Issuu on Google+


JETI LOOD


Jeti lood (2011)

Tekstid: Balbiino jutuvõistluse võitjad Joonistused ja ülesanded: Piret Jürisoo Väljaandja: AS Balbiino Teostus: Menu Kirjastus OÜ AS Balbiino Kõik õigused kaitstud. Trükk: AS Printall


JETI LOOD


Lumepoiss Jeti seiklus udus Lumepoiss Jeti on üks iseäralik tegelane, kes elab kaugel-kaugel põhjanabal ühes sügavas lumekoopas. Kuna tema jalgealune on kogu aeg lumine ja jäine, on ka ta ise lumekarva valge. Ent see, et ta elab lumisel ja külmal maal, ei tähenda sugugi, et ta pahur ja seesmiselt külm oleks. Vastupidi, kõik põhjanaba elanikud ütlevad nagu ühest suust, et teist sellist rõõmurulli pole. Nii askeldabki sõbralik ja rõõmus Jeti oma koduümbruses ning otsib huvitavaid tegevusi. Kord, kui Jeti hommikul ärkas ja välja piilus, avastas ta, et terve ilm oli justkui lund täis. Kõik oli valge. Tal oli raske isegi oma varbaid näha. See oli midagi, mida lumepoiss polnud varem näinud. Ta tõmbas korraks käega läbi õhu, et sellest imelikust asjast lumepalli teha, kuid miskit ei jäänud pihku. See oli udu, millest lumepoiss jagu ei saanud, aga Jeti ei teadnud seda. Tal ei olnud ka kelleltki küsida, sest tal polnud aimugi, kuhu minna. Nii polnud muud teha kui nuputada, mis asjaga on tegemist. Jeti teadis, et taevas on pilved ja need on väga kõrgel. Järsku turgatas talle pähe mõte, et äkki on pilved taevast alla kukkunud ja nüüd elabki ta pilvedes, nagu ta kord oli unistanud. Jeti oli unistanud ka sellest, et ükskord reisib ta pilvedega kaasa sinna, kuhu need liiguvad, mere taha. See oli tema suurim soov – saada teada, mis on selle, vaadeldes lõputuna tunduva mere taga. Kuigi Jeti mõnikord unistas, oli ta rohkem tegude mees ja otsustas nüüd oma unistuse teoks teha. Küsimus oli, kuidas selle imeliku valge asja peale või sisse saada, nii et see teda edasi kannaks. Jeti tõi koopast peenekoelise kalavõrgu ja püüdis valget massi sellega kokku koguda – tal oli vaja ju millelegi istuda. Sellest ettevõtmisest ei tulnud midagi välja. Jeti proovis ka liimi, kuid see ei hakanud udule külge. Ta tegi

4


ennast liimiga kokku, et äkki hakkab udu temale külge, kuid tulutult. Viimaks otsustas lumepoiss ronida mäekünkale, et sealt alla hüpates uttu kinni jääda. Ta asuski ronima, kuid siis meenus talle, et suures askeldamishoos oli ta hommikusöögi unustanud. Ta võttis paar ampsu lund, mis oli ta põhiline toit. Süües tuli ka uus idee: kui ta udu sööb, muutub ta suureks nagu täispuhutud õhupall ja tõuseb lendu. Jeti avas suu ja jooksis ringi – äkki toimib kõik siis paremini. Kuid ainult jahe õhk paitas ta põski ja midagi ei muutunud. Jeti ei heitnud meelt ja otsustas, et hüppab künkalt alla, äkki püüab udu ta kinni. Järgmisel hetkel kostsid paksust udust lumepoisi oiged. Udul polnud mõtteski teda kinni püüda ja nüüd oigas Jeti valust, sest oli kukkunud vastu maad. Jeti otsustas udu rahule jätta. Kuigi kaugele merede taha mineku plaan jäi katki, õppis lumepoiss nii mõndagi. Nimelt seda, et udus on hea pimesikku mängida. Kogu ülejäänud päeva veetiski Jeti jääkarupoistega mängides ning udust sel viisil rõõmu tundes. Ann Maria Piho, 16aastane

5


evust. leia piltidelt kuus erin

6

NUPUTAMISEKS


Jetist saab jäätisemaa valitseja Jeti oli nagu iga teinegi poiss. Tal olid vanemad ja oli ka pisike õde. Ja nagu paljudele teistele lastele, meeldis ka talle hirmsasti jäätist süüa. Ühel täiesti tavalisel kevadisel varahommikul, kui päike tõusis, kaste oli alles maas ja lilled hakkasid end mullast välja sirutama, ärkas Jeti oma õdusas kodus. Ta lükkas mõnusa sooja teki pealt. Tema pere alles magas ja nii otsustas Jeti minna õue varajast päikest nautima. Jeti oli õues juba tund aega logelenud, kui teda tabas hirmus jäätiseisu. Ta jalutas vaikselt külmkapi poole, kui ema äkki ukse peal seisis ja karjatas: „Jeti, hommikul vara ei tohi jäätist süüa, muidu jääd haigeks!” Jeti aga vastas: „Emme, palun, mul on nii suur jäätiseisu ja üldsegi on õues nii palav ju.” Jeti ja ema vaidlesid tükk aega, aga nagu ikka, on suuremad targemad ja nii pidi ka Jeti ema sõna kuulama. Varsti ärkas terve pere üles ja oli aeg hakata hommikust sööma. Pärast sööki tulid Jeti sõbrad teda õue mängima kutsuma. Jeti tundis juba ratta peale istudes, et täna on see päev, kus täitub tema unistus, kuid ta ei teadnud veel, kuidas. Jeti sõitis sõpradega mööda tänavaid ja kimamise peale tuli neil joogijanu. Seal lähedal oli väike kauplus, kuhu Jeti sõpradega suundus. Poodi jõudes kadus Jetil aga janu ja ta otsustas hoopis maailma kõige kuulsamat nätsu osta.

7


Poest suunduti edasi aasale ja tunti mõnu maiustustest. Jeti oli teistest pisut kaugemal ja pikutas lillede sees. Samal ajal puhus ta nätsumulle. Järsku unustas ta kõik ära ning aina puhus ja puhus ja puhus... Ühel hetkel avas Jeti silmad ja nägi, kui suureks mull on läinud. Ta torkis seda igalt poolt, kuid katki see ei läinud. Jeti sõbrad märkasid mulli ja tulid tasapisi lähemale. Nad soovitasid Jetil mulli sisse pugeda. Jeti küll kartis, ent samas ka mõtles, et äkki see polegi juhus, vaid tema elu unistus täitub. Jeti võttis julguse kokku, puges mulli sisse ja lausus: „Teavitage mu vanemaid ka sellest ja öelge, et küll ma kunagi tagasi jõuan.” Sõbrad lükkasid Jeti lendu ja vaikselt hakkas ta kaduma. Ta läks läbi esimese, teise, kolmanda, neljanda, viienda pilvekihi, kuni oli jõudnud suurele ja lumivalgele maale. Jetil oli jube hirm. Kaugelt lähenesid imelikud olendid. Nad jõudsid aina lähemale. Jeti üritas valge pilvemassiga ühte sulanduda, kuid see ei õnnestunud, sest ta varbaotsad, näpud ja ninaots olid ju ikkagi roosad. Imelikud olendid olid juba Jetile hästi lähedale jõudnud, kui ühtäkki nad seisatasid ja jäid Jetile otsa vaatama, nagu oleks tegu mõne tähtsa tegelasega. Sel hetkel Jeti veel ei teadnud, et teda on otsitud juba sellest ajast, kui ta sündis, sest ta oli selle maa kuningas. Jeti pigistas silmad kinni, kuna ta kartis nii väga. Külmajudinad jooksid üle ta keha ja ta soovis kõigest väest, et see oleks unenägu. Ta mõtles, et võiks alles praegu tõusta oma õdusas kodus sooja ja mõnusa teki alt. Kahjuks ei olnud see unenägu, sest varsti tundis Jeti, kuidas pehmed käed temast kinni võtsid ja teda kandsid. Kui Jeti oli imelike olenditega juba mõnda aega koos olnud, ei tundnud ta enam hirmu. Ta avas silmad ja nägi enda ees väga suurt väravat, mida parasjagu riivist lahti lükati. Jeti pigistas järjekordselt silmad kinni, sest ta ei teadnud, mis teda ees ootab. Käis kõva prõks-priks-praks ja väravast sees nad olidki. Järsku algas ümberringi suur juubeldamine: „Jeti, jäätisemaa kuningas, on saabunud!” Jetil läks põnevaks ja ta avas silmad, sest eks iga väike poiss tahab teada, mis nii pidulikul hetkel toimub. Ta silmad läksid rõõmust punni. Loomulikult sellepärast, et need nägid ümberringi kuhjas jäätisi! „No mida veel tahta võiks,” mõtles Jeti endamisi.

8

sejale t i l a v a ma Jäätise tsõna. s i r a d enda anti lah data? i a d a k os Kas sina


9

NUPUTAMISEKS


10

Jeti ette ilmus üks kössis vanamees, kes palus: „Meie austatud lumepoiss, kas sa oleksid nõus kohe siin ja praegu hakkama jäätisemaa valitsejaks, nagu see ammuilma oleks pidanud olema?” Jeti jäi korra mõttesse... jäätisemaal tekkis vaikus. Inimesed olid pinges, kuid Jeti suule ilmus vaikselt naeratus, sest ta teadis, et tema unistus on iga sekund täitumas. Siis ta karjatas: „JAAAAAAAAAAA!” Kõik olid õnnelikud, kuid Jetil hakkas tekkima väike mure. Ta nägu läks kurvemaks, inimesed märkasid seda ja jäid taas vaikseks. Kössis vanamees läks kiirelt Jeti juurde ja küsis: „Mis mureks?” Jeti vastas: „Kui mina nüüd selle maa valitseja olen, kas ma siis ei saagi enam kunagi oma pere juures käia?” Vanamees hakkas naerma ja küsis: „Kust see hull mõte küll sulle pähe tuli? Koju sa ju peadki igal õhtul minema, et end kooliks välja puhata ja pärast seda siia tulla. Siin saad ilusti kõhu täis, aitad meil jäätisepaberitele oma pilti joonistada ja pärast kõik jäätised poodi kohale toimetada.” Jeti oli veidi jahmunud: „Aa... aga... kas tõesti lähevad minu pildiga jäätised poodi müügile?” Vanamees: „Muidugi, me tahtsime seda juba ammu teha, kuid me ei teadnud täpselt, milline sa välja näed. Aga mis me siin ikka lobiseme, sa pead juba koju minema, muidu hakkavad vanemad muretsema.” Jeti: „Aga kuidas ma siit taevast koju saan?” Vanamees: „Meie kõige parem ja hinnatum teener hakkab sind nüüd iga päev saatma ja sul järel käima, nii et muretseda pole midagi.” Teener viiski Jeti oma uhke lendava autoga maja ette. Jeti jooksis kohe tuppa, endal rõõmupisarad silmis. Ema küsis: „Kallis Jetikene, me arvasime, et sa ei tulegi enam koju, sest su sõbrad rääkisid meile kõigest.” Jeti: „Näe, ema, ma ikka tulin ja nüüd olen ma valitseja, jäätisemaa valitseja!” Keegi ei tahtnud teda alguses uskuda, kuid lõpuks pidid nad siiski uskuma, sest Jetile tuli alati pärast kooli autojuht järele ja teatas, et on aeg jäätisemaa valitseja kaasa võtta. Kõik Jeti koolikaaslased jäid talle järele vaatama, kuidas ta oma teenri uhke autoga taevasse liugleb. Kuud möödusid ja Jeti oli saanud maailmakuulsaks oma heade jäätistega. Tema pildiga jäätisi leidus terves maailmas. Jeti on nüüd maailma kõige õnnelikum poisike ning tal on igavene elu, sest kuidas muidu saaksid lapsed üle terve ilma ja igavesti imemaitsvate Jeti jäätistega maiustada. Ka Jeti saab nüüd nii palju jäätist süüa, kui hing ihaldab, ning ta sõidab mööda maitsvaid jäätiseradu kogu oma elu... Hanna-Stiina Tamm, 11aastane


