pingutama peaks. Tannhäuseri rollis esines maatiline juht. Tänu tema ja Elsa armastu skandaalse lavastaja Frank Castorfi saksa helden-tenor Torsten Kerl, keda pee sele peaksid katsealused jõudma järgmisele “Nibelungi sõrmuse” esimest osa “Reini takse praegu üheks väljapaistvamaks bioloogilisele ja psühholoogilisele tasandi kulda” (esietendus 2013. aastal). Castorfi Wagneri tenoriks. Tema dramaatiline, jõu le, millega kaasneks uus jõud, energia ja lavastus on ilmselt üks enim kriitikat leid line ja ümar hääl liikus vabalt kogu tessi vaimsus. Aga see on utoopia ja nagu ükski nud “Sõrmuse” tsükleid Bayreuthi ajaloos. tuuris. Kahjuks ei suutnud ta end etenduse utoopia, ei ole ka see võimalik – Elsa küsib Esietendusel oli rahvas valjuhäälselt oma alguses maksimaalselt avada, ehkki esitus keelatud küsimuse Lohengrini päritolu pahameelt ja nördimust avaldanud, samuti õhtu jooksul järk-järgult paranes. Tann kohta ning kõik laguneb. Visuaalselt on sel võis nähtud “Reini kulla” etenduse lõppe häuseri tegelaskuju jättis mind külmaks, le lavastuse kõige omapärasem komponent des kuulda buu-hüüdeid ja tunda rahulole esimeses ja teises vaatuses oli valdav tühi sõdurite kujutamine rottidena. Sellele on matust saalis. Ega ma väga imestagi sellise žestikuleerimine ja puine olek, kolmandas lavastaja mitmeid tähendusi andnud, kõige vastuvõtu üle. Põhiprobleem seisneb selles, vaatuses suutis laulja siiski jõuda teatud lihtsam on ilmselt mõista laborirottide et lavastus on lahus Wagneri teosest ja hingestatuseni. Elisabethina esines rootsi ideed, kes Lohengrini tulekuga hakkavad muusika mattub lavakujunduse, video ja sopran Camilla Nylund, kelle pikad hele üha rohkem sarnanema inimestega. Üks visuaalse kirevuse alla. Nagu Patrice dad juuksed, habras keha ja kena nägu so huvitavamaid külgi selles lavastuses oli Elsa Chéreau ja Harry Kupferi varasemad bisid tegelaskujuga ülimalt hästi. Hääleliselt ja Lohengrini suhe, mis polnud romantili “Sõrmuse” lavastused, nii on ka Castorfi oli samuti kõik tipptasemel, ent paraku ei ne ja soe, vaid algusest peale rabe ja ärev, tõlgendusel poliitiline raamistik, ent see suutnud ka tema mind liigutada. Sama andes kõigele nukra alatooni. Nagu Wag pole nii sidus – tetraloogia kõik osad toi võiks öelda Veenuse, Michelle Breedti nergi tõdes, on “Lohengrin” tema kõige muvad eri kohtades ja eri aegadel – ja kohta, kes nii väliselt kui ka muusikaliselt kurvem ooper. Lohengrini solistid olid nüansirikas nagu on vanameistrite Chéreau täitis kõik rolliga kaasnevad ülesan ja Kupferi versioonid. “Reini ded, kuid samuti ei suutnud vaatajat kulla” tegevus on viidud bensii 21. sajandi Bayreuthi festival võtab kaasa haarata. Kahju oli vaadata, nijaama ja mannetusse maantee kunstilisi riske ning on avatud erinekuidas võimekate muusikute enese äärsesse motelli kuskil Ameerika väljendus hangub segase ja sisutu vatele lähenemistele, loobudes püüd- avarustes, näiteks Texases. režii tõttu. Kõige suurema aplausi Quentin Tarantino stiilis maffia likkusest olla ilmtingimata täiuslik, sai solistidest Wolframit laulnud boss Wotan aeleb nii Fricka kui noor bariton Michael Nagy, kes Freiaga ega ärata vaatajas vähi eeskujulik või turvaline. lummas esimestest sekunditest oma matki sümpaatiat. Reini tütred lavasarmi ja plastilise liikumisega, hea ku klass omaette. Tenor Klaus Florian Vogt on igavlevad tibid, kes lõbustavad end junditundlikkuse ja imelise, küllase tämbri Lohengrinina mitte üksi ei näe ebamaine Alberichi kiusamisega ning napsutamisega, ga. Michael Nagy oli tõeline leid! Ehkki