9 minute read

meestega

tulemust, peame vaatama, mis noortes toimub

Novembris 50. sünnipäeva tähistanud Marko Lelov on elanud jalgpallile, vanaisa ja isa jälgedes tulid valikud loomulikult. Mängijana välismaale ja Eesti koondisesse jõudnud ning treenerina kõrgliigas juhendanud Lelov töötab nüüdseks juba aastaid Eesti Jalgpalli Liidu akadeemias, mispärast keskendub eelkõige noorte arendamisele.

Advertisement

Tekst: Ivar Lepik / Foto: Liisi Troska

Ja on, millele keskenduda. Noortekoondiste tulemused ei ole enamasti sellised, nagu jalgpallifännidena ootame ja loodame – aga miks? Ja mida saaksime teha, et olukord muutuks? Sellest – ja paljust muust – Leloviga räägimegi. Pikk ja põhjalik intervjuu ilmub Jalkas kahes osas – esimest osa loe veebruarikuu numbrist!

Pärast Florat tuli Pärnu Linnameeskonna projekt. See oli väga atraktiivne idee. Tundus loogiline lahendus, et on kasvatajaklubid ja esindusmeeskond. Klubid toodavad selle meeskonna jaoks mängijaid ja Pärnu-sugusele linnale on hetkel üks võistkond Premium liigas täpselt paras. Kui koostöö toimiks, saaks Pärnut nii kõrgliigas esindada.

Vahe Pärnu ja Tallinna vahel oli enne seda suurem kui kaks tundi ja 120 kilomeetrit. Enne oli Pärnus taktikatahvel piltlikult öeldes garaažis traktorirehvi peal. Ja muidugi kaasnes linnameeskonnaga entusiasm. Raio (Piiroja – toim.) presidendina, Peter Hunt ja Wendre asja taga. dis Viljandis, teine Tallinnas, on minu rolli peres vähem tunda saanud. Kui tulin õhtul trennist, nad magasid. Hommikul olid koolis või lasteaias. Kolmanda lapsega on mulle antud võimalus inimesena areneda. See pool on olnud minu abikaasa õlul, müts maha tema ees. Mu vanemad on samuti toetanud ja aidanud.

Pärnu jalgpalli parimatel aegadel oli mudel sarnane: mängijad käisid vahepeal kolm-neli kuud tööl ja ülejäänud ajal mängiti jalgpalli. See võimaldas keskenduda jalgpallile. Mina sain näiteks Wendrest palka. Oli väga hea projekt, aga tagantjärele mõtlen, et lahkuminek oli sel hetkel õige tegu. Konkurents peab säilima. Vaprus võttis Premium liiga koha vastu, riskis ja neelas halvad ajad alla. Täna on nad kuuendad.

Loodan, et Pärnu JK jaoks sai nüüd mingi periood läbi ja uute inimestega tekib neil soov jõuda tippu tagasi, et Vaprusele konkurentsi pakkuda. Noortes pakub hetkel Poseidon tugevat konkurentsi. Eks ole näha, kas Pärnusse mahub kunagi kaks Premium liiga võistkonda.

Sinu viimane aasta Premium liigas oli Vaprusega. 2017. Raske aeg.

Kui klubi võttis vastu otsuse kõik see alla neelata, siis treenerite jaoks oli olukord sama. Tähtis oli see, kuidas treenerid selle oma peas selgeks mõtlesid. Minu jaoks oli millalgi 2017. aasta keskel selge, et kui langeme välja, siis esiliigas olen nõus jätkama. Premium liigas teist hooaega nii... Seda teadis ka klubi juhtkond. Ja siis tuligi Indrek (Zelinski – toim.) asemele.

Muidugi oli raske, raskem kui Viljandiga alustades. Mängijad... Magnus Villota tuli siis pildile.

Kujutate ette? Alles täna on ta Premium liigas mingi staatuse saanud! Mängijad elasid rasked ajad üle. Nädalast nädalasse, aastast aastasse... Oluline oli hoida tunnet, et midagi võib tulla. Kõik, kes Vapruses treenerid olid, andsid panuse tänasesse tulemusse. Uku Kõrre tuli, Villota alustas, Enrico Veensalu tuli... Nüüd nad hakkavad vilju lõikama. Neli-viis aastat olla nii, et iga aasta oled viimane, ma ei kujuta seda ette. Oli loogiline, et treenerid vahetusid.

