Issuu on Google+

nr 1 (364) 07.09.2010

TASUTA www.yliopilasleht.ee

AVASTUS: eraülikoolid sulgemisohus

LK 3

Debatt - kes vastutab ülikooli lõputöö kvaliteedi eest? LK 5-6

Mesilaste ravimine ehk mida veidrat ülikoolis õppida saab

LK 7


2

ARVAMUS

Eesti Üliõpilasleht 07.09.2010

JUHTKIRI

U

mbes pool aastat tagasi kogunesid pealinna tudengid Vabaduse väljakule linnavalitsuse ette protestimaks selle vastu, et mittetallinlastest üliõpilastele kallineb ühissõiduki kuupilet üle 300%. Just nimelt – mitte 100 ega 200 protsenti – kolm korda tõsteti. Palju õnne linnavalitsusele geniaalse plaani eest: tudengid, kes linnas ametlikult ei ela, ei käi ju kohalike omavalitsuste valimistel, ei saa oma häälega aidata otsustada, kes juhib Tallinna linna – järelikult ei koti ka. Mis mind sunnib veel kuus kuud hiljem tollest sündmusest juhkirja kirjutama? Pidasin varem tudengit loiuks kõiges, mis puudutab poliitikat või õiguste eest võitlemist. Vähe oli sädet silmas. Kuhu viha kadus? Noor, entusiastlik, särav ja väga naiivne tahe muuta ja parandada? Vastuseks lärmi löövatele tudengitele soovitas abilinnapea Taavi Aas neil odavama trammipileti säilimise nimel end Tallinna elanikuks registreerida (ja sellega Tallinna linna kassat täita). Pealinnas tudeeris selle lause väljaütlemise ajal 20 000 tudengit, kes maksavad bussipileti eest raha, mille eest saaks ehk nädal aega söönuks. Peale kasvab aga uus põlvkond, kes on natuke vihasem ja mäletab linnavalitsust, kes sõna otseses mõttes nii mõnegi üliõpilase söögiraha kallale läheb.

Laura Mallene peatoimetaja

Ülikoolis kasvavad loojad H

aridusel ja haritusel on teatavasti vahe. Ülikooliharidust tõendava diplomi andmiseks võib piisata nõutavate ainepunktide summast, aga kevadel leidis meedias laialdast kajastust piinlik juhtum ühe bakalaureusetööga, mis tõendas, et haritusest võib pelk punktikogumine ja vormitäide määratult kaugele jääda. Kindlasti tahaksid paljud selle juhtumi võimalikult kiiresti unustada. Samas on taolised olukorrad väärt õppetunniks nii tudengiks pürgijatele kui õppejõududele, ent ennekõike ülikoolile kui institutsioonile. Avalikkuses esitati ju seepeale küllaga küsimusi – millist ülikooli me tahame? Milline on ülikooli tegelik vastutus ühiskonna ees? Kas piisab “kõrgharidusteenuse pakkumisest” või on ülikooli juurde vaja ka laiemat kultuurilist eruditsiooni toetavaid asutusi? Majanduslikult rasketel aegadel tunnevad pragmaatiliselt mõtlevad ametnikud teadagi kohustust institutsioone saneerida, voolujoonestada, “prioriteedid paika panna”. Selle käigus võib aga hõlpsasti meelest minna, et ülikool ei koosne vaid eelarveridadest ja väljastatud diplomite hulgast. Ennekõike esindab alma mater väärtusi, mis võivad osutuda kulukaks ja ehk irratsionaalsekski, kuid millel on määrav kaal nii vahetu kogukonna kui kogu ühiskonna vaimsuse kujundamisel. Ülikool võib tekitada või röövida soovi sellesse linna või riiki elama jääda. Mil määral väärtustab ülikool oma akadeemilist personali, mil määral soosib ja arendab tudengi iseseisvat mõtlemist ja töövõimet? Mil määral võimaldab ülikool

SCANPIX

Tudengi viha

BERK VAHER Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees

valdkonnaülest suhtlust, soodustab ülikoolivälist vaimset tegevust, mil määral seda “välist” tunnustab ja kaasata mõistab? Noor inimene võib selliseid asju selgesõnaliselt teadvustamatagi ikka teraselt tähele panna. Enamusele vastuvõetuist on ülikool ju mitte ainult õpingupaik, vaid värav täieõiguslikku ellu. Semestri või paar sõidab tudeng ehk veel pooleks nädalaks vanematekoju lapsepõlve pikendama, siis aga jäävad käigud harvemaks ja ta avastab end nüüd peamiselt või päriselt teises linnas elavat. Isegi siis, kui ta on samast linnast pärit – mis võimalused, mis paigad nüüd avanevad!

Mõni ei jõuagi ses võimaluste virvarris enam loengutesse, tudengiaeg kujuneb lõputa peoks. (Lõputus on muidugi näiline, lõpp tuleb tavaliselt äkki ja valusalt.) Teine otsib lõõgastumiseks selliseid keskkondi, mis õpinguid toetavad, võimaldavad leida neid, kellega kõnelda elust, inimestest ja raamatutest, üheskoos enestes rohkem selgusele jõuda, saada osa siinsest kultuurist ja hakata seda ise looma. Nii võib osutuda üheks nendestki, kes ülikooli ennast loovad, mitte vaid ei tarbi. Niisiis on ülikoolil iseenese arendamiseks, “vere värskena” hoidmiseks vaja osaleda ka linna ja riigi kultuurielus; tagada ärksate inimeste jäämistahe, olles märgatav osaline ka tudengite vabaajakeskuste rajamises. Traditsioonilisema kultuuri viljelemiseks on ülikooli hoonestus olnud mitmeid võimalusi, kuid popkultuurse kogunemispaigana on Sõbramaja siiski loovutanud positsiooni Genialistide Klubile ja teistele osalt eraalgatuslikele ja osalt linna toel toimivatele keskustele. Sestap teeb rõõmu, et Üliõpilasmaja on nüüd innuga abiks rahvusvaheliselt premeeritud, kuid seni oma majata Tartu Üliõpilasteatrile ning samuti ju valdavalt just ülikooliinimeste moodustatud Tartu Kultuuritehasele – ühiseks eesmärgiks on luua uus kultuurikeskus otse ülikooli peahoone taha, Jakobi 1 asunud humanitaarraamatukogu ruumidesse. Loodetavasti avab see uksed veel käesoleva aasta sees – tõendades nõnda, et ülikool tunnetab endiselt oma vastutust Tartu südalinna elavdamisel ja ärksate noorte tuleviku sidumisel just selle linna ja riigiga.

T S I TA AT “Kui annet on, siis peab saama ülikooli. Gümnaasiumist saadakse väga lihtsalt ülikooli ning kukutakse ka esimesel aastal välja. Võib-olla peaks proovima enne kutsekooli, kui võimed kõrgharidust omandada ei luba?” - Enn Veskimägi, Tööandjate Keskliidu volikogu esimees Eesti Päevaleht 30.08 2010

REPLIIK

Väljaandja: SA Üliõpilasleht Toimetuse üldaadress: toimetus@yliopilasleht.ee Koosseis: Laura Mallene, peatoimetaja laura.mallene@yliopilasleht.ee Liisi Ree, reklaam- ja tegevjuht liisi@yliopilasleht.ee Väino Õun, küljendaja wa4500@gmail.com Kaisa Kaldoja, keele- ja stiilitoimetaja Kadri Tinn, fotograaf

Tiraaž: 8 000 Formaat: A3, värviline Maht: 12 lehekülge Trükk: Kroonpress Kontakt: SA Üliõpilasleht, F.R. Kreutzwaldi 4, Tallinn 10120 Telefon: 640 0422 Faks: 640 0502 Levitaja: DPD Levitaja Tartus: Jaan Jakobson Kodulehekülg: www.yliopilasleht.ee Facebook: www.facebook.com/ Eesti.Uliopilasleht

Kes vastutab lõputöö kvaliteedi eest? ANNES AUS reporter Käesolevas lehes ilmub debatt Tartu ülikooli usuteaduskonna õppejõu Tõnu Lehtsaare ja TÜ üliõpilasesinduse esimehe Alo Lõokese vahel, kus arutlevad lõputööde teemal. Lõputööde temaatika on arusaadavalt sel suvel tavalisest mõnevõrra kuumem teema (ei saa eitada, et põhjuseks üks konkreetne tänavu kaitstud töö, millest debatis samuti juttu tuleb).  Too konkreetne mitte kõige paremini õnnestunud töö võib tõstatada ka küsimuse, kes siis peaks vastutama lõputöö õnnestumise eest? Autor või juhendaja? Ja milline on kummagi roll sealjuures?   Üks on kindel - autor on see, kelle nime all töö esitatakse, ja tema on ka see, kes peab enda võimekust tõestama.

Samas on arusaadav, et ainult üliõpilase õlule ei oleks mõtet lõputöö koostamist panna ning juhendaja kogemus, nõuanded ja juhised oleksid sealjuures vajalikud. Vastasel juhul hakkaks iga lõpetaja igal aastal jalgratast leiutama.   Siiski ei tohiks ka juhtuda olukorda, kus õppejõud oma juhendatava töö sisuliselt ise valmis kirjutab. Lisaks kõigile muudele põhjustele on üliõpilane see, kes oma tööd kaitsma läheb ja sel hetkel ei saa enam juhendaja abile loota.   Üheks huvitavaks probleemiks on ka see, kui juhendaja teemat ei valda, mida juhtub küll haruharva, kuna üldjuhul pakuvad õppejõud ise teemad välja. Kui aga nii peaks mingil juhul minema, siis ei ole juhendajast vähemalt sisulise poole pealt arusaadavalt kuigi palju kasu. Kuidas juhtub selline asi, et juhendaja saab enda jaoks tundmatu teema, jääb siinkohal selgusetuks.


