Issuu on Google+

KEVAD 2009 / HIND 25 KROONI

Anna Levandi: “Lapse elu

Kasupere rõõmud ja mõõnad

peab olema värviline!”

lastekodus

TEMpErAMEnT:

• kas meedia teeb lastele liiga? • kuidas peegeldada vaesust? • elu pärast saadet “naistevahetus“ • internet: riskialtid lapsed ja muretud vanemad

trump või puue?

rita rätsepp laste õnnest Jaak Urmet võitleb isade eest

ISSN 1736-8340

LapS ja meedia

1

päev Kolumbia


KEVAD 2009

Hoolivust ja südamesoojust!

L

igi viis aastat ilmunud ajakiri Märka Last on sellest kevadest mitmekesisema sisu ja uuendatud kujundusega. Seni luges ajakirja peamiselt Lastekaitse Liidu liikmeskond, kuid leidsime, et lastekaitseteemad nõuavad laiema lugejaskonna tähelepanu. Soovime ajakirjaga avardada nii noorte kui ka täiskasvanute maailmapilti, tutvustame uuringuid ja jagame häid kogemusi, arvestades lapse õiguste konteksti. Uuenenud ajakiri on Lastekaitse Liidule suur väljakutse, selle koostamine on loominguliselt põnev ja arendav. Meil on võimalus koos lugejatega õppida ning muuta maailm hoolivamaks ja lapsesõbralikumaks. Ülemaailmse majanduskriisi tõttu on Eestis lastega perede elujärg järsult halvenenud, eelkõige on suurenenud üksikvanemate ja lasterikaste perede toimetulekuriskid. Kasvab tööpuudus, sissetulekud on vähenenud ning kärbitakse laste ja perede toimetulekuga seotud toetusi. Ka rasketel hetkedel on tähtis, et lapsevanem või lapsele lähedane täiskasvanu hoiaks laste ja noortega vahetut suhet, säilitaks meelekindluse, osavõtlikkuse ja südamesoojuse. Ajakiri Märka Last ilmub kaks korda aastas. Iga kord on peateemaks üks lapse õigusi käsitlev teema. Kevadnumbris on tähelepanu keskmes meedia ja lapse õigused. Laps on meediale atraktiivne, kuid mulle meenuvad näiteks teleuudised, kus avalikkus saab osa toimetulekuraskustes lapsevanema elust, intervjueeritakse ka lapsi ning näidatakse neid teleekraanil suures plaanis. Ajaleheartiklites on sageli mainitud nii laste nimi kui ka elukoht. Lood lastega perede elust-olust on äärmiselt vajalikud, kuid need peavad lapsi ja noori säästma ning mitte põhjustama uusi kannatusi: narrimist, kiusamist. Ajakirjanduse ülesanne on hoida avalikkuse tähelepanu laste ja noorte elul, andes sellest mitmekülgse pildi. Usun, et sõnum “Märka last!” jõuab paljude inimesteni.

Sisukord 7

Anna Levandi: “Rohkem, rohkem liikumist!”

12

Meedia raske koorem

14

Kõmulised perelood

16

Laps ei jäta ükskõikseks

17

Riskialtid tiigrikutsud ja muretud vanemad

18

Temperament: trump või puue?

21

Kool keelas lõpueksamitel osalemise

22

Südamest sündinud lapsed

26

Lastest, isadest ja isade eest

30

Kilde lastekaitse ärkamisajast

32

20 aastat Rakvere Lastekaitse Ühingut

34

Kasvada andjaks

40

Seitse korda targemad lapsed?

44

Triin ja Liis tahaksid osata loomade keelt

46

Suveks laagrisse!

47

Kasulik koolitus

50

Õnnelikud lapsed

Peatoimetaja Kätlin Vainola katlin.vainola@lastekaitseliit.ee

Tegevtoimetaja Sirje Maasikamäe sirje@menuk.ee

Makett ja kujundus Kirjastus Menu Esikaane foto Egert Kamenik Stilist Marit Ahven

Head lugemist!

Meik Aune Aasoja Rõivad Tallinna Kaubamaja ja

Alar Tamm Lastekaitse Liidu juhataja www.lastekaitseliit.ee

Stockmanni Kaubamaja


uudiSed

Stipendiumid andekateLe

kooLituSnädaL noorteLe

Igal aastal 1. septembrist 15. oktoobrini saab laste arengu toetamiseks taotleda Lastekaitse Liidu Fondi stipendiume. Taotlejalt eeldatakse märkimisväärseid saavutusi õppetöös (nt aineolümpiaadidel) või muul alal (spordivõistlustel, konkurssidel vms). Stipendiumi peamine eesmärk on toetada last, avardamaks tema võimalusi oma ande arendamiseks. Stipendium on personaalne ning on ette nähtud osalemiseks aineolümpiaadidel, konkurssidel või spordivõistlustel; huvi-, spordi- või keeltekooli (ringi) õppemaksu tasumiseks. Taotlusi võetakse vastu SA Eesti Rahvuskultuuri Fondi ankeedil, mille saab fondi koduleheküljelt. Ankeedile lisatakse taotluse põhjendus, vähemalt ühe soovitaja põhjendus ja tõend vastavast õppeasutusest, huvi- või spordikoolist. Stipendiume jagatakse kord aastas, novembrikuus. Ootame Teie annetusi! Arvelduskonto 221001192369 Swedpank.

19.–23. oktoobril toimub rahvusvahelise projekti “Making a Difference” Eesti partnerite Lastekaitse Liidu, Karksi-Nuia Noortekeskuse ja Karksi-Nuia Linnavalitsuse koostöös noorte koolitusnädal, kus foorumteatri meetodil käsitletakse noorte kaasatust demokraatlikesse institutsioonidesse. Samalaadsed koolitused ja arutelud toimuvad ka teistes projektiga liitunud riikides Prantsusmaal, Portugalis, Rumeenias ja Walesis. 1. juunil ootab Lastekaitse Liit kõiki huvilisi infokeskusesse Märka Last, kus saab soodushinnaga osta Lastekaitse Liidu väljaandeid. Infokeskus asub Tallinnas Tõnismägi 3.

LaHtiSte uSte päev

“101 LaSt toompeaLe” eeLfoorumid 20. novembril toimub ürituse “101 last Toompeale” lõppfoorum Tallinnas, millele eelnevad piirkondlikud eelfoorumid Jõhvis, Pärnus, Tartus ja Tallinnas. Noortefoorum “101 last Toompeale” on toimunud juba 17 korda: sündmusega tähistatakse ÜRO lapse õiguste konventsiooni vastuvõtmist ÜRO Peaassamblee poolt 20. novembril 1989. aastal. Foorumil selguvad tõsiste arutelude ja mõttevahetuste käigus noorte seisukohad, mis riigikogu istungite saalis ka laiema avalikkuseni jõuavad. Alates 1996. aastast on foorumil valitud aasta kõige lapsesõbralikum poliitik või ühiskonnategelane. Tiitel omistatakse inimesele, kes on silmapaistvalt tegutsenud laste ja noorte elu puudutavates valdkondades. Aasta kõige lapsesõbralikuma ühiskonnategelase tiitli on pälvinud Lauri Leesi, Raivo Järvi, Eve Viilup, Lennart Meri, Nelli Kalikova, Maret Maripuu, Jaagup Kreem, Allar Jõks, Toomas Palu, Elle Kull, Ene Ergma, Ilmar Raag, Jaanika Leoste.

LaSte ÕiguSte aruteLu riigikoguS 14. mail toimub riigikogu konverentsikeskuses arutelu, kuidas tagada paremini lapse õigusi. Esinevad sotsiaalministeeriumi, õiguskantsleri kantselei ja Lastekaitse Liidu esindajad. Arutelu juhib riigikogu õiguskomisjoni esimees Ken-Martti Vaher.

peretÖÖ arenduSpäev 10. ja 11. septembril toimub Lastekaitse Liidu peretöö valdkonna arenduspäev Pivarootsi puhkekeskuses. Ettepanekud ja info saatke e-posti aadressile kylle@ lastekaitseliit.ee

4 märka LaSt / kevad 2009

meediaSeminar Lastekaitse Liit korraldas 8. mail Tallinna Ülikoolis seminari “Meie lapsed meedias – kuidas teha koostööd lapse õiguste tagamiseks?” Seminaril osalesid ajakirjanikud ja meediajuhid, sotsiaaltöötajad, õpetajad, lapsevanemad jt.


Koolirahu Rakveres 2009/2010. õppeaasta Koolirahu kuulutatakse välja 1. septembril Rakveres. Koolirahu programmi eesmärk on saavutada üheskoos suurte ja väikeste, noorte ja vanadega turvaline ning sõbralik koolikeskkond. Koolirahu programm toetab kooli enese initsiatiivi koolikeskkonnast tulenevate probleemide lahendamisel, propageerides rõõmsameelset ja turvalist kooli, kus on kõigil meeldiv olla. Vaata ka www.koolirahu.eu

Uue projekti ava­akord 22. mail kell 14.00 on Rapla keskraamatukogus Lastekaitse Liidu projekti “Lastekaitse muutuvas ühiskonnas: lastekaitse arengulugu” avaüritus. Tutvustatakse projekti, viiakse läbi arutelu “Lastekaitseühenduste roll muutuvas ajas” ning tähistatakse Rapla Lastekaitse Ühingu 20. sünnipäeva. Raamatu­kogus on Lastekaitse Liidu plakatite ja trükiste näitus ning lastekaitse arengulugu kajastavad materjalid. Väljas on ka Rapla Lastekaitse Ühingu logo konkursile esitatud tööd.

Konverents “Õigus olla laps” 6. novembril toimub Tallinnas Solarise kultuurikeskuses rahvusvaheline konverents “Õigus olla laps”, mis on pühendatud ÜRO lapse õiguste konventsiooni vastuvõtmise 20. aastapäevale. Käsitletakse Eestis ja Euroopa riikides valitsevaid arusaamu ja vastutust laste õiguste tagamises. Peamised arutlusteemad: • Laps kui kaitse objekt või kompetentne ja otsustusvõimeline isik?

• Milline on õiguslike vahendite ja sotsiaalse reaalsuse vahekord?    • Milline on ühiskonna võimekus lapse õiguste tagamises? • Milline on laste ombudsman’i roll lapse õiguste tagamises? • Kas lapsed ja täiskasvanud on valmis dialoogiks? Kes saab kasu dialoogist? Kuidas seda edukalt edendada? Ettekannetega esinevad rahvusvaheliselt tunnustatud eksperdid Eestist, Belgiast, Soomest, Serbiast, Taanist ja Leedust. Konverentsi kava saadetakse koos konverentsikutsega augustis. Töökeel on eesti keel (sünkroontõlked eesti-inglise, inglise-eesti). Registreerimise tähtaeg on 23. oktoober 2009. Lisainfo www.lastekaitseliit.ee Osavõtutasu kuni 23. oktoobrini 250 krooni, Lastekaitse Liidu liikmetele 150 krooni. Hiljem registreerides osavõtutasu 350 krooni.

märka last / kevad 2009 

Illustratsioonid Asko Künnap

• Lapse õigused ühiskondlikes normides ja õigusnormides.


persoon

“Mina olin ilmselt laps, kes läbis n-ö hakklihamasina,” meenutab Anna Levandi oma lapsepõlve. Õnneks ei rikkunud pingelised treeningud tema tervist.

 märka last / kevad 2009


Anna Levandi:

“Rohkem, rohkem liikumist!”

Tekst Sirje Maasikamäe Fotod Egert Kamenik

Treener ja kolme poja ema Anna Levandi (43) usub, et lapse elus peab olema ka raskusi ja eneseületamist. Kes oskab pingutada, see suudab nautida saavutusi.

R

occa al Mare Uisukooli direktriss ja treener Anna Levandi ei eita, et tema kutsumus on tegeleda lastega. Anna on pärit suurest perest, ta kasvas koos kahe vanema vennaga. “Alati on kuidagi nii olnud, et parim olemine on see, kui on palju lapsi. Meile meeldis lihtsalt olla koos, meil ei pidanud olema mingit eesmärki. Ma arvan, et sellest tekkiski minu elu tegevus – mulle tõesti meeldib lastega tegeleda. Miks meie perre sündis kolmas laps? Vanemad pojad olid juba nii suured, et majas valitses täielik vaikus. Mõtlesime, mis me siis ülejäänud aastatel teeme. Milleks me omale maja ehitasime? Nüüd on maja jälle hääli täis. Vanima ja noorima poja vanusevahe on 16 aastat. Aga see on hästi tore! Ja ma tean, mis on minu ema lemmikhääled – laste hääled. Mu ema on ka pedagoog, ta on muusikaõpetaja.” Nõukogude lastespordi karmist süsteemist on räägitud hirmulugusid. Missugune oli see aeg teile?

Nõukogude ajal oli kõik kuidagi hallides toonides, see polnud väga rõõmus aeg. Aga kui meenutada, missugune oli laste sport, siis vastus on lihtne: riik toetas ainult parimaid. Parimaid selgitati väga suure konkurentsi kaudu, tiheda sõelumisega. Et selles suures massis parimaks saada, oli vaja tohutult pingutada. Kõik, kes olid saanud NSV Liidu meistriks, olidki maailma tipud. Nii et nõukogude spordisüsteemis olid oma plussid ja miinused. Eestis pole konkurents väga tihe ja tuleb teha suur arenguhüpe, et maailmas kuhugi jõuda. Nii on mis tahes spordialal ja ka muudel aladel: muusikas, kunstis.

Kuidas mõjusid lapsepõlve pingelised treeningud teie tervisele?

Mina olin ilmselt laps, kes läbis n-ö hakklihamasina. Aga ma ei saa öelda, et ma olen haigem kui minu eakaaslased, kes pole üldse sporti teinud. Sport on andnud mulle palju. Kui meid on Eestis 1,3 miljonit, siis NSV Liidus – ma ei julge pakkudagi, mitu miljonit inimest oli. Tõusta seal esinumbriks... Kui ma läksin esimest korda iluuisutamise maailmameistrivõistlustele, sain kohe viienda koha, järgmisel aastal olin juba teine. Jah, tõepoolest mind raputati korralikult, katsetati ja karastati – aga ma saavutasin maailma mastaabis kohe edu. Momentaalselt. See oli tegelikult minu riigi kingitus raske töö eest. Alustasite uisutamist õues liuväljal, kõik oli rõõmus ja lihtne. Kui järsk oli üleminek tippsporti?

Üleminek oli üsna järsk, seda toredat elu oli mul ainult üks talv. Isegi spordikooli katsetele pääsemine oli tohutult raske. Ma olin kuueaastane, aga olin juba hiljaks jäänud! Katsed olid aasta varem. Isa käis kuskil rääkimas ning mul siiski lubati ennast näidata. Katsetel paluti: näita seda või teist hüpet. Aga no mis hüpped? Ma olin õuejääl ilusa ilmaga uisutanud, ma ei teadnud sellest midagi. Minu õnn oli selles, et taipasin kiiresti: kui treener näitas ette, siis tegin järele, ja ühekordsed hüpped tulid kohe välja.Tänu sellele võeti mind vastu. Ja kohe öeldi, et ma olen liiga paks! Liiga paks?

Jah, liiga paks! See on naljakas. Ma ei mäleta täpselt kilosid, aga ainult kondid olid – kleenuke, õhuke keha. Uisutajate klassi võeti vastu 45 last ja kui ma vaatan prae-

märka last / kevad 2009 


persoon

gu seda rivi: meil ei olnud ühtegi paksu last. Isegi pehmekest ei olnud. Kõik olid tugevad ja lihastega, pigem kõhnad lapsed. Ja siis hakkas grammi pealt kaalumine?

Ei, siis mitte. Aga öeldi, et suur sport nõuab, et kaal oleks tavalisest väiksem. Samas pidid olema nii tugev, et jaksaksid pingutada ja füüsilist tööd teha. Vanematele peeti loenguid, et lapsed ei tohi süüa saia, igasugu magusat, makarone. Aga kui ma mõtlen oma ajale – ei olnudki ju midagi süüa. Meil oli suur pere, isa ja ema elasid lahus, finantsilises mõttes kasvatas ema meid üksi. Mida tal õnnestus saada, seda me sõime. Toit oli äärmiselt lihtne: kartulid, makaronid, riis. Kui ema meisterdas kotletid kõrvale, oli super. Ka supid olid hästi lihtsad, sest talvel oli suur saavutus saada värsket juurvilja. Mäletan, et mul oli kogu aeg kõht tühi. Ja mitte ainult füüsilisest koormusest. Kas need olid raskused või oli see õnn? Praegu saavad meie lapsed mida tahes. Ja siis on allergia, ülesöömine. Neile ei meeldi see, ei teine – tujutsetakse toidu kallal. Mis on õige? Mulle tundub, et õige on see, kui oled toiduga loomulikult piiratud ja sul on võimalik süüa vaid lihtsaid asju. Aasta lõpul tulid müüki mandariinid – hästi hapud. Ma ei tea, kust saadi nii hapusid mandariine. Aga kõigil oli vitamiinipuudus nii suur, et söödi koos koorega. Igal kevadel, kui põõsastele tekkisid mingid marjakesed, sõime

Anna Levandi peab väga tähtsaks vanemate tuge ja heas mõttes auahnust – muidu ei liigu asi edasi, ükskõik kui andekas on laps.

 märka last / kevad 2009

need rohelisena ära. Kas me oleme tervise poolest nõrgemad kui praegused lapsed? Raske öelda. Meile Eestis tundus, et Moskvas on kindlasti head ja paremat süüa!

Ma olen neid jutte kuulnud, et kõik viidi Moskvasse ja seal elati väga hästi (muigab). Võib-olla tõesti viidi Moskvasse, aga see ei tähenda, et kõik elanikud sellest osa said. Võib-olla “aparaat”, kompartei tegelased tõesti said lisatoitu või -lõunaid. Ma ka praegu mõtlen: kuhu see kõik läks? Ma ei kujuta ette. Võib-olla abistasime mingeid teisi riike? Treeningutingimused olid Moskvas ometi parimad?

Jah, nii oli. Me veetsime peaaegu kogu päeva jäähallis: hommikul algas trenn, poole üheteistkümneks läksime üldhariduskooli, siis tulime tagasi jäähalli. Koolitööd tegime riietusruumis, mille keskel oli suur laud. Pärast oli veel trenn ja alles õhtul sõitsin koju, Moskva teise otsa: vähemalt tund aega sõitu. Ja kõik ikka ühistranspordiga, sest autosid oli väga vähe. See-eest olid kõik kohustuslikud raamatud läbi loetud ning luuletused pähe õpitud, mis on siiamaani meeles. Tingimused olid väga head, aga sõelumine toimus iga aasta. Juba teise klassi jõudis 45 lapsest vaid 30. Kolmandasse klassi jõudis 18 ja neljandas klassis oli meid alles vaid 10. Ja lõpuks lõpetasin kooli ainsa uisutajana.


Teil on tänaseni kõik nii täpselt meeles. “Sõelumine” pidi teile suur üleelamine olema!

Kuidas leida lapsi, kes tahavad olla esimesel kohal ega ole rahul kümnenda kohaga?

Absoluutselt! Esimesel kolmel aastal ma napilt-napilt pääsesin edasi. Ma arvan, et 45 lapse seas ei olnud neid, kellele üldse ei sobinud uisutamine. Nad olid ju välja valitud mitmemiljonilisest linnast. Vaatan pildilt: üks parem kui teine juba kehakujult. Aga tippspordis ei piisa andest. Peab olema jube tugev psüühika, just see viib edasi. Üks asi on trennides vastu pidada, aga kui sul on nõrk psüühika, siis sa ei suuda suurtel võistlustel näidata seda, mida oskad. Praegu räägitakse, et vanasti oli laste sport tasuta. See ei ole õige! Ainult parimad said tasuta sportida. Näiteks need, kes meie koolist välja langesid, pidid minema kuskile ringidesse või klubidesse. Ei olnud nii, et igaüks saab tasuta harjutada nii palju, kui tahab.

Kui rahul, siis rahul – kümnendat kohta on ka vaja, kõik ei saa esimesed olla. Lapsele ei saa peale suruda, et kui sa pole esimene, siis sa pole keegi. Elus on kõik tasakaalus, üks tahab olla õpetaja, teine direktor, aga kolmas minister. Vahel on esimese koha saavutamiseks vaja teha nii suuri pingutusi, et inimene saab aru: see pole tema jaoks. Ja treener ei saa siin midagi teha. Oluline on enda sisemine panus: kui palju inimene on nõus pingutama, aega kuluta-

Kas Rocca al Mare Uisukoolis uisutavad harrastajad või ainult tipud?

teine direktor, aga kolmas minister.

Koolis on ligi 350 eri vanuses õpilast, loomulikult on enamik neist harrastajad. On ka täiskasvanute rühm. Enamik harjutab neli korda nädalas, mis annab iluuisutamises üldhariduse, aga sellega ei jõua tippspordis kuhugi. Kes tahab rohkemat, hakkab lisatunde võtma: eratunnid koos treeneriga, koreograafia ja akrobaatika, kodus tuleb rohkem harjutada. See on vabatahtlik – kui sa tahad, siis sa pingutad tõesti rohkem. Ka meil on katsete süsteem, millega pääseb rühma, kus harjutatakse kuus korda nädalas. Tipprühmas on 12 uisutajat ja järgmises, nooremas vanuserühmas on veel 15 uisutajat. Kas ambitsioonikaid lapsi on piisavalt?

Ikka, ikka on! Ja on ambitsioonikaid vanemaid, nendeta ei liigu asi edasi – ükskõik kui andekas on laps. Peab olema heas mõttes auahnust. Lapsevanemate roll on tohutu suur. Minu iluuisutamisega tegeles isa. Ta viis mind trenni, tõi trennist. Iga päev rääkisime tund aega uisutamisest. Ta pühendus täielikult, õpetas mind analüüsima, mida treener rääkis. Tavaliselt ju laps võtab uisud jalast, tund on läbi ja ta ei mõtle enam sellele. Kuni puberteedini on lapsevanema tugi hädavajalik. Loomulikult on lapsevanem ka sel ajal vajalik, aga siis peaks andma lapsele rohkem vabadust. Laps peab leidma oma mina, oma hääle. Muidugi tekib rohkem konflikte, sest lapses endas on nii palju vastuolusid. Talle tundub, et kõik tahavad talle liiga teha, midagi peale suruda. See on konfliktne, aga normaalne aeg. Ka mina võtan puberteeti juba rahulikumalt. Kui mu esimesed õpilased jõudsid puberteeti, sain šoki – ma ei saanud aru, mis nüüd siis toimub!

Lapsele ei saa peale suruda, et kui sa pole esimene, siis sa pole keegi. Elus on kõik tasakaalus, üks tahab olla õpetaja,

ma. Kes on treener? Treener on psühholoog, kes motiveerib, annab lootust rasketes olukordades, suunab, aitab ja õpetab. Aga ta ei saa sportlase eest mitte midagi ära teha. Kas kõik ongi töö ja töö? Kus on siis lõbu?

Minu töö ei ole nagu maakaevamine. Minu töö ongi lõbu. Vahel, kui on liiga pikk paus, nädal või kaks, ma juba tunnen, et tahan jääle minna. Iga väike saavutus toob rõõmu, näiteks kui lapsed saavad trennis mingist pisiasjast aru. See annab energiat, emotsioone. Igal õhtul tunnen rõõmu, kui tulen koju – mul on suur pere, lapsed, mees, mõnus kodu. Millest siis veel unistada? Kas kõik lapsed peaksid sportima?

Kõik kooliealised lapsed peaksid sporti tegema, kas või paar korda nädalas. See on nii hea vundament edasiseks eluks. Sporti tehes omandab laps elufilosoofia, et peab liikuma, tuleb pidada distsipliini ja pingutada. Sport õpetab ennast ületama – et elus ei saa teha ainult asju, mis tulevad kergesti. Kõik algab esimestest sammudest. Kas sa ütled lapsele: “Kus sa jooksed, istu rahulikult, ära rabele, ära tee seda!” või lased rabeleda nii palju, kui ta tahab. Kui lapsi piirata kõiges, sõidutada autoga iga 100 meetri ja 200 meetri kaugusele kooli, siis neil polegi pärast jõudu ega jaksu. Rohkem, rohkem liikumist! Teie pojad teevad sporti, kuid ei valinud ei teie ega isa Allar Levandi ala.

Me ei ole lastele midagi peale surunud. Alguses oli meil arvamus: ei, meie lapsed küll ei hakka tippsporti

märka last / kevad 2009 


persoon

Anna Levandi noorima poja Arletiga. Anna rõhutab, et kõik algab esimestest sammudest. Kui lapse liikumist piirata ja sõidutada teda autoga iga 100 meetri kaugusele, siis tal polegi hiljem jõudu ega jaksu.

hakkasid kaks korda päevas trenni tegema 14aastaselt. Meil Eestis pole midagi häda – rajatised on maailmatasemel, käed, jalad ja pea on samasugused kui mujal, varustus on olemas. Vahe ongi selles, et meil on suhteliselt leebe lastekasvatussüsteem, me ei sunni lapsi, oleme demokraatlikud, ja siis ühel hetkel avastame, et oleme maha jäänud. Aastaid tagasi pahandati tantsujuht Mait Aguga, et ta karjus tantsupeo proovides laste peale. Kas te tõstate ka vahel häält?

