Issuu on Google+

SINUGA ON TEINE LUGU PILLE-RIIN PURJE

„Peeter Volkonski viimane suudlus”. Autor-lavastaja: Urmas Vadi. Kunstnik: Kristiina Põllu. Osades: Peeter Volkonski ja Laura Peterson. Tartu Uue Teatri esietendus Genialistide klubis 15. IV 2010. „Rein Pakk otsib naist!” Autor-lavastaja: Urmas Vadi. Kunstnik: Kristiina Põllu. Fotolavastus: Jaak Kilmi. Fotograaf: Lauri Kulpsoo. Osades: Rein Pakk ja Helena Merzin. Tartu Uue Teatri esietendus Genialistide klubis 16. III 2011. NAINE: Jää oli üsna õhuke ja kriuksus meie saabaste all, see võis kohe murduda ja me olime hirmul, aga me läksime otse edasi, sest see kiskus meid (Urmas Vadi, „Elvis oli kapis”). MEES: Ma teadsin, et ma kõnnin oma suure kerega väga õhukesel jääl, mis kohe-kohe võib murduda. Sa tead, et sa oled nii neetult raske ja see habras jää juba ragiseb ja sa lendad kohe sisse ja kõik on korraga kadunud, aga ometi sa ei saa muidu, kui pead minema edasi, jää aga läheb veel õhemaks… (Urmas Vadi, „Rein Pakk otsib naist!”). Kaks Urmas Vadi kirjutatud-lavastatud näidendit Tartu Uue Teatri mängukavas, „Peeter Volkonski viimane suudlus” ja „Rein Pakk otsib naist!”, moodustavad diloogia, mida on köitev vaadelda koosmõjus. Ligiduses hulguvad Elvised, Georg, Valdo Pant ja teised tundmatud, ometi on nood mi34

nimalistlikud pihtimuslood uus etapp. Loodan, et Vadi liigub edasi Oma Loo otsingute labürindis. Näitlejad tulevad lavale oma kodanikunimega, teksti sokutatakse reaalseid eluseiku, küllap terake olemustki. Publikut õrritatakse reality show’ paroodiaga, millele „vadistamise” vint mõnuga peale keeratud. Vadi lugude sisse minek on nii näitlejatele kui ka publikule õhukesel jääl kõndimine. Luuakse kummaline, habras otseühendus alateadvusega — kui mängureeglid siiralt ja kaitsetult vastu võtta, pole pääsu isiklikest äratundmistest. See võib olla piinlik ja kardetav, aga ometi teraapiline, kui saalist lahkudes mõistad selgemini oma lugu ja oma lootust. Isiklik ülestunnistus seoses „Peeter Volkonski viimase suudlusega”. Kui olin teksti läbi lugenud, kartsin teatrisse minna. Olin veendunud: mina olengi see teatriteadlane oma ruuduliste kaustikutega, Vadi sunnik võttis mu prototüübiks, no kuidas ma istun saalis ja lasen näitlejatel enda üle irvitada ja kõik ümberringi vahivad mind tapva irooniaga… Sama abitu ja jabur kujutelm kui näidendi „Rein Pakk otsib naist!” 5. stseen minevikust. Nõnda ma siis Tartusse esietendusele ei sõitnudki ja kogusin kaua julgust, enne kui vaatama läksin. Nägin ja taipasin, kui lapsik mu eelhirm oli, kui avaralt näidend kõnetab, kui inimlik on teksti kurbnaljakas ohutunne. Kogu teatritemaatika ja -spetsiifika on seejuures ka tähtis, ära-


„Peeter Volkonski viimane suudlus”. Peeter Volkonski ja Laura Peterson.

tundmisrõõmu ning -kibedust pakkuv, aga kõigest üks tasand. Teater oma kaduvuses ja olevikulisuses on hea inimsuhete võrdkuju. Näitleja ja vaatleja antagonism, mida Peeter Volkonski ja Laura Peterson pingsa tundlikkusega vahendavad, kannab tugevat üldistust. Kriminullikirmetise all liigahtab Vadi loomingu üks põhiteema: me mõtleme üksteist välja, ihaleme iidoleid, klammerdume kujutlustesse, ilma et elavat inimest enda ligidal ära tundma vaevuksime. Teravalt tuleb esile ka näitleja elukutse kaitsetus ning teatriteadlase teatriarmastuse põhikari: peegeldamise asemel (võimu?)ambitsioonikas kõverpeegel, mis moonutab.

