Page 1

Parksepa spordiklubi võib tänavust korvpalliaastat edukaks pidada.

lk 2

20 aastat Parksepa korvpalliturniiri ajalugu. Pildid ja numbrid. lk 3-4

20 aastat Parksepa korvpalliturniiri si ja kõrgliiga naiskonda. Parksepa turniiril käinud Riia treener Ainārs Čukste oli hiljuti Läti rahvusnaiskonna juht. Viimasel hooajal võitsid tema võistkonnad neljas vanuseklassis Läti noorte meistritiitli. Kogu meie Eesti neidude treenerite koorekiht on tegelikult aastate jooksul Parksepa turniiril osalenud.

Küsimustele vastab Parksepa spordiklubi juhataja Kalev Palo. Kellel ja millal tekkis mõte Parksepas korvpalliturniir korraldada? Eks meesteturniire oli Võrus ennegi korraldatud, aga noorteturniiri korraldamine tuli päevakorda seoses Parksepa koolile uue võimla ehitusega. Käisime lastega Soomes Korson Veto turniiril ja saime sealt kõvasti indu midagi samasugust ka siin teha. Kui Parksepa kooli võimla 1992. aastal valmis sai, siis oli ka aeg turniiri ellukutsumiseks küps. Alguses oli tegu tüdrukute turniiriga. Millal ja miks haarasite võistlema ka poisid? Poisid tulid mängu 2000. aastal – IX turniiril. Peamine põhjus oli anda võistluskogemust kõigile klubilastele. Selleks ajaks käisid klubis trenni tegemas ka poisid. Missugune turniir nende 20 aasta seest on meeles eredaimana? Eredaimad hetked on samuti seotud IX turniiriga, kui kohal olid nii Läti kui ka Eesti parimad neidude võistkonnad. Võitja selgus lisaajal: Tartu võitis Riiat 47:45 Daisi Luha viimasest viskest.

 Kalev Palo. Järgmisel turniiril võitis Riia omakorda Tartut 45:43 ja tuli esimeseks. Kes on olnud kuulsaimad osavõtjad? Kui kuulsaimad mängijaid meenutada, siis ei saa mööda Riia naiskonna koosseisus turniirile tulnud Lāsma Jēkabsonest, kes mängis Läti naistekoondises ja mitu aastat euroliigas, praegu elab aga Ameerikas. Ta valiti ka X turniiri parimaks mängijaks. Kuulsaim noormees viimaste aastate turniiridelt on kindlasti Jaak Jalaka juures Kunda all mänginud praegune Eesti rahvusmeeskonna liige Rain Veideman. Ta nimetati ka XVI Parksepa turniiri parimaks mängijaks. Kuulsaim Parksepa turniirile jõudnud treener on ilmselt Kira Tržeskal Sankt-Peterburgist. Paar tema kasvandikku on ju naiste korvpalli olümpiavõitjad. Ta on treeninud Venemaa noortekoondi-

Ilmar Kesselmann, Parksepa KK direktor 20. Parksepa korvpalliturniir on tõsine ajalooline sündmus, mis näitab ühe väikese maakoha sporditegemise suurust. Mul on olnud võimalus näha peaaegu kõiki turniire ning olla tunnistajaks korraldajate ja osalejate fanatismile teha midagi sellist, mis endale meeldib ja paneb ka rahva kaasa elama. Turniir on olnud rahvusvaheline – see lisab korraldajate tööle aupaistet ja kaalu. Kool on püüdnud jõudumööda oma õla alla panna, kuid tegelikult on kogu keerulise ja raske korraldustöö taga spordiklubi juht Kalev Palo. Arvan, et ei eksi, kui ütlen, et sel turniiril

Kas järjepidevuse hoidmine on olnud raske? Kas on olnud mõtteid, et ah, jätame sel aastal turniiri ära? Meil on kindel toetajaskond, kellele saame turniiri korraldamisel loota. Turniir on ikka olnud kutsetega. Alati oleme kutsunud endast kõvemaid võistkondi, et ise õppida. Turniiri ärajätmise mõtteid pole me veeretanud. Klubil peavad olema omad traditsioonilised üritused. Meil on üks traditsioonidest korvpalliturniir. Hea on end hooaja eel proovile panna ja vaadata, kuidas suvine ettevalmistus on sujunud. Kas Parksepa korvpalliturniir võiks veel laieneda? Oleme seda isegi kaalunud, aga siis peab arvestama laienemisega Võrru ja mitmesse saali. Eks see võib olla tulevikusiht. Küsis Kaile Kabun.

on meie oma võistkondade tiivad tugevamaks saanud. Selle suurepäraseks näiteks on meie noormeeste võistkonna esinemine 2007. aastal Prantsusmaal Pau linnas ülemaailmsel koolinoorte mängudel. See on järjepidevuse ehe näide. On hea meel, et need noored on siiani korvpalli juurde jäänud ja Parksepa spordiklubi on Eesti korvpallikaardil tugevalt esindatud. Soovin korraldajatele ja osalejatele juubeliturniiriks palliplatsil meeletut võistlustahet ja treeneritele tarku otsuseid. Jäägu kõlama põhimõte – sport on imeline võimalus ennast näidata, proovile panna ja tõestada. Soovin klubile eesotsas väsimatu organisaatori ja treeneri Kalev Paloga võitluslikku juubeliturniiri!

Parksepa klubi kasvandikud meenutavad oma karjääri meeldejäävamaid seiku. lk 5-7


XX PARKSEPA KORVPALLITURNIIR 23.-25.09.2011

PARKSEPA SK

2

Aastat võib pidada edukaks Parksepa spordiklubi 2011. aastat ilmestavad lõunanaabritelt röövitud karikas ja naiskonna finaalipääs Eestimaa suvemängudel. Hakkama saadi ka majanduslikus mõttes. „Kindlasti oleme aastaga rahul. Jäime majanduslikus mõttes ellu. Linn vähendas küll kõvasti laste [treeningukohtade] arvu ja saime vähem linnapoolset rahalist toetust, kuid leidsime häid projektide kirjutajaid ja saime nii lisavahendeid,” ütles klubi juht Kalev Palo. Palliplatsil võisteldi mitmel rindel. „Eesti noorte meistrivõistlustele suutsime välja panna neli võistkonda, üheksa meie kasvandikku osales meistriliigas,” loetles Palo. Ta lisas, et klubi noormehed võitsid Võrumaa meeste meistrivõistlustel hõbemedali ning naised pääsesid iga nelja aasta järel korraldatavatel Eestimaa suvemängudel taas finaali.

Lõunanaabritelt rööviti karikas Kuna Eestis on naiste esiliiga ja amatöörliiga hingusele läinud, on Parksepa SK korvpallinaiskond viimasel kahel aastal mänginud Läti harrastajate ZVSBL (Ziemelvidzemes Sieviesu Basketbola Liga ehk Põhja-Vidzeme naiste korvpalliliiga) liigas. Tänavu võideti seal esikoht. Mais Smiltene lähedal Blomes toimunud liiga finaalturniiril võitis Parksepa SK poolfinaalis Riia naiskonna

78:30 (Liisi Sokman viskas võitjate kasuks 19, Kaiti Vasiljeva 15 ja Berta Mürk 13 punkti) ja esikohakohtumises ka Salacgriva 60:40 (Sokman ja Mürk 16, Vasiljeva 10). Medalimängudele pääsejad selgusid kuue naiskonna seast eelturniiride põhjal, millest ühe korraldas tänavu jaanuaris ka Parksepa klubi. Parksepa korvpallurid võitsid ka kaks finaalturniiril peetud viskevõistlust: kolmepunktivisetes oli parim Liisi Sokman (tabas minutiga 17 kolmest!) ja vabavisetes Kaisi Kalma. Lisaks eelnimetatud neljale mängijale kuulusid Kalev Palo ja Udo Saidla juhendatavasse Parksepa naiskonda finaalturniiril veel Grete Lüütsepp, Katre Kasak, Madleen Sala, Mariete Popman ja Kristel Plangi. Tasemelt hindas Kalev Palo ZVSBL liigat umbes sama tugevaks, kui oli viimati kolm-neli aastat tagasi tegutsenud Eesti amatöörliiga. ZVSBLis tahetakse kindlasti ka uuel hooajal osaleda. „Juhend on kohal ja naistel soov mängida,” sõnas Palo.