Aga pange ennast sarnasesse olukorda: üritage seletada staadionitäiele lastele, kui nad võib-olla ei kuula, ei keskendu. Kuid üritus peab olema tipptasemel. Vahel tuleb vanem ja ütleb, et ärge karjuge minu lapse peale. Ja siis ta võib öelda, et te olete paha treener, sest meil pole piisavalt head tulemust. Tahavad nagu kahel toolil korraga istuda: et kõik oleks nunnu-nunnu ja samas, et medalid oleks kaelas. Vahel ma tõstan häält. Spordis pead kogu aeg olema nagu madalas stardis, valmis midagi sooritama.Vahel hääle tõstmine ergutab, et nad ärkaksid üles. Ega ma solva õpilasi pahade sõnadega. Ma arvan, et kerge stress on tervislik. Kerge raputus viib elus edasi. Ainult heaolu pidurdab kõike. Kui me ei tegema. Elasime aastaid Norras, kus oli riiklik poliitika, pinguta, ei taha enam midagi, siis tekib passiivsus ja me et lapsed ei tohi kuni 10. eluaastani üldse võistlustest osa ei naudigi elu. võtta – liiga suur stress. Nii et meie lapsed ei saanudki õieElus peab olema kontraste – siis naudid rasket tööd, ti sporti teha, no jalgpalli mängisid, vanemad juhendasid aga pärast ka puhkust. – isegi treenerit polnud. Kui tulime Eestisse tagasi, oli vaMa ei kujuta ette, kuidas on kooliõpetajatel: 20–30 nem poeg kaheksa-, noorem kuueaastane. Panime nad ka last klassis. Iga laps ei saa endagagi hakkama, aga õpetaEestis jalgpalli mängima. Aga vaatasin, et siin on tore ten- ja peab kolmekümnega toime tulema. Ja tal pole valikut. nisetreener Rene Busch, kes tegeMinul on valik, ma võin öelda les lastega nii suure entusiasmiga. sportlasele: vabanda, palun, Sporti tehes omandab Mõtlesin, et mina kui lapsevanem aga ma enam ei jaksa sinuga tahaksin, et selline treener tegeleks tegelda. Müts maha õpetajate laps elufilosoofia, et mu poegadega. ees, et nad seda tööd teevad Vahepeal oli meil olukord, peab liikuma, tuleb pidada – ja hästi teevad. Meil on haet Anders ja Armand mängisid ritud lapsed. distsipliini ja pingutada. jalgpalli, tennist, laulsid kooris ja mängisid pilli – üks klaverit, teine Mis teeb lapse õnnelikuks? kitarri. Lapsed tegelesid hea meelega kõigega, nad jõudsid, Õnn on suhteline. Võib-olla mõeldakse, et õnn ongi olid rõõmsad. Tasapisi hakkasid vähem huvitavad asjad see, kui õpetaja ei pahanda, treener muudkui kiidab; kui ära langema. last sõidutatakse autoga, iga päev ostetakse häid sööke ja Armand hakkas tennises ka võistlema. Aga kui võist- ta saab kohe kõik soovitud riided, pluss lõunamaareisid. led, tahad ikka olla parim! Siis saime aru, et oli meie ru- See ei ole lapse õnn. Millal me tunneme rõõmu? Pärast malus, et me algusest peale, sihikindlalt ei suunanud lapsi pingutust. Kui sa saad midagi kätte pärast pikka ootust ühele alale. Jaa, Armand sai kogemusi teistest aladest, aga – siis on rõõmuhetk. Kui sa unistad millestki, arvates, et nüüd ta oma vanuse kohta kogu aeg hilineb. Ta on Eesti see pole ehk reaalnegi. Lapsel peab olema nii sõpru kui ka meister, aga välismaal ta ei jõua teistele järele. Riikides, kus vaenlasi, muidu ta ei oska sõpru hinnata. Lapse õnn on tennis on populaarne, hakkavad lapsed juba kuueaastaselt see, et ta elus oleks kõiki värve, nii musta kui roosat, sinist kaks korda päevas treenima. Kus sa siis jõuad järele, kui sa ja kollast. Siis on elu täiuslik. ■

10 märka last / kevad 2009


meedia

Meedia raske koorem

Tekst Mari Klein Foto Scanpix

• Kuidas näidata abi vajavate laste elu? • Kas meedia teeb lastele liiga? • Meedia positiivne jõud.

Ü

sna tihti juhtub, et teleris püüab pilku kaader armsast, kuid õnnetust väikelapsest või köidab ajalehe kirev esikülg, millel nunnu rüblik vaatab sügaval süütul pilgul otse kaamerasse. Et Eesti on nõnda väike, võib olla üsna kindel, et sageli järgneb sellele vaataja-lugeja imestushüüd: “Ma tean seda last!” Teleekraanile ja ajalehefotole jõuavad lapsed tulekahjust laastatud või hätta sattunud kodudest. Nii mõnigi kord kasutatakse pilti vaid taustana ning selle kõrval kõlab tekst, mis on kokku pandud ainult ajakirjaniku või mõne kuulsusejanus kõrvalseisja silmade läbi. Lapsed on, muuseas, ise tunnistanud, et neid häirib, kui neid naeruvääristatakse, haletsetakse või neile sõnu

12 märka last / kevad 2009

suhu pannakse. Tõtt-öelda – kellele meist see meeldiks. Üha enam lapsi satub avalikkuse silme alla mitte pikalt planeeritud telesaadete osalisena, vaid üleöö, ette valmistamata ja mitte rõõmustavas kontekstis. Rohkem väljaandeid, kollasem ajakirjandus, jaht uute ja müüvamate uudiste järele? “Tihtipeale köidab lugejate-vaatajate tähelepanu enim negatiivse sisuga uudis ja nii võib tundudagi, et meedia kajastab lapsi vaid negatiivse alatooniga lugudes. Tähelepanuta jäävad aga lood, mis räägivad laste igapäevaelust või toredatest saavutustest,” ütleb Malle Hallimäe Lastekaitse Liidust. Meediakuulsus võib kergesti kontrolli alt väljuda, muutuda negatiivseks ning saata elu lõpuni mitte uhkuse, vaid häbina. Tänapäeva tehnika


lubab internetti üles riputada kõiksuguseid materjale. Seega võib ootamatult tabatud nuttev laps nutta seal kõigile nähtavalt veel ka 20 aasta pärast. Malle Hallimäe sõnul on laps eriti abitu, kui meedia esitleb teda negatiivses olukorras, millesse sattumise eest vastutab täiskasvanu. “Täiskasvanu vaatenurgast me tunneme lapsele kaasa ja mõistame hukka vanema, kui näeme ekraanil koristamata kodus hoolitsemata välimusega last. Seesama laps aga läheb lasteaeda või kooli, kus ta võib sattuda eakaaslaste halvustavate märkuste ja pilgete alla. Tegu on vaimse vägivallaga, mis võib kaasa tuua ka füüsilise vägivalla. Laps võib hakata end süüdistama olukorra pärast, mille eest tema vastutada ei saa, ja tagajärjeks võib olla ka koolimineku vältimine,” kirjeldab lastekaitsja. Meedia positiivne jõud “Tänu suurepärastele vahenditele on eri meediakanalitel võimalus algatada ja arendada arutelusid, mis aitavad kaasa lapse õiguste mõistmisele ning nende õiguste tagamise vajalikkuse mõistmisele ühiskonnas,” leiab Malle Hallimäe. Meedia kaudu on parimad võimalused koguda abivajajatele raha, kutsuda üles aitama, kuigi ka sellega tuleb olla ettevaatlik, et mitte tekitada abivajajates mugavat õpitud abitust. Laste teema on äärmiselt hell. Õige ja vale piiri on väga raske määrata ka suurimatel spetsialistidel, sest iga lugu on unikaalne, iga inimene erinev. Eelkõige on oluline, et ajakirjanik tunneks vastutust ning hindaks kriitiliselt, kas lugu ei too põhjendamatuid kannatusi asjaosalistele. Kas on vaja nimetada lapse nime, näidata tema nägu? Nii mõnigi kord on võimalik teha lastest lugusid nii, et lapsi ei näidata. “Kui kahtlete, jätke välja!” kõlab ka Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitus. ■

Soovitusi lapsevanematele Malle Hallimäe, Lastekaitse Liidu laste õiguste spetsialist: Lapsevanemad peaksid meediaga suheldes arvestama, et me ei kontrolli seda, kuidas meedia meist räägib või millisesse konteksti loo seab. Pealegi jääb kord juba avalikuks saanud info alatiseks avalikku kasutusse. Eesti ajakirjanduskoodeksis on mõned põhimõtted, mida peab laste esitlemisel meedias silmas pidama: vanemate vaidlusi laste hooldusküsimuste üle üldjuhul ei kajastata, ohvreid ja alaealisi kurjategijaid üldjuhul avalikkusele ei identifitseerita. Ajakirjanduskoodeks ütleb ka, et last tuleb üldjuhul intervjueerida või temast ülesvõtteid teha lapsevanema või lapse eest vastutava isiku juuresolekul või nõusolekul. Erandeid võib teha, kui intervjuu kaitseb lapse huve või kui laps on niigi avalikkuse tähelepanu all. Nagu täiskasvanud ühiskonnaliikmetel, on ka lastel õigus vabalt saada informatsiooni ja oma mõtteid teatavaks teha. Kuid last küsitledes tuleb arvestada, et laps ei pruugi osata hinnata avaliku intervjuu mõju endale ja oma perekonnale. Seetõttu peaks lapsele enne vestlust selgitama võimalikke tagajärgi.

Küsi nõu Halliki Harro-Loit, Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi juhataja: Olge tagasihoidlikud ja küsige asjatundjatelt nõu, enne kui ajakirjandusega suhtlema hakkate. Kui teil pole selleks aega või alust, alustage küsimustega, kes, mis eesmärgil, millist tüüpi teksti jaoks, millal, millises kanalis ja millistel tingimustel tahab teie sõnu või pilti kasutada.

soovitusi ajakirjanikule • Foto või telesaade võib olla internetis kättesaadav ka aastate pärast. Kes meist tahaks, et meid jälitaks varjuna foto või kaader minevikust, millest me oleme end lahti raputanud või üle saanud? • Laste ja noorte maailm on pidevas muutumises. Isegi aastaga võib juhtuda palju: vahetatakse kooli ja elukohta, saadakse taas jalad alla. Noorusrumalusest tehtud kriminaalseid tegusid ei saa olematuks muuta, aga inimene võib ennast parandada – ei ole vaja, et näiteks uues koolis leiaks keegi vana loo üles. • 15 minutist võib saada igavene, kuid soovimatu kuulsus. “Kuulsuse” ohvriks võis laps saada kogemata ja ootamatult.

Lapsi häirib, kui neid naeruvääristatakse, haletsetakse või neile sõnu suhu pannakse.

• Igal inimesel on õigus privaatsusele, ka kodus pahaaimamatult magaval lapsel. Kuigi kaader, kus ajakirjanik istub lapse voodiveerele ja tõstab hellalt tekiserva, võib jätta sooja mulje, tuleks ajakirjanikul tõsiselt läbi mõelda, kas tal ikka on selliseks käitumiseks õigus ja vajadus. • Ära tekita lisaprobleeme ega -traumasid. Tulekahjuohvrist või majanduslikesse raskustesse sattunud pere lapse elu on niigi keeruline. Võib-olla on kool ainus koht, kus ta tunneb end sel hetkel turvaliselt, aga kui seal võtavad teda vastu klassikaaslased, kes on eelmisel päeval näinud telerist klippi räpasest kodust, võib asi lõppeda sellega, et laps ei lähe enam ka kooli. Ootamatu narrimine tekitab lapses häbi ka siis, kui selleks ei ole mingit põhjust. • Laps ei oska öelda “ei”. Kui ajakirjanik tuleb temalt küsima, kas tal on külm või kus ema on, siis laps ei oska end kaitsta ega keelduda kõnelemast. Laps ei mõtle, et seda näidatakse õhtul televiisoris kogu riigile. Laps usaldab. Või otsib abi. • Aga kui see oleks sinu laps? Alati tasub kujutleda, kui tähelepanu keskmes oleks su oma laps – kas käituksid samamoodi. Liiklusõnnetuse või tulekahju eest ei ole meist keegi kaitstud. Kui paljud aga tahaksid nende sündmuste tõttu telerisse sattuda?

Allikas: Lastekaitse Liit

märka last / kevad 2009 13


meedia

Kõmulised perelood

Tekst Sirje Maasikamäe Foto Scanpix

Mõni aasta tagasi eetris olnud kõmuline “Naistevahetus” vallandas tulised vaidlused, mis piirini tohib pereelu ekraanil näidata. Praegustes saadetes vajutatakse pedaal veel tugevamalt põhja, arvab “Naistevahetuse” toimetaja Tiina Kruus: “Nende kõrval olime ikka täitsa “poisikesed”.” tänapäevase Eesti osa, olnuks ebaaus nad välja jätta kehvema elujärje või erilise oleku pärast. Ühe pere puhul helistas meile valla sotsiaaltöötaja, kes oli vastu pere osalemisele saates. Aga kuna pere oli ise saatest väga huvitatud ja lepingud olid juba sõlmitud, võtsime ikkagi riski. Kas mõtlesite ka sellele, et vanemate liigne avameelsus teeb lastele kahju? Kas jätsite teatud lõike välja?

Mille alusel valiti saatesse osalisi? Kas loobusite peredest, kus oli ilmselgeid suuri probleeme, näiteks alkoholism?

“Naistevahetuse” peresid valisime nende hulgast, kes reageerisid saate reklaamile ja saatsid oma pere tutvustuse. Otsisime aeg-ajalt peresid ka omal käel, aga nendega minu mäletamist mööda siiski kaubale ei saanud. Ja eks nii oli ka õige – saatesse tulid need, kes ise soovisid. Kandideerijate hulgas oli kõiksugu karvaseid ja sulelisi. Kelle probleem suurelt otsa vaatas, nendest loobusime – neid oli. Mõne puhul üritasime ka n-ö taustauuringut teha, aga ega see andmete kaitstuse tõttu kerge ole või on lausa võimatu (nt kuriteoregister). Muidugi oli peresid, kes tundusid liiga teistsugused. Aga samas olid ka nemad ju

14 märka last / kevad 2009

Kindlasti on see võimalus olemas, et saade on lastele kahjulik. Samas oli enamik peresid kaamera juuresolekul püüdlikult korralikud, kindlasti ontlikumad kui igapäevaelus ning kontrollisid ennast. Toad olid kindlasti rohkem korras kui tavaliselt ja üldse üritati end paremas valguses näidata. Intervjueerisime lapsi üsna vähe ning jätsime teinekord välja või leevendasime nende karme hinnanguid (et asendusema on palju parem kui pärisema, ei peksa vms). Muidugi võib väita, et lastele ei mõju hästi, kui näidatakse väga kehva kodu – et mida koolikaaslased arvavad. Samas vaevalt on see koolis uudiseks, mis tingimustes keegi elab. Jätsime välja nii mõndagi, sest kogemusi tookord selliste teemade käsitlemiseks suurt ei olnud ja ega me ise ka verejanulised šaakalid olnud. Küllap saanuksime veelgi müüvamat materjali, kui sellele keskendunud oleksime. Tookord tundusid meie saated väga skandaalsed. Nüüd, mõni aasta hiljem on aga juba piisavalt uusi saateid, kus pedaal veel tugevamalt põhja vajutatakse. Nende kõrval olime ikka täitsa “poisikesed”. Missugust tagasisidet saite peredelt: positiivset või negatiivset? Mis muutus pärast saateid nende elus?

Tagasiside oli pigem negatiivne. Ei oldud rahul vastaseks valitud peredega, ei kujutatud ette, kui vaimselt kurnav võib olla osalemine saates, elu teises peres ja elu pärast saadet. Samas olid mõistagi huvitavamad ja elulisemad just need saated, kus olid intriigid ja konfliktid. Mõned paarid läksid kuuldavasti hiljem lahku. Kuivõrd selles ainult saadet saab süüdistada, ei tea, sest ka saatesse tuleku motiiviks oli päris mitmel emal rahulolematus senise elu ja partneriga, masendav rutiin jms. Võib-olla saates osalemi-


Lihtsad inimesed ja meedia Evelin Kivimaa, vabakutseline ajakirjanik ja kirjanik

ne lihtsalt võimendas juba sisimas küpsenud otsuseid. See võib olla ju positiivne? Samas veendusid paljud abikaasad oma suhte tugevuses ja üsna ruttu sündis peredesse juurde ka lapsi. Head oli veel niipalju, et paaris peres räägiti selgeks aastaid segased või varjatud olnud seigad. Isegi ühe skandaalsema saate tulemus, kui osalenud emalt võeti vanemlikud õigused lapse suhtes – see ei olnud ju põhimõtteliselt halb lahendus. Halb oli see, et asjade kordaseadmiseks oli vaja saadet, mitte et sellega oleks hakkama saanud oma ülesannete kõrgusel olev sotsiaaltöötaja. Kas pered valmistati ka kuidagi ette, mida tähendab meedia tähelepanu, sattumine Õhtulehe esikaanele, netikommentaarid jne?

Mingil määral me rääkisime sellest ja minu meelest oli neid teemasid puudutatud isegi lepingutes. Samas oli mõni aasta tagasi selliste saadete ettevalmistus suhteliselt olematu, psühholooge vms ei kaasatud ja kogu asi toi­mis ­saate ­tegijate elukogemuse, intuitsiooni ja hea maitse põhjal. Meil teeb mis tahes saadetes osalejate elu põrguks internet. Selle vastu pole aga mingit rohtu. Netikommentaarides avalikustati osalenud perede elust veel hullemaid üksikasju, kui neid eales saates näidati. Kas leppisite vanematega kokku, kui palju on lapsed ekraanil?

Üldiselt küll. Üldiselt selles mõttes, et vanemad ju saate materjali enne eetrisse minekut ei näinud ja neil tuli usaldada tegijaid. Mõnes rohkema laste arvuga peres näiteks ei soovinud kõik lapsed ekraanil figureerida, nende soovi arvestati. Kuidas kahe lapse ema ja ajakirjanikuna hindad: kas meedia arvestab alati laste huve ja õigusi?

Olen täiesti veendunud, et meedia teeb väga palju põhjendamatult ja karistamatult haiget ja kahjuks ei suuda inimesed kas vähese kogemuse või raha (kohtukulud) tõttu end kaitsta. Viimane näide oli lugu väidetavalt oma auto varguse lavastanud ärimehest. Vähe sellest, et eksponeeriti veel süüdi mõistmata inimest sisuliselt kurjategijana, kaunistati lugu perekonnapildiga, millel olid ka asjasse absoluutselt mitte puutuvad naine ja laps. Lapsel olid küll silmad fotol peidetud, aga ikkagi... Masendav! Mida teeksite nüüd teisiti?

Eks nüüdseks on ka võimalikud osalejad palju teadlikumad nii saadete sisust, oma õigustest kui ka saates osalemise tagajärgedest. Selle võrra oleks saateid teha lihtsam – tulevad need, kes teavad, mida teevad. Ma ise ei tahaks lastega seotud reality’t enam teha, see on liialt tundlik teema. Kui, siis vaid midagi lauspositiivset. ■

Omaenda lapsest kirjutades olen lähtunud põhimõttest, et ma ei avalda ajakirjanduses midagi sellist, mis takistaks tal tulevikus saada Eesti presidendiks. Ega selliseid asju ju kuigi palju olegi. Intervjueerides inimesi, kes ei ole harjunud meediaga suhtlema, olen alati püüdnud jälgida, et nad ise endale liiga ei teeks. Kõige teravamatel teemadel – näiteks perevägivalla ohvrist naine, kel kodus ka lapsed – on inimesed soostunud rääkima enamasti anonüümselt. Positiivse poole pealt turgatab pähe, et ühele lasterikkale, kuid muidu üsna vaesele perele osutasid mitmed artiklit lugenud inimesed abi, kandsid raha pangaarvele ja viisid tarvilikku kraami. Väga armsa vastukaja üle aastate sain ajakirjas Eesti Naine ilmunud artikli kohta “Vaimupuue, lootus ja armastus”, kus kirjutasin vaimupuudega laste vanematest. Ühe Downi sündroomiga tüdruku vanem õde oli lisanud loole järgmise kommentaari: “Olen siin tekstis 8aastane, nüüd 13, kohe saan 14. On tore lugeda jälle seda teksti, üle pika aja. Ja arstid ütlesid , et mu õde ei ela üle aasta... Ta on siiamaani elus, 8aastane ja käib koolis.” Üldiselt mulle näib, et Eesti ajakirjandus kajastab täitsa kenasti kõike lastega seonduvat. Iseküsimus on aga meedia käitumine verinoorte plikadega, kes passi järgi täiskasvanud, kuid mõistuse poolest veel üsna ullikesed. Nende puhul tundub küll kohati, et meedia kasutab neid ära, hoiatamata, mida tähendab avalik tähelepanu mingi tissi- või pepumissina. Jah, muidugi võib ka tissimissist saada Eesti president, aga seda saavutada on ikkagi lihtsam niisuguse “kuulsuseta”.

Teateid tegelikkusest Katrin Saks, Lastekaitse Liidu president Iseseisvuse algusaastatel hakkasin ETV ajakirjanikuna tegema dokumentaalsaadete sarja “Teateid tegelikkusest”. Enne seda, nõukogude ajal pidid sa olema sotsialistliku töö kangelane või vähemalt kirjanik, et keegi tuleks küsima: “Kuidas läheb?” Meie küsisime seda täiesti tavalistelt inimestelt. Kerge see polnud, sest inimesed pelgasid esineda – tol ajal polnud veel meediakuulsused moes. Saated äratasid suurt tähelepanu, vaatajad hakkasid helistama ning neile, kel probleemid, abi pakkuma. See, et kurbade silmadega lapsed ja nälgivad loomad “müüvad” eriti hästi, sai mulle toona väga selgeks. Tõsi, ajakirjanikuna ei mõelnud ma palju sellele, kuidas võib niisugune tuntus inimeste edasist elu mõjutada. Tähtis oli lugu! Pealegi tundus meile tollal, et me tegime ju tublisti head. Nüüd, teises rollis olles näen sellise “heategevuse” pahupoolt. Näen, kuidas televisioon näitab hooletusse jäetud või vägivalla ohvriks langenud lapsi. Või tirivad vanemad lapsi ekraanile omavaheliste suhete klaarimiseks ja kisuvad lihtsameelselt oma hinge valla. Aga lapsed lähevad järgmisel päeval lasteaeda ja kooli ning seal võib nende pere lugu tekitada hoopis teistsuguseid emotsioone kui täiskasvanud televaatajatel. Pole ju saladus, et just need, kes mingil põhjusel õnnetumad või lihtsalt teistsugused, satuvad sagedamini kaaslaste kiusamise ohvriks. Meedia teeb tublit tööd, tuues meelelahutamise kõrval vaatajateni ka teateid tegelikkusest, aga inimestele ei tohiks probleeme juurde tekitada. Minu kunagine õpetaja Juhan Peegel ütles ikka: “Ajakirjanik sa võid olla, aga inimene pead olema.”

märka last / kevad 2009 15


meedia

Laps ei jäta ükskõikseks Tekst Alar Tamm

Lapsed on meedias atraktiivsed – nad äratavad emotsioone, panevad kaasa mõtlema.

