Issuu on Google+

www .uusteater.ee


Kaarel Ird Evald Aavikule: Sa oled teinud teatrit, sest Sa lihtsalt oled pidanud seda tegema, nii nagu Tammsaare pidi kirjutama, Ernesaks koori juhatama, nagu üldse inimene, kes kunstnikuks loodud, peab kunsti tegema. Üks, milles ma raudselt kindel olen – Sinust ei saa kunagi kapsakasvatajat, kurgisoolajat, lehmapidajat, mõnda montööri ega puusseppa, kes endale individuaali hakkab ehitama. Selle koha pealt oled Sa täpselt nagu mina, paremal juhul võid Sa jooma hakata. Sellepärast jäta järele see teatrist äraminemise jama ja mõtle selle peale, kuidas Su töötamist teatris olmeliselt – ja ka psühholoogiliselt mugavamaks teha. Sinu lahkumisavaldustele ma nõusolekut peale ei kirjuta. Kirjandusmuuseum EKLA f. 307 m 1:1


Kaarel Ird on näide kultuuriheerosest, kes oma gigantset tööd täiesti teadlikult tegi. „Vanemuise“ suurust ja tähtsust ka üleliidulises ning rahvusvahelises mastaabis ei jätnud ta kunagi rõhutamata. Meile ei jäänud iialgi saladuseks, missugust energiat, muret ja vaeva selle rajamine nõudis ja nõuab. Me nägime kogu aeg pealt, kuidas Ird võitles arvutute lohedega, neid enam-vähem alati võites, kuid tihti ka resigneerunult alla jäädes. Jah, tal oli sügavaid masendusperioode, kuid mitte iialgi ei paistnud ta kahtlevat oma missiooni õigsuses. Niisiis, ta ei eksinud, kuid tihti teda ei mõistetud, mida ta talus heroiliselt. Kui mina üldse olen režissööriteatrit näinud, siis oli see Ird, mitte aga keegi teine. Kuidas talle meeldis toorest inimtaignast suurrolle küpsetada, kuidas ta abituid inimlapsi aina voolis ja voolis, nendega mööda lava edasi-tagasi käis, neile iga lause intonatsiooni ette rääkis! Kui rõõmus ta oli, kui mees või naine suutis natukenegi järgi teha, mis ette nähtud! Aga kui ei suutnud! Seda kõue, neid välke! Ja uuesti otsast peale, kuni näitleja keelepaeltesse ja lihastesse tekkisid lõpuks vajalikud refleksid. Näitlejad kui metslased? Ja Ird kui rahvavalgustaja, kui Jakobson ja papa Jannsen, köster ja Laur, Koidula ja Kreutzwald ühes isikus. Metsiku Lääne alistaja keset suurt kõnnumaad, kus polnud kellelegi toetuda. Või oli? Või polnud veel aeg? Ird oli suur isiksus, peaksime muidugi kirjutama – Suur Isiksus, nii kõlab realistlikumalt. Tema suurus ei tohtinud teistel hetkekski ununeda. Ega ununenudki. Väikestest inimestest (kirjutame juba mõlemad väikese tähega: väikestest inimestest) koostas ta Suure Teatri. See teater oli ainulaadne Eestis ja Nõukogude Liidus. Seda külastasid sajad tuhanded inimesed. Mis võime Suurelt Isiksuselt veel tahta? Minu arust on see täiesti piisav elutöö. Ja paistab kaugele. Vähemalt paistis. Seda nägid miljonid inimesed, kelle elutöööd ei kanta iial annaalidesse. Kasutame siis suurmeest leinates juhust ja meenutame neid miljoneid inimesi. Paljastame ka nende mälestuse ees pea. Mati Unt TMK 1987/4


