Page 1

Miks mõned muretsevad metsa ja selle saatuse pärast, teised aga mitte? Töökoha võiks saada tänu oskustele, mitte tutvustele. Kuidas saada suure varba jalanukist priiks ilma valu ja vaevata? AJAKIRI ELUKOGENUD INIMESELE NR 2/2019 (77) VEEBRUAR

ISSN 2228-1592

Milles seisneb paprika tervendav toime? Moodne Eesti köök.


teema

Veebruar 2019 4

E

estlastel on säilinud ilus komme, mis on arvatavasti väga vana: inimesele oluliste sündmuste, näiteks lapse sünni või uude kodusse kolimise puhul istutatakse puu. Jaagusaare talu peremees, minu vanaisa istutas iga järeltulija auks talu taha tamme. Tuulte eest kaitsva kuuseheki kõrval laiutas minu isa hingepuu, mis juba minu mäletamise alguses oli suur ja uhke. Selle kõrval kidus tammeke, mis sai mulda minu varalahkunud venna sünni puhuks. Müstilisel ja arusaamatul moel selliseks nelja-aastase puukese suuruseks see jäigi. Oma hingepuud käisin ma suviti maal olles iga päev vähemalt korra kaemas ja kastmas, et kas ikka kasvab ka. Kirjanik ja meie aja üks huvitavamaid mõttemeistreid Valdur Mikita arvab, et eestlased ei ole kivist mälestusmärke kunagi väga armastanud. Tema meelest ütleb eestlase intuitsioon, et kui me tahame midagi mäletada, siis peaksime selle mäletamiseks panema mulda just puu.

Üks on kindel: ainult majapalkideks, mastipuudeks ja katuselaastudeks mets vanadele eestlastele ka ei olnud. Nii mõnigi esivanem ammutas kodulähedasest metsatukast ka hingejõudu, kui elu üle mõistuse käima hakkas.

M

T

änases ajakirjas küsib psühholoog Toivo Niiberg, miks osa inimesi muretseb metsa ja selle saatuse pärast, teised aga arvavad, et puude langetamise tagajärjel ei juhtu meiega mitte midagi hullu. Eestlase seisukohad metsa suhtes ongi väga äärmuslikud. Me ju teame lugu, kui ühe puu pärast jäi teater ehitamata. Meenutame veel hiljutist võitlust Tallinna ühe suure liiklusristmiku nimel puude mahavõtmise pärast. „Pagana märsilohistajad ja puudekallistajad! Nii ei saa elada!” pahandavad ühed. Teisel pool on hingelt ökoinimesed, kelle meelest ei tohiks ühtki puud saagida. Ka sellist, mis võib suurema tuulega kaela kukkuda. Äärmuste vahele mahuvad need, kes arvavad, et vanad ja haiged puud tuleks asendada uutega. Et mets on roheluse, hingerahu ja seenekohana küll tähtis, aga kõige selle kõrval tähendavad puistud ka metsandust kui majandusharu. Kas Eesti metsa kriitiline piir on kätte jõudnud, kas raiemaht on õige? Kuidas siis metsa kõrval toimetada ja elada nii, et mets hingeldama ei hakkaks? Seda tuleks küsida neilt, kes Riigikogusse kandideerivad. 60+ võtab luubi alla küsimuse, miks eestlane metsa nii erinevalt suhtub. Psühholoog arvab, et erineme metsa suhtumiselt sellepärast, et mets on looduse suurim ja mitmekesiseim tunnete generaator. Kõik põhineb meie hingeelul. Mets mõjubki mitmeti tajutavana. Nagu ütleb vanasõna „Kuidas metsa hõikad, nii see sulle vastu kajab”.

atthew Silverstone’i raamatus „Teadusest pimestatud” on toodud välja hulk teadusuuringuid, mille põhjal saab kujundada veenva tõenduse, et puukallistamine pole sugugi hullumeelne idee. Vastupidi, on leitud, et roheluses viibimine võib mõningal juhul olla psüühikahaiguste ravis sama tõhus kui retseptiravimid. Vabas looduses viibimine teeb meid nii tervemaks kui ka rahulikumaks. Teadustulemused on näidanud, et metsas viibimine tugevdab immuunsüsteemi ja parandab mälu. Üksnes looduspildi vaataminegi vähendavat stressihormooni taset ja valu. Valdur Mikita raamat „Eesti looduse kannatuse aastad” on ühe põlvkonna manifest Eesti metsale. Põlisrahvas on oma metsaga kontaktis. „Kui me metsa ja mereranna ära kaotame, läheb midagi kaotsi ka meie põlisrahva olemusest. Ja see on halb,” arvab kirjanik. Eestlasel hakkab tasapisi kaduma üks väga oluline tunne – kodutunne. Semiootiku meelest on kodutundest saanud omamoodi haruldane väärtus. „Maailm ei ole enam kuigi kodune paik, see muutub üha võõramaks. Siin avanebki Eesti lihvimata teemant: meil on keskmisest rohkem võimalusi leida oma paik, see kodustada ja luua endale vähehaaval väike paradiis,” arvab Valdur Mikita. Isegi kui unistus oma kodust metsa veeres kunagi päriselt ei täitu, on see ikkagi väga ilus unistus, millest ei tohiks ealeski loobuda. Eesti mets on müstiline ja kaunis nagu Kitzbergi „Libahundi” Tiina, kellesse suhtumine avab hästi eestlase olemust, uskumusi ja kombeid ning ellusuhtumise jäikust. Milline on eestlane? Kas vagane Tammaru Mari või uhke looduslaps Tiina? Arvan, et eestlases pesitseb nii alalhoiuinstinkt ja kambavaim kui ka vabadusejanu ja iseseisvus. Aga metsa on ju mõlemale vaja. Kui aega on, minge metsa. Päriselt!

Eve Rohtla peatoimetaja

Autoriõigused, AS Eesti Meedia, 2019. ISSN 2228-1592 Peatoimetaja Eve Rohtla, e-post eve.rohtla@eestimeedia.ee Ajakirja toimetuse e-post 60pluss@eestimeedia.ee Keeletoimetamine ja korrektuur: Reeli Ziius, e-post reeli.ziius@eestimeedia.ee Küljendus: Ain Kivilaan, e-post ain.kivilaan@eestimeedia.ee Reklaamipindade müük: reklaamikonsultant Sirle Kübar, e-post sirle.kybar@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia, trükk AS Kroonpress Tellimine ja kojukanne tel 666 2525, e-post levi@postimees.ee Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe tellijatele tasuta. Järgmine ajakiri 60+ ilmub 9. märtsil.