M

eedial on tähtis roll rääkida lugusid elust enesest ja vahendada infot. Meedia on ühiskonna silmad, kõrvad ja hääl. Tore on tõdeda, et lastega seotud teemad on meedias päevakorral ja sageli avaldatakse sisukaid lugusid laste tegevusest ning nende elukeskkonnast. Sünnivad ka uued ideed, kuidas lastega seonduvat kajastada, sest vaatajaid, kuulajaid, lugejaid on vaja aina “äratada” kaasahaaravalt, värskel ja kordumatul viisil. Mõistagi on laps meedias atraktiivne, sest ta ei jäta kedagi ükskõikseks. Dilemma seisneb aga selles: näiliselt on laste temaatika küll kerge, kuid nõuab ajakirjanikult ülimat täpsust ja delikaatsust, et info edastamisel mitte vääratada ega last kahjustada. Vaesus ja lapsed Meedia ülesanne on peegeldada ka vaesust. Aga kuidas näidata abi vajavate laste elu nii, et lapsed ei kannataks nende lugude tõttu? Lapse kaudu on hõlbus luua õnne ja

Lapse näitamine ja intervjueerimine pole põhjendatud, kui pärast telesaadet peab laps taluma kaaslaste narrimist ning häbenema oma kodu ja vanemaid. hoolivuse, aga ka vaesuse ja hülgamise kuvandit. Tundub, et meedia ekspluateerib last vaesuse kontekstis põhjendamatult tihti ning üsna meelevaldselt. Suurendamaks väljaande müügiedu või telekanali vaadatavust võivad lapse kannatuste eksponeerimine ja negatiivse alatooniga juhtumid olla ka ajakirjaniku teadlik tegevus, kasutades ära laste kaitsetust ja vanemate ebakompetentsust. Telesaadetes on räägitud toimetulekuraskustes lasterikastest peredest ja näidatud lapsi, kes on üksi kodus, söömata, pesemata. Lapsi kõnetatakse, suunatakse mida-

16 märka last / kevad 2009

gi tegema, tekitatakse sensatsiooni, kujutades neid suures plaanis. See on väär kuvand meie lasterikastest peredest. Harvad pole juhtumid, kus hooletusse jäetud laps on pildi ja nime järgi äratuntav. Lapse olukorda parandab see lugu vähe, pigem kahjustab tema privaatsust alatiseks. Emotsioone on vaja, aga meedia võiks avalikkusele sagedamini tutvustada, kuidas toimib hoolekande- ja lastekaitsesüsteem, millised on abistamise võimalused ning missugused organisatsioonid saavad last toetada. Hooletusse jäetud laps ei ole oma olukorras süüdi ning juhtumite kajastamisel peab austama lapse õigust privaatsusele. Lapse näitamine ja intervjueerimine pole põhjendatud ega vajalik, kui pärast telesaadet peab laps taluma kaaslaste narrimist ning häbenema oma kodu ja vanemaid. Hooletusse jäetud laps on mure, millele tuleb otsida lahendusi, aga nii, et keegi ei kannataks. Kui laps on ohver, ei tohiks näidata ohvrit, küll aga on ajakirjanike kohus vahendada avalikkusele seda muret. Tuleb arvestada lapse väärikust: tema nime avalikustamine, kujutamine teleekraanil või foto ilmutamine ajalehes pole üldjuhul vajalik – see on pigem negatiivse kui positiivse mõjuga. Õiged piirid Meisterlik ajakirjanik tunnetab perelugudes piiri, et mitte riivata lapse huve. Eetika piirid ja põhimõtted sätestab ka Eesti ajakirjanduse eetikakoodeks. Hea ajakirjandustava järgi ei tohi kellegi kannatusi leevendades tekitada teisi, lapse huvid peaksid täiskasvanute kaudu olema kaitstud ilma täiendavate meediaregulatsioonideta. Õigeid piire võiksid tagada ju ajakirjanikud ise, samuti üldsus oma reageeringutega avaldatu suhtes. Või vajame siiski tugevamat regulatsiooni meedia üle ja seadusemuudatusi, et laps ei peaks üle elama alandust ja häbi, mille on põhjustanud täiskasvanute tegevusetus? Professionaalne ja vastutustundlik ajakirjanik suhtub lapsesse kui kõige haavatavamasse, kahjuks jääb vahel pärast loo ilmumist lastele ja nende peredele raske koorem kanda. Vastutustundlik suhtumine lastesse kujuneb ühiskonna ühistööna. Aktiivse kodanikuna on oluline võtta sõna ja olla tasakaalustav pool, et tagada lapse õigused meedias. Last aidates ei tohi keegi rikkuda nende õigust eraelu ja kodu puutumatusele, see kuulub inimõiguste valdkonda. Meedia on loodetavasti tulevikuski avalikkuse tähelepanu ärataja ja vajadusel ka appihüüdja. ■


Riskialtid tiigrikutsud ja muretud vanemad Hiljuti kuulutati uudist, et Eesti on internetivabaduse poolest maailmas esimesel kohal. Paraku on medalil ka varjukülg. Tekst Katrin Saks

N

eti kommentaariumites enda väljaelamine teiste inimeste peal on ehk enim räägitud kuritarvitamisi. Aga see on vaid väike osa hinnast, mis tuleb vabaduse eest maksta. Minugipärast – sõimaku, ikka parem kui tänaval kividega loopida või autosid põletada. Ju peab kuskil viha väljavalamise koht olema. Aga tõsisem on asi siis, kui mängu tulevad lapsed. Piiramatut vabadust harrastades oleme paratamatult sattunud riikide hulka, kus hinnatakse kõrgeks ka laste internetiriske. Riskialtid tiigrikutsud – just nii on iseloomustanud meie noori Tartu Ülikooli teadlane Veronika Kalmus. Kõrgeks hinnati riski ka Euroopa Komisjoni tellitud rahvusvahelises uuringus, mis avaldati eelmise aasta lõpus. Peamised internetiga seotud ohud on seksuaalse, vägivaldse, vaenule või enesevigastamisele õhutava sisuga materjalide kättesaadavus, ohtlikud kontaktid võõrastega, oma isikuandmete levitamine, küberkiusamine ja hasartmängud. Näiteks 31% Eesti 6–14aastastest on interneti vahendusel kokku puutunud norimise, sõimamise ja kiusamisega, samal ajal kui Euroopa Liidu keskmine on 15–20%. Kahjuks pole alati tegu süütu tembutamisega, nagu näitavad mõned traagilised lood. Muretud vanemad Kuna Eestis on interneti kasutajate hulk väga suur, on suurem ka võimalus ohtudega kokku puutuda – see on n-ö objektiivne paratamatus. On selge, et kui 58% Eesti­ lastest veedab veebiavarustes vähemalt 3,5 tundi päevas, on tõenäosus millegi ebameeldivaga kokku puutuda suurem kui näiteks Itaalias, kus interneti kasutamine on poole väiksem. Tähelepanuväärne on ka meie vanemate muretus: 60% vanematest ei muretse, et lapsed võiksid langeda kiusamise ohvriks; 47% ei muretse, et lapsed näevad pornot või vägivalda; 62% ei muretse, et laps võib levitada oma isikuandmeid. Ligi 40% meie lapsevanematest ei teagi täpselt, mida nende lapsed internetis teevad. Pooled vanematest pole seadnud interneti kasutamiseks mingeid piiranguid. Kahe näitaja poolest oleme koguni Euroopa Liidu

“esimesed”. Eestis on kõige vähem neid vanemaid, kes on lastel keelanud teatud lehekülgede külastamise ja veebituttavate kohtamise päriselus. Kui “kohtamise” osas võib olla nii poolt- kui vastuargumente, siis see, et koguni viiendik vanematest pole keelanud lastel oma isiklikke andmeid avaldada, on küll kurjast. Raske öelda, kas see on hoolimatus või teadmatus. Briti psühhiaater Tanya Byron, kes tegeleb internetiohutuse programmiga Suurbritannia valitsuse juures, iseloomustab sellist suhtumist nii: “Lasta lapsed ilma igasugu juhatuseta internetimaailma tähendab sama kui avada välisuks, öeldes, et nad ei tea, kuidas ületada teed, aga küll nad ise välja mõtlevad.” Tsitaat pärineb Financial Timesile antud intervjuust, kus Tanya Byron tunnistab, et vanemana ei kujutanud temagi ette probleemi tõsidust. Lapsed ei pöördu hätta sattudes isa-ema poole – vähemalt mitte Eestis. Vaid kümnendik Eestis küsitletud lastest ütles, et internetis millegi ebameeldivaga kokku puutudes otsivad nad abi vanematelt. Võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega iseloomustavad Eestit online-riskide kõrge tase, laste ja noorte madalad toimetulekuoskused ning tagasihoidlik vanematepoolne sekkumine. Seega tuleks koolitus-, abi- ja hoiatussüsteemid luua väljaspool kodu, näiteks internetikeskkonnas. 2008. aasta detsembris võtsid Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu vastu otsuse luua “Turvalisema interneti programm”, mille maht on 55 miljonit eurot (2009– 2013). 21 osaleva riigi hulgas on ka Eesti. Loodetavasti aitab see tulevikus meie tiigrikutsudel ohutumalt veebiavarustes seigelda. Aga ka vanemad võiksid rohkem tähelepanu pöörata, kuidas nende lapsed internetti kasutavad. ■ Eesti lapsevanemad ja internet • 60% ei muretse, et lapsed võiksid langeda internetikiusamise ohvriks; • 47% ei muretse, et lapsed näevad pornot või vägivalda; • 62% ei muretse, et laps võib levitada oma isikuandmeid; • 40% ei teagi täpselt, mida nende lapsed internetis teevad; • 50% pole seadnud interneti kasutamiseks mingeid piiranguid.

Internetireeglid vanematele 1. Käsitle online-maailma nagu pärismaailma. Ole teadlik, mida su lapsed teevad internetis, julgusta neid rääkima oma probleemidest. 2. Kasuta filtreid. 3. Õpeta lastele, et “ohtlik võõras” on ohtlik ka virtuaalmaailmas. 4. Õpeta lastele, et oma andmeid tuleb kaitsta. 5. Hari ennast ja surfa internetis koos lastega. Allikas: Eurobaromeeter, 2008

märka last / kevad 2009 17


uuring

Temperament: trump või puue? Osa õpilasi jõuab koolis paremini edasi tänu “sobivale” temperamendile. Samas saab teine osa õpilastest temperamendi tõttu ebaõiglaselt karistada. Helsingi Ülikooli psühholoogiaprofessori Liisa Keltikangas-Järvise äsja eesti keeles ilmunud raamatut “Temperament ja kooliedu” tutvustab selle tõlkija, Tallinna Ülikooli dotsent Mare Leino. Foto Scanpix 18 märka last / kevad 2009


need seigad ka kooliedu. Temperamendist sõltub, kuidas laps suhtub õppimisse tervikuna, kas ta huvitub uutest teadmistest, on ta valmis kõike katsetama või jääb ettevaatlikuks. Lapse temperament mõjutab ka seda, mis valdkondades ta õppimist edendavaid positiivseid kogemusi saab, millised seigad aga õpiedu takistavad. Seal, kus üks võib esimese ebaõnnestumise peale kogu tegevuse sootuks lõpetada, muutub teine üha sitkemaks. Mõni laps vajab pidevalt eredaid õnnestumiselamusi, teisele piisab rahulikust edenemisest. Temperament selgitab, miks pole olemas universaalselt parimat õpiviisi, vaid lapsed õpivad ikka omal moel. Mõned omandavad teadmisi praktiliselt ehk ise tehes, teised aga vaadates. Ühed otsivad pidevalt uuendusi, teevad avastusi ja vihkavad kordamist. Teised aga tahavad sama liigutust järjest uuesti korrata. Mõned lapsed janunevad preemiate järele ning õpivad tagajärgedest – ühest veast neile piisab. Samas on lapsi, keda senised kogemused mõjutavad üllatavalt vähe. Õnnestumine ei tekita neis uut indu, aga ka kriitika justkui ei jõua kohale. Temperamendi mõju ilmneb eriti selgelt algklassides, kus alles õpitakse õppima. Erinevused aja jooksul küll kahvatuvad, aga ei kao kunagi. Seega on algklassides väga oluline soodsa õhkkonna loomine ning lapse temperamendi seisukohalt õigete õpistrateegiate kinnistamine.

K

ui varem räägiti temperamendiga seoses koleerikutest, sangviinikutest, flegmaatikutest ja melanhoolikutest, siis enam tingimata mitte. Näiteks Burksi & Rubensteini ning Keltikangas-Järvise sõnul on temperament n-ö individuaalpakett, mis sisaldab erineval määral sensitiivsust, aktiivsust, kohanemis- ja keskendumisvõimet, paindlikkust, järjekindlust, häiritavust, rütmilisust ehk ennustatavust, distantseeritust või lähenemiskalduvust ning intensiivsust. Kõik lapsed õpivad omal moel Temperament kujundab koolilapse arengut mitmeti. Näiteks mõjutab see viisi, kuidas laps õpib ja ümbrust tajub, milliste olukordadega soovib haakuda ning kuidas ta ise ümbrust kujundab. See kõik mõjutab seda, milliseid reaktsioone põhjustab laps teistes, kuidas võrdleb end kaaslastega ja milline on selle võrdlustulemuse mõju ta minapildile. Kuigi jutt käib lapse arengust laiemalt, mõjutavad

Abi saab temperamendikliinikust Üldiselt lapsed ja õpetajad temperamendiprobleemi ei teadvusta. Riigiti on olukord erinev, mõnel pool näiteks tegutsevad temperamendikliinikud. Sinna pöörduvad lapsevanemad, õpetajad ja õpilased keerulisemate konfliktide ning suhtlemisprobleemide korral. Kui selgub, et konflikti põhjuseks on temperamentide sobimatus, antakse kummalegi osapoolele vajalikke juhtnööre rahumeelseks koos­ eksisteerimiseks. Võib oletada, et juba sellise kliiniku olemasolu mõjub harivalt: teadmine asutusest aitab teadvustada ka temperamendi olulisust. Psühholoog J. Kristal toob oma temperamendikliinikust ühe ilmeka näite, kus konflikti osapoolteks olid kohanemisvõimeline, uudishimulik pedagoog ning sensitiivne, distantseeruv õpilane. Pam oli eelkooli õpetaja, kes vaimustus kõigest, mida oma kätega teha sai. Pam uskus, et lapsed jumaldavad vesivärve, sõrmevärve, plastiliini ning savitöid ja et iga lapse harmooniline areng eeldab loovuse kujundamist just mainitud materjalide abil. Miski ei määrinud Pami meelest liigselt käsi – ta isegi ei oletanud, et keegi võiks nii mõelda. Ühel kevadpäeval viis Pam kogu klassi aeda lilli istutama. Õpetaja näitas, kuidas oma kätega seemneid mulda pannakse. Enamik lapsi pidas seda tööd lõbusaks, aga üks väike tüdruk, Amy, seisis kõrval ning vaatas. Pam julgustas teda igati. Amy tuli ja sorkis ettevaatlikult pulgaga, hoolit-

märka last / kevad 2009 19


uuring

Millest koosneb temperament?

sedes selle eest, et käsi mitte määrida. Õpe• sensitiivsust, taja ütles, et seemneid • aktiivsust, külvates tuleb oma • kohanemis- ja keskendumisvõimet, käsi ikka korralikult • paindlikkust, kasutada – muidu see • järjekindlust, töö ei õnnestu. Amy aga polnud nõus, väi• häiritavust, tes, et talle ei meeldi • rütmilisust ehk ennustatavust, muld, kuna see tun• distantseeritust või lähenemiskalduvust ning dub nii külm, niiske • intensiivsust. ja must. Pam lausa nõudis, et Amy kaevaks, ise seletades, kui lõbus see kõik on: et kui tüdruk vaid üritaks, siis ta mõistaks ise ka, et õpetaja räägib tõtt. Seejärel poetas Pam tüdruku kätte veidi seemneid, öeldes, et need peab laps mulda panema. Amy aga viskas need maha ja jooksis klassi. Kui ema lapsele järele tuli, rääkis õpetaja, et on tüdruku pärast mures ning soovitas Amyga koolipsühholoogi juurde minna. Põhjenduseks oli, et Amy ei osale projektides nagu normaalne laps: talle ei meeldi sõrmevärvid, voolimine ega taina sõtkumine, ta seisab alati pigem kõrval ning jälgib teiste töötamist. Kui ta midagi värvibki, muretseb tüdruk kogu aeg puhtuse pärast, tundes vastikust, kui kätele ning riietele plekid tulevad. Õpetaja arvates vajaks Amy mänguteraapiat, et ületada neid “hirme”, ja muutuda “normaalseks” lapseks. Õpetaja Pam oli ilmselgelt silmaklappidega või nn ühe liigutuse inimene. Ta oli veendunud, et loovus peitub vaid savitöödes ning sõrmevärvides ning nendega tegutsemine on parim, mis lapsega juhtuda võib. Jõuline klammerdumine oma mõtte külge takistas teistsugususe aktsepteerimist. Kui Pam oleks mõistnud erinevust iseenda kohaneva, läheneva ning järjekindla temperamendi ja Amy sensitiivse, distantseeruva olemuse vahel, korraldanuks ta seda “mullaprojekti” ilmselt teisiti. Kliinikus selgitati õpetajale temperamentide olemust ja erinevaid ilmnemisvariante ning probleem lahenes rahumeelselt. Võib aga vaid oletada, kui palju sarnaseid juhtumeid üle maailma õiglase lahenduseta jääb ning õpilased kannatavad päevast päeva. Temperament sisaldab erineval määral

Ruumi mõju heaolule Temperamendiga seotud valdkondi on rohkelt – ka näiteks arhitektuur, disain jms mõjutavad inimesi erinevalt. Ruumikujunduse ja enesetunde seostele on muuhulgas tähelepanu juhtinud prantsuse filosoof Michel Foucault, kes paigutas kooli, vangla ja hullumaja ühise nimetaja alla just hoonete projektide sarnasuse tõttu. Tüüpiliselt domineerib neis koridorisüsteem, blokkidesse ehk majatiibadesse paigutatakse asukaid teatud tunnuste alusel. Näiteks algklassilapsed on enamasti 1. korrusel, et suurtele mitte jalgu jääda. Suvaline

20 märka last / kevad 2009

inimene tänavalt neisse asutustesse sisse ei pääse – tegu on suletud süsteemidega ehk riikidega riigis. Foucault ei seostanud arhitektuuri temperamendiga otseselt, küll aga kaudselt. Ta väitis, et järelvalvet soosiv majakarp mõjutab sealsete inimeste enesetunnet, nüristades ning objektistades inimest. Temperamendi kontekstis aga võib lisada, et erinevaid õpilasi traumeerivad erinevad faktorid erineval määral. Et suure osa päevast veedavad lapsed koolis, väärivad senisest suuremat tähelepanu ka õppeasutuste ruumilised lahendused. Öeldakse ju, et koolis õpetavad seinadki. Kui mõne lapse puhul arutletakse koduõppe trumpide ja puuduste üle, siis koolis käimist (ehk koolimajja tulemist) peetakse lisaväärtuseks. Seejuures rõhutatakse sotsiaalset efekti: kaaslaste seas olemist sotsialiseerimise õppetunnina alahinnata ei saa. Raamatust “Temperament ja kooliedu“ selgub, et üks osa lastest ei tunne end koolis hästi – neid häirib sumin, lärm ja pidev sebimine. Mõned lapsed tahavad hingerahu taastamiseks omaette nokitseda, aga klassis neil selleks võimalust ei ole. Abi võiks olla näiteks sellest, kui laps saaks vahetunnis kuskile varjuda. Meie tüüpkoolid koosnevad paraku vaid klassidest ja lagedatest koridoridest. Vaiksemad lapsed vajavad oma nurka. Õpetaja, kes temperamendipõhise represseerimise olemusega kursis pole, seda kõike ei tea ja kipub teistsuguseid karistama. Ometi saaks ruumiprobleemi leevendada lihtsalt: näiteks sopiliste koridoride, osaliselt eraldatud tööbokside jms abil. Just koolis mõjutab temperament elu rohkem kui kusagil mujal, kuna seal pannakse temperamendi eest ka hindeid. Koolitemperament Soomes on kasutusel termin koolitemperament, millega iseloomustatakse hea kohanemisvõime, madala aktiivsuse, madala intensiivsuse, madala reaktiivsuse ning rõõmsa tujuga last. Koolitemperamendiga õpilast on lihtne õpetada ja hea õpetatav omakorda tekitab kasvatajas eduelamuse – kergem on panna talle kõrgemat hinnet, et tunnustada justkui omaenda kätetööd. Teatud temperamendiga lapsed jätavad targema mulje, aga muljed, teadagi, võivad petlikud olla. Koolis ju ei panda hindeid laste pikkuse ega juuksevärvi alusel, küll aga kiiruse või aegluse põhjal, mis on kaasasündinud omadused. Nii võib järeldada, et teatud juhtudel osutub temperament puudeks, mis on ilmselgelt ebaõiglane. Loodetavasti muutub olukord sedamööda, kuidas täiskasvanute teadlikkus paraneb. ■ KASUTATUD KIRJANDUS: Burks, J. & Rubenstein, M. 1979. Temperament Styles in Adult Interaction. Brunner/Mazel, New York. Keltikangas-Järvinen, L. 2009. Temperament ja kooliedu. Tallinn: Lastekaitse Liit.


Kool keelas

lõpueksamitel osalemise Minu 16aastane poeg on lõpetamas väikelinna gümnaasiumi 9. klassi. Viimased aastad on toonud kaasa probleeme nii ainetundide külastamise kui ka edasijõudmisega. Poisil on võimed, et õppida, kuid puudub soov selleks. Ta on nn probleemne õpilane. Olen oma lapse pärast siiralt mures ning tihedalt kooliuksi kulutanud. Kahjuks ei ole kool soovinud minuga koostööd teha, rääkides ainult ähvarduste keeles. Koolis valitseb suhtumine: ei ole last, ei ole probleemi. Soovisin, et poeg lõpetaks kooli kas või puudulike hinnetega – nn valge tunnistusega, mis tõendaks üheksa-aastase programmi läbimist. Siis avaneks tal võimalus minna ametikooli õppima. Mulle tuli šokina klassijuhataja avaldus lastevanemate koosolekul, et minu poega lõpueksamitele ei lubata. Kui küsisin põhjust, siis vastati, et koolil on see õigus ning direktsioon on niimoodi otsustanud. Kas koolil on õigus keelata põhikooli lõpueksamitel osalemine?

Aeri S. Kruusmägi, jurist:

Õppetöö korraldust Eesti Vabariigi üldhariduskoolides reglementeerib põhikooli- ja gümnaasiumiseadus koos mitmete sellele tuginevate haridusministri määrustega. Seadus sätestab kõike õppetööga seotut, õpilaste, õpetajate ja lastevanemate kohustusi ja vastutust. Õpilaste hindamist, järgmisse klassi üleviimist, eksamite korraldamist ning õpingute jätkamist või kooli lõpetamist käsitlevad eelpool nimetatud õigusaktid. Haridusministri poolt välja antud määrus nr 40 “Õpitulemuste välishindamise põhimõtted, riigieksamitööde, põhikooli lõpueksamitööde ja üleriigiliste tasemetööde koostamise, hindamise ja nende tulemuste analüüsimise tingimused ja kord ning üleriigiliste tasemetööde korraldamise tingimused ja kord” (16.11.2006) määratleb, kuidas põhikooli eksameid läbi viia ja hinnata. Seda, kes pääseb eksamile või kes ei pääse, määrus ei puuduta. Haridusministri määrus nr 41 “Õpilase hindamise, järgmisse klassi üleviimise, täiendavale õppetööle ning klassikursust kordama jätmise alused, tingimused ja kord” (16.11.2006) ei anna samuti vastust, sest seal pole juttu, kes ja kas saab keelata lõpueksamitel osalemise. On ka määrus “Põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksa-

mite korraldamise ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamise tingimused ja kord” – aga jälle ei sõnagi eksamile pääsemisest. Ilmselt lähtus direktsioon otsuse tegemisel juhisest “Kooli õppenõukogu pädevus ja tegutsemise kord” (RTL 2008, 98, 1384) § 5 lg 10, mille järgi õppenõukogu otsustab põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamise ning lõputunnistuste väljaandmise. Aga pole juttu õigusest osaleda eksamitel või 9. klassi tunnistuse saamisest. Sellest tulenevalt ei ole koolil õigust keelata õpilasel osalemast põhikooli lõpueksamitel, küll aga on õigus keelduda väljastamast põhikooli lõputunnistust, kui õpilase hinded selleks aluse annavad. Sel juhul väljastatakse klassitunnistus, millega on võimalik ametikoolis haridusteed jätkata. Julgustan vanemaid seisma oma lapse õiguste eest, kuigi tihti unustab laps ise oma kohustused. Järjest rohkem langeb põhikoolist välja 17aastaseid (selle vanusega lõpeb kohustuslik kooliiga) puuduliku haridusega noormehi, kellel ei ole “tänu” 6- või 7klassilisele haridusele võimalik ka ametikoolis õpinguid jätkata. Lapse küpsemine on pikk ja aeganõudev protsess. Viljadeni jõuab mõni varem, teine hiljem, aga igal lapsel on õigus haridusele, haritusele ja väärikale elule. ■

märka last / kevad 2009 21

juristi nõuanne

Foto Scanpix


pere

Südamest sündinud lapsed “Minu südant puudutab kõik, mis on seotud lastega,” ütleb Eha Seller (41) särasilmi. Tema ja abikaasa Aini (46) peres on kuus last: kolm oma ja kolm kasulast. Pereliige on ka teraapiakoer Kut. Tekst Kätlin Vainola Fotod Arvo Tarmula

S

uure pere emaks saamine ei olnud Läänemaal elava Eha omaette plaan – kõik on kujunenud ise. Pärast vanima poja Janeki (22) sündi arvas naine, et lapsi ta rohkem ei saa. Poeg oli sündides nii suurt kasvu, et ema tervis oli ohus. Ometi ei jäänud Janek kaugeltki ainukeseks lapseks, mõne aasta pärast tuli Sellerite perre Marko (17). “Töötasin tol ajal haiglas, olin hooldusõde. Ühel õhtul astus uksest sisse naisterahvas, aastane poiss kaasas. Ütles, et tõi lapse haiglasse, kuna ei osanud teda mujale viia,” meenutab Eha. Naine rääkis kurva loo, kuidas poisi ema unustab lapse mitmeks päevaks üksi koju, nii et naabritel on tulnud mitu korda uks maha lõhkuda.

Kasulast peab tahtma kogu pere, see ei tohi olla näiteks ema kinnisidee. “Vaatasin teda seal võrevoodis ja tundsin ära, et ta on nagu meie pere poiss,” räägib Eha. “Olin tol õhtul hästi väsinud ja rääkisin kodus enne uinumist mehele lihtsalt loo ära. Mees küsis, mis siis lapsest saab. Mina ütlesin, et mis muud, kui saadetakse lastekodusse.” Hommikuks oli abikaasa otsustanud: see poiss võiks olla pere liige. Juba järgmisel päeval hakkasid Ain ja Eha asju ajama. Eha tundis toonaste kolleegide mõnitavat suhtumist – öeldi, et mänguemme tuleb. Ega siiani ole asjad paranenud. Ikka tuntakse huvi, miks tal ometi on vaja kasulapsi võtta, ja päritakse: “Mis kiiks sul juures on?”

