i
채Pardunud Perekond
1 Lego-autodest, perspektiivist ja ülelõhnastatud stjuardessidest Kõik sai alguse päeval, mil meie õpetaja Hilde ütles, et tal oli tulnud lausa hiilgav idee. See oli mai lõpus ühes emakeeletunnis ja ausalt öelda olin ma juba oodanud sellist tundi, kus pidi ainult parasjagu kaasa mõtlema. Kus sai aknast välja vahtida, mõelda suvest ja peatsest Londoni reisist, samal ajal kui Hilde räägib näiteks tegusõnadest. Aga nii olin ma mõelnud niisiis enne, kui Hilde meile ütles, et tal oli tulnud lausa hiilgav idee. Hiilgav idee seisnes selles, et kõik pidid kirjutama lühikese loo oma perekonnast. Millestki, mis oli päriselt juhtunud, kas siis meie endi või mõne pereliikmega. Siis loeme oma lood teistele ette ja pärast riputame need klassi tagumisele seinale suure papist puu otsa. „Kõik saavad endale ja oma perele oksa,” rääkis Hilde õhinaga, „ja siis riputate oma loo puu oksa külge. Kas pole mitte vahva mõte?” Minu suureks üllatuseks paistis sedamoodi, et kõik teised olid Hildega ühel nõul, pidades seda tõesti vahvaks mõtteks. Nii Jonas kui Eline olid juba oma vihikutesse midagi kirja panema hakanud. Isegi Omar, kes pidevalt kõikide Hilde 6
antud ülesannete ja kodutööde üle kaebas, vahtis kavalal pilgul ja äraoleva naeratusega aknast välja, nagu oleks ta midagi eriti põnevat meenutanud. Mina tõstsin aga käe üles. „Mis mõttes päriselt juhtunud?” uurisin mina. Hilde seletas, et seekord ei peaks me midagi ise välja mõtlema, vaid jutustama mõne tõestisündinud loo. „Sest absoluutselt igaühel on oma perest midagi põnevat rääkida!” oli Hilde veendunud. Vaat just selle koha pealt oli õpetaja minu arvates liiga optimistlik. „Kas poleks mitte toredam kirjutada näiteks universumist?” tegin ettepaneku. „Pym, eelmisel korral sa juba kirjutasid universumist,” vastas Hilde. „Nüüd ma tean! Kirjutame veidratest faktidest!” hüüatasin mina. Vaatasin klassis ringi ja mõtlesin, et sellisele ettepanekule järgnevad kindla peale aplaus ja rõõmuhõisked. Veidrad faktid, noh! Täiega lahe! Aga mitte keegi ei rõkanud rõõmust. Vaid mõni üksik viitsis üldse minu poole vaadata. Ja needki olid sellist nägu, justkui vaataksid nad parajasti loomaaias maailma kõige igavamat looma. „Hea mõte, Pym, aga seekord jääme siiski perekonna juurde,” ütles Hilde. „Oled sa ikka päris kindel?” küsisin igaks juhuks üle. Hilde noogutas. Hilde oli kindel kui kalju. 7
Tegelikult ei usu ma, et oleksin teda kunagi varem nii kindlana näinud, ja just samal hetkel tõstis Omar käe: „Kas mina tohin esimesena oma loo ette lugeda?” küsis ta. Pärast tunni lõppu, kui ma kotti kokku pakkisin, tuli Hilde minu laua juurde. „Huvitavad lood on tihti palju lähemal, kui me arvata oskame,” ütles ta. „Arvad või?” „Enamasti piisab vaid sellest, kui asju väheke teise nurga alt vaadata. Tuleb vaid sammuke kõrvale astuda,” seletas Hilde. Astusin pika sammu kraanikausi poole. „Siit pole midagi uut näha,” ütlesin mina. Hilde pani käed rinnale risti, aga tegelikult ei olnud ta praegu range ja tema suunurgas vilksatas naeratus. „Mina arvan ikkagi, et veidratest faktidest oleks palju põnevam kirjutada. Kas sa teadsid näiteks, et inimene kasutab kolmesadat eri lihast ainuüksi tasakaalu hoidmiseks, kui püsti seisab?” „Pym.” „Või et toidul kulub vaid seitse sekundit, et suust makku jõuda?” küsisin edasi. „Pym!” „Või et juuksekarv kannatab kolmekilost raskust? Mõelda vaid, kolm kilo!” „PYM! Aitab küll!” sõnas Hilde viimaks. Siis aitas kah. 8
