Radar 18 by Politsei- ja Piirivalveamet

Nr 18 oktoober-november-detsember 2013

Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri

Eesti politsei

President: julgustan teid olema targad ja kannatlikud V채lisfondide telgitagused Valimiste valvur

Me hoolime, aga ei märka Kontrolli, et Sinul ja Su lähedastel oleks helkur.

Maanteel kõnni alati vasakus servas. Riputa helkur sõidutee poole põlve kõrgusele.

JUHTKIRI

Kõik on muutunud

14 4

Uudised

Ajalugu Olid ajad…

Aastapäev Aasta parimad

Persoon Personali tugisammas

Krimi Väikefirma allakäik

In memoriam

Mõte Usalduse garantii

Probleem Miks me kodus peksame ja peksa saame?

Raha Välisfondide telgitagused

Valimised Valimiste valvur

Hobi Heaks mälumänguriks ei sünnita

„1997. aastal pidid politseinikud ostma endale töö tegemiseks pastaka, sest riik seda ei võimaldanud,“ meenutas politsei 95. aastapäeva pidustustel Estonia kontserdisaalis peadirektor Elmar Vaher. Pastaka teema kerkis esile ka õhtu edenedes, kui lindistasime ajaloo tarbeks politseinikega usutlusi. Tõepoolest, pastakas tuli endal muretseda – ajad olid sellised. Ometi polnud kirjutusvahendid ainsad, millest politsei algusaegadel puudust tundis. 90ndate alguses käidi tööl erariietes, sõideti isiklike autodega ning vahel tuli sündmuskohale jõuda isegi pöidlaküüdiga. Hoolimata töövahendite nappusest oli töötahe suur ja lahendused leiti. Kuidas täpsemalt politseis aastakümneid tagasi tööd tehti, saad lugeda juba järgmistelt lehekülgedelt. Mõni vihje: mängu tulevad kõverad kurgid, Anttila kaubamaja, rändav sülearvuti, Tartu KGB ülema Žiguli ning minestav prokurör. Head lugemist!.

40 Võõrsilt Praktikandina Europolis 43

Luule

44 Sport 46 Raamatud 47

Nelli Pello Radari peatoimetaja

Mälumäng

FOTO: KAJA VENTSEL

on neli korda aastas ilmuv Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri.

Toimetus Peatoimetaja: Nelli Pello Keeletoimetaja: Ene Sepp Küljendus ja makett: Profimeedia Trükk: Kroonpress Tiraaž: 2000 Kaanefoto: Kiiruse mõõtmine 90ndate alguses kiirusmõõturiga Barjäär 2 Foto: Eesti Filmiarhiiv

Kolleegium Elmar Vaher, Rando Kruusmaa, Krista Aas, Joosep Kaasik, Merike Jürilo, Indrek Tibar, Kristian Jaani, Vallo Koppel, Tarmo Kohv, Priit Suve, Harrys Puusepp, Toomas Sildam

Kontakt Ajakiri Radar | Politsei- ja Piirivalveamet | Pärnu mnt 139, 15060 Tallinn Telefon: 612 3055, 5343 9684 | E-post: radar@politsei.ee Veebis: issuu.com/ajakiri_radar

UUDISED

FOTO: KERLY PEITEL

Suutsime inimeste ettepanekute alusel väljas olla 451 kohas. Mõningad teadetes viidatud teemad ja kohad kattusid ning mõnes kohas käidi päeva jooksul mitu korda. Kuna suurem osa inimeste teateid hõlmas päevast aega, siis oli ka talgutööd kõige rohkem kella seitsmest hommikul kuni kaheksani õhtul. Liiklus oli talgupäeval üsna rahulik, mida soodustasid talvised teeolud. Selgitamist ja suhtlemist oli politseil sel päeval palju ning protokolle koostati ennekõike ainult suurte kiiruseületamiste kohta. Üldiselt tuletas politsei kohalolek liiklusreeglid inimestele päris hästi meelde.

Politsei kohalolek tuletas liiklusreeglid inimestele päris hästi meelde.

Kokku sai politsei liiklustalgutel 532 ettepanekut. Kõige enam tegi inimestele muret juhtide sõidukiirus, mis puudutas väga sageli õueala või 30 km/h piirangut. Tihti toodi probleemina esile jalakäijate teeületamine. Sagedasti mainiti fooritulede eiramist ning ristmike kinnisõitmist tipptundidel. Samuti nimetasid inimesed vastassuunas sõitmist, helkuri mittekandmist, sõiduradade vale valikut, suunatulede kasutamata jätmist, keelatud kohast pööramist, sissesõidukeelu eiramist jmt. Ligi 70 liiklustalgute teadet viitas halvale või ebamõistlikule liikluskorraldusele mõnes konk reetses kohas. Selle info edastas politsei tee valdajale ning lisas ka päeva jooksul väljas olnud politseinike tähelepanekud liikluskorralduse kohta.

Läänemere-äärsete maade piirikontrolli organisatsiooni eesistujana peab Politsei ja Piirivalveamet 2014. aastal edendama liikmesriikide koostööd merepiiri kontrollis.

PPA peab hoidma ülal koostöövõrgustikku ning infovahetust merealadel toimuva kohta. Tegevuskava keskendub eelmiste eesistujate algatatud teemade edasiarendamisele. „Et eesistumist edukalt ellu viia ja Läänemere regiooni turvalisemaks muuta, on meil kavandatud rohkesti tegevusi: väikelaevade ja lõbusõidualuste kontrolli seminar, lennuekspertide koostöökohtumine, varastatud sõidukite tuvastamise seminar ning mõningad Läänemere maade operatiivsed ühistegevused,“ ütles peadirektori asetäitja piirivalve alal Rando Kruusmaa. „Tervitan kõiki Läänemere aasta puhul ja innustan tuleva aasta eesistumise kohtumiste korraldajaid pidama neid meile omaselt kõrgel tasemel.“ BSRBCC (Baltic Sea Region Border Control Cooperation) loodi 1997. aastal Soome initsiatiivil. Eesti piirivalve kõrval kuuluvad koostööorganisatsiooni Soome, Vene, Läti, Leedu, Poola, Saksa, Taani, Rootsi ja Norra piirivalveorganisatsioon.

FOTO: PPA ARHIIV

25. novembril olid liiklustalgud, mil politsei töötas enam kui 500 inimeselt kogutud liiklusmure lahendamisega.

Eesti on 2014. aastal piirikontrolli eesistuja

Rando Kruusmaa Helsingis eesistumist vastu võtmas

BSRBCC eesmärk on teha igapäevast piirikontrollikoostööd Läänemerel ning peamine toetaja on alates 2009. aastast olnud Frontex. Ka Eesti eesistumise tegevuste korraldamisel on suurim toetaja ja abistaja Frontex.

Senised teenistusrelvad vahetatakse uute vastu

FOTO: REELIKA RIIMAND

Politsei töötas liiklustalgutel

Detsembris allkirjastas Politsei- ja Piirivalveamet lepingu püstolite Walther P99Q ostmiseks, millega vahetatakse välja praegu kasutatavad püstolid PM (Makarovid).

Esimesed uued relvad antakse PPA-le üle märtsis.

Lepingu järgi soetatakse uued relvad etapiviisi vastavalt vahendite olemasolule. Esimene partii ehk 250 komplekti teenistusrelvi antakse PPA-le üle märtsis ning seejärel jäävad need peale väljaõpet kasutusse välitööl. Esmalt vahetatakse välja kiirreageerijate ja välitööd tegevate politseinike relvad. See on esimene etapp politseiametnike teenistusrelvade väljavahetamise projektis. Praegu kasutusel olevad Makarovid on politsei teenistusrelvadeks olnud taasloomisest alates. Selle mudeli tootmist alustati 1951. aastal ning neid kasutati Nõukogude Liidus nii sõjaväes kui ka miilitsas. Makarovi prototüübiks peetakse legendaarset

püstolit Walther PPd, seega on omal moel paradoksaalne, et just nüüdisaegne Walther vahetab välja Makarovi. Peale politsei taasloomist sai üha selgemaks, et Eesti politsei vajab uudsemaid teenistusrelvi. 2004. aastal otsustati, et püstol Makarov tuleb välja vahetada Sig & Saueri vastu, ent toonane otsus ei realiseerunud ebapiisava ressursi ja prioriteetsemate valdkondade rahastamise tõttu. Püstol Walther P99Q on spetsiaalselt politseitööks välja töötatud mudel, mis vastab tänapäevastele tehnilistele ja turvalisuse standarditele. Sama relva kasutavad Saksa ja Soome politsei.

FOTO: KATRIN ROHTLA

UUDISED

Helar Laasik näitas lastele turvaelemente mitme põlvkonna dokumentidel.

Kodanikupäeval räägiti kodanikuks olemisest Kodanikupäeval, 26. novembril käisid Politsei- ja Piirivalveametis koolilapsed, kellele räägiti meie riigist, kodakondsusest ning kodanikuks olemisest.

Kodakondsustalituse juhataja Koidu Mesilane käis kodanikupäeval külas Rae vallavalituses, kus Peetri kooli 8. klassi lapsed tutvusid vallavalitsuse töö ja kodaniku kohustustega. Koidu Mesilane kõneles õpilastele koda-

nikuks olemise põhimõtteist ning aastate vältel avaldatud dokumentidest. „Lapsed on alati väga uudishimulikud ja küsivad palju," lisas ta. Kõige rohkem küsiti seekord sõrmejälgede ning reisimise kohta. PPAs käis sel aastal Kurtna kooli 7. klass, kellele Ene Vahtre kodakondsustalitusest rääkis riigist ja kodakondsusest ning tutvustas erinevaid dokumente. Laste silmad läksid põlema, kui isikutuvastamis- ja dokumendibüroo peaekspert Helar Laasik näitas

neile visuaalselt turvaelemente mitme põlvkonna dokumentidel. Tutvustati ja näidati, kuidas turvaelementide areng on muutnud dokumendid järjest võltsimiskindlamaks. Seejärel kõneles operatiivteabeteenistuse vanem Jane Varipuu õpilastele juhtimiskeskuse tööst. Lastele selgitati, miks ei tohi numbrile 110 teha naljakõnesid ning miks peaks liinil ootama, mitte numbrit uuesti valima.

Vabatahtlike juht pälvis Eesti Vabariigi presidendi tunnustuse FOTO: ANTS LIIGUS

8. detsembril tunnustas president Toomas Hendrik Ilves vabatahtlikke ja nende töö korraldajaid. Tunnustuse pälvis ka Põhja prefektuuri abipolitseinike juht Harro Aitai.

Põhja prefektuuri abipolitseinike juht Harro Aitai pälvis presidendi tunnustuse.

Põhja prefekt Kristian Jaani kiitis Harro Aitai osa vabatahtlike töö panustamisel. Tema sõnul on presidendi tunnustus Harrole tunnustus ka kõigile vabatahtlikele ja nende juhendajatele. „Harro juhtimisel on Põhja prefektuuri abipolitseinikud meie igapäevatöö lahutamatud partnerid, kelle abi kõikvõimalikel suuroperatsioonidel või tavapatrullis on oluliselt tõhustanud turvalisuse tagamist Harjumaal. Hindan kõrgelt nii Harro kui ka prefektuuri abipolitseinike rühmajuhtide tegevust, samuti vabatahtlikke, kes leiavad tahet ja jaksu oma palgatöö kõrvalt osaleda politseitöös,“ ütles Jaani.

AJALUGU

Loe ja agi saada omus meenut või foto le aadressi

. olitsei.ee radar@p

FOTOD: EESTI FILMIARHIIV, MATI TINDI ERAKOGU, AINVAR RAHE ERAKOGU, LÕUNA PREFEKTUURI ARHIIV, PPA ARHIIV

Olid ajad… Pöidlaküüdiga sündmuskohale, sahtlisse kogutud kriminaalasjad, ülekuulamised kakao ja koogikestega – niisugune oli politseinike töö aastakümneid tagasi.

Meenutavad Tartu kriminaalpolitseinikud Noor Eesti oma armsas süütuses – kuritegevuse kasv, spetsiaalüksused, sõiduvahendite hankimine Noore Eesti algusaega ilmestas kuritegevuse kasv – korterivargusi oli 1992. aastal Tartumaal juba üle 700 ning tapmisi rohkem kui 40, kusjuures selles statistikas kajastusid üksnes leitud surnukehadega juhtumid. Ka autostumine sai hoo sisse ja nende varastamine samuti. See tingiski kriminaalpolitsei loomise 1991. aastal ning lisaks piirkondlikele üksustele autojälituse ja korterigrupi moodustamise, mõrvagrupp tekkis aasta hiljem. Tartu spetsialiseerunud grupid olid esimesed omataolised Eestis. Ühe esimese ülesandena tuli gruppidel hankida enesele sõiduvahend.

Korterigrupi valdusse anti endise Tartu KGB ülema Žiguli 2106, uhkete peegelklaasidega. Autojälitusel olid vingemad autod, legendaarne grupijuht Ilmar Ämarik sebis kuskilt välja ralliauto Žiguli 2108. Siiski oli sage transpordivahend buss. Nutuse kuritegeliku olukorra tagajärjel suurendati kriminaalpolitsei koosseisu saja inimese võrra. Gruppide ülesanne oli teha jälitustööd ning suhelda rahvaga, n-ö valged asjad läksid kohe üle uurijatele. Ka konstaablid menetlesid kriminaalasju, edasi tegutsesid miilitsa ajal tekkinud juurdlejad, kellele anti pureda kergemad parag-

AJALUGU

Piia Radik-Tint ja Mati Tint turvamas rahavahetust 1992. aasta juunis

Lõuna prefektuuri vanemkriminalist Mati Tint ja tema töövahendid 1992. aastal

Üks Tartu politseinike käsutuses olnud sõiduvahenditest

Korrapidajad Olev Kuntus (seisab) ja Andrus Kumm Kompanii tn majas

Kriminalisti töökohver 1990. aastast

rahvid, nagu alimentidest möödahiilimised, vargused jms. Iga kriminaalasja käidi eraldi prokuröri juures algatamas. Kui tabati kuritegelik grupp, tegeles asjaga kogu politsei kollektiiv.

Krimka juhukontroll: „Mis asja linnas ajate?“ 90ndate algus tõi linnapilti ohtralt „kandilisi“ ja teisi võõraid nägusid, järjest rohkem baare avas oma uksed. Lõuna prefektuuri kriminalistikatalituse juht Piia Radik-Tint juurdlejana Kompanii tänaval

Seepeale võttis abiprefekt Jaak Vadi pundi kriminaalpolitseinikke ning kiirreageerijaid kokku, sõideti baarist baari, tehti turvakontrolle ja paluti naistel käekotte ette näidata. Mittekohalikud toimetati prefektuuri, võeti sõrmejäljed, pildistati ja vesteldi, mis asju nad linnas ajavad. Säärane aktiivne juhukontroll avaldas kuritegevusele ning avalduste hulgale mõneks ajaks märgatavat mõju. Iseseisvumine ja ise hakkamasaamise vajadus arendasid kurjategijaidki: nad harisid end targaks ja süsteemseks, gruppides tekkis hierarhia, organiseeritud kuritegevuse areng hoogustus. Kui miilitsaajal olid põhiliselt olmetapmised, siis tekkisid Eesti ajal maffiagrupeeringud ning arvete klaarimisega tapmiste arv kahe- ja kolmekordistus, ulatudes 40 tapmiseni aastas.

Sõiduki peatamise põhjus: Narva numbrimärk Gastroleerijate tabamiseks ei olnud mingi probleem peatada tänaval näh-

tud auto. Peatamist põhjendati näiteks Narva numbrimärgiga. Autojuhi imestamise peale, kas see on tõesti põhjus peatada, vastati: „Jah, siin on!“ Reaalsus oli ju selline, et autovargad tulid tööotsi tegema põhiliselt Ida-Virust. Veel tõid 90ndad kaasa tehnilise arengu, lisaks olemasolevatele ja truult teenivatele trükimasinatele toodi Tallinnast kaks Saksa päritolu arvutit, mida rahvas hüüdis Hitleri kättemaksuks. Kriminaalpolitseinikud meenutasid, kuidas hakati korterigruppi luues töötajaid värbama ning neli inimest pidid ära mahtuma umbes 8–10ruutmeetrisesse kabinetti kahe laua taha. Tänapäeval tahavad kõik oma lauda ja oma ruumi. Ahiküttega politseimajas oli jätkuvalt külm ning läbi seinaprao sisse tunginud öine nullilähedane temperatuur rikkus esimese arvuti. Vanu aegu meenutasid Viktor Võsokov, Ain Balder, Ervin Teesalu, Olev Kuntus, Riho Tamm, Heiki Rood, Mart Sisask, Jaan Tomingas ja Lüüli Kiipus.

AJALUGU

Lõuna prefektuuri avariipolitseiniku Mart Alupere töötõend ja jalgratturi luba

Vaade Vanemuise tänava politseimajast parklasse

Meenutavad Tartu liikluspolitseinikud Liiklushuligaanide jahtimine Laulev revolutsioon oli meestele põnev aeg. Miilitsamunder polnudki häbiasi. Toona tuldi küll veidi kahtlasesse nõukogude miilitsasse tööle, aga kohe tõmmati seal üles sinimustvalge lipp. Liikluspolitsei maja kõrvaltiivas oli ühiskondlike autoinspektorite nõukogu ruum, kust küsiti laenuks kiirusmõõtur Barjäär. Barjäärist veel vanem oli Fara. Teaduste akadeemia mikrobuss RAF oli varustatud vilkuriga ning juht oli nobe sõitja, selle RAFiga aeti põgenejaid taga. RAFi varustuses oli helkurketas autode peatamiseks, meistrimeeste enda tehtud, korralikust duralumiiniumist. Politseinikel ei olnud siis ei nuia ega gaasi, oli ainult püstol. Ühiskondlikel autoinspektoreil polnud midagi peale helkurketta – mittepeatunud autole kõrvale sõites ja küljeaknast välja küü-

nitades oli võimalik hoogsa hoobiga esiklaas puruks lüüa. Kui ühiskondlik autoinspektor ühe löögiga autoklaasi purustas, juht enam sõita ei saanud. Pahurate meeste puhul lendas mittepeatunud autole veel mitu ketast tagantjärele.

Konarlik raadioside Mingil ajal hakati põgenejaile kergelt kummidesse tulistama, sest raadioside oli konarlik, info põgeniku kohta liikus suust suhu, seega tuli igaühel ise hakkama saada. Kuna sidega olid lood, nagu olid, siis suudeti vahel ka ära kaduda. Näiteks tegi üks patrullekipaaž agaralt õhtuni reidi ning politseimajja naastes avastati, et reid oli tegelikult ära jäetud. Et side oli puudulik, ei olnud võimalik neile kahele seda teatada. Sageli käidi patrullis oma autoga. Patrulliti ka prefekti auto või mootorrattaga. Viimasele oli eriline tung,

Tartu konstaablid L. Veetamm ja A. Ruben 1991. aastal

sest mootorratturitele anti laost ilus ja praktiline kunstnahast motojope. Miilitsa ajal tuli vahel ringi käia n-ö kortsuriidest vihmamantliga, alles politsei ajal saadi selga kombinesoonid. Vormi täiustumine tingis sellegi, et kui õige miilits vihmase ilmaga õue ligunema ei tikkunud, siis politsei ajal, kui olümpiamängude kohtunike jaoks tehtud head ilmastikukindlad kombinesoonid politseinikele anti, hakati ka patrullimisse tõsisemalt suhtuma. Töötõendi kaotamine võrdus identiteedi kaotamisega, sest ühissõidukid olid tasuta. Oli üksikuid naljamehi, kes käisid avariisid lahendamas lausa ühissõidukiga, mõni politseinik sai sündmuskohale suisa pöidlaküüdiga. Tollal pidi igaüks töövahendi tööülesande täitmiseks ise korraldama. Üldjuhul autod peatusid, kui vormis politseinikud tee ääres käe tõstsid ja kas või Tallinna tahtsid saada.

90ndatel kasutati kiirusmõõturit Barjäär

Joobe määramiseks tuli puhuda spetsiaalsetesse klaastorudesse.

AJALUGU

Joodikjuhtide katsumused Joodikjuht sai tollal parklasse paigutatud auto kätte alles pärast trahvi tasumist. Treiler oli siis ulmeunistus, politseinik hüppas ise rooli ning kihutas parklasse. Ka politseinikud tahtsid end inimesena tunda – noored sõitsid hea meelega uuema ja uhkema autoga, romude parklasse viimiseks vabatahtlikke eriti ei olnud. Joobe määramiseks tuli juhil puhuda spetsiaalsetesse klaastorudesse (Mohhovi-Shinkarenko proov). Kui pulber torus värvi muutis, läks asi tõsiseks. Kui mees palju lõhnas, viidi ta psühhiaatriahaiglasse ekspertiisi. Tollal oli Staadioni tänava valvearsti juures käimine igapäevane ning suurema reidi ajal oli valvearst üdini tüdinud politseinike järjekordadest. Ekspertiis sisaldas mööda joont kõndimist, sõrme ninaotsa asetamist ja silmadega mõne objekti sihtimist. Avarii lahendamiseks oli tavapärane käia kodus inimesi üle kuulamas. Politseinikel polnud midagi selle vastu, sest kui nad uksest sisenesid, hakati kohe kakaod keetma. Meenutusi jagasid Indrek Koemets, Hillar Leet, Mart Alupere ja Toivo Vinogradov.

