Page 1

KESKKOND KUI POLÜGOON Polügoonteater (PT) ERKI KASEMETS

PT piirid tulenevad konkreetsest P-st. Raamid tulenevad konkreetsest P-st ja T-st (Kasemets 1996). Sõna „keskkond” on tänapäeval igapäevases keelekasutuses ülimalt laialt levinud. Mitte ainult seoses ökoloogia ehk globaalse planeediterviku ja tema loodusvõrgustikega, vaid ka märksa kitsamalt. Lugematu arv „kohalikke” keskkondi ümbritseb neis tegutsejaid vankumatu enesestmõistetavusega, pidev kusagilolek; viibimine võrgu- või muudes keskkondades. Kõik see, mis nüüd tundub igati loomulik, pole seda olnud kogu aeg. Keskkonna mõiste leidis massilist kasutust alles eelmise sajandi viimasel neljal ja poolel aastakümnel; umbes sama paljude aastate eest oli ta aga hakanud lähenema oma tänasele tähendusväljale, märgistades esmalt eri loodusteaduste kontekstis laboritingimusi, kus eksperimendis on organismi või protsessi mõjutamiseks loodud sobiv kunstlik olukord ehk tõmmatud piir tava- ja tinglike olude vahele. Keskkonnatermini laiaulatusliku läbimurde põhjustas aga mõneti vastupidine, piiride kaotamisele ja uute mittetekitamisele suunatud valdkondadevaheline integratsioon, kus ühtse tegevusruumi järkjärguline avardumine toetus üldise maailmateadlikkuse kasvule. Selline ajastu näis nõudvat suuri ja mõjutavaid taustsüsteeme ja nendest sõltuvuse tunnistamist. Tehniliste ning ühiskondlike 42

arengute läbipõimumise, ühtse keskkonna kui vahendi ja tegevuse-tulemuse tajumise kaudu tekkis keskkonna mõiste arenguks uus keskkond (kui sõna siinkohal temaatiliselt kergtarvitada). Vabastavast situatsioonist, „keskkonnateadlikkuse kasvust” pole jäänud puutumata ka kunst, sealhulgas teater. Kujutava kunsti suundumused, mis kuuekümnendate lõpust uut populaarset environment’i kajastasid, on edasises kujunemiskäigus teisenenud: ümbrusega suhestuva skulptuuri ideest on välja kasvanud nüüdne installatsioonikunst, land-art ja eriti kohaspetsiifiline kunst (site-specific art) on mõjutanud „dokumentaalsuse-seemne” levikut kunstis laiemalt. Kui varajased keskkonnakunstnikud sekkusid oma teoseid luues sageli üsna vaba käega loodusesse ja kujundasid seda omatahtsi ümber, siis sagedamini iseloomustab täpsustunud „keskkonnakunsti” suhtumist ümbritsevasse pigem ülim delikaatsus — efemeerne või didaktiline ökokunst, kus eristuv kunstiobjekt võib praktiliselt puududa, teoseks vaid mingi loodusliku protsessi jälgimine ja tulemuseks kirjeldused ning fikseeringud fotode ja video näol. Teatris võttis termini „ametlikult” kasutusele Richard Schechner, tema kokkuvõtlik raamat „Environmental Theater” ilmus 1973. aastal (vt ka Tubin 2002). Schechneri tööga seostub otseselt ka happening’i ja performance’i harrastaja-


„Ka(i)tse”.

te varasem kogemus, kus toimumiskohta peeti äärmiselt oluliseks. [- - -] koht, kus etendus aset leiab, see hiiglaslik objekt on efekti üks osa, tavaliselt esimene ja kõige tähtsam tegur, mis determineerib kogu sündmuse (Goldberg 1998). Traditsioonilisest teatrist seab environmental theater’i muudele kunstidele kindlasti lähemale ka seisukoht, et tekst ei pruugi olla ei lavastuse lähtepunkt ega eesmärk või et etendus on põhiliselt vaid üksteisega suhestuvate erinevate toimingute kooslus. Keskkonnategurid koos moodustavadki etenduse. Neid ja teisi seisukohti sulandab endasse vabalt kujunevalt platvormilt — teoreetilisest nullpunktist — mitte millegi välistatavusest lähtuv Polügoonteater. Lugematu hulga mõeldavate teatrite „virtuaalne mudel” on oma tegevuses end igal toimumiskorral järjekindlalt üha uuesti algpunktist kehtestanud.