3

UUDISED

Eesti Üliõpilasleht 07.09.2010

Eraülikoole ähvardab sulgemine

LÜ HIDALT Tudengid koguvad allkirju õppelaenude hüvitamise jätkamiPole teada, kas tudengid seks Euroakadeemias ka järgnevatel aastatel

SCANPIX

õppida saavad

TANEL SAARMANN toimetus@yliopilasleht.ee

1997. aastal suure käraga oma uksed avanud eraülikool Euroakadeemia on nüüd lõhkise küna ees – kui nad riiklikku hindamist ei läbi, peavad nad 2011. aasta lõpus uksed sulgema. Sama seis on ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituudiga ja Estonian Business Schooliga.

N

imelt alates 31. detsembrist 2011 võivad ülikoolina edasi tegutseda vaid need kõrgkoolid, kel saab vähemalt üht teadusala ka doktoriastmes omandada. Seega ootab kolme eraülikooli ees ülioluline üleminekuhindamine, mis otsustab nende edasise eksistentsi. Olgu kohe öeldud, et EBS-iga on olukord kõige ohutum – nad on näiteks 2009. aastal edukalt läbinud doktoriõppe akrediteerimisprotsessi – tarvis on seda vaid 2011. aastal korrata. Teise kahe eraülikooli ootus on aga pingeline, sest mõlemad on varasemalt akrediteerimisel kas läbi kukkunud või selles mitte osalenud.

Uus süsteem, karmim kord Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrgharidusosakonna peaspetsialist Helen Kõllo ütleb resoluutselt: „Kõik need kõrgkoolid, kes ei ole läbinud 2009–2011 üleminekuhindamist vastavalt igas õppekavagrupis ja kõrgharidusastmel eraldi, ei tohi peale pärast 2011. aaasta lõppu

enam õpet läbi viia. Siin tekib ka oluline erinevus kahe süsteemi vahel: kui vana akrediteerimissüsteem oli nii-öelda vabatahtlik ja kool võis anda välja ka oma tunnistusi, millel ei olnud riikliku tunnustust, siis uue õppekavagrupi kvaliteedihindamise süsteemi kohaselt see enam võimalik ei ole.“ Haridus- ja Teadusministeeriumi andmetel osalesid 2010. aastal läbi viidud korralisel evalveerimisel EBS ja EELK Usuteaduse Instituut. EBSi teadus- ja arendustegevus evalveeriti positiivselt, EELK Usuteaduse Instituudil paraku seda sel korral läbida ei õnnestunud. Euroakadeemia sel aastal korralisel evalveerimisel osalemiseks taotlust ei esitanudki.

aasta – nemad püüavad ühel aastal läbida kõigi kolme õppeastme üleminekuhindamised. Haridus- ja Teadusministeeriumi nõunik Pille Uusna sõnul ei saa eraülikoolid edasi tegutseda ka rakenduskõrgkoolidena. Selleks on täitmata nõue, et vähemalt kaks kolmandikku üliõpilastest peab õppima rakenduskõrghariduse õppekavade järgi. Kõnealustel eraülikoolidel on aga esimese astme õppekavad bakalaureuseõppe, mitte rakenduskõrgharidusõppe õppekavad. „Siis tuleb ikkagi teha otsus, kas liituda kellegagi või tegevus lõpetada. Muid variante õigusaktidest tulenevalt ette ei nähta,“ räägib Sille Uusna.

Üliõpilased on kaitstud,

„Siis tuleb ikkagi teha ot- tunneli lõpus on valgus sus, kas liituda kellegagi või tegevus lõpetada. Õppeasutuse tegevuse lõpetaMuid variante õigusak- mine ei toimu Pille Uusna sõnul tidest tulenevalt ette ei siiski päevapealt. Üliõpilastele nähta.“ - Sille Uusna. tuleb leida võimalused õpingute Kui tingimusi ei täideta, tuleb tegevus lõpetada Kõik eraülikoolid võtsid ka sel aastal vastu uusi tudengeid ning miks nad ei peakski? Neil on nimelt esimesed kaks õppeastet akrediteeritud. Näiteks võib Euroakadeemia praeguse seisuga anda 2013. aasta 30. juunini välja õppekava „Keeled ja kultuurid“ eest nii bakalaureuse- kui magistrikraadi. Üleminekuhindamise negatiivne tulemus 2011. aastal lõpetaks aga kõigi kolme puhul igasuguse õppetegevuse ülikoolina, ka esimeses kahes õppeastmes. EELK Usuteaduste Instituudil on aga tulemas eriti põnev 2011.

jätkamiseks. Lõpetamisele eelnevad läbirääkimised ning tegevuse lõpetamise juures lähtutakse eelkõige sellest, et üliõpilastele oleks üleminek võimalikult valutu ja sujuv. Aga see kõik tuleb kõne alla alles siis, kui Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuur on Haridusja Teadusministeeriumile teinud ettepaneku õppeasutusele doktoriõppe läbiviimiseks õigust mitte anda ja haridus- ja teadusminister selle otsuse kinnitab Euroakadeemia õppeosakonna juhataja Kersti Tani sõnul mõtlevad nemad hetkel ainult üleminekuhindamise peale ning plaan B puudub: „On veel vara mõteldamõelda, et Euroakadeemia lõpetab pärast 2011. aastat oma tegevuse või

liitub kellegagi. Me plaanime üleminekuhindamise läbida ja ülikoolina jätkata,“ ütleb Tani. Samas rõhutab ta, et tudengid ei pea midagi kartma, sest seadusest tulenevalt ei jää nad ka negatiivse otsuse korral lageda taeva alla, vaid neile leitakse sobivad õpingute jätkamise võimalused. EELK Usuteaduste Instituudi rektor professor Randar Tasmuth on samuti rahulik ning ütleb, et instituudi üleminekuhindamine peaks toimuma 2011. aas-

ta esimeses pooles. „Aastal 2007 algas meil doktoriõpe, see toimub kehtiva koolitusloa alusel ja esimene nelja-aastane tsükkel ei ole veel lõppenud. Esimesi lõpetajaid me seega veel ootame,“ selgitab Tasmuth lootusrikkalt. Seega on võimalus, et pärast 2011. aastat jätkavad kõik kolm eraülikooli tegutsemist. Üliõpilasleht hoiab igatahes sündmustel silma peal ning soovib kõigile kolmele eraülikoolidele edu üleminekuhindamisel.

KOOLIS ON VAHVA! PRILLIRAAMID JA -KLAASID (KOOSOSTUL) -25 % ! 1-KUUSED KONTAKTLÄÄTSED PUREVISION (6 TK. KARBIS) -20 %! 1-PÄEVASED KONTAKTLÄÄTSED ACUVUE (30 TK.KARBIS) -20 %! *PÜSIKLIENDIKAARDIGA LISASOODUSTUS VEEL 5 % ! *MUUD KAARDISOODUSTUSED HINDADELE EI LISANDU *PAKKUMINE KEHTIB ÕPILASTELE,ÕPETAJATELE, TUDENGITELE, ÕPPEJÕUDUDELE KUNI 30.09.10 TALLINN: TARTU MNT. 6 (TEL 6612106) AIA 3/VANA-VIRU 10 WW PASSAAZH (TEL 627 1209) PÄRNU: HOMMIKU 13 (TEL 4431369) VILJANDI: TURU 8/10 (TEL 4333593) TARTU: RÜÜTLI 1/RAEKOJA PLATS 8 (TEL 7400900) WWW.OPTI.EE

Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) kogub allkirju õppelaenude hüvitamise taastamiseks kõigile avaliku sektori töötajatele ja lapsevanematele, kes võtsid õppelaenu enne eelmise aasta 30. juunit. „Allkirjade kogumise kampaania eesmärk on näidata, et Eestis on tuhandeid inimesi, keda puudutas õppelaenude hüvitamise lõpetamine. Leiame, et õppelaenude hüvitamist tuleb jätkata, kuna lõpetamise otsus tehti kiirustades ning õppelaenu võtnute õiguspärast ootust riivates,” ütles Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse esimees Maris Mälzer. Allkirju saab anda aadressil http://petitsioon.ee/ oppelaenuhyvitamine#btnmore Tänaseks on antud juba üle 4000 allkirja.

Uuring: Eesti kõrgkoolid erinevad üliõpilaskonna profiili poolest Poliitikauuringute Keskuse PRAXIS poolt läbiviidud uuring näitab, et Eesti kõrgkoolid erinevad üksteisest oluliselt oma üliõpilaskonna profiili poolest, mis võib viidata takistustele kõrghariduse kättesaadavusel. Uuringu tulemuste kohaselt võib peamistele avalikõiguslikele ülikoolidele olla teatud juurdepääsupiirang madalama sotsiaalmajandusliku taustaga peredest õpilastele - võrreldes maaasulatest ning madalama haridustasemega vanematega peredest pärit õpilasi ning suurema linna gümnaasiumi, sealhulgas eliitgümnaasiumi ja kõrgharidusega vanematega peredest pärit õpilasi, siis jätkavad esimesed väiksema tõenäosusega õpinguid ülikoolis. Olukorra teeb keerulisemaks asjaolu, et Eesti on väheseid riike Euroopas, kus õppetoetused on valdavalt tulemuspõhised, ei arvesta tudengite vajadustega ja on vähestele kättesaadavad. Uuringu viis Eesti Üliõpilaskondade Liidu tellimusel läbi Poliitikauuringute Keskus PRAXIS. Uuringu läbiviimist toetas Euroopa Sotsiaalfond läbi Primus programmi.


