Page 5

TÜRI RAHVALEHT 7. november 2014

5

persoon

Ellu Kaasik: tantsuga läbi elu Tänavune Türi valla aukodanik Ellu Kaasik on teada-tuntud rahvatantsujuhendaja, kelle käe all on tantsuoskust omandanud kindlasti üle tuhande tantsuhuvilise, ta on juhendanud rühmasid kümnetel tantsupidudel ja viinud oma tantsijad esinema ka paljudesse paikadesse kunagises Nõukogude Liidus, Põhjamaades ning mujal Euroopas. Teet Reier

teet.reier@tyri.ee

„Meie majale võiks panna varsti tahvli, et siin elab kõige rohkem Türi valla aukodanikke,” ütleb Ellu muhelusega, kui tema kodus kohtume. Tõsi ta ju on, samas majas elavad veel Kalju Tamm ja Lembit Leinjärv. Aga see pole see päev, kui arutada tahvlite paigaldamist. Mõned päevad tagasi on Türi vald Ellutki tunnustanud, temast on saanud kaheksas valla aukodanik. „See tuli ikka üllatusena küll,” ütleb Ellu. „Kui küsiti, kas võib mind selle tunnustuse saamiseks esitada, vastasin nagu naljatades, et eks te siis esitage. Aga asi läkski tõsiseks. Poleks seda osanud arvatagi.”

Jäi truuks esimesele töökohale Peale selle, et Ellu on üle poole sajandi koolitanud Türi rahvatantsijaid, pole ta oma sünnilinnast kunagi ära kolinud, samuti jäi ta truuks oma esimesele töökohale Türi keskkoolis, nimelt keemia laborandi omale. Vaatamata sellele, et koolide nimed vaheldusid, kogunes tööaastaid laborandina samuti üle viiekümne. „Vanemad abiellusid ja kolisid Türile 1936. aastal. Isast sai õpetaja kohalikus aiamajandusgümnaasiumis, ema töötas raamatukogus. 1939. aastal sündis vend Viljar, paar aastat hiljem mina,” meenutab Ellu. „1944. aastal võeti isa Saksa sõjaväkke, sõjakeerises sattus ta Saksamaale, sealt edasi Austraaliasse. Tal oli seal uus pere ja kolm tütart, kellega tänaseni suhtleme ja kes on meil Eestis külaski käinud.” Koolipinki sattus Ellu aastakese varem, kui oleks pidanud: „Ema oli 1947. aasta sügisel koolis asendusõpetajaks ja võttis mindki tundidesse kaasa. Õppisin seal siis samamoodi kui teisedki. Kui õige klassijuhataja naasis, arvas ta, et võin õpinguid jätkata, milleks veel aasta oodata. Koolimaja oli minu teiseks koduks olnud juba aastaid varem, sest ema töötas seal raamatukoguhoidjana.” Esimese suurema tunnustuse pälvis Ellu teises klassis, kui võitis vabariikliku kunstilise isetegevuse ja omaloomingu olümpiaadi esimeses vanusegrupis deklamatsiooni alal. „Ega ma sellest esinemisest suurt mäleta.

Tean, et lugesin luuletust „Mari-Kisakõri”. Pildid, mis ilmusid konkursist ja minust ajakirjas Pilt ja Sõna, on tänu emale tänaseni säilinud.”

