1 Clarissa Pinkola Estes Naised, kes jooksevad huntidega
Ürgnaine on kõigi naisterahvaste tervis. Ilma temata pole naiste hingeelul mõtet. Ürgnaine on prototüüpne naine – ei hakka ta peale ei kultuuri-, aja- ega poliitika-hammas; teda see kõik ei muuda. Ta elutsükkel muutub, ta kuju loovad sümbolid muutuvad, aga oma sisimas tema ei muutu. Ta on see, mis ta on, ja ta on tervik. Ürgnaine on alus ja hakatus. Igaüks meist saab temalt hõõguva raku, mis sisaldab kõiki instinkte ja eluks vajalikke teadmisi. Ennemuistsed laibalahkajad on rääkinud, et sügaval ajus jaguneb kuulmisnärv kolme või enamasse harru. Selle järgi tegid nad oletuse, et kõrv on ette nähtud kuulmiseks kolmel eri tasandil. Üks haru on määratud kuulama maalähedast ilmalikku juttu. Teine haru on vaimse õpetuse ja sõnakunsti kuulamiseks. Ja kolmas haru on olemas selleks,et hing ise võiks kuulata hingejuhiseid ja teada saada seda, mis tal maises elus vaja võib minna. Loitsida – see tähendab tarvitada hingehäält. See tähendab hinguse abil välja öelda tõtt inimese vaimujõu ja vajaduste kohta, see tähendab hingata hingehingust nende paikade peale, kus valu vaevab või mida on vaja ellu äratada. Seda saab teha, kui me süüvime armutunde kõige suuremasse sügavusse ja paneme voolama iha ühineda oma ürgse Isedusega. Ja kui see voolab üle mõistuse ääre, alles siis saab hing vabalt väljenduda. Muinaslugu soovitab meile, et kõige paremini saame alateadvuse sügavikke kogeda siis, kui me ei lase end liiga palju ega ka liiga vähe võluda, kui me ei tunne liiga suurt aukartust ega pole ka liiga küünilised, kui meil on küll vaprust, aga me ei lase sel hulljulguseks muutuda. Sedasi siis tavatseme meie, naisterahvad, mediteerida, kui me kutsume tagasi elule omaenda surnud või tükkideka raiutud hingetahke, kui me äratame ellu surnud või tükkideks raiutud elu ennast. Sellel, kes surnud ollusest taas elu loob, on arhetüübina alati kaks külge. Loomise Ema on alati Surma Ema ja vastupidi. Selle topeltloomuse tõttu, selle topeltülesande tõttu seisab meil ees suur töö õppida aru saama sellest, mis on meie ümber ja mis käib meie kohta: peame õppima seda, mis meie sees peab edasi elama ja mis peab surema. Meie ülesanne on ajastada need mõlemad küljed õigesti: peame laskma surra sel, mis peab surema, ja laskma elada sellel, mis peab edasi elama. Inimesed mediteerivad, et oma hinge korrastada. Sellepärast käiakse psühhoterapeudi või psühhoanalüütiku juures. Sellepärast analüüsitakse oma unenägusid ja luuakse kunstiteoseid. ... Just sellepärast teeme kõike seda, mida me teeme. See ongi kontide kokkukorjamise töö. Seejärel tuleb istuda tule äärde maha ja mõtelda selle peale, missugust loitsu me hakkame kontide kohal loitsima ja mida peab see loits looma või taaslooma? See loits koosneb meie eneste sõnastatud tõdedest. Rahvaluules on suur hulk lugusid nõiaõpilastest, kes lollist peast riskisid ette võtta nõidumise, milleni nende võimed ei küündinud või kes astusid Looduse seadustest üle. Selle eest karistati neid ihu- ja hingehaavadega. Kõik olendid siin maailmas peavad teadvustama, et hinge röövloomad on olemas. Ilma selle teadmiseta pannakse naine ta omas hingemetsas nahka. Et seda röövlooma ära tunda, peab naine saama täiskasvanud emasloomaks, kes pole haavatav omaenese lihtsameelsuse, kogenematuse või rumaluse läbi. Lihtsameelne naisterahvas on mitteteadja rolliga nõus. Kergeusklikud, aga ka vigastatud vaistuga
2 naisterahvad, on otsekui õied, mis pööravad end igasuguse eredama valguse poole. Õige küsimuse esitamine on ümbersünnil keskse tähtsusega – olgu muinasjuttudes, hingeanalüüsis või individualiseerimisel. Võtmeküsimus paneb meie teadvuse idanema. Õigesti esitatud küsimus tuleneb alati sügavast uudishimust teada saada, mis on asjade taga. Küsimused ongi need võtmed, mis avavad hinge salauksi. Kui verdtilkuv võti (ehk hingelõhestav küsimus) määrib ära meie isiksuse, ei ole me enam suutelised varjama oma valu ja vaeva. Võime öelda kõike, mis meile meeldib, võime naerunäogi ette teha, aga kui me oleme ära näinud tapakambri vapustava tõe, ei ole me enam võimelised teesklema, nagu poleks seda olemaski. Ja tõe nägemine paneb meid elujõust tühjaks jooksma. See on valurikas, see on otsekui tuiksoone läbilõikamine, see on kohutav olukord, millest peame otsekohe väljapääsu leidma. Teatavasti tsenseerime oma hingest pidevalt välja valurikkaid elujuhtumeid. Näljane hing valgub niivõrd valu täis, et naisterahvas ei suuda seda enam taluda. Sest hingel on hädasti vaja väljendada end talle ainuomasel tundeküllasel viisil. Naised peavad saama areneda ja õitseda sel moel, mis sobib nende tundlikkuse laadile, millest võõrad tülitajad ei tohi neid kõrvale kallutada. Kes meist ei teaks vähemalt ühte armastatud naist, kes on minetanud oma loomusunnid heade väljavaadete jahil ja kes selle tagajärjel on sunnitud elama marginaalset elu või midagi veel halvemat? Vapper ja targaks saanud naine on kasvanud välja kõige kehvemast hingemaast. Sest kui ta hakkaks rajama midagi paremale hingemaale, ei vaevuks ta oma loomust sügavamalt kündma. Nii et ärge kartke uurida kõige halvemat, see ainult kasvatab teie hingejõudu. Naisterahvas peab õppima oma võitlusvaimu, oma tuulispaska, oma tolmusammast kiiresti appi tooma. Tuulepöörise sümbol on keskne põhjuslik jõud, mis pigem küll fokuseeritult kui laialipillatult naisterahvale tohutu energia annab. Kui naise raev on küps, ei kaota ta sellepärast veel teadlikkust ega lase mõistust maha matta. Kui naised oma lihtsameelsusest üle saavad, siis toovad nad endaga kaasa midagi seni läbiuurimatut, mille nad oma huvides ära kasutavad. Jungiaanlikus psühholoogias on seda naise psüühika elementi animuseks nimetatud. Animus on see , kes kasutab vaimumuskleid seal, kus naiselikkus kasutaks teisi andeid. See meesjõud naises aitab ja nõustab teda teadlikuks saamisel. Paljudel naisterahvastel on animus sillaks sisemate mõtete ja tunnete maailma ning välisilma vahel. Unenäod on portales – see tähendab, et nad on läved, sissepääsud, ettevalmistus-perioodid ja toimingud, mis on vajalikud naisterahva teadlikkuse tõstmisel, et ta oma isiksuse kujundamisel edeneks. Tihti aeglustub või seiskub loomeelu, kuna hinges on mingi olend, kes on meist endist halval arvamusel. Ja lömitame selle hingeolendi palge ees maas, selle asemel, et teda ülepeakaela uperkuuti lüüa või tema eest jalga lasta. Paljudel juhtudel pole olukorra parandamiseks muud tarvis, kui hakata iseennast, oma mõtteid, oma loovat vaimu märksa tõsisemalt võtma, kui oleme seda seni teinud.
Vaist on naise hingevarandus. Vaist on vägev jõud, mis koosneb vaimusilma, vaimukõrva, kõigi vaimumeelte, aga ka vaimse teadmise tõevälgatusest. Iga põlvkonnaga aina enam on naiste vaistujõud muutunud salajõeks, mis on maetud halvustuste ja väärkohtlemise alla. Meie elu eesmärgiks on luua armastav ja usalduslik side olevusega, keda oleme hakanud kutsuma teadjanaiseks või Ürgnaiseks.