Eesti pensionäride vaesusrisk on Euroopa Liidu suurim

E

esti pensionäride vaesuse risk on Euroopa Liidu suurim, selgub Eurostati värsketest 2017. aasta kohta käivatest andmetest. Seejuures oli kõikide Balti riikide pensionäride vaesusrisk liidu keskmisest suurem. Täpsemalt oli 2017. aasta andmete järgi vaid neli liikmesriiki, kus pensionäride vaesusrisk ületas 30 protsendi piiri. Eestis oli see osakaal 46 protsendiga kõige suurem. Järgnesid Läti 43,7 protsendiga, Leedu 36,7 ja Bulgaaria 32,4 protsendiga. Kõige väiksem oli pensionäride vaesusrisk aga Prantsusmaal 7 protsendiga, Slovakkias 7,6 ja Taanis 8,6 protsendiga. Kogu Euroopa Liidus oli tunamullu pensionäride vaesusrisk 14,2 protsendi juures. Aasta varem ehk 2016. aastal oli

FOTO: SHUTTERSTOCK

Metsa poole rahval on metsa vaja

näitaja 13,6 protsenti. Riskimäär on alates 2013. aastast tasapisi iga aastaga kasvanud, toona oli see 12,6 protsenti. 60+

Vabandus

A

jakirja 60+ jaanuarinumbris psühholoog Toivo Niibergi artiklis „Papagoi on kallis suleline kaaslane ja terapeut kogu eluks” oli kaks lõiku, milles polnud viidatud nende päritolule. Avaldatud artiklis on lõigud: „Enne papagoi kojutoomist tuleks hoolikalt mõelda linnu eale, kui vanaks ta võib elada, ja oma eluplaanidele, kuidas sulelisest lemmiku kojuvõtmine teie eelistuste ja koduse elukorraldusega sobib. Väga tihti unistab inimene suurest papagoist, kuid lükkab ostu edasi kalli hinna tõttu. Selle igatsuse kompenseerimiseks ostetakse odavam ja väiksem lind, kelle eluiga on võrreldes tavapäraselt kodus peetavate lemmikute eaga samuti üsna pikk. Aja möödudes unistused täituvad ja koju tuuakse ka suur papagoi. Millegipärast jääb just väiksemale linnule, kes algselt osteti, kodus ruumi väheks ja asutaksegi talle uut kodu otsima. Nagu oleks uuele sisustuselemendile ruumi tegemiseks vaja vanast vabaneda. Papagoi peremehe ootamatu surm toob paratamatuid muutusi ka linnu ellu. Lind tunneb samamoodi leina, eriti siis, kui peremehega on lahutamatult koos veedetud palju aastaid. Omaniku surm on linnule emotsionaalselt valus, ta tajub leinameeleolu ka ümbruskonnast ja lähedaste emotsioonidest. Puurilinnule on peremehe surm välja-

pääsmatu olukord ja tema saatus jääb sõltuma lähedaste otsusest. Paljudel juhtudel pole lähedased valmis papagoile kodu pakkuma ja otsustavad leida uue kodu. Papagoi pikka iga arvestades võib juhtuda, et teie lind elab kauem kui teie. Sellele on raske ette mõelda, kuid see võimalus on suurpapagoi puhul rohkem kui tõenäoline. Inimene peaks mõtlema papagoi võtmise ajal ka sellele, mis saab linnust siis, kui teda ühel päeval enam ei ole.” /...../ „Protsentuaalselt on neid papagoisid, kes elavad elu lõpuni ühes peres, mitu korda vähem kui neid, kes olude sunnil peavad kodu vahetama. Ka Eestis jagub uut kodu ootavaid papagoisid kuulutustesse üha rohkem. Kannatajaks pooleks on ja jääb ikka papagoi. Ärge unustage, et papagoil on mälu ja ta mäletab kõiki oma eluetappe – niisama lihtsalt sõbrast loobumisel murrate tema pisikese südame tükkideks.” Need lõigud on pärit veebiväljaandes www.pepper.ee avaldatud Jana Oidermaa artiklist „Papagoidest loobumise enam levinumad põhjused” (www.pepper.ee/record/ record?record_id=6). Artikli autor psühholoog Toivo Niiberg on kahetsusväärselt lõikude päritolule ja autorile viitamata jätnud. Toivo Niiberg palub vabandust. 60+


hingeelu Kuidas metsa hõikad, nii see sulle vastu kajab.

Veebruar 2019 10

Eesti vanasõna

Miks osa inimesi muretseb metsa ja selle saatuse pärast, teised aga arvavad, et puude langetamise tagajärjel ei juhtu meiega mitte midagi hullu?

Toivo Niiberg

Metsa tuleb minna austuse ja aukartusega

psühholoog

K

õike tajutavat tunneb inimene vastavalt seisundile isikupärase emotsionaalse värvinguga. Sagedamini on tal juba kindlad ja väljakujunenud uskumused ümbritseva maailma kohta ning tihti käitub ta oma teadmiste kohaselt. Näiteks see, kes usub, et maailma loodusressursid on lõputud, ei näe rohelises mõtteviisis mingit väärtust ja oma uskumustele vastavalt ei ole ta võimeline nägema, et tema mõttekäik ei vasta tegelikkusele. Tunne (tundmus, tundeelamus, emotsioon) on kehast endast pärinevate ärritajate mõjul (lähtuvad sensorimotoorsetest kogemustest) tekkiv aisting. Mets on looduse suurim ja mitmekesiseim tunnete generaator. Siiski on rohekeskkonna tajumises ka ühisjooni, mille kohta arvatakse, et need pärinevad aegadest, mil mets oli toitja ja pelgupaik. Tõenäoliselt rahuldas tollast inimest taimkate, kust oli hea väljavaade, kuid mis samal ajal pakkus varjumisvõimalust – seega midagi poolavatud maastiku sarnast. Täiesti suletud maastik (lagendiketa mets) aga võis endas kätkeda varjatud ohtu. Arvatakse, et see instinkt on enamikul inimestest säilinud tänini ja see mõjutab rohealade klassifitseerimist meeldivate või ebameeldivate hulka. Nauditava roheala teine ühine tunnusjoon on vaheldusrikkus, kuna monotoonsus lihtsalt väsitab. Harmooniliselt organiseeritud vaheldusrikkus muudab lõõgastava efekti veel suuremaks, kuid vaheldusrikkus, milles puudub süsteem, mõjub väsitava ja ärritavana. Matthew Silverstone’i raamatus „Blinded by science” („Teadusest pimestatud”) tuuakse välja teaduslik tõestus, et puude läheduses viibimine aitab leevendada paljusid terviseprobleeme, näiteks tähelepanu- ja käitumishäire, keskendumisprobleemid, reaktsiooniaeg, depressioon ja paljud psüühikahaiguste vormid. Raamatus mainitakse isegi uurimusi, milles viidatakse, et puudega kontakti otsimine on inimestel peavalu leevendanud. Autor viitab hulgale uurimus-

