12 MOOD 2011 / II
MOOD 2011
12
MOOD 2011
Moeosakonna vilistlased alates aastast 1947
70 aasta jooksul (1947 – 2011) on moeosakond välja andnud 300 diplomit. 50. Randküla, Ell-Maaja 1965 51. Kohk, Heli 1965 52. Luus, Eve (Sisa) 1966 53. Raid, Liivi 1966 1. Klaus, Leida 1947 54. Akberg, Tiiu-Heidi 1966 2. Loik, Saima 1948 55. Ulas, Aime 1966 3. Lõhmus-Kaarma, Melanie 1948 56. Smirnova, Tamara 1966 4. Kammal, Õie 1949 57. Teder, Tea 1966 5. Lokk-Sumendu, Leida 1949 58. Laos, Virve 1966 6. Suurkuusk-Vahelaid, Emmi 1949 59. Dorch, Anne 1966 7. Kulles, Hilja 1950 60. Maskulaitiene, Lyda-Mare 1966 8. Krull, Maria 1950 61. Skvortsov, Gennadi 1967 9. Hallik, Claire 1950 62. Möhlmann-Kajandu, Krista 1967 10. Kiis-Sepp, Vilma 1950 63. Järvila, Piia 1967 11. Kook-Kell, Kaja 1951 64. Saarepera, Helvi 1968 12. Madisson, Leida 1951 65. Sinjukajeva, Larissa 1969 13. Tamsar, Õie 1951 66. Tätte, Helle-Mari 1969 14. Pundi-Remme, Selma 1951 67. Aakre, Mari 1969 15. Kruusi, Hilda 1952 68. Mesikäpp, Lembi 1970 16. Vilms, Lilli 1952 69. Laanemäe, Hille 1970 17. Jõe, Laine 1952 70. Vaus, Sirje 1970 18. Edela-Habicht, Lygia 1952 71. Aava-Ruuben, Anne 1970 19. Maranik, Helga 1952 72. Beta, Biruta 1970 20. Paltsmar-Kübar, Linda 1952 73. Stranberg, Anu 1971 21.Kulgver-Truuts, Irene-Linda 1953 74. Mehilane, Lea 1971 22.Leškin, Elga 1953 75. Zivere, Tatjana-Baiba 1971 23. Isok, Dagmar 1953 76. Veelma, Maija 1971 24. Bulkin-Muravin, Astrid 1953 77. Tolka, Silvija 1971 25. Arit, Sirje 1954 78. Rüütelmaa, Marika 1972 26. Tealane-Pajupuu, Veevi 1954 79. Domingo, Marja 1972 27. Parmas, Maris 1954 80. Sillaste, Eha 1972 28. Maisaar, Jutta 1954 81. Vissarionova , Anneli 1972 29. Selvet-Aren, Evi 1955 82. Kurm, Reet 1973 30. Aasmaa, Ina 1955 83. Paalberg, Liivia-Regiina 1973 31. Silla, Helga 1955 84. Nurm, Laine 1973 32. Õlgus, Linda 1956 85. Aljas, Esta 1973 33. Vanderflit, Bella 1956 86. Kaarma, Mari 1974 34. Kuhi-Preimann, Õie 1956 87. Pedanik, Inna 1974 35. Loorits-Vare, Oivi 1956 88. Tsendsuren, Badamsureni 1974 36. Kask, Silvia 1958 89. Kivite, Nora 1974 37. Heapost, Luule 1958 90. Ird, Maie 1974 38. Laisaar-Krik, Saima 1958 91. Kõrge, Sirje 1975 39. Dementjeva, Silvia 1958 40. Saulus-Tammik, Maimu-Koidula 1960 92. Vompa-Vahter, Juta 1975 93. Mikk, Piret 1975 41. Polištšuk, Aldonia-Kristina 1960 94. Vanamölder-Kalvet, Krista 1975 42. Mürk, Tiiu 1960 95. Eelma, Sirje 1975 43. Hmelnitskaja-Leedjärv, Kristel 1960 96. Priks-Poll, Saima 1975 44. Klamm-Lepmets, Asta 1962 97. Piirlaid, Juta 1975 45. Kanasaar, Mari 1962 98. Lamp, Silja 1976 46. Briedis, Edite 1962 99. Jakobi-Laansalu, Aino 1976 47. Pukk, Maie 1964 100. Radzina, Maija 1976 48. Kalling, Maria 1964 101. Lukina-Lebedeva, Ilze 1976 49. Hollas, Hilja 1964 Moekunst
102. Raheltshik, Riina 1977 103. Kliemane, Vesma 1977 104. Gize, Sniedze 1978 105. Girin, Leonid 1978 106. Lääne, Iia 1978 107. Moris, Velta 1978 108. Mesikäpp-Tenter, Ivi 1979 109. Lill-Unt, Vilve 1979 110. Leškin, Liivia 1980 111. Kivi, Kalju 1980 112. Järg, Zoja 1981 113. Noor, Viive 1981 114.Apine, Ieva 1981 115. Rätsep, Ilme 1982 116. Raidma, Mare 1982 117. Novakovskaja-Kerge. Natalja 1982 118. Laurinja, Inese 1982 119. Beita, Olga 1983 120. Tüür, Hilja 1983 121. Kasesalu, Katrin 1983 122. Danieljanc, Arta 1983 123. Johanson, Anu 1984 124. Bule, Ilze 1984 125. Metsis-Kasemaa, Anne 1984 126. Hint, Anu 1985 127. Valdma, Maire 1985 128. Ljutjuk, Jelena 1985 129. Pilvet, Thea 1985 130. Salum, Tiia 1985 131. Vabul, Anneliis 1985 132. Mestsisina-Bristak, Larissa 1986 133. Nikkolo, Ivo 1986 134. Kuresaar-Tamm, Piret 1986 135. Panina, Olga 1986 136. Armas, Valentina 1987 137. Kalnatsa, Elita 1987 138. Kisand, Monika 1987 139. Orgna, Tiia 1987 140. Tsebotar, Natalja 1987 141. Õng, Riin 1987 142. Danilova, Marina 1988 143. Jakovlev, Andrei 1988 144. Lauce, Inguna 1988 145. Müül, Astri 1988 146. Upatniece, Dzintra 1988 147. Reinula, Lee 1989 148. Tuvikene, Külli 1989 149. Sestakovskaja, Margarita 1989 150. Vadopalasa, Jolanta 1989 151. Vege, Dita 1989 152. Haavel, Hiie 1990 153. Mõtshärg-Mürk, Anu 1990
SISUKORD / CONTENTS ME & MY FASHION MINA & MOOD 4
Young lecturers answer Noored õppejõud vastavad Kristi Toome’s 7 questions to „budding professors“ Kristi Toome 7 küsimust alustavatele õppejõududele The real fashion life Tõeline Moeelu An amusing retrospective of the study Moetoimetaja Anne Metsise meeleolukas tagasivaade years of fashion editor Anne Metsis oma õpinguaastatele Following a dream Unistust järgides Imbi Tork has fulfilled her childhood dream at the EAA Imbi Tork viis oma lapsepõlveunistuse täide EKAs õppides Lively Lilli Jahilo Lennukas Lilli Katrin Virunurm met designer Lilli Jahilo to talk business about Katrin Virunurm kohtus disainer Lilli Jahiloga, et rääkida becoming an entrepreneur ettevõtluse alustamisest The Golden Needle – the ultimate acknowledgement Kuldnõel – ihaldatuim tunnustus Annamaria Pupart
8
12 14 18
Annamaria Pupart
ATOP THE WAVE LAINEHARJAL
20 Vettehüpe & karastumine
Plunge & Survive Kaasahaarav pihtimus Moenäituse katsumuslikust An engaging confession about the ordeals of organising a fashion korraldusest. Kirjutab Anu Raat exhibition. Written by Anu Raat Moeosakonna salongiõhtud Salon evenings of the Fashion Department Linda Aasaru gives an overview of the fashion-flooded events Moeosaonna teemaõhtuid vahendab Linda Aasaru Reet Aus „Terve mõistusega inimene“ Reet Aus ‑ „A person with a common sense“ Reet Aus, former editor-in-chief of MOOD magazine reveals her Käesoleva ajakirja endise peatoimetaja Reet Ausi suhtest relationship with fashion and theatre to Kairiin Ruuven moodi ja teatrisse läbi Kairiin Ruuveni sule MOESEERIA fashion photo series
26 30 36
GOLDEN WORDS KULDAVÄÄRT 50 Ruumipuudus & Meestebuum
Lack of space & boom of men Kunagise tekstiili- ja moekateedri juhataja Maasike Maasike Maasik, former Head of Department of Textile and Maasiku enam kui kümme aastat tagasi kirjapandud Fashion opens her notes and predictions written märkmed ja ennustused down more than a decade ago Piret Puppart – pärimuse jälgedes Piret Puppart- tracing traditions Maria Viidalepp räägib moedisaineriga tema vastselt Maria Viidalepp has an interview with the fashion desinger about her freshly published book ilmunud raamatust HULA & LOLA Hula & Lola Innustav ja hariv lugu eelkõige moeeriala esmakursuslastele. Inspirational and educational fairytale cooked up especially for the fashion freshmen! The storyteller is Birgit Hallist Muinasjuttu HULAst vestab Birgit Hallist Kes riha ei tunne, sii riisu ei mõista ehk Piret Mägi A poor tradesman always blames his tools, sound advice to future organisers of the erki fashion show from piret mägi tarkuseterad tulevasele ERKI Moeshow peakorraldajale Bits and pieces of wisdom were picked up by Maria Viidalepp Tarkuseterad sõelus välja Maria Viidalepp
54 58 64
It was 70 years ago, See oli 70 aasta eest, when the first students began their fashion studies under the supervision of costume designer Natalie Mei (1940) thus laying the foundation for professional fashion education in Estonia. The first fashion magazine of the Fashion Department - MOOD - was put together already in 1946, however, the first edition never reached the printing press due to the tabooed nature of the white-black-blue-red colour combination in students‘ fashion drawings. The slogan - „national in form, socialist in content” was well in force in the 1960s, which is why several generations of fashion designers were left to merely dream of their own magazine. „Our own magazine“ was, however, pushed through in full size and scope - „flagrant in form, blatant in content“ – 50 years later by the 4th year fashion students with Reet Aus being the leading „hooligan“. The current „Mood“ is therefore officially the second magazine issued by the Fashion Department. With this long-awaited event we celebrate the 70th anniversary of the Department of Fashion Design.
mil esimesed üliõpilased kostüümikunstnik Natalie Mei juhendamisel moeõpingutega alustasid (1940), pannes sellega aluse professionaalsele moeharidusele Eestis. Esimene Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna album MOOD koostati aastal 1946, ent lubamatu valgemust-sini-punase värvikombinatsiooni kasutuse tõttu tudengite moejoonistes see paraku trükipresside alla ei jõudnudki. Loosung „vormilt rahvuslik ja sisult sotsialistlik“ kehtis veel kuni 1960ndate aastateni, mistõttu jõudis oma ajakirjast unistada mitu põlve moekunstnikke. Oma-ajakirja-jonn viidi aga vormilt nahaalses ja sisult huligaanses lahenduses täies mahus ellu alles 50 aastat hiljem moeosakonna üliõpilaste poolt Reet Ausiga eesotsas.
In this issue we share the experience and impressions of the students of Fashion Design and Fashion Stylistics of Open Academy, who also give an insight into the organising of the anniversary events of the Fashion Department. Anne Metsis, the former student and lecturer of the Fashion Department makes us chuckle more than once with her amusing reminiscences in her article „The real fashion life“. We will also reveal the invaluable memories of Maasike Maasik, the former Head of Department of Textile and Fashion written down and caught on camera a decade ago. The special full-length photo series will unfold the many faces of fashion design to express the versatility of this field.
Hoiad käes ametlikult teist moeosakonnas välja antud ajakirja, millega tähistame EKA moeosakonna 70. juubelit. Oma kogemusi, muljeid ja nõuandeid jagavad ning nii enda kui moeosakonna juubeliaasta tegemistest räägivad kevadsemestril Avatud Akadeemia moemeedia kursusel osalenud moestilistika ja päevase õppe moedisaini eriala tudengid. Vilistlase ja endise moeosakonna õppejõu Anne Metsise meeleolukad meenutused artiklis „Tõeline moeelu“ toovad paljudes kindlasti esile nii mõnegi naeruturtsatuse. Kuldaväärt materjalina avaldame ka endise tekstiili- ja moekateedri juhataja Maasike Maasiku 10 aasta tagused mälestused koos fotomaterjaliga. Erilises täispikas moeseerias paljastub aga moeeriala mitmepalgelisus.
The celebration of the anniversary of the Fashion Department continues this autumn term with the anniversary catalogue and salon evenings organised by the Associate Professor Anu Ojavee. In the meantime, we wish you a great reading experience!
Moeosakonna juubeliaasta tähistamine jätkub eesseisval sügissemestril dotsent Anu Ojavee korraldatavate salongiõhtute ning koostatava kataloogiga osakonna ajaloost. Seniks aga häid lugemiselamusi!
täname: eesti kunstiakadeemia moedisaini osakond avatud akadeemia moestilistika eriala osakonnajuhataja professor vilve unt ja dotsent anu ojavee eesti kultuurkapital
TOIMETUS / EDITORIAL TEAM Esikaane illustratsioon: Front cover illustration: Triinu j천hve 2011
2011 MOOD
Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna ajakiri Peatoimetaja / Editor-In-Chief: Maria Viidalepp maria.viidalepp@artun.ee Kujundaja / Design & layout editor: Eike Einama eike.einama@artun.ee Fotograaf / Photographer: Marin Sild marinsild.photo@gmail.com Korrektuur / Language editor: Mari-Liis Helvik mariliishelvik@gmail.com Inglisekeelsed t천lked / Translations into English: Johanna Unt johannaunt@hotmail.com Tr체kikoda / Printing house: AS PAJO www.pajoprint.ee
Tagakaane illustratsioon: Back cover illustration: Maarja siim 2011
Foto: Gabriela Liivamägi
Foto: erakogu
MOOD 2011
Küsis: Kristi Toome, AA Moestilistika IV
12 NOORED ÕPPEJÕUD VASTAVAD
Tanel Veenre / Ehtestilistika
Lilli Jahilo / Pidulik rõivastus, Kaunistusvõtted
Mida pead väärtuslikuimaks, mis EKAs õppides said?
Mõttekaaslased.
Oma erialasse suhtutakse suure pühendumuse ja kirega. EKAs on õppejõudude ja üliõpilaste vahel väga tihe side, kõik on nagu üks suur perekond. Kaasmõtlejate innustavas seltskonnas ning koostööd tehes on kõik võimalik!
Kes oli inspireerivaim õppejõud ja mis inspireeris?
Kuigi olen veidi tegelenud ka moega ja sellest kirjutamisega, on siiski minu erialaline taust ehtekunst. Kindlasti Kadri Mälk ja tema absoluudijanu.
Nautisin kõigi õppejõudude tunde, kes suhtusid oma valdkonda pühendumusega ning tulid tundi ettevalmistatult. Katsun nüüd ka ise sama joont hoida.
Minu jaoks tähendab õppimine eelkõige inimeste jälgimist. Ja seda oli EKAs haruldaselt hea teha – milline isiksuste galerii!
Palju! Olen hetkel läbi elu keerdkäikude üsna tihedalt EKAga seotud.
Mis ajendas Sind õppejõuna töötama?
Ma olen lootusetult uudishimulik, eriti, mis puudutab teist inimest. Suhtlus noore tärkava andega hoiab virgena, tundlikuna, mõtlikuna.
Kui tehti ettepanek tunde tulla andma, võtsin mõtlemiseks aega. Erialased väljakutsed mulle aga meeldivad ja kui kas või üks inimene sellest targemaks saab, on ka hästi!
Miks annad just seda ainet?
Mind huvitab ehe tema kõigis avaldumisvormides.
Autorikollektsioonide loomise ja tikanditega tegelen ka oma ateljees, mistõttu on see kõik minu jaoks tihedalt seotud ja oluline valdkond.
Mis Sulle õpetamise/ juhendamise juures meeldib?
Vt 4. vastus.
Üliõpilastega suhtlemine, nende värske energia ning enda professionaalsete oskuste arendamine.
Kui palju on Sinu elu EKAs õpitu mõjutanud?
Kas kavatsed õppejõuna jätkata?
Raudselt!
Seniks kuni on huvi, vajadust ja võimalusi – kindlasti.
Foto: Laura Kallasvee
Foto: Laura Kallasvee
Foto: Marin Sild Marit Ahven / HULA projekt, Filmi- ja Telestilistika, Reklaamistilistika
Karolin Kuusik / Muusikastiilid, Bändistilistka
Ester Kannelmäe / Stilistika
Väärtuslik oli kogu EKAs veedetud aeg ja omandatud teadmised. Lahedad kursusekaaslased muutsid igapäevase õppimisrutiini põnevaks seikluseks.
Kõige väärtuslikumaks pean suhtlemist üliõpilastega teistelt erialadelt.
Talent kui selline määrab vähe – edukas olemine tuleneb võimest-tahtest end jätkuvalt arendada, teistelt õppida, ambitsioonikusest, enesekindlusest, suhtlusoskusest, võrgustike loomisest jne.
Eriliselt meeldejäävad olid David Vseviovi ajalooloengud, andes elule teistsuguse vaatenurga. Liivia Leškini moejoonistuse nipid on aga tänaseni jäänud minu illustratsioonide käekirja mõjutama.
Kõige inspireerivam oli tarbekunsti ajaloo õppejõud Inge Teder, kes andis oma loengut kirglikult, nakatades sellega oma üliõpilasi.
Ennekõike inspireeris mind EKAs õppimise kogemus kui selline, mis jätkub ka nüüd, sest inimesed, kellega EKA päevil tutvusin, on minu elus siiani ja nende areng ja tegemised mõjutavad ka mind.
