JALKA (juuli 2010)

hind 29 krooni juuli 2010

Ässad põruvad. Kas ka

Lionel Messi?

Kuhu löödi MMide esimene värav Jalgpall Alžeeria vabadusvõitluses Eestikeelne raamat MMi ajaloost Kaimar Saag usub läbilööki Kas Balti turniir on mõttetu Meistriliiga kõvad nõuded Suvelaager Keilas Postrid: Cristiano Ronaldo / Diego Forlan / Gonzalo Higuain ISSN 1736-7379

Pluss: Karl-Eerik Luigend, Elis Meetua, Rene Möller, Kevin, Kenneth ja Rein Tomingas & Arvo Sarapuu, Maksim Gruznov, Aleksandr Starodubtsev, Kristo Tohver, Lembitu Kuuse 2010 JUULI JALKA

1

Eesti oma TrioBet.

sisukord

hind 29 krooni juuli 2010

Kaanelugu

Ässad põruvad. Kas ka

Lionel Messi?

Kuhu löödi MMide esimene värav Jalgpall Alžeeria vabadusvõitluses Eestikeelne raamat MMi ajaloost Kaimar Saag usub läbilööki Kas Balti turniir on mõttetu Meistriliiga kõvad nõuded Suvelaager Keilas Postrid: Cristiano Ronaldo / Diego Forlan / Gonzalo Higuain ISSN 1736-7379

Pluss: Karl-Eerik Luigend, Elis Meetua, Rene Möller, Kevin, Kenneth ja Rein Tomingas & Arvo Sarapuu, Maksim Gruznov, Aleksandr Starodubtsev, Kristo Tohver, Lembitu Kuuse

Esikaanel: Lionel Messi Foto: Gabriel Bouys/AFP/Scanpix Nr 7 (31) 2010

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas

11

LAVis jätkub täie hooga MM, mida kajastame piltide ja kommenteeridega. Meenutame MMide ajalugu. Ühtlasi jätkub eelmises numbris alanud teema, mis käsitleb jalgpalli osa Aafrika vabanemisel kolonialismist.

Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee

Persoonid & intervjuud Karl-Eerik Luigend Elis Meetua Rene Möller Kaimar Saag Kevin, Kenneth ja Rein

Tomingas & Arvo Sarapuu

Toimetaja: Lennart Komp lennart@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel Ajakirja makett: Jaanus Samma Kujundaja: Kaia Saaremets Keeletoimetaja: Egle Pullerits

Kolumnid

Reklaam: Heili Horn heili@jalgpall.ee

Indrek Schwede Lennart Komp

Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht, Vaapo Vaher

44

Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit Tellimine: 627 9960 www.post.ee

Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

Sünnipäevad juulis: 01.07 Mait Nõmme (27) 01.07 Katrin Kaarna (30) 04.07 Karel Voolaid (33) 09.07 Urmas Rooba (32) 09.07 Ave Pajo (26) 11.07 Raio Piiroja (31) 12.07 Hannaliis Jaadla (24) 12.07 Vladimir Karev (58) 14.07 Viktor Plotnikov (21) 14.07 Ott Meerits (28) 15.07 Ain Tammus (41) 18.07 Olga Tšuiko (22) 18.07 Priit Penu (40) 19.07 Anti Kõlu (19) 21.07 Mati Lember (25) 22.07 Neeme Neemlaid (25) 22.07 Zaur Tšilingarašvili (43) 23.07 Aleksandr Kulik (29)

23.07 Siksten Kasimir (30) 24.07 Urmas Kaljend (46) 26.07 Timo Lomp (22) 26.07 Sergei Starovoitov (29) 27.07 Sergei Mitin (33) 28.07 Andrei Gornev (22) 28.07 Varje Tugim (32) 29.07 Jaanus Sirel (35) 29.07 Hannes Reinvald (39) 29.07 Jaanus Veensalu (46) 30.07 Edwin Stüf (21) 30.07 Rauno Rikberg (22) 30.07 Kristjan Paapsi (23) 30.07 Allan Soomets (29) 31.07 Siim Valtna (23) 31.07 Alari Tovstik (26) 31.07 Carl Tubarik (29) 31.07 Urmas Hepner (46)

47

54 8 19

Rubriigid

4-7 47 58 66

Siit ja sealt Jalka tuleb külla Lembit Peegel Lisaaeg

Liigad

Tellimishinnad: Aasta 348 krooni Poolaasta 174 krooni

39 42 46 50

28 40 61 62 63 64 65

Meistriliiga Naised Esiliiga II liiga III liiga IV liiga Rannajalgpall

Muu Balti turniir A. Le Coq Cup täringujalgpallis

26 44

Postrid Diego Forlan

50

Gonzalo Higuain Cristiano Ronaldo 2010 JUULI JALKA

3

siit ja sealt

Telefonitorge Kas Sillamäe vabaneb kahtlastest mängijatest?

Kas usaldus Läti ja Leedu pallurite vastu pole kadunud?

Aga kõik pole ju sellised! Turul on asi niimoodi, et agendid pakuvad mängijaid, enamasti me pole neid ise näinudki. Meil pole raha, et normaalseid mängijaid osta. Nüüd oleme hakanud ise ka otsima ja oleme tähelepanelikumad. Ega praegu kerge ole.

Foto: Lembit Peegel

Pärast kihlveopettusega mängu Sillamäe Kalev – Tallinna Levadia on juttu olnud sellest, et Ida-Virumaa klubi vabaneb juulikuise üleminekuakna ajal probleemsetest mängijatest.

Kuluaarides on juttu olnud kolmest leedulasest ja Maksim Gruznovist. Jalka küsitles Kalevi presidenti Aleksandr Starodubtsevit ja Gruznovi ennast.

Foto: Lembit Peegel

Olen aru saanud, et klubi juhtkond tahab sinust ja leedulastest seoses kihlveokahtlustusega vabaneda.

Ma ei tea seda, see pole minu asi, see on juhtkonna asi.

Mina olen mängija.

Aleksandr Starodubtsev, kuidas teie meeskond kasutab üleminekuakent?

Nimedest ei taha ma rääkida, aga meile tuleb juurde üks Peterburi Dinamo mängija ja kolm noort, kellest üks on 19aastane Soome noortekoondislane.

Kas leedulased ja Maksim Gruznov lahkuvad?

Oleme seda asja jalgpalliliiduga arutanud. Nemad lähevad jah.

Ma ei taha sellest enam rääkida.

Me vaatame ka Eesti turul ringi, läheme Lätti uusi mängijaid vaatama.

Jašin tuli!

Maksim Gruznov, mis tulevik toob, kuidas karjäär jätkub?

Olen Sillamäe Kalevi mängija ega ole mõelnud kuhugi minna. Lepingu järgi olen hooaja lõpuni ja siis räägime juhtkonnaga.

Klubiga vägikaigast ei hakka vedama, kui enne lepingut ära saadetakse?

Ei hakka. Kui pean minema, siis otsin uue klubi. Variante pole palju, aga ehk kõlban kellelegi.

Kas võid kinnitada, et pole kihlveopettustega seotud?

Võin kinnitada, et ma pole süüdi. Olen ka kindel, et sellist asja pole olnud, see kõik on jutu tasemel.

Külmavärinad keskjoonel

Lembitu Kuuse

Kristo Tohver

Sattusin juba pisikesest poisist peale väravasse. Juhtus aga nii, et olin kohusetundlik ega tahtnud kuidagi neid palle selja taha lasta. Hakkas meeldima. Iidoliks oli muidugi Lev Jašin, Moskva Dinamo ja liidu koondise väravavaht. Ka soni oli mul peas nagu Jašinil, oli see ju moerõivas. Jalkamängud kestsid meil niikaua, kuni vähegi palli nägime, olin esimese klassi poiss siis. Üks ägedamaid päevi on meeles, kus mitte ei saanud koju ja väravas tuli hästi välja ka. Kui lõpuks koju jõudsin, hüppasin tuppa: “Jašin tuli!” Jašin oli aga nii totaalselt läbi, et olin kohe mitu päeva haigevoodis. Kes võinuks arvata, et rohkem pikkust kui 175 cm ma ei viskagi.

4

JALKA JUULI 2010

Foto: Lembit Peegel

Minu suurim jalgpalli elamus kohtunikuna pärineb 2007. aastast, kui me Eesti brigaadiga käisime 17. novembril Ateenas Kreeka – Malta EM-kvalifikatsioonimängu vilistamas. Olümpiastaadionil, kus on ligi 70 000 kohta, oli kohal natuke pealt 40 000 pealtvaataja, kes kõik olid pidumeeleolus, sest Kreeka oli eelmise võõrsilmänguga kindlustanud edasipääsu finaalturniirile. Muidu Foto: Lembit Peegel kohtunikutöö nagu kohtunikutöö ikka (ma olin 4. kohtunik), aga siis, kui Kreeka umbes 30. minutil 1:0 ette läks ja staadionil meeletu võidukisa vallandus, jooksid isegi keskjoonel seistes külmavärinad üle selja. Tänaseni on see suurima publikuarvuga mäng, mida on õnnestunud kohtunikuna teenindada.

sina oled kohtunik

Kuidas lahendaksid need 3 olukorda?

Jalka jätkab sinu, kunstnik Mart Vainre ja Eesti Jalgpalli Liidu peakohtuniku ning UEFA kohtunike vaatleja Uno Tutki osavõtul uut rubriiki “Sina oled kohtunik!”.

Kuidas see külg valmib? Sina saadad Jalkale kirjelduse mänguolukorrast. Soovitavalt sellise, mis võiks olla kohtunikule pähkliks, mõni selline, mida sa oled ise näinud või kogenud, mõni selline, millele sa ise täpset lahendust ei

oska pakkuda või mille lahendust sa tahaksid kontrollida.

Jalka valib neist koostöös Uno Tutkiga välja kolm ning järgmises numbris trükime need ära koos vastuste ja Mart Vainre illustratsioonidega.

Saada oma kirjeldus või küsimus aadressile lennart@ jalgpall.ee märksõnaga KOHTUNIK. Just sinust sõltub, kui huvitavat materjali teised lugeda saavad!

3 olukorda Karikamäng läheb penaltiteni. Kodufännide verbaalse surve all olnud külalismeeskonna väravavaht hoiab külma närvi ning püüab palli. Suurest joovastusest pöörab ta ümber, röögib fännitribüüni poole ja pillab palli väravasse. Kas värav loeb? (Küsimuse esitas Hendrik

3

Mäger) Uno Tutk: Kui selline tegevus toimub otseselt n-ö samas momendis löögiga ja kohe läheb pall väravasse, siis saaks selle lugeda reeglitepäraseks, aga kui kohtunik on fikseerinud, et pall oli püütud ja väravat ei olnud, siis hiljem toimuv enam värav ei ole.

Vaatasime sõpradega mängu ning nurgalöögi ajal tekkis küsimus. Oletame, et minu võistkond ründab, saame nurgalöögi. Antakse pikk pall kasti, ma näen, et ei ulatu pallini, kuid minu võistkonnakaaslane on minu ees. Hüppan üles, käed oma võistkonnakaaslase seljas, (sellega endale hoogu ning pikkust juurde andes), ning löön värava. Kas värav loeb? (Küsimuse esitas Liis Lepik)

1

Uno Tutk: Kahjuks peab tõdema, et sellisel viisil saavutatud värav ei loe. Tegemist on ebasportliku käitumise ehk ka “trikitamisega” ja seda reeglid ei luba. Näiteks võin ju tuua rahva seas levinud “pätiredeli” – ka sellise tegevusega saavutatud värav on lubamatu.

Kaitsja üritab palliga karistusalast välja triblada, kuid talle tuleb peale kaks ründajat. Kaitsja pöörab ümber, väravavaht märkab ohtu ja viskub pallile järele, võttes selle kaitsja jalalt. Vastase ründajad nõuavad vabalööki. Mis on otsus? (Küsimuse esitas Aleksandr

2

Gavrilov) Uno Tutk: Kui seda tegevust on kohtuniku vaatevinklist võimalik tõlgendada tahtliku tegevusena, on vabalöök õiglane, muidu võiks mäng ka jätkuda.

2010 JUULI JALKA

5

siit ja sealt

+ kuu kuu

Maailmameistrivõistlused on

vallandanud jalgpallihulluse, millest ei ole puutumata jäänud keegi.

Balti turniiril paistsid taaskord silma erapoolikud Läti vilemehed, kes röövisid otsustavas kohtumises Raio Piirojalt igati määrustepärase kolli ja kinkisid leedulastele penalti.

kuu

?

Meistriliiga naaseb lühikeselt puhkuselt MMi otsustavateks mängudeks. Kui paljud leiavad jõudu, et end teleri eest tribüünidele vedada?

0

Enne Lukas Podolski penaltieksimust Serbia vastu ei olnud Saksa koondis mängu jooksul teenitud 11 meetri karistuslöögil eksinud alates 1974. aastast, kui patuoinas oli Uli Höness.

10

Inglismaa jalgpallikoondis on maailmameistrivõistlustel teinud kümme 0:0 viiki, millega ollakse konkurentsitult esimesel kohal.

455

Nicolas Anelka ei löönud karjääri jooksul maailma ja Euroopa meistrivõistluste finaalturniiridel väljakul oldud 455 minuti jooksul ühtegi väravat.

6

JALKA JUULI 2010

kirjakast

Prooviks jääda viisakaks!

Mul on ettepanek, et aladevahelise vaenu õhutamine peaks olema Eestis vähemalt alaliitude egiidi all ilmuvates ajakirjades mittesoovitav.

Jääb täiesti mõistetamatuks Eesti Jalgpalli Liidu ajakirja Jalka juunikuu rubriigis “1-teist mõtet” peatoimetaja veerus välja öeldu.

Tsiteerin: “Teised on kadedad jalgpalli edu üle: harrastatuim ala Eestis, tõenäoliselt suurim meediakajastusega ala ja noorte esimene valik. Siia teiste alla kuuluvad ka paljud korvpallikummardajad, kes jalgpalli alandada soovides ütlevad ikka: see on vaeste mäng.

See on ammu aegunud iseloomustus, millele vutisõbrad oskavad vajaduse korral ka teravalt reageerida: korvpall on slaavlaste ja neegrite mäng.” Ülaltoodud väljavõttes jääb samasugune vaenu tekitamise mulje nagu Venemaaga seotud teatud huvigruppide tegutsemine, kes kirjutavad ESTONIA läbi kahe s-tähe, jättes märkamata oma riigi nimes oleva s-kombinatsiooni.

Prooviks siiski jääda viisakaks teineteise suhtes, sest sellised väljaütlemised ei too ei ühelegi alale ega spordile tervikuna kasu. Arvestades Eesti väiksust, peaksime mõtlema kogukondade ühendamisele, mitte eri alade vahel vaenu õhutamisele.

Edu! Rene Kundla

Ida-Virumaa spordiliidu peasekretär

PS. Olen olnud küll korvpalliliidu palgal, kuid külastanud elus rohkem jalgpalli- kui korvpallimänge.

Indrek Schwede: Esiteks seda, et Eestis on sõnavabadus. Jalka ei hakka iialgi teiste alaliitude väljaannetele ette kirjutama, millest nad peaksid pajatama ja kuidas väljenduma, mis on soovitav ja mis mitte. Teiseks seda, et Jalka kirjeldas tsiteeritud lausetes elu, nagu ta on – see episoodike oli elust maha kirjutatud. Olen oma kõrvaga kuulnud sellist korv- ja jalgpallitoetajate kahekõnet ja rohkem kui ühe korra. Millest tuleneb, et selles vastasseisus on korvpallifännid algataja pool. Kui Rene Kundlat häirib, et inimesed pole viisakad, siis peaks kõigepealt kasvatustööd tegema korvpallifännide seas.

Mind nende väljaütlemised ei häiri, sest loen sealt välja kas teadmatust spordimaailma muutunud olude kohta, pahatahtlikkust või just nimelt kadedust. Need väljaütlemised kõlavad jalgpallitoetaja kõrvale pigem komplimendina: kui konkurent on endast väljas, on oma asjad järelikult kõige paremas korras. No ja sobiv vastulausegi on ju varnast võtta. Ega see ilus lause ole, seda tuleb möönda. Aga nagu näitab kas või Rene Kundla reageering, on tegemist väga tõhusa relvaga. Võib-olla rahustab see maha isegi ebaviisakad korvpallisõbrad.

siit ja sealt

Eurosarjas vastasteks endised Nõukogude Liidu meistrid Foto: RIA Novosti/Scanpix

nii nad

ütlesid “Võimas vaatepilt! Suurepärane idee!”

Endine Manchester Unitedi mängija Andrei Kantšelskis 500 suvelaagri lapse ja Eesti koondise mängust “Jalg palli!”

Keelenaine Helju Vals tuletas meelde Olev Antoni 1979. aasta artiklit Vanemuise ja Tartu ajakirjanike jalkamängust “Jalgpalli tõsised treeningud mulle ei istunud.”

Võrkpallikoondislane Meelis Kivisild loobus vutist 14aastasena “Vaese mehe el clasico. Mäng elu ja surma peale.”

Paide mängija Andre Mägi kohtumisest Kuressaarega

Vanade aegade hingus: Sergei Gotsmanov (vasakul) Minski Dinamost on Tallinnast isegi kaotusega lahkunud.

Juulis alustavad eurosarjades neli meie klubi: meister Levadial avaneb võimalus revanšeerida eelmisel aastal saadud kaotus Ungari Debrecenilt. Euroopa Liiga esimesest eelringist alustavad Tallinna Flora ja Narva Trans. Flora kohtub Gruusia meistrivõistluste hõbeda Tbilisi Dinamoga ja piirilinna meeskonna vastaseks on Soome meistrivõistluste 9. koha omanik MyPa. Sama sarja teisest eelringist alustab Sillamäe Kalev, kes läheb kokku Valgevene meistrivõistluste hõbedase Minski Dinamoga. Seega kohtuvad koguni kaks meie meeskonda kunagiste liidu meistritega. Tbilisi Dinamo võitis punaimpeeriumi tiitli 1964. ja 1978. aastal, nende Minski klubikaaslased 1982. aastal.

“Praegu meil infot vastase kohta pole, aga mul on sõbrad Valgevenes ja küllap me kasseti nende mängudega saame,” lausus Sillamäe Kalevi peatreener Vladimir Kazatšonok. “Ilmselt lähen ka ise nende mängu vaatama. Vajaliku info peaksime kiiresti saama.”

Kazatšonok on näinud erinevaid Minski Dinamo koosseise. Ka meistermeeskonda, kus tal on palju sõpru. Aga ta ei karda vastase muljetavaldavat ajalugu.

“Iga meeskonda on võimalik võita, sest tugevam peab olema just sel õigel päeval ja õigel tunnil,” rääkis Kazatšonok. “Praegu pole Valgevene enam nii võimas, kui ta oli Nõukogude Liidu ajal.”

Minski Dinamo on Balti liigas paarkümmend aastat tagasi Kadrioru murul kaotanud ka eestlastele. Teiste seas mängis meeskonnas endine liidu meister ja koondislane Sergei Gotsmanov.

Kui Kazatšonok rõõmustas, et välismängule ei pea sõitma kaugele, siis Flora loots Martin Reim selle üle rõõmu ei tunne – tema meeskonna tee viib Tbilisi, kus 1. juulil rivistub vastaseks sealne Dinamo.

“Gruusiast on raske mänguvideoid saada – oleme seda juba uurinud,” tõdes Reim.

“Infot meil loota ei ole. Õnneks on meil endal üks grusiin, kes oskab midagi ehk öelda.

Aga peame siiski rohkem aimama, mis meid ootab. Mängu esimese veerand tunniga saame selguse.”

Oma kogemusest teab Reim, et grusiinide mäng põhineb tehnikal ja ebastandardsetel liikumistel. Mängu võtmeks võib kujuneda meeskondlik mäng – kuidas suudavad meeskondlikult tegutseda vastased ja kuidas meie.

“Peame üritama mängu kontrolli all hoida ega tohi lubada neil palliga vabalt mürada,” ütles Reim. “Kui mängulusti neile loovutame, on raske mängida.”

Indrek Marjamaa

“Kuigi neisse on kaasatud heauskseid ausaid inimesi, kasutavad seda ära islamistid ning lihtsalt tegelased, kel see adrenaliini paremini üles ajab kui näiteks jalgpallihuligaansus.”

Mihkel Mutt Iisraelist ja humanitaarabilaevadest Gaza piiramisrõngasse “Sest jalgpall on geniaalne mäng, mis ei ole suurem kui elu, vaid ongi elu ise. Meil kõigil on ju umbes 11-liikmeline meeskond, kellega koos peame päevast päeva probleemijalgpalli veeretama.”

Ajakirjanik Ene Poll “Jalgpallist saab ikka sellise paaritunnise kaifi küll, mida minu eas võib-olla seksist enam ei saa.”

Laulja Uno Loop “MM toimub nii harva ja kui võrrelda näiteks olümpiaga, siis olümpial on alad, mis ise hakkama ei saa.”

Aavo Sarap jalgpalli MMi fenomenist “Mäletan ainult ühte korda, kui jalg on enne avalööki värisenud. See oli siis, kui mängisin esimest korda Eesti noortekoondises.”

Indrek Zelinski “Mul on ettepanek, et Tallinnas võiks Vabaduse väljaku ekraanidel MMi ajal samuti jalgpalli näidata.”

Poliitik Keit Pentus

2010 JUULI JALKA

7

1-teist mõtet

Kuldne karikas – selges eesti keeles!

MMi-eelne päev 10. juuni kuulutas uue eestikeelse jalgpalliraamatu sündi: Andres Must üllitas TEA kirjastuses MMi ajalugu käsitleva 432leheküljelise teose “Maailma karikas”. Nagu autor ise Solarise keskuses asuvas Apollo raamatupoes raamatu esitlusel ütles, tundis tema sellisest infoallikast nooremas eas puudust. Ta polnud ainus. Nüüd on täidetud oluline lünk.

Raamat on igati heal tasemel, sisaldades peaaegu kõiki pika ajaloo jooksul kogunenud huvitavaid seiku. Huviline, kes on regulaarselt lugenud välismaist vutikirjandust, leiab raamatust küll vähe seniteadmatut, kuid nüüd on see kõik ühiste kaante vahel ja veel emakeeles! Samas on autor ammutanud materjali ka saksa- “Kuldne karikas” annab detailse ülevaate jalgpalli MM-finaalturniiridest. keelsest erialakirjandusest ja sellega rikastanud valdavalt inglise keele vähe. Prantsusmaal kehtestati professionalism 1932, mitte 1933 ja Brasiilias kaudu kujunenud üldpilti.

1933, mitte 1934 (lk 26). Šotlased ei Raamatu jutuosa on tänuväärsel kaotanud oma esimesel finaalturniiril moel pühendatud mängude ajaloolise mitte kolm (lk 90), vaid kaks mängu, tausta, üksikute värvikate juhtumiste ja sest neljalistes alagruppides mängitigi huvitavate pisiasjade kirjeldamisele. tolleagse imeliku süsteemi tõttu ainult Autor on täpselt fikseerinud, millal kaks mängu.

