast klubist 1950. aasta MM-finaalturniiri kuldmedali otsustanud mängus rivistas Uruguay väljakule üheksa mängijat Montevideo Penarolist. See on finaalide rekord. Sel aastal tegi hea tulemuse ka Müncheni Bayern, mis oli finaalis Saksamaa särgis esindatud seitsme palluriga (neist Mario Götze vahetusmängijana). Neli aastat tagasi oli LAVis Hispaania algkoosseisus kuus Barcelona mängijat. Penaroli rekordit on raske lüüa. Kõvadest riikidest ongi see võimalik ehk Saksamaa ja Bayerni puhul. Teistes riikides on klubidevaheline konkurents kõvem, tõsi, Hispaanias on see eelkõige Reali ja Barcelona kahevõitlus.
Autor: Margus Kontus
van a
jäi koduklubile kindlaks isegi neil aastatel, kui 31. juulil tähistas meie kaheksakümnendamängijad tema ümber te aastate parimaid jalgpallureid Urmas olid umbkeelsed kodused ja piiri Hepner oma esimest juubelit. Hepner tagant pärit venelased. oli legendaarse treeneri Roman Ubakivi “Tahaksin oma meeskonnaga jõuda esiesimese põlvkonna kasvandike üks säraliigasse,” selgitas Hepner ajalehele Noorte vamaid tähti, kes sai hakkama nii edurivis Hääl (27. august 1987). “Mujale mind millegikui kaitses. pärast ei tõmba.” Hepner sündis ühtaegu õigel ja teisipidi Klubidest, kes teda enda rüppe kutsuvõttes nii-öelda valel ajal. Õigel seepärast, sid, nimetas Hepner järgmisi: “Kolm aastat et kui ta meesteklassi jõudis, otsustas Eestagasi kutsus Konstantin Beskov “Spartati jälle saata esindusmeeskonna Nõukokisse”. Kaks aastat tagasi oli juttu AKSK ja gude Liidu meistrivõistlustele. 1983. aastal Kišinjovi “Nistru” treeneritega. Moldaavia hakkas liidu II liiga ühes tsoonis mängima mehed käisid veel mullugi vanematega rääTallinna KSMK (Kõrgema Spordimeisterkimas. Tänavu kutsus Moskvasse “Lokomolikkuse Kool). Valdavalt oli tegu Ubakivi tiiv”. Kõiki jutuajamisi ei tule meeldegi.” eestlastest õpilastega, mistõttu oli Eesti Tallinna Spordis tegutses Hepner keskkaitpublikul lihtne tol ajal läbinisti venestunud ses koos Nõukogude Liidu koondiseski mänja laiemale publikule kaugeks jäänud sporginud kogenud ja karjääri lõpetava Vassili dialal meeskonda omaks võtta. Župikoviga. 1991. aastal suundus Hepner KuuUrmas Hepner Tallinna Spordi triibulises särgis. Hepner kuulutati hooaja algul välja sankoski Kumusse, kus ta partneriks kui ründaja: 1982. aastal Tallinoli aga algaja Sami Hyypiä, kes 2005. na Norma ridades okupeeritud aastal võitis Liverpooliga Euroopa Eesti meistrivõistlustel pallinud Meistrite liiga. Suured uhked välisHepner ehk Hepu oli löönud 12 klubid jäidki Hepneril vallutamata, kolli, millega ta jagas väravakütSoome kolme meeskonnaga tema tide edetabelis kolmandat kohta. väliskarjäär piirduski. Kuid KSMK meeskonnas paigutas Nii-öelda valel ajal sündis HepUbakivi heledapäise Hepu peagi ner seetõttu, et Eesti vabanedes keskkaitsesse. Muidugi, kui oli vaja oli ta 27aastane. Jalgpalluri jaoks mängu päästa, komandeeriti Hepparimas küpses eas, aga head kluner sageli lõpuminutiteks vastase bid vaatavad nooremate või väärika kasti teravusi looma. CVga pallurite poole. Hepner jõudis Foto: erakogu Hepner mängis KSMK (hilisema vaba Eesti koondise eest mängida Tallinna Spordi) eest seitse aastat Sünnipäeva puhul õnnitlesid oma treenerit klubi 1998. aastal sündinud 13 korda, aga tema autoriteet oli piija pidas seal enim mänge kui keegi poisid. sav, sest enamikul neist mängudest teine: üle 200. Teda kutsuti korduoli ta kapten. Kui 1992. aastal valiti valt Nõukogude Liidu meistriliigas mängivatesse klubidesse, esimest korda Eesti parim jalgpallur, osutus valituks Hepu. mõne puhul oli tegemist lausa suurklubiga, aga eestlane Praegu on Urmas Hepner Tallinna Levadia noortetreener.