Kirglik unistus loominguga tegeleda sai tõelisuseks ilmselt just tänu EKAle ja sealt omandatud kogemusele. Eriti kasulikud olid magistriõpingud, võimaldades omandada vajalikke professionaalseid teadmisi.
Ikka on, EKA haridus on mitmekülgne ja minu tänane töö samuti, seega “põhja” sai koolis kätte.
Vt 2. vastus.
Elu ise.
Tehti pakkumine ja pakutav aine on südamelähedane ning soov on nakatada kedagi samamoodi, kui Inge Teder mind omal ajal nakatas.
Minu õpingute ajal sai stilistikat õppida vaid praktiseerijaid assisteerides. Minu jaoks on oluline, et tudengid mõistaksid, et tegemist pole valdkonnaga, kus lihtsalt pannakse inimesi ilusasti riidesse – pinna all on lugu taustsüsteemidest, sihtgruppidest jne.
HULA eriala projekti juhendamine on väga südamelähedane, kuna olin ka ise üks HULA loojatest. Stilistikat õpetan lootuses, et ehk annab minu 15 aastase kogemuse jagamine tulevastele stilistidele sellest ametist parema arusaamise.
Vaata eelmist vastust.
Vt 4. vastus.
Õpilaste erilised innovaatilised ideed ja nende võime iga projektiga areneda ning leida endas uusi dimensioone. Iga läbiviidud aine on kui vaade tulevikku, millegi uue avastus ja loomine.
Ise saab uut infot otsides targemaks, samuti on diskussioonid üliõpilastega huvitavad.
Juhendamise juures tajun jätkuvalt, et ma pole vaid andja rollis. Tänapäeva maailmas on meeletul hulgal infoallikaid ning kõigiga on ühel inimesel lausvõimatu kursis olla. Seega saan ka tudengitelt olulist infot.
Mõne aine juhendajana olen kirjas ka järgmisel õppeaastal.
Jah.
Jah.
NOORED 12 ÕPPEJÕUD VASTAVAD
Foto: Riina Varol
Foto: Jimmy Touroute
MOOD 2011
Marit Ilison / Eksperimenteerimine vormidega, Lõikeõpetus ja tehnoloogia
Kätlin Kaljuvee / Moejoonistus
Mida pead väärtuslikuimaks, mis EKAs õppides said?
Lähedased ja alati inspireerivad sõbrad.
Parimad sõbrad. Baasteadmised ja entusiasm, et jätkata seda, mida olen alati tahtnud teha.
Kes oli inspireerivaim õppejõud ja mis inspireeris?
Anu Samarüütel, tema enda olemus ja drapeerimisel põhinev lähenemine disainimisele. Tegime paari päevaga lenneldes kollektsiooni, mida ainult pliiatsi ja valge paberiga poleks kunagi luua suutnud.
Ma ei taha kedagi eriliselt esile tuua, kuna iga õppejõud oli just omamoodi inspireeriv ja kõik absoluutselt võrreldamatult erinevad ja omapärased isiksused.
Tänu EKAle avanes mul võimalus õppida Taani Disainikoolis ja praktiseerida Antwerpeni moestuudiotes – need kogemused on minu jaoks olnud ülimalt olulised ja vundament senisele ning tulevasele elule.
Huvitav on see, et EKAs õpitu olulisus on minuni jõudnud just nüüd, paljud aastad hiljem. Nüüd on avanenud kogu ülikooli ajal õpitu mõistatus.
Mis ajendas Sind õppejõuna töötama?
Meil pööratakse väga vähe tähelepanu projektide ideelisele sisule – tahaksin kontseptuaalsele lähenemisele rohkem tähelepanu tõmmata. Tudengid peaksid mõtlema lihtsalt, efektselt ja sisukalt.
Ilmselt soov oma teadmisi jagada ja ka ise õpetades õppida.
Miks annad just seda ainet?
Soovisin ühendada kontseptsiooni ja vormi loomise. Vormiülesande kursusel loob iga tudeng isiklikust lähtepunktist ja uurimusele tuginedes kontseptsiooni ning väljendab seda eksperimentaalse seeliku (kui rõivaobjekti) vormis.
Ma olen EKAs õpetanud moejoonistamist ja eks vist seepärast, et ma seda ise kõige rohkem armastan.
Mis Sulle õpetamise/ juhendamise juures meeldib?
Saan tudengitega kohtudes tohutu energialaengu, sest on väga põnev teiste maailmadesse sisse piiluda. See on totaalne ajurünnak ja kõik varasemad teadmised peavad igal hetkel valmis olema letti tulema.
Meeldib jälgida protsessi ja tulemust ning sealt ka ise õppida.
Kas kavatsed õppejõuna jätkata?
Jah, ikka tahaksin.
Jah, kindlasti.
Kui palju on Sinu elu EKAs õpitu mõjutanud?
Foto: Marin Sild
Foto: Marin Sild
Foto: Renee Suurkaev
Jaana Varkki / Tööstuslik rõivakollektsioon, Eike Einama / Moejoonistus, Moegraafika, Moekaubandus: Stiilinõustamine Adobe InDesign, Portfoolio
Maria Viidalepp / Moemeedia
EKA andis mulle võimaluse õppida oma unistuste eriala.
Teadmised, kogemused, huvi otsida lahendusi ja unistada leidmata lahendustest. Kõige krooniks kallid sõbrad ja mõttekaaslased.
Väärtustan EKAs omandatud kriitika vastuvõtmise ning sellesse positiivselt suhtumise oskust ning samuti ka haruldast sõpruskonda, mille koolist kaasa sain.
Erialaõppejõududest tooksin välja Marve Rulli, kelle tööstusliku rõivakollektsiooni tunnid olid alati praktilised ja õpetlikud. Ja kindlasti ka Margarita Teeääre, kelle valvsa silma all valmisid esimesed enda disainitud rõivad.
Õppimise ajal inspireerisid mind enamasti õppejõud, kes väga palju kiitsid. Nüüd aga mõistan, et tööd innustasid tegema eriti just need õppejõud, kes laitsid. Täna nimetan seda muidugi õiglaselt kriitikaks.
Kunstiajaloo ja -teooria õppejõud inspireerisid oma väärikuse, huumorisoone ning armastusega eriala vastu. Vahva oli see, et enamik õppejõude olid ise väga põnevad isiksused ning tegijad kunstnikud, mis seadis sihi iseenesest kõrgele.
Tänu EKAle sain tuule tiibadesse.
Palju... Kuidas ja milles mõõta, et lühidalt selleks ettenähtud lahtrisse vastus mahutada, ei tea.
Õpitu kohapealt on kõige olulisem suurenenud teadlikkus oma töö väärtustamise ning korrektse esitluse vajalikkuse osas.
Uue kogemuse saamine.
Pakkumine tuli mulle üllatusena, kuigi sain kohe aru, et nii ju pidigi minema ja kuidas ma selle peale varem ise ei tulnud.
Moemeedia loengut andma ajendas mind tühimik, mis senini moeõpingute programmis haigutas ning soov omandatud kogemusi jagada.
Põhjus ilmselt ikka selles, et olen antud vallas pikaaegse töökogemusega.
Mulle meeldib joonistada ja see hakkab aina enam meeldima, kui seda juurde õpid ja kätt harjutad – see äratundmine ei pruugi tulla esimesel kursusel.
Kirjalik eneseväljendus on suur pluss – see sunnib selgelt mõtlema.
See, et tundi on tulnud asjalikud inimesed.
Olen loomult vahetu ja siiras, juhendamisel saab seda olla 100 protsenti. Meeldib leida mõtte- ja stiilikaaslasi ning julgustada nägema oma töödes kunsti ja mitte vaenlast.
Üks kordaläinud loeng annab energialaengu mitmeks päevaks! Juhendamine annab ka suurepärase võimaluse õppida tundma tulevasi kolleege-konkurente ning võimalikke tiimikaaslasi.
Ilmselt küll.
Kindlasti!
Vahepeatustena ikka – soovin õpetada omandatud kogemustest lähtuvalt.
8
MOOD 2011 / RETRO
Moeüliõpilaste elu öösel...
The life of fashion students at night..
... ja päeval ... and at the daytime
Tõeline moeelu
tekst: Anne Metsis, moetoimetaja ERKI 1979–1984 üliõpilane, 1986–1990 ja 1995–2009 õppejõud fotod: erakogu
Section: Retro Title: The real fashion life Text by: Anne Metsis, fashion editor Photos: private collection
The keywords of the exam sessions were lack of time, lack of sleep and togetherness. Usually friends came to help, for example, boys from TPI , to whom ERKI and its girls had a special appeal. It was they who climbed up to hang stuff and who spun foam rubber around the wire architectonic dummies. The assessment committee of the Department consisted of both fashion and textile professors and lecturers; the students neither participated in the process nor presented their work.
Fashion editor Anne Metsis, the alumna (1979-1984) and former lecturer (1995-2009) of EAA describes humorously in her retrospective article the student life in Fashion Department at the beginning of the 1980s. Anne: „There were no computers on lecturers‘ tables and often they did not even have their own tables. There was a tiny room for the office – the professors were sitting there, crammed into a small couch, holding meetings and killing time before the lectures. Behind the door we could often hear outbursts of laughter, which belonged to Mari Aakre, the youngest and most impulsive of the lecturers. The ladies in advanced years maintained a more modest tone. Therefore, we never knew, whether they were talking about the latest Parisian fashion, about their grandchildren or pie recipes. We spent our days in the front room at our individual tables with drawers. The rows of tables were arranged according to study years. We had a perfect overview of how many times a day the long-haired Hilja opened her handbag, took out a mirror with a handle and repainted her voluptuous lips. This happened quite often, that is why I remember it so well. We also had sufficient information about the boyfriends of senior year students, as they had to march through the entire hall to the corresponding desks.
Parties formed an essential part of the academic life as the fashion weeks do of the fashion world. Before exams, after exams and in the meantime. The popularity of the Fashion Department was well illustrated by the fact that the male lecturers were always present as considerable dance partners. There was a war veteran among them, the lecturer of the History of the Communist Party, who had a foot prosthesis. Although the Fashion Department was the proud owner of a single black and white book on history of Vogue and the street image outside the school windows seemed grey and bleak, we were still cherished in our art temple and marinated in our own fashion juice. The real life was not in the wriggling world of the 80s trend colours reflected in piles of Linea Italiana, L‘Officieli and Vogue, which could be found in the cupboards of the fashion designers of Tallinn Fashion House and which we borrowed from time to time. After the graduation party a horrible feeling crept under the skin – now it is the time for the real life to begin.
RETRO / MOOD 2011
Ei saa öelda, et mul juba lapsepõlves oleks olnud kindel soov moekunstnikuks saada. Mingis õrnas eas tekkis küll ääretu moehuvi, mis maailmaavastamise vanuses vist kõigiga juhtub. Võib-olla mitte nii raskel kujul nendega, kes hiljem moodi elukutseks ei vali. Kopeerisin paberist nukke ja õmblesin pärisriideid otse moeajakirjast, milleks oli muidugi Siluett (Tallinna Moemaja ajakiri toim). Selle lehekülgedelt vaatas vastu täiskasvanute maailm, tõeline elu. Unistamata moekunstniku või mannekeeni tulevikust soovisin endale just sellist elu! Hiljem, kunstiinstituudi ettevalmistuskursustel, hiilis mood kuidagi iseeneset ligi ja algaski s e l l i n e elu. Aga elu aastal 1979 oli hoopis teistsugune kui praegu, kuigi mood oli peaaegu et samasugune.
– just nii küsis mu noorem põlvkond ühel päeval, kui talle jõudis kohale, et töötasin enne sisseastumist mitu aastat EKE Projektis. See oli mu esimene armas töökoht, praeguse Swedpanga Liivalaia peakontori majas, kus oli ainus üks soov – pääseda minema ERKIsse! Moodi oli ka siis suur konkurss, ühel aastal jäi mul sissesaamisest ainult pool punkti puudu ning tasulisi kohti ei olnud olemas. Võib ette kujutada, milline eufooria siis lõpuks esimestel koolipäevadel valitses. Seda raputasid vaid külmavärinad, sest harilikust madalam temperatuur oli moeosakonna otsaseina-ruumides tavaline,
„Kõik oli nagu päris, Soome televisoonist ja glamuurist kantud, kirjutuslaudadest ehitatud poodiumi, kummist basseini, trikoovooru ja Lääne Kaluri varieteest laenatud õhtukleitidega.“ „Modellimine” Leva Alpine diplomitöö jaoks 1982. aastal „Modelling” for Leva Alpine´s thesis in 1982
MOEKATEEDER Meid oli mitmeid aastakäike väga väikesi kursusi, kaks eestlast pluss üks-kaks muulast: lätlane, moldaavlane, ukrainlane. Niisiis mina, Anu ja lätlanna Ilze. Blond, brünett ja satään. Kummaline, kuid ka meist eespool kehtis sama värvikood, justkui oleks vastuvõtukomisjon selle järgi otsustanud: blond Zoja, tumedam Viive ja pruunikas Ieva neljandal; blond Ilme, brünett Mare, satäänid Inessa ja Natalja kolmandal; blond Katrin, kastanpunane Hilja ja satäänid Arta ja Olja teisel. Ja nii viienda kursuseni välja – blond Kalju Kivi ja brünett Liivia Leškin! Seda loetelu võiks võtta mitte niivõrd moekunstnike juuksevärvi, vaid meie positsioneeringu määramiseks aastakäikude jadas. Kuigi muulased elasid oma seltsi- ja eraelu, ei takista see meid oma kursusekaaslastega siiani lähedased olemast. Kool liitis viie pika aasta jooksul inimesed ühte, sest kogu elu kulges kooliskäimise tähe all. Ei mingeid töökohti ega projekte õppetöö kõrvalt. Kuidas sa nii kaua said ühte projekti teha
9
kuni pakettakende ajastu saabumiseni. Muus osas oli õhkkond see-eest soe ja hoidev. Õppejõud ja abipersonal kuulusid keskealiste põlvkonda ja olid pealinna sattunud noortele mõtteliselt ka vanemate eest. Kateedrijuhtaja abi Ruth Klement aitas kinnast kududa ja teadis täpselt, kust kapist midagi leida, ta pidas arvet kõigi moekate elu- ja töökoha, sündinud laste ja isegi nende nimede kohta ka pärast kooliaja lõppu. Selleks oli Ruthil jooneline kaustik. Õppejõudude laual ei olnud siis arvuteid ja neil ei olnud enamasti oma laudagi. Kontoriruumiks oli pisike tuba 214. ja 216. ruumi vahel. Seal nad istusid trobikonnas pisikesel diivanil koosolekuid pidades ja enne tundi. Moeeriala kuulus tekstiilikateedri koosseisu, 1990. aastal saabus iseseisvumine, sama väärikalt ja vaoshoitult kui Eesti lahkulöömine Nõukogude Liidust.
„Moeosakonna populaarsuse näitajaks oli see, et maja meesõppejõud olid kohal ja tantsupartneritena arvestatavad. Nende hulgas ka sõjaveteranist jalaproteesiga parteiajaloo õppejõud.“
12 10
MOOD 2011 MOOD 2011 / RETRO
Moeosakonna rahvas kogunes loengute vaheajal tagumisse ruumi, mis 90ndatel oli õppejõudude ruum, tookord aga pruuni kattega juurdelõikuslauaga õmblusklass. Ukse vahelt kostis sageli Mari Aakre naerurõkatusi, sest ta oli kõige noorem ja impulsiivsem õppejõud, soliidses eas daamid hoidsid tasasemat tooni. Nii me ei saanudki teada, kas oli juttu viimasest Pariisi moest, lastelastest või koogiretseptidest. Meie päev möödus eesruumis oma sahtlitega kirjutuslaudade taga. Neist laudadest ja sahtlitest sai paar aastakümmet hiljem ilus helesinine unistus möödanikust, sest pidevate ruumi avaramaks muutmise otsingutega kadus selline nähtus nagu üliõpilase oma laud,
Kohtumised teiste kõrgkoolide üliõpilastega
sootuks. Laudaderead kulgesid tagant ettepoole kursuste järjekorras. Oli hea ülevaade, mitu korda päeva jooksul pikajuukseline Hilja käekotist varrega peegli välja otsis ja oma meelad huuled üle maalis. Seda juhtus tihti, seepärast ongi meelde jäänud. Ka vanemate kursuste boyfriend´idest oli selge pilt, sest nad pidid marssima läbi ruumi vastava laua juurde.