4

DEBATT

Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) arvates on Tööandjate Keskliidu ettepanek minna Eestis üle tasulisele kõrgharidusele propagandistlik ning mitte tõsiseltvõetav. Haridus- ja teadusministeeriumi andmete kohaselt maksab 52% üliõpilastest Eestis praegu õppemakse. Samas näitab kevadel läbiviidud EÜL-i uuring, et Eestis on Euroopa võrdluses ülisuur töötavate tudengite osakaal ning seejuures kulutavad Eesti üliõpilased vähim aega õppetööga seotud tegevustele. „Arvamus, et tasulise kõrghariduse puhul lähevad noored õppima kutsekoolidesse, pole usutav. Olukorras, kus iga teine Eesti tudeng juba maksab õppemaksu, pole tudengite huvi kõrghariduse omandamise vastu vähenenud, vaid pigem suurenenud. Samuti tuleb mainida, et riigikogu kinnitatud Eesti kõrgharidusstrateegia kohaselt on universaalne haridustase Eestis kõrgharidus, mitte kutseharidus. Kui Eesti ambitsiooniks on saada Põhjamaade tiigriks, siis pelgalt kutseharidusega seda ei saavuta,” lisas Maris Mälzer. Täielik tasulisele kõrgharidusele üleminek suurendab EÜL-i hinnangul tudengite motivatsiooni minna õppima lähiriikide kõrgkoolidesse, kus kõrghariduse omandamine on tasuta ning kus on olemas vajaduspõhised üliõpilaste toetussüsteemid.

Tudengid valmistavad ette järgmisi kohtuasju riigi vastu Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) jätkab kohtuasjade ettevalmistamist riigi vastu seoses õppelaenude hüvitamise lõpetamisega avaliku sektori töötajatele ja lapsevanematele. Lähema kuu aja jooksul plaanitakse kohtusse anda veel kolm kaebust. „Mitmetest meie pöördumistest hoolimata pole olnud võimalik leida riigiga kompromissi õppelaenude hüvitamise jätkamiseks neile, kes võtsid õppelaenu enne 30. juunit 2009. Usume, et meil on õigus ning jätkame tõe otsimist kohtus,” ütles EÜLi juhatuse esimees Maris Mälzer.

Debatt: Kes vastutab ülikooli lõputöö kvaliteedi eest? Üliõpilasleht kutsus ülikooli lõputööde teemal arutlema Tartu ülikooli praktilise teoloogia õppejõu Tõnu Lehtsaare ja TÜ üliõpilasenduse esimehe Alo Lõokese. Alo Lõoke: „Mõne aine lõputöö on ka palju suurem kui bakalaureusetöö.“ 2 x KADRI TINN

LÜHID A LT Tudengid kutsuvad tööandjaid avalikule debatile

Eesti Üliõpilasleht 07.09.2010

ANNES AUS annes.aus@yliopilasleht.ee

 

R

äägime kõmu tekitanud Edith Kaldma bakalaureusetööst “Ideoloogilised manipulatsioonid: kristluse ja kommunismi võrdlus”, mis torkas silma oma faktivigade ja nõrga teostuse poolest.

Teie hinnang - kuidas sai selline asi juhtuda?  LEHTSAAR: Mina näen siin erinevaid põhjuseid. Võib-olla on see probleem ka natuke laiem ega puuduta ainult seda valdkonda, kuid esiteks on küsimus selles, et meie õppejõudude arv on piiratud. Sotsioloogia osakond [kust kõnealune töö pärineb - A.A.] on niisugune, nagu ta on. Ja paratamatult iga õppejõud ei ole ekspert kõigis valdkondades. Kuna me räägime tänapäeval üha enam interdistsiplinaarsusest, rakendame siin printsiipi, kus üliõpilased külastavad erinevaid teaduskondi, siis paratamatult juhtub see, et mitut üliõpilast võib huvitada teema, mille suhtes selle ala spetsialisti ei ole ning ei pruugi üldse Eestis ollagi. Näiteks doktoriõppes on üsna sage, et on kaks juhendajat, üks Tartu ülikoolist ja teine välismaalt - kes esindab seda spetsiifilist valdkonda. Ma arvan, et ka selle sama bakalaureusetöö puhul ütleme, et see ei ole päris selle juhendaja teema.   Teiseks on töödele esitatavad akadeemilised nõuded, missugune töö saab läbi minna ja missugune mitte. Minu seisukoht tänase päeva seisuga on jätkuvalt, et see inimene, kes esitas antud töö, ei oleks tohtinud Tartu ülikooli lõpetada. Ma saan aru, et see tekitab teatud dilemma - komisjon on otsustanud sellele positiivse hinde anda, mitte küll sajaprotsendiliselt - kaks komisjoniliiget olid vastu. Aga kas mulle meeldib või ei meeldi, selle tasemega töö seisab Tartu ülikooli lõputööde seas.   Ja kolmandaks on võib-olla selline laiem probleem tehniliselt öeldes siis bakalaureusetööga. Küsimus on selles mõttes laiem, et kui viimase kümnendi alguses

Euroopa kõrgharidussüsteemis käivitus Bologna süsteem 3+2, siis selle süsteemi kohta viidi väga palju analüüse läbi. Ja mulle jäi meelde üks Hollandi ülikooli analüüs - seal öeldi, et selle süsteemi üks kitsaskohti on see, et me ei tea täpselt, mis on bakalaureus. Ja kui me vaatame Eestis ringi, siis näeme, et kolmeaastase bakalaureuseõppe lõpetamisel - mida siis nõutakse? Mõnel puhul referaati, kui ma ei eksi, siis mõnel pool tehakse eksam. Võib-olla see siiski vajaks täpsemat mõtestamist, mis see bakalaureus on, mida nad tahavad.  

Aga see sama (eelmainitud) teema ise ei ole minu arust bakalaureusetöö teema. Ja juhendaja sobivus selle teemaga või siis selle teema enda sobivus - ka siin oli ebakõlasid sees.  

LÕOKE: See bakalaureusetöö maht ongi pigem tavaline kirjalik töö. Saaremaa ühisgümnaasiumist on näide, et ka juba kõik lõpetajad teevad seal oma lõputöö.   Eks ühtepidi on ka positiivne, et see kvaliteedinõudlus tuleb tudengite poolt - selline töö, mis ei toimi, sellele hakatakse väga aktiivselt kohe vastu seisma. Kui neid nõudeid ülikooli poolt ei määrata, siis püüavad nad ise nõudlikumad olla. Näiteks Saaremaa ühisgümnaasiumi lõpetajad, kes tulevad siia, on oma tööde suhtes palju nõudlikumad.  

Nagu öeldud, oli eelmainitud teema liiga lai bakalaureusetöö jaoks. Kuivõrd saab kolm aastat bakalaureuseõppes õppinud üliõpilasele anda iseseisvust teema valimisel ja selle töö koostamisel?  

LEHTSAAR: Juhendaja käitus minu arvates süüdimatult.  LÕOKE: Samas kui vaadata, mis bakalaureus ja magister üldse on, siis bakalaureus pole peaaegu miski töö. Mõne aine lõputöö on ka palju suurem kui bakalaureusetöö. Neid tehakse nii ühe nädalaga kui ka kolme kuuga.  

LEHTSAAR: Minu subjektiivne seisukoht on, et teemavalik võiks olla mingites raamides. See ei peaks olema selline, et inimene võib ükskõik millest kirjutada , vaid tuginema peaks tema valikainetele või kitsamale erialale. Need teemad võik-

sid olla kas etteantud, näiteks kümnest või kahekümnest teemast üks , või mingi valdkond. Mingisugune konkretiseerimine võiks olla.   Minu jaoks õppejõuna on juhendamine kõige raskem töö üldse. See on väga isiklik, väga prognoosimatu, inimesed on väga erinevad ja mingit ranget süsteemi seal luua ma pigem kardaksin. Aga üks võimalik lahendus oleks see, et pakkuda näiteks erinevaid teemasid või teemavaldkondi. Minu praktikas on olnud suhteliselt harv selline olukord, kus üliõpilane tuleb ja väga täpselt ütleb, mis teemat tahab. Seda on harva olnud, aga kui see on olnud, siis hakatakse läbi rääkima, et mis tegelikult huvitab ja millest võiks olla kasu tulevases töös või karjääris. Siis teiseneb teema kiiresti.   LÕOKE: Mina ise tulen majandusteaduskonnast ning praegu õpin magistris koolijuhtimist ja koolikorraldust. Meil on teemavaldkonnad ette antud, teemad ise ka. Kui alguses on mingi konkreetne soov ja juhendajatel on piisavalt aega, siis jõutakse mingile samale

tulemusele, mida just mainisite - jõutakse inimese kindlate sihtideni välja, ja see on positiivne. Peaasi, et juhendajatel piisavalt aega oleks ning üliõpilasel piisavalt tahtmist selle valdkonnaga tegeleda.  