Emalt päritud tantsupisik „Eks see tantsupisik ole suurelt osalt emalt päritud. Tema oli lõpetanud 1929. aastal vabariiklikud rahvatantsujuhtide kursused ja juhendas rahvatantsurühmi juba möödunud sajandi neljakümnendatel. Tegelesin minagi varakult rahvatantsuga. Mäletan, et läksime koos vennaga kooli, teel aga harjutasime vahepeal tantsusamme. Lisaks rahvatantsule tegelesin võimlemise ja akrobaatikaga.” 1954. aastast on Ellul ette näidata esikoht koolinoorte sportliku võimlemise esivõistlustelt ja 1956. aastast teine koht akrobaatika esivõistlustelt hüppeharjutuses. „Võimlemises oli konkurss tihe, esikohale pürgis üle kuuekümne noore,” meenutab Ellu. „Suviti osales ema vabariiklikes tantsujuhtide laagrites, mis toimusid igal aastal Eestimaa erinevates paikades ja kus juhendajateks oli toonased tuntud rahvatantsujuhid. Ühest küljest oli see kena suvine puhkus, teisalt sain sealt palju vajalikke kogemusi tulevikuks,” räägib Ellu. Esimene oma rühm oli Ellul keskkooli lõpuklassis. „Olin kooli lõpetades tervisega kimpus ja eksamitest vabastatud. Käisin siiski enne eksameid arstlikus komisjonis, seal öeldi, et kui jaksan tantsida ja võimelda, siis võin ka eksameid teha. See tuli küll pisut ootamatult, aga hätta ma ei jäänud. Eriti meeldisid mulle reaalained, võrreldes aga vennaga, kelle lahtine pea aitas koolitöödest lihtsamini läbi, tuli mul siiski rohkem vaeva näha.” „Terviseprobleemid ei võimaldanud mul ka edasi õppima minna. 1959. aasta sügisel asusin tööle Türi keskkooli keemia laborandi kohale ja tegutsesin sellel ametikohal üle viiekümne aasta, Türi gümnaasiumi likvideerimiseni välja. Kord oli vaja mul Paides käia ja seadsin kõik vajaliku tunni läbiviijale Kalju Tammele valmis. Tagasi tulles vaatan, et midagi pole kasutatudki. Tegelikult oli hoopis kõik nii korralikult tagasi pandud.”

Juhendaja saab vahel ka ise tantsida Samast ajast asus Ellu tööle ka rahvatantsujuhina. „1964. aastal lõpetasin kolmeaastased kursused rahvatantsujuhtidele. Kursused toimusid suviti üks kuu korraga. Õpetajateks olid sellised tuntud tantsujuhid nagu Ullo Toomi, Helmi Tohvelmann, Helju Mikkel ning paljud teised. Hiljem tantsisin ka ise palju aastaid vabariiklikus rahvatantsujuhtide rühmas ja koos käisime paljudel esinemistel.” „Muidu on tavaks, et juhen-

Ellu Kaasik

dajad ise ei tantsi. Mina olen seda aga mõnel korral siiski teinud, kui üks tantsijatest on näiteks paariliseta jäänud. Kui käisime sõprusrongiga Saksamaal, lubati sõita ainult seitsmel tantsijal rühmast. Kui küsiti, kuidas ja kellega see seitsmes tantsib, öeldi, et las siis juhendaja ise tantsib ka,” räägib Ellu. „Juhendaja ülesandeks ongi jälgida, et rühma koostöö sujuks, ise tantsides on aga raske tervikut nä-

ha, pigem katsud oma tantsuga hakkama saada.” Kui Ellu juhendajana alustas, oli huvi rahvatantsu vastu suur: „Huvi tantsimise vastu tunti kõigis vanuseklassides, kutsuma kedagi ei pidanud, avaldati ikka ise soovi. Kuna vanas koolimajas käis õppetöö toona kahes vahetuses ja tantse harjutati ka kooli koridorides, kogunes meile tihti ka korralik publik, see pani veelgi rohkem pingutama. Ja polnud seda, et keegi oleks jäänud rühma vastu võtmata, olgu ta peenike või paks, huvi tantsu vastu ühendas kõiki. Keda aga kodust tagant utsitati, ega need tantsima jäänud, jätsid ikka varsti pooleli või leidsid igasuguseid põhjuseid, miks mitte esinema tulla.” „Ja kord peab rühmas olema, muidu ei saavuta seda taset, mis eesmärgiks seatud. Meil olid

vaikimisi kokkulepped, et proovides tuleb järjekindlalt käia ja pingutama peab maksimaalselt. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi kellegi peale karjunud, aga kohati tuli pisut rangem olla, näiteks keskastme segarühmadega tegeledes,” arvab Ellu.

