Page 1

vasar

1

Vasar 2

muinsuskaitseleht 23. oktoober 2009

UNESCO tegutseb siiski Riin Alatalu UNESCO maailmapärandi komitee üllatas tänavu oma meelekindla otsusega arvata Dresdeni Elbe org maailmapärandi nimekirjast välja. See oli esimene selge signaal, et rahvusvahelise organisatsiooni senine läbirääkimise, noomimise ja meeldetuletamise taktika ei ole enam piisav. Esimesed 1970. aastatel nimekirja kantud objektid on igale kooliskäinule pea sama tuntud kui seitse maailmaimet ja nende hoidmisel rakendatavad muinsuskaitse põhitõed avalikkusele mõistetavad. Aastatega on nimekirja kantud aga aina keerulisemaid mälestusmärke. Üksikobjekti asemel komplekside ja linnasüdamete, aga ka loodus- ja kultuuripärandit hõlmavate tervikalade väärtustamine on vaieldamatult avardanud muinsuskaitselist mõtlemist, samas lisanud pingeid ja probleeme. Maailmapärandi nimekirja saamine ei ole lihtne ja künnise ületamise tingimusi muudetakse üha keerulisemaks, sest objektide lisamine on muutunud samasuguseks võidujooksuks kui medaliarvestus olümpiamängudel. Kui medal käes ja ajakirjanduses aupaiste tuhmunud, algab paraku retoorika, mida me Tallinnaski oleme pidanud korduvalt kuulama – kui UNESCO tahtis meid nimekirja kanda, siis andku ka raha või ärgu esitagu tingimusi. Ometi ei ole mitte keegi kusagil lubanud, et UNESCOga kaasnevad pudrumäed ja piimajõed. Maine pealt saab teenida ikkagi ainult siis, kui me oma medalist lugu peame. Rõõmustades järjekordse laulu- ja tantsupeo üle, ei saa jätta nurisemata, et ka meie peo korraldajatel oli juba meelest läinud, et laulupidu ei ole mitte ainult meie, vaid kogu maailmapärandi tippsündmus. Ma ei kuulnud UNESCOst peol ega leidnud viidet laulupeo koduleheküljel. Möödaminnes mainiti UNESCOt vaid „Laulu- ja tantsupeo teataja“ 232. leheküljel. Loodame, et setudel au kauem meeles püsib. Dresdeni juhtumist on Tallinnal palju õppida. Dresden tunnistati maailmapärandi linnaks 2004. aastal ja juba kaks aastat hiljem arvati ta ohustatud pärandi nimekirja. Linna ülemaailmne väärtus ei seisne sõjapurustustest ülesehitatud vanalinnas, vaid ennekõike linna maastikus koos Elbe jõe ja selle kaldaniitudega. Kandideerimisel jäeti uue silla rajamise kavatsus mainimata. Ometi mõjutab mastaapne sild just neid kriteeriume, mida peeti Dresdeni eripäraks. Võimalik, et UNESCO-rida ja sillaehitust ajasid erinevad ametkonnad, igatahes maksis selline koordineerimatus valusalt kätte. Kolm aastat kestnud vaidlused lõppesid pärandi kahjuks, sest silla ehituseks nõutavad kooskõlastused olid antud enne UNESCO sekkumist ja kohalik võim keeldus neid tühistamast. Eesti paralleelina meenub muidugi Viru Poeg. Tallinn tühistas planeeringu, ent sai kaela kopsaka hüvitusnõude. Muidugi oli linnavõim oma kunagises halvas otsuses ise süüdi. Mäletatavasti soovitas UNESCO Suurtüki tänava linnamüürilõigu kaitseks anda Eesti üks tuntumaid restaureerimisfirmasid Euroopa kohtusse. Olid ju meie kohalikud kohtuinstantsid järginud sarnaselt Dresdeniga vaid kooskõlastuste bürokraatlikku rida ega olnud nõus võtma arvesse meie rahvusliku pärandi hoidmise tähtsust. Kuna Euroopa kohus oleks tõenäoliselt sama rida järginud, jäi väikeriigi katse maailmapärandi nimel õigust nõuda

Londoni keskuse vaadete hindamiseks on tehtud erinevaid uuringuid ja analüüse.

tegemata. Positiivsete lahendite puudumisel tulebki praegu kahetsusega tõdeda, et rahvusvahelised konventsioonid on kohalikus õigusruumis jõuetud ja tulemus sõltub asukohamaa poliitilistest valikutest. Rahvusvaheline pärandipoliitika peegeldab nii rahvusvahelisi suhteid kui ka riikide demokraatia, majanduse ja ühiskondliku moraali taset. Saksamaa, mida paari aasta eest seati teistele eeskujuks Kölni katedraalile ulatusliku kaitsevööndi määramise ja kõrgehitiste keelustamisega, neelas tänavuse näidispoomise vana maailma vastutustundega alla. Lohutuseks lubati kaaluda uute kriteeriumide alusel uuesti kandideerimist. Londonis peetakse aastaid kinnisvara arendajatega debatte, tehakse uuringuid ja analüüse, sest nii vana muinsuskaitsetraditsiooniga riigis on lihtsalt piinlik UNESCO märklauaks olla. Nõudlikkus, millega suhtutakse Euroopa riikidesse, ei laiene aga mujale. Hoopis leebelt käitutakse arengumaadega, kes on nagu muudes valdkondades, nii ka pärandipoliitikas igavese kannataja ja abistatava rolli edukalt sisse elanud. Aga kuidas saabki Pariisist kontrollida Kongot ja Tansaaniat, mis siis veel rääkida Afganistani ja Iraagi pärandist. Omaette klassika on muidugi Venemaa. Rahvusvaheliste ekspertorganisatsioonide koduleheküljed ja kirjavahetus kubisevad ahastavatest pöördumistest Vene pärandi kaitseks, aga ei Moskva linnapea ega Sot i olümpiamängude korraldajad lihtsalt ei reageeri. Moskva ei suvatse UNESCO-le saata isegi korralist raportit. Eriti nahaalselt vastas UNESCO kriitikale Neeva jõkke nn Ohta torni ehitamise küsimuses Peterburi. Venelased lihtsalt ei käsitlenud torni sobivust ajaloolisse linna, vaid tegid ettepaneku lõigata torni tulevane asupaik UNESCO vööndist välja. Tuline ja terav arutelu päädis jäl-