tele, mis näitavad, et laste psühholoogiline ja füsioloogiline tervis on parem, kui nad suhtlevad puude ja taimedega. Neil on rohelises keskkonnas parem kognitiivne ja emotsionaalne toimetulek ja loovamad mängud. Autor tsiteerib suuremahulist rahvatervise uurimust, mille ametlik seisukoht on – ligipääs loodusele aitab märgatavalt kaasa meie heaolule ja vaimsele tervisele. Silverstone’i raamatus räägitakse paljudest teadusuuringutest, mille põhjal saab kujundada veendumuse, et puukallistamine pole sugugi hullumeelne idee. Vastupidi, on leitud, et roheluses viibimine võib mõnikord psüühikahaigusi ravida sama tõhusalt kui retseptiravimid.

Eesti on üks maailma metsarikkamaid Umbes 40 protsenti Eesti metsadest kuulub riigile ning neid hoiab ja majandab Riigimetsa Majandamise Keskus. Eesti metsad kuuluvad segametsade vööndisse. Valdavad on okaspuuenamusega puistud, kuid on ka lehtpuumetsi. Levinuimad puistud on männikud (33 protsenti puistute kogupindalast), kaasikud (30,7), kuusikud (16,9) ja hall-lepikud (9,1 protsenti). Peamised puuliigid Eesti metsades on kuusk ja mänd, arukask, harilik haab ja sookask. Viis tuhat aastat tagasi praegu-

sest soojema kliima ajastul levinud laialehistest metsadest on praeguseks järele jäänud väga vähe. Eesti metsad on suhteliselt liigirikkad, seda tänu looduslikult uuenenud metsade suurele osakaalule ja võõrpuuliikide kasvatamise vähesusele. Inimtegevuse tulemusena on looduslähedast metsa järel üsna vähe. Lähedased looduslikele metsadele on vahest Alutaguse metsad, kuigi ka seal on korduvalt olnud põlenguid. Ka metsatulekahju võib olla looduslik protsess, kuid mitte siis, kui selle on süüdanud inimtegevus. Põlismetsi, kus pole näha inimtegevuse jälgi, on Eestis mõnisada hektarit järele jäänud. Nende hulka võib paigutada ka vanad soometsad, kui need asuvad kuivendamata soomassiivides, mida on meil aga alles jäänud vaid kolm protsenti kogu soodest.

Mets on puude kuningriik Mets on puude kuningriik ja metsaelanike kodupaik, kus valitsevad oma seadused ja tõdemused. Juba 1960. aastatel kirjutati entsefalograafi abil taimede mõtteimpulsse üles. Avastati, et nii muusika kui ka müra avaldavad taimede kasvule mõju ning et taimed võtavad telepaatiliselt mõtteid vastu. Esimesena kirjeldasid seda raamatus „Taimede salaelu” 1973. aastal Peter Tompkins ja Christopher Bird. Seega toimub

metsas väga palju seda, mida me oma mõistuse ja seni teaduslikult avastatuga ei suuda mõtestada ja objektiivselt tajuda. Inimeste ja metsa suhetes kehtivad loodusrahvaste meelest kindlad reeglid. Väidetakse, et metsal on oma seadused ja inimene peab neid kindlasti täitma. Metsas ei tohi näiteks sõimata, prahti maha loopida, asjatult puuoksi ega taimi katkuda. Korralik inimene pidi puhastama teeraja sellele langenud risust ja „päästma” pooleldi murtuna rippuma jäetud oksa, millel arvati olevat valus. Mets mõjub muinasjutulisena ja mitmeti tajutavana. Mets on täis imelikke helisid, seletamatuid hääli, nähtavat ja nähtamatut energiat, värve, varje ja virvendusi. Esemete või nähtuste omadused võivad taju moonutada. Tajutavad objektid võivad inimestes tekitada erinevaid tundeid, mis häirivad nähtuste täpset tajumist. Erinevuste tajumine seostub hirmuga, samasugususe (samasuse) tajumine mõnuga. Inimese soov ebameeldivale hirmutundele mõnu eelistada annab võimaluse uskumuste kujunemiseks ja loob soodsa kasvulava müstikale ja ebausule.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!


töö

Veebruar 2019 14

Tööjõuturul maksab töötahe ja vitaalsus Tänastel vanema generatsiooni esindajatel on kasulik olla tööturul enesekindlam ja loobuda ah-mis-nüüdmina-enam-suhtumisest, samuti on arukas ümber hinnata senised vaated töötegemisele, sest pensionieelikute vanus tõuseb ühes pensionieaga.

Silja Joon 60pluss@eestimeedia.ee

„S

oovin, et meie tööandjad ei selekteeriks tööle kandideerijaid sünniaasta järgi. See on sageli eelarvamus, mis soodustab 60ndates aastates inimeste tööturult kõrvalejäämist,” räägib mitut keelt valdav 58aastane Lõuna-Eesti naine Külli Kell. Külli Kell on töötanud pikemaid perioode vastutusrikastel ametikohtadel nii ettevõtluses kui ka avalikus teenistuses ja nõustus kirjeldama oma kogemusi tööotsijana Eestis eri kümnenditel. Naine tunnustab nõukogudeaegset noorte spetsialistide tööturule sisenemist: kolm kohustuslikku tööaastat ühel ametikohal, millega kaasnes elamispind.