MMi ajaloos tehti midagi esimest korda: olgu siis tegemist kübaratriki, esimeToimetajatöö puudulikkus se eemaldamise vms. Iga MM-turniiri Palju ebatäpsusi või vääritimõistmisi käsitleva peatüki lõpus on statistika on sisse lipsanud nõrga või olematu mängude tulemuste ja muu infoga. Õigupoolest on raamat sedavõrd hea, toimetajatöö tõttu. Näiteks 7. leheküljel et selle kiitmine kujuneks õige lamedaks on märgitud, et FIFA asutamisel esindas Hispaaniat Madridi Reali eelkäija ja tüütuks. Seepärast lubatagu kiiresti Madridi jalgpalliklubi, mille nimeks on asuda palju põnevama tegevuse – kritimärgitud ikkagi ekslikult Real Madrid. seerimise – juurde ja juhtida tähelepanu Väide (lk 41), et Austria ei pääsenudki üksikutele faktivigadele, millest pole prii ükski mahukam üllitis, ning mõnele 1938. aasta finaalturniirile, on iseenesest õige, aga eksitav, sest jätab mulje, nagu vildakale sõnastusele. poleks austerlased suutnud läbida valikOtseseid faktivigu on õigupoolest 8

JALKA JUULI 2010

sõela. Alles järgmisel leheküljel tuleb seletus, et Saksamaa oli valikvõistlused edukalt läbinud väikse naabri finaalturniiri ajaks poliitiliselt alla neelanud.

Autor tsiteerib ajakirja Kicker (lk 35), mille järgi 1938. aasta pronksimängus suutsid Austria proffide alistamisega toime tulla Saksa amatöörid. Kõik jällegi õige, aga lugejale jääb paratamatult mulje, et Saksamaal olid olemas ka profimängijad. Ja vaat kui nemad oleks MMile saadetud ... Kindlasti pidanuks lugejale selgitama, et Saksamaal seadustati professionalism alles Bundesliga loomisega 1963 ja varem koosnesidki kõik Saksamaa koondised asjaarmastajatest. 1954. aasta Saksamaa tiitlivõidu – nn Berni ime – puhul pidanuks samuti kindlasti mainima, et Saksamaa on ainus maailmameistriks tulnud riik, kel puudus kodune profiliiga – kõik muud huvitavad detailid on seal kenasti reas.

Rootsi koondise nõrkust 1950. aastal on raamatus seletatud mitme tugevama siirdumisega välismaale profiks (lk 56).

Alles 70. leheküljel saab lugeja teada, et asi polnud mitte mängijate välismaale minekus, vaid selles, et alaliit ei lubanud neid koondises mängida.

1950. aasta MMi juures on mainitud, et Inglismaa jalgpalliliidu esimees Arthur Drewry oli nii mõjukas mees, et otsustas ainuisikuliselt koondise koosseisu (lk 59). Aga see oligi tolleaegne valdav praktika – treener üksnes treenis mängijaid, koondise koosseisu otsustas üks või mitu inimest alaliidu juhtkonnast.

Autor on värvikalt kirjeldanud ajaloolise Inglismaa – USA mängu tausta 1950. aasta MMil. Sinna kulunuks

1-teist mõtet ära ka lisada, et osa ameeriklasi vihtus enne mängu poole ööni tantsida, osa oli neist Inglise proffide vastu mängides poh-mellis ja võiduvärava löönud Joe Gaetjens oli ametilt restorani nõudepesija!

(Tuleb meelde, kuidas Must raamatu esitlusel rõhutas, et eestikeelsest allikatest polnud tal midagi võtta. Kuna viimati toodud näited sobinuks täiendama Musta kirjeldusi, siis ehk pidanuks autor siiski paremini kursis olema kodumaal ilmunuga – kõik see on kirjas näiteks ajakirjas Jalka 5/2007).

Mõni taust on jäänud avamata

Kindlasti pidanuks paremini avama El Salvadori ja Hondurase vahel 1969. aastal puhkenud nn jalgpallisõda.

Raamatus kirjutatu järgi puhkes sõda seetõttu, et El Salvadori fännid pildusid vastaseid mädamunade ja surnud rottidega. Sõja põhjused peitusid siiski sügavamal. 1969. aastaks oli Hondurasesse siirdunud maad ja tööd otsima 300 000 salvadorlast, mis tulenes sellest et El Salvador on äärmiselt tihedasti asustatud maa.

Paljud maata-tööta inimesed siirdusid seetõttu Hondurasesse, kus on rohkem vaba maad. Just migratsioonist põhjustatud pinged viisid jalgpallimängudel mädamunade ja surnud rottideni ning lõpuks ka reaalse sõjategevuseni. Kuigi sõda lõppes kiiresti, sõlmiti lõplik rahu alles 1985. aastal.

Norida võib selle kallal, et hispaaniakeelne hüüdnimi el flaco on Johan Cruyffi (raamatus on kirjapildiks Cruijff, lk 164) puhul tõlgitud kui “kondine” ja Cesar Luis Menotti puhul (lk 191) kui “kõrend”.

1986. aasta valikmäng Šotimaa ja Walesi vahel viis manalateele šotlaste peatreeneri Jock Steini (lk 231). Andres Must kirjutab, et Stein “ei pidanud aga ärevatele lõpuminutitele vastu ning infarkt viis armastatud treeneri mängujärgsel ööl manalateele”.

Erinevate allikate väitel suri Stein siiski sealsamas staadioni siseruumis ja kindlasti olnuks raamatust huvitav lugeda, et infarkti sai Stein sellest, kui tema meeskonna kasuks määrati penalti, mis realiseeriti!

Leheküljelt 232 on ehmatav lugeda Michael Laudrupi nime kõrvalt teisest Taani pallurist Elkjaer Larsenist (see nimekuju esineb sel leheküljel lausa viiel

korral). Õnneks Must teab, et ElkjaerLarsen on perekonnanimi ja sama mehe eesnimi on Preben, aga lugeja ei pruugi ses faktitihedas raamatus mäletada, et mehe täisnimi on välja kirjutatud juba 225. leheküljel.

Itaalias toimunud 1990. aasta MMi

“

Autor on ammutanud materjali ka saksakeelsest erialakirjandusest ja sellega rikastanud valdavalt inglise keele kaudu kujunenud üldpilti.

„

puhul on lahti kirjutamata Diego Maradona suhe oma koduklubi Napoli ja selle fännidega (lk 268). Kukutas ju Maradona juhitud Argentina poolfinaalis väljakuperemehed ning Maradona kehutas napollasi olema Argentina poolt. Tegemist oli igipõlise Põhja- ja Lõuna-Itaalia vastuolu ärakasutamisega ja Maradona tuletas Napoli elanikele meelde, et ta on suurema osa aastast napollane, keda Põhja-Itaalia gigantide Torino Juventuse, AC Milani ja Milani Interi poolehoidjad põlgavad.

Keeletoimetusega kriitiliselt

Täiesti eraldi arved oleks mul klaarida keeletoimetajate trioga (Mari Klein, Ingrid Krall, Inga Leomar). Silma kriibivad mitmed segased, poolikud ja tähenduseta laused (lk 118, 152, 209, 386) ning häirivalt rohkesti on sõnarisu (“reeglitest veel niipalju, et”, “tulles veel kord sportliku taseme juurde”, “olgu lisatud”, “Winterbottomist endast veel niipalju, et”, “mainida tuleb ka seda”, “veel tasub märkida, et”, alagrupile joont alla tõmmates”, “Brasiilia juurde tagasi tulles peab tunnistama, et”, “keskendudes turniiri sportlikule tasemele ning rääkides favoriitidest”, “ka väärib märkimist”, “siinkohal peabki märkima”, “enne järgmiste mängude juurde asumist olgu vahemärkusena mainitud, et”, “mainime sedagi” jne, jne). Seda mitte midagi tähendavat sõnavoha on liiga palju! Justkui oleks tegemist suulise kõne mahakirjutusega!

Keeletoimetusel on märkamata

jäänud ka russitsism “loetud sekundid” (lk 293). Eesti keeles öeldakse-kirjutatakse “mõni sekund”. Aga väga agarasti on Bulgaaria susisevaid tähti kirjutatud jalgpallisõbrale harjumatult: näiteks Hristo Stoitškov (meie oleme harjunud ikka – Stoičkov). Andres Mustalt kuulsin, et keeletoimetuse põhjendus olnud: kirillitsast ladina tähestikku ülekantuna pidada olemagi õige “tš“. Aga sellisel juhul: miks on serbia nimed jäänud sama loogika järgi muutmata? Miks on raamatus Bora Milutinovič, aga mitte Milutinovitš? Serbias on kasutusel ju ka kirillitsa ja sama keelt kasutavas Horvaatias ladina tähestik. Mida teha siis, kui tegemist on Horvaatias elava serblasega või Serbias elava horvaadiga?

Või siis, kui me inimese päritolu ei tea?

Kardan (õigemini loodan), et Stoičkov jääb meil edaspidi Stoičkoviks ja Milutinovič Milutinovičiks. Ei jaksa neid keelekurve enam kaasa teha (kord on Elevandiluurannik lubatud, siis keelatud ja jälle lubatud).

Heakene küll. Vaatamata mu irisemisele pisiasjade kallal on raamat tõesti hea. Peaaegu kõik väliskirjanduses esinenud huvitavad asjaolud on finaalturniiride puhul välja toodud.

Statistika puhul oleks tahtnud näha ka kõigi MM-valikmängude tulemusi, aga see olnuks ehk tõesti liigne luksus.

Statistika juures võinuks välja tuua iga finaalturniiri toimumise aja: sellest kuupäevast selleni. Selle mõtte juures avastasin, et I MMi embleemil (lk 11) on kuupäevad “11. julio – agosto 15”.

Ometi teame, et esimene mäng peeti 13. juulil ja finaal 30. juulil. Miks nii?

Olgu see detail kinnituseks, et teemasid ja uurimist MMi ajaloos jätkub ka pärast “Kuldse karika” ilmumist.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2010 JUULI JALKA

9

production

10

JALKA JUULI 2010

mm 2010

Jalgpalli MM läbi pildiprisma Käimasolevad MM-võistlused on pakkunud kamaluga üllatusi ja põnevust. Ja see kõik on alles algus. Mis juhtub play-off-mängudes, saame alles näha! Kahe esimese vooru sündmustest anname väikese ülevaate fotode abil.

Foto: Jwewl Samad/AFP/Scanpix

Foto: John MacDougall/AFP/Scanpix

Niimoodi lõi Cristiano Ronaldo oma esimese värava turniiril. Kõigepealt pidi trikimeister palli kuklal kandma.

Treeningutel mängisid sakslased hoopis ragbit: Thomas Müller (vasakul) on löögile aidanud Miroslav Klose.

Foto: Michael Kooren/Reuters/Scanpix

Foto: Vince Caligiuri/Scanpix

Hollandlane Wesley Sneijder möirgab mängueelset hümni laulda.

Lionel Messi suutis esimestes mängudes palju võimalusi luua teistele, kuid tema löögist kera võrku ei veerenud.

2010 2010JUULI JUULIJALKA JALKA 11 11

mm 2010 Foto: Lee Jae-won/Reuters/Scanpix

Foto: Oleg Popov/Reuters/Scanpix

Austraallane Harry Kewell (vasakul) saab punase kaardi, sest tema käsi takistas palli lendu väravasse. Emotsioonid on laes kõigil.

Foto: Pierre-Philippe Marcou/AFP/Scanpix

Inglaste kapten Steven Gerrard laiutab käsi – kahes esimeses mängus suutis ründajate asemel ainsa kolli lüüa tema.

Tiitlikaitsja Itaalia kapten Fabio Cannavaro kaisutab palli. Selle asemel, et ta väravasse kihutada.

Foto: Amr Abdallah Dalsh/Reuters/Scanpix

Foto: Hassan Ammar/AP/Scanpix

Brasiillane Luis Fabiano näitab maandumistehnikat Elevandiluuranniku mängijale Cheik Tiotele.

12

JALKA JUULI 2010

Slovakkia peatreener Vladimir Weiss dirigeerimas omade mängu.

mm 2010 Foto: Filippo Monteforte/AFP/Scanpix

Foto: Francois Mori/AP/Scanpix

Uusmeremaalane Shane Smeltz on avanud skoori Itaalia vastu.

Foto: Michael Kooren/Reuters/Scanpix

Franck Ribery on soositud igat nahav채rvi ja eas naiste seas.

Foto: Franck Fife/AFP/Scanpix

Jaapanlane Keisuke Honda (vasakul) 천huv천itluses hollandlase John Heitingaga.

Prantsuse kaitsja Patrick Evra (vasakul) v천itleb mehhiklase Giovani dos Santosega.

JALKA 2010 JUULI JALKA

13

mm 2010 Foto: David Gray/Reuters/Scanpix

Foto: Pedro Ugarte/AFP/Scanpix

Sloveenia väravavaht Samir Handanovici nägu ütleb ameeriklase Landon Donovani terava löögi kohta kõik. Kaitsja Marko Suler ei suutnud samuti väravat päästa.

Foto: Kim Kyong-hoon/Reuters/Scanpix

David Villa avas hispaanlaste väravaarve mängus Hondurase vastu.

Kaitsepositsiooni on sisse võtnud Osman Chavez.

Foto: Stephane de Sakutin/AFP/Scanpix

Brasiilia puurivaht Julio Cesar tõrjub Elevandiluuranniku ründaja Didier Drogba löögi.

Foto: Enrique Marcarian/Reuters/Scanpix

Ei või olla – kas Ragnar Klavani meeskonnakaaslane Sergio Romero (paremal) tuleb Diego Maradona juhatusel maailmameistriks?

14

JALKA JUULI 2010

Jalgpalliballett: ghanalane Lee Addy (paremal) ja austraallane Brett Holman.

mm 2010

Francisco Varallo – viimane elusolev finalist 1930. aastast vigastada saanud Varallot hoiti finaali jaoks ning poolfinaalis USA vastu ta väljakul ei käinud.

Finaalis jäid argentiinlased vigastuste tõttu lõpuks platsile kaheksakesi (vahetused polnud toona lubatud) ja kaotasid.

Varallo sõnul võitsid vastased neid siiski ausalt.

Varallo rääkis, et on terve elu söönud Argentina toitu ehk palju liha, mis andis talle jõudu ja energiat, ning küllap just seetõttu on tal ikka oma hambad suus. Pastat ei söödud niipalju kui tänapäeval, aga vutimehed ei joonud ega tarvitanud tubakat.

Treeniti kolm korda Ainus elusolev esimese MMi finaalmängu osaleja Francisco Varallo kodus koos palliga. nädalas ja Varallo harjutas ka üksi – sporditegemise lõänavu veebruaris tähistas 100. petas ta alles mõni aasta tagasi! Profisünnipäeva ainus elusolev 1930. palluri teenistus võimaldas tal osta enaasta MM-finalist, argentiindale auto. Kõik oma reisid tegi ta tänu lane Francisco Varallo. Kõigi aegade jalgpallile. Lund nägi ta esimest korda esimeses MM-finaalis alistas Uruguay New Yorgis, kui klubi pooldus – üks Montevideos Centenario staadionil osa siirdus Euroopasse ja teine USAsse, Argentina 4:2. Pärast MMi siirdus Mehhikosse ja Kuubasse. Euroopasse Varallo mängima Buenos Airese Boca Juniorsi, kus ta lõi kaheksa aasta jooksul jõudis Varallo aga esimest korda 1998. aastal, kui FIFA kutsus ta enne MMi 210 mängus 181 väravat. Selle klubi Prantsusmaal Monaco lähedale Bordigrekordi lõi alles 2008. aastal üle Martin herasse.

Palermo.

Varallole pakkusid kõva lepingut ja Ajakirja FIFA World märtsinumbraha itaallased, aga mees otsustas jääda ris kõneleb Varallo, et tema ajal tegid alguses ema ja hiljem perekonna juurde, treenerid vaevu suu lahti ning vanemad sest raha pole talle kunagi olnud elus mängijad otsustasid, milline koosseis tähtsaim. Ta meenutas, kuidas tema ajal platsile läheb. Mängus Tšiili vastu Foto: FIFA World

ei tunginud ajakirjandus kuulsuste eraellu ja tal oli võimalik Argentina nimeka tangotantsija Carlos Gardeliga jalutada Buenos Airese kuulsal Corrientesi tänaval ning käia vabalt teatrites.

“

Treenerid tegid vaevu suu lahti ning vanemad mängijad otsustasid, milline koosseis platsile läheb.

„

Tänapäeva mängijatest meeldib Varallole kõige enam Gabriel Batistuta, sest ta lööb pidevalt väravale. Just selline stiil – löögid väravale – Varallole meeldib. Pärast käiku Euroopasse saab Varallo palju kirju tervest maailmast ja kodukohas la Platas on ta tuntud inimene.

Hendrik Eelvee

Foto: FIFA World

T

100aastane Varallo koos pildiga, mis tehtud temast nooruspõlves palli mängimas.

2010 JUULI JALKA

15

mm 2010

Koht, kuhu löödi MMide esimene värav auks peeti ka MM Uruüks 1926. aastal tehtud aerofoto. Nad guays) uhkel Centenario tegid kindlaks 109 x 73 meetri suuruse staadionil. Paraku viibis väljaku asukoha, kuid kumba väravasse staadioni valmimine viis Laurent oma kolli lõi? päeva ja nõnda peeti avaUurijad jõudsid välja Raul Barberoni, mäng hoopis Montevideo kes 1930. aastal oli 12aastane poisike.

Penaroli koduplatsil. Kuni Koos sõbra Hugo Alfaroga andsid nad 1906. aastani, mil Uruguay ühes eksemplaris välja käsitsi kirjutatud pealinnas olid kasutusel spordiajakirja Centenario Sport. MMi hobutrammid, oli samal puhul otsustasid poisid teha eriväljaande kohal asunud hobuste ja kuna avamängud toimusid samal ajal, puhkepaik, kus setukad pidi üks “ajakirjanik” minema ühele ja said hinge tõmmata ja teine teisele mängule. Loosi tahtel läks süüa. Pärast elektritramBarbero Pocitosele. Barbero käsutuses mide kasutusele võtmist oli vana foto, mille järgi ta tegi kindlaks, jäi see Pocitose linnaosa et Laurent skooris põhjapoolsesse väraplats tühjaks. 1921. aastal vasse, mille kohal on tänapäeval osalikerkis sinna Penaroli uus selt sillutis ja osaliselt maja. staadion.

Otsijate oletusi toetas ühe koera Just see staadion saigi surm. Talle aeda hauda kaevates satsaatuse tahtel 13. juulil tus perekond vana Penaroli staadioni 1930 MMide ajaloo esijäänustele. Skulptuur rajati kohale, kus mese värava tunnistajaks. asus Mehhiko meeskonna kaitstud Paralleelselt Prantsusmaa – värav ja kivi tähistab kohta, kus asus Mehhiko mänguga Penaro- väljaku keskpunkt – see asub autode li kodumurul Pocitoses alselvepesula ja teeääre juures. gas ka USA – Belgia mäng teise Montevideo suurIndrek Marjamaa klubi Nacionali staadionil Väravat imiteeriv skulptuur on paigaldatud just sinna, kus seisis ajalooline Parque Centralil. jalgpallivärav, kuhu löödi MM-ajaloo esimene koll.

Foto: FIFA World Aga just Pocitosel avas prantslane Lucien Laurent skoori! ontevideos on omalaadse Penarol kolis Pocitoselt kolm skulptuuriga tähistatud aastat hiljem ja 1937. aastal ehikoht, kuhu prantslane tati üle staadioni tänavad. Koht Lucien Laurent lõi jalgpalli maailmamuutus tundmatuseni 1940ndameistrivõistluste kõigi aegade esimese värava. Staadioni pole sellel kohal enam tel aastatel.

Korraga hakkas arhitekt Enammu, aga arhitekt Enrique Benech rique Benech huvi tundma, kus uuris välja, kus pidanuks asuma just võiks asuda kadunud staadioni see värav, mida prantslase pall tabas – tegemist on Charrua ja Coroner Alegre keskpunkt ja kus värav, kuhu Laurent oma ajaloolise löögi tänava ristumiskohaga. saatis. Arhitektiga ühinesid Kõige esimesel MMil valikmänge polnud. Uruguaysse tuli kohale 13 riiki, Juan Capelan Centenario jalgpallimuuseumist ja ajakirjanik neist ainult neli Euroopast. Mängud Eduardo Rivas. Lõngaotsi oli pidid toimuma Uruguay riikluse 100. vähe. Lõpuks õnnestus neil leida Aerofoto, mis aitas tuvastada ajaloolise värava asukohta. aastapäevaks ehitatud (sama tähtpäeva Foto: FIFA World

M

16

JALKA JUULI 2010

mm 2010 Veel kõige-kõige esimesi MM-finaalturniiridega seotud kõige esimesi asju, mida publitseeris ajakirja FIFA World maikuu number.

Foto: AFP/Scanpix

Mäng 13.07.1930 Prantsusmaa – Mehhiko 4:1 Värav 13.07.1930 Lucien Laurent, Prantsusmaa Prantsusmaa – Mehhiko 4:1 Mängija eemaldamine 14.07.1930 Placido Galindo, Peruu Rumeenia - Peruu Kübaratrikk 17.07.1930 Bert Patenaude, USA USA – Paraguay 3:0 Penalti 19.07.1930 Manuel Rosas, Mehhiko Mehhiko – Argentina Finaalmäng 30.07.1930 Uruguay – Argentina 4:2 Karikas 1930 Jules Rimet’ karikas, teinud prantslane Abel Lafleur Lisaaeg 27.05.1934 Eelringis Austria – Prantsusmaa 3:2 (1:1) TV otseülekanded 1954 Šveitsis Numbritega särgid 1954 Šveitsis Kollane kaart 31.05.1970 Kakhi Asatiani (N Liit) Mehhiko – N Liit Vahetus 31.05.1970 Anatoli Puzatš (46. Viktor Serebrjannikov), N Liit Mehhiko – N Liit Penaltiseeria 08.07.1982 Poolfinaalis Saksamaa LV – Prantsusmaa 5:4 (3:3, 1:1) Väravavahi eemaldamine 23.06.1994 Gianluca Pagliuca, Itaalia Itaalia – Norra 3 punkti võidu eest 1994 Saksamaa avamängus Boliivia vastu FIFA president Jules Rimet (vasakul) ulatab MM-karika 1930. aastal Uruguay vutiliidu Nimed särgil 1994 presidendile Raul Judele. 1949. aastal sai karikas Rimet’ nime, suupärasemalt kutsuti seda Kuldne värav 28.06.1998 1/8-finaalis Prantsusmaa – Paraguay 1:0 Kuldseks Jumalannaks.

13 eestlaste klubikolleegi MMil MMil mängib tervelt kuraditosin eestlastega samas klubis profileiba teenivad pallurit. Ragnar Klavani AZ Alkmaarist, Henri Anieri Genua Sampdoriast, Joel Lindpere New York Red Bullsist, Vjatšeslav Zahovaiko Leiriast, Sander Puri Larissast ning Sergei Pareiko Tomski Tomist. Klubi järel sulgudes on mängude ja väravate arv lõppenud või käimasoleval hooajal.