legi vaid komitee mannetu hoiatusega, et kui järgmisel aastal ka mõistlike ettepanekutega lagedale ei tulda, kaalutakse Peterburi kandmist ohustatud pärandi nimekirja. Moskva ei saanud isegi hoiatust. Septembris andiski Peterburi kuberner välja loa selle 403 meetri kõrguse torni ehitamiseks. UNESCO-l seisab ees paras proovikivi, kuidas selles olukorras käituda. Kõige suurem kannataja on igal juhul ajalooline Peterburi, mis mõne mehe edevuse pärast lihtsalt ära narritakse. Riigi taset pärandi kaitsel näitabki kohalik otsustustasand. UNESCO ei aja näpuga järge, vaid igal maal on kohustus teavitada ise UNESCOt võimalikest maailmapärandit mõjutavatest plaanidest. Üldiselt tehakse seda siiski vähe. Väikeste asjade pärast ei ole mõtet kirjutada, sest loomulikult ei hakka UNESCO süvenema ligi 900 üle maailma asuva mälestise probleemidesse ega sekkuma kohalike spetsialistide otsustesse. UNESCO usaldab riike ja mitmesuguste „kaebekirjade“ peale ei reageerita. Kohalikul tasandil on oluline ära tunda, mis on nii oluline, et see maailmapärandit mõjutab ja vajaks Pariisist konsultatsiooni. Näiteks Vabaduse väljaku ajalooliste kindlustiste väljakaevamisest ja osalisest hävitamisest kirjutas Tallinn UNESCO-le alles tänavu, kuigi kohalikul tasandil oli see mureküsimus pea kümme aastat. Tagantjärele võib spekuleerida, mida oleks UNESCO meie muinasparklast arvanud. Nagu Dresdenis, nii tuleb ka meil mõelda, millal on viimane hetk UNESCO ekspertarvamust küsida. Kas kultuuriministri lubadus, et Tallinna selgelt loetavas muldkindlustiste vööndis, seljaga keskaegse linna poole, troonib nelja aasta pärast ooperiteatri juurdeehitus, on juba põhjus rahvusvahelist paanikat tekitada või ootaks realistlikumaid plaane? Aga

Foto English Heritage

võib-olla on detailplaneeringu algatamise ajal maailmaorganisatsioonilt nõu küsida juba lootusetult hilja? UNESCO maailmapärandi keskus on siiski ka ise varasemast tähelepanelikumaks muutunud, sest vaid mõni nädal pärast Tallinna uue raekoja arhitektuurivõistluse lõppemist saabus Pariisist järelepärimine, kas uue hoone planeerimisel ikka vanalinnaga arvestatakse. Võrdse kohtlemise, parema ülevaate, aga ka kohaliku tasandi vastutuse suurendamise nimel üritab UNESCO nõuda riikidelt sarnast mälestiste haldamissüsteemi. Uueks võlusõnaks on kaitsekorralduskava, mis peaks tagama läbimõeldud ja pikalt ette kavandatud tegutsemise. Tallinna esitatud suhteliselt üldsõnaline vanalinna arengukava näiteks UNESCOt ei rahuldanud. Samas kohalikes muinsuskaitseringkondades kaitsekorralduskava puudumise pärast ülemäära ei muretseta, sest erinevalt paljudest teistest maailmapärandi linnadest on meil üsna karm muinsuskaitseseadus ning muinsuskaitseala põhimäärus. UNESCO nõudmiste valguses tuleb siiski tunnistada, et elementaarne koostöö vanalinna puutuvate ametite ja huvigruppide vahel on puudulik. Lisaks valdkondadevahelisele kaitsekorralduskavale on mõistlik teiste maailmapärandi linnade eeskujul moodustada nn vanalinna halduskogu, kus asjaosalised oma plaanid ja mured avalikustaks. Ehk tekiks seeläbi ühiselt vastutav ümmargune laud, mis välistaks teiste osapoolte unustamise, ignoreerimise, oma tahte jõuga läbisurumise ja piinlikkust tekitavad otsused. Autor osales UNESCO maailmapärandikomitee istungil Euroopa Sotsiaalfondi DoRa programmi toetusel.


2

vasar

23. oktoober 2009

Paneelikas trügib palee kõrvale UNESCO maailmapärandi nimekiri uueneb Mart Kalm UNESCO maailmapärandi nimestikku hakati 1972. aasta konventsiooni alusel pidama lähtudes üllast soovist talletada, esile tõsta ja kaitsta inimkonna suurimaid looduslikke ja kultuurilisi väärtusi, sinna kuulumine pidi olema eeskujulikult hoitu kvaliteedimärk. Ometi on nimestik ja selle haldamise viisid oma olemuselt diskrimineerivad, valikute kaudu üht osa pärandist upitavad ja ülejäänut väljajätvad. Samas on põnev jälgida, kuidas valikuprintsiibid on ajas muutunud. Esimesed nominatsioonid on justkui vanaaegse kunstiajaloo õpiku järgi: prantslastel Chartres’i katedraal, Mont-Saint-Micheli klooster ja Versailles’ loss koos pargiga, itaallastel Leonardo da Vinci „Püha õhtusöömaaeg“ Milanos ja Rooma, Firenze, Veneetsia vanalinn, sakslastel Aacheni ja Speyeri katedraal. 1980. aastatel lisandusid Ateena Akropol ja Indiast Taj Mahal, 1990ndatel paotusid uksed taanlaste Roskilde katedraalile ja soomlaste Petäjäveden puukirikule, aga juba ka Tallinna ja Riia vanalinnale. See piiride avardumine on toimunud nii poliitilise korrektsuse kui ka kunstiajalooteaduse europotsentristliku kaanoni murdumise kaudu. Võib ju küsida, kas sisselülitatud see või teine katedraal on tähtsam kui väljajäänud umbes 20 samasugust. Kas siin on nii nagu Noa laeval või omavad nad kõik väljapaistvat üleüldist väärtust ehk outstanding universal value, mis on nimekirja sissekirjutamise peamine eeldus? Võiks ju arvata, et klassikalise kunstiajalooga ollakse ühele poole saanud, ent kui heita pilk ootejärjekorrale, siis – kus sa sellega. Prantslastel on järjekorras Saint-Denis’ katedraal, kus sündis gootika, ja Vaux-le-Vicomte’i loss, mida vähemalt kõik musketäride sõbrad mäletavad kui kuningat vihale ajanud Fouquet’ edevusega üle piiri minekut, mis viis Versailles’ rajamiseni. Kas siis inimkonna kultuuripärand ongi pühakojad, valitsejate paleed ja hästikaubastatavad vanalinnad, pluss näpuotsaga rahvaarhitektuuri neist maist, kus muu eelpoolnimetatu nii vägev pole? Kas pole veidi kitsas vaatenurk maailmapärandile? Samas räägib kunstiajaloo kaanon laiade massidega, sest koosneb n-ö ilusaks ja väljapaistvaks peetud objektidest, lisaks meenub õppinumatele nimi, st on teatud eelteadmine ja äratundmine. Nüüd, kui nimekirja on sisse kirjutatud vist üle 900 mälestise, on loomulikult nimestik sellega n-ö lahjenenud, sisse tuleb üha enam ni iväärtusi ja üha hullemaid kolkaid. Aastakümneid on jõukas läänes olnud väga populaarne kultuuriturism, järjest mindi uusi nominatsioone vaatama, aga mida sa Struve kaarest vaatad. Kaanoni avardamisega on nimekirja järjest võetud industriaalajastu argipäeva dokumenteerivaid objekte: raudteesildu, raadiomaste, elektrijaamu, tootmiskohti, töölisasulaid jne, mille ilu ja väljapaistvust on tavainimesel raske mõista. Mida lähemale kaasajale, seda igapäevasemaks muutuvad objektid ega tundu enam nii erilised. Üks osa 20. sajandi arhitektuurist on maailmapärandi nimekirja seisukohalt n-ö lihtne pärand. Kuna nimekirja valikukriteeriumidest esimene räägib loova inimgeeniuse meistriteosest, ükskõik kui vanamoodsalt selline määratlus tänapäeval ka ei kõlaks, see toimib, sest kuulsa arhitekti huvitav maja on arusaadav ühik. Selle alusel on vastu võetud modernismi klassikalist arengulugu 1920. aastatel markeerivad Gerrit Rietveldi villa Schröder Utrechtis ja Mies van der Rohe villa Tugendhat Brnos, nüüd Sevillas lisandus Josef Hoffmanni Palais Stoclet Brüsselis (1905–11). Kusjuures see Viini juugendi pärl on oluline, nagu taotluses rõhutati, mitte ainult arhitekti töö poolest, vaid Gesamtkunstwerk’i ehk kogukunstiteosena, mille tervik ulatub maja asetusest krundil Gustav Klimti pannoode ja Koloman Moseri kavandatud nugade-kahvliteni. Arutlusi tekitas vaid Palais Stoclet’ suletus, sest tõepoolest on see olnud kaua üks kõige raskemini ligipääsetavaid maailmakuulsate juugendvillade seas.