Hilde oli väga tore ja kannatlik õpetaja, aga kui ta minu nime niimoodi ütles, justkui läbiva suurtähega ja vähemalt ühe hüüumärgiga, oli see märk sellest, et oli aeg järele jätta. „Nii et tuleks teise nurga alt läheneda?” küsisin mina. „Jah! Teisest perspektiivist!” vastas Hilde. „Misasja? Perspektiivist?” ei saanud ma aru. „Just nimelt!” ütles Hilde ja noogutas nii agaralt, et ta pikad kõrvarõngad kõlksusid vastu kaela. Siis tuligi mulle mõte. Seoses perspektiiviga. Seoses lendamisega. Kõige esimene kord, kui ma lennukis olin, hakkas mul nimelt nii paha, et pidin äärepealt minestama. Kui sa nüüd arvad, et ma kardan kõrgust, paned täiesti mööda. Ja kui sa arvad, et mul hakkas halb mõttest, et lennuk (ja sellega koos ka mina ja terve mu pere) võib alla kukkuda, eksid sa samuti. Kui sa kujutad ette, et ülelõhnastatud stjuardessid ajasid mul südame pahaks, on sul natuke õigus, aga mitte ka täiesti, sest isegi kui üha mööda tuhisevad stjuardessid, kes oleks justkui osalenud naeratamise maailmameistrivõistlustel, olid enne pardaletulekut endale ilmselt kolm liitrit lõhnaõli peale kallanud, ei olnud ka see tõeline põhjus, miks mul paha hakkas. Ma olin minestamise äärel hoopis ühel lihtsal põhjusel. Perspektiiv. Sest isegi kui sa võid vabalt väikest viisi hulluks minna mõttest, et oled parasjagu kümne tuhande meetri kõrgusel 9
õhus, ja isegi kui sa võid ikka korralikult kartma hakata, kui taipad, et oled parasjagu pilvedestki kõrgemal, siis hakkas mul päriselt paha alles siis, kui ma alla maa peale vaatasin. Sest maa minu all – tee, mida mööda ma tavaliselt kõndisin, jooksin või millel komistasin – ei olnud midagi muud kui üks peenike spagett. Ja autod, mis päriselt võisid kihutada koguni kiiremini kui sada kilomeetrit tunnis, olid vaid tühipaljad liikumatud Lego-autod. Ma haarasin kramplikult lennukiistme käetugedest ja mul hakkas veel halvem mõttest, et nende autode sees istusid inimesed. Mini-inimesed, kes ei aimanudki, et just praegu vaatas neid üks teine inimene (nimelt mina!) kõrgelt taevast. Aga just nii oligi. Nii oli see kõik omavahel seotud, ja samal ajal kui ma klammerdusin nii tugevasti käetugede külge, et käeseljale ilmusid higipiisad, hakkasin mõtlema millegi veel arusaamatuma peale. Nimelt et mõni teine kord vaatavad mingid teised inimesed lennukist alla ja näevad autot, milles mina istun, või siis juuksekarva moodi teed, kus mina käin, ja et nende jaoks olen ma siis poole tuletiku pikkune. „Mõelda vaid, Pym,” ütles isa, kes istus kõrvalistmel, „praegu lendame me kiirusel peaaegu tuhat kilomeetrit tunnis!” Ta naeratas mulle ajalehte kokku voltides julgustavalt. Imelik küll, aga tundus, et ta ei saanud üldse aru, kui suur hirm mul oli. Ja mis veel kummalisem: miks olin mina terves lennukis ainuke, kes taipas, kui hullumeelne see kõik oli!? 10
Stjuardessid tormasid mööda vahekäiku edasi-tagasi, ise samal ajal muudkui kohvi ja teed pakkudes, justkui oleks see kõige loomulikum olukord maailmas. Ema istus minu ees ja magas, suu lahti, ja tema kõrval istusid minu vanem õde ja vend, Sanna ja Sigmund, kes kaklesid ja nügisid teineteist, nagu neil ikka kombeks. Ja just siis, kui mulle tundus, et olen sunnitud selle hulluse kohta midagi ütlema, sellest kõigile teistele seal lennukis kasvõi karjuma, nõjatus isa üle minu ja koputas sõrmedega õrnalt aknale. „Perspektiiv, Pym!” ütles isa. „Siit kõrgelt õhust näeb maailma täiesti uue pilguga, eks ole ju?” See juhtus päris ammu. Ja ma olin selle mälupildi juba peaaegu unustanud. Aga nüüd, palju aastaid hiljem siin klassis seistes, tuli see hetk äkki jälle meelde. Hilde vaatas mind ja naeratas. Tema kõrvarõngad kõlkusid ikka veel. Ja sel hetkel oleks mul nagu jälle paha hakanud. Peas hakkas mürisema, justkui oleks seal kümme tuhat pisitillukest Lego-autot ringi sõitnud, kõik ise suunas. Ja autode vahel oli sadu tikumehikesi, kes sagisid ringi, teadmata, et kõrgel taevas istus keegi ja jälgis neid. „Pym?” ütles Hilde. Ma sirutasin käe välja ja toetusin kraanikausi äärele, et mitte päris ümber kukkuda. „Pym? Kas kõik on hästi?” küsis Hilde. Ma pilgutasin silmi ja ajasin end ettevaatlikult jälle sirgu. 11