Argentina Sergio ROMERO Austraalia Brett HOLMAN Taani Simon POULSEN Itaalia Angelo PALOMBO Giampaolo PAZZINI Mehhiko Hector MORENO Holland Stijn SCHAARS Uus-Meremaa Andy BOYENS Serbia Andjelko DJURICIC Sloveenia Aleksandar RADOSAVLJEVIC Šveits Marco PADALINO Reto ZIEGLER Lõuna-Korea KIM Nam Il

Foto: Scanpix

6/0

22/02/1987

GK

AZ Alkmaar (NED) 27/0

31/2

27/03/1984

FW

AZ Alkmaar (NED) 23/5

5/0

07/04/1984

DF

AZ Alkmaar (NED) 26/1

17/0 8/1

25/09/1981 02/08/1984

MF FW

Sampdoria (ITA) 36/2 Sampdoria (ITA) 37/19

10/0

17/01/1988

DF

AZ Alkmaar (NED) 30/4

12/0

11/01/1984

MF

AZ Alkmaar (NED) 29/0

15/0

18/09/1983

DF

New York Red Bulls (USA) 0/0 (sellel hooajal)

1/0

21/11/1980

GK

Leiria (POR) 26/0

15/1

25/04/1979

MF

Larissa (GRE) 7/0

8/1 12/1

08/12/1983 16/01/1986

MF DF

Sampdoria (ITA) 20/2 Sampdoria (ITA) 37/2

93/2

14/03/1977

MF

Tom Tomsk (RUS) 9/0 (selle hooaja jooksul)

Sergio Romero 2010 JUULI JALKA

17

18

JALKA JUULI 2010

arvamus

Prantslaste häbist ja riigi eest seismisest

Lennart Komp

M

itu korda on Thierry Henry kahetsenud, et ta oma õnnetu käe pallile ette toppis, tänu sellele värava lõi ja Prantsusmaa maailmameistrivõistluste finaalturniirile aitas? Vaadates pingilt oma kaasmängijate abitut tatsumist MMi 0:2 kaotusmängus Mehhiko vastu, lipsas see mõte ta peast läbi ehk rohkem kui korra.

Oleks vaid õnnetused lõppenud tollel 18. novembri õhtul. Ei, need hakkasid 11. juunil uue hooga pihta ja päädisid rahvusvahelise häbiga, millist annab unustada.

Ehkki Jalka ei jõudnud trükkiminekuga ära oodata 22. juuni õhtut, olnuks igati ebaloogiline, kui Prantsusmaa koondis võidupüha hommikul mossis näoga asju ei pakkinuks ja lennujaama ei suundunuks. Lõuna-Aafrika Vabariigis ei olnud neil selleks ajaks enam mingit asja ajada ning küllap ei olnud kõrvade lukkuminek lennuki õhku-

tõusmisel tundunud kunagi nii mõnus kui tol päeval. MMi-aegset käitumist arvestades adusid sellest seltskonnast ilmselt vaid vähesed, millise fopaaga nad hakkama said.

Ei ole isegi oluline, kuidas nad mängisid: tujutult, loiult, rumalalt. See kõik on tõsi, kuid enam mäletamist väärib see, mis jäi väljakult eemale. Riietusruumidesse ja treeningbaasi. Pärast Nicolas Anelka ja peatreener Raymond Domenechi sõneluse ilmsikstulekut Mehhikole 0:2 kaotusega lõppenud kohtumise vaheajal kuulutas kapten Patrice Evra: “Meie seas on reetur!”

Reetur ei olnud Evra silmis mõistagi Anelka, kes meeskonnast minema kupatati, vaid koputaja, kes vahejuhtumi meediale lekitas. Nagu sellest veel vähe oli, suvatsesid mängijad järgmist treeningut 350 fänni ja meedia esindaja silme all boikoteerida, nõudes Anelka tagasitoomist. Võistkonnasisene käärimine ja mängijate harukordne lapsikus andis kümme aastat tagasi maailmavuti tipus trooninud Prantsusmaa jalgpallile hoobi, mis tegi nad terve maailma ja eeskätt prantslaste silmis naerualuseks.

“Häbi neile! Häbi neile mängijaile, kel pole aimugi igapäevaelu raskustest ja kes võtavad endale voli streikida maailmameistrivõistlustel, kuhu nad pääsesid tänu Thierry Henry pettusele.

See tsirkus peab lõppema. Lõuna-Aafrika ja MM ei vääri sellist solvangut,” kuulutas päevaleht Midi Libre.

“Koondis nihutab iga päev lubamatu piire. See grupp ärahellitatud põngerjaid ei tunne piiranguid ega kohusetunnet. Meeskond ja selle treenerid on määrinud Prantsuse jalgpalli maine maailma silmis,” kirjutas Le Parisien.

Prantsusmaa jalgpalliliidu peasekretär Jean-Lois Valentin astus ametist tagasi, president Nicolas Sarkozy nõu-

dis spordiminister Roselyne Bachelot’lt osapoolte lepitamist. Valulikult reageerisid 1998. aastal Prantsusmaa maailmameistriks aidanud mängijad.

“Keegi ei suuda hoida külma närvi, mis näitab, et mängijate üle ei ole kellelgi võimu. See on väga tõsine asi,” ütles Bixente Lizarazu.

Võib ju väita, et Domenech on vilets treener, mängijad tahavad paremat, aga joonis ei luba seda ja nõnda edasi, kuid mööda ei saa vaadata tõsiasjast, et sel juhul seadsid nii mängijad kui ka tehniline personal isiklikud kapriisid kõrgemale rahvuslikest huvidest ning see on andestamatu. Iseäranis oluline on see praegusel ajajärgul, kus rahvus ja riik 19. sajandi kontseptsioonidena on niigi laialdaselt küsitavaks seatud. Suurkorporatsioonidest “klubid” üritavad mängijat valitseda ning viimane on sageli oma eelistuste tegemisel kimbatuses.

Prantslast ei tunne me enam rahvuse, vaid kodakondsuse järgi, kuid vaatamata sellele, et ligi kolmandik selle riigi alamatest on mõnd muud päritolu, peaks just “La Marseillaise” kodanike hümnina riigi eest seisma kutsuma.

Liiati arvestades tõika, et peale jalgpalli maailmameistrivõistluste pole enam palju alles jäänud lavasid, millele astudes vaatab sind oma riigi esindajana terve maailm.

Võimatu on vaadata mängijate hinge ja ennustada tulevikku, kuid ehk on Prantsusmaal jalgpalli Waterloo lahinguks ristitud veretud enesetaputalgud Knysna treeningbaasis õpetlikud ja teevad valvsaks – jalgpallurite söödutäpsusest ja kuulekusest sõltuvad teiste inimeste töökohad ning heaolu. Sellele vastutusele sülitavatel mängijatel ja treeneritel ei tohi olla kohta rahvusmeeskondades. Seekordset häbi ei peseks maha isegi MM-tiitel.

2010 JUULI JALKA

19

Foto: Denis Farell/AP/Scanpix

Kuidas jalgpall dekoloniseeris Aafrika Jätkame eelmises numbris alustatud artiklit, milles käsitleme jalgpalli osa Aafrika dekoloniseerimisel. Seekord käsitleme lähemalt vuti osa Alžeeria vabadusvõitluses, Ghanas ning pan-afrikanismi liikumises.

Indrek Schwede

Jalgpall aitas vabastada maa, tunnustada uusi riike ja annab lootust paljudele poistele paremaks eluks.

20

JALKA JUULI 2010

aafrika jalgpall Jalgpall Alžeeria revolutsioonis

Alžeeria esimene klubi – Mouloudia Chalia – asutati 1920. aastal protestiks eurooplaste kohalolekule nende maal (see kohalolek oli kestnud juba 90 aastat). Veidi hiljem moodustasid araabia rahvuslased spordi- ja poliitikakeskuse Etoile Nord-Africaine. 1930ndateks olid jalgpalli üdini omaks võtnud nii araablased kui ka berberid ja tema side rahvuslusega oli ilmne.

See side sai aga eriti nähtavaks viiekümnendail. Alžeeria nn esialgse valitsuse president Ferhat Abbas, kes oli varem juhtimiskogemusi omandanud jalgpalliametnikuna, tunnistas vuti sümboolset tähtsust võitluses vabaduse eest: “Nad (prantslased) valitsevad meid relvade ja masinatega. Aga mees mehe vastu jalgpalliväljakul saame neile näidata, kes on tegelikult parem.”

Kolme kümnendi vältel (1930–1950) oli vägivald Alžeeria vutiväljakutel igapäevane. Oli veriseid kakluseid nugadega, rünnakuid politsei vastu ja ühes kismas sai otse väljakul surma üks mängija.

Eriti teravalt lõi araablaste peidetud viha lõkkele mängudel prantslaste vastu.

Et tegu oli poliitikaga, näitasid hästi kohalike mängud Briti, Hollandi ja Rootsi meremeeste vastu – need mängud möödusid vägivallata ja kujunesid pigem suure sõpruse näidismatšideks.

Youssef Fates kirjutab kogumikus “Football in Africa”: “Jalgpallimängud, eriti araablaste-moslemite ja eurooplaste vahel, kestsid kolm tundi tavalise 90 minuti asemel: tund ja poolteist väljakul ning tund ja poolteist tribüünidel.

Sageli polnud mingit seost selle vahel, mis juhtus murul ja mida tegid pealtvaatajad.”

Vägivald kasvas alates 1930ndatest aastatest järk-järgult ning muutus eriti metsikuks alates 1954. aastast, kui Alžeeria vabadusvõitlus teravnes ja käiku läksid relvad. Araabia moslemite vanim klubi Le Mouloudia nõudis 1955/1956. aasta hooaja meistrivõistluste edasilükkamist, viidates tõsistele vahejuhtumitele nende kolmes viimases mängus. Võimud keeldusid jalgpallimängudel nägemast poliitikat ja vaatasid vägivallalainet läbi

sportliku prilli. 1955. aastal vallutas sportlik vägivald terve Alžeeria. Jalgpall näitas, et kunstlik harmoonia eurooplaste ja araablastest moslemite vahel on lõppenud. Vastupidiselt prantslaste kavale lähendada jalgpalli abil alžeerlasi Euroopale eemaldusid araablased vuti kaudu oma isandaist.

“Noored araabia moslemi sportlased kasutasid Lääne tsivilisatsiooni, et saada tagasi alžeerlaseks olemise põhialus: araabia ja moslemi identiteet,” kirjutab Youssef Fates.

Prantslased vastasid vägivallale jõuga, aga proovisid ka heaga, lubades Alžeeria esindajaid oma võimustruktuuridesse ning julgustades Alžeeria ja Tuneesia klubisid osalema Prantsusmaa karikavõistlustel. Alžeeria vutiliit kuulus nagunii Prantsusmaa alaliitu.

Paljud Alžeeria mängijad siirdusid Prantsusmaale, kus neil oli võimalik erinevalt kodumaast teha profikarjääri.

Endine Alžeeria Assamblee president Ali Chekkal oli oma kodumaa täieliku sõltumatuse vastane ja ta mõrvati 1957. aastal Prantsusmaa karikavõistluste finaali ajal auloožis.

FLN moodustab oma meeskonna

Alžeeria vabadusvõitlust koordineeris 1951. asutatud Front de Liberation National (FLN), mis alustas peagi relvastatud võitlust. 1958. aastal otsustas organisatsioon luua nn revolutsioonilise üheteistkümne ehk oma meeskonna, mille keskus paiknes Tunises. Prantsusmaa kahes kõrgemas liigas mängis sel aastal 53 Alžeeria jalgpallurit.

“

Noored araabia moslemi sportlased kasutasid Lääne tsivilisatsiooni, et saada tagasi alžeerlaseks olemise põhialus: araabia ja moslemi identiteet.

„

FLN lootis kokku saada tugeva meeskonna, sest 1954. aastal Pariisis oli Põhja-Aafrika koondis alistanud Prantsusmaa 3:2. See võit oli tekitanud palju

vastukaja ka Prantsusmaal, kus arutleti koguni selle üle, kas terve võitjate koosseis ei peaks Gallia kuke eest mängima peatsel maavõistlusel Saksamaa LV vastu.

FLN koondise moodustamine käis suure saladuskatte all. Näiteks Stade de Reims’is mängiv Prantsuse koondislane Mohammed Maouche oli ametlikult Prantsuse armees ja tema põgenemist oleks käsitletud kui deserteerimist. AS Monacos soliidset palka teeniv, Madridi Reali soovitud ja samuti Prantsusmaa koondisse kuuluv Mustapha Zitouni päris kõigepealt: “Kas me teeme seda pärast MMi?” Kuigi vastus oli eitav, andis Zitouni oma nõusoleku osaleda FLN koondises, mis tähendas automaatset eemalejäämist MMist. Täpselt sama valiku ees oli Prantsusmaa meistermeeskonna Saint-Etinne’i ründaja Rachid Mekhloufi, kes samuti ohverdas MMi ja otsustas FLN-koondise kasuks.

“Ma ei kõhelnud,” tsiteerib Ian Hawkley raamatus “Feet of the Chameleon” Mekhloufi sõnu. “Jah, ma pidin hülgama oma klubi. Jah muidugi, ma mõtlesin MMi peale, aga mida see kõik loeb võrreldes minu maa vabadusega?

Kavas oli teha avaldus, sest Prantsuse propaganda nimetas FLNi terroristide kambaks. Aga kui me lahkusime, oli paljude prantslaste jaoks avastus, et alžeerlased hoidsid selles asjas kokku.”

Tegutseti diskreetselt, sest osa mängijaid ei tahtnud rikkuda oma sisseseatud elu Prantsusmaal, osa oli abielus prantslannadega. Aga esines ka paaride lahkuminekuid. Soodus aeg riigist lahkumiseks oli 13.-14. aprill – nädalavahetus, mil paljude alžeerlaste liigamängud sattusid toimuma Šveitsi ja Itaalia piiri ääres. Salajane põgenemine kujunes parajaks kaoseks ja ajakirjandus sai asjale jälile. Maouche nabiti rongis kinni ja pistetigi kolmeks päevaks desertöörina pokri, kus teda mõnitati ja peksti. Kohtus mõistetigi ta süüdi deserteerumise eest. Eesistujaks oli kindral Loth, kes oli aga Maouche klubi, 1956. aasta Euroopa meistermeeskondade karikavõistluste finalisti Stade de Reimsi aupresident. Lothil oli võimalus mõista Maouchele kaheksa aastat van2010 JUULI JALKA

21

aafrika jalgpall Foto: Michek Gangne/AFP/Scanpix

“

Meie võitsime prantslasi ja teie võitsite just äsja meid.

Nüüd peate minema ja võitma Prantsusmaad!

„

Sõjamaalinguis Alžeeria fännidele pole jalgpall lihtsalt mäng.

gistust, aga ta saatis kohtualuse hoopis omalaadsesse koduaresti Alpides, kus Maouche teenis sõjaväepatrullis, õppis ära mäesuusatamise ja sõbrunes kahe hilisema selle ala olümpiavõitjaga.

Prantslaste ühiskondliku pahameele alla sattusid muidugi kõik emamaal elavad alžeerlased, aga üheksa esimest mängijat, neist kolm (peale Zitouni ja Mekhloufi ka Abdelaziz Bentifour) Prantsusmaa koondislast, suutsid siiski jalga lasta. Nad hakkasid saama stipendiumi ja treenisid Tuneesias neli tundi kuuel päeval nädalas. Esimeses mängus alistati Union Sportive Tunisienne 8:0, seejärel Tuneesia koondis 7:1. Võidud järgnesid võitudele, Tunises alistati ka Maroko koondis 3:1. Nii Tuneesia kui ka Maroko riskisid FIFA karistusega, sest üleilmne vutiliit keelas oma liikmetel mängida koondisega, mis ei esindanud rahvusvaheliselt aktsepteeritud riiki. Aga egiptlased eesotsas oma FLNi-sõbraliku liidri ja araabia rahvuslase kindral Gamal Abdel Nasseriga ei olnud vutisidemetest huvitatud: neil oli tugev koondis ja nad kartsid FIFA sanktsioone. FLNi koondis ja eriti selle 22

JALKA JUULI 2010

kolm liiget jälgisid suure huviga ka Rootsis toimuvat MM-finaalturniiri, kus tegi ajalugu Maouche’i meeskonnakaaslane Just Fontaine, kes põrutas senini püsiva rekordi – lõi ühel MMil 13 kolli. Fontaine oli Marokos sündinud ja armastas Maouche’iga araabia keeles vastastikku tögada.

De Gaulle ulatab Maouche’ile karika

Maouche naasis oma sõnul mägedest teistsugusele Prantsusmaale, kus 90% prantslastest soovis sõja lõppu ja Alžeeriale iseseisvuse andmist ning kohtles teda respektiga. Ta tutvus paljude vabadusvõitlejatega, armus FLNi aktivisti Khadidjasse. Koos näitlesid nad mesinädalate pidamist, kihutades autoga mööda Prantsusmaad ja kogudes FLNile uusi mängijaid. Maouche riskis seejuures uuesti vangisattumisega.

Maouche’i täiendatud koondis läks turneele Iraaki, kus kohalikud hõiskasid: “Elagu Alžeeria! Maha de Gaulle!”

Vietnamis, kus FLN meeskond oli võitnud, lausus Prantsuse-Vietnami sõja veteran kindral Giap banketil: “Meie

võitsime prantslasi ja teie võitsite just äsja meid. Nüüd peate minema ja võitma Prantsusmaad!”

FLN mängis ka Hiinas ning tegi oma viimase turnee Nõukogude Liidu mõju all olevates Ida-Euroopa kommunistlikes riikides. Jugoslaavias võideti sealset koondist 80 000 pealtvaataja ees 6:1, neli väravat lõi 25aastane Mekhloufi. Ungaris alistati maagilised madjarid ehk Ungari koondis 5:2.

Kindral Charles de Gaulle otsustas Alžeeriast tagasi tõmbuda ja 5. juulil 1962 tähistas see Põhja-Aafrika riik on iseseisvuse sündi. FLNi meeskond läks laiali, olles viie aasta jooksul mänginud 14 riigis, pidanud 91 mängu, võitnud 65, viigistanud 13, kaotanud 13, väravate vahega 385 – 127 ja sealjuures mitte kunagi mänginud kodumaal. (Teistel andmetel mängiti 53 mängu: +39 =10 -4). Paljud mängijad said olulisi ametikohti uue riigi valitsusstruktuurides. Mekloufi pöördus tagasi Saint-Etienne’i. Alžeerias austati teda, kuid sotsialistlikule eliidile ei meeldinud tema profisportlase staatus.

Prantsusmaalgi olid tunded vastakad:

aafrika jalgpall oli vimmapidajaid ja neid, kes tundsid heameelt tema naasmise üle. Kui ta 1968. aastal asus meeskonna kaptenina riigi liidrilt kindral de Gaulle’ilt Prantsusmaa karikat vastu võtma, lausus de Gaulle talle: “La France, c’est vous.”

Maouche aga juhendas 1980ndail maa rahvuskoondist, mida paljud peavad parimaks koosseisuks pärast iseseisvuse saavutamist. Tõsi, veelgi kõvemaks peavad paljud FLNi meeskonda.

Jalgpall oli palju aastaid pärast Alžeeria iseseisvumist ülepolitiseeritud ja ühiskond täis igapäevast vägivalda. Kuigi prantslased olid lahkunud, oli konflikt ja verevalamine jäänud. Olukord oli nii halb, et võimud keelasid 1964. aasta meistrivõistluste viimaste mängude külastamise.

Aafrika kaart kui jalkaväljak

Ometi läks veel aega, enne kui Aafrika poliitiliselt vabanes. 1953. aasta FIFA kongressil oli kohal ainult neli sõltumatut Aafrika riiki (Egiptus, Etioopia, Sudaan, LAV), kes nõudsid kohta maailmaorganisatsiooni täitevkomitees. Euroopa häälteenamus surus selle soovi maha. 1956. aastal asutasid Aafrika neli iseseisvat riiki kontinendi vutiliidu ning leidsid liitlased

kommunistlike Ida-Euroopa satelliitriikide ning Lõuna-Ameerika Euroopa-vastaste seast. See andis neile lõpuks koha FIFA võimukoridorides.

“

Aafrika riigipiirid on kaardile tõmmatud peaaegu sellisel moel, nagu oleks nad väravavahikastid, karistusalad ja keskjooned.

„

1957. aastal peetud esimesed Aafrika meistrivõistlused kolme meeskonna osavõtul (Egiptus, Etioopia, Sudaan) andsid koloniaalikke all vaevlevatele naabritele täiendava tõuke võidelda iseseisvuse eest. 1960. aastal oli CAFil (Aafrika jalgpalliliit) juba 9, viis aastat hiljem 26 liiget. 1970. aastal kuulus CAFi 34 riiki.

Jalgpalli sümboolset tähtsust tõstis tõsiasi, et Aafrika riikidel puudus sõjaline ja majanduslik võimekus. Jalgpall illustreeris omal moel kontinendi riikide vabanemist: uued riigid astusid käsikäes ja sisuliselt korraga nelja rahvusvahelisse organisatsiooni, milleks

olid ÜRO, Aafrika Ühtsuse Organisatsioon, FIFA ja CAF. “Britid, prantslased ja belglased trügisid Aafrikast välja isegi kiiremini, kui nad sinna olid saabunud, vaevatuina rahvuslikest liikumistest, mis peaaegu igal pool olid mingil moel seotud jalgpalliga,” kirjutab David Goldblatt. “Seetõttu ei saa jalgpall Aafrikas põgeneda poliitiliste ja sotsiaalsete konfliktide küüsist.”

Uurijad John Sudgen ja Alan Tomlinson kuulutavad lausa, et ainuüksi rahvusvahelise jalgpalli mängimine tähendab paljude Aafrika riikide puhul kolonialismi pärandi kinnistamist – esinevad nimetatud riigid ju nendes piirides, mille tõmbasid kontinendil võrdlemisi suvaliselt maha Esimese Maailma esindajad. Ian Hawkey kirjutab raamatus “Feet of the Chameleon” tabavalt: Aafrika riigipiirid on kaardile tõmmatud peaaegu sellisel moel, nagu oleks nad väravavahikastid, karistusalad ja keskjooned.

Kwame Nkrumah, Ghana, pan-Aafrika ja jalgpall

Üks silmapaistvamaid Aafrika poliitikuid, kes kasutas oma eesmärkide Foto: Fayes Nureldine/AFP/Scanpix

Jalgpalli toel said alžeerlased oma tahtmise ja lõid prantslased maalt välja.

2010 JUULI JALKA

23

aafrika jalgpall saavutamiseks jalgpalli abi, oli Ghana liider Kwame Nkrumah.

Briti võimud vahistasid ta 1940. aastate lõpus maal puhkenud rahutuste pärast, kuid tegid temast siis 1951. aastal Kullaranniku peaministri, sest ta oli ainus, kes suutis korda majja lüüa. Nkrumah oli veendunud pan-afrikanismi eestkõneleja, kes eksperimenteeris nn Aafrika sotsialismiga ning lõi siis esimesena kontinendil üheparteisüsteemil põhineva autoritaarse riigi, millest võtsid peagi eeskuju teised. Kui britid pärast kuut aastat kestnud aafriklaste valitsust Ghanast 1957. aastal lahkusid, korraldas Nkrumah suured iseseisvuspidustused, mille üheks kulminatsiooniks oli Stanley Matthewsi külaskäik. Terve maa nägi kuulsa Inglise palluri imelist triblingut.

Just Nkrumah nimetas rahvuskoondise Mustadeks Tähtedeks – nimi tuli samanimelisest laevast, mis 1822. aastal tõi Ameerikast ja Kariibi mere saartelt põlisele kodukontinendile tagasi hulga neegreid. Nkrumah palkas koondisele välismaised treenerid ja andis valitsuse toe. Juhtivatel mängijatel oli otsepääs

Foto: Alexander Joe/AFP/Scanpix

Miski ei takista vutti tagumast – isegi mitte korralikud väravad.