Jäämees Jeti ja Igavese Jää org Oli ilus kevadine ja päikesepaisteline päev jäämees Jeti kodukülas Jäälas. Päike oli juba kõrgel, kuid Jeti magas ikka veel. Järsku tilkus talle näkku veepiisk. Ta ärkas, ronis vaikselt voodist välja ja uuris lage. Ta ei leidnud sealt ühtegi auku ja hakkas mõtlema, mis talle näkku võis tilkuda. Jeti tegi endale hommikuks röstsaia ja kohvi. Ka hommikusöögi ajal proovis ta leida lahendust tilkuvale mõistatusele – ta kutsus juhtunut nii. Pärast seda läks ta õue ja jalutas veidi külas ringi. Teel kohtas ta jääkaru Tiitu, kes küsis: ,,Kas sul on ka maja laega probleeme? Minul tilgub, nagu sajaks väljas paduvihma!” Jeti vastas: ,,Jah, on küll, hommikul tilkus mulle laest vett näkku.” Tiit rääkis siis Jetile Igavese Jää orust, millest ta oli kuulnud oma vanaisa Adolfilt. Igavese Jää orus pidavat olema jääd ja lund, mis kunagi ei sula, kuna nõukogude ajal viidud sinna tuumajäätmeid ja need muutnud jää mittesulavaks. Selle peale otsustasid Tiit ja Jeti koos Igavese Jää orgu reisida ning endale sealt uute majade ehituseks jääd tuua. Oli ainult üks probleem – nad ei teadnud, kus Igavese Jää org asub. Kuid Tiidule tulid meelde vanaisa Adolfi üleskirjutused ja ta arvas, et nende hulgas peaks olema ka kaart. Koos läksid nad Tiidu vanaisa kunagisse majja. Pärast kümmet minutit sahtlites sobramist oligi soovitu käes. Tiit avas vanaisa vana ümbriku ja märkas kaarti, mille peale oli kirjutatud suurelt ,,IGAVESE JÄÄ ORG”. Tiit pani muud asjad sahtlisse tagasi ja pistis kaardi taskusse. Edasi läksid nad kohalikku poodi, kust ostsid kaasa toidumoona ja muud vajalikku. Tiit luges kaardilt, et org on kõigest 20 kilomeetri kaugusel ehk kaks päeva tuleb kõndida. Pärast poeskäiku suundusid nad Jeti juurde, pakkisid moona mugavalt seljakottidesse ja asusid teele. Algul läks kõik tavaliselt, ilma suuremate vahejuhtumiteta. Siis aga kukkus Jeti järsku tunnelisse. Tiit ei teadnud, mida teha, ja hüppas järele. Läbi tunneli libisedes karjusid mõlemad kõvasti. Nad üllatusid väga, kui tunneli lõpu kõrval oli silt ,, Igavese Jää org, 278 m” ja selle juures nool, mis näitas paremale. Jeti ja Tiit jälgisid silti ja läksid paremale. Mõne minuti pärast seisid nad jääst kaare all ning väike iPodiga mehike ütles: ,,Tere tulemast Igavese Jää orgu või kuhu iganes, sest siin pole WiFit. Võtke, mida tahate, jätke, mida tahate.” Selle peale väike mehike lahkus. Jeti ja Tiit täitsid oma kelgud jääga ning hakkasid kodu poole minema. Samas kohas, kus nad enne tunnelist väljusid, nägid nad teist tunnelit, mille kõrval oli silt „Koju”. Nad hüppasid tunnelisse ja mõne minuti pärast olidki kodus. Nad laadisid oma koormad maha ja asusid maju ehitama. Jeti tänas Tiitu abi eest ja Tiit tänas Jetit abi eest. Ja nüüd elavad nad oma uutes majades ja külastavad teineteist tihti. Ja meenutavad ühist seiklust. Robert Reinsalu, 5. klass

11


Jeti satub uurijate kätte

12

Ühel ilusal suvehommikul ärkas Jeti oma koopas üles ja läks välja toitu otsima. Ta võttis isetehtud korvi kaasa, et sinna marju ja seeni panna. Varsti leidiski Jeti ilusa suure põõsa, kus oli palju marju. Ta korjas kõigepealt marju, mis talle väga maitsesid, ja sõi neid. Siis läks ta põõsa sisse. Seal oli veel rohkem marju, mida süüa ja korjata. Järsku jäi ta nööri sisse kinni ja see nöör tõmbas ta puu otsa. Jetil oli väga valus. Ta hakkas möirgama ning proovis jalga kätte saada, kuid siis kuulsid seda häält jahimehed, kes olidki selle lõksu üles pannud. Nad kõndisid hääle järgi, kuni jõudsid lõksuni, ja arvasid, et on kätte saanud karu. Kui nad lähemale läksid, ei saanud nad aru, mis loom see on, sest nad polnud sellist varem näinud. Nad tegid temast pilte, kuid Jetile ei meeldinud välk, mis fotoaparaadist tuli. Tal hakkasid silmad valutama. Ta möirgas ja tiris nööri katki ning jooksis koopasse tagasi. Jahimehed ei läinud talle järele, kuna nad arvasid, et ta võib neile viga teha. Pärast seda läksid jahimehed linna ja panid pildid ajalehte. Tänu neile piltidele said nad väga kuulsaks. Õhtul läks Jeti õue ja tegi lõkke. Ta istus lõkke ees ja grillis vorste, mis tal koopasse olid jäänud. Järgmise päeva hommikul läks ta jälle toitu otsima. Ta läks uuesti samasse põõsasse ja sõi marju, kuid siis tulid jahimehed ja uinutasid ta. Jahimehed sõitsid linna ja viisid Jeti uurijate kätte, et nad uuriksid, mis loom ta on. Nad viisid ta laborisse, panid puuri ja läksid ise ära, sest oli juba õhtu. Öösel ärkas Jeti üles ja lõhkus puuri ära. Ta imestas, miks siin on rohu asemel asfalt. Ta kõndis edasi ja läks ühte suurde majja. Maja uksed olid lukus, kuid ta ronis aknast sisse ning siis hakkas tööle alarm. Turvamehed tulid Jeti juurde, aga Jetile ei meeldinud see kõva lärm ja tal hakkasid kõrvad valutama. Ta hakkas möirgama ja jooksma. Kõik inimesed, kes seal majas olid, tegid temast ruttu pilte ja see ajas Jeti veel rohkem närvi. Ta jooksis majast välja, kuid maja oli inimestest ümber piiratud ja kõik tegid temast pilte, et kuulsaks saada. Jeti minestas ja politsei võttis ta kinni ning andis uurijatele üle. Uurijad viisid ta uuesti enda laborisse, panid ta tugevamasse puuri ja hakkasid teda uurima. Uurijad said teada, mis loom ta on – väga haruldane lumeinimene. Nad kutsusid jahimehed laborisse, et maksta looma eest. Kui jahimehed jõudsid kohale ja said teada, mis loom ta on ja kui palju neile makstakse, ajasid nad silmad punni. Neile maksti kümme miljonit eurot. Jahimehed ostsid selle eest endale väga suure maja, mille nad tegid oma firmaks, ja hakkasid jahimeeste asemel firmajuhtideks. Jeti oli väga õnnetu ja kurb. Ühel õhtul tuli Jetile mõte, kuidas sealt välja saada. Kui uurijad ta puurist võtsid, et katseid teha, lõi ta uurijaid ja jooksis ukse poole. Uks oli lukus, Jeti lõi jalaga ust ja uks läks katki. Ent Jeti ei teadnud, kuhu minna, ta oli eksinud. Ta jõudis ühte väikesse ruumi, kus olid klaasid ja nende sees erinevat värvi vedelikud. Ta võttis ühe klaasi, mis oli rohelist värvi, ja jõi selle sisu ära, kuna tal oli hirmus janu. Järsku hakkas tal imelik, ta karv muutus siniseks ja hääl väga peenikeseks. Ta võttis ühe sinist värvi pudeli ka kaasa ja jooksis sellega teise ruumi, kus oli kirjas „Välja”. Ta proovis ust avada, kuid see oli kinni. Ta lõi seda jalaga, kuid uks ei tulnud ikka lahti. Siis võttis ta ruumist tooli ja lõi sellega ukse katki. Ta jooksis parki, istus puu alla ja vaatas ennast – milline imelik välimus ja peenike hääl tal on. Ta hakkas nutma, aga siis tuli talle meelde vedelik, mille ta laborist kaasa oli võtnud. Ta jõi ka selle ära ja ta karv muutus hoopis roheliseks, aga ta endine hääl tuli tagasi. Ta jäi mõttesse ja siis magama.


Hommikul ei näinud teda keegi, kuna ta magas rohul ja oli rohelist värvi. Kui ta üles ärkas, hiilis ta linnast tagasi metsa. Kui Jeti oli oma koopani jõudnud, vaatas ta seda. Seal oli väga palju lilli ja ta hakkas neid uurima. Tema meelest olid need ilusad. Lillede vahel nägi ta ajalehte, kus oli kirjutatud tema surmast. Jeti imestas – ta polnud ju surnud! Siis luges ta väiksemas kirjas teksti ning sai aru, et uurijad arvasid, et ta on surnud, sest nad nägid katkiseid klaase, katkiseid uksi ja katkist tooli. Jeti mõtles, et las nad parem arvavad, et ta on surnud, nii ei tülita teda enam keegi. Siis mõtles Jeti oma karva värvi üle ja hakkas end pesema, kuid miskit ei muutunud. Ta leidis, et talle meeldibki nii rohkem, kui tal on roheline, mitte valge karv. Ta tundis end nii hästi, sest keegi ei tülitanud teda enam ning ta sai rahus elada. Carl Nikitin, 13aastane 34

33

26

27 28

25

29 30 31 32

24

35 23

13

12

14 15

16

17 18 19

22 21

20

58

59

57

56 55

60

11 61

10

54

79

62

38

53 52 78

9

77

63

7

76

50

5 4

1 3

2

40 41

49 48

42 43

75 74

65

6

39

51

8 64

36

37

66

44

73 67

72 68

69

70

71

47 45 46

13 Ühenda punktid ja s jälgib Jeti sa saad teada, ke marjasöömist.

NUPUTAMISEKS


d il arvu t e J a. a t Ai igutad a p e s des ruutu e s s e . t õige äb üle ä j v r i Üks a ulutat u k l a st llel aa . e s t s bariik Ju a v e s Egiptu välja

8 8 8 9 171 295 481 522 849

14

NUPUTAMISEKS

1625 1793 1874 1953 4914 9861

17 20 26 27 46 54 87 81608 299406 621985 805368 941248


Jeti päästab muumiad Ühel päeval mõtles Jeti minna reisile. Ta otsustas, et valib sihtkoha loosi teel. Ta võttis kaardi välja, pani silmad kinni ja pani näpu kaardile. See jäi Vaikse ookeani peale. Jeti arvas, et Vaikses ookeanis on liiga palju vett, ning proovis uuesti. Ta pani jällegi silmad kinni ja pani näpu kaardile. Seekord näitas see Egiptust. Jeti mõtles natuke ja oli selle kohaga rahul. Nüüd oli vaja asjad kokku pakkida. Kuna Egiptuses on palav, võttis Jeti mitu kastitäit jäätist kaasa ja reis võis alata. Ta läks lennujaama, ostis pileti ja läks lennukile. Lõpuks oli aega veidike tukastada. Hommikul tegi Jeti silmad lahti ja vaatas aknast välja. Sealt paistsid püramiidid ja sfinks. Lennuk maandus ja Jeti astus välja. Ta poleks osanud arvata, et püramiidid on nii suured, piltidelt vaadates tundusid need küll palju väiksemad. Jeti jalutas püramiidide vahel ringi ja järsku kukkus ta auku. Varsti ta toibus ja avastas, et on maa-aluses käigus. Seal oli mitu kirstusarnast eset. Jeti läks neid uurima. Ta võttis ühelt kaane pealt ja hetkega väljus sealt muumia moodi olend. Jeti kohkus ning peitis end ühe hämara käigu nurka. Muumia jooksis all käikudes ringi ja tõstis teisteltki kirstudelt kaaned ära. Lõpuks olid kõik avatud. Muumiaid oli vähemalt viis. Nad leidsid Jeti üles ja tänasid teda vabastamise eest. Jeti oli väga rõõmus ja korraldas jäätisepeo. Ta andis muumiatele jäätised kätte. Muumiad vaatasid maiustust imeliku pilguga, ent Jeti julgustas neid ja varsti olid kõigil jäätised söödud. Ka kastid olid tühjaks saanud. Nüüd oli Jetil aeg lahkuda. Muumiad näitasid talle salaväravat, mille kaudu sai maa peale tagasi. Jeti tänas neid ja lehvitas hüvastijätuks. Õhtul voodis olles mõtles Jeti oma uutele tuttavatele ja arvas, et küllap ka nemad igatsevad teda. Varsti Jeti uinus. Anni Miller, 12aastane