SESSID Sessinädalatel elati enamus aega koolimajas. Arhitektidel olid selleks puhuks isegi madratsid klassiruumis. Ajapuudus, magamatus ja ühtekuuluvus olid sessi tunnussõnad. Vähemalt Lomonossovi (praegune Gonsiori) tänaval asuva mätta otsast vaadates oli ERKI hindamine kõige tähtsam sündmus linnas. Tuttavatele sai telefonikõne võetud ja appi kutsutud – no kuidas ei saa!? Üksi tõesti ei jõudnud. Ühele ajahetkele kogunes väga palju asju,
„Ukse vahelt kostis sageli Mari Aakre naerurõkatusi, sest ta oli kõige noorem ja impulsiivsem õppejõud, soliidses eas daamid hoidsid tasasemat tooni.“
Meeting the students from other universities
mille pärast praegune tudeng ei stressa või lülitab Power Pointi sisse: akvarellide, joonistuste ja kompade äärte otseks lõikamine ja tugevale alusele kleepimine, pasporteerimine ja selleks paberite toonitamine, väikestest kavanditest voldikute valmistamine, tööde seinale paigutamine ja parima paigutuse testimine, ronimine, riputamine, naelutamine – elegantsel kujundusel oli hindamise juures väga tähtis osa. Hea tahtmise juures oleks saanud ehk paremini planeerida, kuid oma elu tahtis ju ka elamist, nii jäi palju viimase õhtu peale. Siis tulid sõbrad appi, näiteks TPI poisid, kelle jaoks ERKI maja ja tüdrukud omasid külgetõmmet. Nemad ronisid lae alla riputama ja keerutasid traadist arhitektoonikanuku ümber vahtkummi, siis, kui veel pulka ja pingpongipalli ei kasutatud. Vastu hindamishommikut möödusid tunnid laua peal magades. Kuna kateedrile pahupidi silmadega üliõpilased ei meeldinud, hakati nõudma, et tööd oleks juba õhtul väljas. Kuid nii väsinud, kui me
The fashion and textile freshmen of 1979 before the „knighting“: (from left clockwise) Anu Põld (Johanson), Ene Riso, Ilze Bule, Merike Roodla, Heli Kelt (Saarnak), Anne Kasemaa (Metsis)
RETRO / MOOD 2011
11
oli punase pearätiga tüdruk,” ka polnud, ruum oli oli ta ühes tunnis maininud ja hindamise hommikuks see oli väga julge väljaütlemine. tipptopp korras, Sellepärast oli ta meile põrand pühitud ja lauad sümpaatne, vaatamata punasele vatmanipoognatega jurale, mida tuli eksamiks pähe kaetud. Ülemaja ajada. hindamiskomisjon võis tulla ja see oli ka ÜKS koolipäev auväärne seltskond: Kui joonistamise tund algab erialade juhatajad hommikul kell 8.15, siis pole ja rektor vaatasid sellest mingit kasu. Sama käib kõik osakonnad oma kunstiajaloo kohta ja sellest silmaga üle. Kateedri oli hiljem tuline kahju. Kuid hindamiskomisjonis unevaegus vaevas noort inimest osalesid kõik moe- ja igal ajal. 20. sajandi moeajalugu tekstiiliosakonna loeti meile trepimademel asuvas õppejõud, üliõpilased pisikeses „konkus”, kus hoiti ka hindamise juures ei kateedri arhiivi. Istusime ühe viibinud ja oma tööst huvitavaima aine tunnis, kaks rääkima ei pidanud. kursuslast koos teispool lauda Kuna olime alati nii jutustava õppejõuga ja ikka vajus tublid, võis mõnest silm looja. Moekümnendite kolmest kujuneda suur puzzle-tükid panin enda jaoks isiklik tragöödia. Nii kokku alles hulk aega hiljem, siis juhtus vaid üks kord, kui piirid avanesid. Vabandust, maalitud rätikutega, ma ei ütle midagi halba õpetamise mida juhendas 1979. aasta moe- ja tekstiilieriala rebased enne ristimist (vasakult kellaosuti kohta, kõik andsid endast külalisõppejõud. Ehk suunas): Anu Põld (Johanson), Ene Riso, Ilze Bule, Merike Roodla, Heli Kelt parima neis tingimustes, mis taheti hoopis temale (Saarnak), Anne Kasemaa (Metsis) meil olid. Aga oli üksainumas koht kätte näidata? must-valgete piltidega raamat Vogue´i tuntud punapäine tekstiilieriala tüdruk Seda kolme aitas Saima Loik talvevaheajal ajaloost, reaalse eluga mittesuhestuvad käskis küll seinale joonistada teatud parandada, üliõpilase kõrval rätiraami isikud ja kirjeldused ning trööstitu hall meesterahva organi, aga kuidagi neelasime kohal kummargil. Kavandil olid pintsliga tänavapilt kunstiinstituudi akende all, selle „alanduse” alla. Järgmiste aastate vabalt visatud värvipritsmed, neid püüdis üle tee Teenindusmajast, kus õmmeldi ristimispeod kujunesid temaatilisteks klassikalise käekirjaga õppejõud kuidagigi individuaaltellijatele ränkraskest drapist kostüümipidudeks, kuhu kutsuti süstematiseerida. See rätt tuli lõpuks päris kandilisi mantleid. külalisteks kõik ülemaja õppejõud. kena ja hinne samuti. Neljas kursus mõtles teema välja, oli Siiski olime viis aastat oma kunstitemplis tulnukate ja Toulouse Lautrecí stiilis PEOD hoitud ja marineerisime omas moemahlas. pidu ning missivalimised, mida viis läbi Peod kuulusid koolielu juurde sama kindlalt Sest tegelik elu ei olnud ju ka see Tallinna meie kursus. Kõik oli nagu päris, Soome nagu fashionweek´id moemaailma. Enne Moemaja kunstnike toa kapis peituv Linea televisoonist ja glamuurist kantud, sessi, pärast sessi ja vahepeal. Sügis algas Italiana, L`Officieli ja Vogue´i 80ndate kirjutuslaudadest ehitatud poodiumi, rebaste ristimise pidudega. Traditsiooni järgi signaalvärvides väänlev maailm, mida sai kummist basseini, trikoovooru ja Lääne toimusid need moekateedris kadripäeva vahel koju vaatamiseks laenata. Pärast Kaluri varieteest laenatud õhtukleitidega. paiku, omaaegse kateedrijuhataja Natalie lõpupidu torkas rinda kohutav teadmine Moeosakonna populaarsuse näitajaks oli Mei sünnipäeva auks. Arhitektide – nüüd algabki päris elu. see, et maja meesõppejõud olid kohal ja ristimistest liikus kõlakaid, et pidi tantsupartneritena arvestatavad. Nende millestki kitsast läbi roomama ja valati Siiski olen oma m o e e l u l e siiani truuks hulgas ka sõjaveteranist, jalaproteesiga mingi õudusega üle. Valmistusime parteiajaloo õppejõud. Tema loengus saime jäänud ja ime küll, see inspireerib mind esmakursuslastena ka millekski selliseks, jätkuvalt. Praegu on veel ka see tore asi, teada, et Nõukogude Liidus ei eksisteeri vannimütsid peas ja vanad riided seljas. et on võimalus ignoreerida seda, mis ei mingit moodi. „Kõige moodsam tüdruk Meiega midagi jubedat ei juhtunud, inspireeri. Nii moes kui ka elus. Stalini-nimelise traktoritehase hoovil moekad on ju peenetundelised! Üks teada-
12
MOOD 2011 / KOGEMUS
Section: Experience Title: Following the Dream Text by: Imbi Tork, OA Fashion Stylistics IV Photos: private collection Imbi Tork is a fourth year student of Fashion Stylistics at the Open Academy of the EAA. Having dreamt of studying and creating fashion ever since childhood, she is now finally fulfilling her dream and obtaining her second higher education at the EAA. „Studying Fashion Stylistics means fulfilling my childhood dream,” says Imbi. “I had always wanted to study art or handicraft; the possibilities at
that time were, however, limited. When I finally discovered this opportunity, I decided to give it a try, so that I would not have to regret it later. “ She admits: “These four years have given me sleepless nights, a lot of nervewrecking moments, giving up family events, travelling, concerts, theatre etc. On the other hand, it has given me a fair amount of creativity, the joy of doing something by hand, the feeling of success, when something has been completed, self-transcendence, lots of knowledge and skills – experience, meeting a number of interesting people, self-confidence and belief in achieving something, discovering one‘s hidden or hiding talents. I truly recommend fulfilling your dreams, even if the right time has passed. On the other hand, we never know, when the right time is, because life tends to have its unexpected twists and turns.”
Unistust järgides Autor: imbi tork, AA Moestilistika IV / Fotod: iMBI TORK
Oma unistusi tasub teoks teha, isegi kui optimaalseim aeg on möödas. Ideaalis oleksin ehk tõesti tahtnud moestilistikani märksa varem jõuda, ent kunagi ei tea, millal on millekski õigeim aeg ning tihti veeretab elu ise ette sobival hetkel järjekordsed väljakutsed.
loomingulisema tegevuse järele. Vastselt EKA juurde loodud Avatud Akadeemia avas mulle selleks ukse. Ma ei salga, et need neli aastat nõudsid parajal määral pingutust ja tahet, et karmi koolilapseeluga pere kõrvalt toime tulla – unetud
Mina võtsin väljakutse vastu ning järgides oma lapsepõlveunistust, astusin neli aastat tagasi Eesti Kunstiakadeemia Avatud Akadeemia moestilistika erialale (tollal tekstiili-, moe- ja nahakunsti erialale). Eelnevalt olin lõpetanud Tartu Ülikooli orgaanilise- ja tekstiilikeemia eriala ning õppinud moodi ja moega seonduvaid erialasid nii Tartus, Hollandis, Rootsis kui Inglismaal. Pärast pikka võõrsilolekut Eestisse tagasi tulles tundsin erinevates õmblusettevõtetes töötades aga üha enam vajadust
Moejoonistuse tund Fashion illustration class
ööd, kõvasti närveerimist, hulgaliselt stressi, loobumisi nii pereüritustest, reisidest, kontsertidest, teatrietendustest ja muustki. Samas oli mul kõikidel nendel aastatel võimalus tegeleda asjadega, millega mul varem pole kokkupuudet olnud. Näiteks
maalimine ning erinevad projektid EKA õppejõudude juhendamisel – Tanel Veenre ehtekursus, Lilli Jahilo pidulik rõivas, telestilistika jpm. Minule on moestilistika õppimine olnud oma nooruseunistuse täitumine. Ma pole hetkekski kahetsenud, et neli aastat tagasi taas õpingutega alustasin. Elukestev õpe on väga levinud ka Rootsis, kus aeg-ajalt oma karjääris kannapöörde tegemist peetakse isegi soovituslikuks. On hea, kui inimene tahab ja julgeb muutuda ning teha (õppida) midagi täiesti teistsugust. Tänu omandatud kogemustepagasile olen avastanud endas peidetud andeid, mille üle mul on väga hea meel. Kõige tähtsam, mis ma koolist kaasa võtan, on nii enesekindlus ja usk millegi saavutamisse kui ka väärtuslikud kontaktid huvitavate inimestega.
“Ma ei salga, et need neli aastat nõudsid parajal määral pingutust ja tahet. Samas oli mul võimalus tegeleda asjadega, millega mul varem pole kokkupuudet olnud.” Imbi Torki töid hindamas, juhendaja Mare Raidma Lecturer Mare Raidma assessing Imbi Tork
12
MOOD 2011
Lennukas LILLI JAHILO
Autor: Katrin Virunurm, AA Moestilistika IV / Fotod: Gabriela Liivamägi, mark raidpere Poolteist aastat tagasi Loomeinkubaatoris ettevõtjana alustanud moedisainer Lilli Jahilo (28) ei tee rõõmu kõrval saladust ka tööst ja vaevast, mis oma kaubamärgi loomisega kaasneb. „Vastutus on suur, kuid kõikidest nendest riskidest olen ma algusest peale teadlik olnud,“ sõnab armastust töö vastu oma peamiseks motivatsiooniks nimetav noor naine entusiastlikult.
ETTEVÕTLUS / MOOD 2011
Vasakul: Lilli Jahilo kevad/suvi 2011 Left: Lilli Jahilo Spring/ Summer 2011
Esialgselt oli vastsel ülikoolilõpetanul plaanis minna otse Itaaliasse või Prantsusmaale, ent tulenevalt elu keerdkäikudest ning kuuldes magistriõppe programmist suunitlusega kõrgmoele Eesti Kunstiakadeemia moedisaini osakonnas, langes valik Eesti kasuks. Oma bakalaureusekraadi omandas Lilli Oslo Riiklikus Kunstide Akadeemias moe- ja kostüümikujunduse erialal, mille viimasel kursusel teadis ta end juba üsna kindlalt kõrgmoe pisikusse nakatunud olevat. Bakalaureuseõpe on Lilli sõnul siiski ainult kõige aluseks, oskused juurduvad alles erialase töö ja praktika käigus. Disaineri sõnul on ta alati tahtnud kõigest maksimumi võtta ja magistritöö tegemine oli tema jaoks väga arendav. Pealehakkamine tõi pool võitu Lilli on enda nime alt rõivaid disaininud kõrgkooliõpingutest alates, seega on raske määratleda täpset brändi loomise aega. Enne Loomeinkubaatorit oli ta ettevõtlusega
15
„Kunstnikuna tuleb oma tööd teha armastuse ja pühendumusega ning ettevõtjana on alati oluline klientide arvamust respekteerida!“
kokku puutunud Eesti Kunstiakadeemias õppides, mil moedisaini tudengitel oli võimalus EBSis ettevõtluse baaskursusel käia. Aastal 2009 avati Baltika Kvartalis „stuudio- ja ateljeelaadne ettevõtluskeskkond loomemajanduse valdkonnas tegutsevatele ettevõtetele, mis on võimelised looma heaolu ja töökohti läbi intellektuaalomandi loomise ja müügi“ (esa.ee). Lilli alustas Loomeinkubaatoris inkubandina 2010. aasta märtsis, sattudes sinna Tallinna linna poolt korraldatud infoseminari kaudu.
Kohal oli ka Loomeinkubaatori esindaja, kes tutvustas alustavale ettevõtjale mõeldud võimalusi. Sama päeva õhtuks oli vaja esitada avaldus ning idee, miks just tema sobiks inkubandiks. Lilli räägib, et seejärel sündis tundide jooksul projekti kava ning taotlus läks sama õhtu hilistel tundidel teele. Vastus osutus positiivseks ning edasi algas kolmekuuline ettevõtluse baaskoolitus. Kursusel pidi täpselt läbi mõtlema oma brändi olemuse ja käekirja, seega oli see kõige alustalaks.
16
MOOD 2011 / ETTEVÕTLUS
„Ettevõtjana on väga oluline leida endale toetav tugigrupp.“
truud ning oskavad ka tehtud tööd kõrgelt hinnata.“ Muutustest rääkides lisab Lilli veel, et kliendi keskmine iga on tõusnud keskea kanti – umbes 40 eluaasta juurde. „Kord helistas ateljeesse isegi 70ndates proua, kes tehes komplimenti ajakirjas nähtud ilusa reklaami kohta, uuris, kas nii vanale inimesele kui tema ka midagi valmistada õnnestuks,“ naerab Lilli. „Vanemate inimeste puhul ei ole üllatav, et kvaliteetset personaalset teenust hinnatakse. Nende klientide nooruspõlves kasutati ju palju õmblejate ja ateljeede teenuseid.“
„Bakalaureuseõpe on siiski ainult kõige aluseks - sellega ei kaasne suuri oskusi. Need juurduvad alles erialase töö ja praktika käigus.“ Vaata ka: www.lillijahilo.com
Moedisain kui kliendile suunatud äri Ettevõtte loomine Eestis on disaineri sõnul väga lihtne, kuid pärast 2-3 kuud taipad, et see polegi nii lõbus kui algul tundus. Paberimajandus kuhjub üle pea ning enam ei suuda keskenduda oma loomingule, mis peaks siiski olema disaineri põhieesmärgiks. Lilli: „Ettevõtjana näed kogu loomeprotsessi hoopis teise pilgu läbi. Enam ei ole kollektsioonide loomine ja moe-show`de korraldamine enda isiklikust ajast ja soovist lähtuv. Koolis õppides väljendad iseennast, disainerina töötades aga on su looming suunatud kliendile. See aga peab haakuma
ka sinu kui disaineri nägemusega, teinekord on keeruline jõuda sümbioosini. Moedisain on siiski äri, ettevõtte tööshoidmine raske ja kõige tähtsam on pidev areng. Tundub, et esimesed 5 aastat on kriitilised, juba üle 10 aasta tegutsenud brändid võivad ennast hakata kindlamalt tundma. Õnneks on mul aga hea ja toetav tiim, kus igaüks teeb seda, mida ta kõige paremini oskab. Ettevõtjana on väga oluline leida endale toetav tugigrupp, ainult nii on võimalik kõige efektiivsemalt töötada.“
Igapäevased väljakutsed Klientidega suhtlemise kohta ütleb Lilli: „Enamasti ikka oodatakse, et otsused võtab vastu disainer, vähe on neid, kes tulevad ülimalt konkreetse sooviga.“ Iga eratellimus on disaineri jaoks väljakutse ja kliendi ootused arendavad edasi ka tema isiklikke kollektsioone, muutes need tarbijasõbralikumaks. Põneva faktina lisab Lilli, et käesoleval hooajal on rohkem pruutkleitide tellimusi kui koolilõpetajaid, tavaliselt on olnud vastupidi. „Pulmakleitide kavandamine on igale disainerile loomulikult väga suur au ja rõõm. Meeste rätsepaülikonnad nõuavad spetsiifilisemat rätsepatööd, mida suudavad pakkuda hetkel vaid vähesed ateljeed. Mehed on nõudlikud kliendid, kuid kui usaldus on saavutatud, on nad sulle kui disainerile väga
Section: Entrepreneurship Title: Lively Lilli Jahilo Text by: Katrin Virunurm, OA Fashion Stylistics IV Photos by: Gabriela Liivamägi, Mark Raidpere Fashion designer Lilli Jahilo (28), who started off as an entrepreneur in the Creative Incubator a year and a half ago, reveals that building her own brand has brought her joy but at the same time hard work and sleepless nights. „The responsibility is enormous, but I have been aware of all these risks from the very beginning,“ says Lilli enthusiastically, a young woman, whose love for work has always been her primary motivator. The idea to concentrate on haute couture was born long before entering the high fashion oriented master programme at the EAA, namely, already as a bachelor student at Oslo National Academy of the Arts. The initial plan was
Uudne kommunikatsioon Disaineri sõnul on peamine usaldada oma sisetunnet ja eksperimenteerida uuega. Sellest johtuvalt korraldas Lilli oma kevad-suvise kollektsiooniesitluse pealinna asemel hoopis romantilise interjööriga Haapsalu kuursaalis. Seoses kollektsiooni valmimisega katsetas Lilli aga ka suhtlusviisi oma klientidega, avalikustades loo misprotsessi sotsiaalmeedia vahendusel. „Tahtsin kuulda inimeste mõtteid,“ selgitab disainer oma kavatsust ning lisab, et eksperimendi eesmärgiks oli vabaneda n-ö eksklusiivsusest, mida tihtipeale disaini- ja kunstimaailmaga seostatakse. Vastukaja inimeste poolt oli erinev – paljud nautisid kogu protsessi kõrvalt jälgimise võimalust, ent mõned arvasid siiski, et loomine võiks jääda suletud uste taha. Nii säiliks rõiva valmimise müsteerium.
