Tekst_Margaretha by M. Aus

Pirita, ‘halb ilm’ ja avalik ruum

Margaretha Aus !Laura Linsi ja Roland Reemaa! 2023 eka

Peatükke 1 4 aastaaega , kuid elamine v aid suve nimel Alapeatükk 1 Alapeatükk 2 Alapeatükk 3

lud ja lma võ

2 I

pahed

tükk 1 Alapea kk 2 tü Alapea kk 3 tü Alapea

3 Piritast

kk 4 Peatü kk 1 Alapeatü kk 2 Alapeatü kk 3 Alapeatü

Alapeatükk 1 Alapeatükk 2 Alapeatükk 3

4 Peatükk Alapeatükk 1 Alapeatükk 2 Alapeatükk 3

1 4 aastaaega, kuid elame vaid suve nimel Ehk oleks pimadamate ja külmemate sügis-talvekuude vastu meie ühiskonna suhtumine leebem, kui see aeg ei tunduks võtvat meilt iga aasta, seda mida ‘suvi annab’? Sellisele küsimusele annab tõuget meie avaliku väliruumi kujundus, hooldus ning kohati iga-aastane talvepuhkus. Me oleme teadlikud, kus me elame, aastajad korduvad läbi aastate, kuid iga aasta juhtuks kui ‘ootamatu’ - suvi saab läbi. Ja ootamatuna tundub ta, kuna meie avalikus ruumis puudub mitte- suve hooaja leevendamine. Me oleks justkui alla andnud külmema aja ebamugavuste ohjeldamise osas. Siinkohal saab nentida, et talvel olev vaikeseisund pole asjata - paljud loomad on talveunes või kahandanud oma ülesanded vaid ellujäämisele või on nad hoopiski lahkunud paremasse kliimasse. Siiski kuna inimene oma praeguses ühiskonnas on loonud talvekuudest aasta intentsiivseima tööperioodi, siis peaks rohkem rõhku panema selle inimlikule läbimisele. Ja nimelt tänaval, õues läbid sa seda perioodi pidevalt ning üldjuhul see keskkond ei toeta sind. Peab kindlalt mainima, et jutu kontekstis oleme me külmas kliimas, kus 4

apelsinid ei ole jaanuris apelsinipuul ning üldjuhukl ei paista jahedam, kuid endiselt taevas nähtav päike. Ja kuna inimene kohandub kohati liigagi kiiresti teda ümbritseva kliimaga, siis ka sealsetel inimestel on külm. Kuid oluline on siinjuures see, et külmas kliimas ‘jätab’ loodus inimese omapead, kes on otsustanud panna kiirust veel juurdegi ja tervitab teda uuesti nähes seda inimest kevadel, mil ta on end läbi töötanud vitamiinide vähenemise foonil. Varjualused ei viita meie kliimale_ Uued tellitud bussiootevarjualused oma 20 cm laiuste küljepaneelidega viitavad meie kliimale kui soojema kliimaga asukohale või siis vähe torimisele kliimale. Hobujaama trammipeatuses puudub mitmendat kuud varikatus nagu seda poleks vajagi ja talviti ootab meid igaastane vaidlus, miks teed ei ole puhastatud. Kui sa oled elanud lumega kliimas, siis sa vast tead, mis tekstuur on liigmärjal vaibal keskuse peaukse juures. Kohati tundub, et kollektiivselt (loe halduslikult?) oleme me alla andnud ilma leevendamise idee osas ning kui luua peatänava tänavapuhastuse aastane pilootprojekt oleks tegemist juba ikoonilise edasisammuna. Juba puhastatud tänavate puudumine üle linna vähendab inimese soovi liikuda õues, sest see ei ole vaid kõndimisel ebameeldiv puhtuse aspektist vaid ka esteetika* on oluline osa inimeste liikumise suurendamiseks. Võib eeldada, et 1989. aastast pärit statistika, et inimene veedab 90% ajast siseruumis** ainult süveneb, kui a) õues on ‘halb ilm’; b) õues on enamusel avalikust ruumist hooaeg ‘lõppenud’ ja c) kui isegi nende tegevusteni jõudmine on mööda ebamugavat/ puhastamata teekonda. Näiteks on Bolt jalgattad ja tõukerattad talviti ‘puhkusel’. Kuna Bolt on üks peamisi jalg- ja tõukerataste nö. laenutaja Tallinnas, siis annab puhkus tugeva sõnumi. Funktsioon, mis on näiteks meist isegi külmemas kliimas Soomes, Oulus läbi aasta võimaldatud, on meil suure osa aastast puhkusel. Baas transpordi võimaluse peatumine oluliseks osaks aastaks on sümptom üldisest mõtteviisist, mida omakorda võimendab ka meie ümber loodud keskkond. Kui anda avalikus ruumis tegevusi juurde või võimendada neid ning luua seda aega aktsepteeriv avalik ruum, siis ehk ei oleks ka arvamus sellest ajast niivõrd negatiivne. * https://www.healthyactivebydesign.com.au/design-features/movement-networks/evidence ** U.S. Environmental Protection Agency. 1989. Report to Congress on indoor air quality: Volume 2. EPA/400/1-89/001C. Washington, DC

