Page 1

vasar

Vasar 1

muinsuskaitseleht 15. mai 2009

Tallinna Püha Vaimu kiriku haruldased klaasimaalid Eve Koha Tallinna Püha Vaimu kirikus avati muinsus­ kaitsekuul näitus kiriku kuuest haruldasest klaasimaalist, mis seni on olnud avalikkuse eest varjul. Näituse eesmärk on tuua pärand avalikkuse ette ja tutvustada selle konteksti. Kuna kõigi säilinud vitraažide algasukohti akendes täidavad uued Dolores Hoffmanni kujundatud vitraažid aastatest 1987–1996, eksponeeritakse originaale kiriku siseruumis lõunarõdu aknaorvandites. Tallinna Püha Vaimu kirik on olnud ajaloo väl­ tel nii seegi kui ka rae kirik, alludes koos see­ giga otseselt raele. Siin pidas raad kõige sage­ damini pidulikke jumalateenistusi ja istun­ geid. Ajaloolised vappvitraažid tõendavad neid sidemeid kirikuga. Kuuest eksponeeritavast klaasimaalist kaks on 17. sajandist ja neli 19. sajandi II poo­ lest, osa neist on säilinud katketena. Nende hulgas on Eesti vanim tervikuna säilinud vappvitraaž Jurgen Tuchi nime ja õuemärgiga aastast 1606. Teine, 17. sajandil maalitud ovaal kannab Jost Timmermani nime ja õuemärki. Kummagi nime kohta ei ole õnnestunud infot hankida, kuid teada on, et 17. sajandil elavnes tava kinkida kirikutele klaasimaale seisuslike organisatsioonide või ka eraisikute poolt. 19. sajandi teisest poolest pärineb bürgermeister Woldemar Mayeri nime ja vapiga vitraaž, millel aastaarv 1876. Samast ajast on ka parun Girard de Soucantoni perekonnavapp ja Tallinna suur vapp, mida kasutas Tallinna raad, ning Tallinna väike vapp, mis oli Suurgildi vapiks. 17. sajandi klaasimaalijad käsitasid klaasma­ terjali kompositsiooni osana. Maaliti klaasi mõlemale küljele, esiküljel oli joonistus ja tagaküljel värvikiht. Nii muutusid maalingud ruumiliseks ja klaas ise jäi maalingutevahe­ liseks dimensiooniks. Varased Püha Vaimu kiriku klaasimaalid on rõõmsad ja värvikad. Maaliti valgust arvestades, mis annabki aja­ loolisele klaasimaalile tundlikkuse ja elavuse. Valguse langemise nurk oli kokkuleppeliselt pea alati ülalt vasakult. Seda jälgiti ka joonistu­ ses, tehes valgusepoolsed kontuurid peenemad ja varjus olevad laiemad. Kasutati kontuur­ värvi – musta ja pruunikasmusta. Joonistuse järel maaliti kõige heledam foon ja puhastati sealt välja kõige valgustatumad kohad, mis jäid ilma värvita. Seejärel maaliti poolvarjud ja lõpuks tumedad varjud kujundite modelleeri­ miseks, kõige lõpuks aga tugevad kontuurid. Hõbekollane ja värvilised pinnad kaeti klaasi teiselt poolt ja põletati viimastena. Kuna vär­ vilised pinnad jäid välitingimustesse, on nad tihti koorunud. Need värvid nõudsid põleta­ mist madalamal temperatuuril ja olid seetõttu vähem püsivad. 19. sajandi lõpuks oli klaasimaalis klaasi enda tähtsus kahanenud, kogu klaaspind oli läbi maalitud. Tolle aja maalingute juures võime imetleda teostuse meisterlikkust, sest tehnilised oskused oli kõrgel tasemel. Püha Vaimu kirikus säilinud vitraažid annavad parima tunnistuse ajaloolise vitraaži­ kunsti traditsioonidest – 17. ja 18. sajandil on need olnud kas väikesed tinaraamistuses ovaa­

Eesti vanim terviklikult säilinud klaasimaal.

lid või vapiruudukesed. Akent üleni täitvaid vitraaže on Eesti sakraalklaasi traditsioonis teada 19. sajandi lõpust. Praeguseks vähemal või rohkemal määral säi­ linud vitraažid olid kiriku akendel veel 1930. aastatel, kuid 1944. aasta märtsipommitamises said klaasimaalingutega aknad kannatada ning need tuli eemaldada. Viimane oma algasu­kohas olnud vappvitraaž võeti maha 1983. aastal, kui alustati Dolores Hoffmani vitraaž­akende pai­ galdamist. Tollal algaski muinsuskaitse eest­ võttel ja koguduse toetusel kiriku klaasimaali_ pärandi restaureerimine, mis on – vaatamata mitmele katkestusele – päädinud näitusega. Enamik restaureerimis-konserveerimis­töödest tehti Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osa­ konnas. Samal ajal valmistati klaasimaalidest ka koopiad, mida saaks kasutada kiriku lõuna­ akendel, kui need taastada rombakendena. Praegu matkivad sõjajärgsetel akendel romb­ akna tinaraame plekiribad. Kuna haprad origi­ naalid ei kannata isegi restaureerituna akendel eksponeerimist, meenutaksid koopiad klaasi­ maalide kirikule kinkimise kaunist tava.

1

Tallinna väikese linnavapiga vitraaž.

Näitus Tallinna Püha Vaimu kirikus on avatud 13. maist 30. septembrini, esmaspäevast lau­ päevani kella 9.00–17.00.

