Page 5

TÜRI RAHVALEHT 4. märts 2016

5

persoon

Peeter Kruusement: rulluiskudel sotsiaaltöötaja 29. veebruar oli Peeter Kruusemendi viimane tööpäev Türi vallavalitsuse sotsiaalosakonna juhatajana. 1994. aastal Türi linnavalitsuses tööd alustanud Kruusement sai teha tööd nelja linnapea ja kahe vallavanema ajal. „Kolmas sai mulle saatuslikuks,“ naljatas ta ise. Selle aja jooksul on ametis olnud viisteist sotsiaalministrit. Viimase tööpäeva senisel ametikohal sisustasid sõprade-tuttavate ning kaastööliste head soovid, lisaks autasustas teda maavanem teenetemedaliga. Teet Reier

teet.reier@tyri.ee

Peeter Kruusemendi tegemisi olen saanud jälgida viimase viie aasta jooksul. Kord ootavad teda vallamajas kunded, kes tavaliselt Türi kaupluste juures õllepudeli ootel aega viidavad, kord kihutab ta rulluiskudega Türi ümbruse kergliiklusteedel või laulab kolleegidele sünnipäevalaulu. See kõik on tema sõnul olnud vaid üks pool tema igapäevaelust. Ehk annab järgnev lugu parema ülevaate, milline ta tegelikult on.

Paikset lapsepõlvekodu polnud „Sündinud olen ma täpsel eelmise sajandi keskel Pilistveres. Tolleaegses haigemajas asub täna kauplus. Ma olin noorte vanemate laps. Kogu elu olid mu vanemad tööalaselt piimandusega seotud. Esimeseks mälestustega koduks sai mulle Tääksi võitööstus, kuhu mu isa peale tehnikumi lõpetamist 1951. aasta kevadel tööle suunati. Ühe esimese mälupildina mäletan end seismas öökapile asetatud raadio ees. Põrandal oli ilus triibuline kaltsuvaip, mille mustri võiksin tänagi üles joonistada.“ „Piimanduse ümberkujundamine toonases Eestis põhjustas väga paljudele piimandustöötajate peredele parajat kaost, kolimisi ühest kohast teise, üleviimisi ühelt ametikohalt teisele jne. Seetõttu ei olnud ka minul paikset lapsepõlvekodu,“ ütleb Peeter. „Kooliteed alustasin VäikeMaarjas. Seal õppisin uisutama. Kuid rohkem kui koolitöö huvitasid meid poistega Äntu metsadest leitud püssid ja kuulipilduja Maksim. Need võttis miilits meilt ära, käskis lihtsalt kooli tuua ja me viisimegi. Sõjamängudes olin leitnandi auastmes ja jäin alati ellu.“ „Peale neljanda klassi lõpetamist kolisime perega Haljala lähedale Annikveresse, kus isa mu esimesele palgalisele tööle pani: tuli telliseid riita laduda. Teenisin oma esimese palga – kaks

rubla – ja kaotasin sõrmeotstelt naha, sest ei kuulanud nõuannet kinnaste kasulikkusest. Raha eest ostsin spinningurulli ja -ridva, landi jaoks enam ei jagunud. Lant sai tehtud läikivast lusikast ja juba esimesel heitel sikutasin kohaliku jõekese süvendatud ujumiskohast välja paraja purika, nii heeringasuuruse vähemalt!“