3 Kõigil tütardel jõuab elus kätte aeg, mil nende hinge toitnud hea ema, kes seni neid igati hästi on teeninud, muutub liiga heaks emaks – niisuguseks, kelle voorused ja väärtused turvatunde tagajana hakkavad pärssima meie vastutustunnet uute ettevõtmiste puhul ja pidurdab sellega meie olemuslikku arengut. Kõigega päriolemine viib omakorda vapustava arusaamani, mis peaks jõudma kõigi naisteni. Arusaam seisneb selles, et iseeneseks saamine on põhjus, miks paljud meist eemale hakkavad hoiduma. Teisest küljest toob kõigi teistega nõusse-jäämine kaasa selle, et võõrandume iseendast. See on piinava pinge allikas, millest mööda ei pääse. Selle asemel, et määratleda vaistu kui mõistusevälist ja vigast veidrust, võiks teda alati määratleda kui kõnelemist hinge häälega. Vaistu abil tunneme ära, mis suunas on kõige kasulikum minna. Vaist on enesesäilitamise vahend – ta hõlmab ka allhoovused ja kavatsused, ta oskab välja valida võimaluse, mis kõige vähem psüühikat killustaks. Üks tähtis õppetund, mille muinasjutt annab, ongi see, et suure jõu vastu tuleb olla aupaklik. Naine peab suutma selle jõuga silmitsi seista, sest lõpuks saab ju mingi osa sellest jõust tema omaks. Mehedki võivad kunagi õppida ürgsuse pilku taluma, aga naised lihtsalt peavad selle ära õppima. Kui mehed kunagi hakkavad naistest aru saama, siis saavad need meestele õpetada kõiki kujusid, mida ürgne emasus võib võtta. Tugev olla ei tähenda lihaste paisutamist ega kondiväänamist. See tähendab omaenda jumaliku vaimujõu tagasikohkumatut tunnetamist; see tähendab, et igaüks oma ainuomasel kombel elaks aktiivses kooskõlas oma ürgloomusega. See tähendab võimet õppida ja võimet taluda seda, mida me teame. See tähendab, et peame olema kannat-likud, et elada. Alles hiljaaegu olid naised pühendatud elu ja surma rütmidesse. Nad hingasid sisse värske sünnitusvere teravat raualõhna. Nad pesid ka surnute jahtuvaid ihusid. Moodsate naiste hinged, iseäranis tööstuslikes ja tehnoloogilistes kultuurides, on tihtilugu ilma jäetud sellest ihulähedusest, pealepandavate käte õnnistusest. Kuid just see on põhjapanev kogemus. Just sel viisil saab vastpühendatu täiel määral osa elu ja surma ringmängu meelelistest tahkudest. Pesemine on ajatu puhastumisrituaal. ... Rõivad on nagu meie ise: me kanname ja kanname oma ideid ja väärtusi, kuni need aja jooksul välja venivad. Uuendamine ja taaselustamine leiavad aset vees ning vesi tähendab selle taasavastamist, mida meie hing õigeks ja tõeliselt pühaks peab. Arhetüüpsete sümbolite keeles esindab rõivastumine persona’t ehk esmamuljet, mida vaataja meist saab. Persona on mimikri, mis võimaldab teistel meist teada saada ainult seda, mida me tahame neile teada anda, ja mitte midagi rohkemat. Enamikul meist hakkab käsi paremini käima, kui me harjume valvama tuld oma vaimutöö all, kui harjume lähemalt jälgima, kuidas küpsevad road, millest meie ürgne Isedus kõhu täis saab. Liiga sageli pöörame pilgu küpsetuspotilt ja pliidisuult eemale. Unustame tulevalvamise, unustame halge juurde panna, unustame toitu segada. Tuli vajab valvamist, sest ta võib kergesti kustuda. Ilma tuleta, ilma suurte ideedeta, ilma algupäraste mõteteta jäävad meie ihalused ja igatsused tooreks ning mitte keegi ei leia rahuldust. Naiste tööjärg vastavalt Vassilissa ülesannetele on järgmine: puhastada regulaarselt oma mõtlemist ja uuendada oma väärtusi. Puhastada regulaarselt oma hing labasusest, pühkida puhtaks oma isepäisus, kasida oma mõtlemist ja tundeid. Läita loometuli ja süstemaatiliselt hoolt kanda, et ideed küpseksid. Ja küpsetada tuleb suures koguses, et toita oma suhteid ürgloomusega. Aed on aineliseks kehastunud meditatsioon, aed ütleb ka välja, millal sellel või teisel oleks aeg surra. Aias
4 tuleb selgesti ilmsiks, millal on aeg vilja kanda ja millal on aeg närbuda. Aias ei satu me vastuollu suure Ürglooduse hingamisrütmiga, ennemini saavutame sellega kooskõla. Säärase meeliskluse kaudu me teadvustame endale, et Elu ja Surma (Elu/Surm/Elu) ringmäng on loomulik asi. Nii Ürgnaise eluandev kui ka surmatoov tahk ootavad meilt mõistvat suhtumist ja igavest armastust. Asjade käigus me lülitume otsekui ise ürgsesse ringmängu. On ju meilgi võime kiirata energiat ja tugevdada elu. Aga meil on ka võime lükata oma teelt kõrvale see, mis peab surema. Must, punane ja valge ratsanik tähistasid ennemuiste sünni, surma ja taassünni värve. Need värvid esindavad soojätkamise, surma ja ümber-sünni vanu tõekspidamisi – must on vanade väärtuste lagundaja, punane tähendab kalliks peetud illusioonide ohverdamist, valge on vastne valgus – uus teadmine, mis tekib kahe eelmise värvi kogemise järel. Vaist pole selleks, et ainult ühekordset nõu saada ja ta seejärel unustada. Vaistu ei saa käsutada ega kõrvale tõrjuda. Tema käest tuleb eluteel nõu küsida iga sammu juures, olgu siis tegu seesmise probleemiga või välismaailma ülesande täitmisega. Kellel on hea vaist ja vägev vaimujõud, see peab ka palju tööd tegema. See nõuab kõigepealt siseste ja väliste vastasjõudude ja tasakaaluohustajate jälgimist ning nende tegevuses selgusele jõudmist. Teiseks nõuab see tahte pingutamist ja koondamist, et omapoolse teoga sekkuda sellesse, mida nähakse – kallutagu see tegu siis asja hea poole, tasakaalustagu seda või põhjustagu kellegi või millegi surma. Üks kõige tähtsamaid vahetegemisi, mida me selles asjas peame tegema, on eristada seda, mida teised meile pakuvad, tollest, mida me oma hingepõhjas ihkame. Armastaja tuleb valida hingeigatsuse ajel. Kui valite lihtsalt selle pärast, et olete sattunud millegi suupärase peale, siis te ei suuda kunagi kustutada Iseduse nälga oma hinges. Selleks on just nimelt vaistu vaja, sest see on hinge sõnumitooja. Teine võimalus, kuidas tugevdada oma sidet vaistuga, seisab selles, kui te ei luba kellelgi lämmatada oma eredamaid energiaimpulsse ... see tähendab: teie vaateid, teie mõtteid, teie ideid, teie moraali, teie paleusi. Väga vähe on selles maailmas asju, mis oleksid õiged või valed, head või halvad. Ent kasulikud ja kasutud asjad on ometi olemas. Niisamuti on olemas asjad, mis võivad mõnikord hukutavad olla, ja asjad, mis on elu edendavad. Seepärast määraku teie elu tõuse ja mõõnu teie endi pärilikult perioodiline voogamine, mitte aga mõne teise isiku soov.
Kui naised tahavad, et mehed neid tunneksid, tõeliselt tunneksid, siis peavad nad meestele õpetama midagi oma sügavast teadmisest. Kultuurides, kus nimesid valitakse nende maagilise ja ennustava tähenduse tõttu ettevaatlikult, tähendab isiku õige nime teadmine selle isiku elutee ja hingeoma-duste tundmist. Pole juhus, et nii mehed kui ka naised peavad võitlust selle nimel, et leida teed loomuse sügavustesse ja ometi juhivad paljud suvalised seigad neid õigelt teelt kõrvale. Enamasti eksitavad neid lõbud. Nii mõnigi muutub nende lõbude orjaks, jääb igavesti nende kütke ega suuda ealeski oma tööd jätkata. Et armastada naist,peab paariline armastama ka tema ürgset loomust. Kui naine läheb paari sellega, kes ei suuda või ei taha seda teist poolt armastada, siis hakkab ta seetõttu kindlasti koost lagunema ja tast saab parandamatu vigane. Maailmas, kus inimolendid nii väga kaotusi kardavad, on mõttetult palju kaitse-müüre selle vastu, et mõni teine inimhing sind oma vaimuolluses ei lahustaks. Ürgsele naisele kõlbab paariliseks see, kelle hingerikkusteks on visadus ja kannatlikkus, see, kes on võimeline saatma teele oma instinktiivse loomuse, et see naise hingeelu telgi ääre alla poeks ja oskaks aru saada sellest, mida ta sealt nägi ja kuulis. Hea kosilane on see mees, kes ikka ja jälle tagasi tuleb, et
5 püüda asjas selgust saada, ja kes ei lase end heidutada. Et armastada, selleks ei piisa paljast jõust – tuleb ka tark olla. Me teeskleme, nagu võiksime armastada ilma, et meile kangastuks armastuses surm; teeskleme, nagu võiksime üht aina edeneda; teeskleme, et meie lemmik-häbide õhetus ning tuhin ei sure iial. Aga hingearmastuses lammutatakse kõik maha, maani maha. Surevad illusioonid, surevad ootused, sureb aplus saada kõike, sureb tahtmine, et kõik oleks üleni ilus. Sest armastusega käib alati kaasas langemine Surma hinge-välja. Armastada – see tähendab jääda kellegagi kokku. See tähendab pääseda välja-mõeldud maailmast sellesse maailma, kus ollakse teineteisega silmitsi, kont kondi kõrval. Andumus teeb armastuse vastupidavaks. Armastuse eest pakku ei jookse – ega ka armusuhtes sisalduvate sunduste eest. Psühholoogid nimetavad seda haiglast hoiakut “hirmuks läheduse ees, hirmuks siduva armastuse ees”. Aga need on ainult sümptomid. Asja sügavam sisu on mitteuskumises, usaldamatuses. Need, kes plehku panevad, tunnevad vastupanda-matut hirmu elada ürglooduse võngete järgi. Kui meil on tegemist armastusega ja me ise sellest aru saame, siis, hoolimata hirmust, tahame ometigi Surma loomuse kondid köidikutest lahti harutada. Tahame näha, kuidas need koos püsivad. Tahame puutuda seda, mis teistes ja meis endis ilus ei ole. Isedus on esitanud meile selle väljakutse, et meid kavalal kombel läbi katsuda. Kui me saame endast võitu ja puudutame ka seda, mis ei ole ilus, siis tasutakse meile selle eest. Kui me aga inetu ära põlgame, siis lõikame enda sellega elu küljest lahti ja jääme külma kätte. Nii mõnelegi on kergem mõelda kõrgemaid ja ilusamaid mõtteid ja puudutada asju, mis meid heas mõttes ülendavad, kui puutu-da, aidata ja toetada seda, mis nii meeltülendav ei ole. Inetu on meie salanälg olla armastatud. See, et armastus pole kasulik või et ta on koguni kahjulik, kuulub inetuse kilda. Meie truudusetus ja võimetus pühenduda on ebameeldivad. Meie hingeisekus pole ilus. Meie hinge soolatüükad, meie sündsu-setu või mõistmatu käitumine ja meie ogarad lapsikusedki pole sugugi ilusad. On kolm tegurit, mis eristavad hingelist elu enesekesksest elust. Need tegurid on: võime tajuda ja omandada uusi kombeid, jonn edasi ratsutada ka auklikul teel ja kannatlikkus süvaarmastuse tundmaõppimisel läbi aegade. Süütus on seisund, mis magamise ajal taastekib. Süütuse vaim ei hoia mitte ainult ära teiste või enese kahjustamist, vaid sellel on võime terveks teha ja taastada teid ennast või siis kedagi teist. Kui armastajad on jõudnud sellesse seisundisse, siis annavad nad endid oma hingedes peituvate jõudude kätte, nende jõudude kätte, mida iseloomustavad usaldamine, ustavus ning süütuse süüviv võim ja vägi. Selles vaimuväelises unes tekib armastajal usaldus selle töövastu, mida hing tema sisemuses teeb – ta saab aru, et kõik läheb nii, nagu ta minema peabki. Kui hädaoht on ligidal, siis on ettevaatust ju vaja. Aga sageli on ettevaatus asjatu ja see tuleneb varem saadud haavadest. Need on mehed liiga tundlikuks teinud, nii et meestel on huvitu nägu peas isegi siis, kui nad sisimas tunnevad, et neile meel-diks hingesoojust ja hoolt üles näidata. Mõnikord on mehe julgustamiseks sõnadest vähe. Mõnikord on vaja tundmatus kohas lihtsalt vette hüpata. Meesterahva elus peab ju millalgi koitma aeg, kus ta usaldab teda haaranud armastust ja kus tal oleks suurem hirm kurvalt kuivale jääda kui sattuda lopsaka loodusega, ent kaardistamata paika. Sinna, kus elu on üleliia kontrolli all, jääb järele järjest vähem elu, mida kontrollida.
6 Et armastus idaneks, peab paariline usaldama kõiki muutusi, mis elu ette toob. Pisarad kannavad loomisjõudu. Kire ja kaastunde pisarat valatakse tihtilugu pärast juhuskikku aardeleidu, pärast kohutavat jälitamist, pärast köidikutest vabastamist – sest nende kolme teguri koosmõju kurnab inimese välja, muudab ta kaitsetuks, paneb ta iseendaga tõtt vaatama, laastab tal liha luilt, äratab temas iha nii teadmiste kui ka hingetõmbe järele. Need tegurid suunavad hinge pilgu sellele, mida hing tõepoolest ihkab. Nad panevad hinge pisaraid valama nii kaotusevalu kui ka armuleiu pärast. Sellest ei piisa, kui kedagi armastatakse, ei piisa sellestki, kui ei olda teise elul tõkkeks ees. Ei piisa sellestki, kui ollakse toeks või kui kantakse hoolt, et teisedki oma osa saaksid. Eesmärk on teadvustada elu ja surma liikumisteid nii ühes inime-ses kui ka üleüldiselt. Küllap pole midagi muud, mida naine mehelt rohkem tahaks, kui et mees ise lõpu teeks tühiste plaanide pidamisele ja et ta julgeks oma hingehaavaga tõtt vaadata. Kui ta seda haava vaatab, on pisarate palgele ilmumine loomulik ja mehe sisemine ja välimine truudus on siitpeale selgem ja tugevam. Mehest saab iseenda ravija ja oma sügavamas Iseduses polegi ta enam üksildane. Ta ei taotle enam, et naine oleks ta valuvaigisti. Ma hoiatan naisi, et nad ei seoks oma saatust armastajaga, kes tahab kohe pärast juhuslikku näkkamist, et naine oma ihu neile annaks. Nõudke, et ühtegi järku ei jäetaks vahele. Siis jõuab see viimane faas otsekui iseenesest kätte ja ihud heidavad ühte oma õigel ajal. Luuakse vaid siis, kui ollakse avali, kui antakse ära süda, see suur trumm, see ürglooduse vägev pill. Kui laps on ürgselt looduslik, siis võib kahjuks juhtuda, et vanemad püüavad ta hinge ikka ja jälle amputeerida, soovides last ümber kujundada. Ema kaldub pigem käima oma küla tahtmise järgi, kui joonduma lapse vajaduste järgi. Isegi tänapäeval juhindub ema aastasadade vältel naistesse juurdunud hirmu-dest. Naised on pidanud hingeliselt ja vaimselt surema, püüdes kaitsta oma pahaks-pandavat last. Niisuguseks lapseks võib olla kas naise poolt loodud kunst, tema armuke, tema poliitiline veendumus, tema hingeelu, aga eelkõige muidugi tegelik võsu. Kõige tapvamad tingimused on naisel, kes on sündinud ja elab niisuguses kultuurikeskkonnas, kus talt nõutakse sõnakuulmist ega taheta midagi teada ta hingest. Säherdusel keskkonnal pole olemas armuheldet andeksandmise rituaali. Küll aga sunnitakse seal tegema valikut oma hinge ja kogukonna vahel. Kui naine suudaks rahumeeli istet võtta ja pilguga omaenda südamesse tungida, siis näeks ta, mida ta hing ihkab, ja nimelt: et teised märkaksid tema vaimuandeid, taidusid ja võimeid ning tunnustaksid neid aupaklikult. Selleks, et saada terveks ravitud, tuleb loobuda enesepettusest, nagu võiks mingi väikese mõnusa kõdiga murtud jalaluud kokku kasvatada. Haava tuleb võtta sellisena, nagu see on. Ainult sedasi võib leida talle õige ravivahendi. Lihtsast ja käepärasest rohust ei pruugi tuhkagi kasu olla. Olgu sul kannatust õige arstim ära oodata! Sa tunned oma rohu ära sellest, et ta annab sulle elujõudu juurde, mitte ei kahanda seda. Külmus on ohjeldatud viha. Tahta külmuda tähendab tahtlikult tunnetest ilma jääda. Ka sel juhul, kui see on enesekaitsemehhanism, on see ometi hingele raske taluda, sest jäisus pole see, mis hinges vastukaja leiaks – selleks on hoopis soojus. Jäine suhtumine kustutab naise loova tule. Ainult edasiminek ja võitlus viivad sihile.
7 Nii või teisiti, on olemas aegu, kus vaim ühel või teisel kombel toidab meid, tõmbab meid august välja, näitab meile salakäigu kätte, pakub meile paopaika või põgenemisteed. See juhtub, kui oleme põrmus maas, kui meid muserdab must maru või tuimestav tuulevaikus. Just siis juhib vaim meid üle vetevälja teisele tasapinnale, kõrgemale astangule, kus kõik tõrjutud ja pagendatud saavad uut jõudu oma seisundi tundmaõppimisel. Otsida seda, mida süda nõuab, pole kunagi viga. Ürgsed asjad on kummalised küll: nendest hoovab tohutut energiat – viis minutit vaiksete vete vaatamist võib kuuks ajaks hingetoitu anda. Naise võimetus siirast komplimenti omaks võtta on küllap kõige kindlam ja usaldusväärsem mõõdupuu, mis näitab, et naine on oma elu mingi ajajärgu pidanud inetu pardipojana mööda saatma. Kui hing on terve , siis särab see ihust läbi ja mõnikord lööb see lausa lõkendama. Kui hing tõsiselt haavata saab, siis sära nõrgeneb ja kaob sootuks. Mõnikord põgeneb see nii kaugele ära, et ainult suur hingetundja suudab selle tagasi meelitada. Kulub hulk aega, enne kui säherdune hing söandab tagasi pöörduda. Igatahes ei tohiks ta poole teele pidama jääda. Tagasitulekuks on vaja mitut tegurit: jäägitut ausust, visadust, õrnust, leebust, viha vaigistamist ja naljasoont. Üheskoos lahvatavad nad lauluks, mis kutsub hinge koju tagasi. Kohe, kui hädaoht on möödas, kipume jääma oma kõige õudsema eluperioodi nimede ja tunnuste külge kinni – see aga on lõks.
Keha kasutab oma nahka, selle aluseid sidekirmeid ja liha selleks, et talletada kõike, mis ümberringi toimub. Selle jaoks, kes oskab teda lugeda, on ihu otsekui tarkade kivi. Kui hävitatakse naise vaistlik kokkukuuluvus ta loomuliku kehaga, siis näritakse sellega läbi ta eneseusk. Ta hakkab kahtlema selles, kas ta on ikka hea inimene või ei ole, ja oma isiklikku väärtust hakkab ta hindama mitte selle järgi, kes ta tegeli-kult on, vaid kellena ta paistab. Naise keha pinnaline jõuväli on ikka ja alati ta ilu alus. Hoopis haruldasem on jõutuum keha sisimas, sest enamsati on lihasuretamise, piinamise või kimbutamisega see sealt välja kihutatud. Et hoiduda püünistest ja kardetavatest ahvatlustest, mille otsa komistavad naised, kelle aeg on kulunud kütkete küüsis ja hingenäljas, peavad nad ette nägema ja püünistest mööda käima. Tuleb teravdada pilku ja olla ettevaatlikum. Tuleb õppida suunda muutma. Et õigel ajal pööret teha, tuleb teada, kus on valed pöördekohad. Alati on võimalus õigeks kohandada see, mis viltu on vajunud, ja alati on võima-lik elule niisugune kuju anda, mida me väärime. Ära raiska aega hädaldamisele äparduste pärast – luhtumine on parem õpetaja kui edu. Loova vaimu ja kirgliku loomuga naine riskib samavõrd, kui ta ei suuda alal hoida oma vaimse kasvu ja hingerõõmu lätteid. Need pakuvad talle kaitset ja sooja. Kui tahate luua, siis peate loomistungile ohvriks tooma oma pinnapealsed kalduvused, oma turvatunde ja tihtilugu ka soovi teistele meeldida. Et luua, peate ühte koondama oma kõige pingsamad kaemused, oma kõige ettenägelikumad nägemused. Probleeme tekib siis, kui te ohverdate suurel hulgal, aga see ei edenda elu. See punane, mis tähendas hingevõbelust ja südamesoojust, läks kaotsi, kui lapse omatehtud punased kingad tulle heideti. Siit saab alguse igatsus, mõttepained ja lõpuks koguni uimastav kirg teistsuguse punase vastu – seesuguse vastu, mis pakub odavat põnevust, aga luitub kähku. Too teine punane tähendab ka seksi, millel hinge sees pole. Too teine punane tähendab kõike, mis muudab meie elu mõttetuks ja tähendusetuks.
8 Pole tähtis kui kaunisti, aga tehtud see sai – ta on loonud midagi või kedagi, ta on loonud kunsti või võitnud lahingu või tabanud ära tõe tähtsal silmapilgul. See kõik ühtekokku ongi tema elu. See on naise looduslik ja loomusunniline olelusseisund. See on Ürgnaisele omane ülevoolav rõõm. Naise elus tuleb seda tihtilugu ette. Oleme otsekui kesk põrandat, kust mitme-sugused püüdlused meid mitmele poole kisuvad – küll hea, küll halva poole. Edasi minnes ja kõike oma parema äratundmise järgi tehes jõuamegi elu mõtte juurde. Meie sisseharjunud igapäevases elus võidakse meid sääraste kiusatuste ette seada. Nii mõnigi kord on raske ära öelda. Nõnda me lähemegi valele mehele, sest see samm tõotab paremat ainelist toime-tulekut. Võime loobuda uuest tööst, millesse oleme alles sisse elamas, ja minna tagasi kergema otsa peale, mis on tüütu, kuid aastatega hästi kätte õpitud. Võime seda küll tõlgendada kui naise heaolu- ja mugavuseotsinguid, aga kõige sagedamini on selle taga soov loomingulise elu põhiküsimuste kallal mitte vaeva näha. Soov seda asja endale lihtsamaks teha ei ole veel lõks; seesugune soov on igale egole loomulik. Iseasi on, mis see maksma läheb. Selle asja hind ongi lõksu kinnijäämine. Ometi on tähtis hingetõde see, et meie side kõige tähendusrikka, kirgliku, hinge-lise ja loomusügavaga on varandus, mida tuleb hoolega valvata. Paljud seltskonnad ja kogukonnad on avaldanud meile mõju – nii need inimrühmad, kelle hulka me kuulume, kui ka need, mille liikmed me ei ole. Olgu see kollektiiv, kes meid ümbritseb, akadeemiline, töine, perekondlik või midagi muud – ikka ja alati on nende inimrühmade võimuses nii oma liikmetele kui ka mitte-liikmetele piitsa ja präänikut jagada. Selle peal nad väljas ongi, et mõjutada ja kontrollida kogu asjakäiku, alates meie mõtetest armukese valimiseni ja lõpetades kogu meie elutööga. Need kollektiivid võivad alavääristada või maha suruda kõik jõupingutused, mis on vastuolus nende endi eelistustega. Inimeste kollektiivid, kellega me eelistame suhelda, peaksid olema niisugused, et nad pakuksid meie hingele ja loovusele kõige enam tuge. Naise elu ja mõtte lahutamine lamedast ja labasest kollektiivsest mõtlemisest ja naise ainuomaste annete arendamine kuuluvad kõige tähtsamate saavutuste hulka, milleni naine võib jõuda, sest just see takistab naise hinge orjastamast. Kultuuris, mis tõeliselt edendab isiksuse arengut, ei teki kunagi orjade klassi; ühtki inimkihti või sugupoolt ei muudeta sõltlasteks. On tähtis silmad lahti hoida ja kõik mõnusama äraelamise ja muretu tuleviku pakkumised enne hoolega läbi kaaluda, iseäranis siis, kui meil vastutasuks palu-takse loovutada midagi, mis meile isiklikku loomisrõõmu on valmistanud. Tähelepanelikumal vaatlemisel võib tema tulevikuterendus osutuda pigem krematsiooni-tuleks kui leegiks, mis meid loovale tegevusele sütitab. Elus naine võib surnuks põleda ka enesepõlguse palangus, sest alaväärsustunde leegid salvavad valusasti ja ehmatavad vähemasti ajutiseks eemale hingelähedasest tööst või elamisväärsest eluviisist. See, et nälg muudab loomade käitumist, on üpris tähendusrikas ka hingenäljas naistele, sest üheksal juhul kümnest langeb lõksu just hingehädas naine. Ränku hingehaavu saavad naistest need, kes on parajasti näljast nõrkemas või kes on seda hiljaaegu olnud. Ülemäärane meesteküttimine ja väljakutsuv käitumine iseloomustavad naisi, kes janunevad mõttekama ja tähendusrikkama elu järele. Kui naise elurütm on segi paisatud või kui tema loomingulisi vajadusi pole pikema aja jooksul rahuldatud, siis satub ta millestki lausa hullustusse, olgu need vägijoogid, uimastid, kasvav viha, vaimude väljakutsumine, teiste kamandamine, hooramine, pidev rasestumis-soov, tuupimine, ülekobrutav loomistung, haiglane vajadus teisi kontrollida, otsatu eneseharimissoov, piinlik korralikkusesoov, saleduskuurid, teravamaitseliste toitu-de harrastamine ... Igatsuse sunnil asub naine pikemalt aru pidamata vallutama mitte ainult seda, mis olemas on, vaid ka
9 seda, mis kangastub. Ülemäära kodustatud olevusel sureb välja tugev ja ürgne tung mängida, teistega läbi käia, võidelda, ringi rännata, sugulashinge otsida jne. Mitte piinlik kord ega sündsus, vaid mängulisus on see, mis on loova elu suureks tuiksooneks, südameks ja ajukeskuseks. Vigase vaistu parandamine algab sellest, kui teadvustame endale, et meie puuripanemine on aset leidnud ja et see on toonud kaasa hingenälja ning et meie sise-kaemuse ja enesekaitse tavalised rajajooned on rikutud. Liigagi paljude naiste hingekaevude põhjas lõdiseb nägemuslik looja, tark tõekuulutaja, selgeltnägija, niisugune naine, kes oskab iseendastki hästi rääkida ega kipu end mustama või maha tegema, kes julgeb iseendale silma vaadata ega lömita teiste ees, kes töötab selleks, et oma oskused täiuseni viia. Mis rõõmu on elust, kui pole kedagi usaldada, ei ühtegi teejuhti, ei kedagi, kes teie samme tervitaks. Elu tagant sel kombel raasukesi näpata on raske, aga naised teevad seda iga päev. Kui naine on sunnitud elu tagant varastama, siis on tal tõesti kitsas käes. On suur õnn ja õnnistus, et hingega on lood samamoodi kui hingamisega. Ka hinge ei saa kaua kinni pidada ja et mitte lämbuda, tõmbame sisse suured sõõmud head hingetoitu. Seejärel teame veel paremini, et hing ei rahuldu eluraasukeste nokkimisega. Ürgtung naise hinges nõuab, et tal oleks juurdepääs kogu elule. Peame säilitama erksuse ja kinnitama oma hinge sellega, mida ta tõesti vajab. On raske varjata oma ablast isu millegi järele, mis on keelatud. On raske varjata varastatud lõbu – isegi siis mitte, kui see polegi teie tundeid hellitanud. Tuleb seada sihiks tõusta vaimuväe ja loomisvõime poolest kõrgemale oma mahategijatest, tuleb elada oma teotajad üle. Kui meis on hundi meelekindlust, siis ei masenda meid entroopia, viltuvedamine ega rasked ajad. Tuleb endale aru anda, et lõksud, kuhu naise elurõõm võib langeda, vahetavad asupaika ja muudavad kuju, aga just omaenda ürgloomusest ammutame võitmatut visadust ja suurt sitkust, seda hädatarvilikku eluiha, mis südame õiges rütmis tuksuma paneb. Püüd olla pai ja korralik, anda järele sisemisele või välisele hukutajale, püüd varjata kriitilist hingeseisundit või eluolukorda – see kõik võtab naisel hinge sootuks seest. See lõikab ta ära teadmistest ja teovõimest. Selle järgi oletasid teadlased, et kui mõni elusolevus on kaitsetult hädaohu meelevalda jäetud, siis püüab ta selle häiriva olukorraga kohaneda, nii et kui vägivald viimaks lakkab või kui see olevus priiks lastakse, siis selgub, et ta eluterve loomusund on niivõrd kahanenud, et ta jääb allaheitlikult paigale. Naiste ürgse loomuse seisukohalt võib seda vägivalla normaliseerumiseks nimetada – uuemal ajal on teadlased hakanud seda nimetama õpitud abituseks. Selle toimel naised mitte ainult ei jää neid muserdavate ja kimbutavate purjus meeskaaslate ja kuritahtlike tööandjate seltsi või siis kahtlaste kampade keskele, vaid nad muutuvad koguni võimetuteks õlga alla panema sellele, millesse nad kõi-gest südamest usuvad, olgu siis tegemist nende kunstiloomingu või armastusega, nende elulaadi või poliitilise veendumusega. Ebanormaalset normaalseks hinnates püüame olla paid. Tagajärjeks on, et kaotame isegi põgenemisvõime. Kaotame ka võime tagant turgutada neid hingeüksusi ja elualgeid, mida me kõige väärtuslikumateks peame. Tohutult palju asju kaotab oma tähenduse, kui loobume oma käega tehtust, omaenese kujundatud elust. Sellega laseme endale ligi need jõud, mis kahjustavad nii või teisiti meie hingeelu, puhast loodust,
10 kultuuri ja perekonda. Kui inimhing on uimaseks löödud, siis on lihtne ka loodusele kahju tekitada. Inimhinge ja loodust ei saa vaadelda eraldi seisvatena. Loomusunnid ütlevad meile, millal ühest või teisest küll saab. Nad ütlevad, kuhu maani on mõistlik ja tervisele ohutu. Naine reedab enese ja lööb endale haavu, kui ta mõnulemise, pööraste tegude või kõigest loobumisega liialdab. Narkomaania algab seal, kus naine minetab omaloodud ja mõtterikka elu ning haarab seejärel kinni ükskõik missugusest aseainest.
Ainete kuritarvitamine – see on väga tõsiselt võetav lõks. Uimastid ja vägijoogid on väga sarnased naist kuritarvitava armupartneriga, kes esmalt kohtleb teid hästi, aga siis tuleb kätega kallale – seejärel palub ta vabandust, käitub teiega taas pisut aega kenasti, varsti aga hakkab taas teid klohmima. Lõksu langetakse siis, kui suhte heade külgede pärast seesuguse kaaslasega kokku jäädakse ning püütakse üle vaadata ta halbadest külgedest. See on viga, Halvad küljed sellest ei kao. Enda uimasti meelevallast lahtikiskumine on valus, aga nõnda on lootust hävingust pääseda. Keegi ei tea, miks see on nii valus ja raske. Võiks ju arvata, et see toob kergendust. Hingeliselt on soodus teha peatus poolel teel, leida endale vahejaam, paik, kus hinge tõmmata pärast kõige hullema nälja leevendamist. Pole sugugi palju võtta selleks aega aasta või paar, et kasvatada kinni oma haavu, et otsida teejuhti, et võtta sisse ravimeid, et kavandada tulevikku. Aasta või paar – see on üürike aeg. Taasmetsistunud naine on säärane naine, kes leiab tagasitee. Ta õpib ärkvel olema, tähele panema, ta lakkab olemast lihtsameelne, kes millestki midagi ei tea. Ta võtab elulõnga enda kätte. Kaotatud vaistu taasleidmine ja vigastatud vaistu parandamine on tõesti naise võimuses, sest loomusund asub taas tegevusse siis, kui naine pöörab üksikasjalist tähelepanu teda ümbritsevale maailmale kuulamise, vaatamise ja muu meelelise adumise kaudu. Teiste teguviise tundes hakkab ta ise tegutsema tublilt, tõhusalt ja hingestatult. Võimalus jälgida teisi, kelle loomusunnid on rikkumata, on olulisim kergendust toov abinõu. Kui kuulamine, vaatamine ja tegutsemine moodustavad terviku, siis saab sellest näidis, mille juurde kuulub kindel rütm ja mida rakendatakse senikaua, kuni see muutub automaatseks. Kui sa püüad teha midagi, mida sa kõrgelt hindad, siis on tähtis ümbritseda end inimestega, kes su tegevust ühemõtteliselt toetaksid. Niinimetatud sõbrad, kellel on samasugused haavad hinges nagu sinul, aga kellel pole tõelist tungi neid ravida, on sulle nii lõksuks kui ka mürgiks. Sama saatuslik on mõelda, et kui oleme probleemi üks kord ära lahendanud, siis on see lahendatud igaveseks, või et kui oleme midagi ära õppinud, siis jääb see meile elu lõpuni meelde. Üks kesksemaid ja võimalik, et ka kõige põletavamaid probleeme, millega naised silmitsi seisavad, on see, et nad teevad algust mitmesuguste hingeliste pühendumistega ilma pühendatud õpetajate juhtnöörideta. Neil pole käepärast kedagi küpsemat isiksust, kes teaks, kuidas naine peaks oma elu jätkama. Ja kui õpetaja ise pole küllalthästi pühendatud, siis jääb asjakäigus alati midagi puudu, kuna ei taibata tähtsamaid tahke. Oma hingekodust kaugel olles väsivad kõik naised silmnähtavalt. Nõnda see peabki olema. Väsinud naine otsib katet oma hingele, et elustada oma enesetunnetust ja jõuda tagasi oma hinge juurde. Ta tahab taastada sügavapilgulist ja merena mõõtmatut teadmist. See äramineku ja tagasituleku, tagasituleku ja äramineku suur vaheldumine heiastub naise instiktiivses loomuses ja see on kõigile naistele kogu eluks sünnipäraselt kaasa antud – tütarlapse- ja neiupõlvest peale, noorikuea kaudu läbi armuküllaste aegade, läbi emaduse, läbi perenaiseoskuste ja töövilumuste tarkusi talletavasse eideikka välja, ning sealt argiteadvuse taha. Need faasid ei pruugi olla ranges ajalises järjestuses, sest tihtilugu võivad keskealised naised olla otsekui vastsündinud. Vanaeided võivad tormilist armuelu elada, nagu väikesed tüdrukud võivad hästi osata nõiamooride taidusid. Hing jääb katteta, kui me ei pühenda tähelepanu sellele, mida me tegelikult teeme, iseäranis siis, kui me ei oska hinnata, mis see meile maksma läheb.
11 Hing jääb ka sel juhul katteta, kui ego meid üleliia sisse mässib või kui me oleme üleliia täpsed, üleliia täiuslikkust taotlevad, ohvrimeelsemad kui hädapärast vaja või kui meid kihutab tagant pime auahnus või kui me pole rahul iseendaga, perekonnaga, kogukonnaga, kultuuriga ega maailmaga. Teame, et kui elusolend tahab edasi elada, siis peab tal vähemalt vahetevahel olema kodu, s.t. koht, kus ta tunneks end ühtaegu kaitstuna ja vabana. Enda väljalülitamine või aja mahavõtmine pole kaugeltki seesama mis kojupöördumine. Rahu säilitamine pole seesama, mis rüsinast väljasaamine. Unes kuuldud hääli võib ette tulla igal ajal, aga iseäranis siis, kui hing on hädas. See hääl lõikab isekusel juured naksti läbi ja naise hing saab sõnaõiguse. Kui meist pole õigel ajal minejat, siis saavad meist kõlupead. Puudulikult pühendatud ja kurnatud naine arvab ekslikult,et paigalejäämine annab talle enam vaimset usaldusväärsust, kui ta minemisega iganes võita suudaks. Nad ei saa aru, et tuues ohvriks omaenda tarviduse koju tagasi pöörduda, õpetavad nad oma lapsi täiskasvanud peast sedasama ohvrit tooma. On tähtis mõista, et kojuminek ei pruugi maksta raha. Küll aga nõuab see aega. Ometi pean hoiatama, et eri aegadel avaneb meie ees kodutee eri kujul – see tee võib muutuda, olles täna üks, aga kuu aja pärast teine. Kodu on koht, kus mõte ja tunne kosuvad, kus neid ei katkestata ega kista käest, ja kus keegi teine ei nõua meilt aega ega tähelepanu. Vahendeid, mille varal naine koju jõuab, on mitu: näiteks muusika, kunst, metsavaikus, meremüha, päikesetõus, üksindus. Need kõik viivad meid koju ehk hingekosutavasse siseilma, kus valitsevad omad ideed, oma kord, kus pakutakse sellele maailmale ainuomast toitu. Kui su vaimusilm on küllalt terane, näed kodu väga paljudes paikades. Mida sensitiivsem või mida ettevõtlikum sa laias välisilmas oled, seda sagedamini pead sa oma hingekodus käima. Iga naine teab oma südametarkusest niikuinii, kui tihti ja kui kaua tal vaja on kodus viibida. See sõltub sellest, mil määral naise silmad säravad, kui tundlikult ta meeled võbelevad ja kui elujõulised on ta aistingud. Ürgkodusse tagasipöördumise imetegu ja piin seisneb selles, et me võime seal külas käia, aga me ei või sinna jääda. Üksildus ei tähenda energia või tegutsemise puudust, nagu mõni arvab, vaid see on pigem ürgsuse helde varaait, mida pakub meile hing. Ennemuiste arvati, et vabatahtlik üksildus hoiab vaevusi ära ja leevendab neid. Seda kasutati iseäranis väsimuse raviks ja tüdimuse ärahoidmiseks. Ta sobis ka etteennustamiseks, sest ta võimaldab kuulatada sisemist mina ja saada sellelt säärast nõu ja juhatust, mida igapäevase elu lärmis poleks kuulda. Ainus asi, mida vabatahtlikuks üksilduseks tegelikult vaja läheb, on võime häirivad tegurid välja lülitada keset teisi inimesi, lärmi ja tühja loba. Seitset on tihtilugu peetud naiste numbriks. See salapärane number saadakse kuupuhastustsükli neljaksjagamisega. Taevatelgil vastab see noorkuule, poolkuule, täis- ja vanakuule. Naistel on enamasti
12 ikka olnud komme täiskuu ajal oma seisukorra üle mõtteid mõlgutada – juurelda selle üle, missuguses seisundis on nende sõprussuhted, kodune elu, läbisaamine teise poole ning lastega. Sel põhjusel on naise loomisvõime ta kõige suurem vara, sest see kaunistab teda välispidiselt ja toidab teda seestpoolt igas mõttes: nii hingeliselt, vaimselt, mentaalselt, tunnete poolest kui ka majanduslikult. Kõige sagedamini väljendub naiste loomeelu saastumine vitaalsuse kaotamises. Saastumise tõttu kaotab naine võime luua või tegutseda enesest väljaspool, laias maailmas. Me muutume ebatervislikult paksuks ja aeglaseks, oleme saastast, aga ka oma hingerikkuste taandarengust või seiskumisest ära mürgitatud. Loomingulise elu reostumine ründab meie loovuse kõike viit faasi: inspiratsiooni, keskendumist, korraldamist, teostamist ja toitmist. Eneseõigustaminegi annab tunnistust saastumisest. Naine peab olema ettevaatlik, et mitte lubada liialdatud vastutustundel või ülemäärasel auväärsuse taotlusel riisuda loometööks hädavajalikku hingerahu ja jumalikku joovastust. Ta lihtsalt peab järje peale saama ja ütlema end lahti pooltest asjadest, mida ta enda arvates peaks enne tegema. Kunst pole mõeldud selleks, et teda loodaks vaid muu töö kõrvalt varastatud hetkedel. Ometi võib naine ise oma suuvärgiga endale kahju teha, kui ta oma ideid teistele nii kaua ette jahvatab, kuni kogu ta loominguline erutus maha on jahtunud. Nii ei saagi ta järje peale, kuna nood teised hiilivad ta loomeriistade ja loomeainestega minema. Ka võib naine teha selle lihtsa vea, et ei muretse loova töö korralikuks tegemiseks õiget varustust. Või jälle peatab ja taasalustab ta tööd tüütult palju kordi. Või lubab ta igal uudishimulikul, koerte ja kassideni välja, oma tööd katkestada alati, kui see neile meeldib. See lööb käesoleva töö liigestest lahti. Tõsi on see, et mida kättesaamatumad on elu põhiväärtused, nagu näiteks toit ja vesi, turvatunne ja peavari, seda vähem on valikuvõimalusi. Ja mida vähem on valikuvõimalusi, seda vähem saab olla ka loomeelu. Sest loovus toitub kõikvõimalike asjade paljudest, lausa lõpututest kombinatsioonidest. Kui naine ei võta vastu ta loometöö kohta käivaid siiraid komplimente, siis osutab see, et ta vaimujões on kahjulikke saasteaineid. Reageeri – nii saab jõge puhastada. See, kes loob, peab olema võimeline oma loomingu eest vastutama. Loovus teeb meid suuteliseks vastutust kandma kõige eest, mis meie ümber käimas on, valima sadade võimalike mõtete, tunnete, tegude ja reageeringute hulgast üks välja või hoopiski liitma need sajad võimalused ainulaadseks vastuseks, ilminguks või sõnumiks, mis vastab aja nõudele ning milles on kirge ja tähendusrikkust. Selles mõttes tähendab meie loovuse kaotamine seda, et tuleb piirduda vaid ühe võimalusega, ühe enesepaljastusviisiga, ühelaadse survega. Loovuse kaotamine võib tähendada ka tunneteja mõtete enesetsensuuri, mittetegemist, mitteütlemist või koguni mitteolemist. Ole ürgne – ürgsus puhastab hingejõge. Saavutame selle, et saast ei valguks enam voolusängi. Alusta otsekohe – hoogne pealehakk puhastab saastatud jõe! Kui sa pelgad, kui kardad läbi kukkuda, pead sa ikkagi pihta hakkama. Kaitse oma aega –sellega võitled saastajate vastu. Jää endale kindlaks. Kaitse oma loomingulist elu! Õpi õigesti tööd tegema!
