Page 1

Mälestused Siberist 1949-1950, luulevormis Leida Koppel (Pärnamets)

Kaane kujundanud Mikk Rätsep Toimetanud Meeli Kurikjan ja Mikk Rätsep Korrektor Leida Rätsep

ISBN: 978-9949-33-082-9 © 2013 Meeli Kurikjan Kõik õigused kaitstud


Leida Koppel (P채rnamets) 75-aastasena


Eessõna ! Meenutades ema, meenub mulle see eriline side, mis meil omavahel oli. ! Kui olin kolmene, jäin raskesti haigeks. Ema palus jumalat, et võtku temalt kõik, kuid jätku talle alles tütar. Nii juhtuski. Saatus võttis kõik, kuid mina jäin alles. ! Ema töötas tol saatuslikul ajal Nõmme miilitsas, postilauas. Ta sai teada, et tuleb küüditamine. Viis minu sõbranna juurde, ja ise läks mujale. 25-ndal meid ei tabatud, kuid meil oli üks tuba välja üüritud ühele noorpaarile. Neid ei lubatud kodunt lahkuda, kui nad ei ütle, kus ema on. Vastasel juhul oleks neid meie asemel ära viidud. Ema võeti tänavalt kinni, olid tuttavad. Emal oli vaja teha väga raske otsus, kas minna koos minuga, või jätta mind saatuse hooleks. Otsustas siiski minna koos minuga. Kuna küüditajad olid emale tuttavad, aitasid nad asju pakkida ja lubasid emal ka sae kaasa võtta ning ka riideid rohkem, kui oli ettenähtud kaasa võtta. ! Õde Ilmi kes oli tolajal 12 aastane jäi kodumaale vanaema juurde. Ta õppis Porkunis kurtide koolis ja ei olnud meiega. Kuigi ka teda käidi veel hiljem mitu korda meie korterist otsimas. ! Veel viimased pilgud oma kallile kodule ja viimased viiped saatjatele ning sõit läks lahti teadmata kuhu. ! Loomavagunis oli üle 30-ne inimese, kõige noorem oli kahenädalane tüdruk, kes pidevalt nuttis. Meiega koos oli oli ka Jaan Poska vennapere, naine ja kaks tütart Pärje ja Maret.


! Vagunis tualett puudus. Tualetis käisime käsu korras, konvõi saatel, vaguni kõrvale. Emal oli kaasas saag, millega saagisime vaguni põrandale augu, varjasime linadega ja igaüks sai oma hädast vabaneda. ! Sõitsime 2 nädalat. Osa vaguneid haagiti varem lahti, kuid meie vagun jõudis lõppjaama Uzuri. Seal aeti meid jälle autodele ja pilusilmse püssimehe saatel läks sõit läbi kõrbe Jenissei äärde Durskisse, mis oli rajooni keskus. Seal oli ka rahvamaja, kuhu meid siis maha kallutati. Siin teatati meile ka otsus, et meid on saadetud asumisele teadmata ajaks. Maret Poska läks klaveri taha ja mängis Eesti hümni. Kõik seisid püsti ja nutsid. ! Siis tulid Daurii rajooni kolhooside esimehed ja hakkasid omale inimesi valima. Paremad kolhoosid said võtta rohkem inimesi, kuid meie emaga, ema oli siis 36-aastane, mine 9 a. ja veel 2 prouat, üks 63-aastane, teine 45-aastane sattusime Derbinosse. Derbino asus 25 km Jenissei teiselpool kaldal. Meid pandi ühte tuppa, kus oli plekist pliit, mida tuli terve päev kütta, et sooja saaks. Puid ei olnud, tuli metsast hagu tuua. ! Juba saabumise päeval hakkasid kohalikud meid vaatamas käima. Tulid lihtsalt sisse, seisid, vaatasid, mida me teeme ja millised need fašistid siis välja näevad. ! Küla oli meestest tühi, kõik mehed olid saanud sõjas surma. Ainuke mees oli ühe jalaga esimees, kes hobuse seljas ajas igal hommikul rahva tööle. Kohalikud olid väga vaesed - vatikuub ja lubjavildid olid nende põlisvarandus. Igas peres oli lehm, kes oli veoloomaks ja andis ka veidi piima.