Meenutab Ida prefektuuri kriminaalbüroo narkokuritegude talituse juht Valdo Arula Käest kätte rändav sülearvuti Tänapäeval on kõik harjunud interneti ja andmebaasidega, kust kõik vajaliku kätte saab, ka Narva piiril. Aastal 1994 see veel nii ei olnud. Oli küll ka arvuteid, kuid nendes polnud sääraseid andmebaase, mille kaudu sai operatiivselt infot autode omanike ja varastatud autode kohta. Tolleaegne liikluspolitsei büroo sai esimesed sülearvutid alates 1994. aastast. Igal nädalal peeti Tallinnas nõu, kus muu hulgas kopeeriti autode andmed spetsiaalselt loodud andmebaasi sülearvutis. Viimane rändas Rakverre, kus asus liikluspolitsei büroo Lääne- ja Ida-Virumaa keskus. Seejärel tuli sülearvutiga sõita Narva ning seal andmed piirivalvele pumbata. See võttis tavaliselt aega umbes 45 minutit. Siis tuli sülearvutisse laadida samast piirivalve arvutist andmed nende autode kohta, mis on piirikontrolli läbinud viimase nädala jooksul. Lõpuks jõudis protokoll piirületustest Tallinna. Nii kordus see igal nädalal. Kahjuks

Meenutab Paide politseijaoskonna juht Üllar Kütt Kuhu kadus jalgrattur? Kord saime teate liiklusõnnetuse kohta. Helistaja väitis, et sõitis otsa jalgratturile, aga viimase kohta ei osanud öelda, kas ta on surnud või elab. Kohale jõudnud, leidsime eest šokis autojuhi, kes kirjeldas sündmust. Ootamatult oli talle ette keeranud valgustamata ja helkuriteta jalgrattur ning autoga kokku põrgates oli ta lennanud kõrges kaares üle auto. Juht väitis, et ta on üritanud jalgratturit ümberkaudsest võsast üles leida, kuid see pole tulemust andnud. Kirjelduse järgi oli kokkupõrge sedavõrd tugev, et kindlasti pidi rattur saama kas raskelt vigastada või hullemal juhul surma. Sellele viitas jalgratta vä-

limus, mis sarnanes kokkupõrke järel pigem vana Žiguli soojendusradiaatori kui jalgrattaga. Asusime paarimehega ümberkaudset võsa läbi otsima. Kuna see tulemust anda ei tahtnud, siis suurendasime otsitavat ala nii, et mingiks ajaks oli läbi otsitud õnnetuspaigast umbes 100 m raadiusega ala. Mingit jälge ratturist aga polnud. Vahepeal jõudis kohale treilerauto, mis pidi ära viima jalgratturile otsa sõitnud vana päevinäinud luukpäraga Ford Sierra. Seda peale laadides kuulsime kummalist norinat. Lähemalt uurides selgus, et pagasiruumis põõnas rahulikult und umbjoobes jalgrattur, kes oli kokkupõrkes lennanud kõrgele õhku ja maandunud läbi auto

Narva politseinikud 1995. aastal

olid andmed siis juba nädalavanused. Programmis olid uuendused ka ärandatud sõidukite kohta. Tean vähemalt ühte juhtumit, kus tänu sülearvutile ja selles olevale andmebaasile saime kätte pool aastat varem varastatud Toyota kaubiku. Juhtus ka vastupidist: omanik oli temalt varastatud auto juba tagasi saanud, aga kuna meie arvutites uuendati andmeid ainult kord nädalas, siis kontrolliti teda tihedalt ja üsna põhjalikult.

Noored valmistuvad jalgrattaeksamiks.

tagaklaasi otse pagasiruumi. Kui ta üles äratati, sai ta üsna pahaseks, sest arvas, et magab oma kodus voodis ja keegi ei tohiks teda ometigi segada. Imekombel ei olnud tal peale mõne muhu märkimisväärseid vigastusi. Kokkuvõtteks saab öelda, et juhtum pakkus meile omajagu nalja ning õpetuse, et kui kedagi otsida, siis tuleb hoolikalt läbi vaadata ka esimene ruutmeeter, kus sündmus on juhtunud.

AJALUGU

Meenutab logistikabüroo Ida majandustalituse vanemspetsialist, politseiveteran Enn Kuusik Piirkonnapolitseinike töised ajad Vinni vallas Politsei taasloomise ajal töötasin Lääne-Viru politseiprefektuuris Vinni valla konstaablipiirkonna juhina. Algusaastail oli palju probleeme varustusega. Puudusid politseisõidukid, mundriesemeid ei olnud piisavalt ja puudus oli muustki vajalikust. Olin juba nõukogude ajal aastaid töötanud miilitsa piirkonnavolinikuna piirkonnas, millest hiljem sai Vinni vald. Koos valdade tekkimisega avardusid võimalused abistada ka oma politseid. Vallad nägid oma eelarvetes ette vahendid korrakaitsele. Minu esimene politseisõiduk oli vallale kuuluv Moskvitš 2141, mille värvisime 1991. aasta kevadel Vinni sovhoosi töökojas sinivalgeks. Järjest suurenes meie koosseis vallas, ulatudes parimatel päevadel seitsme politseiametnikuni. Meie kasutada oli kolm sõiduautot, millest kaks kuulusid vallale. Vinni vald oma 500ruutkilomeetrise pindala ja 6000 elanikuga oli tollal üks Eesti suuremaid. Tööd oli palju, kuna piirkonnapolitseinikud pidid lahendama peaaegu kõiki politsei ees seisvaid ülesandeid. Oli palju vargusi, varastati elektriliinide traate, metalli ning elusloomi. Kor-

ra tagamiseks patrullisime oma jõududega regulaarselt öisel ajal oma valla territooriumil, mis andis ka tulemusi. Pidasime kinni salakütte, kauplusevargaid ja joobes juhte. Mäletan, kui meie patrull peatas öösel kaubiku, mis oli maast laeni kaupa täis. Autos viibinud kaks isikut andsid vastuolulisi ütlusi. Kaubast oli näha, et see oli kiirustades autosse laotud. Hilisem uurimine selgitas, et sisse oli murtud Kehala kauplusse ja tegemist oli Kadrinast pärit kauplusevaraste grupiga, kelle hingele jäi hulk vargusi. Kuna vargad olid varem karistamata, ei olnud nad kriminaalpolitsei huviorbiiti sattunud ning neil õnnestus enne meie poolt kinnipidamist pikalt tegutseda.

Sugulastega väljakutset lahendama Suur probleem oli avaliku korra tagamine Mõdriku tehnikumi juures. Selles koolis õppisid enamasti tütarlapsed ja see tingis noormeeste alalise rünnaku. Poisid rikkusid öörahu, muukisid lahti uksi ning ronisid öösiti sisse ühiselamu akendest. Mäletan, et pidin oma abikaasa juubelisünnipäeval öö jooksul kolmel korral lauast tõusma, mundri selga panema ja Mõdriku tehnikumi

juurde korda looma sõitma. Kolmanda väljakutse järel ütlesid mu sugulased, et nad tulevad minuga kaasa ja löövad korra majja. Koos pidasime huligaanid kinni ning perekondlik sündmus võis jätkuda. Sääraste juhtumite lahendamisel sain enamasti loota ainult iseendale. Prefektuuri korrapidaja saatis tema käsutuses olnud ainukese patrulli välja üksnes erakordse juhtumi puhul.

Esimesed alkomeetrid Anttilast Kohaliku omavalitsuse abi politseile oli tol ajal suur. Vald varustas meid korralike tööruumidega. Meie sõidukitele osteti peale tolle aja parimad raadiojaamad Icom, hangiti kiirusmõõturid ning alkomeetrid. Sel ajal puudusid politseil joobe tuvastamise vahendid. Piirid avanesid ja oli võimalus Soomes käia. Esimesed kolm alkomeetrit ostsingi Helsingist Anttila kaubamajast. Nende alkomeetrite näitudel ei olnud küll tõenduslikku tähendust, kuid abi oli neist esialgse hinnangu andmisel küll. Politseitöö ei olnud ka tol ajal hästi tasustatud, mistõttu tuli otsida lisasissetuleku võimalusi. Rakvere lihakombinaadi ehituse ajal käisime oma vabast ajast seal koos Soome turvafirma töötajatega valves. Oma puhkused veetsin enamasti Soomes. Töötasin kevaditi ja sügiseti mahetalus, kus põhitööks oli rohimine ja saagi koristamine. Paari nädalaga võis seal teenida politseiniku mitme kuu palga. Mäletan ainult paari puhkust, kus ma sain tõepoolest puhata.

Esimesed sinivalged politseisõidukid 1991. aastal Kinnipeetud 1992. aastast. 90ndatel tuli sageli reageerida sündmuskohale üksi (vahel isegi koos sugulastega).

AJALUGU

Politseinik näitab kurjategijalt konﬁskeeritud relva, aasta oli 1992.

Saksamaalt abi korras saabunud vormiriided 1993. aastal

Meenutab Põhja prefektuuri Lõuna politseijaoskonna juht Tarvo Ingerainen Sündmuskohale pöidlaküüdiga 1991. aasta esimestel kuudel oli Harju politseiprefektuuris vorm väga kirju: käidi miilitsavormiga, silma hakkas Paikuse halli vormi, Saksamaa abist kombineeriti hiljem vormielemente, käidi erariietes. Eriti kuum kaup oli pärit IdaSaksamaalt – hallid särgid (1970. aasta tootmistempliga), tumesinised eemaldatava voodriga joped, vatipüksid, kingad, kirsad, traksid jne. Saksa jopedele õmmeldi politseiembleemid varrukale ning saadigi vorm missugune. Meenub üks tolleaegne Harju liikluspolitseinik, kes peatas sõidukeid sauaga, endal seljas dressid ja vööl rippumas relv. Harju liikluspolitseinikud tegid alguses tööd Taksopargi kollaste renditaksodega. Päris palju oli mittepeatumisi ja relvakasutamisi. Oli tavapärane, kui patrullpolitseinik saabus vahetusest tagasi vähemalt ühe tühjakslastud pidemega. Esimesed töökogemused olid hirmuäratavad ja tragikoomilised. Koolis õpetati meid patrullkordnikeks ning kuriteo sündmuskohale saabudes pidime tagama selle puutumatuse kuni operatiivgrupi saabumiseni. Soovitatav oli

fikseerida tunnistajate andmed. Esimesel töönädalal teatas prefektuuri korrapidaja mulle sissemurdmisest 20 km linnast väljas. Saadud infoga ei osanud ma midagi peale hakata ja meeles olid veel koolist saadud õpetussõnad. Mõne aja pärast naasis vihane korrapidaja ning käskis kohe sündmuskohale välja sõita. Kui küsisin, millal operatiivgrupp välja sõidab, vaadati mulle pikalt otsa ja teatati, et mina üksi olevatki kogu operatiivgrupp. Pärides korrapidajalt aru transpordivahendi kohta, millega sündmuskohale sõita, vajus ta mõttesse. Saades teada, et sõidukit mul küll pole, aga on sau, ohkas korrapidaja kergendatult. Sellega oli probleem tema jaoks lahendatud ja mina varsti linnapiiril sündmuskohale hääletamas.

Õnnetud kriminaalasjad Kui tööle asusime, anti konkreetne käsk: kõigi kuriteokoosseisuga avalduste puhul algatada kohe kriminaalasi, midagi kuhugi n-ö ära peita ei tohi (kas tõesti arvati, et meil oli juba sääraseid oskusi?). Kogu töö käis kirjutusmasinal, mida oli kümne kabinetis töötava ametniku kohta tervelt üks.

Kahjuks ei öelnud keegi, mida algatatud kriminaalasjadega peale hakata. Samas ei taibanud ma neid ka kellelegi pakkuda, kuna kõigil olid oma tegemised. Nii ma siis kogusingi neid nagu hoolikas kollektsionäär sahtlisse. Kui esimene sahtel täis sai, alustasin teise komplekteerimist. Umbes kahe kuu möödudes saabus kabinetti kolmeliikmeline delegatsioon: jaoskonna ülem, uurijate ülemus ning prokurör. Minult nõuti karmil toonil aru, miks ma kriminaalasju uurijatele ei edasta. Statistika pidi nimelt väitma, et ma olin üks aktiivsematest kriminaalasjade algatajatest. Vastasin, et pole mingeid sellekohaseid juhiseid saanud, ning tõstsin pilgeni kriminaalasju täis sahtli lauale, et härrad võiksid ise veenduda: kogu avaldusemajandus (sõna „toimik“ olnuks selge liialdus) on parimas korras, õigel ajal registreeritud, alustatud ja kronoloogiliselt sahtlisse laotud. Kõigi uskumatud pilgud naelutati sahtlile, prokuröril hakkas silmnähtavalt paha ning ta vajas istumiseks tooli. Omavahel pilke vahetades väljus kolmik kõrval asuvasse kabinetti sõjanõu pidama. Veidi aja pärast käsutati mindki koos õnnetu sahtli ja selle sisuga kõrvalkabinetti. Kuulasin ära loengu niisuguse tegevuse lubamatusest ning sain loa lahkuda. Õnneks taipasin küsida, mida ma teise sahtli sisuga teen. Halba aimates hakkas prokuröril instinkti ajel jällegi paha ning nüüd vajas ta peale tooli ka vett. Ohtra sõimu saatel saadeti mind teise sahtli järele. Rohkem see teema meie asutuses minu

AJALUGU

kuuldes jutuks ei tulnud, võib-olla sai mõni vanem kolleeg peapesu, ei tea.

Alustamata jätmised ja kõverad kurgid Menetluspool oli algul kuramuse keeruline. Kui kriminaalasja algatamisega sai probleemideta hakkama, siis oli kriminaalmenetluse alustamata jätmise määruse koostamine palju peenem värk. Seda saladust valdas perfektselt ainult paar-kolm staažikat krimkameest. Nad suutsid tõesti säärast juriidilist teksti paberile panna, et eranditult kõik jäid uskuma. Ülejäänute tase kõikus suuresti seinast seina. Nimelt kinnitas alustamata jätmised prokurör ja lapsikut teksti ta päris kindlasti läbi ei lasknud. Ka endal oli pidevalt paarkolm materjali mapi vahel, mis vajasid alustamata jätmiseks peenemaid sõnaseadmisi ning juriidilisi nõkse. Seni oli mind enamasti oma muredega pikalt saadetud, kuna kõigil oli enda asjadega pidevalt tegemist. Kord lõunaks tervet kurki korraga sisse vitsutades märkasin endal ühe krimkamehe ülisuuri pärani silmi ja ammuli suud. Ilmselt oli talle kui põlisele linnamehele täiesti mõistusevastane, et keegi terve kurgi korraga ära sööb. Samas polnud mul kurkidega mingit muret, sest pere rentis kasvuhoonet, kus kasvatati kurke. Kogu toodangu pidime omanikfirmale ära müüma, välja arvatud kõverapoolsed ja veidi ülekasvanud – need arvati praagiks ning praagiga võis mida tahes peale hakata. Samas olid need täiesti söögikõlblikud. Kui krimkavana kuulis, et mul on pool kotti kurke täis, üritas ta kogu kupatust ära osta. Kiiresti erinevaid variante peas kalkuleerides mainisin talle, et parem aidaku mul paar alustamata

Selline nägi 1992. aastal välja kainestusmaja.

jätmist prokuratuurikõlblikuks teha. Mehe suu venis kõrvuni ja sõnadega, miks ma varem küll sellise väikse asjaga tema poole pole pöördunud (ilmselt oli ta unustanud, mitu korda varem ta mind nimelt pikalt oli saatnud), asus kirjatöö kallale. Sellest päevast peale polnud mul enam alustamata jätmistega muret, info levis ja kiiresti ületas kurgihuvilistest krimkameeste nõudlus minu võime neile materjale ette sööta.

Nööbimajandus 1991. aastal ei kannatanud uute vormide nööbid mingisugust kriitikat. Nööbi aas tuli lihtsalt küljest ning tagasi panna polnud seda võimalik. Nii muutusidki nööbid, mida õnnetuseks oli veel mitu suurust, eriti väärtuslikuks valuutaks, mida saadi ainult hõl-

ma alt või kolleegi vormi küljest. Seega tuli oma ainukesel vormikomplektil hoolikalt silm peal hoida. Kord kohtasin linna vahel õnnetu olemisega vennikest nimega Sidorov. Kuigi Sidorov teenis elatist konstaablina, oli ta millegipärast erariietes. Algul arvasin, et ta oli ametist priiks tehtud ja seetõttu nii õnnetu, aga mees rääkis, et oli naasnud hiljuti puhkuselt. Kui ta nägi, et ma ikka midagi ei taipa, siis selgitas ta kannatlikult, et enne puhkusele minekut oli ta jätnud vormipintsaku korralikult jaoskonna riidekappi. Puhkuselt naasnud, avastas ta, et vahepeal olid kallid kamraadid vormikuue nööpidest lagedaks teinud. Nii tuligi erariietes tööülesandeid täita, kuna uusi nööpe polnud niipea loota ja kolleegid valvasid omakorda enda vormirõivaid väga kiivalt.

See kurikuulus nahktagi … Vanadelt piltidelt tunneb kriminaaljälitaja ära nahktagi järgi. Lähemal vaatlemisel oli tagi vooder alati kulunud selle koha pealt, kus asus kaenlaaluses kabuuris hoitud relv. Täpselt samale kirjeldusele vastava pildi leidis oma arhiivist Põhja prefekt Kristian Jaani. Pilt on tehtud Tallinnas Lõuna kriminaaltalituses Rahumäe tee 6 tõenäoliselt 1998. aastal.

AJALUGU

Meenutab personalibüroo nõunik Ain Lepikult Politseiautoga jaanipäevale

läinud. Pärast oli neil muidugi valus, sest auto tuli kinni maksta.

90ndate esimeses pooles õnnestus Eesti politseil saada omale suur hulk uusi Opeleid (Vectrad ja Astrad). Ühel meie teenistuse Astral andis juuni keskel käigukast otsad. Auto viidi teenindusse. Autot kasutanud politseinik helistas enne jaanipäeva teenindusse ja tundis huvi, kuidas remont edeneb. Vastus oli, et autol on käigukast küljest ära ning millalgi pärast pühi saab korda. Jaanipäeval helistas mulle korrapidaja ja teatas, et jutuks olnud auto olla jaanilaupäeval sireenide huilates ja vilkurite sähvides mööda Harjumaad ringi kihutanud ning kusagil Tallinna ja Keila vahel üle katuse käinud. Olin üpris hämmingus, sest enne pühi oli auto olnud sõidukõlbmatu. Pärast selgus, et üks rullnokast autoteeninduse töötaja oli koos oma sõbraga auto pühadeks korda teinud ja sellega rallima

Rooma paavst ja ebaseaduslik relv 1993. aastal käis Eestis Rooma paavst. Kuivõrd Eestisse pidi ta tulema Lätist ja tema turvameetmetele pidi tavapärasest rohkem tähelepanu pöörama, siis rääkisime oma Läti kolleegidega läbi, et läheme vaatama, kuidas neil asi organiseeritud on. Läksime neljakesi ühe autoga. Tol ajal oli Eesti ja Läti vahel veel piirikontroll ning Läti piirivalvurid olid ilmselt paavsti oodatava visiidi tõttu tavapärasest suurema innuga asja juures. Igatahes meie auto otsisid nad väga põhjalikult läbi. Kui me siis õnnelikult üle piiri saime ja edasi Riia poole sõitsime, teatas üks meie seltskonna liige häbelikult, et tal on teenistusrelv kaasas. Kokkuvõte: sisenesime Läti Vabariiki ebaseadusliku

Põlva politseinikud laskeharjutusel 1995. aastal

Saksamaalt saabunud autod Eesti politsei tarbeks 1992. aastal

relvaga (luba meil selleks ju polnud) ning Läti piirivalvurid otsisid küll auto põhjalikult läbi, kuid reisijatele tähelepanu ei pööranud.

Kinnipeetute ajutine hoiuruum. Vastu autot toetub Alar Siniorg (praegu Põhja prefektuuri koerajuht); 1994–1995.

Pilte Kesklinna politseijaoskonnast Lipu heiskamine Tallinnas Pärnu mnt 11 asuvas Kesklinna politseijaoskonnas

Kuna Kesklinna politseijaoskonnas Tallinnas Pärnu mnt 11 redelit ei olnud, heisati lipp kas mööda vihmaveetoru ronides või sõideti autoga kõnniteele ja heisati lipp auto katuselt. Fotol on otsustanud esimese meetodi kasuks korrapidaja Indrek Talak (praegu Kesklinna politseijaoskonna piirkonnapolitseinik); 1995–1996.

Noor kriminaalpolitseinik Elmar Vaher on tulnud jaoskonna vastutava ametnikuna tutvuma olukorraga riigis. Temaga koos on pildil korrapidaja abi Raimund Kull, kes enam politseis ei tööta; 1997.

Meenutused kogus kokku kommunikatsioonibüroo

AASTAPÄEV

FOTOD: RENE RIISALU, PRIIT TUUNA

Aasta p 22. novembril Estonia teatris peetud politsei ja piirivalve aastapäeval kuulutati välja aasta parimad töötajad ning tublim meeskond.

Parim kriminaalpolitseinik – Rakvere kriminaaltalituse vanemuurija

Mait Ever

Parim piirivalvur – Kärdla kordoni piirivalvur

Jaanus Mets Kärdla kordoni radarioperaatorile Jaanusele tõi võidutiitli tänavu kevadel ärahoitud laevaõnnetus. Jaanus oli 5. mai keskpäeva paiku Kärdla merevalvekeskuses valvekorras, kui märkas laevaliiklust jälgides, et rahvusvahelisel laevateel liikuva Hollandi mootorlaeva Sydgard kurss ristub ohtlikult Barbadose lipu all sõitva mootorlaeva Carten Maria kursiga. Arvestades

mõlema aluse kiirust ja suure laeva manööverdamisvõimet, oleks kahe kaubalaeva võimaliku kokkupõrkeni jäänud mitte rohkem kui kuus minutit. Jaanus võttis raadio teel ühendust laevaga Sydgard ning hoiatas meeskonda. Hoiatust kuulda võtnud kapten suutis vaid kaks minutit enne võimalikku õnnetust kurssi muuta ning lähenevast Carten Mariast paremalt poolt ohutult mööduda. Jaanuse tegutsemine aitas ära hoida tõsise õnnetuse, mille tagajärjeks olnuks oht inimeste elule ja ulatuslik merereostus.