22 märka last / kevad 2009

Vaheetapp – ei ühtegi kasulast! Elu pole ainult pilvedel hõljumine. “Kui me Marko võtsime, siis me ei teadnud, et saame puudega lapse. Üheaastasest ei saa ju veel aru, ta ei kõndinud ega rääkinud,” meenutab ema aega, kui tuli hakata käima mööda neurolooge, psühhiaatreid, logopeede. “Poisi ainuke sõna oli “emme”, ülejäänu oli kõik oma keel. Märkasin, et tal on arengupeetus. Eriti suur vahe tuli välja, kui panime ta lasteaeda.” Nelja ja poolene Marko jäeti teiseks aastaks kolmeaastaste rühma. Arstid ei suutnud välja uurida, mis Markol viga. “Üks neuroloog vaatas mulle otsa ja küsis: “Miks te tulete oma last mustama ja miks te otsite vigu? Teil on endal viga küljes,”” kirjeldab ema. Selle peale jättis Eha arstide vahet käimise katki. Pere kolis teise kohta ja Marko õnnestus jälle lasteaeda väiksemate rühma panna. Kolimise ajal ootas Eha Danieli (11), kes tõi perre muutuse. Kui Daniel oli väike, jäi ta raskesti haigeks ja Eha pidi pojaga sõitma Tallinna haiglasse. Aga Markot polnud kellegi hoole alla jätta, sest tema hoidmisega ei saanud igaüks hakkama. Nii võeti poiss tookord tervena Haapsalu haiglasse. Kui Eha Tallinnast naastes Markole järele läks, palus lastepsühhiaater temalt luba poiss uuringutele saata. Arstil oli kuri kahtlus, et Marko tervisega pole kõik korras. “Paari nädala pärast tuli arstilt kõne. Mind kutsuti tõsise jutuajamise jaoks kohale,” jutustab Eha. “Läksingi ja kuulasin. Kõigepealt ütles arst ladinakeelsete nimedega kõik ära ja siis tuli pikk loetelu eesti keeles. Arst seletas, mis Markol on ja mida tal ei ole. Selgus, et tal on kaasasündinud ajukahjustus, käitumishäired ja mis kõik veel. Terve kompott.” Tohtri jutu peale ohkas Eha kergendatult. Lõppude lõpuks teadis ta kõike seda ju ammu. “Arst surus mu kätt ja kiitis, et olen pannud poisi kogu aeg tegutsema. Tänu sellele, et olin nõudnud normaalseid asju, hakkas Marko kõike tegema. Nägin ükskord hiljem ema poolt hüljatud last, kel oli sama diagnoos, aga ta oli väga halvas seisus. See on suur kingitus, et Marko on praegu elurõõmus noorhärra.” Eha kirjeldab raskeid aegu: “Käisime läbi eluetapist, mil ütlesin kõigile, et ärge võtke ühtegi kasulast. See oli


tohutu mõõnaperiood. Marko oli hüperaktiivne, märatses.” Kord panid suured mehed mitmekesi riidekapi kokku ja Marko lõhkus selle vihahoos üksi laiali. Pärast pidid neli meest kapi uuesti kokku panema. Pere kasvab Kui Marko tervise kohta sai asi selgeks ja poiss vanemana rahulikumaks muutus, hakkas eluolu paremuse poole liikuma. “Vanim poeg kolis kodust ära omaette elama. Elu viis tundeni, et meie koju mahuks veel lapsi,” tunnistab Eha. “Ma ei rääkinud esialgu kellelegi, et nii mõtlen. Ühel hetkel oli aga tunne nii tugev, et kirjeldasin seda oma mehele. Ja tuli välja, et Ain mõtleb täpselt samamoodi!” Tol ajal ajas Eha juba ka kasuperede asju: korraldas ja koolitas. “Organiseerisin külastuse lastekodusse, et vaadata, kuidas tänapäeval lastekodudes elatakse,” meenutab Eha. Pereisa Ain, kes on üsna vaikne inimene, istus lastekodus kohe elutuppa maha ja asus televiisorit vaatama. Tema sülle puges üks väike mees. Ja niimoodi koos istusid nad teleri ees kaks tundi. Esialgu hakkasid Sellerid väike­ sele Oliverile ja tema õele Liisule ­tugipereks: nad käisid lastel külas ja võtsid koolivaheajaks enda juurde. Aga varsti teatas Eha: “Kaua me ikka jõlgume seda vahet, olgu need lapsed meil kodus.” Sellega oli asi otsustatud. Aasta varem olid pere poisid juba nagunii hakanud rääkima, et kodus võiks ikka üks õde ka olla. Nii kujuneski, et pere kasvas õe ja venna võrra. Üks on Eha meelest päris kindel: õde ja venda ei tohi lahutada. “Mees arvas, et pole vahet, kas meil on laua taga neli või viis last.” Liisu oli perre tulles kuueaastane ja Oliver kaheaastane. Aga kus on palju, sinna tuleb ikka juurde. Ehal ja Ainil sündis veel üks poeg – pesamuna Erik (3). Neli aastat tagasi kasvas pere ka ühe koera võrra. “Võtsime teraapiakoera, basset hound’i Kuti,” tutvustab Eha pereliiget. “Puudega lastele on väga vaja lemmiklooma, kellega muresid ja rõõme jagada. Kut oli ka meie Oliveri teraapiakoer. Oliveri istus algul ainult süles ja värises, sest ta kartis koeri hullupööra. Poiss kartis, et koer sööb lapsi – nii oli teda nähtavasti hirmutatud. Läks aega mis läks, aga Kutiga nad sõbraks said.” Ehal on meeles Liisu esimene sünnipäev nende peres.

Eha Seller ja teraapiakoer Kut.

Õigupoolest oli see tüdruku esimene sünnipäev, mida üldse tähistati. “Rääkisime Liisule, mis meil sünnipäeval toimub. Hommikul lauldakse üles ja koogil või tordil on nii palju küünlaid, kui vanaks laps saab. Liisu sünnipäev möödus melu keskel, kõik õnnitlesid, andsid kingitusi. Õhtul istus Liisu oma voodi äärel ja nuttis. Ta oli kurb, et tema elu kõige ilusam päev saab läbi.” Ema on alati lastega “Unistasime sitsidest ja satsidest, väikesest printsessist,” muigab Eha, kui meenutab soovi tütart saada. “Aga tuli välja, et hoopis meie väike kasupoeg soovib olla sitsidessatsides. Enne magamaminekut paneme ta teki sisse ja nina on tal vastu minu tissi. Psühholoogi sõnul on see loomulik vajadus, sest poiss on jäänud ilma hellusest ja hoidmisest. Sellise perioodi järeletegemine kuulub asja juurde, et seesmiselt terveks saada.” Kiindumussuhte loomine haiget saanud lapsega ongi kõige raskem. Kui oleks võimalik, kaotaks Eha lastekodud. Laps peaks kohe sattuma kasuperre. “Lastekodu suurim

märka last / kevad 2009 23


pere “Laste tulekud perre on erinevad ja sõltuvad sellest, kui palju laps on haiget saanud,” räägib Eha Seller, kes juhib Läänemaa Kasuperede MTÜ-d ja on ka Eesti Kasuperede Liidu juhatuse liige.

miinus on see, et kiindumussuhted lõhutakse seespidi ära. Laps jõuab juba kiinduda, aga töötaja läheb õhtul koju, tuleb järgmine. Laps jõuab sinnani, et ta ei suudagi enam kiinduda. Perel läheb väga kaua aega, enne kui laps hakkab lähedasi suhteid usaldama. See käib läbi katsetuste.” Kui Eha on kodust ära, käivad väiksemad kasulapsed tema patja nuusutamas. Sellel on ju ema lõhn juures. “Kui juhtusin haiglas olema, käis Liisu nuusutamas mu riideid.

Oma ja kasulastel Eha vahet ei tee: ühtemoodi ema on ta kõigile. See on turvatunne, mille lapsed leiavad asjades. Sõnadega ütlen neile, et ma olen alati teiega. Ükskõik mis juhtub. Alguses nutsid nad silmad peast välja, kui ma ära läksin. Tuli pidada pikki telefonivestlusi enne uinumist. Tänaseks saame normaalse pere moodi elada.” Mõnel lapsel on kaks ema Kõik lapsed saavad omavahel hästi läbi. “Meil ei ole sellist teematki nagu armukadedus,” selgitab Eha. “Ma ei ole lasknud kasvadagi millelgi taolisel. Olen ise avatud ja seletan. Meil jagavad kõik kõike, meie lastel ei ole eraldi mänguasju. Perekond on meeskond.” Kõik lapsed kutsuvad Ehat ja Aini ühtemoodi emaks ja isaks. “Sundida seda ei saa. Väikestel ei tekigi küsimust, neil on kiindumus kohe ja praegu. Aga Liisu tuli meile kuueselt, tema mäletas oma raskest elust kõike ja hakkas

24 märka last / kevad 2009

venda noomima: “Eha ei ole ju meie emme, miks sa talle nii ütled?” Siis tuli tüdruk minu juurde ja küsis, miks ma tahan tema emaks hakata.” Ehal tuli selgitada, et Liisul on ikka ja alati päris­ ema ja teda ei võta keegi ära. “Sa võid mind kutsuda ristiemaks, tädiks või Ehaks – ükskõik kuidas sa soovid,” pakkus Eha tüdrukule. Liisu läks teise tuppa, mõtles natuke, tuli tagasi ja küsis, kas ta võib ikka “ema” öelda. Aga lapsed on julmad. Kord tuli Liisu õuest ja kaebas, et teda narritakse. Teised lapsed norivad, et tal on kaks ema. Eha selgitas, et tegelikult on Liisu rikas tüdruk: tal ongi kaks ema. Üks on pärisema ja Eha on Liisule nagu ristiema. Ükskõik mis elu toob, ristiema ei kao kuskile. Kui pärisemadega midagi juhtub, siis ristiemad aitavadki lapsi. Sellest vestlusest sai Liisu julgust juurde ja ütlebki nüüd, et tal on kaks ema. “Hoiame bioloogilisi sidemeid positiivsena vanemate piltide abil. Pildid on meil seinal. Me ei ütle vanemate kohta kunagi midagi negatiivset. Olen öelnud, et ema ei ole halb, ainult see, mida ta on teinud, on halb,” kinnitab kasuema. Ühtemoodi mustrit ei ole Eha juhib Läänemaa Kasuperede MTÜ-d ja on Eesti Kasuperede Liidu juhatuse liige. “Laste tulekud perre on erinevad ja sõltuvad sellest, kui palju laps on haiget saanud,” üritab Eha kasulaste võtmist võrrelda. “Kui lapselt on võetud imikueas kõik hellusega seonduv, siis on talt võetud kõik. Kas temast saab üldse terve inimene? Meil on kasuperendus nii värske, et uuringuid on võimatu teha. Ma arvan, et kasulaps kompenseerib suurena mingil elualal selle, millest ta on ilma jäetud.” Me ei tea kunagi ette, mis tuleb. Eha kinnitusel võib teismeiga kasupere elu täiesti pea peale keerata. “Hästi palju kasulapsi teeb kohutava pöörde teismeeas. Nad lõhuvad loodud sidemed, pere ja kõik. See on normaalne, et teismeline möllab. Kasulapsed võivad vindi täiesti üle keerata. Nii et kasupered katkestavad sidemed, kui laps saab 18. Kõik sõltub tõeliselt geenikooslusest, mis lapsega on kaasa antud.” Eha ei ole nõus nendega, kes kipuvad näpuga näitama, et kasupere on selline ja selline. “Kunagi ei tea ette, kuidas


elu kujuneb. Mitte üks kasuvanem ei ole oma last kasvatanud vargaks, aga näe, mõni ometi varastab.” Igal juhul tuleb perel enne lapse võtmist asi selgelt läbi mõelda. Ka motiiv peab õige olema. Eha teab peresid, kus laps on võetud asendama oma surnud last või on eesmärgiks lastetoetus. “Tahaksin siis küsida, kas tegu on üldse täiskasvanutega. Kui laps tuleb tagasi anda, on see katastroof.” Kasulast peab tahtma kogu pere, see ei tohi olla näiteks ema kinnisidee. Pere peab ette valmistama “Pere valmistatakse ette PRIDE koolitusel,” selgitab Eha, kes on PRIDE koolitaja ja tugiisik Läänemaal. “Tehakse tööd sinu endaga. Kõigepealt täidavad vanemad oma eluraamatu, tegelevad endaga. On neid, kes lähevad poole koolituse pealt minema, leides, et nad ei sobi kasuvanemateks. See on väga aus otsus. Kui inimene ei suuda olla aus enda vastu, ei suuda ta olla aus ka kasulaste vastu.” Enne kasulaste võtmist ei loonud Eha illusioone. “Me ei ole mehega mingisuguseid ootusi üles sättinud. Ei ole latti kuskile pannud. Elame ühe päeva kaupa. Iga laps on isiksus, sa ei saa hakata teda käänama ja pöörama. Ei saa muuta geenikooslust, mis tal on. Näiteks meie kasutütar: ta on kohutav pujään ja on elanud üle õudseid asju. Aga malbe ja õrn tüdruk ei oleks kõike seda üle elanud.” Kuidas Eha ise puhkab ja pingeid maandab? “Eks iga inimene otsib väljundit. Kes käib hingamas, kes aeroobikas,” leiab naine. “Minu laadimiskoht on kirik. Laulud ja palved aitavad mind väga.” Puhkuseks on ka ühe lapsega veedetud aeg. “Viimati leppisime Liisuga kokku, et teeme endale naistepäeva. Käisime linnas, kolasime poes ja istusime kohvikus. Pühendun ühele, energiat saame sellest mõlemad.” Eha hindab kõrgelt ka Kasuperede Ühenduse kooskäimisi ja toimetamisi. Muu hulgas peetakse mokalaada klubi, kus võetakse läbi kõik mured ja rõõmud. “Teine kasupere saab kohe aru, millest ma räägin. Naabrinaisega ma neid asju arutada ei saa, ta ju ei mõista mind,” selgitab Eha. Kord kõndis Eha mitme lapsega koos tänaval ja üks vastu tulnud naine hakkas hädaldama: “Kuidas sa küll nende lastega saad? Miks sul neid nii palju peab olema?” Eha ei osanud midagi kosta, ta ei tundnud kuidagi, et tal on raske. “Mina ei saa arugi, et mul on palju lapsi,” naeratab ta õnnelikult. Oma ja kasulastel Eha vahet ei tee: ühtemoodi ema on ta kõigile. Kasupoeg Marko küsis väikse poisina: “Ema, kas mina tulin ka sinu kõhust?” Eha vastas: “Ei, aga sina tulid minu südamest.” ■

Hea kasupere • Kasupere on tavaline ja tubli pere, kus armastatakse lapsi. • Kasuvanemal on psüühilist, füüsilist ja vanemlikku ressurssi selleks, et pühenduda lapse kasvatamisele. • Kasulapse tulek perre eeldab, et nii suured kui ka väikesed pereliikmed seda soovivad. • Kasuvanem toetab lapse jätkuvat suhet oma pärisvanematega, kui see last ei kahjusta. • Laps pöördub tagasi oma vanemate juurde, kui on ära langenud põhjused, miks ta pidi kodust lahkuma.

Kasuvanem saab: • uue pereliikme; • lapse, kes veel ei tea, kas kasuvanema peale saab olla kindel; • võimaluse ületada suhtlemisraskusi; • tuttavaks lastekaitsetöötajaga; • võimaluse last elus edasi aidata; • võimaluse saada lapsele “parimaks inimeseks, keda ta elus on kohanud”; • olla eeskujuks; • lapse eest seista; • inimese, kes mõtleb talle ka siis, kui teed on juba lahku läinud; • võib-olla elu suurima väljakutse; • soovi korral sõbraks teiste kasuperedega.

Riiklikud toetused Kasuvanemal on õigus samadele riiklikele toetustele mis igal lapsevanemal. Lisandub eestkostel või perekonnas hooldamisel oleva lapse toetus. Kokku saab kasuvanem peretoetust riigilt 3000 krooni kuus. Osal lastest on õigus saada elatist, toitjakaotuspensioni, puudega lapse toetust jm. Kasuvanem saab lapsehoolduspuhkust ning soodustingimustel vanaduspensioni. Kasuvanemal on õigus sotsiaalnõustamisele, koolitusele ning ettepanekute tegemisele lapse arengukavasse ja perekonnas hooldamise lepingusse. Kui soovid saada kasuvanemaks, pöördu kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja poole. Tema tutvustab kasuvanemaks olemise põhimõtteid ja vorme, nõudeid, kasuvanema õigusi ja kohustusi, toetusi, toetavaid teenuseid ja soodustusi. Lastekaitsetöötaja abil tutvud hooldamist vajava lapsega.

Infot saad veel www.kasuperedeliit.ee Kui soovid lapsendada, pöördu maavalitsuse lastekaitsetöötaja poole.

Allikad: Lastekaitse Liit, Eha Seller

*Laste nimed on tekstis pere soovil muudetud. *Vaata ka www.kasuperedeliit.ee

märka last / kevad 2009 25


DIA L OOG

Kirjanik Jaak Urmet ehk Wimberg kinnitab, et ühing Isade eest ei ole mehed versus naised ühendus. Ühingu aktiivne liige räägib, kui tähtis on lapse-isa suhe ja mille eest nad võitlevad.

Lastest, isadest ja

isade eest Tekst Kätlin Vainola Foto Scanpix

Mis pani isad liituma ja oma õiguste eest võitlema?

Liikumapanevaks jõuks said Eesti ühiskonnas liialt levinud arhailised ja pseudobioloogilised väärtushinnangud, et laps on rohkem ema kui isa “oma”. Eriti valusalt väljendus see lapse elukoha määramisel pärast vanemate lahutust: laps emale, elatise maksmise kohustus isale. Ilmselt teab igaüks oma tutvuskonnas mõnda ema, kes kasvatab pärast lapse isast lahkuminekut last üksi. Aga kui palju on selliseid isasid? Vähe. Ja mitte selle tõttu, et mehed on “sead” või isad hoolivad lastest loomu poolest vähem kui emad, vaid selle tõttu, et ühiskondlik arvamus, mis kahjuks ülemäära tihti väljendub ka kohtuotsustes, näeb last rohkem ema “omana”. Küllap võib igaüks oma tutvuskonna üksikemade seast leida ka selliseid, kes elatusraha või lapse enda juures hoidmist näevad eelkõige võimalusena represseerida isa ja teda suhte katkiminemise eest “karistada”. Lapse vajadused on tagaplaanil. Laps on võrdselt mõlema vanema oma. Jutud sellest, et laps on sünnieelse üheksa kuu jooksul emaga omandanud erilise sideme, mis teeb ta ennekõike ema “omaks”, kuuluvad hooldusõiguse ja elukoha küsimuses poeetiliste liialduste, mitte reaalse maailma argumentide hulka. Kindlasti oleks toredate ja armastavate üksikisade osakaal tegelikkuses palju suurem, kui selleks seaduse ja kohtu tasandil võimalusi antaks. Olete ametlikult tegutsenud üle aasta, kas selle aja jooksul on isade jaoks midagi muutunud? Kas MTÜ loomisest on abi olnud?

Muutunud on kindlasti see, et isad näevad: nad ei ole murede ja probleemidega üksi. Nad ei ole imelikud või veidrikud, kui nad tahavad last ise kasvatada. Selliseid isasid on veel ja veel – palju. Oleme loonud foorumi, kus isad saavad üksteisele nõu anda, kogemusi jagada. Kaudseks võiduks saab pidada probleemi teadvustamist ühiskonnas

26 märka last / kevad 2009

ja stampartiklite à la “Rongaisa – vintske vend” osakaalu vähenemist. Lapse hooldusõigus ja elukoht pärast vanemate lahkuminekut on ju ainult üks küsimus, millega meie ühendus tegeleb. Samamoodi puutuvad siia kohtumisõigus ja elatis. Väga levinud on näiteks see, et ema nõuab hoolega küll elatist ja saab selle, aga lapsega kohtumist püüab takistada nii palju kui võimalik. Või nõuab ema kohtu kaudu nii hiiglaslikku elatist, et isal lööb silme eest mustaks – ta peaks vist ka öösiti töötama. Lapse vajadustega pole siin midagi pistmist, tegu on lihtlabase “väänamisega”. Aga ikka tuleb oma õiguste kaitseks kohtusse minna, närve kulutada, raisata suur summa advokaatidele, kui selle eest võiks tõesti lapse elujärge parandada. Loomulikult on isasid, kes ei taha oma lapse kasvatamises absoluutselt osaleda, kes peidavad ennast ja oma tulusid, ei viitsi lapsega suhelda jne. Nii isasid kui ka emasid on igasuguseid. Ei saa lähtuda seisukohast, et ema on alati tuike oksal ja isa siga puu all. Meie ühendus tegeleb normaalsete isadega – ja toetab mõttes ja tegudes ka normaalseid emasid. “Isade eest” ei ole mingi mehed versus naised ühendus. Mis on teie ühenduse tegevuses kõige keerulisem? Milliste probleemide vastu olete põrganud?

Oleme suhelnud ministeeriumite, organisatsioonide ja muude instantsidega, kõik on sujunud valdavalt ladusalt ja vastastikuse mõistmise õhkkonnas. Üks probleem on võib-olla olnud meie vähene kompetents juuras ja seadusloomes. Kui hakkasime tegelema kehtiva pereseaduse ja uue pereseaduse eelnõuga ning läksime selles asjas ka riigikogu õiguskomisjoni, siis oli alguses väga raske orienteeruda juriidilises terminoloogias ja omaks võtta juriidilist mõtlemist. Meie aktiivis polnud alguses ühtki juuraharidusega inimest. Aga kui on vaja, siis on vaja – hakkasime


Jaak Urmet rõhutab, et see, kes on suhte purunemises “süüdi”, ei ole absoluutselt lapse asi. Laps tahab suhelda mõlema vanemaga.

ka juristideks. Nüüdseks on meil tihedad sidemed pere­ õiguse juristidega. Teine probleem on see, et äärmiselt palju, lausa lubamatult palju otsustavad Eesti seadusloomes noored inimesed, vastselt ülikoolist tulnud juristid. Nende teoreetilised teadmised on ilmselt hiilgavad, aga neil puudub teoreetiliste teadmiste parimaks suunamiseks tüür elukogemuse, elutarkuse, sotsiaalse intuitsiooni näol. Nad võivad olla meeldivad ja lahked inimesed, aga diskussioon nendega on selle tõttu raskendatud.

sätted välja jäänud, suutsime argumenteerida nende tagasi panemist. Aga muidu on uus seadus kõvasti kopsakam ja tihedam, kindlasti ka parem. Muide, meie ühendus rõhutab, et elatis ei ole ainult “isade asi”. Mida enam olukord tulevikus normaliseerub, mida enam hakatakse lapse elukohta määrama isade juurde, seda enam muutub elatis ka “emade asjaks”. Seega puudutavad vastavad seadusesätted ka emade huve.

Mida heidate ette praegusele pereseadusele?

Enamasti on see harilik kättemaks, mis lähtub loogikast: “Eks on siga. Las nüüd vingerdab. Kes tal käskis ära minna, kui tahab last näha.” Kole öelda? Aga kes võiks vastu vaielda, et enamasti pole just see asja taga. Siinkohal rõhutan jälle, et see, kes on suhte purunemises “süüdi”, ei ole absoluutselt lapse asi. Laps tahab suhelda mõlema vanemaga. Tema ei pea kannatama, et ema muutis isa elu põrguks või isa ema elu. Sellisel põhjusel last isast ära blokeerivad emad on lihtsalt isekad bitch’id, kes lapse huvide peale ei taipa üldse mõelda. Muidugi on ka olukordi, kus ema ei julge last isaga jät-

Praegune pereseadus ei kata umbes 90 protsenti murede ja probleemide valdkonnast, millega isade ühendus tegeleb. Seega, seadus on Eesti Vabariigi tänapäevase tegelikkuse jaoks liialt hõre. Isade õigusi puudutab pereseaduses vaid paar olulisemat punkti. Esmalt põhimõte, et vanemate õigused ja kohustused on võrdsed. See on vist küll ainus säte, millest teerulliga üle lastav isa võib üritada kinni krabada. Teiseks säte, et teatud põhjustel, näiteks töövõimetuse korral, võib elatise summat vähendada. Uue seaduse eelnõust olid need

Üks suuremaid muresid näib olevat see, et lahutatud naised ei luba lastel isaga kohtuda. Miks?

märka last / kevad 2009 27


DIA L OOG

ta kartuses, et isa võib lapsele haiget teha või teda vaimselt ruineerida. Või hoopis ära röövida. Mida annab lapsele hea isa?

Esmalt on isa eeskuju. Laps õpib jäljendades. Kuidas poiss meheks saamist õpib, kui tal ei ole isa, keda jäljendada? Alates kodustest töödest, nagu tabureti parandamine ja augu seina puurimine, lõpetades ellusuhtumise ja maailmavaatega – lapsel, eriti poisil, on vaja isa eeskuju. Rääkimata sellest, et poiss õpib isalt ka elukaaslaseks, abikaasaks ja isaks olemist. Mehed on üldiselt loomingulisemad, vähem kinni rutiinis ja stampides, vaadakem või lastekirjanduse isasid. Just isa sobib rääkima lapsele sellest, kuidas elu vanasti oli, või last arendaval viisil kommenteerima teleuudiste sõjakaadrit. Ma arvan, et just isadelt õpitakse oma õiguse nõudmise oskust, seda püha kangekaelsust, mis kasvatab selgroogu. Emad on millegipärast kinnisemad, alalhoidlikumad, rohkem reeglitesse suletud. Nemad teevad nii, nagu ikka on tehtud. Nagu “on vaja”. Aga isad õpetavad kontrollima, kas ikka alati “on vaja”. Seepärast on ka suurem osa poliitikutest ja kirjanikest mehed. Need on ame-

Nii isasid kui ka emasid on igasuguseid. Ei saa lähtuda seisukohast, et ema on alati tuike oksal ja isa siga puu all. Jaak Urmet tid, mis on suunatud elu ja maailma muutmisele, reeglite ülevaatamisele ja vajaduse korral lammutamisele, uute tegemisele. Naistel on tänapäeval kõik võimalused ennast nendel elualadel tõestada, aga nad ikka ei kipu sinna. Loodus ja loomus ei sunni tagant. Loomulikult ei saa ma seda kõike öeldes pretendeerida mingile teaduslikkusele. See on minu isiklik nägemus. Mis oleks lapsele parim pärast vanemate lahutust?