Britzi elamurajoon ehk Hobuseraua asum on üks kuuest Berliini moodsast asumist, mis lisati maailmapärandi nimekirja eelmisel aastal. Arhitektid Bruno Taut ja Martin Wagner, 1925–1930.

Berlin Partner GmbH/FTB-Werbefotografie

UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud 20. sajandi arhitektuuriobjektid (aastaarv tähistab nimistusse lisamist) 1.

Antoni Gaudí looming Barcelonas, Hispaania, 1984, laiendus 2005

2.

Brasília linn, Brasiilia, 1987

3.

Skogskyrkogården (Stockholmi Metsakalmistu), Rootsi, 1994.

4.

Bauhaus ja selle ehitised Weimaris ja Dessaus, Saksamaa, 1996

5.

Palau de la Música Catalana ja Hospital de Sant Pau Barcelonas, Hispaania, 1997

6.

D. F. Wouda pumbajaam, Holland, 1998

7.

Gerrit Rietveldi Schröderhuis Utrechtis, Holland, 2000

8.

Caracase ülikoolilinnak, Venezuela, 2000

9.

Victor Horta peamised linnamajad Brüsselis, Belgia, 2000

10.

Tugendhati villa Brnos, Tšehhi, 2001

11.

Zollvereini söekaevanduskompleks Essenis, 2001

12.

Tel Avivi modernistlik Valge Linn, Iisrael, 2003

13.

Luis Barragáni maja ja stuudio Méxicos, Mehhiko, 2004

14.

Varbergi raadiojaam, Rootsi, 2004

15.

Le Havre, Auguste Perret’ juhtimisel taastatud linn, Prantsusmaa, 2005

16.

Jahrhunderthalle Wrocławis, Poola, 2006

17.

Universidad Nacional Autónoma de México (UNAM) ülikoolilinnak Méxicos, Mehhiko, 2007

18.

Sydney ooperiteater, Austraalia, 2007

19.

Berliini modernistlikud elamurajoonid, Saksamaa, 2008

20.

Reetia raudtee Albulas, Šveits ja Itaalia, 2008

21.

Palais Stoclet Brüsselis, Belgia, 2009

Pankur Stoclet’ noorim tütar suri 2002. aastal ja nüüd on pärijad moodustanud sihtasutuse, mis Brüsseli muinsuskaitsejuhi selgituste järgi hakkab vähehaaval maja avama. Samas on arusaadav, et villamuuseumidest ei mahugi inimesi bussitäite kaupa läbi lohistama, ja kõik on harjunud, et näiteks Altamira koobaste külastamine tuleb kuid ette tellida. Omaette maailmapärandi nimekirja demokratiseerimise viis on seriaalsed nominatsioonid, kus mitu objekti moodustavad loogiliselt tajutava terviku. Seeläbi jagub kuulumise au rohkematele. Klassikaline näide oli eelmisel aastal sisse võetud 17 Prantsuse linna, mille muldkindlustused kavandas varauusajal insener Sébastian de Vauban. Siit paistab päike natuke ka meie peale, sest Vaubani loodud süsteemi üks arvukaid järgijaid oli rootslane Erik Dahlberg, kes kavandas oma riigi ülemereprovintsides Eesti- ja Liivimaal samas vaimus bastione. Komitee julgem samm oli aga eelmisel aastal Quebecis tunnustada Berliini seitset 1920. aastatel ehitatud töölisasumit maailmapä-

randina. Need Martin Wagneri ja Bruno Tauti juhtimisel enam kui kümne avangardarhitekti projekteeritud uuenduslikud elamurühmad, mis ei koosne sugugi ainult valgetest kastmajadest nagu Gropiuse Siemensstadt, vaid ka Heimatkunst’i või uusklassitsismi esindavatest Tessenow’ ridaelamutest Falkenbergis, moodustavad kokku haruldase terviku, kuidas lahendada industriaalajastu maalt suurlinna vooganud tööliste korteriküsimus, tagada inimväärne elukeskkond igale töötavale ühiskonna liikmele. Kui me talvel Kunstiakadeemia magistrandidega neid linnajagusid uurisime, siis tajusime tõepoolest Berliini kogu maailmale suunda näitavat rolli, oleks ainult sellistes vähearenenud vaestes maades nagu Eesti või Hispaania osatud õppida. Ilma süvenemata aga tekitab seitse töölislinnajagu muidugi lõõpiva reaktsiooni, et nüüd läheme peale Mustamäe-Õismäe-Lasnamäega, ent kus on nende väljapaistev üleüldine väärtus ehk outstanding universal value, maailmapärandi komitee lemmikmantra. Samas peaksid professionaalsed kunstiteadlased suutma selle leida