to continue the studies in Italy or France but life made its own plans and Lilli returned to Estonia. In her opinion the bachelor studies form simply a basis, which does not provide professional skills. The latter come only during practicing and working in your field. Lilli Jahilo has been designing clothes under her name since her studies at the university but in March 2010 she started off in the Creative Incubator in the Baltika Quarter in Tallinn. It is easy to start up a company in Estonia, Lilli says, but after 2-3 months the reality hits as well as the piles of paperwork. „As an entrepreneur you see the entire process of creative work quite differently. It’s not about designing collections and organising fashion shows from your own perspective anymore. At school you express yourself, but as a practicing designer your creation is aimed at the customer. At the same time it has to address yourself, as well, which sometimes makes it difficult to reach symbiosis.“
Lilli Jahilo kevad/suvi 2011
Lilli Jahilo Spring/Summer 2011
18
MOOD 2011 / EESKUJU
KULDNÕEL ̶ IHALDATUIM TUNNUSTUS Section: Idol Title: The Golden Needle - The ultimate acknowledgement Text by: Annamaria Pupart, Baltic Film and Media School III Photos by: Jürgen Joost, Marin Sild The first Golden Needle was presented in January 1997. The award was initiated by magazine Stiil and the Baltic Fashion Fair in 1996. Marika Siska, the designer of Baltman and the alumna of the EAA was awarded the first Golden Needle for outstanding fashion deeds during the year 1996. For some time the award was presented within Tallinn Fashion Days but since 2004 the Golden Needle is awarded during Tallinn fashion festival FIBIT (Fashion Is Back In Tallinn). It was also in 2004 when the nominees were first announced to the public; previously they were known only to the members of the jury and to the organisers. According to the project manager Anu Kikas the idea to acknowledge Estonian fashion designers first concentrated on the industrial design, however, the concept has changed over time and the focus is more on independent designers and their creative work. The Golden Needle award recognises the best Estonian fashion designers, who demonstrate innovation, functionality and high artistic quality. The nominees are expected to have been active on the Estonian fashion scene for at least five years and presented a new collection during the past year. It is essential for the fashion designer to realize his/her ideas successfully; therefore also the ability to think in industrial and marketable dimensions is of utmost importance. The collections created specially for the Golden Needle gala enable the designers to express their creativity and offer the fashion enthusiasts a perfect opportunity to witness the impressive ideas of the Estonian top design. The Golden Needle also presents an award called the Little Needle, which is given to the most promising young designer, and since 2009 the spokepersons of the Estonian fashion scene, who are professionally active home and abroad, are recognized with a special prize - Moemootor (“Fashion Engine”). Jüri Siim, who has been a member of the jury 11 times, considers this award a worthy prize to the most outstanding fashion talent.
Pildil olev Väike Nõel kuulub moedisainer Liina Viirale. Nõela autor Jaanus Valt The Little Needle on the photo belongs to the fashion designer Liina Viira. The author of the Needle is Jaanus Valt
tekst: Annamaria Pupart, Balti Filmi- ja Meediakool III / fotod: jürgen joost, marin sild
Esimene Kuldnõel anti välja 1997. aasta jaanuaris koostöös ajakirjaga Stiil. Balti Rõivamessi raames väljakuulutatud Kuldnõel tunnustas 1996. aasta moetegude eest Marika Siskat, kes oli tol ajal ühtlasi nii Baltmani disainer kui Eesti Kunstiakadeemia vilistlane. Moeauhinda on välja antud lisaks Balti Rõivamessile mõnda aega ka Tallinna Moepäevade raames. Alates aastast 2004 antakse tunnustust üle aga Tallinna moefestivalil FIBIT (Fashion is Back in Tallinn). Projektijuhi Anu Kikase sõnul oli ürituse algseks ideeks tunnustada Eesti moedisaini tööstuslikku poolt, ent nüüd antakse moedisaineritele auhinda välja pigem loominguliste saavutuste eest. Kuldnõelaga tunnustatakse Eesti parimaid moekunstnikke, kelle kollektsioonides hinnatakse innovaatilisust, funktsionaalsust ning kõrget kunstilist kvaliteeti. Kuldnõela nominendiks võib kandideerida moekunstnik, kes on tegutsenud Eestis vähemalt viis aastat ning kes on viimase aasta jooksul välja tulnud uue kollektsiooniga. Oluline on, et moedisainer suudaks oma ideid ka edukalt realiseerida ning seetõttu väärtustab Kuldnõel loomingulisuse kõrval ka disaineri võimet oma ideedele turunduslik mõõde anda. Spetsiaalselt Kuldnõela etenduseks loodud kollektsioonid pakuvad moehuvilistele võimalust tutvuda kodumaiste tippdisainerite lennuka moeloominguga. Lisaks Kuldnõelale antakse sama ürituse raames välja ka noore disaineri auhinda Väike Nõel ning alates 2009. aastast ka auhinda Moemootor Eesti moemaailma eestkõnelejale, kes paistab erialase aktiivsusega silma nii kodu- kui välismaal. EKA moeosakonna külalisdotsent Jüri Siim, kes on Kuldnõela žüriiliige olnud juba 11 korral, peab Kuldnõela igati tänuväärseks moeürituseks ning auhinda kõige väljapaistavama talendi tunnustamise vääriliseks.
EESKUJU / MOOD 2011
19
2010 Ketlin Bachmann-Põldroos 2009 Eve Hanson (Ivo Nikkolo) 2008 Aldo Järvsoo 2007 Riina Põldroos 2006 Katrin Kuldma (Chocolat) 2005 Eve Hanson (Ivo Nikkolo) 2004 Evelin Lill (CHR) 2003 Merike Pääro (Bastion) 2000 Aarne Niit (ARNE) 1999 Janika Sootna (CHR) 1998 Tarvo Jaansoo (Baltman 1997 Ivo Nikkolo (Ivo Nikkolo) 1996 Marika Siska (Baltman)
Väikese Nõela auhind/ The Little Needle award:
Liina Viira 2010
2010 Liina Viira 2003 HULA 2000 Riina Põldroos 1999 Anu Samarüütel 1998 Vassilissa Šehotsova 1997 Aldo Järvsoo 1996 Jaanus Orgusaar
Moemootori auhind: The Moemootor award: 2010 Filippo Caroti 2009 Reet Aus
Ketlin Bachmann-Põldroos 2010
Kuldnõelade võitjad kronoloogilises järjekorras: The winners of the Golden Needle in chronological order:
12 20
MOOD MOOD2011 2011 / PIHTIMUS
Section: Confession Title: Plunge & Survive Text by: Anu Raat Fashion design I Photos by: Sander Joon, Anu Raat, Gerta Rosar, Triin Loosaar To celebrate the 70th anniversary of the Fashion Department of the EAA six energetic first year fashion students decided to take the plunge into unknown waters and organise a fashion exhibition showcasing the creative work of the alumni. „At first we naturally had no idea what we were getting ourselves into,“ admits Anu Raat, the author of this article and one of the organisers of the exhibition. The opening day approached quicker than expected as did the difficulties, which began to prevent the smooth organisation: thick snow cover blocked the access to the archives, many of the garments did not fit the mannequins and a week before setting up the exhibits there was an unexpected change of the exhibition halls. The fraternity developed a trend of sleeping only two hours per day and the exhibition hall in Rotermann Quarter turned into a true hippie community. The inhabitants left their abode only in case of emergency. And an hour before the grand opening, when it was time to switch on spotlights, „a slight explosion“ took place – all the power outlets at the exhibition hall short circuited. Although taking the first plunge into unknown waters was perhaps even too refreshing, the final result was applaudable and the fraternity of the fashion exhibition gained an invaluable experience.
VETTEHÜPE & KARASTUMINE
tekst: Anu Raat, MOEDISAIN I / Fotod: Sander Joon, Anu Raat, Gerta Rosar, Triin Loosaar
PIHTIMUS / MOOD 2011
21
Osa „peasüüdlaste” pundist: Hans, Anu, Gerta, Mirjam ja Sander Some of the „main culprits”: Hans, Anu, Gerta, Mirjam ja Sander Kõik sai alguse „väikesest ideest“. Kõikide ideede sünni juures on kõige toredam see, et lõppu ei oska ette ennustada. Kui Linda (Linda Aasaru – toim) ja Piret (Piret Mägi – toim) 2010. aasta detsembrikuus esimesi optimistlikke mõtteid moeosakonna loomingut tutvustavast näitusest mõlgutasid, ei teadnud kumbki, millesse end segab. Loomulikult ei teadnud seda ka ülejäänud neli agarat pead, kes ideele kaasa noogutasid ja tiimiga ühinesid. Meile kõigile oli jäänud mulje, et moeosakonna tegemistest pole piisavalt räägitud ning sellest ajendatuna otsustasime tähistada moeosakonna 70. juubelit näitusega, mis tutvustaks aja jooksul nii osakonnas teostatud koolitöid kui ka vilistlaste hilisemat loomingut. Kuuekesi algatatud „väike näitusekorraldamine” kujunes tegelikkuses aga kõigeks muuks kui „väikeseks“.
Spioonitöö ja infouputus Ettevalmistusperiood nõudis endale suurima osa näituse korraldusprotsessist. Alustuseks jaotasime omavahel ära vilistlaste nimekirja ning igaüks võttis ühendust umbes 40 lõpetanuga. Kontakte tuli otsida küll googeldades, telefoniraamatuid lapates, tuttavaid küsitledes või lihtsalt hea õnne peale välja minnes. Kuna telefonikõnesid oli väga palju, tuli hoolsalt üles märkida kellega ja mitu telefonikõnet pidasin, mis kellaajal ja kuupäeval, millal tagasi helistada, millist loomingut disainer näitusel eksponeerida soovib jne. Pärast kahte telefonikõnesid täis kuud oli oma mälu kasutamine kõige ebausaldusväärsem tegevus. Inspiratsioon käsikäes meelehärmiga Vilistlaste tööde kogumisprotsess nägi välja üsna kaootiline. Esialgsest plaanist saada
„Tekkis üldlevinud trend magada ainult kaks tundi ööpäevas.“ kõik tooted ja joonised kätte kaks kuud enne näituse algust, ei tulnud midagi välja. Planeerisime küll kõik pika ajavaruga ette, et saaksime varakult kureerimisega algust teha, kuid teadagi on moeloojate elu kiire ja nii polnud ka imestada, et viimased eksponaadid saime vilistlastelt kätte mõned päevad enne avamist ehk kolm kuud loodetud kuupäevast hiljem. Ent vaatamata sellele suhtusid moelõpetajad näituse ideesse äärmiselt optimistlikult ja meievaheline suhtlus oli enam kui sõbralik – meid kutsuti oma kodudesse ja stuudiotesse ning just need olid ühed inspireerivamad hetked, mis andsid meile kinnitust, et õpime õiget eriala. Moenäituse korraldamise toredaks osaks oli ka pääs muuseumite ja EKA fondi arhiividesse. Näha sai uskumatult palju
22
MOOD 2011 / PIHTIMUS
„Abiväge kogunes aina juurde ning koos moodustasime ühtse hipikommuuni, kus töö käis ööpäevaringselt ning kust lahkuti ainult äärmisel vajadusel.“
avalikkuse eest varjatud kunstitaieseid, millest valisime näitusele väljapanemiseks osakonna lõpetajate huvitavaimad tööd. Mida lähemale kriitiline kuupäev tuli, seda enam hakkasime kokku puutuma asjade käiku pidurdavate igapäevaste ja ootamatute probleemidega, nagu näiteks talvega sadanud mitmemeetrine lumevall kuuriukse ees, mis sundis ootama lume sulamist, et tekiks ligipääs hoiule pandud töödele.
Ärklikorruse office ja kasvav vastutus Ühel heal päeval rõõmustas Piret meid aga hea uudisega – juhtkond andis moenäituse korraldustiimile EKA peahoone ärklikorrusel asuva väikese ruumi. Sellest sai näituse kodu ja meie pesa järgnevaks pooleks aastaks. Pikkadel pimedatel talveöödel, samal ajal, kui kõik teised kodus magasid, istusime meie oma 5. korruse office’is ja kavandasime näitusesaali ülesehitust. Jaotasime ruumi aastakümnete kaupa eraldiseisvateks
Linda Aasaru: „Korraldamisega kaasnevad igasugused kõrvalnähud – sa hakkad tiimikaaslastele närvidele käima, tekivad sisepinged, sõpru ei kohta mitu nädalat (sest oled korraldusega niivõrd hõivatud), kodu on hüljatud ja magamistoas on toimunud pommiplahvatus (korralduspäevil oled jõudnud koju ainult pesema ja riideid vahetama, kõik kapist väljatiritud ja mittekõlbulikud riided aga lesivad põrandal), kooli hindamiseks viid viimsel hetkel kokku keeratud käki ja loodad, et läheb õnneks...“
osadeks. Need olid meie silmis kui väikesed boksid, mis sisaldasid endas vastava ajastu moejooniseid ja kostüüme. Linda ülesandeks sai läbi töötada massiivne hunnik ajaloolisi materjale, tehes ühtlasi läbi ka Eesti moeajaloo kiirkursuse ning koostada igat kümnendit iseloomustav tekst, mis kirjeldaks nii tolle aja moetrende kui ka moeosakonna arengulugu. Aja möödudes sai aga selgeks, et ülesandeid tuleb seoses korraldusega aina juurde, mitte vastupidi, ning hakkasime mõtlema lisaabiväele. Meeskonnaga liitusid Gerta (Rosar) ja Sander (Joon), kes lisasid tiimitöösse kauaoodatud värskust ning aitasid meid nõu ja jõuga. Koos Sanderiga möödusid mitmed ööd arvuti taga plakateid ning muid trükiseid kujundades. Tundus, nagu liiguksid kellaseierid öösel eriti kiiresti ja halastamatult. Kui hetkeks pilgu kellalt eemale viisin ja siis seda uuesti vaatasin, oli märkamatult möödunud mitu tundi. Eriliselt suure vaenlasena näis akna taga koiduvalguses järjest heledamaks muutuv taevas. Rotermanni ajutine hipikommuun Näituse korraldamise käigus tekkis alatasa mõõnaperioode, mis vaheldusid omakorda posiitvsete hetkedega. Kui oli tunda sujuvat asjade kordaminekut, teadsime juba kõik, et peagi on oodata olukorda, mil negatiivne laine üle pea käib. See ei jäänud kunagi tulemata. Vahetult enne Rotermanni keskuses asuvale näitusepinnale kolimist selgus, et ruum, mille kujunduse kallal me talveöödel töötasime, ei olnud siiski
mõeldud moenäitusele ning selle tegelik asukoht oli korrus kõrgemal. Ümberarvestusi lisandus veelgi – tööde ja mannekeenide ülesriputamisel selgus, et paljud riided ei läinud mannekeenidele selga, mistõttu tuli nad väga hoolikalt rõivaste vahel ära jagada. Näituse ülespanekuks oli aega viis päeva – selle ajaga tegime aga ära tõenäoliselt mitme kuu töö. Abiväge kogunes aina juurde ning koos moodustasime ühtse hipikommuuni, kus töö käis ööpäevaringselt ning kust lahkuti ainult äärmisel vajadusel. Igapäevaselt oli kosta kõikvõimalikke helisid: puurimine, erinevate esemete tagumine, õmblusmasina surin ja korraldajate igavikulised arutlused teemadel, mida eksponeerida ja kuhu paigutada mannekeenid. Kuigi avamiskuupäev lähenes hirmuäratava kiirusega, ootas kuhjaga ülesandeid veel lahendamist. Unepuudus ja lähenev kaos Kast energiajooki kahanes jõudsalt ning tekkis üldlevinud trend magada ainult kaks tundi ööpäevas. Praktika näitas, et populaarseimad unnevajumiskohad olid üksteise otsa laotud vaibavirnad. Koos uue trendiga nõrgenes ka kõigi tervislik seisund. Mina
„Tundus, nagu liiguksid kellaseierid öösel eriti kiiresti ja halastamatult.“
PIHTIMUS / MOOD 2011
23
„Mitmemeetrine lumevall kuuriukse ees sundis ootama lume sulamist, et tekiks ligipääs hoiule pandud töödele. “ suutsin loetud päevad enne avamist viiruse saada, selle mõne päevaga ära põdeda ning samaaegselt ka Hansu (Hans Henrik Vallimäe – toim) nakatada. Haigusele polnud aga mahti mõelda, veel vähem seda põdeda – juba paari päeva pärast kõõlusime taas lae all moejooniseid rivvi riputades. Kõik see sujuv ühtlane kaos liikus ajaga märkamatult edasi ning ühtäkki avastasime end olukorrast, kus meie ees seisis Terevisiooni võttegrupp kaamerate ning mikrofonidega. Piret rääkis reporteritele näituse kontseptsioonist, Linda ja Hans andsid uneledes ülevaate oma lemmikeksponaatidest. Viimast tegid nad riietes, mis olid juba nii mõnigi aeg ehitustolmus ja muus prügis päevi näinud. „Kergemat sorti plahvatus“ tund enne avamist Tõeline paanika algas näituse avamise päeval, kui kõigile sai selgeks, et mitte miski pole veel täielikult korras ja ruum on kaugel eksponeerimiskõlbulikkusest. Inimesed liikusid helikiirusel ja omavahel
24
MOOD 2011 / PIHTIMUS
„
Triin Loosaar: Näituse korraldamise juures oli kurb see, et aega kooliülesannetega tegelemiseks nappis ning ajaga tuli võidu tormata. Lõpuks lihtsalt aeg muutus ühiseks massiks, mis lihtsalt oli seal kusagil, aga sellest ma eriti midagi ei teadnud. Kuupäeva ei jaganud, kuud umbes teadsin, kellaaeg oli ka omamoodi, näiteks 16.00 = hommik.“
„
Mirjam Aasma: See kogemus on olnud väsitav ja keeruline, röövides meilt neidki uneminuteid, mis kooli kõrvalt veel alles olid jäänud. Samas oleme saanud ühe tohutult suure ja hariva kogemuse võrra rikkamaks. Võin öelda seda, et nüüdsest vaatan näitusi teise pilguga, hindan rohkem vaeva, mis on ühe näituse ülespaneku jaoks nähtud ning uurin kunsti kõrvalt ka seda, kuidas on kinnitatud tamiilid, trossid ja kuhu on eksponaatide ülesriputamiseks puuritud augud.“
„Hetkel, kui esimene valgusti seinakontakti puudutas, kostus kergemat sorti plahvatus ning jahmunud tudengid jäid segaste nägudega üksteisele otsa vaatama.“ suhtlemine oli privileeg, milleks kellelgi aega ei olnud. Siit-sealt oli kuulda üksikuid naeruturtsatusi, siis, kui meile meelde tuli, et mõne tunni pärast on samasse ruumi oodata 300 külalist. Tund enne näituse avamist, kui ruum oli peaaegu talutava välimusega, oli aeg viimaseks lihviks. Tuli üles seada kohtvalgustid, maha laotatud vaibad tolmuimejaga puhastada ning tööde alla lisada nimesildid. Plaan tundus olevat loogiline ja teostatav, ent samal hetkel, kui esimene valgusti seinakontakti puudutas, kostus kergemat sorti plahvatus ning jahmunud tudengid jäid segaste nägudega üksteisele otsa vaatama. Pärast operatiivset vestlust Rotermanni
keskuse pintsaklipslasega selgus, et suurem osa pistikutest on lühises ning seda probleemi ainsana lahendada oskav elektrik saabub järgmisel päeval... Avamiseni oli vähem kui tund. Appi võeti leidlikkus ning Gerta leiutas kohapeal uue elektrita vaibapuhastusviisi – prügikotti mähitud kätepaar puhastas vaibad ning lisaabiväed kolisid korrus allapoole, sinna, kus veel elekter olemas oli, ja printisid välja tööde juurde kuuluvaid nimesilte. Lõpuks jäi kõigile kümmekond minutit, et endale midagi puhtamat selga saada. Avamine toimus tavaliste laevalgustite valguses ning nimesilte tekkis õhtu edenedes järjest juurde.