0 Pirita erinevad näod läbi aja

Pirita bussijaamaga ühel pool jõge asuv ala aktiviseerub pigem suviti, kui inimesed sinna rohkem pargivad ja kui ilm on piisavalt meeldiv, mil kõik pinnad on eos istumiseks loodud. Samas kui vaadata ortofotosid juba aastast 2009 on asukoht olnud suurema muutusteta, peale sinna ehitatud büroohoone ja 2023. a. oktoobris sadamahoone asemele loodud uue olelusplatsi. Piirkonnas on palju hooajalisi tegevusi, alustades talisuplusest, mitmete teiste sportimisvõimaluste ja huviringideni välja. Rääkimata seilamisest, jalgratta sõitmisest, rulatamisest, talisuplusest, uisutanisest ja tennisest. Projekti keskne ala on Pirita sünnihälli, kloostri juures ehk Pirita keskmes, kuid samas öelda tänapäeval, kus on Pirita keskus (mitte ostukeskus ) on raske, sest mitmed olulised hooned on vaba kobarana üksteisest veidi eemal ning ei moo-

dusta hubast asula tüüpi keskkonda. Ajastu kihte on siin palju ja ehk see veidi laiali oleva kobara efekt ongi tulnud läbi aja ning kindlalt ka sõjakahjustuste tõttu, kuid ka ettevalmistuste ajast enne olümpiaregatti Pirital. Viimase ajal võeti maha mitmeid hooneid ning ehitati nii Pirita keskus, Pirita rannamaja ümber, rääkimata uuest Pirita topi ümbrusest. Kui vaadata vanu tänavapilte, siis omas Merivälja tee väikeasula laadset hubasust, kus on tänava ääres mitu hoonet rivis. Hetkeseisul on asukohast saanud nö. transpordisõlm, kus tihedalt sõidab autosid, busse, on ülekäike ja rohkelt mitmeid suuremaid parkimisalasid. Võib öelda, et liikumine on siin üsnagi autopõhine, kuigi läheduses on mitmeid sportimisvõimalusi, kool, raamatukogu, vaba aja keskus, mitmed toidupoed. Kuid eelnimetatud funktsioonide vabam asetus ja võimalik ka et rattateede puudumine loobki aluse suhteliselt autopõhiseks liikumiseks. Viimasele viitavad nii mitmed parklad, mis tegelikult on vajalikud ka ümberistujatele, kes kasutavad pargi ja reisi teenust, kuid ka suured teede laiused ja raadiused ning kohati tagurpidi liiklusjärjekord nt. bussi ootamine autode järel väljasõidul peateele Pirita bussijaama juures. Näitena vastupidisest korralduseks saab esile tuua Mustamäe riigigümnaasiumi juures oleva trollide väljasõidu kohta, kus on trollil eesõigus väljasõidul Akadeemia teele. Bussijaam, milleks arhitekt ta ka alguses lõi, on seest aktiivne, kuid paljudele passiivne hoone, sest kuigi seal asub nii veinipood, pesupuhastus kui ka kohvik, siis maakleri, jalgpalliklubi esindusse või kogudusse ei satu igapäevaselt. Samuti on hoone ümbruses puudu välisruumiga suhestuv või inimesi kutsuv element. Selleks on peamiselt vaade aknast sisse, mis näiteks kutsub hubasesse kohvikusse. Võiks öelda, et kohvik busspeatuses on üks populaarsem avalik siseruum tervel parempoolsel jõeäärsel. Kuid asukohal ei ole vaid puudusi, paljud nüansid, mis näivad kehvana omavad endas palju potentsiaali. Jõeäärne koos suurte puudega, mida saaks avalikus ruumis kasutada paremini, 40ndatest ikooniline bussijaama hoone, mida saaks ühendada rohkem avaliku ruumi tarbeks, on ka ruumi, kuhu luua rattateed ning lisada haljastust, piisavalt lai tee, et tulevikus saaks sõita Viimsisse tramm. Siiski kuna surfimaja ja bussijaama vahelisel alal ei ole kunagi olnud nii tihedat asustust nagu näiteks kloostripoolsel alal, siis ükskõik, mis muutused 7