ükskõik millisele silmaga tajutavale objektile. Mis see siis ära ei ole, kui copywriter’id suutsid isegi visuaalselt nii mannetu objekti nagu Vabadussõja võidusammas rahvale oluliseks manipuleerida. Kui Berliiniga võinuks sisuliselt konkureerida Amsterdami lõunapoolne laiendus või Viin, mille töölispaleed olid muuhulgas stalinismi üks peamisi inspiratsiooniallikaid, siis idabloki kümneid miljoneid majutavatest omavahel ülimalt sarnastest paneelmagalatest midagi esile tõsta oleks äärmiselt diskrimineeriv ülejäänute suhtes. Kui parimate nimekiri ja masstoodang on omavahel olemuslikult ühildamatud, siis otsitakse siin siiski ühisosa kompromissi. Vähe veel Berliinist, ka üks sõjajärgne modernistlik betoonist uuslinn on juba sisse võetud, nimelt Perret’ juhtimisel taastatud Le Havre. Muidugi oli see prantslaste näidistaastamine ja samuti seotud „geniaalse“ arhitektiga. Ühtepidi on siin sarnasus nimekirja puhtpoliitilistel põhjustel arvatud Varssavi taastamisega, kus oluline oli rahvuslik püüdlus, mitte restaureerimismetoodika, millele selleks ajaks juba eaka betoonikorüfee modernism vastandub. Teistpidi seostub Le Havre äsja väljaarvatud Dresdeniga. Kui viimane oli kuni liitlaste õhurünnakuni üks Euroopa säravamaid linnu, siis pommitamise-eelne Le Havre oli tavaline sadama- ja tööstuslinn. Idablokki jäänud Dresdeni taastamise haledust vaadates tuleb nutt kurku, Le Havre’is aga triumfeeris lääne sotsiaalselt teadlik modernsus. Varsti võib nimekirja jõuda ka stalinism, sest Valgevene plaanib üht Minski sõjajärgse ülesehitamise tänavaansamblit esitada. Vaidlused selle totalitarismi hiiliva rehabilitatsiooni üle kujunevad põnevaks. Ehkki seriaalsed nimetamised on olnud soositud, lükati tänavu pärast tohutu pikki vaidlusi tagasi Argentina, Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa, Jaapani ja veitsi ühistaotlus Le Corbusier’ arhitektuurse ja linnaehitusliku loomingu kohta, mis sisaldas 22 objekti nendest riikidest. Maailmapärandi komitee ekspertorganisatsioon ICOMOS soovitas viia fookuse arhitekti isikult majadele, mis on mõneti vastuoluline, sest isik neid ju koos hoiabki. Mõistlikum oli soovitus mitte taotleda globaalset haaret, vaid kvaliteeti. Majade valik oli tõepoolest veidi imelik, sest kõige maailmakuulsa kõrval on näiteks Le Corbusier’ Argentina villa üsna juhuslik, samas on tal kõrval Tšiilis kaks palju tähelepanuväärsemat maja. Taotluses lubati hiljem liita USA ja Venemaa (Tsentrosojuzi maja Moskvas), mis ehk pole ka nii esmatähtsad, kuid silma torkas India puudumine Chandigarhi linnaga, mis tõesti on üks nimeka veitsi päritolu prantsuse arhitekti vastuolulisemaid ja maailma palju mõjutanud peateoseid. Ma ei kujuta ette kõiki telgitaguseid, aga kas Le Corbusier’ kaks maja Stuttgart-Weissenhofi näidislinnakust oli sisse võetud sakslastele ärategemiseks, et seda 1927. aasta Werkbundi näituse unikaalset kooslust ei saaks kunagi iseseisvalt nomineerida või see ei takista? Taotlus sisaldas ka Le Corbusier’ varast loomingut, oma vanematele loodud maja ja villa Schwobi arhitekti sünnilinnas La Chaux-desFonds’is, mis nomineeriti samal ajal veitsi taotlusel kui kellasseppade linna planeeringu näide. Kui me kunstiteaduse instituudiga seal aastaid tagasi käisime, ei osanud küll eriliseks pidada 19. sajandi keskel tulekahjus hävinud keskaegse linna uut igavat võreplaneeringut. Nii oleks üks veitsi väikelinn saanud korraga kaks maailmapärandi objekti. Rahvuslikes ootejärjekordades seisavad USA-l Frank Lloyd Wrighti looming, Belgial Henry van de Velde looming ja Ungaril Ödön Lechneri rahvusromantiline looming. Ehkki arhitekti-kesksed sissearvamised tekitavad mitmeid kõhklusi, peegeldavad need moodsa arhitektuuri eripära, milleks on ka massilisus ja korduvus. Kuigi maailmapärandi nimekiri on kultuuri osas üsna dinosauruslik, nooreneb see moodsa arhitektuuri uksele koputades jõudsalt.