Lõoke: „Peaasi, et juhendajatel piisavalt aega oleks ning üliõpilasel piisavalt tahtmist selle valdkonnaga tegeleda.“ Kas töö autor peaks saama endale juhendaja ise valida?  LEHTSAAR: Tegelikkuses on nii, et teemad ei teki iseenesest, vaid need teemad pakub välja mõni õppejõud. Ja seoses teemavalikuga valid ka õppejõu, kes selle teema on välja pakkunud. Ei saa välistada olukorda, et teema meeldib, aga õppejõud mitte, või vastupidi.   LÕOKE: Enamasti valitakse vastavalt sümpaatiale. Hakkab mingi õppejõud meeldima ja tekib selline mentorlus, jõutakse nii-öelda tavalisest pinginühkimisest kaugemale, siis hakkavadki uued teemad tulema.  


Eesti Üliõpilasleht 07.09.2010

5

DEBATT

Väljavõtteid bakalaureuse- ja magistritöö juhenditest TARTU ÜLIKOOL Bakalaureusetöö: Bakalaureusetöö on põhiteksti mahult 15-25 lk pikkune uuriTõnu Lehtsaar: „Näiteks doktoriõppes on üsna sage, muslik töö, mis võib olla eelet on kaks juhendajat, üks Tartu ülikoolist ja tööks tulevasele magistritööle. teine välismaalt - kes esindab seda spetsiifilist valdkonda.“ Töö ülesanne on anda ülevaade ühest uurimist väärivast erialasest probleemist. Kasutatakse vastava teema olulisemaid uurimistulemusi kajastavat kirjandust ja vajadusel ka tähtsamaid allikaid. (usuteaduskond) Instituudi juhataja fi kseerib lõputöö teemad ja juhendajad viimase õppeaasta alguses. Lõputöö juhendajaks võib olla ülikooli õppejõud või teadur. Juhendajaks võib määrata ka isiku, kes ei ole ülikooli töötaja, kui see isik vastab ülikoolis õppejõule või teadurile  esitatavatele nõuetele. /---/ Lõputöö juhendaja hoolitseb selle eest, et fikseeritud teema on lõputööks sobiva ulatuse ja raskusastmega ning konsulteerib  üliõpilast regulaarselt nii uurimistöö tegemisel kui ka lõputöö vormistamisel. (matemaatika-informaatikateaduskond)

Kui palju ja mis viisil peaks juhendaja üliõpilast aitama, kui ta näeb töös silmnähtavaid vigu, samas et ei tekiks olukorda, kus juhendaja ise töö valmis teeb?  LEHTSAAR: Väga keeruline küsimus. Mul oli kogemus, kus olin sama risttee peal - mul oleks olnud ilmselt lihtsam ise see töö valmis kirjutada. Mõtlesin selle asja enda jaoks läbi ja jõudsin selleni, et kaitsmisel läheb tal siiski enda kirjutatud tööd vaja. Minu panus võib olla ikka väga suur annan näpunäiteid, et kirjuta lõik sellest siia, see lõik kirjuta välja ja järgmist lõiku alusta sõnadega.... Seal hakkab minu vastutus lõppema, kui ma annan kaitsmiskomisjonile töö väitega, et see üliõpilane enam paremat teksti ei tee. Tulemus oli küll mitte tugev, aga kaitsti ära ja häbi selle pärast ei olnud.  

Lehtsaar: „Võib-olla see siiski vajaks täpsemat mõtestamist, miskes see bakalaureus on, mida nad tahavad.“ Aga ma arvan, et juhendaja ei tohiks tööd ära kirjutada -

see on eetiline ja ka juriidiline Ta oli ülekohtuses seisus, ta ei küsimus. Me nagu hävitaksi- olnud seda ära teeninud.   me või sööksime seda süsteemi seestpoolt. Kas soovite midagi veel Aga see ei ole ka aus nende lõpetuseks lisada?  üliõpilaste suhtes, kes ise töö valmis teevad.   LEHTSAAR: Minul on olnud olukordi, kus üliõpilased Kui olulist rolli mängib ütlevad, et juhendajat on raske hinde kujunemisel kaits- leida. Kui sa leiad juhendaja, siis mine - kas hea esinemis- juhendajal ei ole aega. Ma arvan, ja veenmisoskusega võib et need teemad tuleks lihtsalt üliõpilane halva või kesk- läbi töötada ja siin on väga lihtpärase töö heaks muuta?  ne põhimõte: räägi inimesega! Asja tervikuna vaadates - üliLEHTSAAR: Kindlasti kaits- õpilane astub ülikooli ja talle on mine mõjutab, kuna hinnatakse nö lubatud anda kõrgharidus nii tööd kui kaitsmist. Aga ma vastaval tasemel. ei kujuta ette, et sisutu või vigu Osa sellest kõrgharidusest on täis, aga elegantselt kaitstud töö ka lõputöö kirjutamine koos võiks viia positiivse tulemuseni.   Ka vastupidi nõrga kaitsmise puhul - inimene ei oska küsimustele vastata, kui ta kaotab enesevalitsuse. Siin paar aastat tagasi ühel magistritöö kaitsmisel oli küsijate seas inimene tänavalt. Tema  esimene küsimus oli kohane ja sisuline, aga kaks või kolm järgmist olid täiesti mitteadekvaatsed. Magistrant läks endast välja, ta ei osanud vastata rumalatele küsimustele. Ja tõsi, dekaan sekkus, lõi korra majja, aga see inimene oli endast väljas.

selle juhendajaga ja töö kaitsmine. Ja kui üliõpilane peab (juhendajat) otsima või teda ei saa kätte, siis seda ei tohiks ainult üliõpilase õlule jätta. Samas ma ei arva, et see probleem oleks tõsine.   LÕOKE: Mis aitab kaitsmisel ja teemade valikul, on näiteks see, et tehakse teadustöö päevi ja seminare, kus õppejõud tulevad ette ja räägivad oma teemad lahti. See aitab järjest rohkem tekitada  omavahelist suhtlust ja sellist mitteametlikku rolli rohkem esile tõsta. Et ei peaks ainult istuma auditooriumis, vaid jõuad ka kaugemale sellega.      

Magistritöö: Magistritöö  on põhiteksti mahult 50-75 lk pikkune uurimuslik töö, kus antakse lahendus ühele juhendaja abiga või iseseisvalt püstitatud uurimisülesandele. Töö teema on oluline valdkonna uurimistöö arengu seisukohalt, kasutatakse antud ülesande lahendamiseks kõige

olulisemaid allikaid ja kaasaegset värskeimat kirjandust. (usuteaduskond) Magistritöö teema ja juhendaja valik algab sisseastumisel. /--/ Kaitsmisele lubatakse ainult eelnevalt instituudi nõukogus heakskiidetud teema ja juhendajaga tööd. Töö teemat võib kirjutamise käigus täpsustada. (riigiteadused) Töö algab juhendaja ja teema valikuga magistriõpingute alguses. Juhendaja nõuetele toetudes koostab üliõpilane töö projekti ja ajakava (teema valikule aitab kaasa psühholoogia osakonna õppejõudude poolt juhendatavate teemade nimekiri, mis koostatakse igal õppeaastal ja pannakse välja üldiseks tutvumiseks). Magistritööd on otstarbekas teha teemal, mida juhendaja ise uurib ja valdab. Teema on soovitav valida selline, mille kohta leidub piisavalt kirjandust, samuti peaks kasutatavad uurimismeetodid ja -vahendid olema üliõpilasele jõukohased ja kättesaadavad. (psühholoogia)

EESTI MAAÜLIKOOL Bakalaureusetöö: Töö teema valib üliõpilane etteantud teemade hulgast neljanda semestri alguses. Enne teema valimist on kohustuslik võtta ühendust teema juhendajaga! (aiandus)


6

REKLAAM

Eesti Üliõpilasleht 07.09.2010

Ülikoolist saad sa sõbrad. Eesti Üliõpilaste Selts.

Vahel porgandist ei piisa ... Lugupeetud akadeemiliselt organiseerumata eesti soost meestudeng!

Raeoptika aitab !

Oled oodatud Eesti Üliõpilaste Seltsi

KÜLALISÕHTUTELE

Korraldame ka lõppastme koolitust!

Tartus Tõnissoni 1

Õppetöö toimub nii eesti kui vene keeles.

15. ja 22. septembril kell 19ct Tallinnas Köleri 13

;)

22. ja 28. septembril kell 19ct

Asume Annelinnas

Eeldame korrektset riietust! www.eys.ee

TERE TULEMAST AUTOKOOLI! www.vivaliiklus.ee

KÕIK TOOTED ISIC JA ITIC KAARDIGA

15%

HEAD NÄGEMIST !

tel. 745 6966; 523 1471 Raeoptika : Tartu, Raekoja pl 1

tel 744 1274 tartu@raeoptika.ee

Tartu, Küüni 5 b

tel 748 4642 tartuoptika.ee

Tartu, Valli 4

tel 631 3773 raeoptika@raeoptika.ee


7

PERSOON/UUDISED

Eesti Üliõpilasleht 07.09.2010

SCANPIX/REPRO

Kui tudeng saab lapse

Ettevaatust, lapsed Tartu Ülikooli peahoone loengusaalides!