Mait on staažikas kriminaalpolitseinik, kes suhtub oma töösse tõsiselt ja kohusetundlikult. Ta suudab kiirelt lahendada ka väga keerukaid olukordi tänu oma isiksuseomadustele ning pikaajalisele töökogemusele. Mait aitab alati nõu ja jõuga, teda austatakse ja usaldatakse ning temalt on palju õppida. Mait on oma üksuses enamasti esimene inimene, kellelt nõu küsitakse. Aastate vältel on ta võtnud vaikimisi enda kohustuseks koolitada välja talitusse tööle tulnud noored ametnikud, kellest praeguseks on saanud samuti väga tublid kriminaalpolitseinikud. Maidu arvamust hindavad ka koostööpartnerid. Temale usaldatakse lahendada üldjuhul kõige raskemad ja keerukamad juhtumid. Maidu jaoks on töö tehtud siis, kui kuritegu on avastatud ning kurjategija on kinni peetud.

AASTAPÄEV

arimad Parim korrakaitsepolitseinik – Paide konstaablijaoskonna piirkonnavanem

Hillar Mett Hillari tööpiirkond on Paide linn. Teda tuntakse inimesena, kes abivajajat hätta ei jäta ning on valmis nii nõu kui ka jõuga kaasa lööma. Oma seisukoha ütleb mees alati välja ning on samas nõus heast arutelust sündiva kompromissiga. Ka tema tööpiirkonna inimeste hinnangul on Hillar abivalmis ja põhjalik ning püüab alati inimeste muredele lahenduse leida. Väärikat panust, mis Hillar on aastakümnete jooksul õiguskorra kaitseks andnud, võib liialdamata nimetada elutööks, mis on pühendatud nii Järvamaale kui ka kogu Eestile.

Parim kodakondsuse ja migratsiooni ametnik – Rakvere teeninduse juhataja

Kersti Soosalu Kersti on kodakondsus- ja migratsioonivaldkonnas töötanud ligi 20 aastat. Staažika ametnikuna on tal põhjalikke teadmisi oma tööst ning ta on töökohustusi täites väga täpne ja kohusetundlik. Teda iseloomustab tähelepanelikkus, hea ja argumenteeritud analüüsi- ning otsustusvõime. Kolleegina on ta abivalmis ja avatud. Kersti juhitav kollektiiv on koostööle orienteeritud, kiire ja hea pingetaluvusega, kus on hästi hakkama saadud ka suurte koormuste perioodil.

Parim administratsiooni töötaja – politseija piirivalveorkestri dirigent

Hando Põldmäe Hando algatamisel ja juhtimisel on sündinud 2010. aastast alates tähelepanuväärseid, kunstiliselt kõrgel tasemel, orkestri teenuse tellijailt ning publikult positiivset tagasisidet saanud kontserte. Hando suhtumine töösse on laitmatult kohusetundlik ja aus. Tema sõna saab uskuda ning tema peale võib loota ka pingelisematel aegadel. Hando töö orkestriga on olnud professionaalne ja korrektselt täpne, kus hinnaalandust ei tehta ei endale ega lubata seda ka teistele. Tegemist on usaldusväärse, targa ning sõbraliku kolleegiga, kes teeb oma tööd suure armastuse ja hoolimisega. Hando oli parima haldustöötaja kandidaat ka möödunud aastal.

AASTAPÄEV

Parim abipolitseinik – Põhja prefektuuri abipolitseinik

Dein-Tom Tõnsing

Parim meeskond – keskkriminaalpolitsei uurimisrühm

JIT FANTA Koostöös Soome keskkriminaalpolitsei Tampere üksusega paljastas JIT FANTA uurimisrühm rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse võrgustiku, mida juhiti Eestist ning mis tegeles mastaapse narkoäriga, toimetades erinevaid narkootilisi aineid Lääne-Euroopast Soome. Uurimisrühma töö tulemusena peeti Eestis ja Soomes kinni 19 inimest. Kohtualused said süüdistuse vähemalt 60 kilogrammi hašiši, 40 kilogrammi amfetamiini ning üle 82 000 ecstasy-tableti omamises, mis on suurim Soomes ära võetud ecstasy kogus salakaubaveos ja levitamises. Kriminaalasja raames on arestitud vara ligikaudu 34 000 euro väärtuses. Kahtlustuse kohaselt sai kuritegelik ühendus enda tegevuse tagajärjel kriminaaltulu vähemalt 1,4 miljonit eurot. Kuritegeliku rühmituse lahtiharutamine nõudis väga täpset infovahetust ning ajastust, sest jälitustoimingud ja kinnipidamised toimusid samal ajal nii Eestis kui ka Soomes.

Dein-Tom on olnud abipolitseinik 2007. aastast ning on üks aktiivsemaid vabatahtlikke Põhja prefektuuris. Peale patrullimise on ta tihti abiks ennetustöös ning hindamatu abiline abipolitseinike tegevuse propageerimisel, olgu see siis riigikaitsetundides, teles või raadios. Suuresti tänu Dein-Tomile on politseil hea koostöö Kaitseliiduga, kelle liikmetega on tal mitu koostöökohta. DeinTom on uutele abipolitseinikele eeskujuks nii oma isiksuseomaduste, oskuste kui ka suhtumise poolest. Kahtlemata on tal rääkida hulganisti lahingu- ja luurelugusid, mis on politseitöös osaletud aastate jooksul ette tulnud.

Parim vabatahtlik merepäästja – Pärnu Lahe Merepääste Seltsi vabatahtlik merepäästja

Eimar Täht Eimar on Eesti parim vetel- ja merepääste valdkonna koolitaja, kes on andnud hindamatu panuse vabatahtlike merepäästjate arengusse. Ei ole Pärnus ühtegi veeohutusega seotud ennetusüritust, kus Eimar ei osaleks. Vabatahtlike merepäästjate kõrval on ta koolitanud Lääne prefektuuri piirivalvureid ning Soome ja Peterburi merepäästjaid. Oma igapäevast leiba teenib Eimar Päästeameti Lääne-Eesti pommigrupis.

AASTAPÄEV

President: julgustan teid olema targad ja kannatlikud Vabariigi Presidendi tervitus Politsei- ja Piirivalveameti aastapäevaks

ea Politsei- ja Piirivalveameti pere! Pidupäevadel on kombeks rääkida pidulikus keeles. Nii võiksite teiegi täna toimida ainuüksi juba seepärast, et politsei ja piirivalve usaldusväärsus on jätkuvalt kõrge. See näitab rahva toetust ning kinnitab, et te teete head tööd, olete professionaalsed ja pühendunud. Ent samas teate ise kõige paremini, mis jääb pidulike kõnede varju. Need on argised mõtted nii organisatsiooni käekäigu kui ka teie enda elujärje üle. Presidendina saan ma teid tänamise ja tunnustamise kõrval julgustada olema targad ja kannatlikud: targad oma organisatsiooni üles ehitades ja oma inimesi hoides ning kannatlikud oodates, kuni riigi võimalused suudavad tõepoolest tõsta teie palgataset, eriti just karjääriredeli alumises otsas. Siit tulebki teile kõigile tuntud küsimuste küsimus: kui me ei räägi rahast, siis kuidas motiveerida häid politseinikke, piirivalvureid ja kodakondsusametnikke teenistust jätkama ning kuidas motiveerida noori nende ametite kasuks otsustama. Teist paljud on korrakaitsele truuks jäänud tänu oma sisemisele missioonitundele, teadmisele, et te seisate meie kõigi turvalisuse ja julgeoleku kaitsel, Eesti riigi kaitsel. Kindlasti on tähtis seegi, et teie organisatsioon oleks korras ning toetuks kindlale ja arusaadavale pinnale. Politseid, piirivalvet ning kodakondsuse ja migratsiooni valdkonda on viimastel aastatel muudetud rohkem kui enamikku Eesti ametkondi. Nagu me Keskkriminaalpolitsei kaotamise ja siis taasloomise näitel teame, pole kõik kiirustades tehtud otsused õigeks osutunud. Ma ei kutsu hoidu-

Mul on vedanud, sest olen näinud Politsei- ja Piirivalveameti töötajatega kohtudes just nimelt tänapäevast mõtlemist ja tegutsemist, kirge ning professionaalsust. ma muutustest ega reformidest, aga otsustagem nende kasuks ainult siis, kui need on tõesti kaalutletud ja kaalutud, põhjendatud ja otstarbekad, mitte ainult muutused muutmise pärast. Eesti vajab tugevat politseid ja piirivalvet. Teist ning meie kõigi turvalisusest hooliva presidendi ja koda-

nikuna soovin, et Politsei- ja Piirivalveamet kasvaks tõepoolest üheks ning efektiivseks meeskonnaks, liites lõplikult kokku kolm varasemat iseseisvat ametit. Kas ülim tsentraliseerimine on õige tee? Või kas seni politsei peakorterile allunud struktuurid peaks nüüd andma prefektuuride juhtida? Kuidas tagada inimestele jätkuvalt turvatunne hoolimata maakondade vähestest patrullidest? Millist tehnilist edendamist vajab piirivalve ida- ja kagupiiril? Kuidas säilitada oma töötajate valmisolek tegutseda õigesti kriitilises olukorras ka siis, kui päevad on uinutavalt rahulikud? Kuidas liikuda ajaga kaasas võitluses tehnoloogiliselt keerukamaks muutuva organiseeritud kuritegevusega? Need on pelgalt mõningad teemad, millega seisab vastamisi Politseija Piirivalveameti praegune juhtkond. Loodan, et lahendused tulevad targad ning nüüdisaegsed. Mul on vedanud, sest olen näinud Politsei- ja Piirivalveameti töötajatega kohtudes just nimelt tänapäevast mõtlemist ja tegutsemist, kirge ning professionaalsust. Teil on palju edulugusid nii kriminaal- kui ka liikluspolitsei vallas, nii piirivalves, korrakaitses kui ka kodakondsuse ja migratsiooni alal. Seepärast julgengi soovitada, et andke neist rohkem avalikkusele teada, näidake rohkem oma tublisid inimesi. Nad on seda väärt, teie organisatsioon on seda väärt. Tänan teid kõiki teie valiku eest teenida Eesti riiki. Tänan teid kõiki teie teenistuse eest. Toomas Hendrik Ilves Kadriorus 22. novembril 2013

PERSOON

Kui jalutame Pärnu kohvikusse usutlust tegema, räägib Katrin Pärn möödunud nädalavahetusel toimunud koorireisist Stockholmi. Laulmise kõrval on tal mitu hobi, aga enne nende juurde jõudmist räägime paar sõna tema tööst personalibüroos.

elmisel aastal valiti Katrin parimaks administratsiooni töötajaks. Tema enda väga tagasihoidlikul hinnangul sai ta tiitli seetõttu, et hindajad tundsid teda kõige paremini. Teistelt asutuse töötajatelt on siiski kuulda olnud, et Katrinist on kujunenud politseis töötatud aastate jooksul personaliarvestuse ja -analüüsi talituse tugisammas ning see tiitel on igati välja teenitud. Staažikas, aastast 1992 politseis töötanud Katrin on näinud tervet iseseisvuse taastanud Eesti politsei arengukäiku. Tööle politseisse sattus ta oma sõnul peaaegu juhuslikult. Nõukogude ajal soovis minna õppima miilitsakooli, aga

Katrin on tõenäoliselt üks politsei staažikamaid personalitöötajaid, kes teab vastuseid väga paljudele personaliküsimustele.

just tol aastal tüdrukuid sinna vastu ei võetud. Kuna kooli uksed ei avanenud, otsustas Katrin õppida õigusteadust Tallinna Majandustehnikumis. Teisel korral kandideeris ta politseisse tööle 7–8 aastat hiljem. „Telereklaam kutsus poisse politseisse tööle. Helistasin ja ütlesin, et kuigi ma pole poiss, siis võtate ehk minusuguse personalitöötaja ka tööle,” kirjeldab Katrin. Ta kutsuti vestlusele ja võetigi tööle. Sellest on nüüdseks möödunud 21 aastat. Aastal 1992 kandsid ka tugiteenuse töötajad paguneid. Katrinile tähendas see politseikooli minekut. „Kool kestis kaks aastat ja õppisime Tallinna politseikoolis Nõmmel nii kriminalistikat, kriminaalõigust, enesekaitset kui ka laskmist. Õppisin kaugõppes, seega pidin ise rohkem pingutama, aga põnev oli ikka,” selgitab ta. Pärast politseikooli lõpetamist jätkas Katrin tööd personali valdkonnas. Ta on olnud kogu aeg sama valdkonna töötaja, välja arvatud lühikest aega 1995. aasta novembrist 1996. aasta kevadeni. Sel perioodil oli Katrin transpordipolitsei jaoskonna uurija ning menetles varavastaseid kuritegusid. Ta sai päris kiirelt aru, et uurija töö ei sobinud tema iseloomuga. „Olin seotud uurimisega, püüdsime tuvastada kivisöevargaid. Selgus, et alkohoolikutest vanemad veeretasid süü oma väikestele lastele, aga me ei saanud seda tõestada. Kurbade laste saatust vaadates tundsin, et ma ei taha tegeleda tulevikus sarnaste juhtumitega,” räägib ta. Nii naasis ta personalitööle,

FOTOD: RENE RIISALU, NELLI PELLO

Personali tugisammas

PERSOON

mis viis ta 14 aastaks Põhja prefektuuri personalitalitusse ja tõi hiljem Politsei- ja Piirivalveametisse.

Personalitöötaja on nagu ema eest Kõige suuremaks muutuseks möödunud aastate jooksul nimetab Katrin infotehnoloogia arengut. Alguses oli osakonna peale ainult üks arvuti ja sellega saadi kuidagi hakkama. „Minule, kes ma olin juba varem arvutitega harjunud töötama, tundus politsei personalitöö väga algeline. Kuid tegelikult arenes kõik väga kiiresti edasi. Nüüd on toona valitsenud olukorda päris keeruline ette kujutada,” naerab ta. Vanu aegu meenutades räägib Katrin suurtest kaustikutest, kuhu perso-

„Telereklaam kutsus poisse politseisse tööle. Helistasin ja ütlesin, et kuigi ma pole poiss, siis ehk võtate minusuguse personalitöötaja ka tööle.“ nalitöötajad kirjutasid organisatsiooni koosseisunimekirja. Kui keegi ära läks, kustutati tema nimi ning kirjutati hariliku pliiatsiga uus nimi asemele. Personalipoliitika muutusi ei oska Katrin eriti kommenteerida. Tema arvates on asutuse personalivaldkonna eesmärk olnud kogu aeg üks ja sama: leida häid inimesi ja hoida need inimesed tööl. Rohkem on töö korralduslikku poolt mõjutanud erinevad juhtkonnad. Vahepeal on personalitöö olnud inimestele lähemal ning siis jälle tõmmatud kaugemale ehk tsentraliseeritud. Katrini arvates peaks personalitöötaja olema sisutöötajate lähedal, et personalitöötaja käest osataks ning tahetaks abi ja nõu küsida, et ta oleks nagu ema eest. Kahjuks on praegu personalitöötajail nii palju inimesi, keda teenindada, et kõigile probleemidele ei jõua pühenduda. Kui personaliametnik töötaks sisuosakonnas, tähendaks see pidevat kohalolekut ja head kontakti inimestega. Ainult hea kontakti korral tulevad inimesed rääkima, kü-

sivad lahendusi oma probleemidele. „Kui personalitöötaja töötab kaugemal, personaliosakonnas, siis ei tule näiteks patrullpolitseinikud temaga eraldi kohtuma ega muredest rääkima. Tõsisemalt aetakse juttu ja suheldakse hoopis igapäevases tööhoos, koridorides ning üle ukse rääkides,” võtab Katrin kokku. Katrini praegune töö ongi rohkem arvuti ja telefoni teel suhtlemine. Tema põhilised tööülesanded on personaliaruannete koostamine, finants- ja majandusarvestuse tarkvara infosüsteemi SAP personalimooduli arendamiseks ettepanekute tegemine, SAPtoe pakkumine ning pensioniteemad, sealhulgas nõustamine ja pensioniteatiste kooskõlastamine. PPAs töötamise teevad huvitavaks toredad kolleegid ja pidev nii enda kui ka asutuse arenemine. Katrinile pakub motivatsiooni oskus inimeste päringutele vastata nii igapäevastel kui ka juriidilistel teemadel. Eriti hea tunne tekib, kui inimene jääb vastusega rahule. See innustab Katrinit asju uurima ning hästi teenindama. Katrin on alati lähtunud sellest, et politsei ei ole karistaja, vaid turvatunde looja. Seda eesmärki tahab ta täita ka edaspidi. „Kuigi olen siin päris pikalt juba olnud, ei ole mul veel tekkinud tunnet, et oleksin ennast ammendanud. Samuti ei saa öelda, et teaksin vastuseid kõigile küsimustele,” ütleb ta.

Möödunud aastal tunnistati Katrin parimaks administratsiooni töötajaks.

See tähendab, et buss viib mind kohale ja toob tagasi. Pärast veel söödetakse ja joodetakse ning õhtul pannakse magama ka,” naerab ta. Veel teostamata plaan on reisida Islandile vulkaane ja geisreid vaatama. Vahepeal unarusse jäänud, aga hiljuti taasleitud reisimine annab energiat, mida kontoritöös vaja läheb. Päivi Tirkkonen kommunikatsioonibüroo

Reisiplaanid ja pildistamine Jõuamegi Katrini hobide juurde. Peale koorilaulu meeldib talle vabal ajal lugeda, pildistada ja reisida. „Loen palju, aga mitte n-ö kvaliteetkirjandust, vaid hoopis naistekaid, nagu ma neid raamatuid nimetan,” paljastab Katrin. Kui ta kodust välja läheb, on tal enamasti kaasas fotoaparaat ning võimaluse korral salvestab ta kaamera mälukaardile peamiselt pilte loodusest. Katrinile meeldib kõige rohkem pildistada merd ja päikeseloojangut. Kui tekib vähimgi võimalus, pakib ta reisikohvri ja võtab suunaks mõne mägise maa. Tänavu käis Katrin Peruus ja täitis sellega oma kunagise unistuse. Kindlasti tahab ta tagasi minna hinge jäänud Norrasse. Katrinile meeldib reisida koos turismirühmadega. „Reisin kultuurselt ja mugavalt.

Teised Katrinist Katrin on rõõmsameelne ja hooliv. Ta on n-ö hommikuinimene, kes armastab töölaua taga tegutseda juba ammu enne kella kaheksat. Vahel juhtub küll, et ta on end hommikul kodus raamatut lugema unustanud ning jõuab tööle normaalsel ajal. Töötajana on Katrin põhjalik, lojaalne ja kohusetundlik. Tal on väga head teadmised personalitöö eri valdkondadest, ta on kui leksikon. Katrin on kolleegina meeldivalt abivalmis. Kui tekib ülesandeid täites probleeme, millest ise üle ei saa, siis võib Katriniga alati arutada ja lahendused hakkavad kiiresti küpsema. Katrin on personalibüroo alustala oma teadmiste ning kogemustega.

Regina Juga Katrini kolleeg personaliarvestuse ja -analüüsi talitusest

KRIMI

FOTO: PPA JA SHUTTERSTOCK.COM

Väikeﬁrma allakäik

N-ö kerge raha peal väljas olevad Leedu kelmid on mänginud Eestis libapolitseinikke mitu aastat. Ka tänavu kimbutasid petturid siinseid elanikke, näidates vilunud psühholoogilist mõjutamist. Radar võtab luubi alla üheksa libapolitseinikku, kelle väikefirmale politsei sügisel punkti pani.

ibapolitseinike skeem oli ka tänavu selline, mis on varasematelgi aegadel siin-seal silma torganud. Eakatele inimestele, valdavalt vene keelt kõnelevatele, anti telefonitsi teada, et nende lähisugulane on põhjustanud liiklusõnnetuse ja olukorda on võimalik lahendada ilma ametliku asjaajamiseta. Selleks tuli maksta teatud summa; sageli küsiti enamat, kuid lepiti ka sellega, mis vanainimesel võimalik maksta oli.

Veebruarikuus võtsid petturid sihikule Tallinna elanikud, märtsikuu teises poole sattusid löögi alla Lääne ja Lõuna prefektuuri tööpiirkond, pisut hiljem jõuti Ida prefektuuri maile. Kui meil nimetatakse rahvasuus suuremahulist kelmuseskeemi libapolitseinike või libavõmmide tegevuseks, siis Leedus kannab skeem nimetust „Hallo, mama“. Säärane nimetus pärineb algsest telefonipöördumisest: kannatanule helistades olid esimesed

sõnad „Hallo, mama, mul juhtus õnnetus“, millele järgnes raha väljameelitamine.