Uue muinsus­ kaitse poole Sellest ajast, kui muinsuskaitseliikumisel oli keskne roll Eesti vabadusliikumises, on hulk aega möödas ja pärandiga tege­ lemisel on paarikümne aasta jooksul läbitud mitu etappi. Toonast õilsat aurat ei jätkunud kuigi kauaks. Mida pare­mini hakkas minema riigil, seda enam sum­ busid muinsus­kaitseteemalised arutelud edasiviiva tuumata kriitikasse ja kaitse­ positsioonilt kirjeldamisse. Eesti muinsuskaitse kiivas enese­ kaitsehoiak on olnud majandusedu varjukülg. On huvitav, et demokraatia ja majanduse ülesehitamisel oskasime riigina teiste vigadest õppida ja sattusime kiiresti õpetaja rolli, ent muinsuskaitsest kujunes aktiivsete ehitusaastate jooksul üsna tugev arusaam kui arengu pidurist. Arengu suunda ei olnud sealjuures kokku lepitud. Investeeringuid oli vaja Eesti majan­ duse elujõulisuse tagamiseks, pärand jäi sellele sageli jalgu. Liiga tihti tuli rakendada hädakaitset ja kiirreageerimis­ rühmana töötades polnud mahti teha nii vajalikku selgitustööd ega vaielda metodo­ loogiate üle. Väljaspool ülikooli- ja konve­ rentsiruume ei ole peaaegu üldse räägitud muinsuskaitse filosoofiast ega moodsa muinsuskaitse teoreetilistest alustest. Praegu avardavad mitmed rahvus­ vahelised organisatsioonid pärandikaitse mõistet, et kirjeldada teadusliku konser­ veerimise kõrval selle veelgi suuremat rolli maailma tohutu kultuuri-, vaimse ja looduspärandi jätkuvusel-järjepidevusel. Ka Eesti muinsuskaitse liigub objekti­ keskselt kaitselt järjest enam keskkonna kaitsmise suunas. Välise häda ja hala kõrval on sündinud mõndagi positiivset: väga palju restaureerimistöid, väärtus­ tatud puit­arhitektuuri, tehtud mitmeid alus­uuringuid jm. Viimased on eriti olu­ lised, kuna ilma alusuuringuteta jäävad kaitse eesmärgid arusaamatuks ja ootused muinsus­kaitse suhtes vastuoluliseks. Pole vaja rindejooni osapoolte vahele, kes peaksid kõik seisma parema ja mitme­ tähendusliku keskkonna eest: omanikud, arhitektid, muinsuskaitsjad, riik, omava­ litsused jne. Nendes vastasseisudes ei ole võitjaid. Kultuuripärand on meil ühine, meie pärand ja ühtlasi maailma pärand. Väärt, et sellest hoolitakse ja seda mõtes­ tatakse. Muinsuskaitseleht Vasar pakub ühist platvormi ja kutsub kaasa mõtlema kõiki, kes kultuuripärandist midagi arvavad. Eesmärk on õhutada konstruktiivset diskussiooni, avaldada analüüsivaid ja probleemi­keskseid lugusid alates sellest, millist muinsuskaitset me tahame, kuni konkreetsete pärandiliikide ja objekti­ deni. Leht hakkab ilmuma vähemalt kord kvartalis, aga usutavasti juhtub see sage­ damini.

Liina Jänes


2

vasar

15. mai 2009

Peeter Suure merekindlusest sõja ja rahu ajal

Suurtükipatarei nr 12 Suur-Paljassaarel 1920. aastate alguses, mil Paljassaared olid veel tõesti paljad saared.

Riigiarhiivi foto

Robert Treufeldt Tsaariaja lõpupoole rajatud Peterburi merekait­ set ja peamiselt Tallinna ümbrusesse selle kaitse osana kerkinud imperaator Peeter Suure mere­ kindlust käsitledes tuleb esmalt meelde lugu elevandist, keda kaks pimedat püüavad kirjel­ dada. Kogu merekaitse kompleks oli Esimese maailmasõja ajal üks suuremaid militaarehitisi maailmas. Võrdluses elevandiga oleks Tallinna ümbrus elevandi rind, Soome-poolne osa turi ja Naissaar süda. Ülejäänu jaguneb zooloogi­ liselt enam-vähem õigesti terve Soome lahe ümbrusesse, Sõrve säärest ja Ahvenamaalt kuni Kroonlinnani välja. Kompleksi võrdlus suure loomaga annab võimaluse aduda, kui väikest osa sellest avalikkuses (ehk siis pimedate poolt) üldse käsitletakse, kui räägitakse selle ajaloost või säilitamisest turismi jaoks. Vene impeeriumi tollase pealinna Peterburi kaitse korraldati pärast suurte kaotustega lõppenud Vene-Jaapani 1904.-05. aasta sõda ümber. Eelplaan valmis 1907. aastal, ehitustöid alustati 1911. Laevastiku asemel oli nüüd põhi­ rõhk Läänemere ja Soome lahe miiniväljadel. Suurendati ka miinivälju kaitsvate rannapata­ reide arvu ja laevastikku. Liepājast viidi laevas­ tiku operatiivbaas Tallinna. Edasi kujunes Peterburi merekaitse neli põhipositsiooni: eelpositsioon (Tahkuna– Spithami–Hanko), pea- ehk keskpositsioon (Tallinn–Naissaar–Porkkala), varu- ehk sisepo­ sitsioon (Meriküla–Kurgola–Lavassaar–Kotka) ja lõpp-positsioon (Yhinmäki–Retusaari– Kroonlinn–Ino). Pea- ehk keskpositsioon ongi tuntud kui imperaator Peeter Suure merekind­ lus, mis oli ka kogu Peterburi merekaitse oluli­ sim ja tugevaim osa. Tiibpositsioonid pidid vältima põhiposit­ sioonide selja tagant ümberhaaramist. Praegu eristatakse neist peamiselt viit: Kura kurgu (Sõrve poolsaar), Väinamere (Hiiu-, Muhu- ja Saaremaa ning Lääne-Eesti manner), Ahvenamaa, põik- (Helsingi ümbrus) ja Viiburi positsioon. Soome lahe ümbrusesse ehitati uusi laevaja õhutõrjepatareisid, varjendeid, kaitsekraave, kindlusraudteid ja -maanteid, sildu, väeosade linnakuid. Siia rajati ka uus sõjasadam, laeva­ tehaseid, arsenale, ladusid, töölis- ja aedlinnu. Tallinna, selle lähedusse ja Naissaarele kerkisid merekindlustised ning maa poolt ümbritses Tallinna kuni kolm kindlustatud liini. Need takistasid vaenlasel peapositsioonist läände jäävaid miinitõkkeid traalida, kindlustasid oma laevastiku tegutsemist ja kaitsesid Tallinna kui Vene Läänemere laevastiku peaoperatiivbaasi. Sõja lõpuks olid positsioonid erinevas ehi­ tusjärgus ning kindlus jäi lõpetamata. Palju ehitisi rikkusid ja õhkisid taganevad Vene väed 1918. aasta veebruaris. Sellele vaatamata oli kindlus arvestatav jõud ning Saksa väed tegid enne Eesti alade osalist vallutamist ainult ühe tõsise katse sellesse sisse tungida. Sõdadevahelises Eesti Vabariigis kasutati Vene kindlustisi osaliselt ära, et ehitada välja oma