miste juurde oli alati lisatud märkus: palun lisada CVle foto. Kandideerivate noortegi puhul hinnati väljanägemist rohkem kui kogemusi ja oskusi. Külli Kell on rahul, et ainult pikajalgseid blondiine otsivad ettevõtted on nüüdseks kadunud. „Tööandjate ootused on õnneks muutunud ja hinnas on võimekus töötada mitmel alal,” räägib ta. Reaalsus, millega 60ndate eluaastate künnisel tööotsija praegu kokku puutub, on see, et tööandjad vaatavad kandideerija vanust ja väljanägemist ning need loevad rohkem kui mistahes kodumaine või välismaine väljaõpe või võimekus vastutust kanda. „Arvatakse, et kuuekümnene on juba sussikestega sahistav vanaema, kes oskab sokke kududa ja jalgu lohistada. Sellest barjäärist läbi murda on raske. Samas, kui selles vanuses õnnestub vitaalsemal ja ambitsioonikamal tööotsijal tööandja jutule pääseda, saavutatakse kiiresti ühine keel,” teab ta. Ta on märganud ka tööandjate kõhklust 60ndates aastates töötajat koolitada, sest kui too peaks viie aasta pärast pensionile jääma, on raha justkui maha visatud. Mõistagi võivad pealinna ümbruses ja Lõuna-Eesti tööturul tegutsevate pensionieelikute tähelepanekud erineda. Sõltub tööst.

Enesemüümise raske kunst Külli on perekondlikel põhjustel kaks korda aktiivselt tööturult mitmeks aastaks taandunud ja nimetab, et mõlemal korral oli naasta väga raske. „Aga ma ei olnud kindlasti oma oskusi minetanud,” meenutab ta. Praegu eraettevõtluses tegutsevale Küllile oli ja on kõige raskem end tööturul „müüa”. Ta teab, et palju abi uute töiste rollide leidmisel on olnud varasemate töökohtade ajal tekkinud suhtlusvõrgustikust. Omajagu harjumist nõudis ka palgatöölt projektitööle üleminek. Töö tähendab vanemale põlvkonnale töölkäimist ja kella 8–17 töötamist. „Väga raske oli projektitööga harjuda. See tähendab keskendumist tulemusele, sest pole vahet, kas töötad tööajal või hilisõhtul. Niisama tagumikutunnid jäävad ära. Saan sellega juba päris hästi hakkama,” kirjeldab Külli. Eesti Vabariigi taasiseseisvumise alguses ilmunud tööpakku-

Reaalsus, millega 60ndate eluaastate künnisel tööotsija praegu kokku puutub, on see, et tööandjad vaatavad kandideerija vanust ja väljanägemist ning need loevad rohkem kui väljaõpe või võimekus vastutust kanda. FOTO: ELMO RIIG / SAKALA

Nii on Külli tegevustikus praegugi suur osa vabatahtlikul ja ühiskondlikul tegevusel, mis pakub suurt hingelist rahuldust. „Sageli torman pea ees appi, mõtlemata, mis see sisse toob,” tunnistab ta. Nii näiteks osales Külli 55aastaselt vabatahtlikuna Brasiilia olümpiamängudel ja peab seda oma elu üheks eredamaks ajaks. Huvi keelte vastu viis teda hispaania keelt õppima. Ettevõtlik naine on seisukohal, et 50ndates aastates töö kaotanud inimene ei tohiks kindlasti jääda koju nukrutsema, vaid peaks leidma võimalusi sotsiaalseks suhtluseks. Laul, tants ja käsitöö toob kokku erinevaid huvilisi ning suheldes on teinekord võimalik endale töökohtki leida.

Avatud pilguga tööampsaja „Lihttööde tarvis on tööandjad varmad eelistama vanemaid ja kogenumaid,” leiab 56aastane tallinlanna Susanna Kaur. Ta on terve elu tegutsenud teenindusvaldkonnas, toitlustuses ja kauplustes teenindajana. Ka praegu on tal põhitöökoht ühes toitlustusettevõttes. „Valdan kõiki lihtsaid töid ja seetõttu otsisin põhitööst vabadel päevadel lisatööd,” kirjeldab tallinlanna. Tööotsijate seas on hinnas paindlikud osaajaga tööpakkumised ja osava lahenduse-

ga on selles vallas välja tulnud agentuur Goworkabit, mille kaudu on Susanna Kaur proovinud tööd teha Omnivas ja ühes kaupluses ning kavatseb taolist eri asutustes pakutavat töösurfamist jätkata. Nõukogudeaegse halvamaigulise turuvarblase nimetuse asemel on Goworkabit loonud positiivse kuvandiga tööampsamise. Võib arvata, et taoline paindlik n-ö ampsumajandus sobib kokku kiire elurütmiga. Goworkabit pakub tööampse põhiliselt Tallinna ettevõtetes ja parimad pakkumised hõivatakse minutitega. Susanna räägib, et otsib tööd põhiliselt interneti kaudu. Nutitelefoni tal pole. Seepärast seab ta pärast tööd sammud raamatukokku ja asub uurima, mida CV Keskuses, Töötukassas ja nüüd ka Goworkabitis pakutakse. Talle meeldib raamatukogus käia, ka kandideerimisprotsess on talle huvitav. Susanna ütleb, et talle meeldib tööd teha ja aeg-ajalt tabab teda töövaimustus – hea on anda endast maksimum! Seda, et lihttöödele nooremaid eelistatakse, pole naine täheldanud. Kui, siis ehk koka töö peale otsitakse nooremaid ja parema ettevalmistusega inimesi. Lihttöödel konkurentsi ei taju, vanemaid töötajaid isegi eelistatakse, leiab ta. Goworkabiti pluss on, et tööle saab kandideerida endale sobival päeval ja valida on kümnete pakkumiste vahel. Alla neljaeurose tunnipalgaga tööd jätab ta kõrvale, kuigi uudishimu pärast on mõne sellise tööpakkumise ka vastu võtnud. „Mulle küll meeldis, aga hindan oma aega kõrgemalt,” seletab ta. Tööampsamine võimaldab erinevaid tööandjaid tundma õppida, töötajatele loodud tingimusi võrrelda ja tulevikus meelepärasema kindla töögi leida. „Vaikselt ma selle peale loodangi. Vaatan ringi avatud pilguga.” Tööampsamine sobib nii tudengile kui ka pensionärile. „Kui kasulik see pensionärile on, seda tahan agentuuri neidude käest kindlasti uurida. Kuigi palgaraha ilmub kontole alles kahe nädala möödudes, on mugav see, et agentuur ajab maksuametiga ise kõik joonde.” Susanna Kaur nendib, et päev või paar uues kohas töötada on sama tunne, nagu viibiks ekskursioonil. „Enesetunne on palju reipam ja rõõmsam, kui saab rutiinsest tööst välja – mul on sellest tekkinud teine hingamine,” lõpetab ta jutu.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!


töö

Veebruar 2019 18

Tööminister Riina Sikkut: töökoha võiks saada tänu oskustele, mitte tutvustele Pensionärid sooviksid töötada poole kohaga. Samamoodi tahaksid osaajaga tööl käia lastega emad, nooremad inimesed, kes soovivad töö kõrvalt õppida, aga ka keskealised, kes peavad kodus oma haiget last või vanemaid hooldama. Tööandjad aga ei soovi inimesi poole kohaga tööle võtta.