Kurjategijate jälgedes Esimesi Lääne prefektuuri territooriumil tegutsenud kelme polnud kerge välja selgitada, sest esialgu puudus igasugune informatsioon selle kohta, kellega ja kust kandist pärit inimestega tegemist on. Et hankida pahate-

KRIMI

gijate kohta infot ja samal ajal nende käitumismustrile jälile saada, peeti hädavajalikuks hoiatada kohalikke elanikke, et kurjategijatest ette jõuda ning järgmiste inimeste ohvrikslangemist ära hoida. Pärast esimesi petukõnesid hakkasid kriminaalpolitseinikud helistama läbi kohalikke elanikke samamoodi, nagu tegid seda kurjategijad, järgides nende loogikat. Vaadati, mis tähe juures tähestikust kurjategijad olid, ja otsiti välja venepärast perekonnanime kandvad kaaslinlased. Politseinikud võtsid nendega ühendust ning hoiatasid kelmuste eest. Samuti kutsuti inimesi üles petturitest politseile teatama, et kurjategijaid oleks koostöös hõlpsam tabada. Politseinikud püüdsid eakate inimesteni jõuda nii eesti- kui ka venekeelsete meediakanalite kaudu, käidavatesse kohtadesse ja ühissõidukeisse kleebiti hoiatavaid silte, hoiatussõnumeid levitati sotsiaaltöötajate abil, kuid kõigile pingutustele vaatamata tüssatute arv aina kasvas.

gune politseinik üldse töötab või kas politsei saab uurida selle kohta, mis on juhtunud nende lähedastega tegelikult. Ilmselt olid kurjategijad õnnetuseks sedavõrd veenvad suhtlejad ning eakate inimeste tunnetele rõhujad, et esimese hooga ei tekkinud nende sõnades kahtlust. Juhtunu kirjeldamine mõjus äärmiselt usutavana.

Sihikindel töö, mille kõiki detaile ja olemust ei ole võimalik kirjeldada, kandis vilja – järgmised võimalikud kahtlusalused selgitati välja juba aprilli esimestel nädalatel, kui Pärnus oli jälle vanainimesi petetud ning neilt viimased säästud kätte saadud. Kahjuks jõudsid nad nii mõnegi kelmuse lõpule viia, enne kui nendegi tee arestikambrisse viis.

Libapolitseinike võime inimesi psühholoogiliselt mõjutada oli tõesti silmapaistev. Tihtipeale kasutasid petturid vestluses väljendit „Teie lapselaps“, mille peale vanem inimene oma lapselapse nime välja ütles.

Pöördumatu tee süüdimõistva otsuseni 18. aprilli nimetab Lääne prefektuuri kriminaalbüroo esiasjade uurija Priit Schvede päevaks, mil sai alguse üheksa libapolitseiniku pöördumatu tee, mis viis süüdimõistva otsuseni. Sel päeval tabati neli Leedust pärit eri vanuses meest: kaks Pärnumaal teel Tallinnasse, üks Pärnu kesklinnas ja üks Haapsalus, teekond vabaduses katkes Jordanasel, Edvinasel, Ernestasel ja Deivydasel. Esimene reaktsioon oli neil tüüpiline: nad ei olnud endi sõnul

Tähelepanelik patrull Esimesed libapolitseinikud tabati Pärnus selle aasta aprilli algul tänu politseipatrulli heale tähelepanule. Vahetult pärast seda, kui üks inimene oli pettureile 2. aprillil raha maksnud, äratasid patrullpolitseinike Tanel Lipsi ja Jakob Tarkpea tähelepanu kuriteo toimepaneku koha läheduses Pärnus Rohu tänaval kaks noormeest, kes peeti kinni. Nende käes oli väljapetetud raha. Noormehed Ivan ja Tomas olid pärit Leedust, nende tööaeg ja saak jäid kasinaks seepärast, et politseinikud nende plaane segasid. Noormehed said oma teenitud karistuse, kuid nende kuulumist ühendusse ja seotust hiljem süüdimõistetud üheksaliikmelise kurjategijate grupiga tuvastada ei õnnestunud. Kinnituseks ütlusele, et ega loodus tühja kohta ei salli, olid paari päeva pärast kohal uued tegelased. Kõned jätkusid nii Pärnus kui ka Tallinnas. Ikka leidus heauskseid inimesi, kes maksid raha ära enne, kui hakkasid lähemalt uurima, kas nende lähedastega on ikka kõik korras. Peaaegu kõik kannatanud helistasid oma lähedastele alles siis, kui raha oli kurjategijaile üle antud. Keegi neist ei helistanud kohalikule politseile ega küsinud, kas niisu-

Leedu kurjategija "X" LEEDUS või EESTIS

side Leedu kurjategija "Y" "brigadir" EESTIS

helistab side helistab Kannatanu2 Haapsalus

kannatanu helistab tagasi ja maksab raha

Leedu kurjategija2 Haapsalus

helistab

Kannatanu1 Pärnus

side

side kannatanu helistab tagasi ja maksab raha

side Leedu kurjategija1 Pärnus side

Kannatanu3 Viljandis

kannatanu helistab tagasi ja maksab raha

Leedu kurjategija3 Viljandis

Skeemilt on näha, kuidas jagunes kelmide omavaheline tööjaotus. Page 1 of 1

KRIMI

Kelmidelt konﬁskeeriti sõiduauto Daewoo Leganza, mobiiltelefone, GPS-seadmeid ja kõnekaarte.

Gruppi kuulusid 18aastane Kornelijus, 20aastased Edvinas, Ernestas, Edgaras, Kristine ja Laurita, 30aastane Deivis, 35aastane Deivydas ning 36aastane Jordanas.

Eestis ühtegi kuritegu toime pannud ja siin viibimise põhjused olid erinevad. Järgnes töö, mis on ühe kriminaalpolitseiniku jaoks üsna proosaline, pannes proovile kannatlikkuse ja kutseoskused. Jõuti teatud ütluste ja tunnistusteni, kuid selgitused selle kohta, kes ja miks palus neil kellegi käest raha ära tuua, olid erinevad. Arvamust, et petturid on peatatud, ei saanud tekkida, sest kõned jätkusid ja vanainimesed maksid raha ka pärast nelja mehe tabamist. Järgmise kahe Leedust pärit petturi seljataga sulgus arestimaja uks 24. aprillil – Pärnus tabati Deivis ja Laurita, kes olid jätnud vanainimese Rapla maakonnas ilma 1200 eurost. Maikuu esimesel poolel tabati veel Paides Edgaras ja Tallinnas Kristine ning juunis Ida-Virumaal Kornelijus.

Tasu tehtud töö eest oli kõigil ühesugune – 10% saadud summast. Lihtsalt vahemärkusena olgu lisatud, et kurjategijate liiklemise harjumused mingil põhjusel muutusid: mõlemad aprillis tegusid toime pannud grupid saabusid Eestisse autodega, aga järgmised kurjategijad, kes alates maikuust pettusi toime panid, liikusid linnade vahel eranditult liinibussidega ning linnades taksodega.

Libapolitseinike töövõtted Uurija Priit Schvede kirjeldab lähemalt libapolitseinike töövõtteid. „Eelnime-

tatud üheksa inimest kaasati kelmuseskeemi osalema erinevatel põhjustel. Peamiselt domineeris raha puudus või nn kerge raha teenimise ahvatlus. Enamik neist oli pärit ühest linnast. Nad toodi eri aegadel Eestisse kas autoga ja pandi teatud linnas maha või sõitsid sihtmärki bussiga. Seal võtsid nad endale ööbimiseks keskmisesse hinnaklassi kuuluvate hotellide numbritoad ning jäid ootama kõnet telefonidele, mis olid neil ainult selleks otstarbeks kaasas. Ühel hetkel neile helistati või saadeti sõnum, kus teatati aadress, kuhu peab rahale järele minema. Kurjategijad käisid kohal, võtsid raha vastu ja tulid tulema. Edasi liikus raha erinevatel viisidel Leetu teatud inimeste kätte. Kurjategijad said alati sõiduks ja elamiseks kaasa raha ehk nn ko-

KRIMI

mandeeringuraha, nagu nii mõnigi vahistatutest hiljem menetluse ajal seda raha nimetas. Tasu tehtud töö eest oli kõigil ühesugune – 10% saadud summast. Musta huumori nurga alt vaadates võib öelda, et tegemist oli väga hästi töötava väikefirmaga. Seda, et nendest inimestest, kes n-ö rääkisid kannatanuid ära ja veensid neid raha maksma, saaks nii mõnegi kannatanu sõnul väga hea müügimees,“ räägib Schvede.

Erinevaid ülesandeid täitsid ning raha petsid välja kuritegelikku ühendusse kuuluvad Leedust pärit naised ja mehed, keda ühendas see, et keegi neist ei töötanud. Libapolitseinike võime inimesi psühholoogiliselt mõjutada oli tõesti silmapaistev. Tihtipeale kasutasid petturid vestluses väljendit „Teie lapselaps“, mille peale vanem inimene oma lapselapse nime välja ütles. Enamik kannatanuid oli vanuses 70 ja üle selle. Inimestele helistati päeval, sest teati, et siis on vanem inimene suurema tõenäosusega üksinda kodus. Küsitud summad algasid 10 000 eurost, kuid kannatanutega jõuti kokkuleppele, et makstakse nii palju, kui kodus parasjagu sularaha on. Valdavalt maksti petistele alates 500 eurost kuni kahe-kolme tuhande euroni, mõni maksis ka viis-kuus tuhat eurot.

Ühiste jõududega petuskeemi vastu 23. mail kogunesid kõigi prefektuuride kriminaalpolitsei esindajad Pärnusse, et saada selgust, kas tegemist on kuritegeliku ühendusega ning kuidas leida ühiselt retsepti petturite vastu. Ühise töö tulemusena saadeti 2. septembril prokuratuuri kohtueelse menetluse kokkuvõte, mille alusel oli kohtu ette jõudmas üheksaliikmeline Leedust pärit inimeste rühm. Kui varem oli juttu olnud kelmusest, siis selleks ajaks oli selge, et

need ei olnud üksikjuhtumid, vaid veendunult sai rääkida kuritegeliku ühenduse tegutsemisest. Menetluse käigus tegeldi juhtumitega, mis olid aset leidnud Tallinnas, Pärnus, Haapsalus, Tapal, Rakveres, Järvamaal Albu vallas, Raplas, Tartus, Maardus, Sauel, Paldiskis ja Sillamäel. Üheks kriminaalasjaks oli liidetud 39 kuriteoepisoodi. Tsiviilhagi katteks õnnestus Leedust pärit kurjategijatelt arestida sõiduauto ning sularaha, kokku summas 2186,91 eurot. Kokku tekitati kannatanuile varalist kahju ligi 52 000 eurot. Politsei tervikmaterjal koosnes seitsmest köitest, kokku 1870 lehekülge. Kohtueelse menetluse käigus selgitati, et erinevaid ülesandeid täitsid ning raha petsid välja kuritegelikku ühendusse kuuluvad Leedust pärit naised ja mehed, keda ühendas see, et keegi neist ei töötanud. Gruppi kuulusid 18aastane Kornelijus, 20aastased Edvinas, Ernestas, Edgaras, Kristine ja Laurita, 30aastane Deivis, 35aastane Deivydas ning 36aastane Jordanas. Oma kohtuotsuse said need üheksa inimest teada Pärnu kohtumajas 18. oktoobril. Kokkuleppemenetluse tulemusena süüdimõistmine kelmuse ja kuritegeliku ühendusena tegutsemise eest (KarSi § 209 lg 2 p-de 1, 3 ja § 255 lg 1 järgi) sai võimalikuks tänu kõigi nelja prefektuuri erinevate talituste ühistele jõupingutustele. 79-leheküljelise kohtuotsuse võib lühidalt kokku võtta nii: erineva tähtajaga vangistused, millest osa tuleb kohe kanda, osa jäeti täitmisele pööramata, kohaldades kolmeaastast katseaega. Lisakaristusena kohaldati KarSi § 54 lg 1 alusel väljasaatmist koos sissesõidukeeluga kahele isikule kolmeks ning seitsmele viieks aastaks. Konfiskeeriti tahtliku süüteo toimepanemise vahendeid: sõiduauto Daewoo Leganza, erinevaid mobiiltelefone ja GPS-seadmeid ning kõnekaarte.

Kahjustada sai usaldus riigi vastu Need üheksa libapolitseinikku ei olnud aga ainukesed, kes on selle aasta jooksul õnnestunud tabada ning kelle on kohus süüdi mõistnud. Nende kõrval on Ida ja Põhja prefektuur tabanud veel neli Leedu kodanikku, kelle puhul

Vapper naine vedas kelme ninapidi 2011. aasta märtsis helistasid Leedu libapolitseinikud 80ndates eluaastates naisele ja väitsid, et tema poeg on teinud Tallinnas avarii ning kannatanu vigastused on väga tõsised. End politseiametnikuna tutvustanud pettur nõudis naiselt 18 000 eurot, et tema poeg pääseks puhta nahaga. Kuna naine teadis, et tema poeg oli sel hetkel välismaal, ning oli meediast petturite kohta kuulnud, mõistis ta, et on langenud kelmide ohvriks. Naine otsustas helistajatega kaasa mängida ja teavitas samal ajal politseid. Täites politseinikelt saadud juhiseid, suutis naine jätta mulje, et on tõepoolest valmis küsitud raha üle andma. Kokkulepitud kohta ilmuski rahale järele Andrius, kes peeti sündmuskohal kinni. Veidi hiljem pidasid politseinikud teises kohas kinni ka koos Andriusega Eestisse tulnud Edgarase, kes oli samuti petuskeemiga seotud.

ei selgunud nende kuulumine kirjeldatud ühendusse. Nemad mõisteti süüdi toimepandud kelmuste eest, kuid hilisema töö käigus on selgunud, et nad olid kirjeldatud ühenduse liikmetega seotud. Säärased kuriteod, mille toimepanemisel esinetakse ametnikena, puudutavad peale konkreetse kannatanu ka riiki tervikuna, sest kurjategijate käitumine kahjustab üldist julgeolekut ja turvatunnet ning õõnestab usaldust politsei vastu. Eeluurimise ajal keeldus nii mõnigi kannatanu uskumast, et nendega vestlevad ehtsad politseiametnikud, mitte Leedust pärit libavõmmid. Kannatanuid tuli veenda, et politsei püüab neid abistada ning et tegemist ei ole järjekordsete petistega. Ühe n-ö väikefirma tegevus õnnestus küll lõpetada, kuid analoogsetest kelmustest kuuleme kogu aeg. Politsei töö selliste juhtumitega kestab seni, kuni on inimesi, kes end sel moel petta lasevad. Kaja Kukk kommunikatsioonibüroo

Liikluspolitsei büroo Järva rühma inspektorid Argo Kivi ja Marek Lemming peatasid 15. detsembril 1994. aastal koos kolleegide Janek Tšeljadinovi ja Väino Neidoga Mäos dokumentide ning koorma kontrolliks veoauto Kamaz, mille koormaks oli eelmisel päeval Tallinnast röövitud alkohol. Koorma ülevaatuse ajal väljus veoautost Andrei Iljuhhin, kes avas politseinike pihta tule. Marek Lemming hukkus sündmuskohal, Argo Kivi suri teel haiglasse, Janek Tšeljadinov sai tulevahetuses raskelt vigastada, Väino Neido pääses ainsana vigastusteta.

(1973–1994)

Marek Lemming

Argo Kivi

(1964–1994)

Ida-Viru Politseiprefektuuri Jõhvi politseijaoskonna korrapidamisteenistuse nooreminspektor Malev Uustal tapeti 21. augustil 1992. aastal, kui ta jälitas relvastatud kurjategijat.

(1967–1992)

(1971–1991)

Tartu Politseiprefektuuri kordnik Üllar Meoma hukkus 2. oktoobril 1991. aastal õnnetuses, kui ta sai kolleegi tulirelvast surmavalt haavata.

Malev Uustal

Üllar Meoma

Ida-Viru Politseiprefektuuri Jõhvi politseijaoskonna korrapidamisteenistuse politseiinspektor Vaito Jaksi sai surma 3. augustil 1995. aastal, kui talle tungiti baaris kallale.

Tallinna Politseiprefektuuri Põhja politseijaoskonna politseivaneminspektor-kriminalist Aleksandr Krivorutšenko võttis 20. märtsil 1996. aastal oma auto peale kaks hääletajat, kes ta tapsid.

(1959–1996)

Aleksandr Krivorutšenko

Vaito Jaksi (1969–1995)

Tallinna Politseiprefektuuri politseipataljoni vanemkordnik Andrei Kopõtov hukkus ööl vastu 4. veebruari 1992. aastal, kui ta pidas kinni alkoholijoobes mehe, kes ähvardas tulirelvaga üht naisterahvast. Kinnipidamise ajal tulistas kurjategija Andrei Kopõtovi, kes hukkus lasu tagajärjel.

(1963–1993)

Andrei Kopõtov

Tartu Maakonnapolitsei kordnik Uudo Jantsus hukkus 3. detsembril 1992. aastal maanteel autode kontrollimisel. Politseinik jäi veokile tagant otsa sõitnud auto ja veoki vahele.

(1971–1992)

Uudo Jantsus

Tallinna Politseiprefektuuri Lasnamäe politseijaoskonna komissar Mart Laan läks 27. aprillil 1996. aastal kinni pidama varast, kui tema ja kurjategija vahel tekkis trepikojas tulevahetus, mille tagajärjel politseinik hukkus.

(1963–1996)

Mart Laan

Pärnu Politseiprefektuuri välipolitsei kordnik Arno Strandberg hukkus 31. mail 1994. aastal, kui ta sõidutas õigusrikkujat Häädemeestelt Pärnu Politseiprefektuuri. Tema juhitud autole sõitis otsa vastassuunavööndisse kaldunud auto, mille juht oli alkoholijoobes.

(1969–1994)

Arno Strandberg

(1973–1997)

Harju Politseiprefektuuri Saue politseijaoskonna kriminaalpolitsei politseivaneminspektor Jaanus Mägi naasis 4. veebruaril 1997. aastal Saaremaalt komandeeringust. Tema auto kaldus Riisiperes vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku veoautoga.

Jaanus Mägi

(1963–1994)

Narva Raudteepolitsei kordnik Aleksandr Jefremov tapeti 5. mail 1994. aastal, kui tal tekkis patrullimise ajal konflikt pidutsenud seltskonnaga.

Aleksandr Jefremov

In memoriam

(1978–2011)

Kaitsepolitseiameti vanemspetsialist, ülemassistent Tarmo Laul sai surmavalt haavata 4. mail 2011. aastal Võrumaal Meremäe vallas kriminaalmenetluse läbiviimise ajal puhkenud tulevahetuses.

Tarmo Laul

Harju Politseiprefektuuri Ida-Harju politseiosakonna patrulli- ja liiklusjärelevalve talituse vaneminspektor Alar Kupp hukkus 30. detsembril 2001. aastal, kui Tallinna-Narva maanteel liiklusõnnetust vormistades sõitis politseisõidukile otsa buss.

(1964–2001)

Allar Kupp

(1966–2002) Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalveosakonna politseinooreminspektor Karmo Tiivel hukkus 5. detsembril 2002. aastal Tallinnas Pärnu maanteel, kui talle sõitis otsa peatumismärguannet eiranud auto.

Karmo Tiivel

Politseinikud tagavad kõigi meie turvalisust oma eluga riskides. On kurb tõsiasi, et politseinik ei pruugi ühel päeval enam elusana koduste juurde jõuda. Ei ole mingit erinevust, kas politseiniku surm saabus kurjategija käe läbi või valesti valitud taktika tõttu, surm teenistusülesandeid täites on see nii või teisiti.

Oma hinges ja südames kanname mälestust teenistusülesandeid täites langenud kolleegidest igaüks omamoodi, hetkedel, kui see on meie jaoks vajalik, oluline ja tuletab meile meelde meie töö ohtlikkust, kui vajame jõudu ja kindlust, et teeme oma tööd rahvast ning riiki kaitstes kogu südame ja mõistusega.

Mälestades oma hukkunud kangelasi, peab meil olema rohkem võimet ja tahet tunnustada ning väärtustada praegusi politseinikke, kes teevad oma tööd samuti ohu piiril, riskides eluga. Au kõigile langenud kolleegidele!

Iga aasta detsembrikuus asetame Järvamaale Mäosse teenistuskohustusi täites hukkunud politseinike mälestusmärgile pärja, millega mälestame meie seast lahkunud kolleege.

Piirivalvur Andrus Lääne hukkus 21. veebruaril 2009. aastal, kui läks mootorsaaniga Narva jõele, et takistada ebaseaduslikku piiriületust. Ootamatult vajus tema sõiduk läbi jää ja piirivalvur hukkus.

(1976–2009)

Põhja Politseiprefektuuri künoloogiateenistuse konstaabel Julia Gorbatšjova hukkus 25. novembril 2004. aastal, kui ta läks Õismäe teele kolleegidele appi kinni pidama meest, kellel oli vööl pomm. Mees jooksis majast välja ja istus politseiautosse, kus viibis Julia Gorbatšjova. Hetk hiljem toimus plahvatus.

Andrus Lääne

Tallinna Politseiprefektuuri juhtimiskeskuse politseijuhtivinspektor Sergei Pärna läks 13. novembril 1999. aastal lahendama Lasnamäel aset leidnud tulistamisjuhtumit, kui narkomaanist kurjategija teda tulistas.

(1956–1999)

Sergei Pärna

(1974–2004)

Tallinna Politseiprefektuuri Lõuna politseiosakonna politseinooreminspektorit Maksim Karpovit tulistati 28. oktoobril 1999. aastal, kui ta küsis Pääskülas kahtlasena näiva takso juhilt sõidudokumente.

(1975–1999)

Maksim Karpov

Julia Gorbatšjova

Sillamäe politseijaoskonna välipolitsei nooreminspektor Oleg Filippov hukkus TallinnaNarva maanteel 18. veebruaril 1998. aastal, kui tema juhitud sõiduauto põrkas kokku politsei väikebussiga.

(1970–1998)

(1961–1997)

Harju Politseiprefektuuri välipolitsei abikomissar Rein Tutenpal hukkus 6. novembril 1997. aastal Kose politseijaoskonnas relvi kontrollides. Tema kolleegi käes olnud relvast toimus lask, mille tagajärjel sai abikomissar surmavalt haavata.

