Page 1

TAGAHOOVI-IRD, HALVUSTUSETA JAAK RÄHESOO

Ivar Põllu, „Ird, K.”. Lavastaja: Ivar Põllu. Kunstnik: Kristiina Põllu. Osades: Nero Urke, Evald Aavik, Katrin Pärn, Maarja Jakobson, Juss Haasma ja Robert Annus. Tartu Uue Teatri esietendus 18. III 2010 Genialistide klubis.

Tartu Uue Teatri Irdi-lavastust vaatama minnes (30. märtsil) oli mul kahetine eelhoiak. Ebasoodsamal küljel see, et igasuguste biograafiliste näidenditega on meid viimasel poolel tosinal aastal lausa uputatud ning on tekkinud tahtmine kehtestada moratoorium. Soodsamal küljel lähtepunktina see, et Irdi hiljutise suurjuubeli ajal tõmbas Vanemuine nähtavasti tänitamist kartes saba arglikult jalge vahele ja piirdus „nurgataguste” üritustega. Üksnes Jaak Villeri põhjaliku raamatu „Kandiline Kaarel Ird” ilmutamine oli enam-vähem juubeliväärne sündmus. Olgu siis täiendav nurgatagune meelespidamine tollelt Uuelt Teatrilt, mis elab alles teist hooaega. Lohutuseks mõtlesin veel, et ehk meenutavad tema algelised olud Irdi enda hakatust 1930-ndate lõpu Tartu Töölisteatris. Kuigi vaevalt Töölisteater oma räämasolekut nii teadlikult stiliseeris ja afišeeris: selle kui alternatiivsuse välise märgi tegi võimalikuks alles hilisem off-off-esteetika. Kiitmisvõimaluse puhul kiidetakse kitsastes oludes töötavat teatrit harju-

muspärasest rohkemgi. Selle arvustuse kirjutamise ajal Tartu Uue Teatri netileheküljel rippuvad artiklid Irdi-lavastusest on üsna läbinisti kiitvad. Ma ise leian pigem, et lavastus oli piisavalt tugev välistamaks allahindlust ja nõnda võib fikseerida nii tema voorusi kui ka puudusi. Kaarel Ird oli värvikas ja paljuharuline, mõnede meelest lausa kaootiline isiksus. Kuidagi peaks tema paljuharulisus ka lavale jõudma. Lavastuse „Ird, K.” alapealkiri „Armastus, teater, hullus ja surm Kaarel Irdi elu, loomingu ja isiku põhjal” ilmselt osutab, et seda on taotletudki. Samas sünnitab selline taotlus kohe killunemisohu. Liiati on biograafiliste näidendite praeguse tulva põhimalliks kujunenud lõdvavõitu följetonlus, mille tõid sisse juba alguses Andrus Kivirähk ja Mart Kivastik. Mitmel puhul hoiab selliseid lavateoseid peamiselt koos mingi intrigeerivalt fantastiline alushüpotees. Hiljutisteks näideteks võivad olla hetkel Vanemuises oma teatrielu lõpetav Loone Otsa „Koidula veri” või Endlas mitu aastaauhinda pälvinud Urmas Vadi „Ballettmeister”. Ka „Ird, K.” algab äratuntavalt följetonlikus võtmes, kuid autor-lavastaja Ivar Põllu huumor on vaoshoitum ega kisu arendatumasse groteski ja fantastikasse. Elementaarset huvihoidmist ta igatahes valdab: pikka aega püsis vaikne põnevus, millise pöörde etenteater muusika kino

29


Ird, K. ― Nero Urke ja Kaidu, E. ― Katrin Pärn.