vasar

23. oktoober 2009

3

Kolm vaadet Tallinna vanalinnale Tallinna vanalinna ja kesklinna piiril asuv kvartal 57B, mis piirneb Aia, Vana-Viru, Inseneri tänava ja Mere puiesteega, ajendas vanalinna hoonestuspõhimõtete ja tulevikulahenduste üle arutlema arhitekte Villem Tomistet ja Martin Auninit ning arhitektuuriajaloolast, ICOMOS Eesti komitee esimeest Robert Treufeldti. Vestles Ingrid Ruudi. INGRID RUUDI: Sellesse kvartalisse, on asukohta, hoonestust ja funktsioone arvestades mitmesuguste huvide surve alla sattumine ja arhitektuurne probleem paratamatult sisse kirjutatud. Võrreldes ülejäänud vanalinna kontakttsooniga on see kunagine elamute, aedade, väiketööstuse, äride ja hiljem Adventkirikuga hoonestatud eeslinnakvartal praeguses kontekstis märksa vähem linnaline ja funktsionaalne, samas sedasorti keskkonna markeerijana bastionaalvööndis ainus säilinud näide. Sel suvel valmis Aia 4 / Vana-Viru 13 uus korterelamu, mis kasutab osaliselt endisi Aia tänava hoonete fassaade ning rekonstrueeriti sama krundi nurgamaja, 19. sajandi eluhoone. Lahenduse aluseks oli 2003. aastal toimunud arhitektuurikonkursi võidutöö. Praegu koostatakse kõrvalkrundi, Aia 6 ja 8 detailplaneeringut; Mere pst 1 krundi saatus on lahtine ning kaitsealune apteegiga elamu Vana-Viru 15 omanike hoolimatuse tõttu pea kokku kukkumas. ROBERT TREUFELDT: Kehtiv Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus pärineb aastast 2003. Selle kohaselt on vanalinn jagatud kaheks piirkonnaks – müürisisene tuumikala ning keskaegsed siirdealad ja hilisema muldkindlustuse alad. Üldiselt peaks 1944 hävinud hoonestuse piiridest erinevate hoonete ehitamine olema võimalik ainult erijuhul, näiteks kui on lammutatud mõni nõukogudeaegne hoone, mis on juba rikkunud krundipiire või omaaegseid mahte, või kui kvartalite sisse on tekkinud vanalinna struktuurile mitteomaseid tühje ruume. Telegraafi hotelli juurdeehitus [arhitekt Martin Aunin – I.R.] on hea näide, mis veidikegi organiseeris seda kvartalisisest kannatada saanud ruumi ja oli küllalt tagasihoidlikult teostatud. Kvartal 57B asub muldkindlustuste alal, mis on üldiselt olnud kaunis lage. Läheduses on olnud Insenerkomando peahoone, eluhooned ja tööhoovid. See oli omaaegne tinglik tööstuseeslinn. Ümberkaudset hoonestust on kõvasti tihendatud 1930tel (Eugen Sachariase viiekordsed korterelamud Aia tänaval), 1960tel (Kalevi ujula) ja 1970te lõpul (Kaubahall). Seesama kvartal 57B on üks väheseid, kus autentset 19. sajandi II poole eeslinnahoonestust veel üldse järgi on. INGRID RUUDI: 2000. aastal koostatud muinsuskaitse eritingimustest võib lugeda, et kui veel 1990te II poolel oli kvartal säilinud sedavõrd terviklikult, et võis kaaluda selle kaitsmist tervikuna, siis nüüdseks (so 2000) on see õuehoonete lammutamise tõttu kadunud. 2000. aastal algatati kogu kvartali detailplaneering, mis hääbus krundiomanike puuduliku koostöö tõttu. Aia 4 / Vana-Viru 13 detailplaneering ja hoone projekt lähtusid juba 2003. aasta eritingimustest, mis lubasid muuhulgas hoone kasvamist krundi sügavuses Adventkiriku harjakõrguseni ja põhjakülje lahendamist tulemüürina. Lahendus arutati läbi nii arhitektuurimälestiste ekspertnõukogus kui Tallinna arhitektuurinõukogus. Sellegipoolest oli ICOMOSi reaktsioon valminud hoonele äärmiselt kriitiline. ROBERT TREUFELDT: On ikkagi arusaamatu, kuidas sai kooskõlastada midagi, mis on põhimäärusega vastuolus. Eelkõige oleks pidanud jääma olemasolevatesse mahtudesse. Uushoonestus on ehitatud praegu nii, nagu seal oleks olnud tühi plats. VILLEM TOMISTE: Meie hoone kuju tulenes ajalooliste hoonete seintest. Protsessi käigus selgus, et kõiki ei ole siiski vaja säilitada. Ometi jätsime neid markeerivad suunad sisse ja uus hoone tõukub kunagisest ruumist. Sisehoovid on antud edasi nö meie aja keeles, kõrgemate korruste tasapindadel. Tegemist on viiekordse

majaga, aga ükskõik kus seal viibida, ei taju tema kõrgust. Välja arvatud põhjakülg, mille vastu tollaste plaanide järgi pidi plokeeruma järgmine hoone, mis oli planeeringuetapis kokku lepitud. Pakkusime oma nägemuse vanalinlikust sopilisest ruumist. ROBERT TREUFELDT: Selge, et selle ideega on mängitud. Ja see pole ebaõnnestunud arhitektuur iseenesest, aga antud kvartali struktuur on hävinud. Kusagil mujal oleks selline lahendus kohane. MARTIN AUNIN: Võibolla üks probleem või vastuseisu põhjus ongi erinev nägemus ruumilistest kihistustest, kuna selle maja hoovid on eri tasapindadel ja katustel. See pole ehk päris eeslinnapärane. Meie püüdsime kõrvalkinnistut planeerides jätta hoovid ühele tasapinnale. Kinnistustruktuur oleks samuti liigendatud ja külgneks Aia 4 hoonega, samas püüdsime hoovid jätta ka maapinna tasandil avatuks. Lähtusime olemasolevast olukorrast ehk Aia 4 hoonest ja lähenesime kogu kvartalile tervikuna, st mis võiks tulla ka Mere pst 1 krundile. Kui kord on võetud suund rekonstrueerimisele, isegi kui see pole kõige õigem, tuleks seda jätkata ja kompromisse leida. Mingid põhimõtted võiks olla paigas, näiteks et ajaloolised hooned jäävad kvartali nurkadesse – muinsuskaitsealused Adventkirik, apteegihoone, pluss üles ehitatud Aia 4 hoone ja neljandasse nurka jääks Aia 8 – aga kvartali sisemust peaks uues võtmes käsitlema. Ei saa lähtuda ainult konservatiivsest põhimäärusest, et kõik jäägu nagu enne sõda oli. Aeg ei saa päris seisma jääda, vanalinnas on kõigi ajastute kihistusi. ROBERT TREUFELDT: Aia 4 ei pea tähendama, et trumm on läinud, mingu pulgad ka. Samas ei pea ma ka koopia ehitamist õigeks. Kui nurgamaja juba kord lammutati, siis mina oleksin selliste imitatsioonide ehitamisega võrdlemisi ettevaatlik. Võibolla kohati on see õigustatud ja me oleme tõesti Aia tänava jätkuva fassaadiga harjunud, aga ajalooliselt pole see õigustatud, sest pole autentne. INGRID RUUDI: UNESCO dokument Viini memorandum („Kaasaegsest arhitektuurist maailmapärandi ajaloolistes linnakeskkondades“, 2005) rõhutab, et tuleb vältida pseudoajalooliste objektide ehitamist ja uute hoonete „kleepimist“ ajalooliste fassaadide külge. ROBERT TREUFELDT: Viimane tendents on tõesti järjest vähenenud. Püütakse vältida fassadismi, mis oli levinud 1980tel, meil veel hiljem. Värskeim näide on Metro Plaza, endine koolimaja. Algselt oli tegemist ajaloomälestisega, mille pidanuks säilitama tervikuna. Siis võeti see staatus maha ja jäi ainult fassaad. MARTIN AUNIN: Ma ei poolda ka tänavaäärse seina allesjätmist. Aga veel kahtlasem on see, kui nõutakse üksikute detailide, näiteks üksiku karniisi säilitamist. Mis puutub Telegraafi hotelli ja ka järgmisi vanalinna töid, siis küllalt jäigalt ollakse muinsuskaitses kinni materjalikäsitluses, ühes kindlas loogikas. Põhimääruse järgi on looduskivi ja krohv ainsad võimalused, kuigi on teada, et tänapäevane materjalitehnoloogia on hoopis teistsugune ega suuda saavutada samasugust tulemust ka algupäraste materjalide, paekivi ja krohviga. Mõne teise materjaliga võiks tulemus olla hoopis kontekstuaalsem. Telegraafi puhul kasutasin monteeritavaid paneele. Kui ma oleksin kohe alguses rääkinud, et plaanime paneelelementidest maja, poleks üldse jutule võetud. Samas on tänapäeva võimalused hoopis teistsugused, seda ei saa võrrelda Lasnamäega. Vanalinna ei tehta nagunii kiiret ja odavat arendust. Võibolla siin võiks olla avatum ja usaldada projekteerijat. VILLEM TOMISTE: Aia 4 projekti alustamise ajal kombati muinsuskaitse piire üldse aktiivsemalt. Oli ka etapp, kui peeti võimalikuks terve kvartali ümberehitamist. Kui projekti tegemise aegu on otsustatud ühtmoodi, siis nüüd peaks minema sellega mingi loogilise lõpuni. Kui praegu vaadata näiteks Mere pst poolt, siis ei usu, et selline turg seal on võimalik, et Tallinn jääb igavesti selliseks. ROBERT TREUFELDT: Seda kvartalit ei ole õieti kunagi hinnatud. Alati on mõeldud sellest kui millestki, millega peaks midagi ette võtma, ümber ehitama. Muldkindlustuste ala on kipu-