Eelkõige peaksid mõlemad vanemad jääma üksteise suhtes normaalseteks inimesteks. Läks asi rappa, siis läks – kellel ei võiks seda juhtuda. Mõttetu on süüdistada, veel mõttetum teist “karistada”. Kui sellisest tegevusest hoidutakse, siis on üsna tõenäoline, et isa ja ema mõtlevad välja lapsele kõige parema lahenduse. Tõesti, miks ei võiks laps, kui isa ja ema elavad ühes linnas ja see linn ei ole just New Yorgi suurune, olla mõne öö nädalas teise vanema juures? Olen seda mudelit korduvalt suurepäraselt toimimas näinud. Nii on isa ja ema lapsel olemas, ja lahus elav vanem ei ole pelgalt külaline, vaid ikka oma, hea, vahetult lähedane vanem.

28 märka last / kevad 2009

Mille järgi peaks otsustama, kes jääb last kasva­ tama?

Eeldusel, et mõlemad vanemad suhtlevad normaalselt, võiks esmalt arutleda, iseendale ausalt näkku vaadates, kumb vanem last rohkem oma igapäevaellu soovib. Kas ema ei hoia äkki esimeses järjekorras hoopis kinni ettekujutusest, et last isa juurde jättes hakatakse teda rongaemaks hüüdma, tema peale näpuga näitama? Keda peaks tänapäeval veel huvitama, kuidas kedagi hüütakse? Või on äkki mingi jonn või kramp või muu eksitav põhimõte, nagu näiteks seesama “laps on rohkem ema oma”? Või – kummal vanemal on lapsega lähedasem, loomulikum, vahetum läbisaamine? See võib täiesti vabalt ka isa olla, isegi paariaastase puhul. Tean juhtumit, kus esimesed kaks elukuud hoolitses lapse eest suurema osa ajast isa, ema tšillis niisama ringi. Loomulikult peaks vaatama, kes suudab lapsele mida pakkuda, üle vaatama kummagi materiaalsed, vaimsed, ajalised võimalused. Kummagi visioon, programm, eesmärk, selle poole püüdlemise kavad – nagu mis tahes teise pikaaegse projekti puhul. Uue pereseaduse eelnõus leidub selle kohta säte: ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmisel eelkõige lapse huvidest ning arvestab muuhulgas ka kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada ning lapse tulevasi elamistingimusi. See on hea säte, mis ei peaks riivama ei isa ega ema huve, küll aga kaitsma lapse huve. See, kui palju keegi on lapsesse minevikus aega ja raha investeerinud, ei ole sel hetkel enam tähtis. Ega laps ole äriprojekt, kõne all on lapse tulevik. Samuti hoiab see säte ära olukorra, kus ema on laisk ja vastutustundetu, elab, kuidas juhtub, aga last ei anta isale, kes teda ometi hoolega kasvataks. See on jälle näide otse elust. Kuidas leida laste huvidest lähtuvaid lahendusi? Suure lapse käest saab igasuguseid asju küsida, aga väike veel ei vasta...

Siin on kõik väga suhteline. Suurem laps võib olla ühe vanema poolt üles keeratud või kasvatatud üles põlguses teise vanema vastu. Ma ikkagi arvan, et tuleks vaadata, kelle süles laps kiiremini magama jääb, kes lapse kiiremini maha rahustab, kelle sõna laps rohkem kuulab, kelle juuresolekul ta paremini käitub. See vanem võibki vabalt olla see, kellele tuleks laps kasvatamiseks anda. Ja kordan: see vanem võib väga paljudel juhtudel olla hoopis isa. Hoolimata üheksakuulisest ihusidemest, emapiima imest ja muust feminiinsest poeetikast. Kui laps on juba sündinud, siis peaaegu kõige edasisega saavad ka isad vabalt hakkama. Mõni naine ei pruugigi rinnaga toita ja siis võib isa hakkamasaamise protsent olla lausa sada. ■


Ühel aprillikuu ilusal päikeselisel reedel oli MTÜ Tapa Lastekaitse Ühingu maja ees tavapärasest rohkem siginat-saginat. Maja perenaisele Ave Pappele oli see suurpäev. Räägitakse majandussurutisest, töötuse kasvust ja sellest, et masenduspilved sõuavad üle me tulevikuunistuste. Haruldane, et midagi remonditi, uuendati ja muudeti paremaks. Hästi sobivad värvilahendused pärinevad Liggi Rattasepalt. Perenaise Ave Pappe loodud hubaselt kodune ruumikujundus kinnitab, et noortekeskus on koht, kus on sama hea olla kui kodus. Keskuse avamisele olid kutsutud kõik inimesed, kes vähegi remondi juures abiks olid. Avamise päevaks sai valmis ka MTÜ Tapa Lastekaitse Ühingu kroonika. Vallavanem Kuno Rooba kinnitas, et kes ajalugu ei mäleta, see elab tulevikuta, ning palus päikest täis toad lähiajal lastekilgete ja naeruga vallutada. Lasteaia Pisipõnn juhataja Tea Välk tuli samuti tervitusi tooma. Piret Pihel kultuurikomisjoni esimehe ja toimeka talunikuna lubas sügisel lastele koti kartuleid tuua. Helbe Jaanimägi Lääne-Viru Maavalitsusest tundis head meelt selle üle, et Tapa noortekeskuse tegemistest kuuleb

Foto Toomas Murer

Aprillis avas uksed värskelt remonditud Tapa noortekeskus. Kairi Kroon Tapa Lastekaitse Ühingust ja Heiki Vuntus ajalehest Sõnumed käisid avamisel.

uudised

Uus ja uhke noortekeskus

maakonnas väga palju. Ta lubas ka edaspidi nõu ja jõuga toeks olla. Erki Kübarsepp OÜ Tapa Ehitusest oli silmanähtavalt heatujuline, sest suuresti tänu temale sai sündmus üldse toimudagi. Tubli pereisana hoolitses ta ka selle eest, et lastel oleks noortekeskusesse tulles magusat põske Ave Pappe jagab külalistele pista. Eks ta teab, kuidas õnneämblikke. lapsed on head! Siiri Klasbergi soovides oli jõudu ja armastust, mis panevad positiivselt mõtlema isegi majandussurutise päevil muremõtetes olevad tähtsad mehed. Suur tänu kõigile tervitajatele ja tegijatele! Maja remonti rahastasid Hollandi Kesk ja Ida Fondide Ühendus, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ja Tapa Vallavalitsus. Kogu maja remondi teostas OÜ Tapa Ehitus, kelle tööga jäädi väga rahule. Projekti kirjutas Ene Augasmägi. Mööbli annetas SA Dharma.

Konverents mitmekesisusest Tekst Irina Golikova, Sillamäe Lastekaitse Ühing Tallinna Ülikoolis korraldati eelmise aasta lõpus rahvusvaheline konverents “In Varietate Concordia” (“Mitmekesisuses on ühtsus”), mille peamised teemad olid kultuuridevaheline dialoog, tolerantsus ning integratsioon. Esinejate hulgas olid tunnustatud eksperdid Tallinna Ülikoolist, Euroopa Nõukogust, Peacechild International’ist, Lastekaitse Liidust ja Euroopa Parlamendist, et pakkuda võimalikult laia teemakäsitlust ja ärgitada diskussiooni. Konverentsi peaesineja oli Euroopa Nõukogu liige, noorte ja spordi direktoraadi esindaja Guy-Michel Brandtner, kes tutvustas Euroopa Nõukogu tegemisi noorsootöö vallas ja rõhutas noortepoliitika tähtsust. Samuti tutvustas ta Euroopa Nõukogu algatusel läbi viidud kampaaniaid. Ta rõhutas kultuuridevahelise dialoogi olulisust ja Euroopa Nõukogu tööd selles vallas (kultuuridevahelise dialoogi valge paber) ning käsitles ka tolerantsuse ja austuse kontseptsioone, nende erinevusi ja sarnasusi ning kasutamise tingimusi. Tutvustati projekti “Mina olen tolerantne, ole sina ka!”, millest konverents välja kasvas. Ettekande eesmärk oli pakkuda näidet noorsoo algatusest, projektist, mida on võimalik läbi viia väheste rahaliste ja inimressurssidega. Mitmekülgne paneeldiskussioon David Woollcombe ja Rosey Simonds Peacechild International’ist tutvustasid uut üleeuroopalist projekti “Peace Child – Alpha Omega”. Selle raames toimub Eestis üks kolmest “Peace Child – Alpha Omega” oratooriumi lavastusest. Käsitleti ka organisatsiooni ajalugu ja organisatsiooni eelnevaid töid muusikali “Peace Child” korraldamise raames. Paneeldiskussioonil osalesid Irina Golikova, Euroopa Parlamendi liige Katrin Saks, Tallinna Ülikooli professor Rein Ruutsoo, Musta-

mäe Avatud Noortekeskuse juhataja assistent Julia Tido ning akadeemik Klara Hallik. Katrin Saks tutvustas seadusandluse tähtsust kultuuridevahelise dialoogi ja sallivuse edendamisel ning Euroopa Parlamendi seisukohti. Rein Ruutsoo avas mitmekogukonnalise ühiskonna ja sallivuse seoseid, tõi välja sallivuse eri astmed ja Eesti ühiskonna positsiooni viimastel kümnenditel. Irina Golikova kõneles multikultuursusest ja sallivusest hariduslikus raamistikus. Julia Tido, kes esindas noorsootöö praktilisemat poolt, tõi välja häid näiteid sallivuse kasvatamisest noorsootöö kaudu. Klara Hallik rääkis kultuurierinevuste taustast ja Eesti integratsioonimonitooringute tulemustest. Väikese sõnavõtuga astus üles ka Eesti Koostöö Koja esindaja Eero Raun. Mõjukad noored Konverents korraldati Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aasta raames, et tuua kokku eri elualade ja vaatepunktide esindajaid ning luua ühtne foorum. Samuti oli eesmärk edendada avatumat suhtumist multikultuursesse ühiskonda ja pakkuda välja probleemide võimalikke lahendusi. Sallimatus ei ole ainult vähemuste probleem. Vajalik on mõlema poole algatus. Eesti ühiskonnale ei saa ette heita totaalset võõraviha ega rahvusvahelise koostöö täielikku puudumist, kuid konverentsil ilmnesid väga erinevad arvamused. Tõdeti, et probleemid ei lahene iseenesest. Eriti positiivne oli, et konverentsil osalesid eri rahvusest noored. Noortel ja noorteorganisatsioonidel on üha olulisem osa sallimatusega võitlemisel ning eelarvamuste ja negatiivsete stereotüüpide teadvustamisel. Ka selle konverentsi korraldasid alla 25aastased noored.

märka last / kevad 2009 29


ajalugu

Lastekaitse Liidu asutajaliige, laste­ arst Leo Tamm kõnelemas 1991. aastal Pärnus peetud konverentsil “Lastekaitse uuenevas Euroopas”.

Kilde lastekaitse ärkamisajast

Fotod erakogu

Aastaid 1987–1991 peetakse Eesti lastekaitse taassünni ajaks. Lastekaitse ajaloo uurija Ants Tammar heidab pilgu ärkamis­aastate optimistlikule algusele ja kasvuraskustele.

L

astekaitsepäeval, 1. juunil käivitub Lastekaitse Liidu projekt “Lastekaitse muutuvas ühiskonnas: lastekaitse arengulugu 1987–2000”. Projekti ette valmistades otsisin 1980. aastate esimese poole artiklite ja retsensioonide kroonikast märksõna “lastekaitse” – seda ei olnud. Alles 1988. aastal oli märksõna “lastekaitseliit” all viide lastekaitseteemalistele artiklitele. Algul arvasin, et olen läinud artiklite otsinguil vale rada, aga lugenud Tiina-Marju Jakseni 1988. aastal Tallinna Pedagoogilises Instituudis kaitstud diplomitööd “Lastekodudesse sattunud laste ja nende perekondade iseloomustus”, mõistsin, et olin tõesti tulutult vaeva näinud. Artiklid, kus kirjutati praeguste arusaamade järgi lastekaitsest, olid enne 1988. aastat haruldased. Tuginedes ka varasematele kogemustele, veendusin, et enne seda seostati lastekaitset lastekodude ja eriinternaatkoolidega. Tiina-Marju Jakseni diplomitöös on ülevaade ka sel-

30 märka last / kevad 2009

lest, kuidas ajakirjandus on teadvustanud defektsete perekondade laste ning lastekodulaste eluolu. Autor leidis aastail 1979–1987 ilmunud eestikeelsetest ajalehtedest ja ajakirjadest 44 kirjutist. Suurem osa artiklitest ilmus 1985–1987, kõige enam aga 1987. aastal. Artiklite rõhuasetus oli lastekodude majandus- ja kaadrimuredel. Sageli kirjutati laste eelnevast kasvukeskkonnast ja nende traumeerimisest lastekodude vahetamise tõttu. Kirjutati ka lastekodulaste vähesest ettevalmistusest iseseisvaks eluks. Diplomitöö autor Tiina-Marju Jaksen jõudis järeldusele, et artiklid tõestavad vanemliku hoolitsuseta jäänud laste hoolekandetemaatika aktuaalsust, aga vähe räägiti sellest, kuidas defektsete perekondade lapsi võimalikult vara avastada ja neid aidata. Avatuma ühiskonna poole Juba 1987. aastal jõudsid meie ühiskonda värskendavad tuuled, tähelepanu keskmesse tõusid uued valdkonnad.


Aga seda, et lastekaitse muutub järgnevatel aastatel eriliselt aktuaalseks, ei osanud keegi ennustada. Aastaid 1987–1991 peetakse lastekaitse ärkamisajaks ehk taassünniks. Taastati pärast sõda katkenud lastekaitsetöö: uuriti esimese Eesti Vabariigi aegseid materjale, hakati koostama uut lastekaitseseadust jne. Lastekaitse ärkamisaega jäävad ka sotsiaaltöö alguslätted. Tühisõnalised loosungid “Kõik parim lastele!” ja “Lapsed – meie ainus privilegeeritud klass!” enam ei kehtinud. Selgus, et viimastel aastatel ei antud lastele kaugeltki seda kõige paremat. Oli vaja rohkem konkreetseid tegusid, tasapisi hakati rääkima, et peab arvestama lapse individuaalsust, eripära ja vajadusi. Ajakirjanik Aimi Paalandi kirjutas 1988. aasta algul rahulolevalt: “Võttis aega mis võttis, aga ühtäkki taipasime, et meie lapsed polegi need maailma kõige õnnelikumad.” 1980. aastate teisel poolel kirjutati aina sagedamini abi vajavatest lastest. 1987–1991 vallutas lastekaitsetemaatika ajakirjanduse. Kirjutati süvenenult, taktitundeliselt ja lastest hoolivalt. Tihti anti kirjutistes delikaatselt märku, et lastekaitse olukord on piinlikus seisus. Lastekaitse pole kunagi olnud nii suure tähelepanu keskmes kui 1988. aastal. See oli Eesti lastekaitse ajaloo kõige huvitavam ja pöördeliste sündmuste rohkeim aeg. Kasvuraskustes lastekaitse 1988. aastal loodi lastekaitseorganisatsioonid. Pärast seda pääsesid suured ja ühised mured välja nagu paisu tagant. Ka kodanikujulgus ja -algatus hakkasid aina rohkem kosuma. Lastekirjanik Ellen Niit arvas toona, et uuendusaja kõige suurem saavutus on just see, et me võime sõnastada, mida mõtleme ja tunneme. “Me kõige suurem rõõm on aga see, et võime ühineda ka mures. Ja et võime nii midagi üheskoos teha selle mure murdmiseks. Seni oleme muretsenud oma muretsemised kitsas pere- või sõpraderingis. Või omaenese valutavas südames. Avaliku sõna ja südamesõna vastuolulisus on muserdanud me meeli ja ängistanud mõtlemist, sidunud käsi ja ahistanud hingi.” Ta soovitas teadvustada laste esmavajadused, et abi oleks tõhus ja tulemuslik. Lastekaitse ärkamisaja tulihingelised kõned, eesmärgid ja ülesanded olid üllad, aga kohati idealistlikud. Räägiti palju, ilusti ja õigesti. Kõneldi, kui väga me lapsi armastame, mida me nende heaks plaanime. Emotsionaal­ ses meeleolus ja maailmaparanduslikus tuhinas anti suuri lubadusi ja võeti ka üle jõu käivaid kohustusi. Oldi suured optimistid ning sooviti lastekaitseorganisatsioonide ja -ühenduste abil tuua lastekaitsesse suurt pööret. Siirast soovist ning heast kavatsusest jäi aeg-ajalt väheks, tihti ei suudetud või ei tahetud kaasata vabatahtlikust tööst huvitatud energilisi inimesi, oli ka rivaalitsemist. Vahel tuli isegi lapsi hoogu sattunud lastekaitsjate eest kaitsta. Kas-

vuraskustes lastekaitseliikumises oli siiski palju säravaid saavutusi, mis lähevad Eesti lastekaitse ajalukku. Lastekaitseühenduste tegevus Lastekaitse arenguloos on lastekaitseühendustel tähelepanuväärne ja märgiline roll. Lastekaitse Liidu taasasutamine 1988. aastal innustas tolleaegsetes rajoonides lastekaitseühingute, -seltside või -klubide loomist. Mõisteti, et see on areneva ühiskonna loomulik osa. Lugesin 1990. aastal peetud Lastekaitse Liidu kongressi protokolli, kust saab hea ülevaate üheksa lastekaitseühenduse tegevusest aastatel 1989–1990. Protokollist sain teada, et hästi palju tegeldi paljulapseliste perede, üksikemade ja probleemsete perede laste aitamisega. Jagati ja müüdi humanitaarabi, tegeldi laste toitlustamisega, aidati

Lastekaitse ärkamisaeg oli väga emotsionaalne: peeti tulihingelisi kõnesid, seati üllaid, kuid kohati idealistlikke eesmärke.

peredele korterit muretseda, lepitati koolikonflikte, korraldati üritusi vanemliku hoolitsuseta jäänud lastele. Lastekaitseühenduse eestvõttel loodi laste turvakodu, klass puudega lastele, laupäevakool puudega laste vanematele, pühapäevakool, usaldustelefon, lepitusteenistus, halastusfond, perenõuandla, minilasteaed, mängutuba, töömalev, noortekohvik. Korraldati seminare, töötalguid, heategevusüritusi, perepäevi restoranis, kirjandus- ja joonistusvõistlusi ja teisi, lapsi arendavaid üritusi. Tähistati lastekaitsepäeva, anti tarkuse ja andekuse preemiaid ning jagati stipendiume. ■

märka last / kevad 2009 31


ajalugu Rakvere Lastekaitse Ühingu juhatuse esimees (2000–2009) Kaie Kranich meenutab ühingu loomist. Fotod erakogu

Talvine matk mere äärde.

20 aastat Rakvere Lastekaitse Ühingut 1989. aasta 22. aprillil ilmus tolleaegses Rakvere rajooni ajalehes Viru Sõna artikkel “Rakvere vajab Lastekaitse Liitu”. Haridustöötajate ametiühingu rajoonikomitee esimees Marge Lepik kirjutas kohalike ärksamate inimeste murest seoses lastekaitse valdkonnaga. Algatusrühma kuulusid lastearst Pilvi Põldmäe, Energia kolhoosi esimees Jüri Sild, koolieelsete lasteasutuste metoodik Elga

Väga tähtis on mõista, et ühel liikmel on anda raha, teisel teadmisi, kolmandal aega, neljandal transporti, viiendal pühendumust, kuuendal erialaseid oskusi, seitsmendal häid ideid. Kukko, Kadrina EPT juhataja Enno Põllu, EKP Rakvere Rajoonikomitee II sekretär Mati Lukas ning mitmed teised. Kõige enam muret valmistasid lastega seonduvad meditsiinilised, hariduslikud ja õiguskaitseküsimused. Probleemidega süvitsi tegelemiseks ja lahenduste leidmiseks otsustasid algatusrühma inimesed asutada kohaliku lastekaitseühingu.

32 märka last / kevad 2009

Mõeldud – tehtud Umbes kuue kilomeetri kaugusel Rakverest asub Mädapea mõis. Just Mädapea mõisa kogunes 1989. aasta 19. mail ligi paarkümmend inimest, et asutada Rakvere Rajooni Lastekaitse Liit. Liidu vanemaks valiti Jüri Sild. Asutamiskoosolekule oli kutsutud ka üks Eesti Lastekaitse Liidu asutajaliikmetest, lastearst Leo Tamm. Eesti Lastekaitse Liit taasasutati 2. oktoobril 1988. aastal Viljandis. Nii maakondliku lastekaitseühingu kui ka Eesti Lastekaitse Liidu ajalugu ulatub vabariigi algusaastatesse. Mõlemad organisatsioonid taasasutati, et jätkata sõjaeelse tegutsemise traditsioone, teisalt aga ajendatuna ühiskonnas tekkinud olukorrast ning vajadusest parandada laste ja perede eluolu. Esimesed ametlikud andmed Rakvere rajooni Lastekaitse Liidu astumisest Eesti Lastekaitse Liidu liikmeks on 29. detsembrist 1989. Seega on tegemist ühe vanima Lastekaitse Liidu liikmesorganisatsiooniga. Koostöös Lastekaitse Liiduga peeti oluliseks eelkõige eestkoste ja infovahetuse küsimusi ning suhete arendamist rahvusvaheliste organisatsioonidega. Samas oli tähtis arvestada kohalikke vajadusi. Esimestel tegevusaastatel jagati abi lastekodulastele, noortele emadele, paljulapselistele ning vähese sissetulekuga peredele. Samuti oli lapsevanematel võimalik saada nõuannet lastearstilt, juristilt, psühholoogilt.


2008. aasta tublimaks ühingu

Viimane suurim ettevõtmine oli osavõtt üle-eestilisest heategevusValentina Komarova. kampaaniast Gruusia väikelaste Pildil vasakul artikli heaks mullu novembris. autor. Ühingu traditsiooniks on kujunenud pidulik aastalõpusündmus: toimub seminar, veedetakse aega mõnusas ühistegevuses, päev lõpetatakse piduliku õhtusöögi ja tublimate liikmete tunnustamisega. Tunnustamisega ärgitatakse liikmeid olema julged, aktiivsed ja vastutustundlikud inimesed, kellel on isekeskis mõnus olla, ent kes on valmis käed külge lööma seal, kus abi vaja. Inimestel on erinevad oskused ja kogemused, mida ühendades suudetakse väga palju. Vabatahtlikus organisatsioonis on tähtis mõista, et ühel liikmel on anda raha, teisel teadmisi, kolmandal aega, neljandal transporti, viiendal pühendumust, kuuendal erialaseid oskusi, seitsmendal häid ideid jne. Erinevuste aktsepteerimine rikkusena annab võimaluse luua väga tugeva sisemise jõuga organisatsioon. liikmeks valiti

Tänane päev Vahepealsete aastate jooksul on ühing nime muutnud, liikmeskond on kasvanud, kahanenud, taas kasvanud, vahetunud ja noorenenud. Ehkki tegevuse vorm ja sisu on muutunud, püsib eesmärk ikka sama: aidata lastel ja peredel oma eluga paremini toime tulla. Varasem impulsiivsus on asendunud teadlikuma planeerimise ning kaalutletuma tegevusega. Nii nagu igas vabatahtlikus organisatsioonis, on ka Rakvere Lastekaitse Ühingus olnud paremaid ja kehvemaid aegu. Igal liikmel on oma põhitöö ja kohustused pere ees ning kui esmatähtsatest asjadest jääb aega üle, edendatakse ka ühingu tegevust. Koos liikmetega sõnastatud missioon, visioon, väärtused ja arengusuunad aitavad hinnata planeeritavate tegevuste kooskõla ühenduse kontseptsiooniga. Tugeva organisatsiooni moodustab motiveeritud liikmeskond. Seetõttu on ühingus väga olulised üritused ning mitmesuguste traditsioonide kujundamine. Heaks näiteks traditsioonide loomisest on heategevusüritused. Igal aastal korraldavad ühingu liikmed mõne heategevusliku ettevõtmise või osalevad teiste algatustes.