ELERI LÕHMUS toimetus@yliopilasleht.ee

Statistikute väitel peaks Eesti rahvastiku säilimiseks igasse perre sündima vähemalt kaks last. Arstid omakorda väidavad, et naise puhul on kõige parem iga lapse saamiseks 20ndad eluaastad. Nii võibki juhtuda, et pere loomine ja õpingud ülikoolis satuvad samale ajale. Ühelt poolt võrdub õppimine täiskohaga töölkäimisele, teisalt jällegi on vähemalt sama energiakulukas laste kasvatamine.

Kuidas ühildada ühitada õpingud ja pereelu? Sel teemal vestlesin Kadri Kutsari (29), Aira Niinepi (25) ja Karin Sarapuuga (28). Kadriga kohtun tema kahetoalises korteris Tähe tänaval. Päike on juba loojunud ning kell üsna hiline. Kuigi Kadri sahmib elutoas ringi, korjab mänguasju põrandalt, suunab lapsi hambaid pesema (kuigi nii Annabrit (5) kui Astrid (2) on külalise saabumisest niivõrd elevil, et hammaste pesemine tundub olevat küll viimane asi, mida teha), võib tema olekus märgata teatavat rusutust. “Käisin peale tööd lastega lauluringis ja pärast seda poes. See oli täna kuidagi eriliselt väsitav,” selgitab ta. Kadri töötab Tartu Emajõe koolis muusikaõpetajana. Sel kevadel lõpetas ta Tartu Ülikooli

magistrrtiõppes koolimuusika eriala. “Põhiline küsimus ongi logistika,”, seletab Kadri, kuidas kahe lapse kõrvalt tööl ja koolis käia. Kui Kadri tööl ei käinud, siis oli ka pisut lihtsam pere- ja koolielu korraldada, ütleb ta. “Eks see üks pidev läbirääkimine ole, missugune on elukaaslase päevakava ja minu tunniplaan, et ei tekiks sellist olukorda, kus me mõlemad oleme kodust ära ja polegi kedagi, kes Astridit vaatab.” Kadri alustabki päeva sellega, et viib kõige pealt vanema tütre lasteaeda, noorem jääb tavaliselt isaga koju. Seejärel tõttab ise tööle ning pärastlõunal kiirustab taas koju, sest elukaaslasel algab jalgpallitreening. Kuniks Astrid magab, on Kadril aega iseenda jaoks. Kuid peagi, kui laps ärkvel, tuleb sammud Tam-

melinna poole seada, et Annabrit lasteaiast koju tuua. Kooliajal tuli esmaspäeva ja neljapäeva õhtul kella seitsmeks orkestriproovi jõuda, teisipäeviti oli kooriproov.

Laps magas Muusikamaja ees Sekka ka erinevad individuaaltunnid Tartu Ülikooli Muusikamajas alates hääleseadest, lõpetades dirigeerimisega. Kadri räägib, et mõnikord on juhtunud, et ei olegi last kellegagi koju jätta ja siis on ta lapse endaga loengusse või kooriproovi kaasa võtnud. “Ühel korral panin Astridi vankriga Muusikamaja ukse kõrvale magama,” muigab Kadri ja lisab, et keset loengut oli laps üles ärganud ning Muusikamaja valvelaua töötaja tuli selle õnu-

miga loengusse. selle sõnumiga loengusse tulnud. Kui Kadri kasvatab oma lapsi koos elukaaslasega, siis minu teine vestluskaaslane, Karin, elas ülikooli bakalaureuseõppe ajal koos tütre Kariinaga (8) ühiselamu ühetoalises perekorteris. “Lapse isa töötas tol ajal Tallinnas ja toetas meid rahaliselt,” selgitab Karin. Hiljem, kui isal oli rohkem projekte Tartus, oli Karini sõnul ka pisut lihtsam, sest siis sai terve pere koos olla. Karin räägib, et kuna ta oli enamuse ajast lapsega kahekesi, siis vahest ikka juhtus, et lasteaed pandi enne kinni, kui tema koolipäev lõppes, ning viimastesse loengutesse tuli laps kaasa võtta. “Üks kord oli isegi nii, et õppejõud mängis nii kaua lapsega, kuni mina kontrolltööd kirjutasin,” meenutab Karin. Hetkel elab ja töötab Karin Haapsalus, Kariina käib juba koolis. Nagu Kadrigi, lõpetas Karingi sel kevadel Tartu Ülikooli magistriõppes koolimuusika eriala. Meenutades aega, mil Karin elas tütrega Purde tänava ühiselamu perekorteris, leiab ta, et lapse kõrvalt koolis käimine on tahtejõu küsimus. “Hommikul viisin kõige pealt Kariina lasteaeda ja siis kiirustasin ise kaheksaks kooli,” räägib Karin. Ta isab, et alguses oli raske lapsele seletada, miks ema temaga ei mängi, vaid hoopis kirjutab omi koolitöid. Hiljem aga õppis laps Karini sõnul iseseisvalt tegutsema ja mängima. “Ma leian, et see tuli talle mõningal määral isegi kasuks, sest see arendas tema fantaasiat ja muutis teda eakaaslastest tükimaad iseseisvamaks,” ütleb Karin. Samuti käis Karin igal pool, kus vähegi võimalik, koos lapsega, ning kui kursusekaaslased külla tulid, oli laps täieõiguslik seltskonna liige. “Kõik minu sõbrad olid ka tema sõbrad,” muigab

Karin. Ta lisab, et kuna Kariina nägi juba väikesest peale ülikooli elu igat tahku, siis enne esimesse klassi minekut, lubas ta kooli vahele jätta ja otse ülikooli minna.

„Siiski ajasid loengud päris mitmel juhul lausa nutma. Üritades mõista toodud näiteid, panin ennast kirjeldatud olukorda ning see mõjus lihtsalt liiga tugevalt,“ kirjutab ta. Hoopis huvitav on aga Tallinna ülikoolis EHI ainete nimekirjas

paiknev Kristjan Puusilla kursus nimega Naksitrallida, mille kohta on teada vaid, et see toimub kolmapäeviti kella neljast kuueni. Täpsemat teavet kursuse kohta veel ei ole, ent sellise nimega loengusse oleks patt minemata jätta.

Lapsega loengusse Airaga vestlen tema Ropka linnaosa ühetoalises korteris ning nagu Kadri ja Karin, räägib temagi mulle lugusid sellest, kuidas praegu Anete (6) käis temaga loengutes, aga ka enamikel üritustel sõprade juures kaasas. “Ja siis, kui läksime Anetega esimest korda ühe lasteaiakaaslase sünnipäevale, sosistas ta mulle vaikselt kõrva sisse: “Emme, siin on ju kõik titad!”. Ise oli ta täpselt sama vana,” naerab Aira. Möödunud sügisel asus Aira Tartu Ülikooli doktoriõppesse molekulaar- ja rakubioloogiat õppima. “Kuigi ma olen praegu akadeemilisel puhkusel, et saaksin veidi tööl käia ja raha teenida,” selgitab Aira. Bakalaureuse- ja magistriõppe lõpetas ta cum laude’ga geenitehnoloogia erialal. Pärast Anete sündi oli Aira aasta lapsehoolduspuhkusel, seejärel jätkas ülikooli õpinguid esimese kursuse teisel semestril. “Kui ma oleks lapsega kauemaks koju jäänud, oleks enda uuesti õppima motiveerimine muutunud väga raskeks,” põhjendab Aira, miks ta 10-kuuse lapse kõrvalt kooli tagasi läks. Pere- ja koolielu ühildamise ühitamise kohta ütleb Aira, et see kõik on üks suur planeerimine ning hetkeotsused ei tule kindlasti kõne alla. “Ma ei taha ju, et Anete oleks kogu aeg kellegi juures hoiul,” selgitab Aira. Samas leiab ta, et tudengipõlves ei ole ka midagi olulist tegemata jäänud. “Ma ei ole elanud väga tormilist tudengielu, kuid ma olen oma tütrega väga õnnelik,” sõnab Aira.

Ülikoolis õpitakse mesilasi ravima Ülikooliaastate jooksul saab omandada erinäolisi teadmisi – vaid väikese otsimise peale võib leida õppeaine, mis on nii omapärane, et lisab hallidesse ajurakkudesse omajagu värvi. VIIVIKA RÕUK viivika.rouk@yliopilasleht.ee Kiire otsing ÕISis ja silma hakkab, et Eesti kunstiakadeemia tudengitele pakutakse erikursust tätoveeringutest. Lisaks teoreetilisele osale (tätoveeringu olemus, ajalugu, stilistika, suundumused ja

tehnika), õpetatakse tudengeid ka nahale tätoveerima. Koos rühmaga või vajadusel ka individuaalselt käiakse tarkust lisaks loengusaalile taga nõudmas ka tattoo-stuudios. 4 EAPd andev tätoveerimise kursus tuleb kavalatele kunstitudengitele kasuks ka ülikoolivälistes tegemistes.Otsapidi on nõeltega seotud ka Maaülikooli õppeaine, kus studeeritakse mesilaste haigusi. 2 EAP eest räägitakse meemesilaste anatoomiast, füsioloogiast ja mesilaspere bioloogiast. Tutvutakse haudmehaiguste, mesilaste mittenakkavate ja nakkavate haiguste diagnoosimise, ravi ja profülaktikaga. Hinnatakse mesilastaru ja mesila asukohta

ning mee kvaliteeti. Puukallistajatele, loomaõiguslastele ja muidu rohelistele on meeltmööda Tartu ülikooli loomade kohtlemise eetika kursus. 3 EAP eest tutvutakse loomade heaolust ja õigustest rääkivate allikteostega. Mõnikord ei ole haigusele ravi. Tartu ülikoolist leiab seetarvis tõsise, ent kasuliku loengu surija hingehoiust. 6 EAPd teenib tudeng välja nii teoreetilise kui ka praktilise osa eest. Esiteks tutvub üliõpilane erinevate kultuuride surmakäsitlustega, suremisprotsessi faasidega, surma institutsionaalsusega ja surija hingehoiu alustega. Praktilises osas viib üliõpilane vaatluse all läbi hingehoidliku

vestluse raskelt haige inimesega. Üks hingehoiu kursusel osalenu on selle kohta muljeid jaganud internetis. Tema meelest oli loengust palju kasu, õppejõud seletas väga lihtsalt ära olulised asjad, mida kunagi elus võib tarvis olla.