Nkrumahi jutule. Lääne-Aafrika riikide vahel hakati mängima Nkrumahi karikale, Ghana liider saatis oma koondise teiste äsja vabanenud riikide pidustuste näidismängudele. 1960. aastal saatis ta rahvuskoondise Euroopasse sõnadega, et jalgpallurid kummutaksid eurooplaste eelarvamused Aafrika kohta.

1962. aastal mängisid Mustad Tähed

Euroopas Düsseldorfi Fortuna, Moskva Dinamo, Viini Austria ja Blackpooliga ning võitsid järgmisel aastal Itaalia koondise 5:2 ning viigistasid Madridi Realiga 3:3. Enne kodus toimuvaid Aafrika meistrivõistlusi vabanes Nkrumah eurooplasest peatreenerist ning pöördus ainsa üle mere mängiva profimängija poole, kes suutiski meeskonna Foto: Reuters/Scanpix

Ghana esimese presidendi Kwame Nkrumahi pronkskuju käes riigi pealinnas Accras võiks vabalt olla jalgpall. Õigemini – ta on sealt silmatorkaval moel puudu!

24

JALKA JUULI 2010

aafrika jalgpall Prantsusmaa ja Aafrika jalgpall

Inglismaa ja Aafrika jalgpall

Prantsuse poliitikaks oma Aafrika kolooniates oli nende alade galliseerimine ja liitmine emamaaga. Jalgpall, mis oli üheks kasvatusvahendiks koolides, sidus end kiiresti kohalike rahvusliku liikumisega. Nii oli see näiteks Kamerunis, kus prantslased jälgisid kiivalt kohalike vutitegemisi ja jalgpalli tohutu populaarsuse tõttu kehtestasid omalaadse jalgpalliapartheidi, mille kohaselt oli võistlustel osalemine lubatud ainult prantslastele ja kohalikule eliidile. Prantslased pakkusid kohalikule eliidile emamaa kodakondsust, et vormida frankofiilne Aafrika ülemklass.

Prantsusmaale kuuluv Põhja-Aafrika oli erilises seisundis oma Euroopa-läheduse tõttu. Selles regioonis oli Prantsusmaa vabameelsem ja naturaliseeris meelsasti parimaid jalgpallureid. Marokos sündinud Larbi Ben Barek mängis läinud sajandi kolme- ja neljakümnendail 17 korda Prantsusmaa koondise eest. (Marokos on sündinud ka valgenahaline Just Fontaine, kes põrutas 1958. aasta MMil vastaste võrku 13 kolli – rekord, mis ilmselt jääbki ületajat ootama.) 1938. aastal mängis Prantsusmaa kahes tugevamas liigas 147 Aafrika pallurit. 2000. aastal mängis Prantsusmaa meistrisarjas 94 aafriklast (10% kogu liiga mängijaist). Protsentuaalselt mängis rohkem aafriklasi ainult Belgia kõrgeimas liigas (60 mängijat – 11,9%). Samas moodustasid aafriklased ülekaalukalt suurima protsendi välismaiste pallurite seas ikkagi Prantsusmaal (48,9%). Järgnesid Taani (34,2%), Belgia (28,8%) ja Holland (21,2%).

Erinevalt prantslastest ja belglastest ei keelanud britid Rodeesias (Zimbabwe) ja Zanzibaris kohalike autonoomiat ega vastustanud traditsioonilisi sotsiaalseid ja religioosseid süsteeme, mis muidugi ei tähenda, et elu neis paigus kulgenuks harmooniliselt ja tülideta. Kui inglased jalgpalli ohtu taipasid, haarasid nemadki rohkem ohjad enda kätte.

Zimbabwes olid britid huvitatud sotsiaalsest kontrollist, mille pidi tagama just jalgpall ja koloniaalvõimud organiseerisid seal liigasüsteemi. Aga sealgi võttis jalgpalliklubid üle rahvuslik poliitika. Ka kohalik eliit ja intelligents, kes pettus Lääne imperialismis, taipas jalgpalli potentsiaali hakata vastu kolonialismile ja levitada rahvuslikke püüdlusi.

Zanzibaris püüdsid inglased aafrika rahvuslust tasalülitada hõimude erimeelsusi jalgpalliväljakule üle kandes ja nendevahelisi võistlusi korraldades, mis andis ajutist edu koloniaalvõimudele.

16 aastat tagasi tõi Simon Kuper oma raamatus “Football Against the Enemy” välja, et prantsuskeelsed aafriklased löövad Euroopas tunduvalt kehvemini läbi kui ingliskeelsed ning talle andis seletuse Kameruni antropoloog dr Paul Nkwi: inglaste rassism Aafrikas oli avalik ning Inglise kolooniates üles kasvanud neegrid oskavad sellega arvestada ka Euroopas, nad tulevad sellega toime. Prantslased seevastu rõhutasid võrdsust ning kohtlesid oma kolooniaid emamaa loomuliku osana. Nagu Ghana (endine Inglise koloonia) jalgpallur Nii Lamptey asja kohta ütles: “Sa võid mu peale kusta, sa võid mu peale sittuda, ma ei hooli sellest.”

tiitlile juhtida. Kaks aastat hiljem suutis Ghana koondis Tuneesias oma tiitlit kaitsta.

Nkrumah asutas 1962. aastal oma klubi, võttes kõigist meistrisarja klubidest endale kaks paremat mängijat. Esimesel aastal mängis Real Republikans väljaspool konkurentsi: teiste saavutatud punktid tema vastu läksid arvesse, kuid Real ise punkte ei saanud. Järgmisel aastal võistles Real samadel alustel teistega ja võitis.

Aga Nkrumah soovis enamat ja 1964. aastal peeti Accras nelja meeskonna osavõtul Aafrika riikide meistermeeskondade karikavõistlused. Real Republikans (nimi tuli Madridi Realist, mis valitses analoogsel turniiril Euroopas) kaotas ja Kwame Nkrumah Cup ulatati Kameruni klubile. 1966. aastal Nkrumah kukutati ja see tähendas ka tema meeskonna lõppu.

Nkrumahi mõju ulatub Ghana tänapäeva. Ajakirjas Soccer & Society (1/2008) tsiteerib Andreas Mehler 2006. aasta MM-finaalturniiri ajal sõna võtnud Ghana tollast peaminist-

rit Nana Akufo-Addot, kes päev enne alagrupimängude viimast vooru lausus, et Mustad Tähed ei esinda oma rahvast, vaid Aafrikat. Ja toonane president John Kufuor lausus sama mängu (USA vastu) eel: “Ma ei kahtle hetkekski, et te ületate selle viimase alagrupitõkke

pääsemaks järgmisse ringi ning teete Ghana ja Aafrika uhkeks.”

See oli selge sild Nkrumahi mõtetega, mille kohaselt terve Aafrika peaks olema ühtne ja sport peaks sulatama mandri noored üheks rahvaks. (järgneb)

Foto: Alexander Joe/AFP/Scanpix

Liialdatult, kuid siiski tuuma tabades - jalgpall on Aafrika ainus spordiala. Ka naiste jaoks.

2010 JUULI JALKA

25

balti turniir

Balti rahvaste sõpruse festival Balti turniir on sedavõrd mandunud, et meenutab kunagise sotsialismileeri korraldatud võltssõprusest pakatavaid festivale, kus ilusate sõnade taga tehti julmalt sohki.

Indrek Schwede

K

aunases peetud Balti turniiri võtmehetked olid turniiri viimase mängu esimesel pooltunnil. Kaks varasemat mängu Läti meeskonna osavõtul olid lõppenud 0:0 viikidega. Kui samamoodi lõppenuks ka kolmas mäng, otsustanuks võitja kollaste kaartide arv. Lätil oli neid kolm, Eestil ja Leedul polnud enne omavahelist mängu mitte ainsatki. Resultatiivse viigi korral jaganuks kollaste kaartide abil esikoha eestlased ja leedulased.

Eesti – Leedu mängu 16. minutil lõi Raio Piiroja peaga palli väravasse ja jooksis rusikas püsti keskringi poole tagasi. Talle järgnesid rõõmustavad meeskonnakaaslased, kui korraga jätkasid leedulased mängu väravalöögiga ja meie mehed pidid kohkunult end hoopis kaitsetööks ümber rivistama.

Läti kohtunik Andrejs Sipailo oli vilistanud suluseisu. (Vaatasin internetis olukorra üle – midagi nii jultunut ei mäleta ammu – autor.)

“Nende mees oli taga posti juures, Foto: Lembit Peegel

Raio Piirojalt rööviti päise päeva ajal koondise kaheksas värav.

26

JALKA JUULI 2010

vaatasin veel, et nii hea tagant tulla ja ära lüüa!” kommenteeris Raio Piiroja pärast mängu. “Liinikohtunik justkui kahtles, kas fikseerida suluseis. Ütlesin peakohtunikule, et sa olid ju ise juures ja nägid kõike, miks sa värava tühistasid! Ta vastas, et suluseisu fikseerimine pole tema asi!”

Veerand tundi hiljem tõrjus Mihkel Aksalu terava löögi enese ette, kuid jõudis esimesena jaole ja vangistas palli kätega. Leedulane lõi palli Aksalu käte vahelt välja, kukkus ja kõlas vile penalti fikseerimiseks.

Aksalu oli tehtud otsusest sedavõrd vihane, et sööstis kohtuniku juurde. Õnneks sai ta ainult kollase kaardi. Aksalu kinnitas hiljem, et tal oli kontakt ainult palliga. Vihane oli ka kapten Piiroja, kes õiendas veel pärast leedulaste realiseeritud penaltitki joonekohtunikuga. Poolajavile järel käisid kohtunikega rääkimas nii Piiroja, kes võttis ette ka leedulasest neljanda vilemehe, kui ka meie koonFoto: Lembit Peegel

dise peatreener Tarmo Rüütli.

“Küsisin, et mis toimub – meie väravat ei loetud ja selline kummaline penalti!” selgitas Piiroja. “Ma ei väida, et selle taha jäi võit. Pavel (Londak) tegi teisel poolajal head tööd, päästis meid üks-üks-olukordades.”

Nii Piiroja kui ka Rüütli olid pressikonverentsil rahulikud ja viisakad ning kinnitasid, et parem meeskond võitis.

Kuid Eesti ajakirjanikele avaldas Rüütli nördimust: “Vaheajal ütlesin kohtunikele, et te tulite siia vilistama, mitte ise kaasa mängima. Oli teada, et ei tule kerge mäng, aga tegemist oli kahe väga räige sekkumisega mängu käiku.”

Kas sellisel kujul Balti turniiril on mõtet?

Raio Piiroja arvates pole sellisel kujul Balti turniiril suuremat mõtet: “Läti ja Leedu saavad omavahel mängida ausa Eesti kohtunikuga ja siis, kui meie mängime, käib ärategemine.”

“No võib-olla oli õnnetu juhus, et

balti turniir kohtunik tegi kaks sellist valet otsust,” üritas Piiroja kohtuniku tegevusele õigustust leida, aga jätkas siiski nii: “Kui ta nägi, et Leedu surus meid, muutusid otsused meile soodsamaks. Samamoodi oli märtsis Tbilisis, kus (Moldova) kohtunik surus meid 0:0 seisul nii et jube.

Kui seis oli 1:0 Gruusia kasuks, rahunes ta maha. Kui viigistasime, hakkas jälle pihta!”

“Ega need normaalsed asjad ei ole,” kommenteeris Tarmo Rüütli küsimust, kas Balti turniiridel sellisel kujul on mõtet. “Üks põhjus, miks neid turniire pidada, on asjaolu, et tegemist on vanima käigusoleva turniiriga Euroopas.

Võib-olla sel põhjusel kannatab ära.

Aga sportlikust küljest on turniir ebavõrdne. Viimastel aastatel on kohtuniku faktor märgatav.”

Rüütli sõnul oli Leedul niigi eeliseid: koduväljak, mis andis suurema enesekindluse ja puhkepäev enne mängu Eestiga. Läbi musta huumori osatas Rüütli: “Mingi mõte on selles, et saab kasutada koduliiga mehi, aga muidu on tegemist sellise üritusega, et “Mir, družba i festival!” (rahu, sõprus ja festival).”

“Kõige rohkem ärritab see, et kohtunik ei austa inimest, kes on palli reeglitepäraselt väravasse löönud,“ jätkas Rüütli. “See on ju Balti turniir, mees lööb värava, no milles küsimus, fikseeri ära ja näita keskringi poole! Sama moodi ei austa kohtunik väravavahti, kes suutis palli tõrjuda ja jõudis ise esimesena jaole, sai palli kätte. Ja siis selline penalti!”

Piiroja sõnul peaks Balti turniiridel vilistama erapooletud kohtunikud: “Ma ei oska öelda põhjust, mis neil Läti kohtunikel meie vastu on! Võiks tulla näiteks Skandinaavia kohtunikud, kel poleks sooja ega külma, kummale poole ta vile annab.”

Selle mõttega ühineb ka Jalka – Eesti peaks edaspidi nõudma, et kohtunikud tulevad just nimelt Skandinaaviast.

Ei mingit endist Nõukogude Liitu, Moldovat ega teisi toredaid slaaviriike.

Skandinaaviast olid kohtunikud ka enne Teist maailmasõda ja seegi traditsioon tuleks taastada.

Aivar Pohlak: emotsionaalselt võttes mõttetu, ratsionaalselt võttes peame jätkama Emotsionaalselt vastates ja emotsionaalsete argumentide kaudu mõeldes – pean silmas pettumust ja teisi asjaolusid, mida ebaaus kohtunikutöö kaasa toob nii meeskonnale, jalgpalli liidule kui ka poolehoidajatele – on vastus kahtlemata, et sellisel turniiril pole mõtet.

Samas, kui mõelda, et meie soov on saada Baltimaade parimaks jalgpallirahvaks, saada Euroopa vanim, Balti turniir ausaks võistluseks ja taastada naabritevahelise jõukatsumise populaarsus ja et allaandmine sellises olukorras tähendaks pätluse järjekordset võitu, siis on õige tegutsemine kahtlemata turniiri jätkamine, eriti olukorras, kus järgmist turniiri aastal 2012 võõrustame meie, mis tähendab muu hulgas eelist mängukalendris.

Rõhutan üle – mis tahes loobumine aktiivsest tegevusest pettumuse tõttu ei ole õige ja seda mitte ainult jalgpallis, vaid ka igal pool mujal – inimesed, kes usuvad õiglusesse ja tahavad viia elu heas tähenduses edasi, peavad leidma endas jõudu seda teha, see on ainus viis inimväärse maailma kestmisele või ehk oleks õigem öelda, et inimväärse maailma tagasivõitmiseks elule. Tean omast käest, et see on väga keeruline ja nõuab palju jõudu, aga valikuid ei ole.

Kui päev peale turniiri helistasin Läti Jalgpalli Liidu peasekretärile, kes on lõunanaabrite alaliidu sisuline juht – probleemiks osutunud Leedu – Eesti mängu vilistas Läti kohtunik Šipailo –, siis tal oli asjast selge pilt, nad olid Riias vaadanud mängu videot ja sõnad, mida ta oma kohtuniku kohta tarvitas, ei kannata trükimusta. Ühtlasi leppisime kokku, et Eesti Jalgpalli Liit teeb juhtunu kohta Läti alaliidule kirja, et nad saaksid kohtunikku karistada. Leedu kolleeg oli minu telefonikõne peale rahutu, ei

tahtnud probleemiga tegeleda, aga lubas mängu probleemsed kohad siiski videost üle vaadata. Paari tunni pärast helistas tagasi, vabandas ja ütles, et mul on õigus.

Ma ei luba, et me kutsume järgmiseks Balti turniiriks kohtunikud neutraalsetest riikidest, pigem on igas mõttes tark ja hea lahendus panna õigust mõistma kohtunikud, kes Eestist, Lätist ja Leedust kuuluvad FIFA n-ö talentide rühma – sellised kohtunikud on kõigis kolmes riigis olemas – ja korraldada nende mängude ajal meestele arenguvestlused ja tegevuse analüüsid FIFA spetsialistide osavõtul.

Iga asja on alati võimalik vaadata postiivse ja negatiivse nurga alt, annaksin lõpetuseks veel ühe neist: tegelikult toimub areng igas mõttes õiges suunas – kõigepealt suutsid Läti ja Leedu meist jagu saada ilma kohtunike abita, nüüd veel vaid kohtunike abil ja järgmine samm on see, et isegi kohtunikud ei suuda enam takistada Eestit Balti turniiri võitmast.

Foto: Lembit Peegel

Balti turniir 2010 1. Leedu 2. Läti 3. Eesti

2 2 2

1 0 0

1 2 1

0 0 1

2:0 0:0 0:2

4 2 1

U21 1. Leedu 2. Läti 3. Eesti

2 2 2

1 1 0

1 0 1

0 1 1

3:2 2:2 1:2

4 3 1

Aivar Pohlak usub, et allaandmine tähendaks pätluse võitu.

2010 JUULI JALKA

27

meistriliiga

Kodumängude korraldus läheb aasta-aastalt paremaks Meistriliiga klubid peavad siinse tippjalgpalli esindajatena täitma teatud ootusi. Kvaliteetse mängu kõrval tuleb anda pealtvaatajale priima elamus ka väljaku äärest. Selle tarbeks on teatud nõuded, mille täitmisel täiuseni on veel pikk tee, ent aastate jooksul on asi paremaks läinud.

Lennart Komp

Foto: Margus Ansu/Postimees/Scanpix

Tartu Tamme staadionil löödi aprillis labidad maasse, et juba järgmisel aastal saaks pealtvaatajatele pakkuda paremaid tingimusi. Kui kõik hästi läheb, võib säärast pilti lähiaastail näha mitmel pool.

L

iigamängule minnes otsib kassast pileti ostmise järel pilk esimesena, kuhu end maha istutada, sest kes see ikka 90 minutit püstijalu olla viitsib. Suisel ajal ei ole enamasti probleemi, ent keerulisem on olukord kevadeti, kui kõikidel meeskondadel ei ole võimalus oma koduväljakut kasutada ning majandada tuleb võõrastes oludes. Kui veel kevadel tuli mõnel pool seista värvilise lindi taga väljaku ääres, siis eesmärk on igale poole vähemalt ajutine tribüün saada.

28

JALKA JUULI 2010

Meistri- ja Esiliiga tegevjuhi Dmitri Skiperski sõnul ei ole Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) eesmärk klubidele iga puudujäägi eest vastu näppe anda, vaid individuaalse lähenemise kaudu võimalikult hea lahendus leida. Vajaduse korral võetakse aga kasutusele distsiplinaarmeetmed.

“Tegeleme iga klubiga eraldi vastavalt nende võimalustele ja üritame võimalikult palju aidata,” ütles Skiperski.

“Infrastruktuuri puhul on keerulisem, sest staadionid ei kuulu enamasti klubi-

dele ja nendega majandab omavalitsus.

Võimalus midagi parandada sõltub suuresti nende ressurssidest.”

Vahel tahaks midagi süüa või juua ka. Noh, kui külm on, siis kuuma teed võiks ikka saada, või kui suvel palav, siis jahedat karastusjooki. Paraku on toitlustamine ühe silmapaistvama ja samas kulukama osana veel puudulik. Näiteks valitsev meister Tallinna Levadia lähtub oodatavast publikuhuvist.

“Mõnel mängul ei ole tõesti toitlustamist olnud, sest see on kulukas ja kui

meistriliiga pealtvaatajaid on vähe, ei tasu see ära,” ütles Levadia tegevjuht Sergei HohlovSimson.

Kui Levadia puhul on selliseid mänge üksikuid, siis näiteks Paide Linnameeskonna ja Kohtla-Järve Lootuse koduväljakute äärest ei maksa puhvetit otsida. Põhjus jällegi proosaline – vähene huvi. Samas on see kahe otsaga asi, sest kui pole toitlustamist, pole inimesi ja vastupidi.

“Eelmisel aastal oli meil Paide kodumängudel kauplusauto, kuid tänavustel esimestel mängudel ei saanud see kunstmuruväljakule ligi ja nii jäi koostöö katki,” ütles Paide meeskonna kodumängude korraldamisega tegelev Alo Aasma.

“

Lootuse käsutada ei jää ka piletiraha, mille võtab staadioni omanikuna endale linn.

„

Sarnane on seis ka Kohtla-Järvel, kus Lootuse käsutada ei jää ka piletiraha, mille võtab staadioni omanikuna endale linn. Lootuse tegevjuhi Andrei Škaleta sõnul on juhendis ettenähtud tingimused õiged, kuid rahalised võimalused seavad omad piirid.

“Meil on, mille poole püüelda.

Publikut on vaja juurde, aga kuidas sa kutsud inimesi, kui ei ole kusagil istuda,” lausus Škaleta. “Kuludega oleme enam-vähem toime tulnud. Näiteks meditsiinikomisjon maksab iga noore jaoks 1000 krooni, see on probleem.” Üldiselt on klubid jõudnud nii kaugele, et miinimumnõuded on täidetud.

Näiteks saavad varumehed enamasti istuda varju all, pealtvaataja lehitseda kava, vajaduse korral käia tualetis jne.

Kuigi mõnel pool ei ole riietusruumid otseselt jalgpalli jaoks ette nähtud, ei ole ise FC Kuressaare ründeliinis tegutseva Skiperski sõnul ka sellel rindel enam suuri vajakajäämisi.

Küll vajaks suuremat tähelepanu mõni vähem märgatav aspekt. Näiteks kanderaam, mis Meistriliiga klubide kodumängudel küll kenasti olemas on, kuid mille jaoks ei pruugi alati olla selle

Noppeid Meistri- ja Esiliiga juhendist - Ausa mängu tunnustamiseks soovitatakse mängijatel ülesrivistuse järel, enne mängu algust ning pärast mängu lõpuvilet suruda oma vastasmängijate ja kohtunikega kätt.

- Ohutuse tagamiseks on Meistriliiga mängul nõutav minimaalselt 5 turvatöötaja rakendamine ning lisaks üks turvatöötaja või stjuuard 50 eeldatava pealtvaataja kohta.

- Vältimaks konflikti võistkondade fännide vahel ning ohutuse tagamiseks on koduklubi kohustatud panema vastasvõistkonna fännid eraldi sektoritesse või erinevatesse tribüüni otstesse ning hoolitsema, et nende juures oleks piisav arv turvamehi või stjuuardeid.

- Võistkondade soojenduse ja mängu ajal peab staadionil olema vähemalt kaheksa pallipoissi, kes on mängijatest erinevas ühtses riietuses ning on vähemalt 12aastased. Pallipoisid peavad olema instrueeritud.

- Kodumängu korraldav klubi on kohustatud tagama staadionil piisava võimsusega pealtvaatajate teadustamise süsteemi ning edastama teateid eesti keeles ning enamusele pealtvaatajatele arusaadavas keeles.

kandjaid. Säärastel puhkudel saavad selle ülesande varumängijad või kohtumist korraldav personal. Samas tekib kõrvaltvaatajana küsimus, mis saab siis, kui varumängijad on väljakule saadetud, sealt lahkunud dušši alla ja pink parasjagu tühi? Niisugune olukord on tõepoolest lubamatu.

Väljaku ääres seisvad vestides pallipoisid aga kipuvad vahel unustama platsil toimuva ja eelistavad ise palli mängimist. Pallipoisid, muide, peavad olema vähemalt 12aastased. Negatiivse

nüansina tõi Hohlov-Simson välja venekeelse teadustamise Narva kodumängudel.

“Narvas öeldi ainult tere eesti keeles ja siis läks vene keeles edasi,” lausus Hohlov-Simson. “See riivas kõrva.”