võivad olla vastuolulised, sest kontrast oleks suur. Uurin samas, kuidas luua Piritale rohkem keskme tunnet, luua olemise-ja tegevuseruumi, seda kaubanduskeskusest mitte lähtudes, nähes, et nii Viimsis kui ka Pirital kujuneb avalik ruum tihtilugu vaid kaubanduskeskuste kaudu. Mis ajastu on piirkonnal hetkel? _ Pirital elab vähim arv inimesi kõikidest Tallinna osadest, samas loodust ja rohelisust on rikkalikult ning suur osa Piritast on ka looduskaitse all. Klooster on hooaja üleselt koht, kus toimub üritusi ning kui tihtilugu talvel linnaossa paigutatud avalik kuusk indikeerib tinglikult linnaruumi olulisemat keset, siis ka Pirita kloostri keskele asetatud kuusk koos jõululaadaga märgib endiselt kloostri Pirita identiteedis üheks olulisemaks kohaks. Samas on kuusk ka Pirita Topi ees, seega nii kloostri kui Pirita sünnihällil ja tulihingelise seilamise asukohal on Piritale sarnaselt oluline roll. Kuna piirkonnas on pikka aega olnud vaikeseisund, kuid tulevikus on palju uusi projekte ees, siis ma pakuks, et hetkel on eelseisundi ajastu, enne suuremat uut arengut. Pirita kui puhkekoht_ Pirita jõeäärne ja rannaala on nii aktiivne sportimise koht kui ka koht puhkamiseks ning olesklemiseks olnud läbi aegade. Sportimise algne suurim eestvedaja oli Kalevi selts, kus tegevustega põimus ka rahvuslik liikumine. Viimasele viitas ka Kalevi seltsi paarteist aastat eksisteerinud klubimaja ehitusstiil, milleks oli rahvusromantism. Rannaääres kui puhkealal on ka palju muutusi olnud, alates kolmest erinevast rannahoonest, mil viimane jaotati vastuoluliselt korteriteks kuni metsani, mis istutati mõisniku eestvedamisel, et takistada luidete edasi liikumist sisemaa poole. Seoses avalikuks hooneks mõeldud rannahoone korteristumisele, hakati ka planeerima uut sadamahoonet, kuid antud detailplaneering lõpetati linna poolt ning asemele tehti olemisala. 8

pirita m

Pirita jõe äärse erinevad keskkonnad, millest väljendub alale omane mere ja transpordisõlme vastandlikkus

