Maa Elu 26. mai 2016

TRIIN PEIPS: IGAL ÕIGEL EESTI NAISEL PEAB OLEMA KORRALIK SAAG JA PUNANE TRAKTOR.

LÕPUTÖÖ TÕI TÖÖKOHA MAGISTRIKRAADIGA NOOR MEES SÕIDAB IGAL HOMMIKUL MAHA 100 KM, ET SAEKAATRISSE TÖÖLE MINNA.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

KARTULIMARDIKAD RONIVAD JUBA VÄLJA KARTULIMARDIKAD TALVITUVAD SAMAS KARTULIPÕLLU MULLAS, KUS NAD KAHJUSTASID TAIMI, JA SEALT NAD KA VÄLJA RONIMA HAKKAVAD.

26. MAI 2016 • NR 24 (52) • HIND 1 €

73 691 tonni kala aastas peeTeR RaiDla

J

ah, just nii suur on Eesti kalameeste eelmise aasta loomus – 73 691 tonni. See teeb keskmiselt 56 kilogrammi iga Eesti elaniku kohta, imikud ja raugad kaasa arvatud.

Ookeanivetest püütakse enim krevette – 6651 ton-

ni. Järgnesid meriahven 1512 ja Atlandi tursk 989 tonniga. Läänemerel püütust annavad tooni räim ja kilu vastavalt 32 317,5 ja 23 934 tonniga. Kolmas koht kuulub ahvenale 1523 tonniga.

Siseveekogudes püütud kaladest moodustavad esikolmiku ahven (836 tonni), latikas (784,5 tonni) ja koha (461,5

tonni). Eesti kalakasvatuste esinumber on vikerforell 559 tonniga, kellele järgneb kalamari 7,3 tonniga.

Huvitav on tõdeda, et Eesti kalurite saagiks langes ka 47 tonni raid. Samas kui eestlaste pidulauda alati ehtinud angerjat püüti Läänemerel statistikaameti andmeil vaid 0,8 tonni ja silmu 0,2 tonni. Tõsi, sisevee-

70 000

kogudel toimunud püük andis neile tublisti lisa: angerjat püüti 13,6 ja jõesilmu 46,5 tonni.

Ekspordiks müüdi 2015. aastal kala ja krevette 149,8 miljoni euro eest, kusjuures Eesti oma kalasaak moodustas sellest 120,1 miljonit eurot.

Eestisse sisse osteti aga kala, vähilaadseid ja molluskeid 129 miljoni euro eest.

Eesti kala suuremad ostjad on Saksamaa 20,9, Soome 20, Rootsi 14,9, Läti 13, Prantsusmaa 12,6 ja Ukraina 12,5 miljoni euroga. Meie lähinaabrid suutsid aga meid üle trumbata ning müüa meile rohkem kala: Rootsi 34,3 ja Läti 33,1 miljoni euro eest. Soomega jäi seis viiki, sest sealt osteti sisse sama palju kui müüdi, 20 miljoni euro eest.

Venemaale kala müük on paraku täielikus madalseisus, Kui veel 2013. aastal suudeti Eestist Venemaale müüa 15 miljoni euro eest kala, siis 2015. aastal vaid 135 560 euro eest.

Venemaalt kala ostmisega on sootuks parem seis: kui 2013. aastal osteti Venemaalt kala 3 miljoni euro eest, siis 2015. aastal 2,5 miljoni euro eest.

KALAPÜÜK EESTIS 2011–2015 (tonnides) Allikas: statistikaamet

63 351

59 327

60 000

54 627

54 559

52 213 50 000 40 000 30 000 20 000

14 589

11 991

11 956

10 850

10 000 2650 0

2011

393

2969 2012 Ookeanikala püük

2850

581

733

2013 Püük Läänemerel

10 995 2847 2014

Sisevete püük

865

2574

795

2015 Müük kalakasvatustest

Foto: kÜLLIke rooVÄLI / PoStIMeeS

2 || noortalunik || maa elu

26. mai 2016

Noortalunike võistlusel kursuseõe järel teisele kohale jäänud Jessika Kull lüpsimasina hoolduses, kus võistluspingest tulnud apsudesse kadus nii mõnigi punkt.

Noortalunike võistlusel kolmanda koha saanud Meelis Lindret määrab veiste eluskaalu ülesandel mõõdulindiga vasika kaalu.

Eesti parimad noortal Silvi Lukjanov Järva Teataja

arimaks noortalunikuks tunnistatud Järvamaa kutsehariduskeskuse teise kursuse õpilane Dirgis Jõemaa võistles pingevabalt ja vaid iseenda eelmise aasta tulemustega. Teiseks tulnud kursuseõde Jessica Kull tunnistas, et kaotusvalu suudab leevendab vaid auhinnaks saadud murutrimmer.

Eelmisel reedel Türi lillelaada alal püüdis parima noortaluniku tiitlit kokku 25 võistlejat Järvamaa kutsehariduskeskusest, Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolist ning Eesti maaülikoolist. Sel-

le võitnud Järvamaa kutsehariduskeskuse teise kursuse õpilane Dirgis Jõemaa tunnistas, et võistles tänavu täitsa pingevabalt. „Eelmine aasta võitsin noore taluperenaise tiitli ja nii tulingi tänavu, et lihtsalt proovida, kas suudan teha alasid enda eelmise aasta tulemusest paremini. Tundub, et see õnnestus ja kohe nii hästi, et võitsin kõiki,” lausus ta. Tänavu sai neiu ka parima noore perenaise tiitli.

LÜPSIMASIN TEKITAS PINGET, VÄLJAHEITED MITTE Võistluspinges tuli varasest noorusest põllumajandusega kokku puutunud neiul kõige paremini välja traktori täpsussõit. Kuigi selle harjutamiseks leidis ta kõige vähem ae-

ga. Enam kartis Läänemaal Martna vallas veisekasvatusega tegelevas taluperes elav neiu lüpsimasina hooldust ja see tal enda sõnutsi ebaõnnestus. „Kartsin, et võistluspinges jääb jõust vajaka ja nii oligi, et nende voolikute kokku- ja lahtivõtmine võttis palju aega,” lausus ta. Üllatusala – koduloomade ja -lindude väljaheidete tundmine ei valmistanud Jõemaale raskusi. „Kasutasin ka loogikat ja nii tuligi kohe väga hea tulemus,” sõnas ta.

Võidu eest auhinnaks saa-

KÄED VÕTAB SEE NELIVIIS MINUTIT PURKI RAPUTADA IKKA TÄITSA LÄBI.

dud mootorsaag kulub neiu sõnutsi väga ära tema emale. „Ema on mitu aastat saega metsas tööl käinud. Talle oligi juba uut vaja.” Ka taluperenaise tiitliga auhinnaks saadud võileivagrill leidis kodus kohe kasutamist, samuti võiduga kaasnenud tassid, mõõdulint ja lauamängki.

Kursuseõe järel teise koha saanud Jessika Kull sõnas, et ainult auhinnaks saadud murutrimmer suudab tema kaotusvalu leevendada. „Muidugi tahtsin võita ja kahju, et väikesed apsakad sisse tulid nii lüpsimasina hooldusel kui ka veise eluskaalu määramisel. Samas mootorsaag on meil kodus olemas, aga murutrimmerit mitte.

Isa oli kohe väga õnnelik ja nii mulle isegi meeldib, et sain tei-

se koha,” lausus Jõgevamaal talumajapidamises elav neiu.

Kull tunnistas, et tagantjärele tarkusena harjutas ta võib-olla lausa üle ja nii tulidki ootamatud vead sisse just väga kindlana tundunud alades. Samas alad, mida ei saanud väga ette valmistada, nagu koduloomade ja -lindude väljaheidete tundmine ja viljanormi arvutamine, läksid teist aastat võistleval neiul väga hästi. Nii meeldib Kullile, et võistlusalasid muudetakse. „Muidu need, kes iga aasta käivad, muudkui võidavad ja see pole enam huvitav,” tõdes ta.

Temaga oli nõus ka LääneVirumaalt Järvamaa kutsehariduskeskuses põllumajandust õppiv Lili Koska, kes tänavu võistles esimest korda.

Suvel on eriti hea hea,kui kuisaad saadmidagi midagi TALLINN Tel: 6446 258 GSM: 5238 965 TARTU Tel/fax: 7349 300 GSM: 5562 9613

Tellides vähemalt 150m2 on transport tasuta.

RAKVERE Tel/fax: 3242 298 GSM: 5819 1711

maa elu || noortalunik || 3

26. mai 2016

juHTkiRi

KOMMENTAARID Kersti Tammiksaar Jakobsoni talumuuseumi peaspetsialist Õpilased tunnevad ajaloolisi talutööriistu väga hästi, sest käivad nendega enne võistlust talumuuseumis tutvumas. Aastatega on võistlusel olnud juba ka kordusesemeid, kuid ikka mõneaastaste vahedega. Samas tänavu on viie eseme seast kaks täiesti uut. Kindlasti on huvitav teada, milliseid asju vanasti töötegemiseks kasutati. Eriti praegusel digiajastul.

Tiina Lippant Eesti piimandusmuuseumi giid-pedagoog Või valmistamisega purgis saavad noored kenasti hakkama ja see mind tegelikult ei üllata.

Eesti laps ongi tubli ja ma tahan näha inimest, kes selles kahtleb.

Oleme noortalunike võistlusel võistlusalana teist aastat.

Eelmine aasta tehti või kõige kiiremini kahe minutiga ja keskmiselt nelja mi-

nutiga. Nii ka tänavu. Noored teavad, et palja jõuga õrna koore kuju ei muuda, kuid õige rütmiga saab kõike ja kiirelt. Ikka tša-tša rütmis ja elu ongi ilus.

Helgi Nurm Jakobsoni talumuuseumi loomakasvataja Koduloomade ja -lindude väljaheiteid tunnevad noored kehvasti. Nad on neist võõrdunud, isegi nuusutades ei ütle need neile suurt midagi. Palju aetakse segamini neid šokolaadikomme ehk jänese, kitse, tšintšilja ja lamba pabulaid. Ega hõlbus polnud noortel ära tunda ka sea, veise ja hobuse väljaheiteid. Kergemini olid eristatavad kana ja kassi kakad ning väga rängaks veaks pidasime, kui sea väljaheited peeti hiire omaks.

Siin sai kohe selgeks, kes on maal talus kasvanud, see oli ka rohkem nii-öelda s...ga sinasõber.

Väga meeldib, et noortalunike võistlusele võeti selline ala ja olime rahul, kui noor võttis kaane purgilt ja nuusutas.

Usun, et ala tõi võistlusesse rohkem elevust ja lustigi. Pole juba ammu näinud, et noored nii usinasti väljaheiteid uuriks ega kuulnud kaka üle sellist põnevat arutlemist. Nalja kui palju. Loodame, et järgmisel aastal uuesti.

Noortaluniku võistluse võitnud Dirgis Jõemaa peab kümnest võistlusalast oma tugevusteks traktoriga FotoD: Sa INNoVe seotud alasid, nii sai ta väga hästi hakkama ka põllutööriistade haakimisega traktorile.

unikud on naised Kui neiud selgitasid parimat kolme seast, siis noormeestel oli konkurents palju pingelisem. Nii otsustasid Järvamaa kutsehariduskeskuse esimese kursuse õppurid Janno Põldaru Pärnumaalt ja Kert Paulus Läänemaalt, et püüavad võistelda vaid omavahel ja enamat võistluspinget mitte sisse lasta.

VÕI JA LILLED JÄÄGU NAISTELE Nii mõnigi ala kümnest tundus noormeestele naiselik.

Näiteks või tegemine. „Muidu ostaksin võid poest või äärmisel juhul laseks ikka naisel seda koorest võiks loksutada.

Käed võtab see neli-viis minutit purki raputada ikka täitsa läbi,” lausus Põldaru, kellele see töö juba harjutadeski ei tundunud kuigi kergena.

Teraviljakasvatustalust õppima tulnud Kert Paulus lisas, et ega lillede istutamine ka just väga tema töö pole ega saa ka olema. Ta teab teoreetiliselt nüüd küll, mida selle kõige juures jälgima peab ja võistluse ajal püüab neid ka järgida. „Parema meelega vaid maksan taimede eest, las istutavad teised,” sõnas ta.

VÕISTLUSALAD Noored panid proovile oma teadmised ja oskused kümnel võistlusalal: väetiste külvinormi arvutamine, või valmistamine purgis, koduloomade ja -lindude sõnniku tundmine, veiste eluskaalu määramine, traktori täpsussõit, põllu suuruse määramine sammudega, ajalooliste tööriistade tundmine ja viljakoti kaalumine, lillede istutamine kasti, lüpsimasina hooldus ja põllutööriistade haakimine traktorile.

Ka Olustvere kooli esimese kursuse noormees Rando Kiveste Pärnumaalt võtab noortalunike mitmevõistlust pigem kui põnevat väljakutset, kus ennast proovile panna. „Uus kogemus, mis nõuab parajat keskendumist. Nii lihtsalt võistlen, ei mõtle palju muule ja püüan teha vaid oma tulemust, mida siis järgmisel aastal ületama tulla,” arutles ta.

Kahe neiu järel saavutas

HOOLIMATA KEERULISEST AJAST NÄEVAD NOORED PÕLLUMAJANDUSEL PERSPEKTIIVI JA ENDAL SELLES TULEVIKKU.

kolmanda koha ehk oli noormeestest parim neidude koolivend Meelis Lindret.

Järvamaa kutsehariduskeskuse põllumajandusõppe osakonna õpetaja Vello Vilu on noortalunikke võistlusteks ette valmistanud vähemalt kolmkümmend aastat ja tema sõnutsi pole lapsed aastatega ei paremaks ega halvemaks muutunud. „Kõik on omamoodi tublid, mõni harjutab rohkem, kuid tähtis on ka, kuidas võistluspinges suudad ennast realiseerida,” selgitas ta.

Veel lisas Vilu, et nende koolist pääsevad võistlema kõik need, kes tublilt harjutavad, ja harjutama pääsevad need, kel õppimine korras.

Ka ajaloolisi talutööriistu pidid Järvamaa kutsehariduskeskuse õpilased tundma kasvõi une pealt. Nii arvas Kurgjal Carl Robert Jakobsoni talumuuseumis neid uurimas käinud õpetaja Riina Muuga. „Ega me muuseumisse siis nalja tegema ei sõida, algul õpime ja siis toimub samas tunnikontroll,” selgitas ta. See tähendab, et kõigepealt tutvustab muuseumitöötaja õpilastele kõiki tööriistu, mida ai-

das näha. Neid on kolmekümne ringis. „Kordame kõik veel koos üle ning siis tulevad õpilased ükshaaval ja näitavad, kuidas neile meelde jäi. Enne ei saa keegi koju, kui kõik selge. Tänavu kulus selleks kaks tundi. Seda pole üldse palju,” teatas ta.

VÕISTLUS ANNAB KOGEMUST Võistluse peakorraldaja, Järvamaa kutsehariduskeskuse põllumajandusõppe osakonna juhataja Külli Marrandi sõnutsi on maamajandusega seotud erialad noorte seas endiselt populaarsed. „Hoolimata keerulisest ajast näevad noored põllumajandusel perspektiivi ja endal selles tulevikku,” ütles ta. „Et maaettevõtjana tihedas konkurentsis hakkama saada, on vaja üha mitmekülgsemaid teadmisi kõige moodsamatest töövõtetest, aga ka julgust end proovile panna. Kutsevõistlus annab noortele kindlasti nii väärtusliku kogemuse kui ka enesekindlust.”

Noortaluniku kompleksvõistlust korraldas Järvamaa kutsehariduskeskus koostöös maaeluministeeriumi ja sihtasutusega Innove.

Oma Põrsas pakub kvaliteetset eestimaist marmortüüpi sealiha otse perefarmist Ootame teid Tallinnas Nõmme, Mustamäe ja Lasnamäe turul, Rakveres Pikk tn 11, Tabasalus Klooga mnt 5a

peeTeR RaiDla

peatoimetaja

KATKUOHT PÜSIB

M

aaülikooli veterinaarepidemioloogia professor Arvo Viltrop hoiatas nädal tagasi, et sigade Aafriku katku uute puhangute oht koduseafarmides on endiselt suur. „Ka eelmisel aastal hakkas viirus metsas kiiremini edasi levima just mais, seega oleme just praegu uue seakatku leviku laine ootel,” tõdes professor.

Seda, et katk pole kuhugi kadunud, kinnitavad ka jätkuvad katkuleiud, mis sest, et meediaväljaanded neist enam ei räägi. Olgu öeldud, et ainuüksi 2016. aastal on mai keskpaiga seisuga avastatud 709 nakatunud metssiga. Neist 321 langes kuuli läbi ja 388 leiti juba surnult metsast.

Tegu on siis 19 nädala saagiga. Neist viimasel, 10.−16. maini kestnud nädalal avastati 24 katkusiga, neist 19 juba surnult.

Eestis on vaid kolm maakonda, kus tänavu pole katkusigu tuvastatud. Need on Hiiumaa, Saaremaa ja Läänemaa. Samas on Tartumaal avastatud juba 164, Põlvamaal 148 ja Lääne-Virumaal 99 katkusiga.