PT on katseväli ja kolmekordne katse: a) PT ise on katse, b) ta on avatud kõikidele katsetustele, c) katsetused on avatud teatrieksperimentidele. (Kasemets 1996) Polügoonteatri esimene etendus „Ka(i)tse” toimus 20. juunil 1996 Klooga järve idakaldal, hüljatud territooriumil, endise karjamõisa, hilisema sõjaväeosa valdustes. Toimunud etenduse vormiks oli vabaõhuteater, kus eesmärgistatud tegevuseks katsetada piiritlemata avamaastikul tähelepanu suunamise võimalusi/võimatust. Pideva multifookuselisuse seisundi, silmapiiri ulatuses ilmusid ja tegutsesid kostümeeritud/kostümeerimata tegelased, vastandina oli üles seatud teleriekraani raam, läbi mille toimus elavas esituses magistritöö kaitsmise protseduur: esinesid näiteks töö juhendaja Kaarel Kurismaa ja retsensent Hasso Krull. Teleri teater muusika kino

43


„KUNSP”. Fotod Erki Kasemetsa erakogust

ja harjumuspärase lavakarbi sarnasus on üsna märgatav, kui võrrelda näiteks teatrikunstnike töös kasutatavaid maketikarpe ja telerit, mõlemal juhul jääb „kasulik” osa vaid rangelt portaalideraamide vahele, ükskõik kui laiaks ekraan on venitatud — kohustuslik vaatesuund ja fookus on sellele vaatamata jäigalt fikseeritud. Huvitava kokkusattumuse või teatava prohvetlusena võib käsitleda tõsiasja, et umbes samast ajast käivitus ka üle-eestiline suveteatri buum, mis kestab tänini. Vabaõhuteatrit ja suveteatrit ongi sagedasti sünonüümideks peetud. Mõnikord on sinna ritta hakatud paigutama ka keskkonnateatrit, mis võib, aga ei pruugi olla eelnevatega kuidagiviisi seotud. Samamoodi nagu avatud aknaga teatrisaalis võib olla tegemist vabaõhuteatriga. 44

Etendus „KUNSP” toimus Klooga järve äärses hüljatud garaaþikompleksis 16. mail 1997. Kaheteistkümne kunstnikust spordiinstruktori juhendamisel (Reiu Tüür, Lauri Sillak, Al Paldrok, Toomas Tõnissoo, Meeland Sepp jt) korraldati eribussiga kohale saabunud ja kohe rinnanumbritega varustatud ning tegevusse suunatud pealtvaatajate vahel reaalne spordivõistlus. Pärast kõikide alade läbimist toimus kiire autasustamine ja bussi tagasisõit. Lisaks oli teavitatud ka muud publikut ja kohalikke elanikke, kes olid saabunud muid sõiduvahendeid kasutades. Nummerdatud inimeste tegevus jäi mulle esmapilgul täiesti arusaamatuks. Siis astus mu juurde arlekiinikostüümis mees ja küsis, kas ma sooviksin võistluses osaleda. Märkasin osavõtjate seas ka naisi ja lapsi, millest järeldasin, et võistlusalad pole kee-


„Fashion Safari”. Urmo Udrase foto

rulised ega nõua tugevat pingutust (Mägi 1997). Etendusele eelnenud nädalatel oli korduvalt käidud territooriumil ettevalmistusi tegemas — prahti koristamas ja tegevuskohti märkimas. PT ei pruugi alata realiteedis. T ettevalmistamine P-l võib samuti olla PT (Kasemets 1996). 12. septembril 1998 toimus marsruudil Balti jaam — Laagri — Balti jaam etendus „Fashion Safari”, mille tege-

vus toimus ühes suunas sõites vastas asetsevatel ooteplatvormidel ja naastes ühes rongivagunis. Tegelased hakkavad riburadapidi rongi tulema. Kollases kombinesoonis tegelane hakkab jaotama ajalehte Eestlane. Sarvikud valges istuvad kogemata konduktori kohale ja tekitavad piletiostjates hämmingut. Härrasmees kapsaga jätkab einestamist ja asub lugema prantsuskeelset ajalehte, samas kui Batman süveneb Donaldi koomiksisse. Eriti elegantsel lauljal on käes prügikastiinimese jagu kilekotte, mapi vahel pole aga mitte noodid, vaid Kuldne Börs. Kui minnes tekiteater muusika kino