15


Jeti reis Egiptusesse Lumeinimene Jeti elas Antarktikas, kus oli talle sobiv kliima. Jetile küll meeldis seal, aga pikapeale hakkas ära tüütama. Ta armastas suusatada, kelgutada ja lumelauaga sõita, ent lõpuks muutus ka see igavaks. Niisiis otsustas ta hoopiski Egiptusesse reisida. Jeti pakkis reisiks vajalikud asjad kokku ja ütles: „Veel kaks kastitäit jäätist ja olengi reisiks valmis!” Ta ostis pileti Egiptusesse ja läks lennuki peale. Kinnitas turvavöö ja oli lennuks valmis. Kui ta kotist jäätist võttis, märkas ta, et seal kössitas pingviin. See oli Penny, Jeti sõber. Jeti imestas: „Mida sina siin teed?” Penny vastas: „Ma kuulsin, et sa sõidad Egiptusesse. Ma pole seal kunagi käinud ja tahtsin väga kaasa tulla. Kindlasti poleks ema mind lubanud ja nii ma tulin salaja.” Jeti mõtles hetke. „Sa ei oleks tohtinud minuga kaasa tulla, sest seal võib väga palav olla, aga kui sa juba siin oled, siis hea küll.” Penny rõõmustas. Varsti maandusid nad Egiptuses. „Siin on päris palav, aga paar jäätist peaksid selle mure lahendama,” ütles Jeti ja võttis kotist mõlemale kaks jäätist. „See siis ongi Egiptus! Siin on isegi liiva!” rõõmustas Jeti. „Mis asi on liiv?” küsis Penny. Jeti mõtles. Tegelikult ei teadnud ta ise ka, mis on liiv. Ta oli liiva telerist näinud ega teadnud muud, kui et liivast saab lossi ehitada. Seda oli ta ka telerist näinud. Ta ütles Pennyle: „Ega ma ise ka ei tea. Ma olen näinud, et sellest saab liivalossi ehitada.” Mõte tundus vahva ja nad läksidki liivalossi ehitama. Loss tuli väga ilus ja Jeti tegi mälestuseks paar pilti. „Mida me nüüd teeme?” küsis Penny. „Lähme ujuma!” tuli Jetile mõte.

16


Seda said nad ka Antarktikas teha, aga Egiptuses pidi olema meres ilusaid värvilisi kalu, keda Jeti kindlasti näha tahtis. Nii nad läksidki Punasesse merre ujuma. Seal oli tõesti ilus! Kalad tiirlesid nende ümber ja nad nägid rohkem kui ühtteist sorti kalu. Nad ujusid veel natuke ja ehitasid ühe liivalossi. Ka kõik jäätised said otsa. Lõpuks tuli aeg Antarktikasse tagasi sõita. „Nii tore oli Egiptuses olla!” ütles Penny. „Jah! Aga tegelikult on ikka Antarktikas toredam,” sõnas Jeti. Nad istusid lennukisse ja olidki juba Antarktika poole teel. Kuid seda reisi ei unusta nad niipea. Katre Vahter, 5.b klass

17


NUPUTAMISEKS

18

l

õ

h

e

i

t

i

k

o

h

a

u

n

l

a

a

t

r

a

s

l

u

t

s

s

ä

r

g

l

k

k

a

h

v

e

n

r

ä

i

m

s

k

k

i

l

u

t

a

üksteist n o s e d u t u u R etust. Eesti kala nim jääb üle. Seitse tähte dustada o o m d a a s t s Nende nimetuse. a l a k e h ü l e ve


Jeti ja jäähobuse seiklus Sügis hakkas lõppema. Lähenes pikk ja külm polaartalv. Väikestes jäämajades oli sagimist ja ettevalmistamist palju. Tuli koguda toitu ja toppida kinni kõik iglude augud. Tilluke lumeinimesepoiss Jeti ei pidanud aitama. Ta müttas ringi ja mängis lumega. Külm tuuleiil sasis ta kasukat ja moodustas lumekeeriseid. Jeti kõndis mööda jäätunud merd. Ta tavatses vahel mõelda, et talvel meri puhkab ning jää ja lumi on tekiks peal. Jeti istus maha ja mängis jäähobuste võidusõitu. Mängus võitis alati ta lemmikhobune, mille ta oli meisterdanud juba ammu, aga mis oli tema arvates kõige kenam ratsu. Jeti silmad särasid. Ta tähelepanu köitsid virmalised, mis helklesid hõbedaselt kõrgel pea kohal. Äkki oli kõikjal ta ümber meri. Keset tohutut vetevälja olid ainult Jeti, tema hobune ja väike jääsaar, mis triivis üksinda keset merd. Jeti muutus tõsiseks. Ta vaatas tumesinise sügavikuga tõtt. Tema silmades segunesid hirm ja paanika ning peas vasardas ainult mõte: „Kuidas ma kaldale tagasi saan?” Järsku hakkas meri lainetama ja jäätükk lõi kõikuma. Jeti kukkus istuli. Lumeinimesepoiss ei tahtnud rohkem näha ja pigistas silmad kõvasti kinni. Kui ta silmad avas, oli tema ees tohutu, ligi tonni kaaluv Grööni vaal. Vaal lõi sabaga vastu vett, pööras ringi ja pistis pea veest välja. Veehiiglane uuris teda oma vesiste silmadega ning lähenes jääpangale. See liigutus tundus usalduslik ja Jeti istus vaalale selga. Vaal liugles aeglaselt üle vee. Jeti käpa all tundus vaala nahk krobeline ja muhklik. Kaldale jõudes viipas Jeti vaalale rõõmsalt käega ja jooksis kiiresti kodu poole, käpad vaevalt tundmas maad. Jäine tuul piitsutas nägu, aga Jeti silmad olid rõõmsad ja erksad ning suu kõrvuni. Ta tormas mäest üles, sest seal ootas teda ema jäätisega. Just see koorene maius pani Jeti käpad kiiremini liikuma. Üks samm veel ja Jeti oligi mäeharjal. Aga ta nägu muutus sekundiga, kui ta avastas, et see, mida polnud, oli väike iglu. Ta polnud oma kodu lähedalgi. Tema arvestused olid olnud valed. Kuid ta ei lasknud tujul langeda, sest nägi kauguses üht väikest küla. Jeti surus jääratsu kõvasti pihku ja lasi mäest alla. Ta nägi külas lapsi, kes mängisid ja kilkasid rõõmsalt. Ka Jeti tahtis mängida ja lõbutseda ning jooksis laste poole, aga kohe, kui ta silmapiirile ilmus, pagesid lapsed kabuhirmus. Emad sulgesid uksed ja akendele langesid kardinad. Jeti mõistis, et inimesed kardavad teda. Ta lahkus kurvalt külast, kõmpides muudkui edasi ja edasi.

19


Nüüd tundusid käpad rasked, jäised ja külmunud ning Jeti vajus väsinult lumme. Ta põrnitses enda ees olevat valget lund. Ta oli kurb, väsinud ja nii üksi. Sädelevale lumele kukkus kuum pisar, mis sulatas sinna ümmarguse lohu, ja jääpisarad sätendasid õhtuhämaruses. Esimest korda päeva jooksul kaotas Jeti täielikult lootuse. Ta ei häbenenud oma tundeid ning nuttis suurest kurbusest ja koduigatsusest. Aga siis juhtus ime. Jeti jääst hobune hakkas kasvama, pildus sädemeid, lehvitas külmas polaartuules lakka ja oli sõiduks valmis. Algas meeletu kihutamine läbi lumekeeriste, jalge all kristallidest lumevaip ja pea kohal virmalised. See kappamine oli nagu muinasjutt. Jeti klammerdus tugevasti ratsu lakka – sulepatja – ning ärkas üles. Uus polaarpäev võis alata sama seiklusrikkalt kui äsjane öine uni. Laura Viljamaa, 6.a klass

20


체kid Millised j채채t u? sobivad kokk

21

NUPUTAMISEKS


Jeti läheb kooli

22

„Ta on valge ja karvane,” ütles õpetaja Tark klassile. Kõik õpilased põlesid uudishimust näha oma uut klassikaaslast kaugelt lumiselt maalt. „Kas ta on siis samasugune nagu Krässu?” küsis Peeter. Kui ta kellelegi oma uuest kutsikast rääkis, lausus ta alati, et Krässu on valge ja karvane. Aga ta ei suutnud ette kujutada, kuidas oleks võimalik, et selline väike koer koos tema sõpradega koolipingis istuks ja lugemist õpiks. „Mitte päris. Ta kõnnib kahel jalal,” vastas õpetaja ja kutsus uue õpilase sisse. Klassis oli kosta itsitamist ja ehmunud hüüatusi ning mõned pinginaabrid hakkasid omavahel halvustavalt sosistama. Ettevaatlikult astus noor lumeinimene samm sammu haaval edasi. Ta polnud varem tavalisi lapsi näinud ja nad tundusid talle naljakad. Nii roosad ja paljad, mõtles ta endamisi. Kooliminekust pidi saama tema elu suurim seiklus. Suurim ja ühtlasi ka hirmuäratavaim, sest ta ei osanud ettegi kujutada, mida inimlapsed temast arvata võivad. „Tere! Mina olen Jeti,” ütles lumeinimene aralt naeratades. Tagapingis istuvad tüdrukud hakkasid kihistama. Nad olid oodanud kedagi inimlikumat, kui seda oli klassi astunud poisike, kes oli neist kõigist peaaegu poole suurem. Siis saatis õpetaja Jeti istuma ja ulatas talle aabitsa. Lumeinimene polnud varem sellist asja näinud, sest maal, kust tema tuli, oli põhiliselt ainult lumi. Suurte silmadega vaatas ta raamatut oma laual ja tegi selle siis kohmaka liigutusega keskelt lahti. Ta nägi seal ilusat pilti loomadest ja selle kõrval tähti, mida ta ei mõistnud. Õpetaja Tark palus uuel õpilasel esimese rea kõva häälega ette lugeda. Jeti põsed läksid piinlikkustundest punaseks ja kogu klass sai aru, et ta ei oska lugeda. Itsitamine läks üle valjult naermiseks ning õpetaja pidi paluma lastel vaiksemalt olla. „Nii et sa ei mõista tähti?” küsis Tark lumeinimeselt. Poiss raputas pead ja lõi pilgu maha. „Pole hullu, küll sa need peagi selgeks saad,” lohutas õpetaja Jetit ja siis sai tund läbi. Kõik tõusid püsti ja hakkasid klassist väljuma, ainult äsjatulnu ei teadnud, mida teha. Ta ei julgenud ka kaasõpilastelt nõu küsida, sest nad olid tema üle enne ebaviisakalt naernud. Peeter märkas lumeinimese kurba nägu ja läks sõbralikult tema juurde. „Ma võin su koju saata, kui sul midagi selle vastu pole,” pakkus ta. Jeti naeratas ja tänas poissi. Ta nägi, et Peeter on hea inimene, ja lootis väga, et neist saavad sõbrad. Poisid jalutasid lumeinimese kodu poole ja rääkisid juttu, kuni kohale jõudsid. Jeti maja oli suur ja kaugeltki mitte selline nagu teiste laste omad. Uksest sisse astudes oli esimese asjana tunda jäiselt külma õhku, mis pani Peetri õlgu väristama. „Kuidas sa siin elada saad?” ei mõistnud külaline. „Meie maal polnud kunagi nii soe, nagu teil väljas on. Sa võid jope selga jätta,” selgitas Jeti oma sõbrale naerdes.