Oleg Filippov

Rein Tutenpal

MÕTE

Usalduse garantii Riik on usaldanud Politsei- ja Piirivalveametile tähtsa rolli: tagada Eestis väljaantavate isikut tõendavate dokumentide usaldusväärsus.

odanikkonna ja territooriumi määratlemine on traditsiooniliselt olnud riigi alus. Eestis alustati kodanikkonna määratlemist 1918. aastal ning jätkati 1990ndate alguses. 1994. aasta juulis kaotasid kehtivuse Eesti kodanike käes olnud Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu passid, samaks ajaks oli välja antud umbes 600 000 sinisekaanelist Eesti kodaniku passi. Sellest ajast alates on toimunud Eesti Vabariigi isikut tõendavate dokumentide areng. Nii nagu muutub meid ümbritsev, on muutunud ka nõuded isikut tõendavatele dokumentidele. Alates 1998. aastast hakati arendama ID-kaarti ehk isikutunnistust, millest sai mugav rahakoti vahele mahtuv isikut tõendav dokument. ID-kaardile anti lisandväärtusena võti elektroonilisse maailma – võimalus asju ajada ja isikut tuvastada ilma füüsilise kohalolekuta. Esimesed ID-kaardid anti pidulikult välja 2002. aasta jaanuari lõpus, seega kulus arenguhüppe plaanimiseks ja rakendamiseks ühtekokku neli aastat. Praegu ei vaja ID-kaart enam kellelegi tutvustamist, enamikul Eesti elanikkonnast on isikutunnistus. Esialgu riigisisese dokumendina plaanitud ID-kaardist on saanud isikut tõendav dokument Euroopa Liidus ja Schengeni ruumis liikumiseks ning suur hulk inimesi kasutab dokumendi elektroonilisi võimalusi nii allkirjastamiseks kui ka elektroonilises keskkonnas autentimiseks. ID-kaart on üks näide riigi toetatud innovatsiooni kohta, sest dokument oli 2002. aasta alguses oma funktsionaalsuses oluliselt ees Eestis pakutavatest e-teenustest.

Riik kui usaldusväärsuse tagaja ID-kaardi kasutuselevõtt tõi riigi garantiiga isikute tuvastamise füüsilise maailma kõrvale ka e-maailma. Nüüdisaja ettevõtluse areng on kiire – idufirmad, inkubaatorid jms pakatavad uutest ideedest, kahe-kolme inimesega ettevõte võib teha maailma muutvaid lahendusi ja tehnoloogiaimesid. Kogu selle mitmekesisuse keskel tõusetub ikka aeg-ajalt küsimus: miks riik? Bürokraatlik, arengukavade ja plaanide kokkulepetel, demokraatial ja eelarveaastal baseeruv, kuid on jätkuvalt üks kaalukas lüli isikut tõendavate dokumentide arendamise ning väljaandmise ahelas. PPA-le on riik usaldanud tähtsa rolli: tagada Eestis väljaantavate isikut tõendavate dokumentide usaldusväärsus. Selle taga on tõsikindel isikutuvastus ja kvaliteetne identiteedihaldus, samuti läbimõeldud menetlusprotsess ja turvaline tootmine. Identiteedi kontrollimine füüsilises maailmas on lihtne, kuna parameetrid on nähtavad: isik ise, tema pilt ja allkiri, vajaduse korral mõni lisaküsimus. Keerulisemaks läheb aga siis, kui viibime e-maailmas. Seda tähtsam on usaldusväärsus – teadmine, kuidas asjad toimivad, ning tehnoloogia turvalisus. Digitaalne isikutunnistus (digi-ID) ja mobiilne isikutunnistus (m-ID) on kaks dokumenti, mida PPA annab välja üksnes e-maailmas kasutamiseks, st nendega saab isik ennast tuvastada ja digiallkirja anda ainult elektroonilises keskkonnas. Neid on võimalik taotle-

Füüsiline dokument:

• dokumendi plank ja turvaelemendid (PPA, Trüb AG) • isikuandmed (PPA) • isikustamine (Trüb AG, Trüb Baltiv AS)

Kiip:

• operatsioonisüsteem • autentimis- ja allkirjastamissertiﬁkaadid (Sertiﬁtseerimiskeskus AS) • rakendustarkvarad (PPA, SM IT koostöös Riigi Infosüsteemi Ametiga, s.o RIA'ga)

da vaid siis, kui inimesele on ID-kaart juba välja antud. Kokku võttes võib öelda, et PPA annab usaldusväärsuse garantii reisidokumentidele, isikutunnistusele ja digitaalsetele dokumentidele, piltlikult öeldes tagab usaldusväärse juurdepääsu kolmandatele riikidele, avatud Schengeni ruumile ning e-maailma.

Keerukad süsteemid eeldavad tarka tarbijat Nagu paljud on igapäevaelus tõdenud, on näiteks talvel lumelabida kasutamine üsna lihtne ning võimalikud vahendiga seotud defektid selgelt ja kiiresti tuvastatavad. Mida keerulisemaks läheb tehnoloogiavidin, seda kiiremini ja mugavamalt saab ülesannet täita, samas nõuab seda enam tähelepanu hooldamine ja tõrgete korral vigade leidmine, ent uue soetamine on kallis. Iga päev näeme, kui kiiresti saab uuest tehnoloogiast vana, kuid aastakümneid püsinud labida suhtes ollakse üsna tolerantsed. Üldiselt eeldavad keerukamad süsteemid tarka tarbijat. Sama kehtib digitaalsete dokumentide kohta. Nii dokumendi väljaandja, e-teenuste osutaja kui ka dokumendi kasutaja teadlikkus ja võimekused on

MÕTE Internetipank Teenusepakkujad:

• e-teenuse keskkond; • kasutajaliides • erinevate arvutikonﬁguratsioonide tugi • ID-kaardi erinevate versioonide tugi (teenusepakkuja koostöös RIA-ga)

E-pood E-teenindus E-maksuamet E-toll

nisteeriumiga alustanud ettevalmistusi uue isikutunnistuste hanke korraldamiseks, millega seoses tuleb läbi mõelda võimalikud tehnoloogilised uuendused. Arvestades ID-kaardi umbes viieaastast elutsüklit, peame juba praegu töötama lahendustega, mis tagavad tõsikindla tuvastuse ja ühiskonnale vajaliku funktsionaalsuse aastal 2020.

Digi-ID välisriikide kodanikele

Andmesideteenus

Arvutitöökoht:

• töökoha konﬁguratsioon (operatsioonisüsteem, • kontoritarkvara, veebilehitseja jm); • viirusetõrjetarkvara; • ID-kaardi tarkvara (RIA).

Isikutunnistuse probleemideta kasutamiseks peavad ühte jalga käima erinevad osalised.

tähtsad, et ära hoida dokumendi väärkasutust. Keerulisemad tehnoloogiad nõuavad pidevat ajaga kaasaskäimist ja süvateadmisi väga spetsiifilistes lõikudes. Seetõttu on oluline märksõna koostöö. Elektrooniline identiteet on osa IT-valdkonna uuenduslikest lahendustest, mida mõjutab nii riist- kui ka tarkvara tehnoloogia kiire areng. Areng toob kaasa turvaliseks peetud lahenduste aegumise ning uute tekkinud e-teenuste poolt esitatavatele nõuetele vastamiseks tarkvaraarendusvajaduse. Tegemist on avatud süsteemiga, kus erinevate osaliste tegevused-muudatused mõjutavad üksteist ja tingivad kulutusi.

Tulevik 2014–2020 Dokumendi usaldusväärsuse tagamisel on tähtis osa tõsikindlal tuvastusel. Oleme digitaalset menetlust praktiseerinud üle kümne aasta ning enamik Eesti täisealisest elanikkonnast on üks või mitu korda isikut tõendavat dokumenti taotlenud, mistõttu on esmane isikutuvastus tehtud ja isikute andmed hõivatud. Piltlikult öeldes on üsna vähetõenäone, et Merike Jürilo, kes on saanud Eesti riigilt dokumenti juba neljal või viiel korral, enam tu-

Peame olema üha enam paralleelselt kahes rollis: ühelt poolt innovaatiline, paindlik, kiire, kliendi ja ühiskonna ootustele vastav ning teiselt poolt kaaluv, kahtlev, küsimusi küsiv ja riske hindav. vastamist vajaks. Pigem piisab isikusamasuse kontrollist, mis biomeetrilisi andmeid ja ID-kaarti kasutades võiks toimuda automaatselt. Oleme koostöös Siseministeeriumiga paika saanud uue infosüsteemi kontseptsiooni (UUSIS2), mille keskne osa on isik ja biomeetrial põhinev isikutuvastus. Seega astume samme, et nüüdisaja tehnoloogiale tuginedes dokumentide taotlemist ja väljastamist uuendada ning võimaluse korral kordusdokumentide protsess olulisel määral automatiseerida. See on võimalik, tuginedes elektroonilisele identiteedihaldusele, biomeetriale ja digiallkirjale. Peale selle on PPA koostöös Sisemi-

Eesti infoühiskonna arengukava 2020 töödokumendis on identiteedihalduse küsimused tähtsal kohal – soovitakse edendada digi-ID kasutuselevõttu välisriikide kodanike seas, et pakkuda n-ö virtuaalset residentsust ning võimalust kasutada Eesti e-teenuseid. Märkimisväärselt suurenev ja laienev kasutajaskond esitab samaaegu märksa rangemad nõuded identiteedi haldamisele ning dokumendi usaldusväärsuse tagamisele. Seega on digitaalsete dokumentide valdkonnas uuendusena tulemas e-residendi digitaalne isikutunnitus. Kontseptsiooni kohaselt antakse e-residendi digi-ID isikule, kes ei ole Eesti kodanik ega Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel elav välismaalane. Dokumentide väljaandmise esimene etapp on kavas realiseerida juba 2014. aasta septembriks ning 2015. aastal alustaksid koos uue infosüsteemi rakendamisega mainitud dokumendi väljaandmist ka Eesti välisesindused. Tegemist on olulise paradigma muutusega, mis peaks avama Eesti maailmale laiemalt ning edendama seeläbi Eesti majandust ja ettevõtlust. PPA kui dokumendi väljaandja peab veenduma taotluse esitanud isikute usaldusväärsuses, mis võib sihtrühma ulatuse tõttu olla tõsine ülesanne. Kokku võttes seab tehnoloogia areng uusi probleeme isikut tõendavate dokumentide väljaandmisel. PPA peab olema oma ülesandeid täites üha enam paralleelselt kahes rollis: ühelt poolt innovaatiline, paindlik, kiire, kliendi ja ühiskonna ootustele vastav ning teiselt poolt kaaluv, kahtlev, küsimusi küsiv ja võimalikke kaasnevaid riske hindav. Ainult säärasel viisil oleme usaldusväärsed turvalisuse loomisel. Merike Jürilo peadirektori asetäitja kodakondsuse ja migratsiooni alal

PROBLEEM

Miks me kodus FOTOD: SHUTTERSTOCK JA NELLI PELLO

peksame ja peksa saame? Iga politseinik on sunnitud lahendama peret체li iga teise patrullvahetuse ajal, niisamuti nagu on iga isikuvastaste kuritegude uurija v천tnud tunnistusi sinise silmaga pereemalt.

PROBLEEM

gasugusel ihunuhtlusel, olgu selleks siis rihmaga antud nn triibulised pahandust teinud lapsele või kõrvakiil liiga soolase supi keetnud naisele, ei ole humaanses ühiskonnas kohta, sest kellelgi ei ole õigust teisele inimesel haiget teha. Paraku ei mõista seda suurem osa neist koduvägivalla ohvritest, kes ka pärast politseinike ning sotsiaaltöötajate sekkumist vägivaldse mehe juurde tagasi lähevad. Eelmisel aastal tegi seda üle poole paarituhandest perevägivalla ohvrist.

Peks on muutunud normiks Ohvriabi töötaja Ene Päll on aastate jooksul näinud palju sääraseid naisi, kes korduvale peksasaamisele vaatamata oma meest ei jäta. „Põhjuseid, miks naised oma kodusid ega kaasasid ei jäta, on väga erinevaid. Üks peamine

Põhjuseid, miks naised oma kodusid ega kaasasid ei jäta, on väga erinevaid. Üks peamine on usk ja lootus, et teinepool muutub, olgugi et seda muutumise juttu räägib mees pärast igat löömingut.

on usk ja lootus, et teinepool muutub, olgugi et seda muutumise juttu räägib mees pärast igat löömingut. Samuti on üks mittelahkumise tagamaid aastatepikkune sõltuvus ehk ühine kodu, millest naised, eriti koos lastega, loobuda ei taha – kuskile pole minna,“ kirjeldab justkui lootusetuna tunduvat olukorda ohvriabitöötaja. Peale sõltuvussuhte on naised enda kanda võtnud hoida pere ühtsustunnet, mis mehest lahkumisega kaob. „Seega riskivad sajad naised edasi oma tervise ja eluga, jätkates kooselu vägivaldse mehega.“ Üle kümne aasta Põhja prefektuuris vägivallakuritegusid uurinud Annika Antšak teab täpselt, millest ta räägib. „Olen näinud naisi, kellel on silmad nii siniseks löödud, et need ei seisa lahtigi, samas olen korduvalt tegelnud nende peredega, kus ohvrile otsa vaadates ei saa kohe arugi, kuhu ja kas teda on üldse löödud. Üldiselt need mehed, kes regulaarselt ei vägivallatse ning teevad seda peamiselt hetkeemotsioonist, ei vali kohta, kuhu löövad, ega mõtle tagajärgedele. Need vägivallatsejad, kes on juba

kogenumad ja ettenägelikud, oskavad haiget teha kehale jälgi jätmata,“ selgitab uurija, pidades just viimaseid eriti jõhkrateks vägivallatsejateks.

Naised näevad endal süüd Antšaki sõnul on meeste selgitus politseinikele lihtne: silme eest läks mustaks, ei teadnud, mida tegin jne. „Loomulikult on neidki, kes ei tunnista midagi ega võta vaevaks ka oma tegu selgitada.“ Seevastu on osa naistest mitte ainult leppinud vägivaldse eluga, vaid sootuks õigustavad oma meeste tegusid. „Aastaid nii vaimse kui ka füüsilise terroriga harjunud ohvrite enesehinnang ning väärtused on kõvasti langenud, mehed on nendega manipuleerinud, mistõttu naised olid peksasaamise ja alandamise oma arust ära teeninud. Uurija väitel ei ole füüsiline nahutamine kaugeltki ainus vägivald. „On peresid, kus mees karistab naist mittesobiva käitumise eest teleri vaatamise või telefoniga rääkimise keeluga, lööb mingi asja puruks või käsib naisel ennast ise lüüa.“

PROBLEEM

Eelmisel aastal teatati politseile 2800 peresisesest vägivallajuhtumist. Kui palju elab meie keskel aga neid inimesi, kes oma pereliikme vägivalla all kannatavad, ei tea keegi. Ohvrid, kelle mõõt on lõpuks täis saanud ning kes teatavad juhtunust politseile, ei ole paraku oma algses soovis – anda kurjategijale teenitud karistus – lõpuni kindlad. „Tihtilugu muudavad ohvrid hiljem oma tunnistusi ning soovivad lõpuks oma avalduse tagasi võtta. See teeb uurijate elu üpris keeruliseks ning töö selle nimel, et kahtlustatav kohtult karistada saaks, võib saada suure tagasilöögi. Kuigi politsei ei uuri kuritegusid ainult avaldustele tuginedes, on ohvri tunnistusel ja koostööl eduka menetluse saavutamiseks, kus kurjategija võetakse ka vastustusele, väga oluline roll,“ märgib uurija.

Ohvriteks ka lapsed Kui umbes 80% perevägivalla ohvritest on olnud naised, siis kuuluvad ülejäänud protsendid kannatanutest meestele. Tavaliselt on peretülide osalised kaasad või endised abikaasad, ent harvad ei ole ka juhud, kus täiskasvanud laps on tõstnud käe oma

Tavaliselt on peretülide osalised kaasad või endised abikaasad, ent harvad ei ole ka juhud, kus täiskasvanud laps on tõstnud käe oma ema või isa vastu.

Põhja prefektuuri patrullpolitseinik Maarjo Türk on lahendanud peretülisid omajagu. Üldjuhul tuleb vägivaldset pereliiget taltsutada rohkem nädalavahetustel ning pärast palga- ja pensionipäevi, kui mängus on alkohol.

ema või isa vastu. Üldjuhul alaealised lapsed vanematevahelisse kraaklusesse kaasatud ei ole, kuid on erandeidki. Põhja prefektuuri uurija Annika Antšaki väitel on lapsed, kes kasvavad iga päev tülide ja kakluste keskel, ka ise paratamatult vägivalla ohvrid, sest pideva hirmu ja pinge all elamine võib teinekord olla palju kurnavam kui saada paar korda elus vitsa. Uurija toob näiteid selle kohta, kuidas vanemate omavahelist vägivalda on tundnud lähedal olnud lapsedki. Näiteks lõi naine voodis neljakuuse lapsega magavat meest, kes sai viga. Laps jäi õnneks terveks, kuid oht tema tervisele oli siiski olemas. Või siis juhtum, mida Antšak praegu uurib: mees lõi last süles hoidnud naist, taas kannatasid mõlemad, nii ema kui ka väikelaps. „Õnneks ei ole sellised peretülist alguse saanud vägivallajuhtumid, kus kannatajateks on lapsed, igapäevased.

PROBLEEM

Erinevalt paljudest täiskasvanutest teavad tänapäeva lapsed, et löömine, tõukamine ja muud moodi haiget tegemine ei ole normaalne ning see on karistatav. Seetõttu annavad nad oma kogemustest või kahtlusest varakult kas lastekaitsele või politseile teada,“ lausub kogenud uurija.

Lepitamine ei kanna vilja Kohtusse jõuab väike hulk peretülidest. Kui vägivallatsejal puudub varasem kriminaalne taust ning ta ei ole oma tegudega kellelegi otseselt tervisekahjustusi tekitanud, siis võib kohtunik nõustuda lepitusmenetlusega. See tähendab, et vägivallatseja ei saa eraldi karistust, vaid osalised lepivad kokku, et tänasest päevast on vägivallal lõpp. Kuigi on neid peresid, kes kohtu abiga lepivad ning kellega politseil edaspidi kokkupuuteid vägivallaga seonduvalt ei ole, on uurijate hinnangul neid paare, kelle puhul see ei toimi, siiski rohkem. „Tean omast käest neid naisi, kes pärast lepitust on taas pidanud vägivalda taluma,“ on uurija Antšak nõutu. On selge, et kriminaalmenetlusega kellegi pere probleeme ega suhteid ei paranda. Politsei sekkumist ning tagajärgedega tegelemist on eeskätt vaja selleks, et peatada võimalik oht inimese elule ja tervisele – viia märatseja ära ning uurida vägivallatsemise tagamaid. Põhja prefektuuri patrullpolitseinikud Martin Vilberg ja Maarjo Türk on lahendanud peretülisid omajagu. Mõlema staažika politseiniku kinnitusel tuleb vägivaldset pereliiget taltsutada rohkem nädalavahetustel ning pärast palga- ja pensionipäevi, sest siis on raha palju ning see tuleb

kulutada alkoholi peale. Viimane on aga korrakaitsjate sõnul üks peamisi vägivalla sünnitajaid. Kesklinna jaoskonna politseinik Maarjo Türk saab peretülist tingitud väljakutseid igal nädalal. „Üldjuhul on tüli tekkinud pisiasjadest ning peagu alati on mängus alkohol, mis võimendab emotsioone ja muudab inimese käitumise agressiivsemaks. Ma ei mäleta oma praktikast väga drastiliste tagajärgedega tülisid, milles keegi oleks tõsiselt viga saanud või lausa hukkunud. Neid on, aga mitte iga päev,“ kirjeldab ta olukorda. Tema hinnangul on suurem osa politsei sekkumist nõudnud peretülisid n-ö ülekäte läinud joomingud. „Olen jaoskonda viinud selliseidki riiukukkesid, keda ka politseinike kohalolek ei taltsuta. Need on pered, kelle juures me käime konflikte maandamas kas igal palgapäeval või vähemalt kord kuus.“ Kesklinna politseiniku hinnangul ei küsi peretüli sotsiaalset tausta. „Konflikte, mis päädivad kaklusega, tuleb ette nii jõukate haritlaste kui ka asotsiaalsete eluviisidega alkohoolikute peredes,“ toob Türk näite varieeruva klientuuri kohta. Maarjo kolleeg Martin Vilberg Lõuna jaoskonnast teab rääkida ka peretülist alguse saanud tapmisest, kui naine torkas noaga surnuks oma mehe. See juhtus mitte rohkem kui kuu tagasi Mustamäel. Tema sõnul on sääraseid traagilisemaid, kellegi elu või tervisekahjustusega päädinud peretülisid enamgi. Kuid arvestades perevägivallajuhtumite hulka, kus halvimal juhul on ohvril kas silm sinine või kehal mõni kriimustus, on surmaga lõppenud kismad siiski üksikud. Eelmisel aastal registreeris polit-

Perevägivald arvudes •

• •

Mullu teatati politseile 2800 perevägivalla juhtumist, mis on 800 võrra rohkem kui 2011. aastal. Ohvriabisse pöördusid kannatanud 2065 juhtumi korral. 2012. aastal registreeritud 72 tapmist ja mõrva on saanud alguse perevägivallast 20 puhul. 81% vägivallaohvritest on olnud naised, 19% mehed. Enamik ohvritest ja vägivallatsejatest on vanuses 25–45 aastat.