Igor Prins tuli eelmisel aastal väga tugevalt treenerina pildile tagasi, Norbert Hurt proovib nüüd. Saad aru, kuhu rihin?

Ei saa veel...

Kas ühel päeval võime ka Marko Lelovit veel selles rollis näha?

See on väga lahe küsimus. Olen pikalt mõelnud ja ka selle nurga alt, et kui Premium liigat või suurturniire kommenteerin, siis mine tea, võibolla mõni hull Tiisler küsib, et miks ma ei ole? Jah... See on väga-väga raske. Kui oled kogu elu jalgpallile andnud, on raske öelda, et ei anna edasi. Ma ei saa öelda ei.

Praegusel hetkel lõppeb küsimus selle koha peal ära. Mul on missioon kõige väiksema lapsega rohkem toimetada, kui teistega jõudsin. Seda on halb välja öelda, aga nad teavad seda. Kui peaksin igal nädalavahetusel olema mängul, oleks see väga-väga raske. Aga ühel hetkel mingis rollis võib see tulla.

„Mul on missioon kõige väiksema lapsega rohkem toimetada, kui teistega jõudsin. Seda on halb välja öelda, aga nad teavad seda.“

Viimasel arenguvestlusel Aivariga leidsime minu töö kohta akadeemias sellise hea termini nagu treener-organisaator. Süda valutab noortejalgpalli pärast ja nende arengu pärast. Kui tahame meestejalgpallis tulemust, siis peame vaatama, mis noortejalgpallis toimub. Tuleb juurde panna. Olen keskendunud puberteedieas lastele, tahan selle kohta õppida. Olla tippspetsialist. See on tänane eesmärk.

Kui võtta meestejalgpall, siis vanuse poolest võiksin veel noor treener olla. Aga kui olen elust rohkem andnud jalgpallile kui perele, siis kas olen valmis veel kord ohverdama nädalast nädalasse? Kuna peres on viieaastane poeg, ütlen, et seda lähiajal ei tule. Meie kaks vanemat last, üks sün-

Viljandi on südames

Viljandi Tulevik on ikka ja jälle Eesti kõrgliigasse kuulunud, kuid 1999. aastal Tarmo Rüütli juhendamisel võidetud ajaloolistele hõbemedalitele pole tulemuste mõttes midagi võrdväärset vastu panna.

Taasiseseisvunud Eesti meistrivõistlustel on Viljandi tänaseni väljaspool Harjumaad ja Ida-Virumaad ainus linn, milles igapäevaselt toimetavale võistkonnale medalid kaela riputatakse. Tõsi, tol ajal oli Tulevik FC Flora tütarklubi, ent seda magusamalt maitses hõbe – pronksi võitnud Flora jäeti ju seljataha!

Ka Lelovi jutust käib Viljandi-aeg korduvalt läbi. „Meil oli hea võistkond, kuigi olud olid tihti rasked, palgad-asjad viibisid. Aga missioon oli,“ meenutab ta. „Käime nüüdki iga viie aasta tagant Viljandis koos ja panustame kohalikku ellu. See näitab, kuidas üksteist hoidsime. Kui kellelgi oli raha puudu, laenasime omavahel. Aga asjad lahenesid ja see kasvatas. Lõpuks jõudsime hõbemedalini. Neid hetki ei vahetaks millegi vastu.“ liiga debüüdi. Nüüd alustas ta Kuressaarega ettevalmistust. Oleks ta mõnda teist teed pidi sama kaugele jõudnud? On tore, kui klubid ise näevad, et neil on mingi mängija, kes vajab järgmist tõuget.

On pärast Vaprust midagi Premium liiga tasemel pakutud?

Kui mõtled konkreetset pakkumist, et tule treeneriks, siis pigem mitte. On olnud mingeid ümbernurgajutte, läbi lillede.