Volkonski toob võimlasaali noore kauni Laura kui oma elukomöödia muusa, et mängida ainult temale oma lugu. Uskudes, et see on nende kahe lugu. „Lugu” kui elu võtmesõna, „lootus” kui loota olek. Tähendusrikkaks kujuneb Volkonski lause: „Sinuga on teine lugu.” Ta ütleb nii Laurale, mõeldes nii, nagu seda fraasi lausudes ikka mõeldakse: „Sina pole niisugune nagu kõik teised, sina saad minust aru, sina jagad minu lugu, oled osa sellest loost, loo (kaas)osaline…” Aga ei ole nii. Mitte kunagi. Ehkki me ikka ja jälle eneses seda lootust loome. „Sinuga on teine lugu” tähendab, et igaühel meist on enda sees „teine lugu”, mis ei allu teise initeater muusika kino

35


mese loole. Ja pole kellelgi allutamise õigustki. Isegi — või eriti! — mitte armastuses, mida otsivad kõik inimesed. Nagu otsib oma lavaloos Rein Pakk. On naljakas ja on kurb, kuis me keerame end oma loo sisse lukku, siis kaotame võtme ära ja seisame pea peal seni, kuni pillame muukraua. Südamepõhjas loodame, et detektiiv Kalle korjab selle üles… Näitlejate pärisnimede kasutamine rolli kaitsekihi minema uhtmiseks pole Vadi ainus provokatsioon. Olulisemgi on olemise temporütmide aeglustamine, vaataja taluvuse piiride kompamine. Vadi testib publiku suutlikkust ja oskust ära kuulata, võimet võõra loo kaudu endani jõuda. Vägev kogemus! Kui Volkonski jutustab ümber Astrid Lindgreni „Meisterdetektiiv Blomkvisti”, sarmikalt doseerides õhinat ja distantsmuiet, krutskeid ja siirust, eeldab iga tekstinüanss hoolikat üleskorjamist. Ilmselgelt kestab monoloog kauem kui „sünnis”, tekib rahutus, et kuhu nüüd õieti sihitakse. Samas on silmanurgast põnev jälgida Laura Petersoni kuulajarolli varjatud varjundeid ning tajuda saali reaktsiooni, nii silma kui seljaga, kuna publik paikneb kahes küljes, spordivõistluse misanstseenis. Tahes-tahtmata piidled vastassektorit, liiatigi lahkab Volkonski publikut nõnda põhjalikult, et igaüks saalis tunneb end mingil hetkel ära. Vaatan ja näen: tagareas äärmisel kohal toetab noor mees pea naise õlale, asutab end unele — tekst jõuab teatris magavate meesteni, tukastaja suule sugeneb muhelus. Blomkvisti pajatust kuulates virgub mees täiega, üle näo valgub kõrvuni-naeratus. Samal ajal kostab mu selja tagant erudeeritud sosinaid, keegi siseringi-mees sedastab oma kõiketeadja üleolekut. Õpetlik ja nauditav 36

on tajuda saali hämmingut ja rõõmu, tahaks, et lugu kestaks ja kestaks ega lõpeks iialgi! Pannakse proovile meie suutlikkus keskenduda. Tahe ennast teise loo osaks mõelda. Kogu see empaatia, mida eeldab teatriskäik — mida eeldab elu. Mida hakkame kaotama fragmentaarsuhtlemise ajastul, argielu agressiivsete korvpallimütsatuste keskel. Hetkel, kui Volkonski räägib laval kõige olulisemast, kui ta on jõudnud unistuseni, ei kuula partner teda enam, vaid seab mõttes lava oma looks, mis toimugu kardinaalselt teises ajastus ja žanris. „Rein Pakk otsib naist!” algab demonstratiivse romantilise komöödiana: laes tiirleb diskokera, lava ees uhkeldab hõbeküütlev eesriie, kedratakse armastusšlaagreid. Kitši illusioon variseb sekundi murdosaga, tühjas tumeruumis seisab kohmetu Rein Pakk, piidleb kaua nõutult saali, vormib huultega kobamisi sõnu, kuni alustab. Paku tagasivaade kaotsiläinud aega 1980.—1990-ndate piiril kasvab ajatuks igatsuseks ilu järele. Pihtimusse eeslaval lõikub mustvalgete fotoslaidide film, mille esteetika koos jõulise võõritusmuusikaga viipab Chris Markeri 1962. aasta ajarännufilmile „La Jetée”. Mälu stoppkaadrite nihestatud intensiivsus. Pihtijad taanduvad dublaažinäitlejateks, suheldes omavahel diskreetselt silmanurgast. Tundub, et näitlejatel on Vadi lavastuste sees hea, vabastav, aval mängutunne. Rein Pakk näitab senisest lüürilisemaid värve ja Helena Merzin, kelle rollides viimasel ajal näis võimutsevat lumekuninganna jahedus, üllatab huumori ja nukruse pooltoonidega. Helena roll on minu meelest tunduvalt mitmekülgsem kui Vadi senised naistegelased.