Siis märkas Peeter suurt veidrat masinat, millist ta varem näinud ei olnud, ja küsis huviga: „Mis see on?” „See on jäätiseaparaat,” teatas Jeti uhkelt, „meie kodumaal on kõigil sellised.” Aga külas olev poiss polnud kunagi jäätist näinud – ta ei teadnud, mis see on. Uudishimulikult päris ta lumeinimeselt selle kohta edasi. Nähes, et Peeter asjast midagi ei tea, meisterdas Jeti talle ühe maitsva jäätise. „See on ju nii hea! Ma arvan, et sa peaksid seda ka teistele lastele andma. Sinust saaks kooli kõige tuntum õpilane,” oli Peeter maiusest vaimustuses. Järgmisel hommikul kooli minnes otsustas Jeti sõbra nõu kuulda võtta ja tegi valmis nii palju jäätisi, et nendega oli võimalik ära toita kogu koolipere. Loomulikult oli Peetril õigus ja mitte keegi ei naernud

23


enam kohmakavõitu lumeinimese üle. Kõik tahtsid olla tema sõbrad ning et Jeti oli kord juba hea iseloomuga, ei ajanud ta ka ühtki inimest enda juurest ära. Kui lumeinimesepoisikesel oli aeg tagasi oma kodumaale minna, kogunesid kõik küla lapsed kokku, et teda ilusasti ära saata. Nähes, kui väga temast hoolitakse, otsustas Jeti, et hakkab iga päev sõpradele jäätist saatma. Ta pani need enda pildiga pakikeste sisse ja praegu võib neid leida poodidest. Mõnikord tuleb ta veel tänapäevalgi vaatama, kuidas tavalised inimesed elavad, ja siis on tema ümber alati suur hulk lapsi, sest kõik tahavad temaga hästi läbi saada. Marilin Karu, 16aastane

-

x

+

+ +

7

+ =

8

+

24

NUPUTAMISEKS

8

=

8

=

8

+ +

=

8

+

x x

=

=

8

ada Aita Jetil lahend anne nii, matemaatikaüles s vasakult et lahendus olek t alla paremale ja ülal ad saama õige. Igas reas pe vastuseks 8.


Jeti päästab jätsimaa Kunagi ammu-ammu elas Jätsimaa kõige kaugemas koopas kuri piprakuningas, kes haudus plaani Jätsimaa ja suhkrukuninganna loss hävitada. Ta oli pühendanud sellele plaanile palju aega. Ta oli isegi kogunud kokku sõjaväe väikestest kurjadest koopakääbikutest, kes on halastamatud võitlejad. Samal ajal oli Jätsimaale saabunud maasikahooaeg. Kõik elanikud olid hõivatud magusate marjade korjamise ja nendest jäätise valmistamisega. Ka lumepoiss Jeti oli tulnud appi jäätist tegema ning tundis end väga õnnelikuna. Ühel hommikul, kui Jeti tegi harjumuspärast rattaringi, märkas ta kauguses musta kogu. Pikemal jälgimisel sai Jeti aru, et läheneb suur sõjavägi eesotsas piprakuninga endaga. Jeti kui aus kodanik jooksis kohe lossi ja palus suhkrukuninganna jutule. Kui kuninganna oli Jeti ära kuulanud, kutsus ta kokku kriisikomisjoni, kes otsustas, et kõik jäätise-, maasika-, suhkru- ja šokolaadivarud tuleb panna seifide taha ning kogu linn peab varjuma maa-alustesse salakäikudesse, millest ei teadnud peale kuninganna keegi. Õnneks läks sõjaväel lossini jõudmiseks kaua aega ja kõik said õnnelikult käikudesse varjule. Äkki nägid valvurid, et piprakuninga sõjavägi on murdnud linnaväravad lahti ja tungib sisse. Muidugi ei märganud piprakuningas maa alla peidetud käike ja kõndis rahulikult sõjaväe ees. Ent lossis neil nii kergesti ei läinud – kõik varud olid ju turvaliste seifide taga! Lõpuks pidi sõjavägi leppima sellega, et nad said ainult šokolaadivarud. Nad naasid oma koopasse, et uut plaani pidada. Jeti ei tahtnud aga järgmist rünnakut ootama jääda. Ta kutsus kohe kokku head metsakääbikud, et nendega kurjale piprakuningale vastu astuda.

25


NUPUTAMISEKS

26

A

I

O

U

B

J

P

V

D

K

R

Õ

E

L

S

Ä

G

M

Š

Ö

H

N

T

Ü

Aita Jetil lahendada salakiri.


Metsakääbikud olid sõbralikud kõigiga ja neil olid võluvõimed. Nii saigi Jeti nendega võluväel kauge koopa juurde reisida. Kõik pahad koopakääbikud olid roninud koopasse ning piprakuningas istus löödult selle kaugeimas nurgas, nii et Jeti ja paar metsakääbikut said rahulikult sisse hiilida. Keegi polnud osanud neid oodata ja sellepärast olid ka šokolaadivarud valveta jäetud. Metsakääbikud hakkasid šokolaadi võluväel suhkrukuninganna lossi toimetama ning Jeti sulges kivirahnudega kõik käigud, mille kaudu koopakääbikud kuninga koopasse võisid saada. Kõik varud toimetati õnnelikult suhkrukuninganna lossi ja Jätsimaa elanikud pidasid suurt rõõmupidu. Mis aga piprakuningasse puutub, siis tema oli šokolaadivarude kaotusest nii löödud, et lukustas end igaveseks koopasse. Eliisabet Jahilo, 5.b klass

27


Jäätisearmastaja Jeti seiklus kujukesega

28

Jeti elab väikeses puust majakeses, mille ümber on väga palju lund. Ühel hommikul ärkas Jeti kell 7.34. Ta tõusis rõõmsalt püsti, pani hommikumantli selga ja läks kööki sööma. Ta sõi karamellijäätist koos pehme vahukoorega. Kui Jeti oli söönud ja riided selga pannud, läks ta igahommikusele jooksule. Ta jooksis oma lemmikpaika, milleks oli lumest küngas. Äkki lendas Jetile vastu pead lumest kuul. Ta kummardas ja võttis lumepalli kätte. See oli kahtlaselt kõva. Ta hõõrus palli käte vahel. Kui pall oli lumest puhas, tuli sealt välja mingi kujuke. Jeti sai kohe aru, millega tegu. Kuigi seal maal liblikaid ei olnud, oli ta näinud palju raamatuid liblikatest. Jeti tormas koju ning võttis välja oma vesivärvid ja kolm pintslit. Ta värvis liblika kuju rõõmsate värvidega ära. Nüüd läks Jeti toidupoodi. Ta oli seal püsiklient. Ta ostis mitu kasti šokolaadi-, vanilli- ja karamellijäätist. Kui ta suure käruga kassasse jõudis, näitas ta müüjale oma kujukest. Müüja lausus: „Hei, Jeti, mis su armsa kujukese nimi on?” Jeti vastas: „Ma ei ole talle veel nime mõelnud. Mis ma talle nimeks võiksin panna?” Müüja: „Vaata seda liblikat ja esimene nimi, mis pähe tuleb, panegi.” Jeti tänas müüjat ja läks oma jäätistega koju. Kodus istus ta tugitooli ja sõi vanillijäätist. Ta vaatas tükk aega oma kujukest, aga ühtegi nime ei tulnud pähe. Lõpuks vajus Jeti sügavasse unne. Unes nägi ta, et pani oma liblikale nimeks Betty. Kui ta hommikul ärkas, teadis ta kohe, et liblika nimi on Betty. Jeti võttis Betty kõikjale kaasa. Jeti sõi Bettyga koos hommikust ja käis temaga koos jooksmas. Betty oli Jetile väga kallis. Ühel hommikul ärkas Jeti kell 8.21 sahina peale. Jeti ei saanud aru, kust see imelik sahin tuli. Ta tegi tervele majale tiiru peale, kuni jõudis taas oma tuppa. Sahin oli juba väga kõva. See tuli tema öökapi juurest. Siis sai Jeti aru, et liblikas Betty oli ellu ärganud. „Aga kuidas?” mõtles Jeti. „Alles eile oli ta veel kujuke.” Jeti oli väga rõõmus oma liblika üle. Nad läksid, nagu alati, koos hommikust sööma. Keegi ei tea, kuidas liblikas ellu ärkas, aga Jeti elab Bettyga siiani koos. Neist said parimad sõbrad. Anette Jaani, 5. klass


Kaelkirjak

upoiss

j채i uudista ma Jeti ja Bet ty m채ngu. P채ike maal is varju se inale. Milline var i on 천ige?

29

NUPUTAMISEKS


Jeti lumelauakool

30


Jeti teenib jäätiseraha Oli külm, pime ja kõle. Uks läks lahti ning külmad lumised jalad astusid hiiglasliku külmkapi poole. Külmiku uks avanes raskelt ja vaevaliselt. Tervet tuba täitis valgus ja jäätisepaki krõbin, kuid see ei kestnud kaua, sest... „Jeeeetttiii! Miks ma sind jälle jäätist söömas näen? Mitu korda ma olen sulle öelnud, et SEE JÄÄTIS on mõeldud sugulaste kokkutulekuks! Ja nagu sellest veel vähe oleks – sa oled ju haige, sul avastati SuperHüper-Suur-Jäätise-Üledoos ning sa ei tohi praegu jäätist süüa. Nii et külmiku uks kohe kinni ja tule sealt eemale! Tubli! Nüüd magama!” Jeti oli tõesti haige, aga tema arust oli ainsaks ravimiks jäätis, mida ta üle kõige armastas. Jeti elas ema, isa ja õe Retiga ühe toreda pere tagahoovis uhiuues lumekoopas, mille oli ehitanud perekonna ainuke, üheksa-aastane tütar Mari. Jeti oli lõbus poiss ja osav lumelaudur, kuid nüüd oli ta kurb, sest ema käskis tal osta oma raha eest nii palju jäätist, kui ta oli sugulaste kokkutulekuks mõeldud jäätisest ära söönud. Aga Jeti-poisil polnud sentigi, kuna ta oli hankinud endale tutika lumelaua, millega ta vabal ajal sõitis. Ta pani mängu kogu oma nutikuse ja hakkas aju ragistama, et mõelda välja, kuidas raha koguda. Oli juba hilja, kui poisiklutt nuputas plaani ja kribas selle toa seinale, sest tal kippusid asjad meelest minema. Kui see tehtud, vajus ta nagu nott voodisse ja põõnas poole päevani. Ärgates oli ta rõõmus ja puhanud ning jäätisemure ja eelmisel öösel välja mõeldud plaan olid unustatud. Ta ajas end voodist püsti, pesi puhtaks ja läks kööki, kus pere juba hommikust sõi. „Hommikust, Reti, emps ja paps! Kuidas magasite? Mina tegin seda hästi!” tervitas Jeti poolunes olevaid pereliikmeid ning asus sööma jääsalatit, mis oli ta lemmikhommikusöök. „Ma just rääkisin isale, mis eile öösel juhtus, ja temagi oli päri, et sa peaksid uued jäätised ostma,” ütles ema karmilt. Muidugi, muidugi, mõtles Jeti, kuidas mul see meelest läks. Ta selgitas vanematele, et teab, mida teha, ja et tal on väga kahju. Poisi vanemad tuletasid meelde, et kokkutulekuni on kaks päeva. See võttis Jeti jalust nõrgaks, sest tema plaan, mis talle just meenus, võttis kauem aega. Ta sai aru, et ei saa sellega üksi hakkama. Jeti kutsus Reti, oma vanema õe, enda tuppa, jutustas talle plaanist ning palus teda appi. „Mina selliste lollustega ei tegele. Jäta mind mängust välja!” teatas Reti tähtsalt. Nüüd ei teadnud Jeti enam, mida teha, kuna sõpru tal uue elukoha pärast polnud. Lõpuks otsustas ta, et küsib abi tüdrukult, kes nende koopa oli ehitanud.