Aia 4 / Vana-Viru 13 äripindadega korterelamu. Ott Kadarik, Villem Tomiste, Mihkel Tüür (AB Kosmos), 2003–2009. ott kadarik

tud käsitlema kui jäätmaad. MARTIN AUNIN: Praegu käsitletakse seda kvartalit kui ajaloolist linnatuumikut, kuigi ta tegelikult pole seda kunagi olnud. Samas ei saa seda vaadata ka kui bastionaalvööndit, mis peaks olema haljas. ROBERT TREUFELDT: Tallinna eripära on see, et bastionaalvööndit pole eriti lammutatud, vaid seda on täidetud. Üks võimalus oleks see katkenud roheline ring taastada, see tähendaks peamiselt väljakaevamisi, aga ka lihtsalt olnu maapinnal markeerimist ja vaatekoridoride hoidmist. Seega, kui turg peab sealt kaduma, miks peaks asemele tulema hoone. Reljeef on maa sees olemas. MARTIN AUNIN: See on täitsa ootamatu vaatenurk. Miks mitte siis võtta ka ennesõjaaegne maht maha ja teha see haljaskoridor? Praegu tundub pendel olevat liikunud äärmusse – kõik olemasolev tuleb säilitada. Vanalinna põhimäärust tõlgendatakse nii, et ehitada võib vaid 1944. aasta eelses mahus, kuigi mina seda sealt otseselt nii välja ei loe. Pealegi on põhimääruse aluseks üks varasem dokument, mis näeb põhimõtteliselt ette ka uusehituse võimaluse, kui on vaja siduda vana ja uut [Tallinna vanalinna muinsuskaitseala uushoonestamise põhimõtted. Arhitektuurimälestiste ekspertnõukogu 6. märtsi 2001. a koosoleku protokolli nr 14 lisa – I.R.]. VILLEM TOMISTE: Küsimus on ka sidususes – kas uuel ja vanal keskkonnal on mingid lingid ja ühendusteed, et see oleks visuaalselt loetav ja keskkonnana tajutav vanalinnast väljapoole arenev jalakäiguala. Ida suunas on ainult paar ühenduskohta: Viru tänav, järgmine kuskilt Kalevi ujula tagant ja siis juba Paksu Margareeta juurest. Need on väga õrnad kohad – kui nende tänavate otstest uue linnaga ära ei seo, hakkab vanalinn järjest rohkem elama oma elu ja uuslinn oma. Vanalinna ümbritseb suhteliselt barbaarselt paigutatud ringtee, vanalinnas uitav turist põrkab vastu liikluskeerist ega hakkagi teisele poole minema. Selle kvartali eeslinnahoonestus ei jätka aktiivse vanalinna miljööd. See loob omakorda katkestuse. Need majad on väga armsad, aga see ruum ei ole enam terviklik. ROBERT TREUFELDT: Probleem on selles, et ei osata teadvustada paiga ajalugu. Me ei oska kaitstavat keskkonda rääkima panna ei turistidele ega kohalikele, ka Tallinna linn pole midagi selle heaks teinud. Turisti jaoks pole sugugi veider, miks ta ei saa igalt poolt läbi, ta tajub väga hästi, et kusagil on siirdeala. Mitmel pool on neid sellisena ka eksponeeritud. Lingid vanalinna ja südalinna vahel on sageli palju hõredamad kui meil. VILLEM TOMISTE: Kindlasti ei ole küsimus täisehitamises, vaid terviklikus pildis. Kui on tegemist ehitamisega, siis peavad arhitektid tegutsema koostöös muinsuskaitsega. Aga kui on vaja ehitada Põhjaväila, siis see käib väljaspool neid kaalutlusi. Kui samas tsoonis oleks üks kõrge maja – hea näide on Admiraliteedi äärne – tuleb planeerimisel arvestada kõiki

Aia 6, Aia 8 / Inseneri 2 hoonestuseskiis. Martin Aunin, Martin Melioranski, Marti Kahu, 2008.

vaatesektoreid jne. Transiidivoog segab vaadeldavust ja pääsusid samamoodi. Põhjaväila kohal on väga toredad vaated, aga autod vurisevad. Samas toetusfunktsioone – paviljone, kohvikuid vms – ehitada ei tohi. Enamus bastionaalvööndist on täiesti raisatud ruum, sest ta on läbitöötamata. See on vahetsoon, kus tõesti saab nautida vaadet, aga seal viibimine on mõtestamata. Räägitakse avalikust ruumist, aga ilma seda väljendit mõtestamata on see täiesti sisutühi. Piki bastionaalvööndit takistavad liikumist piirdeaiad, ajutised rajatised, ebaloogilisused. Ümber vanalinna on palju ruumi, mida saaks palju paremini kasutada. Selleks pole vaja üldse palju teha. ROBERT TREUFELDT: Keskkonda saab parandada väga väikeste asjadega. Kasvõi see vanade lugude markeerimine, mis ei vaja üldse palju raha. Või teha rohelises ringis liikumine mugavamaks jalakäijale, jalgratturile. VILLEM TOMISTE: Seda ala peaks käsitlema mingi tervikliku bastionaalvööndi projektina. ROBERT TREUFELDT: Esimene samm selles suunas on Tallinna vanalinna arengukava. Töö tellijaks oli linnavalitsus ja teostajaks Tulevikuuuringute instituut. Autoreiks seega sotsiaalteadlased ja nii ajalooliselt kui arhitektuuriliselt oli seal sees üsna suuri apsakaid. Siiski on see üle hulga aja esimene üritus, kus ala on püütud terviklikult vaadata ja seda püüet tuleb tunnustada. Teine distsipliinideülene töö on algatus kanda kõik kindlustised ühele kaardile. Sellest võiks saada avalik andmebaas, kus on viidud kokku vanade plaanide järgsed kindlustised ja kõigi teostatud kaevamiste tulemused. Sellest oleks kasu nii kinnisvaraomanikele kui arhitektidele. VILLEM TOMISTE: Muidugi on lihtsam kui mingid reeglid on kokku lepitud. Koostöö peaks olema, mitte et igaüks on kaitseolukorras. Avatum võiks see süsteem olla. Meil on küll olnud muinsuskaitsega hea koostöö, kõik on saanud kooskõlastatud, me oleme alati küsinud kõikvõimalikke lähteandmeid. Igal asjal võib olla mitu erinevat lahendit. Ega arhitekt ei ole hull, kel oleks pime huvi igal pool kõik täis ehitada. Ja tegelikult tahavad ju kõik sama asja, keegi ei ole vanalinna vastu. Ma ei saa üldse aru, miks peaks elama Tallinnas, kui ei saaks iga päev vanalinnas käia.