Ird, K. (27. VIII 1909 Riia – 25. XII 1986 Viljandi), eesti nõukogude lavastaja, teatrijuht ja näitleja. NLKP liige (1940). Töötas kodanlikul ajal maalrina Riias ja mitmel pool Eestis. Teatritegevust alustas 1932 Pärnu Töölisteatris. Õppis 1934–36 Tartu Näitekunsti Stuudios. Oli 1937–39 Tartu Töölisteatri lavastaja ja näitleja ning 1939–40 “Vanemuise” ooperikoori laulja, 1940–86 (vaheaegadega) kujundas “Vanemuise” teatri loomingulist ilmet peanäitejuhi ja 1940–41 kunstilise juhina. 1944–48 ja 1966–85 ühtlasi direktorina. Suure Isamaasõja ajal tegutses ENSV Riiklikes kunstiansamblites, 1948–49 oli ENSV Kunstide Valitsuse juhataja. 1950–52 TRÜ ja EPA näiteringide juhendaja ja 1952–55 Koidula–nimelise Pärnu Draamateatri peanäitejuht. 1976–82 ENSV Teatriühingu juhatuse esimees. Hermaküla, E. (6. XII 1941 Jõelähtme v. – 16. V 2000 Tallinn), eesti nõukogude näitleja ja lavastaja. Lõpetas 1965 TRÜ geoloogiainsenerina ja ENSV Teatriühingu RAT “Vanemuise” lavakunsti stuudio. Olnud aastast 1962 “Vanemuise” näitleja, 1966 ja 1968–71 Eesti Televisiooni režissöör, aastast 1971 “Vanemuise” näitleja ja lavastaja. Kaidu, E. (pseud.), õieti Ird, L. (15. IV 1915 Jäärja v. – 23. VI 1976 Tallinn), eesti nõukogude lavastaja ja näitleja, Ird, K. abikaasa, NLKP liige (1940). Õppis 1934–36 Tartu Näitekunsti Stuudios, oli 1937–39 Tartu Töölisteatri ja 1940–41 “Vanemuise” näitleja, Suure Isamaasõja ajal ENSV Riiklike Kunstiansamblite liige, aastast 1944 “Vanemuise” näitleja ja lavastaja. Loo, R. (28. III 1945 Taevere v.), eesti nõukogude näitleja, Eesti NSV teeneline kunstnik (1976). Lõpetas 1965 “Vanemuise” stuudio, töötanud aastast 1965 “Vanemuises”, näitlejana aastast 1967. Mänginud ka filmis. Matteus, A. (13. XII 1897 Kärgula v. – 2. XI 1986 Tartu), eesti nõukogude arhitekt, Eesti NSV teeneline arhitekt (1984). Lõpetas 1925 Karsruhe tehnikaülikooli. Oli 1926–35 ja 1941–44 Tartu linnaarhitekt ning 1944–60 peaarhitekt. Parker (aastast 1969 Aru), I. (1. VII 1939 Tallinn), näitleja. Lõpetas 1957 Tallinna kultuurihariduskooli ja 1961 TRK lavakunstikateedri. Töötanud 1961–63 “Ugalas”, 1963–64 “Vanemuises”, 1964–65 Filarmoonias, 1965–73 Rakvere Teatris ja 1980–94 “Vanalinnastuudios”, olnud 1973–80 Tallinna Pedagoogilise Instituudi lavakõneõppejõud. Aastast 1994 vabakutseline.


Saul, J. (25. XII 1936 Tallinn – 3. VII 1966 Tallinn), eesti nõukogude näitleja. Lõpetas 1961 TRK lavakunstikateedri, õppis 1964–65 Moskvas kõrgematel filmilavastajate kursustel. Töötas 1961–63 “Vanemuises” ja 1965–66 ENSV Riiklikus Noorsooteatris (viimases ka lavastanud). Säre, M. (14. VII 1929 Tartu), eesti nõukogude teatrikunstnik, ENSV teeneline kunstnik (1970). Lõpetas 1954 ENSV Riikliku Kunstiinstituudi. Töötanud 1954–55 RAT “Estonias”, 1955–57 televisioonikunstnikuna, aastast 1957 “Vanemuise” kunstnik (aastast 1967 peakunstnik). Tooming, J. (28. III 1946 Tallinn), eesti nõukogude lavastaja ja näitleja. Lõpetas 1968 lavakunstierialal TRK. Olnud 1968–69 ENSV Riikliku Noorsooteatri näitleja ja aastast 1969 “Vanemuise” näitleja ja lavastaja, 1979–83 ühtlasi “Ugala” peanäitejuht. Unt, M. (1. I 1944 Voore v. – 22. VIII 2005 Tallinn), eesti nõukogude kirjanik ja lavastaja. Lõpetas 1967 TRÜ eesti filoloogina. Olnud 1966– 72 “Vanemuises” ja 1974–81 ENSV Riiklikus Noorsooteatris kirjandusala juhataja, 1981–91 Eesti Noorsooteatris ja aastast 1992 Eesti Draamateatris lavastaja.


