Seitse: 7 heldet andjat Piiblis, lk

Tekst Laura Jõgar Fotod pexels.com/@klaus-nielsen

heldet andjat 7Piiblis

1

Aabraham (1Ms 22) Aabraham ja Saara said poja, kui nad olid väga kõrges eas ning ise seda enam ei lootnudki. Kui neile Iisak lõpuks siiski sündis, oli rõõm piiritu. Ühel päeval aga käskis Jumal Aabrahamil võtta Iisak, minna mäele ja seal oma poeg ohverdada. Aabraham asus käsu järgi tegutsema ja jõudis juba noa Iisaki kohale tõsta, kuid siis ilmus ingel, kes keelas tal kätt poisi külge panna. Ingel kinnitas, et Jumal pani Aabrahami proovile ja teab nüüd, et Aabraham on valmis andma Jumalale kõik. Rebeka (1Ms 24) Aabrahami sulasel oli ülesanne oma isanda kodukohast Iisakile naine leida. Kui sulane oli kohale jõudnud, läks ta kaevule ja palus, et Jumal saadaks sinna Iisakile sobiva tütarlapse, kes annaks talle küsimise peale vett ja joodaks ka kaameleid. Siis tuligi sinna Rebeka, kes ei teadnud kogu loost midagi, kuid oli piisavalt helde, et küsimise peale võõrast sulast joota ja pakkuda, et joodab ka tema kaameleid. Lisaks kutsus ta võõra öömajale. Rebeka heldus tasuti talle hästi – ta sai naiseks auväärsele mehele. 2

3

Hanna (1Sm 1) Hanna pidi lastetuse tõttu palju kannatama. Tema mehel oli ka teine naine, Peninna, kellel olid lapsed ning kes solvas ja alandas Hannat tema olukorra pärast. See kestis aastaid, kuni ükskord palus Hanna templis nuttes Jumalat, et Ta talle poja kingiks. Vastutasuks lubas ta poja Issandale anda. Jumal kuulis palvet, Hanna sünnitas poja ja polnud enam lastetu. Kui jõudis kätte aeg, mil poiss oli emapiimast võõrutatud, täitis Hanna oma tõotuse: ta viis poja templisse, et temast saaks seal Jumala sulane. Poeg oli olnud Hanna suurim igatsus ja tema saamine suurim rõõm, kuid Hanna oli nii helde, et andis oma kõige kallima

Jumalale.

4

Eliisa (2Kn 4:1–7) Üks naine oli hädas, sest tema mees suri ja jättis järele võla, mida naine polnud suuteline tasuma. Asjade loomulik käik oleks olnud see, et naine pidanuks oma kaks poega võlausaldajale orjaks andma. Naine läks aga prohvet Eliisalt abi paluma. Kui Eliisa sai teada, et viletsuses naisel ei ole midagi muud, kui vaid kruus õli, saatis ta tolle külast suurel hulgal astjaid kokku laenama. Eliisa käskis naisel oma õlikruusist kõik astjad täita ning õli võla kustutamiseks maha müüa. Eliisa oli helde ja tuli naisele appi, kasutades Jumalalt saadud väge ja tarkust. Lesknaine (Mk 12:41–44) Elus ei paista alati välja, kui helde keegi on. Jeesus ja Tema jüngrid olid tunnistajaks olukorrale, kus rikkad annetasid ohvrikirstu palju raha, kuid üks lesknaine pani sinna vaid kaks leptonit. Teistega võrreldes paistis see tühine summa ning tundus, et lesknaine on kitsi, kuid Jeesus teadis ja rääkis ka jüngritele, et lesknaine oli tegelikult väga helde, sest ta pani ohvrikirstu kogu oma vara, andes seega Jumalale rohkem kui teised.

6

Halastaja samaarlane (Lk 10:30–37)

Hädasolevat võõrast nähes on lihtne jääda ükskõikseks ja mitte siduda end sellega, mis justkui pole meie probleem. Küll keegi teine aitab! Vahel oleme aga just meie need, kes saavad aidata ja peavadki seda tegema. Halastaja samaarlane läks appi paljaksröövitud ja läbipekstud võõrale, kellest preester ja leviit olid ringiga mööda kõndinud. Samaarlane aga sidus ohvri haavad, viis ta öömajale ja kandis tema eest igati hoolt. Ta oli ainus, kes halastas.

7

Naine nardisalviga (Mk 14:3–9) Ühel päeval, kui Jeesuse ristisurm oli juba ligi, viibis Ta Betaanias, pidalitõbise Siimona majas. Sinna tuli ka naine, kellel oli alabasternõu ehtsa ja kalli nardisalviga. Naine murdis alabasternõu katki ja valas väga hinnalise salvi Jeesuse pea peale. Paljud pidasid seda raiskamiseks ning leidsid, et salvi oleks pidanud maha müüma ja saadud raha vaestele andma. Jeesus aga selgitas, et nurisemiseks pole põhjust, sest naine on teinud Talle kauni teo. Naine oli väga helde, salvides Jeesuse ihu enne Tema surma kalli nardisalviga.