Amazonas Tekst IVO TŠETÕRKIN, pildid MAARJA MAALDER
Amazonase džunglis Sinna metsikusse paika turiste naljalt ei satu. Küll aga on seal elanud ja töötanud Ivo ning järgmist avastusretke Kon Tiki Reisidega juhib ta juba veebruaris.
S
uure ja salapärase Amazonase vastu on lääneriikide inimesed huvi tundnud alates sündmustest, mida tänapäeva kooliõpikutes nimetatakse ekslikult Ameerika “avastamiseks" ning mis päädisid kogu mandri jõhkra ja verise koloniseerimisega. Alates 16. sajandist on sajad ja sajad hulljulged läinud otsima müstilist kullast linna El Doradot ning enamik noist õnneotsijatest on selle käigus ka hukkunud. Ehkki kullast linnad on siiani leidmata, on Amazonas ikka pakkunud avastamisrõõmu ja rikkusi, mis inimesi sinna karmidesse tingimustesse tõmbab.
Amazonas Peruus
Peruu ei ole selles osas erand. Kaks kolmandikku riigi pindalast moodustab Amazonase jõgikond ning siit saab alguse ka suur Amazonas ise, kui Ucayali ning Marañoni jõgi oma vood roosade jõedelfiinide plumpsatuste saatel ühendavad. Jah, metsas elab tänase päevani põlisrahvaid ning jah, bioloogiline mitmekesisus on Amazonases rikkalikem kogu planeedil. Kuid riiki ning suuri välismaiseid korporatsioone huvitavad eelkõige metsas leiduv nafta, gaas ning puit. Kuldagi leitakse Peruu Amazonases rohkesti, kuid ammu enam
54
mitte esimeste pioneeride kombel, järgides vanu legende ohtlikul ekspeditsioonil. Selle asemel on kohale veetud suur rasketehnika, millest jäävad maha mudamülgas ning elavhõbedareostus. Kuid ei, ega see nüüd ei tähenda, et müstika ja salapära metsast kadunud oleks. Amazonas on suur ja lai ning õnneks leidub ruumi veel kõigile. Mõnes kohas koguni tundub, et mets on hakanud tasapisi oma osa tagasi nõudma. Iquitos, Peruu suurim džunglilinn, ei ole tänaseni saanud maismaaühendust teiste riigi osadega. Oma ligi 400 000 elanikuga on ta levinud arvamuse kohaselt maailma suurim linn, kuhu ei vii ühtegi teed. Iroonilisel kombel on Iquitos oma nime saanud hõimu järgi, kes selle koha peal elas, kuni tulid kolonistid ja põlisrahva orjastasid, tapsid või kaugemale metsa ajasid.
Kautšuki kodu
18.-19. sajandil aga jõudis just siitkaudu laia maailma kautšuk, mis tegi tohutult rikkaks paljud inimesed – Hispaaniast ja Portugalist toodi üle ookeani ja tuhandeid kilomeetreid ülesjõge kõikvõimalikke vana maailma rikkusi, alates naiste laia äärega kübaratest ja lõpetades kahhelplaatidega,