Suvemängudelt võideti hõbemedal Juulis Lääne-Virumaal toimunud Eestimaa XIII suvemängude naiste korvpallitur-

niiri finaalis kaotas Parksepa SK kasvandikest koosnev ja eelmiste mängude esikohta kaitsma läinud Võrumaa naiskond Raplamaale 32:41 (15:23). Võrulannade resultatiivsemad olid finaalkohtumises 8 punktiga Liisi Sokman ja Grete Lüütsepp. Kalev Palo sõnul oli turniiri tase väga kõva, kohal olid mitmed Eesti koondislased. Kahjuks sai Võrumaa naiskonnas enne finaali vigastada Kaisi Kalma. „Võib-olla sinna kuldmedal läkski,” ütles Palo. Peale eelnimetatud naiste kuulusid Võrumaa naiskonda veel Eveli Strandson, Berta Mürk, Kaiti Vasiljeva, Liisa Juul, Catlin Ritsberg, Katre Kasak, Monika Palo ja Kristi Palo. Samuti Parksepa SK põhjal moodustatud Võrumaa korvpallimeeskond sai suvemängudel kaheksanda koha.

Tänavakorvpallis jäeti koju kolm esikohta Parksepa SK korraldataval Võru tänavakorvpalliturniiril võidutsesid sel suvel kolm klubi oma võistkonda. Meeste esikohakohtumises alistas Parksepa nelik Juss Jürisaar, Allan Hallik, Robert Peterson ja Martin Kulberg samuti Parksepa SK noormeestest koosneva Salon Boutique’i (Taavi Leok, Karl Reismann, Rasmus Kolling, Tanel Zupsman). Naiste esikoha võitis Parksepa esindusnaiskond (Kaiti Vasiljeva, Liisi Sokman,

Madleen Sala), 1993.-1995. aastal sündinud poistest oli parim Parksepa poiste Möödavise (Rael Kalmus, Egert Reili, Mirko Märdimäe). Peatselt algavatel Eesti noorte meistrivõistlustel osaleb Parksepa klubi neidude ja noormeeste B-klassis ning noormeeste A-klassis. „Et püsida klubide edetabelis peab olema vähemalt kolm võistkonda ja kaks litsentsiga treenerit. Võib ju mängida sõprusturniire, saab

sama koormuse ja on odavam, aga järjepidevuse mõttes tuleb ka vaheaastatel meistrivõistlustel osaleda, kuigi võidu saamine on väga raske,” rääkis Palo. „1989.– 1990. aasta neiud ja 1990.– 1991. aasta noormehed lõpetasid, nüüd tuleb alt uusi treenida ja oodata uut tõusu.” Võru linnaga on klubil leping 59 lapse treenimiseks, sama palju lapsi käib klubis harjutamas ka Võrumaa valdadest. Priit Lööper

Parksepa spordiklubi  Parksepa spordiklubi loodi 1995. aastal.  Parksepa spordiklubis tuule tiibadesse saanud Kerttu Jallai võitis tänavu Lappeenranta Catzi naiskonnaga Soome meistrivõistlustel hõbemedali. Varem on ta tulnud kolmekordseks Eesti meistriks.  Parksepa spordiklubis korvpallurikarjääri alustanud tagamängija Liisi Sokman valiti 2010/2011 hooaja Eesti naiste meistriliiga sümboolsesse esiviisikusse. Eesti meistrivõistlused hõbemedaliga lõpetanud Tartu Ülikooli naiskonda kuulusid Parksepa klubi neidudest veel Kaiti Vasiljeva, Liisa Juul ja Berta Mürk.  Varem on naiste meistriliigas mänginud ja medaleid võitnud ka Eveli Strandson (Kaiv) ja Monika Palo.  Eesti meeste korvpalli meistriliigas mängis eelmisel hooajal viis Parksepa SK kasvandikku. Neist Tanel Kimask ja Tanel Zupsman mängisid Võru KK eest ning Robert Peterson, Allan Hallik ja Juss Jürisaar Valga/CKE Inkasso ridades.  2006. aastal võitis Parksepa SK/Võru naiskond Eesti naiste esiliiga, aasta hiljem saavutati esiliigas teine koht. 2006. aastal tuli Parksepa naiskond ka Eesti naiste amatöörliiga võitjaks.  Eesti noorte meistrivõistlustel on Parksepa SK võitnud kolm medalit. Otsa tegid lahti 2004. aastal C1-klassis hõbemedali võitnud poisid. Seejärel oli kord tüdrukute käes, kes jõudsid A-klassis esikolmikusse kahel järjestikusel aastal: 2006. aastal võideti hõbemedal, 2007. aastal pronks. Foto: Toomas Hütt

 Ligi 70 Parksepa spordiklubi noort korvpallurit osales 4.-12. augustini Kurgjärvel korvpallilaagris. Treener Kalev Palo sõnul on sellised laagrid traditsioonilised, tänavu valmistuti aga erilise hoolega Parksepa 20. korvpalliturniiriks.


Spordisaal sündis raskel ajal Fotod: Parksepa SK arhiiv

Korvpalliturniiri korraldamiseks andis tõuke Parksepa kooli uue spordihoone avamine 1992. aasta märtsis. Mida uhke spordisaali püstipanek tähendas, meenutab kooli toonane direktor Viktor Puolakainen. Ehitusaeg jäi Vene aja lõppu ja võib öelda, et meile tõi edu see, et käisin isiklikult asjapulkade juures rääkimas. Kirjade kirjutamisest siis ei piisanud, pidi asju silmast silma ajama. Ma ei pelga tunnistada, et spordihoone valmimise nimel, selle nimel, et fondidest vajalik kätte saada, tuli isegi otsustajatega saunas käia. Abiks oli see, et mul oli tohutu toetus. Toetasid õpilaste vanemad, toetas rajooni täitevkomitee esimees Elmar Tiit, toetas parteikomitee, rääkimata Võru EPTst. Selle juhataja Kalev Piirimägiga käisime ise Ida-Virumaal suuri betoonist sammasposte toomas, mida täismõõdulise spordihoone ehituseks tarvis oli ja mida meil puudu tuli. Esialgu seal keelduti, kui aga selgus, et laste jaoks, siis anti… Südamega oli asja juures maavalitsuse ehitusosakonna juhataja Raivo Tõra. Toeks olid oma kooli õpetajad. Kõigi nende inimeste ees võtan mütsi maha ja nende pärast meenutan seda aega ka ainult hea sõnaga, ehkki võitlust ju oli. Kas või sellega, et spordihoone projekti tehti mitu korda ümber. Kõigepealt tõukasime tagasi selle projekti, mille järgi pidid spordisaal ja aula koos olema. Siis pakuti meile võimalust teha alamõõduline võimla – ka selle lükkasime tagasi. Surusime läbi spordihoone niisugusena, nagu ta praegu on. Mitu korda tegi projekti ringi arhitekt Katrin Kuusik, lõppvariant valmis Kalju Kisandil. 4. augustil 1989 löödi kopp maasse ja 1992. aasta 6. märtsil oli hoone avamine.

 Parksepa KK 1983.-1985. aastal sündinud tüdrukud tulid kodusel turniiril kolm korda teisele kohale. Pilt on tehtud 1997. aastal, kui poolfinaalis alistati 28:27 Kristiine SK ja esikohamängus kaotati 27:52 Pärnu tüdrukutele.

 Koolijuhid Viktor Puolakainen (vasakul) ja Ilmar Kesselmann 2001. aasta juubeliturniiril.

3

AJALUGU

XX PARKSEPA KORVPALLITURNIIR 23.-25.09.2011

5  Parksepa korvpallitüdrukute n-ö esimene lend (1978.-1979. a sünd) 1994. aastal võistlusreisil Rootsis.

riigi (Eesti, Läti, Soome, Rootsi ja Venemaa) võistkonnad on Parksepa turniiridel osalenud.

11  1994. aasta turniir. Läbimurdel on Kristi Palo (palliga).

