OTT LAANEMETS, vanemleitnant
K
aitse Kodu! eelmises numbris kirjutas Rita Loel Kaitseliidu Saaremaa maleva meredivisjoni unistusest.1 Arendan mõtet Merekaitseliidust edasi ja selgitan selle arengu mõningaid salakarisid. Kaitseliitlaslik altpoolt üles initsiatiiv Merekaitseliidu arendamisel on tänuväärne ja näitab, et kusagil on inimesi, kes kaunist merevaatest ehk ka kaugemale mõtlevad. Kaitseliidu ja kaitseväe juhtorganite ülesanne on see initsiatiiv üles korjata ja ilusatest vormidest, medalitest ja mõõkadest sisulisemasse suunda juhtida. Merekaitseliit eksisteeris ka enne Nõukogude okupatsiooni ning tänapäeval saab eeskujuks võtta välismaised vabatahtlikke merekaitseorganisatsioone, nagu Taani Marinehjemmeværnet või brittide Royal Naval Reserve. Merekaitseliidu kontseptsiooni väljatöötamise on kaitseväe juhataja teinud Kaitseliidu ülema ülesandeks juba mõni aasta tagasi, kusjuures merevägi peab seda erialaselt toetama. Vabatahtlikest koosneva Merekaitseliidu väljund saab minu arvates olla peamiselt merekaitseline tegevus merel, mitte pelgalt sadamakaitse vms. Nii nagu pole merevägi mõeldav ilma laevastikuta, peavad ka tulevasel Merekaitseliidul olema kunagi oma veesõidukid. Igasugune tegevus merel on aga kallis võrreldes tegevusega maismaal ehk ühe merekaitseliitlase kohta tehtavad investeeringud on kordades suuremad kui maakaitseliitlasele kuluv raha. 21 aastat pärast taasiseseisvumisest avastame, et ka merekaitse vajab arendamist, kuid nüüd peab see raha tulema millegi muu arvelt, sest kaitse-eelarve enam oluliselt ei suurene. Sama asjaolu takistab ka mereväe ja üldse Eesti merekaitse arengut. Olen ise nooruses skaudijuhina unistanud meriskautluse taastamisest, aga rahapuudusel on see siiani teostamata.
Sõjatehnika puhul kulub laias laastus üks neljandik selle soetusele ja kolm neljandikku elukaarele. Näiteks Roomassaares baseeruva piirivalvelaeva Valve soetushind oli ca 2,7 miljonit eurot ja käitamishind on 65 000 eurot aastas. Samas suuruses võiksid olla ka tulevase Merekaitseliidu alused. Rahast palju tähtsam teema on Merekaitseliidu võimalikud ülesanded. Kui vabatahtlikel kaitseliitlastel on soov merekaitsel kaasa lüüa, peab riigi huvides olema leida sellele vajalik väljund. Rita Loeli artikkel alustab väga õigest tegevusest, milles Merekaitseliit saaks kaasa lüüa – kohalikust merepäästest. Seda eriti üldise tendentsi taustal, kus palju seniseid riigi funktsioone läheb kodanikuühiskonna kanda: vabatahtlikud päästekomandod, merepäästeseltsid, vabatahtlik riigikaitse, abipolitsei jne. Nii nagu maa1
kaitseliidu turvavaip katab Eestimaad, peab midagi sarnast katma ka meie rannikumerd ja tegelema peale kohaliku merepääste ja -otsingu mereseire, keskkonnaseire toetamise, suuremate mereoperatsioonide turvamise ja muu säärasega, mis eeldab kohalike olude head tundmist.
Vastukaja
Merekaitseliidust
Kogu Eesti merekaitse areng seisab kahjuks laevastike ja merel tegutsevate struktuuride killustatuse taga – tegevused merel on jaotatud erinevate ametkondade ja nende eelarvete vahel. Merekaitseliidu võimalikud ülesanded pole praegu kaitseogu Eesti ministeeriumi haldusalas. See aga teeb keeruliseks Merekaitmerekaitse areng seisab seliidule mõtestatud ja teostatavate ülesannete leidmise. kahjuks laevastike Seega seisab Merekaitseliidu ja merel tegutsevõimalik taasloomine ja areng vate struktuuride kogu riigi merekaitse konsolideerimise taga. killustatuse taga.
K
Teine valdkond vabatahtlike rakendamiseks on Suurbritannia, Belgia ja Hollandi eeskujul sellised meresõjalised staabifunktsioonid, mida läheb vaja rohkem sõja- kui rahuajal: NCAGS (Naval Cooperation and Guidance for Shipping) on laevaliikluse koordineerimine sõjatandril ja AWNIS (Allied Worldwide Navigational Information System) eelnevaga seotud navigatsiooniinfo haldamine ja levitamine. Need ülesanded on aga seotud mereväe tänase asukohaga Tallinnas ja sobivad peamiselt reservohvitseridest endistele tüürimeestele. Merel turvaliselt tegutsemine nõuab head ja pikka ettevalmistust. Minu mereväe taktikaohvitseri põhikursus Taani kuninglikus mereväeakadeemias kestis viis aastat. Sama pikk on õppeaeg Eestis Mereakadeemias. Eesti mereväes kulub nooremallohvitserist spetsialisti ettevalmistamiseks ca kolm aastat. Kahtlemata ei saa saa võrrelda tipptehnoloogilise sõjalaeva ohvitseri või allohvitseri tulevase Merekaitseliidu vabatahtlikuga, aga oluline on aru saada,et ka merekaitseliitlase väljaõpe saab olema pikem ja kulukam kui maakaitseliitlase oma. Tallinna maleva meredivisjon on patrull-laeval Ristna väljaõpet ja -sõite korraldanud peaaegu kaks aastat. Tublist tööst hoolimata pole nad saavutanud taset, mis lubaks iseseisvalt laevaga opereerida. Tehnilises väeliigis ongi väljaõpe väga pikk, pealegi tegutsevad vabatahtlikud peamiselt vaid nädalavahetustel. Kauges tulevikus peaks jõudma olukorrani, kus igas meredivisjoni omavas malevas teenib rotatsiooni korras üks mereväe riviohvitser, kes tegeleb Merekaitseliiduga. Vabataktlikud on initsiatiivi näidanud ja kui merevägi seda jõudumööda erialaselt toetab, on pall hetkel otsustajate käes.
Vt Rita Loel. Saaremaal on ja jäävad paljud asjad teisiti. Kaitse Kodu! 2012, nr 5, lk 44—51, eriti lk 45.
Kaitse Kodu! 6/2012
25