13 Olgu su loomeelul toit alati laual! Elu loovaks voolamiseks on oluline olla elavate inimeste keskel, kes soojendaksid meie hinge, kes toetaksid ja ärgitaksid meie loovust. Vastasel korral me külmume ära. Meie vaimutoiduks on sisimate ja välimiste häälte kooskõla, mis tähistabki naise hingeseisundit, mis kannab selle eest hoolt ja annab naisele julgust juurde. Kui vaja, aitab see naise olemise ka hubaseks teha. Kui naised on väljas külma käes, siis kipuvad nad elama pigem oma kujutlusmaailmas kui tegelikkuses. Seesugused fantaasiad on naistele tugevad valuvaigistid. Tuleb vabaneda ajaraiskajatest, kes ei toeta teie kunsti või teie elu. See on karm, aga õige tegu. On olemas kolme liiki fantaasiaid. Esimene liik on mõnufantaasiad. Need kujutavad endast otsekui vaimset jäätist, mis kõlbab vaid nautimiseks – sellesse liiki kuuluvad unelmad. Teine alaliik on teadlik kujutlus, mis on otsekui etteplaneerimine, vahend, mis paneb meid tegusid tegema. Kõik tõelised edukäigud – hingelised, vaimsed, rahalised või loomingulised –algavad seesugustest kujutlustest. Aga on ka kolmas fantaasialiik, mis paneb kõik toppama. Sõbrad, kes armastavad sind ja kes suhtuvad soojalt su loomingulisse ellu, on parimad päikesed maailmas. Hoolitsemisega aidatakse sind ühest paigast teise. Hoolitsus on hingele sama tähtis kui soe leib ihule. Kui naist õnnistab keegi, kellest ta lugu peab, kui keegi, kes on naisest vanem, paneb õla alla ja õpetab teda süvitsi, siis säärastel puhkudel on tegemist hea hakatuse või sisseõnnistamisega. Külm hingus märgistab iga suhte lõppu. Kui tahad midagi tappa, siis ole selle vastu külm. Niipea kui ühe osapoole tunded, mõtted või teod külmaks muutuvad, pole vahekord enam võimalik. Asi on selles, et kui naise tunded on kinni külmunud, kui ta enam ennast ei tunne, kui ta veri ja ta kirg ei jõua enam iga hingesopini, kui ta on meelt heitmas, siis on unistustes elamine talle palju meeldivam kui kõik muu tema vaateväljas. Kui hingel on külm, siis pöörab inimene tähelepanu ainult enesele ja ei millelegi muule. Elu tulipunkti, keskme kaotamine tähendab energia kaotamist. Eksime, kui katsume kaotatut ühel hoobil väe ja võimuga tagasi võita. Siin ei tasu tormata. Kannatlikkus, meelerahu ja kiigutamine viivad värsketele ideedele. Ideede saamine ja kiigutamiseks vajalik meelerahu tunduvad mõnele naisele liigse luksusena. Aga Ürgnaine ütleb, et need on hädavajalikud asjad. Lõpuks on ju asjalood sedasi, et naine peab puhata saama, kussutada saama ja sel teel oma elu tulipunkti tagasi võitma. Ta peab taas noorenema ja oma elujõudu taastama. Naise loomuse ürgsügavuses elab üks olevus. See olevus on meie meelelisus. Ja nagu kõigil sisimatel olenditel on ka temal ainult temale omaseid looduslikke ning kosutavaid võnkumisi. See olevus on nõudlik, seltskondlik, ennast nii mõnigi kord jõuallikatega siduv, aga vahel on ta ka täiesti tüün. Talle mõjuvad meelelised stimulaatorid, nagu muusika, liikumine, toit, joogid, rahu, vaikus, ilu ja pimedus. Naiste seksuaalsuses on nimelt olemas tahk, mida muiste nimetati pühitsetud rõveduseks – selle sõna tähendus erines küll tänapäevasest ja märkis seksuaalse tarkuse vaimukat avaldumist. Ennemuiste kummardati jumalannasid, kes esindasid naise häbenematut seksuaalsust. Nendes polnud midagi ebaväärikat, nad keskendusid pigem alateadvuse sääraste külgede esiletoomisele, mis on tänapäevani jäänud salapärasteks valgeteks laikudeks.
14 Rinnanibudega nägemine on kindla peale aistiline omadus. Rinnanibud on ju ka psüühilised organid, mis reguleerivad kehatemperatuuri, hirmu, viha ja lärmitaluvuse astet. Nad on niisama aistilised kui silmad peas. Pühitsev elu ja meeleline (seksuaalne) elu paiknevad meie psüühikas lähestikku, sest nad mõlemad tõmbavad endale tähelepanu sellega, et tekitavad imestust. Nende puhul ei targutata, vaid kogetakse midagi ihuliste kanalite kaudu, olgu see siis põgus või igavikuline, olgu see siis suudlus, ilmutus, kõhtu vappuma panev naer või mistahes muu asi. Naer on iga naise seksuaalsuses peidus – see naer on lihalik, algselt lihtne, kirglik ja elustav. See on erutav naer. See on sedasorti seksuaalsus, millel pole sihti – selle poolest erineb ta suguosa erutamisest. Selles on sugulist rõõmu, kas või hetkeks. See on ehtne meeleline armastus, mille lend on vaba, mis elab ja sureb ja ärkab taas ellu omaenese jõuvarudest. Ta pühitseb meid, kuna ta on nõnda tervistav. Ta on meeleline, kuna ta äratab meie ihu ja tundeid. Ta on seksuaalne, kuna ta on erutav ja paneb mõnutunde meis voogama. Ta pole ühemõõtmeline, sest naerus on midagi, mida me jagame nii iseendile kui ka teistele. Niisugune on naise ürgseim seksuaalsus. Ränkadel aegadel on naiste naljad ja ühisnaer meile arstirohu eest, nad annavad meile jõudu. Nende rõõmus rõvedus on hea ja puhas. Jung on täheldanud, et kui keegi tuli ta vastuvõtule ja kaebas, et suguelu on puntrasse läinud, siis oli asja tuum ikka pigem vaimu ja hinge sõlmitustes. Aga kui keegi hakkas kaebama vaimsete vaevuste üle, siis oli probleemi sisu tihtilugu seksuaalne. Isegi toored ja räpased tunded kujutavad endast teatavat valguse vormi, milles suriseb ja pulbitseb energia. Me võime kasutada raevu energiat tulutoovalt ära, selleks et heita pilku paikadesse, mida me tavaliselt näha ei saa. Kõik tunded, isegi raev, kannavad endas teadmist ja arusaamist, mida mõned ka valgustuseks nimetavad. Kui laseme oma raevul end õpetada, siis selle käigus muutub ka raev ise ja hajub lõpuks. Energia vabaneb ja teda saab kasutada muudes valdkondades, näiteks loomingu alal. Kuigi mõned väidavad, et nad loovad üha vaibumatu raevu jõuga, on probleem siiski selles, et raevul on juurdepääs kollektiivsele alatedavusele, sellele kujundite ja mõtete tohutule hoidlale, ainult suurte kitsendustega. Seepärast kipub raevu jõul loov inimene ennast oma loomingus ikka ja jälle kordama – midagi uut pole tal pakkuda. Ümberkujundamata raevust võib saada püsiv mantra, mis osutab ikka ja jälle, kui rõhutud, haavatud ja piinatud me oleme. Raev sööb otsekui rooste meie usku sellesse, et ka midagi head võib juhtuda. Nendel pole lootustki, et miski paremaks läheb. Mida kiiremini traumale piir pannakse ja teda ravima hakatakse, seda kiiremini paranetakse. Kõik see kehtib ka hingetrauma kohta. Kogu meie ülejäänud elu möödub traumajärgse raevu tähe all, kui me soojendame teda oma südames, selle asemel et otsida lahendusi, selgitada põhjusi ja mõelda, mida saaksime raevu vastu teha. Kui me kaotame usu sellesse, et oleme väärt hoolitsust, austust ja tähelepanu, siis kaasneb sellega suur elujõu kaotus, mis omakorda toob kaasa sügava kurbuse. Nii saavad meist kurjad lapsed, kes tõotavad täiskasvanuks saades enam mitte kunagi lasta end nõndaviivi kahjustada. Kui otsime midagi, mille kohta me vähe teame, siis annab see elule hoogu juurde ja arendab meie hinge. Loori kergitamine teeb inimese piisavalt tugevaks, et taluda kõike, mis elus ette tuleb, ja näha selgelt sündmuste, inimeste ja asjade olemuslikku mustrit. Igatahes õpitakse sel teel esimest muljet mitte surmtõsiselt võtma, vaid vaadatakse enne asjade taha.