Professor Viltrop toonitas, et kodusigade nakatumise oht on kõige suurem just suvekuudel, mil metssead on rohkem liikvel ja ka inimtegevus metssigade liikumisradadel aktiivsem. „Nakatumise põhjused on sageli lihtsamad, kui oskame arvata. Kõige suurem risk on ikkagi inimene, kes võib viia viiruse farmi veoki, laudainventari, oma riiete või jalanõudega. Puhanguid saab ennetada vaid bioturvalisuse meetmete hoolsa rakendamisega,” lisas Arvo Viltrop.

Professori sõnu kinnitab 2015. aasta suvel ja sügisel tehtud epidemioloogiline uuring, mis näitas, et kaheksateistkümnest seakatku puhangust koduseafarmides oli üksteist juhtu tõenäoliselt tingitud farmi töötajate eksimustest bioohutusreeglite täitmisel, kuus juhtu haigustekitajaga saastunud allapanu või sööda kasutamisest ning ühel juhul võis haiguspuhangut seostada saastunud haljassööda kasutamisega.

Seega, rohkem hoolsust ja valvsust.

Seakatku oht pole kuhugi kadunud.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@ajaleht.ee Toimetaja Kristiina Kruuse kristiina@incase.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Marvi Pristavka-Taal marvi@postimees.ee, telefon 739 0390 Müügijuht Jane Barbo, jane.barbo@ajaleht.ee Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, maaelu@ajaleht.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2016

Sealiha alates 1.98 €/kg Seahakkliha 2.15 €/kg

www.omaporsas.ee

4 || VanateHnika || maa elu

26. mai 2016

Jaan Eelmaa: Fr. R Kreutzwaldi 66 asuvale krundile rajatakse büroo, kaubandusja teenindushooned ning rohke rohelusega aianduskeskus.

ÄRIPARGI TORNHOONE KESKELE RAJATAKSE TALVEAED

E

smaspäeval selgus Tartu sissesõidule rajatava põllumajandus- ning metsandusettevõtteid koondava äripargi Roheline Park arhitektuurikonkursi võidutöö, mille autoriks on arhitektuuribüroo Salto Arhitektid.

Rohelist Parki arendava Cesana Grupp ASi juhatuse liikme Tauri Sokki sõnul olid Salto Arhitektid kõige kompaktsemalt lahendanud kogu pargi kontseptsiooni läbi pargi keskmesse planeeritud kõrghoone. „Kuna meie eesmärgiks ei ole rajada vaid äriettevõtetele suunatud büroohooneid, vaid ka Baltimaade suurim roheala, mida saab külastada terve perega, jäi Salto Arhitektide lahendus kohe silma. Nende ideekavandil on 16korruselise kõrghoone keskmesse planeeritud läbi

mitme korruse kõrguv talveaed, mis ei ole ainulaadne ainult Eestis, vaid ka meie naaberriikides,” selgitas Sokk.

Rohelise äripargi eesmärk on koondada Tartu linnapiirile põllumajanduse ja metsanduse äri- ja kompetentsikeskus, mis aitab kaasa valdkonna arengule ja konkurentsivõime kasvule. Fr. R Kreutzwaldi 66 asuvale 65 268 ruutmeetri suurusele krundile rajatakse büroo, kaubandus- ja teenindushooned ning rohke rohelusega aianduskeskus. „Kerkiv äripark on suunitletud eelkõige ettevõtetele, kes hindavad kõrgelt rohelist mõttelaadi ning eelistavad töökeskkonda valides kompaktset asukohta ning vaheldusrikast atmosfääri,” kirjeldas Sokk.

Ehitustöödega alustatakse käesoleva aasta juulikuus. (ME)

INFOPÄEVAD TUTVUSTAVAD KALANDUSTOETUSI

M

aaeluministeerium korraldab alates eilsest kuni 7. juunini Eesti kaheksas kalanduspiirkonnas infopäevi, kus tutvustatakse Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) Eesti rakenduskava rannapiirkondadesse ning kalandussektorisse suunatavaid toetusi. „Järgmiste aastate jooksul investeeritakse Eesti rannapiirkondade arengusse ja kalandussektori konkurentsivõime tõstmisesse üle 129 miljoni euro. Ootame, et fondist taotlejate ring oleks võimalikult lai ja tehtud investeeringud annaksid rannapiirkon-

dade ja kalandussektori arengule tugeva tõuke,” ütles maaeluminister Urmas Kruuse.

Kalandustoetuste infopäevad said avalöögi eile Haapsalus ja toimuvad kõigis Eesti kaheksas kalanduspiirkonnas.

Infopäevad toimuvad 26. mail Kuressaare kultuurikeskuses, 31. mail Pärnus hotellis Strand, 1. juunil Oiu sadamas, 2. juunil Mustvee kultuurikeskuses, 3. juunil Rakveres hotellis Wesenbergh, 6. juunil Kärdla kultuurikeskuses, 7. juunil Nelijärve puhkekeskuses. Infopäevad algavad seitsmes piirkonnas kell 10, Mustvee infopäev algab kell 9.00. (ME)

LENNUKID KÜLVAVAD MARUTAUDIVASTAST VAKTSIINI

E

smaspäeval alustati Põlvamaal ja Võrumaal rebaste ja kährikute suukaudse marutaudivastase vaktsiini külvamist, teisipäeval lisandus neile kahele maakonnale veel Tartumaa.

Rebaste ja kährikute suukaudseks vaktsineerimiseks kasutatakse spetsiaalseid peibutussöötasid, mille välimine osa koosneb kalajahul põhinevast tahkest massist ja mille sisse on peidetud kapseldatud marutaudi vedelvaktsiin.

Vaktsiinsööt ega selles sisalduv kahjutustatud marutaudi viirus ei ole ohtlik.

Vaktsiinsöötade külvamine toimub õhust väikelennukite abil. Külvamist ei tehta linnade, asulate, teede ega veekogude kohal. Välditakse ka vaktsiini külvamist karjamaadele, kus vaktsineerimise ajal on kodu-

loomad. Lennuk lendab madalalt, et tagada vaktsineeritava ala piisav nähtavus.

Vaktsiinsöötasid külvatakse nn puhvertsoonis aladel, mis vahetult külgnevad Vene Föderatsiooniga. Puhvertsooni laius on 50 km Venemaa maismaapiirist ning 30 km Narva jõest.

Kui leitakse vaktsiinipala, tuleb see jätta puutumatult leidmiskohta. Kui esineb oht, et laps või koduloom võib leida vaktsiinipala, tuleb see kummikindaid kandes ümber paigutada. Kui peibutussöödas sisalduv vaktsiin on sattunud värskele haavale, silma või suhu, tuleb piirkonda pesta rohke veega (naha puhul ka seebiga) ning pöörduda perearsti poole. Vaktsineerimise ajal ning järgneval paaril päeval tuleb koerad ja kassid hoida sisehoovides. (ME)

väga tahaksin, et meie vanaisad seda näeksid TooMaS ŠalDa

maaelu@ajaleht.ee

P

ärnumaa mees Jaan Eelmaa (s. 1958) ei pea nuputama, mida oma vaba aja või rahaga peale hakata. Mõlemad kuluvad peamiselt vana tehnika otsimisele, ostmisele, putitamisele ja mingil määral ka eksponeerimisele. Isiklikust eelarvest vanatehnikasse investeerimise kohta ütleb mees, et läinud on nii palju, kui on teenitud, ja rohkemgi veel. Energiat kulub väiksemat transpordifirmat juhtival mehel viimastel aastatel ka üha tuntust koguva Maima masinapäeva korraldamisele. 2011. aastal asutas ta koos perega vanatehnika väärtustamisele pühendunud MTÜ Maamootor. Vana ja unikaalse tehnika klubi Unic liige on Eelmaa olnud juba 35 aastat. „Kogu kulutatud energia eest saan vastu mitu korda enam positiivseid emotsioone,” kinnitab ta elurõõmsalt.

Eelmaa isiklikku masinaparki kuuluvad omal ajal hinnatud veok GAZ AI-AI, maastikuauto GAZ-67, mida võib pidada Willys Jeepi nõukogude analoogiks ning veel mõned Žigulid ja vanad mootorrattad.

PUTITAMINE VERES Sepa pojana polnud väikesel Jaanil eriti valikut – tehnika ja selle korrashoidmine oli üks elu osa. „Elasime Pärnu külje all Jänesseljas. Kasvatasime kartuleid, elasime tavalist maaelu. Üks püsikunde käis igal sügisel meie juures talvekartuli järel GAZ 67-ga, kong peale ehitatud ja puha. Istusin auto esistange peal, silitasin seda ning lubasin endale, et suureks saades muretsen endale just sellise masina,” meenutab Jaan Eelmaa vanatehnikapisikusse nakatumist.

1980ndate keskpaigas saigi uuele elule aidatud juba mehele endale kuuluv GAZ 67. Audru kandist leitud auto oli eelmine omanik jõudnud tükkideks lõigata ja osaliselt kuuri põranda alla toppida. Veidi hiljem ostetud pooleteisetonnise kandevõimega veoki GAZ AI-AI oli varasem omanik juba korralikult taastanud, nii et sellega oli nuputamist ja vaeva palju vähem. Žiguli 01 ja 03 on nõudnud ainult „vormis hoidmist”, neist teine on sõitnud vaid 60 000 kilomeetrit. „Putitamist on ikka kogu aeg, otsi originaaljuhtmeid, kojamehi, tulesid ja muud taolist,” seletab Eelmaa. Mootorrattaid on kaks: 1958. aasta külgkorviga M72 ja 1938. aasta Saksa päritolu NSU. Esimese kohta ütleb mees, et see on alles

Vanatehnikaga tegelemine on andnud Jaan Eelmaale kuhjaga häid mälestusi ja viinud kokku suure hulga Foto: tooMaS ŠaLDa hilisemate sõpradega.

taastamisel, teine seevastu hästi komplekteeritud.

Kõige uhkem on Eelmaa ikkagi enda korda tehtud GAZ 67 üle. „Pead pöörduvad ja pilgud jäävad pidama, kui sellega sõitmas käid. Katus maas ja esiklaas ette lükatud, see on justkui paraadsõit. Omal ajal oli see üks väheseid kabriolette siin Pärnu kandis. Kunagi pidas miilits meid kinni ja küsis kurjalt, kas 1. mai on jälle kätte jõudnud,” muheleb mees.

Peale M72 on tal parasjagu taastamisel Seileri neljahobujõuline maamootor. „See on toodetud Pärnus ja küllaltki komplektne, ainult messingosad, jagaja ja karburaator on küljest ära võetud, aga ringi käib.”

VANATEHNIKAT TULEB VÄÄRTUSTADA Väga tõsist tööd ootab aga eelmisel aastal Naima Teppandi poolt MTÜle Maamootor kingitud 1895. aastal Inglismaal Clayton & Shuttleworth Ltd-s toodetud aurukatel. Tänaseks on aurukatla välimust märksa parandatud, aga tööd see veel ei tee. „Katel vajab ikka kapitaalset remonti, puudu on näiteks aurujagaja,” kommenteerib Eelmaa.

2011. aastal asutatud MTÜ Maamootor ongi see, millele Jaan Eelmaa ja pere viimastel aastatel eriliselt pühendub. „MTÜ on perekondlik ettevõtmine, liikmed on peale minu ka

proua ja tütar. Meie eesmärk on korraldada vanatehnikaga seotud üritusi, seda väärtustada.

Esikohal on talutehnika: maamootorid, traktorid, rehepeksumasinad, aurukatlad jms. Palju tuge olen saanud just perekonnalt. Kui teinepool mu hobisse hästi ei suhtuks, poleks me ju 35 aastat abielus.”

Väga rahul on mees MTÜle pandud nimega: „Oli kolm varianti, aga „maamootor” on sümboolselt kahemõtteline: traktorid, mootorid – kõik, mis maa elu motoriseerinud on.

Praegu, kui maaelu paljuski hääbub, võiks see mootor aidata seda taas käima lükata.”

MASINAPÄEV KOGUB POPULAARSUST Pärnu-Jaagupi lähedale Maimasse endisesse puutöökotta on sisse seatud vanatehnika putitamiseks sobivad ruumid. Selle kohaga on seotud ka järjest enam populaarsust koguv Maima masinapäev, mis tänavu toimus 14. mail. „Vihmane ilm oli hea proovikivi. Siiski tuli kohale umbes kolmsada inimest ja kõik tundsid end hästi. Järgmine aasta on meil esimene väike juubel, sest oleme masinapäeva korraldanud juba neli aastat.” Siis tahetakse kohale kutsuda kõik, kes siin enne käinud.

Aga igal aastal tõstetakse aukohale üks kunagi meie põllu-

majanduses tähtsat rolli mänginud masinamark. Kui tänavu olid aukohal Fordsoni traktorid ja mullu Lanz Bulldogid, siis järgmisel aastal on plaan keskmesse tõsta Deringi traktorid. „Varem olid traktorid autode varjus. Meiegi Maimas ei uskunud teisel aastal, et traktorite vastu nii suurt huvi tuntakse, aga kolmandal tekkis juba mõte, et miks mitte nendele keskenduda.” Ürituse tuntusest annab Eelmaa sõnul aimu seegi, et taastatud tehnika omanikud tulevad Maimasse juba ise, pole vaja kutsudagi. Oma koht on masinapäeval vanatehnika varuosadega kauplejatel.

Jaan Eelmaa tunnistab, et enim motiveerib teda tulemus. „Inimeste silmad lähevad neid masinaid vaadates rõõmsaks.

Meil endalgi, MTÜ liikmetel ja meid üritustel tehnika poolel abistaval Tiit Taltsil on tunne, nagu eelnevad põlved tänaksid meid. Kui meie vanaisad näeksid Maima masinapäevale kohale toodud masinaid, üks uhkem kui teine, siis kindlasti oleksid nad meiega rahul. Töö on läinud asja ette ja loodetavasti see innustab ka nooremaid mehi meie tööd jätkama. Kokkuvõttes on vanatehnikaga tegelemine andnud mulle kuhjaga häid mälestusi ja viinud kokku suure hulga hilisemate sõpradega. Vanemaid mehi hakkab kahjuks vähemaks jääma.”

maa elu || uuDiseD || 5

26. mai 2016

Põllumeeste Keskliidu presidendiks

valiti Tõnu Post

S

äreveres 18. mail toimunud Eesti Põllumeeste Keskliidu suurkogul valiti liidu presidendiks Saaremaa Põllumeeste Liidu juht Tõnu Post. „Praegusel põllumajanduse, eriti piimakarjakasvatajate ja seakasvatajate jaoks väga keerulisel ajal tuleb tublisti panustada põllumeeste koostöö tõhusamaks muutmisele. Pean põllumeeste ühistulist tege-

vust tuleviku seisukohalt ainuõigeks ja püüan teha kõik, et põllumajandustootjate tulevik koostöö kaudu oleks edukas ja edasiviiv,” ütles värske president Tõnu Post.

Tõnu Post on veterinaari haridusega põllumees, kes juhib Saaremaa üht suuremat põllumajandusettevõtet, Kõljala Põllumajanduse osaühingut. 2012. aastal valiti ta Saaremaa aasta põllumeheks ja teda on tunnustatud ka Saaremaa aasta ettevõtja tiitliga. 2013. aastal valiti Post Eesti aasta põllumeheks ning samal aastal sai ta ka parima piimakarjakasvataja tiitli.

Nagu Post hiljem tun-

nistas, ei võtnud ta organisatsiooni juhi kohta vastu kergekäeliselt. „Neid läbirääkimisi oli päris mitu tükki, et nad mu pehmeks rääkisid,” märkis ta. „See on selline eestkõneleja koht, meil on olemas ka tegevjuhtkond, kes tegeleb asjadega igapäevaselt.”

Maa Elu soovib ka omalt poolt Tõnu Postile edu tema uues ametis. Kui Tõnu Post kolm talve tagasi aasta põllumeheks valitis, lausus ta, et riik, kes ei suuda oma rahvast toita, võib kaotada sõltumatuse: „Eesti põllumees suudab toita oma riigi ja rahva. Oleme arenenud nii palju edasi, et ekspordime välja vilja ja liha. Enam ei vaata

me välismaal suurte silmadega uusi tehnoloogiaid ja tehnikat, sest nii mõneski valdkonnas oleme jõudnud Euroopa tippu.”

Eesti Põllumeeste Keskliit on 1990. aastal loodud maakondade põllumajandustootjate liitude, tegevusalade liitude ja ühingute mittetulunduslik ühendus, mis tegutseb vabatahtlikkuse põhimõttel. Liidu eesmärgid on põllumajanduse ja maaelu edendamine, liidu liikmete majanduslike ja erialahuvide ning õiguste kaitsmine kõigis instantsides, ühistegevuse arendamine, nõustamise ja täiendõppe korraldamine, keskkonnasäästlikule majandamisele kaasaaitamine. (ME)

Pihtla kolhoosi baasil loodud Kõljala Põllumajandusliku OÜ asutajate hulka ning on algusest peale olnud ettevõtte juhatuses, jätkates samas tegevust veterinaararstina. Juhatuse esimehe rollis on aastast 1995. Äriregistrisse toodi ettevõte üle oktoobris 1996.

