Page 1

Aili Vint

MERERAAMAT The Sea Book


Mereraamat The Sea Book


Keeletoimetaja / Editor: Velve Saar

Kujundajad / Layout: Eva-Maria Vint-Warmington ja Kadi Sarv Fotograafid / Photography: Stanislav Stepaško ja Toomas Vint Tõlkijad / Translation into English: Uta Saar ja Kadi Sarv

Tänan teid! Thank you!

ISBN 978-9949-21-899-8

Kõik õigused kaitstud All rights reserved © Aili Vint, 2011

© Kirjastus Tulikiri, 2011


Aili Vint

Mereraamat The Sea Book

Tulikiri Tallinn 2011


Hämmastav, kuidas lapsepõlv mõjutab siiani minu loomingut. Kui minu käest uuritakse, et kui kaua sa seda maali maalisid,

siis tahaksin alati vastata: „Kaua, kaua – lapsepõlvest peale.“ Aili Vint


Vaikne 천htu 1978

A Quiet Evening 1978

erakogu

private collection

천li l천uendil 100 x 85

6

oil on canvas 100 x 85


Mäletan, et oli soe ja vaikne suvepäev, kui ühtäkki seisin elusa mere ääres, jalgupidi madalas vees. Meri oli uskumatult suur ja avar, sama värvi kui taevas, ainult tumedam. Sini-sinine. Meeles on leebe tuul, mis puudutas juukseid, ning mu jalgu silitas siidine vesi.

Järsku kuulsin laine tasast plaksatust suure kivi taga. Ma isegi võpatasin. Meeles on kummalisena tunduv adrulõhn ja eriti jäid meelde soolase maitsega märjad näpud. Olin siis juba suur tüdruk. Kuigi ma ei olnud pioneer, anti ka suure pere lastele tuusikuid Käsmu pioneerilaagrisse. Senini olin ma näinud merest ainult pilte ja kujutanud ette, milline on see kõik päriselt. Kuid tegelikkuses ületas meri mu kujutlusvõime.

Olin mere meelevallas. Vaatasin läbi vee oma jalgu ja imestasin, kuidas kunstnik saab üldse maalida mere läbipaistvust. See tundus nii võimatu. Ma avastasin, et kividel olid rohelised juuksed, mis vees laisalt hõljusid, ja et neid sai silitada. Rannaliival lebades vaatasin kaua kõrget ja puhast taevast ning kuulasin merd.

I remember the warm and quiet summer day I suddenly found myself standing in front of a real, live sea, feet in shallow water. The sea was incredibly vast and open, blue like the sky, only darker. The bluest of blue. I remember the gentle breeze touching my hair as silky water caressed my feet. Suddenly I heard the quiet slap of a wave behind a stone. It made me jump. I remember the strange tangy smell and the salty taste of my wet fingers. I was no longer a small child. Belonging to a large family gave me the opportunity to attend a youth camp at Käsmu seaside village. Until then I had merely seen pictures of the sea and could only imagine how it looked. But in reality, the sea was beyond my imagination.

I was enthralled by the sea. I watched my feet through the water and wondered how an artist might paint the translucency of the sea. It seemed so impossible. I noticed that stones had green hair I was able to stroke, it floated languidly in the water. Lying on the sand, I stared long at the distant, clear sky and listened to the sea.


Kivi rannavees 2000

천li l천uendil 150 x 175

erakogu

Stone in Coastal Water 2000

oil on canvas 150 x 175 private collection

8


Järgnevatel laagripäevadel oli mu ainsaks sooviks mere äärde saada. Hea meelega oleksin seal olnud kogu aeg, kuid igas laagris on siiski oma kord. Kavaldasin kõigiti, et saaksin olla vähemalt merevalves, kus mu ülesandeks oli jälgida, et keegi salaja mere äärde ei tuleks. Mulle meeldis merega kahekesi olla.

See oli minu esimene ja meeletu armumine. Rääkisin kõikidele, et tahan saada kapteni naiseks, kuna siis on mul õigus ükskõik millal, kas või öösel, mere ääres olla. Ja siis ei saa isegi piirivalvurid mind mere äärest minema ajada. Mina ootan oma meest merelt koju.

Ma hakkan ise kapteniks, otsustasin ma. See on ikka hulga parem, kui kedagi kogu aeg oodata. Aga, kas merel kuulab meeskond naisest kapteni sõna, küsis onu kuidagi kahtlustavalt. Mu onu oli merd sõitnud ja teda ma uskusin. Kui lapselik solvumistunne ja kurbus üle läksid, sõlmisin endaga lepingu, et hakkan siis merd maalima. Jah – minust saab kunstnik! Siis võin, isegi pean, alati mere ääres olema. Mina maalin! See oli suur saladus. Mulle veel mõistetamatu, mind vallanud kummaline, olemuselt ürgne tunne. Minu ja mere vastastikune armastus. Ja sellest ei rääkinud ma sõnagi. Mitte kellelegi.

Käsmu meri 1991

10

õli lõuendil 150 x 175

autori kogu


During the next days at the camp my only desire was to get to the sea. I would gladly have spent all my time there, but every camp has its regulations. I used all of my wiles to get assigned to the sea watch, where my task was to make sure that no one would sneak to the beach. I liked being alone with the sea. This was my first and most passionate infatuation. I told everyone that I wanted to be a captain’s wife, because then I would have the right to be at the seaside any time, even at night. Even the border guards couldn’t chase me away then. I’m waiting for my husband to come home from sea. I will become a captain myself, I then decided. That is so much better than waiting for somebody all the time. But will the crew obey a female captain at sea, my uncle asked somewhat dubiously. He had been at sea and I trusted his judgement. When my childish feelings of indignation and regret had passed, I made a deal with myself to start painting the sea instead. Yes, I will be an artist! Then I’ll be allowed to, even obligated to spend all my time at the seaside. I am painting!

