saalijalgpall
Kodusaalieelis on võidu võti Jah, Eestis on ainult üks karukoobas, kus küllasõitnud võistkonnal põhimõtteliselt mingit võiduvõimalust ei ole. Ükski Eesti staadion ega ühegi meeskonna toetajaskond pole see, mis valitseb futsali hooajal Sillamäe spordikompleksi sportmängude saalis. Ühe punktiga on sealt viimastel hooaegadel lahkunud vähesed ja võidust võivad teised võistkonnad selles Ida-Eesti saalis ainult unistada. Mart Kase
T
eatris öeldakse tihti vabaõhuetenduste kohta, et see valgub laiali – kontsentratsioon muutub hägusaks, fookus läheb paigast ära ja tähtsamad sündmused ei joonistu täpselt välja. Tihti võib samasugust kirjeldust kasutada ka suviste Eesti meistrivõistluste mängude kohta staadionitel. Aga futsalis on pealtvaatajad mänguga kaasas ning osas saalidest on publik vastaste jaoks väljakannatamatult tuline. Peale publiku mängib futsali mängutulemuses suurt rõhku ka saalipõrand ja pall. Eesti saalid on futsali mängimiseks äärmiselt erineva kattega. On ilmselge, et puupõrandal veereb pall kordi kiiremini kui plasti peal. Ekstreemset kodusaali kasutaval võistkonnal on alati eelis, sest tingimused on saalides lihtsalt niivõrd erinevad. Kui Kiili, Kohila ja Tallinna Forelli tänava spordihoone on suhteliselt sarnase tänapäevase siseväljakukattega, siis Sillamäel on tegu põrandaga, millel juba aastakümneid on löödud kauneid väravaid. Sillamäe koduväljakueelis teiste ees on ka kaugus. Bussisõit ei ole vastasmängijatele tavaliselt mitte sellepärast koormav, et jalad läheksid paksuks või uni tuleb liialt peale, vaid seetõttu, et kui Tallinnast Sillamäele või Võrru mängule sõita, läheb terve päev ära. Meeskonnad ei sõida välismängudele parimas koosseisus just seetõttu, et paljud ei saa endale lubada tervet päeva perekonna- või tööelust vahele jätta. Suur kaugus teiste võistkondade mängijate kodukohtadest moodustab olulise osa kodusaalieelisest.
“
Bussisõit ei ole vastasmängijatele tavaliselt mitte sellepärast koormav, et jalad läheksid paksuks või uni tuleb liialt peale, vaid seetõttu, et kui Tallinnast Sillamäele või Võrru mängule sõita, siis läheb terve päev ära.
„
Mis tähendab, et koduväljaku eelist saalijalgpallis said tunda JK Sillamäe mängijad ka UEFA Futsali karikavõistluste alagrupiturniiril Bosnias ja Hertsegoviinas, kus võõrustajatele jäädi alla 0:11. Kaotusnumbrid (või võidunumbrid) oleksid olnud hoopis
teised, kui näiteks samad võistkonnad oleksid mänginud Sillamäel. Ka tugevate enesekindlus lööb tihti kiiresti kõikuma, kui vastane tunneb end oma saalis äärmiselt koduselt ning vastase tulihingeliselt toetajad on väljakupiiridest ainult paari meetri kaugusel. Suure tõenäosusega võidab ka sel talvel JK Sillamäe futsali Eesti meistritiitli, sest nad on kodusaalis alistamatud. Kõik oleneb sellest, kui paljud Sillamäe mängijad sõidavad rutiinselt igale välismängule. Seega üks edu valem on saalijalgpallis äärmiselt lihtne – kodumängud tuleb alati ära võtta, sest sinu saalis on vastastel äärmiselt ebamugav. Päris jalgpallis ja rannajalgpallis on tingimused palju võrdsemad.
Sillamäe meeskond (sinises) on kodupõrandal võitmatu – see on nende edu võti.
2009 OKTOOBER JALKA
65