Pillimäng ja sportimine käsikäes „Seitsmendasse klassi läksin juba Amblas. Sinna kolimine toimus nii kiiresti, et mul tuli jalgrattal perele järgi sõita, kuna koolis olid praktikapäevad veel käimas. See oli üks minu esimesi pikemaid rattasõite – nii avastasingi endas kire jalgrattasõidu vastu. Tulevasele tippjalgratturi karjäärile tegi aga järsu lõpu nakkuslik kollatõbi.“ „Ambla keskkoolis oli minu emakeeleõpetajaks nooruke Aino Kurvits, kes juhendas ka näiteringi. Lavale toodi „Külalised Paunverest”, kus minul oli Kiire roll. Näitemängul oli menu ja seda etendati ka Ambla kultuurimajas. Miks Aino minust just Kiire tegi, ei tea ma siiani. Amblas tegime ka rahvatantsu ning käisime koolinoorte rahvatantsupeolgi.“ „Peale kaheksanda klassi lõpetamist jätkusid minu õpingud Tapa keskkoolis ja need aastad olid maapoisile põnevad. Saatuse tahtel sattusin klassi, kus õppimine oli hinnatud. Tegelikult olid topelt hinnatud need, kes hästi sporti tegid või kooliorkestris mängisid. Üritasin minagi sellest joonest kinni pidada.“ „Kuigi Tapa keskkooli põhispordialadeks oli käsipall ja sportpüssist laskmine, harrastasin mina jõudumööda kergejõustikku ja mängisin kooliorkestris trombooni. Pillipuhumine orkestris viis mind peale kümnenda klassi lõpetamist koos teiste orkestrantidega koolilaste isetegevusfestivali laureaadina kuuks ajaks Kaukaasiasse.“ „1968. aasta sügis leidis mind Tallinnast kooliõpetajaks õppimast. Mind oli vastu võetud pedagoogilisse instituuti, mis täna on Tallinna ülikool. Erialavalik oli suhteliselt lihtne - kuna kehva ujumisoskuse tõttu langes kehakultuuriteaduskond ära, sai minust füüsika-matemaatikateaduskonna tudeng. Minust pidi saama füüsika- ja tööõpetuse õpetaja. Sporti võib ju teha, aga elukutset on ikka vaja, oli mu isa mulle kunagi öelnud. Niisiis, sukeldusin pea ees tudengiellu kogu selle mitmekesisuses. Päev pärast kooli avaaktust müttasid vastsed tudengid põllutöödel! Terve septembrikuu

võttis mitu tulevaste õpetajate õppegruppi Lungu sovhoosis kartuleid. Paaril nädalavahetusel käisime Kärust rongiga Türi kultuurimajas tantsupeol.“ „Kooli rahvatantsuansambliga tantsisime end 1969. aasta üldlaulupeole. Sama aasta augustis, kui inimjalg esmakordselt Kuu pinnale astus, olin mina jõudnud EÜE-sse ja saanud tõsise „malevanakkuse“, mis jälitas mind kümnel suvel. Ainult et tudengimaleva vahetasin õpilasmaleva vastu,“ räägib Peeter. „Peale instituudi lõpetamist suunati meid komisjoni poolt koolidesse tööle. Kuna olin oma olemuselt ikkagi maapoiss, keda viis aastat pealinnaelu oli piisavalt väsitanud, lootsin suunamist mõnda väikelinna. Võru linn sai mu uueks kodulinnaks: sealne keskkool vajas füüsika- ja autoõpetajat.

Enne koolitööle jõudmist kutsuti mind armeesse. Sain nooremohvitseriks, kellele anti ka sõjalise algõpetuse õpetaja kutsetunnistus.“

Suured sõbrad: jalgratas ja rulluisud „1976. aasta september leidis mind juba Järvamaalt. Türi näidissovhoostehnikumis õpetasin elektrotehnikat ja autoõpetust tulevastele farmimehaanikutele. Olulist rolli selles, et minust sai järvakas, mängis korteriprobleem Võrus ja kaugus kodustest.“ “1979. aasta suve lipukirjaks sai „Türi näidissovhoostehnikum Eesti õpilasmalevas“. See oli tore eksperiment, mida seni ei olnud veel tehtud: sama kooli õpilased töötasid suvel malevlastena omas majandis, elupaigaks oli Kolu mõis. Sama kordus ka järgmisel aastal, kuid siis elasime Särevere