Võimalust mööda on Post aastate jooksul kasvatanud oma osalust laiapõhjalises omanikeringis. Näiteks 2011. aasta seisu-

ga oli ta 48,51-protsendilise osalusega ettevõtte suurim osanik, 2013. aastaks oli tema osalus kasvanud 53,47 protsendini.

2012. aasta novembris-detsembris omandas Kõljala Põllumajanduslik OÜ enamusosaluse (73,3%) Valjala Põllumajanduslikus OÜs. Praeguseks on osalus kasvanud 87,5 protsendini. Tõnu Post on alates detsembrist 2012 tegutsenud ka Valjala Põllumajandusliku OÜ juhatuse liikmena.

TÕNU POST Sündis 28. augustil 1963 Saaremaal Pihtla vallas. Lõpetas 1982 Väimela Näidissovhoostehnikumi ja 1991 Eesti Põllumajanduse Akadeemia veterinaariateaduskonna veterinaararstina.

1984–1985 oli Kõljala sovhoosis farmijuhataja.

1986. aastast töötas Pihtla kolhoosis, sealhulgas 1991. aastast peaveterinaararstina.

Post kuulus 1993. aastal Foto: eLMo rIIg / SakaLa

6 || maasikaD || maa elu

26. mai 2016

Eestisse maasikaid korjama Taavi alaS

V

arem läksid noored eestlased Soome maasikaid korjama, viimastel aastatel võib hea korjaja selle tööga vähemalt keskmist palka teenida Eestiski. Maa Elu uuris maasikakasvatajatelt, kui palju nad korjajale maksavad. Õpetajana töötades teadsin mitut kolleegi, kes suvel läksid lisa teenima Soome, sest Eesti palgaga oli neil raske peret toita. Mitu keskealist naisõpetajat käis Soomes maasikaid korjamas ning lubas endale pärast kas mõne väikese reisi või siis lastele midagi, mida pedagoogipalk kümme aastat tagasi ei võimaldanud. Enam nii suurt vahet palgas pole ja maasikaid käivad korjamas Soomes veel vaid noored. Tööinimesel ei tasu see ära, sest töö on raske ja tervis pannakse proovile.

Hea sõber ja pikaaegne kolleeg, kes proovis eelmisel aastal ühes Harjumaa edukas maasikatalus marju korjata, oli üllatunud, et korjaja võib Eestis üsna hästi teenida. Asjatundmatule teadmiseks: maasikakorjamine pole nii lihtne, et kummardad ja haarad marju, vaid seal on reeglid, kuidas korjata. Kui saad selgeks, läheb korjamine ludinal.

Kogenud korjaja saab algajaga võrreldes kaks korda kiiremini nõud ja kastid täis.

Käbedad korjajad – enamasti 30–50aastased naised, kes tundsid õiget korjamistehnikat

ning korjasid kiiresti ja vilunult, teenisid jutu järgi päevas isegi 70–100 eurot. Kas see on tõsi? Võib-olla tõesti, sest sõber korjas algaja korjajana esimesel päeval Tallinna külje all asuvas talus kohe üle 70 kilo, hommiku kella poole kaheksast kuni kella kaheni pärastlõunal, ja teenis päeva eest ligi 40 eurot.

Ta polnud elus enne nii maasikarohket põldu näinud. Kui aga iga päev käia, siis kiirelt arvutades saaks nõrk korjaja kümne päevaga 400 eurot, tugev aga 700–1000 eurot. Arvutades teeb see maasikakorjaja töötasuks 50 senti kilo pealt.

Kas 50 senti kilost ongi levinud taks? Asja uurides sain teada, et võib teenida ka natuke vähem või siis rohkem.

HARKU VALLAS KORJAJAID JAGUB Harjumaal Harku vallas asuva Rabakivi talu (vt www.tabasalumaasikad.ee) omanik Tiit Kaareste maksab tasu 50 senti korjatud kilo pealt. Tööpäev kestab tema sõnul kolm kuni seitse tundi, tavaliselt viis tundi. Päevakogus sõltub korjaja võimekusest, tööpäeva pikkusest ja muudest asjadest.

Tiit Kaareste tunnistab, et neil on enamik tööjõudu suveks juba olemas, aga üksikuid vabu kohti leidub. Heameelt teeb, et nemad ei pea tikutulega korjajaid otsima, vaid leiavad inimesed ise interneti, sotsiaalmeedia ja suust suhu leviva info abil. Ilmselt on maasikatal-

lu tööjõudu hulga kergem leida, kuna asutakse Tallinna lähedal.

REHE TALU SÕIDAB TÖÖTAJALE VASTU 50 senti kilost maksab korjajale ka Harjumaa Rehe talu ehk Talumaasikad OÜ (vt www.talumaasikad.ee ) juht Lauri Ulm. Vihmase ilma või väiksemate marjade korral töötasu tõstetakse. Maasikaid on tema vanaisa ostetud talus kasvatatud nüüdseks kakskümmend aastat ning töötajaid leitakse Tallinnast ja Sauelt. Kuidas nad korjajaid leiavad? „Praegu kogume internetis kontakte, et kes on valmis maasikaid korjama tulema. Kuu lõpus ja järgmise kuu alguses hakkame töökohti täitma. Tööjõu leiame põhiliselt Sauelt ja Tallinnast, kuna oleme valmis ise inimestele sinna järele minema. Osa töötajaist käib ise jalgrattaga.” Tööpäev kestab kella kaheksast kuni kaheni, kuid kõige saagikamatel päevadel tuleb ka kauem noppida.

Harjumaa kaugemas otsas, Kose vallas asuva Laastu talu OÜ juhataja Mihkel Loorits (http://www.magusmari.ee) ütleb, et tema ootab ja vajab tööjõudu väga ka sel suvel. Tööle ihkavad tema sõnul kangesti 13aastased, aga seda ei soosi riiklik regulatsioon. Elu on Mihkel Looritsale näidanud, et hoolimata sellest, et töötajate otsinguid alustatakse juba varakevadel ning isegi talvel, saabub põllule väike protsent kok-

INFO HUVILISTELE Kas korjan endale või lähen puhkuse ajal lisa teenima • Korjaja töötasu on umbes 50 senti kilolt, aga see erineb taluti. Head, kiired, vilunud korjajad teenivad isegi Eesti keskmist töötasu.

• Mõnes kohas makstakse kogenud püsikorjajatele suuremat tasu.

• Üksikud kasvatajad maksavad teatud tingimustel tunnipalka – sel juhul ei nõua töö nii suurt füüsilist pingutust.

• Kui tahate endale vaid talvevaru korjata, võtke taludega ühendust.

Rehe talu, Talumaasikad OÜ www.talumaasikad.ee Laastu talu OÜ www.magusmari.ee Rabakivi talu www.tabasalumaasikad.ee Allikas: Maa Elu Foto: eLMo rIIg / SakaLa

kulepitust. Sel aastal on nad kasutanud ka töötukassa abi.

MAKSTAKSE ISEGI TUNNIPALKA Tasu osas Laastu talu täpset summat välja tuua ei saa, sest vahel kasutatakse teistsugust taktikat. „Keskmine tasu on varieeruv. Eri istandustes on eri töökord, mis mõjutab kilopõhist tasustamist ja paljud nagu meiegi on üle läinud lavakorjele, kus tasutakse tunnipõhiselt ning korjamine nõuab vähem füüsilist pingutust. Töötasu sõltub ka korjaja näppude nobedusest ning kuhu ta selle maasika paneb – kas suhu või kasti,” selgitab Mihkel Loorits. Laastu talus on mõlemad variandid korjajatele olemas – nii lavakorje kui ka käsitsi korjamine. Kä-

sitsi korjates on tasu 50 senti kilost, mis tublisti motiveerib kiiret korjajat.

KORJAN ISE ENDALE MAASIKAD Mitmed Eesti marjakasvatajad pakuvad välismaa eeskujul inimesele võimalust ise endale talvevaru korjata. Puhtad, magusad, oma käega korjatud marjad, värske õhk, väike füüsiline pingutus – meeldiv ja kasulik korraga.

Kose valla Laastu talu OÜ juhataja Mihkel Loorits märgib, et endale korjamine kogub populaarsust. „Kutsume enda juurde maasikaid korjama juba kolmandat aastat. Hind on igal hooajal erinev, kuid kindlasti on soodne ise endale talvevaru korjata. Meil on lausa

püsikliendid, kes ootavad aega, mil põllu avame.”

Ise korjama ootab ka Harku valla Rabakivi talu, omanik Tiit Kaareste räägib, et neil kujunevad korjatud marjade ja ise korjatud marjade hinnad nõudluse järgi ega ole omavahel seotud.

Nii et tuleb ise Rabakivi taluga ühendust võtta.

Talumaasikad OÜ omanik Lauri Ulm ütleb, et nemad alles kaaluvad isekorjamise rakendamist. Sel juhul on maasikakilo hind tavalisest kilohinnast 50 senti kuni euro odavam. Enamasti ongi endale korjamisel kilohind korjamise töötasu võrra odavam, kuid see on hea võimalus ise marjakorjamist proovida. Põllult kohe koju külmkappi – rohkem transportima ei peagi!

maa elu || kinnisVara || 7

26. mai 2016

Suvekodu üürimiseks

vaata maapoodide kuulutustahvlit kRiSTiina kRuuSe

maaelu@ajaleht.ee

N

eil, kel oma suvekodu pole, kuid sooviksid puhkuse ajal kasvõi mõneks nädalaks linnamelust eemale ja maakodu võlusid nautida, on üks võimalus suvekodu üürida.

Kuigi asjatundjad nendivad, et sobivaid üüripakkumisi on pigem vähe.

Pindi Kinnisvara eksperdi Peep Soomani sõnul on maamaja seda tüüpi kinnisvara, mille inimene soetab üldjuhul enda tarbeks ja tahab seda ise kasutada, mitte välja üürida. Arvestades maamaja hoolduskulusid ning võimalikku üüritulu, ei ole see üürileandja jaoks ka kuigi tulus äri. „Suvemaja ei hoita selleks, et see kolmeks kuuks välja üürida ja ülejäänud üheksa kuud tühjana seisaks. Need, kellele maamajad kuuluvad, tahavad seal suvel ise olla,” kõneleb Sooman.

Sama kinnitab kinnisvarabüroo Uus Maa analüütik Risto Vähi. „Eestlase jaoks on maja püha asi ning kui juba, siis olgu see ikka enda oma. Suvila koos krundi või suurema maalapiga ei ole kergesti hallatav kinnisvara, nagu näiteks korter seda on. Tegemist on suhteliselt väikese äriga, kus nii huvilisi kui ka pakkujaid on vähe,” kinnitab ta.

IGATSEVAD MERD 1Partner Kinnisvara konsultant ja maakler Helen Silleri sõnul soovivad suvekodusid üürida tihtilugu välismaalased, kes tulevad Eestisse puhkama, või eestlased, kes tahaksid suvepuhkuse veeta veekogu ääres. Seetõttu on rohkem hinnas mereäärsed või muude ujumiskohtade lähedased maakodud. „Suvekodu iseloomustab tavaliselt rahulik piirkond, veekogu lähedus ja tihtipeale on suvekodud ilma tsentraalvee ja kanalisatsioonita,” kirjeldab ta.

Kuna majade valik on lai, alates kuivkäimlaga pisikesest ühetoalisest suvilast ning lõpetades vana taastatud rehielamuga, siis on ka üürihinnad seinast seina. „Hind jääb vahemikku 350–600 eurot kuu, olenevalt objektist, suurusest, sisustusest ja piirkonnast,” ütleb Helen Siller.

Risto Vähi lisab, et võib leida ka 60 euro eest pakkumisi ning nii-öelda keskmist hinda ei saa välja tuua. „Kuna antud turg on väike, siis ei ole keskmiseid hindu, millega pakkuda ja millega tehinguid teha. Pigem käibki asi natuke kõhutunde ja kogemuste kaudu,” lausub ta.

Samuti ei pruugi Peep Soomani sõnul omanik alati raha tahtagi, vaid otsib kedagi, kes hoiaks tema maamaja

korras, kui ta ise on näiteks terve suve välislähetuses. „Sel juhul palub omanik aia korras hoida, teha värvimistöid või muud sellist,” ütleb ta. Sarnased pakkumised mõistagi kinnisvaraportaalidesse ei jõua, vaid tegemist on pigem sõprade kokkuleppega.

MAALÄHEDANE ELU Kõige nõutumad suvekodude piirkonnad on ekspertide sõnul Tallinna lähiümbruse mereäärsed paigad ning Saaremaa, linnapuhkuse jaoks aga ka Pärnu ja Haapsalu. Pakkumisel on kõige rohkem majakesi seevastu endistes suvilakooperatiivides üle Eesti, kuid rohkem Harju- ja Ida-Virumaal. „Üldiselt on pakkumised lihtsad, mida-

LISAKS TUNTUD KINNISVARAPORTAALIDELE SOOVITAB RISTO VÄHI SUVEKODUDE ÜÜRIPAKKUMISI VAADATA MAAPOODIDE KUULUTUSTAHVLILT.

gi luksuslikku pole. Pigem pakutakse maalähedasemat elu, võimalus on ka midagi nokitseda. Veekogu alati lähedal pole,” kirjeldab Risto Vähi.

Lisaks tuntud kinnisvaraportaalidele soovitab Risto Vähi suvekodude üüripakkumisi vaadata maapoodide kuulutustahvlilt. „Seda soovitan maakohtades mis tahes üüripinda otsides, sest kaupluseseinal on valik kohe suurem.”

Maakodude väljaüürimist pidurdab Peep Soomani sõnul peamiselt kartus, kui hästi suveomanikud kodu hoiavad. Kui omanik on maamaja taastamisse hulga raha paigutanud, siis ta pigem ei hakka seda võõrastele välja üürima. „Ikka on kõhklus, mis nad seal kuu aega teevad ja kas majast pärast midagi alles jääb,” sõnab ta.

Sellest hoolimata kinnitavad kõik kinnisvaraeksperdid, et kes soovib, sel õnnestub ikka suvemaja üürile võtta. Lihtsalt valik on piiratud ja otsimiseks kulub rohkem aega. „Suvemajade üürimine ei ole väga levinud, aga vahel leiab päris huvitavaid ja vahvaid pakkumisi,” võtab Peep Sooman jutu kokku.

Kõige nõutumad suvekodude piirkonnad on ekspertide sõnul Tallinna lähiümbruse mereäärsed paigad Foto: arVo MeekS ning Saaremaa, linnapuhkuse jaoks aga ka Pärnu ja Haapsalu.

U KÄTTE!

Telli tooted:

KAUP KOJ

Sinu sooduskood: MAA ELU

Saaremaal Nasva külas on üürile anda suvemaja hinnaga 1100 eurot kuu või 90 eurot päev. 80-ruutmeetrine maja asub otse jõe kaldal ning merigi on vaid jalutuskäigu kaugusel. Foto: CItY24.ee ekraaNItÕMMIS

KEEVISVÕRK

SG-POSTID

• Jäik traat • UV-kindel, tugev ja loodussõbralik pinnakate • Tootja garantii 15 a • Kvaliteet otse Luksemburgist

• Kvaliteet otse Hispaaniast • Õige kinnitus tagab võrgu pika eluea • Posti T-osa annab võimaluse kinnituskohti valida terve posti ulatuses • Pinnakate tsink + RAL 6005

VÄRAVAAUTOMAATIKA tiibväravale ja liugväravale • Mugav kasutada • Spetsiaalselt kodukasutajale • Eestis kasutusel üle 10 aasta • Komplekt, lihtne paigaldada • Toodetud Itaalias

Mhouse‘i tiibväravaautomaatika

Mhouse‘i liugväravaautomaatika

Harjumaal Harku vallas Vääna-Jõesuus on üürile anda suvekodu hinFoto: kV.ee ekraaNItÕMMIS naga 450 eurot kuus.

Helista ja küsi nõu tel 636 0022

8 || laat || maa elu

26. mai 2016

LAADAD ON SAANUD EESTI SUVE LAHUTAMATUKS OSAKS. Ka sel suvel toimub eri paigus kümneid suuremaid ja väiksemaid laatu.

Maa Elu uuris korraldajatelt, miks laadad nii populaarsed on.

Laadad kasvavad

lähitulevikus tänu väiketootjatele HeleRi all

maaelu@ajaleht.ee

L

aada müügikoht tuleb varakult broneerida. Kes hiljaks jääb, see ilma jääb,” hoiatab Tiivi Liibert, kes juba aastaid laatadel oma kitsede piimast tehtud seepe müüb. Ka laadakorraldajad nendivad, et müüjate ja ostjate huvi üha elavneb. Kauplejate seas on palju neid, kelle jaoks laadal oma kauba müümine on saanud elustiiliks. „Väiketootjal polegi muud võimalust oma toodangut müüa kui laat ja mess,” täpsustab Liibert.

Suurem osa müüjaid käib laatadel pidevalt ja seega on laadakauplejate seas tekkinud omamoodi sõpruskond, kes väikeste vaheaegadega jälle Eestimaa eri paigus kokku saab. „Kauplejad on juba omavahel tuttavad ja hommikused tervitamised on südamlikud,” sõnab pika laadakogemusega Liibert.

„

TÄHTSAIM ON USALDUS Viimasel ajal tuleb laatadele üha rohkem uusi müüjaid. Liivimaa Laada üks korraldajaid Ülle Juht ütles, et seda eelkõige just kodus isetegijate, väikeste tootjate arvelt. Juhti sõnul võib see olla tingitud näiteks majanduskriisiaegsetest koondamisest. „Paljud said sealt tõuke alustada ise ettevõtlust. Pole halba ilma heata,” märgib ta. Juhtil jagub väiketootjate kohta vaid kiidusõnu. „Nad teevad unikaalseid asju, hingega. Nad panevad kogu oma headuse sinna sisse, küllap meie inimenegi hakkab peagi kodumaist eelistama.” Juht lisab, et väiketootjate tippaeg pole kindlasti veel saabunud ning kui see lõpuks tuleb, siis tekib lihtsalt veel üks uus laat juurde.

Omanäoline kaup ja suur valik, võimalus suhelda otse tootjaga ja hinda kaubelda, värskes õhus einestada ja muidugi meelelahutus – Foto: DMItrI kotJuH seda kõike saab laadalt.

Laada korraldamine on Juhti sõnul puhtalt ettevõtmise asi.

Kõige tähtsam on hoopis laadale oma nägu leida. „Tuleb leida see rosin, mis rahva kohale toob,” teab ta. Tema enda korraldatava Liivimaa Laada rosinaks peab Juht seda, et laat toimub piirilinnas Valgas. Seetõttu on müüjad ligi 40 protsenti lätlased. „Piiriülene tegevus ja koostegemine on see, mis tegelikult rahvast tõmbab,” räägib ta. Piiri lähedus toob Juhtile meelde toreda loo, mis hästi laadameeleolu ja -õhkkonda iseloomustab. Nimelt oli mõni aasta tagasi Liivimaa Laadale tulnud esmakordne kaupleja Põhja-Eestist, kes Valgas varem käinud polnud. Kuna mees müüs oma kaupa üksi, käis korraldusmeeskond temaga vahepeal juttu puhumas, et näha,

kuidas tal läheb ja kas laat talle ikka meeldib. Päev oli aga pikk ja palav ning müüja juba väsinud. Siis aga turgatas Juhtile pähe, et mees võiks korraks Eesti-Läti piirile lipata ja seal, üks jalg ühes, teine teises riigis seista. Mees läkski, samal ajal müüs laada korraldusmeeskond tema kaupa edasi.

Juhti sõnul aitavad sellised väikesed, aga toredad vahejuhtumid võita nii müüjate kui ka ostjate usaldust ja seda on ühel laadal tarvis. „Kõige raskem vist ongi traditsiooni algatada,” arvab ta. Kui kõige raskem osa möödas, saab laat ainult kasvama ja populaarsust koguma hakata. „Iga laada juures on midagi eripärast,” märgib Juht.

Vahvaid laadalugusid jätkub veelgi. Viljandi Hansalaada korraldaja Kätlin Hanschmidt ju-

tustab, kuidas hansakaupade laadale ka igasugu muid müüjaid ära on eksinud. Nimelt tuli tema juurde kord ajakirjanik ja küsis, et kas korraldaja on nõus koos temaga laadalt üles otsima kaubad, mis tegelikult sinna sobi. Mindigi. „Leidsime mõned sobimatud saunanuustikud ja neoonvärvides laste mänguasjad, palusime need müügilt ära võtta, samuti oli müügilettide vahele sattunud proua, kes oli registreerimisvormi järgi tulnud müüma suvekübaraid, kuid leti peal olid reas kosmeetikatooted,” kirjeldab Hanschmidt. Üldiselt oli olukord tema sõnul väga tavapärane, kuni jõuti laada südamesse Laidoneri platsil. „Olin ühe kauplejaga platsi ääres jutustama jäänud, kui minu juurde tormas mu partner, sikutas mind var-

rukast, ise närviliselt korrates: sa pead seda nägema, sa ei taha seda teada,” meenutab ta. Pooljoostes suunduti pargi keskossa, kus oli telgi üles sättinud müüja, kel telgitäis vilkuvaid võtmehoidjaid ja nimedega silte, mis meenutavad autonumbreid. „Samal ajal, kui mina vaidlesin, miks sellised tooted ei või müügil olla ja üritasin inglise-vene segakeeles kõnelevale müüjale selgeks teha, et ma ei usu, et ta ise neid käsitsi teeb, tuli uus üllatus sellesama telgi tagant, umbes viisteist meetrit eemal. Taas jooksis partner käsi kokku lüües ja hüüdis: aina hullemaks läheb, tule ruttu. Kuuemeetrises telgis müüdi Fiskarsi tooteid ja mänguasju – barbid, ämblikmehed ja muud plastvidinad. Kauplejad olid registreerinud end laa-

dale müüma aiatööriistu ja lapsi arendavaid mänguasju. „Olin veel enne arve saatmist neile helistanud, sest selline kooslus tekitas kahtlusi. Tugeva vene aktsendiga proua kinnitas, et tegemist on puidust mänguasjadega, mis on lastele väga head ja et tema mees teeb ise aiatööriistu. Neid nad müüa tahavadki,” räägib Hanschmidt. Vaatepilt avanes aga hoopis teistsugune. Mõlemad müüjad kinnitasid, et müügis olevate tööriistadega saab teha käsitööd. „Muidugi seisime siis seni seal platsil, kui telgid olid kokku korjatud ja müük lõpetatud,” meenutab ta.

RAHVAST JÄTKUB IGALE POOLE Pärnus Grillfesti raames toimuva Hea Toidu Laada korraldaja Erkki Laidinen aga leiab, et head laata korraldades on kõige raskem hoopis igal aastal leida uue ja huvitava kauba pakkujaid. „Kuna Eestis on laadakauplejate arv ja kaubavalik suhteliselt piiratud ja hakkab mingil hetkel korduma, siis käin kauplejaid otsimas ka lähiriikidest,” räägib Laidinen. Temagi nendib, et viimasel kümnel aastal on tõesti palju laatu korraldama hakatud. Küsimusele, kuidas neile kõigile rahvast ja kauplejaid jätkub, vastab Laidinen – kauplustest erinev kaup ja suur valik, võimalus suhelda otse tootjaga ja hinda kaubelda, värskes õhus einestada ja muidugi meelelahutus – ansamblid, esinejad, atraktsioonid. „Muidugi ka asukoht. Inimesel ei ole aega ega viitsimist teise Eesti otsa sõita, kuna alati peetakse lähemalgi mõnd laata,” teab ta.

Ka Liivimaa Laada korraldaja Ülle Juht ütleb, et meelelahutus on laada tõmbenumber. „Kui laadaline juba kodunt välja sõidab, siis tahab ta peale ostlemise veel midagi.” Just seepärast on viimastel aastatel laatade kavas ansamblite esinemisi, mänge lastele ja täiskasvanutele ning igasugu muud meelelahutust. „Laadakultuur on täiesti omaette kultuur,” on ta kindel. Igal laadal peaksid Juhti sõnul olema oma traditsioonid, mis laada kordumatuks teevad.

Hanscmidti sõnul teeb laada eriliseks see, et igal tootel võib olla oma lugu ja meistri emotsioon juures. „Inimesed on teadlikumad, tahavad kvaliteetset toodet,” sõnab ta. Laadalt saab tema sõnul seda kõike. „Lisaks on laadarahvas lihtsalt üks tore rahvas. Annavad pealekauba hea tuju koju kaasa,” rõõmustab Hanschmidt.

SUVISED LAADAD Mõningad sellesuvised Eesti laadad, millest ilma jääda ei tasu.

• Ehitusviimistlus • Elektroonikaseadmete tehnik • IT-süsteemide nooremspetsialist • Keevitaja • Kivi- ja betoonkonstruktsioonide ehitus • Kokk • Laotöötaja • Majutusteenindus

• Palkmajaehitaja

• Metsur • Müüja-klienditeenindaja • Pagari- ja kondiitritoodete tehnoloogia • Puitkonstruktsioonide ehitus • Sisetööde elektrik • Sõiduautotehnik • Tisler

• Ärikorralduse spetsialist • • Müügikorraldaja • CNC töötlemiskeskuse • Raamatupidaja operaator • Rõivaste disain ja • Hooldustöötaja õmblemine • Hotelliteenindaja • Sekretär • IT-süsteemide • nooremspetsialist • Juuksur

• Koostelukksepp

• 4.–5. juuni Viljandi Hansalaat • 10.–11. juuni Hea Toidu Laat • 11. juuni Rapla melu 2016. Käsitöölaat • 11. juuni Liivimaa Laat • 12. juuni Värska Laat • 18.–19. juuni XXII Vastseliina Maarahva Laat • 8.–9. juuli Kesk-Eesti Laat • 9. juuli Laulasmaa Suvelaat 2016 • 30. juuli Viljandi Vanavara- ja Käsitöölaat • 30. juuli

Vanavaralaat Jõgevamaal • 30.–31. juuli Eesti talupäevad Jänedal • 6. august Rahvusvaheline vanavaralaat • 6. august Paide Augustilaat • 13. august Tartu Toidufestival • 13.–14. august Tapa Vorstifestival • 13. august Narva Suvelaat • 20. august Märjamaa Laat • 20. august Vanamõisa Käsitöölaat • 27. august Kallaste Kala- ja Sibulalaat

maa elu || PuiDutÖÖstus || 9

26. mai 2016

puidutööstuses kahe otsaga asi. Töötajaid küll on, aga alati tahaks ju särtsakamaid, tublimaid, kiiremaid ja taiplikumaid, kuid kohad on täidetud nendega, kes on. „Combimill Sakala on enam-vähem personaliga rahul, aga kindlasti osas tööstustes on spetsialiste puudu,” nendib ta.

Kursusekaaslaste kohta teab Tammeväli, et umbes pooled leidsid pärast kooli lõpetamist erialase töö, kuid endistelt õppejõududelt on ta kuulnud, et tööandjad tihtipeale helistavad kooli või praktikaasutusse, et inimese tausta uurida. „Seega kes kooliajal laisem oli, ei saa nii hõlpsasti ametisse,” hoiatab Tammeväli. Kuni kolmandik lõpetanutest pole tegelikult siiani erialasel tööl.

Siim Tammeväli seisab saematerjali sorteerimisliini all, millest ta lõputöö kirjutas. Augustis läheb sellest osa vahetusse, sest minnakse üle kaamerasorteerile.

Foto: eLMo rIIg / SakaLa

Saeveski pani tööga Tartu noorte pähe

Viljandimaale kolimise mõtte SiGRiD kooRep Sakala

I

gal tööpäeva hommikul, kui tartlane Siim Tammeväli ärkab, ootab teda ees ligi sajakilomeetrine autosõit tööle, kuid mullu magistrikraadi kätte saanud mees ei kurda. „Võib-olla esimene kuu tundus kuidagi raske, aga reaalselt on see vaid tunnike sõitu Tartu linna äärest Kõidamaale,” ütleb ta.

Suure-Jaani valda Kõidamaale osaühingusse Combimill Sakala on maaülikooli metsatööstuse eriala magistrikraadiga Tammeväli tööle käinud peaaegu aasta ning nüüd paistab sõitmisele lõpp tulevat. „Vaatame Viljandimaale korterit. Elukaaslane sai samuti siia ettevõttesse tööd. Varem töötas ta Tartus ja siis oli keerulisem, sest keegi pidanuks nagunii sõitma,” tähendab ta ja lisab, et puidutööstuse palkade kohta julgeb ta küll öelda, et need on igati konkurentsivõimelised, kuigi tuleb silmas pidada, et iga karjäär algab ikka redeli alumiselt pulgalt ja

sealt tuleb alles hakata ülespoole ronima.

KOOLITÖÖ TÕI TÖÖKOHA Siim Tammeväli Combimill Sakalasse mullu tööle kandideerima ei pidanud. „Koolis pakuti võimalust teha lõputöö koostöös ettevõttega. Uurimisteema tundus väga põnev.”

Nii kirjutas ta mullu Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu preemia saanud lõputöö, mille pealkiri oli „Saematerjali sorteerimismasinate võrdlus ja valik Combimill Sakala OÜ näitel”. See ta Combimill Sakalaga kokku juhataski.

„Ettevõtte otsustas, et nad tahaksid manuaalselt saematerjali sorteerimiselt üle minna kaamerasorteerimisele ja sellest ajendatult tekkis teema, millest hakkasin lõputööd tegema,” ütleb praegune Combimill Sakala projektijuht, kes oma töögrupiga uuris toona kokku kolme sorteerimismasinat, et leida puidutööstusele kõi-

„KES KOOLIAJAL LAISEM OLI, EI SAA NII HÕLPSASTI AMETISSE,” HOIATAB TAMMEVÄLI.

ge sobivam. Pärast seda kutsus Combimill Sakala juhatuse liige Margus Kohava noormehe osaühingusse tööle. „Üks tema ülesandeid ongi sellesama asjaga edasi tegeleda,” selgitab Kohava ja tähendab, et kuigi ülikoolidiplom võib olla tervel kursusel, siis lõpetajate tase on ülimalt erinev. „Ja Siim oli ääretult tubli,” kiidab ta. Kui ettevõtjad magistritöö teema välja pakkusid, siis ülikool ise soovitas, et Siim võiks olla üks töögrupi liige, kes teemat uurima asub. Üldiselt on aga tööjõu profiil ja täituvus Kohava sõnul

NOORTEL ON EELARVAMUSI Puidutööstus ei tähenda ainult saega metsas käimist, vaid väga palju on tegemist arvuti juhitavate protsessidega ja operaatorid peavad oskama masinaid häälestada nii programmeerides kui ka mutrivõtmega. Nii selgitab Siim Tammeväli, et tema projektijuhi amet on väga laiahaardeline. „Vastutan osalt ka kvaliteedi eest ehk väga tihti olen saeveskis liini peal, kus testitakse uusi masinaid ja lahendusi. Nuputame, kuidas saaks kiiremini, paremini ja efektiivsemalt.” Päris tihti on tarvis käia välisreisidel. Eriti tihe on koostöö näiteks Rootsi ja Soome puidutööstusseadmete tootjatega.

Kuigi puidutööstused on hästi arenenud ja seal kasutatakse keerulisi masinaid, mille juhtimiseks on tarvis haritud personali, tundub suuremale osale noortest Tammeväli sõnul prestiižsem ikkagi näiteks ärijuhtimist õppida.

Selle kõige taga võib Combimillis peagi oma esimest tööaastat tähistava noormehe sõnul olla vähene teadlikkus, sest metsandusvaldkonnas saab töötada tohutul hulgal erialadel. „Mulle on jäänud mulje, et kui noortele räägitakse metsandusest, siis enamik kujutab ette, et tegu on saemehega, kes lõikab saega metsa, või saekaatrimehega, kes on kogu aeg tolmune,” lausub ta. Tammeväli rõhutab: puidutööstuses on teisigi ameteid, näiteks kvaliteedi-, projekti-, müügi-, tootmis- ja tehnikajuht, toomisplaneerija, tootmisanalüütik, laojuhataja. Need kõik nõuavad spetsiaalset väljaõpet.

10 || mets || maa elu

26. mai 2016

Tegusa naise käe rassib terve meeste SiRje leMMik Valgamaalane

ea kümme aastat Otepää külje all tegutsenud OÜ Ökopesa pakub metsandus- ja haljastusteenuseid istutamisest lõppraieni ning kavandist kõrghaljastuseni. Avatud on autoremonditöökoda ning kauplus, kus müügil kõikvõimalik metsa- ja aiatehnika. Kogu selle meheliku ettevõtmise eesotsas on firma ainuomanik, endine suusataja Triin Peips. „Igal õigel eesti naisel peab olema korralik saag ja punane traktor. Ta peab olema võimeline üles kasvatama seitse last ja ülal pidama joodikust meest – asi see siis metsafirmat juhtida ja saepoodi pidada,” ütleb naerusuine Triin Peips vastuseks küsimusele, kuidas üks naine taolise mehelikke töid tegeva firma etteotsa sattunud.

„Igal õigel eesti naisel peab olema korralik saag ja punane traktor,” räägib naerusuine OÜ Ökopesa omanik Triin Peips.

Foto: arVo MeekS / VaLgaMaaLaNe

SEADMEID SAAB KA RENTIDA OÜ Ökopesa on ennast sisse sättinud endise Otepää sovhoosi töökoja ruumides. Aprilli alguses avas firma metsa- ja aiatehnika kaupluse.

K aup luses saab osta metsa-, aia- ja puhastustehnikat, kohapeal hooldatakse tehnikat ja renditakse seadmeid. „Meilt saab rentida mullafreesi, muruõhutajat, tööstuslikku tolmuimejat, pinnasepuuri, puulõhkumismasinat, hekilõikurit, lehepuhurit. Inimesel on tihtipeale vaja neid kasutada kord-paar aastas, kuid neid soetada on päris kallis lõbu.

Seepärast arvasimegi, et rendivõimalus peaks rahvale peale minema,” sõnab firma juht.

Peipsi sõnul oli kaupluse avamise eesmärk kohalikel elu mugavamaks muuta. „Murrame müüte ja toome teenused kodule lähemale,” kinnitab Peips.

Kaupluses on firmal kauba all kinni hulk raha. „Tänapäeval ei anna keegi oma kaupa müügile niisama ehku peale, kõik tuleb välja osta. Ainuüksi meil müügil olevate väiketraktorite hinnad ulatuvad paarikümnest tuhandest viiekümne tuhandeni. Saeasjade alla on pandud vähemalt 30 000 euro ringis,” räägib Peips. Ökopesa on sisse toonud ka hüdropressid, väiksed traktorid ning kärud ja miniharvesterid, mida klientidele müüakse. „Esindame aastast 2015 kaubamärke Usewood ja Kranman.

Töötame ise nende masinatega ning soovitame ka klientidele. Tegemist on säästlike, ökonoomsete ning väikese ülalpidamiskuludega masinatega.

Müügil oleva tehnika osas on firmal esindus-, müügi- ja hooldusõigus,” sõnab Peips.

OMAPÄRASED ISTUTUSLABIDAD ON HÄSTI KAUBAKS LÄINUD Kaupluses on müügil ka huvitavad metsaistutuslabidad, mis valmistatud Kanadas. „Ostame neid sisse Rootsi esindaja kaudu. On natuke kallivõitu, kuid seda hinda igati väärt. Labidas annab võimaluse istutada metsa üksinda, tavaliselt tehakse seda tööd paaris. Töö efektiivsus tõuseb tunduvalt,” selgitab firma juht. Peamiselt – juba üle 200 – on neid labidaid ostnud RMK. Aastast 2015 alustas autoremonditöökoda, kus pakutakse traktorite, metsamasinate, veoautode, mototehnika ja sõiduautode remonti ja hooldust. „Lisaks remondime ja hooldame ketisaagisid, trimmereid ja aiatehnikat, valmistame hürdovoolikuid. Teeme rehvitöid ning reguleerime sildu,” loetleb Peips töökojas pakutavaid teenuseid.

Firmal on õigus täita autode kliimaseadmeid, sertifikaat on olemas. „Oleme soetanud uusi ja kvaliteetsed töövahendid, et pakkuda parimat kompleksteenust. Meie hooldusmehed on käinud väljaõppel meie esindatavate kaubamärkide tehastes.”

SUURTE EESMÄRKIDE NIMEL Elupõline otepäälane Triin Peips on tuntust kogunud suusatajana. Ta on lõpetanud Otepääl Audentese spordigümnaasiumi, jätkates õpinguid Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas. „Viis aastat käisin küll kõrgkoolis, kuid lõputöö jäi tegemata. Pean haridust väga oluliseks, aga praegu mõtlen, et milleks see diplom ja kellele neid treenereid üldse vaja on. Diplom lihtsalt paberi pärast ei anna mulle midagi juurde. Kui midagi teen, siis ikka suuremat eesmärki silmas pidades,” nendib alla kaheaastase pisitütre ema.

2007. aastal asutaski ta OÜ Ökopesa. „Suusatajana ei saanud hooajal tööl käia, lisaks pidevad treeningud. Kevaditi, kui oli väike puhkepaus, käisin metsa istutamisega raha teenimas. Eks sealt mõte idanema hakkaski.”

Algul pakkus mõne inimesega firma ainult metsaistutamisja trimmerdamisteenust. Aastate jooksul on ettevõte teenuste ringi laiendanud ja töötajate arvu märgatavalt kasvatanud.

Praegu on neil poolsada töötajat, hooajatöödel rohkemgi. Peale selle on firmal alltöövõtjaid.

KÕIK ON VALMIS IGALE TÖÖLE KÄED KÜLGE LÖÖMA „Ametnikke meie firmas pole.

Enamik töötajatest on mehed, kolm-neli naist teevad paberitööd. Samas on aga kõik, kaasa arvatud mina, vajadusel võimelised piltlikult öeldes käed mullaseks tegema,” sõnab Peips.

Firmas töötavad kutsestandardi omandanud raietöölised, arboristid, aednik-kõrghaljastaja.

Aasta käive on 1,2 miljoni euro ringis ning lõviosa sellest annab elektriliinide aluste puhastamine võsast, tänu millele pääses ettevõte tänavu Äripäeva Gaselli ehk kiiresti arenenud ettevõtete edetabelisse. „Elektriliinide aluste hooldustöid teeme peamiselt Eleringile, kuid ka Elektrilevile ja Imatrale,” täpsustab Peips. Kolmandik töödest tehakse alltöövõtjana Soomes ja Rootsis.

www.optitrans.ee MAIKUU PAKKUMINE €/tk TAURUS POINT 8 14,9R24

329.-

TAURUS POINT 70 360/70R24

299.-

TAURUS POINT 8 16,9R28

399.-

KLEBER FITKER 420/70R28

539.-

TAURUS POINT 70 480/70R38 KLEBER TRAKER 520/85R38 Hinnad sisaldavad käibemaksu Pakkumine kehtib kuni 31.05.2016 Infot laiema rehvivaliku kohta leiad meie kodulehelt.

Tel 515 3763, 5814 7377 e-post info@optitrans.ee

729.1159.-

LISAINFO Saatmisel lisandub transpordikulu Saadaval ka suurustes 140, 360 ja 660 liitrit varmapartner@varmapartner.ee Tel 524 0614 | 660 0165 LISAINFO

maa elu || mets || 11

26. mai 2016

all vägi „Ise välismaal konkureerida on mitte küll võimatu, kuid keerukas, seetõttu kasutamegi tööde saamiseks alltöövõttu.

Peamiselt teeme seal kevadest lume tulekuni metsatöid, hooldust ja metsaistutamist, kuid hooldame Soomes ka elektriliinide aluseid.” Metsatöid teeb Ökopesa Eestis peamiselt RMKle ja Rootsi koostööpartneritele, kes Eestimaale metsi soetanud. Töid tehakse veel erametsaomanikele ja esimest aastat tehti metsaistutustöid ka Valga Puule.

Firmajuhi sõnul on Rootsi, Soome ja Eesti metsade vahe tohutu. „75 kuni 80 protsenti Soomes ja Rootsis kasvavatest metsadest on istutatud metsad, mida on palju lihtsam hooldada.

Eesti metsad on selle kõrval kohati lausa rägastikud, see teeb hooldustöö keeruliseks ja kallimaks,” jagab Peips selgitusi.

Küsimusele, kas tööpõllu leidmisega tuleb palju vaeva näha, vastab tegus naine, et unetuid öid on tal olnud rohkesti. „Mul on vastutus inimeste ees, keda olen palganud, pean tagama neile töö. Tööjärje leidmisest suurem mure on aga tööjõud. Mentaliteet ja töökasvatus on alla igasugust arvestust. Töösse suhtumine jätab samuti soovida. Raha tahetakse palju saada, kuid korralikult tööd teha ei soovita.”

Kuigi alatasa kuuldub juttu, et töötuid on palju, on tal korralikku töömeest leida tegelikult väga raske. „60–70 inimesest, kellega olen töötukassa kaudu kohtunud ja vestelnud, jõuavad tööle ehk kaks-kolm. Inimesed on vastutustundetud, teevad kuidagi midagi ära, kuid kui tehtu nõuab ületegemist, on rahulolematud. Ma ei saa tehnikaga töötama võtta mehi, kel teises käes õllepudel. Kuna olen ise palju seda tööd teinud, tean täpselt, mida ja kuidas teha vaja, petta mind ei saa,” räägib Peips veidi ägestudes.

Naise sõnul hakkab kala mädanema peast ja nii tuleb tema meelest tõsiselt vaadata

just pere ja kooli suunas. „Kui 20–25aastane noor käib juba alkoholiravil ja joob viiskümmend päeva järgemööda, on midagi tema kasvatamisel läinud väga valesti. Taolised juhtumid ei ole haruldased. Tööjõukriis on ulatuslik ja olen juba pilgu suunanud Ukraina ja üldse välistööjõu poole. Pean endale selgeks tegema, kuidas neid siia tööle värvata,” ütleb ettevõtlik naine emotsionaalselt.

KERGELT, KIIRESTI JA PALJU Peips ei ole rahul ka noorte suhtumisega: kiiresti tahetakse saada hõlptulu, kergelt ja palju. „Ökopesas sõltub töötajate palk otseselt tehtud tööst. Kel töötahe olemas, teenib korralikku tasu,” kinnitab ta. Enamik töötajatest on mehed, kuid metsaistutuse hooajal satub sekka ka naisi. Lisaks kohalikele on tööl inimesi Lõuna-Eestist ja Pärnustki. Töötajad peavad olema valmis töötama üle Eesti ja ka välismaal.

Meie jutuajamisega liitunud raamatupidaja Anu Aleste lisab, et tema ülemus Triin on ihu ja hingega asja kallal ja muretseb pidevalt nii vajaliku tööjärje kui ka töötajate heaolu eest. „Nõudlik on ta ka, sest teisiti selles vallas tegutsevate meestega hakkama ei saaks,” nendib ta. „Triin on suure töövõimega inimene ja on ise iga tööga kursis, haldab valdkonda täielikult. Meie firmas teevad kõik seda, mida parasjagu vaja. Ka mina lähen metsa istutama, kui tarvis,” kinnitab Aleste.

KOGU TEENITUD KASUMI ON ETTEVÕTJA INVESTEERINUD OMA FIRMASSE EESMÄRGIGA SEDA ARENDADA. Peipsi sõnul arvavad paljud, et ettevõtja elu on lust ja lillepidu. Reaalne elu on teistsugune. „Et raha teenida, tuleb pidevalt otsida töötajatele tööd. Närvid on tihtipeale krussis ja kui juhtub helistama koostööpartner Rootsist või Soomest, lööb esimese mõttena kohe pähe, et mis nüüd lahti on ... Ega siis, kui kõik hästi, ei helistata, ikka siis, kui mingi probleem üleval. Ettevõtja töö on vastutusrikas ja kasum ei tule kergelt. Mõnigi kord tuleb tulevikule mõeldes või kogemuste saamiseks vastu võtta töö, millest tead, et see toob kaasa miinuse. Riske tuleb võtta.”

MUREKOHT: KÕLVATU KONKURENTS Eriti teeb talle meelehärmi kõlvatu konkurents. Sellelgi alal on hulga mitteametlikke tööpakkujaid. „Kui ikka mõni pakub tööd poole odavamalt, tekib minul ettevõtjana küsimus, kuidas see on võimalik. Ainus variant on maksta töötajatele mustalt ja jätta maksud tasumata. Mina ei ole MTÜ, vaid äriühing ning pean töötama kasumiga. Kui kunagi tööturg korda saab, hakkavad ehk ka tööde hinnad ühtlustuma,” avaldab ta lootust. „Ma ei ole nii rikas, et teha ebakvaliteetset tööd ja osta odavaid asju. Hindame kvaliteeti ja püüame seda pakkuda klientidele. Koolitame oma töötajaid, hoiame end kursis uue tehnoloogiaga. Töötajad on läbinud mitmesuguseid ohutus- ja tööalaseid kursusi.”

Kogu teenitud kasumi on ettevõtja investeerinud oma firmasse eesmärgiga seda arendada. Rõõmu teeb talle, et üha enam hoolitakse metsast ka Eestis. „Järjest rohkem istutatakse, ei tehta ainult lageraiet.

Suhtumine metsa kui meie rikkusesse on muutunud.”

Esimest korda osales Ökopesa tänavu maamessil, kust saadi nii mõnedki sidemed, kellele hinnapakkumised saadeti. „Igal asjale on oma ostja. Mess andis kindluse, et tuleb seal ka järgmisel aastal kohal olla. See on koht, kus ettevõtja saab ennast ja oma tegemisi kõige paremini tutvustada,” sõnab Peips.

Kuna töö on Triin Peipsile hobi ja hobi on töö, siis vähese vaba aja pühendab naine oma väikesele tütrele. „Tema jaoks võiks rohkem aega olla küll,” tunnistab ta ise. Üks harrastus on tal aga siiski – ta on kirglik jahinaine.

Tulevikust rääkides arvab ta, et ega temast kaupluses müüjat ikka ei saa. „Olen leidnud endale tegevuse, mis huvi pakub. Olen valdkonna endale põhjalikult selgeks teinud ja püüan oma ettevõtmistega jätkata,” sõnab ta kokkuvõtvalt. „Ega siis kogu pilt nüüd nii masendav pole, aga nähes põhja pool asuvate naaberriikide töökultuuri ja tavaelu, tean, mis suunas soovin areneda ja pürgida. Oma elu paremaks muuta saame ainult ise, otsuseid ei tee meie eest mitte keegi. Kui öösel saad juba rahulikult magada, on asjad laias laastus korras.”

OÜ Ökopesa oli Äripäeva edukaimate firmade pingereas 2014. aastal Valgamaa ettevõtete seas viiendal kohal.

Telli metsamajanduskava sõltumatult asjatundjalt!

TEENUSED

• Metsamajanduskavade koostamine • Majandustegevuse auditeerimine • Metsamajanduslikud ekspertiisid • Metsa kui bioloogilise vara hindamine • Metsakinnistute turuväärtuse hindamine Koostame metsamajanduskava sõltumata kinnistu asukohast üle Eesti Telli metsade majandamise kava www.metsakorraldus.ee/teenused www.metsakorraldus.ee tel +372 509 4226 metsakorraldus@metsakorraldus.ee

Märt Müüri südamega tehtud ajaloolised dokumentaalfilmid valmisid osade kaupa Foto: erakogu aastatel 2014–2016.

PÕLLUMAJANDUSMINISTRITE FILM SOBIB AJALOO ÕPPIMISEKS Heino Laiapea

P

õllumajandusmuuseumi 6. mai foorumil „Põllumajanduse ja maaelu arengud möödunud kümnenditel ning vaade tulevikku” esitleti Märt Müüri kolme filmi põllumajandusministritest. Filmi üldpealkiri on „Meie, Laia tänava ministrid”.

Foorumi moderaator maaülikooli professor Rando Värnik rääkis viimase kolmekümne aasta põllumajandusest. Filmis nähtu on tuttav, nüüd on see jäädvustatud nendegi tarvis, kes pole selles õhustikus elanud.

Umbes nii kõneles põllumajanduse asjatundja Rando Värnik.

Märt Müüri südamega tehtud ajaloolised dokumentaalfilmid valmisid osade kaupa aastatel 2014–2016.

Filme vaatama kogunenud huviliste hulgas olid filmis osalenud ja seda rahastanud endised põllumajandusministrid Heino Veldi, Tiit Kõuhkna, Arder Väli, Harri Õunapuu, Aavo Mölder, Jaan Leetsar ja Aldo Tamm.

Filmi idee pärineb Ilmar Mändmetsalt (minister 17.04.1995–17.03.1997), kes ka ise oli filmide autor ja tegija.

Filmi sellisel viisil valmimiseks oli mitu eeldust.

Eri aegade põllumajandusjuhtide kokkusaamisele pani aluse Jaan Leetsar, kes 1993. detsembris kutsus Maardu mõisa kõik endised põllumajandusjuhid. Tava jätkasid järgmised ministrid.

Ministeeriumi osakonnaju-

hataja Väino Tanvell meenutas: „Minister Harri Õunapuu (ametis 13.02.1991– 29.02.1992) andis mulle videokaamera ja ütles: oskad pilte teha, küll saad ka sellega hakkma. Väino Tanvell jäädvustas ministeeriumi sündmusi. Just need videod mõlkusid Ilmar Mändmetsal meeles, kui ta mõne aasta eest otsustas ministeeriumi ja ministrite tegevuse jäädvustada. „Kas sul on need videod alles?” küsinud Mändmets. „Kõik jäid ministeeriumi keldrisse pappkastidesse,” vastas Tanvell. Tanvell ja Märt Müür süstemamatiseerisid ja digitaliseerisid need filmid ja fotod. „Filmis on neist kasutatud alla kümne protsendi,” arvas Väino Tanvell. Märt Müür kogus ajaloolõike ja intervjueeris ministreid.

Esimeses filmis „Üleeile, 1981–1992” räägivad tolleaegsed ministrid põllumajandusest, selle juhtimise probleemidest ja püüdlustest.

Harald Männikuga kui talupidajaga on filmis lõik 1987. aastast. „Meid peteti talude tegemise lubadustega,” nendib legendaarne põllumajandusminister Harald Männik mulle 2002. aastal enne tema juubelit antud intervjuus. Filmis näeb Harald Männikut tema kodutalus Vigalas.

Teine film „Eile, 1992– 2002”. See oli kõige suurem muutuste aeg. Ühise joonena on selle kümnendi ministrite mõtetes-ütlemistes 1994. aastal riigikogus vastuvõetud otsus, et Eesti peab oma rahva peamiste toiduai-

netega ise varustama. Ükski tolle perioodi minister ei saanud ametis olla täit aega, nelja aastat.

Märt Müür on lasknud ministritel vabalt oma mõtteid avaldada ning ministrid on seda ka teinud. Eriti kolmandas filmis, „Täna, 2013–2014”, kus nad hindavad oma tegevust ning näitavad, kuidas nad ise nüüd elavad ja millega tegelevad.

Märt Müür on töötanud läbi tohutu hulga materjali. „Märt on teinud hobuse moodi tööd ja tänu talle selle eest,” ütles tema kolleeg „Viljaveski” päevilt Mati Narusk.

Väino Tanvelli 1999. aastal Jäneda talupäevadel kõnekojas filmitud ja ministrite filmi jõudnud episoodist peaminister Mart Laari „aurustuvast” esinemisest jäi meelde kuulajate esimeses reas istuva Raplamaa agronoomi Eino Mikomäe pilk. See on üks filmi võtmekohti.

Filmi näitamise litsents kuulub põllumajandusmuuseumile ja see on hea. Siis on film loodetavasti ka saja aasta pärast kenasti alles.

Minu arvates passiks seda kokku üle nelja tunni kestvat filmi 20minutiliste seeriatena näidata Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva eelaastal 2017. aastal ETVs, sest see on üks osa Eesti rahva ajaloost.

P.S. Väino Tanvell on koostanud ülevaate Põllutöö- ja Toitlusministeeriumist kuni Eesti Vabariigi põllumajandusministeeriumini. Ülevaadet võib küsida maaeluministeeriumist.

12 || kartul || maa elu

26. mai 2016

Kartulimardikad ronivad juba mullast välja Riina MaRTinSon ais hakkavad kartulimardikad mullast välja pugema ja kel kartulivarred juba rohetavad, tuleb pilk eriliselt terav hoida, sest tänavu võib mõnel pool karta tavapärasest suuremat kartulimardikate lainet.

Eesti maaviljeluse instituudi kartuliteadlane Luule Tartlan selgitab, et kartulimardikad hakkavad mullast välja pugema, kui mulla temperatuur on 14–15 kraadi. See võib Eesti eri paigus juhtuda eri ajal.

Mäletatavasti oli mai algus väga soe ja muld hakkas hoogsalt soojenema, aga kuna kuu keskpaik oli jahedam, võibki talvitunud kartulimardikate kurjem rünnak kohe algamas olla. „Kartulimardikad talvituvad samas kartulipõllu mullas, kus nad kahjustasid taimi, ja sealt nad ka välja ronima hakkavad. Üsna tavaline, et esmalt ronivad välja üksikud vaatlejad ja suurem väljapugemine jääb mai lõppu ja juuni algusse,” selgitab Tartlan.

Valdav osa mardikatest tuleb mullast välja 10–12 päeva pärast esimesi, looduses õitsevad sel ajal sirelid. Kel aga varajane kartul loori all kasvamas, peab veelgi varem jälgima, kas mardikad on juba sooja mulla alt nähtavale ilmunud.

Olukorra hindamiseks tuleb

väga hoolikalt kontrollida eelmise aasta kartulipõlde ja esmajoones neid, mille muld on kergema lõimisega, sest need soojenevad kiiremini.

AINA ROHKEM Kuna Lõuna-Eestis on juba mitmel aastal üles sirgunud kaks põlvkonda mardikaid ja Tartlani hinnangul oli mullu ka Põhja-Eestis kaks põlvkonda mardikaid, võibki tänavugi neid putukaid tavapärasest rohkem olla. „Kui ei tõrjuta ka, siis saab neid veelgi enam. Seega palume kasvatajatelt valvsust,” soovib ta.

Mardikate arv sõltub sellest, kui palju neid mullu oli ja kui palju talvitus. „Kartulimardikas hoolitseb selle eest, et nende hulk aina kasvaks – nad söövad ja paljunevad,” tõdeb Tartlan. „Osa mardikatest paarub juba sügisel ja esimesed munakurnad pärinevad sügisel paarunud emastelt.”

See, et kartulimardikad muutuvad paikseks ja nende arv kasvab, on märk vähesest tõrjetööst. Soomes uuriti eelmisel aastal mardikate paikseks muutumist ja leiti, et osa mardikaid pärines juba aastast 2013 või 2014.

Kuna mardikad on väga lühikest aega väljas söömas ja ronivad siis mulda tagasi, samuti nukkuvad mullas, jääb mulje, et neid polegi. See arvamus on aga petlik. „Kui leiate kartulipõllult mardikaid, siis esimene nõue: ei tohi neil lasta mulda minna,” rõhutab kartuliteadlane. „Esimesed koorunud tõugud on enamasti koos ja nad ronivad taime latva nooremaid lehti söö-

ma. Sealt on neid kõige kergem kokku korjata.” Üks tõuk sööb ligikaudu 30 ruutsentimeetrit lehepinda ja üks mardikas sada ruutsentimeetrit.

Tartlan räägib, et keemiline tõrje on efektiivsem, kui seda teha kohe vastsete ja noormardikate ilmudes. Kui taimedest on juba kahjustunud kaks kuni viis protsenti, on keemiline tõrje õigustatud. Väikeaedades on küll ja küll juhtunud, et kartulitaimedest jäävad pärast mardikate rünnakut alles vaid roodunud varred ja räbaldunud lehed.

Kui näiteks Soomes märgistatakse kartulimardika leiukohad ja taimekaitsetöötajad hävitavad neid, siis Eestis peab igaüks ise selle tööga hakkama saama.

Põllumajandusameti paljundusmaterjali büroo juhataja Ljudmila Kerge selgitab, et Euroopa Liidus on piirkondi, kus kartulimardikas pole veel levinud ja tõrjemeetmetega on võimalik hoida ala kahjurivabana. „Need on niinimetatud kaitstavad alad. Euroopa Liidus on mitu kartulimardika suhtes kaitstavat ala, sealhulgas Soome. Seepärast ongi Soomes kartulimardika tõrje kohustuslik,” märgib ta.

Eestis loetakse kartulimardikat tavakahjustajaks ja riiklike tõrjemeetmete rakendamist ei peeta vajalikuks, samuti ei koguta riiklikul tasandil kartulimardika levimise andmeid. „Kuni 2002. aastani oli kartulimardikas ohtlike taimekahjustajate nimekirjas ning tõrjemeetmete rakendamine oli ko-

hustuslik,” meenutab Kerge. „1990. aastatel hakkas kartulimardikas laialdaselt levima ja sellele ei suudetud piiri panna.

Mõnel aastal on neid üle Eesti, vahel ainul mõnes piirkonnas, aga Lõuna-Eestis on need väikeaedade iga-aastane nuhtlus.”

KODUAIAS NOPPIMISTÖÖ Kui kartulit kasvatada samal kohal kaks aastat järjest, tuleb vagusid väga hoolikalt jälgida ajal, mil mardikad mullast välja tulevad. „Nendel põldudel võivad kartulimardikad mullast välja ronida juba enne kartuli mahapanekut, eriti kui mahapanek hilineb. Olen sellist pilti näinud tootmispõllul,” kirjeldab Tartlan. „Sügisel koristamisel maha jäänud mugulad tärkavad varakult ja mardikad alustavad nende kahjustamist. Eelmise aasta kartulipõldudel saab teha keemilist tõrjet.”

KUI LEIATE KARTULIPÕLLULT MARDIKAID, SIIS ESIMENE NÕUE: EI TOHI NEIL LASTA MULDA MINNA. Niipea kui mardikad mullast välja ronivad, nad ka hävitustööga alustavad, tekitades lehtedesse suuri auke. Munakurnad munetakse viiendal-kuuendal päeval pärast mardikate ilmumist. Munemise aktiivsem periood langeb ajaliselt hobukastani õitsemise lõppu. Vastsed kooruvad 11–12 päeva pärast.

Munadest koorunud vastsed närivad sama lehe alumise pinna sisse väikesi augukesi. Iseloomulik on, et lehe alumine osa jääb alles ja tekkinud kahjustust kutsutakse seetõttu akensöömaks. Vastsed on aplad, nad ronivad taime latva ja söövad nooremad lehed auklikeks ja sälgistavad leheservad. Juuli alguseks kasvavad vastsed täis ja lähevad mulda nukkuma. Tavaliselt hakkab kartul sel ajal õitsema. Kasvataja aga arvab, et mardikad läksid mujale ja tema põllul neid enam pole. Kahjuks ta eksib. Noormardikad hakkavad mullast välja tulema, kui kartulipõld on täisõites. Ja ring algab otsast peale. „Viimastel aastatel on meil arenenud kaks põlvkonda suve jooksul,” hoiatab Tartlan. „Ka 2015. aastal oli augusti lõpupoole ja septembris näha mullast välja roninud noormardikaid. Pika sügise korral võisid noormardikad ka muneda, kuid kolmas põlvkond ei arenenud ja hävis.”

Kui mardikad on piirkonna püsiasukad ja neid näeb seal igal aastal, siis ei tohi tõrjet tegemata jätta, muidu söövad nad lehed ribadeks ja see mõjutab mingil määral saaki – mugulad on kindlasti väiksema kuivainesisalduse ja kehvema kvaliteediga. „Korjamine võib tunduda tülikas ja muidugi ongi, aga väikeaias saab hoolika korjamisega enam-vähem hakkama. Korjamine on tulemuslikum, kui seda teha päevas paar korda,” õpetab Tartlan.

Mardikate ärakorjamisel

maa elu || kartul || 13

26. mai 2016 tuleb taimi vaadelda ja mitte väga palju liigutada, sest mardikad võivad muutuda vähemärgatavateks, kukutades end lehtede vahele ja mullale. Sageli kukutavad nad end selili ja nii ei ole muidu silmatorkavad triibud näha.

Kerge soovitab lisaks mardikate ärakorjamisele hävitada ka nende oranžid munakurnad, mis peituvad kartulilehtede alumisel poolel. „Aga tõsi on, et päris võimatu on kõiki mardikaid ära korjata,” nendib ta. „Müügil on taimekaitsevahendid, mida saab kasutada kartulimardika tõrjeks, aga preparaatide kasutamisel tuleb arvestada, et parema tulemuse saab taimi pritsides, kui vastsed on alles koorunud.”

Kui teha keemilist tõrjet esimeste munakurnade ja tõukude koorumise ning esimeste kasvujärkude ajal, saab vähendada järgmiste põlvkondade arvukust.

Kartulimardikatele meeldib rännata. Massilisi väljarändeid teevad nad kevadel mais ja juunis. Selleks on soodsamad äikese-eelsed ja kuivad tuulised ilmad. „Tugevad lõunatuuled võivad tuua meile lisa lõunapoolsetest piirkondadest, eriti Lätist,” teab Tartlan. „Lõunatuultega tuuakse mardikaid just Võrtsjärve ja Peipsi järve vahelisele tuultele avatud alale kuni Soome laheni.”

Kurb tõsiasi on, et kui ühel aastal on mardikad su põllule või aialapile jõudnud, võib karta, et nüüd jäädki nendega võitlema, kui igal aastal samas kohas kartulit kasvatad. „Kui neid oli eelmisel aastal, siis nüüd tuleb iga päev kontrollida, kas mullast pole välja roninud mardikaid. Esimestel päevadel on nad väga aeglased ja neid saab kergesti korjata,” annab Tartlan nõu.

Niisiis on koduaias tõhusaim tõrje mardikate ärakorjamine, aga lisaks võiks järgmiseks aastaks kõrva taha panna, et eelidandatud seemnekartuli kasvatamisel on taimede areng

kiirem ja neil on suurem vastupanuvõime.

Mugulate hilisemal mahapanekul tuleks tärganud tõusmeid kohe mullata, see kaitseb taimi. Pärast kartuli koristamist võiks pealseid hoida mullal, seal võib olla tõukude kasvujärke ning siis on neid võimalik veel hävitada. Üsna sageli on koristamisel näha nukke, ka neid tasub hävitada. Lisaks saab mullaharimisega hävitada hulgaliselt vastseid, nukke ja mardikaid.

Kartulimardikad eelistavad heamaitselisi sorte ja kasvus nõrgaks jäänud kartulitaimi, sest nende lehed on pehmemad. Vananenud lehed ja varred neile ei meeldi, aga kui nälg käes, kõlbavad needki.

SUURTOOTJAD PRITSIVAD Suuremad kasvatajad teevad reeglina korra või paar hooaja jooksul mardikate keemilist tõrjet, mistõttu on nende kartulipõllud mardikast kahjustamata. „Jälgitakse väga hoolikalt taimiku olukorda ja vajadusel pritsitakse,” kirjeldab Tartlan. „Kuid on ka erandeid, just varajaste sortide kasvatamisel, sest varane kartul läheb kohe müügiks.

Nendel põldudel on otstarbekas teha tõrje teise põlvkonna mardikatele ja takistada nende munemist ja mulda talvituma minekut.”

Tartlan tõdeb, et suurtootjate põldudel on mardikaid harva näha, sest kasvatajad on teinud varem ja teevad nüüdki tõrjet õigel ajal ning püüavad ära hoida tõukude ja mardikate muldamineku. Iga kasvataja valib ise pritsimiseks vajaliku preparaadi. Millised on lubatud tõrjepreparaadid mardikatele ehk insektitsiidid, seda saab uurida põllumajandusameti kodulehel. Üha sagedamini räägitakse ja kardetakse aineid, millega kartuleid ja muid köögi- ja puuvilju pritsitakse. Tartlan kostab selle peale, et põllumajandusameti spetsialistid kontrollivad väga hoolikalt taimekaitse preparaatide sobivust ja kasutamist ning vajadusel telli-

Kartulimardika vastne.

FotoD: Peeter kÜMMeL / SakaLa

takse jääkide määramine. Kasutatavad tõrjevahendid läbivad ohutuskatsetused.

Kartulikasvatuse tõrjevahendid on kontaktsed ja mõeldud valdavalt pealsete pritsimiseks. „Mugulasaak formeerub mullas ja mugulad ei puutu tõrjevahenditega kokku. Kontroll on vajalik ja ametnikud seda ka teevad,” toonitab Tartlan.

Kerge sõnutsi kasutavad tootjad kartulimardika tõrjeks insektitsiide ja suurt kahju kartulimardikas ei põhjusta. „Tootjaid kontrollitakse, mis taimekaitsevahendeid nad kasutavad ja kas taimekaitsepritsid on korras,” kinnitab ta.

Mahekasvatuses peab aga rakendama ennetavaid tõrjevõtteid. Kartulit ei või maha panna eelmise aasta kartulipõldude lähedusse, kui seal elutses mardikaid. Samuti saab parema tulemuse, kasvatades varajasi sorte.

Viljandimaal mahekartulit kasvatav Janek Lass räägib, et siiani pole kartulimardikas kuigi suur mure. Neid küll esineb, kuid mitte massiliselt ja spetsiaalset kartulimarditõrjet nad teinud pole. „Jälgime põhitõdesid: viljavaheldus, korralik mullaharimine, sertifitseeritud seeme ning kasvatame maheviljeluses sobivaid sorte „Solisti” ja „Salomed”,” lisab Lass.

VASTUPIDAV MARDIKAS Kartulimardikale meeldib, kui õhutemperatuur on tõusnud 18 kraadini, siis hakkab emane munema. Munad taluvad paaripäevast nullkraadi kuni miinus 1,5 kraadi. Munadest koo-

PANE TÄHELE • Kartulimardikad hakkavad mullast välja pugema, kui mulla temperatuur on 14–15 kraadi.

• Suurem osa mardikatest tuleb välja 10–12 päeva pärast esimesi, looduses õitsevad sel ajal sirelid.

• Kui põllul oli eelmisel aastal kartulimardikaid, siis nüüd tuleb põldu kontrollida iga päev.

• Kui leiate kartulipõllult mardikaid, ei tohi lasta neil mulda minna.

ruvad tõugud nädalaga ja vastsestaadium kestab kuni kolm nädalat 20 kraadi juures. „Tõugud söövad nii öösel kui ka päeval, aga temperatuuri langemisel pluss seitsme-kaheksa kraadi juurde nad lõpetavad söömise,” lisab Tartlan. Üldiselt ei peaks külm kartulimardikate talvitumist segama ja hukkuda võivad nad siis, kui erakordselt saabub tugev külm ja nad pole veel jõudnud kuigi sügavale mulda minna. Talvitumisel taluvad nad 14–16kraadist külma. Nad on võimelised ronima järjest sügavamale. Talvitumisel võivad hukkuda vigastusi saanud mardikad ning esimese ja teise kasvujärgu tõugud, kes ei suuda sügavamale mulda ronida. „Neil on väga hea kohanemisvõime ja talvekülmade eest poetakse sügavamale mulda,” märgib Tartlan. Paremini on nad kohanenud veekoguäärse-

• Noormardikad hakkavad mullast välja tulema, kui kartulipõld on täisõites.

• Korjamine on tulemuslikum, kui seda teha päevas paar korda.

• Mugulaid hiljem maha pannes tuleks tärganud tõusmeid kohe mullata, see kaitseb taimi.

• Mahekasvatuses ei või kartulit maha panna eelmise aasta

tel aladel, nagu Võrtsjärv, Peipsi, Suur-Emajõe piirkond. Nad võivad talvitumiseks valida ka kraaviäärseid alasid ja teisi sarnaseid kohti.”

POOL SAJANDIT SIIN Kartulimardikas on Eestit kiusanud 1965. aastast. Kui esialgu pandi suuremale levikule piir ning väiksemaid puhanguid oli enamasti vaid Lõuna-Eestis ja Läti piirialadel, siis 2000. aastast on mardikaid juba rohkesti Lõuna-Eesti ja pisut harvem Põhja-Eesti kartulipõldudel.

2007. aastal leiti kartulimardikaid rohkesti juba Põhja-Eesti kartulipõldudel. „Siis jõudsid nad ka Saku Eesti maaviljeluse instituudi kartuli katsepõldudele, kus esimesed mardikad ilmusid nähtavale 1. juunil,” meenutab Tartlan. „Kartulimardikate juurdetulek kestis 13. juunini ja esimesed munakurnad leiti kümnel

kartulipõldude lähedusse, kui seal oli mardikaid, samuti saab paremaid tulemusi, kui kasvatada varajasi sorte.

taimel 10. juunil. Enam kahjustasid nad varajasi sorte, kahjustused olid suuremad kontrollvariandi lappidel, mis olid väetamata.”

Toona korjati mardikaid iga päev käsitsi ära. Keemiline tõrje tagas kahenädalalise mardikateta aja. „Proteuse OD kasutamisel hävisid mardikad ja munakurnad ei arenenud elujõulisteks. Kõige tähtsam tulemus: nende võtetega õnnestus takistada nende muldaminekut,” räägib Tartlan.

Looduslikke vaenlasi on kartulimardikal vähe, sest linnud neid süüa ei taha. Samuti on raske leida taimi, mille lõhn neid peletaks. „Pakutakse küll mitmesuguseid taimi, aga kuna mardikad on nii vähe aega mullast väljas, siis kestab taimede mõju lühikest aega ega ole efektiivne. Üks mõjus taim võib olla koirohi, selle lõhn peletab,” pakub Tartlan.

28. mail kell 10

Lääne-Virumaal Sõmerul keskusehoone ümber

Kohalike ettevõtete ja põllumajandustehnika PARAAD Talutoodete, käsitöö ja taimede LAAT Palju töötube suurtele ja väikestele Batuudid, lastekarussell. Hobuvanker ja ratsutamine

LAMBAOKSJON KELL 12

Akumäärdeprits SKF TLGB 20 Soovituslik jaehind

369 €

• • • • •

sisseehitatud määrdemõõtur 2 määrimiskiirust 20 V vastupidav liitium-ioonaku töökoha valgustus funktsionaalne LCD-ekraan

Rohkem infot: www.skf.ee Edasimüüjad:

Alas Kuul AS www.alas-kuul.ee +372 659 3230

Masinaelemendid OÜ www.laager.ee +372 653 0164

ÕNNELOOS JA KAUNEIMA VASIKANIME KONKURSS Kogu päeva vältav KULTUURIPROGRAMM, peaesinejaks ansambel JUSTAMENT KELL 13 Hulgaliselt põnevaid toitlustajaid, avatud on sisehoovi kohvikud KARILOOMADE NÄITUS. Lihaveised, kitsed, lambad jne Eksootiliste loomadega on kohal Ranna rantšo MINILOOMAAED PÕLLUMAJANDUSTEHNIKA ESITLUS, traktorite töö demonstreerimine ja vigursõit Käsikivi ja piimabaari kasutamine, lammaste pügamine ning muude talutööde demonstratsioon

Palju muud toredat, mida maal teha saab

Üritus on alkoholivaba, kõigile külastajatele TASUTA ja kestab kella 18ni

Sõmeru Vald Rakvere Vald

INFO www.someru.ee maia@someru.ee Tel 527 7235 EESTI PÕLLU- ja MAAMAJANDUSE NÕUANDETEENISTUS

Lääne-Virumaa Põllumajanduse Nõuandekeskus

14 || ilma- Ja taimetark || maa elu

M

ai on meie ravimtaimeaia jaoks lehekuu. Korjame kõik vajaminevad lehed just maikuus ja juuni esimesel kolmandikul, sest hilisemad lehed on puitunud, neile tekivad kollased laigud, neid rikuvad kahjurid ning vitamiinide ja eeterlike õlide hulk langeb.

Mustasõstralehe tee on vitamiinirikas ja aromaatne.

Aias kasvavatelt põõsastelt ei tasu väga palju lehti korjata, igalt oksalt võib võtta mõned lehed. Looduses kasvab mustasõstrapõõsaid tihti väikeste ojade ja kraavide kallastel ning heinamaadel, kus kunagi on olnud elamud või kuhu linnud on seemneid puistanud.

Meie korjame mustasõstralehti Karepa oja kaldalt. Maikuus on rohi väike ja põõsastele pääseb kergest ligi. Korjame korvidesse, sest mustasõstralehed on õrnad ja tõmbuksid umbses kotis ruttu mustaks. Koju jõudes paneme need pimedasse ruumi restide peale üheks päevaks kuivama ja järgmisel päeval kuivatame 35–40 kraadi juures krõpskuivaks. Päris noori, sentimeetrise läbimõõduga lehti oleme kuivatanud kohe – neist saab eriti aromaatne tee.

Kui segada maikuiseid mustasõstralehti nurmenukuõitega, saame väga maitsva kevadise vitamiinitee. Äsja puhkenud ja kiiresti kuivatatud või värsketest mustasõstralehtedest tee on lausa delikatess. Toorestest lehtedest tee tegemiseks ei pea vesi olema keev, vaid 70kraadine. Sellise maitsega teed ei ole võimalik poest ega apteegist osta. Enamik ravimtaime- ja teetootjaid korjab lehti siis, kui need on suured ja mitte enam nii aromaatsed.

Mustasõstralehtedel on neeruteesid puhastav toime, kasutatakse ka reuma ja liigesepõletiku korral soolasid väljutava teena ning külmetushaiguste korral C-vitamiini allikana. Tasub tähele panna, et

VAARIKALEHED Noori vaarikalehti korja maikuus ja juuni alguspäevadel raiesmikelt ja metsa servalt.

Meie korjame neid korvidesse ja kuivatame 40 kraadi juures.

Vaarikaleheteed kasutatakse külmetushaiguste ajal higistama ajava teena. Samuti aitab vaarikalehetee emaka, mao- ja südamevalu korral. Tee lõõgastab silelihaseid. Vaarikalehed kuuluvad maotee koostisesse, neid on kasutatud soolepõletike ja kehvveresuse korral ja rahustava teena. Vanasti kasutati sünnituse ajal.

Lehetõmmis aitab taastada juuste tumedat värvi.

Lisaks on kevadistes lehtedes flavonoide, eeterlikke õlisid, tanniine ja vitamiine.

KORTSLEHT Kortslehe korjamiseks on parim aeg maist kuni juuni alguseni. Kogu kortslehti kuiva ilmaga korvi, pane restile kuivama või kimpudena sooja kohta.

Kui lehed on krõmpskuivad, peenesta või haki need ja säilita kottides või purgis.

Värskest kortslehest saab enne õitsemist kevadel salatit teha. Selleks haki kortslehed, põdrakanep ja murulauk peeneks ning lisa

KASELEHED Mida nooremad lehed, seda rohkem on neis toimeaineid. Tänapäevased uurimused on tõestanud, et kui leotada kaselehti kuumas vees, saab kätte üsna palju mineraalaineid. Paras aeg lehti koguda on siis, kui lehed on suuruses kaks korda kaks sentimeetrit.

Neid kogutakse ja kuivatatakse samamoodi nagu mustasõstralehti.

Kaselehed on neeru- ja kuseteedes tugeva baktereid hävitava toimega. Aitab hästi puhastada maksa- ja sapiteesid. Kasutatakse nii eraldi kui ka teesegudes. Kaselehti võib päevas tarvitada 10–12 grammi ehk juua mitu tassi teed.

Kaselehtede tarvitamisega tasuks ettevaatlik olla neerude ja südame talitushäirete korral.

METSMAASIKALEHED Raiesmikul kasvavaid maasikalehti ja õisi saab korjata mais-juunis. Need kuivavad kergesti 35–40 kraadi juures.

Metsmaasikalehed sisaldavad rauda, rutiini, tanniine, aitavad mao- ja sooltepõletike korral, soodustavad uriini-

Nurmenukuõitest saab imemaitsva ja ilusa kollase värviga tee.

Foto: egert kaMeNIk / PoStIMeeS

ju Kal

kÜlvikalenDeR Mai – juuni 2016 28. L

Õis 15.12

Õis, alates kl 00.06 leht

30. E

04.18 22.21

Leht, aiatöödeks sobimatu päev

R

VI

i ts

LI

29. P

Jäär

ur Amb

Õis

kits

vi Lõ

27. R

NURMENUKULEHED JA -ÕIED Nurmenukk õitseb mai teisest nädalast juuni esimese nädalani. Lehti võib korjata enne õitsemist ning lisada karotiini ja C-vitamiini allikana vitamiinisalatisse.

Nurmenukuõitest saab imemaitsva ja ilusa kollase värviga tee. Inglismaal on legend, et nurmenukuõites elavad head haldjad, kes tulevad igal ööl maa peale head tegema. Vahest on legend alguse saanud sellest, et nurmenukuõitel on puhastav toime.

Nurmenuku keemilisse koostisesse kuuluvad saponiinid, eeterlik õli, flavonoidid, karotenoidid ja tanniinid.

Nurmenukul on õrn köha ja bronhiiti raviv ja rahustav toime. Kuuridena on aidanud ka peavalu vastu. Sobib lastele uneteeks ning miks mitte ka täiskasvanutele.

Päevane annus on 3–4 grammi droogi ehk kaks tassi teed. Õitest võib teha jahu ja kasutada seda toiduvärvina.

Nurmenukk annab ilusa värvi likööridele ja teistele napsudele. Mõni soovitab ka juuri kasutada, kuid nurmenukk on kaduv liik Euroopas ja seda tuleks säästvalt koguda. Juurtes on küll tugevam toime, kuid ka kõrvalmõjud. Nii et korjakem nukkude imekauneid õisi ja jätkem juured alles, et lill saaks ka järgmisel aastal õitseda. Õisi kogudes nuusutage oma käsi – neile jääb imehea aroom!

MAA

TULI

VESI

ÕHK

V

31. T

Leht, alates kl 04.09 vili

1. K

Vili

K

P

S

arasvöötmes on peamisteks ilmakujundajateks kesklaiuste tsüklonid ja antitsüklonid. Olen juba varasemates ilmajuttudes mõlematest juttu teinud, aga nüüd võtame käsile suvised aspektid, eriti äikesed antitsüklonites.

Jah, tõesti, mõnikord võib antitsüklon tuua meile sootuks äärmuslikud ilmaolud (lähiajaloost 2001. aasta juulis ja 2010. aasta suvel).

Tasub meenutada, et antitsüklon on kolmemõõtmeline suletud tsirkulatsiooniga õhukeeris, milles õhk liigub põhjapoolkeral päripäeva ja lõunapoolkeral vastupäeva; selle keskosas on õhurõhk tüüpiliselt kõige kõrgem. See tähendab üldjoontes seda, et kui antitsüklon on Eestist läänes, siis on ülekaalus põhjavool, kui idas, siis lõunavool, kui lõunas, siis läänevool, ja kui põhjas, siis idavool. Nende õhuvoolude omadused ja kaasatoodav ilm oleneb suuresti aastaajast.

Suvel on antitsükloni läänepoolse asetusega tavaliselt ilm jahe ja väga kuiv, ent mitte alati, eriti kui mängu astub tsüklon Venemaal – viimasel juhul võib olla ebapüsiv ilm sagedaste hoovihmade ja äikestega (rannikualadel pigem selge või vähemalt rahulik).

Kui mais või juunis on antitsüklon Rootsi või Norra kohal, siis on ülekaalus idavool (võib olla ka kirdest). See tähendab tavaliselt kuiva ilma, sest mandri sisealadelt saabuv õhk on kuiv, samas ilm on sageli soe, vahel isegi väga soe, aga kui õhuvool on enam kirdest, võib olla jahe, isegi öökülmadega ilm (aprillis ja mais).

Eeskätt mais, aga ka juunis väärib eraldi tähelepanu antitsükloni põhjapoolne asend, kui rõhkkonna kese on Loode-Venemaa kohal. Sel juhul on domineerivaks kaguvool, aga õhuvool võib olla enam lõunast või idast.

Kuigi see õhumass tuleb samuti mandri kohalt, koguneb sinna niiskust, mis suurendab labiilsust (kalduvust äikeseks). Lisaks on see õhumass väga soe või kuum. Kui selline õhumass jõuab Eesti kohale, on oodata leitsakulist ilma sagedaste äikestega, eriti Ida-Eestis. Ka lihtsalt Venemaa kohal, st Eestist idas paiknev antitsüklon on tugevate kuumalainete ja äikeste soodustaja, ent pigem suvel (juulis ja augustis, aga võib olla muidugi ka varem). Äikesed ja sellega seotud ohtlikud nähtused tekivad eelkõige antitsükloni servaalal, iseäranis lääneservas, kus õhuvool lõunast, kagust või idast. Sellises kohas koguneb soojust ja niiskust, samas on laskumisinversioon (pilvede ja äikese arengut pärssiv õhu laskumine) seal nõrgem.

Kõige intensiivsemalt ilmnes selline olukord korduvalt 1998. aasta juunis ja 2010. aasta suvel, lisaks leiab hulgaliselt teisigi näiteid.

Seega on ilmakujundamisel tsüklonid ja antitsüklonid omavahel läbi põimunud.

Nädala alguses lahvatas Kesk-Euroopa kohal eriti pingeline õhumasside vastasseis.

Nii tekkis seal ridamisi tugevaid äikeseid.

Aafrikast pärit troopiline õhumass levis IdaSaksamaa ja Poola kohale, kuid selle soojusest sai Eestigi osa: päikeselise ja vaikse ilmaga tõusis õhutemperatuur 20...26 °C-ni.

Nädala keskel soe antitsüklon lagunes ja ilm muutus pilvisemaks, esines sajuhooge. Õhumass püsis siiski soe.

Uus antitsüklon tugevneb Põhja-Euroopas ja võib lõpuks sattuda Loode-Venemaa kohale. See tähendab leitsakut ja äikeselist ilma. Juhul, kui nii läheb, siis on alates 29. maist oodata enam kui 25kraadiseid päevamaksimume ja äikest. Välistada siiski ei saa ka mõõdukama suvesoojaga ja kuiva ilmaga varianti.

fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

U

SUVISED ANTITSÜKLONID JA ÄIKE

kaTRin luke

eritust ja tugevdavad veresooni. Neist saab teha kompressi nahapõletike vastu. Talvel sobivad metsmaasikalehed hästi organismi tugevdamiseks. Nagu maasikamarjad, sisaldavad ka lehed rauda. Nii et see on hea tee kehvveresuse ja nõrkuse korral.

JU

ilmatark

mustasõstralehe tee võib suurendada antibiootikumide ja diureetikumide toimet.

suhkruga maitsestatud hapukoor (500 grammi kohta üks teelusikatäis maheroosuhkrut).

Lehed sisaldavad tannine (sh agrimoniini), limaaineid ja flavonoide. Neid on kasutatud munasarja- ja emakapõletike ravis, menstruaaltsükli korrastamiseks, pärast sünnitust haavade raviks ja rinnapiima hulga suurendamiseks. Aitab lihaste kärbumise korral, puhastab neerusid, ravib mao limaskesta põletikku ja sooltepõletikke. Pärast hamba väljatõmbamist on hea kortsleheteega suud loputada, see aitab haaval paraneda. Kortslehte on kasutatud allergiliste nahapõletike raviks ja suhkruhaiguse vastu. Samuti on kortslehes leiduval agrimoniinil loomkatsetes avastatud vähivastane toime.

Päevane annus võiks olla 5–10 g kuivatatud kortslehte ehk 2–5 tassi teed.

Ne i

jÜRi kaMenik

Maikuu on parim aeg veel taimelehti korjata

Sõnn

ilMaTaRk

26. mai 2016

2. N 3. R

Kaduneljapäev

Vili, alates kl 05.47 juur Juur aLLIkaS: MÄrkMIk-kaLeNDer „aaSta aIaS 2016” kIrJaStuSeLt Varrak

K V

maa elu || koDu Ja aeD || 15

26. mai 2016

Kasvatame mustikat Ülli-Riina SilDnik Helga Taimeaed

P

oolkõrge mustika (Vaccinium x atlanticum) kasvatamiseks koduaias tuleb valida soe ja päikseline koht, mis on kaitstud külma tuule eest.

Talvel ei tohi tuul mustika kasvukohast lund ära keerutada. Madal ja märg kasvukoht ei sobi samuti, sest mustikas ei talu liigniiskust. Varju istutades õitseb mustikas vähem ja marjad pole nii magusad.

Parim muld on huumusrikas, õhuline ja kindlasti happeline. Sobivaim mulla pH on 4– 5,5.

Korraliku viljumise tagab mitme eri põõsa koos kasvatamine. Madalakasvuliste põõsaste vahekaugus võiks olla 60 cm, poolkõrgetel meeter. Taimevalikut tehes eelistagem Eestis kasvatatud ja kohalike oludega juba harjunud materjali.