„Nüüd hakkab asju juhtuma,” pomisesin mina, „mul tuli üks ülihea mõte.” Hilde naeratas ja puudutas mu kätt. „Ma juba ootan su toredat lugu, Pym!” Ta hakkas ukse poole minema. Kotti selga upitades ja talle järele vaadates mõtlesin ma, et selleks pole tal küll vähimatki põhjust.
12
2 Tavalistest ja kummalistest nimedest ning arstide prohmakatest Aga alustagem algusest. No mitte päris algusest, nagu Suurest Paugust või Aadamast ja Eevast või kuidas iganes sinu arvates maailm alguse sai. Praegu pean silmas minu algust ja lugu sellest, kuidas minust sai Pym. Sest arvata võib, et oled juba mõnda aega minu nime imeks pannud. Enamik inimesi igatahes imestab. Ei. Kõik imestavad. Kõik peale mu oma perekonna, aga nende jaoks olen ma olnud Pym juba nii kaua, et see nimi kõlab sama tavaliselt nagu näiteks Mari. Või Anna. Või Ingrid Katrine. Kui ema haiglasse mind sünnitama läks, olid nii tema kui kõik teised kindlad, et sünnib poiss. Arst, kes oli mitu kuud varem tema kõhtu ultraheliga uurinud, oli osutanud ekraanile enda ees ja öelnud, et see seal näib olevat üks aktiivne väike poiss. Siis läks isa otsejoones poodi ja ostis sinisetriibulised sipupüksid. Minu vanem vend ja õde, kes olid siis nii umbes kaheaastased, olid avaldanud korduvalt arvamust, mis peaks saama väikevenna nimeks. Sanna nõudis, et minust saaks Emil, aga Sigmundi arvates oli parim nimi Diesel 10, nagu ühel 13
auruvedur Thomase loo tegelastest. Ühel või teisel põhjusel, mis mulle siiani päris selged pole, jõuti viimaks nimeni Trym. Minu nimeks pidi saama Trym. Kõik olid ühel nõul ja just selle nimega rahul. Aga kui ma viimaks ilmale tulin, siis selgus, et ma polegi üldse poiss. Vaid hoopis tüdruk. Ema rääkis, kuidas Sanna ja Sigmund mind haiglasse vaatama tulid ja kallistama tormasid. „Trym!” hüüdis Sanna ja üritas oma põske vastu minu tibatillukest nägu panna. Sigmund ei olnud veel nii tubli rääkija ega osanud r-tähte. „Pym!” ütles tema ja patsutas mu pead. „Tele-tele, Pym!” Sanna naeris. Ju oli Pym tema arvates eriti naljakas nimi. „Jaa!” hüüdis ta. „Väikevenna nimi on Pym!” „Ta on väike õde,” parandas ema. „Pym!” hüüdis Sanna. „Pym!” hüüdis Sigmund. „Pym! Pym! Pym!” Nii oligi. Ema ja isa pidid helesinised riided ära panema ja Sanna vanad riided lagedale kraamima. Ja siis algas tüdrukunime otsimise raske töö. „Désirée?” pakkus isa. „Liiga imal,” ütles ema. „Kuidas oleks Ragnhild?” „Liiga igav,” arvas isa. „Aga Anne?” „Liiga tavaline,” ütles ema. „Aga Kaspara?” „Liiga ebatavaline,” arvas isa. Niisugune kahekõne kestis mitu kuud. Ja kui nad lõpuks 14
leidsid midagi, mis neile mõlemale meeldis, oli juba liiga hilja. Sigmundi ja Sanna jaoks olin ma Pym. Tädi Unni ja onu Jani jaoks olin ma Pym. Mõlema vanaema ja vanaisa jaoks olin ma Pym. Isegi isa ja ema kutsusid mind Pymiks. Ja kuigi nad otsustasid pidulikult, et minu nimeks saab Victoria c-ga, ei hakanud mitte keegi mind niimoodi hüüdma. Mina olin niisiis arstide prohmaka tagajärg. Ning mulle oli igaveseks ajaks ja igavesti määratud kanda nime Pym. Pym Petterson.