dus järgnevalt võtab. Pildid vahetusid kähku, asjalikult tõmmati kulisside vahelt väikesele mänguplatsile hädavajalikud mööbliesemed ja muud rekvisiidid ning lükati episoodi lõppedes jälle tagasi. Kiiresti sai ka selgeks, et peaosalisena on noor näitleja Nero Urke kindlasti tabanud Irdi välise karakteri, aga samas kenasti hoidunud liiga paksust värvist. Teised viis näitlejat (neist Evald Aavik Irdi-aegse Vanemuise taustaga) mängisid igaüks mitut tegelast, ja kuigi mõni tuli paremini välja kui teine, valitses teatav üldine mängukindlus, mis küllap läheb ka autorilavastaja kontosse. Naljahetki kviteeris valdavalt noor publik erksa naeruga. Sümpaatne oli esmamuljes seegi, et pigem arendati poliitikaväliseid liine ja välditi nõnda praegust stampi, nagu peaks Irdist rääkides k o h e poliitikasse keerama. Ent lavastuse algupoole provokatiivseim lõik kuulus 30

siiski poliitikasse. Selleks oli episood, kus Katrin Pärn „onu Raivona” joonistas tahvlile elegantselt naivistliku küüditamispildi, millel „rong see sõitis tšuhh-tšuhh-tšuhh ja piilupart oli rongijuht”. Küüditamine on mõistagi hell teema ja mõne tundeid võib selline trakteering riivata. Kuid mööngem, et teiste tundeid võib riivata hoopis liigjäik, liigametlik hardus. Minu enda jaoks mahuvad hiljutise mälestuspäeva küünlameri Vabaduse väljakul ja arutletava lavastuse väike grotesk rahulikult kõrvuti. Etenduse ajal ringi vaadates ei tajunud ma ka muus publikus tõrkevakatust. Pigem oli see suuremaid naerukohti. Asjakohase kõrvalepõikena. Irdi punasusest rääkides paistabki osavõtt küüditamisest tõusnuvat peamiseks süüdistuseks. Et Ird olnuks sealjuures kogu mobiliseeritud „aktiivi” hulgast mingis erilises rollis, pole siiski tões-


tatud. Ägedaimat viha on äratanud tema sellepuhune lause: „Käisin sõnnikut vedamas.” Tõsimeelselt öelduna ja mõelduna oleks see ju kole küll. Ent paratamatult peab meenutama ka teatritegemise seisukohalt olulist tõde (mis tsensuuriühiskonnas omandas veel täiendava teravuse), et tooni varieerides saab mis tahes lausele anda erinevaid tähendusi. Irdi näitejuhiliku „etteütlemismeetodi” lauserõhuharjutusi demonstreeris nähtud lavastus piisavalt. Nii võib ka publik nüüd tagantjärele harjutada, mitme tooniga keegi toda kurikuulsat lauset öelda oskab. Üldtulemusena peame nentima, et süüdistus jääb ikka lahtiseks. Vaatamise ajal olid muljed niisiis enamasti positiivsed. Häiriva momendina võib nimetada eelkõige, et tihti ― nii tihti, et ei hakka näiteid toomagi ― venis mõni episood pärast mõttelise ja tundelise sisu ammendamist veel edasi: tekkisid mingid absurditeatrilikud kordused ja pikad pausid, millele ei mõistnud leida funktsiooni, tähendust. Kui selles avaldus ehk kompositsiooniline nõrkus, siis kompositsioonitunde olemasolu ilmutas Põllu lavastuse finaalis. Nimelt hoidis ta tugevamad tundekaardid viimaseks, kui lõpuepisoodides nägime, kuidas Ird kaotab Epp Kaidu, kõhkleb teatrijuhina jätkamisel, otsib asjatult parteibosside toetust, viiakse hullumajja, esitab viimseid eneseõigustusi ja lõpetab ENSV hümni kõlavahäälse laulmisega. Selline üleminek seniselt muigavalt esitusviisilt tõsisemasse, kohati ka teravamalt grotesksesse registrisse pole üldse lihtne, Põllut paistab seejuures olevat aidanud muusikukogemus. Muusikakujundus koos kõigi oma sihilike kärinate ja plärinatega oli üldse lavastuse tõhusamaid osiseid.