Akadeemias oled 2018. aastast. Päris algusest peale. Kuidas nendele aastatele tagasi vaatad? Käima sai akadeemia pandud pilootprojektina. Olin sel hetkel vaba ja leiti, et õige inimene asja juhtima. On olnud huvitav periood. Sarnase mudeliga alustas Šveits, kuni klubid oma akadeemiad käima said. Ütlesime ka kohe, et kui klubid jõuavad järele, siis on projekt ennast ammendanud. See ongi normaalne.

Selles vanuses mängijaid on lahe vaadata. Kui nad [kaheksandasse klassi] tulevad, teeme neist pildi. Kaks aastat hiljem kingime neile selle pildi. Vahe on kümnetes sentimeetrites pikkuses ja väga-väga palju ka isiksuses.

Me ei saa päris seda valikut, mida tahaks, aga see on ka loogiline. Igast lapsest ei saa tippjalgpallurit ja iga lapsevanem mõtleb ka tulevikule. Koolivahetus ei ole lihtne. Sel aastal oli hea näide, kaks last ühest koolist ja ühest klassist. Üks tuli, sest ta isa oli tippsportlane. Teine ei tulnud. Mõlemad vastused on väga ausad ja saab olema huvitav jälgida, mis rada pidi jalgpallis edasi minnakse.

Igas lennus on 20–25 mängijat. Mitu neist peaksid jõudma vähemalt Premium liiga tasemele? Seoses noortetöö juhtide projektiga kaardistasime mängijaid ja seda, mis vanuses kuhu jõutakse. Millal tulevad profilepingud, välismaad. Eelmise aasta lõpuga on Premium liiga debüüdi teinud 13 mängijat, kes põhimõtteliselt kahest lennust – sünniaastad 2004 ja 2005. Neist neli on liigas kanda kinnitanud. Oskar Hõim, Georg Pank, Hugo Palutaja ja Ramon Smirnov.

Pank, Smirnov, Palutaja – Tallinna Kaleviga pronksmedalitel. Põhimängijatena. Nad on klubide mängijad, kes on saanud kaks aastat mingit lisaväärtust, aga meie jaoks ka akadeemia poisid.

Meil on väga hea meel, et akadeemia poistel on siht silme ees. A-koondis käis jaanuaris Küprosel, Hõim ja Pank olid ka seal kaasas.

Aivar Pohlak tõi hiljuti välja, et 2004. sünniaastaga U19 koondis jõudis eliitringi. Oli see juhus? Akadeemia mängijatest neljandik on noortekoondistes. Räägin neist, kes jalgpalli jõuavad, aga muidugi on ka lõpetajaid. See on raske vanus, hakatakse aru saama, et hobijalgpall hakkab läbi saama. Unistusteni jõudmiseks peab midagi tegema hakkama. Reaalsusega põrkumise hetk.

Kuidas tekitada olukord, kus Pärnu noorel oleksid sama head väljavaated kuskile jõuda kui Tallinna noorel? Kas akadeemiad peaksid olema igal pool?

Esialgne visioon oli, et Eestis oleks neli akadeemiat. Põhi, lõuna, ida, lääs. Tallinna oma läks käima ja Tartus üritasime, aga seal ei saanud asja. Kaks võiks ilmselt olla, aga tahaksime jõuda sinnamaale, et klubid ise suudaksid koostööd teha. Näiteks Tartus on palju klubisid, aga saaks kuidagi äkki nii, et kaks neist oleksid kesksed?

Me treenime lapsi ju selleks, et nemad oma eesmärgid saavutaksid, mitte oma eesmärkide täitmiseks. Klubid võiksid suuta koostööd teha ja akadeemiaid tekitada. Ida-Virumaal oleks ehk olnud mingil hetkel vaja aidata, aga need on oleksid. Kui võtta, et meil on akadeemias käinud Pärnu poisse, on käinud Paide poisid, Rakvere poisid... Kes tahab, leiab meid üles.

Elad endiselt Pärnus. Seal läheb praegu pigem hästi: hall sai valmis, Vaprus on tubli. Elad Vaprusele kaasa?