KASVUPINNAS TAIMELE SOODSAMAKS Olenevalt olukorrast saab kasvupinnase mustikale vastuvõetavaks muuta. Raske savika mulla korral kasutatakse rabaturvast, igale taimele vähemalt kümme liitrit. Liiga aluselise, aga piisavalt õhulise ja kerge mulla korral saab mulda muuta happelisemaks väävliga, segades seda 30 cm sügavusse mullakihti vähemalt kolm nädalat enne istutamist.

Veel on hea lisada istutusauku kas männiokkaid või komposteerunud puulehti – see aitab hoida sobivat happesust ja annab pikaajalise huumuseallika, samuti aitab õhustada pinnast ja hoida niiskust.

Mustikas tuleb istutada

„Reka” mustikas on istutatud lillepotti.

MUSTIKASORDID Eestis kasvatamiseks sobivad poolkõrged mustika (Vaccinium x atlanticum) sordid: • „Northland” • „Northblue” • „Northcountry” • „Polaris” • „Patriot” • „Puru” • „Reka” Mustikasort „Patriot” annab Eesti tingimustes suurepärast saaki.

pisut sügavamale, kui see potis kasvades oli, ja külmakergituse vältimiseks tugevalt kinni vajutada. Kohe pärast istutamist multšida pinnas sobiva orgaanilise materjaliga. Hästi sobib selleks männiokas, saepuru, puiduhake, koorepuru või turvas. Igal kevadel võiks multši juurde lisada.

KASTMINE JA VÄETAMINE Kastmiseks on parim kasu-

tada vihmavett, võimalusel jõe- või järvevett. Kui aga seda võimalust pole, siis lisada karedale veele lusikatäis äädikat. Istutusjärgne hooldamine seisnebki peamiselt kord nädalas kastmises.

Väetamiseks on parim vees lahustuv spetsiaalne mustikaväetis või muu mahepõllunduse otstarbeks kasutatav hapulembestele taimedele mõeldud väetis. Pärast juuni lõppu enam väe-

Öölaulikud OLAV RENNO linnuteadja

P

eale ööbiku leidub meil mitmeid teisigi öösiti laulvaid tiivulisi helikunstnikke. Seekord pajataksin roolindude perekonnast, kelle hulgas on viis Eestis pesitsevat liiki ja kaks lõuna või kagu poolt pärinevat eksikülalist: padu- ja tarna-roolind.

Kõige sagedamini pesitseb meil kõrkja-roolind, kelle elupaigavalik on kõige leplikum – pesitsemiseks sobivad kõik võsa või kõrgrohustuga vesisevõitu alad: põõsassood ja pajulodud, lagedamad kraavikaldad, kidurad roostikud, võsastunud luha- ja sooniidud. Liigi arvukuse tõusu on viimase 75 aasta jooksul soodustanud

paljude endiste heina- ja karjamaade hülgamine põllumajanduse intensiivistamise käigus. Praegusajal arvatakse Eestis pesitsevat kuni veerand miljonit paari kõrkja-roolinde. Kevadel saabutakse mai keskel, äraränne algab juba juuli lõpupoole. Iseloomulik on, et isalind lendab mitme meetri kõrgusele õhku, et oma tärisev laul ette kanda. Pesa paikneb enamasti maapinnal tihedas rohus, selles on mai lõpuks 4–6 oliivjate kirjadega hallikakoorelist muna.

Kahenädalase haudumise ja samakauase poegade üleskasvatamise järel liiguvad pesakonnad roostikesse end seal ohtralt leiduvate lehetäidega nuumama, et jätkuks „kütust” pikal rännuteel Sahara taha talvitama.

Veelgi arvukam – Eestis

200 000 kuni 300 000 paari – on soo-roolind, keda aga pannakse vähem tähele. Nimelt laulab ta peamiselt öösel, muidu aga varjub põõsastes või kõrgete rohttaimede, näiteks putkede ja kõrvenõgeste seas.

Soodes teda ei leidugi, mistap tema nimena on püütud juurutada ka „putke-roolindu”. Pesa punub põõsaharude, nõgesevarte või tugevamate kõrreliste vahel rippuvana, see on üsna sügava tassi laadne. Laul on õige kõlav ja mitmete teiste lindude helinditega mitmekesistatud, sekka tunnuslik nagu läbi nina tsää-bi. Juulis siirduvad pesakonnad roostikesse end turgutama enne

FotoD: erakogu

tist anda ei tohi, sest see takistab okste puitumist ja nii väheneb märgatavalt talvekindlus.

LÕIKAMINE Esimesel kolmel aastal pärast istutamist mustikas lõikamist ei vaja. Välja lõigatakse vaid talvel kahjustunud oksad. Hiljem lõigatakse hea saagi saamiseks ahtalehine mustikas kevadel iga ka-

pikka Aafrika reisi lõuna poole ekvaatorit.

Välimuselt ja laulult eelmisest liigist raskesti eristatavat ja vähem arvukat aed-roolindu võib meil pesitseda 60 000 kuni 120 000 paari. Tal ei ole kitsast valget silmarõngast nagu soo-roolinnul, aga oma laulusse lükib ta täksivaid silpe ja kahesilbilist karedat kutsehüüdu.

Idapoolse levilaga aed-roolind jõudis Eestisse umbes 125 aasta eest ja on oma arvukust ülijõudsalt suurendanud.

he-kolme aasta tagant maani maha. Et aga saaki siiski igal aastal saada, võib lõigata korraga vaid pool põõsast ja järgmisel aastal teise poole.

KASTMISEKS ON PARIM KASUTADA VIHMAVETT, VÕIMALUSEL JÕEVÕI JÄRVEVETT.

Ka tiigi-roolind on meil suhteliselt uustulnukas, keda leiti Lääne-Eestis küll juba 19. sajandi lõpupoole, aga avastati uuesti alles 80 aasta eest. Nüüdseks on ta levinud pea kõigile pillirooga ääristatud veekogudele, kus laseb mai keskelt jaanipäevani, enamjaolt ikka öösiti kuulda oma kolmeti korduvate silpidega karedavõitu laulu, mis mõneti meenutab tillukese ühesilindrilise diiselmootori popsumist. Pesa põimitakse nelja-viie roovarre vahele ja selles hällis areneb neli-viis poega.

Tihtipeale aga nurjab seda kägu, kes sokutab oma mune ka teiste roolinnuliikide pessa, nii et tillukesed kasuvanemad kasvatavad üles endast hoopis suure-

Soo-roolind laulab peamiselt öösel, päeval aga varjub põõsastes.

Foto: WIkIPeDIa

Poolkõrgel mustikal ja kännasmustikal lõigatakse noorendamiseks välja üle kuue aasta vanused oksad, mis ei ole enam nii saagik ad. Samuti eema ldata kse liiga tihedalt kasvavad, ta lvel k a hju stu nud n ing maadligi kasvavad nõrgad oksad.

Neid põhilisi juhiseid järgides on mustikahooajal lillad magusad marjad kohe oma aiast võtta.

ma käopoja, enne kui pääsevad sügisrändele Aafrika suunas.

Kõige silma- ja kõrvahakkavam liik selles linnuperekonnas on aga rästas-roolind.

Ta on päris suur lind, tõesti väikese rästa laadi. Kui teised roolinnud kaaluvad 10–15 grammi, siis tema on pea kolm korda raskem. Niisiis sobivad talle üsna korraliku kasvuga ja vähemalt paari-aarilised roostikud, mille siseosas isane päeval ja ööl esitab oma kaugele kostuvat karedakõlalist karra-karra kjiit-kjiit. Mõnikord võib ta olla mitmenaisepidaja, kuid poegi aitab kasvatada ainult esmavalitul. Talve veedavad rästas-roolinnud Aafrika troopikavööndis.

Alates 1991. aastast on Eesti ornitoloogiaühing kutsunud huvilisi osalema öölaulikute loendusel (20. maist jaanipäevani), milleks tuleb kuni kümne kilomeetri pikkusel jalgsivõi rattaretkel panna kolmel korral kirja kõik kesköö ja kella kolme vahel kuuldud laululinnud.

16 || seiklusPark || maa elu

26. mai 2016

Valgeranna seikluspargi juhataja Merilin Vikkisk on tegelikult hariduselt keemik.

Seikluspargis on ta töötanud aastaid. „Õpingute kõrvalt on siin olnud mõnus suviti raha teenida,” ütleb Vikkisk.

Mullu detsembris Valgerannas möllanud torm puistas seikluspargi metsatukka nii kuis jaksas. Viies rada purunes ning see tuli teises kohas uuesti ehitada.

Foto: erakogu

Valgeranna seikluspargis jagub kuhjaga närvikõdi anu villMann Pärnu Postimees

E

estis pole ühtegi teist seiklusparki, mis katsuks loodusega rammu nii nagu Audru vallas tegutsev Valgeranna seikluspark.

Park kõrgub õkva valge liiva järgi nime saanud rannariba kohal, kus sügiseti maruks paisuv tuul kangutab maast lahti sihvakaid mände. Oma jälje on seiklusparki palistavale rannale jätnud merigi, mille lained haukavad plaaži aiva kitsamaks. „Minu esimestel tööaastatel oli siin väga ilus lai liivarand kiikede ja ronilatega ning vette sisseminek oli mõnusalt liivane. Ujuda ja päevitada saab siin muidugi nüüdki ja vaade pargist lahele on endiselt imeline,” nendib Valgeranna seikluspargi juhataja Merilin Vikkisk.

Adrenaliinist ja stiihiast Valgerannas vajaka ei jää ning see tõmbab rahvast ligi. Siin on kõik, mida ühele Tarzanile tarvis – natuke metsikuvõitu loodus, kõrged rajad ja suvel soe lahevesi. Üheski teises Eesti maapiirkonna seikluspargis ei saa end ämblikmehe kombel mastimändide vahele hiivata, meremüha kõrvus mühisemas.

ILM MEELITAB KOHALE Järgmisel suvel kümnendat tegevusaastat tähistav Valgeranna seikluspark on üks osaühin-

gu Seikluspark neljast vabaõhu seikluspargist ning üks vanemaid Otepää ja Nõmme seikluspargi järel.

Seikluspargi pere ülejäänud liikmed asuvad Tallinnas, mis tähendab, et Valgeranna park on oma asukoha tõttu ülejäänud perekonnast mõneti erinev.

Kuue rajaga park paikneb osaliselt RMK ja osaliselt Audru valla maal. Ülikoolis keemikuks õppinud Vikkisk alustas siin instruktorina kaheksa suve tagasi, juhatajana läheb tal teine hooaeg.

Ta räägib, et park võtab külastajaid vastu viiel kuul aastas.

Mais ja septembris töötab park argipäevadel broneeringute alusel ning reedest pühapäevani on rajad hommikust õhtuni avatud.

Kolmel suvekuul ei ole nädalapäeval tähtsust, siis rabatakse seitse päeva nädalas varavalgest hilisõhtuni.

Valgeranna terviseradade, White Beachi golfiväljaku ning Doberani rannamaja vahetuses naabruses tegutseva seikluspargi trump on suurepärane asukoht, ent maal paiknemine tingib ka selle, et võrreldes linna seiklusparkidega on Valgeranna pargi hooaeg lühem.

Linnas on alati rahvast ja seal võib inimene minna ronima ka varakevadel või hilissügisel, maal nii ei juhtu.

Pärnust üheksa kilomeetri kaugusel paikneva Valgeranna seikluspargi külastatavus sõltub paljuski suvepealinnast. „Turist, eriti just siseturist, tuleb Pärnusse alles siis, kui suvi päriselt algab,” nendib Vikkisk.

FotoD: MaILIIS oLLINo / PÄrNu PoStIMeeS

VALGERANNA SEIKLUSPARK • Valgeranna seiklusparki peab osaühing Seikluspark. Ettevõttele kuuluvad ka seikluspargid Tallinnas: Nõmmel, Pirital ja loomaaias.

• OÜ Seikluspargi omanikud on Vahur Teder, Tõnu Valdur, Pierre Gay Perret ja Kalmer Kiibus.

• Valgeranna pargis on kuus eri raskusastmega rada.

• Pargi kuues ehk keerulisim rada on üks Eesti kõrgeimaid omataolisi, raja kõige kõrgem platvorm on 13 meetrit maapinnast.

• 30 protsenti Valgeranna seikluspargi külastajatest on soomlased.

• Park võtab enda alla pool hektarit.

• Kõrgradadel saab korraga seigelda 130 inimest ning lastepargis 30 mudilast.

TULE MAALE RONIMA! Kui linnas võib veel loota juhuslikele läbiastujatele, siis maal nii ei saa ning selleks, et park töötaks mais ja septembris, tuleb töö pikalt ette planeerida. Aasta läbi pole mõtet instruktoreid ja administraatorit palgal hoida.

Ressursside poolest on mõistlikum igal kevadel personal värvata, kuid tublide tööliste leidmine pole väga lihtne.

Vaiksematel kuudel on peale juhataja pargis ametis viiskuus instruktorit, juunis kümmekond ja tippajal juulis 13–14 ning töö käib kahes vahetuses.

Iga suvi leiab pargis tööd

• Kõrgseiklusradade kogupikkus on 970 meetrit.

• Valgerannas saab ronida ka pimedas, valgustuseks vaid pealambid ja metsa all helendavad tõrvikud.

• Mida ilusamad ja soojemad on ilmad, seda enam külastajaid. Ühel hooajal, st mai algusest septembri lõpuni käib pargist läbi 10 000 inimest.

• Kõige vanem seiklusrajal käinud inimene on 79aastane.

Andmed: Valgeranna seikluspark

hulk kohalikke külapoisse ja -tüdrukuid, kelle jaoks on see hea võimalus koolivaheajal kodu lähedal taskuraha teenida.

Seikluspargi turundamisel toimib kõige tõhusamalt suust suhu reklaam. „Kes on meil korra käinud, tuleb suure tõenäosusega veel ja soovitab meid ka teistele,” ütleb Vikkisk.

Klientide kiidusõnadest siiski üksi ei piisa ja grupikülastuste saamiseks peab ka ise vaeva nägema.

Sel aastal lähetas Vikkisk kõikidele Eesti üldhariduskoolidele kutse tulla mais ja juu-

Mais ja septembris väisavad tööpäeviti Valgeranna seiklusparki enamjaolt kooliõpilased. Nõnda oli ka sel päeval, kui Maa Elu pargirahval külas käis. Oma jõu ja osavuse panid siis proovile Soome noored.

nis soodushinnaga Valgeranda klassiekskursioonile. Väiksematele lastele mõeldud omaette miniseiklusrada lubab teha kampaaniaid lasteaedades. „Käime jõudumööda end messidel reklaamimas, et saaks potentsiaalsete klientidega näost näkku suhelda, jagame kuponge, et inimestel oleks meeles meie juurde tulla. Pärnu hotellides on väljas meie flaierid ning reklaamime end ka sotsiaalmeedias,” loetleb Vikkisk.

Et end ka piiri taga kuuldavaks-nähtavaks teha, saatis Vikkisk sel aastal infokirja Helsingi koolidele. Kuigi tulemuslikuks see samm küll ei osutunud, ent proovima peab.

Välisturistide grupid jõuavad Valgeranda reisikorraldajate kaudu. Võõrriikidest tulnute seas on enim soomlasi, ent Valgeranna seikluspark pole tundmatu lõunanaabritelegi.

Vikkisk tunnistab, et müügi- ja turundustöö Läti suunal võiks olla senisest aktiivsem ja Soome puhulgi jaguvat veel arenguruumi.

VALGERANNA SÜNERGIA Seiklusparki ümbritsev taristu on viimaste aastatega kõva arenguhüppe teinud: pargi üleaedne Valgeranna golf avas mullu esindusliku klubihoone ühes restoraniga, seikluspargialale ja naabrusse on Audru

vald arendanud välja terviserajad, löönud püsti vaatlustorni, mänguväljaku ning hoolitseb selle eest, et grüünesse sattunuil oleks, kus jalga puhata, vabas õhus einet võtta, ujumaminekuks riideid vahetada, prügi visata ning ihuhäda ära ajada.

Vikkiski sõnul annab heal tasemel restorani lähedalolu neile palju juurde. „Meie ja golfiväljaku klientuur küll ei kattu ja golfarid meile turnima ei tule, samas aga lähevad paljud meie kliendid hea meelega pärast ronimist golfirestorani einestama,” ütleb ta.

Vikkisk on pidanud ka läbirääkimisi lähedal asuva Kapteni taluga, mis pakub seikluspargi külastajatele piknikumenüüd ja on valmis piknikukorvid ise kohale tooma.

Doberani rannamaja ja seikluspargi vahele jääb Doberani telkimis- ja kämpinguplats, kus peatub suviti palju karavane. Matkaautodega tulijad on peamiselt soomlased ja lõviosa neist ei jäta kasutamata võimalust oma ronimisosavus proovile panna.

Maaturismi plussiks on Vikkiski jutu järgi rahulik elutempo ja linnulaul ning seegi, et kurjamite käsi siia ei ulatu.

Linnas asuvatesse seiklusparkidesse jõuavad vandaalid rohkem, maal tuleb ennem pista rinda looduse kui pättidega.

Boonuseks on ka tihe ja toetav koostöö kohaliku vallavalitsusega, mis lubab oletada, et linnas omavalitsusega nii head küünarnukitunnet ei tekiks.