Vähem on rohkem Valdava osa Rakvere Lastekaitse Ühingu liikmeskonnast moodustavad humanitaarharidusega inimesed. See annab võimaluse pakkuda kogukonnale vajalikke professionaal­ seid sotsiaalteenuseid. Lähiajal on kavas koos ühingu liikmetega teha põhjalikum tagasivaade ühingu senisele tegevusele ning seada uued sihid lähitulevikuks. Põhjalikum kaalutlemine ning planeerimine ei luba küll liikuda eesmärkide suunas nii kiiresti, kui sooviksime, ent kiirusest tähtsamad on kvaliteet, organisatsiooni püsivus ja usaldusväärsus. ■

Türilaste tegemised Erika Teras, Türi Lastekaitse Ühing Kui Türi Lastekaitse Ühingu loomise algul oli tähtis humanitaarabi jagamine ning perede toetamine, siis nüüd on suund rohkem koolitustele ja ühistegevustele. Meie ühing loodi 1995. aasta 7. novembril. Kuus aastat enne ühingu asutamist koguti humanitaarabi Soomest ja Rootsist ning jagati suurtele, puudust kannatavatele peredele. Samal ajal sai alguse perelaagrite traditsioon koostöös Soomega. Alates 1989. aastast toimusid Türi ja Soome linna Karkkila ühised laagrid lasterikastele peredele. Samuti oli noortel võimalus osaleda laagris Dröbakis Norra Kuningriigis. Raha saamiseks pidi kirjutama projekte. Selle jaoks tuli ühing juriidiliselt vormistada. Kui muutusid võtmeisikute töökohad, siis soikus ka Türi Lastekaitse Ühingu tegevus. Alates 1999. aastast sai tegevus jälle hoo sisse, kui ühinguga

liitusid Türi Huvikooli õpetajad ning Lastekaitse Liit pakkus välja väga mitmekülgseid võimalusi tegevuseks laste, noorte ja peredega. Huvitav on vanu ajalehti üle lugedes teada saada, et raha tol ajal üldse ei olnud ja töökohta oli väikelinnas tõeliselt raske leida. Nüüd on pea kümme aastat kiirelt mööda lennanud ning räägime ikka ja jälle samadest asjadest. Ei ole töökohti juurde tekkinud ja rahaga – seda kuulen igal aastal – on kitsas käes. Olukord on vaid nii palju muutunud, et heal juhul sõidavad emad-isad iga päev rongi, bussi või autoga Tallinna tööle, paljud on leidnud töökoha piiri taga. Samas on läbi kahekümne aasta huvitav tõdeda, et alateadlikult oleme asutajaliikmete alustatud prioriteetsed tegevused muutnud traditsiooniks: lastelaagrid (töö- ja puhkelaagrid) ning perelaagrid, seiklus- ja matkategevus; lastekaitsepäeva korraldame nüüd lastekaitse- ja noortepäevana jne.

märka last / kevad 2009 33


Kiri Ester Laos mõtiskleb, millest saab alguse teiste aitamise vajadus. “Enamikul inimestest on mingi isiklik tõuge,” arvab teenekas emakeele­õpetaja. Fotod erakogu

Ester Laos: “Lapse puue teeb vanema armastuse mitmekordseks.”

Kasvada andjaks

I

nimene tunneb suuremat rahuldust andes kui võttes. Ainult me ei taha seda tunnistada. Ka minu tegevus algas ju egoismist – olin isiklikult mures tütre tuleviku pärast. Nägin, et tema tulevikule mõeldes on võimalik teda ja teisi aidata. Nii suunas saatuse ränk käsi mind oma ülesannet täitma – toetama nõrgemaid headuse ja halastusega. Enamikul inimestest on mingi isiklik tõuge, miks heategevusega tegelema hakatakse. Ma olin neiuna väga edukas. Uskusin, et mind ootab eriliselt helge tulevik. Olin hea õpilane, sportlane ja muusik ning iseendast väga vaimustatud. 19aastaselt tegin raadios saateid, pidasin juba loenguid. Ma ei suutnud näha ebaedukaid või haigeid, rääkimata puudega inimestest. Minus ei olnud altruismi või suurt inimarmastust. Kui tütar haigestus 9kuuselt meningiiti, algas aastakümnetepikkune ränk mure ja kannatuste tee. Abi saime vähe. Laps jäi arengus üha enam ja enam maha. Oma ümbruses polnud ma kunagi näinud nii rängalt alaarenenud last. Arstid lohutasid: küll ta areneb, lihtsalt läheb rohkem aega. Otsisin kõikjalt abi. Mitte kusagilt ei leidnud midagi lugeda selle asja kohta. Leidsin rea, mis mul tänapäevani meeles: “Kui peres on alaarenenud laps, on see suur õnne­ tus.” Ja kõik. Aga kuidas selle õnnetusega elada, et ise jääda talutavaks lapsele, abikaasale ja ümbrusele? Käis mitmekordne mäng sugulaste, emagi ees. Püüdsin vältida, et nad last näeksid. Kui nägid, seletasin, et see, mida näevad, on mööduv. Juba järgmisel aastal on kõik hästi. Kusagil südamesopis oli lootus, mis meid kõiki väga hulludes oludes toidab: arstiteadus areneb, ehk ometi… Aga paremaks ei läinud midagi. Kui Kati sai 16aastaseks, muutus kooselu temaga võimatuks. Ta oli agressiivne. Rahustid ei mõjunud. Ta uitas

34 märka last / kevad 2009

päeval ja ööl mööda tuba, täiesti uimasena, nagu unes. Ta ründas mind. Haaras pidevalt mu käsi ja ütles: “Aita!” Haiglas “pandi peale” väga tugevad ravimid. Arst ütles: “Teie tütar on imbetsilne, tema siia ei kuulu, te peate ta ära andma ja kroonikute kodusse viima. Olgu see viimane kord, kui te lapse siia toote!” Kati aga nõudis ja tahtis koju. Keegi ei suutnud mõista, mida vanem tunneb selle õnnetu lapse vastu. Lapse puue teeb vanema armastuse mitmekordseks. Tütre raske haigus pani meid paljusid asju elus teistmoodi nägema ja hindama, teistmoodi tegutsema. Ma usun, et ka kõige raskemates olukordades on midagi head – nii jube, kui seda ka öelda on. Ilmselt on igal inimesel oma tee. See võib olla keeruline ja järskude käänakutega. Arvan, et oleme Katiga elades üle elanud järgmised etapid: 1. Kohutav ahastus ja hirm, kui märkasime, et Kati on alaarenenud laps. 2. Abi otsimine arstidelt, kirjandusest, elust. Abi ei leidnud või leidsime seda minimaalselt. 3. Masendus. Tunne, et oled üksinda ebasõbralikus maailmas oma erandliku murega. Enesetapumõtted. 4. Rahunemine. Mõtlemine. Keelte omandamine ja muukeelsete raamatute lugemine. Süvenemine ja süüvimine hingeprobleemidesse, vaimse elu sfääridesse. 5. Maailm avardub. Kohtumine inimestega, kes suudavad olla toeks. Sõprade ja perekonna taasleidmine. Tuleb tunne, et minust siiski oleneb palju. 6. Soov midagi head korda saata selliste hädadega inimeste jaoks nagu Kati. Kati haigus oli kohutav õnnetus ja ma olen seda kogu elu väga rängalt üle elanud. Hakkasin tõepoolest puudega inimesi teistest eraldavat müüri kivi kivi haaval lammutama. Mu kõrvale tulid paljud puudega laste vanemad ja organiseerisime üritusi.


Kui olen öelnud, et teiste abistamine on mulle määra- abivalmis, teisi märkama ja teistest hoolima. Lapsepõlves tud tee, siis on see õige, kuid nagu ikka: see muutus vaja- tehtud heateod jäävad meelde ning mõjutavad palju edasduseks mu enda olukorra tõttu. Meie peret pani tegutsema pidist elukäiku. Kati olukord. Esimene abiline oli minu venna pere. Me Kust tuleb siis üldse sallivus erisuguste vastu, kui me kõik klammerdusime Kati külge. Aga meie eest elu elada seda lapseeast alates ei kasvata? Kõneleme aina tundekasei saa keegi. Muidugi on perekond, sõbrad, inimesed mu vatusest, abivalmidusest, halastusest, aga kasvatussituatümber, aga… Oma võitlemised tuleb sagedasti võidelda sioon on steriilne. Elu aga seda pole! Meie ümber on vanu, ikka üksinda. Ma ei saanud kodus istuda ja hüüda appi vigaseid, abituid, ebatäiuslikke. Nii et last tuleb kasvatada taevast ja maad. Parem on liikuda, midagi ära teha, kui teist- ja erisugususega arvestamise vaimus. istuda kodus oma haige lapse kõrval ja nutta, mis nüüd Minu kodutalu oli lahke andja. Isa pidas auasjaks inisaab. Ei saa jääda vahtima tähti ja kuud, paludes, et saatus mesi aidata. Isa oli külavanem, kelle erimure olid vaesed abi kätte tooks. Kasutasin ära oma keeleoskuse ja lõin side- saunikud, põhiliselt üksikud vanad naised. Küla lesknaimed Soome organisatsioonide ja hooldekodudega. Nüüd sed, vallasemad ja teisedki tulid meile oma murest rääkitagasi mõeldes tundub tõesti hullumeelsena mu rahmel- ma. Kõik see mõjutas ka minu edaspidist elukäiku. damine, endal kodus südamehaige mees ja haige laps. Aga Kunagi rääkisin oma klassi õpilastele, et haiglas on nemad mulle jõudu andsidki, kuigi süda laps, kellele meeldib joonistusi värvida. oli valust lõhkemas, kui pikemat aega koLapsed said ütlemata aru, et haiglas on dust ära olin. minu Kati. Õpilased tegid suure õhinaga Mu tegutsemise põhjus oli Kati ja pilte, et Kati saaks neid värvida. Kui olin tema heaks töötasid paljud inimesed. Katiga kaua haiglas, sain palju kirju oma Tahtsin luua kodu ja kohta oma haigele õpilastelt. Ma oleksin pidanud kasvatuslapsele ajaks, kui mind enam teda kaitslikul eesmärgil Katist rohkem rääkima. mas ei ole. Aga ma ei soovinud ju seda Õpetaja saab palju ära teha, et õpilasteha tema jaoks üksi, vaid tema jaoks teiste suhtumine tõrjutud lapse suhtes parete hulgas. maks muutuks. Tänaseni mäletan tüdruKohila kandi inimesed on tõesti erakut, kellesse suhtuti väga halvustavalt. Ta kordsed, ekstra-ekstra inimesed. Paljud, oli kena ja hea ning endasse tõmbunud kes on aidanud, on minu endised õpilased laps, kelle kodune olukord oli väga raske. või nende vanemad. Ega ma oleks oma Püüdsin põhjusi selgitada. Õpilased nutideedega kuhugi jõudnud, kui teised posid ja arutasid, kuidas nad saaksid oma Perekond Laos 1954. aastal: kaasõpilast aidata, midagi tema heaks leks kaasa löönud. Ja nii tulid Pahkla tugi­ Ester, Aleks ja 3kuune Katrin. kodu, Kohila turvakeskus ja Kati-kodu. ära teha. Oli tunda, et suhtumine temasMa kohe ei jõua neid ära kiita. Ei olnud se muutus paremaks. Laps on väga tundnende kohustus minu ettevõtmistega telik ja temas on valmisolek midagi head gelda, aga nad on tahtnud tulla ja aidata. Ei ole mul vaja teha. Õpetatakse loodust ja loomi kaitsma ja hoidma, aga olnud kedagi sundida. Ja ma ei ole tunnetanud ega koge- inimest… Arvan, kes vihkab endast väetimat, vaesemat nud, et minu vaimupuudega laps ei kõlba teiste kõrvale. ning invaliide, vihkab ka teisi ega hooli kellestki. Täna Olen elanud suurtes majades ja kõik on minu lapsega olen selle maailma vägev, homme vajan võib-olla ise abi ja suhelnud sõbralikult ja heatahtlikult. Küll on sellele hea meenutan valuga hetke, kui sulgesin ukse nõrgema ees. mõelda. Ei kujutanud seda lihtsalt ette, et ma Katit kellegi Kati, kes ise oli haige tüdruk, on teistele inimestele eest oleksin varjanud. Ma käisin Katiga isegi vaheteva- palju andnud. Äratas paljudes abistamise vajaduse alge ja hel koolipidudel. Ükski kolleeg ega mu õpilane ei öelnud avas ukse heategevuses osalemiseks. ■ mulle selle pärast halvasti. Küsisid veel, kas teiste inimeste abistamist on võimaPikemalt saab Ester Laosest lugeda Ants Tammari koostatud raamatust lik lapses äratada. Kõik oleneb kodu vaimsusest. Kes ise “Aastad ja inimesed: kirjad kaasteelistele”. Ester Laos töötas üle 30 aasta tahab olla ainult saaja, selle lapsest vaevalt andjat kasvab. eesti keele ja kirjanduse õpetajana, kuid laiemalt sai tuntuks heategevuse Vabatahtliku tegutsemise alge on olemas ilmselt kõigis ja sotsiaaltöötajate abistamisega. 1989. aasta romaanivõistlusel märgiti ära tema romaan “Õhtuks koju”, mille kirjastus Varrak avaldas 1994. aastal. Ester inimestes, on lihtsalt vaja kedagi, kes selle ärataks. SalliLaose dokumentaalmaterjalide põhjal koostas Merle Karusoo lavaloo “Haigevuse kasvatamine peab algama kodust – see on tuleviku te laste vanemad” (esietendus 1988. aastal). kindlustamine. On väga oluline, kuidas kodus räägitakTema haige tütar Katrin lahkus 2006. aastal. se neist, kes on teistmoodi kui meie. Toon on vist kõige tähtsam. Sellest oleneb, kas laps on võimeline olema hea,

märka last / kevad 2009 35


vä l i s m a a

Kolumbia lastekodus Üks päev

Fotod Scanpix, erakogu

Puka Avatud Noortekeskuse noorsootöötaja Siiri Liiva kirjutab šokeerivatest ja rõõmsatest kogemustest, mida on pakkunud töö Proyecto Alma de Niño vabatahtlikuna Kolumbia lastekodus. 8.00 Äratuskell heliseb. Vajutan selle südamerahuga kin-

ni. 20 minutit hiljem tajun, et on viimane aeg narilt maha ronida. Elan Andide jalamil 1500 meetri kõrgusel asuvas kahekorruselises majas umbes 12ruutmeetrises aknata toas, mida jagan 21aastase Rootsi vabatahtliku Filipiga.

Õhutemperatuur on siin tavaliselt 20–25 kraadi, aga soojast ilmast hoolimata on üpris sagedased pool kuni mitu tundi kestvad vihmahood. Aga vihm toob ilmastikku vaheldust ja värskendust. 9.25 Lähen tööle koos kaasvabatahtliku Fredericiga. Meie

8.30 on parim aeg duši alla minekuks, aga pean silma

peal hoidma, et ma tõesti saaksin pesta, kuna meie maja on ülerahvastatud. Teise korruse viietoalisse korterisse on mahutatud kaheksa inimest, esimesel korrusel elab veel kolm inimest. Enamjaolt tuleb nii kraanist kui dušist külm vesi, mis mugavustega harjunud lääne inimesele tundus esialgu üüratult ülekohtune.

36 märka last / kevad 2009

tööpäev peaks algama juba kell 9, kuid üks, mida olen õppinud Kolumbias täiesti teisiti hindama, on aeg. Sellisel mõõtühikul nagu aeg ei ole siin mingisugust tähendust. Esmalt vihastab see iga korraliku eurooplase välja – ükski kokkulepe ei pea paika, kohtumiste ajad muutuvad, ja mitte ainult tundide, vaid päevade ning nädalate piires. Nii lühi- kui pikaajaline planeerimine tundub täies-


ti mõttetu ja mingil hetkel õpid on see ka kolme-nelja koera tavaline nagu kolumbialased asja vabalt lebamiskoht. võtma. Koertega soovitati meil midagi tõOlen Kolumbias töötanud siselt ette võtta. “Müüge nad näiteks üle pooleteise kuu, millest kolm maha, saate oma mobiilidele kõneaega nädalat olen elanud 15 000 – osta.” 20 000 elanikuga Mesitas del Olen aidanud organisatsiooni paColegio väikelinnas. Väikelinn berimajandust korrastada, seinu väron see meie mõistes, kohalike vida ning joonistanud haigetele lastele arvates on see kõigest pisike küla. mõeldud karantiiniruumi quarto de Väikelinn Mesitas. Töötan juuli lõpuni organisataislamiento seinale pilte. Tundub väga siooni Proyecto Alma de Niño naljakas, et siin hinLastekodu köök. lastekodus koos kolme teise välisvabatahtlikuga. natakse ühte mu osOotame siiamaani esimeseks tööpäevaks kust, millele ma ise kokku lepitud kohtumist la fundacion’i (asutuse) pole kunagi tähelecoordinatóra’ga (juhatajaga), kes on kõik need kolm panu pööranud. nädalat olnud ülimalt hõivatud riikliku lastekaitEnamik poistest seasutuse Instituto Colombiano de Bienestar Famion aru saanud: mul ei lial kontrollidega. See on valmistanud juhatajale ole midagi selle vastu, tublisti peavalu ning juhtinud tähelepanu paljudeet neile keeli õpetada, le, et mitte öelda üüratule arvule puudujääkidele olgu eesti või inglise organisatsiooni töös. keelt. Esimestel näKolumbia poisid on uudishimulikud. Siin on väga levinud kergema vasdalatel tuli nii mõnigi poiss koos tupanu teed minek ehk altkäemaksu vihiku ja väga selge eesmärgiga andmine selle eest, et tuttav aitaks orõppida eesti keelt. Mulle on see ganisatsiooni paberimajanduse kormeelitav, et nad tunnevad huvi da teha, kuigi on enam kui kindel, et keele vastu, mida kõneleb ainult järgmiseks kontrolliks kõiki puudusi ei miljon inimest. Võrreldes Kolikvideerita. lumbia 45miljonilise rahvaarvuga on see peaaegu mitte midagi. 9.40 Jõuame pärast kerget, ülesmäge Täna aitasin pool päeva nelkulgenud turgutavat jalutuskäiku La jal-viiel poisil inglise keele koFinca’sse, mis on üks neljast organisatsiooni Proyecto Alma dutöid teha. Lisaks tarea’te (kodutööde) tegemisele läheb de Niño lastekodust. La Finca’s elab 60–70 poissi. Mesi- jutt nii mõnelegi elulisele teemale. Paistab, et vabatahtlikel tases asub ka eelmise aasta lõpus avatud, umbes 40 tüdru- on rohkem aega poisse kuulata kui siinsetel töötajatel. kule mõeldud Villa Ruth’i lastekodu. Poisid muutuvad järjest julgemaks ja hakkavad rohKolmas lastekodu Ciudadela avati tüdrukutele selle aas- kem rääkima. Mõni ülemeelik on otsustanud mind proota veebruaris. Neljas maja (Casa de Egreso – ettevalmistus- vile panna, hüüdes mind mona’ks (blondiks). asutus) on praegu käivitamisel Bogotà’s. Casa de Egreso’sse 16aastane Brayan jutustas, et talle ei meeldi panna lähevad 18aastaseks saanud La Finca poisid, kes saadetakse tüdrukuid nutma ning ta sooviks, et tema perekond oleks pealinna edasi õppima ja eluks ettevalmistust saama. õnnelik ega läheks lõhki. Tema usub, et elu on üks suureKolumbiasse saabudes põhjustasid korratus, räpasus ja maid kingitusi, mis jumal meile anda saab. segadus mulle korraliku kultuurišoki, kuid olen vaikselt 14aastane Ronal on üks arukamaid poisse, ta õpib palju sisse elanud ning mõistan paremini kohaliku asutuse sise- asju lennult. Sain teada, et ta tegi ühe klassiõe kodutööd ära. mist toimimist. Kuid fakt, et kohalikud kasvatajad ei viitsi “Ta maksab mulle selle eest,” selgitas Ronal. Ma ei tahtnud siinsete poistega eriti tegeleda, jääb siiski faktiks. Pealegi seda uskuda. “Jah, 6000 peesot nende kahe asja eest,” kinon ainult ühel kasvatajal vastav haridus. nitas poiss. Ja see ei ole siinsetele poistele väike raha! El comedor (söögisaal) tundus mulle algul kõige juRonal on eriti hooliv kerge arengupuudega 13aastase bedam koht. Esmalt seepärast, et esimesel päeval pakuti Camilo suhtes. Veel neli aastat tagasi ei rääkinud Camilo meile siinset väga populaarset veise siseelundite suppi, mis sõnagi, ta õppis rääkima siinsete poiste ja kasvatajate abil. oli jubeda maitsega. Teisalt aga selle tõttu, et söögisaal on 16aastane Raùl võrdles Kolumbia ja Eesti kultuuri. pooleldi avatud ning lisaks toidujäätmetele ja kärbestele Tema arvates võtavad kolumbialased kõike vabamalt ja

märka last / kevad 2009 37


vä l i s m a a

Programmi Euroopa Noored kohta saab lugeda lähemalt http://euroopa.noored.ee ja Vabatahtliku Teenistuse kohta http://euroopa. noored.ee/vabatahtlikteenistus Minu vabatahtlikul teenistusel saab silma peal hoida blogi “Minu Kolumbia” vahendusel: http://minukolumbia. wordpress.com Võib saata e-kirja aadressil siiri.liiva@gmail.com

on lõbusad, kuid seetõttu ehk vähem tsiviliseeritud. Tema silmis on Euroopa märksa tsiviliseeritum ning organiseeritum kui Ladina-Ameerika.

17.30 näitan käputäiele poistele pilte Eestist, mis tekitab

13.00 on lõuna. Poisid söövad

19.00 lähen Juan Carlose ja Marisoliga koos õhtust

enne seda ka kerge lõunaoote la merienda, mis on tavaliselt võrdlemisi toitev (küpsised, Kellogg’si helbed, riisi- või puuviljasalat).

sööma. Pärast lõbusat vestlust ütlen head aega nii neile kui poistele. “Hasta manaña, Siiri”, “Ciao, Siiri,” kuulen lahkudes ning mõni annab ka pico – siin väga tavapärase põsemusi.

15.00ni jätkan abistamist inglise keele kodutöödes, see-

19.30 paiku koju jõudes vahetan mõne kiire sõna kaas-

järel lähen psühholoogi ruumi arvuti taha tööle. Kuulen oma selja taga vähemalt kolme poisi intervjuusid, mida viivad läbi organisatsiooni psühholoog Juan Carlos ja sotsiaaltöötaja Marisol. Kuna mõlemad on siin uued töötajad, peavad poisid jälle rääkima “oma lugu”: miks nad on Bienestari hoole all, mitmes asutus see neile on, kelleks nad tahavad saada ja mida elult ootavad. Üks 15aastane poiss räägib väga enesekindlalt ja rohke naeruga, kuidas ta on juba kaheksa aastat kodust eemal olnud. Tema kõrval on umbes 13aastane poiss, kes tahab räppariks saada. Kui psühholoog küsib, mis ta esinejanimi oleks, ei taha poiss ideed edasi arendada. Ta lahkub ruumist nuttes, kuna ei saa mõne poisiga läbi. Psühholoog teeb ettepaneku jätkata vestlust siis, kui ta on rahunenud.

vabatahtlikega ning lähen internetikohvikusse. Korra nädalas üritan koduste rahustuseks blogisse sissekande teha. Täna selleni ei jõua.

palju elevust ja küsimusi. Paljud neist tahavad kunagi Eestisse reisida. Nii mõndagi huvitab, kas seal on ilusad tüdrukud. Üks poiss ütles just täna, et tahab eesti tüdrukut novia’ks (pruudiks).

20.00 koju naastes vaatan koos kaasvabatahtlikega his-

paaniakeelset filmi “Finding Nemo”. See on üpris tavaline õhtune ajaviide, mis aitab hispaania keele õppimisele päris hästi kaasa. Tihti istume maja ees trepil ning ajame juttu kolumbialastest naabritega või arutame kaaslastega koos filosoofilisi teemasid, nagu miks me oleme siin ja mida oleme kogenud. 23.00 poen nari teisele korrusele ning jään tavaliselt pea

silmapilk magama. Kui muidugi ei ole järjekordset vihmahoogu, mis taob vastu plekk-katust ega lase uinuda. ■

Rõõmsad ja ehmatavad kogemused Tunnistan ausalt, et Kolumbiasse minek oli suur juhuste kokkusattumus ja sellel pole midagi ühist pika planeerimisega (nagu Kolumbiaski kombeks!). Olin küll mõelnud, et võiksin kunagi programmi Euroopa Noored toetusel teha läbi Euroopa Vabatahtliku Teenistuse, mis on mõeldud 18–30aastastele Euroopa noortele, aga ei midagi konkreetset. 2008. aasta novembris pakkus organisatsiooni MTÜ Continuous Action juhataja Elen Brandmeister mulle võimalust minna ühe tütarlapse asemel Kolumbiasse vabatahtlikuks. Haarasin pikemalt mõtlemata pakkumisest kinni. Tol hetkel ei teadnud ma midagi Kolumbiast ega osanud sõnagi hispaania keelt. Ennekõike nägin siiatulekut kui võimalust puhata oma üliintensiivsest igapäevatööst. Mulle sümpatiseeris, et mind ootas noortetöö väikeses maakohas, ja meeldis võimalus õppida tundma mulle täiesti võõrast riiki ning kultuuri.

on siinsetes poistes. Samas kuulen iga päev asju, mis pole rõõmsad. Enamiku kaustades seisab kohaliku lastekaitseorganisatsiooni Bienestar Familial`i hinnang, et laps on leitud abandonado (hüljatuna). Enamasti on nende vanemad alkohoolikud või liiga vaesed, et laste eest hoolitseda. Nii mõnigi poistest on orb, kes ei tea midagi oma vanematest.