 Poisid võistlesid turniiril esmakordselt 2000. aastal. Pildil on Parksepa SK/Võru 1987.-1988. aastal sündinud poiste võistkond.

Turniiri senised võitjad ja Parksepa võistkondade saavutused  1992. Tüdrukud. 1978.-79. a sünd (3 võistkonda) 1. Tartu KK, 3. Parksepa KK.  1993. Tüdrukud. 1978.-79. a sünd (5) 1. Tartu KK, 2. Parksepa KK.  1994. Tüdrukud. 1978.-79. a sünd (6) Tartu KK, 3. Parksepa KK. 1983.-84. a sünd (4) 1. Gulbene SK, 3. Parksepa KK.  1995. Tüdrukud. 1983.-84. a sünd (4) 1. Gulbene SK, 2. Parksepa KK.  1996. Tüdrukud. 1983.-84. a sünd (6) 1. Gulbene SK, 2. Parksepa KK.  1997. Tüdrukud. 1984.-85. a sünd (8) 1. Pärnu SK, 2. Parksepa KK.  1998. Tüdrukud. 1984.-85. a sünd (6) 1. Riia Ridzene SK, 5. Parksepa SK/Võru. 1987.-88. a sünd (4) 1. Tartu KK I, 3. Parksepa SK/Võru.  1999. Tüdrukud. 1984.-85. a sünd (6) 1. Tartu KK, 6. Parksepa SK/Võru. 1987.-88. a sünd (4) 1. Tartu KK II, 2. Parksepa SK/Võru.  2000. Tüdrukud. 1984.-85. a sünd (6)

 

1. Tartu KK Taba 89, 6. Parksepa SK/Võru. 1987.-88. a sünd (4) 1. Riia Ridzene SK, 4. Parksepa SK/Võru. Poisid. 1987.-88. a sünd (4) 1. Parksepa SK/Võru 2001. Tüdrukud. 1984.-85. a sünd (6) 1. Riia Ridzene SK, 5. Parksepa/Audentese SK. 1987.-88. a sünd (6) 1. Tallinna BC Vars, 6. Parksepa SK/Võru. 2002. Tüdrukud. 1987.-88. a sünd (8) 1. Tallinna BC Vars, 4. Parksepa SK/Võru. 2003. Tüdrukud. 1987.-88. a sünd (5) 1. Tallinna BC Vars, 3. Parksepa SK/Võru. Poisid. 1990.-91. a sünd (3) 1. sPORTKUNDA/Rakvere SK, 3. Parksepa SK/Võru. 2004. Tüdrukud. 1987.-88. a sünd (5) 1. Tallinna BC Vars, 4. Parksepa SK/Võru. Poisid. 1990.-91. a sünd (5) sPORTKUNDA/ Rakvere SK, 2. Parksepa SK/Võru. 2005. Tüdrukud. 1987.-88. a sünd (3) 1. Parksepa SK/Võru. Poisid. 1990.-91. a sünd (6) 1. sPORTKUNDA/Rakvere SK,

3. Parksepa SK/Võru.  2006. Tüdrukud. 1992.-93. a sünd (5) 1. Siili PK, 4. Parksepa SK/Võru. Poisid. 1990.-92. a sünd (5) 1. Tartu KK Taba 89, 4. Parksepa SK/Võru.  2007. Tüdrukud. 1992.-93. a sünd (5) 1. Siili PK, 4. Parksepa SK/Võru. Poisid. 1990.-92. a sünd (5) 1. sPORTKUNDA/ Rakvere SK, 3. Parksepa SK/Võru.  2008. Tüdrukud. 1992.-93. a sünd (5) 1. Tartu Kalev, 4. Parksepa SK/Võru. Poisid. 1990.-92. a sünd (5) 1. Tallinna Kalev/ Maxit, 2. Parksepa SK/Võru.  2009. Tüdrukud. 1992.-93. a sünd (5) 1. Tartu Kalev, 4. Parksepa SK/Võru. Poisid. 1990.-92. a sünd (4) 1. Turba G/Harju Kalev, 2. Parksepa SK/Võru.  2010. Tüdrukud. 1992.-93. a sünd (4) 1. Tartu Kalev, 3. Parksepa SK/Võru. Poisid. 1991.-93. a sünd (5) 1. Turba G, 5. Parksepa SK/Võru.

karikat Parksepa turniiridel mängus olnud 33 esikohaauhinnast on langenud Tartu korvpallurite saagiks.

52 korral on Parksepa korvpallurid kodusel turniiril väljakult võitjana lahkunud. Tüdrukute arvel on 35 võitu ja 1 viik (98 mängust), poistel on kirjas 17 võitu (34 mängust).

345 mängu on Parksepa korvpalliturniiridel seni kokku peetud.


4

XX PARKSEPA KORVPALLITURNIIR 23.-25.09.2011 Fotod: Parksepa SK arhiiv, Toomas Hütt

 Parksepa SK/Võru 1987.-1988. aastal sündinud tüdrukud jõudsid kauaoodatud turniirivõiduni 2005. aastal. Liisa Juul (ees vasakult teine) pälvis kogu turniiri ja Liisi Sokman (taga paremal) oma naiskonna parima mängija tiitli.

 Kümmekond aastat tagasi oli Parksepa turniiril kohal kogu toonane Eesti tüdrukute treenerite koorekiht

 Parksepa spordiklubi juht Kalev Palo 2001. aastal toimunud X turniiri patroonide, maailmameistri ja Euroopa meistri Valve Lüütsepp-Kaasiku (paremal) ning seitsmekordse Eesti meistri Kersti Hageliga.

 2009. aastal kodumeeskonna parimaks valitud Tanel Zupsman (valges) võitleb korvi all.

 Parksepa SK/Võru 1990.-1992. aastal sündinud poisid saavutasid 2007. aasta turniiril kolmanda koha.

 Mullusel turniiril Parksepa SK/Võru meeskonna parimaks mängijaks tunnistatud Karl Reismann (nr 5) mängus Aluksne SK vastu.

 Hetk Parksepa SK/Võru ja Kalev/Maxiti noormeeste mängust 2008. aastal. Palliga on sel turniiril väljakuperemeeste parimaks tunnistatud Robert Peterson.


Marati dressid, Kurgjärve ja Parksepa national team Parksepa spordiklubi kasvandikud meenutavad oma esimest tutvust korvpalliga, laagreid ja võistlusi, treenerite Udo Saidla, Kalev Palo ja Mai Arkmaniga seotud seiku ning oma senise korvpallurikarjääri tipphetki.

Aveli Kepp: Mulle tundub praegu, et 20 aastat tagasi oli elu veidi teistsugune. Esimene asi, mis mulle meenub, kui tagasi vaadata, on meie meeskonna trendikas kostüüm. Ning muidugi see, et me mängida ei osanud. Tibukollaste ja roheliste laikudega Marati dressidega oleksime kõik korvpallurite moevõistlused võitnud, kuid mäletan, et esimese mängu kaotasime skooriga 106:0. See tegi vähemalt mulle selgeks: ainult dressidest ei piisa, et head korvpalli mängida. Ajaga läksid meie dressid moest. Kõigepealt venisid küll välja põlved, nagu Marati dressidel ikka, siis muutus mood. Panin küll püksisäärtesse lukud, mis olid just moodi tulnud, kuid suurt abi sellest ei olnud. Kaheksa aastat ja viis trennikorda nädalas jätavad jälje kõikidele dressidele, mis siis veel Marati omadest rääkida. Samas, mida koledamaks muutusid meie kostüümid, seda paremini hakkasime mängima. Imelik, et mul ei ole meeles mitte meie kohad pjedestaalidel, vaid auhinnareisid Soome ja Väike-Maarja poistega Rootsi. Korvpall võttis mult nii palju aega, et mul lihtsalt ei olnud vaba hetke ebavajalike asjadega tegelda ja küla peal jõlkuda. Kui oleksin korvpalli asemel peotantsu valinud, oleks ehk ka rumalustega tegelnud ega oleks endale nii väärikaid ja heasüdamlikke naiskonnakaaslastest sõpru saanud. Hoiame tänaseni kokku ja kui tänaval kokku jookseme, siis ei poeta vaid moka otsast „tere”, vaid lobiseme ja muljetame pikemalt. Kaheksa aastat koos mängida on päris pikk aeg selleks, et üksteist tundma õppida. Meil oli väga ühtne naiskond – kellega alustasime, nendega koos ka lõpetasime. Soovitan kõikidel noortel, kel igav, pall kätte võtta ja püüda see paar korda üksinda ja siis juba meeskonnas korvi visata. Kui minu kasvu inimesel õnnestus, siis õnnestub teilgi. Pealegi on praegu dressid palju vingemad kui 20 aastat tagasi!