väiksema osa uhket nimetust suure kompleksi kõikvõimalike osade kohta. Hiiumaal kasutatakse oma militaarpä­ randi kohta tihti „Peeter Suure merekindluse“ nimetust, ehkki kindlusel küll otsest sidet Hiiumaaga pole – küll aga on suurel komplek­ sil. Paldiskis on eeldatud, et 18. sajandi alguses rajatud bastionaalfort, mis kannab rahvasuus Peetrimägede nime (ja mille rajamist alustati tõesti Peeter Suure ajal), peaks ka Peeter Suure merekindluse tegemistes kajastuma. Iseenesest on väga hea, kui eri aegade kind­ lustisi terviklikult tahetakse käsitleda, kuid segaduste vältimiseks tuleks esmalt ühe ajastu asjad ära klaarida. Võib ju tunduda, et selline segadus erilist kahju ei tee. Kindlasti pole see võrreldav teadmatust lammutamisest põh­ justatud kahjuga, kuid selgituste puudumine võib võimaliku huvilise segadust suurendada ning viia probleemidele käegalöömiseni ning lõpuks millegi hävimiseni. Harvad ei ole ka juhud, kui keskkonna lugu teatakse, aga seda ei peeta nii väärtusli­ kuks, et piirkonna uues elus ära tähistada. Laskemoonalao lammutamine ja selle kohale parkla rajamine Mustamäe haigla juures oli pärandi suhtes ilmselgelt lohakas suhtu­ mine, kus alternatiivseid lahendusi ei otsitud. Parkimine on haigla juures endiselt kaooti­ line, aga üks merekindluse ehitis on maa pealt kadunud. Seda pole isegi maapinnal tähista­ tud, rääkimata mingistki sellele ehitisele või seda ehitist hõlmanud suuremale kompleksile viitavast teabetahvlist. On ka teisi näiteid. Tallinnas on Paljas­ saartele üles pandud teabetahvleid, kus lisaks kindluse osadele on tutvustatud ka muid Paljassaarte militaarehitisi ning loodusega seo­ tut. Kindluse Viimsi poolsaare väheldane ehi­ tisekompleks on võsast puhastatud ning saa­ nud teabetahvli. Kindluse osi on mälestistena arvele võetud nii Tallinnas kui ka ümbritseva­ tes valdades.

Militaararhitektuur rahu ajal

ranna- ja merekaitse. Vähese kasutamise põh­ juseks oli kindluse läände orienteeritus, sest nüüd oodati peamist rünnakut idast. Juba siis olid mitmeid ehitisi rüüstanud kohalikud ela­ nikud – ära oli viidud kaableid, torusid, lae- ja seinapalke. Rahuajal müüdi ehitisi ka ametli­ kult lammutamiseks, et ehitusmaterjali saada. Nõukogude baaside ajal ja Teise maailma­ sõja puhkedes kasutati vanu kindlustisi väga vähe, sest vahepeal olid sõjapidamise viisid ja tehnika oluliselt muutunud. Saksa okupat­ siooni ajal kasutati kindluse Soome lahe äärseid alasid, kus oli ka Saksa moodsaid õhutõrjerada­ reid ja Soome tulejuhtimisehitisi, nõukogude ajal peamiselt Naissaare ehitisi. 1950. aastate keskel hülgasid suurriigid suurtükiväega ranna kaitsmise kontseptsiooni ja kindlusehitised jäid funktsioonita. Nõukogude perioodil kasu­ tati osa neist ladudena, teede või karjääride alla jäävad lammutati. Taasiseseisvumise järel on peaaegu kõik ehitised sõjalisest kasutusest väljas ning üle elanud uue rüüstamislaine (pea­ miselt metallivargused).

Tundmatud veidrused maastikus Militaararhitektuur on alates 19. sajandi lõpust teinud oma olemuses olulise pöörde – seda on hakatud inimasutusest eemale viima ja maas­ tikul varjama. See omakorda tähendab, et kui mõne ehitise sõjaline elulugu lõpeb ja tsiviilelu võiks alata, osutub see lihtsalt liiga kaugeks ja raskesti kasutatavaks. Kui tsiviilinfrastruktuur jõuab laienemise käigus omal ajal kaugemale viidud militaarsele järele, ei järgne sellele koh­ tumisele paraku lõimumist, sest endisi mili­ taarehitisi ei pruugita enam äragi tunda. Kui

kasarmuhoone või betoonpunker on maastikus „loetav“, siis maasse kaevatud suurtükipatarei või ümbritsevast pinnasest vaevu kõrgemal olev raudteetamm tekitab ainult võõristust. Kui võõra vormi kohta selgust pole, võidakse sellest arendamise ja projekteerimise käigus lihtsalt üle sõita. Siit koorubki välja suurim oht Peterburi merekaitse kompleksile. Seda lihtsalt ei tunta ära, sest oma tohutute mõõtmete tõttu on seda kõikjal Põhja- ja Lääne-Eestis ning üksteisest teinekord üsna kaugel olevad ehitised ei anna tänapäeva maastikul enam ühtset ansamblit välja. Tundmatut lõhutakse kergemini. Seda ehk ei tehtagi meelega, lihtsalt ei teata ajalugu. Üksikut omanikku-arendajat pole mõtet süü­ distada, kui keskkonna terviklikkuse üle val­ vav riik või omavalitsus selle keskkonna lugu ei tea või ei tahagi teada. Tallinna hipodroomi elamualana planeeri­ misel ei nõutud isegi võistluse juhendis maa-ala läbiva kindluse raudteega arvestamist. Ometi on see raudteelõik ümbruses kohati veel väga hästi äratuntav ning mitme Tallinna piirkonna jaoks suure ajaloolise väärtusega. Arhitektil poleks ehk midagi sellise maastikuelemendiga lähteülesande vastu – jutt pole ju taastamisest, vaid planeeringus arvestamisest ja maastikus tähistamisest. Ka raudteetammide lammutamine Väike­-­­ Paljassaarel, parklaks asfalteerimine Musta­ mäel või täisehitamine Rae külas pole tingi­ mata halva kavatsuse tagajärg, vaid esmapil­ gul arusaamatut maastikuelementi lihtsalt ei tunta. Segadused algavad juba nimestki – „Peter­ buri merekaitse“ on millegipärast tunduvalt vähem atraktiivne kui „(imperaator) Peeter Suure merekindlus“. Seetõttu pruugitaksegi