Kui käin kommenteerimas, peaksin justkui erapooletu olema, aga kellelegi jääb kindlasti mingi mulje. Ja see on loogiline. Kui Pärnu klubi mängib ja ise olen sealt pärit, siis nii on. Olin linnameeskonnas, olin Vapruses, toetan neid samamoodi. Süda käib selles rütmis. Pärnu jalgpalli rütmis. Olen palju ka näiteks Poseidoni treeneritega suhelnud. Elad ikka kaasa.

Kuidas üldse tänapäeval jalgpalli jälgid, mida vaatad?

Marko Lelov on EJLi akadeemias tegutsenud selle 2018. aastal loomisest saati.

Foto: Lembit Peegel

Kommenteerimiste tõttu olen ikka nädalavahetustel mängudel tööl. Pärnus saab kahe tunniga, väljasõidud on pikemad. Aga see hoiab Eesti liigaga kursis. Tahan kursis olla. Muidu vaataks ilmselt minimaalselt. Olles igapäevaselt jalgpallis sees ei jää palju aega.

Maailma jalgpalli... nii palju, kui aega on. Kui ühte klubi toetad, siis selle mänge ka vaatad. Vahepeal mu lemmikut Meistrite liigas ei olnud, siis ei vaadanud üldse. Sügisel oli, aga nüüd jälle ei ole (naerab – toim.). See on jalgpall. Taandub küsimusele, kas võtad koju tööd kaasa või mitte. Mulle meeldib jalgpalli vaadata kui jalgpalli, aga enda arendamiseks on vaja analüüsida.

Vanemad lapsed jalgpalluriteed ei valinud. Kuidas nooremaga?

„Selles vanuses mängijaid on lahe vaadata. Kui nad [kaheksandasse klassi] tulevad, teeme neist pildi. Kaks aastat hiljem kingime neile selle pildi. Vahe on kümnetes sentimeetrites pikkuses ja vägaväga palju ka isiksuses.“

Skaudime rohkem Tallinna piirkonda, aga kui näeme kuskil väiksemas kohas kedagi huvitavat, siis muidugi reageerime ka. Näiteks Kristofer Robin Grün, kes tuli Kilingi-Nõmmelt läbi Poseidoni ja tegi eelmisel aastal Flora eest Premium pugeda, et meid on üks miljon ja neid 40 miljonit.

Ta on üliaktiivne. Käime ja otsime, kes-kus linnas jalgpalli mängib. Üks asi on treeningud, aga otsime tegevusi. Lähen temaga mänguväljakule, et tema aega sisustada. Ta ronib seal. On tähtis, et saaks joosta ja ronida. Mida rohkem ta neid asju teeb, sotsialiseerub, seda tervem ta on.

Kõik lapsed sünnivad andekana, aga kuidas kodus teda mõjutada? Kümme aastat tagasi võisin mõelda, et läheb jalgpallitrenni ja nii ongi, aga nüüd mõtlen, et meil on vaja korvpalli mängida, rulatada, mäesuusatada... Ja lõpuks vaatame, mis saab. Kui tahad spordis kuskile jõuda, tuleb mingil hetkel spetsialiseeruda, aga laps peab olema õnnelik.

Taavi Sumberg kirjutas hiljuti raamatu „Õnnelik spordilaps“. Olin nõuandjana selles projektis. Seal on palju situatsioone, mis läbi mängitakse, mida kõrvalt olen näinud. Treeningutel, mängudel. Soovitan kõigil seda lugeda ja kaasa mõelda. Aga kõige olulisem on ikkagi see, et laps liigub ja on aktiivne. See on minu kui lapsevanema seisukoht.

Mis sulle Eesti jalgpalli juures meeldib ja ei meeldi?

Meeldib, et infrastruktuur hakkab järele jõudma. Saame hallides normaalsel tasemel trenni teha. Varsti, mingil hetkel me ei saa tingimuste taha pugeda. Aga tasuks alati läbi rääkida ka spetsiifiliste aladega, et hallid oleksid terviklikud.

Meil on päris palju andekaid noormängijaid. Areng on toimunud. Treeneritel on teed valla. Mine õppima kuhu iganes. Saame teha sama hästi, kui teevad konkurendid. Aga selleks, et järele jõuda... Näeme, et meestekoondise tulemused ei ole kõige paremad. Tööd on vaja teha.