INTERVJUU KAAREL IRDIGA Ivar Põllu Ma annan endale aru, et tegelikult ei saa see intervjuu olla päris intervjuu. Seega ei ole te Kaarel Ird, vaid keegi muu. Kaarl Ird oli vana mees – me kõik oleme näinud Aivar Tommingase poolt näideldud Kaarel Irdi ja näinud ka fotosid vanast väsinud mehest. Teie olete aga noor. Me istume juba 5 minutit üle laua ja te pole mind ka veel läbi sõimanud. Seega te pole Kaarel Ird, vähemalt pole te see Ird, keda me tunneme. Mis annab teile õiguse ja julguse Irdina esineda? Esiteks. Igaüks võib olla kes tahes, kui tal on selleks piisavalt tugev tahe ja natuke õnne. Marksismi peab tundma. Ka mina otsustasin ühel hetkel maalritööst loobuda ja hakata teatrijuhiks. Teiseks, võib-olla oli vana karjuv Ird hoopis minu roll, kas te pole sellele mõelnud? Ma olen siiski ka näitleja, ma olen mänginud isegi Trigorinit Tšehhovi „Kirsiaias“. Jah, kui te seda ise meelde tuletate. Ma mõtlesin, et räägime ilusatest asjadest. Kui te just tahate rääkida lilledest. Sitt on ikka sitt. Ja elus pole lilli, elus on meil valida sita ja veel sitema vahel. Tulles tagasi siis sita juurde. Kas see „tugev tahe ja natuke õnne“ on ikka marksism? See kõlab nagu mingi eneseabiõpik. Kui ma päris ausalt ütleks, pole ma selles päris kindel. Aga kuna ma päris ausalt ei räägi, siis ma seda ei ütle. Samas, kui ma seda juba ütleks, siis ma juba samal hetkel usuks seda, mida ma räägin, jäägitult. Seega võib nii öelda küll. Ja veel veidi mõeldes, kommunism võib olla täiesti vabalt töörahva eneseabi-teooria, jutustus teistsugusest õnnest. Aga seda ma ei saa öelda. Kas teil on õnne olnud? Kui ma selliseid küsimusi kuulen, olen tõsiselt õnnelik, et olen päriselt juba ammu surnud. Nõukogude ajal oli küll ajakirjanduses igasuguseid puudujääke, aga sellist idiootsust ei küsitud küll mitte kunagi. Lääs on lõplikult teid alla neelanud, palju õnne! Kas siis õnn on tobe? Ei, õnn ei ole tobe, aga on äärmiselt vastutustundetu sellest niimoodi rääkida, nagu oleks see vorstivõileib. Vorstivõileiba tuleb süüa, mitte sellega laiutada või selle üle arutada. Muidu sööb keegi selle pealt vorsti ära.