0 Pirita arhitektuurist

Vaadates Pirita ajalugu, siis peamiselt defineerivad piirkonna arhitektuuri ja nüüdseks kadunud arhitektuuri neli peamist ajastut. Kloostri ehitamise järel selle ümber tekkinud küla arhitektuur, mis oli peamiselt rehielamud ja taluhooned; 20-30. aastate suvitusarhitektuur, 1940 valminud bussijaama hoone ja 1980ndateks olümpia suurmastaabis ümberehitamise stiilis loodud keskkond ja sellega ka bussijaama sõnaliselt ka regatihooneks muutmine. Ka sild on läbinud kolm erinevat kuju, alustades 1914. aastal puitsillana, hiljem saades kaunite kaartega betoonsillaks ning olümpiaregati saabudes selle vastu võtnud pigem modernse lakoonilise sillana. Nagu ka enamasti on olümpia jaoks spetsiifiliselt loodud arhitektuur nagu pauk, mis käib korraks ning siis on tükk aega vaikus pärast suuremat ehitust ja ettevalmistust. Erandiks on ehk Pirita keskus, mis renoveeriti paar aastat tagasi,

saades värskema ilme. Pärast Eesti taaiseseisvumist on piirkonda lisandunud Pirita selver, Pirita majandusgümnaasiumi 2003 aasta juurdeehitus ja Pirita spordikeskuse spordihoone ning mitmeid korterelamuid, peamiselt siis Pirita topi lähedusse. Tulevikust_ Kui pärast olümpiaregatti pole suuremaid ehitusi jõeäärses piirkonnas toimunud, siis tuleviku plaane on kohas palju. Kirjutamise hetkel ehitatakse Pirita purjeseltsi uut hoonet ning samale poole kallast on planeeritud ka uus olümpiapurjespordi büroohoone ja Liveni loodud kortermajade projekt, samuti mitmeid pisemaid elamuhooneid viimase lähedusse. Plaan on ka uuendada velotroomi ala ning ka magistri tööks valitud alale oli loodud projekt sadama büroo-ja teenindushoonele. Kuna Pirita topi lähedusse tuleb mitmeid uusi hooneid, sealhulgas ka hulgaliselt kortereid, siis sooviksin näha Pirita jõe parempoolset kallast koos Pirita spordikeskuse alaga diagonaalis teiselpool jõge eksisteerimas koos, moodustamas ühise ja pikemalt läbitava vabaaja veetmiseks mõeldud ala . Arvestades meie kliimat, mis koos pimeda talveperioodiga võib olla katsumus, siis välisruumis ajaveetmine ning stressi maandamine, koos võimalusega sealjuures harva esinevat päikesevalgust nautida oleks kindlalt kasulik inimeste liikumisharjumuste loomiseks ning ka külmal ajal esineva ilma negatiivse suhtumise vähendamiseks. Mõlema kombinatsioon looks koos seda toetava keskkonna ja funktsioonidega avalikus ruumis toe läbida nii ‘raskema’ ilmaga periood kui ka parandada üleüldiselt heaolu, luues Piritale avalikku keskkonda, kus aega veeta, samas jättes rannaala looduslikumaks keskkonnaks. Siinkohal on oluline mainida, et kuigi metsaala, rannaala ning tegelikult suur ala mööda parempoolset jõeäärt on kõndimiseks vaba, siis just Merivälja tee juures oleks vaja parendada jalgsi ja muude autole alternatiivsete liikumisviiside võimalusi tuues seega esile, et a) alternatiivsed liikumisviisid on võimalikud b) neid on võimalik meie kliimas ka kasutada c) suurendada eesti ühiskonnas jalakäija ja rattaga sõitvate inimeste tunnetuslikku kuuluvust ja usku õigusesse liikuda antud viisil.

0 Ilm kui võimalus

Eesti asub Dfb kliimatsoonis ja omab mandrilist ülemineku kliimat. Viimane tähendab, et ilm on kuigivõrd ambivalentne. Dfb kliimatsoonis on niiskustase suur, suved on soojad ning talved miinuskraadidega. Erandiks on võib-olla Saaremaa ja Hiiumaa läänepoolne osa, kus on Cfb tüüpi kliima, mis tähendab siis sealsete elanike jaoks malbemat talve. Vahelduv ilm on meie ühiskonnas saanud suhteliselt kehva kuvandi - näiteks igaastane ennustamine, kas jaanipäeval sajab, kuigi tegelikult väga ei sajagi jaanipäeviti. Vihmane jaanipäev, ilma lumeta jõulud, liiga suured hanged, liiga soe suvi, liiga niiske suvi, liiga pimedad talved - muutlik ilm omab endas siiski ka palju võlusid. Meie piirkonnas on nö. 4 aastaaega (olemas on ka nt 6, kus on ka ülemineku ajad nimetatud), mis toob meile positiivses mõttes vaheldust. Pean nentima isiklikust kogemusest, et iga hooaja lõpp oli veidi nukker, kuni sain aru, et mulle lihtsalt meeldib iga hooaeg ja see pööras mõtteviisi positiivselt ümber.