Nii Hohlov-Simson, Škaleta kui ka Aasma kinnitasid, et kuigi tingimused mängude vaatamiseks on loodud, oleks vaja leida meetodid, millega tuua rahvas tribüünidele. On ju igal klubil oma noortemeeskonnad, kelle liikmed samuti on visad staadionile tulema.

Arengukava seab kõrged sihid Eesti Jalgpalli Liidu välja töötatava infrastruktuuri arengukava järgi muutuvad Meistriliiga klubide staadionid järgmise 14 aasta jooksul tippjalgpalli nime vääriliseks.

Esimeses järgus peaks staadionid saama klubiruumi ning järk-järgult paranema tingimused valgustusest muruväljaku kvaliteedini. Samuti kuulub esmaste eesmärkide sekka tribüünihoonete rajamine. 2014. aastaks saab nõudeks tuhandekohaline tribüün, mille 200 kohta peavad olema katuse all.

Eesmärkide elluviimiseks vajab jalgpalliliit aga tuge riigilt ja omavalitsustelt.

Staadionide arendamise üheks otseseks tulemuseks peaks saama A-koondise mängude pidamine väljaspool Tallinna, et viia siin kõrgeimal tasemel mängitav vutt üle Eesti laiali. Selleks on vaja välja arendada regionaalsed keskused Tallinnas, Tartus, Kuressaares, Pärnus ja Narvas.

2010 JUULI JALKA

29

meistriliiga meistriliiga

PUBLIKU EDETABEL

1. Tallinna FC Levadia

18

13 4

1

46:8

2. Tallinna FC Flora

17

13

2

2

31:13

3. Narva JK Trans

20

12

5

3

36:16 41

4. JK Sillamäe Kalev

18

9

3

6

35:21 30

5. Nõmme JK Kalju

17

8

5

4

26:18 29

41

6. Tartu JK Tammeka

18

6

5

7

23:25 23

7. FC Kuressaare

17

4

2

11

15:39 14

8. Viljandi JK Tulevik

17

3

2

12

8:23

9. Kohtla-Järve FC Lootus

17

3

0

14

12:39

9

10. Paide Linnameeskond

17

2

2

13

8:38

8

Publiku edetabel on 17. vooru seisuga ja ettepeetud mänge pole siin arvestatud. Meeskonna nime järel on tema mänge kodus ja võõrsil vaadanud inimeste arv ja meeskonna keskmine publikuarv. Meistriliiga keskmine külastatavus on 152,5 inimest, mis mullusega (194) võrreldes on kukkunud oluliselt. Eriti suure hoobi on andnud MM.

43

11

Meistriliiga juunikuu

Juunikuu koondise koostasime 14.–17. vooru tulemuste põhjal.

Ainult Gert Kams on suutnud oma koha võrreldes eelmise kuuga säilitada. Esimest korda on meie rohelisele paberile jõudnud ründajad Abramenko ja Kabajev, poolkaitsjad Leitan, Tenno, Bezykornovas ja Toomet ning kaitsjad Nõmme ja Võtti. Ken Kallaste oli korra poolkaitses, Kams puudus koosseisust ainult märtsis ja puurivaht Rajando oli postide vahel just märtsis.

Treener Igor Prins on sel aastal koondises esimest korda.

Peatreener: Igor Prins Levadia

30

JALKA JUULI 2010

197

3195

188

3. Flora

2909

1 71

4. Levadia

2874

169

5. Tammeka

2702

159

6. Lootus

2455

144

7. Paide

2234

131

Trans

2234

131

9. Tulevik 10. Kuressaare

1. Juri Jevdokimov Nõmme JK Kalju 2. Tarmo Neemelo Tallinna FC Levadia 3. Vitali Leitan Tallinna FC Levadia 4. Marius Bezykornovas Narva JK Trans 5. Vladislav Ivanov Tallinna FC Levadia 6. Konstantin Nahk Tallinna FC Levadia 7. Aleksandr Tarassenkov JK Sillamäe Kalev 8. Dmitri Skiperski FC Kuressaare 9. Ingemar Teever Nõmme JK Kalju 10. Mikk Laas Tartu JK Tammeka

Aleksandrs Abramenko Trans

Ken Kallaste Kalju

3357

2. Sillamäe

2105

124

1881

110

väravakütid

sümboolne 11

Vitali Leitan Levadia

1. Kalju

Jevgeni Kabajev Sillamäe

Siim Tenno Tammeka

Marius Bezykornovas Trans

Tanel Võtti Kalju

Mait Nõmme Paide

Madis Rajando Paide

Janar Toomet Tulevik

Gert Kams Flora

11 10 8 8 7 6 5 5 5 5

2010 JUULI JALKA

31

32

JALKA JUULI 2010

Foto: Tony Marshall/Scanpix

Uruguay

Diego Forlan

2010 JUULI JALKA

33

Cristiano Ronaldo

34

Foto: Jewel Samad/AFP/Scanpix

Portugal

JALKA JUULI 2010

2010 JUULI JALKA

35

Gonzalo Higuain

36

Foto: Pedro Ugarte/AFP/Scanpix

Argentina

JALKA JUULI 2010

2010 JUULI JALKA

37

38

JALKA JUULI 2010

mängija luubi all

Karl-Eerik Luigend

Viljandi Tulevikus mängivat Karl-Eerik Luigendit iseloomustavad Marko Lelov, kelle käe all noormees mängib Viljandi Tulevikus ja U19 koondises, ning Marko Kuusik, kes treenis teda noorteklassis.

Õhuvõitlus

Foto: Lembit Peegel

Marko Lelov: See on tal nõrk koht. Vaja oleks agressiivsust ja sisseminekut. See on alateadvuses kinni, nahaalsust on vaja juurde saada. Vahel pole positsioonivalik õige: ta seisab ja hüppab koha pealt, aga võiks tagant tulla ja hüppelt hooga löögile minna. See on õpitav. Noortekoondises on ta selles asjas parem, Meistriliigas aga ebastabiilsem.

Väljaku nägemine Marko Kuusik: Ta vaatab platsi vasakult poolt ja näeb seda ilusti. Jalg on tal täpne – tõstab pilgu ja paneb palli, kuhu tahab.

Tugevus Marko Lelov: Tema kehamass on oma vanuse kohta ette arenenud, kerelihased on tugevad.

Nuriseda ei saa, ta teeb ise tööd enda kallal.

Mootor Marko Lelov: Aeroobne põhi on tal võimas, aga plahvatust oleks vaja juurde.

Sisu Marko Lelov: Sisu on olemas, aga vahel lööb kogenematusest välja ka emotsionaalsus: kui vastane teda töötleb ja haiget teeb, võtab see mõnikord tal tuju ära. Näiteks viigimängus Floraga oli ta enesekindel ja väga hea!

Marko Kuusik: Väga kõva karakteriga: osa treeneritega ei saanud ta üldse läbi. Tal on treeneritega konflikte ka olnud. Kui talle ikka ei meeldi, siis ütleb välja või ei tegele üldse asjaga. Võiks öelda, et ta on nii-öelda treenerite valikul kapriisne ja mõnes mõttes valib tema treenerit, mitte treener teda. Ta on ka alati otse öelnud, et Flora pole kunagi tema eesmärk olnud – ta tahab välismaale.

Liikuvus Marko Kuusik: See oleneb, kelle kõrval liinis mängid, aga ta oli alati olemas. Viilijat temast ei olnud. Kui sina ei liiguta, tuleb teistel rohkem teha.

Selles mõttes on ta aus tegelane.

Kiirus

cv

Marko Lelov: Lõppkiirus on hea, stardikiirust peaks juurde arendama – juurde on vaja plahvatust.

Marko Kuusik: Kui ta joone peale panna (ja start anda), siis ta ehk olegi nii kiire, aga platsil oskab ta “varastada”.

Karl-Eerik Luigend Sünniaeg: 15.01.1993 Klubi: Viljandi Tulevik Endised klubid: Tallinna Flora Treenerid: Marko Kuusik, Marko Kristal, Zaur Tšilingarašvili, Urmas Kirs, Norbert Hurt, Aivar Lillevere, Frank Bernhardt, Lars Hopp, Marko Lelov

Jalategevus Marko Lelov: Vasak on väga hea ja parem väga sitt. Vasaku jalaga on ta kõvasti tööd teinud, tribling ja pettetegevus selle jalaga on head, aga parem jalg on peas kinni. Paremaga mitte ei võiks tegeleda, vaid peaks tegelema. Vastased närivad ju läbi, et ta ainult vasakuga oskab. Ta peab sellest aru saama, et see on tähtis element. Kui mängija ühe puutega ei julge lüüa ja hakkab palli teise jala ette sättima, siis ei ole üksnes mina vihane, vaid vihane on (tulevikus) ka ükskõik milline treener välismaal, et värav löömata jäi.

2010 JUULI JALKA JALKA

39

naised

Rahvusnaiskond sai hindeks 6.

6 nagu 6 punkti Pärast juunikuud ei saa olla enam teisitimõtlemist – Eesti naiste jalgpallikoondis on saanud kardetud vastaseks. Noruspäi saadeti koduteele nii Põhja-Iirimaa kui ka maailma 40 parema sekka kuuluv Serbia, kes murti raudse tahte ja võitlusvaimuga.

Lennart Komp

V

iimase pooleteise aasta jooksul seitsmepenikoormasaabastega arenenud naiste vutikoondis andis tormihoiatuse maikuisel Balti turniiril, kui Lätile ja Leedule ei antud võimaluse poegagi. Maailmameistrivõistluste valikmängudeks Eestisse sõitnud Põhja-Iirimaa ja Serbia seda hoiatust kuulda ei võtnud ja said valusasti-valusasti vastu näppe. Eesti võitis vastavalt 2:1 ja 1:0, kirjutades annaalidesse saavutused, millesarnaseid siinmail veel nähtud ei olda.

Märtsi lõpus MM-valiksarjas Horvaatia vastu võidu teeninud eestlannad alistusid mõni päev hiljem võõrsil maailma edetabelis 37. kohal asuvatele (Eesti on 79. kohal) serblannadele 0:4.

Et jõudude vahekord kaks ja pool kuud hiljem pöördus, oli peatreener Keith Boanase sõnul usina õppetöö tulemus.

“Tüdrukud reageerivad kõigele, mida neile ütlen, ja enamat ei saa küsida kelleltki,” lausus Boanas. “Terve naiskond tegutseb ühtsena, kõik teavad oma ülesandeid ja kasvanud võistkonnasisene konkurents sunnib kõiki endast maksimumi andma.”

probleemseid kohti läbi kümneid ja kümneid kordi. Mida tegime trennides, seda tegime ka mängudes.”

Serbia vastu avapoolajal kiirrünnakul olles suurepärase võimaluse luhanud Morkovkina heastas selle 61. minutil, toimetades tagaposti nurgalöögi, millele jõudis esimesena jaole kaitsja Anete Paulus. Tähelepanu väärib asjaolu, et Paulus lõi värava peaga.

“Nurgalöökide ajal on meil asetused paika pandud. Ülesanne oli lüüa tagumise posti juurde, pall tuli üle väravavahi ja kedagi segamas mind ei olnud,” kirjeldas oma esimese koondisevärava löönud Paulus.

Avapoolajal päästis Eesti mitmel korral hullemast väravavaht Elis Meetua, korra lõi joonelt klaariks Inna Zlidnis, korra jäi parasjagu õigele kohale post. Meetua tõrjed kulusid iseäranis ära lõpuminuteil, kui vastastel oli kasutada mitu standardolukorda.

“Esimesel poolajal jättis süda lööke vahele, kui meie värava ees mitu ohtlikku olukorda oli,” rääkis Paulus. “Lõpus

tulid serblased nelja-viie ründajaga ning korraks oli päris hirm, et äkki löövadki ära. Kui alles oli viis minutit, olin võiduks valmis ja rahunenud.”

Eestlannad ei andnud Rakvere spordikeskuse staadioni murust grammigi võitluseta, kuid kui midagi võinuks veelgi paremini teha, olnuks see tihedam söödumäng. Pallid lendasid kaitseliinist pikalt ette ning kaaslast sööduga otsiti vähem.

“Võinuks mängida rohkem söötu ja palli hoida, kuid mõneti on see veel peas kinni ja pisike kartus on sees,” vaagis poolkaitsja Kaire Palmaru. “Oskuste poolest võiks passi rohkem anda, kuid enesekindlust on juurde vaja.”

Huvitaval kombel aitas Eesti koondist sealsamas nädal varem toimunud meeste tantsupidu. Vihmasajus kannatada saanud väljaku konarused ei võimaldanud tehnilisematel vastastel oma oskusi täie raha eest realiseerida.

Kaks nädalat varem Kadriorus alistati maailma edetabelis 66. kohal asuv Põhja-Iirimaa 2:1. Tallinnasse kerget võitu võtma tulnud põhjaiirlastel olid Foto: Lembit Peegel

Mida õpiti, seda tehti

Võõrsil Serbia vastu omale lihtsaid väravaid lüüa lubanud Eesti keskendus treeningutel sääraste eksimuste vältimisele, kasutas kaitsvat 4-5-1 taktikat ning võitis enda poole ka õnnejumalanna, kes ärevatel hetkedel vastastele halastama ei soostunud. Kapten Anastassia Morkovkina sõnul realiseeriti õpitu eeskujulikult.

“Keith on meile nagu õpetaja, kes esimeses klassis aabitsat õpetab. Ta seletab nii, et kõik saavad aru,” lausus Morkovkina. “Treeningutel tegime 40

JALKA JUULI 2010

Anete Pauluse (nr 6) peast lendab pall murdosa sekundi pärast Serbia väravasse. 1:0 ja Eesti võidab.

naised pärast avapoolaega silmad imestusest punnis, sest suurel tablool seisid Morkovkina ja Palmaru väravatest numbrid 2:0. Riietusruumis kriisikoosoleku pidanud külalised suutsid küll ühe tagasi lüüa, kuid ei enamat.

Ei võitnud juhuslikult

Põhjaiirlaste vastu lõi Eesti esimese värava Morkovkina 15. minutil, realiseerides kiire vasturünnaku. 16 minutit hiljem keerutas Palmaru 25 meetrilt karistuslöögi täpselt lati ja vastaste väravavahi sõrmede vahele.

“Tean kindlalt, et Põhja-Iirimaa tuli siia kolme punkti võtma, kuid me ei luba neil oma koju tulla ja meile kuuluvaid punkte ära võtta,” ütles Boanas. “Serbia ehk ei arvanud, et nad taas 4:0 võidavad, kuid kolm punkti oli ka nende eesmärk.”

Morkovkina sõnul ei võitnud Eesti kindlasti teenimatult ning kõik pallurid olid seda edu väärt. “Me ei võitnud juhuslikult. Olime vastastel kogu aeg seljas ega andnud ruumi liikuda,” ütles Morkovkina. “Vastastel oli momente, kuid nad ei löönud ära. Ka õnn on tugevamate poolel.”

Pärast kuut kohtumist oli Eesti rahvusnaiskonnal maailmameistrivõistluste valikgrupis kolm võitu, üheksa punkti ja kolmas koht Prantsusmaa ja Islandi järel. Just kolmas koht on see, mis peatreener Boanasel silme ees terendab.

“Alagrupi kolmas positsioon on matemaatiliselt võimalik ja kui miski on matemaatiliselt võimalik, siis tuleb selle poole püüelda,” ütles Boanas. “Isegi kui lõpetame neljandana, oleme olnud üle ootuste tublid. Enne valiktsükli algust ei oodanud ju keegi, et suudame võita.

Nüüd oleme tõestanud, et nad eksisid.”

Võidupühal, 23. juunil kohtus Eesti rahvusnaiskond Prantsusmaaga, kuid selleks ajaks oli Jalka juba trükis. Tabeliseisu silmas pidades järgmine oluline matš on 24. juulil võõrsil Põhja-Iirimaa vastu.

“Põhja-Iirimaad Belfastis murda on väga raske, sest nende au on riivatud ning nüüd teevad nad kindlasti põhjaliku kodutöö,” ütles Boanas. “Samas me usume oma võimetesse ja kaotama sinna ei lähe.”

Pärast seda mängitakse 22. augustil A. Le Coq Arenal Horvaatiaga. Valiksari lõpetatakse kolm päeva hiljem Islandi vastu Rakveres.

MM-valikmäng 5. juunil Kadrioru staadionil EESTI – PÕHJA-IIRIMAA 2:1 (2:0) Väravad: 15. Anastassia Morkovkina, 31. Kaire Palmaru, 59. Alexandra Hurst Hoiatused: Eesti: 1 - Elis Meetua, 2 - Liis Emajõe, 3 - Hannaliis Jaadla, 4 - Pille Raadik, 6 - Anete Paulus, 7 - Katrin Loo, 8 - Kaire Palmaru, 9 - Signy Aarna (55. 13 - Ave Pajo), 11 - Aljona Sasova (90. 5 - Geit Prants), 15 - Inna Zlidnis (72. 14 - Liis Pello), 17 - Anastassia Morkovkina.

Varus: 12 - Getter Laar, 5 - Geit Prants, 10 - Kairi Himanen, 13 - Ave Pajo, 14 - Liis Pello, 16 - Eneli Vals, 18 - Kärt Kaseorg.

Naiste MM-valikmäng 19. juunil Rakvere linnastaadionil EESTI – SERBIA 1:0 (0:0) Värav: 61. Anete Paulus Hoiatus: 84. Aljona Sasova Eesti: 1 - Elis Meetua, 2 - Liis Emajõe, 3 - Hannaliis Jaadla, 4 - Pille Raadik, 5 - Geit Prants, 6 - Anete Paulus, 7 - Katrin Loo, 8 - Kaire Palmaru (75. 9 - Signy Aarna), 11 - Aljona Sasova (88. 10 - Kairi Himanen), 15 - Inna Zlidnis, 17 - Anastassia Morkovkina.

Varus: 12 - Getter Laar, 9 - Signy Aarna, 10 - Kairi Himanen, 13 - Liivi Sõrmus, 14 - Liis Pello, 16 - Saskia Sonnberg, 18 - Kärt Kaseorg.

Eesti rahvusnaiskonna järgmised mängud MM-valikturniiril: 23.06.2010 kell 14.00 Eesti – Prantsusmaa, Kadrioru staadionil 24.07.2010 kell 15.00 Põhja-Iirimaa – Eesti, Coleraine 22.08.2010 kell 16.00 Eesti – Horvaatia, A. Le Coq Arena 25.08.2010 kell 18.00 Eesti – Island, Rakvere linnastaadion

Eesti rahvusnaiskonna senised tulemused MM-valikarjas 17.09.2009 Island – Eesti 12:0 28.10.2009 Prantsusmaa – Eesti 12:0 27.03.2010 Horvaatia – Eesti 0:3 31.03.2010 Serbia – Eesti 4:0 05.06.2010 Eesti – Põhja-Iirimaa 2:1 19.06.2010 Eesti – Serbia 1:0

Tabeliseis: 1. Prantsusmaa 2. Island 3. Eesti 4. Serbia

5. Põhja-Iirimaa 6. Horvaatia

7 7 6 7 6 7

7 6 3 2 1 0

0 0 0 1 0 1

0 1 3 4 5 6

36:0 25:2 6:29 7:12 2:15 2:20

21 15 9 7 3 1

2010 JUULI JALKA

41

naismängija

Teist põlve väravavaht Elis Meetua Pärnu JK naiskonna puurilukk Elis Meetua alustas väljakumängijana, kellena ta võitis ka esimesed meistritiitlid ja debüteeris koondises. Esimeseks õpetajaks oli Eesti karikavõitjast isa Tõnu.

Indrek Schwede

E

esti koondise väravavaht Elis Meetua (31) on teist põlve jalgpallur – ka tema isa Tõnu oli väravavaht. Aga mismoodi Elis hakkas väravavahiks – selles lähevad isa ja tütre ütlemised lahku.

“Oma esimesed Eesti meistritiitlid võitsin väljakumängijana, aga siis juhtus nii, et väravas seisnud tüdruk jäi lapseootele, ei tulnud trenni ja kõik näitasid näpuga minu poole – sul oli ju isa väravavaht!” meenutab Elis Meetua otsustavat hetke. “Ma ei hakanud vastu ka punnima. See juhtus sisehooajal, kui treenisime saali puupõrandal, ja järgmine päev oli viskumistest hirmus valus.”

1988. aastal Eesti karika võitnud Pärnu Kalakombinaadi/MEKi ridadesse kuulunud Tõnu Meetua tunnistab, et tahtis tütrest kõva ründaja teha: “Ta oli teistest alguses peajagu üle. Käisime kahekesi rannas treenimas, nägime roppu vaeva. Jamasin ja jamasin, aga siis läks kops üle maksa, sest ta ei olnud nii kiire, kui mina tahtnuks. Vaatasin, et kesktormajat temast ei saa. Siis ta sattuski väravasse. Sellest, et teine tüdruk trenni tulemata jäi, ei tea ma midagi.”

Lapsest saadik käis Elis kaasas võrkpallurist ema ning vutimehest isa treeningutel ja treeninglaagrites. Eriti just koos isaga. Kui mehed treenisid, koksis Elis omaette palli. Kuna naised veel jalgpalli ei mänginud, proovis isa panna Elist poistega koos treenima. Aga see oli tüdrukule hell iga ja niimoodi ei läinud mitte. Kuni Jüri Saar Pärnus tüdrukute pundi kokku pani.

42

JALKA JUULI 2010

Foto: Lembit Peegel

Kui ise rohkem kamandada, peab vähem palle tõrjuma!

cv Elis Meetua Sündinud: 20.06.1979 Klubi: Pärnu JK Treenerid: Jüri Saar, Tõnu Meetua, Keith Boanas

Saavutused: Eesti meister 2003, 2004, 2005, 2006; Balti turniiri võitja: 2003, 2004, 2005, 2006, 2008, 2009, 2010

Isa nõuannetest on Elisel kõige enam meeles see, et mängu eelõhtul peab hakkama vaimselt valmistuma.

“Häälestan end mängu lainele, mõtlen läbi võimalikud olukorrad ja selle, kuidas peaksin sel juhul tegutsema,” räägib Elis, kes debüüdi rahvusnaiskonnas tegi juba 1995. aastal – väljakumängijana. Nüüd kaitseb Elis uue hoo ja hingamise saanud koondise puuri. Peatreener Keith Boanase taktikepi all on eelkõige muutunud mängijate mõtlemine.

“Treener rõhutab meile, et kõik tüdrukud võiksid mängida kusagil välismaal ja et me saaksime seal hakkama,” ütleb Elis. “Ütleb, et me oleme paremad, kui ise arvame. Tüdrukud usuvad ja pingutavad. Juurde on tulnud enesekindlust.

Ei pingutata ainult koondise treeningutel. Klubides töö jätkub.”

Elis ütleb, et palli pole ta kunagi kartnud, sest on poistega koos treeninud ja nemad pole juba halastanud – see käib ju au pihta, kui tüdrukule palli võrku ei löö. Aga otsustavam peaks olema õhupallide püüdmisel ja kaitseliini peaks ka häälekamalt juhendama: “Kui kamandan kaitseliini õigesti liikuma, pean ise vähem tõrjuma.”

“Eks see ole geenides ka – minagi ei olnud väljatulekutel hea,” möönab Tõnu Meetua. “Aga kõige tähtsam – väravavaht peab julge olema ja ta on ka! Arad ei löö läbi.”

Ka pärast karjääri lõppu tahab Elis jääda jalgpalli juurde: “Treenerikoolituse tahaks läbi teha. Ühel või teisel moel jääb jalgpall suureks osaks minu elus.”

((67, 9$6783,'$986$/$'( $-$.,5,

+LQG NU

1U

+RPPLNXMRRNV WHHE 6DQGRU /LLYHVW

HQHUJLDSRPPL

$QGUHV 5DMD

ORRGDE NRGXSXEOLNXW U}}PXVWDGD

.XLGDV WUHHQLGD

6(% 7DOOLQQD PDUDWRQLNV 5XOOXLVXSLLJDG

S DYDG SLONH

bVVDG -DDQVRQ MD /RVNXWRY

(YHOLQ ,OYHV WHKNH VSRUWL

NLUJOLNXOW

2010 JUULI JALKA

43

täringujalgpall

A. Le Coq Cup Santose ja Tammeka dikteerimisel Tartus esimest korda peetud A. Le Coqi karikavõistlustel täringujalgpallis pääsesid nelja parema hulka ainult Santose ja Tammeka vutipoisid. Vanadele tegijatele jäi mängurõõm.

Indrek Marjamaa

Foto: Lauri Kulpsoo

30 osalejat 16 laual alustasid A. Le Coqi karikaturniiri Tartus.

T

artus toimunud I A. Le Coqi karikavõistlustel täringujalgpallis osales 30 suurt ja väikest esikohakütti.

Ettevõtte ruumides toimunud mõõduvõtmisele eelnes pooleteisetunnine ekskursioon õllemuuseumis, millele järgnes karastusjookide degusteerimine.

Turniiril võtsid koha sisse kohalike jalgpalliklubide Santos ja Tammeka poisid, Jalka poolt 2009. aasta klubiks valitud Tabivere JK mängijad, Otepää ja Tallinna teenekad täringupallurid, A. Le Coqi valiksõelast Facebooki kaudu võistlustele kvalifitseerunud mängijad, aga ka endine noortekoondislane Marti Pähn, Tartu ettevõtja Antti Kask ja Balti Liiga tegevjuht Christian Happel.

44

JALKA JUULI 2010

Kaheksast alagrupist pääsesid edasi kaks paremat, täiseduga suutis seda ainsana teha Tammeka noortetreener Ken Viidebaum, kellest 1/8-finaalis sai jagu ta oma õpilane Rico Hõrak! Tammeka poisid olid erilises hoos: nelja parema hulka jõudis neid koguni kolm. Karl Robert Parman võitis seal treeningukaaslase Jakob Pälli 2:0. Võitja vend Karl Richard Parman kaotas aga Santose mängijale Joonas Kartsepale 1:4.

Kolmanda koha mängu poolfinaali kaotajate vahel võitis Jakob Päll 5:2.

Ka finaal oli väravaterohke. Joosep Kartsep alistas Karl Robert Parmani 4:2. Nii suutis Santos Tammeka trio eest võidukarika ära näpsata.

täringujalgpall

Võidukolmik Joosep Kartsep (vasakult), Karl Robert Parman ja Jakob Päll. Tagareas treener Ken Viidebaum.

Vahel peab aru pidama, millist numbrit on vaja visata.

Fotod: Lauri Kulpsoo

Balti Liiga tegevjuht Christian Happel (paremal) langes välja juba alagrupis, kuid toetas siis elukaaslase Sonia (vasakul) edumarssi kuni veerandfinaalini.

Täringujalgpalli teeneline meistersportlane Žurawski (keskel) jälgib, kuidas löök õnnestus.

Pronksivõitja Jakob Päll koges poolfinaalis kõike – väravarõõmu, ootusärevust ja kaotuskibedust.

2010 JUULI JALKA

45

treener

Rene Möller: Eesti naiste jalgpall on Taanist pikalt maas Oleks kolleeg naiselt Eestisse tulekuks loa saanud, ei oleks Rene Möller (53) viisteist aastat tagasi Saaremaasse armunud, siit naist võtnud ega lõpuks oma sünnimaale lipu kinkinud Tallinna taeva alla kolinud.

Lennart Komp

M

öller tuli esimest korda Eestisse 1995. aastal, appi Saaremaa ajalehele Oma Saar.

Oli seal pool aastat ja käis järgmised kümme igal suvel siin, kuni otsustas oma senise kodu Bornholmi saarel Nexö linnakeses maha müüa ja kõige täiega siia kolida.

“Alguses pidi minu asemel üks teine mees tulema, aga ta unustas Rene Möller sattus Eestisse justkui juhuslikult. oma abikaasalt küsida ja ta ei saanudki sõita,” meenutas Möller. ning nendega on treeningutel vähem “Kaks päeva enne seda, kui kolleeg pidi psühholoogilist võitlust,” sõnas Möller.

Eestisse sõitma, tuli ülemus minu juurde “Ühe aasta treenisin ka 12-13aastaseid ja pakkus võimaluse siia tulla. Tulin. poisse, kuid nendega ei klappinud, sest Hiljem, kui ma siin juba tihemini käima nad üritasid kogu aeg piire nihutada ja hakkasin, mõtlesin, et sama hästi võiks tahtsid mind pidevalt proovile panna.” ma siin paikselt elada.”

Mölleri sõnul on siinses naiste jalgMaardus trükikoja püsti pannud pallis palju muutunud, kuid praegu Möller hakkas aga puudust tundma oleme veel seisus, kus Taani oli 10–15 jalgpallist, mis on tema elus olnud 40 aastat tagasi. Tüdrukute jalgpalli meeaastat. Neist 20 on ta ise treener olnud. litamiseks on suurimaks väljakutseks Siinsetele võistkondadele ennast tutvus- muuta ühiskonna mõtlemismalle, arvas tava kirja saatnud rõõmsameelsel taanMöller. lasel kulus 30 minutit ootamist, et saada vastus Kuno Tehvalt. Kaks kuud pärast Naised on õpihiEstisse saabumist löödigi käed ning mulisemad ning nenMöllerist sai Nõmme Kalju naiskonna dega on treeningutel peatreener.

Ja ehkki nüüdseks on koostöö esinvähem psühholoogilist dusnaiskonnaga katkenud, juhendab ta võitlust.

Kristiina Allosega Kalju 1996.-1998. ja 1999.-2002. aastal sündinud tüdrukute gruppi.

Taanlane ootaks rohkem abi jalgpalli“Ma olen eluaeg naisi ja tüdrukuid liidult, kellega koos võiks korraldada treeninud, sest nad on õpihimulisemad teemapäevi, mis olid edukad Mölleri

“

46

JALKA JUULI 2010

„

kodumaal. “Näiteks oli teemaks indiaanlaste kultuur, kus räägiti nende ajaloost, anti suled pähe ja väravas seisis vaenlase kuju; või kosmos, kus lapsed mängisid täispuhutaval väljakul kiivrite ja kosmosesaapaid meenutavate jalavarjudega,” kirjeldas Möller.

Ka talle endale ei ole värbamine midagi võõrast. Vutihuviliste leidmiseks käis ta läbi kõik Nõmme piirkonna koolid ning on jaganud terved nädalavahetused supermarketites flaiereid. Tagasiside on positiivne, kuid klubid peaksid veelgi enam pingutama. Just rohujuuretasandil, sest naiste tippvutt naudib praegu kaunikesti tähelepanu. Nii arvab taanlane.

Taani amatöörliigas mänginud Möller end suuremaks tehnikavirtuoosiks ei pea, mistõttu on näiteks abi palunud Indrek Zelinskilt, Marek Lemsalult, Getulio Aureliolt, samuti usaldab ta mõne harjutuse ettenäitamise mängijatele.

“Mängijatele on sageli abiks, kui ühe ja sama elemendi treenimiseks näitab harjutusi ette keegi teine,” ütles Möller. “Taanis oli meil kuuest treenerist koosnev grupp, kes käisid treeningutel rotatsiooni korras.”

Peale Kalju tüdrukute on Mölleri juhendada JK Jalgpallihaigla, kes oli küll pärast kümmet vooru neljanda liiga põhjapiirkonnas viimasel kohal.

Foto: Lembit Peegel

jalka tuleb külla

Kuidas ma jalgpalli suvelaagris käisin 17 suve tagasi, kui Eesti võitis esimese ametliku mängu pärast taasiseseisvumist, Sergei Bragin lõi Šotimaale Eesti esimese valikmängude värava ja Norma sai esimese Eesti klubina viigi Meistrite Liiga eelringis, ei teadnud mina jalgpallist vist midagi. Küll tahaks ma olla 17 suve noorem. Siis ma saaks minna jalgpalli suvelaagrisse.

Lennart Komp Foto: Lembit Peegel

Keila suvelaagri paraadfoto - nüüd koju, kõhud täis ja magama. Homme uue hooga!

E

t aus olla, siis suvelaagris ma ju tegelikult käisin. Käisin Keilas, kuid ainult pool päeva ja ei antud mulle sinist särki oma nimega ega lubatud A. Le Coq Arenal koondislaste vastu 500 sõbraga mängida. No küll tahtnuks! Vähemalt oli mul rõõm olla tunnistajaks Eesti MM-finaalturniirile viivate tulevaste ässade ühele treeningule.

Kui ma fotograaf Lembit Peegliga pärast lühikest eksirännakut Keila kunstmuruväljaku terviseradade tagant lõpuks üles leian, on laagrilised jõudnud lõunaleiva luusse lasta ja seavad end valmis päeva teiseks pooleks. Päike paistab soojalt.

“Kuidas sa saad teksapükstega olla?”

Ei ole pikka juttu. Seltskonnas, kus askeldab 40 Eesti koondise minivormis spordihinge, torkab üks veidrik silma.

Olles siiski suur mees, ei lase ma end

rööpast välja viia ja võtan istet Egon Mõeki hoole all oleva kümnese pundi juures. Äkki oleks mul ka ikka mängida lubatud?

“Rahulikult, Henri. Väga tubli!” julgustab Mõek, kui ette võetakse üheksast torbikust slaalomirada.

“Henri jättis ühe vahele!” Et rada tuli läbida aja peale, on kohtunikke tükki üheksa.

“„

Värav on suur ja torbikud alati vales kohas.

“Kõik tahavad siin võita!” Võidab Rasmus. Tema jalad talitsevad palli nobedaimalt. Ta on enne trennis käinud.

Kui jooksud tehtud, seatakse torbikud väravasse. Täpsuslöögid!

“Väga täpselt tuleb lüüa” kõlab ühest

suust. Suur torbik kolm, väiksed üks punkti.

“Sisse! Sisse! Sisse!”

“Mööda! Mööda! Mööda!”

“Oii!!!”

Nii palju kui on lööjaid, on erinevaid tehnikaid. Kes suskab vaikselt siseküljega, kes tulistab kõigest jõust varbaga.

Värav on suur ja torbikud alati vales kohas. Post on pool punkti. Ka kolmeks löögiks eraldatud pallide paigutamine võib olla katsumus. Ilus on vaadata, kui nad mõõdetud vahedega sirges reas seisavad, aga kuidas neid lüüa, kui nad teineteisest üldsegi mugaval kaugusel ei taha olla?

Treener teab: “Võta üks pall korraga!”

Ja muud kunsti siin ei olegi.

“Vaata seda!” Henri on punase tähise pähe pannud. Teised hakkavad jooksma täpsuse peale. Kes kaks edasi-tagasi otsa võimalikult sarnase ajaga jookseb, on võidumees. Aga kes see siis täpsusest 2010 JUULI JALKA

47

jalka tuleb külla

“

Foto: Lembit Peegel

Teised kas elavad kaasa, timmivad löögioskusi või võtavad nõuks sõrmitseda enda ja sõbramehe närvide keeli.

„

“Henri, viska pikali!” käsutab Hanno, kavalusehelk silmis.

Henrit valdavad umbusk ja põnevus ühes, kuid kahtlustest võitu saades heidab ta siruli. Hanno võtab hoogu ja sooritab hüppe nagu noor Jüri Tarmak.

Henri suleb silmad, kuid viivu pärast on juba tema Tarmaku rollis. Kaasmängijat peab usaldama!

Kas muna või kana?

Karl-Kaspar, Karl Maarek, Marten Henrik, Kevin ja Riko kuulavad treener Egon Mõeki õpetussõnu.

hoolib. Madalstardist tuhatnelja punuma ja tagasi, punuma ja tagasi.

“Noo! Te jooksete ju kõik kiiremini kui esimesel korral,” ajab Mõek silmad suureks, kui stopperi näite üksteise järel paberile paneb. Joosta on ju vahva!

Kuna Mõekil on käsi parasjagu vaid kaks ja stoppereid üks, saab oma etteaste teha vaid üks vutimees korraga. Teised kas elavad kaasa, timmivad löögioskusi või võtavad nõuks sõrmitseda enda ja sõbramehe närvide keeli.

“Paelasidumist tuleb palju ette” Keila JKs viis aastat treeneriametit pidanud Egon Mõeki sõnul tehakse laagris neid harjutusi, mida lapsed tahavad. Välja pakutakse erinevaid variante, millest siis valik tehakse. Menukaim on muidugi jalkamäng.

Ehkki Jalka külaskäiguks hakkas laagrinädala neljas päev õhtusse vajuma, olid lapsed hakkamist täis ja väsimuse märke ei ilmutanud. Vähemalt välja ei tahetud seda näidata.

“Paelasidumist tuleb küll palju ette,” muigas Mõek, kui järgmine noorsand oma vutisaapad treeneri hoolitsusse andis. “Peab arvestama, et nad on kaheksa tundi siin ja samasugust ülesehitust nagu tavatrennides ei saa teha. Palju on mänge ja natuke tehnikat ka.”

Hommikul lapsi laagrisse toovad vanemad aga kiitsid, et päevad vutilaagris on heaks unerohuks. “Eks nad koju jõudes söövad kõhukesed täis ja lähevad magama,” ütles Mõek.

Päeva jooksul ei mängita aga ainult jalgpalli, vaid põnevuse hoidmiseks prooviti ragbit, rahvaste palli ja käega jalgpalli. Hea sportlane peabki ju mitmekülgne olema!

Et laagrites saavad osaleda 1998.–2003. aastal sündinud lapsed, jagasid Keila treenerid hoolealused vanuse ja oskuste järgi nelja gruppi. Õnnelikul kombel sattus nii, et sõbrad sattusid enamasti ühte seltskonda.

Tülisid ja kaklusi loomulikult ette ei tulnud. Küll vajati treeneri lohutust.

“Mida enam päev õhtusse läheb, seda kergemini pisar silma tuleb,” rääkis Mõek. “Vahel võtab isegi pallikaotus nutuvõru suu ümber, aga sellises vanuses on see loomulik.”

Mõek ise oli noorpõlves hoopis edukas keskmaajooksja, tulles B-vanuseklassis ka Eesti meistriks. Vutiga hakkas ta tegelema, kuna oma võsukesed tundsid huvi.

48

JALKA JUULI 2010

“Kumb oli enne, kas muna või kana?

Muna oli enne!” lõikab Rasmus sportlikku pärastlõunasse elufilosoofilise killu. Paraku ei leia ta mõttekaaslasi.

Ovatsioonid teenib aga hetke pärast Mõek. Ja põhjus on ilmne.

“Poisid, jalkat tahate mängida?”

“Jaaaa!!!”

Suures kaptenite selgitamise tuhinas Foto: Lembit Peegel

Elizabeth annab passi Karl Maarekile, kelle läbimurret on takistamas Marion.

jalka tuleb külla ei pane keegi tähele ka Karl-Kasparit, kes punased märgised, auguga keskel, lokaatoritena ümber kõrvade seadistab ja teatab: “Vaadake, mul on elevandi kõrvad!”

Jalka läheb käima.

Samal ajal kõrval, Aivar Israeli grupis, on jõudnud kulminatsioonini täpsusharjutus. Pall tuleb saada tähisele võimalikult lähedale. Lüüa tuleb jalaga.

Muidu oleks see nagu curling, ainult jalgpalliga.

Marion lööb kaks esimest palli, kus seda ja teist. Ärritusgrimassi maha surudes sätib paika ka teise palli.

“Oota, võta rahulikult nüüd. Sul on otsustav löök. Keskendu. Sa paned palli maha ja nätaki. Ei ole mõtet. Rahulikult, siseküljega,” teab Israel, kuidas asjad käivad.

Marioni palgeile vajub rahu, teeb hoosammu, lööb parema jala siseküljega palli liikvele. Ja mis sa oskad kosta, ongi kõige täpsem!

Aegamööda tiksub päike läände ning kahest grupist moodustatakse kolm võistkonda, kes omavahel miniturniiri maha peavad. Enne veel aga õpetab Rasmus tüdrukuid palli käest lahti lööma.

“Vaata nii, viskad palli omale ette ja pealsega paned.”

Kuigi korraks on ai-ai, on neiud laagri järel ühel meelel – tahaks päristrenni minna!

Maailmameistriks tulid Eesti ja Portugal Laagris selgitati ka maailmameister. Suisa kahel korral. Nooremate nelja võistkonna turniiril triumfeeris Eesti, vanematel Portugal.

Kui nooremate laager oli peamiselt mänguline ja lõbule keskenduv, siis vanemad poisid käisid enamuses juba Keila JK treeningutel, mistõttu nende laagripäevad kujunesid ka töisemateks.

“Suure mängu tegime ka, kus kõik olid korraga väljakul. 20 last 20 vastu oli päris võimas vaatepilt,” õhkas samuti laagris treeneriametis olnud Ott Aunver.

Foto: Lembit Peegel

Rasmus (väravas) jälgib, kas vestides kaitsjad Marten Henrik ja Hanno suudavad Markuse rünnaku pidurdada.

Suvelaagrid Eesti Jalgpalli Liidu suvelaagrid on mõeldud 1998.–2003. aastal sündinud tüdrukutele ja poistele ning toimuvad tänavu veel 9.–13. augustil.

Laagritesse saab registreeruda aadressil www.jalgpall.ee, valides Rahvajalgpalli rippmenüüst Suvelaagrid. Ühenädalase suvelaagri tasu on 750 krooni ja sisaldab tasuta jalgpallivormi lapsele (nimeline särk, lühikesed püksid ja sokid) ja sooja lõunasööki. Lisaks puuviljad ja spordijook igal päeval ning ekskursioonipäev Tallinna, kus avaneb võimalus kohtuda professionaalsete jalgpalluritega.

Kõiki laagreid juhivad Eesti Jalgpalli Liidu koolitatud ja litsentseeritud treenerid.

Foto: Lembit Peegel

Karl Maarek, Marten Henrik, Riko, Kevin, Karl Kaspar ja Henri on jala sirgu lasknud. Puhata on ju ka vaja!

2010 JUULI JALKA

49

Foto: Lembit Peegel

Kaimar Saag eelmisel aastal Albaania vastu teravust loomas.

50

JALKA JUULI 2010

usutlus

Kaimar Saag:

kohe-kohe peaks mängu saama!

Viggo Jenseni tõenäoliselt suurim kordaminek Eesti jalgpallis oli korraldada Kaimar Saagile leping Taani klubis Silkeborg. Ilma Saagita U21 koondises ei pruugiks meil olla põhjust rääkida ajaloo edukaimast valiktsüklist, kuid Silkeborgis on mänguaeg veel visa tulema. “Nüüd kohe-kohe,” on ta uue hooaja eel lootusrikas ja ärev ühekorraga.

Lennart Komp U21 koondis vajas lõppevas valiktsüklis sinu väravaid kui õhku. Millal sa A-koondises soonele saad? Pärast väravat Angolale lubasid, et nüüd on kaas pealt löödud!

Kindlasti oleks vaja mängu saada. See on põhieesmärk. Eks ma olen tsipa arenenud ka ja kui ma kõvasti edasi töötan, siis küll need väravad ka tulevad.

Tundub, et te üldiselt oma mängu peale suruma ei lähe, vaid üritate pigem kontrate pealt väravaid lüüa.

Eesmärk on hoida taga null. Nagu Frank meile alati ütleb, siis meil on üks punkt olemas ja seda ei tohi kaotada. Ja läheme võtame selle kolm punkti ka ära, aga ühte punkti ei tohi me kunagi kaotada!

Seni on sul U21 koondises 12 mänguga viis väravat, A-koondises 20 mänguga üks. Statistikat vaadates oled sa ühes tulemuslikumaid, teises kesisemaid ...

Kesisemaid ... Kesine võib ta olla ka sellepärast, et ma ei ole mänginud palju minuteid. Statistikasse läheb küll mäng kirja, kuid tegelikult sain väljakule näiteks ainult viimaseks kümneks minutiks. Selles mõttes on kindlasti raskem ning A-koondises on ka tase kõva. Numbrite pärast ma ei muretse ja eks neid konkreetseid arve ei saa ka väga võrrelda.

Lõpuks kujuneb ikka nii, et sinu individuaalsest meisterlikkusest sõltub, kas tuleb või ei.

Noo ... Eks pall on vaja ette saada kuidagi, võistkond aitab seda sinna toimetada ja paar korda on endal ka välja tulnud ning olen meisterlikkusega ära löönud.

U21 koondise ajaloo edukaim valiktsükkel on suuresti toetunud sinule. Kolmest võidust kaks on tulnud sinu väravatest, samuti üks viik. Kuidas sa selle vastutusega oled toime tulnud?

Natukene on olnud survet küll. Kui ikkagi esimese ära lööd, ütleb treener ka, et on vaja veel lüüa. Väike surve on ikka peal, aga kui ka teise lööd, siis on juba hea.

Kelle poolt see surve tuleb?

Enda poolt kindlasti. Hakkan ikka mõtlema, et nüüd on vaja lüüa. Kui vile käib, siis elan nii mängu sisse, et selle peale ei mõtle tegelikult üldse.

Milline roll sul Frank Bernhardti joonises on?

Palju sõltub kindlasti vastasest. Mõnikord peab rohkem allpool mängima. Üldiselt pidin hoidma võistkonna pikkust, rohkem ees kaitsjate vahel olema ja neid seal segama, et vastased liiga kõrgele ei tõuseks ja meie liiga madalale ei langeks. Midagi väga erilist ei olnud. Ründaja peab alati improviseerima ja ise otsustama. Nii muidugi ei olnud, et teen, mis tahan. Mulle endale meeldib ka rohkem meeskonnamängu mängida.

“

„

Kui igav on, siis talle (Marko Kristalile) ju kõnet ei võta.

Bernhardt ja Rüütli on sind terve U21 valiktsükli jagama pidanud. Näiteks sügisel mängisid ühel päeval Šveitsi vastu esimese poolaja ja päev hiljem A-koondises Bosnia vastu teise. Kuidas sa ise sellesse suhtud?

Mina aitaks hea meelega mõlemaid. Minul mingeid eelistusi küll ei olnud. Eks treenerid jagasid ise ära, kus mind kõige rohkem vaja oli. Minul selle vastu küll midagi ei olnud, et võib-olla mängisin U21 eest rohkem kui A-koondises.

Ootad sa U21 tsükli lõppu ka, et saaks A-koondisele keskenduda?

Viimane mäng on veel ees ja ega selles mõttes ei oota küll, et lõppeks juba ära. Sain seal kõvasti mängida, 90 minutit oli enam-vähem garanteeritud. Nüüd kaob selline võimalus ära ja võib-olla ei suuda ennast A-koondisesse sisse suruda ning äkki ei saagi enam mängu. Pigem kahju, et neid ei ole.

Mille poolest su rollid kahes koondises erinevad, kui silmas pidada, et U21 ootab suuresti sinult väravaid?