Eve Rohtla eve.rohtla@eestimeedia.ee

M

inister Riina Sikkuti meelest teevad töö leidmise seeniorile keeruliseks just ühiskonnas juurdunud hoiakud. „Meil on tavaks olnud täistöökoht, viis päeva nädalas, kella üheksast viieni,” nendib ta. Tervise- ja tööminister Riina Sikkut, värske statistika järgi on vanemaealiste tööhõive Eestis rekordkõrge. Millest see teie arvates räägib? Eestis tervikuna on hõive rekordkõrge, seejuures vanemaealiste, noorte ja naiste hõive on näiteks Euroopa Liidu keskmisest kõrgem. Ühelt poolt tuleb see meie minevikust, nõukogude ajal olid meie naised tööturul samuti aktiivsed. Teisalt toetavad tööhõivet mitmesugused tööturumeetmed ja toetused. Noori ei ole piisavalt ning kõik, kes soovivad ja on võimelised töötama, neile tuleb luua ka tingimused, et nad end tööd tehes hästi tunneksid. Oluline on kuhugi kuuluda, toredaid töökaaslasi leida ja vahva, kui igal päeval on tähendus kasvõi sellepärast, et sind on kuskil vaja. Samas ei käi paljud pensionärid tööl ainult neil põhjustel, vaid sellepärast, et pensionirahaga on raske toime tulla. Arvan, et kõrge tööhõive taga on just see põhjus. Või arvate teie teisiti? Kahtlemata mõjutab vanemaealiste aktiivsust tööturul seegi, et pensionid on madalad ja tuleb lisa teenida. Inimesed teevad töötamise otsuse erinevatel põhjustel. Kindlasti on neid, kes soovivad pensionile lisa teenida, aga ka neid,

kes on hinnatud töötajad ning soovivad jagada oma kogemusi, aktiivselt osaleda, luua ettevõttele või ühiskonnale lisaväärtust. Meil on vaja ühiskonnana kohaneda sellega, et vanemaealiste osakaal kasvab ligi 30 protsendini. See tähendab hoiakute muutmise vajadust, ka töökohtades. Et me ei värbaks ainult alla neljakümneaastaseid, vaid väärtustaks mitmekesist kollektiivi, kus on muu hulgas eri vanuses inimesi. Et hallipäine diktor oleks tavapärane ja pensioniiga ei tähendaks tööturult eemale jäämist. Vanemaealiste oskusi ja kogemusi tuleb osata kasutada – see aitab parandada nende elujärge, vähendada sissetulekute ebavõrdsust, tugevdada põlvkondadevahelist suhtlust, luua sidusamat ja kaasavamat ühiskonda. Me ei pea rääkima vanemaealistest tööotsijatest, sest teada on, et juba 50aastast inimest naljalt tööle ei võeta. Eriti tunnevad end diskrimineerituna 50aastased naised. Mis te arvate, miks? On tõsi, et vanemaealiste kõrge hõive määr ei näita meile kõike – näiteks, kui lihtne neil oli seda tööd leida, kas neile makstakse selle eest väärilist palka ja kas nad saavad kasutada kõiki oma oskusi. Ajakirjandusest on läbi käinud mitmeid nukraks tegevaid näiteid, kus kõrghariduse ja pika töökogemusega inimesed ei leia oma oskustele vastavat tööd ning peavad leppima lihtsama töö ja madalama töötasuga. Seega ei saa eitada, et tööturul esineb vanemaealiste diskrimineerimist või stereotüüpset suhtumist. Nagu palgalõhe puhul on sellegi mure juured kinni ühiskonna hoiakutes. On asju, mida võib seaduse või määrusega reguleerida, aga hoiakutes muutust saavutada on palju keerukam. Üha rohkem on mul tunne, et nii palgalõhe vähendamise kui ka vanemaealiste või vähenenud töövõimega inimeste värbamise puhul peab eeskuju näitama avalik sektor. Näitamagi, et tööõhkkond on mõnusam, tulemused on paremad, arutelud on huvitavamad, kui me ei ole kõik sarnase taustaga. Kui koosolekulaua ääres on kümme 35aastast sarnase hariduse ja perekonnaseisuga meest, siis nad on pal-

judes küsimustes sama meelt ja otsused on nende nägu. Kui sama laua ääres on noori ja vanu, mehi ja naisi, vähenenud töövõimega inimesi ja teisi rühmi, siis arutelu kvaliteet on teine ning sünnivad teistsugused otsused, kaalutakse erinevaid argumente. Ühe minu arvates kõneka näitena meenub mulle konkurss, kui otsiti maavanemate asemele maakondadesse riigi esindajaid ehk maakondlike talituste juhte. Välja valiti 15 meest, ehkki rohkem kui saja kandidaadi seas oli ka naisi. See paratamatult sunnib küsima, kas avaliku sektori suurel konkursil on säärane tulemus parim. Kui tõepoolest on, siis vääriks see rohkem selgitamist. Millistest teadmistest ja oskustest jääb pensionieas tööotsijal vajaka? Sõltub, millal ja millise hariduse inimene omandas, kui palju on ta osalenud koolitustel ja jooksvalt juurde õppinud. Sagedamini räägitakse vanemaealiste, aga ka 40–50aastaste inimeste nappidest digioskustest. IT-lahendused on pidevas muutumises ja seal tuleb nii vanadel kui ka noortel järjepanu õppida. Eestis näitab statistika seda, et 30 protsenti inimestest vanuses 55+ ei ole kunagi arvutit kasutanud. Siin on riik ka appi tulnud ja just eakamale sihtrühmale arvutikoolitusi korraldanud. Tähtsad oskused on ka meeskonnatöö ja ajajuhtimine – need omandavad noored juba koolis. Suuremad tööandjad panustavad palju täiskasvanukoolitusse, samuti tööandjad, kellele vajalike oskustega töötajaid haridussüsteem ette ei valmistagi (näiteks mõne konkreetse arvutiprogrammi oskaja, tööpingiga töötaja). Kui aga inimene on jäänud töötuks või soovib töö kõrvalt oma