Kanad olid talvel toas, kuid sead ja lehmad olid talvel aias, heinakuhi oli ka seal, sõid, millal soovisid. Sead pugesid külmaga heinte sisse. ! Kui vähegi aega oli, võttis ema pliiatsi ja paberi ning läks Jenissei kaldaveerele ja kirjutas oma luuletusi. Paljudele tuntud viisidele tegi sõnad ja siis kõik koos laulsime. ! Vanemad kaks prouat jäid haigeks, nad ei jõudnud rasket tööd teha ja nad viidi rajooni keskusesse. ! Me jäime Derbinosse emaga kahekesi. Ema jäi nii kõhnaks ja haigeks, viidi haiglasse, mis asus 10 km kaugusel. Ma jäin üksi ilma söögita. Olin siis 10-aastane. Teiselpool tänavat elas naine kolme lapsega, kes võttis ka minu enda juurde. Tal oli lehm, jõime piimaga teed ja sõime kartulaid sibulaga. Polnud viga midagi. Ema oli 2 nädalat haiglas. ! Ema kirjutas siis Stalinile kirja, et sai aasta eest kolhoosis töötamisest 16 kg kaerajahu ja jäi veel 25 rubla võlgu. Stalinilt tuli vastus, et võlg kustutada ja viia koos lapsega üle rajooni keskusesse, kus oli juba 20 eestlast. Ema sai tööle kombinaati, kus oli ka õmblustöökoda, mille direktor oli kunagi kunagi Peterburgist välja saadetud. Ta suhtus küüditatuisse väga hästi. Seal töötas sakslasi, leedukaid, lätlasi ja eestlasi. Kuigi ema polnud varem õmblustööd teinud, õppis ta rätsepaks. Siin läks elu veidi paremaks, panime kartulid ja juurikaid maha, kõik kasvas hästi. Sügisel korjasime metsast marju (sõstrad ja vaarikad), seeni. Kodumaalt saime ka tädidelt pakke. Nälga enam ei tundnud. Siin oli eestlasi rohkem, sai suhelda. Mina õppisin ruttu vene keele ära, käisin


koolis. Kõik eesti lapsed õppisid hästi. Õpetajad suhtusid meisse väga hästi. Laps harjub kõigega palju kiiremini. Emal oli kindlasti väga raske, kuid kunagi ta ei kaotanud lootust, et tuleb aeg, mil Toompeal lehvib lipp sini must valge ja me astume jälle kodumaa pinnale. Lapsed rehabilideeriti peale Stalini surma ja mina tulin üksi Eestisse, olin 15 aastane. Elasin mitme sugulase juures. Ema sai tagasi 2 aastat hiljem. See oli minu õnne päev! NB! ! Ema töötas Nõmme miilitsas ainult mõned kuud, seni kuni isa vangistati, siis ta vallandati. ! Kui meid viidi üle Daurskisse elasime me koos mitu aastat ühes toas proua Kuksi ja tema kahe pojaga - Mardi ja Jaaguga. ! Mardi ja Jaaguga me tulime ka Siberist tagasi, Mart oli 6-aastane ja Jaak 12-aastane, mina 15-aastane. Jaak Kuks oli hiljem ka Riigikogus. Nüüd elab ta oma isakodus Viitna järve kaldal. ! Emal oli südames väga suur valu. Peale kodumaa, kodu ja kõige muu kaotuse, kaotas ta ka oma armastatud mehe, kes oli parteilane ja oli kõrgel kohal. Kartis oma elu pärast ja ei kirjutanud emale ühtegi kirja. ! Seepärast kaduski ta tihti üksi Jenissei kaldale ja leevendas oma valu kirjutamisega.


Derbino 24. aprill 1949 Me elame Siberis, kus pori põlvini ja onnid madalad nad lagund on öö pikk ja pimedus ja kaugel kodumaast, sest terve eluaeg ei näe me Sind. ! ! Oli õigus juttudel mis ammu räägiti, ! et rahvast Siberi jälle vii ! meilt võeti vabadus jäi järel mälestus ! ja hinges igatsus oma kodumaast. Mu väike kodumaa palju õnne soovin Sul Sind tabas saatus karm Sinu õitsengul. Kui oled vaba Sa meid ära unusta, sest meie südames oled ainnult Sa. ! ! Oh Siber, Siber Sa, Sinu tühjad paljad mäed ! oh Siber, Siber Sa, siin eestlasi Sa näed. ! Ja nüüd siin Siberis me Eestist lahutatud ! meil saatus külm ja karm peame alluma.

!

!

!

!


Derbino 15. mai 1949 Kaugel võõrsil vihm ja pori kotike seljas, kirves vööl, hallis vatis veab jalgu ori, nii ruttavad kiiresti tööl. ! ! Mäest üles ja alla orgu viib tee ! on jõudu, või oled Sa virel ! siin armu ei tunta, viga on see, ! kuid kodumaal õitseb meil sirel. Puhuvad tuuled, puhuvad tormid hall on taevas, lumised mäed. Eluseadused siin on nii karmid kodumaa poole sirutaks käed. ! ! ! !

Puhuvad tuuled paitavalt õrnad, kodumaa kallastel vaikne voog. Inimeste pilgud pole nii kurjad jõus ja tahtes on hoog.

Kuid vaata mis pasitab kiiresti ruttab? Vaibuvad tormid ja tuuled, hellasti paitab tunne nii tuttav kutset nii armast Sa kuuled. ! ! ! ! ! !

See on mu kodumaa, üllas ja armas Su kutset ma ootan rutta nüüd Sa jätan selle, mis mulle nii võõras, rõõmuga ruttan Su rüppe siis ma!


Derbino 25. mai 1949 Jenisei kiire vahune voog anna mul jõudu milles on hoog. Kuule mu palveid, kanna ka hoolt tervita kõike mis on mu poolt! ! ! Pilveke miks pilk Sul kuri, ! palveid Sul saadab tasuta ori. ! Tuulehoog vaenulik öölda Sul tahaks, ! purusta pilved kurjad tuhaks. Tomingas õites on, valgendab võsa laske mind sinna kus pärit mu isa. Lõpmata mäed, tormisel teel lootus, torm käib ilusate ilmade eel.


Derbino 28. mai 1949 Kauge tee. Kevade, õnneaeg üürike oli pisaraid palju mu teele tuli. Jutustada kõike tahan täna, meelestub see mis kaotatud ära. ! ! ! !

Elasin kodumaal töötasin palju, tuleviku lootus, kindel kui kalju. Omasin kõike mis ihaldas süda, tahan kõike rääkida seda.

Koduke ilus, mu mure ja vaev kõik mult rõõviti, südames raev. Küsida tahaks, kes öölda võiks? Kas kurjus jääb teele veel kauaks? ! ! ! !

Tuhanded selliseid küsimusi seavad, ka tuhanded sellest ju teavad, armuta, hirmuga kaugele tee iial ei unune meelest meil see.

Südames valu, kui kõik seda teaks küsimusi paljju siis ette ma seaks. Pisarais saatjad, kui lahkusin ma kaugele siia, kus armuta maa ! Viimse pilgu Su poole saatsin ! tee pealt veel kord tagasi vaatsin. ! Kodu armas, kust lahkuma pidin, ! kurgus hängitsev, lämmatav kõdin!


Autode mürinad , pakkide virnal, tuhanded läksid, lootuse hinnad. Märtsikuu päike sulatand lume tulevik ees meil lõpmata tume. ! ! ! !

Viimast kord seisin kodumaa pinnal lahkusin koduse taeva sinal. Sõit läks edasi rongiga itta kuhu ei tea, kuhu nii rutt tal?

Möödusid päevad , nädalat paar, kaugele jäänud kodumaa kaar. Autode mürinal jälle läeb sõit, usus, et siiski kord meile jääb võit. ! ! ! !

Traktori abiga ülesse mäest söömata, joomata, nälginud tõest. Iial ei unune meelest meil see, kui lõpmata hirmus oli see tee!

Mägedest orgudest, jõgedest läbitud vintsutatud, kurnatud lõpmata häbistud. Tolmus, vihmas, külmas pori, nüüd teile jutustab tasuta ori!


Derbino 31. juuli 1949 Meeletu soov. Päikese loojangul Jenise kaldal istun jutustan Jetehaljal. Loojuva päikese kullased kiired saadavad veel oma läiked viimased. ! ! Vetel peegeldub kaljune kallas, ! elu on ainult vete vallas. ! Lainte harjadel punetav kuma, ! hämaruses näha veel taevasina. Vetekohinas kutset kuulen, tahaksin tulla, silmad sulen laintes, mõnus puhata sääl, kaugele kostab kaebe hääl. ! ! ! !

Südames palju soove olnud, kurbust palju teele tulnud. Kiiresti ruttab vahutav voog, võta mind kaasa, viimane soov.

Mägede taha päikene vaob, pilve rünkail peegeldub kaob. Kaod Sina ühes päikesega sõnad tuulest kuukumaga. ! ! ! !

Ei meelita mind vetevoog minu väike tüdruk mind vajad Sa veel Sind kaitsen seni, kuni kurjus kaob teelt tagane kurbus, nõrkuse hoog.


Derbino 21. august 1949 Sügis Möödus kevad täis usku ja lootust, kadusid lilled, suvi täis ootust. Juba kiiresti sammub meil sügis, põllul lokkab, kolletab rukkis. ! ! ! !

Paistis päike õitsesid lilled, vaikisid tormid, vaikisid tuuled. Kuid minu südames siin ikka, ainult tunda võib sügiset ikka.

Ei soenda siin päikese sära, ainus soov, kuidas saaks siit ära. Ei meelita lilled ei lindude laul, mägede veerul, kaskede salul. ! ! ! !

Süda ei tunne, silm ei näe, kuigi välja sirutan käe. Murda üht lille, mis ehtis maad mis murda mind tahtis.

Jätta kõik mis ühendust tõi, maaga mis valu südames lõi. Purustas elu, muret ja vaeva, pole üht hinge, kellel kõik kaeba. ! ! ! !

Tule ja vaata sügise ruttab, minu hinges tunne nii tuttav. Las olla sügis kõikjal, kõikidega, mitte üksi minus - tormidega.


Derbino 15. august 1949 Orjus Kaovad päevad, kaovad kuud raske elu, rasked tööd. Luud ja liikmed, valus vaevas, kurjus õelus, elu laevas. ! ! ! !

Kadus päike, ka kuu kahvatu, kadus elu nii vallatu. Muret, piina, elu raske öö, pihuga kaerajahu tasub Su töö.

Mõelda, et sajandil kahekümnendal, rahvaste ühtsuse, õigluse maal. Tõotatud maa mis vilja kannab, tasuta orjad, tööd vaid annab. ! ! ! !

Traktor künnab, maa mustendab vili võrsub, umbrohi lämmatab. Lokkavad põllud tõotatud saaki annavad vaid ainult praaki.

Inimväärtus millest räägitud palju mille kohta ka seadus nii valju. Halastust, armu ei kellegil anta. aastaid kas või kuuskümmend Sul kanda. ! ! ! !

Brigadir kepiga hoogu vaid annab, keegi ei küsi kas jõud veel kannab. Kuid ise ta kõrt ei kõveraks murra, Sina võid koormaga nõrkeda surra.


Tasu millest linnule vaevalt jätkub toita Sul pere, lisa ei antud. Kuigi raugemas juba on jõud, ümbruses ikka veel nälja põud. ! ! ! !

Vahel ka brigadir erilist tööd, millest vaikinud seni kõik suud, pakub mis pole mitte nii lihtne, kuid ära võtab Sul elutahte.

Aega järele mõelda ei anta käsitsi kallale, et võssa Sind kanda. Lõbu mis tõotab paremust toob, orja elugi uueks vast loob. ! ! ! !

Kuid kahjuks polnd arvestatud seda, valinud välja selleks keda, tormid ja tuuled karastand juba ja vaba Eesti kasvatand teda.

Kes orja elu peab taluma, kuid orjana end tunda ei saa. Ka raskemas orjaöö ikkes. Pea püsti valmis võitluseks.


Derbino 01. oktoober 1949 Ainuke soov Ei ole ununend, pole muinaslugu, kui eluõigust nautis iga sugu. Võisid igal ajal kõikjal tunda vabadust, elus ja südames kanda. ! ! ! !

Praegu vaid igatsus unistus see, kaugel ja võõras on tee. Meel ja mõistus kuigi teab suu ei räägi, vaikima peab.

Linnuke metsa pesa teeb. Sinna vaenu eest varjule poeb. Igale loomale kaitse on antud kuigi raskusi peale on pandud. ! ! ! !

Kuid kuhu panna võiks pea inimlaps - keegi seda ei tea? Küsida, abi ei kusagilt saa, neetud sugu, armuta maa.

Töörahvale õnne, vabadust tõotab, olnud vabadust kindlasti kaotad. Õnnele vastu, traadita vangla, tasuta orjadel ära teeb kindla. ! ! ! !

Piirab tuhandeid, miljoneid müür pisarais, punab taeva müür. Nende ohkeid karjeid kuulen, sest ise ka süüta süüdlane olen.


Pilgus valu südant lõhestab kurbus kui mõelda, see õitsengu algus. Suur rahvaste vangla püsima jääb mis siis küll meist õnnetusist saab? ! ! Usk, lootus jõudu meil annab, ! tuulehoog palved kaugele kannab, ! vast ehk siiski päikese sära ! hävitab kurjuse maa päält ära.


Derbino 12. november 1949 Lapsepõlv Sääl kus taeva kaunil sinal kasesalus, murumättal haljal muretult ma ringi jooksin lapsepõlve mööda saatsin. ! ! ! !

Iga kivi, puu ja põõsas lapse hinges, silmis selge sära armsaks saanud kasesalu haljas muru, kodu talu.

Hommik nurmel, kasteheina luhas ojakene voolas, kristall selge puhas. Karastas mind päikse kullas hüpates, hullates veteväljas. ! ! ! !

Kanarbiku õite-mere hellas kumas jooksin ma veel veel õhtueha punas. vilgas mesilaste sumin tihti une laugele tõi salamahti.

Tihti emake mind hellalt kandis süles koju, pehme voodi andis väike väsind tüdrul uinus hommik, päikse kiirtes virgus ! ! ! !

Praegu pilved katnud päikese võõrad tuuled, tormid toonud äikese vapraid poegi jäänud meile usus kindlas lootke neile.


! ! Ema Leida t端tar Meeliga


Derbino 15. jaanuar 1950 Eesti süda Võõras ike mulda kurnab südameid ta purustab armastust ja õnne vihkab Eesti kodu hävitab ! ! ! !

Eestimaa Su liivakünkad laiad lainetavad veed, seni kallast uhuvad kuni koju toovad teed.

Läänest idast igalt kaarelt, kuulda südamete hüüd. Kaugelt põhjamere saartelt igatsus ja koju püüd ! ! ! !

Eesti muld ja Eesti süda armuta on Sinu tee tahaks ära kustutada Sinu valu silmavee!

Võtaks päikse särava kahvatu kuu kumaga. Lille nurmelta kaunima neid kõidaks ühes Sinuga. ! ! ! !

Kõidaks ühte värvidega Sini, musta, valgega. Kõidaks rõõmu päevadega mure mataks mullaga.


Kord raputa vaenu ahelad Eesti kodu kurnajad Hävitada meid nad püüdvad ise kurva lõpu leidvad. ! ! ! !

Jälle künnab Eesti mulda Kalevite kange rahvas Eesti laulu kõla kuulda oma poegi mäletab.

Kaunis Eesti iidne talu jälle omaks nimetad läinud võõramaine kadu Eesti kodu kaunistad.

Eestlaste kokkutulek Krasnojarski


Derbino 24. veebruar 1950 Tormilaps Teeveerul lumetuisus üksinda ma istun kaugel kodust koduta. Tuul rebinud on rätiku mul peast mu juukseid sasib, nii mõtlen möödund aast. ! ! ! !

Las tuiskab mõllab armu heitmata end kodus tunnen, kuigi koduta, nii hinges rahu, kui tormitseb maailm ja südames mul tormidega siin

Tuul puhub jäätanud laubal lund kuid silmis särab jälle eluhind. Mu hinges kodu, sääl tormidel on rand oh tuiska, mõlla hävita see pind. ! ! ! !

Kuid mälestusis mõlgub kodurand sääl ainult hõisata saab Eesti rind! Mu kodu sääl kus kaunis emakeel kus kodumetsad, kodutalu teed.


Derbino 4. aprill 1950 Lenda, lenda tuuleke! Lenda, lenda (tuuleke) kiiresti, tuuleke hoogsasti! Armsamale tervitusi siit, kuule minu laulu viit. ! ! ! !

Elab kaugel mägedes piiratud on jõgedest. Eluasemeks on mulla hütt millest rääkis muinasjutt.

Kuri kuningate võim toidupalaks toores sõim. Valupisar laugeb mulda millest kaevatakse kulda. ! ! ! !

Õitseb sirel õunapuu rõõmsalt laulab linnusuu. Kaugel unistuste maal, minu kodu asub sääl.

Lenda, lenda tuuleke koduranna vetesse paiska mässama kõik veed vabadusse vii mu teed! Derbino 15. veebruar 1950


Süüdistus Fasistid õudsaid tegusid teinud nii ajalehe veergudelt lugend. Kapitalistid töölisi poovad, süütuid seina äärde seavad. ! ! ! !

Lapsed ja naised orjadeks veavad, ilma kohtuta süüdlaseks teevad. kuid keegi ei küsida julge, kuis lugu meil, see kõigile selge.

Meil töötajate vaba maa, kus igal õigus tööle ka. Nii kirjutavad kirjamehed, ja pajatavad ajalehed. ! ! ! !

Meil rahvakohtud sisse seatud. See kõigile on teatud, kuid keegi küsinud ei ole kas süüta, süüdlane ma olen.

Kuid üleöö ma süüdlaseks sain vangidele kaaslaseks. Küsinud olen miks on see nii? Keegi ei vasta mul senini. ! ! ! !

Öö pimeduse katte all on iga isik hirmul. Autode mürin ja laste nutt, näib neil kõigil on rutt.


Haiged, raugad kes ei suuda k천ndida, raamiga kanda. Autosse, orjade karvan teele p체ssimees valvab Sind teel!


II Päev, päeva kõrval tööd rühkisin laualt lausa higi pühkisin, pihuga mõru haganane kaera leib töö ja vaeva eest leidus. ! ! ! !

Nii kätte jõudis sügis kolhoosi juhtkond koostas aruandluse. Tööpäevi mul sada, poolteist, kuid võlgnen rubla sadakaksteist.

Eks aastaid õppind inseneriks diplomi saanid kätte oma alal töötamiseks diplomi, mitte vaatamiseks. ! ! ! !

Nüüd traktoril “pritspsikuks” “susõlka” peal öövahiks siin alasi nii väga palju, kuid seadus me kohta ka valju.

Tööta või ära tööta sa, kuid ikka pead sa kerjama, Paluke leiba mul andke südame soovid mult kandke. ! ! ! ! !

Inimõigusi ihkan vaid ma töö, vaeva eest tasu ka see põlatud, koduta ränduri soov, et kord veel kõhu täis süüa saaks.


Mõtlen, see vast unenägu maa, mis töötajate jagu töörahva orjusse veab igaüks ta ära neab. ! ! ! !

Miks nii kaugele viis tee? Nädalat paar kestis see. Liig kaugele sõitsime Ameerikasse jõudsime.


Derbino 20, veebruar 1950 III Eesti me kuldne kodu ei unustust too aastasadu, kuis õnnelikult ta rahvas elas vabaduse, õnne külas. ! ! ! !

Eesti ema poega hoidis süles kandis kasvatas õpetas ta armastama eesti kodu ehitama.

Nõnda paljud emad usus, hauda läksid teadmises. Oma poja kasvatanud Eesti vaimus hingestanud. ! ! ! !

Teadmises, et Eestis pinda kaitseb kalevite poega purustab küik võõrad väed Eestimaale truuiks jääb.

Eesti ema mulla alla, valu pisar lase valla. Siiski kergem kanda sääl valusam kes maa pääl. ! ! ! !

Poega keda hellalt hoidsid Eesti kasvatuse andsid kasvatasid juudase Eesti rahva vaendlase.


Kes ei miskit kalliks pea unustand, et eestlane oma rahva ära müüb mina ise elan nüüd? ! ! ! !

Nüüd lehed täis on kirjutusi riigimeeste pajatusi nad pajatavad jäädvusest suur venerahva häädusest

Kirjutavad kuidas meil kõrge väärtus töötajail, kuidas inimene hinnas nõnda maal, kui ka linnas. ! ! ! !

Siunavad kuis välismaal orjaelu töötajail, kuidas vaene rahvas ägab. Kapitalist vaid taskuid täidab.

Kuid tegelikult asi nii, lugu hoopis teisiti, nii laiutab end teiste arvel julm, venelane mõõga survel. ! ! ! !

Siin puna terror valitseb süütuna Sind karistab elab ainult teatud “Klikk” teistel elu pole pikk.

Meid ka võõras ike kurnab Eesti pojad tütred kurvad leidub sabas sõrkijaid ohvri ära märkijad.


! ! ! !

Kes end müünud saatanale Eesti rahva vaenlasele kellel omal pea ei tööta Moskvast käsud Sa vaid oota.

Räägi valgeks, kuigi must kavatsusel praegu just eesti rahvas välja vea käsust raugelt kinni pea. ! ! ! !

Tasuta meil orje vaja kõik lapsed, naised kokku aja inimväärtus on meil hinnas, tegelikult labakinnas.


IV Kolhoosi elu jutustan kõigest täna pajatan kuidas elatakse siin elu siin on päris piin. ! ! ! !

Ei takistada keegi taha kolhoosnik aina tööd võib teha, kuid millega sa katad keha ja millega sa täidad kõhu?

Selleks ise meister ole omadega välja tule, toida pere maksa maksud, täpselt täida mis on kästud ! ! ! !

Muidu arvestama pead seda juba ette tead teatud “klikk” kes valitseb kanna alla vajutab.


Derbinos 20. veebruar 1950 V Kolhoosi hobused on uhked palun olge neile lahked teenijaid nad vajavad kes neid üles aitavad ! ! ! !

Siis vast seisab neljal jalal hobune, kes oma alal koormaid peaks vedama kohe hakkab vaduma.

Ise hobuseks siis ole hobu ree pääle pane. Rangid kaela rihmad vööle nõnda läheme siis tööle. ! ! ! !

Hobu nõrkes näljast külmast ise tööta vere hinnast Kui leidub aitajaid töö poole näitajaid.

Kallid sõbrad, kes ei tunne, tulevikku, see on tume tulge ise veenduge kurjusest siis taandute. ! ! ! !

Inimene kes Sa oled Eestimaal kunstnik, luuletaja, tööline või kirjanik, kes Sa tunned elu nüüd ja muistsel aal mõistad hinnata ja oled kohtunik


! ! Räägid Eestimaast, inimestest, ! Eesti hingest südamest, ! suudad luua pildid elust kõige kaunimad, ! saavutatud meie kõrgest elu tasemest ! vabadusest, ülistades suurt ja võimsat kodumaad Kuid lubage ka veidi õelda vabalt Eestimaast, inimestest Eesti hingest südamest. Eks ärge sundige mind ridu ettekirjutatult pajatama me kurnajate häädusest ja jäädvusest. ! ! ! !

Juba aastaid kümme Eesti pinnal ruumi elamiseks vähe eestlasil muulased ükskõik mis hinnal kogunevad sinna, saagi ahnusel.

Milleks vara kogumisega end vaevata. maa, kogu rahva varandus on meie. Malka, matta ülejäänud Siberisse saata ilmal jutustage me neid päästsime. ! ! Meil moe pärast on oma tegelinskid ! ka nimetuseks neil antud on ministrid, ! kuid tegelikult ainult nöörist tõmmatavad nukud ! käsud ainult Moskvast ootame.


Kevade ootel Peagi saabub kevad vaibuvad tuuled linnu laulugi juba võib kuulda mesilanegi sumisedes lendab otsib õiekest, asjata valvab ! ! ! !

Vara veel, ei õieke võrsund lumevallas ei õitsele lõõnd las päike veel puistab kulda toob elu ja sigivust mulda

Loodus seadus on ikka nõnda talv loovutab kevadele pinda. Ikka valguse poole kõik püüab tervitusi kevadele hüüab. ! ! ! !

Tüdruk sinisilmne väike tervitab sind, kevad päike, rutta meilegi kustuta mured vii täide me südame soovid.

Emake nii väga Sind ootab tihti palvekski ülesse vaatab too vabadust meile, kodumaale too õnne, too võitu õiglusele.


Ootel Südames soovid, astud välja öösse praegu vaja minna pole töösse ainult nüüd võib tunda end vabana süda palves end tabada. ! ! ! !

Taeva laotuses, pimedal ööl näha tähti tuhandeid sääl tõuseb kuu, kahvatub tähtede sära ümbruses vaikinud päevane kära.

Võita raskused, mure ja piin, kaugel kodust, omakseist siin usku lootust, rahu ja õnne ka tähtede säras, kui astun õue.


Rändlinnud! Silmad, kuhu iganes vaatad sügistuul metsi vaid laastab, õhku kullana täidab lehtede sadu märkad kauni looduse kadu. ! ! ! !

Ülal kõrgel, taevapiiril näha praegu keegi jääda ei või maha pikas reas kiirel lennul ruttab, tervituseks hääl, mis ammu tuttav.

Rändlinnud, neil kodu siin ja sääl, kui väsinud puhkavad mägede pääl. Neil kohustus kaugele minna kiir sinna kus lõppeb taeva piir. ! ! ! !

Pisar laugel, tumestab vaate kaugele siit, üle jõgede saarte linnuna lendan, võtke mind kaasa, soovid südamest, huul sosistab tasa.

Raskused, vaevad kanda teel, muret ei sellest tunne meel, jätta vaid selle, murede maa, pesa ei siia iiales saa. ! ! ! !

Mina kui lendan, maha jätan iial ei tule, koju ruttan. Kaugelt veel kostab lahkuja hüüd! Maha jäin üksi, karjatan nüüd!


Südame valu. Oh kuis valu täis on süda oodata ei enam suuda. Kunas tunda kodupinda, kodu pinnal suud väib anda. ! ! ! !

Nii väike kuid armas oled Sa, mu üpris õnnetu Eestimaa. Sinu pikad murepäevad südames mul valu teevad.

Mind Sa üles kasvatasid oma rüppes õrnalt hoidsid sinuga mind ühte kõitis, elu õnn ja armastus. ! ! ! !

Nüüd mil pikki aastaid juba kannatuste ühtne tee, veel meid rohkem ühte kõidab, kodumaa mu südant täidab.

Siberi lõputud lumised mäed, siit üle mägede sirutan käed. Mu kodumaa, nii kaunis Sa Eesti mu õnnetu sünnimaa!


-"Vilets on elu, viletsad vaated purunend kildudeks kaunimad aated, elu mis häädust õnne tõotas, pettumust, kurjust, hävingut poetas. ! ! ! !

Lahkuma pidin kodumaa Sinust, lõhkeda tahtis süda mul valust, kaugele vaeva ja murede maale võõrsile, mägede, jõgede raale.

Mõõdusid päevad, isegi kuud vaikima sunnitud südamed, suud kodumaast kaugel, unistus vaid omakseist, kodust, mis purustatud said. ! ! ! !

Mälestus mõõdunust, igatsus elust usku praegu, selleks veel alust. Tahtejõudu, kõik raskused siin, kanda kõik mure, valu ja piin.

Mõõdus kevad, suvi, saabus sügis ootustes, lootustes, raskustes püsis pilt unistus kodukülast, kasesalust kaunist kodulinnast, liivasest rannast. ! ! ! !

Saabub kord kindlasti, unistus täitub vale kaob, õiglus püsima jääb. Kodumaa tervitab tütreid ja poegi, keda võõras ike vedanud vangi.


- " - kordus Kevade, õnneaeg üürike oli pisaraid palju mu teele tuli, jutustada kõike tahan täna meelestub see, mis kaotad ära. ! ! ! !

Elasin kodumaal töötasin palju tulevik, lootus kindel kui kalju. Omasin kõike, mis ihaldas süda, tahan kõike rääkida seda.

Koduke ilus mu mure ja vaev kõik mult rööviti südames raev küsida tahaks, kes õelda võiks, kas kurjus jääb veel kauaks. ! ! ! !

Tuhanded selliseid küsimusi seavad, ka tuhanded sellest ju teavad. Armuta hirmuga kaugele tee iial ei unune meelest meil see,

Päike mu kullane, paista kord Sa unistab sellest armuta maa kuldsete kiirtega armastust külva pilveke abista lõpmata valva. ! ! ! !

Tahaksin elada päikese kullas tahaksin (elada) puhata kodumaa mullas. Tahtejõud suur tiivad mul anna lootuses kodumaa poole mind kanna.


Rändaja Haava lehis salalik sahin mäeveerul kus puhkasin, lilled lõhnavad, õitsevad kõikjal, mänd kõigub üksik mäejalal. ! ! ! !

Kaugel, kõikjal silmapiiril virvendaval taeva sinal, näha vaid kaljused mäed, Mida Sa kõike veel näed.

Mägede, jõgede, orgude vahel, see mu vabadust piirav ahel, üksik valgenav pilveke ruttu, kaod Sinagi viimaks ka uttu.! ! ! Linnuke laulab, rõõmustab hüppab, ! pesake loodud koju ta ruttab. ! Pisi-pesas pojuke sidistab juba ! rõõmu hõiskeid täis on tuba. Kõik elab liigub ja ärkab seda kõike rändaja märkab. Vaba olla vabalt end tunda, siis kergem oleks kõik kanda. ! ! ! !

Kuid rändaja südames vaev ta ümber on kõikjal vaid vaen. Inimasulaist kaugele jääda, tahaks ise ka paremaks saada.


Mets sosistab muinasöös juttu unusta, valu vaikib siis ruttu. Ahelad mis kõidavad praegu, eks need ka kord aegu. ! ! ! !

Kuid igatus endisest elust praegu pole selleks veel alust kui puruneks ahelad karmid siiski jäävad järele armid.

Kodurannal, kodukülas kergem töö ja vaev, elu seal on helgem, seda kõike purustada saab mälestus kodust, siiski meil jääb.

Perekonna pilt (Leida isa süles)


-"Eestimaa Sinuta igatsus sund jõuaks kiiresti kätte see tund. Tervituseks Eestimaa pinnal, tahaksin nutta õnnest Su rinnal. ! ! ! !

Kauge tee, vaev ja mure, kuid siiski siin võõrsil ei sure, tahtejõudu, usku ja õnne Eesti veri veel hirmu ei tunne.

Kaitseks meil vaprate iidsete vaim kõigest sellest kõneleb kaim. Võitluses on püsind see rahvas õigluses, usus ja tahtes vapras. ! ! ! !

Eestimaa pinnale suud tahaks anda rõõmud ja valud ühes kõik kanda Eestimaa mulda, päikene kulda, et soojust ja rõõmu südames tunda.

Igatsus täitub kord, lootusest õele Eesti poegade kangelas jõule, Eestimaa Su tütarde käsi, ka võõrsil siin, iial ei väsi.


Derbino 26. juuli 1950 Viimne lill Kui ma viimse sügis lille, murdsin nurmelt Sinule. Siis mul ütles lillekene, murra ainult endale. ! ! ! !

Siis veel kaua mõttes seisin, teise lille nurmelt leidsin. Selle murdsin kevadel lootus õnne radadel.

Viisin koju, onnikese kaunistasin aknakese. Endale ma selle murdsin südames siis rahu leidsin.


Derbino 15. oktoober 1949 Igatsus Siin, minu hinges, sala igatsus, väikse Eesti kodukolde mälestus. Liivakünkad, kodurannad, veed unelmates sinna viivad teed? ! ! ! !

Kurja iial pole teinud ma, et sust kaugel olen sünnimaa Sinu mured, kurvastused, rõõmud ka, südames neid tunnen ühes Sinuga.

Kaunist emakeelt ei siin kuule, pühenduseks Sulle igatsuse luule Sinust laulud, mu hinges kõlamas metsad, nurmedki vastu kajamas! ! ! Sa õitse ja kasva kaunimaks ! me Liidu riikide seas parimaks ! mu väike Eestim jõudu seks Sulle ! oma südame soovid panen Su sülle!

Leida Pärnametsa luuletused Siberist  
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you