It was a big secret. A strange feeling overwhelmed me, not yet fully comprehensible and primal by nature, a mutual love affair between me and the sea. I never said a word about it to anybody.

Sea at Käsmu 1991

12

oil on canvas 150 x 175

artist’s collection


Ma arvan, et sellest ajast ma kunstniku pilguga ringi vaatama hakkasingi. Õppisin nägema seda, mis jäi teiste pilgule sageli märkamatuks. Ema suureks üllatuseks pesin meeleldi nõusid, tegin seda isegi suure vaimustusega, sest toidusodised taldrikud olid nii maalilised ja põnevad. Kord ilmus pestavale taldrikule läbipaistev mitmevärviline merepõhi, siis jälle tühi mererand. Togisin näpuotsaga porganditükikest silmapiiri poole ja sellest sai punase purjega purjekas. Nihutasin elevandiluuvärvi sousti peale üksikuks saareks rohelise tillilehe, muljusin katki valge kartulitüki, millest sai rannal helendav liivaküngas.

Siis puhastasin näpuga taldrikult kõik sogased ja koledamad kohad ära. Imetlenud tekkinud pilti mõne hetke, pistsin taldrikumaali korraks vette, kallutasin ja keerutasin veeniresid taldrikul, mispeale värvid voolasid kaasa, segunesid üksteisega, ning jälle sain uue, seekord otsekui vesivärvidega tehtud meremaali.

Teised lapsed ei taha nõusid pesta, aga, näe, Ailile see meeldib, arutasid omavahel ema ja vanaema. Ega nemad teadnud, et ma maalisin.

14


I think that’s when I started seeing all things through the artist’s eyes. I learned to see details that often remained invisible to others. To my Mom’s surprise I even washed dishes willingly and with great delight, because grubby plates seemed suddenly so picturesque and fascinating. Sometimes a colourful sea floor appeared on the plate I was washing; another time the plate was a deserted beach. I nudged a piece of a carrot towards the horizon with my fingertip and it became a sailboat with a red sail. I moved a green leaf of dill onto ivory-coloured sauce to make a desert island. A pale piece of potato squished with a fork became a glowing sand-dune on the beach. Then I cleared all ugly, murky areas from the plate. Having briefly admired the picture, I immersed the plate-painting in the water for a moment, tilted it and swirled trickles of water on it, thereby making the colours flow and mix with each other. And I got a new picture of the sea again, this time resembling a watercolour. What do you know, other children hate doing the dishes but Aili loves it, Mom and Grandma were wondering. They had no idea I was painting.


Laisk meri 1986

천li l천uendil 100 x 115

erakogus

Lazy Sea 1986

16

oil on canvas 100 x 115 private collection


Üks meie lapsepõlve lemmikmänge oli ootamatult küsida: Kes sina oled, ja anda valida kahe asja vahel. Keset hoopis teist mängu või tegevust tuli küsimus nagu välk selgest taevast ja siis pidime jalamaid, ilma mõtlemata vastama ja kohe ka põhjendama miks… Kui küsiti: Kas sa oled kõrkjas või tuul, olin mina kindlasti tuul. Armastan siiani jälgida, kuidas tuuled lõbutsevad ja hullavad merelainetes, kuidas nad tuuseldavad rannal kõrkjaid ja põõsaid. Kui olin väike, pinnisin emalt, kas on olemas värvid, millega saaks tuult maalida. Kui ema küsis, miks mul seda vaja on, vastasin, et tahaksin tuult nähtavaks teha. Kuivas ja tolmuses Rakveres mängisime palaval suvepäeval jahedasse merre suplema minemist nii, et ühel olid silmad kinni ja teine talutas teda soojast valgusest jahedasse varju ja jälle tagasi. See, kel silmad kinni, pidi tundma vahet ja kähku hüüdma, kas ta on meres või väljas.

Tüdrukud veepeeglis 2011 18

õli lõuendil 150 x 120

autori kogu


One of our favourite childhood games was to ask the unexpected question: Which one of the two are you? In the middle of a game, this question would come out of the blue and then we had to answer promptly, without thinking, and find an explanation right away.

If the question was: Are you the reed or the wind, I was most certainly the wind.

I still like to watch the wind frolic and frisk in the waves, tousle the reeds and bushes on the beach. When I was small, I pestered my mother with the question: Are there special colours for painting the wind? When my mother asked why I needed to know, I replied that I would like to make the wind visible. On hot summer days, in dry and dusty Rakvere, this was the way we used to pretend bathing in the sea: one of us would close her eyes and the other would lead her from warm light into cool shadow. The one with the eyes closed had to sense the difference and quickly yell whether she was in the sea or out of the sea.

Girls Mirrored in the Water 2011 20

oil on canvas 150 x 120

artist’s collection


Aili Vindi “MERERAAMATU” saate tellida soodsalt otse kirjastuse netiraamatupoest http://ostaraamat.com


Aili Vint, "Mereraamat"  

Aili Vindi meremaalijaks kasvamise lugu.