oled siin on niiske on soojad suved külmad talved on pime on jahe 1/2 aastast on puud raagus, kivipuru tänaval ja kui sa lähed Hispaaniasse, siis neil on apelsinid samal ajal puul kui sul läheb kodus kell 15 hämaraks

sa elad suve nimel

Puht praktiliselt mõeldes on pimedal ajal ka tegelikud mõjud, vitamiinid ei ole looduslikult kättesaadavad, valguse puudusel on enamusel inimestel vitamin D puudus ning kellakeeramine ning töö/eraelu tasakaal lühikese päeva taustal on kaheldav. See kõik võib kaudselt võimenduda kui meie keskkond ei ole toetav ning meeldivaid tegevusi või ajaveetmist soosiv. Eesti elanike liikumine on vähene_ Statistika järgi liiguvad eesti inimesed suhteliselt vähe ja/või ei oma piisavalt liikumisharjumusi. Võib eeldada, et eelmainitu võimendub ajal kui ilm otseselt ei soosi õues olemist. Kuid kui mõelda ka, mida õues teha peale talispordi ja lumes mängimise (kui seda on!), siis tegelikult võimalusi on. Alustada saab näiteks Kanadast, kus talvekülma kiuste loodi üritus, kus miinuskraadide ja lumega viiakse läbi muusikafestival. (see lõik läheb mahakandmisele)

Rain City, Winter City, Mud City

Ilma tunnetus või mis ilm kvalifitseerub hea või kehva ilmana on väga subjektiivsest kohast tulenev arutelu. Siiski, mis tegelikult loeb ilma kui paratamatu looduskeskkonna osa kogemisest on mõtteviis või meelsus, kuidas ilma kogeja suhtub ilma. Statistika järgi sajab Tallinnas umbes poole päevadest aastas. Enamuse ajast kui sajab siis sajab vihma. Kuid nö. 50/50 võimalus sajuks polegi nii kehv, kui seda aktsepteerida. Huvitav näide ilma suhtumise muutmises tuleb Rootsist. Götenborgi vihmasuse aktsepteerimise raames, võttis linn endale vihmalinna tiitli ning sellega seoses loodi mitu projekti, millest üks on vihma mänguväljak. Kokku on toodud vihma kui tasuta resursi võimalused mängimiseks ning ka võimalus istuda kuival pingil. Vaadates Eestis olevaid mänguplatse, siis harva esineb neil varikatuse-

Lapsed Göthenburgi vihmamänguväljakul Pilt: 02LANDSKAP

id või võimalusi kuivaks istumiseks vihma korral. Kuigi lapsed on ilma suhtes neutraalsemad, siis jõudmine mänguplatsile oleneb suuresti lapsevanemast ning vaid kuiva pingi olemasolu võib suurendada mänguplatsile jõudmist. Samas just õues, aga varikatuse all olen mänguplats oleks meie niiskes kliimas ehk võimalus suurendada õues aja veetmist.

Sunnitud liikumine läbi löga

Vabatahtlik liikumine läbi lume

Varjumisest Kui riided ei päde enam piisava mugavuse tagamist õues on järgmine võimalus avada vihmavari või kasutada põhimõtteliselt hiigelvihmavarju, milleks on varikatusega ehitis. Pirita keskmes olevad avalikus ruumis võimalused varjumiseks on päris erinevad teineteisest ning kirjeldavad ka oma vähesuses siiski ilmekalt koha lugu ja ka praegust olemust. Kui endise bussijaamahoone väljaulatuv katus oli pikem ning oli mõeldud takso ootamiseks, siis nüüd on auto liikunud ise varikatuse alla. Auto koha muutumine ajas on hea kommentaar kui inimliku proovina leevendada ilma olemust, võimalusega liikuda varju all autoni kui ka viitab Pirita peatuse suuresti autokesksusele, arvestades, et peale varikatuse aluse pinna on lähimas raadiuses üle poole hektari ala parklateks.

