FOOKUS
Oluline on mõista, et ühises ametis muutub ülesannete struktuur. Kõiki neid koostöövorme, mis meil varem üksteisega olid, ei ole ju PPAs enam tarvis. Jõudude ristkasutus toimib ja seda on vältimatult vaja, mida tahes keegi sellest arvata võib. Lõppkokkuvõttes on see kõik riigi ressurss ja piinlik on, kui keegi avaldab arvamust, et see kuulub just ühele või teisele valdkonnale. PPA ressurssi rakendatakse ühise eesmärgi nimel, milleks on turvalisuse tagamine.
Kas võime juba praegu nii küsida või alles viie või kümne aasta pärast?
Sellel on kaks tahku. Kui võtame pelgalt majandusliku aspekti, siis näeme juba praegu tugitegevuse kokkutõmbamisest saadud positiivset efekti. Kuidas see keeruline periood ja masu on mõjutanud meie töötajate emotsionaalset olukorda, on juba teine küsimus. Sellesse peab praegu väga palju panustama.
Kui oleksid kogu seda olukorda ette teadnud, kasvõi PPAd tabavate eelarvekärbete mahtu, kas oleksid peadirektoriks üldse kandideerinud?
Saatuse irooniana oled just viimastel kuudel peadirektorina nüüd esimest korda olukorras, kus PPA palgafondi on lisandumas lisaressurss, mida töötajate motiveerimiseks kasutada.
Eks mõtteharjutusena võib igasuguseid küsimusi seada, aga on selge, et adekvaatne teadmine majanduskriisi ulatusest ja mõjudest puudus mitte ainult meil, vaid kogu maailmas. Minu jaoks oli toona politseijuhina selge, et kui Politseiamet oma tegevuse lõpetab ja uus organisatsioon alustab, siis on loogiline jätk kandideerida uue ameti peadirektori kohale.
Arvan, et selles võtmes on minu lahkumine organisatsiooni jaoks positiivne. Minu peadirektoriks oleku ajaga on ju seostunud ainult reformid ja kärpimine. Ajal, mil riigi võimalused on taas paranemas, on hea, kui juhipositsiooni võtab keegi, kel sellist taaka ei ole ning kes pole pidanud tegema inimeste jaoks valusaid ja ebapopulaarseid otsuseid, näiteks likvideerima politseid.
Kes on oma organisatsiooni nimel hingega tööd teinud, peaks seda ka niivõrd armastama, et mitte saada takistuseks muutustele. Mis puutub sellesse, kuidas PPA loodi, siis võib alati olla tagantjärele tark. Tookord oli poliitiline otsus pauguga kolm ametit kokku liita. Nüüd oleme seda varianti rakendanud, pidanud raginal ja töö käigus looma mehhanisme, et uus amet toimida saaks. Minu meelest on põhjalikult läbi mõeldud ja kaalutud variandid, kus on pikk ettevalmistusperiood, siiski paremad. Eks mingi aja jooksul jõutakse ikka samasse kohta välja, aga kiiremal juhul on protsess organisatsiooni töötajate jaoks märksa valusam. Sellistes olukordades on ülioluline ka see, et ettevalmistusi teeksid inimesed, kes mõistavad, et lõpuks peavad nad ise nende väljatöötatud mehhanismide alusel seda vankrit vedama hakkama. Mis võiks olla Eesti jaoks see ajaline piir, kust alates on õige vaadata, kas ja mil määral on PPA loomine oma eesmärgi täitnud?
Kahtlen, kuivõrd sind politsei likvideerimises süüdistatakse, piirivalve hävitamises võib-olla tõesti. Lugedes meediast ühe endise piirivalvejuhi väiteid, jääb küll mulje, et sellest valdkonnast ei jäetud midagi alles.
PPA loomine oli selgelt poliitiline otsus. Ametnikel tuleb poliitiline otsus ellu viia. Mingist hävimisest või hävitamisest ei saa juttugi olla. Ma ei tea, mis kaalutlustel niisuguste väidetega esineda. Raske on pidada väärikaks inimest, kes ise on olnud nende poliitiliste otsustega seotud ning siis põrutab emotsionaalselt, mis iganes sülg suhu toob. Piirivalve on jätkuvalt olemas ja täidab oma ülesandeid muutuvas ajas nagu teisedki liidetud valdkonnad. Väliskeskkond muutub pidevalt ja esitab meile uusi ülesandeid. Me ei saa istuda kuskil kookonis ja mõelda, et meil on siin oma ülesanne ning ärgu keegi segagu. Ei ole nii. Meile paneb
7