15 Tõeotsimine on ühtlasi illusioonide hajutamine. Kui oleme võimelised läbi nägema nendest illusioonidest, mida budism nimetab tõketeks vaimuvalguse teel, siis oleme võimelised avastama raevu peidetud külge. Me võime teada kõike maailmas, aga ikka taandub kõik otsusele teadmisi ellu viia. Naine võib kanda endas üle kogu hinge laialivalgunud raevu, mis sunnib teda urgitsema, urgitsema ja veel kord urgitsema. Või kasutama külmust valu vaigitajana. Või tooma üle huulte helli sõnu, kui meeles mõlgub hoopis soov karistada või alandada. Ta võib peale suruda oma tahte neile, kes temast sõltuvad. Ka võib ta ähvardada suhete katkemisega või armastusest ärapööramisega. Ta võib oma kiidusõnu tagasi hoida või koguni keelata oma usalduslikkust seal, kus seda vaja läheks. Ta võib üleüldse tegutseda raskesti vigastatud loomusundide ajel. Isikule, kes teisi sel kombel kohtleb, ongi ette nähtud jääda hingesiseselt deemoni küüsi, kes teda ennast täpselt samal viisil kohtleb. Iva, mida me otsime, on oskus tabada paras hetk oma õiglase viha väljavalamiseks. Vaim lööb valgeks, kui puruneb illusioon ja võidakse heita pilk peidetud tähendusele. Elus on säärane ajajärk, tavaliselt on see keskiga, kus naine peab tegema otsuse – oma tuleviku seisukohalt ehk kõige tähtsama vaimse otsuse --, kas kibestuda või mitte. Inimkehast saab pika elutegevuse tagajärjel rusuhunnik. Selle vastu ei aita miski. Aga kui keskealine naine pöördub tagasi oma loomusundide juurde, selle asemel, et kibestuda, ärkab ta uuele elule, sünnib uuesti. Iseendale descansos’e valmistamine tähendab tagasivaadet oma elule ja märgi mahapanekut seal, kus väikesed surmad, las muertes chicitas, või suured surmad, las muertes grandotas, on aset leidnud. Kohtle iseennastki õrnasti ja raja descansos’ed, need rahupaigad omaenese nendele hingeolestele, kes olid kuhugi teel, aga iialgi pärale ei jõudnud. Descasos’ed märgistavad surma asupaiku, süngeid ajajärke, aga nad on ühtlasi armuavaldused su oma kannatuste vastu. Nad on ümberkujundava toimega. Kui see või teine asi on talvana maa sisse löödud, siis ei saa ta meid enam igal pool kummitada. Kui naise loomusund on vigastada saanud, siis on tal tavaliselt raevu ohjeldamisega mitmesuguseid probleeme. Naise aeglane reageering tuleneb sellest, et omaaegne manitsemine ja irisemine väikese tüdruku kallal on tolle loomusunde vigastanud. Sellepärast ei märkagi ta enam lahkarvamusi või püüab iga hinna eest kõikjal rahuinglit mängida, mitte vahele segada ja taluda valu ning piina, kuni kõik iseenesest maha rahuneb või hingest ajutiselt välja nihkub. Siis, kui raevust saab taas takistus loovale mõttele ja tegevusele, tuleb teda mahendada või millekski muuks muuta. Nende jaoks, kes on kulutanud üsna palju aega ja vaeva, et üle saada traumast – olgu see siis põhjustatud kellegi tigedusest, lohakusest, lugupidamatusest, kergemeelsusest, ülbusest, võhiklikkusest või kogune halvast saatusest, jõuab ikkagi ükskord kätte andeksandmise aeg, mis võimaldab psüühikal pöörduda tagasi tasasesse ja vaiksesse olekusse. Enese puhastamine raevu jääkollusest peaks muutuma perioodiliseks ja rituaalseks puhastustoiminguks, mis päästab meid paremine liikvele, sest kanda endas tarbetuks muutunud raevu ballasti tähendab kanda püsivat, kuigi ehk alateadlikku ärevuse taaka. Andeksandmine on paljukihiline protsess ja ta teiseneb koos ajaga. Tähtis on andeksandmisega algust teha ja seda edendada. Lõpulejõudmine on elutöö. Püüdke selle poole, et nende asjade hulk, mida te andeks ei anna, teie elu kestel järjest väheneks. Tõsi on, et kui me suudame kõike mõista, siis suudame ka kõike andeks anda. Aga enamus inimesi peab selle peale
16 tulemiseks kaua aega alkeemilist tarkade kivi otsima. Nõnda see peabki olema. Nõiatohter on meil hinge sees olemas – vaja on vaid kannatust, et teda enda seest üles otsida. Aga selleks, et ennast vihavimmast terveks ravida, peame oma tõe siiski välja ütlema. Ei maksa piirduda ainuüksi kahetsuse ja hingevalu väljendamisega, tuleb rääkida ka sellest, mis paha on meile tehtud ja sellest, mida me vihkame ja mis meis vastikust tekitab. Ammune ülekohus hullutab naist palju vähem, kui ta oma haavatud hingele kinnitab, et nüüd paneb ta sellele tervistavat palsamit ja õiendab arved tollega, kes sasipuntras süüdi on, kunagi hiljem. Kui suudad endas maha suruda liigset karistamise tungi, aitab see su teotahet ja hinge paremini ühte koondada. Teadlik unustamine tähendab painava mälestuse tahtlikku kõrvaldamist või ettekavatsetud distantseerumist sellest. Üks andeksandmise kõige põhjalikumaid vorme seisneb solvajale ühel või teisel kombel kaastundliku abi osutamises. Andeksandmine kujutab endast kõige täielikumat loobumist vihavimmast, selle lõplikku unustamist. See ei tähenda enesekaitsest loobumist, see tähendab hinge-kalkusest loobumist. Üks andeksandmise süvavorme seisneb veel selles, et lakatakse teist eiramast, et ei olda enam üleolev ega silmakirjalik. Hing teeb targasti, kui ta kas või lühikese aja jooksul talle vastukarva käivate inimestega siiski suhtleb ega jää tundetuks otsekui elutu nukk. Andestamine on loov tegevus. Teil on valida paljude andeksandmise viiside vahel. Te võite andestada selleks korraks, te võite andestada teatud ajalõikeks, te võite andestada kuni järgmise korrani, te võite andestada viimast korda – järgmise solvangu korral hakkab vihavimm uuesti hõõguma. Saladuste pidamine lõikab ära naise sidemed nendega, kes võiksid pakkuda talle armastust, abi ja kaitset. Ometi on psüühika nii võimsalt isetasakaalustuv, et saladus leiab siiski väljapääsutee – ja kui ta ei leia sõnalist väljendust, siis saab ta ikkagi avalikuks äkilise norutunde, arutute raevuhoogude, tõmblemiste, mäslemiste, piinlemiste ja õhku rippuma jäävate sõnavahetuste kaudu. Häbiväärse asja saladuses hoidmine häirib hinge aluspõhjani. Ulmades ja unenägu-des purskuvad saladused pinnale. Kui naine ihkab ikkagi kõiki oma loomusunde säilitada ja olla võimeline oma hinge vabalt liigutama, siis võib ta oma saladuse või saladused avaldada mõnele usaldus-väärsele inimolevusele ja öelda need välja nii mitu korda, kui tal vaja. Sest ei saa ju haava tavaliselt ühekordse desinfitseerimisega puhtaks. Saladuse ilmutamine nõuab peenetundelisust nii ilmutajalt kui ka kuulajalt. Ärarääkimine ja sellele järgnev valuaeg aitavad meil surnud vööndist välja pääseda. Kuigi meile ei meeldi seda endale tunnistada, teeme selle kehva kauba siis, kui minetame oma sügava elutunnetuse palju haprama tunde vastu, kui me loovutame oma hambad, oma küüned, oma adumisvõime ja oma haistmise, kui me loobume oma ürg-loomusest, kuna meile on lubatud midagi, mis tundub suur varandus olevat, aga on tegelikult lõks. Kuigi viletsa valiku tegemist võib käsitleda haiglase enesehävituse ilminguna, osutub see palju sagedamini veelahkmeks, mis loob avarad võimalused oma loomusundide väge ja võimu taas arendama hakata. Vanades usundites tähendab enese puhtasse ja valgesse rüütamine ning surmaks valmistumine enda muutmist immuunseks ja kurjale kättesaamatuks.