45


tasid kostümeeritud tegelased hirmu ja imestust eelkõige teistes rongiootajates, siis tagasi tulles said põhinaudingu vagunisviibijad (Sobolev 1998). „Fashion Safari” teatriruum moodustus rongi peatumiste, etenduskohtade summast, millele lisandus kogu läbitud trajektoor. Etteaimatava mehaanilise protsessi tulemusena jõudis ühendruum samasse punkti tagasi. Justkui lahtitõmmatav ja kokkusurutav lõõtspill kõigi oma vahepeal kuulduvate helidega. Ajaloost leiab põhimõttelisi sarnasusi hiljemalt keskajast, näiteks liturgiliste näidendite ettekandmise traditsioonist Inglismaal, kus iga stseen oli paigutatud eraldi kahekordsele vankrile, mille voor tegi ringsõidu umber linna ja näitlejad kordasid stseeni igas peatuskohas. Tegevuskunsti festivalil „Aeg. Ruum. Liikumine” aastal 1999 toimus Polügoonteatri etendus „Komisjon”. Paide Täiskasvanute Keskkooli klassiruumidest olid moodustatud kabinetid. Hoonesse sisenejalt võeti garderoobis hoiule kõik vähegi kõrvalised esemed; 46

pärast valvelauas registreerimist ja väikest vestlust asuti, vast omandatud isikukaart näpus, ükshaaval läbima kabinette. Igas ruumis toimusid erinevad protseduurid, pärast mille sooritamist kirjutati kaardile tähekombinatsioon, sõnalisele „diagnoosile” vastav kodeeritud hinnang. Kogutud arvamuste baasil kalkuleerides (vastava dekodeerimistabeli abil), esitades vajadusel täpsustavaid küsimusi, väljastas viimases kabinetis istunud komisjoni esimees lõpuks tõendi komisjoni läbimise kohta. Dokumendil oli märgitud koondhinnang, mis jällegi mõistetav vaid asjale pühendunud komisjoniliikmetele. Kuna töötempo oli üsna mõõdukas ja stabiilne, venis elav järjekord tänaval, sisenejate ooteaeg, üsna pikaks. Järgmine vaataja pääses välisuksest sisse siis, kui mõni komisjoni läbinu oli samast uksest tänavale astunud, ringiga tagasi jõudnud. PT etenduse ruum võib olla hulknurk, moodustuda järjestikustest lõikudest, mille lõpp-punktides (etenduskohtades või teatriruumides) toimub siduv tegevus järgmise


lõigu alguspunkti suhtes. Võimalus läbi mängida simultaansusel ja ajanihestusel põhinevaid skeeme (Kasemets 1996). Kahel eelmisel juhul, kus tegevus jõuab alguspunkti tagasi, joonistub etendusruumist üldistatuna hulknurk ehk polügoon, geomeetriline kinnine murdjoon (kreeka keeles poly ! palju ja gonia ! nurk). Juhul kui alalõikudest koosneva murdjoone (etenduse) otspunktid ei ühti, võivad algus ja lõpp olla määratud teiste vahenditega või jäetud hoopis lahtiseks, igaühe poolt eraldi kehtestatavaks; sarnaselt peoõhtuga, kus eriseisund võib alata juba tunde varem, kutsele märgitud ametlikul kellaajal, pärast esimest ðampusepokaali jne. Kaks Polügoonteatri etendust, millel ajaliselt väga täpselt määratud lõpppunkt, on näiteks Tallinnas toimunud millenniumi-pühendusega „Ekspo”, mis kulges trajektooril Pikk jalg — Reisisadam, ja „Adventuur” Vabaduse väljaku piirkonnas.

„Ekspo” päädis ekspositsioonihetke ehk pildistamisega reisisadama A-terminalis, kuhu oli jõutud väikese ajavaruga, finaalile eelnesid ootushetked, kohaspetsiifiline põhitegevus reisijate ooteruumis. Rongkäik kulges mööda Tallinna iidset kaubateed Pikast jalast reisisadamasse. Seal suure tabloo all saigi see pilt tehtud. Kasemets arvutas välja, et aastal 2004 (vt kellaaega 20:04 fotol) on samuti 1. detsember kolmapäev. Teekond tulevikku loeti õnnestunuks (Sobolev 1999). Etenduse tegelik lõpp saabus aga täpselt viis aastat hiljem, 1. XII 2004, kui osalenutele saadeti meeldetuletus, viis aastat varem tehtud pilt, millel sel hetkel kehtiv kuupäev. PT oma totaalsel kujul on samuti hulknurk. Tipud — P-d võivad asuda üksteisest määramatul kaugusel (Kasemets 1996). „Adventuur” 2007. aasta lõpul sisaldas järjestikuseid toiminguid-pisirituaale Vabaduse väljaku piirkonnas.