31


Tüdruk nimega Mari elas majas, mille tagahoovis Jeti elas. Poiss ütles vanematele, et läheb jalutama, kuid läks hoopis kahekordse helesinise maja juurde. Ta uuris aknaid ja märkas ühe küljes kaunistusi. Aknal olid roosad südametega kardinad ning oli ilmselge, et see oli selle tüdruku tuba, keda Jeti otsis. Poiss veeretas oma väikeste pehmete kätega suure tugeva lumepalli ja viskas palli hoolikalt sihtides vastu Mari akent. Natukese aja pärast märkas ta akna taga pikki patse, mis kohe ka kadusid ning tulid koos Mariga mõne aja pärast välja. Mari oli näost valge ja ahmis õhku. „Mida? Kes asja? Mismoodi? Kes sa oled?” küsis ta, kui oli veidike rahunenud. „Mina olen lumepoiss Jeti. Ma elan siinsamas sinu ehitatud koopas. Ega sa ei pahanda, et ma perega siin elan?” vuristas Jeti närviliselt. „Nii et sina oled lumeinimene Jeti ja elad meie aias?” võttis tüdruk jutu kokku. „Just! Tegelikult ma tahtsin paluda, et sa aitaksid mul koguda raha, et saaksin osta laupäevaks jäätist, kuna ma sõin kodus oleva ära. Oled sa nõus aitama?” küsis Jeti. Mari oli veel natuke segaduses, aga ta oli nõus. „Oota, ma panen riidesse ning tulen välja, et paremini rääkida,” teatas ta ja jooksis tuppa. Mõne aja pärast ta saabuski. „Palun räägi nüüd rahulikult otsast peale, mis juhtus ja mida me tegelikult tegema peame. Ma loodan, et sul on mõni plaan varuks, kuna ma ei tahaks lihtsalt tänavale kerjama minna,” rääkis Mari. Siis jutustas Jeti tüdrukule, kuidas ja kellega ta elab ning mis pani teda tundmatult tüdrukult abi paluma. Mida rohkem plika kuulas, seda rohkem hakkas Jeti talle meeldima. Jeti rääkis talle ka oma plaanist. „Ma mõtlesin meisterdada paberist ja kilest jäätisepakid, täita need vati, paberi, kaltsude ja muu kraamiga ning neid inimestele müüa kui jäätisi,” jutustas Jeti rõõmsalt ja põhjalikult. Mari väike nägu polnud rõõmus, kui ta seletas: „Mina sellist asja küll teha ei taha, kuna see on petmine. Ma usun, et sina, kes sa armastad väga jäätist, ei tahaks ka osta maiust, mis osutub kaltsutuustiks.” Jeti noogutas ja mõistis, et see plaan polnud üldse hea plaan, vaid lihtsalt raha väljapetmine. „Mis me nüüd siis teeme?” küsis ta murelikult. „Mul vist midagi koitis. Kas sa ütlesid, et sa said uue lumelaua?” päris Mari. „Just, ja mind õpetati ka sellega sõitma ja trikke tegema. Mis siis?” uuris Jeti. „No vaata, kas sa meie suurt mäge tead?” küsis tüdruk. Poiss noogutas. „Seal saaksid sa raha eest õpetada inimestele lumelauasõitu ning mina saaksin samal ajal teiste lumelaudu puhastada. Nii koguneks kindlasti kokku summa, mida vaja on,” jutustas Mari.

32


Jeti läks rõõmsaks ja oli kohe plaaniga nõus. Lepiti kokku, et Jeti toob lumelaua ja tüdruk mõned harjad-lapid, millega saaks lumelaudu puhastada. Veerand tunni pärast olid mõlemad asjadega kohal. Mari oli teinud isegi sildi, kus olid hinnad kirjas. Seda nähes läks poiss rõõmsaks. Ta sai aru, et kaaslane ja sõber soovib teda tõepoolest aidata ning temaga aega veeta. Jeti ja Mari asusid teele. Kui nad suure mäe juurde jõudsid, oli näha, et õpilasi jätkub. Sõbrad valisid välja ühe puu, mille külge kinnitasid hinnasildi. Varsti oli juba pikk järjekord ootel. Jeti palus raha maksta Marile, kuna ta ise polnud parim arvutaja. Inimesi aina tuli ja läks ning Jeti aina õpetas ja Mari puhastas lumelaudu. Nii möödus terve päev. Sõbrad unustasid täitsa ära, miks nad seda teevad. Oli juba reede õhtu, kui Jeti ja Mari hakkasid asju kokku korjama ning raha lugema. Selgus, et raha tuli kaheksa korda rohkem, kui loodetud oli, ja see tegi mõlema meele rõõmsaks. Jeti ütles: „Homme on sugulaste kokkutulek, rahvas tuleb kella kolmeks. Saame kell kaksteist kokku ja ostame nii palju jäätist, kui ära jõuame süüa.” Mari oli päri ja mõlemad suundusid koju. Järgmisel päeval olid nad varakult kohal. „Mis oleks, kui tooksime endale paar jäätist ja ma räägin sulle oma mõttest,” pakkus Jeti. Mari oli nõus ning varsti olid nad jäätistega tagasi. „Mul tuli hommikul söögilauas mõte kutsuda ka sinu vanemad meile kokkutulekule, siis saaksid nad minu perega tuttavaks,” rääkis poiss. Mari kõhkles algul, aga hiljem nõustus, kuna tema vanemad olid pidevalt pärinud, kellega ta seal õues mängib. Niisiis mindi uuesti lahku ja teavitati ka vanemaid. Varsti hakkas rahvas kogunema. Jeti ema juba muretses, kus poiss jäätistega on. Samal ajal tuli Jeti suure käruga, mis oli jäätist kuhjaga täis. Peatselt saabusid ka Mari vanemad ja nüüd jutustasid lapsed, kuidas nad jäätiseraha teenisid. Kõigil oli hea olla, sest läbi aegade polnud nii jäätiserohket pidu olnud. Sugulastele pandi isegi suur kotitäis maiust kaasa. Sellest ajast peale olid Jeti ja Mari lahutamatud sõbrad, kes tegid kõike koos. Ja loomulikult sõid nad koos palju-palju jäätist ja Jeti sai ka haigusest lahti. Kevadel pidi Jeti pere kolima mõnda lumisemasse kohta, kuid poisi pere lubas, et igal talvel tulevad nad tagasi. Tuuli Maarja Põldma, 12aastane

33


etile J s i d n a Mari anded. s e l 체 s k mise nuputa jada d a k s o Kas sina ? j채tkata

2 1

2 3

3

8

1 1

34

NUPUTAMISEKS

2

3

4

10


Jeti on haige Oli ilus hommik. Päike säras ja lumi oli maas. Majaesine oli täis lumelosse ja -kindlusi. Jeti oli aga haigeks jäänud. Ta istus voodis, sall kaelas, ja mõtles, mida küll kodus ette võtta. Ema ja isa olid öelnud enne minekut: „Jeti, vaata, et sa ilusti teki all oled ja õue ei lähe.” Kui Jeti oli juba mõned tunnid voodis lebanud, tuli tal jube jäätiseisu. Ta tõusis püsti, pani mütsi pähe ja astus ukse poole. Järsku meenusid talle ema sõnad. Jeti mõtles hetke ja läks siis tuppa tagasi. Isu aga kasvas ja kasvas. Jeti arvas, et kui ta ruttu-ruttu ära käib, ei saa keegi sellest teada. Ta võttis oma tõukekelgu ja asuski teele. Jäätisepood oli päris kaugel. Poolel teel tuli vastu tädi, kes ütles: „Jeti, mis sa siin kolad? Ma kuulsin, et sa olevat haigeks jäänud.” Jeti kokutas: „Jah, noh... Ma olen teel arsti juurde.” Naine vastas: „Kas see mitte teisele poole ei jää? Aga no mis seal ikka, ma pean nüüd edasi tõttama. Saa siis ruttu terveks!” Jeti ootas, kuni tädi silmapiirilt kadus, ja kelgutas edasi poe poole. Taevas kiskus pilvisemaks, ilm muutus tuulisemaks. Poiss hakkas külmast värisema. Lund tuiskas näkku ja tuul tahtis vägisi mütsi ära viia. Jeti mõtles, et kuna üle poole teest on möödas, läheb ja toob ta siiski jäätise ära. Pood juba paistis ja Jeti tõstis tempot. Kui ta kohale jõudis, nägi ta, et kõrvalolevast apteegist väljus ema. Lumepoiss pidi ehmatusest pikali kukkuma. Ema pahandas Jetiga ja viis ta koju. Poiss puges voodisse ja kraadis. Palavik oli tõusnud. Jeti sai sellest õppetunni. Nüüd pidi ta veel mõne nädala kodus teki all olema. Ehkki tihti tuli jäätiseisu peale, suutis poiss siiski voodisse jääda. Kui ta aga terveks sai, tõi isa talle suure kastitäie jäätist. Oh seda rõõmu! Laura Valdma, 16aastane

35


avima. r s u d o k end Jeti peab atusi. t is õ m b a Ta lahend aidata? a d e t d a Kas osk iskama” u l “ : s u d Lahen ga. teise sõna

1. Hobune metsas, saba seljas. 2. Punane poiss, rohelised juuksed. 3. Vanamees raiub kirveta, lõhub kiiluta. 4. Heinakuhi metsas, mehed jooksevad üle kuhja. 5. Lehm ei ole, aga piima annab. 6. Must müts, look peal. 7. Sada saarelehte, tuhat toomelehte, kaks kaanelauakest. 8. Süda põleb, keha sulab.

36

NUPUTAMISEKS


4

2

8

1

7 3

5 6

37


mel as lu k r ä st. Jeti m nistu o o j is alist mõist kumm l e s i rim ee al uu m e h ä L olla t b i õ v ks. see dmise u ta, et õ j i essin rints uad p e m lu ina jõ s s a ,k i. Vaata sessin t n i r lumep

38

NUPUTAMISEKS


Jeti päästab lumeprintsessi See juhtus ühel ilusal talvepäeval, kui Antarktikas valitses vaikus ja Jeti rahulikult jää peal lund sõi. Järsku kostis kaugusest mõõkade kõlinat. Hääl kostis teiselt poolt mäge. Jeti läks vaatama, mis seal toimub, kes seda häält tekitab. Ta liikus hüpates üle mäe. Ühe väikese künka tagant avanes talle järgmine pilt: kaks meest, kes nägid välja nagu keskaja rüütlid, vestlesid omavahel. Nad arutasid, kas ja keda nad võiksid täna röövida. Jeti jälgis neid vaikselt. Paar tundi hiljem kostis künka tagant hääli. Seal sõitis lumeprints oma kaasaga. Printsess küsis lumeprintsilt: „Kas pole mitte kahtlaselt vaikseks meie teekond muutunud?” Prints kuulatas – ümberringi valitses täielik vaikus. Prints vastas, et ongi hea, kõrvad puhkavad. Just sel hetkel kargasid lumehangest välja needsamad kaks röövlit. Nad võtsid printsilt ja printsessilt ära kogu nende vara, lisaks röövisid lumeprintsessi. See käis nii kähku, et prints ei saanud arugi, kui ta juba üksinda hangede vahel istus. Ta vaatas nukralt ringi ja mõtles, mida edasi teha. Seda kõike oli pealt näinud Jeti. Ta tõttas pikemalt mõtlemata lumeprintsile appi. Ta lohutas printsi, lubas tal aidata printsessi leida ja ka nende vara asukoha öelda. Kuna Jeti oli hea jäljekütt, ei valmistanud talle mingit raskust röövlite jälg üles võtta. Pärast kilomeetreid jälitamist jõudsid nad ühte kohta, mida ei teadnud isegi Jeti, kes tundis Antarktikat nagu oma viit sõrme. See oli mäe sisse ehitatud maja, kus oli kõik, mida eluks Antarktikas vaja läheb. Jeti jälgis maja, kuni tal avanes võimalus sisse minna ja lumeprintsess endaga kaasa võtta. Kui röövlid selle avastasid, sattusid nad paanikasse. Nende kullaauk oli kadunud. Jeti teadis, kus on prints, ja läks nii ruttu, kui jaksas, printsi juurde. Prints kutsus teda enda ja printsessiga kaasa. Jeti sai aumärgi ja palju-palju oma lemmiktoitu – jäätist. Kinni võeti ka röövlid, kes said teenitud karistuse, milleks oli vangikong elu lõpuni. Kõik elasid ilusasti oma elu edasi. Ka Jeti, kel oli nüüd nii palju jäätist, et ta ei jaksanud seda ära süüa. Õnneks on olemas jääkambrid, kus jäätis pahaks ei lähe. Kristen Karri