välja, vaid tal on ka hääl, mille sarnast pole hiiglased Fasolt ja Fafner on tursked kuri muusikaliselt hästi esitatud, oli “Tann ma kunagi varem kuulnud. See on puhas kaga jõmmid jne. 1970ndate bling-blinghäuser” kokku võttes haruldaselt arusaa nagu allikavesi, õhuline ja karge, samas glämm ja maffia teema oli terviklikult läbi matu lavastus, halb näide saksa kandev ja puudutav kogu oma õrnuses. viidud ja kohati isegi vaimukalt lavastatud. Regietheater’ist. Vogti võrreldakse paraku Jonas Kauf Võib ju olla, et Castorfi anarhistlik, lammu manniga, kes laulis Lohengrini esimesel tav ja teadlikult provotseeriv lavastus ei Sotsiaalse eksperimendina lahendatud hooajal, ning selle tõttu leitakse, et Vogti meeldi, aga tehnilisest küljest oli see imet “Lohengrin” häälel puudub sügavus ja mehelik jõud, lust äratav – pöördlavale oli ehitatud suur Järgmisel õhtul võis Bayreuthi laval näha mistõttu jäävat tema Lohengrin poolikuks. hoone, mis mahutas nii motellitoad, bensii lavastaja Hans Neuenfelsi pisut juba legen Ma ei nõustu selle kriitikaga sugugi – see nijaama kui ka baari, suurel ekraanil jook daarseks kujunenud “Lohengrini” (esieten on tema hääle omapära ja minule oli ta sid live-ülekanded motelli siseruumides dus 2010. aastal). Lavakujunduse ja kostüü Lohengrinina ilmutuslik. Annette Dasch toimuvast. See oli kahtlemata huvitav ja mide autor Reinhard von der Thannen on Elsana oli samuti lummav nii väliselt kui värske, ent liiga jõuline ja domineeriv – loonud imeliselt puhta ja stiilse kujunduse, muusikaliselt. Ehkki see polnud tema pa muusika oli kogu vaatemängulisuse juures mis annab teosele sobiva müstilise ja ajatu rim õhtu, suutis ta professionaalile omaselt täiesti üleliigne, ja see oli valus. Frank aegruumi. Segase “Tannhäuseri” järel oli end kokku võtta ja kujundada Elsast mit Castorf võib olla erakordne teatrikunstnik, “Lohengrini” vaatamine nauding. Ei saa mekülgse tegelaskuju. Ortrudina tegi üli aga heaks ooperilavastajaks ma teda ei pea. öelda, et Neuenfelsigi lavastus oleks turva võimsa rolli metsosopran Petra Lang, kelle Kuna “Reini kullas” on palju tegelasi ja kõik line või kindla peale minek, sest nii mõ hääle võimsus üllatas mind üha uuesti ja solistid olid ühtlaselt head ja värvikad, siis nedki otsad jäävad õhku rippuma, aga lä uuesti. Tema Ortrudi intensiivsust ja hir ei too ma siinkohal kedagi eraldi välja. henemisnurk on mõistetav. Teos on esita muäratavust võiks võrrelda Waltraud Sooja aplausi teenis taas kõrgel tasemel esi tud justkui sotsiaalse eksperimendina. Meieriga selles rollis. Koor ja orkester (diri nenud festivali orkester ja vene dirigent Lohengrin on autsaider, kes tungib võõras gendipuldis oli seekord lätlane Andris Kirill Petrenko, kes andis endast muusika se, eksperimendi keskkonda, lootuses leida Nelsons) esinesid sel õhtul veel parema mõjulepääsemiseks parima. Elsa tingimusteta armastust, selleks et saa kooskõla ja energiaga, mistõttu kujunes 21. sajandi Bayreuthi festival võtab da terviklikuks, et pääseda oma tühjast ul “Lohengrinist” sügavalt puudutav muusika kunstilisi riske ning on avatud erinevatele melisest maailmast. Neuenfelsi tõlgenduses line ja kunstiline elamus. lähenemistele, loobudes püüdlikkusest olla pole Lohengrin romantiline kangelane, na ilmtingimata täiuslik, eeskujulik või turva gu teda tavaliselt nähakse, vaid eesmärgi Provotseeriv “Reini kuld” line. Seni kuni suudetakse tagada kunstili poole rühkiv, müstilise päritoluga karis Kolmanda lavastusena nägid stipendiaadid ne tase, elagu avatus ja loomingulisus! 8-9/2013
21