KAUA SA HÄÄLETAD? Kel vanust alla 26, LAU UPÄE ÄEVI VIT VI TI reisivad LA -6 60% SOO OODS DSA DS AMAL ALT T! www.sebe.ee


8

REKLAAM

Sinus on oravat! Tudeng, tule Reformierakonda! Tule ja tee endale selline tulevik, nagu Sina tahad! Liitu Facebookis: www.facebook.com/reformierakond

Eesti ĂœliĂľpilasleht 07.09.2010


9

SPORT

Eesti Üliõpilasleht 07.09.2010

Hõbedaselt säravad tudengid ERAKOGU

Kohtun kahe Tartu üliõpilasega vanalinna õdusas kohvikus. Mõlemad on kenad, blondid, saledad. Nemad on need, kes tõid Eestile üliõpilaste maailmameistrivõistlustelt sõudmises hõbeda!

Sille Vaiksaarelt ja Natalja Garankinalt võib oodata ka tulevikus medaleid.

PIRET LAKSON piret.lakson@yliopilasleht.ee Sille Vaiksaar (27) ja Natalja Garankina (21) sõitsid Ungaris Szegedis kolmepäevastel võistlustel ning enda suureks rõõmuks ja üllatuseks suutsid nad pärast esimest sõitu, kust edasi ei saanud, võita lohutussõidu ning finaalis sõuda end teisele kohale. Selle taga ei ole midagi muud kui pikki aastaid kestnud trennid, tugev tahtmine ja saamahimu – olla parim! Finaalis olid meie tüdrukutest paremad vaid leedulannad. Pronksmedal läks austraallannadele. Sille on põline tartlane ja oma kooliteed käinud Mart Reiniku gümnaasiumis. Natalja on Viljandist ning lõpetanud Viljandi Paalalinna gümnaasiumi. Nüüd õpivad mõlemad Tartu ülikoolis kehakultuuri alal. Varem nad koos ei ole sõitnud. Tänavusteks üliõpilaste meistrivõistlusteks valmistusid tüdrukud alates kevadest, kui toimusid katsevõistlused ja neid pandi kokku ühte paati. Sille on sõudnud juba neliteist aastat ning osalenud kolmel eelneval üliõpilaste maailma-

meistrivõistlusel, kus seni parim tulemus oli neli aastat tagasi Leedus: neljas koht. Tänavune võit on mõlemal tüdrukul seni kõige säravam ning andis ka hoogu juurde – edaspidi tahetakse olla veel paremad!

TULEVANE MAAILMAMEISTER? Natalja plaanib kindlasti ülejärgmisel aastal maailmameistrivõistlustest osa võtta. Sille ei ole kindel, kas vanusepiir enam neil võistlustel osalemist lubab. Sõudmine on nii Sillel kui Nataljal põhiline spordiala. Kuna harrastada saab seda reaalselt vaid suvel, teevad nad kuivtrenni läbi aasta igal nädalal mitmeid-mitmeid tunde. Sügisel, veehooaja lõppedes algab igal aastal ettevalmistusperiood uueks hooajaks. Peamiseks edu pandiks on siiski talvine trenn, millega saavutatakse korralik füüsis. Suusatamine, jooksmine, jõusaal, sõudeergomeeter, ujumine, pallimängud – kõik kuuluvad sõudjate treeningprogrammi. Põhjused, miks tüdrukud just sõudmisega tegelema hakkasid, on erinevad. Sillel oli eeskujuks

tema isa, kes oli samuti sõudja. Isa on teatud aastatel olnud talle ka treeneriks. Nataljal ei olnud kuus aastat tagasi mingisugust veendumust, et tahab just sõudjaks saada. Ühel kenal kevadpäeval läks ta sõpradega veekogu äärde sõudjaid uudistama. Nad proovisid isegi ning nüüdseks on ta sõpradest ainus, kes sõudma jäi. Tänavu aasta võistlusteks valmistusid Sille ja Natalja koos alates kevadest, mil käisid eesti sõudekoondisega treeninglaagris Horvaatias. Enne jaanipäeva osalesid mõlemad neiud maailmakarika etapil Münchenis. Seal nad oma paati nii kiiresti liikuma ei saanud, kuid said olulise suurvõistluste kogemuse ja harjutada tehnilist poolt. Kõige tähtsam ongi, et kaheses paadis omavaheline rütm klapiks. Ja viimne lihv oli neli päeva enne Ungarisse sõitu, mil toimus tihe treening. Kuna Natalja oli talvel vähe ettevalmistustööd teinud, oli põhi „hõre“ ning kõike seda arvestades läks neil suurepäraselt. Rohkemat tahta oleks nende sõnul ebareaalne. Võistlusõhkkond oli pingeline. Kõige suurem närv lõi sisse aga enne teist, lohutussõitu. Kui see

läks hästi, tuli sisse teistmoodi närv – saamahimu. Esimesest sõidust said otse finaali väga head sõitjad – austraallased ja leedukad. Tüdrukute ainus eesmärk oli saada pronks. Neil läks aga veel paremini. Kõigil tiitlivõistlustel on vaja läbi sõita kaks kilomeetrit ehk umbes seitse-kaheksa minutit, mille jooksul peab kogu oma jõu ja vastupidavusega tõestama, et ollakse parimad. Eelkõige olid tüdrukud üllatunud oma teise koha üle sellepärast, et finaalsõidu ajal oli tugev vastutuul. Väga raske oli sõita, kuid see õnnestus neil. „Võrreldes teistega oleme ka pisikesed ja väikese jõuga,“ on mõlemad ühel meelel.

KALLIS VÕISTLUS Sõudmises on üliõpilaste MM üks kallimaid ja nende sõnul võib see osutuda teinekord takistusekski võistlustelt osavõtmisel. Võistlustel tuleb maksta kõrge osavõtutasu, mida aitab maksta ka Eesti sõudeliit ja Eesti akadeemiline spordiliit. Lisaks rohketele trennidele nädalas õpib Sille doktorantuuris, Nataljal läheb kolmas aasta bakalauruses. Sille teeb oma doktoritööd naissoost sõudjate treeningute ja menstruaaltsükli omavahelistest seostest ning muuseas hakkab andma Tartu ülikoolis noorematele praktilisi sõudmistunde. Natalja tulevikuplaanid on enam-vähem selged. Doktorantuuri ei plaani minna, küll aga magistrisse. Parimate õnnestumiste korral on ta tulevikus mõnes koolis kehalise kasvatuse õpetaja ning õhtuti annab trenne. Tüdrukud on erinevatest koduklubidest. Treeninguid alustasid nad varakult – Sille seitsmendas klassis, Natalja kaheksandas. „Kui üldfüüsis on tugev, siis tehnilise õpib mõne aastaga ära, samas mõni ei õpi kunagi,“ sõnab Sille. Nüüdseks on põhihooaeg sõudmises läbi. Algab talvine treening. Ideaalsel juhul kulub treeninguteks kümme kuni kaheksateist tundi nädalas. Üks päev peab jääma puhkepäevaks. Kuna mõlemad tüdrukud käivad koolis, siis ei ole rohkemaks ei aega ega jaksu. „Ilma trennita on raske olla, puhkepäeval nagu ei oskagi midagi teha,“ ütleb Natalja. „Trenn on vist haigus, ei oska ilma olla ja midagi selle asemel teha.“ Sille lisab: „Pärast on nii hea tunne.“. Muud trennid tüdrukuid ei tõmba, kuigi triatlon on see, mille peale on mõlemad mõelnud. „Pärast oma trenni lihtsalt enam ei jõua, aga kunagi proovin ära!

Kunagi teeme triatlonis Sillega tiimi,“ on Natalja kindel. Hobisid tüdrukutel palju ei ole. Lihtsalt aega napib. Põhiliseks on söömine, kool ja trennid. Eraeluks jääb vähe aega. Lõõgastumisviisideks on raamatute lugemine ja vahel sõpradega koos olemine. Neid Sille armastab. Sõpruskond on talle väga oluliseks muutunud. Aasta-paar tagasi jõudis Sillele kohale, kui õnnelik inimene ta on, et tal on sõbrad. „Õiged sõbrad ongi need, kes on püsivad. Oled paar kuud laagris suurte koormuste all, tuled tagasi ja nad on ikka olemas. See on minu jaoks nii oluliseks muutunud,“ ütleb Sille. Tööl ei käi kumbki tüdruk. Sille ütleb, et paljud küsivad talt,

kus ta tööl käib. „Ma lihtsalt ei jõua, vahel ei jõua magada ega süüagi. Kool ja trenn võtavad nii palju aega.“

KINGAKARBITÄIS MEDALEID Medaleid on Sillel kingakarbi täis. Praeguse hooaja medaleid umbes kümme, arvestatavaimaks peab ta siiski maailmameistrivõistluste hõbedat. Ka Natalja ütleb, et tal on kodus palju medaleid, kuid kõige uhkem on ta selle suve hõbeda üle. Intervjuu lõppedes võtsid tüdrukud pizzakohviku eest jalgrattad ja sõitsid akadeemilise spordiliidu hoonesse, et näidata uudishimulikele oma vast võidetud hõbemedaleid.