Hea tase viis välisreisidele Üheks väljundiks rahvatantsurühmadele olid Ellu sõnul loomulikult arvukad esinemised, mis tipnesid vabariikliku tantsupeoga. „Käisime lastega tantsimas näiteks valimisjaoskondades, rääkimata siis klassiõhtutest ja koolipidudest. Samuti osalesime kõigil linna ja rajooni rahvatantsupidudel. Suured üldtantsupeod olid alati vaatamisväärt sündmuseks, see oli see, mis ühendas ja mille nimel oli tulnud tantsutrennides pingutada.” „Hea tase ja tuntus viis meid

tihti esinemistele väljapoole koduvabariiki. Oleme tantsinud Lätis ja Leedus, Moskvas ja Helsingis. Moskvas esinesime Eesti päevadel kõrgemas komsomolikoolis. Enne muidugi juhendati, kes on tähtsamad ninad ja kellele peab lilli viima.” Aktiivsest juhendamisest on Ellu tänaseks taandunud. „Haige ema eest hoolitsemine võttis oma osa ja viimastel hooaegadel, kui naisrühmaga kultuurimajas harjutasime, ei jagunud meile enam esinemisi, soosingus olid segarühmad ja nii võtsimegi otsad kokku,” räägib Ellu. „Oma kunagiste õpilastega on läbisaamine olnud hea, kui vahel kohtume, siis on, mida meenutada. Ja viimase rühma naised käivad külas ja peavad tähtpäevadel meeles.” Kahel päeval nädalas käib Ellu kultuurikeskuses võimlemas

22. mail 1941 Türil Haridus: 1947–1959 Türi keskkool 1961–1964 vabariiklikud rahvatantsujuhtide kursused Töö: 1959–2011 Türi keskkooli keemia laborant 1959–2010 rahvatantsujuhendaja erinevate asutuste ja kollektiivide juures Tähtsamad esinemised: 1962 – neiduderühmaga Salduses koolinoorte tantsupeol 1976 – neiduderühma esinemine televisioonisaates „Kootud ilo lõngaga” 1980 – osalemine olümpiapidustuste kultuuriprogrammis 1981 – neiduderühma esinemine kontsertetendusel „Kiri vanaisale” 1982 – esinemine Moskvas Eesti päevadel kõrgemas komsomolikoolis Sõprusrongiga Saksa DVs, kus esineti Leipzigis, Schwerinis ja Parchimis 1984 – esinemine telesaates „Taidlusrõõm” 1985 – esinemine Riia ooperi- ja balletiteatris 1987 ja 1991 esinemised Lätis Salduse rajooni ja Leedu Mažeikiai rajooni taidlejate sõpruskontsertidel 1989, 1991, 1993 ja 1995 esinemised Tallinna linnahallis kontserdil „Kägara” 1992 – esinemised Norras Drøbakis 2000 – Eesti-Soome tantsupidu Helsingis Lisaks lugematud vabariiklikud rahvatantsupeod Tunnustus: 1967 tuli lavatantsurühm koolinoorte vabariikliku isetegevusfestivali laureaadiks 1972 saavutas I–II klassi segarühm koolinoorte võistutantsimisel III ja neiduderühm II koha 1975 oli vabariikliku võistutantsimise laureaat Türi kultuurimaja naisrühm 1982 oli neiduderühm vabariikliku võistutantsimise „Noorus tantsib” laureaat 1994 tunnistati neiduderühm Karikakar Järvamaa kultuuripreemia laureaadiks 2008 Järvamaa kultuuritöö elutööpreemia 2014 Türi valla aukodanik või kõndimas. „Olen küll pensionil, aga ikka aega napib,” naerab ta. Tal ei ole kodus arvutit, aga see-eest kuhjaga elurõõmu ja toimekalt elatud aastaid, mille võibki kokku võtta sõnadega: tantsuga läbi elu.

07.11.2014 - Türi Rahvaleht  

Tere tulemast lugema novembrikuu Türi Rahvalehte

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you