Foto: Siim Semiskar

Eveli Strandson (Kaiv): Kõik sai alguse 1995. aasta suvel, kui ma pika tüdrukuna treener Kalev Palole Parksepa järve ääres silma jäin ja ta mind korvpallitrenni kutsus. Kuna paljud minu sõbrannad juba käisid selles trennis, siis otsustasin liituda. Mõne päeva pärast oli tulemas Kurgjärve laager ja nii mind seal pea ees vette visati. Nüüd saan juba öelda, et ujusin edukalt välja. Esimene tunnustus tuli mulle korvpallurina 1998. aastal, kui mind valiti tütarlaste B-klassis Võrumaa parimaks noorsportlaseks. Samasuguse tunnustuse osaliseks sain 2000. ja 2001. aastal tütarlaste A-klassis. Võistkondlikult oli meie esimeseks suureks võiduks koolispordiliidu 10.-12. klasside esikoht 1999. aastal. Ühel hetkel hakkasid muud huvid korvpalli üle võimust võtma ja kõik otsisid uut teed. Mina ja mu võistkonnakaaslane Monika Palo otsustasime minna Tallinna Audentese spordikooli, et korvpalli edasi mängida. 2001/2002 hooajaks sai minu võistkonnaks Audentese SK ja uueks treeneriks Reet Rausberg. Esimest korda mängisime noore võiskonnaga naiste meistriliigas, kus saime küll viimase koha, aga kuhjaga kogemusi. Järgmisel hooajal ühines meie võistkond Löfbergs Lila võistkonnaga. Lisandus

Monika Palo: Korvpallitreeneri tütrena polnud kahtlustki, et ka minust saab korvpallur. Kuna vanemad õed jätsid mingil hetkel aktiivse korvpallimängimise, siis olid isal kindlasti kõik ootused ja lootused minuga seotud. Juba päris väiksena käisin tihti õdedega treeningutel, laagrites ja võistlustel kaasas. Mulle pandi nii-öelda sünnihetkel pall pihku. Eredalt on meeles võistlusreisid Soome, samuti laager, kuhu läksin õdesid saatma, aga bussijuht unustas mind sinna. Veetsin siis laagris nädala. Et külastada seal kloostrit, pidid tüdrukud selga panema seeliku. Kuna mul riideid kaasas polnud, siis tegid suured tüdrukud mind poisiks. Vahvaid seiklusi on seoses korvpalliga palju… Mu kooliajal suutis väike maakoht välja panna võistkonna, kes hakkas südilt vastu ka suurlinnade tüdrukutele. Käisime väga palju võistlustel Soomes, Lätis, kaugeimaks kohaks oli Hispaania. Tänu korvpallile

 2008. aastal võitis Eveli Kaiv TLÜ/Volta eest mängides Eesti naiste meistriliigas hõbemedali. ka palju suurte kogemustega mängijaid. Nii saime naiste meistriliigas ja ka karikasarjas teise koha. Minu roll selles küll suur polnud, aga koos staažikate mängijatega treenides, sain väga palju uusi oskusi. Samal suvel sai minust rahvusnaiskonna kandidaat ja suvi möödus rasket tren-

ni tehes. Naiste rahvuskoondisesse kuulusin ka hooajal 2005/2006. Hooajal 2003/2004 kutsuti mind mägima ja õppima Tallinna Pedagoogilisse Ülikooli. Võistkonna treener oli Kersti Sirel. Peale naiste meistriliiga hakkas meie võistkond mängima Balti liigas. Sel hooajal sain maitsta

olen saanud väga palju reisida ja ilma näha. Suved möödusid Haanjas Kurgjärvel. Parimad laagrid ja parimad suved. Seal sai kõvasti trenni tehtud. Raskeimad trennid olid treener Mai jõutreeningud ja mäkkejooksud. Viilimine ei tulnud minu puhul kunagi kõne alla, pidin ikka olema teistele eeskujuks Rasked treeningud kandsid ka vilja. Meie esimene suur võit tuli 1999. aastal koolispordiliidu võistlustel, kus saime Eesti meistri tiitli gümnaasiumide seas. Ühel aastal valiti mind tütarlaste A-klassis Võrumaa parimaks noorkorvpalluriks. Gümnaasiumis tekkisid paljudel tüdrukutel teised huvid, nii et meie Eveliga läksime korvpalliga jätkamiseks Tallinna. Oleksin läinud juba aasta varem, aga pidin lõpetama Võru muusikakoolis viiuliõpingud. Läbisime edukalt katsed ja meist said kaheks aastaks Audentese spordikooli korvpalliosakonna õppurid. 2001/2002 hooajal mängisin Audentese SK võist-

konnaga meistriliigas, kus saime küll viimase koha, aga see-eest hankisime palju mängukogemust. Hooajal 2002/2003 ühines Audentes Löfbergs Lilaga ning saime meistriliigas ja karikasarjas teise koha. Hooajal 2003/2004 mängisin Tallinna Pedagoogilise Foto: Võrumaa spordiliit

 Monika Palo.

ka kulla maiku: meie võistkond tuli naiste karikavõitjaks. 2004/2005 ja 2005/2006 võitsime nii Eesti karika kui ka meistritiitli. Selle kõrvalt sain aidata ka Parksepa SK/ Võru naiskonda, millega võitsime esikoha nii esiliigas kui ka NALis (naiste amatöörliigas). 2007/2008 jäi minu jaoks viimaseks hooajaks, lõpetasin ülikooli ja ka tõsisema korvpallimängimise. Olin väsinud ja tahtsin korvpallist puhata. Kaua mul seda muidugi teha ei lastud: 2009. aastal Eesti XI talimängudel saavutasime Võru valla all mängides esikoha. Need mängud olid mulle rasked, sest polnud trenni teinud, aga seda magusam oli võit. Edasi liikus minu elu muud rada: abiellusin, 2010 veebruaris sündis meie perre poeg Hugo ja sporditegemine jäi tagaplaanile. Siiski ei lastud mul korvpallist kaua eemal olla: sel suvel osalesin Rakveres Eestimaa XIII suvemängude korvpalliturniiril. See võistlus oli minu jaoks väga eriline. Noore emana polnud ma korvpalli ammu käes hoidnud, aga nagu treener Kalev ütles: korvpall on nagu jalgrattasõit, mis ei unune. Nii ka oli. Sellel võistlusel võitsime hõbemedali. Palju eest, mida olen elus saavutanud, olen tänu võlgu korvpallile. Seega minu sügav kummardus Kalev Palole, Udo Saidlale ja Mai Arkmanile.

Seminari tudengina Tallinna Ülikooli naiskonnas. Peale naiste meistriliiga mängisime ka naiste Balti liigas. Sel hooajal saime naiste karikavõidu. 2004/2005 ja 2005/2006 hooaeg olid väga edukad: jõudsime nii karikavõidu kui ka Eesti meistritiitlini. 2005/2006 hooajal sain ka Parksepa SK/Võru naiskonnaga naiste esiliigas kuldmedali kaela. Ülikoolidiplom taskus, otsustasin, et pean korvpallis mõneks ajaks pausi tegema. Noore emana jooksin sel suvel taas palliplatsile Rakveres Eestimaa XIII suvemängudel. Mõnus oli jälle võistluspinget ja võidurõõmu tunda. Võitsime Võrumaa naiskonnaga hõbemedali. Usun, et see polnud viimane medal, kuna korvpallipisik on ikka sees ja tahtmine on jälle palli mängida. Uhkusega võin öelda, et olen Eesti meister naiste korvpallis. Korvpall on mind tugevaks kasvatanud, selle eest võlgnen tänu treeneritele.