SAARE

ESIMENE LINT A V A L I K

L I N D I S T U S

Ainult 10 etendu st! 8. septembril kell 22.00 Tartu Athena pööningusaalis (Eesti Teatri Festivalil) 17. septembril kell 20.00 Rahvusraamatukogu Tornisaalis (Teine reserveeritud avalik lindistus!) 20., 27., 28., 29., 30. septembril kell 20.00 Rahvusraamatukogu Tornisaalis Piletid müügil Piletilevi ja Piletimaailma müügipunktides ning Rahvusraamatukogu infoletis

September E 06/09 19:00 NO78 Kes kardab Virginia Woolfi? DRAAMA 2010, Tartu T 07/09 16:00 NO78 Kes kardab Virginia Woolfi? DRAAMA 2010, Tartu T 07/09 19:00 NO82 Pea vahetus N 09/09 19:00 NO83 Kuidas seletada pilte surnud jänesele N 09/09 23:59 NO82 Pea vahetus DRAAMA 2010, Tartu R 10/09 19:00 NO83 Kuidas seletada pilte surnud jänesele R 10/09 21:00 NO82 Pea vahetus DRAAMA 2010, Tartu L 11/09 19:00 NO83 Kuidas seletada pilte surnud jänesele E 13/09 18:00 NO76 Tallinn - meie linn Tallinn Tornide väljak T 14/09 18:00 NO76 Tallinn - meie linn Tallinn Tornide väljak T 14/09 19:00 NO78 Kes kardab Virginia Woolfi? K 15/09 18:00 NO76 Tallinn - meie linn Tallinn Tornide väljak K 15/09 19:00 NO78 Kes kardab Virginia Woolfi? E 20/09 19:00 NO77 Praht, linn ja surm T 21/09 19:00 NO77 Praht, linn ja surm K 22/09 18:00 NO76 Tallinn - meie linn Tallinn Tornide väljak K 22/09 19:00 NO77 Praht, linn ja surm N 23/09 18:00 NO76 Tallinn - meie linn Tallinn Tornide väljak R 24/09 19:00 NO78 Kes kardab Virginia Woolfi? L 25/09 19:00 NO78 Kes kardab Virginia Woolfi? E 27/09 19:00 NO78 Kes kardab Virginia Woolfi? K 29/09 19:00 NO83 Kuidas seletada pilte surnud jänesele N 30/09 19:00 NO83 Kuidas seletada pilte surnud jänesele

Oktoober R 01/10 21:00 NO82 Pea vahetus Viimaseid kordi E 04/10 21:00 NO82 Pea vahetus Viimaseid kordi T 05/10 21:00 NO82 Pea vahetus Viimaseid kordi L 09/10 19:00 Kuldne Mask Vene keedis P 10/10 19:00 Kuldne Mask Vene keedis R 15/10 19.00 NO83 Kuidas seletada pilte surnud jänesele festivalil Sirenos (Leedu) L 23/10 19:00 NO74 Uuslavastus Esietendus E 25/10 19:00 NO74 Uuslavastus T 26/10 19:00 NO74 Uuslavastus K 27/10 19:00 NO74 Uuslavastus R 29/10 19:00 NO78 Kes kardab Virginia Woolfi? L 30/10 19:00 NO78 Kes kardab Virginia Woolfi? Ühtne Eesti DVD müügil suuremates kaubanduskeskustes ja internetis www.rahvusmeened.ee/suurkogu Teater No99 kassa on avatud E-R , 12-19, kassa telefon 6605051. Piletid müügil kõigis Piletimaailma müügipunktides ja internetis www.piletimaailm.com

www.no99.ee


10 From: To: Date: Cc: Subject:

KOLUMN

Eesti Üliõpilasleht 07.09.2010

Nirti <triin.poldra@yliopilasleht.ee> <toimetus@yliopilasleht.ee> 06.09.2010 09:21:52 PM Memento mori

Memento mori *

On nukker, et nendele rasketele küsimustele vastamist eeldatakse noorelt, kes on äsja keskkooli lõpetanud ning kellelt on veel vara eeldada, et ta teaks, mida ta tahab kogu ülejäänud elu teha. Samuti on täiesti vale oodata, et ta oskaks pädevalt hinnata Eesti haridusmaastikul pakutavat. Paljud valikud tehakse seetõttu valedel põhjustel: sõbrad lähevad ees, perekonnas on traditsioon kindlat eriala õppida või et kõik, kes õpivad majandust, saavad ratsa rikkaks ja haljale oksale. Paljuski on sel viisil tehtud valikud justkui kogu oma raha pimesi valitud numbrile panustamine ruletis ning võib juhtuda, et karm tõelisus lajatab tudengile labidaga pähe kiiremini, kui ta küsida jõuab: „Hei, kas sa saad mulle konspekti laenata?“. Tütarlaps, kes läks bioloogiat õppima, sest „Loomad on ju nii nunnud!“, avastab end ühtäkki keemia, matemaatika ja mikrobioloogia kafkalikes katakombides teed otsimas ning nunnusid karvaseid loomi ei paista kuskil. Kirjanikuks pürgiv noormees avastab, et kirjandust ja rahvaluulet õppima minnes ei saagi temast maagiliselt kirjanikku, ning kunstiajalugu õppiv rebane avastab, et ta saab palju suhteliselt igavaid üldaineid, vähe eri-

alaaineid ning danbrownilikke müsteeriume, seiklusi ja põnevat elu ei paistagi tema ellu tulemas. Pigem terendab tulevikus väljavaade töötu humanitaarina ringi luusida koos teiste omasugustega, suits hambus ja lapik hõlma all. Taolised avastused ei ole sedasorti, mis tekitaksid inimestes rõõmu või rahulolu. „Ma mõtlen paanilise hirmuga sellele,“ kirjutab mu sõber oma veebipäevikus, „kuidas ma läbi novembrikuuse varahommiku koperdan läbi muda- & vihmasaju kaks kilomeetrit kooli poole, püüdes depressioonist ning vastikustundest mitte igal sammul oksendama hakata“. Ülikooli minekust ning ülikoolis õppimisest on Eesti riigis tehtud omamoodi püha lehm, mida ei tohi kritiseerida ning isegi rahulik mõtelus või arutelu võib mõnes kodanikus esile kutsuda hüsteeriahoo. Edukultuse laineharjal purjetavad eestlased peavad justkui iseenesestmõistetavaks, et kõik inimesed lõpetavad edukalt keskkooli, astuvad ülikooli, lõpetavad selle – edukalt, mõistagi – ja asuvad siis nobedasti meie rahvast suureks looma. Seesama neetud lainehari tingib selle, et maailmameistrivõistluselt naasevad võidukad sportlased, kes on saanud pronks- või hõbemedali... Üritavad lennujaamast sirgeselgsetena koju pääseda, taustal tänitamas priitpulleritsud „Miks ei saanud kulda?!“, kogu kusekollane meedia takkaotsa näitamas neid peksasaanud koertena, kes vargsi koju hiilivad. Tähtis pole mitte osalemine ja teekond, vaid võit. Unustatakse ära, et ainult sõjas tähendab teine koht kaotust. Ebaterve naudinguga vastandatakse must-valgelt võit ja kaotus ning kes ülikõrgetele standarditele ei vasta, sellele visatakse tigedalt veel kaikaid ja kive järelegi. Samuti unustatakse, et ülikool ei ole kutsekool, vaid akadeemilist haridust pakkuv asutus

ning paljudel noortel inimestel puudub akadeemilise elu jaoks „soon“ ning kutsekool või rakenduskõrgharidus oleks märksa praktilisem valik, mitte „teine koht“. Kutseharidus on Eestis aga stigmatiseeritud ning paljud noored välistavad selle juba eos, just nimelt hirmus saada tembeldatud luuseriks ning kaigaste ja kividega pihta. Sama suhtumine igritseb meie igapäevaelu muudesse sfääridesse, kus igasugune isiklik taandumine või teatud nõrkuse tunnistamine tembeldatakse patuks ja allaandmiseks, kus inimesed lähevad salaja psühhiaatrite juurde, et tuttavad teada ei saaks, ning tehtud valesid valikuid talutakse hambad ristis, julgemata mingeid muudatusi teha. Eksimise tunnistamine on justkui spordivõistlusel saadav hõbemedal, madalamal kui absoluutne tipp, ja pole sellena aktsepteeritav. Kuvand on selline, et võitja ei tee valesid valikuid, ei taandu, ei... Kuid kas peab inimeste isiklik elu olema miskine võitlustanner, kus tuleb avaliku arvamuse ja teiste inimeste pilli järgi tantsida? Eesti haridussüsteem on jätnud täiesti ausa taganemistee. See pole küll teab mis suurepärane taganemistee, aga siiski midagi – praeguse seadusandluse kohaselt võib oma eriala vahetada teise õppeaasta esimese semestri lõpuni, kui tudeng on riigieelarvelisel kohal, tasuta kohta seejuures kaotamata. Sõltuvalt valitud ülikoolist on oma valiku õigsuses veendumine lihtsam või keerulisem – näiteks Tartu Ülikoolis kipub esimesel aastal olema rohkem üldaineid, mis ei anna valitud erialast veel kuigi selget pilti, Tallinna Ülikoolis – täpsemalt Eesti Humanitaarinstituudis, kus ka yours truly käib– alustatakse erialaainetega kohe esimesel aastal, mis teeb õige pildi saamise pisut lihtsamaks. Kas seda taganemisteed ka