Eks A-koondises öeldakse ikka, et mine ja tee, mida sa oskad kõige paremini, aga midagi väga teistmoodi ei ole.

2010 JUULI JALKA

51

usutlus A-koondises peab ees kõvemini tööd tegema, rohkem kaitsjaid survestama. U21s saab ehk korra hinge tõmmata ja treener ei kuku selle peale karjuma. A-koondises peab kogu aeg survet peal hoidma, ei ole sul seal midagi aega. Võib-olla selline vahe on.

Ja kui jalga puhkad, siis ...

Saad mööda päid. Ja järgmist mängu arvatavasti ei mängi.

U21 kõigi aegade väravaküttide edetabelis oled sa praegu viie väravaga ühel pulgal Konstantin Nahkiga. Kui oluline sulle selles pingereas esimeseks tõusta oleks ja kas sulle see võimalus üldse veel avaneda võib?

Ma olen praegu esimene? Ah, võrdselt. Üks jäi puudu siis ju!

Kui ma olen Nahkiga viigis, siis ega ma statistikat väga ei vaata, aga tore oleks ikka esimese koha peal olla. Üks mäng on veel ees (10. augustil võõrsil Iirimaa vastu – toim), elame-näeme.

Peaasi muidugi, et võistkond võidaks. Kui võistkond võidab ja kõik on hea, võib hakata enda isiklike asjade pärast muretsema.

2007. aasta sügisel, kui Viggo Jensen sind A-koondisesse edutas, kulus vaid mõni kuu, kui juba said Taani Silkeborgi palgale. Kuidas sa sellega toime tulid?

Kindlasti oli see ootamatu. Toime tulla aitasid head inimesed, näiteks Marko Kristal. Kõik olid abivalmis ja mingit probleemi ei olnud. Kui aga juba Taani kolisin, oli tsipa raskem. Esimesed kaks-kolm kuud, olles kodust suhteliselt kaugel, kujunesid päris keeruliseks. Nüüd olen kindlalt sisse elanud, jalgpallis läheb ka paremini.

Milles abistamine konkreetselt seisnes?

Kristal ütles mulle, et kui midagi vaja on, siis helista. Tema käis ka minuga läbirääkimisi tegemas, aitas mind seal. Helistasin talle vist paar korda. Kui igav on, siis talle ju kõnet ei võta. Selleks olid ikka pereliikmed. Tema aidanuks klubiga seotud muredega, kas ööbimise või raha või mis iganes muus asjus.

Kui palju sa Jenseniga viimase paari aasta jooksul suhelnud oled?

Ma olen teda vist paar-kolm korda näinud. Paar korda ehk tere öelnud ja paar korda natukene juttu rääkinud. Selles mõttes sidet ei ole, et helistame teineteisele või nii.

Oli siis tema, kes su Silkeborgi aitas?

Ma arvan kindlasti. Tema on seal olnud treener ning tutvused olid mängus. Kuigi ma ükskord ütlesin, et aitäh, et saan nüüd siin trenni teha ja nii, siis tema ajas tagasi, et tal polnud mingit pistmist sellega.

Kui palju Andrei Sidorenkoviga läbi käid Taanis?

Suhtleme peamiselt MSNi kaudu. Nüüd lõpus rääkisime päris tihti. Õhtuti telekast ikka vaatan tema mängu, pärast saadan sõnumi, et hea mäng. Ikka räägime jah.

52

JALKA JUULI 2010

Jällegi statistikat vaadates, siis lõid esimese pooliku hooajaga 11 mängus kolm väravat.

Alguses oli raske. Mõtted olid mujal ja kogu aeg olin väsinud. Kui sinna läksin, siis sain kohe 90 minutit mängida. Esimene poolaasta mängisin, siis tulid uus treener ja uued mehed, mille tõttu kaotasingi oma koha. Siiamaani võitlen, et seda tagasi saada.

Järgmise kahe hooajaga on vaid kaks lisaks tulnud. On selle taga ainult vähene mänguaeg?

Ma ise arvan küll, et vähene mänguaeg on peamine põhjus. Eelmise hooaja sügispoolel lõin 200 minutiga kaks väravat. Mina ütleks, et see on täitsa okei. Kevadringis kahjuks ei tulnud. Ütleks jah, et mänguaega jääb väheseks.

Praegu on ainsa ründaja kohal Rajko Lekic, kes väravaküttide edetabelis oli kokkuvõttes neljas. Mänguaja eest konkureerid siis põhiliselt temaga?

Lõpus ta ikkagi vajus ära. Ta ei suutnud enam ees üksi

cv Kaimar Saag Sünniaeg: 05.09.1988 Sünnikoht: Viljandi Klubikarjäär: 2004 SK Kirm Suure-Jaani 16/26 (3L) 2005 JK Viljandi Kodugaas 10/2 (3L) 2005 FC Levadia Tallinn 3/1 (ML) 2005 FC Levadia II Tallinn 10/10 (1L) 2005 FC Levadia Juunior Maardu 2/1 (2L) 2006 FC Levadia II Tallinn 27/38 (1L) 2006 FC Levadia Tallinn 2/0 (ML) 2007 FC Levadia 13/3 (ML) 2007 JK Kalev Tallinn /1 (ML) 2007 FC Levadia II Tallinn 4/3 (1L) 2007 JK Kalev Tallinn 14/1 (ML) 2007/08 Silkeborg IF 11/3 (1. div) 2008/09 Silkeborg IF 4/0 (1. div) 2009/10 Silkeborg IF 19/2 (ML)

Karjäär koondises: A-koondis: 20/1 U21: 12/5 U19: 10/3 U18: 1/0 U17: 3/2

Treenerid: Jaak Luhakooder, Urmas Hepner, Tarmo Rüütli, Aavo Sarap, Viggo Jensen, Frank Bernhardt, Peder Knudsen, Troels Bech

Saavutused: Eesti meister 2007, Taani 1. divisjoni 2. koht

Kaimar Saagi üks suuri hetki: 13. ok

usutlus ära teha ja võistkond ei mänginud ka kõige paremini. Näiteks ta ei löönud seitsmes mängus järjest väravat, aga ikkagi ei antud mulle võimalust. Ma sain rohkem mängida äärte peal. Kui vahetustest sisse tulin, siis tavaliselt läksingi vasakule või paremale äärele.

Kuidas äärepoolkaitsja roll sulle sobib?

Raske on äärel. Alguses ma ei osanud seal joosta ja kaitsesse tagasi töötada, kuid nüüd olen ära harjunud. Võib-olla kasutasin esimestes mängudes ka liialt palju energiat, kuid sellele vaatamata tunnen end ründes paremini.

Millised on peatreener Troels Bechi plaanid sinu puhul?

Olete sellest rääkinud?

Oleme vestelnud küll. Ta on öelnud, et sa oled valikus teine ründaja, pane samas vaimus edasi ja küll tuleb. Umbes nii palju on ta mulle öelnud. Olen rohkem mänguaega küsinud küll, aga ta ütleb, et annab nii palju, kui saab. Nüüd algab kohe uus ettevalmistusperiood, mille jooksul pean näitama, et ma ka papist poiss ei ole.

Foto: Lembit Peegel

ktoobril 2007 Wembleyl EM-valikmängus Inglismaa vastu. Kõrval saatmas Micah Richards.

Aga võib-olla jäädki hoopis ääremängijaks?

Ei, nii ei ole peatreener öelnud. Äärelt lõin sel hooajal Odense vastu ka ühe ilusa värava. Bech tahab, et äärel kiired vennad oleks ja suudaks Lekicile ette palli anda. Mõnikord paneb koos Lekiciga ette. Tehnika on tal paigas, aga miinused on kiirus ja musta töö tegemine. Aga näed, kui palli sisse lööd, siis pole neid alati vajagi.

Kiirus ja töövõime on siis sinu eelised tema ees, ma saan aru?

Ma arvan küll. Tuleb veel tehnikat lihvida ja iga kord, kui võimalus on, väravasse lüüa. Kui seda ei tee, siis jäädki pingile.

Kui järgmine hooaeg samuti mänguaega väheseks jääb, siis kas võib kõne alla tulla laenule minek?

Ma olen mõelnud küll, et äkki võiks, aga samas jällegi ma järjest arenen ja on selline tunne, et kohe-kohe peaks mängu saama. Ei taha kuhugi ära ka joosta. Võib-olla kui laenult tagasi tulen, siis istun ikka pingil, või kui hästi läheb, saan kohe põhisse ... Mõelnud küll olen, aga laenule ja teise võistkonda läinud ei ole. Tase on kõrge, kui kõvasti trenni teen, siis küll tuleb.

Lõppenud hooajal oli Silkeborg pärast talvepausi kolmas, kuid siis suutsite kaheksast mängust võita vaid ühe. Mis juhtus?

Lekic ei löönud enam ära. Treenerit või kedagi nagu süüdistada ei saa. Mängisime kogu aeg ühte sama taktikat. Enam niimoodi ei tulnud, võib-olla oleks võinud midagi muuta.

Isegi mängijaid väga ei vahetanud, panime sama 11ga edasi.

Kuidas sulle taanilik põhjamaine jalgpall sulle sobib?

Alguses arvasin, et sobib paremini. Trenni on tehtud ja tehnika on juurde tulnud. Kuna ma väga suurt kasvu mees ei ole, võiks mängida pisut tehnilisemalt. Eks ikka tahaks kunagi proovida, et kogu aeg mitte põhjamaade jalgpalli mängida.

Teiste liigadega on sul keeruline võrrelda, aga kuidas Eesti koondis seal hakkama saaks?

Eestlasena ütlen, et Eesti võidab! Kindlasti oleksime head ja mängiks hästi. Raskeks läheks Kopenhageni, Brøndby ja Odensega.

Kui kõrgeid sihte Silkeborg omale seab?

Pärast kaheaastast meistriliiga pausi oli see esimene hooaeg ning kõigepealt räägiti püsimajäämisest. Kui olime juba natukene aega kolmandal-neljandal kohal olnud, siis hakati rääkima, et oleks vaja ikka eurokohta ja kukuti medaleid kaela riputama. Võib-olla selle nahka läkski hooaja lõpp, et hõisati liiga varakult.

Võrreldes ennast praeguse ja kahe aasta tagusega – milline on olnud areng?

Mängijana olen kindlasti arenenud. Eestis on sõbrad lähedal ja ehk tahad teha rohkem muid asju ning energiat ei jää jalgpalli mängimiseks. Taanis olen kodune, puhkan järgmiseks trenniks ning asi läks professionaalsemaks. Inimesena olen ilmselt vaiksemaks läinud. Üksi tulen toime, suudan süüa teha ja koristada.

2010 JUULI JALKA

53

Foto: Lembit Peegel

K채bid-k채nnud 체mber palli: (vasakult) Arvo Sarapuu, Kenneth, Kevin ja Rein Tomingas. Keskel vaatab seda vutiliitu pealt Anton Hansen-Tammsaare.

54

JALKA JUULI 2010

käbi & känd

Kevin ja Kenneth Tomingas on heast puust Kevin ja Kenneth Tomingas mängivad jalgpalli Tallinna Kalevis. Nende isapoolne vanaisa Rein Tomingas on kunagine Nõukogude Liidu meeskondlik meister vabamaadluses ja emapoolne vanaisa riigikogu liige Arvo Sarapuu. Poisid peavad olema heast puust, sest sarapuu valiti aasta puuks Eestis eelmisel ja toomingas sel aastal.

Indrek Schwede

K

enneth Tomingas (15) läks vutitrenni juba kuue-seitsmeaastaselt, kuid on vahepeal ka paar pikemat pausi pidanud. Tallinna Kalevi treeningutel käib ta jälle üleeelmise aasta suvest. Vend Kevin (saab juulis 11) hakkas jalgpalli mängima juba lasteaias ja käib praegu samuti Tallinna Kalevi treeningutel. Mõlemat poissi suunas jalgpalli juurde isa Margo, kelle isa Rein on kuus korda tulnud Eesti meistriks kreeka-rooma ning ühe korra vabamaadluses. Rein Tomingas puutub igapäevaselt kokku Kevini vutiharrastusega, sest viib pojapoja treeningutele.

Emapoolne vanaisa Arvo Sarapuu on aga näinud poiste jalgpallivaimustust oma Järvamaa kodus.

“Aknad on meil terveks jäänud, aga kuuri seinast on poisid jagu saanud,” naerab endine Järva maavanem ja praegune riigikogu liige Arvo Sarapuu. “Poisid õpetasid isegi meie saksa lambakoerale Caesarile jalgpallimängu selgeks! Koer läks mängides ikka päris pööraseks.” Ühisest mängust oli Kennethi sõnul kasu vastastikune: “Me saime Caesari vastu mängides harjutada triblingut ja söötu.”

Oma meeskondades mängivad poisid eesliinis: Kevin on ründaja ning Kenneth

tegutseb nii ründaja kui ka paremäärena.

Enesestmõistetavalt rahuldab selline positsioon mõlemat.

“Ründaja saab väravaid lüüa!” kuulutab Kevin. “Võistlustel olen keskpoolikus ka mänginud. See on ka normaalne koht.”

“Kõik tahavad väravat oma nimele ja olen seepärast poistele rääkinud, et passi peab andma!” räägib Rein Tomingas.

“Viimane kord Kevin tuligi ja ütles, et andis hea passi ja sõber lõi värava.”

Kevin jääb kidakeelseks oma lemmikute nimetamisel, kuid Kenneth nimetab Prantsusmaa koondislast Yoann Gourcuffi ning lisab: “Ja kellele siis Ronaldo ei meeldiks!”

Noored arvuti tagant ära!

Kadrioru poisina oli kõva vutimees ka vanaisa Rein Tomingas. Kadrioru staadioni harjutusväljakule oli vaba sissepääs ja seal andsid pallile valu paljud hilisemad eri aladel Nõukogude Liidu meistriks tulnud poisid.

“Saapad olid meile ostetud kooliminekuks ja nii tagusime palli paljajalu,” seletab 1933. aastal sündinud Rein Tomingas tollaseid olusid. “Pallipumpasid polnud, pall oli vaja täis puhuda ja kuna olin kõva puhuja, oli see tavaliselt minu töö.”

Maadluse kasuks langes liisk lihtsalt – sõber oli lehest lugenud, et algavad maadluskursused. Rein ajas vastu, et mis maadlejat temast 49kilogrammise kaalu juures on, aga läks siiski. Oman-

“

Viimane kord Kevin tuligi ja ütles, et andis hea passi ja sõber lõi värava.

„

das tehnika ja tegi selja prügiseks endast raskematelgi.

Maal kasvanud lapsena mängis Arvo Sarapuu kõige enam võrk- ja jalgpalli.

Viimast isegi rohkem, sest väravaid oli lihtsam maha märkida, kui võrku üles sättida.

“Jalgpall on väga popp meie linnas (Paides) ja perekonnas,” räägib Arvo Sarapuu. “Lapselapsed mängivad ise ja minu abikaasa Paide linnapeana on kaasa aidanud kunstmuruväljaku valmimisele.”

Jalgpalli puhul hindab Arvo Sarapuu eelkõige ala atraktiivsust, mille abil saab noori arvuti tagant õue kihutada.

“Tänapäeva noored, ja meie poisid nende hulgas, istuksid oma mõistusega 2010 JUULI JALKA

55

käbi & känd kogu aja arvuti taga – hullumaja!” vangutab Sarapuu pead. “Aga kui nad meie juurde tulevad, ajan nad kohe õue – ei mingit toas istumist. Mulle meeldib, et lapselapsed on tragid palli tagaajajad.

Aga kui vastata küsimusele, kas sooviksin, et neist saaksid profimängijad, pean natuke mõtlema.”

Poliitikute täpne sööt ja värav

Arvo Sarapuu arvates peaks teatud eas olema kõigil lastel võrdsed võimalused.

Et ükski talent ei jääks avastamata. Selle peaks tagama riigi abiga.

“Ka poliitika peaks ideaalis olema meeskonnamäng,” räägib Arvo Sarapuu.

“See on jube tähtis. Poliitikute puhul sageli koosmäng puudub, igaüks tahab oma nimel mängida. Aga peaks andma

Treener Ander Aaviku iseloomustab Kennethit Tal on pikad pausid jalgpallimängu sisse tulnud, aga viimase aastaga on ta jõudsasti arenenud. Näiteks mina ei uskunud aasta tagasi, et ta omaealiste eliitliiga meeskonda pääseb. Aga tänu oma töökusele jõudis! Tal on üks väga raskesti treenitav hea omadus: esimesed sammud, stardikiirendus. Miinuseks on palliga mäng vastase poole peal. Ta peab söötude ja löökidega tööd tegema.

Treener Paul Kask iseloomustab Kevinit Kevin on minu juures treeninud üle viie aasta, kuid vahepealne paus jalgpallist annab aktiivseid aastaid kokku kolm. Kevin on väga kohusetundlik mängija. Ründajana on tal korralik löök ja omapärane tribling. Tema trumbiks võib pidada julgust ja nahaalsust olukorda minekul, mille tagajärjel on võistkond lahtisi palle võitnud.

Kuigi treenime võrdselt nii paremat kui ka vasakut jalga, ei taha Kevin väga vasakuga löögile minna ja seetõttu on jäänud mitmedki väravad löömata. See on kindlasti element, mida saab parandada ka individuaalselt harjutades!

Foto: Lembit Peegel

Kenneth Tomingas Tallinna Kalevi treeningul torbikute vahel triblamas.

56

JALKA JUULI 2010

söötu ja just täpset söötu. Tuleb anda täpne sööt ja lüüa värav, millest kogu rahvas rõõmu tunneb – see peaks olema poliitika eesmärk. Meil on väike rahvas ja peame üles leidma iga ande. Väga kahju on hilinenult tõdeda, et kellegi eeldused on jäänud seetõttu välja arendamata, et tal polnud võrdseid võimalusi.”

Ka Rein Tomingas ei tõtta otsesõnu ütlema, kas soovitab tippsportlase ametit: “Üks asi on kehakultuur ja teine sport. See viimane on tohutu töö, vaev ja higi. Väga raske leib. Meie ajal käidi lausa salaja trenni tegemas, Niguliste kiriku torni jooksmas.”

Tomingase tee päris kõrgemasse tippu katkes pärast üht Soome-reisi, kui maadlejate peale kaevati, et nad ajanud välismaal äri. Mispeale sulgus Nõukogude Liidu riigipiir Tomingase jaoks ning võimalusele liidu koondise kaudu tiitlivõistlustele pääseda tõmmati kriips.

See on veel võimalik Kevinil ja Kennethil. Esimene neist jätab oma eesmärgid jalgpallis nimetamata, aga Kenneth tahaks vutis läbi lüüa. Suvel läheb ta kaheks nädalaks Inglismaale keele- ja jalgpallilaagrisse, kus õpetust annavad Londoni Arsenali akadeemia treenerid.

Kes teab, milliseid impulsse ta saareriigist saab ja koju naastes vennalegi edasi annab!

peegli peegeldused

Eesti alistas tugeva Serbia 1:0 Eesti naiskond alistas MM-valikmängus Rakveres Serbia 1:0. Millised rõõmsad näod vaatavad vastu Lembit Peegli suurelt pildilt! Ja kui palju pidi võidu heaks tööd rabama – sellest räägivad teised fotod. Meeldetuletuseks neli pilti ka 2:1 võidumängust Põhja-Iirimaa üle.

lembit peegel

Õnnelik Eesti naiskond pärast Serbia alistamist: esireas vasakult: Signy Aarna, Katrin Loo, Anatassia Morkovkina, Aljona Sasova, Liis Emajõe, Pille Raadik, Kaire Palmaru ja Geit Prants.

Liis Emajõe (paremal) üritab Milica Mijatovici tasakaalu häirida.

Väravavaht Elis Meetua ei lasknud teistel kõrgeid palle mängida.

Rakveres toetasid meie naiskonda mini-vuvuzela’dega väiksed fännid.

2010 2010JUULI JUULIJALKA JALKA 57 57

peegli peegeldused

Inna Zlidnis (paremal) demonstreerib Milena Pešicile nii vutioskusi kui ka uhket soengut.

Pille Raadik näitab Jovana Sretenovicile ka meie kukerpallikultuuri.

Peatreener Keith Boanas võib rahulolu tunda.

Kaire Palmaru on saanud haiget ...

58

JALKA JUULI 2010

... ja teda abistab naiskonna füsioterapeut Helen Soosalu.

peegli peegeldused

Nii mindi lahingusse Põhja-Iirimaa vastu: (vasakult) Pille Raadik, Aljona Sasova, Inna Zlidnis, Kaire Palmaru, Signy Aarna, Anete Paulus, Hannaliis Jaadla, Katrin Loo, Liis Emajõe, Elis Meetua ja Anastassia Morkovkina.

Eesti kvartett Elis Meetua (vasakult), Katrin Loo, Inna Zlidnis ja Pille Raadik ei lase põhjaiirlasi oma värava ligi.

Anete Paulus (vasakul) tõrjub Rachel Furnessi löögi.

Edasi, edasi: Anastassia Morkovkina, pall ja Kaire Palmaru tormavad vastase värava poole.

2010 2010JUULI JUULI JALKA JALKA 59 59

60

JALKA JUULI 2010

I liiga

Rakvere Flora suur pluss ja suur miinus

FC Kuressaare duubelmeeskond Rakvere Flora vaatab vähem turniiritabelisse ning hoolitseb selle eest, et suudaks Esiliigas kasvatada mängijaid, kes võiksid lähitulevikus anda täiendust Meistriliigale.

Indrek Schwede

R

“Veel ei saa järeldusi teha. Pole akvere FC Flora Foto: Lembit Peegel ju aastatki möödunud. Igal ühendas sel aastal asjal on plusse ja miinuseid. oma jõud MeistriPraegusel juhul on plussiks, et liigas palliva FC Kuresmängijad, kes pole veel valmis saarega – saaremeeskonna Meistriliigas mängima, saavad duubelrivistuse staatus on end proovile panna Esiliigas avanud uusi võimalusi, aga ja mitte II liigas, nagu näiteks kahe linna kaugus tekitab Sõrve mängijad ja Rakvere ka probleeme. Hooaja poisid. Miinus on see, et ei saa alguses jäi Tarva-linna koos trenni teha. Saame kokku meeskond tabeli lõppu, aga enne mängu ja peame jõudma andis juunis enesest märku analüüsida, mis juhtus eelmises kahe järjestikuse võiduga. mängus ja kuidas mängida seeEsmalt alistati võõrsil oma kord. Nii et tegemist on suure tabelinaaber Jõhvi Orbiit ja plussi ja suure miinusega.” siis kodus mullune Meistriliiga Praegu treenivad kahe meesmeeskond Tallinna Kalev. konna mängijad Kuressaares Peatreener Jan Važinski (treener Jan Važinski), Tallinnas neid kaht tulemust üllatu(Sergei Zamogilnõi) ja Rakseks ei pea. veres ( Jaak Proosa). Važinski “Ütleme niimoodi, et me arvates on tänavune Esiliiga oleme enam-vähem oma Rakvere Flora (rohelises) Valga Warriori vastu. sama äraarvamatu kui Meistrikoosseisu stabiliseerinud,” liiga. Üllatusi tuleb veel ja veel räägib Važinski. “Hooaja ning nõrgemad hakkavad tugevamatelt tundma õppinud. Poisid arenevad, saaalguses pidime parajat pasjanssi laduvad kogemusi ja meie mäng saab ainult punkte röövima. Aga Rakvere peasihiks ma, sest meie käsutuses olid mängijad on siiski järelkasvu andmine Meistriparemaks minna.”