15
3 Sajast tuhandest käest ja võipaki kaaluga titast Puu klassiruumi tagaotsas oli nii suur, et kattis peaaegu tervet seina. Kõik oksad olid tühjad, aga just see pidi üsna pea muutuma, ja pärast liisutõmbamist selgus, et esimesena pidi oma loo ette lugema Sofia. Sofia oli oma jutu rohelisele paberilehele üles kirjutanud ja lugema tuli ta seda klassi ette tahvli juurde. See oli lugu sellest, kuidas ta sündis. Sofia sünnipäev on augustis, aga tegelikult oleks ta pidanud sündima alles novembris. Ent kui ta oli ema kõhus pilkases pimeduses juba seitse kuud passinud, hakkas Sofial igav. Siis otsustaski ta, et aitab küll! Tema kibeles juba välja, maailma tervitama! „Ema ja isa pidid just ühte sünnitusfilmi vaatama hakkama,” luges Sofia, „sest kuna mina olin nende esimene laps, tahtsid nad natuke uurida, millised kogemused teistel sama asjaga on olnud. Aga just siis, kui ema kummardus, et DVD-d masinasse lükata, kostis suure kõhu seest vali klõpsatus ja midagi hakkas ema püksisäärt mööda alla põrandale voolama.” Sofia luges valju selge häälega. Ma mõtlesin ta ema peale, kes oli alati korraliku soengu ja eredavärviliste riietega, mis ei olnud kunagi kortsus ega topilised ega vanunud. Raske oli ette kujutada vett tema jalge vahelt välja voolamas. 16
„Isa ehmus väga,” jätkas Sofia. „Algul arvas ta, et ema seisis keset põrandat ja pissis. Aga siis sai ta aru, et veed tulid ära. Kui titad on kõhus, on nad justkui koti sees, kus on ka vesi, nii et nad saavad seal mõnusalt ringi hulpida, ja kui see kott katki läheb ja vesi välja jookseb, tähendab see seda, et laps hakkab kohe varsti välja tulema.” Sofia vaatas oma paberilt üles ja heitis kiire pilgu üle klassi, enne kui edasi luges. „Kui isa seda taipas, ehmus ta veel rohkem. Ta ei olnud ju last enne kahte kuud oodanudki. Ja kuigi ema ja isa ei olnud jõudnud sünnitusfilmi vaadata, olid nad õnneks lugenud laste sündimise kohta raamatuid, ja ühes neist oli kirjas, et kui laps liiga vara välja tahab tulla, tuleb põrandale pikali heita ja rahulikult lebada, kuni kiirabi kohale jõuab. Vastasel korral võib pisitillukesele beebile nabanöör ümber kaela keerduda, nii et ta lämbub.” Kui Sofia luges, istus terve klass vaiksemalt kui kõige vaiksem hiir. Mulle ei meenugi tegelikult, et kunagi varem oleks meie klassis nii vaikne olnud. Bashar istus ja kuulas, suu ammuli. Salima silmad olid nii suured, et tundus, justkui võiksid need iga hetk peast välja karata ja põrandale kukkuda. Lukas näris oma pliiatsi otsa Sofialt pilku pööramata, ja Julia istus, käed silmadel, justkui vaataks õudusfilmi. Ja mina? Kui ma oma käsi vaatasin, avastasin, et olin oma küüned nii tugevasti peopessa pigistanud, et nendest olid jäänud sinna sügavad punased jäljed. „Isa karjus, et ema ruttu põrandale pikali heidaks, ja 17