Siiri Liiva (paremal) on õnnelik, et Kolumbia võttis teda hästi vastu.

Vabatahtlikuna tööle asudes ei tea kunagi, kas see vastab ootustele ning kui palju on tõtt selles, mis projektis kirjas.

Väga suur šokk oli näha märkeid maltrato (halvasti koheldud) ja abuso sexual (seksuaalselt väärkoheldud).

Nii Continuous Action kui meie vabatahtlikku teenistust koordineeriv organisatsioon ICYE Colombia on ääretult professionaalsed. Oma kohanemist Kolumbia ning hispaania keelega pean ideaalilähedaseks.

Vaid umbes pooltel siinsetest lastest on võimalik Bienestar’i loal helistada oma perekonnale ja sugulastele või nendega kohtuda. Mõni kasutab seda võimalust, mõni mitte.

Mul on hea meel, et ma sain üle kõhklustest ja eelarvamustest, kui ohtlik on siia tulla.

Tunnen, et igapäevatöö Proyecto Alma de Niños – olgu kui tahes tühine – ja siinsete poiste jaoks olemas olemine annab mulle kui isiksusele väga palju juurde. Iga vestlus muudab järjekordse poisi südame­ lähedasemaks.

Olgugi lastekodu, on La Finca üks rõõmurohkemaid ning õnnelikumaid kohti, kus olen olnud. Näen iga päev, kui palju varjatud andeid

38 märka last / kevad 2009


k ü s i m u s - va s t u s

Bioloogiline isa nõuab oma “osa” Mul on niisugune mure, et mu lapse bioloogiline isa nõuab n-ö oma osa lapsest. DNA-test on tehtud, seega on kindel, et tema on lapse isa. Kui palju on siis bioloogilisel isal õigusi lapsele? Siiamaani olen mina lapse ja tema emaga koos elanud, midagi maksnud see mees ei ole ja temapoolne huvigi on olnud väike. Paberites on kirjas ikka minu nimi, kuna kohtusin lapse emaga enne, kui ta sai teada, et on rase. Malle Hallimäe Lastekaitse Liidu laste õiguste valdkonna juht:

Kohus võib tunnistada lapse sünniaktis vanema kohta tehtud kande ebaõigeks. Perekonnaseaduse järgi võib vanemate kohta tehtud kannet kohtus vaidlustada isik, kes nõuab enda vanemaks tunnistamist, juhul kui sünniakti on vanemana kantud teine isik. Kande ebaõigeks tunnistamise nõude aegumistähtaeg on üks aasta päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama kande ebaõigsusest (perekonnaseaduse § 44: Vanema kande vaidlustamine). Perekonnaseaduse järgi on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Perekonnaseaduse para­ grahv 50 sätestab vanema õigused ja kohustused: 1. Vanemal on õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda. 2. Vanem on kohustatud oma lapse õigusi ja huve kaitsma. Vanem on lapse seaduslik esindaja. Seadusliku esindajana on vanemal eestkostja volitus.

3. Vanemal on õigus tagasi nõuda oma last igalt isikult, kelle juures laps on seadusliku aluseta. Vanemal ei ole õigust last tagasi saada, kui lapse üleandmine on ilmselt vastuolus lapse huvidega. 4. Vanem ei või vanema õigusi teostada vastuolus lapse huvidega. Kui vanemad elavad lahus, lepivad nad kokku, kumma vanema juures laps elab. Kokkuleppe puudumisel lahendab vaidluse vanema nõudel kohus. Lapsest lahus elaval vanemal on õigus lapsega suhelda. Vanem, kelle juures laps on, ei või takistada teist vanemat lapsega suhtlemast. Kui vanemad ei ole kokku leppinud, mil viisil lahus elav vanem võtab osa lapse kasvatamisest ja temaga suhtlemisest, lahendab vaidluse eestkosteasutus või vanema nõudel kohus (perekonnaseaduse § 51, § 52). Lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel lähtub eestkosteasutus või kohus lapse huvidest, arvestades vähemalt 10aastase lapse soovi. Arvestada tuleb ka noorema kui 10aastase lapse soovi, kui lapse arengutase seda võimaldab. Vanem on kohustatud ülal pidama oma alaealist last. Kui laps õpib põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses ja jätkab neis õppimist täisealiseks saades, on vanem kohustatud teda õppimise ajal ülal pidama. Kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema või eestkostja või isiku kasuks, kelle huvides on eestkosteasutus nõude esitanud. Elatis lapsele määratakse kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (perekonnaseaduse § 61).

märka last / kevad 2009 39


haridus

Seitse

korda targemad lapsed? Tekst Loone Ots, pedagoogikadoktor

Kõndisin nelja-aastase tütrega vanalinnas. Nägime plakatit, mille peale plika hõiskas: “Näe! Musketärid!” Jahmusin. Küsisin, kust ta teab. “Telekas näitas, Tommi ja Anni saates,” seletas laps.

S

elliseid hetki on olnud mitu. Järeldus: laps saab uutest asjadest teada mitte ainult minu või lasteaiaõpetaja jutust. Teda harivad teler, isa autos mängiv raadio, suurte inimeste vestlused. Ja muidugi lastekeskkonnad internetis. Uudishimulik ja tähelepanelik koolieelik salvestab mälus palju rohkem teavet, kui isa-ema arvavad. Laps on tänapäeval paljuski targem, kui olid tema vanemad samas vanuses. USA-s tehtud uuringute tulemused kinnitavad, et 21. sajandi alguses sündinud laste akadeemiline intelligentsus on tõusnud seitse korda võrreldes 1970. aastail sündinute omaga. Infoühiskond, teabepõhisus. See tähendab, et lastelt võiks nõuda rohkem, kui näeb ette näiteks koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava. Samuti võiks eeldada, et õppekava läbinud lapsed saavad hakkama üsna keerukate ülesannetega – kui laps saab aru, mida nõutakse, ning suudab juhise järgi tulemuslikult tegutseda. Tallinna Ülikooli pikaajalises ehk longituuduuringus (1996–2003) testiti kord aastas rohkem kui 100 kooli­ eeliku intelligentsust: alates nende sünnist kuni seitsmenda eluaastani. Kontrollrühmade laste testimist alustati, kui nad olid kolmeaastased. Selgus, et sünnist saadik uuritud laste intelligentsus oli oluliselt kõrgem kui kontrollrühmade lastel. Teadlased arvavad, et põhjus võis olla laste korduv testimine ja vanemate mõju lastele, sest vanemad olid oma laste intelligentsuse määrast väga huvitatud. Vanemad viibisid enamasti testimise juures. Näinud, mida lapselt oodatakse, hakkasid nad suure tõenäosusega seda kodus arendama. Laps, kelle mõtlemist vanem akadeemi-

40 märka last / kevad 2009


lise intelligentsuse edendamiseks kujundab, on eakaaslastega võrreldes õpiedukam. Vahest seepärast, et vanemad on näidanud lapsele suuna, mille järgi abstraktsemat ajutööd harjutada. Vana tõde. TundEd jA MõiSTuS Lisaks akadeemilisele n-ö kooliintelligentsusele on olemas ka emotsionaalne intelligentsus ehk oskus teistega koos tegutseda, teisi arvestada, olla salliv jne. Kahjuks väidavad kogu maailma pedagoogid, et laste tarkuse tõusuga viimase 30–40 aasta jooksul on kaasnenud tundemaailma jahmatav ahenemine. Näiteks tunneb nelja ja poole aastane poiss tähti ning numbreid, oskab mänguasjadel patareisid vahetada, teab, mis on robot, napalm ja kuukulgur. Kuid ta ei oska asju kaaslastega jagada, võistlusmängus kaotada ega tunne sõnu “leebe”, “naerukurrud” või “kaelustama”. Õpetajad kurdavad, et lapsed huvituvad matemaatikast ja võõrkeeltest tunduvalt enam kui emakeelest, kuid just ladus ja sõnavararikas eneseväljendus on tunde- ja suhtemaailma alus. Seega tuleks koolieelikule anda lisaks vaimutööd nõudvatele oskustele teadmisi ka helluse, armastuse ja suhtlemise kohta. Kes muu kui lapsevanem võiks olla läheduse õpetaja. Aga kas tal on selleks aega? Põrgu tee olla sillutatud heade kavatsustega. Tean isiklikust kogemusest, et lähen lapsega jalutama, mõeldes, et räägin-õpetan-harin – aga mobiil heliseb ja kolmveerand jalutuskäigu ajast kõnelen hoopis töökaaslasega. Või mõtlen, et loen lapsele enne uinumist pool tundi muinasjutte, aga kiire töö hoiab viimse hetkeni arvuti taga ning jutu asemel saab laps ainult kiire kalli ja musi. LApS LäHEb KooLi Lastega aktiivse suhtlemise aega napib just nn heades peredes, kus pole sotsiaalmajanduslikke muresid. Mis motiveeriks? Lapsega niisama jutlemist võib aina edasi lükata, aga koolimineja abistamist kindlasti mitte. Vanemad tunnistavad vajadust last kooliks ette valmistada ja leiavad selleks igal juhul ka aja. Lapse kooliks ettevalmistamine ja vastavate ülesannete lahendamine pole pelgalt lapse treenimine, vaid see suunab varjatult ka vanemat lapsega tegelema. Hea, kui ülesanded on põnevad ka isale ja emale, nõudes rohkem pingutust kui kolme kollase ja kuue lilla kala leidmine värvipildilt. Paljud vanemad soovivad oma lapsi panna koolidesse, kus õpilasi võetakse vastu katsetega. Ehkki edu koolikatsetel ei tohiks olla vanema ja lapse suhtluse ainus eesmärk, on see ühise tegutsemise arvestatav lisaväärtus. Kui juhtub, et katsetel on ülesanded lihtsamad nendest, mida koos harjutatud, on ju hästi: raske õppusel, kerge lahingus. Lapsed on kindlasti valmis koos vanematega töötama

Hiljuti ilmus Loone Otsa raamat “Kuidas last kooliks ette valmistada”. Raamat lähtub koolieelse lasteasutuse riiklikust õppekavast, kuid on pigem suunaga õppekavas nõutust kõrgemale. Nii nagu õppekavas, on ka raamatus esindatud sellised valdkonnad nagu suhestumine keskkonnaga; iseennast, peret, kodupaika ja Eestit puudutav info; ilmastikunähtused ja loodus ning esmane liiklusohutus. Raamatus on keele-, kõne- ja matemaatikaülesanded (arvutamine, võrdlemine, hulgad) ning küsimused aja kohta. Kuna koolikatsetel antakse tihti lahendada loogikaülesandeid (liigita, jätka jada jms), on suur osa raamatu mahust pühendatud loogikale. Enamik ülesannetest lõimib kaht või rohkemat teemat, kuna lõimiv õpetamine on nii koolieelse kui ka kooliõppekava oluline põhimõte.

ka siis, kui see nõuab esialgu pingutust. Vanemad peaksid olema valmis last abistama, julgustama, lahenduskäike selgitama ja ebaõnnestumise korral rahustama: pole hullu, proovime veel ja saamegi selgeks. Laps, kes õpib koos vanema(te)ga, saab pidevalt häid signaale: sa oled mulle (meile) tähtis, me usume sinusse, sa suudad. Sel juhul läheb laps kooli kartuseta, sest ta seljatagune on kindel, tal on kogemus headusest, toetusest ja abivalmidusest. Suure tõenäosusega peegeldab ta kogetut edasi kaaslastele. Ja muud polegi ehk tarvis. Ärgem alahinnakem laste suutlikkust ja leidkem aega, et seda proovile panna!

LapSe kooLikS ettevaLmiStamine poLe peLgaLt LapSe treenimine, vaid See Suunab varjatuLt ka vanemat LapSega tegeLema.

märka LaSt / kevad 2009 41

HariduS

LÕimiv Õpetamine


haridus

Leia õige vastus! Lisa ritta vähemalt kolm sõna.

Milline kujund ei sobi hulka? Miks?

• päike, kuu, vikerkaar • punane, pruun, valge • palav, külm, jahe • rõõmustama, kurvastama, ehmuma • Eesti, Läti, Soome • vikat, reha, kirves • laul, viis, hümn • buss, jalgratas, auto • tuba, vannituba, garderoob • õng, kahv, kalapüünis

Leia kõige sarnasem. Selgita, mille järgi sarnasuse valisid.

V: Hulka ei sobi kolmnurk, sest kõigil teistel kujunditel on vähemalt kaks paralleelset külge.

Värvi südamed mustri järgi.

Näide: Milline kehaosa on kõige sarnasem jalatallale? varvas, peopesa, laup V: Peopesa, sest see on väliselt jalatallale kõige sarnasem. Pihu küljes on sõrmed nagu jala küljes varbad. • jutt: luuletus, laul, näidend • punane: roosa, roheline, kollane • hammas: viilutaja, nuga, hakklihamasin • kartul: kurk, kaalikas, paprika • aken: sein, lagi, uks • koolimaja: raamatukogu, haigla, kaubanduskeskus • särk: jakk, püksid, müts • jalgpall: tennis, korvpall, rahvastepall • naeratus: sõrmenips, kallistus, käepigistus • jäätis: pirukas, vahukoor, kissell • piim: Fanta, mahl, jogurt • koletis: elevant, ämblik, kummitus • münt: sõidupilet, paberraha, alustass • kookon: nuudel, muumia, kompvek • kontsert: ooper, näitus, spordivõistlus

V: Muster kulgeb ridadena ülevalt alla ja kordub kaks korda. Puudu on järgmised südamed: 1. rida alla: punane; 2. rida: sinine; 3. rida: punane, lilla ja lilla; 4. rida: roheline.

Millised kujundid on pildil?

• viiul: trumm, klaver, kitarr • arvuti: pilt, aju, mängutoos • tammepuu: pärn, kuusk, palm • raud: süsi, kuld, õli • õnn: igavus, töökus, edu V: 1) Luuletus. 2) Roosa. 3) Hakklihamasin. 4) Kaalikas. 5) Uks. 6) Raamatu­ kogu. 7) Jakk. 8) Korvpall. 9) Kallistus. 10) Vahukoor. 11) Jogurt. 12) Kummitus. 13) Paberraha. 14) Muumia. 15) Ooper. 16) Kitarr. 17) Aju. 18) Pärn. 19) Kuld. 20) Edu.

42 märka last / kevad 2009

V: Pildil on 2 kolmnurka, 2 trapetsit, 1 rööpkülik ja 1 ristkülik.


Lapsega kohtumine

Kas ja kuidas tuleks rääkida lastele majanduslikest raskustest? Kuidas neile teatada, et vanemad on koondatud?

Mul on mure lapse ja ka enda pärast. Läksime abikaasaga lahku paar aastat tagasi. Meil on kaks ühist last (17- ja 6aastane). Minu probleem on see, et endine abikaasa ei luba mul noorema lapsega kohtuda. Pärast lahutust olen last näinud vaid kolm korda. Vanema lapsega pole probleeme, ta on suur ja suhtleb iseseisvalt. Olen proovinud leppida aegu kokku, aga endine abikaasa väidab, et laps ei tahagi mind näha. On juhtunud, et aeg on kokku lepitud, aga abikaasa teatab, et neil tuli midagi muud vahele. Käisime ka koos korra psühholoogi juures, aga abikaasa peatas selle tegevuse ja läks ise uue psühholoogi juurde, kes on tema sõnul erapooletu. Mida ma pean tegema, et last näha või külastada?

Piret Visnapuu psühhiaater, psühhoterapeut:

Raskused on elus paratamatud. Täiuslik turvalisus pole võimalik. Iga pere teab esivanemate lugusid küüditamistest, sõdadest, ikaldustest. Isiklikke katastroofe juhtus inimeste elus ka siis, kui üldises plaanis elu Eestis edenes jõudsalt, palgad tõusid, ehitati maju ja reisiti sageli. Nüüd on selle võrra pisut kergem, et rasketest olukordadest on hakatud rääkima. Kui vanemad säilitavad meelekindluse, saavad ka lapsed hakkama. Kuidas lastele töökoha kaotusest rääkida? Nagu kõigest muustki: rahulikult ja ausalt. Muidugi tekitab see hirmu, kui pole teada, kas peab kolima, kuhu, kuidas saab süüa, kuidas saab uusi riideid. Lapsed kardavad nii tuleviku kui ka oma vanemate pärast. Kui vanem suudab ennast kokku võtta, siis sellest õpib ka laps, kuidas on võimalik kriisiolukorras hakkama saada ning eluga edasi minna.

Külle Kadarik Lastekaitse Liidu peretöö valdkonna juht:

Sellisel puhul on kaks võimalust: 1. Leppida kohtumiskord kokku kohaliku omavalitsuse lastekaitse spetsialisti juures. Selleks tuleb teha avaldus kohalikule omavalitsusele, kus kirjeldate tekkinud olukorda ning palute vahendada kohtumiskorra kokkuleppimist. Kokkulepe vormistatakse kirjalikult, täitmine on siiski vabatahtlik. 2. Teha avaldus elukohajärgsele tsiviilkohtule, kus palute määrata kohtumiste korra. Kohtumääruse täitmine ei ole vabatahtlik ning selle rikkumise puhul saab abi kohtutäiturilt. Mõlemal juhul on vaja otsustada, millal ja kui tihti soovite lapsega kohtuda, ning panna see juba avaldusse kirja. Kõige vähem aega nõudev ja kõige tõhusam on kohtumise kord teise vanemaga omavahel kokku leppida. Selleks peaksite mõtlema, mis on viinud teie ja teise vanema vahelised suhted nii kaugele, et ta teeb takistusi lapsega suhtlemiseks. Kui olete selle välja mõelnud või uurinud, siis on ka kokkulepete sõlmi­ mine edukam. Ükski paber ei lahenda inimestevahelisi konflikte. Lapse heaolu silmas pidades on teil vaja võimalikult ruttu saavutada teise vanemaga konfliktivabad suhted.

märka last / kevad 2009 43

k ü s i m u s - va s t u s

Lapsed ja raskused


l apsesuu

Triin ja Liis tahaksid osata loomade keelt Tekst Kätlin Vainola Fotod Virge Viertek

Triin (7) ja Liis (9) Oengo elavad koos ema-isa ja koer Rokiga Nõmmel. Iga tööpäeva hommikul ärkavad õed varakult, sest tunnid algavad juba pool üheksa. Triin käib esimeses, Liis teises klassis.

K Liis: “Mul on kümme soovi, kes ma tahan olla.”

oolivormi Triinu ja Liisi koolis ei ole ja ega tüdrukud sellest hooligi. Oma riietega on palju huvitavam. “Meile anti alguses koolimüts, kanname siis, kui on soojad ilmad,” selgitab Liis. “Mulle meeldib seelikuga käia, sellega on nagu kergem,” arvab Triin. “Mulle meeldib igasuguste riietega käia. Seelikuga ka, kuna siis on ilusam,” lisab Liis. Esmaspäeval ja neljapäeval on tüdrukutel peotantsu tund. “Need, kellel on partnerid, peavad reedel ka käima. Partneri saab nii, et õpetaja vaatab suuruse järgi,” selgitab Triin. Temal on paariline juba olemas. “Poisse on vähem, tüdrukutele meeldib vist rohkem tantsida,” arvab Liis. Triin on juba kaks korda esinemas käinud. “Alguses oli natuke hirm, aga pärast läks ära.” Vabal ajal meeldib õdedele sõpradega mängida ja koos vanaemaga olla. “Tavaliselt pärast kooli õpin ja siis mängin,” ütleb Liis. “Pärast kooli me kõigepealt sööme ja siis õpime,” täpsustab õde. “Vahel, kui sõber on külas, õpime alles siis, kui sõber ära läheb. Mängime Barbie’dega, peitust, kulli,” loetlevad tüdrukud. “Võtame Barbie’d kätte ja mängime, et nad elavad, ja teeme neile toad,” räägib Liis. Õed armastavad lugeda “Meil on kohustuslik kirjandus,” teatab Liis. “Meil on lugemispäevik,” täiendab Triin. “Õpetaja ütles, et sinna võib teisi raamatuid ka kirjutada.” “Ükskord, kui Liis jäi hommikul haigeks, siis ma lugesin talle ette,” tuleb Triinul meelde.

44 märka last / kevad 2009


“Tavaliselt loeb emme unejuttu,” selgitab Liis. Kirjanikke teavad tüdrukud ka. “Ellen Niit, Aino Pervik,” nimetavad lapsed kordamööda. “Mina tean luuletajaid ka. Leelo Tungal!” ütleb Liis. Tüdrukud käivad sageli teatris, aga teevad ka ise näitemänge. “Esimeses klassis tegime sõbrannaga karnevalil etenduse kahest printsessist, rääkisime omavahel ja jõime teed,” meenutab Liis. “Kui ükskord näitlemistunnis kõik grupid pidid kaks näidendit välja mõtlema, siis mina ja mu klassiõed mõtlesime välja kaks hästi naljakat ja lahedat etendust. Need olid “Kosmonaudi õnnetus” ja “Juuksurist varas”. Üks naine läks juuksuri juurde ja tahtis tavalist soengut saada, näiteks punupatsi või hobusesaba. Juuksur hakkas tegema igasuguseid muid soenguid ja küsis ilmaasjata raha. Naine kutsus politsei ja siis politsei viis juuksuri vangi,” kirjeldab Triin. Õnnestunud etendus ajab õdesid praegugi naerma.

Triin: “Mina tahan olla juuksur või

Suureks saada on hea “Hea on see, et siis on suurte inimeste kontsakingad, mis on ilusamad kui laste omad,” arvab Liis. “Suurtel on ilusamad ja lühemad kleidid,” lisab Triin. Ka tulevase ameti peale on õed mõelnud. “Mulle meeldib selline töö, mida saab päev läbi kodus teha. Meil on naabrinaine, kes teeb savist tasse kodus,” räägib Triin. “Samas võib tantsija ka olla,” nendib Liis. “Kui kodus töötad, siis ei pea iga päev autoga sõitma,” teab Triin. “Kui on vaja poodi või kuskile mujale minna, siis peab autoga sõitma.” “Laps on ka hea olla, saab kõike veel õppida, suurena on igav,” arvavad õed. “Mul on kümme soovi, kes ma tahan olla,” teatab Liis ja hakkab loetlema. “See, kes teeb kodus tööd, või naabrinaine, kes teeb neid kujusid, lillemüüja, juuksur, poemüüja, tantsija, presidendi naine või peaministri naine, kommide tegija, lillede kasvataja, lossis töötaja.” “Mina tahan olla juuksur või see, kes teeb kodus tööd, või kooliõpetaja,” ütleb Triin. “Ükskord ta ütles, et ta tahab olla laevakapten,” tuleb Liisil meelde. Unistus loomade keelest “Üks mees on Aleksei Turovski, kes oskab kõikide loomade keelt ja saab nendega rääkida. Ma tahaksin ka täpselt seda,” unistab Liis. “Ma tahaksin ka loomadega rääkida,” on Triin sama

see, kes teeb kodus tööd, või kooliõpetaja.”

meelt. “Meil on üks Aleksei Turovski raamat, kus on kõikide loomade nimed ka kirjutatud.” Oma suure musta hundikoera Rokiga on õed juba proovinud suhelda. “Aga me ei oska auh-auh rääkida,” kurvastab Liis. “Ma olen natuke proovinud loomade keelt, eriti ei ole aru saanud, kui ma mõnikord temaga räägin,” selgitab Triin. “Ükskord ma ütlesin talle: “Tubli koer!” Siis ta noogutas.” Loomaaias käivad õed tihti, kevadisel koolivaheajal koguni kahel korral. “Ükspäev käisime mingi naisega ja teine päev oli Turovski,” jutustab Triin. “Vaatasime filmi ja tegime viktoriini,” meenutab Liis. “Seal on laste loomaaed ka. Võib kõiki kilpkonni, tibusid ja jäneseid sülle võtta,” rõõmustab Triin. “Mulle ei meeldi kitsepabulate hais,” naerab Liis. “Mulle meeldivad need kitsed, kellel on suured sarved. Me oleme näinud kitse, kellel on hästi suured keerdus sarved.” “Eelmisel aastal hakkasid Turovski ja üks hästi suur kits läbi aia kahevõitlust tegema,” tuleb Liisil meelde. “See oli hästi naljakas,” kinnitavad tüdrukud. ■

märka last / kevad 2009 45


va b a a e g

Suveks laagri Lastekaitse Liidul on kaks lastelaagrit, mis mõlemad asuvad looduskaunis kohas: Pivarootsi õppe- ja puhkekeskus Lääne-Eestis ning Remniku õppe- ja puhkekeskus Peipsi järve põhjakaldal.

Pivarootsi õppe- ja puhkekeskus 2009. aasta suvel korraldavad laagrivahetusi Lastekaitse Liidu ühingute vanemad või projektijuhid, kes koostavad laagrivahetuse programmi, lähtudes oma piirkonna laste vajadustest ja huvidest. Need laagrid on mõeldud eelkõige oma piirkonna ja liikmete lastele. Vabade kohtade korral müüvad ühingud tuusikuid ka soovijatele väljastpoolt liikmeskonda. Laagrisuve eesmärk on pakkuda noortele mitmekülgset loometegevust ning võimalust veeta sisukalt koolivaheaega. Traditsioonilisi laagriüritusi täiendatakse igal aastal uute ettevõtmiste, matkade ja ekskursioonidega. Vaata: www.pivarootsi.eu

Remniku õppe- ja puhkekeskus 2009. aasta suvel pakutakse lastele kaht programmi. Sportlik suvi

Värvide maailm

25. juuni – 3. juuli, 9 päeva

27. juuli – 4. august, 9 päeva

11. juuli – 16. juuli, 6 päeva Programmi eesmärk on võimaldada lastele aktiivset tegevust ja puhkust, arendada kehalist aktiivsust ja iseseisvust, anda uusi teadmisi ning oskusi rühma- ja ühistegevuste kaudu.