MOOD 2011
25
Moeillustratsioon / Fashion illustration: Maarja Siim 2011
26
MOOD 2011 / EILE & TÄNA
mOEOSAKONNA SALONGIÕHTUD
tekst: Linda Aasaru, Moedisain I / kujundused: Eike Einama
Moeosakond tähistab oma 70. juubeliaastat seitsme salongiõhtuga, kus moehuvilistele tutvustatakse nii osakonna ajalugu kui vilistlaste erinevaid tegevusvaldkondi. Eriliseks teeb õhtud asjaolu, et külastajatel on võimalus kohtuda mitteametlikus õhkkonnas silmast silma oma ala professionaalidega nende töökeskkondades.
Seitsme teemaõhtu sisu – etno, pidulik, teatrikostüüm, moeajakirjandus, moeillustratsioon, moedisain ning mood ja kommunikatsioon – kujunes välja esialgsete erialaprogrammide võrdluses praeguste õppekavadega. Üritustesarja eestvedaja dotsent Anu Ojavee arvates võiks sellistest eriala minevikku ja hetkeseisu tutvustavatest kohtumisüritustest saada traditsioon, sest igal aastal lisanduvad osakonda üha uued teadThe Department of Fashion Design is celebrating mishimulised esmakursuslased, keda eriliselt huvitab just lähiminevik. Senini on tudenits 70th anniversary with seven salon evenings, where fashion lovers are introduced to the history gite teadmishimu rahuldanud valikainena õppekavasse kuuluv Eesti moekunsti ajalugu, of the Department as well as to different fields of ent teemaõhtute näol avanenud lisavõimalus küsida küsimusi otse tegijatelt endilt, on activity of the alumni. What makes it special is the esmakordne privileeg. Section: Past & present Title: Salon evenings of the Fashion Department Text by: Linda Aasaru, Fashion Design I Illustrations by: Eike Einama
fact that the visitors have the opportunity to meet the professionals face to face in their own working environment. The themes of the seven evenings – ethnic, festive, theatre costume, fashion journalism, fashion illustration, fashion design and fashion and communication – have been chosen according to the subjects that have been taught in the Department in the early years. Anu Ojavee, the Associate Professor and the organiser of the fashion evenings feels that such events introducing the past and the present of fashion education and fashion design could become a tradition. So far the students have had the opportunity to satisfy their curiosity with an optional course – the History of the Estonian Fashion Design, but having the chance to enquire directly from the professionals during informal salon evenings is a first time privilege. In autumn 2011 the last two visits are due to take place. One of the events will take the fashion enthusiasts to Baltika Quarter, where Monton designer Kaire Kivari gives an insight into the contemporary industrial fashion design. The last salon evening will elaborate on fashion stylistics. Ester Kannelmäe, the current editor-in-chief of the monthly magazine „Anne & Stiil“ will speak about fashion and communication. Further information about the forthcoming salon evenings: anu.ojavee@artun.ee
Etno September 2010 Aldo Järvsoo Moeõhtute sarja avas septembrikuus oma vanalinna ateljees moekunstnik Aldo Järvsoo, kes rääkis moetudengitele ja teistele külalistele oma loometee suhteliselt futuristlikust ja etnokaugest algusajast (nt Supernoova vineerkonstruktsioonidega kollektsioon) ning sellest ajapikku väljakasvanud vaimustusest ja armastusest etnomoe vastu. Rahvuslikke tikandeid kui kõrgmoodi esitlev moekunstnik nimetas üheks keerulisemaks ülesandeks oma töös professionaalsete tikkijate leidmise, kelle sõrmede alla kalleid kangaid usaldada võiks. Moekunstnikuga kohtuma tulnud tudengid noogutasid kõikemõistvalt peadega kui moekunstnik oma kiiremate töönädalate pea olematu unegraafiku avaldas – nii mõnedki ööd kui päevad mööduvad järjepanu Moesaatkonnas, paaritunnisteks puhkehetkedeks külje all diivan. Ajalooliselt poolelt tõi Anu ühe eeskujulikuma etnomoe viljelejana välja näiteks Saima Loigu. 1948. aastal moeosakonna lõpetanud Saima Loik tegi moeillustratsioone nii tolleaegsetele ajakirjadele kui ka albumile „Tänapäeva kostüüme rahvarõivaste ainetel“ (Tallinn, 1955). Samuti oli ta raamatu „Eesti rahvarõivaid“ (Tallinn, 1968) koostajaks.
Moeosakonna juubeliürituste sari
"70 aastat moeharidust Eestis"
1940-2010
Teemaõhtu II: Pidulik 28. oktoobril 2010 kell 19.00, Rotermanni 5 / Roseni 10
Ajalugu: Anu Ojavee Tänapäev: Tiina Talumees
Tulemas teemaõhtud: Teatrikostüüm Moeajakirjandus Moeillustratsioon Mood ja kommunikatsioon
Foto: Marin Sild
28
MOOD 2011 / EILE & TÄNA
Pidulik Oktoober 2010 Tiina Talumees
Moeajakirjandus Märts 2011 Britt Samoson & Laura Kallasvee
Jahedas oktoobrikuus kohtusid moehuvilised moekunstnik Tiina Talumehe Rotermanni kvartalis asuvas ateljees, kus pidulik teemaõhtu juhatati sisse 50ndate moodi kui üht moeajaloo pidulikumat kümnendit tutvustades. Glamuursed õhtutualetid valmisid tollal eelkõige paberil – vaid üksikud teostused jõudsid estraadi- ja teatrilavadele. Võrreldes tänapäevaga valdasid osakonna kuueaastase õppeprogrammi läbinud vilistlased moejoonistuse kõrgtasemelist kunsti, sest varasemas õppetöös oli suur rõhk traditsiooniliste käsitöövõtete omandamisel ja erinevate kangamaterjalide ülitäpsel jäljendamisel. Viimati mainitu üheks silmapaistvaimaks asjatundjaks oli 1948. aasta vilistlane Melanie Kaarma (Lõhmus). Kavandid õhtukleitidest olid detailiderohked, kleidi materjal paberil tõetruu ja äratuntav. Aastas mitmeid pulmakleite ja uhkeid kõrgmoelikke kollektsioone kavandav Tiina Talumees tunnistas, et tema paberile visandatud kleidid ajapuuduse tõttu kunagiste hiilgavate moejoonisteni ei küündi, küll aga võis igaüks kohapeal veenduda sketšilikest kavanditest sündinud õhtutualettide suursugususes. Moekunstnik rõhutas üliõpilastele kliendiga suhtlemise kui ka ajakulu arvestamise olulisust – ainult tähelepanelik ja pühendunud vestlus kliendi ja moekunstniku/-disaineri vahel viib eduka lõpptulemuseni.
Märtsikuus räägiti ajakirja Mood moetoimetaja Britt Samosoni ja fotograaf Laura Kallasvee stuudios moeajakirjandusest. Varasemate ajakirjade Moealbum, Siluett ja Nõukogude Naine sisu kommenteeris Anu Ojavee. Aastakümneid koolitati Eestis peamiselt moeloojaid ja moelehekülgede kujundajaid ning ainult parimad tööd pääsesid nimetatud ajakirjadesse. Kui varem moodustasid enamuse ajakirja sisust moejoonised, siis tänapäeval on rõhk moefotodel ning moetööstusest rääkivatel artiklitel. EKA moeosakonna vilistlane Britt Samoson jagas muu hulgas oma kogemusi
Kolmandat teemaõhtut mindi jäises jaanuarikuus pidama Tallinna Linnateatrisse, kus külalised suundusid pärast teatrikostüümidele pühendatud ettekannet vaatama Elmo Nüganeni lavastatud etendust „Jumala narride vennaskond“, millele oli kostüümid kavandanud EKA moeosakonna vilistlane Reet Aus. Moeosakonna esimesest õppeprogrammist tuleneva kostüümikunsti eriala diplomitöö sisuks olid ka teatrietendustele lavakostüümide kavandamine. Kuigi lavakostüümide kavandamine kadus moe õppeprogrammist koos stsenograafiaeriala loomisega, on mitmed moeosakonna vilistlased just selles valdkonnas oma tegevust jätkanud.
"70 aastat moeharidust Eestis"
Tulemas teemaõhtud: Moeajakirjandus Moeillustratsioon Mood ja kommunikatsioon
1940-2010
Teemaõhtu III: Teatrikostüüm Lai tn 23
28. jaanuaril 2011, kell 17.30, Teatrisõprade klubis, Ajalugu: Anu Ojavee Tänapäev: Reet Aus Õhtu jätkub Tallinna Linnateatris, kell “Jumala narride vennaskond”
19.00 etendusega
Rohkem infot tulevaste teemaõhtute kohta: anu.ojavee@artun.ee
Teatrikostüüm Jaanuar 2011 Reet Aus
Moeosakonna juubeliürituste sari
ka ajakirja moeveergude stiliseerimisest. Näiteks mainis ta, et stilistil tuleb foto-sessiooniks varuga rõivaid laenutada, sest tihtipeale näevad riided läbi fotokaamera objektiivi märksa igavamad välja. Pildistamistel määrdunud esemed saadetakse paremal juhul enne poodi tagastamist keemilisest puhastusest läbi, õnnetumal juhul peab stilist laenutatud esemed välja ostma. Seetõttu pani Britt stilistikat õppivatele tudengitele südamele mitte laenutada kauplustest näiteks (valgest) siidist rõivaid või hirmkalleid Cavalli kingi. Oma lemmikhetkeks ajakirja moeveergude koostamisel nimetas Britt aga moeillustratsioonide tegemist, sest nende joonistamine olevat moeajakirjaniku töö juures see kõige mõnusam osa. Moeillustratsioon Märts 2011 Kätlin Kaljuvee Varakevadet tervitati märtsi lõpus Ovaalstuudios, mil osakonna noor moepublik tuli kuulama, mida räägib moeillustratsioonide tegemisest illustraator ja disainer Kätlin Kaljuvee. Näha sai nii kunstniku enda töid ajakirjadele, raamatutele ja internetilehekülgedele kui ka üllatavaid lahendusi Montoni vaateakendele ning koostöös ühe mööblifirmaga sündinud moodsa kohvilaua kujundust. Anu Ojavee tõi varasema aja ning tänapäeva võrdluseks esimeste vilistlaste moejooniste ja tänapäevaste illustratsioonide tegemise töömahu – tänapäeval on ühele joonisele kulutatavad tunnid varasemaga võrreldes vähenenud. Varasematest lõpetajatest väga häid joonistusi teinud kunstnikud töötasid enamjaolt Tallinna Moemajas ning nende joonised ilmusid moemaja ajakirja Siluett veergudel. Isikupärasema käekirja poolest erinesid kõige enam Mari Kanasaar ja Kristel Leedjärv (Hmelnitski). Sügisel ootavad ees veel kaks viimast külaskäiku. Osakonna ajaloo seisukohalt uudse teema moedisainiga minnakse tutvuma Baltika kvartalisse, kus tänapäevase tööstusliku moedisaini kohta saab küsida Montoni disainer Kaire Kivarilt. Viimane teema hõlmab moe suhteid teiste valdkondadega: stilistika, moeetendused ja nende kajastamine meediad. Moest ja kommunikatsioonist vestleb külalistega ajakirja Anne&Stiil peatoimetaja Ester Kannelmäe.
MOOD MOOD2011 2011 / TEATER & MOOD
Section: Theatre & Fashion Title: Reet Aus –„a person with a common sense“ Text by: Kairiin Ruuven, Fashion Design II Photos: private collection When children usually dream of becoming singers or policemen, then it was quite a different story with Reet (ed.: fashion designer Reet Aus). She wanted to become a sculptor. It might have been in his grandfather’s sculpture studio, where Reet spent a lot of her time as a child, that her future career option was sealed. It was not fashion design, it was sculpture instead. At the time it seemed the only possible option to follow her grandfather’s path. Although the later life directed her to the world of fashion, it can be said that grandfather’s studio has influenced her to this day. Namely, (environmentally) sustainable way of life crept into
Reet does not believe in motivation nor in the necessity of finding it. Her driving force is the wish to know, the wish to dig deeper and reflect, the need to evolve. In creative work it is the process that is important and not the goal, Reet elaborates. For some reason this seems the only possible approach to life. To life as a creative process. And that is only fair (Reet’s surname „Aus“ means fair, honest, frank in English.)
Foto: Pelle Kalmo
12 30
Reet’s soul through grandfather’s words. He was by all means a man with a common sense as Reet describes him with admiration. For Reet the entire world obtained completely different dimensions when she took a deep interest in the magic of sustainable architecture years ago. Environmentally friendly ways of construction were adapted to fashion design and from there to theatre costumes. At the moment Reet has her hand in several exciting projects, however, one of the most intriguing and longest projects is the one with director Jaak Kilmi, the outcome of which is a documentary giving an insight into the negative sides of fashion industry. The finale has been planned for the end of 2012. The initial shooting took place in Peru, the next locations – India and Bangladesh – are due this autumn.
„teatris on kõige nauditavam hetk, kui taipad end olevat keset inimesi, kes unustavad argielu ja töötavad ühe eesmärgi nimel.“ Reet Aus oma 2010. a. sügistalvise kollektsiooni relkaamfotol Reet Aus and the advertisement poster for her 2010 A/W collection
REET AUS – „Terve mõistusega inimene“ tekst: Kairiin Ruuven, Moedisain II / Fotod: Reet Aus, ville Hyvönen, pelle Kalmo
Kui tavaliselt tahavad lapsed saada lauljateks või politseinikeks, siis Reedaga olid teised lood. Tema tahtis saada skulptoriks. Tegelikult on temaga alati teised lood. Ta paistab silma ja on valmis isekalt oma visiooni nimel tegutsema. Sõna „isekus“ on siinkohal ainult kõige paremas tähenduses. Kuidas muidu seletada taaskasutus- ja filmiprojekte, kostüüme lavastustele, loodud kollektsioone, moekontserte ja kõike muud, millesse segatud käekiri, visioon ja tahe võidelda millegi puhta ja siira nimel selgelt silma paistab. Kõik, mis on, on tulnud otse tema seest. Ja nii ongi aus.
Disain kui kõikehõlmav tervik Keeruline on täpselt määratleda, millal kõik alguse sai. Võimalik, et skulptorist vanaisa ateljees, kus Reet lapsena palju aega veetis ja eriala valiku just seal ära otsustas. Selleks ei olnud mitte moekunst, vaid skulptuur. Tol ajal tundus talle ainuõige jätkata vanaisa tallatud rada. Kuigi hilisem elu suunas ta moemaailma, ei saa öelda, et mõjutused vanaisa ateljeest tänini alles ei oleks jäänud. Nimelt tungis (keskkonna)säästlik tegutsemisviis läbi vanaisa sõnade hinge. Oli ju mees „terve mõistusega inimene“, nagu Reet teda imetlusega meenutab.