Nüüd te rääkisite ise vorstivõileivast. Jah, ja igaühel polegi vorstivõileiba. Sellepärast oleks samuti targem, kui need, kellel on vorsti, sellega ei laiutaks, sest see tekitab asjatult pingeid. Eesmärgiks on ju ikkagi rahu ja rahvaste vaheline sõprus. Vorstiga kelkimine ei aita sellele kaasa. Äkki tuleks kõikidele vorsti jagada? See oleks ju kommunistlik? Noormees, teil on kommunismist äärmiselt naiivne arusaamine. Vorstivõileibasid tuleb eelkõige luua, siis on ka midagi jagada. Tuleks luua maailm, kus kõikidele jätkub vorsti. Mõistate? Lihtsalt kõikidele vorsti jagada on humanitaarabi. Kommunistid ei lepi vähemaga kui uue maailma loomisega, kus vorstivõileib on loomulik hüve. See tundub muidugi ka võrratult raskem ja tundmatult mastaapsem töö. Muidugi. Aga kommunistid teevadki ju seda, mida maailmas pole kunagi varem tehtud. Tuletage meelde Kalinini ütlust, et kommunistlik partei, ehitades sotsialismi, teeb midagi niisugust, mida keegi iial varem inimkonna ajaloos teinud ei ole. Seetõttu pole ka teada, mis sellest välja tuleb? Jah, nagu igasuguse revolutsiooniga. Mäletate, prantslased ehitasid oma riiki sada aastat, hukkasid kuningaid ja kuningannasid, revolutsionääre ja reaktsionääre, ehitasid ja lammutasid barrikaade jne, enne kui jõudsid praeguse riigikorrani, mis pole ka mu meelest suurem asi. Täna, kui te seda intervjuud loete, kui on aasta 2010, on nõukogudemaal veel 8 aastat aega. Kas te pole selle peale tulnud, et kommunistlik partei ei näe Oktoobrirevolutsiooni 100. aastapäeva? Ei, selle peale pole ma kunagi mõelnud. Kommunistlik partei ei kao mite kuhugi. Isegi, kui kogu maailmakord muutub, ei saa partei kuhugi kaduda. Isegi kui sünnib midagi täiesti uut, ei kao partei kuhugi. Need, kes marksismi tunnevad, teavad, et mittemillestki ei teki midagi. Ja kui kommunismi asemele tekib midagi muud, on see tekkinud ikkagi kommunismist ja on lõppude lõpuks ikkagi kommunism. Nii nagu kommunist jääb ikkagi kommunistiks, ükskõik, kas ta seda tunnistab või kellena ta esineb. See veri või ütleme siis moodsamalt, geen, on ärakadumiseks liiga tugev. Ma võin tuua võrdluse, mis ilmselt kedagi solvab, aga mis siis. See on nagu juudi veri. See ei kao ära paari põlvega ja see võib välja lüüa veel põlvkondi hiljem. Vaatad näiteks, et puhas mitmendat põlve eestlane, kapitalist, aga tema laps äkki, näiteks, kongus ninaga, kommunist, raisk!


Teie, seltsimees Ird, olete kommunist juba aastakümneid. Omal ajal tähendas see kuulumist kindlasse eliiti. Kindlasti on lugejate seas palju inimesi, kes eliiti ei kuulu, kuid sooviksid seda. Ehk oskate nõu anda? Kasvõi oma näite varal? Kas eliidiks peab sündima? Saab ka hakata… Aga kui sind on juba võetud väljavalitute seltskonda, siis sealt enam lahkuda ei saa. Noh, seda ma ka tegelikult ei pidanud teile ütlema. Kas teie parteis on igaühel oma ülesanne, nagu ka teistes kuulsates organisatsioonides? Nii võib öelda küll. Ja nagu ka teistes kuulsates organisatsioonides, on ka meil pealmised ehk nähtavad ametid ja sisemised, ehk nähtamatud struktuurid. Minu nähtavaks ülesandeks ongi olnud „Vanemuise“ kunstilise ja vahel ka mittekunstilise majapidamise korrashoidmine. Kõik muud tegemised on olnud lühiajalised, sageli ühekordsed ülesanded. Need on mõnikord rõõmu teinud, mõnikord olnud aga nüri võitlus lolluse, lohakuse ja bürokraatiaga. Kui partei juhib kunstielu, kas ta juhib siis ka kunsti ennast? Kas see on üldse võimalik? Poslušaite. Mul on alati olnud hea meel ja õigus sellele küsimusele vastata, et kuna mu elu ja tegevus on juba aastakümneid olnud nii seatud parteiga, et ma ei oskagi enam ennast ja parteid lahutada. See tähendab, et ma ei oska olla kord kunstnik ja teine kord kommunist – need kaks on minus lahutamatult puntras. Aga kas partei võib eksida? Ja kui on vastuolud loovinimeste ja partei vahel, kuidas sellelesse suhtuda? Vastuolu parteiga ei saa tekkida, kui kunstnik ise on kommunist. Vastuolu saab tekkida kunstniku ja mõne kommunistliku partei liikme vahel, kuid ükski funktsionär pole veel partei. Ja kui te nüüd küsite isikukultuse kohta, siis ütlen mina – jah, see oli ja väga kurb – aga sellele tegi lõpu ka meie partei, mitte keegi teine-kolmas-neljas väljaspoolt meie parteid… Eesti Sotsialistlik Vabariik saanuks sel aastal 70. aastaseks. Mida tahaksite sel puhul öelda inimestele, kes elavad praegu, siin, täna – maailmas, millest teie ehk unistasite, kuid ei näinud. Teate, noormees, 101-aastaseks elamisest ma tõepoolest pole unistanud, küll aga oleksin tahtnud näha suureks kasvamas lapsi, kelle vanemad ja ka vanavanemad on sündinud ja kasvanud nõukogudemaal. Ma oleksin tahtnud nendega vestelda. Ma millegipärast usun, et nemad mõtlevad juba hoopis teistmoodi. Nemad on juba kaugele kandunud parunite orjariigi ja ka hallparunite vabariigi paineist.