Nii et ühelt poolt kujunes lõpp lavastuse võiduks. Teiselt poolt, juba järelpilguga kogumuljet hinnates, hakkas tunduma, et täielikuks mõjulepääsuks vajanuks too lõpp tugevamat ja mõneti teistsugust algust. Nõnda öeldes asun ma muidugi meisterdama omaenda pisuhända ― või kui kalambuuritseda, siis otsin kätteantud hännale uut pisu. Aga tõepoolest, kogu Irdi elukäigus oli oma traagiline lõhe. Ja selle avamiseks tuleb, esiteks, vist siiski rohkemal määral sisse tuua poliitikat: aeg oli selline ja Ird oli selline. Teiseks, rohkemal määral tuleb vahendada ka Irdi teatriteo tähendust. Sest ilma teatriteota oleks Ird ehk ainult üks räuskav, matslike kommetega „juunipunane”. Oli aga mees, kellele teatrijuhina tervest eesti lavaloost leiab üksnes paar võimalikku võistlejat. Irdi teatrijuhtimine tähendas Vanemuise kolmežanrilisuse säilimist ja tõhusat edasiarengut, mis tasakaalustas nõukogulikku Tallinna-kesksust ning pälvis koguni üleliidulist tähelepanu. Irdilt endalt tähendas see niisuguseid andekaid lavastusi, nagu eesti klassikast tehtud rahvatükid, koos Veljo Tormisega vormitud rahvaluulepõimikud või Irdi hilisaastate pärl, Lutsu „Tagahoovis”. Tõelise kunstnikuna sattus Ird paratamatult vastuollu sellesama käsukorraga, mida oli aidanud kehtestada. Lisaks ajas ta omal moel ju ka „eesti asja”, kas või järjekindlalt algupärandeid soosides. Mulle meenub veel üks jutuajamine Kersti Merilaasiga sellest, kuidas Irdi Pärnu-pagenduse aegne Koidula „Kosjaviinade” lavastus olnud hästi lüüriline ja idülliline ning siis peaaegu kohe järgnev Tolstoi „Pimeduse võimuses” pakkunud vene külast väga jõhkra ja masendava pildi. teater muusika kino

31


Memm ― Katrin Pärn, Ird, K. ― Nero Urke ja Tütarlaps ― Maarja Jakobson. Andres Keili fotod

Ja et kui tema, Kersti, sellest Irdiga rääkinud, kostnud Ird: „Nõnda ma seda mõtlesingi.” Edaspidi, taas Vanemuises, said nükked nõukogude oludele sealsete lavastuste püsiosaks. Samas, isegi kui kõik ametikohaliselt paratamatud ja taktikaliste tagamõtetega kroonukiitmised maha arvata, ei tahtnud Ird juunipöörde õigustamisest kunagi päriselt loobuda. Just isiksuse, võimekuse mõõt andis tollele vastuolule traagilise potentsiaali. Ma ei mõtle muidugi, et Irdi teenete teadvustamiseks peaks laval ümber jutustama tema teatrikarjääri. Täiesti mõeldav oleks ka niisugune õnnestunud lavastus, mis keskenduks tolle karjääri grotesksematele külgedele. Aga kui traagikakaart juba välja käidi, peab uurima selle toimimise tingimusi. Praegu nägime küll paraja sümpaatia32

ga esitatud, kuid üldiselt siiski veidravõitu võtetega lavastajat, ja teatrijuhti, kelle peateeneks paistis jäävat Hermaküla ja Toominga toetamine. (See viimane oli väga tähtis, kuid Ird oli ka ise „tegija”.) Sellise tegelase traagikat ei võeta päris tõsiselt. Ent lõpuks oli lavastus ometi pigem pool muna kui tühi koor. Tartu teatrilises tagahoovis oleldes on Uus Teater juba muutunud arvestatavaks jõuks. Mis salatagi: Irdi-aastatele lisab kuma ka tema-järgse Vanemuise suhteline mõõn. Sellisel pildil langeb alternatiivsetele püüdlustele tavalisest suurem roll. Irdiga tegeldakse eesti teatris kindlasti edaspidigi ― ta lihtsalt ei lase end nii kergesti ignoreerida. Uuelt Teatrilt võib aga huviga oodata juba välja hõigatud projekti Hermaküla ja Toominga uuendusajast.

rahesoo-tagahoovi-ird-halvustuseta  

Ivar Põllu, „Ird, K.”. Lavastaja: Ivar Põllu. Kunstnik: Kristiina Põllu. Osa- des: Nero Urke, Evald Aavik, Katrin Pärn, Maarja Jakobson, Jus...

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you