Pirita erinevad varjualused

0 Halb ilm kui ebameeldivuste kogum

Visuaalne _ valgus on kõige alus Tihtilugu sula ilmaga on taevas Eestis ühtlaselt valge ning valgus on ühtlaselt hajutatud. Viimane võib pildistamiseks hea olla, samas kaovad väljas varjud. Varjud annavad objektidele dimensiooni ning loovad ka efekte, mis visuaalselt ehk isegi esialgu märkamatult annavad vaheldust. Varjud viitavad ka päikese liikumisele taevas ning mis aeg parasjagu on kellaliselt käsil. Seega sula ilmaga, ilma varjudeta, ühtase valge taevaga ning teadmata otseselt, kus isegi päike taevas asub parasjagu on justkui aeg seismas kõige koledama ilma ajas. Seetõttu võibki öelda, et külm ilm, aga selge ning päikesega ilm on objektiivselt, kui seda üldse ilma kogemise kohta öelda saab, vaheldusrikkam ning ka visuaalselt rohkem pakkuvam.

Juhani Pallasmaa tõi välja meie maailma silmanägemise kesksuse. Paratamatult kui inimsilm vajab nägemiseks valgust ning meie keha on mõjutatud valgustugevusest näitels melatoniini tootmine suureneb teatud hämaruseastmest. Kui väljas on fotostuudiolikult ühtlane valge taevas ning toas on 28 lux valgust (300 lux on töötamiseks vajalik), siis paratamatult võib siduda antud ilma unisuse suures kontrastis oleva igapäevase vajadusega teha tööd ja olla produktiivne.

Kehaline _ mikrokliima olulisus

Psühholoogiline _ keskkonna visuaalne mõju

0 Detailidega leevendamine Ilma mitte kogeda on suhteliselt suur pühendumus. Ilma täielikult vältida saab vast ainult punkris, maalustes tunnelites või kuskil mujal kus ei temperatuur, valgus ega visuaal ei ole kontaktis välisruumiga. Isegi kui sa oled siseruumis ja ainus asi, mis annab sulle infot väliruumist on aken, siis see on piisav, et sa teaksid, kas seal on mugav või mitte viibida. Seega me saame ainult leevendada ilma mõjusid, minna ekstreemtingimustesse, kus meil ei ole kontakti väliruumiga või sul on võimalus siiralt aktsepteerida isegi halba ilma ning näha selles oma võlusid. Rõske ja niiske ilma võlu on iroonilisel kombel näiteks temaga kontrastis oleva siseruumi hubasuse suurenemine. Kuid selle kontrasti loomine tuleb ikkagi kehvast kogemusest õues. Pigem on niiöelda kehva ilma puhul probleemiks mitte otseselt ilm, vaid aeg kui kaua seda ilma peab kogema.

Kaldpinnad_ Oleneb, mis transporti keegi kasutab, kuid kui oled kasutanud jalgu ja kõndinud lumerööbastega teel, siis sulaga avaldub rööbaste alt esimene pind, kus võimalik nii mitte libastuda kui ka mitte poriselt liikuda (asfalt). Ning lähemal vaatlusel, kui see tee on piki oma telge kaldus, avaldub tõsiasi, et gravitatsioonijõul on see eelmainitud rööbas kuivem kui teisel pool olev rööbas. Mis ühendab ühtlaaselt poriseid tänavaid ja poriloike on kaldpinna puudumine koos äravoolu puudumisega. Seega pisut tõstetud liikumistrajektoor koos miniatuurse kaldega peaks vähendama ühtlast pori. Varikatus ja selle tegelik kaetud pind_ Porilinn - katendid ja nende puudumine feat. lendav pori_ Valgustus_selle kvaliteet pimedal ajal