39


Jeti seiklused Marsil

40

Ühel päeval juhtus väike lumeinimesepoiss Jeti metsas ringi jalutama. Ta nägi kosmoselaeva. Jeti mõtles, et see kuulub tema sõpradele. Nimelt olid sõbrad Jetile rääkinud, et lähevad kosmosesse. Jeti oleks ka läinud, kuid tal oli hirm kosmoselaevade ees, mistõttu ta ei julgenud minna. Üks Jeti sõber, samuti lumeinimene, oli kunagi rääkinud hirmutava loo. Nimelt oli ta näinud kosmoselaeva ja mõelnud seda uudistama minna. Teda huvitanud väga, milline üks kosmoselaev seestpoolt välja näeb. Laevas olnud palju nuppe. Jeti sõber hakanud neid vajutama. Äkki tõusnud kosmoselaev õhku ja asunud metsikult kihutama. Jeti sõber olnud tõsiselt hirmul. Varsti läinud laeva uks lahti, laev aga tormanud edasi. Lumeinimene oleks äärepealt välja kukkunud. Siis oli laev peatunud. Jeti sõber astunud välja ja avastanud, et on teisel planeedil. Ta teinud planeedi asukatega tutvust ning tulnud siis koju tagasi. See kõik hirmutas Jetit väga. Kuid Jeti oli vapper. Ta otsustas julguse kokku võtta ning oma hirmu ületada. „Mida hullu siin ikka juhtuda saab,” mõtles ta ja tegi kosmoselaeva ümmarguse ukse lahti. Laev paistis tühi. Jeti tahtis välja astuda, aga uks läks kinni ja kosmoselaev hakkas tohutu kiirusega lendama. Jetil oli suur hirm nahas. Ta kahetses, et oli kosmoselaeva roninud. Jeti oli nii paanikas, et ei julgenud isegi laeva sadadele nuppudele vajutada. Umbes kümne minuti pärast jäi kosmoselaev seisma. Uks läks lahti. Jeti astus laevast välja, olles õnnelik, et see lõpuks peatus. Lumeinimesepoiss vaatas uudishimulikult ümbrust. See polnud just väga tavaline koht. Taevas oli roheline ja muru sinine. Jeti oli sellest tõeliselt imestunud. Veel üks asi, mis Jetile imelik tundus, oli see, et ümberringi olid kummalised elukad, kes olid väga õnnetud. Loomad olid rohelist värvi ja neil olid pikad rohelised sarved. Jeti astus ühe looma juurde ja uuris: „Kus ma olen?” Õnnetu loom vaatas Jeti poole. „Marsil,” vastas ta nuttes. Jeti vaatas looma imestunult. „Kas te olete tulnukad? Miks te kõik nutate?” Tulnukas asus Jetile lugu rääkima, ise endiselt nuttes. „Meie planeedi on vallutanud kuri lumeinimene. Keegi meist ei saa tema vastu. Me ei saa teda siit minema ajada. Oleme juba proovinud seda teha, aga see pole õnnestunud. Me ei julge enam uuesti katsetada, sest ta ähvardas meid tappa.” Tulnukas rääkis Jetile ka seda, et lumeinimene on elanud juba viissada aastat, kuna tal on võlusaapad. Kuri lumeinimene ei võta neid kunagi jalast. Kui talt saapad ära võtta, sureb ta. Seepärast valvab lumeinimese kodu üheksa peaga koer, kellest keegi jagu ei saa.


rn, Veenus, u t a S , n a a r U s, Pluuto, s r a M , r e it p Ju rkuur – Neptuun, Me meie need kõik on planeedid. i m e e t s ü s e s päike e planeet in l il m , d a e t Kas kus asub?

KUU 41

MAA

PÄIKE

NUPUTAMISEKS


42

Jeti kuulas õnnetu marslase ära ja mõtles natuke. Talle turgatas pähe üks plaan. „Ta peab magama jääma kusagil, kus oleks lihtne talt saapad ära võtta.” „Aga kuidas?” imestas tulnukas ja pühkis pisaraid, mis endiselt veeresid mööda ta rohelisi naljakaid põski. „Ta magab alati oma kodus ja sinna juba keegi sisse ei murra. Ja unerohi lumeinimestele ei mõju.” Jeti mõtles natuke. „On üks asi, mis mõjub lumeinimestele nagu unerohi,” ütles ta. „Kas siis selline asi on olemas?” uuris marslane. „On küll,” vastas Jeti. „Kui lumeinimesed tahavad magama jääda, söövad nad banaani. Banaanid pärinevad soojadelt maadelt ja on kollast värvi nagu päike, sellepärast mõjuvad need nagu unerohi,” selgitas Jeti. Tulnukas lõpetas nutmise ja naeratas. „Siis tuleb tema toidu sisse lihtsalt banaani panna.” Jeti naeratas samuti ning lisas otsustavalt: „Just!” Jeti ja roheline mehike rääkisid oma plaanist ka teistele. Tulnukad tegid banaanijooki ja panid sinna punast toiduvärvi, et lumeinimene ei teaks, mis see tegelikult on. Jeti läks lumeinimese maja juurde. Ta nägi, et lumeinimene astus sealt välja. „Juua tahad?” küsis Jeti sõbralikult. „Anna siia!” kamandas kuri lumeinimene, kes viisakusest ei teadnud midagi. Jeti ulatas talle mahla. Lumeinimene jõi selle ära. Mõne aja pärast jäi vana kurjus magama. Jeti võttis tal kiiresti saapad jalast. Kuri lumeinimene hakkas järsult põlema. Jeti vaatas seda suure imestusega. Ta oli natuke õnnetu, et oli teise lumeinimese surma põhjustanud, kuid ta ei kurvastanud pikalt, sest too oli nii palju halba põhjustanud. Kõik Marsi elanikud olid väga õnnelikud ja tänasid Jetit, kes oli nad päästnud kurja ja kohutava lumeinimese hirmu alt. Jetile tegid uued sõbrad palju rõõmu ning nendega koos püüdis ta oma kosmoselaevahirmust jagu saada. Seega otsustas Jeti mõneks ajaks Marsile jääda. Kui lumeinimesepoiss Jeti rännakult koju jõudis, oli ta kosmoselaevahirmust üle saanud. Ta jutustas sõpradele oma hirmutavast ja põnevast seiklusest teisel planeedil ning toredatest marslastest. Sõpradel soovitas Jeti hirmudele julgelt vastu astuda ja püüda neist võitu saada. Ester Pärn, 12aastane


Jeti unenägu Nagu igal laupäeval, mängisid Jeti ja ta sõbrad ka sel päeval pingviinidega peitust. Mängus osalesid Jeti ja tema viis sõpra. Üks pidi lugema sajani ja teised peitsid samal ajal pingviinid koobastesse ära. Siis jõudis lugemisjärg Jetini. „Üks, kaks, kolm… üheksakümmend üheksa, sada! Ma tulen!” hüüdis ta. Jeti otsis ja otsis, kuid ei leidnud pingviine ega näinud ka ühtki sõpra. Talle tundus, et temaga on mingit nalja tehtud. Jeti oli otsinud juba kaks ulli ehk meie ajas kolmkümmend üks minutit. Lõpuks, kaugel lugemispostist eemal, leidis ta ühest koopast pingviini. Koobas oli Jetile võõras ja ta otsustas seda uurida. Tee läks allamäge ja hargnes varsti kaheks. Lumeinimene plaanis minna paremale. Mida edasi ta läks, seda järsemalt tee alla kulges. Jeti otsustas lasta istuli ja sõita mäest alla. Sõit osutus pikaks. Kui ta alla jõudis, leidis ta end väikesest ruumist. „Asjata sõitsin siia. Nüüd peab ju tagasi ronima ja vanemad võivad minu pärast muretsema hakata,” mõtles ta. Niisiis hakkas ta üles ronima. Kui tal poleks olnud nii tugevaid käppi ja nii teravaid küüniseid, ei oleks ta edasi saanudki. Jeti oli roninud juba poole teest, kui talle jäi ette järsk jäine tõus. Jeti elas teadagi lumemaal, kus kõik oli kogu aeg jääs või paksu valge vaiba all. Poiss püüdis mitu korda järsakust üles saada, kuid asjatult. Ta ei suutnud end kuidagi üles vinnata. Jõuvarud hakkasid lõppema ning ta andis alla. Jeti istus maha ja puhkas. Talle meenusid vanaisa sõnad: „Kui sa kunagi peaksid eksima, siis juhatagu sulle teed see kell.” Lumepoiss pistis käe rinnataskusse ja leidis sealt vanaisa kingitud kella. Ta avas selle ning nägi kullaga graveeritud kirja: „Kui hätta satud, kannab kell su käel sind koju võluväel!” Surmväsinud lumepoiss pani kella käele ning välgukiirusel muutus kell lennuvõimega pingviiniks. „Haara mu jalgadest ja ma viin su koju,” lubas pingviin. „Kuidas sa tead, kus mu kodu asub, ning kas sa üldse suudad minusuguse suure ja raske kandamiga lendu tõusta?” päris Jeti. „Ära muretse, su vanaisa õpetas mind seda lumeriiki hästi tundma ja õhku suudan ma tõusta ükskõik kui suure raskusega. Nii et ainult haara mu jalgadest ja hakkame minema,” selgitas pingviin kannatamatult ja tõusiski lendu. Lennu ajal jäi Jeti magama, kuid käed olid tal tugevasti pingviini jalgade ümber klammerdunud. Kui Jeti ärkas, viibis ta tuttavas kohas – pea all kodune padi ja peal soe tekk. Ema ja isa valvasid Jeti voodi kõrval, tagapool seisis lumeinimeste arst. „Kallike, kas kõik on korras? Sa siplesid unes ja kraapisid seina. Kas juhtus midagi?” muretses ema. „Jeti, sul on kõrge palavik,” lausus arst ning pöördus siis vanemate poole: „Edaspidi kandke hoolt, et laps piisavalt jäätist saaks. Teadupärast võivad lumeinimesed liiga vähe jäätist süües üle kuumeneda ja haigestuda.” Ema ruttas kohe jäätiseriiuli poole. Nende maal oli nii külm, et jäätisi sai toas riiulil hoida. Ta valis sealt Jeti lemmiku – suure šokolaaditopsi – ja ulatas selle pojale, ise sosistades: „Kallis Jeti, söö nüüd jäätis kenasti ära, sest varsti on laupäev ja sõbrad ootavad sind peitust mängima.” Laupäeval ootasidki sõbrad Jetit koobaste juures ja peitusemäng võis taas alata. „Üks, kaks, kolm…” luges Jeti. Siim-Morten Ojasalu, 5.a klass

43


Jeti võidab lumelauasõidu võistluse Ühel päikeselisel talvepäeval vaatas Jeti läbi akna õue ja mõtles, et võiks midagi põnevat teha. Tükk aega istus ta niisama, kuni järsku hüppas talle pähe hea mõte. „Ma lähen sõidan lumelauaga,” ütles ta endamisi. Jeti otsis sahvrist lumelaua ja kapist muud sõitmiseks vajalikud asjad. Kui ta oli end riidesse pannud, läks ta mäele. Tegelikult oli ta enne sõitnud vaid mõne korra. Siiski tuli tal see päris hästi välja. Veidi aja pärast astus tema juurde üks lumeinimesepoiss. „Kas sa võtad ka sellest võistlusest osa, mis ülehomme siin toimub?” küsis ta. Jeti ei teadnud võistlusest midagi, aga mõtles, et võib ju proovida. Niikuinii pole tähtis võit, vaid osavõtt. Järgmisel päeval käis ta mäel harjutamas. Siis jõudiski kätte võistluspäev. Ilm oli päikeseline ja ilus. Jeti oli koos teiste sõitjatega mäel. Teda pani imestama, kui närvis kõik olid. Nad rääkisid aina sellest, kuidas nad peavad võitma ja et nemad on teistest paremad. Jeti oli aga täiesti rahulik. Kui võistlus pihta hakkas, jälgis Jeti teiste sõitu. Nad pabistasid palju, mistõttu läks neil enamik sõidust segi ja peaaegu mitte ükski trikk ei tulnud välja. Lõpuks oli Jeti kord sõita. Ta oli viimane võistleja, sest ta oli end viimasena kirja pannud. Põhjusel, et ta oli rahulik ega läinud võitma, tuli tal sõit perfektselt välja. „Tänase võistluse võitja on... Jeti!” hüüti, kui kõik olid oma sõidud teinud ja punktid olid kokku arvestatud. Jeti oli väga imestunud. Auhinnaks sai ta kastitäie jäätist. Õhtul hakkas ta koju tagasi minema. Teel nägi ta seda lumeinimesepoissi, kes oli talle võistlusest rääkinud. Poiss paistis väga kurb. Jeti kõndis temani ja küsis vaikselt, miks poiss nii õnnetu on. „Mu väike vend oli nii kindel, et ma võidan... Talle maitseb jäätis väga ja ta lootis, et ma toon talle seda võistluselt, sest meil ei ole praegu jäätist kuskilt mujalt saada.” Poiss nuuksatas. „Kuidas ma lähen koju ja ütlen, et mul polegi jäätist? Ta oleks kindlasti kurb.”