Allikas: PPA analüüsibüroo koostatud lähisuhete vägivalla analüütiline ülevaade 2012. aasta juhtumitest

sei Harjumaal 33 mõrva ja tapmist. Neist ligi kolmandiku puhul oli kurjategija ohvriks tema enda lähisugulane või elukaaslane. Patrullpolitseinikud Maarjo ja Martin on ühel nõul ning arvavad, et peresuhete ja väärtuste hindamist tuleb lastesse süstida juba varakult ennekõike vanemate eeskujul. „Kui lapsed on harjunud sellega, et vanemad karjuvad, tõukavad, joovad end tihti purju ning löövad üksteist, siis ei ole kahjuks neilgi sellest midagi head õppida. Suure tõenäosusega kannavad nad täiskasvanuna samasugust käitumismalli edasi ka enda peres. Selle vältimiseks tuleks koolides ja lasteaedadeski juba varakult perekombeid õpetada ning laste käitumist õigele teele juhtida,“ ütlevad politseinikud. Helen Uldrich kommunikatsioonibüroo

Valul ja valul on vahe Kairi* on 25aastane noor naine. Aasta tagasi sündis Kairi ja tema elukaaslase Märdi* perre tütar. Kairi ja Märt on olnud paar kolm aastat. Esimest korda tegi mees Kairile haiget vahetult pärast kokkukolimist. Märt oli purjus, Kairile see ei meeldinud, tekkis sõnelus, mille järel mees lükkas naise voodisse pikali ning väänas ja pigistas tal käsi. Märt sai kaineks, kõik möödus

ja läks vanaviisi edasi – rahulik pereidüll, ühised väljaskäimised jms. Pärast lapse sündi läks olukord halvemaks. Märt purjutas sagedasti ning tõukas, väänas ja lõi Kairit regulaarselt. Kainenedes oli kõik taas mõlemal unustatud. Märt oskas teha haiget nii, et sellest ei jäänud märke, vähemalt kehale. Suurimad „haavad“ Kairi kehal on olnud küünejäljed ja hematoomid kaelal ning sinikad säärtel.

Kairi ei ole siiani oma kannatustest ei lähedastele ega ka politseile teada andnud. Praegu, peagu kaks aastat hiljem, elab Kairi koos pisitütrega oma kodus, kus ei ole vägivalda. Kairi tunnistab, et lahkuminek oli valus ja raske, ent pidevalt oma armastatud mehe käe ja sõnade läbi haiget saada on veelgi valusam. * nimed muudetud

RAHA

FOTOD: MAIRI ZERNAND-KIRS, PEETER SIRGE, JAAN RÕÕMUS

Välisfondide telgitagused Üksnes sel aastal on Politsei- ja Piirivalveametis 55 projekti, mis saavad teoks tänu välisfondide rahastusele. Et see info ei kõlaks hiina keelena, selgitame välisvahendite kasutamise telgitaguseid.

ui kordonid ja konstaablipunktid saavad juurde uusi alarmsõidukeid, korraldatakse ametialaseid koolitusi, vahetatakse välja infosüsteeme või renoveeritakse tööruume, võib üldjuhul öelda, et need saavad teoks tänu välisfondide rahastusele ja pikaajalisele planeerimisele. See on töö, mida tehakse Politsei- ja Piirivaleametis ning Siseministeeriumis, ilma et piirivalvurid, politseinikud või kodakondsus- ja migratsiooniametnikud seda oma igapäevatöös täheldaksid. Juba üle kümne aasta oleme sisejulgeoleku valdkonna edendamiseks saanud toetusi Euroopa Liidu rahastusprogrammide alafondidest. Finantsvaatelt on välisfondid jagatud perioodide kaupa suurteks raamprogrammideks.

Mõni näide: 1992–2003 PHARE; 2004–2006 Schengen Facility; 2007– 2013 raamprogramm „Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine“, mis hõlmab Välispiirifondi, Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fondi, Euroopa Pagulasfondi ning Euroopa Tagasipöördumisfondi; 2014–2020 sisejulgeolekufond, mis jaguneb välispiiride ja viisade rahastamise vahendiks ning politseikoostöö, kuritegevuse tõkestamise ja selle vastu võitlemise ning kriisiohje rahastamise vahendiks.

Praegusi vajadusi tuli ette näha aastaid tagasi 2008. aasta teises pooles alustati tööd mahuka Välispiirifondi rakendamise-

Tänavu septembris Kuressaares avatud kopteriangaariga kordonihoone on vaid üks näide paljudest, kus mängib olulist rolli välisfondide rahastus.

ga, et toetada riike, kellel on kõrget ning ühtlast kontrolli- ja järelevalvetaset tagades Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril suured finantskohustused. Välispiirifondist eraldati Eestile 27,1 miljonit eurot, mis koos Eestipoolse kaasfinantseeringuga moodustas 40,3 miljonit eurot. Planeerides välisraha kasutamist 2006. aastal, tuli ette näha asutuse vajadusi 2015. aasta keskpaigani, s.o mida meil on vaja osta, arendada või välja vahetada. Juba siis tuli mõelda amortiseeruvate sõidukite, hõljukite ja kopterite peale, näha ette koolitusi ning infosüsteeme, mida Euroopa Komisjoni töörühmades alles paberile kirja pandi. Praeguseks on Euroopa Komisjon heaks kiitnud viimase Välispiirifon-

RAHA

di aastaprogrammi meetmed, millega viiakse järgmisel aastal lõpuni, tuues ainult mõne näite, hõljuki, dokumentide kontrolli III astme seadme, mobiilsete andurite ja öövaatlusseadmete ost, Peipsi järve integreeritud seiresüsteemi ning mereseire infosüsteemi renoveerimine ja välispiiri valvamisega seotud koolitused.

Ühe projekti lugu Aasta oli 2007, kui toonane Piirivalveamet küsis Välispiirifondist raha ning seadis ritta oma soove. Pingeliselt planeerides vahetati viimasel minutil suur osa piirivalve soove välja kolmanda kopteri vastu. Sellesse nn paketti kuulus ka Kuressaare kordonihoone ja angaari ehitamine, mille eesmärk oli saavutada kiirem reageerimine Läänemere piirkonnas. Varasemast oli juba kaks AgustaWestland-139 tüüpi kopterit ostetud ning kolmanda puhul ei olnud otstarbekas teist tüüpi kopterit soetama hakata, seega kuulutati välja hange konkreetselt AW-139 ostuks, misläbi lihtsustus hanke planeerimine, ettevalmistamine ja elluviimine. Tähtsad argumendid sama tüüpi kopteri soetamisel olid hanke valikul ressursside kokkuhoid ning turvalisuse küsimused, nt kokkuhoid vajaliku tagavaravarustuse ning seadmete ja personalikulude pealt, kui oleks lisandunud vajadus lisakoolituste või lausa personali järele. Kuna pilootide väljaõpe kahe eri tüüpi helikopteri pea-

le suurendab eksimuste riski, kui arvestada, et erinevatel helikopteritüüpidel on erinevusi juhtimisprotseduurides, oli samuti eelistatud variant jätkata üht tüüpi kopteritega. Kui esimese kahe kopteriga oli nii piirivalve kui ka tootjafirma oma ristsed kätte saanud, siis oli kolmanda kopteri ostmise ajaks enamik nn lapsehaigusi juba kõrvaldatud ning kopteri näol teadsime tellida ja saime juba täiustatud versiooni: akud on toodud ninaossa, mis on seetõttu veidi pikem kui eelkäijatel, kandevõime on 400 kg suurem, lisavarustuses on uuendatud infrapunakaamera ning veel jäätõrjesüsteem, mida eelmistel kopteritel ei ole. Nii nagu ikka, vaatasid projekti elluviimisel vastu mitmesugused vintsutused. Raha lugemine on iga projekti juures kõige valusam osa. Välispiirifondi reeglid lubavad projekti rakendamisel kasutada skeemi 75 : 25, st

Kõigis projektides tuleb lahendada uskumatuid kõrvalekaldeid, mis tulenevad tihtilugu kolmandatest osalistest ega sõltu projektijuhtidest või planeerijatest.

75% välisrahastust ja 25% maksumusest tuleb leida Eesti riigil endal. Kopteri ostuga läksid need protsendid veidi nihkesse ning kaasfinantseeringu ossa tuli panustada sekelduste tõttu rohkem. Suure töö tegi ära Siseministeerium, kes kopteri saamisloole igati kaasa aitas, sh korraldas ise hanke. Libedalt ei läinud ka lood Itaalia tootjafirmaga, kel polnud kohale kutsutud Eesti esindajatele kopteri üleandmise päevaks kopter veel täies mahus valmis ehitatudki. Meie delegatsioon oli resoluutne, otsus seekord kopterit mitte vastu võtta ning lahkuda üllatas itaallasi tublisti. Kahe nädala pärast saadi kopteri üleandmine ja vastuvõtmine siiski ära vormistada. Kopteri võttis piirivalve kasutusse 2011. aasta alguses. 2010. aastal alustati ettevalmistusi Kuressaarde kopteriangaari ehitamiseks. Maa mõõdistati 2011. aasta veebruariks ning alata võis hanke korras projekteerijate ja ehitajate leidmine. Kogu protsess oli muidugi palju pikem ja keerulisem, kui siia kirja panna jõuab. Projekteerijaks oli firma AS RTG Projektbüroo, kellega koostöös planeeriti esialgu ehitada ainult lennusalga angaar, kuid hiljem plaanid muutusid ning edasi mindi juba angaari-kordoni ühishoone projekteerimisega. Töö käigus tuli pidevalt jooniseid muuta, kokku tehti 14 eskiisiprojekti. Reaalne ehitustöö AS Kuressaare Ehitusel läks lahti oktoobris 2012. Et iga välisfondi rahastuse kasutamisel on

RAHA

omad piirangud ja ettenähtud tähtaeg, siis jäi ehituseks aega napilt kaheksa kuud – oktoobrist kuni maini.

Iga viivitus andis valusalt tunda Peale projekteerimisel tekkinud viivituste oli murekohti veelgi. Kuna tegemist oli väga madala ja niiske alaga, siis täideti kogu krundi ulatuses pinnast üle ühe meetri. Tööde vältel oli perioode, kus ehitajad vabastasid mitu päeva järjest ainult ehitusalust pinda lumest. Projektis tuli teha palju muudatusi (kokku tehti 49 muudatustööde kalkulatsiooni) – vahetasime välja kogu kütte ja jahutuse lahenduse, sest eesmärk oli teha võimalikult energiasäästlik hoone. Praegu kütab ja jahutab hoonet maaküte ning soojustus on tehtud maksimaalsete normide järgi. Närvikõdi valmistas ka Saaremaa eripära seoses piiratud ressurssidega. Saaremaal on üks asfalditehas, üks tsemenditehas, väike alltöövõtjate valik jms. Ehitustöid ei lihtsustanud sugugi ka hiline kevad. Pinnast pidi sulatama ning osaliselt välja kaevama ja mitte külmunuga asendama. Ajagraafik oli ehitajatega tehtud päeva täpsusega ning iga viivitus andis väga valusalt tunda. Hoone ümbruses hilines välisalade

asfaltimine, sest madal mereveetase ei lasknud killustikulaeva sadamasse. Intensiivsest tööst annab aimu asjaolu, et ehituse koosolekuid peeti objektil tavapäraselt kord nädalas, tippajal mitu korda nädalas. Lisaks oli objektile paigaldatud veebikaamera, et ka Tallinnas olles saaks projektijuht toimuvast ülevaate. Kõigi katsumuste taustal suurenes ehitusmaksumus hanke käigus kopsaka 880 823,26 euro võrra. Siingi tuli appi Siseministeerium, kes leidis võimaluse selle võrra kaasfinantseeringut suurendada. Hoolimata raskustest võeti hoone vastu tähtaegselt tänavu 25. juunil.

Praegused tegevused Kuressaare näide ei ole erakordne. Kõigis projektides tuleb lahendada uskumatuid kõrvalekaldeid, mis tulenevad tihtilugu kolmandatest osalistest ega sõltu projektijuhtidest või plaanijatest. Sammud alates sellest, kui Politsei- ja Piirivalveamet alles hindab, mida, millal, kui palju ja mis kujul vaja on, kuni reaalsete töödeni ning päevani, mil kordonis või konstaablipunktis uut sõiduvahendit, uuendatud infosüsteemi või muid tööks vajalikke vahendeid kasutada saab, võtavad väga palju aega.

Samal ajal kui Välispiirifondi ja teiste fondide projektid on töös, vaatavad PPA planeerijad juba tulevikku. Euroopa Liidust välisrahastuse saamine ning selle raames projektide korraldamine on meeletult pikk protsess, kestes olenevalt projektist kas või kaheksa või rohkemgi aastat. Nüüd on Euroopa Komisjon välja kuulutanud uued programmid, info nende kohta on jõudnud Siseministeeriumist PPAsse, kus on kokku pandud ootel olevad tööd ja vajadused ning edastatud nende kohta põhjalikud ülevaated või juba järgmise sammuna taotlused Siseministeeriumile. Need on aluseks, et pidada Euroopa Komisjoniga läbirääkimisi järgmise finantsperioodi kohta. Kiirus ja järgmiste sammude astumine, nt mitmeaastaste programmide heakskiitmine, sõltub Euroopa Komisjoni otsustest. On olnud juba mitu kogemust, kus ajakava on sattunud nihkesse või on tööd seiskunud Euroopa Komisjoni otsuste või nende viibimise tõttu. 2014. aastal avanevate fondide tarbeks hakati sisejulgeoleku valdkonna vajadusi selgitama juba 2012. aastal terves asutuses. Euroopa Komisjoni otsuste ning paljude muude nüansside põhjal algavad uute fondide raames elluviidavad projektid umbes 2014. aas-

RAHA

Politsei- ja Piirivalveameti selle aasta välisprojektide arvud valdkonniti 35 30

Sel aastal kuulub enamik välisvahendeist rahastatavaid projekte piirivalve valdkonda, millest suurem osa viiakse ellu Välispiirifondi rahaga.

25 20 15

5 Enne kui uus tehnika välisfondide toel piirile jõuab, on läbi käidud pikk planeerimisprotsess.

0 PVO

KKP

KKPO

KMO

Põhja

ADM

1 Ida

ta teises pooles või 2015. aasta alguses. See ei tähenda, et ettevalmistustööd viibiksid. Vastupidi, otsustama peab, mis aastal ning mis mahus midagi soetatakse, arvestada tuleb paljude abikõlblikkus- ning rahastamisnõuete piiranguid, mis eeldab väga täpset planeerimist. On vaja määrata projektijuhid, kes saaksid ettevalmistustöödega peale hakata. Meil tuleb juba praegu otsustada, mitu uut täisautomatiseeritud piirikontrolliväravat me 2020. aastal ostame ja kuhu need paigaldame või kus on vaja välja vahetada kaatrid, et leevendada kitsaskohti ning olla vastavuses Euroopa Komisjonist tulevate määruste ja nõuetega, rääkimata sellest, et tuleb teada ka projektide maksumusi ja seeläbi planeerida eelarveid. Projektiga seotud tegevused ei lõpe programmi või projekti abikõlblikkuse tähtaja saabumisega. Välisfondide rahastusega kaasnevad aruannete koostamised, tagantjärele selgitamised ministeeriumi(de)le ning Euroopa Komisjonile, hilisemad auditid ning hindamised. See ajaliselt pikk protsess on lõiv, mida maksame oma töökeskkonna ja -vahendite uuendamise eest. Herling Jürimäe piirivalveosakonna arendusbüroo vanemspetsialist

Valimiste valvur Kohalike omavalitsuste valimised on läbi. Hääled on saadud, kohad on jaotatud ning kogu Eestit vallanud kired või vappekülm vaibunud. Politsei jaoks valimised veel läbi ei ole. Kohtust ootavad otsust poliitilise välireklaamiga seotud väärteomenetlused ning kriminaalpolitsei menetluses kaheksa kriminaalasja. Viiest-kuuest valimisperioodist ülepolitseilise kontaktisikuna läbi tulnud Siiri kinnitab, et kampaaniameistrid suudavad teda endiselt igal valimisperioodil üllatada.

olitsei jaoks algasid valimised asutuse mõttes üsna klassikaliselt – korraldusega. Määrati valimistega seotud ülesannete eest vastutavad inimesed jaoskondades ning nimetati üle-eestilised kõige targemad, kelleks olid sel aastal Siiri Pars korrakaitse poolelt ja Mati Ombler keskkriminaalpolitseist. Korrakaitsevaldkonnas oli peateema agitatsioonipiirangud, ent ka avalike koosolekute registreerimine ning avalik kord jaoskondades. Kriminaalpolitsei tegeles aga näiteks häälte ostmise juhtumitega ja teiste valimiskuritegudega. Vabariigi valimiskomisjoniga kohtusid Siiri ja Mati juba septembris. Ühise laua taga räägiti läbi varasematel valimistel muret teinud probleemid, politsei põhimõtted kohalike omavalitsuse volikogu valimise seaduse tõlgendamisel ning mida ootas valimiskomisjon politseilt. Sama teemaring, ent väiksemas mahus, käidi hiljem üle kohtumisel valimisjaoskondade esimeeste või nende juhendajatega.

Tants ühe lause ümber Valimispäevale eelneva perioodi trikk seisnes 16. septembrist alanud aktiivse agitatsiooni perioodil kehtestatud

FOTO: TUULI HÄRSON

VALIMISED

välireklaami keelus. Öelda väga lihtsalt, mis on täpselt keelatud, on väga keeruline. Tants käis ümber ühe lause: „Üksikkandidaadi, erakonna või erakonna nimekirjas kandideeriva isiku, valimisliidu või valimisliidu nimekirjas kandideeriva isiku või nende logo või muu eraldusmärgi või programmi reklaamimine hoonel, rajatisel, ühistranspordivahendi või takso sise- või välisküljel ning muu poliitiline välireklaam on aktiivse agitatsiooni ajal keelatud.“ Selle lause igas Eesti otsas ühtmoodi mõistmise, tõlgendamise ning kõigi erakondade, kandidaatide ja valimisliitude ühetaolise kohtlemise garant oligi riigi ulatuses määratud kontaktisik ehk Siiri. Temaga pidid jaoskonnad kõik avastatud välireklaami või kaebusi käsitlevad küsimused läbi arutama. Need otsused tuli langetada kiiresti, ent kuna poliitilise välireklaami mõiste on seaduses sisustamata ja riigikohtu praktikat vähe, siis oli ülesanne teinekord päris keeruline. Keeruline oli see ka inimestele, kes kampaaniat kavandades või agitatsiooni tehes pidid juhinduma seadusest. Olukorra hõlbustamiseks koondas Siiri politsei kodulehele põhitõed, nt registreeritud avalikul koosolekul võib olla erakonna värvides telgiga, koosolekute kutseid võib teadetetahvleile kleepida, kaubanduskeskuse sees, sh siseraadios, võib reklaami teha juhul, kui samas ei ole valimisjaoskonda, kus inimesed hääletavad jne. Ometi arvasid kümned ja kümned inimesed, et ka need selgitused ei olnud piisavad, ning helistasid sageli erinevate hüpoteetiliste ja vähem hüpoteetiliste stsenaariumide seaduslikkuse kontrollimiseks.

Seadus ei ole arusaadav „Üldiselt on see muidugi väga hea, et inimesed tahavad olla seaduskuulekad ega soovi nõuete vastu eksida. Samas näitab suur kõnede hulk ka seda, et seadus ei ole arusaadav neile, kellele see eelkõige määratud on. Ei ole ju mõeldav, et inimestel on oskust ja jaksu tuulata läbi seaduste seletuskirjad ning otsida välja need üksikud kohtulahendid, et enam-vähemgi seaduse idees orienteeruda,“ räägib Siiri. Materjali, millega tegelda, oli politseil küll. Kohe esimesel keelupäeval kõrgus Tallinnas Pirita teel ühe kandidaadi suur reklaamtahvel. Üldiselt

lähtus politsei põhimõttest, et esimene eesmärk on rikkumine lõpetada ehk plakat kiiresti eemaldada või mõni osa kinni katta. Konkreetsel juhul alustati siiski menetlust, kuna varasemail aastail oli samal erakonnal keeluaja piirist kinnipidamisega probleeme olnud. Iga päev tõi lisa eelkõige inimeste teadete, fotode ja kaebuste näol. Siiri koondas kõik juhtumid ühte faili, et pidevalt oleks sündmuste logi silme ees. Juba teisel nädalal oli see fail nii suur, et infot meiliga saata polnud enam võimalik. Küll pakkus Tapal Kalmistu teel erakonna osakond oma logoga seenioridele tasuta transporti, siis kleepis üks kandidaat kogu linnaosa oma kleepsudega üle jne. Üks teadete kõrghetki oli 10. oktoober, ülemaailmne vaimse tervise päev, mil Tallinnas avati Ülemiste liiklussõlm, linnavalitsuse ees lubati paljaid rindu ning Toompea kavatseti ühe noortekogu eestvõttel sisse piirata, vabastada või tagasi võtta, sõltuvalt vaatenurgast.

Seisukoht saja teate kohta Aktiivse agitatsiooni ajal ning valimispäeval sai politsei kokku üle saja teate võimaliku poliitilise välireklaami kohta. Enamasti seaduserikkumisega tegemist ei olnud, ent kontrollida, fikseerida ja seisukoht võtta tuli siiski. Viiest-kuuest valimisperioodist ülepolitseilise kontaktisikuna läbi tulnud Siiri kinnitab, et kampaaniameistrid on suutnud teda endiselt igal valimisperioodil üllatada. „Näiteks kasutati erakonnaga seotud inimesi, kes ei kandideerinud, või tegi kampaaniat inimene, kes lubas alles nelja aasta pärast kandideerida. Või hüppas valimisrongile vorstivabrik ja kasutas ära juba tuttavaks saanud tunnuslauseid või värve,“ toob ta näiteid. Kõige keerulisemad olidki Siiri sõnul erakondade tunnuslausete ja värvidega seotud juhtumid. „Inimene tunneb lause ära ja tajub reklaami poliitilisena. Samas ei ole n-ö tunnuslause või värv ja trükikiri erakonnale kinnitatud ega üldse kuidagi seadusega reguleeritud. See teeb aga keelu rikkumise kohtus tõendamise võimatuks,“ selgitab ta palju vaidlusi tekitanud plakatitega „Tallinn aitab“ ja „Kohvik töötab“ seotut. Samuti tekitasid vaidlusi juhtumid, kus inimesed ise olid poliitilise välireklaami kandjad, näiteks kandidaadi fotoga

T-särkide kandmine. Riigikohtu lahend, mis võinuks sellesse veidigi valgust tuua, oli sündimas 2011. aasta kohalike omavalitsuste volikogu valimistel, ent see lõpetati aegumise tõttu ja seadusega sarnast jõudu, millele edaspidi tugineda, otsus ei andnud.