32
MOOD 2011 / TEATER & MOOD
Riia moenädal 2009 Riga Fashion Week 2009
Reeda koostöö lavastajatega
Reet Ausi kostüümid Peeter Jalaka lavastusele „Eesti naiste laulud“ (2009) Costumes by Reet Aus for a spectacle by Peeter Jalakas“ Songs of Estonian women”
„Tuleb olla leidlik ja kasutada seda, mis parasjagu saadaval. Utoopiline oleks tahta teha kleidid voogavast siidist.“ Vahest ei olegi ime, et skulptuurivaimustusest ühtäkki moeloomise kirg sai. Reeda jaoks ei ole mood ja skulptuur erinevad valdkonnad. „Mõlemad tegelevad ju vormi ja kolmemõõtmelise objekti loomisega. Ja lähevad inimesele väga lähedale,“ selgitab Reet. Niisiis oli moekunsti õppimine teadlik valik. Kui alguses köitsid teda kostüümid, vorm ja stilistika ja kõige vähem disain, siis nüüd, olles selles maailmas olnud, õppinud janunema seletamatu järgi ja tajuma Päris Asja, on just disain kõige hingelähedasem. Disain on Reeda jaoks erakorselt lai valdkond, mille mõistmiseks on vaja sellesse põhjalikult süveneda. See võtab palju aega ning seda ei ole võimalik kolme aastaga õppida. Ilmselt ongi selle mõistmiseni jõudmine viinud ta moealase doktorikraadi peatse omandamiseni.
Teater on Reeda südamele alati tuttav paik olnud, käis ta ju noorena teatriklassis ja tegeles kooliteatriga. Ent uues valguses hakkas teater paistma siis, kui Peeter Jalakas kutsus ta tegema kostüüme etendusele „Graal!“ (2001). Sellest alates sai teatrist suur osa tema loomingust, mis köidab ja rikastab meelt. Teatrile kostüümide loomine on lühike ja intensiivne protsess. Iga etendus on erinev, sealhulgas on erinevad ka isiksused selle sees. „Teatris on kõige nauditavam hetk, kui taipad end olevat keset inimesi, kes unustavad argielu ja töötavad ühe eesmärgi nimel. Tekib kummaline sünergia, mis innustab ja annab emotsionaalselt palju tagasi. On olnud õnn, et erinevad lavastajad on tahtnud minuga koostööd teha,“ arvab Reet. Tööprotsess on iga etenduse puhul erinev ja sõltub väga palju meeskonnast ning etenduse kontseptsioonist. Mõni lavastaja annab vabad käed ja on rahul kõigega, teine jälle tahab väga palju koostööd teha. Näiteks Saša Pepeljajeviga on neil paljude ühiste projektide tõttu tekkinud vastastikune usaldus. „Tantsiva torni“ (2011) puhul läksid koheselt teostusesse esimesed ideekavandid. Tantsutükkidega olevatki protsess teistmoodi. Etendused küpsevad tihtilugu viimse sekundini ja näiteks Pepeljajevil on kombeks tükki ka peale esietendust kohendada. Tuleb olla valmis muudatusi tegema. Draamaetenduse tegemine on hoopis teise loomuga. Esmalt tuleb tutvuda sisuga, vestelda lavastaja ning näitlejatega, et paremini rolle mõista. Seejärel visandab Reet kavandid, mis vaadatakse koos lavastajaga üle. Tehakse muudatused, kui vaja, ning alles siis kavandid kinnitatakse ja hakatakse teostama. Ent ka see ei ole täiesti lõplik. Ikka juhtub, et proovide käigus lisandub mõni detail, sest roll küpseb ajaga. Looduse vastu aus Reeda jaoks avanes maailm hetkel, mil ta hakkas aastate eest süvenema keskkonnasäästliku arhitektuuri võludesse. Keskkonnaga arvestav ehitusviis kandus üle rõivadisaini ja sealt edasi teatrikostüümi. Esimeseks teatritükiks, millele Reet teadlikult taaskasutuspõhimõtteid rakendades kostüümid kavandas, oli „Võluflööt“ (2006). Ent taaskasutust esines ka tema varasemas loomingus, näiteks värvis Reet „Eesti Ballaadide“ (2003) kostüümid naturaal-
Fotod: www.flickr.com/photos/reetausfashion
34
MOOD 2011 / TEATER & MOOD
selleni. Ja kindlasti seltskond, kuhu kuuluvad teiste seas ka Anne Türnpu, Maret Mursa, Kärt Johanson, Tõnis Mägi, Eva Klemets, Ingrit Vaher ja Maarja Jakobson. Neid ühendavad sarnased huvid ja soov teha midagi, mis arendab, on huvitav ja lõbus. Moekontsertite lavastamine on Reeda jaoks sõpradega suhtlemise vorm. „Selle asemel, et reede õhtul end sõpradega täis juua, on palju ägedam minna mingisugusesse ruumi ja hakata imelikke hääli tegema. See on lihtsalt tõeliselt lõbus olnud,“ räägib Reet. Raugematu protsess
Reet Ausi kostüümid Sasha Pepeljajevi lasvastusele „Tantsiv torn“ (2011) Costumes by Reet Aus for a spectacle by Sasha Pepeljajev „Dancing Tower”
sete värvidega ning upcycle’s vanu teatrikostüüme (upcycle on vana toote materjali kasutades uue eseme loomine, millel on parem kvaliteet või kõrgem jätkusuutlik väärtus – toim). Kangaste leidmine ei ole Reedale siiani veel muret tekitanud. Tõenäoliselt suuresti ka ratsionaalse mõtlemise tõttu. „Tuleb olla leidlik ja kasutada seda, mis parasjagu saadaval. Utoopiline oleks tahta teha kleidid voogavast siidist.“ Kangad etendustele tulevad kõikjalt. Näiteks on Reet kasutanud sama teatri laos seisvaid vanu kostüüme, need lahti harutanud ja uueks loonud. Hea koostöö on
„Disain on Reeda jaoks erakordselt lai valdkond, mille mõistmiseks on vaja sellesse põhjalikult süveneda.“ Reedal Uuskasutuskeskusega, kus pakutakse eripalgelist ja head materjali. „Eesti naiste laulude“ (2006) kostüümid valmisid vanadest kodutekstiilidest, „Eesti meeste laulude“ (2008) rõivad aga hoopis politseivormidest, mis oleksid muidu hävitamisele läinud. Kostüümid etendusele „Õnne valem“ (2007) tehti vanadest hotellilinadest. „Tantsiva torni“ jaoks leidis Reet kangad aga tööstusjääkide hulgast. Ei saa vist tõesti välistada ühtegi kohta, kust ta oma järgmise ettevõtmise tarbeks kangast leida võib. Seda põnevam on tal endal ja meil, pealtvaatajail. Lavastamine kui sõpradega suhtlemise vorm Reedast kõneledes ei saa mainimata jätta ka lavastuslikke moeshow’sid ehk moekontserte, nagu kunstnik neid ise nimetab. Kõige tähtsam ei olegi tulemus, nagu arvata võiks, vaid hoopiski teekond
Hetkel on Reedal käsil mustmiljon projekti. Augustis 2011 valmib Jaak Kilmi ja Kiur Aarma pseudodokumentaal „Tallinna kilud“, mis on natuke nagu tagasivaade keskaegsele Tallinnale läbi mitme tegelase loo. Reet on selle filmi kunstnik. 16.-26. juunil 2011 toimus Prahas kvadriennaal, kus Reet teatrikunstil põhineva installatsiooniga (mille kuraatoriks on Ene-Liis Semper) Eestit esindas. Samal ajal (17.juunil) esietendus Kuressaare Linnateatris Heiti Paki lavastus „Petmine“, mille kunstnikuks oli ei keegi muu kui Reet ise. Lisaks on tal käsil ka pikem projekt Jaak Kilmiga, mille tulemiks on moetööstuse pahupooli valgustav dokumentaalfilm. Finaal on plaanitud 2012. aasta lõppu. Esimesed võtted olid Peruus, järgmiseks on plaani võetud näiteks India ja Bangladesh. Veel on Reedal selle kõige kõrvalt aega ja jaksu tegeleda taaskasutusdisaini teemalise platvormiga „Trash To Trend“, mille eesmärgiks on koondada disainerid, kes kasutavad oma loomingus upcycle-meetodit, ning koostada jäätmekaart. Ülevaade (moetööstuse) jääkidest aitab viia disainerid kokku olemasoleva taaskasutamist ootava materjaliga. Platvormi laiemaks eesmärgiks on muuta moemaailma tööstuspõhimõtted loodussõbralikumaks. Pinnale kerkivad kriitilised küsimused, mis suunavad tööstusettevõtteid ja disainereid hoolikalt mõtlema oma disaini jätkusuutlikkuse üle. Tarbijaid kutsutakse üles langetama rõivaste soetamisel teadlikke otsuseid. Platvormiga on liitunud ka mitmed tööstusettevõtted. Täpsemalt loe aadressilt www.trashtotrend.com. Kui uurida, kuidas Reet selle kõige tegemiseks motivatsiooni leiab, on vastus ootamatu. Nimelt ei usu ta motivatsiooni ega selle leidmise vajadusse. „Pigem on käivitavaks jõuks soov teada saada, soov süveneda ja iseennast rohkem tundma õppida, vajadus areneda. Loomingulises tegevuses on oluline protsess, mitte eesmärk,“ selgitab Reet oma seisukohta. Millegipärast tundub see ainuõige lähenemine elule. Elule kui loomingulisele protsessile. Ja nii ongi aus. Vaata ka: www.reetaus.com
Fotod: www.flickr.com/photos/reetausfashion
TEATER & MOOD / MOOD 2011
35
12
MOOD 2011
ITME ÄOGA OOD
MI NÄ MO fotod: Marin sild Stilistid: Lisann Lillevere (AA III), Liis Plato (AA IV), Jana Mölder (AA III) Ilutegijad: Triinu-Liis Rahe, Karin Õun Tänud: Elvira Mutt, EKA raamatukogu, Ele-Mall Vainomäe, Loomeinkubaator
Photos by: Marin Sild Beauty makers: Triinu-Liis Rahe, Karin Õun Stylists: Lisann Lillevere (OA III), Liis Plato (OA IV), Jana Mölder (OA III), Many thanks to: Elvira Mutt, Library of the EAA , Ele-Mall Vainomäe, Creative Incubator
Mitme näoga mood
THE MANY FACES OF FASHION A loved child has, as we all know, many names, fashion, however, Heal lapsel teadagi mitu nime, ent moeerialal lisaks ka mitu nägu & tegu has in addition many faces & forms
CONCEPTUAL FASHION Kontseptuaalne mood Model, design and style: Marit Ilison, fashion designer and essayist Modell, disain ja stiil: Marit Ilison, moedisainer ja esseist FASHION EDUCATION Moeharidus Model: Vilve Unt, Head of Department of Fashion Design & lecturer Modell: professor Vilve Unt, Moeosakonna juhataja ja õppejõud Dress & necklace: Vassilissa (the final project 2000) Kleit & kaelaehe: Vassilissa (lõputöö 2000) Spiky bracelet: Jana Mölder (Jewellery stylistics 2011) Okkaline ehe randmel: Jana Mölder (ehtestilistika 2011) HISTORY OF FASHION Moeajalugu Model: Anu Ojavee, the lecturer of Fashion History Modell: dotsent Anu Ojavee, moeajaloo õppejõud Knit dress: Anu Ojavee (course work 1989) Kudumkleit: Anu Ojavee (kursusetöö 1989) Plastic earrings: Maarja Niinemägi, GRAM Plastikust kõrvarõngad: Maarja Niinemägi, GRAM Accessories: private collection Aksessuaarid: erakogu FASHION TECHNOLOGY Tehnoloogia Model: Jüri Siim, visiting Associate Professor of the Department of Fashion Design Modell: Jüri Siim, Moeosakonna külalisdotsent Shirt & trousers: HULA (course project 2010) Särk & püksid: HULA (kursuse projekt 2010) Accessories: private collection Aksessuaarid: erakogu FASHION DRAWING Moejoonistus Model: Eike Einama, illustrator, designer and lecturer Modell: Eike Einama, illustraator, disainer ja õppejõud Fur coat: Ruta Tepp (TFW 2010) Lambavillast kasukas: Ruta Tepp (tfw 2010) Top & trousers: Mikko Seppä (course work 2005) Topp & püksid: Mikko Seppä (kursusetöö 2005) Headdress: Kristiina Kibe, GRAM Ehe juustes: Kristiina Kibe, GRAM Shoes: private collection Kingad: erakogu FASHION MEDIA Moemeedia Model: Maria Viidalepp, fashion journalist Modell: Maria Viidalepp, moeajakirjanik Dress: Britt Samoson (course work 2004) Kleit: Britt Samoson (kursusetöö 2004) Rings: Linda al-Assi, GRAM Sõrmused: Linda al-Assi, GRAM Copper necklace: Kristiina Kibe, GRAM Vasest kaelaehe: Kristiina Kibe, GRAM FASHION STYLISTICS Moestilistika Model: Karolin Kuusik, stylist and fashion editor Modell: Karolin Kuusik, stilist ja moetoimetaja Skirts: Lilli Jahilo (Studio Tallinn 2011) Seelikud: Lilli Jahilo (ateljee tallinn 2011) Silk corset on the shelf: Ester Kannelmäe (the final project 2005) Siidkorsett riiulil: Ester Kannelmäe (lõputöö 2005) ECO FASHION Ökomood In the photo: Marit Ahven, Reet Aus, Anu Lensment and Eve Hanson; Pildil: Marit Ahven, Reet Aus, Anu Lensment, Eve Hanson; fashion designers (HULA collections 2008 - 2010) moedisainerid (hula kollektsioonid 2008 - 2010) Design: HULA Disain: HULA DRESSMAKING AND TAILORING Õmblus- ja rätsepatöö Model: Margarita Teeääre, Workshop Manager of the Department of Fashion Modell: Margarita Teeääre, Moeosakonna õmblustöökoja Design juhataja Silk print: Vilve Unt (course work 1978) Siidkleit: Vilve Unt (kursusetöö 1978) Headdress: Liis Plato Peaehe: Liis Plato Accessories: private collection Aksessuaarid: erakogu FASHION STUDIO Moeateljee Model and design: Lilli Jahilo, fashion designer (Studio Tallinn 2011) Modell ja disain: Lilli Jahilo, moedisainer (ateljee tallinn 2011)
MOEHARIDUS
12
MOOD 2011
MOEAJALUGU
U
TEHNOLOOGIA
MOEJOONIS
STILISTIKA
12
MOOD 2011
MOEMEEDIA
A
ÖKOMOOD
ÕMBLUS- JA RÄTSEPATÖÖ
MOEATELJEE
50
MOOD 2011 / RETRO
Ruumipuudus ja meestebuum tekst: Maasike Maasik, tekstiili- ja moekateedri juhataja aastatel 1986 - 1990 / Fotod: Erakogu
Ruumipuuduse ja lõputu joonistuslaudade ja -pukkide põua kiuste olid „moekad“ enamasti suurepärased joonistajad ja „tekstiilikad“ jälle tuntud-teatud maalijad.
Section: Retro Title: Lack of space and boom of men Text by: Maasike Maasik, Head of Department of Textile and Fashion in 1986- 1990 Photos: private collection
RETRO / MOOD 2011
51
Maasike Maasik, the Head of Department of Textile and Fashion in 1986 – 1990 recalls: „Fashion Design was at that time quite multinational: we taught Latvians, Lithuanians, Moldavians, even one Mongolian citizen graduated from our Department. Fashion lectures were held in the Estonian language, but other subjects were also taught in Russian.
Moeeriala oli tollal tuntavalt paljurahvuseline – koolitasime ju lätlasileedulasi, moldaavlasi; isegi üks Mongoolia kodanik oli selleks ajaks lõpetanud. Erialane õpetus oli küll ette nähtud eestikeelsena, muudes ainetes töötasid aga ka venekeelsed grupid. Ühelt poolt lisas see rahvusvahelisus kindlasti vürtsi loomingulisele õhkkonnale, teisalt tõi kaasa ka parasjagu lisasekeldusi. Meenub, et pärast semestrivaheaegu ei saanud kuidagi õppetööd käivitada, kuna võõramaalastel oli kombeks mitte päevade, vaid nädalate viisi hilineda. Tollal peeti aga puudumiste kohta ranget arvestust ja patustajail võis minna vägagi täbarasti.
In terms of social life a more liberal and innovative period began at that time, which was also reflected in student life and events. There was a genuine „boom of men“ in the Department of Fashion: Ivo Nikkolo had come over from Architecture, Tarvo Jaansoo and Hannes Võrno joined our Department later. All of them had quite outstanding personalities already as students. Lovely female fashion students, on the other hand, presented their garments as mannequins and raised the spirit of the well-established and renowned members of the committee during the assessments. The last traces of academic atmosphere were wiped away completely!
Minu kateedrijuhatajaks saamine (1986) polnud mulle kaugeltki pelgalt meeldiv tõus ametiredelil. Tolle aja mallide järgi olin ma üsna noor, et kateedrit juhatada, kuigi pedagoogina juba staažikas (alates aastast 1971). Kahe erineva eriala üliõpilaskond, õppekavad ja õpetamisega seotud tiim tõi kaasa korraldusprobleeme ja muresid, millest mul selle ajani aimugi polnud – näiteks ruumipuudus on alati olnud meie maja tont! Kuidas jagada ruume suurtele kahe (vahel ka enama) eriala joonistus- ja maalimisgruppidele? Lisaks lõputu joonistuslaudade ja -pukkide põud. Hädade kiuste olid aga „moekad“ enamasti suurepärased joonistajad ja „tekstiilikad“ jälle tuntudteatud maalijad.
The infamous ERKI fashion shows were also born at that time. At first they represented serious and academic creative work. However, it was joke and parody, grotesque and charade that received the standing ovations. The models were the authors of the collections as well as their friends from other departments. The materials and tools were lacking, which meant that utter resoursefulness and ingenuity had to be expressed to create something exciting and outrageous.