Urmas Hepner 50
64
JALKA SEPTEMBER 2014
Foto: Lembit Peegel
foto
minu lemmikkoondis Ajakirjanik Risto Berendson Minu lemmikklubi on umbes 1995. aastast Manchester United. Mulle meeldis riiukukk Eric Cantona ja need noored briti poisid, ManU oma kasvandikud, kes olid siis oma karjääri alguses: David Beckham, Ryan Giggs, vennad Neville’id, Paul Scholes jt. Muljet avaldas just see, et erinevalt Madridi Realist vormiti ise tulevasi staare. Üheksakümnendatel algas ka Alex Fergusoni juhtimisel klubi võimas tõus. Varem lugesin ManU kohta uudiseid vähemalt iga nädal korra. Viimastel aastatel olen asja natuke käest lasknud, aga nende mänge vaatan telerist võimaluse korral alati. Minu arvates hakkas juba Fergusoni lõpuaastatel allakäik. Cristiano Ronaldot poleks tohtinud lasta minna. Mulle ta ManU-s väga meeldis. Seal kasvas temast mees ja jalgpallur ning praegu maitseb Madridi Real Manchesteris idanema pandud vilju. Usun, et van Gaal suudab klubi kriisist välja tuua. Moyesi aeg oli lihtsalt kohutav! Foto: erakogu
lisaaeg Septembrikuu sünnipäevad 02.09 Alan Ventsel (26) 02.09 Martin Kase (21) 03.09 Joonas Ljaš (24) 04.09 Mati Pari (40) 04.09 Miko Pupart (23) 05.09 Taavi Vellemaa (27) 04.09 Nikita Martõnov (21) 05.09 Andres Koogas (27) 07.09 Jüri Saar (60) 09.09 Markus Jürgenson (27) 09.09 Lars Hopp (38) 10.09 Kaido Mägi (37) 10.09 Andreas Aniko (35) 10.09 Sander Post (30)
12.09 Kaupo Õismaa (50) 13.09 Raul Kaivoja (42) 18.09 Antti Rosenberg (43) 20.09 Kaarel Torop (22) 22.09 Toomas Krõm (43) 22.09 Fredo Getulio Aurelio (60) 23.09 Dmitri Kulikov (37) 24.09 Vahur Vahtramäe (38) 25.09 Ilmar Põhjala (35) 26.09 Sander Laht (23) 27.09 Anete Paulus (23) 29.09 Aleksandr Tarassenkov (34) 29.09 Rein Jauk (72) 30.09 Mikk Laas (24)
Jalgpallimunk Tais Phang Nga provintsis Tais asub Wat Pa Tha Nuni nimeline tempel, kus on ametis munk Jao Pok. Teda tuntakse rohkem jalgpallimungana. Ta on aidanud jalgpalli abil oma tee leida mitmel noorel. Üks tema kuulsamaid leide on Tai naistekoondise väravavaht (2001–2004) Nongkran Phetpunsup, kes hukkus tsunamis. Jalgpalli poole pöördus jalgpallimunk pärast seda, kui nägi noorte seas levinud vägivalda. Pallimängu abil suunas ta noorte vahel valitsenud võitlused ja rivaliteedi vutiväljakule. Templil on olemas isegi oma auhinnatuba, kus asuvad võidetud karikad. Kohalikult kogukonnalt saadud annetuste ja auhinnaraha eest ehitas vutimunk templi juurde suisa uue väljaku. Parimad kasvandikud pääsevad profiks, nagu see igal pool tavaks, kuid jalgpallimunga eesmärk on, et kõigist saaks ühiskonnale vajalikud inimesed.
Kui väravavaht eemaldatakse penaltiseeria ajal
LHV panga edetabel
17. FC Tartu 18. FC Twister 19. FC Hell Hunt 20. FC Nõmme United Otsusta, millist klubi toetad, ja maksa oma arved LHV jalgpallikaardiga! Iga tehtud kaardimakse toob sinu valitud klubi kassasse 10 senti. Klubidele makstakse aasta jooksul kogunenud toetussummad välja novembris.
Foto: Lembit Peegel
Juulikuu tehingute arvu järgi reastub meie edetabeli 20 järgmiselt: 1. Eesti Jalgpalli Liit 2. Nõmme Kalju FC 3. JK Tallinna Kalev 4. Tartu Jalgpallikool Tammeka 5. FC Kose 6. FC Kuressaare 7. Tallinna FC Flora 8. JK Loo 9. Pärnu Linnameeskond 10. Põlva FC Lootos 11. Rahvuskoondise fänniklubi Jalgpallihaigla 12. JK Jalgpallihaigla 13. JK Welco Elekter 14. Tartu FC Santos 15. Tallinna JK Piraaja 16. Kernu JK Kadakas
Nädalakirjale The FIFA Weekly esitas üks lugeja küsimuse: mis saab siis, kui väravavaht saab teise kollase või otse punase kaardi mängujärgse penaltiseeria ajal? Vastus huvitab kindlasti ka Jalka lugejat. Reeglite järgi saab penaltiseeria ajal eemaldatud puurivahti asendada mängija, kes oli väljakul lõpuvile ajal. Seega peab postide vahele minema keegi väljakumängijaist. Kui väravavaht peaks aga penaltiseeria ajal saama vigastuse, saab teda asendada kestahes mänguprotokolli kantud mängija, kui võistluse reglemendi lubatud vahetuste arv seda lubab. Sel juhul oleks võimalik väljakule tulla varuväravavahil.
Kui mees kollases peaks penaltiseeria ajal eemaldatama, tuleb ta asendada väljakumängijaga.
2014 SEPTEMBER JALKA
65
ristsõna
Augustikuu ristsõna vastus oli “jalkasambat”. Õige vastuse eest võitis Nike palli koos lemmikkoondislase autogrammiga Kristin Pihor. Võitjaga võtame ühendust. Septembrikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 12. septembriks. Õigesti vastanute vahel loosime jälle välja Nike palli koos lemmikkoondislase autogrammiga.
66
JALKA SEPTEMBER 2014