5

MINA JA KORVPALL

XX PARKSEPA KORVPALLITURNIIR 23.-25.09.2011

Soovitan kõikidel noortel, kel igav, pall kätte võtta ja püüda see paar korda üksinda ja siis juba meeskonnas korvi visata.

Aveli Kepp

Tulevikus tahan näha ennast mõnes Euroopa tippklubis mängimas ning tunda uhkust sellele üle, et tulen väikesest Võru linnast.

Kerttu Jallai

Ühelt Lätis peetud võistluselt pärineb ka minu seni kõige huvitavam auhind: kast kisselli. Liisi Sokman


6

XX PARKSEPA KORVPALLITURNIIR 23.-25.09.2011 Foto: Võrumaa spordiliit

Liisa Juul:

Liisi Sokman:

See oli vist 2. klassis, kui Udo meie koolis, Kreutzwaldi gümnaasiumis, kehalise kasvatuse tundi tuli. Ma küll ei mäleta, mida ta rääkis, aga mäletan, kuidas saalipõrandal reas istusime ja kuulasime. Esimest korda trenni minnes pidime Kesklinna kooli külgukse juures ootama. Päris palju tüdrukuid kogunes. Ühest esimestest trennidest mäletan, et kui kõik tüdrukud end tutvustasid, siis meie pesamuna Kerttu teatas, et ta ei käigi veel koolis. Algul oli seda raske uskuda, sest ta oli meiega ühte kasvu ja vaat et osavamgi. Ostsime endale ketsid. Loomulikult olid kõigil ühesugused – rohelised. Joonistasime sinna peale korvpalle ja tähti ning kirjutasime oma nimed. Mõne aja pärast tõi Udo trenni ühe paari päris tosse. Need olid lahedad – valge, punase ja sinisega Converse’id. Väiksena sai ka pahandust tehtud. Mäletan, kuidas me Katiga saime uued rulluisud, tulime trenni ja enne kui Udo jõudis, sõitsime uiskudega mööda saali. Loomulikult saime pahandada, aga me tõesti ei mõelnud, et rikume saali põrandat. Trennist saadeti meid minema. Protestija, nagu ma olen, jätsin paar trenni vahele, aga siis palusin vabandust ja võisin uuesti treenida. Kui natuke vanemaks sain, tuli õige trennihullus peale. Mitu korda nädalas jäin veel poiste trenni ka, mis algas pärast meie oma. Võib-olla see aitaski mind hiljem edasi, poiste mäng on ju jõulisem. Tean, et paljudele ei meeldinud laagrid. Mina olen alati tahtnud laagrisse minna. Kurgjärve on minu arvates parim koht. Meil olid ranged reeglid ja see on õpetanud distslipiini. Mai trennid olid ka väga rasked, aga mulle meeldisid. Siiamaani kasutan tema harjutusi. Mäletan, kuidas iga päev pidi tube koristama. Lõime alati oma toa nii-öelda läikima, vahel korjasime isegi lilli, et maksimumpunkte saada. Võistlustel oli ka tore, sest meil oli väga mõnus kambavaim. Vahel oli mänge nii tihedalt, et iga nädalavahetus olime mõnes Eesti linnas võistlemas. Tagasisõitudel bussis laulsime kõvasti – bussijuht Madisel olid head kassetid vanade lugudega.

Millal ja kuidas ma Parksepa spordiklubisse treenima ja mängima sattusin, pole mul täpselt meeles. Igal juhul ühel hetkel põhikooliajal, kui veel ketside ja liibukatega trenni tehti, hakkasin kord nädalas Võrus või Parksepas trennis käima. Algul tundus kõik hirmutav: treener ja tüdrukud olid võõrad, harjutused uued ja rasked. Iga trenni alguses pidime joonejooksu jooksma. Üks esimene asi, mis mul seoses trennidega Parksepas meelde tuleb, on viskeharjutused. Aga mitte korvi, vaid vastu seina – samal ajal kui teised platsil korvpalli mängisid, pidin mina seina ääres seisma ja palli vastu seina viskama… „Küünarnukk ette, pall sõrmedele, teine käsi saadab; küünarnukk ette, pall sõrmedele, teine käsi saadab…” Tookord tundus see igav ja mõttetu, aga ilmselt tänu nendele harjutustele ma ühes A-klassi mängus 11 kolmest sisse viskasingi. Kuni A-klassini meil Eesti meistrivõistlustel väga hästi ei läinud. Kuid siis võitsime Võru uues spordihallis peetud poolfinaalis BC Varsi ja jõudsime finaali, kus vastaseks oli Audentese spordiklubi. Finaalmängu kaotasime, kuid kokkuvõtteks võib öelda, et me ei kaotanud kulda, vaid võitsime hõbeda. Ka järgmisel hooajal, minu viimasel aastal noorteklassis, jõudsime nelja pa-

 Liisa Juul. Nooremana kaotasime teistele võistkondadele, aga Udo ütles alati, et me ei muretseks, A-klassi jõudes on kõik võrdsed. Me ei uskunud seda. Kui kätte jõudis aga minu viimane noorteklassi aasta, läkski nii, nagu Udo oli öelnud. Alustuseks võitsime Parksepa turniiri. See oli olnud meie eesmärk päris kaua ning lõpuks saime hakkama. Mind tunnistati turniiri parimaks mängijaks. Sain auhinnaks tossud, millest siiamaani mugavamaid pole leidnud. Kogu 2005/2006 hooaja olime väga tublid. Võitsime mitu korda Tartut ja Tallinna, mis varem tundus võimatu. Finaalturniiril võitsime poolfinaalis Tallinna BC Varsi. Senini mäletan, kuidas istusime Liisiga äsja valminud Võru spordihalli põrandal ja nutsime õnnest. Finaalis mängisime Audentesega, kellele jäime alla, aga sellest hoolimata olime teise koha üle üliõnnelikud. Samal hooajal võitsime ka Eesti naiste esiliiga. Edasi mängisin Tartu Ülikooli võistkonnas. Esimesel aastal saime meistriliigas kolmanda koha. Järgmine medal tuli 2008/2009. aastal, samuti pronks. Viie ülikooliaasta kõige tähtsam hooaeg oli viimane (eelmine), kui saime teise koha. Mina kahjuks suurema osa hooajast mängida ei saanud, sest vigastasin põlve. Aastate jooksul oleme Võru valla võistkonnaga võitnud medaleid suve- ja talimängudel, harva oleme esikolmikust välja jäänud. Viimati saime Eestimaa XIII suvemängudel teise koha. Olen tänu korvpallile ja Parksepa võistkonnale saanud suurepäraseid sõpru. Ühise eesmärgi nimel pingutamine liidab, trennisõbrad jäävad mulle alati kalliteks. Ja see trennipisik, mis ma Parksepast kaasa sain, on siiamaani ja jääb edaspidigi minuga.

rema hulka. Kuna finaalturiir toimus Tallinnas, saime preemiaks eduka hooaja eest Pirita TopSpa hotellis ööbida. Mina olid seal ühes toas Madleeniga. Muidu oleme mõlemad rahulikud ja korralikud tüdrukud, aga tookord tegime veidi enne tubade üleandmist vooditel väikese hüppetreeningu. Kahjuks

ei pidanud üks voodi vastu ja nii pidime viis minutit enne toast lahkumist voodi alt lahti tulnud naelu tossuga tagasi lööma. Hüppetreening mõjus meile aga ilmselt hästi, sest 3.–4. koha mängus võitsime üllatuslikult Tartu võistkonda. Sellega sai noorteklassi mängudele edukalt joon alla tõmmatud. Foto: Võrumaa spordiliit

 Liisi Sokman on viimastel aastatel olnud üks Tartu Ülikooli naiskonna põhitegijaid.