Rakverest ja Saaremaalt. Pidime leidliigale.

Važinski rõhutab, et peaeesmärk on ma võtme, kuidas meeskonnasisene Üks innukaid Rakvere mängijaid on kasvatada mängijaid Meistriliiga tarvis koostöö laabuks. Selgitasime välja, kes Siim Rannamäe, kes tuli just sõjaväest mängijaist on motiveeritud ja kes ei ole. ning väldib otse vastamast küsimusele, ning näeb silme ees sihti pääseda mänkas Rakvere Flora sihiks on Esiliigasse gima Meistriliigasse. püsima jääda: “Kindlasti tahame võita Saame kokku enne ja see tähendab, et me ei taha kaotada.

“Tahan FC Kuressaaresse pääseda,” mängu ja peame jõudOleme rahul, kui jääme liigasse püsima. ütleb Rannamäe. “Kui Esiliigas hästi ma analüüsida, mis mängin, on see võimalik. Praegu treeSpordi eesmärk on alati võita.” nin Rakveres IV liiga omadega koos ja Važinski ei kiirusta ka hindama, kas juhtus eelmises mänSaaremaa ja Rakvere meeskonna ühen- see eriti midagi juurde ei anna. Treenegus ja kuidas mängida rid on rääkinud, et läheksin Tallinnasse, damine on end õigustanud. seekord. mul on seal ka koht, kus elada, aga et “Iga projekti käivitamine ja tema toime tulla, peaksin leidma Tallinnas efektiivsuse hindamine võtab aega,” tööd. Rakverest Tallinna treeningutele lausub veel mullu FC Kuressaare peaViimastes mängudes oleme saavutanud sõita oleks mulle liiga kulukas.” stabiilse koosseisu, mängijad on üksteist treeneri ülesandeid täitnud Važinski.

“

„

2010 JUULI JALKA

61

II liiga

Ararat hup tur!*

Mida on ühist Eestis elavate armeenlaste kogukonnal ja Tallinna Tehnikaülikoolil? Õige vastus kõlab: jalgpallimeeskond FC Ararat-TTÜ.

Lennart Komp

S

iinset armeenlaste kogukonda esindav FC Ararat kuulus viimased kolm hooaega II liiga ida/põhja piirkonna tippu, kuid 14 mängija lahkumine ning majanduslikud raskused panid seni parapsühholoog Albert Stepanjani vedamisel töötanud võistkonna raskesse seisu.

Stepanjan andis klubi juhtimise üle Avetis Harutjunjanile. Viimane on aga alates 2004. aastast vedanud TTÜ vutitegevust. Et tänavu avati ka ülikooli spordiklubi juures jalgpalliosakond, ühendati jõud.

“Meie akadeemiline võistkond on väga tugev, kuid paljud mängijad on juba eri klubidega seotud. Ararat-TTÜ annab ka ilma klubita palluritele võimaluse treenida ja mängida,” lausus Harutjunjan.

Tänavu leiab Ararat-TTÜ tipu asemel tabeli lõpust. Mihhail Belovi ja Meistriliigas Levadiat esindanud Vaagn Arutjunjani juhendamisel tegutseval meeskonnal jäi pärast ühinemist liiga vähe aega, et hooajaks korralikult ette valmistada.

“Võistkonna moraal ei ole praegu kõige parem ja meie jaoks tähtsatel väikestel karikavõistlustel saime tehnilise kaotuse,” lausus Harutjunjan. “Tasapisi tuleb positsioone taastada, peab ainult kannatust varuma.”

Aastail 2006­–2008 väikese karika võitnud Ararat kasvas välja Stepanjani 2001. aastal loodud meeskonnast International. Ararati mägi, millel jäi pidama Noa laev, on armeenlastele tugev sümbol ning rahvusluse kandja. Araratinimelisi meeskondi on Euroopas üle 15, neist kuulsaim Armeenia enda Jerevani Ararat, mis tuli 1973. aastal Nõukogude Liidu meistriks ja karikavõitjaks.

Siinne võistkond on oma kogukonnaga tugevasti seotud ning seda käiakse

62

JALKA JUULI 2010

FC Ararat pärast 2007. aasta väikese karika finaali.

väljaku ääres lippude ja hõisetega toetamas. Hüüetest sagedamini võib kuulda “Ararat hup tur!”, mis eesti keeles tähendab “Ararat, edasi!”.

“Peale ametlike võistluste korraldab Ararat mänge armeenia tähtpäevade puhul. Näiteks iseseisvuse tähistamiseks ja 1915. aasta genotsiidi mälestamiseks,” lausus Harutjunjan. “Jalgpalli kaudu suhtleme ka teiste siin elavate rahvustega ja õpime tundma nende kultuuri ja kombeid.”

Poliitikat, et kõik Ararati mängijad peaksid olema armeenia päritolu, siiski ei ole, kuid avasüli võetakse vastu need, kelle tase välja kannab. Harutjunjan ise aga toetab kirglikult Armeenia

koondist, ka siis, kui vastas on Eesti.

Koondisemängudeks telliti suur lipp ja omade toetuseks mürtsutati ka trumme.

“Minu meelest iga inimene peab esmaselt toetama oma rahvusvõistkonda ja paralleelselt austama vastasvõistkonda,” sõnas Harutjunjan. “Ma ei pea õigeks teise võistkonna pooldamist, kui samal ajal mängib sinu rahvusvõistkond.

Seda saab võrrelda olukorraga, kus keegi üritaks armastada kellegi teise last, eirates oma last.” *Ararat edasi!

Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee

Tallinna FC Ararat-TTÜ 2009 2008 2007 2006 2005 2004 2003 2002 2001

Tallinna FC Ararat Tallinna FC Ararat Tallinna FC Ararat Tallinna FC Ararat Tallinna FC Ararat SJK International SJK International FC International FC International

II liiga E/N II liiga E/N II liiga E/N III N IV N IV E VE IV W IV W

26 26 26 22 22 18 12 18 20

17 14 15 18 15 3 9 12 12

4 8 6 2 2 1 3

5 4 5 2 5 15 3 5 5

97:35 63:28 49:35 92:59 62:21 22:79 29:18 59:24 64:34

55 50 51 56 47 9 27 37 39

(4. koht) (3. koht) (3. koht) (1. koht) (3. koht) (9. koht) (2. koht) (3. koht) (3. koht)

III liiga

EMÜ SKd abistab Meistriliiga kogemus Eesti Maaülikooli jalgpallimeeskonnal kulus kuus aastat, et jõuda kolmandasse liigasse. Ehkki suuremaid sihte silme ees ei terenda, ei mindud uuele tasemele peksukotiks. Ja ei oldagi.

Lennart Komp

A

astaid neljanda liiga lõunapiirkonna keskmiste hulka kuulunud EMÜ SK jaoks algasid suuremad muutused kaks aastat tagasi, kui meeskonnaga liitus mitu uut mängijat ning hakati aasta ringi regulaarselt trenni tegema. Teiste seas lisandus Heigo Hausenberg, kellega ühines peagi ka vend Ando. Tema nüüd ülikoolimeeskonda treenibki.

“Olen algusest peale vennaga koos tahtnud mängida, temaga koos läksin jalgpallitrenni ning tema pärast tulin ka EMÜsse,” lausus Ando Hausenberg, kes ise õpib Tartu Ülikoolis majandust.

“Nüüd on EMÜga stipendiumileping ja olen mängiva treeneri ülesannetes.”

Hausenbergi juhendamisel võideti mullu 4. liiga lõunapiirkond kindla ülekaaluga ning tänavu on kuulutud tugevate keskmike kilda. Uue aastaga järgmise sammu astumist plaanis ei ole, sest ühest küljest seab piirangud eelarve, teisest saavad parimad end proovile panna II liiga lääne/lõuna piirkonna liidermeeskonnas Tartu Haserv, mille duubliks tänavu ollakse.

“Alguses küsisime Haservilt, kuidas neil plaanid selleks hooajaks on, ja siis jõudsime vaikselt koostööni,” sõnas meeskonnas algusest peale mänginud Timur Semjonov. “Nüüd on meil ka kord nädalas ühine treening.”

Mullu oli EMÜ SK duubliks Tartu Ülikooli Faunale ehk vastuoksa ootustele ei olegi kahe Tartus asuva ülikooli vahel üle mõistuse vihast sportlikku vaenu. Suhted on suisa nii head, et mullu aidati kaaslinlastel III liigasse püsima jääda. Tänavuses esimeses mängus alistati Fauna 1:0.

“Tunneme üksteist Faunaga väga hästi, käisime neil ka abis. Neil oli va-

EMÜ SK 2009 EMÜ SK 2008 EMÜ SK 2007 EPMÜ SK 2006 EPMÜ SK 2005 EPMÜ SK 2004 EPMÜ SK

(IV S) (IV S) (IV S) (IV S) (IV S) (V S)

20 22 18 22 22 14

16 7 6 11 11 2

2 5 2 4 2 1

2 10 10 7 9 11

69:20 32:41 30:49 69:38 53:52 23:90

50 26 20 37 35 13

(1. koht) (7. koht) (7. koht) (6. koht) (5. koht) (7. koht)

“Staaritsemist ma tundnud ei ole, kuigi hepeal ikka tõsiseid probleeme ja käisime vennaga 9-10 mängu mõlemad Fau- võiks ju arvata, et ma mõne hilinenud vea pärast võiks õiendada, et mis sa nii na eest mängimas,” ütles Hausenberg. aeglane oled.”

“Päris palju jah. Ma olin ikka päris “Mul on hea selle üle. Sest muidu sa pahane selle peale, et oma mängus ei ei sobiks siia!” torkas Semjonov taas. suudeta enam 100 protsenti anda,” susKuid Hausenberg on tõepoolest kas Semjonov. meeskonna nimekaim mängija, olles Peale kvaliteedi on meeskond muuenne EMÜga liitumist kolm hootunud ka distsiplineeritumaks ning kui aega Tammeka põhimees. Hausenberg debüüthooajal kadus 16 meest keset otsustas Meistriliiga tasemel vutist loosuve lihtsalt ära, siis tänavuses esimeses kümnes mängus vahetusmeestega prob- buda, kuna profipalka Tammeka ei maksnud ning vanus oli juba selline, et pidi leeme ei olnud. Kõik soovijad ei mahu vanemate turjalt ära tulema. Noortegrupalati isegi protokolli. Siis vaadatakse pidega tegeleb ta Tammekas ka praegu. trennis käimise ja rahatasumise järgi.

“Tase on tõusnud ikka väga palju, võrreldes sellega, mis oli 2004-2005.

Andke teada oma tegemistest, põnevatest Ma isegi ei kujuta ette. Seda ei anna juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee sõnadesse pannagi, kui palju see muutunud on,” otsis Semjonov sõnu.

“Kui mina käisin oma venna mänge vaatamas, siis mõtlesin küll, et oi jumal, kuid paari aastaga on mehi juurde tulnud, trenni tehtud ja tase märgatavalt tõusnud,” nõustus ka Hausenberg.

Nagu III liigale kombeks, on ka EMÜ mängudes palju õhus.

2010 JUULI JALKA

63

IV liiga

FC Absoluut loodi selleks, et poisid kaduma ei läheks Jalgpallis sinilinnu püüdmisest loobunud noortel mängijatel ei pruugi alati olla kohta, kus harrastaja tasemel jätkata. Hans Tiitsmann tegi isa Allani abiga meeskonna FC Absoluut, kuhu kutsub sõpru-tuttavaid.

Ka välismaalasi.

Lennart Komp

T

änavu 4. liiga läänepiirkonnas tuleristseid saav Absoluut sai loodud lihtsal põhjusel – kahel möödunud hooajal Flora duubli ja FC Elva vahet liikunud 17aastane Hans jättis selle eluetapi seljataha, kuid jalgpallist niisama lihtsalt loobuda ei tahtnud. Sobiva väljundi puudumisel pandi välja oma meeskond.

“Viimastel aastatel hakkas tekkima tunne, et kes ei ole päris koondise tasemel või tipus, neil kipub valikuvõimalusi väheks jääma, et mitte öelda kaob üldse võimalus ära,” rääkis Allan.

“Kui vaadata, kui suur hulk noori käib trennis B- ja C-klassis ja kui palju neist 18-19aastaselt järele jääb, siis ma ütleks, et see on katastroofiline kadu.”

Et poeg huvi tundis, oli üks peamisi põhjusi, miks isa asja vedada võttis, kuid mitte ainuke. “Jalgpall on ikka meeskonnamäng,” täpsustas ta.

“ „

Tegin vaikselt oma asja, aga nii vajusingi vaikselt ära.

Peale sõprade otsis Hans mängumehi klassist, koolist, tutvusringkonnast.

Kokku sai üsnagi kirju seltskond, sest meistrivõistlusteks anti 15 eesti mängija kõrval üles neli soomlast, rootslane ja türklane. Nemad tudeerivad Tallinna Tehnikaülikoolis ning haarasid vutivõimalusest meelsasti. Paraku viis kooliaasta lõpp nad nelja tuule poole laiali.

Nüüd tehakse tööd, et sügiseks ridu täiendada.

64

JALKA JUULI 2010

Hans Tiitsmann (palliga) pani vutimängu jätkamiseks kokku oma meeskonna.

“Treeninguid viin läbi mina, sest treenereid on olnud päris palju ja harjutuste pagas üsnagi suur. Neid on ka koondise tasemelt meelde jäänud,” sõnas Hans. “Vaatame, et kui pole tahtmist harjutusi pikemalt teha, siis teeme mängu rohkem.”

Totaalse jalgpalli austaja Hansu sõnul on tal eeskuju võtta nii Aivar Tiiduselt, Janno Kivisillalt kui ka Frank Bernhardtilt, kelle juhendamise all ta ise on tegutsenud. Tippu pürgimisest loobus ta mänguaja vähesuse tõttu.

“Alguses sain Floras korralikult mängupraktikat Esiliigas, aga edaspidi mängisin Elvas noorematega,” ütles Hans. “Läbilöök jäi vast esiletükkimise taha. Floras oli pigem kes ees, see mees.

Tegin vaikselt oma asja, aga nii vajusingi vaikselt ära.”

Esiliiga vahetamine 4. liiga vastu tähendas esimestes mängudes kohanemist, sest Hansu kirjelduse järgi “Esiliigas on rohkem tehniline mäng, 4. liigas on jõuline meeste mäng”. Esimesest kaheksast mängust saadi küll vaid kolm võitu, kuid nüüdseks on uue maneeriga harjutud. Kui ka koosseisuga korda saaks, võiks juba kolmandasse liigasse tõusust mõelda.

Võistkonna nimest rääkides rõhutas Allan, et sidemeid samanimelise alkoholiga ei tasu kindlasti otsida. “Meie jaoks on sellel pigem sõnaraamatu tähendus, eesmärk on, et see oleks tasemel jalgpalli sünonüüm,” tutvustas isa.

Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee

rannajalgpall

Kalju ja ValiceCar alustasid puhtalt, Real ja Betoon libastusid Rannajalgpalli Meistriliiga teravaima alguse tegid tiitlikaitsja Unibet/Nõmme Kalju ja mõneti üllatuslikult ValiceCar Pärnu, kes võitis nii mullust hõbedat Augur/Betooni kui ka pronksi S.C. Real/Triobeti. Kuuma suve ootuses on pinge kõrgeks kruvitud.

Lennart Komp

J

uuni teisel laupäeval Pirita rannas tugevas tuules mängitud rannavuti Meistriliiga avaetapil kulus Kaljul käimasaamiseks aega, kuid pärast raskelt tulnud 4:3 võitu H2O/Vapruse üle ei antud BSC Pärnu/Alfa Creditile ja BSC Viimsile enam võimalust ja oldi paremad vastavalt 6:0 ja 4:1.

“Pärast esimest mängu ei olnud üldse rahul, kuid alates teisest hakkas asi toimima,” sõnas Kalju mängiv treener Marek Markson. “Uus hooaeg tuleb tasavägisem kui mullu ning ilmselt hakkavad Pärnu etappidest alates vahed sisse tulema, sest võrreldes Piritaga on seal paksem liiv ja raskem mängida.”

Pärnu liiv on aga kodune ValiceCari meeskonnale, kes oma algedu ise üllatuseks ei pidanud. Sedakorda saadi õnn, millest mullu puudu jäi, oma poolele.

Ja ka trenni on kõvemini tehtud. Nii Augur/Betoon kui ka S.C. Real/Triobet alistusid 2:6.

“Eelmisel aastal oli meil seitse kaotust ühe väravaga, nüüd saime fortuuna enda kasuks tööle,” lausus pärnakate esindaja Alder Frischer. “Tänavu vastutab taktika eest Aleksei Galkin, mullu meil sellist meest ei olnud. Eesmärk on esikolmik.”

Kui nii Kalju kui ka ValiceCar võivad teistele etappidele vastu minna enesekindlalt, siis Betoon, kes jäi alla ka mullu punktita jäänud Beregy Unitedile, peab alustama liidrite jälitamist. Uut selles midagi ei ole. Kahel viimaselgi aastal loovutati avaetapil olulisi punkte.

“Viimasel kahel aastal on jäänud avaetapp hooaja viletsaimaks. Seekord mõtlesime kõik selle peale, kuid ikka läks samamoodi,” kahetses Betooni äss Indrek Siska. “Muutusime tormakaks ja endal näen kõige suuremat süüd. Esimese

asjana otsin alati löögimomenti, kuid pidanuks rohkem kaaslasi usaldama.”

Kui mullu kaotas Betoon kolm mängu kokku, siis nüüd on kaks nulli tabelis kirjas. Siska sõnul tunti puudu ka treeneri otsustavast sõnast, sest vahetusi tehti enda tunde järgi ning lõpuks kulutati end väljakul liiga palju.

“Olin 36 minutist 32 väljakul ja lõpuks oli mõnest mehest väljakul rohkem kahju kui kasu,” kahetses Siska.

“Lõin 20 korda peale, sisse sain vaid kaks korda, nemad lõid umbes kaheksa korda ja neli läks sisse.”

Kuus punkti teeninud S.C. Real/Trio-

beti väravavaht Markus Lukk ütles, et meeskond läks kolme võidu järele, kuid et keegi veel selgelt ees ei ole, on veel lootust.

“Järgmisteks mängudeks on vaja vigadest õppida ning ka ise võinuksin parem olla,” vaagis Lukk. “Palju jäi individuaalsete ebakõlade taha. Järgmisteks etappideks peavad kõik 100 protsenti valmis olema, et mängijad kontrolliks olukorda, mitte olukord mängijat.”

Rannavuti hooaja teine etapp toimub 26. juunil Pirital, mille järel kolitakse 3. juulil sel suvel esimest korda Pärnu rannale.

Tabeliseis pärast 1. etappi 1. Unibet/Nõmme Kalju 2. ValiceCar Pärnu 3. S.C.Real/Triobet 4. Sparta 5. H2O/Vaprus 6. Augur/Betoon 7. BSC Viimsi 8. Beregy United 9. BSC Pärnu/Alfa Credit 10. A&A Kinnisvara

3 3 3 3 3 3 3 3 3 3

3 3 2 2 1 1 1 1 1 0

0 0 1 1 2 2 2 2 2 3

14:4 15:6 15:10 14:11 15:10 13:15 9:12 9:17 4:17 9:15

9 9 6 5 3 3 3 3 3 0

Nõmme Kalju (mustas) alustas tiitli kaitsmist efektselt ja kindlalt - kolme võiduga.

2010 JUULI JALKA

65

lisaaeg

Jalgpall on parem kui seks? Või vastupidi?

Eesti kaotas omade käe läbi soomlastele

Juunikuu jooksul müüb A. Le Coq oma õlle kuuspakke kahes erinevas pakendis: “Jalgpall on parem kui seks?” ja “Seks on parem kui jalgpall?”.

Esimesega on kaasas jalgpallurite piltidega mängukaardid ja teisega ülinapis rõivastuses Playboy tüdrukud. Ühtlasi on õlletehase koduleheküljelt võimalik jälgida, kumb pakend paremini kaubaks läheb.

Mängijate valikul aitas õllemeistreid Eesti Jalgpalli Liit. Pallurite valikul arvestati koondises mängude arvu, aga mõningaid korrektiive pidi tegema siis, kui puudus kaardile sobilik foto.

Tulemus sai selline: ässad on Mart Poom, Martin Reim, Andres Oper ja Raio Piiroja; kuningad Joel Lindpere, Taavi Rähn, Konstantin Vassiljev ja Aleksandr Dmitrijev; emandad Ave Pajo, Elis Meetua, Anastassia Morkovkina ja Kaire Palmaru; soldatid Ragnar Klavan, Enar Jääger, Tarmo Kink ja Mihkel Aksalu. Kui ässade valimise puhul on loogika selge – nende seas on tõesti meie teenekaimad, siis kuningate ja soldatite valikul tehti otsus vanuse põhjal.

Eesti filmitegijad kaotasid MMi auks Tallinnas Kalevi staadionil peetud mängu Soome kolleegidele 0:8. Kuna põhjanaabreid saabus kohale vähem kui kohti meeskonna algkoosseisus, mängis neli eestlast nende eest.

“Osutus, et soomlaste eest mängisid need eestlased, kes mängida oskasid!” tõdes PÖFFi tegevjuht ja jalgpallikohtunik Kristo Tohver. “Eestlased lõid kaheksast väravast seitse, neist neli Andri Luup.”

Jala oleks võinud kergesti valgeks saada ka Tohver ise, kuid 0:2 seisul lõi ta penalti mööda: “Meie meeskond oli organiseerimatu, aga nagu kirjutaks sel puhul Andrus Kivirähk – ka Tammsaare ei osanud jalgpalli mängida!”

Eesti meeskonnas mängisid veel Arvo Kukumägi, Hollywoodi mees Priit (Brad) Jürjens, Tomi Diener jt. Soomel aitas võita režissöör Jaak Kilmi.

Foto: Ivan Pavljutskov

Eesti meeskond (mustas) ründas tormakalt.

Aegna jalgpallisaar

Hannah võitiski Inglismaal 2007. aasta 13. oktoobril Wembley staadionil Inglismaa ja Eesti hümne laulnud Hanna Ild alias Hannah (pildil) saavutas järjekordse jalgpallivõidu: tema laulu “I Believe In You” valis raadiojaam TalkSport Inglismaa jalgpallikoondise 2010. aasta MM-finaalturniiri hümniks. Võidulaulu valisid raadiojaama miljonid kuulajad. See oli esimene kord, kui Inglismaa koondise hümni sai valida rahvas. Muutuse taga oli koondise itaallasest peatreener Fabio Capello.

66

JALKA JUULI 2010

MMi ajaks on terve Aegna muudetud sõltumatuks jalgpallisaareks, kuhu huvilisi viib Rohuneeme sadamast kiirkaater ja kust saab öösel soovi korral mandrile tagasi.

Vutti näeb Aegna sadamakõrtsis, külla on kutsutud bände, korraldatakse viktoriine jms. Pildil Tõnu (vasakul) ja Jaanus Rumma, kes on vutisaare korraldajad.

Max Cavalera nõudis Eesti koondise särki MMi ajal Tallinnas Rock Cafe’s esinenud Soulfly muusik Max Cavalera nõudis endale korraldajailt Eesti koondise särki XL. Jalgpallihuviline brasiillane tinistab pildil Brasiilia lipuvärvides kitarri.

Foto: Hugo Carrea/Reuters/Scanpix

2010 JUULI JALKA

67

68

JALKA JUULI 2010