Igal keelul on mõte Igal keelul on mõte. Poliitilise välireklaami puhul on seaduse seletuskirjades sedastatud idee saata reklaamikeeluga kandidaadid sel perioodil päriselt inimestega suhtlema ning hoida ära linnaruumi gigantreklaamidesse mattumist. „Seaduse praeguses sõnastuses ei tundu poliitilise välireklaami keeld oma eesmärgiga proportsionaalses suhtes olema. Kui inimesed ei saa seadusest ega selle mõttest aru, siis näen ma probleemi ikkagi seaduses. Iseasi on, kui palju energiat on mõtet kulutada keelu täpsustamisele ja kui palju võiks suunata seda asja sisusse, st kuidas teha nii, et tagatud oleks selgus reklaamide rahastamise ja aruandluse poolel ning igaühele võrdsed võimalused oma sõnumit edastada,“ arutleb Siiri. Tema sõnul jäävad praegu valimistega seotud seadustest välja uus meedia ja internet, mis puudutavad ehk mõnd inimest vahetumaltki kui majasuurune reklaam kesklinnas. „See on kindlasti valdkond, kus tuleb lähiaastail nii huvitavaid kampaaniatrikke kui ka kaasusi seaduse mõttes, nt mis on aktiivne agitatsioon internetis ja mida tähendab selle keeld valimispäeval, mis suhtes on agitatsiooni tegemine ja selle reaalne nägemine jne,“ räägib Siiri. „Selge on, et valimispäeval kandidaat avalikust ruumist kaduma ei pea. Ta võib endiselt suures poes käia, üle-eelmise nädala lehes olla ning Facebookis kassipiltidele „meeldib“ vajutada.“ Radari trükkiminekule järgneval nädalal on asjaosalistel võimalus seaduse probleemsetest sätetest rääkida Riigikogu põhiseaduskomisjonis. Senini ei ole ühtki analüüsi, milline mõju on poliitilisel välireklaamil kandidaadi valimistulemustele. Küll on teada, kui palju politsei keelu tagamisele aega ja vaeva on pühendanud. Seetõttu on üks politsei ettepanek kaaluda välireklaami keelu kehtetuks tunnistamist. Tuuli Härson kommunikatsioonibüroo

HOBI

Heaks mälumänguriks FOTO: ERAKOGU

ei sünnita

Põlva patrullpolitsei välijuht Omar Kaljuvee on Eesti tasemel mälumängur, kelle jaoks ei erine politseitöö kuigi palju mnemoturniirist. Tema sõnul jagub nii loomingulist käsitlust kui ka stressiolukorras peamurdmist neis mõlemas võrdselt küllaga.

õrus sündinud ja Värskas poisipõlve veetnud Omar istus lapsena ikka kõrv vastu raadiokõlarit, kui Vikerraadio kandis üle „Mnemoturniiri“. Ta pilk oli naelutatud teleekraanile ka siis, kui algas Eesti päris esimene klassikaline telemälusari „Kes keda?“. Nuputamispisikuga nakatunud poisi jaoks oli kooliaeg ses mõttes õnneaeg, et nüüd sai poisiklutt ise kohalikel mälumänguvõistlustel kaasa lüüa ning enda teadmisi proovile panna. Pidev huvi mälumängu vastu ja järjepanu uute teadmiste ammutamine viisid Omari sinnamaale, et nüüd on ta Eesti tasemel mängija, kes näitab häid tulemusi nii kohalikel võistlustel kui ka Eesti meistrivõistlustel. Näiteks on ta Eesti paarismälumängu karikavõistluste etappidel ühes võistkonnakaaslase Jaan Lombiga noppinud korduvalt kohti lausa esiviisikus. Peale selle, et mees on käe valgeks saanud hulgal mälumänHeaks mälumängijaks ei sünnita, see on Omari väitel puhtalt kättevõtmise asi.

guvõistlustel, on ta üha sagedamini võtnud vaevaks neid ka ise korraldada ning küsimusi koostada. Nii korraldab ta kevaditi näiteks koos Räpina Mälumängu Seltsiga Eesti paariskilva etappi ning sel kevadel koostas ta küsimused Räpinas peetud Eesti esimesele mälumängufestivalile. Suurüritusest võttis osa kogu riigi nimekaid mälumängureid, kellest näiteks paarismälumängu esikoha võtsid telesaates „Mis? Kus? Millal?“ osalenud tuntud kilbarid Arko Olesk ja Tiit Naarits. Omar oli mullu esindatud ka Eesti suurima mälumängusarja „Maakilb“ korraldajate ja küsijate rivis. Et sellest veel vähe ei oleks, püüab Omar endistviisi osa võtta oma kodukandi mälumängu meistrivõistlustest ning korraldab mälumängusarja Setomaal.

Proovikivi miljonäriks saamisel Omar astus aastaid tagasi edukalt üles saates „Kes tahab saada miljonäriks“, kust tõi koju

HOBI

Mälumäng on tore treening, mis ei aja higistama ning pakub alati meeldivat ja intelligentset seltskonda, kellega arutada kõikvõimalikke ilmaasju. kuks haub mees vargsi plaane küll. „Praegu on ses mängus osalemiseks isegi soodne võimalus, sest Eesti tipud on oma koore saatest juba ära riisunud,“ muheleb ta.

Mälumänguks tuleb aega näpistada Et politseinikuna, kel tööaeg jookseb graafiku järgi, pole võistlustel ülesastumine töökohustuste kõrvalt tihtilugu võimalik, on mälumäng Omari jaoks pigem vaheldust pakkuv hobi. Töiste toimetuste kõrvalt peab aega jätma perele, kus on sirgumas kaks poisslast. Nii tegelebki Omar mälumänguga siis, kui kõige muu kõrvalt selleks aega näpistada annab. Mälumäng on tore treening, mis ei aja higistama ning pakub alati meeldivat ja intelligentset seltskonda, kellega arutada kõikvõimalikke ilmaasju. Heaks mälumängijaks ei sünnita, see on tema väitel puh-

talt kättevõtmise asi. Kui vaadata aga mälumängijate kirjut seltskonda, võib sealt leida mis tahes ametite esindajaid: õpetajaid, kirjastajaid, insenere, professoreid, piletikontrolöre, ehitajaid ja teisi, ka mõne politseiametniku. Mõistagi sooviks iga asjaarmastaja pääseda mälumängijate tippu, ent Omar jääb ses mõttes vaoshoituks ning nendib, et nõnda kõrge eesmärgi saavutamiseks pidanuks ta end süsteemsemalt täiendama. Praegu on Omari eesmärk lugeda ühes kuus läbi keskmiselt kümmekond raamatut, sinna sekka päevalehed ja erialaajakirjad. Viimaste hulka kuulub ka politseiajakiri Radar, kust ta teeb teinekord mälumänguks noppeid politseitöö valdkonda jäävate küsimuste koostamiseks.

Kuidas mälu treenida? Kui näiteks sportlastel tuleb võistlustel heade tulemuste näitamiseks selga ajada treeningdress ja hambad risti harjutusi teha, siis oma võistlusalal Omar seesuguste spetsiaalsete mälutreeningutega rinda ei pista. Tema sõnul on mälu roll sääraste viktoriinide puhul isegi pisut üle tähtsustatud, sest kokku võttes kaaluvad sellest enam võimalikult suur lugemus, lai silmaring ning loogiline mõtlemine. Seda, kuidas loogilisest mõtlemisest mälumängus kasu on, näitab Omari sõnul eriti ilmekalt praegu jooksev telesari „Mis? Kus? Millal?“. „Ses saates koostatakse küsimusi just põhimõttel, et võistkond ei kaeva mälust üles mõnd kuiva fakti, vaid televaatajatel on võimalik jälgida põnevat jada, kuidas loogilise tuletamisega on võimalik jõuda õige vastuseni,“ põhjendab ta. Kuna hästi koostatud küsimusi pole mälumängudes kunagi ülekülluses, julgustab Omar neid sellesse saatesse esitama – saab põnevam vaatamine nii talle kui ka teistele.

Tarkuse talletamine pole kerge töö Mälumänguri elu pole selline, et muudkui omandad tarkust ja särad saadud teadmistega. Vanemaks saades tuleb tahes-tahtmata silmitsi seista asjaoluga, et uute teadmiste talletamine muutub aina keerukamaks. Omar räägib, et poisipõlves raamatukaante vahelt neelatud tarkus ei ole tal praegusekski ajusopist kusagile kadu-

nud. Aga just uute teadmiste salvestamine ajukõvakettale tänapäeval käib just kui loterii – vahel jääb meelde ja vahel mitte. Oma suurimaks mälutreeninguks peab Omar ise erinevate küsimuste koostamist võistluste tarbeks. Kui pärida, mis on tema enda kõige tugevamad teemavaldkonnad, jääb mees eestlasele omaselt tagasihoidlikuks, poetades suunurgast, et tal on tegelikult kõik teemad võrdselt nõrgad. Sellist tagasihoidlikkust ei jaga Omarit kirjeldades aga tema kolleegid Põlva politseist. Nende sõnul on üle 20 aasta politseinikuna töötanud Omar üks ütlemata lahtise peaga mees, kel nuppu jagub. Mõtlemisharjutustest pole kõrvale jäänud ka kohalike patrullpolitseinike rida, sest ühisteks üritusteks on Omaril peagu alati mapitäis küsimusi, mille kallal politseinikud ühiselt pead murravad. Nii nagu premeeritakse politseinike õigeid vastuseid, ei jää tähelepanuta ka valed. Näiteks tuleb eksijal esmakordse valevastuse korral alla neelata sibularõngaid, teistkordsel möödapanekul aga läbi närida küüslaugu küüs. Meelelahutust pakuvad mõlemad – nii küsimustele ühine vastuste otsimine kui ka aiasaaduste närimine krimpsus näoga. Esmapilgul tundub, et mälumäng pakub Omarile head võimalust realiseerida oma loomingulist külge, sest patrullitöös tuleb ju enamasti jäigalt lähtuda etteantud seadustest. Mees ise aga sellisele tundmusele kinnitust ei anna, öeldes, et nii loomingulist vaatenurka kui ka stressiolukorras peamurdmist saab võrdselt rakendada ühtmoodi nii mälumängus kui ka igapäevases politseitöös. Kerly Peitel kommunikatsioonibüroo

Peamurdmist lugejaile Teame, et helihark ehk kammertoon on asendamatu abiline muusikutel pille häälestades või koorile häält andes, aga tuleb välja, et seda kasutatakse iga päev ka politseis. Milleks kasutavad politseinikud heliharki? Vastus: sellega kontrollivad nad kiirusemõõteseadme töökindlust.

uhke võidusumma – 32 000 krooni. Jagus jutte, et saatesse pääsemine on ilmvõimatu, ent Omari telefonikõne ja automaatvastajasse antud vastused said kiirelt positiivse tagasiside – tulge saatesse! Prožektorite valguses, kümnete kaamerate, stuudiopubliku ja tuhandete televaatajate ees küsimustele vastata ei olnud just kerge. Mängu poole peale jõudes sai säärane harjumatu olukord Omarile lõpuvileks, kui ta ei teadnud vastust küsimusele, keda kardavad ailurofoobid. Omar meenutas, et trotsi tekitas temas enim asjaolu, et teel Tallinnasse oli raadios sellest äsja pikalt juttu olnud – ailurofoobid pelgavad kasse. Suurt pahameelt enese vastu polnud aga mõtet pidada, sest kätte oli võidetud juba niisamagi suur rahasumma, lisaks hindamatu kogemus rambivalguses kogu Eesti ees ajusagaraid teritada. „Kuldvillaku“ pultide taga pole Omarit veel nähtud, aga sinnamine-

VÕÕRSILT

Praktikandina FOTO: ERAKOGU

Europolis Sel aastal on prefektuuride kriminaalpolitseinikud ning Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonna ametnikud käinud kahe kuu kaupa Haagis Europoli Eesti sidebüroos praktikal, kus nad saavad proovida sideohvitseride tööülesandeid ja tutvuda Europoli tööga.

elle aasta alguses käivitunud Europoli praktikandi projekti kogemustest räägivad lähemalt Lääne prefektuuri kriminaalbüroo organiseeritud ja raskete kuritegude talituse juht Margus Sass ning Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonna uurija Laura Soome. Kuidas näeb välja praktikandi tööpäev Europolis?

Margus Sass: Esimene kuu möödus

VÕÕRSILT

Lääne prefektuuri kriminaalbüroo organiseeritud ja raskete kuritegude talituse juht Margus Sass ning Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonna uurija Laura Soome said omal käel tutvuda Europoli köögipoolega.

põhiliselt Europoli tutvustavatel koolitustel. Teine kuu on olnud praktilisem ning olen täitnud reaalseid sidebüroo ülesandeid: vastanud liikmesriikide kirjadele, delegeerinud neid ning koostanud Eesti-poolseid palveid teistele liikmesriikidele. Laura Soome: Esimesed kaks nädalat möödusid erinevate koolituste tähe all, et saada aru Europoli süsteemist ning töökorraldustest. Iga päev on peamine tööülesanne vahetada liikmesriikide ja koostöölepinguriikide vahelist infot, et aidata kaasa kriminaalmenetluses vajamineva operatiivinfo kogumisele ning jagamisele. Kui palju erineb Europoli töö teie tavalisest tööpäevast Eestis?

Margus: Veidike ikka erineb, st palju

oleneb sellest, kas lased sellel ise erineda. Loomulikult tulevad mõningad menetlused mõttes ja reaalsuses siia

kaasa ning hea on minna enda talituse menetluses otse näiteks Saksamaa uksele ja kurta vahetult enda muret. Mul on hea meel, et ajaliselt langes minu siin olek hetkedele, kus sain enda menetlustes reaalselt abiks olla. Kõige parem on õppida praktika kaudu ning seda see projekt endast kujutabki. Ole mees ja kasuta seda lihtsalt enda kasuks ning võta õpitu ja uued kontaktid päristööle kaasa. Laura: Erineb kindlasti selles mõttes, et oma igapäevatöös ei tee ma rahvusvahelist koostööd. Eeluurides Eestis iga päev maksukuritegusid, on 90% juhtumite puhul vaja koguda informatsiooni rahvusvahelise koostöö raames, näiteks peagu iga uue kriminaalmenetlusega puutume kokku situatsioonidega, kus varifirmad on viidud Eestist väljapoole või on nende juhatuse liikmed mitte-eestlased. Oma igapäevatöös olen alati olnud informatsiooni küsija rollis,

Mis on Europoli praktikandi projekt? Europol Trainee projekt on loodud spetsiaalselt kriminaalasju eeluurivaile MTA ja PPA ametnikele. Projekti peamised eesmärgid on arendada koostööd ja omavahelist suhtlust Eesti ning ELi õiguskaitseasutuste vahel, vahetada parimat praktikat ning edendada erinevate uurimismeetodite kasutust. Projekti ülesehitus põhineb koolitajate koolitamise meetodil: üheksa MTA ja üheksa PPA ametnikku töötavad koos sideohvitseridega Hollandis Europolis kaks kuud ning tagasi tulles jagavad saadud kogemusi kolleegidega regionaalsetel seminaridel, et kogemusest saadav kasu oleks maksimaalne. Eesmärgid on edasi anda uusi töömeetodeid, rääkida uutest võimalustest kriminaalasjade menetlemisel ning tutvustada rahvusvahelise koostöö võimalusi üldisemalt. Regionaalsete töötubade kõrval toimuvad Rootsi, Saksamaa, Soome, Läti ja Hollandi esindajate osavõtul rahvusvahelised seminarid, kus tutvustatakse projektist saadud kogemusi ning Europoli võimalusi. Projektist saadav kogemus peaks jõudma ligi 400 ametnikuni. Projekti kaasrahastab Euroopa Komisjon raamprogrammi „Turvalisus ja vabaduste kaitse“ alamprogrammist „Kuritegevuse ennetamine ja selle vastu võitlemine“. Projekti kogumaksumus on eeldatavalt 164 167,96 eurot, millest 89,96% katab Euroopa Komisjon.

Kristiina Kask keskkriminaalpolitsei kriminaalteabe büroo peaspetsialist

nüüd Europolis praktikal olles saan aru, kuidas ja mis kanalite kaudu info liigub ning millised on võimalused. Kindlasti suudan edaspidi praktikas õpitut ja kogetut efektiivsemalt kasutada ning samuti aitavad koostööle kaasa siin aja jooksul erinevate riikide esindajatega tekkinud kontaktid. Mis mulje on Europol teile jätnud?

Margus: Raske vastata, sest kaks kuud ei ole selline aeg, et midagi heaks kiita või arvustada. Vastak-

VÕÕRSILT

sin ühe Taani sidebüroo ametniku mõttega: „Selleks, et teada, kuidas sai tegelikult maitseb, peab seda sööma, paljast lõhnast ei saa otsustada.“ Kaks kuud Europolis annab heal juhul aimu, et tegemist on saiaga, sest lõhna sa nagu juba tunned. Taanlane oli olnud selleks ajaks Europolis kolm kuud, kuid saia maitsta polnud veel saanud. Kokkuvõttes on mulje ikkagi väga positiivne, rahvas on sõbralik, rahulik ning eelkõige positiivne. Sidebüroo ametnikud, kellega olen kokku puutunud, on kõik andnud endast 100% koostööd. Laura: Alati on kõik uus ja huvitav tore ning tõesti on kahe kuu jooksul väga raske aru saada tervest süsteemist. Europol on väga suur asutus, kus töötab ligikaudu 800 inimest, kellest umbes 150 on sideohvitserid ehk liikmesriikide ja koostöölepinguriikide esindajad; ülejäänud on Europoli leival. Selle lühikese aja jooksul olen püüdnud või-

Oma igapäevatöös olen alati olnud informatsiooni küsija rollis, nüüd Europolis praktikal olles saan aru, kuidas ja mis kanalite kaudu info liigub ning millised on võimalused. malikult palju aru saada, kuidas sidebürood ja eelkõige enda töövaldkonna üksused Europolis töötavad. Mis jääb teile Europolis kõige eredamalt meelde?

Margus. Minu arust on ehe Europoli baari Blue Bottle mõte ja eesmärk, sealt on alguse saanud nii mõnigi praegu hästi töötav kontakt. Uustulnukad

peavad Blue Bottle’is korraldama ennast tutvustava ürituse koos sinna juurde kuuluva kiluvõileiva ja Vana Tallinnaga. Niisugune vabameelne, sõbralik ja üksteist mõistev suhtumine ühendabki Europoli rahva ühtseks pereks. Kriminaalpolitseinikuna arvan, et säärane koostöövorm ongi kõige alus. Liigsed raamid survestavad inimeste loovust ja piiravad julgust langetada otsuseid ise. Koostöö on alati kahepoolne ning selle sõna otseses mõttes. Laura: Mulle meeldib väga, kuidas siin töötavad eestlased kokku hoiavad ning üksteist toetavad. Niisugune sõprusringkond aitab tekkivat koduigatsust leevendada. Kindlasti jään igatsema üksteise toetamist ning toredaid inimesi, kes on iga päev mind praktika jooksul ümbritsenud. Nelli Pello Radari peatoimetaja

Mis on Europol? 2010. aasta septembris, olles lähetatud Europoli Politsei- ja Piirivalveameti sideohvitseriks, sai kohe alguses selgeks, et politseis teatakse Europolist ja Eesti sidebüroost vähe ning seetõttu seda ka kasutatakse vähe. Mõte praktikantide projektist tekkis koos Maksu- ja Tolliameti sideohvitseriga juba siis, kuid sobivat inimest, kes projekti valmis kirjutaks, polnud kerge leida. Õnneks oli niisugune inimene MTAs. Nüüdseks on projekt poole peal ning viis ametnikku MTAst ja viis kriminaalpolitseist on kahe kuu kaupa sidebüroo juures stažeerinud. Minu arvates on see palju kasumlikum ja informatiivsem kui teha üks Europoli tutvustav infopäev või -nädal Eestis. Europol on rahvusvaheline politseija tollikoostöö suhtluskanal nagu Interpol või Schengen oma väikeste, kuid oluliste erinevustega, mida iga töötaja ei peagi teadma. Selleks on keskkriminaalpolitseis kriminaalteabe büroo, mis selekteerib vajaduse põhjal õige infokanali. Ametnik, kel peaks Eestis tekkima vajadus rahvusvahelise infovahetuse järele, võib kirjutada juba teada-tuntud 24/7 aadressile kriminaalteabe büroosse. Kuid alati võib ühendust võtta ka otse Europoli sidebüroo esindajatega. Europol ei otsi taga isikuid, autosid ega dokumente, vaid vahendab ning analüüsib peamiselt operatiiv- ja jälitusinfot. Europoli turvalise infokanali kaudu võime

saata jälitusinfot teise riiki, andmata seda vajaduse korral Europolile. Kuid peamine mõte ongi just oma infovahetus teiste riikidega teha nähtavaks Europolile, kes paneb erinevate riikide infokillud kokku üheks pildiks ja annab sellest tagasisidet asjasse puutuvatele osalistele, kui info omanikud on seda lubanud. Liikmesriikidelt laekunud info põhjal teeb Europol kogu Euroopa kohta raskeja organiseeritud kuritegevuse ohuhinnangu, mille põhjal otsustatakse Brüsselis üleeuroopalised prioriteedid. Eesti prioriteedid ei pruugi ühtida Euroopa omadega ja vastupidi. Üheksast Euroopa prioriteedist on Eestil kokkulangevus kolmega: sünteetilised narkootikumid, küberkuritegevus ning maksupettused.