Kindluse ehitiste füüsiline vastupidavus on väga hea võrreldes nende mälupildis püsimi­ sega. Nagu Eesti kliimas ikka, on siiski suur probleem niiskus. Tuleb ette nii kõlbmatuks muutunud hüdroisolatsiooni, mistõttu vesi ehitisse jookseb ja sealt sideainet välja uhub, kui ka kõlbmatuks muutunud või sihilikult muudetud drenaaži, mistõttu ehitised on uppunud. Niiskus määndab ka puittugesid ja paneb raudosad roostetama. Paraku on siin taas suurim probleem ini­ mene ise. Puitosi, kaableid ja torusid varastati ehitistest kohe pärast nende mahajätmist. Praegusi metallivargaid või prügisokutajaid ei peata ka see, kui ehitis on mälestisena kaitse all, ilmselt ei aita siin ka selgitustöö ja abi oleks ainult riigi ja omavalitsuste järelevalve ning kogukonnatunde ja naabrivalve tugevda­ misest. Võtab aega, enne kui elevandi piirjooned hakkavad välja joonistuma ja pimedad teda nägema. Mõnel pool on sellest juba märke. Harjumaa Ettevõtlus- ja Arenduskeskuse telli­ musel inventeeriti 2008. aastal suur osa Har­ ju­maa objekte, inventeerimisi on tehtud ka Tallinnas. Viimsi vallas on pikka aega käinud kindluse Naissaare ehitiste korrastamine, mis praegu on küll vaibunud. Harku, Saue, Saku ja Kiili vald on moodustanud MTÜ Nelja Valla Kogu, mis muude tegevuste kõrval pöörab tähelepanu ka turismi arendamisele. Neist Harku ja Saue vallas on turismiarenduskavas käsitletud ka kindluse osi ja esmakordselt isegi terveid komplekse. Üks võimalikke suurte militaarehitiste rakendusi ongi turism. Selle jaoks piisab kind­ luse osade esialgsest korrastamisest, milleks saab kasutada palju kohalikku algatust ja tal­ gutööd. Peterburi merekaitse kompleks on hiiglas­ lik ning hõlmab mitut riiki nii füüsiliselt, men­ taalselt kui ka turismiga seoses. Kogu kompleks ja selle olulisim osa, Peeter Suure merekindlus, on väärt ettevaatlikku arendust ja projekteeri­ mist ning lisa-uuringuid. Eelkõige vajab see aga avastamist ja teadvustamist. Sellega paraneks oluliselt nii turism kui ka meie endi kultuuri­ pärandist osasaamine.


vasar

15. mai 2009

Ene Läkk

Ülo Josing

Lilian Hansar

Reio Avaste

Siiri Vallner

Ülo Josing

Ülar Mark

3

Tanja Muravskaja

Arhitektid muinsuskaitsest ja muinsuskaitsja arhitektuurist Kui tormiline on muinsuskaitse ja arhitektuuri kooselu, arutavad kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna juhataja arhitekt Lilian Hansar, arhitektuuri­keskuse juht arhitekt Ülar Mark ja noore arhitekti pree­ mia pälvinud Siiri Vallner. Uurib Ene Läkk. Kuidas arhitektid mõistavad praegu Eestis viljeldava muinsuskaitse aluseid? Kas kaitsmise eesmärgid on muinsuskaitsjatele, arhitektidele ja omanikele üheselt arusaadavad? LILIAN HANSAR: Seaduses on kirjas, millest muinsuskaitse lähtub ja mida tuleb kooskõ­ lastada. Lisaks on igal muinsuskaitsealal oma põhimäärus, mis täpsustab seadust. Aga seadu­ ses on ka teatud vabadus sees, mis annab maad interpreteerimiseks. Tõlgendamisel lähtutakse oma teadmistest ja isiklikest omadustest, mis­ tõttu tekivad arusaamatused. Üks saab asjast ühtemoodi aru, teine teistmoodi. Sageli neid võimalusi, mis on määrustes ja seadustes kirjas, ei kasutatagi muinsuskaitse eritingimusi koostades ära. Aga kuna tingimu­ sed on tihti väga üldsõnalised, nagu näiteks: „hoone peab sobima vanalinna miljöösse“, siis iga arhitekt saab sellest isemoodi aru. Ja siit tekivad vastuolud. Konfliktid on sündinud ka sellest, et omani­ kud on pressinud peale lubatust suuremat ruu­ miprogrammi ja vähe on neid arhitekte, kes ütlevad, et sellesse kohta nii palju ei mahu. Ja seegi pole vähetähtis, et valdavalt aja­ loolise haridusega muinsuskaitsjad ei mõista, kuidas arhitektid mõtlevad, ning arhitektid ei ole väga hästi kursis muinsuskaitselise tunne­ tusega. SIIRI VALLNER: Muinsuskaitses, nagu Lilian rääkis, on nii nagu arhitektuuriski. Reeglitest on kasu, aga lõpuks on väga palju asju ikka subjektiivsed. Ja hea tulemus sõltub kõikide osapoolte – arhitekti, muinsuskaitse ja oma­ niku – üldisest kultuuritasemest. ÜLAR MARK: Meil on vaba ühiskond ja nor­ maalne on, et poliitikud ja mittetulundus­ ühingud avaldavad oma arvamust. Aga mulle ei meeldi see, et spetsialistid – arhitektid ja ajaloolased – kisuvad omavahel aeg-ajalt mõt­ tetut tüli. Paika on loksutamata, kes millega tegelema peaks. Kord öeldakse, et arhitektid ei pea lugu ajaloost, siis vastavad arhitektid, et muinsuskaitsjad nõuavad asju valesti, ning tekib tühjast tüli. Seadusega on muinsuskaitsele antud tohu­ tult suur võim. Arhitektidel pole kümnendik­ kugi sellest võimalusest, mis on muinsuskait­ sel. Muinsuskaitse saab kõiki asju kinni panna või nõuda, ka subjektiivselt. Lihtsalt öeldakse, et see varjutab ajaloolist maja, ja sellele ei saa keegi vastu. Arhitektidel pole institutsionaal­ selt ühtegi argumenti, et kaitsta oma ruumi­ kontseptsiooni. Teisest küljest aga on muinsuskaitse ju 15–20 aasta jooksul päästnud pool Eestit. Kui