Parksepa võistkonnaga oleme ka välismaal turniiridel käinud: Soomes ja Lätis. Lätis peetavad turniirid kuuluvad minu lemmikute hulka. Neid nimetan ma „Karumsi tuurideks”, sest iga kord Lätist naastes on mul meeletus koguses Karumsi kohukesi kaasas. Ühelt Lätis peetud võistluselt pärineb ka minu seni kõige huvitavam auhind: kast kisselli. Parksepa korvpallihooaja tipphetkeks on minu jaoks suvised laagrid Kurgjärvel. Seal olen käinud vähemalt kümme viimast aastat. Varem oli laagris tavaliselt Kerttu see, kes teisi kiusas. Ükskord õnnestus meil talle tagasi teha. Juba laagri esimestel päevadel hakkasin arsti juures käima ja „villide” jaoks plaastreid küsima. Tegelikult ma neid ei kasutanud ja nii kogunes plaastreid laagri lõpuks päris palju. Viimasel ööl, kui Kerttu magama oli jäänud, kleepisime kogu ta keha plaastreid täis, mida ta siis hommikul mõnusasti eemaldama pidi hakkama. Olen väga õnnelik, et just Parksepa korvpalliklubis mänginud olen. Usun, et paljuski just sealt pärinevad minu kohusetundlikkus ja püüdlikkus, mida lisaks korvpallisaalile ka mujal elus vaja läheb. Ja veel: võidud ja kaotused, mis ma Parksepa „national tiimis” saanud olen, lähevad, kuid sõbrad, kes mul tänu tiimile on, jäävad.

Aasta oli siis 1999, kui Võru Kesklinna gümnaasiumi 1.b klassi kehalise kasvatuse tundi tulid tollase Võru huvikoja treenerid Udo ja Mai ning kutsusid sportlikke õpilasi treeningutele. Kossutrenn hakkas mulle niivõrd meeldima, et hülgasin ratsutamise ja pallivõimlemise. Treeningud olid väga mängulised ning meile, noortele, arusaamatul kombel saime üha osavamateks korvpallijütsideks. Ei läinud palju aega mööda, kui treener Udo tutvustas mind vanemate tüdrukute võistkonnale, kellest said minu teised tiimikaaslased. Esimesed võistluskogemused sain 2002. aasta suvel Kubja laululaval toimunud hoovikorvpallivõistlustel. Sügiseid ootasin alati just

Parksepa turniiride tõttu, kuna siis oli uhke mängida kodupubliku ees, hoopis teine feeling. Esimene Parksepa turniir oli minu jaoks aastal 2004, siis kuulusin ühte naiskonda endast peaaegu viis aastat vanemate tüdrukutega. Pingil istudes ja mängu jälgides oli alati hirmus tahtmine mängu saada ja ennast näidata, aga kahjuks ei suutnud ma ennast siis veel tõestada. Järgmised aastad läksid kui lennates, treenisime endavanuste tüdrukutega hoolsalt. Kahjuks säravaid tulemusi siis veel ei tulnud. Treener Udo ütles alati lohutuseks: ,‚Korvpall on kahe meeskonna vaheline mäng ning võitjaks saab tulla vaid üks tiim. Ju seekord tahtsid vastased seda võitu rohkem kui meie!” Tihti oli tunne, et ma ei saa kunagi võidujoo-

vastuses rõivistusse minna ja vanematele rõõmusõnumeid saata. Esimene sinimustvalge paelaga hõbedane medal riputati mulle kaela B-klassi karikavõistluste finaali järel. Võidukas oli ka esimene A-klassi hooaeg, kui mängisin endast mitu aastat vanemate neidude vastu. Pronksimängus oli meie vastasteks tugev Rapla naiskond. See oli minu jaoks unustamatu mäng: tabasin mängu viimastel minutitel tähtsa kolmepunktiviske, mis vormistas Parksepa naiskonnale pronksmedali. Treener Palo sõnad „Berta, see kolmene jääb raplakatele eluks ajaks meelde!” kumisevad siiani mu kõrvus. Medal kaelas koduuksest sisse astudes ja üle terve maja hõisates oli kirjeldamatu tunne. Oma esimese koondise-

kutse sain U16 vanuseklassi naiskonda. See oli minu jaoks suur samm edasi. Nüüdseks olen mänginud mitmel Balti turniiril, samuti kahel noorte EMil. Praegu mängin juba teist hooaega Tartu Ülikooli naiskonnas. Eelmine aasta saavutasime nii meistriliigas kui ka karikamängudes teise koha. TÜ naiskonnas tunnen end juba väga koduselt, võistkonna sisekliima on hea. Nii võistkondlikud kui ka isiklikud sihid on järgmiseks hooajaks kõrgele seatud – eks näis, mis tulevik toob. Kui poleks olnud kõiki neid suvesid Kurgjärvel ja lugematuid öid erinevate koolide klassiruumide põrandatel, siis ehk ei teaks ma siiani, mis on võistkondlik vastutus, sallivus ja armastus. Selle eest olen Parksepa spordiklubile tänulik.

nis polnud sellega aga enam mingit probleemi – pallikartus oli täiesti kadunud. Mõeldes tagasi ajale, mil sai korvpallimängu alustatud, meenub kõige eredamalt minikorvpallifestival. Ilmselt oli see minu tolleaegse elu üks kõige põnevamaid ja samas ka hirmutavamaid kogemusi, sest vaevalt ma enne olin kuskil mitu päeva ilma vanemateta käinud. Käis meie viimane mäng Raplaga ja olime ühe punktiga kaotusseisus. Saal oli rahvast täis ja lärm oli nii

kõva, et üksteist ei kuulnud. Igatahes oli meie rünnak ja mängida jäänud veel mõned sekundid. Treener Udo võttis minutise mõtlemisaja ning andis kõigile konkreetse koha, ülesande ja liikumise, kuidas me viimastel sekunditel korvini jõuaksime. Platsil ei tulnud sellest aga midagi välja: Kerttu, kes pidi Udo korralduste kohaselt palli korvi viskama, läks hoopis palli välja söötma ja ülejäänud ei teadnud enam, mida teha. Segaduses söötis Kerttu palli mulle ja ilmselt

tegin mingisuguse pealeviske, sest mulle tehti viga ja sain kaks vabaviset. Mäletan, et tahtsin kõigest väest vabavisked sisse visata, kuid mõlemad visked läksid mööda ja me kaotasime mängu. Pärast mängu ütles nii mõnigi võistkonnakaaslane mulle halvasti ja tundsin ennast kaotuses süüdi. Kui saime aga auhinnaks kastitäie Dumle komme, olime kõik jälle sõbrad. Nii juhtus hiljemgi: mõnigi meist oli pärast kaotust

löödud või ütles teistele mängu ajal halvasti, kuid alati tuli leppimine ruttu ja selleks polnud enam komme ka vaja. Aja jooksul kasvasime võistkonnaga kokku, meist said head sõbrad ja mängu ajal üksteisele halvasti öeldu ununes kiiresti. Kõigil meil olid oma tugevad küljed ja puudused, kuid võistkonnana koos jäid alles vaid tugevused. Tänu korvpallile olen saanud endale suurepärased sõbrad ja unustamatud mälestused.

Berta Mürk:

Foto: Võrumaa spordiliit

Grete Lüütsepp: Läksin korvpallitrenni siis, kui treener Udo oli käinud koolis ja meievanuseid lapsi trenni kutsunud. Minu klassist tuli trenni päris palju tüdrukuid, kuid käima jäid peale minu kaks. Mäletan, et enne trenni minekut mulle koolis rahvastepalli mängida ei meeldinud ja ma isegi kartsin palliga pihta saada. Pärast paari nädalat korvpallitren-

 Grete Lüütsepp.