Kõige suurem kasu PPA-le ja MTAle Europoli juures on kindlasti see, et ka teiste ELi liikmesriikide (ning osa mitteliikmesriikide) sidebürood on Europolis esindatud. Suures pildis tähendab see seda, et minnes oma sidebüroost korrus allapoole, asun ma Prantsusmaal ja Saksamaal, või korruse jagu üles, olen juba Hispaanias. Meie naabrid Lätist ja Leedust on siingi meie naabrid samal, kuuendal korrusel. Head suhted teiste sidebüroo esindajatega aitavad lahendada nii mõnegi kiire ja keerulise juhtumi, mis takerduks muidu bürokraatia taha. Marko Vahtra PPA sideohvitser Europolis

LUULE

Jätka jonni… Tänavusel Lõuna prefektuuri luulekonkursil kuulutati välja parimad värsisepad. Ülekaaluka võidu ja sellega ühes prefektuuri aasta parima poetessi tiitli sai Piret Raudmets, kellele kuulus esikoht lausa kahe võistlustööga. I koht

Mis kasu on jooksmisest, kui oled valel teel (inglise vanasõna)

Autor: Piret Raudmets

Sa oled siin ja täna, Seisad, raske on õlg. Kas raske pagunist või murest, Kas hinges on uhkus või võlg? Sa oled siin ja täna, Sa ei tea, mida oodata võid. Sa oled siin ja täna Ja ennast õide tänaseks lõid. Sa oled siin ja täna, Sa ei tunne lugupidamist. Sa oled siin ja täna Mõeldes, kas väärid siin olemist. Õlg raske pagunist, Ma kuulun siia – vist. Ma olen siin ja täna, Rinnas hele, sädelev rist.

Jätka jonni... Autor: Piret Raudmets

Kaits Mulgi miist tegive kõvast politseitüüd, Tegive tüüd, päevad ja üüd. Üüd ollit pimmed, vargid täis – Kes kurat mede linnan vargil käis? Istusive, kuulasive, positsioneerisive, DELTAS, MISIS, KAIRIS näputäsive. Päevad ja üüd tehti tüüd – Kes olli se kaabak, kel’ lasusid süüd?

II koht

Tee õnnele Autor: Jane Saar

Pane paberile oma suured mured, pane nad paberile, sest ükskord sa sured. Pane paberile oma tugevad valud, pane nii palju kui tunned, et talud. Kirjuta sinna oma suuremad vead, kirjuta lihtsalt, sest nii on hea. Kirjuta sinna ka armastus suur, kirjuta, sest see pagan on kõige kurja juur. Kui tunned, et paber on täis, kui tunned, et pea on tühi, siis vaevalt, et sulle nii näib – kuid vaata, see paber on tühi. Pane kokku see paber ja tee temast laev, Sa tunned, kuidas lahkub kõik häda ja vaev. Lase ta pärivett ujuma alla ning kõik oma uksed tee õnnele valla.

Jonn om Jumalast lood’, kiusamine keisrest säet, Jätka, jätka jonni ja tüüd, kuni tulemust näet. Kaits miist jätkasive tüüd – Jätkasive päevad ja üüd.

III koht

Mõlembe miil olli mõrru, Sõitsive Tartu, Pärnu ja Võrru. Läbi sõitsive limiidid – Kuni kõrvu jõudsive juhtniidid.

Sai kunagi kord joostud paljajalu ringi ja pükse vahetatud päevas korda kolm. Ei enam elu sulle lihtsaid asju kingi, hea-halva vahel valima pead kord.

Mulgi jonn andse tulemuse – Kätte saive varganäo kuramuse. Mulgi miis ei käega lüü Ka siis, kui eng om täis ja sitast’ läeb tüü.

Kes aitaks otsustada raskel ajal, kui kaalukausil lihtsa elu rõõm ja vastaskaalul hapra usu najal on tõde, au ja sinu raske töö.

Jätka jonni – jonn om Jumalast lood’, Jonn viib elus edasi ka siis, kui engen tühjus ja valupeekrist jood.

Raske on saada meheks Autor: Toivo Laan

Pead otsustama hea ja halva vahel, teelahkmel seisad päevas korda kolm. Su käidav tee on konarlik ja kare, ees tundmatus ja taga tõusnud tolm. Tõeleegist ilmund pimeduse varjud sind jälitavad päeval ja ka ööl. Sa sõnast tehtud kilbi taha varjud ja sõnast tehtud mõõk on vahe vööl. Miks on see nii, et raske saada meheks? Kuid veelgi raskem saada inimeseks.

SPORT

Veteranid kogunesid Murastes

Vanuseklassis mehed 40+ tuli võitjaks Tõnu Tänav PPAst.

FOTO: ENN KUUSIK

Novembrikuu viimasel päeval peeti järjekordsed Eesti politsei veteranide võrkpalli auhinnavõistlused. Kokku oli tulnud üheksa võistkonda, neist üks oli külalisvõistkond kaitseväest.

Kõrvemaa metsades selgitati orienteerumismeistrid

Meeskonnad mängisid kahes viieses alagrupis. Mängud olid äärmiselt tasavägised ja pingelised kuni viimase pallivahetuseni. Finaalmängule jõudsid PPA ja kaitseväe võistkond. Finaalheitlusest väljus võitjana kaitseväe võistkond, alistades vastase kolmandas geimis 15 : 14. Mängiti kuni 21 punktini kaks geimi ning vajaduse korral kolmas geim 15 punktini. Kolmanda koha

mängust väljus võitjana Ida prefektuuri võistkond, kes alistas väsinult, kuid siiski kindlalt Põhja prefektuuri 2 : 0. 5.–6. kohta jäid jagama Lääne prefektuur ja SKA/SIM koondvõistkond, 7. koht kuulus KAPO-le, 8. oli Lõuna prefektuur ning 9. Paide politseijaoskonna võistkond. Kaitsevägi mängis koosseisus Kaido Lusik, Meelis Stamm (turniiri parim), Marek Vitsur, Janis Kivilo, Rein Pajunurm ja Marget Pähkel-Sedrik. Ida prefektuuri võistkonnas mängisid Meelis Kivirand, Aulis Vahula, Argo Vahula, Urmas Külavee, Rain Lääne, Heido Tammekand, Valeri Kiviselg, Anti Aosaar ning Margo Kukk.

A TIO N

EE ST

ITSEI SPO RD

CI OL

7. veebruaril on aktiivsed politseisportlased oodatud Saaremaale, et tähistada koos Eesti Politsei Spordiliidu 10. sünnipäeva. Üritusel kuulutatakse välja aasta parimad politseisportlased, esitletakse Eesti politsei spordiraamatut ning avatakse politseispordi rändnäitus. Lisainfo maili.arro@politsei.ee.

OL IP

I IL

Spordiliit tähistab 10. sünnipäeva

Kaitsevägi mängis koosseisus Kaido Lusik, Meelis Stamm (turniiri parim), Marek Vitsur, Janis Kivilo, Rein Pajunurm ja Marget Pähkel-Sedrik.

ESTON

Noorema vanuseklassi naised pidid leidma 14 kontrollpunkti. Kõige kiiremini sai sellega hakkama Mirja Virve Lõuna prefektuurist. Üle kümne minuti jäi temast maha Triin Tähtla Lääne prefektuurist ning talle järgnes vähem kui minutiga Maili Arro PPAst. Kogenumate naiste vanuseklassis oli 10 kontrollpunkti ning tehniliselt raskel rajal sai esikoha Jelena Všivtseva Lõuna prefektuurist. Talle järgnesid Imbi Savi PPAst ja Viiu Normak Ida prefektuurist. Vanuseklassis mehed 21+ läks starti kõige rohkem osalejaid, s.o 26 võistlejat. Ain Roosimägi Ida prefektuurist suutis 17 kontrollpunkti leida kõige kiiremini, lõpetades ajaga 53.46. Üle kümne minuti hiljem lõpetas raja Jevgeni Kljujev Sisekaitseakadeemiast, aeg 1.04.39. Kolmas koht kuulus Olar Petersellile Ida prefektuurist, aeg 1.06.44. Vanuseklassis mehed 40+ tuli leida 14 kontrollpunkti. Meistrimedali sai kaela Tõnu Tänav PPAst, talle järgnesid Janek Pinta Lääne prefektuurist ja Arno Kits Lõuna prefektuurist. Võistluste lõpus tõdes selle vanuseklassi võitja: „Iga PPA töötaja peaks suutma kaarti lugeda ja oskama ennast selles positsioneerida, see on elementaarne oskus. Tänane rada oli meeldivalt raske ja tehniline. Kui nooremate meeste arvestuses oli osavõtjaid piisavalt, siis ootaks veidi enam osalema meie võistlustel naisterahvaid.“ ütles Tänav.

FOTO: MAILI ARRO

Oktoobrikuu alguses tehti Kõrvemaal kindlaks politsei meistrid orienteerumises.

IC E

SPOR

S TA

RUBRIIK SPORT

LÜHIDALT

FOTO: MAILI ARRO

Oktoobri lõpus korraldati Helsingis 15. Eesti ja Soome politsei sõprusturniir males. Seekord oli meie võistkond kindlalt 5½ : ½ põhjanaabritest üle. Teisel päeval mängitud kiirmales saavutati samuti võit tulemusega 20 : 16. Politsei võistkonnas mängisid Agu Kipso, Tarvo Piip, Leili Pärnpuu, Arseni Vassiljev, Rein Mändmets ja Martin Häidberg. Individuaalselt oli kiirmales eestlastest edukaim Tarvo Piip.

Sisekaitseakadeemia naiskond mängis koosseisus Kerly Simulman (turniiri parim), Küllike Vask, Agnes Kaasik, Eleri Kontkar, Sigrid Sihver, Triinu Laos, Eli Viielo ja Alina Petuhhova.

Korvpalliturniiril võidutses Sisekaitseakadeemia 4. ja 5. detsembril toimunud Eesti politsei korvpalli meistrivõistlustelt läks nii naiste- kui ka meesteturniiri võit Sisekaitseakadeemia võistkondadele.

Naisteturniirile oli kohale tulnud viis võistkonda. Sarnaselt möödunud aasta turniiriga oli see väga tasavägine ning kõik võistkonnad said tunda nii võidurõõmu kui ka kaotusekibedust. Liites punkte ja vaadates omavahelisi mänge, sai teistest pisikese edumaa Sisekaitseakadeemia ning napsas turniirivõidu. Teise kohaga pidi leppima Ida prefektuur, kolmas oli Lääne prefektuur, neljas Lõuna prefektuur ja viies Põhja prefektuur. Tänavune meisternaiskond mängis koosseisus Kerly Simulman (turniiri parim), Küllike Vask, Agnes Kaasik, Eleri Kontkar, Sigrid Sihver, Triinu Laos, Eli Viielo ning Alina Petuhhova. Meesteturniir peeti traditsiooniliselt kahel päeval. Kümne meeskonna seast

õnnestus teisele võistluspäevale ja poolfinaali pääseda Põhja prefektuuril, Lõuna prefektuuril, Kaitsepolitseiametil ning Sisekaitseakadeemial. Möödunud aasta võitja Põhja prefektuur alistas poolfinaalis Kaitsepolitseiameti 56 : 46, kuid pidi finaalmängus tunnistama Sisekaitseakadeemia paremust 41 : 47. Lõuna prefektuur jäi poolfinaalis kindlalt alla Sisekaitseakadeemiale 35 : 62. Ka 3.–4. koha mängus ei õnnestunud neil jagu saada Kaitsepolitseiametist ning nad kaotasid seisuga 44 : 49. Järgnesid Ida prefektuur 5. koht, Lõuna prefektuuri piirivalve 6. koht, Politsei- ja Piirivalveamet I 7. koht ning Politsei- ja Piirivalveamet KKP 8. koht; 9. ja 10. koha jagamine oli Lääne prefektuuri siseasi. Meistermeeskond mängis koosseisus Silver Hanikat, Nikita Golovin, Riho Saponenko, Karl-Andres Kandroo, Rait Mölder, Aleksander Listov (turniiri parim), Martin Meeksa, Karl-Johan Kaarepere ning Joosep Markson.

Põlvas peeti Eesti politsei 95. aastapäevale pühendatud laskevõistlus PPA rändkarikale ning auhindadele. Koondvõistkondade arvestuses oli edukaim ja viis endaga rändkarika Kaitseliit, kogudes 5632 punkti. Talle järgnesid PPA 5380 ja Vanglateenistus 4585 punktiga. Politseiasutuste arvestuses olid edukamad Põhja prefektuuri laskjad Peeter Puio (282) ja Lauri Abel (281), järgnesid Endel Järv (287) ja Ain Muru (275) PPAst. Kolmandaks tuli Põhja prefektuuri II võistkond Karl Kalda (274) ning Meelis Lehtpuu (274). Oktoobrikuu keskel toimus Siseministeeriumi haldusala 13. võrkpalliturniir Murastes. Korraldusjärg oli jõudnud PPA kätte. Kohale oli tulnud kuue asutuse seitse võistkonda ning esimest korda võitis rändkarika PPA võistkond koosseisus Ester Šalk, Meelis Kivirand, Argo Vahula, Aulis Vahula, Kunnar Püvi (turniiri parim mängija), Stanislav Kovalenko, Margo Kukk ja Rain Lääne. Finaalis alistati 2 : 1 Päästeameti võistkond. Kolmas koht kuulus mullusele võitjale Kaitsepolitseiametile, neile järgnesid SMIT, PPA I, Sisekaitseakadeemia ning Siseministeeriumi võistkond. Eesti Politsei Spordiliit osales novembris 5. USPE arengukonverentsil Ungaris. Tänavuse konverentsi kaks põhiteemat olid Euroopa meistrivõistluste korraldamine ning Euroopa politsei spordimärgi tutvustus. Eesti Politsei Spordiliidul on plaan tulevikus organiseerida mõni Euroopa politsei meistrivõistlus Eestis ning Euroopa politsei spordimärki on plaanis rakendada ka Eesti politseis.

RAAMATUD

Uudiskirjandus

Vaata uudiskirjandust:

SKA raamatukogudes Kriminalistikaekspertiisid Üllar Lanno, Merike Rump, Kaja Rodi jt Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2013 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu, SKA päästekolledži päästekooli raamatukogu

Raamatus on ülevaaade ekspertiisivaldkondade kujunemise ajaloost, metoodikatest ja ekspertiisimaterjalide (objektide) nõuetest ning seletatud ekspertarvamuse kujunemise põhialuseid. Raamatust leiab näpunäiteid selle kohta, kuidas ja mis asitõendeid (objekte) ekspertiisiks koguda, pakkuda ja saata, mis küsimustele ekspert vastata saab ning mis tulemusi ekspertiisilt oodatakse.

Snaipri käsiraamat Pauli Salo Tallinn: Grenader, 2013 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu

Asjatundlikus raamatus on kirjeldatud täpsuslaskmise põhialuseid Soomes. Reservväelaste mitmekülgseid täpsusrelvi silmas pidades on raamatusse kogutud andmeid ka väljaspool Soomet kasutatavatest täpsuspüssidest ja optilistest sihikutest. Raamatus on põhjalik ülevaade relvastusest, padrunitest ja ballistika põhialustest ning on jagatud praktilisi nõuandeid. Käsitletud ei ole küll politseisnaiprite tegevust, kuid siin kirjeldatut võib kasutada ka mujal kui kaitseväes.

Kuritegevus Eestis 2012 Koostajad Andri Ahven, Urvo Klopets, Kätlin-Chris Kruusmaa, Anu Leps, Pilleriin Lindsalu, Jako Salla, Laidi Surva, Mari-Liis Sööt Tallinn: Justiitsministeerium, 2013 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu

Väljaandes on kuritegevuse statistika kõrval analüüsitud põhjalikult kuritegelikku olukorda. Käsitletud on kriminoloogiliste uuringute tulemusi ning analüüsitud kohtu, vangla ja kriminaalhoolduse statistikat.

Kõrgelt kvaliﬁtseeritud kolmandate riikide kodanike rände soodustamine Euroopa Liidus ja Eestis Eva-Maria Asari; toimetaja Kert Valdaru Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2013 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu, SKA PÄKK raamatukogu

Temaatilise uuringu eesmärk on kirjeldada liikmesriikide poliitikat ning tuua esile konkreetsed praktilised meetmed kvalifitseeritud kolmandate riikide kodanike ligitõmbamiseks. Raamatus on antud ülevaade riiklikest poliitikasuundadest ja ELi õigustikust ning uuritud olemasolevaid hindamistõendeid, selgitatud kvalifitseeritud kolmandate riikide kodanikele suunatud tööjõu rände leppeid ning tehtud järeldusi heade tavade ja saadud õppetundide kohta, et tõmmata ligi kvalifitseeritud kolmandate riikide kodanikke.

Explaining Corruption: opportunities for corruption and institutional trust (doktoritöö) Mari-Liis Sööt Tartu: University of Tartu Press, c2013 Asukoht: SKA raamatukogu

Doktoritöös on analüüsitud korruptsioonivõimalusi ning uuritud usalduse ja korruptsiooni seoseid. Töös on järeldatud, et Eesti õiguskaitseasutuste juhtide roll korruptsioonivastase organisatsioonikultuuri loomises peaks olema märksa suurem, kui juhid oma rolli selles tajuvad. Avaliku sektori töötajate korruptsioonialast teadlikkust ning suhtumist korruptsiooni mõjutavad usaldus riigiinstitutsioonide vastu, vanus ja rahvus. Eesti elanikud soovivad korruptantidele karmimaid karistusi kui varastele.

Controlling Corruption in Europe: the anticorruption report 1 Toimetaja Alina Mungiu-Pippidi Opladen, Berlin, Toronto: Barbara Budrich Publishers, 2013 Asukoht: SKA raamatukogu

Projekt „Korruptsioonivastane poliitika“ on uurimisprojekt, mida on rahastanud Euroopa Komisjon. Keskne eesmärk on uurida tegureid (eelarve puudujääk, haavatav tööhõive, sooline võrdõiguslikkus, valitsuse kulutused, maksude kogumine, väljaränne jne), mis soodustavad või takistavad korruptsioonivastase poliitika elluviimist.

Sisekaitseakadeemia raamatukogu kodulehekülg – www.sisekaitse.ee/raamatukogu uudiskirjandus – riksweb.sisekaitse.ee e-raamatud – www.sisekaitse.ee/e-raamatukogu müügil olevad trükised – www.sisekaitse.ee/muugil-olevad-trukised NB! Alates 1. novembrist 2013 kehtib uus SKA raamatukogu kasutuskord, mille kohaselt saavad koostööpartnerite töötajad laenutada teavikuid tähtajaga 100 päeva varasema 61 päeva asemel.

MÄLUMÄNG

Mälumäng

Kes on pildil? 6. 1. Eesti päritolu riskikapitalist. Esimese suurema raha teenis meiliteenusega Hotmail.com; on investeerinud ka Skype’i ja elektriautosse Tesla.

Elas aastail 1928– 1975. On aegu olnud menukamaid Eesti popheliloojaid.

Vandeadvokaat, neljal korral Eesti riigivanem

1982. aastal sündinud Tallinna Linnateatri näitleja, abielus tuntud näitleja pojaga. Sel aastal linastus Ilmar Raagi film, milles küsitav mängis peaosa.

Superstaar

Inglise päritolu filmirežissöör, -produtsent ja -näitleja, selle kõrval oma filmide muusika autor

Ülipopulaarsete, rohkem kui 50 keelde tõlgitud põnevusromaanide autor (snd 1964). Tema seni viimane teos ilmus sel aastal ning kahest romaanist on vändatud ka mängufilm.

Keskkonnasäästlikkuse propageerijast teatri-, filmi- ja moekunstnik

Kui tead vastust mälumängu viimasele küsimusele, saada see aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Mälumäng“ (vastuseid saab saata kuni 28. veebruarini 2014). Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks Radari logoga saunalina. Eelmises Radaris küsisime, mis oli see teos, mida mängis Aleksei Lvov 1833. aasta mais Keila-Joa mõisa sisseõnnistamisel ning mille kohta andis keiser Nikolai I välja ukaasi. Õige vastus on – ukaasiga kinnitati kõnealune teos Venemaa hümniks. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari saunalinad Priit Põdra keskkriminaalpolitseist ja Aivi Anton Pärnu kordonist.

Sportlane. Võitnud mitmel korral oma ala tähtsaima võistluse ja korra ka dopingu pärast vastavast tiitlist ilma jäänud.

Ristsõna vastuseid ootame samuti aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Ristsõna“ (vastuseid saab saata kuni 28. veebruarini 2014). Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks Radari logoga kruusi. Kui soovid saata mälumängu ja ristsõna vastused koos, kirjuta märgusõnaks „Vastused“.

10.

Eelmise Radari ristsõna õige vastus on „olla lamav politseinik“. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari logoga kruusid Karina Fesjuk Lasnamäe konstaablijaoskonnast ja Maarja Ruga Tartu teenindusest.

Radar soovib võitjatele palju õnne ning võtab nendega auhindade kättesaamiseks ühendust!

1. Steve Jürvetson. 2. Arne Oit. 3. Jaan Teemant. 4. Ursula Ratasepp. 5. Rasmus Rändvee. 6. Charlie Chaplin. 7. Dan Brown. 8. Reet Aus. 9. Alberto Contador.