muinsuskaitsel poleks sellist jõudu ja selja­ tagust, siis oleks juhtunud sama mis Pristina linnas Kosovos, kus lammutati öösiti vanalinna ja päeviti ehitati asemele ärihooneid. Meil on muinsuskaitse tänu seadusele tugev. Ja arhitek­ tidel on raske leppida, et neil puudub sarnane õigus linnaehitust juhtida. Kuidas need vastuolud siis lahendatakse, kui muinsuskaitseseadus jätab interpreteerimisruumi ning kuuldavasti planeerimist ja ehitust reguleerivad seadused alles tulevad muutmisele? LILIAN HANSAR: Muinsuskaitse on võtnud sellise positsiooni, et kui mahutingimused ja jooned on paigas, siis nemad ei sekku arhitek­ tuuri ega selle kvaliteeti. Kõik sellised vaiel­ davad keeruliste arhitektuursete küsimustega asjad tulevad sellesse vahepealsesse konsiiliu­ misse – arhitektuurimälestiste ekspertnõuko­ gusse. Näiteks ehitatakse praegu Koguva küla otsa sadamasse talutare, kuhu tuleb spaa. Kuna ta on suhteliselt küla lähedal ja eritingimustes on kirjas, et see võiks olla küla jätkuks, siis on tehtud pseudoarhitektuurne talutare, mille katus on samas vintskappe täis. Minu arvates on see halva arhitektuuri näide ja sinna sobi­ matu. ÜLAR MARK: Arhitektide ja muinsuskaitsjate otsustusmehhanism vajab tasakaalustamist, ja mitte muinsuskaitse tiibu kärpides, vaid arhi­ tektidele sarnase struktuuri ehitamisega, kus keerulisi küsimusi saaks vaagida spetsialistide ring. Näiteks omavalitsuste arhitektuuri nõu­ kojad ja riigi arhitektuurivolinik. Poliitikud arvavad, et see võib luua autoritaarse situat­ siooni, kus riigiarhitekt hakkab üksinda otsus­ tama, aga riigiarhitekt annab vaid nõu. Ta on nagu ministergi, kes ei otsusta üksinda, vaid koordineerib. Samamoodi nagu muinsuskaitse ei saa olla ega ole autoritaarne. SIIRI VALLNER: Mulle tundub, et enamikul noorematest arhitektidest vastuolusid muin­ suskaitsega ei ole. Oleme vaata et suuremad muinsuskaitsjad kui muinsuskaitsjad ise. Ja me ei tee seda käsu peale. Eesmärk on ju muin­ suskaitsjatega sama – ruum, mis inimestele midagi tähendab ja neile korda läheb. Arhitektide ootused muinsuskaitsele on vastuolulised – teatud juhtudel oodatakse aktiivset kaitsmist (Linnahall, Sakala keskus), projekteerides aga tuntakse end ahistatuna. LILIAN HANSAR: Siiri ütles, et arhitektid on suuremad muinsuskaitsjad kui muinsuskaits­ jad ongi. Arvan, et on tekkinud uus põlvkond, kes tunneb, et ka nende looming vajab kaits­ mist. Praegu käibki muinsuskaitseametis 20. sajandi arhitektuuri inventeerimine, et võtta see kaitse alla. Sellega on kiire, sest ehitus­ maastikul toimub palju muutusi. Iseküsimus on, kas me peame kõike kaitsma. ÜLAR MARK: Varem seda ei väärtustatud. Sageli räägime kurjadest tellijatest, aga vaid mõned üksikud neist on tõeliselt brutaalsed. Valdav osa valutab samuti südant, kui mingi väärtus kaob, ehkki kasuminumbrid on silme ees. Nüüd on kõik sellega nõus, et on mingisu­ gused väärtused, mida tahaks hoida.