„Expo”. Tiina Kõrtsini foto

teater muusika kino

47


Lipuvärviliste tennisepallide hüljatud tenniseväljakule loopimise, likvideeritud „peldiku”-baari külastamise, tulevase Võidusamba lähistel kasvanud puu paberristidega ehtimise ja teiste toimingute järel jõuti kell 15:24, päikeseloojanguks Linda mäele, kus kõlas etenduse lõppakordina hümn ja kõrval Pika Hermanni tornis langetati riigilipp. PT jätab endale õiguse kasutada etenduskohta kujundavate teguritena kõike, mis P territooriumil ja selle ümber olemas on (Kasemets 1996). Polügoonteatri etendus „Taara” leidis aset 2005. aasta maikuus, kui oli värskelt jõustunud pakendiseadus, mis devalveeris käibiva taara väärtuse. Kunstniku ateljee keldriseinas olevast pisikesest avast sai igaüks endale nummerdatud pudeli, mis tuli asetada musta prügikotti. Hiljem väljaloositud pudelid asetati protsessiooni käigus kohtadesse, kus olid endised või asuvad tänased taarapunktid, kodutute eluasemed, mahajäetud puumajad, kinnilöödud poeuksed jne. Puhkehetkel mängiti aga arhailist pudelimängu täringuga. Sellise rituaali käigus tajus iga osavõtja, kuivõrd mitmetähenduslik ja sümboolne roll on taaral kanda ühiskonnas. Lisaks sellele, et taarakäitlus on ülimalt tähtis sisemajandusharu, jääb sügavamõtteline sisu ning vormi suhe, mis nõukogude ajast on sööbinud inimeste mällu, vaatamata kõigele ikka veel ületamatuks (Kübarsepp 2005). Kuigi etenduse kulgemistrajektoor, teekonnal installatsioonideks kasutatava taara hulk ja lõppvaatuse toimumispunkt olid eelnevalt kindlaks määratud, jäi edasine sündmuste kulg ja täpne lõpp piiritlemata. Lõpuks jõuavad taara-aktsioonis osalejad Lõuna turule, kus asub pakendipunkt. [- - -] Punkti perenaine, kellele nummerdatud õllepudelite vastuvõtmine on ilmselt esmakordne kogemus, paneb kohe pärast seda 48

punkti ukse lukku. [- - -] Saadud raha paneb ta ühte pudelisse ning teeb neljast viimasest pudelist pakendipunkti ette veel ühe installatsiooni. Kohe tekib paar kodanikku, kes installatsiooni suure huviga vaatama jäävad. [- - -] Tuldud teed tagasi minnes uurivad etenduses osalenud, kui paljud tänavatele paigaldatud installatsioonid on veel alles. Osa pudeleid on juba kadunud, osa (veel) mitte. „Usun, et lähipäevadel jõuavad ülejäänud numbritega pudelid ka pakendipunkti,” tõdeb etenduse korraldaja (Kallam 2005). PT etenduskoht võib olla piiratud tasandiosa, mis on kaetud ühtlase esinemise (näitlemise, tegutsemise, tähendusliku viibimise) ja vaatamise (passiivse jälgimise, kaasaelamise, suhtumise demonstratsiooni) läbipõimunud kooseksisteerimiste võrguga (Kasemets 1996). Teater on kahepalgeline — miski on samal ajal mängult ja päriselt. Seda, ka vormilist vastuolu, pole teatriarhitektuur kunagi suutnud ületada. Kaua otsitud ideaalset teatrihoonet pole veel ehitatud, kuigi universaalselt sobivat lahendust on otsitud kaua ja pingsalt, eriti eelmise aastasaja jooksul. Enamik „totaalteatrite” projekte — mõjurite kontrollisüsteemi katseid — on jäänud aga teostumata ning permanentselt tühi ruum leidmata. Kui tahes paindlikud mehaanilised lahendused ei saagi arvestada levinähtuste loogikaga, mis laiuvad kõikjal ja ei allu autonoomse teatriruumi puutumatusele. Mobiiltelefonid peab endiselt välja lülitama. Keskkonnasündmus saab aga olla vaid eeterlik seisund, pidevate ümbermõjutuste teel kujunev Polügoon.