4

vasar

23. oktoober 2009

Roseni 7, endine Rotermanni laudsepa töökoda, esindab Eesti uuemat arhitektuuri eile Barcelonas avatud Mies van der Rohe arhitektuuripreeAndrus Kõresaar miate näitusel. Andrus Kõresaar, Raivo Kotov (KOKO Arhitektid).

Eesti vajab arhitektuuripärandi hoidmise strateegiat Leele Välja

On selge, et arhitektuuripärandi hoidmise ja säilitamisega seonduv on osa riigi arhitektuuri­poliitikast. Kui visata pilk üle Soome lahe põhjanaabrite poole, ei teki selles mingit kahtlust. Kui vaadata olukorda meil, siis selles enam nii kindel olla ei saa. Korraliku kultuurriigina on Eestil olemas oma arhitektuuripoliitika1 ja sellega kaasneva rakendusdokumendina arhitektuurivaldkonna tegevuskava.2 Need meie arhitektuurivaldkonna kujundamise olulisimad dokumendid puudutavad ka arhitektuuripärandit, kuid märksa põgusamalt, kui meie keskkonnakultuuri efektiivne toimimine eeldaks. Kui arhitektuuripoliitikas on rõhutatud arhitektuurimälestiste taastamise toetamist kui ühte riiklikest prioriteetidest3 ja üks poliitika eesmärkidest on: „Parandada soodustavate meetmetega arhitektuuripärandi kui rahvuskultuuri ajaloo ühe kandja säilitamist”4, siis arhitektuurivaldkonna tegevuskava piirdub vaid n-ö eriti pehmete tegevustega, rõhutades dokumenteerimise ja uurimise tähtsust ning arhitektuuripärandi avalikkusele tutvustamise vajalikkust. Vähimalgi määral alahindamata nende tegevuste olulisust, tuleb tõdeda, et siin ilmneb arhitektide pisut kummaline ja heitlik suhe arhitektuuripärandisse. Ühelt poolt mõjutab seda arhitektide hulgas leviv kuvand hirmsatest muinsuskaitsjatest, kelle silmapiirile ilmudes kaob igasugune arhitektuuriteose sünni lootus (ja ega see müüt ei olegi päris tühjale kohale tekkinud), aga teisalt ka ajaloolise konteksti nõrk tajumine. Seda küll pigem erialase

Muinsuskaitseleht

Vasar

tendentsina, mitte üksikisiku tasandil. Vaikselt on küll hakatud aduma, et ka täna loodu on juba homme osa meie arhitektuuripärandist ja nii on see teema väga otseselt seotud arhitektuuri ja arhitektuuripoliitikaga. Ajalooline keskkond ja arhitektuuripärand ei ole aga mingi museaalne objekt, mida ainult uurida ja dokumenteerida. Tegemist on osaga elavast ja arenevast arhitektuursest ruumist, mille puhul äärmuslikud lähenemised musealiseerimise või vastupidi räiget uuendamist vajava rudimendi näol võiksid olla välistatud. See, kuivõrd praeguses ühiskonnas (sh arhitektid, ametnikud ja arendajad) tajutakse ajaloolist keskkonda ja arhitektuuripärandit, tuleb hästi ilmsiks viimase kümnendi uusehitisi (ajaloolistes linnasüdametes) vaadeldes. Leiame sealt nii väga häid kui väga halbu näiteid, mis annavad suurepärase läbilõike kompetentsuse määrast selles valdkonnas – see on äärmiselt isikukeskne, ulatudes äärmusest äärmusesse. Mingist ühtsest arusaamast, mis kehtiks igas ministeeriumis ja linnas, on raske rääkida. Kas see on üldse vajalik? Arvan, et on. See on osa ühiskondlikust turvatundest, mida peaks oma kodanikele pakkuma just riik ja kohalik omavalitsus. See aga eeldab teatud ühiseid põhimõtteid ja kokkulepitud käitumisstrateegiaid. Riik on praegu selles osas õige skisofreeniline, kujundlikult võiks öelda, et tegemist on kahestunud isiksusega. Ühelt poolt riik kui kultuuripärandit tähtsustav institutsioon, mis muinsuskaitseseadusega oma kultuurimälestiste omanikest kodanikele hulga koormisi asetab, ja teisalt riik kui ise mälestiste omanik. Arvukate kordatehtud objektide kõrva pole vähe ka neid, mis on fataalsesse seisundisse jõudnud. Nii mõnigi kord on selle taga olnud riigi käitumine kõige halvemas mõttes eraomanikuna, kes oma omandit vaid võimaliku kasu saamise kontekstis käsitleb, eesmärgiks vaid kiire müük, mitte kultuuripä-