Tervise- ja tööminister Riina Sikkut. FOTO: ERIK PROZES / POSTIMEES

oskusi arendada, siis saab teda toetada ka riik, näiteks digioskuste õppe või keelekursuste näol. Eelmisest aastast pakutakse vanemaealistele töötavatele inimestele töötukassa kaudu täiendja ümberõpet. Elukestvas õppes osalemine peaks olema loomulik ka üle 50–60aastastele töötajatele. Millised on vanemaealise töötaja eelised noorte ees? Eelkõige saab rääkida kogemusest. Üks asi on see, kui näiteks teoreetilist ravijuhtumit, seadusemuudatust või pankrotti raamatust lugeda, loengus kuulata või seminaris läbi arutada, teine asi on see, kui oled selle päriselt läbi elanud. Lisaks värsketele mõtetele ja energiale, mida oodatakse noortelt, on olulised ka ajalooline mälu, kogemus ja vilumus. Vanemaealiste eelis on see, et erialased oskused on neil käpas ja nii ei pea nad iga päev oma tööd uuesti õppima. Suureks väärtuseks on seegi, et vanemad töötajad saavad olla noorematele kolleegidele mentoriks ning neile oma karjääri käigus kogunenud teadmisi ja oskusi edasi anda. Vähe tähtis pole ka vene keele oskus, mida nooremad töötajad nii hästi ei valda. Samuti pika karjääri jooksul loodud kontaktid ja sidemed.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!


tervis

Veebruar 2019 22

Jalanukkidest priiks ilma valu ja vaevata Mitu aastakümmet on kõige keerulisemaks ja ebameeldivamaks jalalaba haiguseks peetud suure varba kõverdumist ehk hallux valgus’t ravitud nn avatud lõikusega, millest taastumine on pikk ja vaevaline.

Kaire Kenk 60pluss@eestimeedia.ee

„U

us tehnoloogia vähendab lõikuse traumat ja lühendab tunduvalt operatsioonist taastumise aega,” kinnitab kliiniku EstMedica juhtiv kirurg Andrei Detotšenko, kes on igasuguste jalalaba probleemidega tegelenud juba üle kümne aasta. Suure varba kõverdumine ehk jalanukk on turse või kühm suure varba liigese välisküljel. Probleemi põhjustaja on suure varba kaldumine teise varba suunas. Meditsiiniline termin jalanuki kohta on hallux valgus ja selle tekkimise peapõhjus geneetiline eelsoodumus – kui ema või vanaema kurtis koledate jalanukkide üle, tabab sama saatus suure tõenäosusega ka nooremat põlve. Väikesed jalanukid tavaliselt suurt valu ei tekita ja vaevusi saab leevendada näiteks ortopeediliste jalanõudega. Kui aga kõverdunud suur varvas hakkab rõhuma teist varvast, on vaja juba tõsisemat ravi,” lisab doktor. „Peamine põhjus, miks patsiendid meie juurde jõuavad, on valu,” nendib dr Detotšenko. Kirurg otsustab lõikuse kasuks, kui deformatsiooniga kaasnevat valu ei saa konservatiivse ravi või ortopeediliste jalanõudega leevendada. Lõikus on vajalik ka siis, kui kõverdunud suur varvas surub teisele varbale, põhjustades ka selle deformatsiooni. „Meestel esineb hallux valgus’t vähem, nende jalalaba probleem on nn kivistunud varvas – varbaluud kasvavad kokku, sest meestel on luud tugevamad ja taluvad suuremat koormust. Õnneks esineb sellist häda harva,” selgitab kirurg. „Meestel esineb sagedamini ka niisugust suhteliselt haruldast

probleemi nagu hallux rigidus – suure varba jäikust. Hallux rigidus’t põhjustab trauma, näiteks varba äralöömine, või jalale kukkunud ese. Nii tekib liigese ümbruses verejooks ja põletik, mis võib viia tõsiste probleemideni, nii et isegi lihtne igapäevane liikumine võib osutuda valulikuks. Mittetraumaatiline põhjus võib olla lampjalgsus, tekitades tõsist liigesevenitust ja viies lõpuks kroonilise traumani.” Dr Andrei Detotšenko tõi hallux valgus’e uue moodsa ravimeetodi Eestisse esimesena ehk teisiti öeldes võttis esimesena Eestis kasutusele jalanuki ehk hallux valgus’e ja teiste jalalaba deformatsioonide raviks minimaalselt invasiivse nahaaluse kirurgia. Tohter kinnitab, et minimaalselt invasiivsel protseduuril on võrreldes traditsioonilise avatud lõikusega mitu eelist. „Traditsiooniline avatud kirurgia kasutab hallux valgus’e korrektsiooniks viie sentimeetri pikkust lõiget ja teist, veidi väiksemat lõiget varvast kinni hoidvate kudede vabastamiseks,” selgitab dr Andrei Detotšenko. „Traditsioonilise meetodi puhul kasutavad kirurgid täpsete sisselõigete tegemiseks spetsiaalseid väikeseid suurel kiirusel pöörlevaid instrumente. Kirurg teeb väikese sisselõike, vältides kõõluste vigastamist, ja seejärel lõike otse probleeme tekitanud luustruktuuri, ilma ümbritsevaid kudesid kahjustamata.” Luusse tehtavate sisselõigete eesmärk on kirurgi sõnul jalalaba kuju korrigeerimine ja ravitud piirkonna luude stabiilsuse säilitamine.