helistas kohe kiirabisse,” luges Sofia. „Ja kuigi emal ei olnud mingit tahtmist märjale põrandale pikali heita, tegi ta seda siiski, ja kui ta käed kõhule pani, tundis ta, kuidas laps kõhus tugevasti siputas, aga siis ei teadnud ta veel, et see olen mina.” Õnneks tuli kiirabi kiiresti ning vilkurite ja sireenide saatel viidi Sofia ema haiglasse. Isa sõitis oma autoga talle järele ja oli nii närvis, et oleks äärepealt jalust niitnud ühe kepiga kõndiva vanadaami, kes teokiirusel üle ülekäiguraja kõpsis. Aga õnneks vaid äärepealt ja lõpuks läks kõik siiski hästi. Tita tuli välja ja osutus Sofiaks, ja kuigi ta oli terve kui purikas, pidi ta ikkagi kuus nädalat haiglas olema, sest nii lihtsalt on, kui sünnid peaaegu kolm kuud enne õiget aega ja kaalud vähem kui kilo. Kõik plaksutasid hästi valjusti, kui Sofia lugemise lõpetas. „See oli küll üks väga vahva lugu!” ütles Hilde. Sofia naeratas. Mina mõtlesin tema isa peale, kes tegi alati nalja ja tembutas. Ma püüdsin teda autoroolis ette kujutada, kui ta tookord nii kiiresti Sofia ja ema kiirabi järel sõitis, nii kiiresti, et higi voolas ojadena, nii kiiresti, et ta oleks äärepealt ühe kepiga vanadaami alla ajanud. „Mul on pilt ka!” ütles Sofia. Ta pööras rohelise paberilehe ümber. Teksti alla oli kinnitatud pilt temast vastsündinuna. Tibatilluke inimene, kes lamas krõnksutõmbunult külili ja magas, pikk voolik ninas, sest nii väikesed titad ei oska veel imeda, nemad said piima just niimoodi, nina kaudu. 18
Kui kõik olid pilti vaadata saanud ja kui Sofia oli rohelise lehe klassi tagaseinal puu ühe oksa külge kinnitanud, võttis ta kotist välja võipaki. See oli ühekilone ja niisiis sama raske kui Sofia vastsündinuna, ja kui me võipakki käes hoidsime, üritasime endale ette kujutada, kui kerge ta oli olnud. Võipakk käis klassis ringi, kõigepealt aknaalust pingirida pidi ja edasi klassiukse poole. Ei tule just sageli ette, et kõik oleks nii huvitatud ühe võipaki käeshoidmisest! Kõik võtsid selle ettevaatlikult vastu, otsekui oleks sinna pakitud midagi hinnalist, või nagu olnukski see ühekilone laps. Kordamööda kaaluti seda käes, ettevaatlikult pakki õhus üles-alla kõigutades, mõned sulgesid isegi silmad, kujutades samal ajal ilmselt ette, et hoiavad käes pisikest vastsündinud titat. „No kuulge! Saatke ometi edasi!” ütles Hilde. Viimaks ometi jõudis järg ka minuni. Salima minu tagant ulatas mulle paki. Võtsin selle ettevaatlikult vastu, ja samal ajal kui ma selle ilma igasuguse vaevata üles tõstsin, vaatasin Sofia poole. Oli tõepoolest täiesti võimatu endale ette kujutada, et ta oli kunagi olnud sama kerge! Sofia, kellel olid meie klassis kõige pikemad juuksed. Sofia, kes oskas ühe käega hundiratast visata ja kes jooksis kiiremini isegi kui paljud meie klassi poisid. Kui kõik olid võipakki katsuda saanud ja Sofia selle oma kotti tagasi pani, küsis Hilde: „Kes tahab järgmine olla?” 19
Ja kõik käed, mis just äsja olid ettevaatlikult võipakki tõstnud ja enne seda aplausiks plaksutanud, kerkisid korraga õhku. Kätemeri, mõtlesin ma imestusega. Sada tuhat kätt, mis kõik võitlevad selle nimel, et neid märgataks. Olgu peale, ehk ei olnud neid sada tuhat. Meid ei olnud klassis rohkem kui kakskümmend seitse ja Syver oli tol päeval haige, niisiis oli meid vaid kakskümmend kuus. Pealegi pidin maha arvama Sofia, kes oli just oma loo ette lugenud, ja iseenda, sest mina ei tõstnud mitte kui midagi üles. See teeb kokku kakskümmend neli õpilast, ja nüüdseks oled sa ilmselt juba ammu välja rehkendanud, et kui ka kõik kakskümmend neli õpilast oleks mõlemad käed üles tõstnud, ei saaks ikkagi kokku rohkem kui nelikümmend kaheksa kätt. Ja isegi kui nelikümmend kaheksa kätt on palju, on seda ikkagi vähem kui sada tuhat, tegelikult on seda palju vähem. Aga mitte see ei ole asja iva! Iva on selles, et sellel hetkel ei olnud mingi eriline kunst nähtamatuks jääda. Õigupoolest olin ma ju uskumatult lahke, sest istusin täiesti vagusi, käed pingil, ja lasin kõik teised järjekorras ette. „Rahulikult!” naeris Hilde. „Kõik saavad oma lugu lugeda!” Ta vaatas klassis ringi, käed venisid muudkui pikemaks, nii et ulatusid viimaks lausa laeni. „Mina, mina!” ütles Julia. „Please, ah, Hilde!” ütles Jonas. „Please!” „Lukas,” ütles Hilde. „Esmaspäeval kuulame Lukase lugu.” 20
Vahetunnis jäid kõik joogikraani juures Sofia ümber ringis seisma. Kõik tahtsid talle võimalikult lähedale pääseda ja me silmitsesime teda varbaotstest pealaeni, justkui oleks raske uskuda, et ta päriselt olemas on. „Mõelda vaid, et sa olid nii pisike!” ütles Bashar. „Mõelda vaid, et sul oli nii igav, et tahtsid nii hirmsasti välja saada,” ütles Eline. „Kas oli väga rõve tunne, kui see toru sul ninas oli?” küsisin mina. Sofia kehitas õlgu. „Mina ei mäleta sellest kõigest ju midagi.” „Ei mäleta või?” küsisin mina. „Muidugi mitte,” ütles Sofia. „Kas sina siis mäletad midagi sellest ajast, kui sa tita olid?” „Jah, mina mäletan kõike,” vastasin ma. Teised hakkasid naerma. „Ma tahan juba sinu lugu kuulda, Pym,” ütles Lukas. „Peaksidki tahtma!” vastasin mina. Sofia vaatas mind. Ja äkki vaatasid ka kõik teised mind. Sada tuhat silma. Ja sada tuhat kõrva vastust ootamas. Sellel hetkel tekkis minu pähe üks lugu. Lugu sellest, kuidas mina olin sündides veel väiksem kui Sofia. Ainult poolekilone! Mina võiksin kaasa võtta vatipaki ja selle klassis ringi käima saata ja öelda, et täpselt nii kerge ma olingi, vohh! Aga just siis, kui see lugu hakkas sõnadena kuju võtma, mõtlesin ma pildi peale. Minul ei olnud ju pilti. Kõikidel minust tehtud beebipiltidel oli lihtsalt üks reievoltide ja vähemalt 21
kolme lõualotiga paksuke. Sest vastupidiselt Sofiale ei olnud minul siia ilma tulekuga üldsegi kiire. „Te peaksitegi seda tahtma,” ütlesin mina, „aga ma ei kirjuta sellest ajast, kui ma tita olin.” „Millest sina siis kirjutad?” küsis Jonas. „See on esialgu veel saladus,” vastasin mina, „aga see lugu võib päris julmaks minna.” Jonas ajas silmad suureks. Julia plõksutas oma pikkade ripsmetega. „Julmaks? Mis mõttes julmaks?” uuris Bashar. „Igatahes tuleb sellest üks igavesti põnev lugu! Ja naljakas ja natuke kurb.” Sofia vaatas mind ja naeratas. Tema sinisilmad sädelesid, ja isegi kui ma väga püüdsin, ei suutnud ma korralikult vastu naeratada.
22