SIIRI VALLNER: Tegelikult on kogu ühiskond suunaga kaitsmise poole tänapäeval. Ajaloolise linnaruumi ja uusehitiste koosmõju viimaste aastate parim näide on Rotermanni kvartal. Kas edu pant pole mitte selles, et arhitektid ja muinsuskaitsjad panid ühise eesmärgi nimel seljad kokku? ÜLAR MARK: Kogu edu sai alguse sellest, et omavalitsus käitus õigesti. Tegi konkreetse plaani, arutas selle ajaloolastega läbi. Tellis tsoneerimiskava arhitektidelt Andres Alverilt ja Veljo Kaasikult ning seal on toimetanud suh­ teliselt head arhitektid. Asi mängiti kokku ja seda joont hoiti lõpuni. LILIAN HANSAR: Aga see on ka kvartal, mis ei ole muinsuskaitseala. Ta ei ole nii pretensioo­ nikas kui vanalinna kaitseala, kus reegleid on rohkem. Seal on vabadus suurem ja vabadus tekitab loomingulist õhkkonda. See on keeru­ line küsimus, kui suur saab vabadus muinsus­ kaitsealal olla. Kui vaadata Tallinna vanalinna, siis keskajast on seal peale tänavavõrgu säili­ nud üsna vähe hooneid. Rohkem on historit­ sistlikke ja klassitsistlikke maju. Ala on palju oma elu ajal muutunud. Küsimus on, kui palju see veel muutuda võiks? Tuleb säilitada tervik, aga mis see tervik on? Kui palju võime muuta, et vanalinn koost ära ei laguneks? Uusehitiste sobitamine vanalinna on õnnestunud ka Kuressaare linnas, kus kauaaegse linnaarhitektina toimetas Lilian Hansar. Mis on Kuressaare edu saladus? ÜLAR MARK: Jõuame täpselt sama vastuseni – omavalitsus. Kui omavalitsus suudab tekitada sellise kultuurse situatsiooni, et „kuulge sõb­ rad, teeks õige mõistlikult!“, on hea tulemus käes. Ehituses ja planeerimises toimuva edu võti ongi omavalitsuses. Mitte kuskil mujal. LILIAN HANSAR: Väikesed linnad põevad tih­ tipeale alaväärsuskompleksi ja püüavad silma paista. Mõnikord tahetakse olla suurtega sar­ nased ja ehitada suuri maju, aga valdav on alal­ hoiuinstinkt. Kui mina olin Kuressaare linna­ arhitekt, siis oli meil üsna hea koostöö linnava­ litsusega. Ja ilmselt mind kuulati seal rohkem kui kuskil suures masinas. Näiteks Kuressaare tuntuima uushoone Ferrumi hea tulemus sündis tänu kultuursele tellijale ja tema heale koostööle ehitaja ning arhitektiga. Ka muinsuskaitse eritingimused olid hästi läbi mõeldud. Tellija tunnetas koha tähtsust ja Alver&Trummal Arhitektid tegid korralikku autori järelevalvet. ÜLAR MARK: See on jälle see, et omanik tah­ tis, et arhitektid seal käiksid, ja maksis selle kinni. See on praegu üks nõrk koht – omani­ kud ei taha järelevalve eest tihti maksta. LILIAN HANSAR: Eesti on üks väheseid kohti, kus see pole kohustuslik. Ma usun, et arhitek­ tid oleksid sellest väga huvitatud, et lõpptule­ mus vastaks nende projektile. Sajandivahetusel olid sina, Ülar Mark, Narva linna peaarhitekt. Sinuga koos töötas kamp entusiaste, kes suhtles omavahel nagu Itaalia perekond, pidevalt mõeldes ja arutades, mida annaks linna heaks teha. Kuidas tulemused olid?

ÜLAR MARK: Ehitusbuumi tol ajal ei olnud, aga kehtis sama reegel: „teeme mõistlikult!“ Mulle prooviti paar korda survet avaldada, aga kui suutsin selle ilma konfliktita lahendada, siis see reegel toimis. Missugune on arhitektide vaade koolitamisele? Praegu puudub arhitektuuriõppest muinsuskaitse temaatika. Seda on võimalik õppida täienduskoolitusena või praktika käigus. Ent praegusel raskel ajal tuleb ju arhitektidel teha ka restaureerimisprojekte. ÜLAR MARK: Pooldan seda liini, et kool peab õpetama arhitekti kõigepealt mõtlema. Insenerid heidavad ette, et arhitektid ei oska insenerivõtteid, ajaloolased tahaksid, et teak­ sime ajalugu ja restaureerimist, rohelised ütle­ vad, et austa rohelist, arhitektid pidavat tõm­ bama kõik rohelise maha. Võiks ju anda kor­ raliku hariduse haljastusest ja kõigest muust. Ka planeerimisest, disainist, säästumajadest jne. Arhitektil pole võimalik viie aastaga kõik maailma erialad – alates maalimisest ja arheo­ loogiast lõpetades elektriasjandusega – selgeks õppida. Tal peab olema võime teha koostööd ja kaasata spetsialiste. LILIAN HANSAR: Siin on mul teine arvamus. Kuna viie aasta jooksul pole õppekavas ühtegi muinsuskaitsealast distsipliini, siis arvan, et see võib olla üheks põhjuseks, miks arhitektid ei mõista muinsuskaitsjaid. ÜLAR MARK: Kuidas ei ole? Kui tudeng teeb projekti kas miljööväärtuslikule alale või vana­ linna piirile, siis töö tegemise käigus õppejõud juhendavad, mida peab arvestama, kuidas peab tegema. SIIRI VALLNER: Kas ei võiks olla nii, et kui on huvi arhitektuuri vastu, minnakse ikka arhi­ tektuuri erialale ja hiljem, kui tekib soov töö­ tada vanade majadega, siis ühendatakse arhi­ tektuuriõpingud muinsuskaitse erialaga? ÜLAR MARK: See on spetsialiseerumise küsi­ mus. Välismaal spetsialiseerutakse kuni selleni välja, et üks teeb vanu maju, teine haiglaid. Meil nii ei saa, me oleme liiga väikesed. Aga mida saab teha, on spetsialiseeruda alates kol­ mandast kursusest. Üks vaatab maastiku poole peale, teine huvitub planeerimisest, kolmas restaureerimisest. Siia peaks lisanduma riigi toetusel jätkamine välisülikoolis. Odavam on maksta kinni täiendõpe välismaal, kui riigis vastav koolkond luua. Aga kas pole nii, et räägime praegu juttu vii­ maste aastate baasilt. Ehitusbuum on nüüd läbi ja arhitektuuriturul on toimunud suur pööre. Enam pole nii, et oled kolmandal kursusel ja teed oma büroo. Neljandal projekteerid juba kortermaja. Sellist aega ei tule lähema kümne aasta jooksul. Huvitav on see, mismoodi see muudab meie kõigi elu, ka spetsialiseerumise koha pealt. Vana maja projekteerimine on nii raske leib. Kui situatsioon kujuneb selliseks, et uusi maju pole enam võtta, siis otsitakse tööd restaureerimises ja omavalitsustes. Võib-olla see palk ja idee pole nii lennukas kui uue maja puhul, kuid kui süvened, saab nii mõnestki entusiast. Mina usun, et kriis sai just mööda, nüüd tuleb mõelda, kuidas normaalset arhitek­ tuurielu edasi elada.


4

vasar

15. mai 2009

Muinsuskaitse meil ja mujal Euroopa mõistes niigi tohutult detailsete, kuid samas külluslike toetusskeemide läbipaistvuse ja kõikehõlmavuse (toetusi saab näiteks mää­ ratud protsendi ulatuses teatud töödest, mida omanik teeb ajalooliste hoonete korrastamise ja säilitamise nimel). Kinnisvaramaksuga rii­ kides soodustatakse avalike huvide teenimist alandatud maksumääradega, ka Eestis on see mälestiste ja maamaksuvähenduse sümbioo­ sina kõne all.