ERKI – algusest peale menukas Ühiskondliku elu mõttes algas sel ajal juba vabam ja uuendusmeelsem periood, mis avaldus ka tudengielus ja -üritustes. Moeeriala hindamised (väikesed moedemonstratsioonid) olid ligitõmbavad etendused, kus „suur komisjon“ kogunes kohe hästi arvukaks. Moeeriala kenad tudengineiud oma rõivamudelite esitajate-mannekeenidena suutsid soliidsete ja tituleeritud komisjoniliikmete meeleolu nii üles lüüa, et igasugunegi akadeemilisus haihtus. Umbes sel ajal läksid käima ka kuulsad ERKI moe-show’d. Esialgu olid need osalt tõsist ja akadeemilist loometööd esindavad, kuid erilise publikumenu saavutas nali ja paroodia, grotesk ja pila. Need olid avalikud üritused, mis tõmbasid kokku suuri rahvahulki kogu linnast. Pärast järgnes veel vägev pidu ja pillerkaar. Modellidena esinesid nii kostüümide autorid kui ka nende sõbrad muudelt erialadelt. Materjali ja töövahenditega olid sel ajal lood aga väga viletsad, nii et tuli rakendada silmatorkavat leidlikkust ja nupukust, et üldsegi midagi põnevat luua.
Täppi läinud ennustus Ees õppejõud Kadi PAJUPUU ja Maasike MAASIK; taga praegune dotsent Piret VALK, tekstiili- ja kujunduskunstnik Kertu SILLASTE, tekstiilikunstnik Siiri MINKA ning Tallinna Laste Kunstikooli õppealajuhataja Riste LAASBERG In the foreground lecturers Kadi PAJUPUU and Maasike MAASIK; in the background the current Associated Professor Piret VALK, textile and interior designer Kertu SILLASTE, textile designer Siiri MINKA and Riste LAASBERG, the Head Teacher of Tallinn Art School
Moe- nagu ka tekstiilierialal on meeshinged alati saanud erilise tähelepanu osalisteks. Pole ka ime – meil on neid ju nii vähe olnud. Ajal, mida meenutan, oli moeerialal parasjagu tõeline „meestebuum“: arhitektuuriteaduskonnast oli üle tulnud Ivo Nikkolo, pisut hiljem Tarvo Jaansoo, veel hiljem asus moeerialale õppima Hannes Võrno. Isiksustena on nad kõik juba tudengiajast eredalt meelde jäänud. Mäletan üht lõõpimismaigulist jutuajamist Ivo Nikkologa, milles avaldasin arvamust, et sellise kõla ja kirjapildiga nimi peab inimese lausa kuulsaks tegema. Ja täppi see ennustus läkski!
12
MOOD 2011
Diplomitööd kaitseb Lylian MEISTER. Retsensendiks Signe KIVI. Komisjoni esimees oli Enn PÕLDROOS. Juhendaja ja kateedrijuhataja Maasike MAASIK. Tagaplaanil rektor Jaak KANGILASKI (1989) Textile designer Lylian Meister defending her thesis, in the background among others the reviewer of the thesis and the present Rector of the EAA Signe Kivi in a black blouse
Pilt illustreerib tekstiili- ja moekateedri joonistustundi. Esiplaanil tulevane Mongoolia kultuuriminister Tsendsuren Badamsureni (1974) The photo illustrates the drawing class of the Department of Textile and Fashion. In the foreground the future Minister of Culture of Mongolia Tsendsuren Badamsureni (1974)
Endist kateedrijuhatajat Mari ADAMSONI õnnitleb 80. juubeli puhul tekstiili- ja moekateedri pere (vasakult): Mari ADAMSON, Maasike MAASIK, Mari AAKRE, Ruth KLEMENT, Ly HABICHT, Anu RAUD, Anne METSIS (1988) Department of Textile and Fashion is congratulating the former Head Mari Adamson on her 80th birthday Pildil on Maasike MAASIK ja Aleksander SUUMAN – luuletaja ja kunstnik, hinnatud joonistusõpetaja. Pilt on tehtud SIRBI (tollal SIRP JA VASAR) jaoks – Sassil oli juubel ning mina sain ENSV teeneliseks kunstitegelaseks (1987) Maasike Maasik, newly received the honorary title of ESSR Merited Art Worker and artist Aleksander Suuman celebrating his jubilee
12
MOOD 2011
Piret Puppart – Pärimuse jälgedes
tekst: Maria Viidalepp / Fotod: Marin Sild / Artikkel ilmunud ajakirja Mood juulinumbris 2011
INSPIRATSIOON / MOOD 2011
55
Section: Inspiration Title: Tracing traditions Text by: Maria Viidalepp Photos by: Marin Sild Fashion designer Piret Puppart has surprised our fashion enthusiasts this summer with an original bilingual album - „Estonian Folk Costume and Fashion“ - - a source of inspiration for taking the traditional folk costume into every day life. The gift book with translations to English also displays the collection of Estonian ethnic fashion elite. Next to designer items we can see the photos of historic garments, which mostly belong to the archives of the Estonian National Museum and which are provided with explanatory texts to highlight the connections between the modern design and the traditional folk culture. According to Piret it was important for her to develop a concept for the book that would make the readers think about the background and inheritage as well as to offer surprises and the joy to discover.
Loominguline tandem koosseisus moedisainer Piret Puppart ja fotograaf Marin Sild valmistus mõni kuu tagasi järjekordseks ühisprojektiks, otsides Tallinna lähiümbruses sobivaid maastikke ning püüdes koidueelseid värve Eesti tippdisainerite loomingu paremiku jäädvustamiseks raamatu „Mood ja Eesti rahvarõivas“ tarbeks. „Aeg on küps anda välja uutmoodi moeraamat, mis võiks pakkuda inspiratsiooni rahvarõiva igapäevasemal kasutamisel,“ selgitab kirjastuse TEA projektijuht Tiia Vann. „Põlvikud ja pastlad on tõenäoliselt paljudel kodus olemas, ent päris rahvariiet kanname siiski ainult laulupidudel või muudel pidulikel puhkudel.“
Innovative application of Muhu flower embroidery on transparent gloves
Muhu lilltikandi uudne kasutus läbipaistvast materjalist kinnastel Kindad: Piret Puppart Foto: Marin Sild Make-up: Karin Õun Modell: Hannele (E.M.A.)
56
MOOD 2011 / INSPIRATSIOON
Cotton embroidery on patent leather dress inspired by traditional Seto and Ingrian patterns
Tõuke raamatuprojektiks „Mood ja Eesti rahvarõivas“ andis 1955. aastal Eesti Riiklikus Kirjastuses ilmunud Mari Adamsoni 62-leheküljeline suures formaadis ja kõvas köites moealbum „Tänapäeva kostüüme rahvarõivaste ainetel“. Kuna moodi ja rahvarõivaid käsitleva raamatu ilmumisest on möödas juba üle poole sajandi ning Eesti moedisainerite kollektsioonides on juba aastaid märgata kauneid laene rahvapärimusest, otsustatigi välja anda kakskeelne ideealbum, kuhu on koondatud Eesti etnilise moeloomingu paremik. Nii eesti- kui ingliskeelse lugejaskonna seas väärtusliku kinkeraamatu sisuosa tekstid on inglise keelde tõlkinud Kai Takkis ning kujundanud mitmete kujundusauhindadega tunnustatud Piret Niinepuu-Kiik.
Inspiratsiooni ja ideid
Setu- ja Ingerimaa kirjadest inspireeritud puuvillatikand lakknahast kleidil Kleit: Xenja Joost Foto: Marin Sild Make-up: Karin Õun Modell: Hannele (E.M.A.)
Esialgu oli kavas anda välja õpperaamat, mis tutvustaks stiliseeritud rahvarõivaste valmistamist. Kui aga autoriks valiti Montoni disainer ja pärimusmoega lähemalt kokku puutunud Piret Puppart, arenes idee jõudsalt hoopis uues suunas edasi. Uuendusmeelne noor disainer oli seisukohal, et raamat peab pakkuma inspiratsiooni ja vaatamisrõõmu mitte ainult käsitööhuvilistelele, vaid ka professionaalsetele disaineritele ja kunstnikele. Raamatus on piltidena avaldatud ühtekokku üle 40 mudeli Aarne Niidu, Xenia Joosti, Ülle Suurhans-Pohjanheimo, Aldo Järvsoo jpt loomingust. Kõrvuti disaineritöödega leiab sealt peamiselt Eesti Rahva Muuseumi arhiividest pärinevate ajalooliste esemete fotosid koos toetavate tekstilõikudega, et välja tuua tänapäeva disaini seosed pärimusliku rahvakultuuriga. Pireti sõnul oli talle raamatu kontseptsiooni väja töötades oluline, et seda sirviv inimene hakkaks mõtlema, kust miski pärineb, ning et samas pakuks raamat ka üllatusi ja avastamisrõõmu. Kuigi autor ütleb, et raamatus on peasõna disaineritel, kes kompavad piire ja katsetavad uute vormide ja materjalidega, on ta lisanud disaineritöödele omapoolse kommentaari ja otsinud seoseid moedisaini ja Eesti pärimuskultuuri vahel juhtudel, kui disainer tööprotsessi käigus otseseid paralleele konkreetse rahvarõivaga tõmmata ei pruukinudki. Näiteks on autor kõrvutanud Tõstamaalt pärit põletuskirjadega veimevakka ja Teele Koeli nahkvööd, põhjendades oma valikut nii: „Kuigi moelooja idee algallikaks oli kirivöö, mõjub tema materjali- ja vormikäsitlus etnilise mustriga detailides sarnaselt painutatud vineerile. Ornamentika tonaalsus meenutab puupõletust, lisaks sarnaneb vööosa kinnitus vaka „nõelumisega“ ning paks nahk kannab endas puidule omast jäikust – kõigest sellest ka kohane võrdlus vakaga.“
Pireti seljas on tema näitustööna valminud väike must kleit, mis on inspireeritud komide põhjapõdranahast saabaste värvilistest säärekirjadest Kleit: Piret Puppart Foto: Marin Sild Make-up: Karin Õun
INSPIRATSIOON / MOOD 2011
57
Piret Puppart: rahvapärimuslikud rõivad on täiuslikkusele ilmselt kõige lähemal Rahvakultuuri ja pärimuse vastu tundis Eesti kõige suuremalt saarelt pärit Piret huvi juba kooliajal, mil hakkas vanemate sugulaste mälestusi, ütlusi ja uskumusi seoses rahvakalendri tähtpäevade ja pühadega kassetilintidele talletama. Kui tuli muutis hetkega tuhaks Pireti jõukast talust pärit vanatüdrukust vanavanatädi uhked riidekapid ja ehtelaekad, mis olid tulevasele moedisainerile suurt huvi pakkunud, tekkis ka arusaam rõivastest kui kaduvast kultuuripärandist. Huvi rahvuskultuuride vastu on Piret oma kollektsioonides jm loomingus tundnud nii Eesti Kunstiakadeemia moedisaini osakonna üliõpilasena kui ka professionaalse disainerina. 2005. aastal ERKI Moeshow`l esitletud etnokollektsiooni kohta on disainer ise öelnud: „Rahvapärimuslikud rõivad on täiuslikkusele ilmselt kõige lähemal, sest neid on lihvitud sadade aastate vältel. Neile on antud aega saada selleks, mis nad on.“ Tollase kollektsiooni puhul, millest osa on esitletud ka värskes moeraamatus, inspireerisid autorit muhu rahvarõivad – kollased triibuseelikud, talupojasärgid ja loomulikult muhu lilled, kantuna üle riietele ja kinnastele. Muhu tanu kaunistavad litrid omandasid aga kollektsiooni tarbeks setu rinnaraha mõõtmed. Oluliselt ergastas disaineri etnograafiaalast kirge EKA 2009. aasta suvel korraldatud uurimisreis Venemaale Komi vabariiki, kus peamiseks uurimispiirkonnaks oli ižmakomi külad ja Ust-Tsilma rajooni vanausuliste kogukonnad. Ekspeditsiooni eesmärk oli uurida ja fikseerida komide kui eestlaste sugulasrahva traditsioonilist elulaadi ja pärandkultuuri. Nädalatepikkuse uurimusretke tulemusena valmis ühisnäitus „Komiromantika“, kus Piretil oli lisaks etnograafilistele joonistustele väljas ka erialane töö, mis oli kombinatsioon Komi talverõivastuse ühest kesksemast elemendist ehk saapasääre kirjadest ning euroopaliku moe sümbolist – väikesest mustast kleidist. Piret: „Joonistasin ja pildistasin üles põhjapõdranahast saabaste „pimõide“ värvilistest paeltest moodustatud säärekirjad ning hiljem sai neist väikese musta siidkleidi näol osa näitusest.“ Rahvapärimusest otsib Piret inspiratsiooni ka oma igapäevatöös. Disainides 2008. aastal Pekingi olümpiamängude tarvis Läti sportlastele ja delegaatidele esindusrõivaid, leidis Piret huvitava rahvalegendi, mis rääkis ketilaadse sõrmuse populaarsusest läti meeste seas. Legend jääb esimeste ristirüütlite ja ristiretkede aega, mil kõik mehed olevat kandnud valitsejaga ühesugust sõrmust, et teda võõrvallutajate eest varjata. Hoolimata heast legendist ehitas disainer kollektsiooni siiski üles muudele sümbolitele. Iga-aastaseks presidendi vastuvõtuks valmivad Piretil enamasti just etnoteemalised galakleidid. Seekord võis tema loomingut näha balletitantsija Age Oksa ja Kaie RõõmLaaneti seljas. Disainer peab ka oma isikliku garderoobi puhul lugu eri maade rahvussümboolikaga esemetest ning vanavanematelt kingiks saadud kantavatest kultuuriväärtustest, olles nii rahvuskultuuri igapäevaseks moesaadikuks.
Piret is wearing her little black dress – an exhibition piece inspired by the colourful patterns of ethnic Komi boots made of reindeer leather
12 58
MOOD 2011 MOOD 2011 / MUINASJUTT
HULA & LOLA
tekst: Birgit Hallist, AA Moestilistika III / Fotod: Kristina Ă•llek
Section: Fairytale Title: Hula & Lola Text by: Birgit Hallist, OA Fashion Stylistics III Photos by: Kristina Ă•llek In the northernmost part of the grand fashion kingdom, beyond three seas and behind deep woods lies tiny Estlandia, where bright-eyed people, playful fairies, merry maidens of Murueit, wicked goblins and many other mystical creatures live side by side. A snow-white palace rises above the glistening glass roofs and mossy towers, a palace where fashion clerks train and drill their successors. Large-eyed freshmen with slightly trembling feet and wings listen to their Headmistress, timidly observing their older fellow students rushing by. Each year the wicked goblin - Lazy Lola - appears from the darkest of the forests to make friends in the fashion castle. Once she has found
MUINASJUTT / MOOD 2011
enough followers, Lola moves in with the rest of her disciples and starts her crusade for laziness, negligence and untidiness all over Estlandia. Lola is especially fond of loose threads, careless compositions, reckless stitches and ill-considered projects and products. It has been a year since Lola’s last visit and the goblin has already settled in. The students can feel her presence: it becomes more difficult to wake up in the morning and easier to postpone the dates. Four senior year fairies – Eve, Reet, Marit and Anu – are devising a quick plan of action against the goblin. They name their movement HULA. The girls want to establish a collection of original clothes made with such care and consideration that Lola would not dare to come back for at least 200 years. As the goblin keeps a close eye on fabric rolls, the girls make the garments of used clothes instead. The new collection has a magical impact on its wearers: girls and
Suure moekuningriigi põhjapoolsemas osas, kolme mere ja mitmekümne sügava metsa taga asub pisikene Estlandia, kus särasilmsete inimestega elavad koos kelmikad haldjad, lustakad murueidetütred, kavalad kratid ning mitmed teised müstilised olevused. Päikese käes sillerdavate klaaskatuste ja sammaldunud tornide vahel kõrgub lumivalge loss, mille hiigelsuurte akende taga moeametnikud oma järeltulijaid koolitavad. Suurte silmade ja veidi värisevate jalgade ning tiibadega kuulavad esimese aasta õpilased moelossi direktrissi manitsusi, samal ajal uudishimulikult möödatormavaid vanemaid kaaslasi uurides. Igal aastal tuleb sügavalt põlismetsast moelossi endale kaaslasi otsima laiskuse ja lohakuse Kratt, keda tuntakse Lolana. Kui kratt endale piisavalt järgijaid leiab, kolib ta koos oma ülejäänud austajatega metsatagusest puukindlusest moelossi ning hakkab sealt oma tõekspidamisi levitama, külvates niimoodi laiskust, lohakust ja korratust üle kogu
59
boys become immediately smarter, more hardworking, noble and honest.
HULA collection „Vaccine” Fashion Design III
Weeks pass and Lola, feeling ill and weak, already dreads the worst. One day she is summoned to the Headmistress’s office. Lola pulls herself together and opens the office door. Four young fairies, smiling widely, are presenting her the designs, photos and ideas of HULA collection in complete silence. Lola is staring at them sadly: never has she seen something made so elaborately, inspiringly and nicely. She lets out a quiet squeal and before anyone can say a word, she scoots back into the woods. As HULA fairies know that Lazy Lola will be back in a year or two, they pass their knowledge and experience on to younger students and help them create perfect and tidy collections every year. This will scare the evil goblins and other demons away from the giant doors of the snow-white fashion palace indefinitely.
„Vaccine“ protects against boredom, harmful external influences and their essence. Multiple layers, smart cuts of hoods and high collars guarantee a double protection, the architectonic lines of the draping enable to create new body shapes; human nervous system, blood vessels and skeleton are expressed in patterns. Side effects: vaccine may inject hope for the new beginning into the daily routine!
Estlandia. Eriti meeldivad Lolale lahtised niidiotsad, korratud kompositsioonid, lohakad õmblused ning läbimõtlematud projektid ja produktid. Et Lolast lahti saada, peavad õppurid ühtse andeka ja professionaalse rindena koos tegutsema ning pahareti minema ajama.
