Shutterstock
PSÜHHOLOOGIA Laps vajab oma arenguks vanema seatud piire. Need aitavad tal maailma korrastatumalt tajuda ja ennast tundma õppida. Piire seades saab vanem lapsele õpetada teistega arvestamist – nii on lihtsam elus hakkama saada. Kuna laps tunneb korrastatud maailmas end turvaliselt, tajub ta selgemalt ka vanema armastust. Piiride seadmisega saab alustada kohe, kui laps hakkab iseseisvalt ringi liikuma. Näiteks tuleb ohtlikud esemed tema käeulatusest eemale panna, et ta ennast ei vigastaks. Seegi on juba esimene piiride seadmine.
„Kõhkleva vanema tunneb laps kohe ära ja kasutab võimalust oma soove kasvõi kisaga väljendada,” ütleb Kadri Järv-Mändoja.
Kuidas oleks õige lapsele piire seada? Tänapäeval räägitakse palju, et last ei tohi karistada. Kuidas õpetada, et tegudel on tagajärjed? Piire saab seada ka ilma karistust kasutamata, suunates last hoopiski teiste inimeste vajadustega arvestama. Näiteks ei tule laps kokkulepitud ajal koju. Vanema jaoks tähendab see muretsemist. Kui laps saabub, võiks talle öelda näiteks nii: „Kui sa kokkulepitud ajal koju ei tule, siis ma muretsen, et sinuga juhtus midagi. See on väga halb tunne”. Vanem ei nääguta teema kallal, vaid ütleb selgelt ja ausalt, milline käitumine on talle vastuvõetamatu ja mis tundeid see temas tekitab. Need mina-keeles öeldud laused toimivad vaid siis, kui vanem on oma tegelikest vajadustest teadlik ja tunnete väljendamisel ehe. Oluline on ka vanema oskus lapse vajadusi kuulata. Kui mingi probleemne olukord tekib korduvalt, tuleks vanemal välja öelda nii enda vajadused kui ka kuulata lapse omi. Nii saab lahenduste leidmise ja vastutuse olukorra eest ka lapsele anda. Näiteks: „Mina enam ei taha kodus muretseda, kas sinuga on kõik korras. Seda on nüüd juba mitu korda juhtunud ja minu jaoks on see väga halb kogemus. Ma saan aru, et sul on sõpradega huvitav, aga mis sa arvad, mis tuleks ette võtta, et meie kokkulepped edaspidi peaksid?” Vanem, kes on harjunud karistama, võib sellisesse suhtlusesse suhtuda umbusuga. Tegelikult aga suudavad lapsed väga hästi vanematega koostööd teha ja ise vastutust võtta, kui neile see võimalus anda.
Milleks lapsele piirid? Kas last on õige karistada? Kuidas oleks õige käituda, kui ta sõna ei kuula või mõne pahandusega hakkama saab? Need on küsimused, mis vaevavad pea iga lapsevanemat.
„L
Tasub teada! E-koolitus „Tark lapsevanem – piiride seadmine lastele!” E-koolitus võtab piiride seadmise teema üksipulgi lahti ja annab mängulises ülesehituses tekstide, videoloengute ja elust-enesest-videoklippide abil teemast hea ülevaate. Samuti on võimalik vanemal testida end mina-sõnumi saatmise oskuses ning saada enda näitel teada, kui palju kasutatakse lastega suhtlemisel autoritaarsust. Vaata koolitust: www.sinamina.ee
apsele piiride seadmine on paljude jaoks väljakutse,” ütleb perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, pereterapeut Kadri Järv-Mändoja, et ei ole sugugi lihtne olla ühel ja samal ajal last toetav ning kindlalt piire seadev vanem. Karistamise teema tekitab Kadri Järv-Mändoja sõnul enamasti kirglikke arutelusid. „Täiskasvanute seas on palju neid, kes peavad õigeks lapsele laksu andmist või muul moel alandamist. Need samad täiskasvanud aga ilmselt ei pea õigeks seda, kui üks vanem kodus teist vanemat lööb või alandab. Miks arvatakse, et lapsi tuleks kohelda kuidagi teistmoodi kui täiskasvanuid?” Sellest tuli Kadri Järv-Mändoja sõnul perekeskusel Sina ja Mina ka mõte teha lapsevanematele tasuta e-koolitus, kust on võimalik lugeda ja kuulata-vaadata, mida karistamine lapsega teeb ning kuidas selle asemel toimida.
Miks on karistamine halb? Karistamise mõju lastele on uuritud. Tulemused näitavad, et karistust kasutavate vanemate lapsed on
Kas lapsele peab üldse piire seadma ning millal sellega alustada?
6
otsustusvõimetumad ja ebakindlad ega oska teha koostööd või oma vajaduste eest seista. Pealegi ei maksa last karistades loota, et tal tekivad põhjus-tagajärg-seosed. Karistused panevad lapse alluma vanemale hirmutunde kaudu. Vanemad möönavad, et nad alati ka selgitavad, miks mingit karistust rakendavad, kuid uuringud näitavad, et pikemas perspektiivis ei ole karistamisel käitumist muutvat jõudu. Hirmu pärast lõppeb vanema jaoks ebasobiv käitumine vaid mõneks ajaks ning tegelikult tehakse neid samu asju edasi varjatult. Paljud karistamise tagajärjed ei avaldu kohe lapsepõlves ning ka täiskasvanuna ei oska mõni oma pidevat rahulolematust ja süütunnet siduda lapsepõlves kogetud karistustega – aga seos on olemas. Kui öelda lapsele kümme korda ja ta ikka ei kuula… Vanemana on päris raske end lõputult kontrollida. Kui lapsele üht ja sama asja mitu korda öelda, aga see ikka ei toimi, tasuks mõelda, miks see nii on ja kas tuleks midagi teisiti teha. Lapsele võib ka ausalt ütelda: „Mina olen tülidest tüdinenud ja me peame koos mõtlema, mida teha.” Kui laps ei kuuletu, on selle taga mõni lapse jaoks tähtis vajadus, mida ta ei oska muud moodi rahuldada. Näiteks võib väikelapsel olla nii põnev mäng, et ta ei suuda selle lõpetamisele lülituda. Abiks võiks olla koristamise muutmine mänguks. Mõne probleemi võib lahendada, kui kodust keskkonda muuta. Näiteks mööblit ümber tõstes, midagi lisades või ära pannes. Vahel katsetab laps ka lihtsalt piire, mis on tema arenguks oluline vajadus – näiteks kas sa täna võtad mind trepist üles minnes sülle või mitte. Poes jonniv laps on tavapärane näide – vanem on meeleheitel, teistelt tulevad kurjad pilgud ja õpetussõnad. Kuidas teie käituksite? Kolme väikelapse emana olen selliseid olukordi omal nahal kogenud. Jonn on lapse viis oma vajadustest märku anda. Kui jonni põhjustajaks on tühi kõht, saab abi mõnest suupistest, mida olen ikka üritanud kotis kaasas kanda. Mõnikord on aga tegu „katkise küpsise” kisaga ehk laps teeb suure probleemi näiliselt