XX PARKSEPA KORVPALLITURNIIR 23.-25.09.2011

7

Foto: Lappeenranta Catz

Kerttu Jallai: Olen juba neljandast-viiendast eluaastast korvpalli patsutanud. Alustasin mängimist oma maja ees, kuid tihtilugu olid seal minust suuremad poisid, kes mind mängu ei tahtnud võtta. Muidugi olin selle pärast hästi kurb. Hommikuti jooksin esimese asjana akna juurde vaatama, kas plats on vaba, et saaksin viskama minna. Mäletan, et Võrus toimus iga-aastane Võru folkloorifestival, kuhu me otsustasime sõbrannaga minna. Seal olid üles pandud ka korvid, kus sai palli loopida. Üritusel oli ka Udo Saidla, kellele ma silma jäin. Ta kutsus mind korvpallitrenni. Esimeses trennis sain teada, et teised on minust kakskolm aastad vanemad. Nii noort, minuvanuste tree-

ningruppi veel ei olnud. Läksin siis ju alles esimesse klassi. Praegu on mul selle üle hea meel, sest usun, et see aitas mu arengule kaasa. Seltskond oli tore ning ootasin trenniminekut alati. Nii mängisingi Parksepa/SK Võru rivistuses kõik noorteklassid ja võib öelda, et meie võistkond läks iga aastaga järjest paremaks. Pärast 9. klassi läksin õppima Audentese spordikooli ja hakkasin mängima naiste meistriliigat. Eestis mängisin seda liigat neli aastat ja kolm korda õnnestus tulla ka Eesti meistriks. Seejärel suundusin mängima Soome, mis oli omamoodi kogemus. Tase oli seal kõvem, igas võistkonnas oli paar võõrmängjiat. Ühes võistkonnas oli kaks korvpallurit, kes olid kunagi mänginud WNBAs. See

oli juba väljakutse – mängida selliste kogenud pallurite vastu. Olen olnud ka kõigis noortekoondistes – U14 U16, U18 – ja Eesti naiste rahvuskoondises. Korvpalli mängides on mul olnud võimalus maailma näha. Olen käinud Kanadas, Hispaanias ning paljudes Euroopa riikides. Tänu korvpallile olen leidnud palju sõpru ning kogenud, mida tähendab võistkonnavaim ja kui palju vaeva peab võidu nimel nägema. Praegu ei oska ma enam ette kujutada, mis oleks saanud, kui Udo ei oleks mind märganud ning trenni kutsunud. Tulevikus tahan näha ennast mõnes Euroopa tippklubis mängimas ning tunda uhkust sellele üle, et tulen väikesest Võru linnast.

Allan Hallik:

 Kerttu Jallai võitis tänavu kevadel Lappeenranta Catzi naiskonnas Soome meistrivõsitlustel hõbemedali.

Foto: Võrumaa spordiliit

Kaiti Vasiljeva: Käisin 5. klassis, kui ühel sügispäeval tuli meie klassi treener Udo Saidla. Ta rääkis meile korvpallimängust ning kutsus kõiki treeningule. Mäletan, et kuulasin tema juttu suure huviga ja otsustasin proovida. Et ikka kindlam oleks, kutsusin parima sõbranna ka kaasa. Pärast esimest treeningut olin kindel, et just korvpall on mäng, mis mulle sobida võiks, ning tegin kergejõustikutrenniga lõpparve. Järgmiste kuude jooksul lahkusid paljud tüdrukud trennist, mina jäin. Nüüd võin uhkusega öelda, et olin ainuke, kes päris esimesest trennist peale korvpallile truuks jäi. Trennid olid põnevad ning treener tundus hirmus tark ja osav. Mul on hästi meeles, kuidas me koonuste vahel jänkupildiga palli põrgatades korvpal-

 Kaiti Vasiljeva. li ABCd õppisime. Tollal mõtlesin et, kui ma kõvasti treenin, saan ükskord sama heaks nagu minu treener. Esimestest treeningaastatest on kõige eredamalt meeles esimene võistlusmäng Pärnu spordikooli vastu. Me küll kaotasime selle vist saja (!) punktiga, kuid mängurõõm korvas selle täiesti. Nii uhke tunne oli platsil tibukollases särgis palli taga ajada. Pärast mängu ütles tree-

ner, et juba aasta pärast võidame meie neid. Olgu öeldud, et aasta pärast võtsimegi revanši. Mida aasta edasi, seda rohkem korvpallilahinguid sai peetud. Osalesime Haapsalu minikorvpallifestivalil ja eri turniiridel, mängisime Eesti meistrivõistlustel ning pidasime sõpruskohtumisi. Iga-aastaseks tähtsündmuseks sai Parksepa rahvusvaheline korvpalliturniir, mis oli peaproov enne Eesti meistrivõistlusi. Suviti võtsime mõõtu tänavakorvpallis. Oma korvpalluriaastate jooksul olen tundnud nii võidurõõmu kui ka valanud valusaid kaotusepisaraid. Kaks korda, 15- ja 17aastasena, olen kuulunud Eesti koondise kandidaatide nimekirja. Kõige edukamaks pean 2006. aastat, mil meil õnnestus A-klassi neidude Eesti meistrivõistlustel saada hõbe- ning naiste ama-

töör- ja esiliigas kuldmedal. Oleme esindanud Võru valda mitmetel Eesti tali- ja suvemängudel ning toonud sealt koju eri värvi medaleid. Viimastel aastatel oleme võidukalt palli patsutanud lõunanaabrite lätlaste juures – sealt on ette näidata kaks esikohakarikat. Praeguseks olen jõudnud Tartu Ülikooli naiskonna ridadesse. Eelmisel hooajal õnnestus meil jõuda nii karika- kui ka meistriliiga finaali, kust saime kaela kaks hõbemedalit. Selle võistkonnaga oleme esindanud Tartu Ülikooli rahvusvahelistel SELLi mängudel (4. koht) ning sel suvel Hispaanias Cordobas toimunud ülikoolide EMil (7. koht). Kui pikk korvpallihooaeg on selja taha jäänud, koguneb Parksepa spordiklubi suur pere suvisesse laagrisse Kurgjärvele. Sel aastal osalesin juba seitsmendat korda,

kui mu mälu mind ei peta. Olen õnnelik, et valisin korvpalluritee. Korvpall on andnud mulle väga palju. Olen saanud uusi sõpru, tuttavaid ja elutarkust. Olen tundnud palju võidurõõmu ning saavutanud häid tulemusi. Parksepa SK on kõigi nende aastate jooksul olnud justkui mu teine pere, kes alati on mind nõu ja jõuga toetanud, ka rasketel aegadel õla alla pannud ja alati meeles pidanud. Treenereid Kalevit ja Udot pean elu lõpuni hea sõnaga meeles. Parksepa spordiklubi pole minust teinud ainult head korvpallimängijat, vaid kasvatanud minust ka hea ja korraliku inimese. Tagasi vaadates võin väita, et korvpall on minu elule andnud tohutu lisaväärtuse. Ma poleks jõudnud sinna, kus praegu olen, Parksepa spordiklubi treenerite ning treeningukaaslaste abita.

Robert Peterson:

ja sõidan Haapsalust Tartusse, kus toimus TV 10 Olümpiastarti etapp. Lõpuks pidin ikka kahe ala vahel valima. Otsustasin korvpalli kasuks, sest see on huvitavam ja lõbusam. Selgelt mäletan veel meie esimest mängu mille kaotasime suurelt. Viskasin selles mängus kuus punkti ja olin meeskonna resultatiivseim. Minust sai ka võistkonna kapten, millega kaasnes päris palju kohustusi. Ja kui keegi mingi jamaga hakkama sai, siis sain ka mina noomida. Treener oli meil karm ja terava ütlemisega. „Pets on nagu hea lehm – annab küll terve ämbri piima, aga siis lükkab selle ise ümber,” ütles treener, kui Pets vaheltlõike järel üksinda kiirrünnakusse minnes mööda viskas. Treener oli ka suurepärane organiseerija. Meil olid alati head ööbimistingimused ja tasuta söögid ning sõidud. Näiteks elasime nädala Pirita hotellis. See oli meie parim hooaeg, kui saime hõbeda koolidevahelistel meistrivõistlustel ja hõbe-

da ka oma vanuseklassi Eesti meistrivõistlustel. Käisime ka Prantsusmaal koolinoorte MMil. See oli väga hea kogemus. Kuna meie treenerite üks moto oli, et „elu käib kella pealt”, pidime tihti ootama busse, söömiskordi jne. Sellepärast et Prantsusmaal ei käi elu kella pealt. Pärast põhikooli lõpetamist otsustasin Audentese spordikooli õppima minna. Seal treenisin kaks korda päevas, lisaks sain mängida esiliigas. A-klassi mängisin ikka Parksepa SK ridades. Viimasel hooajal A-klassis ei suutnud me kahjuks Parksepaga oma potentsiaali ära kasutada. Pärast gümnaasiumi lõpetamist tuli minuga vestlema Jaanus Liivak, kutsudes mind Valga korvpallimeeskonda mängima. Jaanus ei jätkanud küll Valgas treenerina, kuid minuga võeti ikkagi ühendust ja siirdusingi Valka. Nii sai minust esimene Parksepa SK kasvandik, kes jõudis Eesti meeste meistriliigasse.