0 Forest bathing, loe metsakümblus

Pirita ranna äärne ning Pirita jõe suudme parempoolne kallas on ajas kui seisma jäänud ning rannas puuduvad isegi rannadušid, mis näiteks Tallinna kaasava eelarve hääletusel võistles tugeva kolmanda koha välja rändrahnu eksponeerimise ja välijõusaali kõrval. Ent ajas seismajäämine on vahel võit. Üle 160 aasta tagasi istutatud rannaäärne metsa on küll aina rohkem hakitud ehitustööde läbi, kuid on endiselr rannahooaja lõppemisel aktiivselt kasutatud koht. Võib öelda, et iga ilmaga on keegi rannaäärel, kes teeb sporti või parasjagu jalutab. Isegi -19 ° C kraadiga jalutab mööda rannaäärt +30 inimest, ka kümbleja ei puudu. Piirkond on aktiivselt kasutatud jalutamiseks, seda tihtilugu paaris, kiikumiseks, lihtsalt seiskumiseks ning vaate vaatamiseks, pildistamiseks, sportimiseks. Liikudes mööda rannaäärt näeb paljut. Olenevalt meie muutlikust ilmast on mets kas helehall, valge lumega kaetud või tumeroheline,

meri on kas mitmeid meetreid kaugemalt oma endisest asukohast või on muutmas konststentsilt jääjoogi laadseks, või on kaetud ketasjääga, omab endas ulpivaid jääpalle või on üldse jääga kaetud silmapiirini. Näha on parte, vareseid, luikesid, kajakaid, mändi toksib rähn, jõesuudmes võib näha hüljest. Sul on võimalik kogeda loodust nii metsast, metsaäärel, rannaäärel, meres, kail, mis 485 m pikk ning kogeda olenevalt ilmast kordumatuid värvikombinatsioone taevas koos päikese ja pilvede visuaaliga. Sul on võimalik ka kuulda, kas su taldade all krudiseb lumi või sahiseb liiv või hoopis kõnnid sa kummikutega merevees (soovitan). Vast isegi otseselt teadmata metsakümblusest* võtavad sellest osa eneseteadmata päevas paljud inimesed. Ja kuna rannas ning paralleelselt jooksvas metsas on vaid pisemad objektid nagu tualetid või näiteks jäätiseputka, siis on metsa või rannakümbluse kogemus suhteliselt pidev. *

Metsakümblus ehk shinrin-yoku: https://globalwellnessinstitute.org/wellnessevidence/forest-bathing/

Seega ranna ning metsaalal on olemas kindel olemasolev kasutajaskond. Pirita parempoolne jõeäär on aktiivselt kasutatud ala ning seda näeb isegi Strava kuumusekaardil, kus Pirita rannaäärne kai on tugevalt välja joonistatud kui populaarne kõndimisteekond samal ajal kui vasakpoolne kai ei tule kaardil esilegi, kuna on aiaga suletud. Seega hinnata vasakpoolse jõeääre potentsiaalset kasutuspopulaarsus on vaid ennustamine. Kuid vastandlikult rannaäärsele ning kaile on parempoolsel kaldal ala, mis jääb tihitlugu kasutamata. Tegemist on suuresti nagu hiiglasliku fuajeega enne randa või mereäärset. Ka W. Whyte oma loodud minidokumentaalis avalikust ruumist ‘City Spaces, Human Places’ nentis, et inimesed eelistavad mitte olla suurte platside keskel ja seda näeb ka antud platsil. Inimesed liiguvad siit kas bussipeatuse poole tulles jalutamast või on saabumas oma jalutuskäigule.