Normaalne jalg

Hallux valgus

Tillukese sisselõike abil kenamad varbad Minimaalselt invasiivses kirurgias on kasutatavad sisselõiked kirurgi kinnitusel vaid kolme millimeetri pikkused. Kirurg kontrollib protseduuri ajal pidevalt lõikuse käiku, kasutades spetsiaalselt selleks mõeldud arkoskoopi. Uus tehnoloogia vähendab tohtri sõnul lõikuse traumat ning muudab armide ja tüsistuste riski minimaalseks. „Meil on õnneks võrreldes välismaiste kolleegidega ettevalmistus veidi laiem ja ettevalmistusaeg pikem. Terve aasta õppisime, enne kui saavutasime neid operatsioone tehes sajaprotsen-

Suure varba kõverdumine ehk jalanukk on turse või kühm suure varba liigese välisküljel. Probleemi põhjustaja on suure varba kaldumine teise varba suunas. ILLUSTRATSIOON: SHUTTERSTOCK

dilise täpsuse,” muheleb dr Andrei Detotšenko. „Pärast lõikust ei jää patsiendi jalalabasse mitte mingeid metallelemente.” Ainus patsiendile ebameeldiv detail uudse lõikuse juures on operatsiooni hind – 890 eurot. See lõikus pole paraku Eesti Haigekassa nimekirjas, patsient peab selle eest ise maksma. „Samasugune on paraku olukord teisteski Euroopa Liidu riikides,” nendib dr Detotšenko. Sa-

mal ajal on traditsiooniline avatud lõikus haigekassas kindlustatule endiselt tasuta.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!


köök

27 Veebruar 2019

Moodne Eesti köök Eelmisel aastal olime nostalgilisel lainel ja meenutasime oma riigi esimest sadat aastat. Nüüd teeme pikki plaane järgmiseks sajaks, sellenimeline liikuminegi poliitilisele maastikule tulnud. Nii ka toidu osas.

Sirje Rekkor 60pluss@eestimeedia.ee

M

eil on oma toidupärand. Oleme jõudnud tänasesse päeva ja mõlgutame mõtteid, kuhu liigub Eesti toit järgmiste kümnendite jooksul. Tulevikku vaatavad tohtrid ja toitumisteadlased, kes meie rahva tervise ja heaolu peale mõtlevad. Aga ka põllumehed ja toidutootjad, kes peavad plaani, mida oleks mõttekas toota ja milliseid uusi tooteid turule tuua. Ja muidugi on see peaaegu igapäevane mõtteaine peakokkadele neis restoranides, kus Eesti toidukultuuri arendamist tähtsaks peetakse. Kuhu me siis tänaseks, Eesti riigi 101. sünnipäeva eelõhtuks, välja oleme jõudnud? Ajad ja kombed on võrreldes saja aasta taguse ajaga, rääkimata kaugemast minevikust, muutunud. Üht-teist oleme toidukultuurist kaasa võtnud üsna muutumatul kujul. Sööme näiteks rukkileiba, hapendatud kapsaid, kartulit, kuivatatud ja soolatud kala, joome piima, õlut ja kasemahla, nagu seda tehti sadu aastaid tagasi. Paljud toidud oleme peaaegu unustanud, mitmed aga elu- ja toitumistavade muutumise tõttu lausa kõrvale heitnud. Meenuvad kohe mõned arhailised söögid-joogid, mille maitset enamik Eesti inimesi, mõned väärikas eas ehk välja arvatud, pole oma suus tundnud. Näiteks kaerakile ja kamakäkid, silk või mõdu. Kuigi meie emad veel mäletavad, et kaerakilet keedeti nende nooruses kodudes väga sageli. Üsna tõenäoline on, et enamik meie perenaisi ei tea, mis on kört ja rokk ning kuidas neid keedetakse. Samuti ei tehta enam ammu piimajooke jahust. Tundub ka, et mitmed pärandtoidud on lähiajal väljasuremisohus, nagu paljud taime- ja loomaliigidki. Kui paljud nooremate põlvkondade esindajad armastavad näiteks täna süüa „normaalset”, st pekitriibuga sealiha, soolapekki või sellega tehtud kastet ja putru? Aja jooksul on meie võimalused, elutempo, teadmised söömisest ja toitudest, poest ja turult kättesaa-

Liha söövad eestlased praegu tunduvalt rohkem kui eelmistel sajanditel ja praegugi sööme kõige rohkem sealiha. FOTO: SHUTTERSTOCK

davad toiduained ja seeläbi ka söömisharjumused muutunud. Seetõttu ei vasta meie kunagine talupojaköök, kus peaaegu kogu toit valmistati oma pere köögis, vanaemadelt-emadelt saadud tarkuse järgi, enda kasvatatud või korjatud-püütud toorainest, paljude inimeste arvates enam tänastele arusaamadele maitsvast ja tervislikust toidust. Samas on igal Eesti inimesel oma ettekujutus meie rahvustoidust või Eesti köögist või Eesti toidust laiemalt. Üsna sageli osatakse rahvustoiduna nimetada üksnes seapraadi, hapukapsaid, verivorsti ja sülti.

Leib laualt ei puudu Milline see Eesti köök siis meie päevil on? Teraviljatoidud, mida siinmail lausa aastatuhandeid söödud, on praegugi au sees. Leib ei puudu vist küll ühegi Eesti pere toidulaualt, lisaks veel karaskid, sepikud ja saiad ning pirukad ja saiakesed. Suuremad ja väiksemad leivatehased valmistavad tohutus valikus nii hapendatud, magushaput kui ka peenleiba, samuti saiu ja sepikuid. Sel alal on toimunud lausa revolutsiooniline areng, eriti igasuguste saiakeste ja kookide küpsetamise suunas. Taasavastatud on täisteratooted, mis vahepealsetel aastakümnetel, kui valge sai ja peenleib popid olid, unustusse olid vajunud. Kodudes leiva tegemine on taas populaarsust võitnud ja leivajuuretis nii mõneski peres järjekordset leivategu ootamas. Kooke ja pirukaid paneb pühadeks või külaliste tu-

lekul lauale iga perenaine. Karaskit oskavad meie perenaised samuti küpsetada, seegi on viimastel aastatel taas laiemalt levinud. Praegu on peamised pudruviljad kaer ja nisu. Mitmesugused hommikusöögihelbed ning eri kombinatsioonides ja lisanditega mitmeviljapudrud, milles ka otra ja rukist, on samuti hommikulaual üsna tavalised. Kuid on veel üks suur teraviljatoitude grupp, mis on väga jõuliselt eestlaste toidulauale tee rajanud. Need on makaronitooted, mis paljude eesti perede lemmikroogade edetabeli esimesed positsioonid on vallutanud. Ka riisitoite on viimastel aastakümnetel märksa rohkem sööma hakatud. Õnneks on meil säilinud ka kamajahu valmistamise ja kama söömise traditsioon. Pannkoogidki on meie toidulauale kindlalt püsima jäänud, kuid neid ei valmistata enam odrajahust nagu vanasti, vaid ikka nisujahust. Kaunvilju – herneid, ube, läätsi sööme ka täna, kuid sisuliselt kadunud on toidulaualt kanep. Mõned väiketootjad on siiski toidukanepi kasvatamise taas ette võtnud ja üksikute leibade ja muude pagaritoodete sees on seda juba ka näha. Pärandtoitudest on praegu levinuim herne- või läätsesupp, tänu purgisuppide tootjatele ehk ka oasupp. Kartulitoidud on endiselt meie laual ja paljude perede tavaline lõuna- või õhtusöök on praegugi kartul koos erinevate kastmetega. Kartuliputru armastame samuti siiani. Samas on kartul meie toidulaual esindatud ka sootuks