44


Jeti vajus hetkeks mõttesse. Siis tegi ta kasti lahti, võttis sealt pooled jäätised ja andis need poisile. „Vii oma väikesele vennale,” ütles ta. Poiss ei uskunud oma silmi. Ta tänas Jetit kohmakalt ja hakkas maiustusi vastu võtma, kuid peatus siis hetkeks. „Kas sa ikka tohid mulle need niimoodi anda? Sina ju võitsid selle võistluse, mitte mina.” Jeti hakkas naerma. „Tohin ikka, sest sina rääkisid mulle sellest võistlusest. Võin öelda, et võitsin tänu sulle.” Poiss naeratas, võttis jäätised vastu, tänas ja hakkas rõõmsalt kodu poole minema. Ka Jeti seadis sammud koju. Ta arvas, et tema päev oli korda läinud.

Jetile m eeldis v äga su välja m dokusid õelda. Ta pak kus pois lahend ile amisek s LUMES kus kõik UDOKU, ides rid a d es ülal ja kõr t alla vale on erineva d numb ning ka rid ühenda tud rid ades on erin evad n umbrid .

Reelika Reiljan, 15aastane

1

5

3

2

45 4

NUPUTAMISEKS


Jeti ja hüljes Bella otsivad jääkaru Ühel ilusal talvehommikul, kui Jeti oli põhjapoolusel just tõusnud, kuulis ta õuest kahtlast heli. Kui Jeti oli söönud, läks ta välja vaatama ja avastas oma sõbra, hülge Bella, maast vigasena. Bella rääkis, et kuri jääkaru Saruun oli teda rünnanud. Jeti meelest tuli Saruun üles otsida ja talle selgeks teha, kes on põhjapooluse kuningas. Nädala pärast oli Bella haav paranenud ja nad asusid Saruuni koopa poole teele. Ainus halb asi oli see, et Saruun elas 180 kilomeetri kaugusel Jeti majast ning jala oli sinna üsna vastik minna. Aga midagi polnud teha. Nii nad asusidki teele. Õhtuks olid nad surmväsinud ja otsisid kohta, kus puhata. Lõpuks leidsid nad ühe mahajäetud iglu. Nad astusid sisse, viskasid pikali ja jäid silmapilk magama. Kui nad hommikul ärkasid, oli päike juba kõrgel taevas. Bella ja Jeti asusid teele, kuid vaevalt olid nad jõudnud kõndima hakata, kui nende ees tekkis jäässe suur pragu. Nii Jeti kui Bella kukkusid vette. Jeti karjus: „Appi! Ma ei oska ju ujuda!” Ta oli täiesti paanikas. Õnneks oli Bella superujuja ning aitas Jeti veest välja. Jeti hingeldas ja kui ta lõpuks rääkida sai, ütles Bellale: „Aitäh! Sinuta oleksin ma juba surnud.” Bella ei tahtnud sellest rääkida ja nii nad kõndisid vaikselt edasi. Varsti jõudsid nad Saruuni koopani ja silmasid Saruuni. Jeti arvates oli kõige targem Saruunile viga teha, aga Bella arvas, et parem on tegutseda, ilma et Saruun märkaks. Neil tuli mõte katta jääkaru koobas lumega. Nii nad tegidki ja kuni tänase päevani pole keegi enam Saruuni näinud. Sandra Valk

46


47


48

NUPUTAMISEKS


Alusta nool e juurest. Lii gu 20 km ots e üles, pöör paremale ja a liigu edasi 3 0 km. Nüüd l iigu jälle 30 otse üles, pö km öra vasakul e ja liigu 40 km. Seejärel mine 10 km o tse, pööra p aremale ja liigu 120 km. Pärast nii p ikka liikumis t mine otse 20 km, siis p pöörama va ead sakule ja lii kuma 70 km. Nüüd mine jä 30 km otse ü lle les ja keera paremale. T uleb pikk kä – 110 km. Min ik e jälle otse üles ja liigu 20 km, mille järel pööra vasakule – l iigu selles su Edasi mine 20 unas 160 km. km otse, pöö ra paremale ja liigu 60 km Nüüd mine 10 km otse, pöö . ra paremale ja liigu 40 k Siis mine vee m. l 10 km otse , 20 km pare male, 10 km ja oledki Sa otse ruuni koopa suu juures.

Joonista uhisele vastavalt j le kaart a l l e B a j e il Jet pa Saruuni koo miseks. juurde jõud m. 1 ruut = 10 k

49


50


8SbWaSWYZcaSR/[Oh]\OaSRc\UZWa Paar aastat tagasi käis Jeti koos perega reisil Venetsueelas, sest tema ja ta perekond armastasid seiklusi. Kui Jeti reisile läks, siis ikka selleks, et silmaringi laiendada ja maailmaga tutvuda, mitte oleskleda. Koos olid nad rännanud läbi pool maailma. Antarktikas ja Aasias olid neil ka suvilad. Eriti paelus Jetit aga Amazonase dĹžungel, millest ta oli palju loodusďŹ lme näinud. Ăœhel päeval, kui Jeti ärkas Ăźles Amazonase jĂľe kaldal asuvas majakeses, otsustas ta Ăźmbrust uurida. Ta vaimustus värvikast dĹžunglielust ja kaotas ajataju, mistĂľttu leidis end korraga sĂźgavast dĹžunglist, kaugel pere peatuspaigast. Ta vaatas päikest ning tundus, et tagasiminekuga pole kiiret. Nähes Ăźha uusi dĹžunglitaimi ja olevusi, unustas ta ennast hoopis. Ei mÜÜdunud kaua, kui Jeti sai endale ahvist dĹžunglisĂľbra Mazaoumba, kes huvitus vþþrkeeltest ja kellele Jeti eksootiline päritolu palju elevust tekitas. Nad leppisid kokku, et Jeti Ăľpetab Mazaoumbale oma keelt ja ahvipoiss tutvustab talle kohalikku dĹžunglielu. Koos rändasid nad metsas tunde ja tunde. Jeti, keda olid haaranud seiklushimu ja avastamisrþþm, kaotas ajataju täielikult ning veetis dĹžunglis paari tunni asemel pea terve päeva. Kuni nurisev, korisev kĂľht meenutas, et aeg on koju minna. Nähes, et päike on juba päris unine ja hakkab end Ăľige pea magama sättima, tabas Jetit väike paanika, kuid ahvipoiss rahustas teda ning pakkus talle kĂľhukinnituseks head-paremat. KĂľht täis, otsustas Mazaoumba Jetikese koju saata. Ăœheskoos hakkasidki nad poisi ja ta perekonna peatuspaiga poole liikuma. Järsku koperdas Jeti millegi vastu ja kukkus potsti maha. Arvates, et tegu on puupalgiga, ei pÜÜranud poiss sellele suurt tähelepanu, kuid kuri sisin andis aimu, et tegu on millegi muuga. Jetile jĂľllitas vastu ärritunud maoonu, kes sßßdistas teda oma puhkuse rikkumises. „Zaz-zi zumzi zdu zbazzez zpoz!â€? susises madu ärritunult Jeti poole. MĂľistmata, mida ussike räägib, tabas Jetit hirm. Ă•nneks oli temaga kaasas ahvipoiss Mazaoumba, kes tĂľlkis puu otsas rippudes Jetile kĂľik lahkelt ära. Tuli välja, et härra madu oli end kohtingule sättinud, kuid tugeva pĂľrutuse tĂľttu oli ta Ăľhtu rikutud. Madalat proďŹ ili hoidnud ussike kirus maid ja rahvaid ning ähvardas Jetit needusega, et sulatab kĂľik ta jäätised ära, kui ta dĹžunglist enne päikeseloojangut ei lahku.

51


52

„Oh ei!” korrutas ehmunud Jeti endamisi, ja nähes unist päikest, tabas teda lootusetus. „Ma ei jõua enne päikeseloojangut iialgi laagripaika tagasi ning ma vean oma lollusega kõiki jäätisesõpru alt!” Tema kõrvale astus Mazaoumba, kes lohutas: „Sõber, ära heida meelt. Ma aitan sind nii palju, kui saan, ning võin sulle kinnitada, et me jõuame enne needuse teoks saamist tagasi su pere juurde. Kõik saab korda.” Mazaoumba haaras taskust mobiili ja helistas vanale tuttavale, puuma Herokesele, kes oli tänu oma heatahtlikkusele ja kiirusele kohalik džunglistaar. Kui Herokesest sai taimetoitlane, sõbrunes ta ahvidega, sealhulgas Mazaoumbaga. Koos õpiti ujuma, ratsutama ja hõrgutavaid taimetoite valmistama. Ei möödunud kaua, kui sündmuskohale jõudis tuulekiirusel seesama puuma. Kohanud teel ärritunud madu ja nähes nüüd kurvastavat Jetit, taipas puumapoiss kohe, mis oli juhtunud. Ta käskis Jetil ja Mazaoumbul kärmelt enda selga hüpata ning koos suundusid nad Jeti ja tema perekonna peatuspaiga poole. Jeti, kes oli näinud äsja olümpiamänge, suutis teel koju mõelda vaid sellest, kui kiiresti Herokes jookseb. Mõne hetke pärast avastaski ta end juba tuttavast majakesest, napilt väljaspool džungli piire. Kui lumepoisi perekond nägi Jetit, keda nad terve päeva olid otsinud, tormasid nad tema juurde ja külvasid ta kallistustega üle. Jeti rõõmustas, et on tagasi kindlas paigas ning saab ka jäätisesõpradele heameelt valmistada, päästes jäätised sulamisloitsust. Kuid kõige rohkem tundis lumepoiss rõõmu, et ta oli saanud endale nii vägevad sõbrad nagu Mazaoumba ja Herokes. „Mul on nii hea meel, et te mul olemas olete,” embas Jeti härdameelselt oma uusi sõpru ning koos suunduti maitsvale õhtusöögile. Liina Neeme


53


ma s천brast o s a t is n o o j i Jet pildi. Proovi t s a b m u o a z a M Jeti sulle i g e T s k e l l e S sinagi! e. abijooned ett

54


NUPUTAMISEKS

55


Jeti korjab jäätise jaoks lumemarju Elu lumistes mägedes ei olnud kerge. Igal hommikul, kui Jeti oli ärganud, kogunesid tema ja teised lumeinimesed jäätisealtari ette. Kui kõik olid palve lugenud, asuti jäätise koostisosi hankima. Jaguneti rühmadesse, igal rühmal oli oma ülesanne. Kõige tugevamad lumeinimesed oli jääraidurid – nende töö oli suurte jäälahmakate küljest tükke murda, sest jää oli jäätise tähtis koostisosa. See oli raske töö, aga ka tänuväärt. Targad Suurjalad oli kaupmehed. Nemad käisid teispool mägesid põlluahvidega kauplemas, andes neile jäätist ja saades ise vastu jahu. Jahu viidi küpsetajatele, see oli järgmine rühm. Küpsetajad tegid jahust, sulaveest ja paarist salajasest koostisosast vahvlitaina ning küpsetasid seda. Kunagi ammu oli juhtunud, et ühte mägipuusse lõi välk ja see läks põlema. Lumeinimesed tõid tule koopasse ja sealt saidki alguse tuletoitjad. Nad hoidsid oksaraagudega tuld elus ja küpsetasid vahvleid. Sügaval koobastes tegutsesid aga kaevurid. Nad kaevandasid suhkrukristalle, sest õige jäätis peab ikka magus ka olema. Nobedate näppudega lumeinimesed korjasid jäämarju, mida pandi jäätise sisse ja peale. Korjajate hulgas oli ka Jeti. Marjakorjamises oli lustaka Jeti jaoks raske see, et lumemarjad ei kasvanud mitte lume peal, vaid hangede sees. Nii tuli palju lund läbi tuulata, enne kui marju leidsid. Töö oli raske, aga kõike seda väärt, sest tulemus oli oivaline. Õhtul pandi koostisosad kokku ja tehti nii palju jäätist kui võimalik. Koguneti jälle altari juurde ja söödi kõhud täis. Siis vajuti unne, et hommikul koostisosi hankima hakata. Joonas Ariva, 7.c klass

56


Millis

eid m arju oli k천ige rohke m ja millis eid k천 ige v채 hem?