„Kõik lapsed sünnivad andekana, aga kuidas kodus teda mõjutada?

Kümme aastat tagasi võisin mõelda, et läheb jalgpallitrenni ja nii ongi, aga nüüd mõtlen, et meil on vaja korvpalli mängida, rulatada, mäesuusatada... Ja lõpuks vaatame, mis saab.“

Kui saame EM-finaalturniirile, kas siis on kõik hästi? Et praegu on s*tasti, aga siis on hästi? Võtan Poola klubide näite. U15 poisid on väga sarnasel tasemel. Aga kui käisime U19 mängu vaatamas, siis see on nagu öö ja päev. Kontakt on tugev, mängijad on füüsilised, kiired. Red Bull hakkab Saksamaal U17 vanuses üleriigiliselt skautima. Poolas hakatakse U19 vanuses. Ei saa selle taha

Mis on noortejalgpalli mõte?

Tallinna Kalevi ja Paide Linnameeskonna püüdlusi akadeemiaga alustamisel tervitab Lelov kahel käel – ta loodab, et hiljemalt nelja aasta pärast muutub jalgpalliliidu akadeemia ülalpidamine ebavajalikuks. Teisalt muretseb Lelov, kas klubid ehk liialt mugavustsoonis ole ja jalgpalliliidu toetustest elatu.

„Kui saad siit ja sealt toetust, kas siis ise peab ka midagi tegema, et klubi areneks? Selleks et näiteks akadeemia teha, võib minna sada tuhat aastas,“ mõtiskleb Lelov. „Mõtleme, et meil lapsed teevad vähe trenni, aga alustame siis sellest. Mis on klubide olemus?“

„Kui täna viin lapsevanemana lapse trenni, siis minu esimene mõttekoht on, kas tahan, et temast saab jalgpallur või et ta läheb huviringi. Tahaksin lapsevanemana teada, mis mu lapsest võib saada, kui ta treeningule viin. Võibolla mingil klubil ei olegi huvi temast tippjalgpallurit kasvatada. Aga kui klubi tahab lapse kuskile tasemele viia, peaks alustama mingis vanuses kehalise kasvatuse tundide asendamisest jalgpallispetsiifilise treeninguga.“

Lelov toob näite Poola klubist Łódźi Widzew, millega sel talvel koostööd tegema asuti. Vahe arengus tuleb tema sõnul sisse just vanuses 15–19 – Łódźis on asjad korraldatud nõnda, et sellesse ikka jõudnud poisse tuuakse eri koolidest taksodega lisatreeningutele kokku.

„Lapsevanemana ütleksin, et kui viite oma lapse klubisse mõttega, et temast võiks jalgpallur saada, siis mõelge hoolega järele, kas sellel on mõtet. Maailmas on nii palju lapsi, kes seda tahavad. Võimalus läbi kukkuda on suur, selle jaoks on vaja nii-nii palju lisatööd teha.“

Ja kui meie teeme mingid sammud, teevad teised ka. Valdame ainult palli ja mängime nagu hispaanlased? Seda ei juhtu. Kui õpetame täna noori ainult nii mängima, siis läheme noortekoondistega rahvusvahelistele mängudele olukorras, kus me ei oska kaitsta. Meil ei saa olla sellist mentaliteeti. Eesti U16 liigas saame nii hakkama, sest me ei pea vastaselt palli kätte saama, nad annavad meile mingil hetkel selle ise. Me ei pea seda ära võtma.

Aga U19 on Poolas juba väga kontaktne. Ainult pallivaldamisega ei jõua järele. Me ei tohi ära unustada kaitsemängu. Meie edu alus on alati olnud head distsiplineeritud kaitsemängijad. Täna otsime tikutulega taga äärekaitsjaid, sest parimad mängijad pannakse teistele positsioonidele, aga meil on vaja hoida tasakaalu ründamise ja kaitsmise vahel. Võime tahta mängida rohkem palliga, aga me ei pea mängima nagu hispaanlased. Peame hoidma fookuses, milliseid mängijaid tahame toota.

This article is from: