Page 1

ISSN 2504-5865

KAUBAALUSTE MAAILM

ENDISE JÄRVA-JAANI VALLA VIIMANE VALLAVANEM ARTO SAAR VIHUB TULEVASE KODUMAJA HOOVILE EUROALUSTEST ÜHA UUSI MINIEHITISI PÜSTITADA.

9

772504

586014

TEET KILLING: TARBIJA EI OSKA ARVESTADA, ET VEOKITELE KEHTIB NÜÜD TEEMAKS. OMA ÜHE AUTO EEST MAKSAME RIIGILE AASTAS 900 EUROT.

HULLUTAVAD HORTENSIAD

VÕISTE PUUKOOLI ÕUEL TERVITAB TULIJAID VALGE ÕIEMERI – KÄES ON HORTENSIATE AEG.

9. AUGUST 2018 • NR 32 (165) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

transportimine on üsna keerukas ja kulukas.”

Liiguvad jutud ka heina vargusest – kui juhtuvad olema rullid tee ääres, siis kaubikusse mahub korraga just kaks rulli. foto: SandEr ilVESt

Heinast on saanud väärtuslik

eksportkaup kRiStina tRakS Maa Elu

aljud loomakasvatajad on väga mures, sest pole saanud piisavalt heina varuda – hein ei ole põuaga kasvanud. Sellepärast on kõige tavalisemast heinast on saanud väärtuslik kaup, mille hind on mitmekordistunud, mida vahendajad suures koguses ekspordivad ning mida ei häbeneta isegi heinamaaveerelt varastada. „Veetsin just üsna unetu öö, sest mul oli kokkulepe, et saan osta 1200 rulli heina. Aga nüüd ütles müüja, et tema saab Norrast palju parema hinna ja kui ma sellist hinda maksta ei jõua, siis ta müübki sinna,” ütleb Anija vallas tegutsev lihaveisekasvataja Jane Mättik. Viimasel ajal on ta kuulnud ka juhtumitest, kus heinarullid lihtviisiliselt heinamaalt ära varastatakse. „On selliseid, kellel on vähe loomi, ise nad heina ei tee, osta ei

raatsi või ei suuda. Siis lihtsalt võetakse.” Jane Mättiku Kuusiku talus peetakse üle 200 aberdiinanguse tõugu lihaveise. Praeguseks on varutud plaanitust 40 protsenti vähem heina ning tõsiselt mõeldakse, kuidas olukorrast välja tulla. „Võib-olla tuleb veel vihma ja saab sügisel silo teha. Igal juhul aga pean mõtlema karja vähendamise ja loomade praakimise peale,” nendib ta. Mättik, kes on ka MTÜ Eesti Lihaveisekasvatajate Selts juhatuse liige, ütleb, et kõige raskem on just lihaveisekasvatajatel, aga ka lamba-, kitse- ja hobusekasvatajatel, kel pole heinale alternatiivi. Veidi lihtsam on piimaveisekasvatajatel, kes saavad loomadele anda maisi. HEINA ON POOLE VÄHEM Valgamaal Läti piiri ääres veiseid kasvatav Kalev Raudsepp sõnab, et loomadele on saanud teha vähe heina. Vast ainult pool, mis peaks praeguseks olema tehtud, on olemas. „Kevadel oli lootus, et kuigi esimene niide oli vilets, siis ehk tuleb vihma ja sooja ning teine niide parem. Nüüd paistab, et teist niidet ei tulegi,” kirjeldab Raudsepp. „Õnneks on meil vana heina, see on praegu väga

abiks. Erinevad hädad käivad põllumajanduse juurde kogu aeg ja üks leevendus ongi see, kui sul on varu.” Üldiselt aga on olukord Raudsepa sõnul väga nukker eriti nende jaoks, kes loomi aasta ringi laudas peavad. Neil on ju vaja heinamaalt kätte saada kogu aasta toiduvaru. „Vanaaegsed karjakasvatajad, kes loomi suvel väljas peavad, on natuke paremas seisus, kuigi ka karjamaad on tühjapoolsed,” kõneleb ta. „Kõige kavalam äriplaan on praegu, et müü kõigepealt loomad ja siis hein ka takkaotsa. Räägitakse heina müstilistest hindadest, rull maksvat 70–80 eurot. Tavalistel aastatel on see 8–15 eurot. Ei saa küll aru, mismoodi saab sellise söödahinnaga loomi pidada, sest ega liha või piima hind kümme korda ei tõuse.” Bruno Engel Harjumaalt Lilli Agrost ütleb samuti, et heina on tavapärasest poole vähem. „Oma lihaveistele ja hobustele on meil küll juba hein tehtud ja lootus püsib, et saab sügisel veel silo teha. Kui muidugi vihma tuleb. Igal aastal oleme üle jäävat heina müünud. Kuna kõik kulud on suurenenud ja oleme investeerinud uude tehnikasse, siis parata-

matult on tõusnud ka heina hind. Ei majanda kuidagi ära 10 euroga rull, pigem on meil hind sama, mis Soomes,” räägib Engel. Praegu müüb ta heina 30 eurot rull (arvestamata käibemaksu ja transpordikulu – toim), pikaaegsetele klientidele veidi odavamalt. Engel ütleb, et telefon on punane vahendajate kõnedest, kes ostavad heina odavalt kokku ja müüvad selle mitu korda kallimalt Põhjamaadesse. „Vahendajatele ma küll ei taha müüa, pigem müün ise otse Soome, Rootsi ja Norra. Olen seda aastaid teinud, mul on seal ammused püsikliendid. Mul võib olla kahju Eesti loomapidajast, aga pean mõtlema ärimehena. Kui turul on hind selline, et Norra talu õuel maksab meie heinarull 100 eurot, siis nii on. Arvestame ka, et see hind on koos kõigi kuludega ja heina

KUI TAVAPÄRASEL AASTAL SAAB LOOMAPIDAJA EESTIS HEINARULLI KÄTTE UMBES 10 EUROGA, SIIS NÜÜD OSTAVAD VAHENDAJAD NEID MITU KORDA KALLIMA HINNAGA KOKKU.

HEINAÄRI KÄIB ÜLE PIIRI Jane Mättik räägib, et heina ostetakse praegu väga aktiivselt kokku ja müüakse Eestist välja. Kui tavapärasel aastal saab loomapidaja Eestis heinarulli kätte umbes 10 euroga, siis nüüd ostavad vahendajad neid mitu korda kallima hinnaga kokku ning müüvad omakorda siit edasi Rootsi ja Norra. Seal ulatub hind kohalikule kasvatajale aga juba 60–100 euroni rulli eest. „Kuidas ma saan osta heina mitu korda krõbedama hinnaga, kui pole arvestanud sellise sisendi hinna tõusuga? Lihtsalt ei ole vahendeid. Eriti hullus olukorras on just põllupidamisega alustanud noortalunikud, kel pole veel reservi. Kui ei suuda loomadele osta sööta, tuleb talupidamine lõpetada.” Kuusalu vallas tegutseval Ants Aamanil on 40 lehma ja hein nende jaoks tehtud, kuna maad on tal selle loomade arvu kohta mitmekordse varuga. „Minu loomad nälga ei jää, natuke on heina ka müümiseks. Aga taeva poole vaatan ikkagi ja loodan vihma. Mu loomad käivad väljas ning võiksid septembriski karjamaadel söönuks saada, kuid tänavu annan juba praegu neile lisasööta, sest karjamaad on tühjad,” räägib ta. „Heinaäri käib praegu suurelt. Vahendajad panevad Rootsi viimiseks rulle tuhandete kaupa kinni. 25 eurot saab heina müüja rulli eest vahendajalt, kuid Rootsi talumehe õuel maksab sama rull juba 100 eurot. On kuulda ka, kuidas heina varastatakse – kui juhtuvad olema rullid tee ääres, siis kaubikusse mahub korraga just kaks rulli. Neid siis müüakse hädasolijatele.” Aaman leiab, et olukorra leevendamiseks tuleks kuni 400pealiste veisekarjade pidajatele lehmatoetus kohe välja maksta, mitte teha seda jõulude ajal nagu tavaliselt. „Selle abil saaksid lehmapidajad osta ära sööda,” ütleb ta. „Samuti on lausa häbiväärne, et meie riigil puudub juriidiline võimalus kuulutada välja eriolukord põllumajanduses. Lätis ja Leedus on see seadustega võimalik, aga meil puudub vastav seadus. Kuna seadust pole, ei ole meil ka kriisi ja mitte midagi ei saa teha loomasööda väljaveo vastu olukorras, kus seda oma loomadelegi ei jätku.”


2 || VaRia || maa elu

9. august 2018

LinnuveeRG

VAERAD – MUSTAD PARDID MEREL oLaV REnno linnuteadja

L

ääne- ja Põhja-Eesti merealad on teadupärast veelindude Läänemere–Valge mere rändekoridori olulisemaid osi. Mai keskel stardivad miljonid Põhjamere rannikuvetel talvitanud sukelpardid ja kaurid oma vahepeatustelt Läänemere madalmerelt ja lahtedelt, et enamjaolt sadade meetrite, isegi kuni paari kilomeetri kõrgusel suunduda kirdesse jõudmaks oma pesitsuspiirkondadesse tundravööndis ja põhjapoolses taigas ning Põhja-Jäämere rannikuil ja saartel. See kojulend kulgeb peamiselt mere ja suurte sisejärvede kohal, aga aulide, sõtkaste, vartide ja vaeraste parvi põikab ka üle Eesti sisemaa, enamasti silmaga nähtamatus kõrgustes. Nende rändurite hulgast jääb meile pesitsema murdosake. Eesti väiksemate meresaarte haudelindude hulgas leidub praegusajal mõnisada paari tõmmuvaeraid. Selle liigi käekäik pole kiita: ilmselt on suurkajakate rohkus ja neljajalgsete kiskjate suveks saartele jäämine pidevalt tõmmuvaera pesitsustulemusi kahandanud. Kui eelmise sajandi alul võis tõmmuvaera pesi leida ka Pärnu-, Lääne- ja Saaremaa mandriosade merekalda lähistel, siis poolesaja aasta eest enam mitte. 45 aastat tagasi leidus Eesti väikesaartel pisut üle tuhande tõmmuvaera pesa, seejärel üha vähem ja vähem, nii et 2013. aastal hinnati selleks arvuks kõigest kuni 300. Tõmmuvaeras on sinikaelast veidi suurem ja tumeda sulestikuga – isased süsimustad, emased tumepruunid. Lennul paistab silma valge tiivaküüdus. Oma kodusaarte juurde ilmuvad vaerapaarid mai alul. Nagu partidel ikka, on pesakoha leidmine – kas kadaka- või magesõstrapõõsa varjus või tihedas kuluheinas – ning pesalohu vormimine ja kõrtega vooderdamine emalinnu osaks. Emavaeras muneb juuni lõpupoolel 6–11 valkjaskreemikat muna ja nopib oma alapoolelt iga munemise ajal udusulgi, mis aitavad nii soojust hoida kui ka mune kajakate pilgu eest varjata. Isane ujub saare ligiduses, olles kaasale seltsiks, kuni munemine kestab, ja seejärel veel paar nädalat emase harvade toiduotsingute ajal. Pojad kooruvad juuli lõpul 30 päeva kestnud haudumise järel ja niipea, kui nad on kuivaks saanud, viib ema nad riburada vette. Võrreldes varemini pesitsevate partlastega, näiteks hahkadega, on poegade ka-

du sel teekonnal väiksem, sest hõbe- ja merikajakate pojad on sellal tuule tiibadesse saanud ja pesapaikadelt koos vanematega lahkunud. Nagu hahkadelgi, võivad mitu pesakonda ühte salka hoida. Poegade lennuvõimeliseks saamine tuurib septembri alguseni ja siis siirdutakse avaramatele veeväljadele. Isased tõmmuvaerad koonduvad juulis salkadesse-parvedesse ja hakkavad madalal mere kohal lennates oma sulgimispaikade suunas liikuma. Hoopis silmapaistvam aga on isaste mustvaeraste sulgimisränne: nad lendavad suurte, isegi mitmesajalinnuliste parvedena rannast vähemalt kilomeetri kaugusel madalal vee kohal, nii et kaovad vaatleja silmist tihtipeale laineharjade varju. Need parved ilmuvad Soome lahe idasopi poolt, liiguvad piki lahte saartest ulgumere pool läände ja kaarduvad Osmussaare juures Hiiumaa suunas, edasi mööduvad Ristna neemest ja kalduvad Läänemere avaruste kohale. Seda rännet on loendatud ja kolme nädalaga saadud kirja kuni 400 000 mustvaerast; kuna loendati intensiivsema möödalennu ajal hommikul ja õhtu eel, siis võib arvata, et rändajaid oli mõnevõrra enamgi. Massilise sulgimise piirkonnas Põhjamere kagunurgas Padumerel on loendatud paarsada tuhat sulgivat isast mustvaerast. Septembris hakkavad sinna jõudma ka emased ja noorlinnud. Viimastel aastakümnetel on liik hakanud talvitama ka Läänemere lõunaosas ja Taani väinades. Ka Eesti üha jäävaesemad mereosad pakuvad vaerastele talvitamisvõimalusi, mõnel aastal paarikümnele tuhandelegi tõmmuvaerale ja poolele tuhandele mustvaerale. Vaerad söövad veepõhjal elavaid karp- ja koorikloomi. Tõmmuvaeras sukeldub nende järele enamasti kuni kümmekonna meetri sügavusele ja viibib vee all kuni kolmveerand minutit. Mustvaeras saab toitu hankida kuni 30 meetri sügavuselt. Tõmmuvaeras sukeldub sujuvalt, kuna aga mustvaeras teeb alul väikese hüppe. Vee all aitavad nad oma liikumisele pisut kaasa ka poolavali tiibadega sõudes. Ohtusid on vaerastel peale pesi rüüstavate ja poegi söövate suurkajakate veel mitu: paljud takerduvad ja upuvad kalavõrkudes, jäävad õlikatku küüsi, saavad küttide saagiks jms. Tõmmuvaerad hülgavad tihtipeale oma pesi suvel saari külastavaid matkajaid peljates, nii et meie vabad merevood pole lindudele sugugi soodsad.

Ivar Jõesaar, Triinu Viilukas ja korraldaja Imbi Paju raamatuküla avamisel Võtikveres. foto: taaVi alaS

Võtikvere Raamatuküla taga seisab kohalik rahvas taavi aLaS Maa Elu

J

uba 19. korda toimunud Võtikvere Raamatuküla kinnitab, et Eesti maaelu vajab põllumajanduse kõrval ka vaimutoitu – kirjandust ja kultuuriüritusi, milles kohalik kogukond vahetult kaasa saab lüüa. Kõik, kes tulid 4. augustil Võtikverre, lummavasse ja kultuuririkkasse piirkonda Mustvee lähistel, võisid rahule jääda. Kuumus oli taandunud ja argimuresid unustades sai kuulata huvitavaid lugusid, mõelda eestlaseks olemise ja kultuuripärandi peale. Maaelu ei ole ainult põllumajandus, vaid ka kultuur ja side minevikuga. Raamatuküla idee autor ja korraldaja, Võtikverest pärit kirjanik ja filmitegija Imbi Paju ütles, et kui ta 20 aastat tagasi alustas, oli keeruline aeg. „Likvideeriti Võtikvere (Torma) metskond, mis oli Eestimaa vanim. Meil oli siin enamik inimesi metskonnas tööl ja reformi tõttu jäid kõik hoobiga töötuks.” Kui Pajul avanes võimalus osaleda Sardiinias kursusel „Küla ja kultuur”, kohtas ta seal inimesi, kes olid tulnud üle Euroopa kokku ja tahtsid midagi kodukülade heaks teha. See andis palju uusi mõtteid. „Isegi kui

nad seal enam ei elanud, tuli neilt palju ideid.” Palju eeskujusid oli Euroopast ja Euroopa raamatuküladest. KOHALIKE INIMESTETA RAAMATUKÜLA POLEKS „Tänu sellele, et tegime raamatuküla ja külaseltsi, jäid inimesed aktiivseks, tundsid, et nad on väärtuslikud, neil on oskusi ja julgust. Kõik leidsid väljaspool küla endale tööd ja kuna sel ajal oli palju Euroopa koolitusi, pääsesid mõned rahvusvahelistele külakoolitustele õppima, põhiliselt Rootsi, Taani ja Soome. See hoidis küla aktiivsena, mu eesmärk on olnud kogukonna ja kultuurimaastiku loomine ja kaitsmine,” selgitab Imbi Paju tausta. Kõik on raamatuküla ideega Võtikveres kaasa tulnud. Ei ole sellist asja, et keegi paneks oma teele värava ette: see on minu maja kurja koeraga. „Meie küla on kaitstud just seetõttu, et hoitakse kokku. Kui mina korraldan raamatuküla sisulist poolt, siis teised koristavad parki, kaunistavad, niidavad – teevad kõike seda, mida igaüks koduski teeb. Küla on hoitud ja korras. Raamatuküla päeval ja enne käib kõva askeldamine, pannakse lauad paika, supp kirjanikele, kodu-

LUPJAMINE VIIB KASVULE

Suurem saak Väiksemad fosforikaod Võimaldab kasvatada nõudlikke sorte Väiksem lisaväetamise vajadus Sobib mahepõllunduses kasutamiseks

Isaste mustvaeraste rändesalk.

foto: WikiPEdia / naturalBornBirdEr.Com

kohvik jne,” kiidab Imbi Võtikvere rahvast. Võtikvere Raamatuküla ootab igal aastal külalisi Eestist ja välismaalt. Nagu ennegi oli kõigil võimalus vestelda mitme kirjanikuga, küsida autogrammi ja osta teoseid. Seekord olid kohal Vahur Afanasjev, kes pälvis kirjanduspreemia Peipsiveere vanausuliste elu käsitleva romaani „Serafima ja Bogdan” eest, Petrone Prindi „Minu”-sarja mitme raamatu autorid. Esinejate seas olid Peeter Sauter, Jüri Estam jmt. Luuletaja Airis Erme sai uudse luule eristipendiumi. Ivar Jõesaar tutvustas oma raamatut „Paberist sõjamasinate paraad”, mis räägib läbi ajaloo Eestis kasutusel olnud sõjamasinatest. Kärt Summatavet rää-

„TÄNU SELLELE, ET TEGIME RAAMATUKÜLA JA KÜLASELTSI, JÄID INIMESED AKTIIVSEKS, TUNDSID, ET NAD ON VÄÄRTUSLIKUD, NEIL ON OSKUSI JA JULGUST,” SELGITAB IMBI PAJU.

kis pikemalt Kihnu kindakirjaraamatust, kuhu on kogutud saare käsitöömeistri Rosaali Karjami mustrid, millel igaühel on oma lugu, mida võib nimetada igavikuliste väärtuste kandjateks. Triinu Viilukas, raamatu „Minu Viin” autor, kõneles eestlaseks olemisest maailmas. Ta rõhutas, et inimesed, kes kus tahes maailmas eesti kultuuri tutvustavad, tekitavad välismaalastes huvi selle salapärase Eesti vastu. Ajakirjanik Rein Sikk, kes oli seekordse kirjandusliku päeva teine vestluste korraldaja Imbi Paju kõrval, jutustas „Minu Virumaa” autorina sellest, kuidas ta eestlastele Virumaad tutvustab. Kõik raamatud ja lood rääkisid eesti inimeste elust, alates kodulugudest kuni eesti inimeste eluni välismaal, hoides ikka ja alati alles Eesti mõtet ja ideed. 20. RAAMATUKÜLA JÕUAB VEEBI Võtikvere rahvas ja vabatahtlikud annavad üritusse aina suurema panuse mitmekesistamise ja külalislahkusega. Korraldaja Imbi Paju koos kirjandusinimeste ja kodukandi rahvaga loodab, et järgmise aasta sündmust õnnestub üle kanda veebis, et see elav kultuurivaim jõuaks Võtikvere kaunite pargipuude alt kaugele maailma.

Kontakt Maikel Jätsa, tel 5804 3839 sales.estonia@nordkalk.com

www.nordkalk.ee


maa elu || mesilased || 3

9. august 2018

Kuumus ajab mesinikke

tarusid jahutama

juHtkiRi

peeteR RaiDLa

peatoimetaja

MA EI TEA ...

T

SiLvi Lukjanov Maa Elu

rukas mesinik teab, et mesilastelt saagi saamiseks tuleb aidata neil tarudes õiget temperatuuri hoida. Vastasel korral lendavad mesilased mitte mett korjama, vaid hoopis vee järele, et taru jahutada. Kesk-Eestis Järvamaal mesilasi pidav Lembit Liin tõdeb, et tänavusel kuumal suvel tuleb mesilastele appi tõtata. „Panen korpustarude päikesepoolsele küljele plasttahvleid. Mitte kõigile peredele, seda ei jõuaks, vaid suurematele, kes on hädas temperatuuri hoidmisega,” selgitab ta. Valiku teeb mees selle järgi, kus mesilasi rohkem tarust väljas eesseina peal. See näitab, et praeguses palavuses on põhjamaa mesilasele kuumust liiast, kuid haudme jaoks tuleb perel hoida ühesugust temperatuuri. „Selleks tuleb osa mesilasi tarust eest ära ja teised ventileerivad tiibadega lehvitades taru sissepääsu juures. See on mesilastele suur töö.” TAHAVAD PALJU VETT Mesilaspere veevajadus on tõusnud 700 milliliitrini päevas. Mesinik paneb jahutuseks tarukatustele sarapuu- ja pajuoksi. Päikesevarjuks, sest mesiniku ülesanne on mesilaste elu kergemaks teha, mitte ainult mett võtta. Kuigi mesilased on tänavu juba 20. juuliga korje lõpetanud, viivitab Liin tarudest kogu mee äravõtmisega. Esimese korjega sai ta niigi kätte rohkem kui eelmisel aastal kokku, 60–70 kilo taru kohta. Ta ei taha mesilasi praegu õige temperatuuri hoidmisel segada.

MESILASED VÕIVAD MEE TOOTMISEKS VAJALIKU NEKTARI ASEMEL LENNATA HOOPIS JAHUTUSEKS VAJALIKU VEE JÄRELE. Ka Mulgimaal aastakümneid mesindusega tegelev Antu Rohtla pole lõpliku mee võtuga alustanud. „Ilmad on nii kuumad, et ma ise ei kannata praegu võtta,” toob ta esimesena välja. Tõsinedes lisab, et praegu on lõplikuks meekorjamiseks vara. „Peame ikka mesilasele näkku vaatama ja küsima, millal ja kuidas. Praegu on neil tarus piisavalt tegemist ja mett vajavad nad ka ise söögiks,” ütleb ta. Ühe saagi on Rohtla võtnud ja sellega on ta rahul. „Üle keskmise sain, 60 kilo tarust ja vast

FOTO: DMITRI KOTJUH

Järvamaal mesilasi pidav Lembit Liin tõdeb, et tänavusel kuumal suvel tuleb mesilastele appi tõtata.

kümme kilo taru kohta koguneb veel. Pole põhjust nuriseda ega mesilast praegu tagant kiirustada,” lisab ta. „Las nad tegelevad seal tarus selles kuumas hakkamasaamisega. Rohtla usub, et mesilastele appi tulnud arukas mesinik on tänavu kindlasti ammu paigutanud tarud nii, et südapäeval langeb neile puude vari. Samuti teinud piisavalt lahti tarude lennuava ja avanud tuulutuseks katusealusegi. Kõik selleks, et aidata mesilastel 31–32kraadises kuumuses paremini hoida kindlat temperatuuri taru lastesõimes ehk haudmes. Soo jätkamine on mesilaste kõige tähtsam ülesanne. Et mesilaste energiat säästa, on Rohtla täiendava ventilatsiooni jaoks pannud korpuste vahele 3–4mm puupilpad. „Värske õhk liigub nii paremini ja mesilased saavad taru jahutamise asemel jätkata mee tootmisega,” soovitab ta teistelegi. Kui tuulutamiseks ei piisa, võivad mesilased mee tootmiseks vajaliku nektari asemel lennata hoopis jahutuseks vajaliku vee järele. Rohtla teada on tänavu tugeva mesilaspere veevajadus tõusnud lausa 700 milliliitrini päevas. „Amm-mesilased hoiavad oma külma kehaga haude temperatuuri normis, lamavad kõhuli kärgedel. Kui sellest ei aita, piserdavad ka vett laiali, et see aurustudes temperatuuri alandaks,” räägib Rohtla. Veeanumad on mesiniku aias tavalised. Samuti tuleb suve teisel poolel mesilaste-

le mineraalsoola anda. Kui varem sai mesilane soolad kätte lauda juures olevatest virtsalompidest, siis nüüd tuleb mesinikul endal hoolas olla. Rohtlal jookseb selleks osa vett läbi veeanuma juurde seatud liivasoolakotikese. SAAGI ÜLE EI NURISE Jõgevamaal Heli talus mesilasi pidav Liana Trahv kinnitab, et kuumus teeb liiga, aga tema meelest mitte nii väga mesilastele. Trahv kasutab penoplastist tarusid, mis ei kuumene nii üle kui puidust tarud. Tema pole aru saanud, et mesilastel tarudes liiga kuum oleks. „Neid on küll tarude ees rohkem väljas kui tavaliselt, kuid nii suudavadki nad temperatuuri tarus vajaliku 35 kraadi juures hoida,” lausub Olustveres mesindust õppinud naine. Vähem on kuumaga harjunud nemad, mesinikud, kes peavad tarudest mett korjates kandma spetsriietust. Selles on niivõrd kuum, et tööd kannatab teha vaid hommiku vara ja õhtul hilja. „Päevase kuumema aja tegutseme hoones, vurritame mett.” Kui eelmistel aastatel sai mesi võetud mõne nädalaga, siis nüüdne kuumus pikendab nii meevõtu aega kui ka tööpäevi. See on 2011. aastast ettevõtjana tegutseva naise meelest muidugi keerulisem. „Samas saak on hea, isegi üllatav, arvestades, et Jõgevamaa on kõige tuleohtlikum piirkond, kus viimati tuli vihma jaanipäeval,” imestab ta. Mesindusest elatuv Trahv oli valmis palju kehve-

maks saagiks, kuid loodus üllatas. Pererahvas on meevõtmisega alles algusjärgus, seepärast ei taha Liana Trahv meesaaki veel ennustada. „Vara on öelda. Mõnest tarust on tulnud kenasti, teisest jälle vähem. Keskmise taru saagi arvestame kokku alles siis, kui kogu mesi korjatud.” HINDA TÕSTA POLE PÕHJUST Tänu heale meesaagile mesinikud hinda tõsta ei taha, ka langetada mitte. „Allalaskmisega on nii, et algul on mõnus, aga kiiresti hakkab külm ja märg,” ütleb Liin naljatades. Tänavugi müüb ta mett turul üheksa euroga kilo. „Kes võtab suurema koguse, sel tasub kaubelda. Meil on turumajandus. Mesilased ei ütle mulle ju kilohinda, mina pean sellega rahul olema. Kui mina olen rahul, siis on ka mesilased eluga minu juures rahul.” Koeru kandis asuvast talust saab meeliitri kuue euro eest. Ka Antu Rohtla meehind jääb samaks nagu eelmisel aastal, sest seni, kuni tarbija ostab, on kõik hästi, ja siiani ostab. „Kodust ja suuremaid koguseid müün seitsme euroga kilo. Kui lähen turule, küsin kaheksa eurot. Kes rohkem ostab, saab odavamalt.” Rohtla võrdleb, et läbi aegade on või ja mesi olnud ühes hinnaklassis ning peab praegust 7–9eurost meehinda igati õiglaseks. Liana Trahv müüb mett otse talust juba aastaid seitsme euroga kilo. Ka tänavu pole perenaisel plaanis hinda muuta.

unnistan ausalt, et igatsen taga aegu, mis kahjuks enam kunagi ei kordu. Pean silmas aastaid 1988−1992, mil Eestis valitses mõistus. Kui tekkisidki vastuseisud, siis toimus ühe või teise tee valimine argumenteeritud mõttevahetuse tulemusena. Kõigil oli selge siht silme ees ning arutleti selle üle, mitte kuhu, vaid kuidas edasi minna. Toona Toompeal istunud rahvaesindajatega oli ajakirjanikuna hea juttu ajada, sest lauslollust nende suust ei kuulnud. Need jutud olid harivad ja silmaringi avardavad. Nüüd juba rohkem kui mitukümmend aastat pole ma Toompea koridorides ringi liikunud. Ja mida aeg edasi, seda enam ma pelgan sinna minna. Ehkki olen püüdnud ka hiljem Toompeal istunud ja praegugi istuvate rahvaesindajate tegemistega end laias laastus kursis hoida, vähemalt nimesid meeles pidada ja neid nägudega kokku viia, siis enamikuga neist ma ei julgeks ühe laua taha istuda. Põhjus on lihtne: ma kardan, et jään nende öeldu mõistmisega hätta. No mida on mul öelda rahvaesindajale, kes teatab ministriameti hülgamisel, et lahkub poliitikast (sõna-sõnalt: see aeg on nüüd käes!), ning potsatab seejärel ühekorraga riigikogu liikme ja Eesti ilmselt jõukaima valla volikogu aseesimehe toolile? Rahvaesinduse vaimne mandumine ei toimunud päeva pealt, vaid järk-järgult. Kui 1990. aastate keskel püüti valitsuste moodustamisel taas spetsialiste kaasata, et kaine mõistus Toompeale tagasi tuua, siis nüüd juba kümmekond aastat on võetud kindel suund järgida peamiselt parteilist ustavust (ehkki on ka üksikuid erandeid). Kõige selle tagajärg tekitab vaid õudu: loogiline maksusüsteem on pea peale pööratud, aktsiiside tõstmise lähtealuseks pole mõistlikkus, vaid vajadus täita parteiliste lubadustega tekitatud eelarveauke jne jne. Riigikogu valimised on taas ukse ees – 3. märtsini 2019 on jäänud veidi üle poole aasta – ja mina valijana olen jälle kimbatuses. Juba mitmendat korda ma ei tea, kelle poolt olla, sest kõik erakonnad veavad endaga kaasa oma poliitilist taaka. Uusi mõtteid pole ja neid ei tasu eriti ka loota. Valdavalt on juhtpositsiooni hõivanud poliitilised hüpiknukud. Ja ma ei tea, kelle tantsu ja millist tantsu nad vihtuma hakkavad.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018


4 || uudised || maa elu

9. august 2018

PÕLLUMAJANDUSHARIDUST JÄÄDVUSTATAKSE OLUSTVERES Heino Laiapea

Olustvere Sovhoostehnikumi vilistlane 1970

E

esti vanima põllumajanduskooli Olustvere vilistlaste kokkutulek toimub 11. augustil. Viie aasta eest valmis kooli ajaloost raamat „125 aastat Eesti Aleksandrikooli asutamisest”. Toimetuse kolleegiumi, koostaja Aimur Joandi ja toimetaja Anneli Sihvarti koostöös sündinud teos on läbilõige kooli arengust. Aimur Joandi soovis põhjalikumalt käsitleda kooli varasemat ajalugu, kuid maht (344 lk) seadis piirid. Kooli töötajate ja vilistlaste artiklid pakuvad huvi. Olustverelase, Viljandi muuseumi töötaja Heli Grosbergi „Olustvere – mälestised ja mälestused” on kerge lugemine ka inimesele, kes Olustvere asjadega vähem kursis. Tehnikumi vilistlasena oli minulgi võimalus mõni lugu kirja panna ja tutvuda käsikirjaga. Mõne autori vaatenurk on ajas muutunud. Kahjuks on vaid põgusalt juttu tehnikumi spordi hiilgeajast 1960. ja 1970. aastatel. Taolisi raamatuid on vilistlaste algatusel ilmunud enamiku põllumajandustehnikumide kohta. On välja antud ka brošüüre, mis tutvustavad õppimisvõimalusi. 50 aasta eest olid põllumajandustehnikumid Antslas, Väimelas, Räpinas, Palamusel (Luual) Kuremaal, Jänedal, Vin-

nis, Türil, Kehtnas, Vana-Võidus, Olustveres, Tihemetsas, Õisus. Kuna paljud neist on nüüdseks likvideeritud või kaotanud oma iseseisvuse, on aeg koondada kõik need raamatud ühte kohta näitusena. Põllumajandushariduse jäädvustamine EV 100 valguses annab selleks võimaluse, sobivaim koht on Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool Jäneda Põllumajanduskeskkooli vilistlased tähistavad kooli asutamise 100. aastapäeva 18. augustil ja ilmub teine kooli ajalooraamat, esimene ilmus 2004. aastal. AJALUGU TERVIKUNA NÄHTAVAKS Aimur Joandi Olustvere raamatut võib võrrelda Arvo Sirendi koostatud teostega „Eesti Põllumajandus XX sajandil”, mille autorid olid valdkonna asjatundjad. Maaeluministeerium koostab oma juubeliks novembris 100 fotoga raamatut. Loogiline, et ministeeriumi näitusele tuuakse ka mullu oktoobris põllumajandusmuuseumisse saadetud ENSV põllumajandusjuhtide pildid. Iga ajastu põllumajandusinimesed väärivad riigi juubeliaastal tunnustamist. Eesti Maaülikoolis on seintel edukate vilistlaste fotod. Kuhugi on aga avalikkuse eest kadunud eelmiste rektorite pildid. Kui juba meie põllumajanduse ajalugu, siis olgu see täielik.

Kivid enne ja pärast värvimist. fotod: Erakogu

Naine värvis kivid Eesti sümboliks Silvi Lukjanov Maa Elu

K

olm päeva enne Päinurme küla kokkutulekut sõitis naaberkülas elav ja Päinurmes oma ettevõtte kontorit pidav Maarja Koivuoja korrastama küla bussipeatust. Parkis auto teede ristumiskohas seisvate kivide lähedusse. Nii nagu tavaliselt, kui ta käib külas bussipeatust korda tegemas. Istutab rehvidest tehtud lillepottidesse uusi õitsejaid ja rehitseb ümbrust värskemaks. Kivid on seal olnud aastaid, mil naine on vabatahtlikult oma hooleks võtnud

küla bussijaama korrashoiu. Kuid seekord autost maha astudes nägi Maarja neljas kivis sümbolit: Eesti sada. Kohe sedavõrd selgelt tuli talle sümbol tavalistel põllukividel silme ette sinimustvalgena, et kutsus tütre Heidi vaatama. „Tahtsin tütrelt kinnitust saada,” tunnistab ta. Kui tütargi ema ideest vaimustus, saatis Koivuoja pildiga sõnumi Päinurmes elavale aktiivsele külaseltsi asutajaliikmele Lea Traksile. Üksi ei söandanud ta silmapaistvas kohas omavoliliselt kunsti tegema hakata. Samal ajal tuli juhuslikult nende juurde Päinurmes elav Järvamaa muuseumi vanemteadur Ründo

Mülts. „Rääkisin kohe Ründole oma ideest, temagi pidas seda superheaks,” ütleb Koivuoja. Naine asuski ideed ellu viima. „Terasharjaga lihvisin kividelt sambla maha, tegin šablooniga Eesti sada sümboli ja värvisin akrüülvärvidega,” kirjeldab ta. „Kaks õhtust tööpäeva kulus selleks. Kui värv poleks vahepeal otsa saanud, oleks kiireminigi läinud, lõpetasin päev enne kokkutulekut kell 11 õhtul,” jutustab naine. Möödujatest külaelanikud seisatasid ja jäid vaatama, et mis sel Maarjal jälle plaanis on. Appi ei pakkunud end keegi ja ega naine seda väga eeldanudki. Esimesed kiidusõnad tulid Ründo Mültsilt, kelle pilk ki-

Kas sa oled töötanud kohas, kus ürgne loodus kohtub moodsa tehnoloogiaga otse sinu käte all? Kus sind ümbritseb valgus ja puhtus, sinu selga mudib massöör ning lõunad on pea tasuta? Ei ole? Siis on aeg kandideerida. Kes see on? Operaator on meie O ja A. Ilma temata jääksid tootmisliinid seisma ja kvaliteedinõuded visataks prügikasti. Mida ootame? Ootame kohusetunnet ja valmisolekut graafikuga tööks. Ette tuleb ka 12-tunniseid öövahetusi. Mis aga ei tähenda, et vampiirid oleksid teretulnud. Palume diskrimineerimise pärast vabandust. Mida pakume? Meil on vinge uhiuus tehas ja tasuta bussitransport. Tasuta saab ka massaazi, taastusravi ja sporti teha. Lõunad on samuti peaaegu tasuta. Suvel saad vineerist puhata kaks nädalat ja jõulude ajal nädala. Ülejaanud puhkuse võid ise valida. Töögraafikuga on peaaegu nii nagu Genka laulus - kolm tööl ja kolm vaba (päevased ja öised vahetused, vahetuse pikkus 12 tundi). Tööpaev algab vastavalt kas kell 8.00 või 20.00. Tunned, et sul on OPERAATORI geenid? Saada oma CV aadressile personal@kohilavineer.ee

ve nähes rääkis rohkem kui tuhat sõna. „Mulle endale ka teostus meeldis. Kui šablooni pealt ära tõmbasin, jäi sümboli serv mõnusalt laineline. Tõesti kena kukkus välja,” on Koivuoja rahul. Külapäeval käis naiskodukaitsjate ridadesse kuuluv Maarja Koivuoja kokkutulnutele suppi jagamas. Naine tunnistab, et meeldiv oli kuulda, kuidas kokkutulekulised kiitsid ilusasti kujundatud kive. Kuigi ta kellelegi oma autorlust avaldama ei kippunud, tundis ikka, kuidas heameelepuna näkku tõuseb. „Usun, et need sümboliks värvitud kivid ühendavad meid kõiki siin Päinurmes,” lausub ta.


maa elu || kÜTTePuud || 5

9. august 2018

tooMaS ŠaLDa Maa Elu

T

oorme defitsiit, veokitele teemaksu kehtestamine ning kütuse- ja tööjõukulu kasv on küttepuude hinda mullusega võrreldes jõuliselt kergitanud. „Aasta tagasi küsisin toore poolemeetrise lepahalu ruumimeetri eest 30 eurot, praegu ei tule alla 40 välja,” kinnitab muude metsandustegevuste kõrval igal aastal umbes 2000 ruumimeetrit küttepuid tootva Esna Talu peremees Teet Killing. Küttepuude hinnatõusu peapõhjus on toormepuudus. „Metsaomaniku jaoks oli eelmisel aastal kolmemeetrise küttepuu hind nii maas, et seda lihtsalt ei tasunud müüa. Sadamas maksti selle tihumeetri eest 19 eurot pluss käibemaks. Hind püsis odav mitu aastat. Sealt hakkaski vaikselt tekkima defitsiit. Kui kokkuostjatelt küsisin, miks küttepuu hind nii all on, vastati, et sellele ei ole väljundit. Samal ajal pidid nad näitama, et ostavad ikkagi ka küttepuud kokku ja hinnasildi abil oli lihtne edastada sõnumit: küttepuu müügiks ei ole õige aeg. Nii lasidki küttepuuks sobiva metsa omanikud metsal seista, aga kui näiteks lageraie kõrvalt kellelgi kütet tekkis, oli tal ikkagi võimalus see realiseerida. Graanulitootjad ka eriti ei pressinud peale, sealtpoolt veel praegusega võrreldavat hinnasurvet polnud,” selgitab Pärnust mõnikümmend kilomeetrit Lihula poole jääva talu peremees. Et küttepuu hind on tublisti tõusnud, kinnitab ka MTÜ Ühinenud Metsaomanikud juhatuse esimees Kadri-Aija Viik. „Kui eelmise aasta kolmandas kvartalis maksis kokkuostja laoplatsil küttepuu eest 23–24 eurot tihumeetri eest, siis nüüdseks 31–32 eurot.” Jaanuarist tänaseni on kestnud metsamehele kuldaeg. „Maapind on kuivanud, puidu hind suurepärane, teed sõidetavad. Mida veel tahta? Praegu teeb kuum siiski juba liiga ja tööd saab teha vaid hilisõhtul ja varahommikul. Kui traktorikabiinid ongi varustatud kliimaseadmetega, siis tehnika (tihendid, õlid jms) sellise kuumaga ei tööta. Metsas on suur tuleoht, aga mina

Küttepuude hind

tõusis aastaga neljandiku na ostan tihumeetri toorainet sisse, müün ruumimeetri halupuud kliendile. See kehtib poolemeetrise toore halu kohta, lisandub transport. Praegu on meie poolemeetrise lepahalu väljamüügihind umbes 40 eurot, kuival puul arvestan 10 eurot juurde, sest kuivatamine kahandab mahtu umbes kümnendiku võrra ja kuivatamise ajal on raha puude all kinni. Kui halu pikkus on kümme sentimeetrit lühem, läheb ruumimeeter kaks eurot kallimaks. Põhiliselt ostame ja müüme valget ja musta leppa ning haaba, kaske tellitakse ka, aga kallima hinna tõttu vähem.”

Esna talu peremees Teet Killing on küttepuid müügiks tootnud 22 aastat ja praegu on tema sõnul rekordtasemel nii ostetava toorme kui müüdava halupuu hinnad. foto: toomaS Šalda

ei tea ühtegi masinast tekkinud põlengut, need on ikka inimese kätetöö olnud.” Teet Killingu teada võib küttepuuks sobiva toorme eest praegu kokkuostjalt saada isegi 35 eurot. Kokkuostuhinna sellise kasvuni on tema arvates viinud suurtootjate surve, kellel jääks muidu graanulitootmise plaan täitmata. „Päris okstest graanuleid ju ei tee, kooreprotsent on liiga suur ja nii ongi toormest puudus.” Oma mõju küttepuude hinnatõusule on mõistagi avaldanud soojad talved. Kadri-Aija Viik ütles juba selle aasta neljandas ehk 25. jaanuari Maa Elu numbris, et puidu, eriti küttepuu hind on tõusnud rekordkõrgusesse: „Kui oleks sama puidu ära müünud pool aastat tagasi, oleks tihumeetri eest saanud 15–18 eurot vähem kui praegu. Metsaomanik, kes sai kuidagi raie tehtud või vähemalt alustas sellega ja täna müüb, on kõva võitja. Hinnatõusu põhjus on see, et on olnud kaks erakordselt viletsat talve. Eelmise aasta lõpus ütlesime kõigile, et kui saate, ärge küttepuuga üldse tegemist tehke, las need tükid seisavad. Sel aastal soovitame vastupidi alustada küttepuust. Palgi hind nii drastili-

selt ei muutu, küttepuu on defitsiit.” KALLINES KOGU SORTIMENT Puidu kokkuostuhind on tõusnud kogu sortimendi ulatuses. „Kõvasti kerkis näiteks paberipuu hind ja paljud metsafirmad eelistasid maa külmudes just sellega tegeleda. Samuti tehti palju tööd okaspuumetsades, kuhu pikalt ligi ei pääsenud. Nii et kolmemeetrisest küttepuust on praegugi puudus,” teab Killing, kes toodab küttepuid valdavalt sisseostetud toormest. „Sel aastal pääsesime oma metsa, mida meil on 24 hektarit, esimest korda üle kolme aasta,” selgitab ta. Ega ahjupuu hind ainult toorme kokkuostuhinnast sõltu. „Tarbija ei oska arvestada, et veokitele kehtib nüüd teemaks. Oma ühe auto eest maksame riigile aastas 900 eurot. Diislikütte hind on Eestis hüppeliselt tõusnud. Kui hinnad ümberringi tõusevad, tahavad ka töömehed rohkem saada.” Killing on küttepuudega tegelenud 22 aastat ja kinnitab, et nii kallis pole ei toore ega valmis halupuu veel olnud. Küttepuu jõuab lõpptarbijani neljandiku võrra suurema raha eest just kulude kasvu tõttu. „Sama hinnaga, mille eest mi-

ODAVAMALT EI SAA Maa Elu põgusa internetivaatluse kohaselt on teistegi küttepuumüüjate hinnad samas suurusjärgus. Küttepuu hinna tõustes oli Killingu peale vihastajaid, aga tellimata ei jäetud. „Ju uuriti teiste müüjate hindu ja saadi aru, et mujal võib sama kaup veel kallim olla. Kui mõni hakkabki õiendama, et miks nii kallis, siis ütlen, et mul on kõik ametlik. Kui teha odavamalt, siis kuskilt peab selle raha ju näpistama. Tootja peab ikkagi kasumisse jääma, tema nahk peab toorena püsima. Aastaid tagasi kohtusin ühe teise küttepuumüüjaga, kel oli parasjagu koormas minuga sama kogus, aga kes küsis kliendilt üle kolmandiku vähem. Mulle põhjendas ta, et tegi enda kraavi kalda puhtaks ja nii on see raha tema jaoks justkui maast leitud. Hakkasime siis arutama, millised kulud meil mõlemal tegelikult kanda tuli – kui palju kulus kütust, kui palju maksis uus saekett, kui palju väsis tehnika, kui palju kulus töötunde, kes kui kaugelt ja millise veoautoga koorma linna tõi jne. Lõpuks sai mees aru, et maksis odavalt müüdud koor-

KUI OLEKS SAMA PUIDU ÄRA MÜÜNUD POOL AASTAT TAGASI, OLEKS TIHUMEETRI EEST SAANUD 15–18 EUROT VÄHEM KUI PRAEGU.

male lihtsalt peale, sest ei arvestanud, et ka oma metsa puit ja enda aeg maksavad.” JÄLGIGE MAHU ARVESTAMIST! Klientide puuduse üle Esna talu peremees ei kurda. „Kuigi noorem seltskond läheb üha enam üle mugavuskütetele, maaküte jms, siis meie müük pole kahanenud. Veojärg on hetkel ees poolteist nädalat. Aus peab olema ja lubadustest kinni pidama. Kui ütled, et inimene saab kümme ruumimeetrit puid, siis selle ta ka saab ja pigem olgu natuke üle kui puudu. Kliendile soovitan kindlasti täpselt jälgida puidu koguse arvestamist. Meiegi veame puid puistena, aga inimesele ütleme ikka üleslaotud ruumimeetri ehk riidas puu hinna. Olen näinud kuulutusi, kus hind on uskumatult odav, aga pärast selgub, et müüja küsis ladumata puu hinda ja klient sai nii loodetud kümne asemel ainult kuus ja pool ruumimeetrit. Sellisel müüjal on näiteks 10kuupmeetrine kast, mis on halumasinast kukkunud halge täis ja nii öeldaksegi, et on kümme ruumimeetrit. Soomlaste koefitsienditabel ütleb, et poolemeetrise ladumata puu koefitsient on 0,62 ja 33sentimeetrisel halupuul 0,68 ehk et kliendil jääks ladumata puid ostes saamata vähemalt 3,2 ruumimeetrit. Meie oleme enda koormatel arvestanud, et 10kuupmeetrises kastis on poolemeetriseid halge kuus ning 30sentimeetriseid kuus ja pool ruumimeetrit. Nii arvestades ei saa keegi petta ja inimene soovitab meid tõenäoliselt naabrilegi. Kui pärast ülesladumist selgub, et puid on rohkem, me raha juurde ei küsi, kui aga vähem, toome puuduva osa juurde.” KÕIGE KALLIM PUU Omaette teema on Killingu hinnangul võrkkottidesse pakitud küttepuu müük. „Seda toodame meiegi, sest osa kliente on nõus mugavuse eest juurde maksma. Aga seda, et tanklates müüakse halgusid peaaegu 200eurose ruumimeetri hinnaga, on mul küll keeruline mõista.” Küttepuude turul on konkurents üsna tihe. „Igal aastal lisandub meie piirkonnas keskeltläbi kümme tegijat. Esialgu arvatakse, et küttepuuga saab kiiret raha teenida, aga kümnest jääb aasta-kahe pärast alles kaks-kolm. Ju see äri ikka nii lihtsalt ei käi. Meil on endal kolm halumasinat, lisaks muu tehnika. Nii saame mitut teenust pakkuda ja talu majanduslikud näitajad stabiilsena hoida,” kõneleb Killing.


6 || Mõisad || maa elu

9. august 2018

Külastusmänguga mõisatesse Riin Alatalu

muinsuskaitsja, Avasta Baltimaade Mõisad koordinaator Eestis

ai lõpus sai stard ipaugu Eesti, Läti ja Leedu mõisate ja linnuste ühine suvine külastusmäng. Mängu korraldavad kolme riigi mõisate ühendused ja kokku on ligi nelja kuu jooksul uudistamiseks avatud 55 Eesti, 45 Läti ja 31 Leedu mõisa. Sellise enam kui sadat, eri keeli kõnelevate ja erinevate huvidega osapooli siduva külastusmängu ettevalmistamine on paras proovikivi. Siinkohal põgus selgitus, miks me seda teeme. Oleme harjunud külalistele tutvustama ennekõike Tallinna vanalinna, tegelikult asub aga valdav enamik meie kultuuripärandist hoopiski maal – kirikud, linnused, mõisad, arhailised või ka uuemad taluhooned, veskid, kõrtsid, kalmed, asulakohad, linnamäed jne. Mida enam ühiskond linnastub, seda keerulisem on selliste paikade väärtustamine. Linnastume me aga mitte selle pärast, et linnas oleks parem elada, vaid seetõttu, et maapiirkondades ei

Pärimus räägib, et Hiiu-Suure­ mõisa müürikivid toimetati paari kilomeetri pikkuse inimketi abil käest kätte Hilleste paemurrust. Fotod: Tanel Veenre ja Hendrik Saarnak

ole piisavalt ei tööd ega võimalust end proovile panna. MÄLESTISTE UUS ELU Pärandile uue elu andmine on üks selline võimalus. Maal paiknevatest mälestistest ongi mõisakompleksid ühed võimalusterohkemad, aga samas keerulised kasutusele võtta. Alustame kasvõi sellest, et neid on väga palju. Eestis on alles umbes kolmandik endistest peahoonetest, kõrvalhoonete kohta päris head ülevaadet polegi. Meil on arvukalt väikseid mõisamaju, nagu Atla või Kolu, mis sobivad hästi ühele perele koduks. Ka mõni suurem, nagu Suure-Lähtru, toimib koduna.

Aga pigem kipub mõisast kõneldes silme ette kerkima ikka midagi Kolga, Palmse või Sangaste mõõtu, kus on vaja nupukust, et kõigile ruumidele kasutus leida, ja ettevõtlikkust, et ideed mõistlikult ellu viia. Mõisapärandi esiletõstmine riikide sajanda aastapäeva kontekstis on mõneti vastuoluline, sest nii Eestis kui ka Lätis tähistas vabariigi loomine traditsioonilise mõisaajastu lõppu. See tähendas kadu nii mõnelegi mõisahoonele, mis kas sakste tagasipöördumise hirmus või „kulunud ja kallis pidada” põhjendusega maha lammutati. Siiski oli nii riigil kui ka paljudes valdades taipu ole-

masolevad hooned uude kasutusse võtta – koolid, haiglad, orbude- ja vanadekodud. Möödunud sajand on tõestanud, et ühelt poolt on just funktsioon see, mis mälestise säilimise tagab, teisalt aitab uus elu leppida ebaõiglusega ajaloos ja aidata seda mõista laiemas kontekstis. Kas pole just mõisakoolide edulugu ja nende tuntus rahvusvahelisel tasandil hea näide sellest, kuidas algse kasutuseta jäänud hoonele uue elu andmine väärtustab nii vana kui ka uut, ennekõike aga kogukonda. MÕIS ON PIIRKONNA SÜDA Mõis on olemuselt piirkonna süda, mõis pidi tagama küla

4

KAS SINA TEAD OMA METSA VÄÄRTUST? Tule räägime metsajuttu 11.–12. augustil Hauka laadal!

heaolu. Heaolu mõiste ja kontekst on nüüdseks loomulikult muutunud, aga põhimõte on sama. Nii nagu tugeva mõisakooli tunnus on kogukonna toetus, nii läheb kenasti ka mõisatel, kus omanikel on head ja vastastikku kasulikud suhted külaga. Mõis on suure potentsiaaliga tööandja. Töö andmiseks on aga vaja tegevusi. Veel saja aasta eest tuli peamine sissetulek põllumajandusest, maareformiga võeti aga mõisatelt maad ära. Omamoodi õpetlik oli tutvuda mõisate majandamisega Taanis, kus mõisatesse on rajatud nii nagu meilgi kontserdisaale, korraldatakse suveetendusi,

Too ristsõna vastus 11.–12. augustil Hauka laadal meie telki. Kõikide õigesti vastanute vahel läheb loosi kaks K-Rauta 100 € kinkekaarti.

3

1 2

8 9 10 5 6 7

Leiad meid Lõuna-Eesti Postimehe telgist

Tasuta metsa hinnakalkulaator

www.metsaoksjon.ee

1. Riigimetsa majandaja 2. Looduskaitsekuu 3. Raiet lubav dokument 4. Must lepp 5. Enampakkumine 6. Puude langetamine 7. Metsakava tegija 8. Levinuim lehtpuu Eestis 9. Puude kuningas 10. Metsas elutsev kaslane Vastus: metsaoksjon.ee kaardirakendus


maa elu || mõisad || 7

9. august 2018

nid loovad hea aluse kooli tänasele kasutusele – Suuremõisa Põhikooli kõrval tegutseb lossis Hiiumaa Ametikool. Mitme muu eriala kõrval on siin üks tuntumaid restauraatori eriala. Hiiumaal õppimise üks suur võlu ongi võimalus ametit harjutada Eesti ühes väärikamas lossis ja selle arvukates abihoonetes.

üüritakse ruume välja. Lähemal tutvumisel selgus aga, et väga paljudel juhtudel on see vaid lisateenistus, mõisa ülalpidamiskulu katab endiselt põllumajandusest, peamiselt orgaanilisest maaviljelusest saadav tulu. Aga nagu juba märgitud, Eesti mõisatel üldjuhul enam

OLEME HARJUNUD KÜLALISTELE TUTVUSTAMA ENNEKÕIKE TALLINNA VANALINNA, TEGELIKULT ASUB AGA VALDAV ENAMIK MEIE KULTUURIPÄRANDIST HOOPISKI MAAL.

maad ei ole. Toreda erandina võib mainida Olustveret, sest põllumajanduskooli on 1920. aastatest edendatud kui Eesti maaelu näidisobjekti. Põllumajanduslike keskustena võib mainida ka piimakarjaga tegelevat Arknat ning marjakasvatuse ja veinitootmisega tegelevat Allikukivi. Paljude teiste jaoks on aga turism mitte kõrval-, vaid peategevus. Ka siin on suuri erinevusi – Loona ja Haeska näiteks keskenduvad loodusturismile, Raikküla on aga tuntud oma kultuuripärandi konverentside ja restaureerimise töötubadega. Lukes, Kukrusel, Pädastes toimuvad kontserdid jne. Sel-

list loetelu võibki jätkata. Just valiku, aga ka ideede võrdlemise tõttu tasub eriti väärtustada tänavust võimalust kõrvutada mõisate saatust korraga kolmes riigis. Täpsem info www.visitbalticmanors.com. Mõisad ootavad külastajaid 16. septembrini. Mängus osaleja saab mõisatest osalejakaardi, mis võtab osa loosimisest. Templikaart on ka lihtsalt tore mälestus põnevalt veedetud suvest. Mängu korraldab Eesti Mõisate Ühendus, Eesti Mõisakoolide Ühendus, Läti Losside, Linnuste ja Mõisate Ühendus ning Leedu Losside ja Mõisate Ühendus. Hiiu-Suuremõisa on Hiiumaa kroonijuveel, mõisa ajalugu ulatub võimsa Rootsi suguvõsa De la Gardie’deni, kellele kuulus suur osa Hiiumaast ning valdusi Mandri-Eestis ja

Lätis. Praeguse härrastemaja laskis aastatel 1755–1760 kõrgete võlvitud keldrite ja laudkatusega ühekorruselise mõisamaja asemele ehitada krahvinna Ebba Margaretha Stenbock. Loss pidavat jäljendama üht krahvinna lapsepõlvelossi Rootsis. Mitmed lossiomanikud hindavad mõisa ja lossi erinevuseks seda, et lossis on maa-alused käigud ja lossis kummitab. Nii ühe kui ka teise kohta on Suuremõisast teateid. Omaette värvikas on mõisa ehituslugu meistrite ja materjalide osas. Pärimus räägib, et müürikivid toimetati paari kilomeetri pikkuse inimketi abil käest kätte Hilleste paemurrust. Ehitusel kasutati mõisa oma tisleritöökoda, lukuvabrikut, sepikoda; tegutsesid oma lubjaahi ja telliselööv. Ehitustraditsioo-

MUHU KIRIKUMÕIS Muhu pastoraat on kaks korda tules hävinud. Tänaseni säilinud hoone kavandas 1832. aastal Kuressaare linnaarhitekt Carl Lorenzen, kelle loodud on ka Kuivastu kõrtsihoone. Kirikumõis oli väike, sellele kuulusid paar naabruses asetsevat küla ning mõned heinamaad Muhu ümbritsevatel laidudel. Kirikumõis tagas kirikhärra pere majandusliku toimetuleku: selle juurde kuulusid neljakandiline karjakastell, paar aita ja aed. Pastoraadi nurga juures on sügav ligi neljameetrise läbimõõduga kaev. Tähelepanuväärne on kirikumõisa lõunaküljel asuv park, mis oli esimene omataoline Muhu saarel. Muhu pastoraat on hea näide kogukonna rollist hoone säilimisel: nimelt on selle kordategemise võtnud südameasjaks Muhu Pärandikool ja EELK Muhu Katariina kogudus. Kogukonna eestvedamisel, nii projektiraha, aga ka korjanduse toel sai hoone uue katuse ja selle sisemus võtab aasta-aastalt ilmet Pärandikooli koolituste abiga. Eriti tahaks esile tõsta tugevat sidet naabri Muhu Põhikooliga, kes on Pärandikooli parim kasvandik ja esindab Pärandikooli tegusatele lastele suunatud konkurssidel.

X KOSTIVERE MÕISAPÄEV „600 aastat mõisakultuuri“

Kostivere mõisas, auhoovis ja külaplatsil 12. augustil Kell 12.00 Mõisapäeva avamine, vallajuhtide ning alevikuvanema tervitus, kultuuriprogrammi tutvustus. Kell 12.15 Esineb Jõelähtme rahvamaja ansambel AnnabRe. Kell 12.15 Muusika- ja tegevustund beebidele. • pop-up puidutöötuba, juhendaja Daniel Rahuvarm (OÜ Vilepill) • savituba, juhendaja Margit Pärtel (MTÜ Ajaveski) • Kostivere mõisa näputöötuba, juhendaja Meeli Lõiv (MTÜ Rahvarõivaste Selts) • Jõelähtme valla noortekeskuste MoNo (mobiilne noorsootöö) töötelk • Archery Tag vibumäng Kell 12.30 Matsalu loodusfilmide festivali filmid: 1. „Lemming – Põhjala väike vägilane“ - kategoorias "Loodus“ parim režiiauhind MAFFil 2017. Režissöör Zoltan Török, Saksamaa-Rootsi-Ungari. 2. Matsalu loodusfilmide festivali film „Metsmesilased“ - MAFFi kiituskiri 2017. Režissöör Jan Haft, Saksamaa. Kell 14.00 Kell 14.45 Kell 15.15 Kell 16.15 Kell 16.45 Kell 18.00

Noorte folkansambel Pillikud kontsert. Mõisatantsud. Ettekanne teemal „Talu ja mõis“ – ajaloolane ja etnoloog Heiki Pärdi. Kostivere Laste Teatri etendus Piip ja Tuut köögiviljateatris, lavastaja Kersti Laanejõe Sünnipäevatort. Eesti Vabariik 100 ja Kostivere 10. mõisapäevale pühendatud kontsert Kostivere külaplatsil. Esineb Anne Veski. Lapsi sõidutab ponikaarik. Näitused ja väljapanekud Jõelähtme kihelkonna ajaloost. Avatud välikohvikud ja käsitöölaat Projekti toetab Kohaliku Omaalgatuse Programm.

Jõelähtme vald

Mõisapäevale ja Anne Veski kontserdile sissepääs tasuta.

Pihuvere kruusakarjäär

Raikküla(Lubja) paekarjäär

Pannjärve liivakarjäär

Eivere paekarjäär

Anelema paekarjäär

Rõstla paekarjäär

Potsepa liivakarjäär Supsimari kruusakarjäär

Aardlapalu liivakarjäär


8 || TeaTRiTalu || maa elu

9. august 2018

Talus on teatrit ja teatris on talu MaaRiuS SuviSte Lõuna-Eesti Postimees

K

eset Põlvamaa metsi Kanepi vallas Kaagna külas asub üks isevärki kaunis paik, mille kohta öeldakse: talus on teatrit ja teatris on talu. Teisisõnu: loomi ei peeta seal enam ammu, nüüd on see hoopis teatrikunsti pärusmaa, kus suvel on kohal ka lambad ja jänesed. Endisest laudahoonest on saanud maakividest ehe teatrimaja 75kohalise saaliga, mille juures on abiruumid, sealhulgas kostüümiladu. Värskes õhus on suvelavastuste vaatamiseks pinkidel kohti 300.

TALU VANASSE MAAKIVIST LAUTA ON EHITATUD VÄLJA AASTA RINGI KASUTATAV 75KOHALINE TEATRISAAL, KUS TOIMUVAD KULTUURIÜRITUSED. 1913. aastal ostis Alle-Saija talukoha praeguse omaniku Aivo Kikermani vanaisa. Talu pole kunagi tühjana seisnud, praegugi elatakse seal püsivalt – pool talu on elukoht ja teine pool teatrimaja.

Kikerman on MTÜ Alle-Saija Teatritalu asutaja ja juhatuse liige ning tegeleb teatritalu halduse ja tehniliste küsimustega. Teatritalu arenduslikku ja loomingulist poolt veab näitleja ja lavastaja Ingrid Ulst, kes on teatritalu asutaja ja juhatuse liige. Kuni 1980. aastate lõpuni toimus talus põllumajandustootmine, kuid on teada, et iseseisva vabariigi ajal toimusid talus ka rahvaüritused. Peremees Aivo Kikerman ise põllumees ei ole. Loomi pidasid tema vanemad ja vabariigi tulekuga lõpetati talus loomapidamine, sest peremees ise käis palgatööl. Ingrid Ulst räägib, et kuna esimese vabariigi ajal tehti talus ka kultuuri ja teatrit – vana küüni lammutamisel tulid välja mahamärgitud istekohad ja ka peremehe vanaisa rääkis sellest –, siis on talul juba olemas ajalugu nii-öelda kohaliku kultuurivahenduskohana. Kikerman tegeles töö kõrvalt hobi korras harrastusteatriga ja talus peeti 2011.–2012. aastal Kanepi harrastusteatri suvelaagreid. „Siis polnud seal muidugi midagi rohkemat kui tavaline talukoht, ent taluõues on väga hea akustika ja talul on hea loomeaura,” ütleb Ulst. „Siis keegi käiski välja mõtte, et Alle-Saijal võiks põhjalikumalt teatrit teha.” KAKS LAVA JA KOHVIK 2013. aasta talvel sattus Ingrid

Hiljuti sai valmis Kanepi kihelkonna triibumustriga teatritalu sissesõidutee silt. foto: maariuS SuViStE

Ulsti kätte Hilja Valtoneni „Asenaine” ja tekkis mõte teha suvelavastus, just nimelt Alle-Saijal. 2014. aasta algul rääkis Ulst ideest peremehele, kes oli vaimustuses, trupp pandi kokku ja suvel saigi lavastus välja toodud. Selleks ehitasid teatritegijad kaks lava, publiku- ja kohvikuala – ja algus oligi tehtud. Küsimusele, kas kunagi on plaanis talus taas põllumajandustootmisega tegeleda, vastab Ulst: „Ei ole kohe kindlasti sellist plaani, pigem on plaan kultuurivahendusega jätkata.” Talu vanasse maakivist lauta on ehitatud välja aasta ringi kasutatav 75kohaline teatrisaal, kus toimuvad kultuuriüritused. Samuti on hakatud pakkuma lasteüritusi, loovteraapia koolitusi jms. Juurde on ehitatud helipult, kanalisatsioon, tegelaste ruum ja katlaruum, soe-

tatud tehnikat jpm. „Kõik on tehtud selleks, et talu kultuurivahenduskohana ja loomemajanduse vallas tegutsejana edasi arendada,” sõnab Ingrid Ulst. Plaanis on rajada muuseumituba-kohvikuala koos garderoobi, publikutualettide ja väikese köögiga. TALU PAKUB KULTUURIELAMUSI Ulst on seda meelt, et kindlasti on loomemajandus alternatiiv, et talukohta elus hoida ja korrastada. „Siin käivad ka oma küla inimesed ikka etendustel koos. Kanepi-Varbuse teel on pärast teatritalu loomist palju tihedam liiklus. Kui teatritalu poleks, oleks siin kandis kindlasti vaiksem, samuti oleks nii Kanepi piirkonna kui kogu Põlvamaa kultuurielu palju vaesem.”

Teatritegija arvab, et kui tallu poleks teatrit tehtud, elaks peremees talus edasi, kuid Alle-Saija oleks lihtsalt elukoht, mis kogukonnale midagi juurde ei anna. „Praegu annab talu nii kogukonnale kui ka laiemalt palju väärtuslikke kultuurielamusi,” lausub Ingrid Ulst. Kanepi teatrisuvi, mida peetakse viiendat aastat, on saanud traditsiooniks ja üheks selle piirkonna tunnuseks. Teatritalu tuntakse ka väljaspool Kanepit, eelkõige Tartus ja Võrus, kust tuleb suur hulk publikut. Ingrid Ulst juhib 2014. aastast Alle-Saija Teatristuudiot, et aasta ringi rahvateatrit teha ja teatritegemiskohta edasi arendada. Harrastajate trupp, kes rahvateatri liini ihu ja hingega elus hoiab, on praegu 22liikmeline, mehi ja naisi enam-vähem võrdselt. Pool liikmetest on Kanepi kandist, aga on ka Võrumaalt Urvaste mailt, Kambja vallast ja Tartust. Paar inimest on suurema osa ajast Tallinnas, aga kuna nad on selle kandiga tihedalt seotud, siis teatrit tulevad ikka maale tegema, eriti suviti. Harrastusnäitlejate trupp on laiapõhjaline: selles on näiteks talunik, teemeister, jurist, õpetaja, psühholoog, aiandi omanik. Viimane suurem tunnustus Alle-Saija Teatritalule ja lavastaja Ingrid Ulstile oli kevadel Kagu-Eesti maateatrite päeval saadud parima lavastuse preemia lavastuse „ ... ja õunapuud õitsevad” eest.


maa elu || euRoalused || 9

9. august 2018

KOMMENTAAR Elo Kiivet, Paide ruumieksperimendi arhitekt

kuiDo SaaRpuu Järva Teataja

K

ui endise JärvaJaani valla viimane vallavanem Arto Saar mullu sügisest ametist priiks sai, ei kulutanud ta süllekukkunud vaba aega niisama. Kuigi elukohaks veel korter, vihub Saar tulevase kodumaja hoovile üha uusi miniehitisi püstitada, kõigi ühiseks jooneks euroaluste kui ehitusklotside oskuslik kasutamine. „Siin on saun,” näitab peremees käega. See, mis aastajagu tagasi oli pisike välisaun, on juurde saanud terrassipinda, vihtade riputamiseks sobiva eeskoja ning istepinkide ja lauaga varjualuse. Loomulikult ei puudu grillimisala ja kümblustünn. Koduse spaakompleksi teeb eriliseks euroaluste kasutamine, küll põranda-, küll katusekonstruktsioonides, rääkimata seintest. Terrassilauadki peegeldavad säästlikku mõtteviisi, sest eelmises elus teenisid need voodrilaudadena. KABELAUD JA KELDRIMÄGI Liigume edasi. Säästlikku mõtteviisi on Arto Saar näidanud ka kabelaua ehitamisel. Toorikuks oli suur kaablirull, alt ja ülevalt on selle ringjat vormi pisut kärbitud, see on külge saanud kaberuudustiku ja -nuppudega lauaplaani ning kaks klapp-pinki. Istu aga peale ja mängi. Kui aias tutvustustiiru edasi teeme, saab selgeks, kuhu kulusid ära kabemängulaua ehitamisel üle jäänud otsakaared. Kui Arto Saar poleks aia teises otsas asuvat künkakest tutvustanud keldrimäena, võiks arvata, et oled sattunud näiteks Tolkieni „Kääbikute” raamatusse. Nähtav pilt pole tüüpiline kelder. Seal on uhkelt võlvjas sissekäik (sinna läksidki kabelauakaared) punast värvi uksega keskel. Ukse avanedes viivad betoonist valatud trepiastmed keldrisse. Keldrit katavad lilled, Arto kaasa Kersti kätetöö. Künkakese küljelt läheb üles trepp, mis viib euroalustest tehtud terrassile, kus on euroalustest õuemööbel koos euroalustest laudadega, mõlemad pleksiklaasiga kaetud. See annab efekti ja teeb pindade puhastamise lihtsamaks. Kõik puitosad on vä-

Endine vallavanem sukeldus

kaubaaluste maailma

Arto Saar ja tema euroalustest mööbel.

fotod: dmitri kotjuH

litingimustesse vastupidavamaks muutmise nimel saanud peale mitmekordse kaitsekihi. Enamasti on puidukaitsevahendiks olnud tõrvaõlid. Kontrasti lisavad erksad värvitoonid piirdelaudadel. See pole veel kõik. Astume sisse kasvuhoonesse, sealgi on euroalustel oma koht, pottidesse pistetud tomati- ja paprikataimede kõrval maitserohelise riiulina. ESIMENE KATSETUS VOODINA „Neli-viis aastat tagasi tegin euroalustega esimese katsetuse. Valla korterisse valmis euroalustest voodialus,” meenutab Arto Saar. „Korterisse kolis nõunik, madrats oli olemas, kuid oli ka voodit vaja.” Kui Saar tulevases koduhoovis rohkem rassima hakkas ja lammutamise kõrval ehitamiseni jõudis, leidsid euroalused kasutust. Euroaluste raamid kulusid marjaks ära aia ehitamisel, edasi tulid saun ja keldrimägi. „Sauna ehitamine algas nii, et panin maha kivid, nende peale kolm euroalust ja vabasse nurka jäi keriseruum,” kirjeldab ta. „Taaskasutuse põhimõtet järgides said sauna tugipostideks kuuri puitpostid. Sõber tarnis kihtplasti, temalt sain suuremaid euroaluseid, millest valmis varjualune. Tänavu kasvatasin terrassipinda, muu sai tehtud eelmisel suvel.” Arto Saar on kaubaalustest ehitamise usku mitmel põhjusel. „Euroalused on odav ja kättesaadav materjal, mida jääb igal pool üle. Nendest ehitamine läheb kokku loodusest hooliva ja säästliku mõtteviisi-

ga ning, mis seal salata, tulemus ei riiva silma ja on parajalt efektne,” põhjendab ta. „Muidugi, eks kõik on maitseküsimus.” Välisaun on ajutine ehitis. Seda kasutab pererahvas nii kaua, kuni põhisaun valmis saab. Praegu on põhisauna asemel kunagisest raudteetööliste saunahoonest alles jäänud seinapalgid. Pudedad ja mädad, paarkümmend aastat loodusjõudude meelevallas olnud puitseinad, kaks kõrget korstnajalga seinakarbi keskelt taevasse turritamas. „Välisaun on vahepealsel ajal hea ja lihtne lahendus. Pool tundi ja suvel on 80 kraadi sees – väga mõnus,” hindab Saar ajutise ehitise kasulikkust. „Talvel läheb kütmiseks muidugi rohkem aega.” „Keldrimäe tegime puhtaks eelmisel aastal. Künka otsa sai paarist euroalustest ehitatud terrassialus, sel aastal valmis selle peale lehtlalaadne ehitis, kuhu oli vaja mööblit. Diivanite, lauade-riiulite kokkuklopsimiseks kasutasin jälle euroaluseid. Aiamööbli komplekt maksab poes 500–600 eurot või isegi rohkem. Seega on kaubaaluste kasutamine selge kokkuhoiukoht.” TULEVIK JÄRVAMAAL Arto Saar võrdleb euroaluseid legokomplektiga. Kui on osavad käed, lahtine pea ja/või oskad inspiratsiooni ammutada ka internetist, annavad need meistrimehele soovide realiseerimiseks piiramatuid võimalusi. „Diivani tegemisel kasutasin videoõpetuste abi, paar minutit ja sai väga hästi selgeks, kuidas teha seljatoele õige kalle,” meenutab Arto Saar. „Alati ei pea ise jalgratast leiutama.

ÕPETUSI • • • •

Euroaluste ehitamisel on kasutatud tavalist, pehmet puitu, seega erilisi tööriistu sellest ehitamisel vaja ei ole. Kui idee pole lõplikult paigas, kuluta pisut aega ja hari end interneti abil. Hoia silmad lahti, korralikke euroaluseid on ikka saada, päris tasuta või väga odavalt. Euroalustest saab uusi asju ehitada, samuti alust ennast ümber ehitada. Liiguta pealmisi laudu ja vaata, mis saab. Allikas: Arto Saar

Mind kannustas tagant ennekõike reaalne vajadus, niisama tegemise pärast pole ma euroalustest midagi nokitsenud.” Koht, kus Arto Saar Järva-Jaanis rassib, pole pelgalt tema kunagine kodumaja. Juhiametist priiks saanud tegus mees seostab seda kohta tulevikus ettevõtlusega, miks mitte näiteks turismindusega. 5000 ruutmeetrit suurel koduhoovil troonib kunagi raudteelaste korteriteks (kortereid oli majas kuus) ehitatud kahekordne suur maja, mille esimesel korrusel näeb Saar näiteks külaliskortereid ja teisel korrusel isiklikku elupinda. Bussijuhiluba on juba praegu taskus ja kaugel see turismigruppide läbivooriminegi siis on. Asub uhke keldrimäe ja koduspaaga krunt ju Järva-Jaani ühe suurima turismimagneti – vanatehnika varjupaiga lähedal. Kindel on see, et Järva-Jaani valla viimane vallavanem Arto Saar näeb oma tulevikku endiselt Järva-Jaaniga seotuna. Isegi siis, kui mujal tunduvad „euroalused” palju kutsuvamad kui need kodused, millest seni ehitatud.

Paide keskväljaku ruumieksperimendil jõudsime euroaluste kasutamiseni, kuna püüdsime leida materjali, mida oleks lihtne kasutada ja hiljem lahti võtta. Tegemist on ju ajutise installatsiooniga. Teisalt ei soovinud me Paidesse mööblit täiesti nullist ehitada. See oleks võtnud rohkem aega ja sellega polnuks pärast eksperimendi lõppu suurt midagi teha. Euroalustel kruvid hiljem alused lahti ja rikkumata alused ostetakse tagasi. Teisisõnu, neid saab vajadusel ka laenutada. Esimesel aastal Paide ruumieksperimendil kasutatud alused läksidki suures osas laenutuskohta tagasi. Tõsi, mõned mööblielemendid jäid alles, ülejäänud tänavu kasutatud alused jõudsid meieni annetusena. Klassikaline euroalus on 800 × 1200 mm, aga meil on lausa nelja-viit mõõtu aluseid. Euroalus sarnaneb legoklotsiga, on hea ja lihtne element, sellest mööblit teha on äärmiselt lihtne. Üks asi on netist inspiratsiooni otsida, kuid kui mõte juba lendab, soovitan teha maketi ja vaadata, kuhu euroalustest klotsikeste sobitamisega välja jõuate. Euroalustest mööblit saab edukalt siseruumis kasutada. Vahepeal oli lausa euroalustest mööbli valmistamise mood, näiteks tehti diivanilaudu. Puit lihviti ilusti siledaks, lauale pandi peale kate ja alla rattad. Jah, euroalus on tore element, aga selle kasutamisega ei tasu üle pingutada. Kui teha terve elamine euroalustest, läheb pilt üheülbaliseks. Tasub teiste materjalidega kombineerida. Monokultuuri, kus nii maja kui ka selle sisemus ja välimus on euroalustest, ma ei poolda. Koju tasuks osta kindlasti uued euroalused ja nendesse kui ehitusklotsidesse võiks suhtuda loominguliselt. Lõikuge ja värvige! Erinevalt meie mullusest ruumieksperimendist ei pea te neid kellelegi hiljem tagastama. Kaks aastat on Paide ruumieksperimenti vedanud Arvamusfestivali tiim. Tulevik on veel lahtine. Ruumieksperimendina võiks keskväljakule paika saada juba midagi püsivamat. See on meie kõigi ühine elutuba, samamoodi hoolivalt võiks kasutada ka avalikku ruumi loodut.


10 || ilma- ja TaimeTaRk || maa elu

9. august 2018

iLMataRk

RETSEPTID

jÜRi kaMenik

ilmatark

SADEMED – MEIE IGAPÄEVASED KAASLASED

P

Vahemere maades kasvatatakse lavendlit õli tootmiseks, mida tarvitatakse rohkem parfümeerias, vähem meditsiinis ja rahvameditsiinis. Ühelt hektarilt võib saada üle kolme tonni õisikuid. foto: tonY kErSHaW / SWnS.Com / SCanPiX

Lavendel

ravib aroomiga toivo niiBeRG

Räpina Aianduskooli õpetaja

L

avendlid (Lavandula) on kitsaste lehtedega poolpõõsaste ja väikeste põõsaste perekond huulõieliste (Lamiaceae) sugukonnast, esindatud 28 liigiga peamiselt Vahemere maades. Lavendlitest tuntuim on tähkjas lavendel (Lavandula angustifolia), mida saab kasvatada ka meie koduaias ilu-, maitse- ja ravimtaimena. Tähkjas lavendel on 50–60 cm kõrgune mitmeaastane poolpõõsas, mille alumine osa puitub. Õied on sinised, moodustades pika tähkja õisiku. Meil õitseb lavendel juulis-augustis. Vahemere mail omab töönduslikku tähtsust õli tootmises, mida tarvitatakse rohkem parfümeerias, vähem meditsiinis ja rahvameditsiinis. Äsja puhkenud õitest saadakse antiseptilist eeterlikku õli (kuivatatud õites kuni 4,5%), millel on tugev rahustav toime nii sissehingamisel kui ka vannivee lisandina: võtab maha liigsed pinged ja väsimuse. Lavend-

liõisi tasub korjata ja kuivatada meilgi, hoolimata sellest, et põhjamaades jääb eeterlike õlide sisaldus tunduvalt väiksemaks. Lavendliõli rahustab närve, tõstab meeleolu ja lõdvestab lihasepingeid. Õli aitab eriti ülepingest põhjustatud peavalu vastu, eriti kukla piirkonnas. Puhast lavendliõli (Oleum lavendulae) saab osta igast apteegist. Seda tilgutatakse aroomilampi, unepadjale või kaisukarule, piisab 3–8 tilgast. Õli kasutada massaažiõli hulka segatuna ja hõõruda sellega sisse valutavad lihased, eriti hästi mõjub õlavöötme ja turjalihaste valude korral. Lavendliõli saab täiesti edukalt kodusel teel valmistada: 0,5 klaasi kuivi lavendliõisi, 1,5 klaasi oliivi-, seesami- või nisuiduõli. Õied valada õliga üle, et need oleksid kaetud. Segu jätta viieks nädalaks sooja kohta seisma ja iga päev korra loksutada. Seejärel kurnata õli läbi õhukese linase riide välja ja

KUNA KOID JA SÄÄSED EI TALU LAVENDLIT, SIIS PANNAKSE KOGU LÕUNAEUROOPAS LAVENDLIÕISI PUTUKATE PELETAMISEKS NING RUUMIDE JA PESU LÕHNASTAMISEKS KAPPI.

kallata väikestesse pudelitesse, hoida külmkapis. Saadud õli sobib enne vanni või sauna nahale määrida. Rahustavaks vanniks valada 100–150 g kuivatatud lavendliürdile liiter keeva vett, lasta kinnises nõus veidi jahtuda ja valada tõmmis vannivette. Eriti head on sellised vannid väsinud ja valutavatele jalgadele, ühtlasi tõrjuvad need nahaseeni ja parandavad hõõrumisi. Koos sama koguse kummeliga parandab selline jalavann kiiresti mullaga kokkupuutel tekkinud jalatallalõhed. Lavendliõli tugevdab juuksekasvu ja vähendab väljalangemist. Vanniveele võib lisada ka 6–8 tilka lavendliõli, mis tuleb enne väheses seebilahuses, piimas või mees läbi segada ja vanniveele lisada, sest õli vees ei lahustu. Vanniks ja jalavanniks piisab 10–15 minutist. Uneteeks võtta võrdsetes osades lavendli- ja nurmenukuõisi, melissi- ja rosmariinilehti. 1 sl segule valada peale 1 klaas keeva vett ja lasta 15 minutit kaane all tõmmata. Magustamiseks kasutada mett. Üldiseks rahustamiseks juua lonkshaaval päeva jooksul, unevaeguse korral aga klaas korraga pool tundi enne magamaminekut. Lavendel on hea rohi kõhuvalu vastu ja seda ka põletikuliste protsesside ja soolegaaside korral. Lavendliõieteed soovitatakse reumaatikutele ja gripi korral immuunsüsteemi tugevdajana. Kõhuteeks võtta 3 tl kuivatatud õisi, valada peale 2 klaasi keeva vett, katta tõmmis kaanega ja lasta 10–15 minutit seista. Tõmmist juua päeva jooksul

väikeste lonksudena. Ravikuur kestab 2–3 nädalat. Lavendli antibakteriaalsed ja aseptilised ained aitavad haavu ravida, leevendavad nahaekseeme, aitavad puhastada nahka, vähendada vistrikke, kiirendavad põletushaavade paranemist, vähendavad putukate hammustustest tingitud valu ja sügelemist. Raviks tuleb põletatud või hammustatud kohta võimalikult kiiresti tupsutada puhta lavendliõliga võitud tampooniga. Kuna koid ja sääsed ei talu lavendlit, siis pannakse kogu Lõuna-Euroopas lavendliõisi putukate peletamiseks ning ruumide ja pesu lõhnastamiseks kappi. Mullastiku suhtes ei ole lavendel nõudlik. Eelistab sügavalt haritud lubjarikast kuiva mulda ning päiksepaistelist, kuid põhja- ja idatuulte eest varjatud kasvukohta. Paljundatakse seemnetega, vanade puhmaste jagamisega või pistikutega. Meie tingimustes kasvab umbes 50 cm kõrguseks põõsaks. Talub hästi ümberistutamist. Väetamisega suve teisel poolel tuleb olla ettevaatlik, sest siis ei lõpeta taimed enne külmade tulekut kasvu ja võivad talvel hävida. Lisavõrsete teket soodustavat kerget kärpimist tuleb teha varakevadel enne aktiivset kasvuaega. Välja tuleks lõigata ka kuivanud oksad. Samal ajal võib suuremaid puhmaid jagada. Pügatud taimed peavad paremini talvele vastu ja õitsevad rikkalikumalt. Pügamisjäägid aga asetada talveootel riiete hulka, sest värsked kuivatatud oksad peletavad riidekoid.

kÜLvikaLenDeR: auGuSt Leht, alates kl 07.18 vili Aiatöödeks sobimatu päev Vili Osaline päikesevarjutus

10. R 11. L

12.58

12. P 13. E 14. T 15. K

05.33 21.18

Istutusaeg

ilved on meie igapäevased kaaslased, nagu nende kohta on öelnud teenekas meteoroloog Milvi Jürissaar. Samas mõnel aastaajal, sh suvel, võib sedasama öelda ka sademete kohta. Kuigi põud on viimasel ajal Eestit palju kimbutanud, pole me sademetest siiski päris ilma jäänud ja praegusel veidi niiskemal perioodil tutvustan sademeid, eriti nende liigitamist ja liigitamisega seotud küsimusi. Atmosfäärinähted jaotatakse viide rühma: hüdrometeorid (vesi õhus), litometeorid (tahked osakesed), fotometeorid (optilised nähted), elektrometeorid (elektrilised nähted) ja nn klassifitseerimata nähted, mida nimetan anemometeorideks, sest need on tuulega seotud (trombid ehk tornaadod, tolmukeerised jms). Sademed kuuluvad hüdrometeoride alla – niisiis sademed on atmosfäärist aluspinnale langev vedel või tahke vesi ja selle kohta on tehtud isegi keeleanalüüs (Konsap, 2008). Mõistlik ja ehk ka vajalik on eristada neid kahte: näiteks maapinnal kujunevate sademete täpsustamiseks terminit hüdrometeoorid [`pinnakihtidele moodustunud sademed` (Võõrsõnastik 2006)], mida võiks siis pidada sademete alammõisteks. Sademeid on olemas vähemalt 16 eri liiki. Tekkekoha järgi jagunevad need kaheks: pilvedes tekkivad, langedes sealt aluspinnani, ja õhuniiskusest otse maapinnale ja esemetele tekkivad. Pilvedes tekivad ja neist langevad: vihm, uduvihm, lörts, lumi, lumeterad ehk udulumi, rahe, lumekruubid, teralumi, jäävihm, jäätuv vihm, jäätuv uduvihm, vahel nimetatakse loetelus ka udu, kui see laskub pilvedest aluspinnani. Õhuniiskusest tekib maapinnale ja esemetele kaste, hall ja härmatis. Jääkristalle (teemanttolm) ja udu, mis on jääkristallide või veetilkade suspensioonina õhus, võib vaadelda kui esimest ja teist tüüpi sademete üleminekuvormi. Nimetatud sademeliigid võivad omavahel kombineeruda, eriti sageli juhtub seda lörtsi ja vihma, rahe ja vihma või lume ja teralumega. Sademed jaotatakse langemise iseloomu järgi laus- ja hoogsademeteks. Erakordne kuumus sai augusti algusega läbi, kuid kohal on juba uus. Neljapäeval (9.08.) jõuab Rootsi rannikule madalrõhulohk ja samal ajal ulatub Venemaalt kõrgrõhkkonna serv Balti riikide kohale. Nende vahel kujuneb lõunavool, mis toob siia väga sooja õhumassi, mille algne kujunemispiirkond on Põhja-Aafrika – ilmselt sama õhumass, mis tekitas Euroopas rekordkuumust. Selline olukord püsib ka reedel (10.08.), kui madalrõhulohk nihkub merele, aga kaugemale esialgu ei pääse, sest Venemaa kõrgrõhkkonna serv püsib veel Läänemere idaranniku kohal. Lõunakaartetuul muutub tormiseks. Et õhumass on kuiv, siis on taevas selge ja kõrvetava päikesega. Õhutemperatuur on öösiti 18...21, peamiselt saarte rannikul kuni 23, päeviti 28...33 °C, meretuulega rannikul on pisut vähem. Järgmine kuumus ei lase ennast kaua oodata, sest juba pühapäeval (12.08.), kui madalrõhkkond jääb Skandinaavia kohale ja samal ajal ulatub Venemaa poolt kõrgrõhkkonna serv Balti riikide kohale, jõuab lõunakaartest kohale palav õhumass. Kuna madalrõhkkonna mõju võib siis tugevam olla, ei pruugi sooja kuigi palju üle 30 kraadi tulla. Ka see kestab paar päeva.

Lavendliäädikas Healõhnalise ja vürtsika äädika saab, kui panna veiniäädika sisse paariks nädalaks tõmbama lavendliõied või 1 osa lavendliõisi ja 3 osa kibuvitsa kroonlehti. Sobib hästi puuviljasalati maitsestamiseks. Lavendlilimonaad 1,5 tassi suhkrut, 5 tassi vett, 12 värsket lavendliõisikut ja 2 sidruni mahl. Keeda 2,5 tassi vett koos suhkruga, lisa lavendel ja eemalda tulelt. Kata tõmmis kinni ja lase jahtuda, lisa ülejäänud vesi ja sidrunimahl. Võta lavendliõisikud välja ja serveeri limonaadi purustatud jääga. Rahustav tee 1 tl lavendliõisi, 1 tl humalakäbisid ja 1 kl keeva vett. Segu valada üle keeva veega, lasta tõmmata 5 minutit ja kurnata. Juua 2 tassi päevas, kuid mitte üle 14 päeva järjest.

Vili, alates kl 06.59 juur Juur Juur, alates kl 07.57 õis Õis

16. N

Õis, alates kl 11.54 leht

17. R

Leht kuukalEndri kooStaja SignE Siim, 2018

MAA

TULI

VESI

ÕHK


maa elu || aed ja kodu || 11

9. august 2018

Permakultuur õpetab nägema aias kasutamata ressursse Triinu Guerrin permakultuuri edendaja

K

ui esimesed kastvõi kõrgpeenrad aianurka rajatud, tasuks katsetada permakultuuri põhimõtete rakendamist järjest suuremal maa-alal. Esialgu pole selleks muud tarvis, kui jälgida oma aeda ja krunti laiemalt, ideaalvariandis lausa terve aasta jooksul. Tähele peaks panema, kust puhuvad tuuled, kuidas liigub päike, millised kohad on kõige soojemad ja kõige külmemad, kuidas voolab vihmavesi. Kui võtta harjumuseks iga päev kümme minutit eri aiasoppides istuda ja ümbrust jälgida, võib iga päev aiast midagi avastada: mõne uue taime või putuka, toreda vaate või istumisnurga. Sellistel vaiksetel hetkedel avaneb aed hoopis teisiti kui seal töötades või saaki kogudes. VIIS ELUALA EHK TSOONI Aia kavandamisel on permakultuuris abiks võetud alad ehk tsoonid. Alustatakse 0-tsoonist ehk kesksest kohast, kus elanike tegutsemine on kõige aktiivsem. Enamasti on selleks elumaja, aga see võib olla ka töökoda või muu hoone. Järgmine ala, tsoon I, on vahetult elumaja kõrval, kõige käidavam ja selle eest hoolitsetakse kõige rohkem. Esimeses tsoonis võiksid paikneda tarbevõi ürdiaed, kasvuhoone, kompost, pesukuivatusala ja puukuur (kui maja köetakse puudega). Ka võiksid siin kasvada mõned marjapõõsad ja 1–2 suuremat puud, mis kuumal päeval varju pakuvad ja mille alla võib sättida mõnusa istumiskoha.

Võrumaal Vastseliina lähistel asuvas Eesti ühes suuremas permakultuurist inspireeritud taluaias näeb, et kui nutikalt ära kasutada sooja mikrokliimaga seinaääred, võib väiksel krundil märgatavalt suurendada taimede kasvupinda. foto: Erakogu

PERMAKULTUUR ON MEILE ÕPETANUD NÄGEMA IGAL POOL KASUTAMATA RESSURSSE. II tsoon on natuke kaugemal majast, siin võib olla rohkem suuremaid puid, nende vahel peenraid, vajadusel hekk tuuletõkkeks ja tiik aia kastmiseks. III ja IV tsoon on sellised, mida inimene hooldab järjest vähem, need on poolmetsikud

piirialad, kus võivad kokku saada heinamaa ja sooäär, võsa või metsatukk. V tsooniks loetakse täiesti hooldamata metsikut ala, kus inimene käib vaid loodust jälgimas. Kõige tähtsam on esmalt hästi toimima saada I ja II tsoon. Nende alade planeerimist on kõige lihtsam alustada käiguradadest või nende kavandamisest. Võib üles joonistada kohad krundil, kust kuhu liigutakse, teerajad nende juurde ja siis vaadata, kuidas sobituksid käiguradade kõrvale ja vahele mitmesugused istutusalad. Seejärel paika panna kõige loogilisem koht kasvuhoonele, puukuurile jne. Kõik alad ja kerghooned võiksid olla omavahel seotud ja täita mitut eesmärki, näiteks kasvuhoone koguda ka vihmavett, puukuuri alla saab sättida pesukuivatusnöörid. Soovitame üle vaadata kõigi kerghoonte seinad sellise pilguga, kas sobiks seina ääres kasvatada ronitaimi: hernest, uba, kurki vms. Esmapilgul tundub ülalkirjeldatu loogiline ja lihtne, ent kui aedades ringi vaadata, märkame tihti peenraid ja kasvuhooneid, mis asuvad majast liiga kaugel. Kevadel, kui hoog sees, istutame kasvuhoone küll täis, kuid suvel, kui vaja selle uksi avada-sulgeda, kasta ja saaki koguda, siis ei viitsigi sinna enam kõmpida. Samas võiks kasvuhoone olla ehitatud kas maja või kõrvalhoone lõunakülge, hoonega

kokku, et maksimaalselt ära kasutada päikeseenergiat ja jalavaeva vähendada. Kasvuhoone juurde kuuluvad loomulikult vihmaveerenn ja veekogumisnõud, et katuselt koguda kastmiseks vajalik vihmavesi. ISTUTUSALAD AIAS Meiegi alustasime esimestel aastatel ühe suure aiamaalapi rajamisega maja taha ja esimene kasvuhoone kerkis pigem II tsooni. Alles mõne aasta pärast saime aru, et kõige käidavamate kohtade kõrval võiksid olla istutusalad, kus kasvavad koos ürdid ja lilled, miks mitte ka suvikõrvitsad, aedoad, kurgid ja (väli)tomatid. Oleme hakanud rajama madalamaid kompostkaste käiguradade kõrvale, võimalikult lähedale köögile, ja neid siis mõne kuu pärast täis istutama. Kurkidele, eri kõrvitsatele, tomatitele, päevalilledele ja maisidele piisab, kui teha auk kompostkasti, täita see umbes ämbritäie hea mullaga ja taim sinna istutada. Sügisel võib sinnasamasse kasti jätta kõik lehemassi, lisada niidetud heina või põhku ja jätta kast järgmist kevadet ootama. Järgmisel aastal võib seal edukalt kasvatada näiteks kartuleid, ube, küüslauku, sekka mõni saialill või kress. Selliseid kompostkaste võib teha kogu aeg, sest meil on igal aastaajal hulganisti igasugu rohejäätmeid, mida võib kasti laduda vaheldumisi näiteks köögijäätmetega. Peale kastide kasvavad meil

taimed vanades autorehvides ja põhurullidel. Ladusime rehvid kahes kihis maja lõunaseina äärde, rehvide alla sättisime papikihi, kallasime ämbritäie või kaks poolkõdunenud jäätmeid ja ülejäänud ruumi täitsime korraliku istutusmullaga. Lõikasime ülemisel rehvil ääre ära, niimoodi võidab istutuspinda ning rehv paistab nägusam. Rehvidesse sättisime tomatid, aedoa ja kressid. Mullapinna katsime muruniitega. Kuna suvi on olnud erakordselt soodne tomatite väljas kasvatamiseks, siis valmisid sel aastal rehvides tomatid ja aedoad esimesena. Kui mullapinda napib, võib katsetada taimede istutamist põhurullidele või -pakkidele. Kõige paremad on paar aastat väljas seisnud poolkõdunenud rullid, kuhu soovitame teha igale taimele istutusaugu ja lisada sinna head mulda. Põhurullidel kasvavad kõige paremini kurgid ja suvikõrvitsad. Kui rullid ja neid koos hoidev nöör on juba lagunenud, võib laotada rullide kõrvale maapinnale kuni 1,5 meetri laiuselt pappi ja laotada põhumassi paksu kihina peale. Poollagunenud põhus kasvavad päris hästi kartulid, küüslaugud ja sibulad, järgmisel aastal, kui põhk on juba peaaegu komposteerunud, võib sinna juba külvata taimi. VÄIKSED INTENSIIVSED SÜSTEEMID Permakultuur on meile õpetanud kahte olulist asja: nägema igal pool (kasutamata) ressursse ja looma väikseid intensiivseid süsteeme. Meie jaoks ei ole olemas jäätmeid, on lihtsalt ressurss vales kohas. Nii olemegi lisaks vanadele akendele tarvitusele võtnud kasutatud autorehvid, viledaks kulunud vaibad, rääkimata ajalehtedest või pappkastidest. Sel kevadel rajasime kaheksast põhupallist ja tosinast vanast aknast omamoodi poolkasvuhoone või istutusala, mis täidab kolme eesmärki: valmistab ette uut peenrakohta (põhurullide alune maa on järgmisel aastal ideaalselt puhas ja kobestatud), pakub võimaluse rajada kasvuala ronivatele ja soojalembestele taimedele ning katuselt saame kastmiseks vihmavee. Kui nutikalt ära kasutada sooja mikrokliimaga kohad, nagu seina- ja müüriääred, vanad lauda- või kuurialused, võib väiksel krundil märgatavalt suurendada taimede kasvupinda. Julgustame ka erinevaid taimi kokku istutama. Juba maiadel oli kombeks samasse külviauku puistata maisi-, oa- ja kõrvitsaseeme. Mais kasvas kõrgeks, oli toeks oale, mis omakorda rikastas maad lämmastikuga, ja kõrvits kattis maapinna oma laiade lehtedega. Selline n-ö kolme õe kombinatsioon on nagu permakultuuri omamoodi sümbol, kus üks element on teisele toeks või täidab mitut funktsiooni. Meie oleme proovinud kokku sobitada maisi ja uba või hernest (pääseb oh-kui-tüütute toetuskeppide paigaldamisest!), samuti võib meie aias näha hernest koos kasvamas tatra ja kanepiga, üheaastaseid taimi segamini püsikutega ja aedvilju lilledega.

KOGEMUS

Läinud pühapäeval oli Sillametsa talus ühel tomatkartulil küljes punaseid tomateid, mullapallis üks suur mugul ja lisaks kaks väikest veel mulla sees peidus. foto: erakogu

TOMATKARTUL ANDIS ILUSA SAAGI Riina Martinson Maa Elu

T

õstamaal tegutsev Sillametsa talu varus tänavu müügiks aiasõprade seas palju kõmu tekitanud tomatkartuli taimi. Et endalgi oleks aimu, millega täpselt tegu ja oskaks tulevikus klientidele nõu anda, pandi talus samuti mõned taimed maha. Käes on saagikoristuse aeg ja pererahvas on tulemusega rahul. Milvi Rand räägib, et ehkki on siitsealt kasvatajate kogemusest kuulnud, et need taimed ei anna õiget saaki, siis neil on nii kartulit kui ka tomatit. „Esimesed mugulad olid vutimunast pisut suuremad, ühelt taimelt saime kaks kuni neli tükki. Need korjasin potist juuni alguses, kui taime suuremasse potti ümber istutasin,” kirjeldab ta. „Järgmised mugulad tekkisid juuli keskpaigas, kaks-kolm kanamuna suurusega. Maitse on tavaline, hea varajane kartul, ei kee lõhki ega ole vesine.” Mullas kasvab kartul ja maa peal kirss­tomat. Kuna tomatitaim kasvab kõrgeks, ei ole see just rõdutomati tüüpi. Vilju on taimel küljes palju ja esimesed punased tomatid sai nopitud pärast jaanipäeva. „Head magusad ja ilusad tomatid, saak oli täitsa arvestatav,” kiidab Rand. Kel huvi tulevikus seda põnevat taime kodus kasvatada, sel soovitab Rand istutada taimed mitte väga suurde potti. Siis valmib kartulimugul varem ja selle saab paremini kätte, ilma et juurtele viga teeks ja taim saab edasi kasvada. „Suures originaalpotis on mugulad sügaval mullapalli keskel ja neid ei saa sealt ilma juurestikku vigastamata kätte. Tomatile meeldib suurem pott küll rohkem, kuid saab edukalt hakkama ka väikses,” selgitab naine. Muidugi tuleb meeles pidada, et pottides kasvatamisel on kastmine väga tähtis. Tänavuse kuumaga eriti. „Liiga märg nii-öelda keedab juurestikku ja kuiv kõrvetab,” nendib Rand. Põneva poogitud taime kasvatamise eksperimenti hindab talurahvas igati õnnestunuks. „Kartulist just suurt saaki pole – pere ühest-kahest potist ju söönuks ei saa, kuid tomat on küll õigustanud ennast,” sõnab Rand. Ta võttiski taime kasvatamist pigem lõbusa eksperimendina. „Ega kõik ei peagi olema tootmiseks ja tasuv. Põnev on katsetada ja uurida, mida maailmas aretatud ja leiutatud, seda oma silmaga näha ja käega katsuda, mitte vaid arvutiekraanilt vaadata,” räägib naine.

Sillametsa talu perenaine Milvi Rand võttis tomatkartuli kasvatamist toreda eksperimendina. Foto: mailiis ollino


12 || Puukool || maa elu

9. august 2018

Aiasõpru hullutavad hortensiad Riina MaRtinSon Maa Elu

V

õiste puu kool i õuel tervitab tulijaid valge õiemeri – käes on hortensiate aeg. Raske on neid suureõielisi kaunitare mitte imetleda, kuid paljud pelgavad neid oma aeda tuua. Asjata, sest hortensiad on peaaegu hooldusvabad, kinnitab puukooli perenaine Raili Kers ja jagab igale külastajale selgitusi erinevate sortide kohta. Kolmandat aastat tegutseva puukooli perenaine töötas varem Pärnu Bauhofi aiaosakonna juhatajana, kuid väsis sealse töö sunnitud pealiskaudsusest, aiandushuvi aga ei kadunud ja nii sündis idee oma puukoolist. „Olin viis aastat Bauhofis aiaosakonna juhataja ja nägin asju, mida mina tahaksin teisiti teha,” seletab Kers. „Inimestel on tohutu teabepuudus taimedest, aga suures poes paratamatult ei suudeta infonälga rahuldada. Jah, tuuakse sisse palju ilusaid taimi, aga pole tööjõudu, et inimestega piisavalt põhjalikult suhelda. Neile on vaja selgitada, kuhu istutada, kuidas istutada, kuidas hooldada.” Nüüd oma kodutalu hoovil tegutsevas puukoolis saab ta inimese istikute juurest tuua peenra äärde ja näidata, milliseks taim kasvab ja jagub küllaga aega hooldusnippe jagada. Tihtipeale jätkub õpetuste jagamine interneti teel. Kliendid saadavad pilte ostetud taimedest, kiidavad, kui midagi on ilusti kasvama läinud. See teeb rõõmu. Väikeettevõtjana saab ta ka ostjate erisoovidele vastu tulla. Näiteks käis suve algul neil üks paar, kes ostis haruldase ilupõõsa ja palus selle eest nende pulmadeni puukoolis hoolitseda, et siis õigel hetkel järele tulla ja maha istutada. Oma puukoolis tegutseb Raili mehega koos, lisatööjõudu palgatud ei ole. Pole ka külastajatele reklaame tee äärde ega talu külge pannud, sest pererahval pole võimalik pidevalt kohal olla ja ostjaid vastu võtta. On kaalutud Via Baltica ää-

Võiste puukooli perenaine Raili Kers ütleb, et möödasõitjate ja külastajate lemmikuks on saanud tüvele poogitud ‘Phantom’, mis alustab õitsemist valgete õitega ja läheb tasapisi õrnalt roosaks. foto: riina martinSon

res oma müügiplatsi avamist, aga see tähendaks väljaminekut ehitusele ja tööliste palkamist ning siis tuleks paratamatult taimehindu tõsta. Praegu on soodne hind üks motivaator, mis aidanud Pärnu kesklinnast pooletunnise autosõidu kaugusel asuva puukooli inimestel üles leida. Isegi Viljandi- ja Tartumaalt ning Hiiumaalt käiakse, ka piiri taha on taimi läinud. Infot puukooli kohta saadakse enamasti Facebookist. „Tihtipeale kirjutatakse meile, et oleme päeval Pärnu rannas ja kas koduteel tohiks õhtul läbi tulla. Praegu on suveaeg ja kui on kokku lepitud, siis pole meil midagi selle vastu, kui tullakse kasvõi pärast kaheksat,” räägib Kers. HORTENSIATE AEG Nagu loo alguses mainitud, siis käes on aeg, mil hortensiad on õied avanud. Neid ülisuurte õitega põõsaid näeb Eestimaa aedades iga aastaga järjest enam ja kuskil aias uhket õitsejat silmanud aiasõbrad tormavad puukooli endalegi seda hankima. „Eriti popid sordid, mille järgi inimesed lausa hullud

on, on säärased, mis avanevad valgete õitega ja siis õied muutuvad järk-järgult roosaks. Üks suur lemmik on ‘Vanilla Fraise’, kui see hakkab roosatama, siis tuleb hulk inimesi, kes ütlevad, et naabril nägid ja tahavad endale ka,” räägib Kers ja julgustab hortensiad kasvatama. Lisaks sellele, et täisõites hortensiad on ahhetama panevalt ilusad, on need väga pika õitsemisajaga – juulis alustavad ja alles sügiskülmadega lõpetavad. Kers kummutab visalt levinud arvamuse, et hortensiatega on palju mässamist. „Hortensiad nõuavad väga vähe hoolt,” kinnitab ta. „Neil pole vaja äraõitsenud õisi noppida nagu paljudel teistel lilledel, pole ühtegi putukat-satikat, kes neid näriks. Ainuke suurem hoolitsus ongi tagasilõikamine.” Hirm, et hortensiad on õrnad ja neid on keeruline õitsema saada, on tingitud sellest, et pole päris selgeks tehtud, millised on Eestis talvekindlad, millised mitte. Nimelt on puis- ja aedhortensiad meil talvekindlad, aga suurelehelisi hortensiaid tasub kasvatada kas üheaastastena või tuleks neid talveks sarnaselt fuksiate ja ing-

litrompetitega siseruumi viia. Muidu jääb suureleheline hortensia lihtsalt lehtpõõsaks – talvel külmuvad sel enamasti oksad ära, aga õitseb see põõsas just eelmise aasta võrsetel. Kers on kogenud, et inimestele tundub hortensiate tagasilõikamine väga keeruline, tegelikult on see imelihtne. Enne lume tulekut peab ära lõikama õied ja kevadel märtsis-aprilli alguses tuleb varred tagasi lõigata nii, et igale neist jääks alles kaks-kolm punga. Lisaks lõigata võra kujundamise ajal välja kõige peenemad oksad. „Kui seda mitte teha, siis tuleb põõsale miljon väikest õit, kui peened oksad välja lõigata, siis tuhat suurt,” lisab ta. Reeglina hortensiad suvel kastmist ei vaja. Isegi sel suvel ei kasta Kers oma peenral kasvavaid põõsaid. Neile on tehtud korralikult multšitud peenar, mis niiskust hoiab. „Kastmisega on ju nii, et kui sa korra sellega narritad, siis taim tõstab juured üles ja jääb järgmist sahmakat ootama. Kui ei kasta, siis ajab juured sügavale ja otsib ise niiskust. Kui kastmisega harjunud taimed korra kastmata jäävad, siis võivad kergelt välja minna. Loomulikult, kui on kriisiolukord ja taim hakkab kuivama, siis on vaja kasta,” seletab ta. Lisaks sordile ‘Vanilla Fraise’ ja sellest edasi aretatud sordile ‘Sunday Fraise’ on väga populaarne vana sort ‘Pinky Winky’, mis on samuti algul valge ja läheb aja jooksul roosaks. Klassika hindajate lemmik on jätkuvalt ‘Lime Light’, mis on algul pisut roheka õiega, aga need muutuvad aina valgemaks ja lõpus on õisikud lausa kriitvalged pallid.

KASTMISEGA ON NII, ET KUI SA KORRA SELLEGA NARRITAD, SIIS TAIM TÕSTAB JUURED ÜLES JA JÄÄB JÄRGMIST SAHMAKAT OOTAMA. KUI EI KASTA, SIIS AJAB JUURED SÜGAVALE JA OTSIB ISE NIISKUST. Et hortensiad rikkalikult õitseksid, on vaja need istutada kergelt hapusse mulda. Kui on must muld või savimaa, siis tuleks istutusauku rodomulda segada. Kui taim ei anna palju

õisi, pole kasvukeskkond piisavalt hapu. Kasvuaja jooksul on hea hapukat vett anda, näiteks valada põõsa alla ämbritäis vett, millesse on pigistatud üks sidrun. Kers on taaskasutususku ja temal lähevad hortensia kastmisvette ka koduaia jäägid. Näiteks punasesõstramahla tegemisel üle jäävad kestad rändavad pange, vesi peale ning hortensiatele ja rododele. Sügisel saavad taimed teise hapuka laksu, kui õunamahla pressitakse. Iga aastaga on puukool suurendanud hortensiate valikut: kui mullu oli pakkumisel viis sorti, siis tänavu üheksa. Tõsi, osa sortidest oli juuli lõpuks juba otsas. Näiteks sellised, millel õied bordoopunaseks lähevad. „Sel aastal oleme juba praeguseks hortensiaid müünud rohkem kui mullu kokku,” nimetab Kers. Läbi müüdud on ka suuremad taimed, tüvelepoogitutest oli Maa Elu külaskäigu ajal alles vaid üks. Need on kallid, aga vastupandamatult ilusad. Üks hortensia tüvivorm kasvab puukooli õuele rajatud peenras ja nüüd, mil õied avatud, on see tõeline pilgumagnet. Kers muheleb, et ta alatasa näeb, kuidas tee ääres autod hortensiapeenra ees peatuvad. „Mõned tulevad uurima, millega tegu, ja tahavad endale ka,” sõnab ta. VEEL HARULDUSI Pererahvale meeldib vähelevinud taimedega katsetada, näiteks kasvab neil peenral juka. Talveks seda kinni ei kaeta, ainult juurekaela mullatakse. Esimestel aastatel tehti küll varikatus peale, aga siis läksid lehed viletsaks, ilma katteta talvitab tääkliilia kõige paremini. Isegi pisike palm kasvab peenral: Bauhofi leiunurgast mõne euro eest päästetud kääbus-karupalm, mis nüüd suvega ilusaks kosunud. Sellele tuleb küll talveks korralik soe majake ümber teha. Kevadel pakub puukool müügiks magnooliaid ja kohe müügiplatsi kõrval on kasvamas suur puu, mis tõestab, kui hästi need meie kliimas kasvavad ja õitsevad. Just too magnoolia on kevadine pilgupüüdja, mis õitsemise ajal möödasõitjaid peatuma sunnib ja uurima toob, mis imepuu see küll olla võiks.

Maa Elu, 9. august 2018  
Maa Elu, 9. august 2018  
Advertisement