57

NUPUTAMISEKS


NUPUTAMISEKS

uusal s l e s i Mill rast 채 p e l po viini a l e m u l ist? paaril

58


Jeti ja Mia pääsevad lumelaviini eest Ilm oli külm. Jeti istus iglus ja mõtles, mida võiks teha sel tormisel päeval. Ta tahtis kangesti õue minna ja midagi toredat korda saata. Järsku koputas keegi uksele. See oli Mia, Jeti sõbranna. „Jeti, mis sa siin toas nukrutsed? Viska mantel selga ja lähme lumelauaga sõitma,” lausus Mia lõbusalt. „See oleks hirmus tore, Mia,” vastas Jeti sõbrannale, „lähen otsin oma lumelaua üles ja võimegi teele asuda!” Kui lumeinimeselapsed mäele jõudsid, avastasid nad kurvastusega, et tormi tõttu olid tõstukid kinni pandud. Nad olid küll nördinud, kuid otsustasid, et see neid ei takista, ning ronisid ise mäe otsa. Jeti ja Mia hakkasid mäest alla sõitma. Kõik oli väga tore, kuni sõbrad avastasid, et nende tagant tuleb suure hooga lumelaviin. Mõlemad olid surmani hirmunud. „Mia, kas sa näed seda kitsast käiku, mis kuuskede tagant paistab?” üritas Jeti lumelaviini mürast üle karjuda. „Jah, Jeti, ma näen seda!” vastas tüdruk. „Väga hea, tule mulle järele, see tee viib teisele mäele.” Mia läks poisile järele ning nad pääsesid üle noatera. Sõbrad olid õnnelikumad kui kunagi varem ja lõppude lõpuks said nad endale mälestuse kogu eluks. Väiksed lumeinimesed läksid üheskoos kohvikusse pääsemist tähistama. Nad tellisid suure kausitäie maitsvat Balbiino jäätist. Kristi Tirmaste, 7.b klass

59


Jeti eksib jääkoopasse Oli varahommikune päikesetõus ja sadas lund. Jeti magas magusalt oma lumeonnis. Kui lumehelbed talle nina peale lendasid, ta aevastas ja ärkas. Jeti haigutas ja läks õue, et end veidi turgutada. Jalutades märkas ta imelikku koobast. Ta läks selle juurde ja uuris natuke koopasuud, kehitas õlgu ja kõndis minema. Hiljem, pärast hommikusööki, läks ta tagasi jääkoopa juurde. Jeti astus paar sammu koopa sisse. Järsku käis kõva praksatus, ta lendas jääauku ja liugles aina sügavamale maa alla. Kui Jeti toibus, leidis ta end imelikust jääst kohast, kus oli palju käike. Tema taga oli auk, kust ta oligi alla liuelnud. See oli nii libe, et sealt enam üles ei saanud. Jeti ei suutnud otsustada, millist käiku peaks proovima. Ta mõtles, et vaatab need ükshaaval üle. Kui ta oli esimesse käiku läinud, leidis ta eest veel kaks. Jeti vaatas neid, aga mõlemad lõppesid sügava kuristikuga. Kui ta oli oma toibumiskohta jõudnud, tundis ta väsimust. Ta jäi magama. Hommikul vaatas Jeti ka ülejäänud käigud läbi, aga kõik lõppesid samamoodi nagu esimene. Jetil oli ainult üks käik veel proovimata. Ta läks selle sisse ja jõudis jälle kuristikuni, aga sealt viis trepp üles. Jeti ronis paar tundi, kuni hakkas tundma värsket õhku ja tuuletõmmet. Ta lisas kiirust ja tundis rõõmu, et varsti saabki koju tagasi. Kui ta oli maapinnale jõudnud, paistis päike veel eredamalt ja lumi sätendas rohkem.

60


Jeti ruttas oma onni juurde, aga onnikest polnud enam. Oli hoopis suur lõhe, kuhu onn oli kindlasti kukkunud. Jeti tundis end väga õnnetult, sest selle onni olid talle pärandanud vanemad, kes olid loomaaeda viidud. Ta puhkes nutma ja kukkus lumehange pikali. Järsku ärkas Jeti üles ja talle meenus, et ta magas ju suveund. Ta kiirustas välja ja jooksis kohta, kus enne oli jääkoobas, kust ta oli alla kukkunud. Tegelikult kasvasid seal hoopis marjapõõsad, mille oksad olid marjadest lookas. Jeti mõistis, et see oli olnud kõigest halb unenägu. Ta jooksis õnnelikult põhjapoolusel ringi ja kallistas igaüht, kes teele sattus. Enola Sander, 6.b klass

Aita Jetil leid a õige tee.

61

NUPUTAMISEKS


Kuldne täht Mäletan, kui olin umbes nelja-aastane, armastasin üle kõige Jeti jäätist. Igatsesin, et Jeti oleks mu parim sõber. Ühel päeval, kui taas Jeti jäätist sõin, kuulsin kahtlast krabinat. Vaatasin toas ringi, kuid ei näinud midagi erilist. Jätkasin maiustamist, ent peagi krabin kordus. Kohe kostis ka peenike hääl: „Vaata siia, ma olen jäätisepaberi peal!” Vaatasin ja ma ei suutnud oma silmi uskuda. Jeti liigutas end! Olin tükk aega sõnatu. Vaikuse katkestas jäätisepoiss, kes kutsus: „Tule minu juurde! Mul on siin üksi igav.” Ta andis veel juhtnööri, et puudutaksin kuldset tähte – nii ilmub mu ette uks, kust pean sisse pugema. Nõnda ma ka tegin. Avastasin end imeilusast toast, kus kõik oli valge ja härmas. Ees tugitoolis istus Jeti. Ta palus mul diivanil istet võtta. Juba paari minuti pärast hakkas mul külm. Õnneks olin kaasa haaranud paksu punase talvejope, nii sain selle selga tõmmata. Vestlus Jetiga arenes suurepäraselt. Poole tunni pärast taipasin, et mu unistus on täitunud: jäätisepoisist oli saanud mu parim sõber. Aeg kulus märkamatult ja ma pidin koju naasma. Enne kui Jetist lahkusin, leppisime kokku, et hakkan teda iga päev külastama. Järgmisel õhtul, kui ma taas parima sõbra diivanil istusin, otsustasime minna matkama. Õnneks oli jäätisepoisil kaks jalgratast, seega oli võimalik jõuda kaugemale ja näha rohkem. Asusime teele. Minu imestuseks ei osanud Jeti rattaga sõita. Tuli välja, et ta oli rattad mõni päev tagasi sünnipäevaks saanud

62


NUPUTAMISEKS

Kui kin dlused olid v hakka almis, s Jeti lahen dama Millis ülesan eid sõ net. nu Jet Kõik n i leidis eed sõ ? nad a lgava d P-tä hega. TOTP, PEVÄ, NAPN, KAPK, TÜTP, TAPA, SOPT, KEPK, DIPA, L PAL, K APA, L URIP, K IVP, ANP, S ÕPK.

63


ja polnud veel jõudnud kingiga lähemat tutvust teha. Üritasin poissi õpetada, kuid ikka suutis ta pikali lennata ja endast magusa tükikese lumele jätta. Lõpuks loobusime ratastest ja kõndisime jalgsi edasi. Nii imeline oli nautida talvist loodust. Lund sadas. Äkki kargas Jetile pähe suurepärane idee pidada lumesõda. Loomulikult tuli enne ehitada kindlused. Mida muidu vallutada? Mille nimel üldse sõda pidada? Ehitamine kujunes Jetile suureks katsumuseks. Ta komistas mitmel korral kindluse otsa ja see varises kokku. Kui olin oma kindluse valmis saanud, läksin poisile appi. Ma ei jõudnud veel midagi tegema hakata, kui märkasin, et sõber veeretab suure männi all hiiglaslikku lumepalli, et seda ehitise nurgakiviks panna. Mul tekkis kiusatus talle okstelt sahmakas lund kaela raputada. Krapsti olin puu juures ja tegin oma mõtte teoks. Õnnetuseks sattus Jetile lund ka näo peale ja tal läks tükk aega, enne kui ta silmad lumest puhtaks sai. Naljakas oli see küll, kuidas jäätisepoiss ehmunult lumiseid silmi pilgutas ja esialgu millestki aru ei saanud. Kui juhtunu sõbrale kohale jõudis, mängis ta algul solvunut, kuid varsti ei suutnud ta end tagasi hoida ja turtsatas naerma. Nägu lumest vaba, lubas Jeti, et teeb lumesõjas mulle kõik kümnekordselt tagasi. Muidugi ma ei uskunud teda, kuid üsna pea selgus tõde: Jeti pihta oli täiesti võimatu lumepalli visata. Ta oli erakordselt kiire ja samas lumega nii ühte värvi. Katsu sa siis vahet teha, kus on lumi ja kus sõber. Vastu minu selga sadas aga palle nagu rahet ja lahing lõppeski Jeti võiduga. Möödus mitu kuud, ilma et oleksin kodus käinud. Jetiga koos aeg lausa lendas ja mul ei tulnud mõttessegi temast lahkuda. Ühel päeval otsustasime minna suplema. Lähima järveni oli päris pikk maa. Jalutasime aeglaselt. Nautisime tärkavat loodust. Soe päike säras taevas. Jeti kurtis ühtelugu palavuse üle. Lõpuks palus ta, et puhkaksime veidi. Poiss istus ja mina jalutasin eemale. Kui ma tagasi jõudsin, ei näinud ma sõpra kusagil. Otsisin jäätisepoissi igalt poolt. Lõpuks leidsin vaid pisikese loigu ta viimasest istumiskohast. Taipasin, et Jeti oli ära sulanud. Seisin seal tükk aega. Mu mõtted tardusid. Ma ei suutnud leppida, et ei näe enam kunagi oma parimat sõpra. Suured pisarad voolasid mööda mu tulikuumi punaseid põski. Nutsin esimest korda südamest. Vaatasin Jetist järele jäänud loiku ja mulle tundus, nagu oleks see veidi naeratanud ja sosistanud: „Ära kurvasta minu pärast! Ma tulen sügisel tagasi!” Jetil oli õigus. Ta tuligi sügisel tagasi ja naeratas rõõmsalt jäätisepaberilt vastu. Ainult kuldne täht oli kadunud. Ka olin kasvanud liialt suureks, et mahtuda läbi tillukesest uksest, mis viib Jeti imelisse maailma. Janika Talvar, 15aastane

64


Balbino_Jeti_Lood_2011