Ilmselgelt ei suuda ma ette kujutada, milline täpselt on aastal 2010 inimeste elu, kuid ma oskan unistada, millest inimesed siis mõtlevad. Ja mis kohaga nad mõtlevad. Mina selles väga kindel ei ole, ehkki ma elan just siin ja praegu. Võib-olla ei ela te siis päris oma ajas. Ja võib-olla ei vaata te asjadele päris selge pilguga, arvate ennast nägevat inimesi nii, nagu nad tahavad end näidata. Ja veel – ärge tehke endale illusioone, et inimene aastal 2010 peab kindlasti olema selline, nagu teile meeldib. Marksismi peab tundma. Vaadake inimeste sisse ja te näete seda, millest ma rääkisin. Inimeste sees on veri, ma ei ole kindel, kas ma tahan seda näha. Jah, ja niikaua kui veri on inimeste sees, on tegelikult kõik korras. Uskuge vana kommunisti sõnu.


IRD, K.

Triloogia “Armastus, teater, hullus ja surm” II osa Kaarel IRDi elu, loomingu ja isiku põhjal NERO URKE (Ird, K.) EVALD AAVIK (Härra Vanemuine / Matteus, A. / Inspitsient / Vana kommunist) KATRIN PÄRN (Kaidu, E. / Raivo, O. / Memm / Koristaja) MAARJA JAKOBSON või MAARJA MITT (Säre, M. / Koristaja / Parker, I. / Loo, R. / Tütarlaps) ROBERT ANNUS või JANEK JOOST (Tehnik / Rafael / Kommunist / Unt, M. / Hermaküla, E. / Ott, U.) JUSS HAASMA või JANEK JOOST (Tehnik / Bob / Tööline / Saul, J. / Tooming, J.) autor-lavastaja IVAR PÕLLU kunstnik KRISTIINA PÕLLU valgusmeister JARI MATSI grimeerija MARGIT LEPLA või KERSTI NIGLAS kostümeerija EPP PEEDUMÄE rekvisiitor LIIS NIINE lavameister ANDREAS MÄLL õmblejad MAARIKA KILUSK, KADI KOOK ja KERLI JÕGI kunstnik-teostajad ANNELI TELLING ja LEELO-MAI AUNBAUM projektijuht MAARJA MÄND teatrijuht IVAR PÕLLU esietendus 18. märtsil 2010 Genialistide Klubi saalis lavastuse valmimist toetasid Eesti Kultuurkapital, Tartu Kultuurkapital, Tartu linn, Eesti Teatri Festival, Genialistide Klubi eriline tänu Loominguline ühendus Aare Kask, Lutsu raamatukogu, Tartu Üliõpilasmaja, taaskasutusbutiik BERLIIN!, Rait Randoja, Piret Univer ja Teater Vanemuine, Teatri- ja Muusikamuuseum, Anu Jalas, Allan Aint, Tauno Timotheus



Ird, K. kavaleht