ERAKOGU

L

ämbe suvi on taandunud ja teed andnud esimestele sügisemärkidele: tuul on jahe, pihlakamarjad muutuvad üha punasemaks ning kõikjal valmistuvad inimesed uue akadeemilise aasta alguseks. Olgu siis tegu esimesse klassi minevate põnnidega või kõrgkooli astuvate tudengitega, septembri algus on alati tähendanud midagi suuremat ja tähtsamat kui lihtsalt aasta esimese sügiskuu saabumist. Paljudele tähendab suve lõppemine ka valikute tegemist ja keerulistele küsimustele vastamist: kas minna õppima, mida minna õppima, kuhu minna õppima.

Attatchment: Nirti.jpg kasutatakse? Ikka, kuid paljud tudengid jäävad ujedalt toppama. Mõeldakse, et küllap ma harjun, küllap läheb paremaks. No ehk ikka läheb... Kardetakse otsast peale alustamist, ühe või kahe aasta raisku laskmist, kardetakse nö hõbemedalit. Siinkohal tasub mõelda järgmistele asjaoludele: ainepunkte saab suuremal või vähemal määral üle kanda, nii et päris raisku ei lähe siin ilmas miski, ning omandatud teadmised jäävad ikka alles. Ometi õpitakse sageli ilma sisemise „tuleta“ edasi, kõnnitakse tuimalt mööda valitud rada ja kardetakse sellelt kuskile poole hälbida. Minu isiklik arvamus on, et just nimelt see „tuli“ on kõige olulisem osa inimese elu juures. Teha midagi ilma sisemise tahte ja huvita, see on oma elu pöörane raiskamine. Inimene, kes apaatselt õpib näiteks bioloogiat, ilma sellest mingit naudingut ja sisemist rahulolu saamata, ei lõpeta oma eriala bioloogina, vaid ta on lihtsalt bioloogi hariduse saanud inimene. Ilma sisemise tahte ja tungita ei maksa see vastumeelsust alla surudes ja pidevat enesesundi

rakendades omandatud paber mitte midagi, see ei vii kuskile ega ava mitte mingisuguseid uksi. See, kes või mis inimesest saab, see tuleb inimese hingest ja südamest. Ülikool ei ole lasteaed, kus inimest kättpidi edasi viiakse ning tulevik ja tulevane amet kommina pihku pistetakse. Ülikooliharidus annab inimesele ainult tööriistad. Mis ta nende tööriistadega edasi teeb, on tema enda teha, ning seetõttu on ülim hullumeelsus aastast aastasse lasta endale anda tööriistu, millega ei taha ega õieti oskagi midagi tulevikus peale hakata. Sellest kõigest taganemine ei ole häbiasi, samuti ei ole taunitav akadeemilise puhkuse võtmine, et pisut mõelda ja oma atra seada, selmet jätkata täie auruga vales suunas jooksmist. Kuigi ülikool ei ole puhvet, kus saab endale osta valmiskomplektina tulevikku ja ametit, on ülikoolis tehtud valikud jäävamad, kui arvatakse. 18-aastaselt tundub, et aega ja energiat on jalaga segada, aga aastad mööduvad kiiremini, kui võiks aimatagi, ning ühel hetkel võib tulla ehmatav avastus, et

energiat tulvil noorus on raisatud tühja tuule tallamisele, tekkinud pere- ja tööelu kõrvalt oma tõelisi unistusi taga ajada on üha keerulisem ning õhku jääb rippuma küsimus: „Miks ma ometi tollal ei teinud seda, mida ma tõeliselt tahtsin?“.

Memento mori, rebane.

Nirti

*mäleta, et oled surelik


11

HUUMOR

Eesti Üliõpilasleht 07.09.2010

Mida Tudengipõlves Ära Teha ehk nõuandenurgake Kas su tudengipõlv on olnud üks ilmetu loengute-seminaride jada, kus on raske eristada üht kuud teisest? Kas on juhtunud ilmvõimatu ja sul, austatud tudengil, on õppimise ja sotsialiseerumise kõrvalt vaba aega, mil mõningast igavust tunda? Sa teed seda ilmselgelt valesti. Üliõpilasleht koostas nimekirja, mida helgel tudengiajal peab kindasti tegema. Pikemaajaliseks igavuse peletamiseks registreeri end mõnele põneva või veidra nimetusega vabaainele (näiteks robootika praktikum või kiilkiri algajatele).

Mängi sõpradega mõnes õppehoones peitust. Peida end sealjuures võõrasse loenguruumi. Loengu ajal.

Lõpeta too aine edukalt.

Jookse loengusse ja kisenda rohelistest meestest, kes su öösel kaasa viisid.

Toitu nädal aega kiirnuudlitest. Jää eksamile täpselt tund aega hiljaks ja tee töö, mida teised tegid poolteist tundi umbes viieteist minutiga (ei saa head hinnet, küll aga hea maine).

Adopteeri toataim ja anna talle nimi (head nimed on näiteks Elmar, Brunhilde ja Jaan). Võta ühel päeval oma kasvandik kõikjale kaasa ja tutvusta teda ümbritsevatele inimestele. Vestluses tee pause, et ka taim saaks sõna võtta.

Teeskle ühe päeva, nagu sa oleks nähtamatu. Õpi mõnd haruldast pilli mängima (näiteks väntorel, zurna või konnapill). Anna kontsert ülikooli peahoone või raamatukogu ees.

Ela üle vähemalt 10-tunnine filmi- või sarjamaraton.

Valmista kümme erinevat rooga, mille põhikoostisosa on kiirnuudlid.

Konspekteeri ühe päeva loengutes ainult rasvakriitidega. Täienda seda ohtrate illustratsioonidega.

Mine kelgutama. Soovitatavad abivahendid on kogenud salvokelk ja prügikott. Proovi ka lumevaba kelgusõitu.

Hakka maakleriks. Ehita Pirogovi platsile kättesaadavatest materjalidest kindlus.

Lume olemasolu korral ehita ülikooli peahoone ette lumememm, mis meenutab mõnd õppejõudu..

Karasta end suplusega Raekoja platsi või TÜ raamatukogu purskkaevus. Proovi kujundujumist.

Külasta ühe õhtu jooksul võimalikult palju Tartu pubisid-klubisid riietatuna naljakasse kostüümi. Hea oleks, kui kostüüm on eale ja soole ebasobilik.

Jaluta kümme minutit enne loengu algust suvalisse loenguruumi, teeseldes õppejõudu.

Pea piknikke kõige ebatõenäolisemates kohtades ja aegadel.

Mängi keset loengut arvutimängu ja karju rõõmust, kui missiooniga ühele poole saad.

Keeda loengus teevett. Vii läbi spontaanne luuleõhtu Tartu Kaubamajas või bussijaamas.

Jätka ise loetelu. Tee ohtralt juurdekirjutusi ja parandusi.

RE

PR

Demonstreeri loenguruumis oma tantsuoskusi (YouTube’i otsing: How to dance at a rave with Leroy Stamp). Plusspunktid, kui nakatad ka kellegi teise tantsupisikusse. Topeltpunktid, kui see keegi on õppejõud.

O

Eesti Üliõpilaslehe huumoritoimkond


12

REKLAAM

Eesti Üliõpilasleht 07.09.2010

Üliõpilase magus põli!

Mõnusama elu nimel tudengitele ja õpetajatele silmauuringud tasuta! Soovime anda omapoolse panuse tülikatest ja teinekord ka liiga kallitest silmakontrollidest pääsemiseks. KSA Silmakeskus pakub prillidest või kontaktläätsedest vabanemiseks võimalust registreerida end tasuta konsultatsioonile Tallinna, Tartu või Pärnu keskustes ajavahemikul 1. kuni 30. septembrini. Konsultatsiooni käigus tehtavad silmauuringud on ülevaatlikud ja huvitavad ning annavad vastuse ka küsimusele, kas silmad on sobilikud laserprotseduuriks. Tasuta uuringud on mõeldud 20 - 40 aastastele üliõpilastele või õpetajatele!

Kampaania tingimused 1. Pead olema tudeng või õpetaja ning esitama sellekohase tunnistuse 2. Prillide või kontaktläätsede tugevus -1 kuni -8 dioptrit 3. Vanus 20 - 40 eluaastat 4. Uuring kestab 1,5 tundi

Uuringutele registreerimiseks: • mine aadressile www.ksa.ee • täida lehe paremas veerus olev ankeet “Registreeru uuringutele” • lahtrisse “Kust kuulsid KSA kohta” kirjuta “Tudeng”


Eesti Üliõpilasleht