Kirjandus: RoseLee Goldberg, 1998. Performance: Live Art Since 1960. Aet Kallam, 2005. Polügoonteater andis õigluse eest võitleva teatrietenduse „Taara”. Linnaleht 18. V. Erki Kasemets, 1996. Etenduskeskkonna kujundamise võimalusi Polügoonteatris. Magistritöö. Tallinna Kunstiülikool. Marko Mägi, 1997. KUNST+SPORT= KUNSP. Õhtuleht 24. V. Riin Kübarsepp, 2005. Taara, avita! Eesti Ekspress 23. V. Mari Sobolev, 1998. Raudteeplatvorm kui lava. Sõnumileht 16. IX. Mari Sobolev, 1999. Ajakaupmees. Õhtuleht 6. XII. Taago Tubin, 2002. Richard Schechneri keskkonnateatri teooria ja lavastus „Rehepapp”. Teater. Muusika. Kino nr 8/9. Polügoonteatri etendused: 1996: „Ka(i)tse”, Klooga alevik, Harjumaa; „Kongress”, Klooga Ohvitseride Maja, Harjumaa. 1997: „KUNSP”, Klooga alevik, Harjumaa. 1998: „Liiter”, Klooga alevik, Harjumaa; „Fashion Safari”, Balti jaam — Pääsküla — Balti jaam, Tallinn; „Täna”, Tallinn. 1999: „Töö”, Tallinna Linnagalerii, Tallinn; „Komisjon”, Paide Täiskasvanute Keskkool, Paide; „Ekspo”, Pikk jalg — Tallinna Reisisadam, Tallinn. 2000: „Kardinad”, Kaarli pst 8, Tallinn; „Uni”, Tallinn. 2001: „Ginkgo”, Süda tänava kvartal, Tallinn. 2004: „Kasiino”, Tondi sõjaväelinnak, Tallinn; „Praktika”, Suurpea endise sõjalaevastiku õppekeskus, Harjumaa. 2005: „Taara”, Sakala 9 — Tallinna Lõunakeskus, Tallinn; „Missioon”, Groningen (endine loomkatsete laboratooriumihoone); „Monument”, Vana–Pääsküla, Tallinn. 2006: „AhZOO”, Laagna tee, Tallinn; „Talgud”, Hobusepea galerii, Tallinn. 2007: „(V)algus”, Eesti Kunstiakadeemia kelder, Tallinn; „Adventuur”, Vabaduse väljak — Harju mägi — Lindamägi.

2008: „Einstein”, Näituse 4a ja 4b vaheline territoorium, Rakvere; „Kool” (idee Polügoonteater, esitaja Rakvere Teater), Rakvere Vene Gümnaasium; „Kingitus”, kaubaaluste vastuvõtu ruumid, Miiduranna sadam, Tallinn; „Külma pildid”, Internet; „Avalava”, Kivimäe saun, Tallinn. 2009: „Õnn”, Näituse 4a ja 4b vaheline territoorium, Rakvere; „Auto ehk Car Wars”, Kultuurikatel, Tallinn; „Sõrm”, Draakoni galerii, Tallinn; „Patarei”, Vana-Kalmaja 46, Tallinn.

ERKI KASEMETS (sünd. 30 VI 1969) on õppinud Tallinna Pedagoogilises Instituudis joonestamist ja kunstiõpetust (1987/88 ja 1989/90), Eesti Kunstiakadeemias stsenograafiat (1990—1993), kus kaitsnud ka magistritöö (1996) ning Helsingi Kuvataideakatemias. Alates aastast 2009 Eesti Kunstiakadeemia doktorant, uurimisobjektiks väljaspool argiteadvust asetsevad „erilised” seisundid. Esitas oma magistritöös esmakordselt Polügoonteatri mõiste, sealt alates korraldanud ka PT etendusi. Esinenud näitustel maalitud olmepakendite, kineetilise kunsti, installatsioonide ja muuga. Konrad Mäe nimeline preemia 2002. Kunstirühmituse Vedelik asutajaliige. 2003— 2005 Eesti Maalikunstnike Liidu esimees. Alates aastast 2007 Rakvere Teatri peakunstnik.

teater muusika kino

49

polygoonteater  

PT piirid tulenevad konkreetsest P-st. Raamid tulenevad konkreetsest P-st ja T-st (Kasemets 1996). 42 teater muusika kino 43 „Ka(i)tse”. 44...