34
arvustus
November 2013 nr 10 UT
Poppunk ja 1990ndate ihalus Tudengitest filmitegijad on ikka silma paistnud suurema originaalsuse ja huumoripüüdega. Deivi Tuppits kirjutab, kuidas oktoobris toimunud tudengifilmide jõuproov leidis sellele väitele küll kinnitust, ent tõestas sirguva (filmi) generatsiooni sügavamat huvi ka ajaloo, popkultuuri ning ühiskondlikke valupunkte käsitlevate teemade vastu.
FILM
Deivi Tuppits Kirjandus- ja teatriteaduse 2. kursuse magistrant
S
elleaastasele tudengifilmide võistlusele sai oma loomingut esitada kahes kategoorias: filmitudengite ning harrastajate tööd. Esitamisele jõudnud töid laekus kokku 27, millest viis olid Tartu ülikooli tudengitelt. Tarbetu oleks siinkohal rääkida taseme erinevusest Balti meedia- ja filmikooli tudengitega, ent omal kohal on kindlasti kõrvutamine vormi ja sisu aspekti silmas pidades. Vaadates Tartu tudengite
võistlustöid, võib selgelt täheldada ennekõike dokumentaalsel materjalil põhinemist. Ürituse kaks dokumentaalfilmi, Richard Meiterni «Ratta seljas Bern–Grenoble» ning Annika Karusioni «Bussireis Marimaale», olid mõlemad alma mater’i kasvandike esitatud. Zooloogia ja hüdrobioloogia doktorandi Richardi lihtne ja lustlik videoreportaaž elulistest hetkedest läbi Šveitsi ja Prantsusmaa sõites pakkus üleüldiste kunstiliste ning originaalsete pretensioonide kõrval tervistavat vaheldust, naerutades rahvast oma lihtsuse ja sundimatu huumoriga. Botaanika ja ökoloogia doktoriõppe üliõpilase Annika ülesvõte 2009. aasta bussiekskursioonist Marimaale oli aga lisaks meelelahutusele ka hariv sissevaade niidu- ja mäemaride kultuuriellu. Füüsikatudengi Sven-Erik Mändmaa lühifilm «Roos» oli samuti biograafiliste juurtega, põhinedes tõsielulool. Ning arstiks õppiva Oliver Tauli vaimukat lühiklippi «Valel lainel» võib samuti pidada dokumentaalselt taustalt inspiratsiooni saanud eluliseks teoseks, kus olid ühendatud tänapäeva infotehnoloogilise maailma kommunikatsiooniap-
sud ning stiilne ja tabav jutustus, mis annab kindlasti alust samas vormikategoorias ka jätkata – teostus oli paljulubav. Võta nüüd kinni kumb kumba mõjutas, ent olenevalt sisust erines tõesti ka vorm: harrastusrežissöörid-filmitegijad paistsid teiste hulgast silma just vormiuuenduslike eksperimentidega, kus loobutud oli klassikalisest narratiivist ning harjumuspärastest filmiesteetika vahenditest. Üheks eredamaks näiteks oli informaatika eriala magistri Erik Jaanisoo digimodernistlik virtuaalteos «Vali mind!». Selgelt teistest eristuv oma hüperallusioonidega, kus vaatajaile esitati (pop)kultuuri eri tegelaste kujutisi ning nende modifitseeritud uusi nimesid, taustal vilkumas «Vali mind!» Vormiuuenduslikkuse ning pigem videoinstallatsiooni ja performance-kunsti valdkonda (vähemasti siinkirjutaja tajutuna) paigutuv oli ka kogelemist kui tehnoloogilist kommunikatsioonilünka kujutav «Tõrge» (autor Andri Allas). Esitamisele tulnud tööde üldisel foonil jäi aga üllatuslikult kumama noore filmipõlvkonna huvi möödunud kümnendi vastu. Mõistagi olid üheksakümnendad