randi hoidmine, väärtustamine ja kasutamine. Markantseimad näited viimastest aastatest vast Patarei vangla ja Keila-Joa mõisa ümber toimunu. Riigi Kinnisvara Aktsiaselts, mis käitub kui suhteliselt eetikavaba äriühing, on riigi institutsionaalse olemusega sügavas vastuolus. Ja ei maksa siis imestada, kui sama mentaliteet lokkab ka omavalitsustes. Liigagi sageli juhtub, et omavalitsus ehitab uue kooli või hooldekodu põhjendusega, et olemasoleva hoone (mis sageli on arhitektuurselt väärtuslik mõisa- või koolihoone) korrastamine läheks kallimaks. Parematel aastatel kaasnes sellega ka lootus atraktiivne objekt hea raha eest maha müüa. Võimalus, et see tähendab piirkonna ühe atraktiivsema ja identiteedilt olulisima hoone tondilossina tühjaks ja hävimisohtu jätmist, ei tule sageli pähegi. Aga just nii on see tihti läinud. Drastilisematest juhtumitest viimastel aastatel meenub kindlasti rikkalike interjööridega väärsusliku Ahja mõisa põleng, mis sai teoks just tänu sellise stsenaariumi rakendumisele. Selle asemel et hoida ajaloolisi hooneid kasutuses, valitakse sageli esmapilgul odavamad lahendused. Selle hind pikemas perspektiivis osutub sageli aga palju kordi kallimaks. Kui riik ja omavalitsus ei tunne vastutust ega anna eeskuju arhitektuuripärandi hoidmisel, siis kuidas saame me seda tahta kodanikelt? Et mitte jalgratast leiutada, vaatame, kuidas on riigi rolli arhitektuuripärandi hoidmisel käsitlenud põhjanaabrid. Soome arhitektuuripoliitika5, pöördub erinevalt meie omast ikka ja jälle tagasi arhitektuuripärandi olulisuse juurde. Siinkohal on isegi kummastav, et kuigi see dokument oli meie arhitektuuripoliitika väljatöötamisel oluline eeskuju, pole suuremat osa pärandiga seonduvast järgimist väärivaks peetud. Olulise erinevusena torkabki silma pärandi tajumine osana tervikust, samas kui meie sarnastes dokumentides on see justkui üks eraldiseisev taust, mis ei ole aktiivselt seo-

Toimetaja: Liina Jänes Keeletoimetaja: Anu Jõgi Kujundaja: Piia Ruber

Kolleegium: Mart Kalm, Carl-Dag Lige, Olev Liivik, Juhan Maiste, Mika Orava

tud praeguse arhitektuurse ruumi kujundamisega. Soome arhitektuuripoliitikast: „Ehitus­ pärandi mitmekülgne kasutamine rikas­ tab ja elavdab argielu. Ajaline kihistus on identiteeti loov omadus ja seetõttu tähtis ehitamises ja ehituspärandi säilitamises. Ehitatud keskkonna hea hoidmine on ehi­ tuskultuuri põhialus. Ehituspärandi kul­ tuuriline ja rahvamajanduslik väärtus eel­ dab, et sellele pöörataks enam tähelepanu ka ühiskondlikes ja majanduslikes otsus­ tes. Riik püüab oma tegemistes erinevatel aladel ja valitsustasanditel edendada ehi­ tuspärandi säilimist.”6 Oluline on pärandi kui konteksti tajumine arhitektuurivaldkonna kõikides lõikudes tegurina, millega arvestamine on üks tasakaalustatud ja kultuurse arengu eeldusi arhitektuurivaldkonnas. Soomlaste 1998. aastal valminud arhitektuuripoliitikas oli sõnastatud ka eesmärk kujundada arhitektuuripärandi hoiust riiklik strateegia. Tajudes selle valdkonna olulisust, probleemide mitmekesisust ja seotud osapoolte rohkust, oligi järgmiseks sammuks valitsuse otsusega vastu võetud riikliku ehituspärandi strateegia7 valmimine 2001. aastal. Nüüd, kus majandussurutis on toonud ilmsiks vajaduse paljud senised otsused ja strateegiad edueufooriast looritamata pilguga üle vaadata, on ehk ka meil aeg tegeleda arhitektuuripärandi rolli ja selle hoidmise vajaduse teadvustamisega. Ja mitte loosungite, vaid konkreetset väljundit võimaldavate eesmärkide ja tegevustena. Mõned rakenduslikud näited: - Riik ja omavalitus arhitektuuripärandi hoidjana. Kui mis tahes riikliku või kohaliku funktsiooni täitmiseks vajatakse uut hoonet, eelistatakse kasutada olemasolevaid arhitektuuriväärtuslikke hooneid (sõltumata omandivormist). - Arhitektuuri ja arhitektuuripärandi tajumine kultuuri osana on otseses seoses haridusega. Selle valdkonna käsitlemine õppekavades ja haridusprogrammides on oluline eeldus selle valdkonna taseme tõstmiseks tulevikus (võib eeskuju võtta põhjanaabritelt, seal on see juba teostatud). - Ehitatud keskkond on oluline osa meie olemasolevast toimivast ruumist ja kultuuripärandist. Selles muudatuste tegemisel alustatakse olemasolevate väärtuste hindamisest ja alles siis liigutakse uute vajaduste rahuldamiseks vajalike muudatuste juurde. Arhitektuuripärandi strateegia väljatöötamine peaks tooma ühe laua taha ministeeriumide esindajad, arhitektid ja muinsuskaitsjad. Kuigi vahetevahel on neil olnud ühise keele leidmisega raskusi, siis ometi on aeg näidanud, et hea tahte olemasolul mõlemalt poolt pole selles midagi ületamatut. Ja eks ole sellel ühise keele leidmisel ka osa arhitektuuripärandist ühtsema arusaama kujundamisel. Arhitektuuripärandi strateegia ei ole kindlasti see võlukepike, mis avab rahakraanid laiaulatuslikeks restaureerimistöödeks. Liigagi sageli kiputakse arvama, et puudu on ainult rahast. Tegelikkuses on meil kõige enam puudu ühtsetest arusaamadest ja väärtushinnangutest. Arhitektuuripärandi strateegia loomise käigus võiks leppida kokku ühistes hoiakutes ning tegutsemisviisides riigi ja omavalitsuse tasandil, kaardistada olulised probleemid ja leida valdkonnad, kust otsida neile lahendusi. Arhitektuuripärandi hoidmine ei ole vaid restaureerimine, nagu sageli arvatakse. See on ainult väike osa, oluline on ka teadvustamine, väärtustamine, kasutamine, elujõulisuse toetamine jne. Hoiakud on need, mis otsustavad meie ajalooliste hoonete saatuse.

1 Eesti arhitektuuripoliitika. Heaks kiidetud Vabariigi Valitsuse istungil 22.10.2002, protokoll nr 43, päevakorrapunkt nr 5. Viimati täiendatud 06.11.2008. Kultuuriministeeriumi kodulehekülg. 2 Arhitektuurivaldkonna arengukava 2004-2008. Kultuuriministeeriumi kodulehekülg. 3 Eesti arhitektuuripoliitika lk 1. 4 Samas lk 3. 5 Suomen arkkitehtuuripolitiikka. Valtioneuvoston arkkitehtuuripoliittinen ohjelma 17.12.1998. Taiteen keskustoimikunta ja opetusministeriö 1999. 6 Samas, lk 13. 7 Rakennusperintöstrateegia. Valtioneuvoston päätös 13.06.2001.

Väljaandja: Eesti Muinsuskaitse Ümarlaud Kontakt: liina@umarlaud.eu

Vasar 2009 10 23  

ajaleht Vasar - Muinsuskaitseleht Vasar hakkab ilmuma vähemalt kord kvartalis, usutavasti sagedamini. Lehte annab välja Eesti Muinsuskaitse...

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you