Authors of the collection: Piret Mägi, Katrina Kaubi, Diana Tombak, Maarja Siim, Triinu Jõhve, Elina Peippo (Finland) Supervisors: Marit Ahven, Marit Ilison (patternmaking), Eelike Virve (print patterns) Supervisor of the photo series: Herkki-Erich Merila Photographer: Kristina Õllek Stylist: Maarja Siim
Lola viimasest külaskäigust oli möödas täpselt aasta ning sekundilise täpsusega oli kratt kohal direktrissi ukse taga, teavitades enda kohalolekust. Ta tundis, et see aasta on tema õnneaasta – inspiratsiooni oli õhus vähe ning õpilasi oli palju. Missugune täiuslik
kooslus Lola jaoks! Kratt sidus hipihaldjate paela endale ümber pea, vahetas sõrmenipsuga oma riided ning seadis sammud esimese tunni poole. Nii vanemad kui nooremad õpilased tundsid pahareti mõju levimas – hommikune ärkamine muutus järjest raskemaks, projektide kuupäevi lükati järjest rohkem edasi, niidid ja nõelad vedelesid põrandal ning õmblusmasinad torisesid isekeskis, kuna neid ei oldud juba mõnda aega õlitatud. Pahareti saabumisest möödus poolteist kuud ning moetarkadele hakkas tunduma, et seekord Lola ka võidab. Mida nad aga ei teadnud, oli see, et neli kõige vanema klassi haldjaneiut – Eve, Reet, Marit ja Anu – pidasid juba kuu aega lõunapoolse torni raamatukogus isekeskis kohtumisi ning neil oli kujunemas kindel idee, kuidas kratt seljatada. Oma liikumise nimetasid nad HULAks. Neiud tahtsid luua tugeva koostöö tulemusena firma, mis toodab isepäiseid rõivaid, mis valmistatud nii korralikult ja kenasti, et Lola ei julge lausa 200 aastat tagasi tulla. Nii olidki nad juba kuu aega
62
MOOD 2011 / MUINASJUTT
suure saladuskatte all raamatukogust omamoodi labori loonud ning seal kavandanud, disaininud ja õmmelnud. Kõige suuremaks takistuseks kujunes kanga hankimine, kuna Lola hoidis kõikidel kangarullidel
teraselt silma peal, et teada ette, millal õpilaste vasturünnak algab. Haldjaneiud aga olid kavalamad, kui keegi arvata oskas – nad hakkasid rõivamaterjalina kasutama Estlandia juba korra valmimisprotsessis osalenud riideid, mida keegi enam kanda ei soovinud. Olles rõivad valmis saanud, katsetasid HULA liikmed neid oma inimsõprade peal ning said kinnitust, et idee töötab. Riideid kandnud neiud ja noormehed muutusid kohe targemaks, töökamaks, üllamaks ning ausa-
igaühel suul suur naeratus. Lola hüppas direktrissi tooli ning jäi ootama. Tema ette lauale asetati täielikus vaikuses HULA kollektsiooni kavandid, fotod ning ideed. Lola silmitses neid nukralt – midagi nii läbimõeldut, inspireerivat ja kaunilt valmistatut polnud ta juba kaua näinud. Pettunult ja pea norgus hakkas ta ukse poole lonkima. Kuid veel enne, kui ta jõudis selle avada, et endamisi sajatades lahkuda, avanes uks ning sisse astusid kümned noored HULA riietes. Kratt Lola kiunatas vaikselt ning enne kui keegi jõudis midagi öelda, jooksis ta saba jalge vahel kodulaande, et seal rahus oma haavu lakkuda. Kuna sarnased paharetid on kollitanud tervet moekuningriiki, hakkasid teisedki uurima, kuidas Estlandias neist lahti saadi. Nii avanes HULA liikmetel võimalus käia oma plaani ja tooteid tutvustamas nii Pariisis (kus neile kõigele lisaks auhind anti) kui Kaliningradis, Helsingis, Stockholmis ja Kopenhaagenis. Kuna HULA haldjad teadsid, et Lola tuleb kindlasti aasta või kahe pärast tagasi, otsustasid nad oma teadmisi ja kogemusi noorematele koolikaaslastele jagada ning aidata neil igal aastal luua ideaalseid ja korralikke kollektsioone, mis nii laiskuse ja lohakuse krati kui ka kõik ja jonnakushood. Kratt mõistis, teised paharetid kaua moelossi et miski on korrast ära ning ei hiilgustest eemal hoiaksid. taibanud, kuidas küll on õpilased tema tähelepanuta tööle hakanud. Möödunud oli veel paar nädalat ning Lola tundis end juba päris HULA kollektsioon „Vaktsiin“ on kaitseks igavuse, kehva ja nõrgana. Ühel päeval kutsuti ta direktrissi kabinetti. halbade välismõjude ja nende olemuse vastu. Kihilisus, kapuutside ja kõrgete kraede lõikelaUkse taga seistes kuulis kratt, hendused tagavad topeltkaitse, drapeeringute kuidas direktriss oma võtarhitektoonilised jooned aitavad luua uudseid meid kõlistas ning kellegagi rääkis. Paharet võttis viimased kehavorme ning trükimustrite graafikas avalduvad inimese närvisüsteem, veresooned ja jõuvarud kokku ning lükkas luustik. Kõrvalnähud: vaktsiin võib süstida argiukse uhkelt lahti. Tema ees ellu uue alguse (l)ootust! seisid neli noort haldjaneiut,
maks. Nende silmadesse ilmus rõõmusädemeke ja põskedele roosakas õhetus. Mida enam inimesed HULA riideid kandsid, seda halvemini hakkas Lola end tundma – kõik sai alguse kõhuvalust ja pidevast tujukusest, sealt edasi juba hambavalu
Hula Kollektsiooni „Vaktsiin“ autorid: moedisaini III 2011 üliõpilased Piret Mägi, Katrina Kaubi, Diana Tombak, Maarja Siim, Triinu Jõhve, Elina Peippo (Soome) Juhendajad: Marit Ahven, Marit Ilison (lõiked), Eelike Virve (trükimustrid) Fotoseeria juhendaja: Herkki-Erich Merila Fotograaf: Kristina Õllek Stilist: Maarja Siim
MOOD 2011
tekst: Maria Viidalepp/ fotod: erakogu
12
E, N N U T I E A A T H S I I R Õ K ES S U E I M I I R I I S sele leva e näitel u t mus show Moe ägi koge I K R ded E ret M õuan ajale Pi n k eh ld orra peak
„ERKI Moeshow on missiooniüritus, millega võiks kaasneda oma teadmiste ja omandatud kogemuste järgmistele tegijatele edasiandmise kohustus“, arvab ERKI Moeshow 2011 peakorraldaja ja moeoskonna vilistlane Piret Mägi. Järgnevalt mõned nipid ja sõbralikud soovitused, mis tulevastele (pea)korraldajatele abiks võiksid olla. - Parem ette kaeda kui ruttu joosta ehk enne peakorraldamist on soovituslik läbi teha n-ö õpipoisiaeg. „See on eeltöö tegemise ja kogenumate kõrvalt õppimise aeg, mil saad selgeks, kuidas kogu süsteem üldse toimib,“ ütleb kahel varasemal aastal ERKI Moeshow korraldustiimi kuulunud Piret. - Oleviku vigu näeme alles tulevikus ehk vali oma tiimi hoolega. „Väga hea, kui tiimis on mõned, kellel on juba eelnev kogemus olemas ning kes teavad ka ilma pikema seletamiseta, mida nad tegema peavad,“ teab Piret. „Kindlasti on vanade olijate sekka ka uusi ja ärksaid vaja.“ - Küsija suu pihta ei lööda, ent vahel lüüakse siiski. ERKI show´d korraldatakse enamasti ikka kibekiirel kevadsemestril, mistõttu võid hüüdjaks hääleks kõrbes jäädagi. Piret soovitab siinkohal otsida sõbralik mentor, kes pole kitsi oma kogemuste, dokumendipõhjade, kontaktide jms jagamisel. Samas ei tohi unustada ka iseennast usaldamast! - Usalda, aga kontrolli ehk puhtal entusiasmil põhinev töösuhe võib, aga ei pruugi vilja kanda. Tuleb arvestada, et algajad ei suhtu antud lubadustesse kui võlga ning lõpuks tuleb peakorraldajal kogu koorem enda kanda võtta. - Kui sõber palub, siis pole homset ehk loo oma tiimist sõpruskond. ERKI Moeshow korraldustiim kasvab iga aastaga aina üüratumaks, mis raskendab eri sektsioonide omavahelist koostööd. Seetõttu tuleks organiseerida
Section: Good old golden proverbs Title: A poor tradesman always blames his tools, i.e. sound advice to future organisers of the ERKI Fashion Show from Piret Mägi based on her own experience.
näiteks tiimi tutvumispidu ja pidada vähemalt alguses tihedalt üldkoosolekuid, kus nii näod, nimed kui erinevad vastutusvaldkonnad selgeks saavad. - Ei saa, ei taha, ei suuda ehk „Mina enne kella kahte üles ei tõuse!“. Siin ei ole kellelgi teisel peale peakorraldaja õigus sõnale „mina“, sest juhi „mina“ on kasutusel kogu ürituse õnnestumise nimel. Õpi end kehtestama! - Kus näed viga laita, seal tule ja aita ehk vajalik juhendustöö tee ära kohe alguses, siis ei pea sa kiirel ajal e-kirju üle kirjutama ning telefonikõnede puhul abistama. Suuna sektsioonid omavahel suhtlema. - Palju rääkida ja palju öelda on kaks ise asja ehk vali, millal on hädavajalik detailideni selgitustöö ning millal piisab vähesest infost, et asi tehtud saaks. Andes oma tiimikaaslastele piisavalt otsustusvabadust, hakkavad nad ka ise lahendusi välja pakkuma. - Mida külvad, seda lõikad ehk näita positiivset eeskuju ning usu sellesse, mida teed. Paratamatult on juht see, kes kujundab oma suhtumisega tiimi sisekliima (kuid ka vastupidi). Usk, lootus ja armastus on kuldne kolmik, mida positiivse tulemi saavutamiseks rakendada. - Kaugele ei jõuta teistest üle sõites, vaid teisi edasi viies ehk ära ole kitsi omandatud kogemuste jagamisel tulevaste korraldajatega – lahkusega võidad juurde asjatundlikke kolleege.
„ERKI Fashion Show is a sort of missionary event, which should entail the responsibility of passing on your knowledge and experience to the following generations of organisers,“ says Piret Mägi, the chief organiser of the ERKI Fashion Show 2011 and the alumna of the Fashion Department. Below there are few tips and some friendly advice, which might come in handy for the next (chief) organisers. Learn to walk before you run, i.e. before becoming a chief organiser is is wise to first undergo apprenticeship. The future teaches us the mistakes we have made, i.e. pick your team carefully. Don’t hit the man who wants to know, yet sometimes you get a punch in the mouth for mere asking. Trust, but verify, i.e. a business relationship based on pure enthusiasm might or again might not be fruitful. If a friend‘s in sorrow, there’s no tomorrow, i.e. turn your team into a faithful fellowship. I can’t, I won’t, I shan’t, i.e. learn to put your foot down! In the team only the chief organiser is entitled to the word „I“, because the leader’s „I“ usually works in the name of success of the entire event. Don’t slate, offer a helping hand, if you see a mistake, i.e. do the necessary training and give these valuable instructions already at the very beginning. Talking much and saying much are two different things, i.e. decide, when it is wise to elaborate and go into details and when two words are just as much to get things done. What you sow is what you reap, i.e. set a positive example and believe in what you are doing. You can only reach far by pushing others forward with you, not under you, i.e. be generous and share your invaluable experience with future organisers – your kindness wins you colleagues
154. Lill, Evelin 1990 155. Essi, Mirja 1990 156. Ojavee, Anu 1990 157. Senkane, Antra 1991 158. Samarüütel, Anu 1991 159. Jaansoo, Tarvo 1991 160. Samsone. Elita 1991 161. Laudere, Inguna 1992 162. Urm, Irena 1992 163. Rull, Marve 1992 164. Tiitus, Tiina 1992 165. Viks, Merike 1992 166. Tunnel, Hele 1992 167. Siska, Marika 1992 168. Võrno, Hannes 1993 169. Neimane, Una 1993 170. Sprindzuka, Ilze 1993 171. Silina, Inara 1993 172. Metsma, Ülle 1993 173. Avercenko, Liga 1994 174. Sootna, Janika 1994 175. Jefimova, Margarita 1994 176. Medne, Una 1995 177. Märjamaa, Sirje 1995 178. Paumeri, Andrus 1995 179. Kuldma-Raesaar, Katrin 1995 180. Põvat, Liivika 1995 181. Vingissaar, Anu 1995 182. Kutan, Evelyn 1995 183. Alev, Aet 1995 184. Galvane, Gita 1995 185. Mõttus, Marje 1996 186. Sirel, Riina 1996 187. Kattai, Evelin 1996 188. Kööp, Andro 1996 189. Urb, Anni 1996 190. Aaremäe, Anu 1996 191. Ahven, Marit 1997 192. Hanson, Eve 1997 193. Kivi, Katrin 1997 194. Lensment, Anu 1997 195. Malk, Kaidi 1997 196. Männama, Liina 1997 197. Talumees, Tiina 1997 198. Tammik, Marju 1997 199. Truverk, Iren 1997 200. Vahtra, Jaanus 1997 201. Joosing, Inessa 1998 202. Seppius, Kadri 1998 203. Aus, Reet 1998 204. Promet, Gea 1999 205. Bachmann-Põldroos, Ketlin 1999 206. Pavelson, Külli 1999 207. Põldroos, Riina 1999 208. Simpson, Kati 1999 209. Tepp, Ruta 1999 210. Aas, Airi 2000
211. Herodes, Kristina 2000 212. Lill, Natalia 2000 213. Soome, Airika 2000 214. Sehovtsova (Danavir), Vassilisa 2000 215. Lembra, Irja 2001 216. Tinn, Gerly 2001 217. Alesmaa, Margit 2002 218. Gross-Einasto, Eleri 2002 219. Kaljuste, Catlin 2002 220. Kull, Kristi 2002 221. Luht, Madli 2002 222. Seppänen, Hely 2002 223. Talu, Agne 2002 224. Varkki, Jaana 2002 225. Alyaksina, Anna 2003 226. Bassova, Marina 2003 227. Jalakas, Kristi 2003 228. Korovina, Julia 2003 229. Nõlvak, Raili 2003 230. Jukk, Annika 2004 231. Lõhmus, Merle 2004 232. Habicht, Maarja 2004 233. Meriste, Mai 2004 234. Siplane, Külli-Kerttu 2004 235. Kivari, Kaire 2004 236. Kuusik, Karolin 2004 237. Paju, Kristina 2004 238. Rääbis, Merje 2004 239. Järvela, Kadri 2005 240. Kannelmäe, Ester 2005 Moedisain BA 241. Kaljuvee, Kätlin 2006 242. Kesküla, Kristiina 2006 243. Paal, Piret 2006 244. Samoson, Britt 2006 245. Seppä, Mikko Antero 2006 246. Terasmaa, Jaanika 2006 247. Jedomskihh, Ksenja 2007 248. Leon, Olga-Lea 2007 249. Kolesnik, Mariana 2007 250. Melnikova, Maria 2007 251. Oborotova, Anna 2007 252. Pallav, Helin 2007 253. Einama, Eike 2008 254. Kaiv, Triin 2008 255. Kink, Evely 2008 256. Kottise, Kaisa 2008 257. Kravtšenko, Ekaterina 2008 258. Puppart, Piret 2008 259. Randver, Triin 2008 260. Tatarinova, Kristina 2008 261. Viidalepp, Maria 2008 262. Aksjonova, Anna 2009 263. Engso, Erkki 2009
264. Kermas Mardo, Merilin 2009 265. Sild, Marin 2009 266. Haring, Hanna 2010 267. Kivihall, Joanna 2010 268. Kotkas, Katrin 2010 269. Kullerkupp, Triin 2010 270. Merisaar, Kaire 2010 271. Piirsalu, Marlis Lucila 2010 272. Riimak, Maria 2010 273. Sarapuu, Sille 2010 274. Vagiström, Chris 2010 275. Aukust, Karl 2011 276. Jõhve, Triinu 2011 277. Kaubi, Katarina 2011 278. Laumets, Britta 2011 279. Mägi, Piret 2011 280. Rattik, Olga 2011 281. Siim, Maarja 2011 282. Tombak, Diana 2011 283. Trofimova, Julia 2011 Moedisain MA 284. Ahven, Marit 2002 285. Hanson, Eve 2002 286. Aus, Reet 2002 287. Lensment, Anu 2002 288. Paju, Kristina 2007 289. Siplane, Külli-Kertu 2007 290. Jahilo, Lilli (SHKS, Norra) 2008 291. Ilison, Marit (TKTK) 2008 292. Liivamägi, Gerli (TÜ) 2008 293. Kuusk, Margit (TKTK) 2010 294. Kink, Evely 2010 295. Kaiv, Triin 2010 296. Kottise, Kaisa 2010 297. Vään, Kreete (TTÜ) 2010 298. Unt, Johanna (EBS) 2010 299. Tatarinova, Kristina 2011 300. Kuusk, Kristi (TTÜ) 2011 Avatud Akadeemia moestilistika 1. Poduškina, Anna 2008 2. Pruks, Inge 2009 3. Pihlak, Marja-Liisa 2009 4. Salvet, Leana 2010 5. Nõu, Jaana 2010 6.Tooming, Liina 2010 7. Plato, Liis 2011 8. Toome, Kristi 2011 9. Tork, Imbi 2011 10. Virunurm, Katrin 2011
MOOD 2011 / II
MOOD 2011
12