Teabelevi tähtis töö

Argise arhitektuuri väärtustamine on vanas Euroopas ja Skandinaavias alanud varem kui Eestis, kuid meil on ajaloolistel põhjustel rahvaomase Meeli Küttimi foto pärandi hulk suurem.

Liisa Pakosta

Eesti muinsuskaitse ajalugu on läbi põimu­ nud naaberriikide ajalooga. Esimeseks kaitse algatajaks võib pidada Taani kuningat Erik VI Menvedi, kes 1297. aastal keelustas Naissaarel, Aegnal ja Paljassaarel piiramatu metsaraie. Kuninga eesmärk polnud  vist küll roheline Tallinn, vaid pigem puidu säilitamine linna­ ehituse ja  kindlustuste tarbeks. Sisult sarnast “riigikaitselist” otstarvet realiseerib ka 1666. aastal Rootsi kuningas Karl XI hooldusvalitsus oma maailma esimese muinsuskaitseseadu­ sega, milles kohustati säilitama kuningate ja valitsejatega seotud mälestusmärke. Esimeseks miljööala regulatsiooniks võib pidada Lübecki linnaõigust, kus uute ehitiste püstitamine oli seotud täpselt samasuguste piirangutega nagu tänapäeva miljööväärtuslikel aladelgi. Totalitaarse riigi okupatsioon tõi kaasa nii ini­ meste-kultuurihoidjate kui ka kultuuripärandi enda füüsilist hävitamist, nomenklatuurse “pärandi” ja kõikehõlmavad keelualad. Praegu sarnanevad meie muinasseadused suuresti taas Põhjamaade süsteemiga, argine tegelikkus aga vähemal määral. Lisaks oleme nii väike maa, et tõhusaks toimimiseks on vaja igal inimesel mitme eest väljas olla, sealhulgas ka igal muinsuskaitsjal. Iga seadus peab olema efektiivsem ja iga määrus selgem kui suurtes, vanades ja rikkamates riikides. Samal ajal on muinsuskaitse endiselt oma loomult sama­ moodi üdini rahvusvaheline ala nagu loodus­ kaitsegi: pärand on inimkonnal ühine.

Hea tava vajab väljakujunemiseks aega Eestis ja muinsuskaitse poolest eeskujulikuks peetavates Põhjamaades erineb riikliku tähtsu­ sega mälestiste arv kümme korda. Kui meil on mälestisi 25 000 kanti, siis elanike ja territoo­ riumi poolest mitu korda suuremates Põhjala riikides igas vaid mõne tuhande ringis. Kui veel lisada, et muinsuskaitse üheks peamiseks rolliks peetakse seal varjamatult ka kohaliku majanduskeskkonna elavdamist, investeeri­ miskliima parandamist ja uute töökohtade loomist, siis võib tõesti küsida, et milles nende Muinsuskaitseleht

Vasar

eeskujulikkus siis seisneb, kui meil on palju rohkem kaitstavaid objekte ja igasugune aren­ damine püütakse mälestistest eemal hoida. Vahe on aga Eestis veel välja kujunemata heades tavades. Pole mõtet kaitsta hooneid, mis vajavad üsna põhjalikku ümberehitamist, kuid mille lammutamist keegi kultuurset tausta arvestades ei kavandagi. Ei ole põhjust iga mõisakompleksi iga hoonet eraldi mäles­ tisena kaitse alla võtta, kui mõisaomanikel ei tule pähegi hakata tervikut lõhkuma või eraldi arendusprojektideks killustama. Ja plastaknad vanale puitmajale… Rootsi tudengid käivad mööda Nõmmet ega jõua ära imestada, kust küll inimestel selline mõte pähe tuli. Meil jääb ainult osundada, et ega kõik pole kuld, mis hiil­ gab – ja viia jutt möödunud sajandi 60.–70. aas­ tate ehitusbuumile, mille käigus Põhjamaades entusiastlikult vanu aguleid lammutati ja ase­ mele moodsaid maju ehitati. Aga mis siin ikka osatada, nüüd on nendestki osa kultuuripäran­ diks saanud. Helsingi vanasse väärikasse südamesse 1964. aastal ehitatud Makkaratalo (vorstimaja) oli pikka aega tuntud kui linna kõige inetum ehitis, mille arhitektid Viljo Revell ja Heikki Castrén kuulutati peaaegu et rahvavaenlasteks. Nüüd on maja muinsuskaitse all ja kujunenud üheks linna sümbolehitiseks.

Suurim muutja on haridus Head tavad on alati kahepoolsed. Põhjamaade kolleegidel ei teki olukordi, kus objekt võe­ takse kaitse alla omanikku informeerimata ja temaga nõu pidamata (eriarvamusi loomu­ likult esineb). Otsuste suvalisuse vältimine on ametiau küsimus, need peavad tuginema uuringutele, metoodilistele materjalidele, füü­ sikale, materjaliteadusele, bioloogiale ja inim­ õigustele. Aja- ja põhjalikkuse mõõde, aga ka kasutada olevate ressursside hulk projektide menetlemisel erineb Eesti oludest märgata­ valt. Oma osa mängib muidugi ka riigi suurus: selliseid olukordi nagu meil läinud suvel, kus kõik arheoloogid olid hõivatud ühes kohas – Tallinnas Vabaduse väljakul –, naljalt ette ei tule. Hariduslik taust määrab palju, et mitte öelda kõik. Haridus on määrav nii kodanikuak­ Toimetaja: Liina Jänes Keeletoimetaja: Anu Jõgi Kujundaja: Piia Ruber

tiivsuses kui ka ametkondade tegutsemise tasemes. Eesti Kunstiakadeemia ja mitmed kutseõppeasutused on aidanud suuri lünki täita, kuid arvestades seda, et üha suurem osa projekteerijatest ja ehitajatest ajakohastab ole­ masolevaid ehitisi, vajaks see valdkond enam tähelepanu ka üldhariduses. Sarnaselt LääneEuroopa ja Põhjamaadega on ka meie Haridusja Teadusministeerium koostöös Muinsuskaitse Ümarlauaga asunud koolimaterjale ette val­ mistama. Kui Eesti koolide õppekavasid vaa­ data, siis loomingulistele ainetele on ehk liiga vähe ruumi jäänud. Samas julgen ennustada, et muinsuskaitse eluterved põhimõtted ei ole kliimamuutuste tähtsustamise ja säästva elu­ viisi üha vajalikumaks muutumise tulemusena varsti enam mingi muinashiirte pärusmaa, vaid tavalise alalhoidliku elulaadi loomulik osa.

