Paraad Kas senine muusikavalik on hea ja täiuslik? Nende ridade autori arvates peaaegu. Meil on täiesti ainulaadne võidutule tseremoonialõik, kus kohtuvad militaarne ja rahvuslik alge. Meil on täiesti konkreetne riigilipu sissetoomise muusika, näiteks venelased mängivad selle tarbeks oma hiigelsuurest tervitusmarsside arsenalist mõnd suvalist, ja 2010. aastal oli isegi juhus, et Moskva paraadil mängiti ¾ taktimõõdus kirjutatud lugu. Tõsi, toona oli järjekordne suure võidu ümmargune tähtpäev ja teoseks legendaarne „Püha sõda“, seega andis niisugust muusikalist anomaaliat isegi kontseptuaalselt põhjendada. Tervitusmarsid on meil isikukesksed („Presidendi marss“, „Kaitseliidu ülema marss“ jne), Vene armees üksusekesksed (Moskva paraadil kõlab näiteks iga üksuse tervitamiseks oma tervitusmarss). Tõsine probleem Eesti tseremoniaalmuusikas on minu hinnangul see, et ametliku protokolli järgi peaks kaitseväe juhatajat tervitatama „Porilaste marsiga“, mis pole eesti päritolu teos. Eduard Tamme „Pidulik marss“ jäägu siiski väiksemate sündmuste ja väiksemate aukandjate tervitamiseks. Sellel teemal on niisiis mõtlemisainet.
Põimik- või tervikteosed? Oluline erinevus on ka eestlaste ja venelaste paraadmarsi saatemuusikas. Eesti paraadidel Kaitse Kodu! 5/2012
T
mängivad orkestrid vaheldumisi rivimarsse nende täispikkuses ja katkematu „põimik“ moodustub dirigentide sünkroniseeritud koostöö tulemusena (see on väike ametisaladus). Venelaste paraadidel mängib ühendorkester (Moskvas kaugelt üle 600 mehe, Riias 1988. aastal ca 250 meest) algusest lõpuni koos spetsiaalselt just selleks paraadiks kokku aasiseseispandud põimikut.
vunud Eesti päris esimene paraad jõudis kätte enne, kui valmis selle täielik muusikaline kontseptsioon.
Näpunäide pealikele: orkesti kuulamise asemel alustage rivisammu suure trummimängija käe liikumise järgi, siis ei pääse hilinenud heli rivisammu rikkuma
Pillimeeste seisukohast pole vahet, kas puhata vuntsi see kaks ja pool minutit, kui mängib teine orkester, või lasta paar minutit mitmesajamehelises kambas lõdvemalt (loomulikult omavahel koordineeritult – eks ole muusikutelgi omad „lahingupaarid“). Vahe on selles, et spetsiaalpõimiku puhul kõlab iga üksuse läbimarsil just nende muusika, lihtsalt ritta pandud marsside puhul võib aga juhtuda (ja ongi korduvalt juhtunud), et kõlab näiteks „Pärnu garnisoni marss“, aga mööda marsivad selle mängimise ajal hoopis järvakad või võrokesed. Asjad pole muidugi kunagi mustvalged. Venelaste militaarmuusika ajalugu on Eesti omast oluliselt pikem (riigi suurematest mastaapidest rääkimata) ja seega mahub sinna oluliselt rohkem ajaproovi edukalt läbinud teoseid. Nii annab igaks aastaks uue ja huvitava põimiku koostada. Meil läheb sel15