Foto: Valga KK

 Robert Peterson on esimene Parksepa SK kasvandik, kes jõudis mängima Eesti meeste meistriliigasse.

Spordipisiku sain juba pesimeses klassis, kui hakkasin käima kergejõustikutreeningutel. Korvpalli vastu tekkis huvi umbes kolmandas klassis. Siis mängisid Parksepa SKs palli peamiselt tüdrukud. Mäletan, et neil olid uhked spordikotid ja dressid klubi logo ja mängijate numbritega. Läksime poistega treener Kalev Palo juurde ja küsisime, miks ainult tüdrukud korvpalli mängivad. Ta vastas, et pole probleemi, kui on huvi, ajagu me kamp kokku ja kui vähemalt 15 nime on paberil, lepime treeninguaja kokku. Samal päeval oli meil punt koos. Esialgu käisin ka kergejõustikutrennis edasi. Nii oli aga mul paaril päeval nädalas kaks treeningut järjest. Ka võistlustel käimisega tekkis probleem, treenerid pidid minu pärast „võitlema”. Näiteks oli kord kokkulepe, et kui minikorvpalli võistlustel nelja hulka ei pääse, siis viimaseid mänge ei mängi

Kui olin 11aastane ning mängisin suvel Parksepas majade vahel jalgpalli, astus minu juurde Kalev Palo ning lausus, et peaksin hoopis korvpalli mängima. Esialgu tundus see mõte jabur. Sügisel aga läksin paari klassivennaga Kalevi juurde ning küsisime, ehk on tõesti võimalik ka poistel Parksepas korvpalli mängida. Sel ajal olid tüdrukud küll siin kandis kõvad, kuid poisse trennis ei näinud. Sama päeva õhtul oli meil esimene trenn. Mäletan veel eredalt maomahla maitset suus ning musti kulunud ketse, millega trennis jooksin. Väga selgelt on meeles ka esimese mängu skoor. Kaotasime Parksepa vanematele poistele 14:72, ise viskasin neli punkti. Tänu korvpallile olen näinud inimesi, sündmusi ja kohti, millest poleks unistadagi osanud – alates Poola politseist kuni Eiffeli tornini. Auhinnakapis on hulk medaleid, mõned teistestki riikidest. Näiteks hõbe Tšehhi noorteturniirilt, kus kaotasime võitjaks tulnud Serbiale vaid ühe punktiga. Äramärkimist väärib veel Eesti meistrivõistluste hõbe noorteklassis ning 16. koht koolinoorte MMil, kus koht esikaheksas jäi häälestumise ja keskendumisvõime taha. 2008. aasta kevadel murdsin hooaja viimases mängus vasaku jala pöialuu ning 2010. aasta kevadel jääl libisedes parema jala hüppeliigese. Jalgade ravimisele kuluvat aega ei saanud niisama tuulde lasta – avastasin enda jaoks jõusaali ning suured raskused. Suutsin oma kehakaalu kasvatada 126 kiloni, see aga muutis kõik mu liigutused aeglaseks ning puiseks. Niigi vigastele hüppeliigestele avaldas mu kehakaal aga veelgi suuremat pinget. Jõudsin vahepeal juba korvpallist loobumise mõtteid heietada, kuid siis helistati mulle Valga korvpallikoolist ja pakuti hea esinemise eest suvelaagris kohta põhimeeskonnas. Kahes järjestikuses laagris, Kurgjärvel ja Valgas, võtsin 20 kg kaalust alla. Esimene aasta Valgas kulus suuresti oma vaimu ja füüsise järeleaitamisele. Uut hooaega olen alustanud täiesti uue häälestuse ning füüsilise ettevalmistusega. Annan endast igal sammul parima. Olen väga tänulik, et mind korvpalli juurde juhatati. Enam ei kujuta elu selle mänguta ettegi. Foto: Siim Semiskar

 Allan Hallik.


XX PARKSEPA KORVPALLITURNIIR 23.-25.09.2011

OSALEJAD JA TOETAJAD

8

Korraldajad:

Kes tänavusel turniiril osalevad? Kes on tänavuse turniiri favoriidid ja mis koha võiksid saada Parksepa tiimid?

XX Parksepa turniiril osalevad võistkonnad  1993.-1995. a sünd poisid

Kalev Palo, Parksepa SK juhataja Favoriidid on ikka praegused Eesti neidude parimad – Tallinn ja Tartu. Noormeestest Kuressaare meeskond: nad esindasid kevadel Eestit Hiinas toimunud koolide maailmameistrivõistlustel korvpallis. Koduvõistkonnad annavad endast parima, aga kohta on raske ennustada.

Parksepa SK/Võru Turba gümnaasium/Harju Kalev Tartu Kalev Kuressaare SK Vesse Aluksne SK (Läti)

 1997.-1998. a sünd tüdrukud

Parksepa SK/Võru BC Kalev/Cramo (Tallinn) Tartu Kalev Paide KK7 Aluksne SK (Läti)

Miks toetada Parksepa turniiri? Fotod: Parksepa SK arhiiv

Tiit Raag Timo-Keraamika OÜ Tunneme Kalev Paloga teineteist juba möödunud sajandist, Võru EPT päevilt. Puutusime töös kokku, oli igapäevast asjaajamist. Mingil ajal, ilmselt siis, kui Parksepa koolile oli ehitatud spordisaal, läks Kalev koolimajja tööle. Mitu aastat hiljem, kui töötasin juba Timo-Keraamikas, otsis ta mu üles ja tegi ettepaneku koostööd teha. Timo-Keraamika tootis siis ja toodab ka praegu keraamilisi kujusid, mida sai ja saab auhindadeks kasutada. Arvan, et esimesed kujud läksid sügisese turniiri auhinnalauale. Sportlastele meeldis vahelduseks medalitele eripäraseid meeneid saada ja nii meie koostöö arenes. Timo-Keraamika täiendab oma toodanguga ka Parksepa spordiklubi korraldatava tänavakorvpalliturniiri auhindade valikut. Igal aastal püüame leida midagi uut. Oleme valmistanud Parksepa spordiklubile ka spetsiaalselt keraamilisi tooteid. See on meile meeldiv väljakutse ja sunnib leidma uusi lahendusi. Vastutasuks pole Kalev kunagi unustanud hooaja lõpus teha tänukülastust meie ettevõttesse, tutvustada hooaja tulemusi ja arutada, kuidas järgmisel hooajal koostööd arendada. Kui küsitakse, miks me sponsoreerime, siis vastus on: miks mitte, kui sellest on rõõmu mõlemale poolele.

 2000

 Parksepa korvpallitrunriiri auhinnalaud on alati värvikas olnud. Pilt aastast 2004.

 2002

 1997

Anti Kalle AS Jalajälg Nike’i toodete maaletooja AS Jalajälg on Parksepa turniiri toetanud juba üle kümne aasta. Kalev Palo on nii särav ja

tubli isiksus, et kui ta selle korvpalli edendamise ideega meie juurde tuli, siis polnud palju vaja mõelda. Oli selge, et tema ja Udo Saidla teevad seda turniiri korraldades Parksepas tänuväärt tööd, meil jäi ainult

 1999 hoogu juurde anda. Aastate jooksul turniiril mänginud tüdrukutest ja poistest on kasvanud häid mängijaid, toetus on seega läinud õigesse kohta. Müts maha korraldajate ees, kes pealinnast kauge-

malgi korvpalli edendavad. Korvpall on mulle hingelähedane, ja kui õiged inimesed teevad õiget asja, kuidas siis mitte toetada. Ma ei näe takistusi, miks meie koostöö ei võiks jätkuda.

Toetajad:

Võru vald

Väljaandja: Parksepa Spordiklubi (Võru tee 4, Parksepa alevik, Võru vald, 65509 Võrumaa)

Toimetaja: Priit Lööper (telefon 517 6875)

Teostus: OÜ Rööp

Trükk: AS Võru Täht

20. Parksepa korvpalliturniir  

20. Parksepa korvpalliturniiri erileht

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you