lähistel Moonakülas, mida täna mäletavad vähesed. Tehnikuminoored olid tublid malevlased.“ 1988. aasta 24. veebruaril oli Peeter tunnistajaks niinimetatud „sanktsioneerimata rahvakogunemisele“ Tammsaare kuju juures Tallinnas. „Minu jaoks algas sellest päevast laulev revolutsioon. Ootamatult oluliste sündmuste keskpaika sattununa olin päris suures segaduses. Sama aasta Eestimaa Laulul kogesin aga iga keharakuga, et eestlane olla on uhke ja hea,“ meenutab Peeter. „Kui Türi kammerkoor otsis uusi lauljaid, pakkusin ennast. Võtsidki mu vastu ja minust sai laulev revolutsionäär! Balti ketis seisin ma keset Türi linna. Kammerkoorile olen tänuvõlgu kõikide nende imeliste hetkede eest üldlaulupidudel, roheliste rattaretkedel. Laulupidudel olen

Peeter Kruusement 6. aprill 1950 Pilistveres Haridus: Tallinna Pedagoogiline Instituut Töö: 1973-1976 Võru I keskkoolis õpetaja 1976-1980 Türi näidissovhoostehnikumis õpetaja 1980-1983 Eesti õpilasmalev piirkonnakomandör 1983-1991 Türi sovhoostehnikumis õpetaja 1991-1993 AS-i Mexhof tegevdirektor 1994-2005 Türi linnavalitsuses sotsiaaloskonna juhataja 2005-2016 Türi vallavalitsuses Hobid: rattasõit, uisutamine, rulluisutamine, muusika, vemmalvärsid, niisama targutamine Tunnustus: 2016 – Järvamaa teenetemedal osalenud pillimehena, tantsijana, lauljana, pealtvaatajana, ratastoolilükkajana ja omavalitsuse esindajana. Ikka on tore olnud!“ „Aastast 1994 kuni 29. veebruarini 2016 oli minu tööandjaks kohalik omavalitsus. Olen olnud sotsiaalosakonna juhataja. Avalik teenistus kestis täpselt kakskümmend kaks aastat ja kaks kuud ehk kolmandiku minu elust. Selle aja jooksul on vahetunud neli linnapead ja kolm vallavanemat, peaministreid on olnud üheksa ja sotsiaalministreid isegi viisteist. Avalik tegevus on avalik ja seda türilased ka teavad. Vähem teavad nad ehk minu veidrustest, mida on aastatega lisandunud. Esimese viie aastaga sotsiaaltööl jõudsin tõdemusele, et vajan igapäevase töö kõrvale midagi, mis aitaks lõõgastuda ja kogunenud pinged endast välja elada. Palverännakud ei olnud sel ajal veel suurmood ja enesepiitsutamiseks soetasin 2000. aastal vanakraamipoest hea jalgratta. Uhasin peale päevatööd 60-70 kilomeetrit. Esialgu vastutuult, et hiljem koduteed pärituulega nautida.“ „2005. aastal ekskursioonil Riias tõmbasin kohalikus lõbustuspargis naljaviluks jalga rulluisud ja nii nad piltlikult öeldes jalga mul jäid. Kodus soetasin esimese asjana rulluisud ja läks lahti! Järgmisel aastal toimus esimene Tartu rulluisumaraton ja mina olin platsis! Jalgratas jäi mind taga nutma.” “Rulluisumaratonid pakkusid põnevaid võidusõite üle Eesti. Ühel suvel sõitsin võidu kümme maratoni. Parimal suvel kogunes rulluisukilomeetreid kaks ja pool tuhat! Kohaliku sarjana kutsusime spordiklubide liidu ja noortekeskusega ellu Türi Rulli, millel osalesid ka selle ala absoluutsed Eesti tipud. Rulluisutamine on vahva vaba aja veetmise viis, mis sobib igale eale,“ arvab Peeter lõpetuseks.

04.03.2016 - Türi Rahvaleht  

Tere tulemast lugema märtsikuu Türi Rahvalehte

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you