uuel kujul, kartulikrõpsude ja -vahvlitena. Sööme endiselt nii kaalikat, peeti, kapsast, porgandit kui ka sibulat, harvem naerist. Küpsetame tänagi köögivilju ning kasutame neid suppides ja ühepajatoitudes, nagu tegid ammused esivanemad. Endiselt hapendame kapsast (küll kindlasti mitte igas kodus nagu vanasti) ja sööme hautatud hapukapsaid või mulgikapsaid. Paarisaja aasta eest meie toidulauale tulnud tomat ja kurk on kindlalt kanda kinnitanud, samuti hulk teisi maitsvaid ja tervislikke köögivilju. Oleme hakanud sööma toorsalateid, mida esivanemad ei tundnud. Kartuleid ja teisi köögivilju sööme nüüd siiski tunduvalt vähem, kui see varem tavaks on olnud ning tervisele kasulik oleks.

Jahusoust kartulite kõrvale Silgu- või lihasoolvett tänapäeval kastmeks enam ei kasutata, küll aga on endiselt levinud paksu jahukastme valmistamine kartulite kõrvale. Eriti maaperedes on see valdav kastmeliik. Kastet tehakse enamasti üsna vanamoodi, nii piimaga kui ka hapukoorega, kuid rasvainena on kastmes seapeki või soolaliha asemel tavaliselt toiduõlid või siis või. Ka eelmistel sajanditel tuntud külmi kastmeid, eelkõige hapukoore- ja kohupiimakastmeid, sööme tänagi.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!


tervislik toitumine

31 Veebruar 2019

: SH FOTO

U T T ER

S TOC

K

Talvetoidu väärt osa on kirbik Kindlasti on kirbiku nimi vähe tuntud. Aga pole lugu! Aastat 2019 on mõistlik alustada ka mõne uue sõna omandamisega. Näiteks on ühel taimel eesti keeles mitu nime: kirbik, Türgi pipar, punapipar ja paprika. Seega, kirbik ongi paprika!

Mihkel Zilmer meditsiinidoktor ja meditsiinilise biokeemia professor

Anne Lill ajakirjanik

P

aprika kodumaaks peetakse praeguse Mehhiko alasid. Indiaanlastel oli punapipar hinnatud kultuurtaim (kasvatamisega tehti algust üle 3000 aasta tagasi). Ameerika pärismaala-

sed ei soolanud mitte liha, vaid pipardasid seda. Kolumbus tõi punapipra Euroopasse. Nimetus „Türgi pipar” tuleneb sellest, et taim levis Türgist mujale Euroopasse. Sõna „paprika” mõtlesid välja ungarlased, tähistades nii vürtsikat taime. Punapipra nimi tuleneb viljade värvist.

Kirbik pole vaid kirbe maitsega Kirbik peaks peegeldama viljade maitseomadusi. Kibeda ehk kirbe maitsega on siiski vaid teatud sortide viljad. Põletavalt kibedate viljade kõrval on nüüd rohkesti mahedamaitselisi ja isegi magusaid vilju. Viljad, mida rahvasuus tavaliselt ekslikult kaunadeks kutsutakse, on tegelikult botaaniliselt marjad. Välimus on neil köitev: läikivalt nahkjad, värvuselt rohelised, kollased, punased või sinimustad. Suuremad viljad võivad kasvada rusikasuuruseks ja kaaluda kuni veerand kilo. Teravamaitselistest sortidest saadud punast pipart ehk paprikat kasuta-

takse toitude maitsestamiseks, mahedamaitselistest viljadest saab salateid. Süüa kõlbavad ka poolvalminud viljad, kuid neil võib lasta toasoojuses järelvalmida. Täisküpsed paprikaviljad tavaliselt üle nädala ei säili.

Milles on kirbiku sisukus? Makrotoitainetest paistab see silma just veesisalduse poolest, umbes 90 protsenti. Seega, selle söömine annab tubli panuse organismi veebilanssi. Teisi makrotoitaineid on suhteliselt vähe (nt süsivesikuid 5–6 protsenti, valke 1–1,5 protsenti). Glükoosi on umbes 1,8–2,3 protsenti ja fruktoosi umbes 2–2,6 protsenti. Rasvadega (0,2 protsenti) pole võimalik üle pingutada. Paprika annab vähe kaloreid, 100 g vaid 28–30 kcal. Kiudained on 2–3 protsenti. Suhkrutesisaldus on põhjus, miks paprika viljade kuumutamisel manitsetakse ettevaatusele. Nende kuivkuumutamine põhjustab suhkrute karamellistumist, värvus ja maitse halvenevad. Paprika on märkimisväärne kaaliumiallikas. Rikkalikult C-vi-

tamiini ja A-vitamiini eelühendeid (karoteene) andev ning väga hea E-, B6-vitamiini ja foolhappe allikas. Karotenoidide sisaldus on paprikas suur ja just karoteeni eri vormid annavad punapiprale nende teatud-tuntud värvikirevuse. Paprika kibe maitse tuleneb peamiselt alkaloidist kapsaitsiin. Eriti rohkesti on kapsaitsiini seemnete kinnituskohtades ja seemnetes. Eelöeldu kehtib vaid kibedamaitseliste sortide suhtes. Maguspipra viljades on kapsaitsiini minimaalselt, mistõttu kibe maitse ei pääse maksvusele.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

Profile for AS Eesti Meedia

60+, veebruar 2019  

Ajakirja 60+ 2019. aasta veebruarinumbrit tutvustav väljaanne

60+, veebruar 2019  

Ajakirja 60+ 2019. aasta veebruarinumbrit tutvustav väljaanne

Advertisement