Istumisvõimalusi on palju ning seda eriti pärast spetsiaalse istumisala loomist 2023 oktoobris, kuid vaadeldes inimeste liikumist alal, siis miinuskraadide süvenemisel kaob istumine antud tüüpi avalikust ruumis tegevusena üldse ära. Viimane ei puuduta samas kiikumist, mis jätkub isegi -15 kraadist ja sealt edasi. Seega talvisel kargel ajal muutub liikumine peamiseks ning paigal püsimine on paksu jope luksus. Istumise või olemise kohta lihtsalt vihmase ilmaga pole palju teada, sest kuivi istumisvõimalusi piirkonnas on vaid 4 kui me ei loe sekka bussipeatuste pinke. Samuti mängib suurt rolli ka niiskus ning tuul, mis on peamised vastased meie oma kaasaskantava mikrokliima vastu, viimast nimetab nii Lisa Heschong oma lõputöös ‘Thermal Delight in Architecture’.**

Lisa Heschong, lõputöö ‘Thermal Delight in Architecture’, 1978: https://dspace.mit.edu/handle/1721.1/74711

Lumi kui meedium Lumi võimaldab pimedal ajal heledat kuma, mis võimendab peale linnavalguse ka tänu kuuvalgusele meie väliruumi nähtavust, leevendades sellega pimeda aja valguspuudust. Kuid sellega ei piirne lume potentsiaal. Lumi langeb maale kui paksem kalka paber ning inimeste ja transpordi liikumisel joonistuvad välja soojemal ajal esmalt märkamatuks jäävad teekonnad ja nende teekondade tegelikud mahud. Aaron Naparsteki poolt loodud sõna ‘sneckdown’ ehk lumikitsendus tähendab lume abil tänavaruumi, peamiselt potentsiaalse kõnnitee loomist tänu lumest tekkinud alaga. Tekkinud ala, mis väljendub vaid tänu lumele maas, on kui‘maast leitud’ võimalus kasutada tãnavaruumi teistmoodi. Lumikitsenduste näiteid on küllaldaselt ka Tallinna linnaruumis. Näiteks Hobujaama ristmik, kuhu lisati 2023 aastal nii jalgrattateid kui ka laiem

Pirita selveri juures on lumest valminud kõnnitee - katkematu joon on tegelik tänava äär; katkendlik lumekitsendusega loodud ruum liikumiseks

Koidula peatuses (üleval) on näha, kuidas lumi võimendab reeglite vaba liikumist läbi optimaalsuse; (paremal) Hobujaama peatuses on näha kui lai saaks olla trammipeatuse ala tegelikult ning et tegelik ülekäigu koht ristub transpordi peatumise joone juures

Foorumi keskuse esine ala koos haljastusega ning kus inimestel on võimalik ületada ristmik kõikidelt suundadelt samaaegselt ja diagonaalselt, pole kaitstud lumekitsenduste eest. Suhteliselt kitsas trammioote ala juurde tekkis lumikitsendus ning väljendus ka inimeste tegelik liikumistrajektoor, mis on transpordi stoppjoonega samas kohas ehk ülekäigukoht saaks olla märgitud laiemalt. Ka soojal ajal tekkivad porilinna mudarajad väljenduvad lumes. Koidula peatuses on näha et lume alla mattunud muru ala on unustatud ning esile on tulnud ikka inimeste tegelik trajektoor (ametlikult on kõnnitee pilti keskel oleva posti taga). Ka Pirita bussijaama ringil on näha lumikitsendusi, kuigi võiks arvata, et busside jaoks oleks vaja tee täislaiust. Ühesõnaga lumi on kui tasuta võimalus näha inimeste ja transpordi tegelikke liikumisteid ning kui tänavatelt korjatud lumi ei oleks nii saastunud kui ta on, oleks lume kui iga-aastase tasuta materjali potentsiaal suur.

Visuaalse materjali viited lineaarses järjekorras:

Miks inimesed elavad ebaharilikus kliimas parasvöötmes, nii nagu seda valesti kutsutakse? Sest inimesed on loomult lollid, loomult loiud, loomult argpüksid. Kuni kümnenda eluaastani ei taibanud ma, et on olemas ‘soojad’ maad, kohad, kus sa ei pea higistama, et elada, ega lõdisema ning teesklema, et on värskendav ja virgutav. Kus iganes on külm, seal on inimesed, kes töötavad end ribadeks ja kui on saadud järglased, siis nad kuulutavad töö gosplit - mis pole sisult muu kui vaid inertsiõpetus - Henry Miller

Mulle meeldib külm ilm. See tähendab, et töö saab tehtud. - Noam Chomsky