Seadusi tuleb vaadata tervikpildis Muinsuskaitseseadused tegelevad riikides, kus on olemas eraomand, peamiselt ühe ja sama teemaga: kuidas reguleerida riiklike huvide ja erahuvide tasakaalu, pidades sealjuures sil­ mas veel avalikke huve. Muide, viimaseid ei ole kuskil üheselt sõnastatud ja selle all mõel­ dakse üldiselt kõike, mis puudutab inimeste turvalisust ja tarbijaõigusi, sealhulgas ka õigust tarbida esteetilist, mugavat ja säästlikku keskkonda. Erinevusi leiab väärtushinnan­ gutes, millest seaduste või konventsioonide arendamisel lähtutakse. Üks omaette valdkond on vastuolude lahendamine teiste seadustega või kultuuriliste erinevustega arvestamine, klassikaliseks näiteks Euroopa Liidu puutõrva valmistamise keeld ja selle mõju põhjamaiste puukirikute argisele hooldamisele või siis jaapanlaste komme oma vanu puukirikuid perioodiliselt uuesti üles ehitada. Tegeletakse ka proosalisemate asjadega, näiteks Leedu ja Suurbritannia on võtnud eesmärgiks büro­ kraatlike protsesside kiirendamise ja kaitse­ eesmärkide suurema ühildamise planeeringu­ tega. Merearheoloogia tähtsustub praegu kogu Euroopa Liidus, põhjuseks ilmselt suurenenud surve meremajandusele tervikuna. USAs eri­ nevad regulatsioonid osariikide kaupa, kuid majandussurutis on seal esile kergitanud Kolleegium: Mart Kalm, Carl-Dag Lige, Olev Liivik, Juhan Maiste, Mika Orava

Inglismaa muinsuskaitsejuht Simon Thurley on ülimalt populaarne telesaatejuht ja raamatu­ autor. Eri riikide muinasjuhid ei põlga ära nais­ teajakirju, et tutvustada sealgi muinsuskaitse eesmärke. UNESCO korraldab muinsuskaitse teemal joonistusvõistlusi. Riikide propaganda­ kapitalis leidub midagi igale maitsele – laua­ mängudest iga-aastaste festivalideni, heatege­ vatest ballidest lasteaiaprogrammideni. Kõik ikka selleks, et inimesed oleks innustunud ise vanu väärtusi hoidma, sest ainult seaduste või toetusmeetmete peale loota ei saa. Ka Eesti muinsuskaitse karismaatilised juhid on teinud ära suure populariseerimistöö isikliku eeskuju, raamatute, artiklite ja avalike esinemistega, meenutagem kas või Rasmus Kangropooli, Agne Trummalit või oodakem jätkuvaid kaalukaid panuseid Juhan Maistelt, Jaan Tammelt, Anneli Randlalt, Mart Kalmult ning teistelt arvamusliidritelt. Kas me kuju­ taksime ette muinsusteadlikkust ilma Krista Kodrese, Jüri Kuuskemaa, Boris Duboviku, Trivimi Velliste, Oliver Orro ja veel paljude teiste aasta(kümne)te pikkuse panuseta? Eesti erinevus seisneb ehk pigem kohaspetsiifiliste uuringute vähesuses, propagandakanalite nap­ puses ning lääne- ja põhjapoolsete riikidega võrreldes väga tagasihoidlikus riiklike trükiste või muude meediakandjate arvus. Metoodilised juhendmaterjalid ja teaduslikud uurimused on muinsuskaitsehariduse üks alusmüüre, kuid tähtis hariduse abimees on ka Õhtulehe või naisteajakirja artikkel. Peaasi, et loetakse, kuu­ latakse ja kaasa mõeldakse ning saadud tead­ misi praktikas rakendatakse. Muinsuskaitse vajab teatud karismaatili­ sust. Olemuselt alati opositsioonimaiguline (sest kaitsta on vaja millegi eest või vastu), on teabelevi rolliks ka valdkondlikest vastuseisu­ dest tulenevatele lõhedele sildade ehitamine. Tervisekaitse ja turvalisuse eest vastutavate ametnikega vaidlevad muinsuskaitsjad igas riigis, eriti kui kõik kolm osapoolt juhtuvad olema oma ala tõelised entusiastid. Kui ühiseid eesmärke paremini mõistetakse, leitakse ker­ gemini ka kõikidele sobivaid lahendusi. Head oma ala tutvustajad teevad ära suurema töö, kui suudaksid kümme uut seadust.

Kodanikud löövad üha enam kaasa Eestis kui ühes omanikerikkamas riigis on väga kiiduväärne kodanikualgatus juba seegi, kui keegi üleüldse investeerib vanade hoonete kor­ rastamisse või omandamisse korda­tege­mise ja päästmise eesmärgil. Vaimse kul­tuu­ri­­­pärandi hoidmisel ja pärandi avaliku osa korrastamisel on tegusad olnud mitmesugused kodaniku­ ühendused, nimetagem kas või Muinsus­kaitse Seltsi, Muinsuskaitse Ümarlauda või kogudusi, mõisakoole, asumiseltse, muuseumisõprade ühendusi, kodulooringe… Need inimesed tee­ vad tööd, milleta võiks amet­kondlikud struk­ tuurid laiali saata – sest neil poleks enam midagi kaitsta. Muinsuskaitse roll kogukonna ühendajana, identiteedi hoidjana ja omanike ning ühiskonna sidujana on üha enam fooku­ ses nii Põhjamaades kui ka vanas Euroopas, loodetavasti üha enam ka Eestis. Meil on väga mitu põhjust saada selles osas oma vanematest kolleegidest paremateks. Väljaandja: Eesti Muinsuskaitse Ümarlaud Kontakt: liina@umarlaud.eu

Vasar 2009 05  

ajaleht Vasar - Muinsuskaitseleht Vasar hakkab ilmuma vähemalt kord kvartalis, usutavasti sagedamini. Lehte annab välja Eesti Muinsuskaitse...

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you