Programmi eesmärk on võimaldada lastele aktiivset tegevust ja puhkust, arendada laste iseseisvust ja loovust käeliste tegevustega, anda uusi teadmisi ning oskusi rühma- ja ühistegevuste kaudu.

Programmi kuuluvad sportlikud mängud, mitmevõistlus, jalgrattamatk, ujumine, korv-, võrk-, jalg- ja rahvastepallivõistlused, lauatennisevõistlused.

Töötubade tegevused: voolimine, klaasimaal, näomaalingud ja grimm, asfaldijoonistuste võistlus, loodusmaterjalide kasutamine käsitöös, liivateraapia.

Programm sisaldab ka käelisi ja kultuuritegevusi ning õhtuseid üritusi.

Programm sisaldab ka spordivõistlusi, ujumist ja õhtuseid üritusi. Vaata: www.remniku.eu

46 märka last / kevad 2009


risse! Kui laps läheb laagrisse Laagri valik ja suveplaanide kavandamine • Arvesta lapse huvide ja soovidega, tutvu laagri programmiga. • Tunne huvi, kas laagril on tegevusluba. • Külasta laagrit koos lapsega esmamulje saamiseks. • Tutvu lapsega koos laagri kodukorraga (programm, päevakava, toitlustamine). • Teavita last sellest, mis kuupäeval laager algab, kaua kestab ja millal lõpeb. • Aruta lapsega läbi ka laagrile eelneva ja järgneva perioodi plaanid, et lapsel oleks ülevaade oma suvest ja puhkusest. Ettevalmistus suvepuhkuseks • Vii lapsega läbi kodune ettevalmistus, mille käigus püüa last harjutada laagri päevarežiimiga (äratus, hommikvõimlemine, söök kindlatel kellaaegadel, hügieenireeglid). • Kaasa laps laagriasjade pakkimisse, et tal oleks ülevaade oma asjadest ja nende funktsioonidest. Vaata ka laagrisse tulija meelespead! • Pane lapsele kaasa piisav varu riideid, arvestades erisuguseid tegevusi ja ilmastikku. • Vii laps isiklikult laagrisse. • Jälgi, et lapsel on kaasas vanema täidetud usaldusleht, mis sisaldab tema kohta tõest informatsiooni. • Lapsel peab olema kaasas arstitõend. Teavita kasvatajat lapse eripäradest ja võimalikest terviseprobleemidest. • Anna lapsele kaasa mõni tema lemmikasjadest (nt mänguasi ja/või perepilt), see aitab kodust eemal olles luua turvatunnet. • Laps peab teadma vanemate ja lähedaste inimeste andmeid, kellega ta saab vajaduse tekkimisel ühendust võtta. • Pane lapsele kaasa natuke taskuraha ja selgita, milleks seda kasutada. Informeeri kasvatajat taskuraha suurusest. • Kui laps läheb laagrisse esmakordselt, siis on hea eelnevalt kokku leppida, millal teda külastate. • Koduigatsus võib lapsel tekkida viiendal-kuuendal laagripäeval. Ära kiirusta last laagrist koju tooma, toeta teda ja motiveeri laagrisse edasi jääma.

Juhendi koostasid Kodanikukaitse Selts ja Lastekaitse Liit

Kasulik koolitus Tekst Aile Kaljola, Harku Valla Lastekaitse Ühingu liige Möödunud aasta oktoobrist kuni käesoleva aasta aprillikuuni oli Harku valla pisipõnnide vanematel võimalik osa võtta loengu-vestlusringi­tsüklist, mis käsitles nii laste kui ka kogu pere tervist ning toitumist. See­kordne koolitus viidi läbi koostöös Sünni ja Imetamise Eesti Tugiühinguga. Kuna koolituste sihtgrupiks olid peamiselt imikute ja väikelastega emad, siis kogunemiskohaks sai valitud Tabasalu spordikompleksi mängutuba, kus keskkond hubasem ja lastelgi võimalik tegevust leida. Koolituste aja ja kestuse osas arvestasime samuti pisibeebidega: saime kokku päevastel aegadel ning maksimaalselt kaks tundi korraga, et põnnid liialt ära ei väsiks ja õhtud oleksid vabad perega koos olemiseks. Korraldasime sihtgrupi hulgas ka kirjaliku küsitluse, et välja selgitada enim huvi pakkuvad teemad. Kõige populaarsemaks kujunesid esmaabiloengud, mida viis läbi MTÜ Rahvakoolitus Elu baaskoolitaja ja kiirabivelsker Margit Pärn. Loengutel said lapsevanemad konkreetseid juhiseid ning praktilisi näpunäiteid, kuidas anda väikelapsele kiiret ja asjatundlikku esmaabi. Prooviti nuku abil elustamist, haavade sidumist ning tutvuti esmaabivarustusega. Hulk loenguteemasid keskendus beebi ja väikelapse imetamisele ning toitumisega seonduvale üldiselt. Käsitlesime imetamise alguse probleeme, rinnaga toitmise ja lisatoiduga seonduvaid muresid ning rõõme eri vanuses titade puhul. Olulised olid ka vestlusringid, mis puudutasid ema ja lapse tervist, seedemikrofloora tasakaalu ning tervisehäirete seost toitumisega. Omaette teemagrupi moodustasid lapse turvalisus, ohtude vältimine igapäevaelus ning külmetushaiguste ennetamine ja ravi koduste vahenditega. Lapsevanemad said uusi teadmisi ka lapse unest ja unehäiretest ning imiku kehalisest arengust. Loenguid pidasid peamiselt imetusnõustajad. Ka Harku vallas töötavad imetusnõustajad ja on hea meel tõdeda, et üha rohkem pöördutakse spetsialistide poole, mitte ei kannatata vaikselt. Loodame, et niisugustest koolitustest võtab tulevikus osa veelgi rohkem inimesi. Harku Valla Lastekaitse Ühingu tegemistega saab tutvuda www.harkulaps.ee

märka last / kevad 2009 47


r a a m at u d

K. Soidra-Zujev

Seikluskasvatus Seikluskasvatus on osa elamuspedagoogikast. See on sotsiaalkasvatuse meetod, mis toetab isiksuse arengut. Raamatus selgitatakse seikluskasvatuse ajalugu, teooriat ning praktikat. Hind: 30.00 L. Keltikangas-Järvinen

Temperament ja koolielu Kaasasündinud temperamenti pole võimalik muuta, küll aga peaks valmistama ette kooli, mõistmaks lapse temperamendi tähendust. Küsimusi tõstatades ei taotle autor õpilase maksimaalset kooliedu saavutamist, tähtis on, et täiskasvanud mõistaksid ja toetaksid lapse individuaalsust. Hind: 149.00

Võrgustikutöö võimalusi töös lastega Kogumiku artiklid puudutavad võrgustikutöö olemust, koolivõrgustikutöö hetkeseisu, võrgustikutöö rakendamisvõimalusi. Hind: 25.00 K. C. Ogilvie

Gruppide juhtimine ja juhendamine vabas õhus Raamatus on häid nõuandeid uute võimaluste avamiseks probleemide lahendamisel. Autor innustab toime tulema keerulistes olukordades ja grupisuhete tingimustes, tundma rõõmu iseendast ja maailma avastamisest enda ümber. Hind: 200.00 K. Kõiv, E. Valter

Õ. Kepp, G. Lilles

Laps loob maailma: Laps Eesti lasteraamatu illustratsioonidel Raamat sisaldab üle 250 pildi 81 kunstnikult. Pildid on jagatud tsüklitesse: kodu, mäng, õppimine jne, et üldistada Eesti lapse kuvandi muutumist peaaegu 150 aasta vältel. Et paljude piltide originaalid pole säilinud, on raamatul ka erakordne kultuurilooline väärtus. Lisatud on kirjanike ning kunstnike lühielulood. Hind: 500.00 R. Kõiv, M. Joonsalu

Laps eesti kunstis. Lapsepõlv Kunstialbumis tutvustatakse lapse kujutamist Eesti kunstis kahe aastasaja jooksul. Esindatud on maal, skulptuur ja graafika. Raamatus on eesti- ja ingliskeelsed selgitavad tekstid ning kommentaarid. Raamat valiti 2003. aasta 25 kaunima raamatu hulka. Hea kingitus koolilõpetajale! Hind: 400.00

Mida teha siis, kui sinu laps... ehk väike nõuanderaamat lapsevanematele (eesti ja vene keeles) Raamat on mõeldud koolieelikute vanematele, et aidata neil mõista ja mõtestada oma tegevust laste kasvatamisel ning muuta seda tõhusamaks. Raamatus on toodud võimalikke lahendusi erisugusteks olukordadeks. Hind: 45.00

Lapse heaolu Eestis: riskid ja valikud Artiklikogumiku teemad on seotud lapse kasvukeskkonna, heaolu ning lapsepõlvekogemustega. Juttu on lasteaiakultuurist ja lapsekesksest kasvatusest, õpilaste toimetulekust ning lastekaitse sõlmprobleemidest. Hind: 60.00 M. Leino

Isaks olemise kunst

Haige laps klassis

Kirjastuse Pilgrim ja Lastekaitse Liidu koostööna valminud raamat sellest, kui väga vajab isasid meie maailm ning väike ja üha kahanev Eesti ühiskond. Lapsed on kirja pannud hetki ja elupilte isadest, kes on andnud lastele elu – võimaluse olla selles kaunis ja imelikus maailmas. Hind: 240.00

Õpetajate juhtumikirjelduste abil tõestatakse, et algselt tavakooli jaoks lootusetuks tunnistatud erivajadusega laps võib saavutada seal edu, kui temasse uskuda ning temaga täiendavalt tegeleda. Lisaks juhtumikirjeldustele on raamatus võõrkeelse teaduskirjanduse refereeringud. Hind: 42.50

R. Tuula, K. Soidra-Zujev

Koos leinava lapsega

Valik elamusmänge Valik meelelahutuslikke ja mõttestrateegiamänge: tutvumismängud, soojendus- ja usaldusharjutused, probleemlahendusega seotud tegevused, kombineeritud mängud, madalköisharjutused ja tegevuse lõpetamise mängud. Lisaks põhjalik ülevaade seiklustegevuste olemusest, juhendaja rollist, turvalisusest jne. Hind: 177.00

48 märka last / kevad 2009

Raamat on abiks lastega töötavatele spetsialistidele (pedagoogidele, sotsiaaltöötajatele, lastekaitsetöötajatele) ja lapsevanematele. Autorid jagavad nõuandeid, kuidas hinnata lapse leina, lugeda tema käitumise märke ning kasutada lapse toetamiseks käepäraseid vahendeid: mängu, muusikat, lastekirjandust. Hind: 75.00


E. Verhellen

Lapse õiguste konventsioon Genti ülikooli emeriitprofessor E. Verhellen esitab ülevaate laste õigustest ja nende taustast. Hind: 150.00

Laste õigused Esseekogumik ÜRO lapse õiguste konventsioonist. Käsitletakse laste õigustega seotud vastuolulisi ja päevakajalisi teemasid. Kas peredes, ühiskonnas ja poliitikas pööratakse tähelepanu lapse huvidele? Kas lastel on poliitilist mõjujõudu? Kas riik peaks laste kaitseks pereellu sekkuma? Hind: 75.00

Meedia ja lapse õigused. Praktilisi näiteid meediaasjatundjatele Venekeelse kogumiku eesmärk on kujundada vastutustundlikku suhtumist lastega seotud teemade kajastamisel. Hind: 60.00 R. Simanson

Lapse õigused, ainekava 5–7aastaste laste õpetamiseks koos metoodiliste soovitustega Trükis sisaldab lapse õiguste ainekava, metoodilisi ja õpivara soovitusi lapse õiguste ja kohustuste ning ühiskonna normide tutvustamiseks 5–7aastastele lastele. Hind: 40.00

Abiks peredele lahutuse ja lahkumineku puhul

Mul on õigus

Brošüürist saab nõuandeid, kuidas tulla toime iseendaga lahutuse või lahkumineku korral, kuidas saada abi, mismoodi rääkida lahutusest lastele ja käituda vanemana uues rollis. Hea abivahend ka sotsiaal- ja lastekaitsetöötajatele. Hind: 15.00

ÜRO lapse õiguste konventsiooni tutvustavate raamatute sari, mis koosneb kolmest eri vanusele (lasteaia- ja noorem kooliiga, keskmine kooliiga, vanem kooliiga) mõeldud raamatust. Vanemale ja keskmisele koolieale on ka venekeelne raamat. Hind: 25.00

Eesti kool 21. sajandi algul: kool kui arengukeskkond ja õpilase toimetulek

Mul on õigus

Kogumik annab ülevaate Tallinna Ülikooli 2003. aastal alustatud uuringu “Kool kui arengukeskkond ja õpilaste toimetulek” tulemustest. Lugeja saab teada, milline on kool uue sajandi alguskümnendil. Hind: 58.00

Õppefilm Film tutvustab lapse õigusi koolieelikutele ning kutsub kõiki kaasa mõtlema, kuidas käituda nii, et oma õiguste kasutamisel ei riivataks kaaslaste omi. Filmi on valitud koolieelikule lähedasemad, mõistetavamad ning tema elu otseselt puudutavad teemad. Hind: 130.00

Trükiseid saab osta Lastekaitse Liidu veebipoest www.lastekaitseliit.ee või infokeskusest Märka Last (Tõnismägi 3, Tallinn). Samas on müügil Lastekaitse Liidu sümboolikaga tooted.

Järgmine “Märka Last” ilmub sügisel Kirjuta ja võida! Kirjuta meile, missugused lood sulle meeldisid ja miks? Missugustest teemadest sooviksid edaspidi lugeda? Teata meile huvitavatest uudistest ja ettevõtmistest. Saada kiri e-postile katlin.vainola@lastekaitseliit.ee või infokeskusse “Märka Last” Tallinn, Tõnismägi 3. Kõigi kirjutanute vahel loosime välja kunstialbumi „Lapsepõlv. Laps Eesti kunstis“.

Ajakirja saab tellida www.lastekaitseliit.ee Kõigi tellijate vahel loositakse välja 10 raamatut „Laps loob maailma: Laps Eesti lasteraamatu illustratsioonidel”.

märka last / kevad 2009 49


Tekst Rita Rätsepp, psühholoog Foto erakogu

Õnnelikud lapsed

I

ga lapsevanem soovib, et tema lapsed oleksid õnnelikud. Ta tahab anda oma lastele parimat ega pea selle all silmas ainult materiaalset. Mida tähendab õnnelik laps? Kas me vanemate või lastega tegelevate täiskasvanutena käitume alati õigesti? Kas me teeme kõike lapse vajadustest lähtuvalt? Lastevanematena me teame, kuidas me tahame lapsi kasvatada. Meil on oma ootused. Paraku kulgeb elu omasoodu ja ühel hetkel me märkame, et kõik ei lähe sugugi nii, nagu oleme plaaninud. Lastel on oma arusaamised ja tahtmised. Lapsele ei ole oluline, kuidas isa-ema pere kulud katavad, ta tahab tunda, et just tema on vanematele hindamatu väärtusega. Lapsed ei oota, et vanemad oleks perfektsed, vaid et vanemad oleks nende jaoks olemas. Investeerimine lastesse on parim panus meie kõigi tulevikku. See kehtib igal tasandil, nii kodus kui ühiskonnas. Kõik tuleb meile kaarega tagasi. Mida vajab laps, et olla õnnelik? Kirjanik Anatoli Nekrassov on öelnud: “Laste õnn oleneb sellest, kas vanemad neid armastavad või mitte. Kõik probleemid peres saavad alguse armastuse puudusest.” Lisaksin omalt poolt, et õnnelikud on märgatud ja enesega hästi läbi saavad lapsed. Õnnelikud lapsed tunnevad, et neid armastatakse sellistena, nagu nad on. Seda tajudes on neil lihtsam märgata ka teisi enda ümber ja neisse mõistvalt suhtuda. Lastel on käia oma tee. Vanematena saame neid toetada ja suunata, aga valikud peavad nad ise tegema. Kui laps tunneb, et ta võib olla tema ise, kasvavad enesekindlus ja enesehinnang. Tähtis on näidata lapsele kogu aeg, et teda armastatakse ja märgatakse just sellisena, nagu tema on. Tuleb arvestada lapse tahte ja soovidega, loomulikult läh-

50 märka last / kevad 2009

tudes tema vanusest ja arengust. Õnnelikud lapsed tunnevad ennast turvaliselt. Üks võimalus seda pakkuda on stabiilsus ja piiride seadmine. Stabiilsuse tagab rutiin, näiteks väiksemate laste puhul magamamineku- ja unerutiin. Õiged piirid toetavad lapse arengut ja väärtushinnangute kujunemist ning annavad talle enesekindluse. Tuleb olla vastutustundlik ja julgeda kehtestada piire, samas lapse isiksust maha trampimata. Laps peab tundma, et temaga arvestatakse, mis aga ei tähenda, et ta võiks teha kõike, mis pähe tuleb. Õnnelikud lapsed usuvad endasse ja neil on tasakaalus enesehinnang. See, kuidas me lastesse suhtume ja neid kohtleme, mõjutab nende enesetunnet ja nende suhteid ümbritseva maailmaga. Kui laps tunneb ennast hästi, siis oskab ta seda tunnet ka ümbritsevatega jagada. Lapsed ei pea kogu aeg olema rõõmsad ja õnnelikud. Mõnikord on vaja ka õnnetu olla. Elu ei koosne ju ainult positiivsetest kogemustest ja me peame aitama selleks valmistuda. Me ei aita last, kui me kõrvaldame tema eest raskused. Me peame andma oskused raskuste ületamiseks, toetades ja armastades last. Meie kohus on olla käepärast igas olukorras. Lapsel peab olema võimalus jagada oma tundeid, väljendada nii rõõmu kui viha. Lapsed vajavad täiskasvanut kui sõpra. Vanem on lapsele pigem toetav suunaja, kelle abiga õppida maailma tundma, mitte autoritaarne käskija-keelaja. Olulised on loovus ja iseseisev mõtlemine, mitte pime käsutäitmine. Märgake last ja teie laps on õnnelik. Ainult õnnelikud inimesed loovad meeldiva ja areneva ühiskonna, tänu lastele ei ole meie elu tühi. ■


Eesti Lastekaitse Liidu liikmed Tallinn Katleri Lastekaitse Keskus Kulla Mänd Vabaõhukooli tee 7 Tallinn 12014 keskus@katleri.ee www.katleri.ee Pelgulinna Lastekaitse Keskus Kärt Käesel Järve 14 Tallinn 11314 kart.kaesel@mail.ee www.plk.ee Tallinna Kesklinna Lastekaitse Ühing Aimar Karu Õismäe tee 113-20 Tallinn 13515 kesklinnalastekaitse@hot.ee Tallinna Lastekaitse Ühing Ants Siimer Kesklinna Lastepolikliinik Ravi 27 kab 378 Tallinn 10138

Harjumaa Harku Valla Lastekaitse Ühing Helve Keel Ranna tee 1 Tabasalu Harjumaa 76901 helve.keel@harku.ee www.harkulaps.ee Jõelähtme Lastekaitse Selts Rozeta Meos Saha tee 7 Loo Harjumaa 74202 rozeta.meos@mail.ee Kose Valla Lastekaitse Ühing Kristel Kadapik Hariduse 1 Kose 75101, Harjumaa kristel@kose.ee www.koselastekaitse.ee Keila Lastekaitse Ühing Maris Ehrbach Keskväljak 5 Keila 76608 maris@kaja.ee Keila Valla Lastekaitse Selts Lea Papp Paldiski mnt 28a Keila 76606 lea.papp@keilavald.ee Kuusalu Lastekaitse Selts Kai Sinisalu Kiiu mõis, Kiiu side Harjumaa 74604 Kai.Sinisalu@kuusalu.ee

Paldiski Lastekaitse Ühing Andrus Veskioja Koondise 13-18 Saue 76505 andrus.veskioja@mail.ee Saku Lastekaitse Ühing Ene Kadakas Kannikese 8-30 Saku 75501 ene.kadakas@mail.ee Saue Linna Lastekaitse Ühing Anneli Ritsing Puidu 23 Saue 76506 anneli@saue.ee www.sauelastekaitseyhing.ee

Ida-Virumaa Jõhvi Lastekaitse Ühing Liina Poobus Jõhvi Postkontor pk 223 Ida-Virumaa 41502 koolinoortemaja@hot.ee MTÜ TK Romashka Roman Tretjakov Rahu 34-71, Narva 20604 info@tkromashka.ee www.tkromashka.ee Sillamäe Lastekaitse Ühing Irina Golikova Viru pst 22/1 - 11 Sillamäe, Ida-Virumaa 40232 ven@hot.ee www.slku.vnet.ee

Jõgevamaa Tabivere Lastekaitse Ühing Maire Mällo Tabivere Keskkool, Tabivere Jõgevamaa 49101 maire.mallo@mail.ee

Järvamaa Järvamaa Lastekaitse Ühing Juhan Sikk Rüütli 25 Paide Järvamaa 72713 juhan.sikk@jarvamv.ee Türi Lastekaitse Ühing Erika Teras Vabriku pst 6, Türi Järvamaa 72213 Erika.Teras@mail.ee www.tyri.ee/tyrilaps

Läänemaa Hiiumaa Lastekaitse Ühing Kairi Laid Uus 1 Kärdla 92413 laid@kardla.ee

Läänemaa Lastekaitse Ühing Ene Pajula Wiedemanni 14, Haapsalu Läänemaa 90503 ene.pajula@lmv.ee

Saaremaa Lastekaitse Ühing Maili Lonks Sepa 2-12 Kuressaare 93812

Lääne-Virumaa

MTÜ NAK Carpe Diem Heidi Hansar Ranna tee 1a-8 Tartu 51008 hsusi@one.ee Tartu Lastekaitse Ühing Ille Jõgi Pepleri 27 Tartu 51010 ille.jogi@mail.ee www.tlku.ee Vara Valla Lastekaitse Ühing Vaike Torokvei Matjama pk Vara küla Tartumaa 60401 tvaike@hot.ee www.varalaps.ee

Kadrina Lastekaitse Ühing Siiri Sammel Rakvere tee 14, Kadrina Lääne-Virumaa 45201 siiri.sammel@kadrina.ee Lehtse Lastekaitse Ühing Maie Põiklik Tina 19-2 Tallinn 10126 mpoiklik@hot.ee Rakvere Lastekaitse Ühing Kaie Kranich Rakvere, Lääne-Virumaa 44310 mty.rly@mail.ee www.rly.ee Tapa Lastekaitse Ühing Ave Pappe Kooli 24 Tapa Lääne-Virumaa 45106 ave.pappe@tapa.ee www.tapalky.ee

Põlvamaa Põlvamaa Lastekaitse Ühing Veera Kutser Piiri tn 3 Põlva 63304 plky@hot.ee www.lasteyhing.polvamaa.ee malev.polvamaa.ee

Pärnumaa Audru Lastekaitse Ühing Peep Tarre Pärna allee 7 Audru Pärnumaa 88301 peep.t@audru.ee Pärnu Lastekaitse Ühing Kadi Kalmus anu.pikk.001@mail.ee

Raplamaa Rapla Lastekaitse Ühing Sirje Praks Tallinna mnt 9-1 Rapla 79513 sirje.praks@marjamaa.ee

Saaremaa Kuressaare Lastekaitse Ühing Maris Paomees Komandandi 10b Kuressaare 93812 lastekaitse@kuressaare.ee

Tartumaa

Valgamaa Valgamaa Lastekaitse Ühing Aili Heinjärv Allika 19-19 Valga 68206 aili.heinjarv@neti.ee

Viljandimaa Viljandi Lastekaitse Klubi Anneli Raave Kooliaia 5 Viljandi 71004 margit@viljandimaa.ee www.viljandimaa.ee Võhma Lastekaitse Selts Enna Tikas Veski 11 Võhma Viljandimaa 70602 enna.tikas@mail.ee www.vohmalks.ee Päikesekillu Perekeskus Kristel Kadakas Posti 24 Viljandi 71004 kristel@paikesekilluperekeskus.ee

Võrumaa Võrumaa Lastekaitse Ühing Kadri Hummal Kreutzwaldi 17-33 Võru 65609 kadrihummal@hotmail.com


Lastekaitse Liidu infokeskus Märka Last on loodud selleks, et aidata kaasa lapsesõbraliku ühiskonna kujundamisele, kus igas ettevõtmises arvestatakse lapse huvidega ning kus igale lapsele on tagatud tugi tema isiksuse, annete ja võimete igakülgseks arenguks. Infokeskus Märka Last on kõigile avatud.

infokeskus · erialase kirjanduse raamatukogu-lugemissaal · müügipunkt

us k s e k Info

t s a l a k r ä m

igis

s kõ sek ami . a s e s uste teab uda s küsim d r ö e b pö utavat saa sse t puud e s re ku kes a pe Info ja tem last

Astu läbi! Avatud E-R 12.00-17.00 Tõnismägi 3, Tallinn 10119 tel: +372 6418 486 faks: +372 6817 960 e-post: infokeskus@lastekaitseliit.ee


Märka last - kevad 2009