17 Kogu ajaloo vältel on pisaratel olnud kolm ülesannet: tõmmata vaimu enda poole, tõrjuda tagasi neid, kes võiks lihtsakoelise hinge sisse mässida ja kinni siduda ning parandada haavu, mis kehva kauba tõttu on inimestele osaks saanud. Nendes kohtades, kus hing lekib, aitavad pisarad hingehaavu kokku kasvatada. Isikud, kes teadlikult või alateadlikult kavatsevad alatut tegu, puudutavad teist sel moel, nagu tahaksid nad torgata auke teise hingekehasse. Aga on hoopis teise tundega käsi, mille pealepanemine leevendab pinget, mõjub mõnusalt, võtab valu ära ja teeb terveks. Naise olemuse juurde kuulub olla õilmitsev puu või viljakas muld. Vastasel korral naine murdub. See ei ravi meid terveks ega lahenda meie probleeme, aga see teeb võimalikuks elu edasi elada, selle asemel et kokku variseda. Me ei tohi siruli heita ja rahumeeli põõnutama jääda kõige selle otsas, mis me seni oma tööga oleme saavutanud. Ka ei tohi me karata jõkke, pöörases püüdes asjakäiku kiirendada. Kui naised (või mehed) on kahe maailma kodaniku staatuses, teevad nad mõnikord selle vea, et mõtlevad, nagu võiksid nad nüüd sellest maailmast lahkuda, jätta oma igapäevane elu kus seda ja teist, jätta kõik tüütud tööd ja tegemised, kõik need kohustused, mis ennast mitte ainult kogu aeg meelde ei tuleta, vaid mis ärritavad meid üle mõistuse. See võib paista väärt mõttena, ometi pole see parim tee, sest välismaailm on ainus köis naise pahkluu ümber sel ajal, kui ta pea alaspidi ripub või kõlgub vaimuilma väravas, püüdes sinna sisse pääseda. See on piinavalt tähtis aeg, mil igapäevasel peaks olema vajalik osa teise maailma pingete esile manamiseks ja tasakaalustamiseks, et aga õnneliku lõpuni jõuda. Naine, kui ta on sellel arenguastmel, peabki olema mõlemast maailmast korraga. Seesugune ringirändamine aitab naisest viimase vastupanuvaimu, viimase kõrkuse piisa välja pigistada, see litsub lamedaks kõik vastuväited, mida oskame välja mõelda. Seesugune ringikondamine kurnab igatpidi. Aga just selle surmväsimuse abil saame lõpuks üle ego hirmudest või auahnetest püüdlustest ning laseme tulla sel, mis tuleb. Tagajärg on see, et meie arusaamine omast ajast siseilma laantes muutub sügavamaks ja täielikumaks. Seal, kus on elu, toob ainult kaotus täieliku võidu kaasa. Meie töö on tõlgendada Surma kahe Elu vahele suruva loomuse võnkeid ja elada neid läbi nii hästi, kui me oskame. Aga kui me üldse ei oska, siis ulume otsekui hullunud koerad – ja läheme edasi, sest ees ootab armastav vaimuilma perekond, kes kallistab ja avitab meid. Kui tunneme, et armutuge ei võeta päriselt ära, kuid et see tugi pole kauguse tõttu enam nii tõhus, siis võime olla kindlad, et nüüd hakatigi meid proovile panema. Lapsega mahasaamine tähendab vaimuilmas kellekski saamist, üheks iseduseks saamist ja jagamatu psüühika kujuvõttu. Peama andma endale aega vaimuilma elu ja oluga, tööde ja tegemistega kohanemiseks ning lapsloote arenemiseks. Kui aeg on käes, tuleb ta ilmale. Kultuurivallast võime tuua palju näiteid selle kohta, kuidas kiskja vormib ümber mõtteid ja tundeid, et niiviisi naistelt vaimuvalgust röövida. Üks kõige vapustavamaid näiteid loomuliku taju kaotusest on see, et paljude põlvkondade vältel on emadel hävinud komme oma tütardele selgitada, mis asi on kuupuhastus – et see on naiseksolemise üks põhilisemaid füüsilisi tahke, milleks tuleb ette valmistuda. Kui naine õpib tundma vaimuilma, siis tõdeb ta, et kui seal keegi sünnitab midagi ilusat, siis kerkib kusagilt esile ka midagi jäledat, võibolla küll ainult viivuks. See miski on armukade. Teel vaimuilma on mitu pühenduspaika, milleni jõutakse üksteise järel. Ja igas paigas antakse naisele omad õppetunnid ja igal paigal on ka omad meelemõnud. Võiks öelda, et kurat on meil see kindel tagantutsitaja, kes ajab meid jalule, et me ruttaksime järgmisse pühenduspaika.
18 Loomade tapmine on hädaohtlik töö, sest tappes teeme valu ka nendele lahketele ja abivalmis hingedele, kes end looma maski taga varjavad. Hallidest aegadest peale on naiste elud jaotunud niisugusteks järkudeks, millel on side energia muutustega naise ihus. Naise kehalise, vaimse, tundelise ja loova elu järjestamine on kasulik selles mõttes, et võimaldab naisel ette aimata ja valmis olla selleks, mis tuleb järgmiseks. Naiste elujärgud ja –astmed näevad ette nii ülesannete täitmist kui ka sisemiste hoiakute kujundamist. Neid järke pole vaja naise vanusega iga hinna eest siduda, sest mõned kaheksakümne aastased naised on oma arenguastmelt noore neiu tasandil ja nii mõnedki neljakümnesed naised võivad esindada uduolendite hingeilma. Iga ajajärk esindab hoiaku, sihiseade ja väärtushinnangute muutumist. 0 – 7 keha väljakujunemise, unistuste ja ühiskonda sobitumise aeg, mil sünnipärane kujutlusvõimegi on hästi säilinud 7 – 14 mõistuse ja kujutluse teineteisest eraldumise aeg, aga ka nende uuesti kokkutraageldamise aeg 14 – 21 ihu uuenemise, neiukssaamise ja vallanduva sensuaalsuse aeg, mis on ometi turvaline 21 – 28 unenäolise elu aeg, maailmade uurimise ja tundmaõppimise aeg 28 – 35 emakssaamise aeg, aeg, mil õpitakse teisi ja iseennast emalikult kohtlema 35 – 42 otsimise aeg, mil ennast emalikult koheldes püütakse eneses selgusele jõuda 42 – 49 eide-eeliku aeg, mil leitakse ennast olevat kauges laagripaigas ja kus julgustatakse teisi tagant 49 – 56 vaimuilma aeg, sõnade ja kombetalituste tundmaõppimise aeg 56 – 63 valikute tegemise aeg, kus valitakse iseendale välja oma maailm ja töö, mis selles maailmas ära tuleb teha 63 – 70 valvsaks naiseks saamise aeg, õpitu ümberhindamise aeg 70 – 77 taasnoorenemise, aga ühtaegu ka suurema eidestumise aeg 77 – 84 uduolendite aeg, väikestes asjades suure mõtte leidmise aeg 84 – 91 punase niidiga läbikudumise aeg, elukoe mõistmise aeg 91 – 98 eeterlik aeg, aeg, kus räägitakse vähe ja rohkem ollakse 98 –105 hinguse ja hingede aeg 105 ajatuse aeg Paljude naiste jaoks kujutab esimene pool nendest naise teadmise järkudest – nii umbes 40 aasta vanuseni – endast selget liikumist lapsepärase loomusunnilise tegutsemise juurest sisima emalikkuse ihuliku läbitunnetamise juurde. Aga hilisematel elujärkusel kaotab ihu järkjärgult oma senise tähtsuse ja temast saab peaaegu jäägitult sisemise tunnetuse juhtija. Sellega muutuvad naised üha enam peenekoelisteks. On olemas seitse meelt – järelikult on olemas ka seitsmesuguseid ülesandeid. Need on: hingestamine,
19 kompamine, kõnelemine, maitsmine, nägemine, kuulmine ja haistmine. Neis võrdkujudes tuli hingestab, maa annab kompimisvõime, vesi annab kõnevõime, õhk – maitsmisvõime, udu teritab pilku, lilled annavad kuulmisvõime ja lõunatuul annab lõhnatunnetuse. See, et naine saab oma elu ja elutööd taas käega katsuda, võib mõnikord tekitada selles töös üürikese seisaku, sest naine ei pruugi veel oma taasleitud võimeid usaldada. Alles siis, kui ta on saanud aega oma võimete proovimiseks, hakkab ta taipama, mis kõik on ta võimuses. Loobumine kehakinnitamisest tähendab seda, et meie esmavajadused taanduvad sääraste tungide ja isude ees, millel on sügavamaid tähendusi ning tagamõtteid. Üks kõige imekspandavamaid asju selles pikas pühendumises on see, et seda protsessi läbitegev naine jätkab samal ajal oma tavalist elu välismaailmas. Ta armastab oma kallimaid, sünnitab lapsi, valvab nende järele, tegeleb kunstiga, otsib ilmekaid sõnu, paneb toitu lauale, tassib värve ja pasmaid, matab surnuid, täidab kõiki argiülesandeid, olles samal ajal vaimuilma kaugetel ja mõttesügavatel rännuteedel. Nii et vaimuilmas rändlemise ajal välisilmaga seotuks jääda on parem kui ennast sellest lahti rebida, sest just see pinge võimaldabki elada hinnalist sügavalt pöördumuslikku elu, milleni muul viisil ei jõua. Kedagi varjuna saata tähendab õhkõrna riivamist, libisevat sammu, millega võib vabalt laane läbida. See, kes nõnda käib, oskab teisi vaadata, aga teda ennast ei nähta. Unistused ja unenäod teevad kaotatu tasa. Nad on otsekui peegel, mille läbi saab vaadata alateadvuse sügavikku, mis esmajoones peegeldab kaotatut ja mida on vaja vigade paranduseks ning tasakaalus püsimiseks. Alateadvus toodab pidevalt õpetlikke kujundeid. Ärgem kulutagem liiga palju aega vihastamise peale! Parem laseme sellel ennast laadida. Ennekõike olgem laias laastus kavalad ja kasutagem oma naiselikku nutikust. Eluviisid ja eluvahendid on instiktiivse loomusega mitmeti kokku sobitatavad ning vastused muutuvad koos su enese ja kogu maailma muutumisega. Sest see, kes on äsja midagi uut teada saanud, kaldub muutuste teele. Uued kalduvused uuendavad ka südant.