„Rein Pakk otsib naist!” Rein Pakk ja Helena Merzin. Lauri Kulpsoo fotod

Kiht-kihilt koorub kaunitari ja koletise muinaslugu, kumbki tegelane pole see, kellena näib. Võimalus komplekse ära tunda on siin otsekohesem kui „Volkonski suudluse” põhjatuma saladusega tekstis: eks kummita igaüht meist foobiad ja intiimsed „Werneri sündroomid” (haiguse nimekõla kandub Tartu kohvikusse!). Amüsantselt mängitakse tekstis „Kevade” filmiga. Oskar Lutsu Teele vilksatab igas aastaajas, Lutsu tsitaadid pudenevad lavale kergete kõrisevate pärlitena. Kui kaadrisse ilmub „unelmate alfaisane”, märkame ta näojoontes „Kevade” filmi Arnot, võib-olla kübekest Joosepitki. Isiklik ülestunnistus seoses näiden-

diga „Rein Pakk otsib naist!”. Vadi loomingut läbiv pseudoelu ja iidoliotsingu teema puudutas mind täiesti konkreetselt. „Suve” filmi ajal olin armunud Aare Laanemetsa Tootsi. Elasin siis Pikal tänaval. Kui käisin koeraga Paksu Margareeta kandis jalutamas, mängisin kujutluses ikka ja jälle läbi Tootsi ja Teele kosjastseeni, mõlemasse rolli sisse elades. Tallinna külalisetendusel 6. aprillil, mil koosmäng oli impressionistlikum ja pausijulgem kui esietendusel, pääses vaimukalt mõjule suhtlemisnihe loo lõpul. Oleme suubunud aega, mil meedia survestab lihtsurelikke jõuliselt, tülgastavaid meediamanipulatsioone tajume teater muusika kino

37


omal nahal iga päev. Vadi tögab seda vastikut nähtust üsna leebelt, kui tegelased kõnetavad teineteist mikrofoni vahendusel, formaalsel oleme-eetristoonil. Rein Paku resümee-monoloog kõlab saatejuhi uinutav-nunnutava ilukõnena. Kummatigi või õnneks ei vabaneta igatsusest, seda kinnitab Paku seljale õmmeldud number — lootuse vangi tähis. Lõpulause „Kevade” filmist, mida Teele öelnud kabeliaia lumehanges puhkavale, haigusest veel nõrgale Arnole, saab teatrist lahkudes avara nukra tähenduse. Meile antud aeg on üürike — mitte kunstlik aeg kõrvetavate meediaprožektorite paistel, vaid see päris aeg. Aeg antud Oma Lugu otsida, sõnastada, jagada. Enne kui saabub Dramaturg Igavikust. Pärast „Peeter Volkonski viimase suudluse” külalisetendust Tallinnas Kanuti gildi saalis Pikal tänaval jääme kolleegiga muljeid vahetama. Korraga seisatab seal läheduses Volkonski. Tänav tema ümber näib inimtühi. Kolleeg haihtub. Ainult näitleja ja mina. Kogun julgust, lähen ütlen aitäh. Kätleme. Kohman, et pärast seda etendust justkui piinlik tänada, tekib oht mõjuda „teatriteadlasena”. Tema küsib vilkalt vastu: „Kas vaatad iga etendust?” Oh õnnis viiv, mil lugu oleks nagu läbi, ometi tahaks läbitud loo aega kuidagi kinni hoida. Tunnen, et jää hakkab sulama. Samas kõnetab Peeter Volkonskit mobiil. Lähen oma teed. „Ning ta kujuteldav kaaslane hajus ja kadus. Ta kadus nii vaikselt ja märkamatult, nagu oleks kerge suvetuul ta minema viinud.” (Astrid Lindgren, „Meisterdetektiiv Blomkvist elab ohtlikku elu” — raamatu viimane lause.)

38

Rein Pakk ja Urmas Vadi. Harri Rospu foto


article5281