Page 1


E T L L

TÕULOOMAKASVATUS E A B A

EESTI TÕULOOMAKASVATUSE LIIT · EMÜ VETERINAARMEDITSIINI JA LOOMAKASVATUSE INSTITUUT NR. 2

JUUNI 2018

SISUKORD Loomakasvatus 2 L. Jürgenson, K. Karisalu, A. Tilk, M. Uibokand. Eesti loomakasvatus 2018. aasta I kvartalis Veised 6 K. Kalamees. EK Seltsi aastakoosolek Päriveres 20.04.2018 8 T. Põlluäär. Lihaveiste jõudluskontrolli tulemused 2017. a 11 T. Põlluäär. Maamessi lihaveiste konkurss 13 I. Kallas. Balti lihaveisekasvatajate 15. kohtumine 13 CRV. Hollandi piimaveiste selektsiooniindeksid 14 T. Levitt. Hollandi lehmade suured väljaheitekogused panevad keskkonna haisema Linnud 15 J. Prits. Kodulindude näitus-konkurss Luigel Sead 16 H. Kaup. Sigade Aafrika katk (SAK) levib endiselt meie metssigade populatsioonis 18 B. van Haandel. Kas geenide muutmine lahendab kultide kastreerimise probleemi? Seadusandlus 20 K. Viirlo. Aretustoetuse maksimummäärad 2017. a 21 I. Lemetti. Milleks meile PõKa? Referaadid 22 K. Bernot. Näotuvastustarkvara hakkab varsti spioneerima hajameelsete lehmade järele 22 E. Kalm. Uued väljakutsed veisekasvatuses ja -pidamisel 23 DGfZ-Newsletter. Bioõli piimajääkidest 23 DGfZ-Newsletter. Norra vähendab toiduainete äraviskamist

Hea lugeja! Aktiivselt on 2018. aastat alustanud Maaeluministeerium. Koostöös Keskkonnaministeeriumiga on alustatud põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava (PõKa) koostamist (ajakirjas lk 21). Peetud on arvukalt kaasamise üritusi, kus palju osalejaid, kes tahavad kaasa rääkida arenguteedele kuni 2030. Pikkadel tööpäevadel on materjali kogunenud mahukalt, aga sügiseks loodetakse kontsentreerida see mõnekümnele leheküljele. Ajuti tundub, et kaldub liiga „luuleliseks“ ja igapäevast „draamalugu“ napib, aga äkki nii peabki. Uue põllumajandusloomade aretuse seaduse eelnõu arutelu on olnud asjalik, kuigi sisukus on napivõitu ja kõrval peab olema ligi 100-leheküljeline EP ja NE 2016. aasta määruse tekst või vähemalt vahenduseks seaduse seletuskiri. Hoopis omalaadseks ettevõtmiseks Maaeluministeeriumis on nn eksponeerimiseks lubatud loomade nimekirja määruse eelnõu arutelu. Eelmises ajakirjas kirjutasime 30-st lubatust, sh tšintšiljad. Aga edasised arengud on olnud tormilised, nimekirjas oli 82, kuid tšintšiljad väljas. Lisatud on igasugused molluskid, kalad ja mitmed eksootilised isendid, tegemist on nn loomakaitsjate survega, põllumajanduse ja maaeluga seost napib. Hobusekasvatajad on olnud tegusad igal aastal, sest EHSi ürituste arv on vist ETLLi liikmete hulgas suurim aastas. Samas oli omaette tegevuseks pidevad vaidlused riigiasutustega (PM/MEM, VTA, PRIA). 2015. aasta jooksul kohus (sellest terve aasta vaikis) menetles EHSi hagi ebaõiglaselt aretustoetuse vähendamist VTA ja PRIA poolt jõudluskontrolli korra väära tõlgendamise põhjendusel. Mais saabus positiivne otsus ja EHSil on lootust saada kolmel aastal saamata jäänud toetuseosa. Aga neil aastatel vahendite vähesuse tõttu tegemata jäänu ning muidugi EHSi töötajate ja liikmete närvikulu pole enam taastatav. Aga õiglus võitis. VTA kinnitas uued korrad, kus vaidlusalust punkti enam pole. Edu kõigile suvistel üritustel! Olev Saveli

Hobused 23 K. Sepp. Eesti Hobusekasvatajate Seltsi kevadseminar 24 K. Sepp. Hobuste sõidu- ja veokatsed Toris 2018 25 DGfZ-Newsletter. Saksamaa 2018. aasta ohustatud tõug – vana-württembergi hobusetõug Kroonika 26 T.-T. Bulitko. Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi juhatuse esimeheks valiti Jane Mättik 26 T.-T. Bulitko. Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu 25 aastat 28 E. Siiber. Peeter Kibe – in memoriam

Foto. ETKÜ teenekad töötajad

(K. Langemets) 1


Tõuloomakasvatus

2-18

L O O M A K A S V A T U S Eesti loomakasvatus 2018. aasta I kvartalis Liina Jürgenson, Kalev Karisalu, Ahto Tilk, Maarja Piimatõugu lehmi on jätkuvalt enim Järva, Pärnu ja Uibokand Lääne-Viru maakonnas. Piimakari suurenes võrreldes Maaeluministeeriumi loomakasvatussaaduste büroo eelmise aasta sama perioodiga kümnes maakonnas, enim suurenes piimalehmade arv Pärnumaal (879 lehma võrra) ja Lääne-Virumaal (966 lehma võrra). Statistikaameti esialgsetel andmetel peeti 31. märtsi Lihatõugu lehmi peetakse enim Saare-, Pärnu- ja Lääneseisuga Eestis 250 700 veist, sh 86 900 piimalehma, Virumaal. Nimetatud maakondades suurenes lihatõugu 293 700 siga, 97 100 lammast ja kitse ning 2 269 200 linlehmade arv eelmise aasta 31. märtsi seisuga võrreldes du (tabel 1). Veiste arv suurenes võrreldes eelmise aasta vastavalt 219, 1340 ja 192 looma võrra. sama perioodiga 1,2% (sh piimalehmade arv 0,8%), sigade arv 4,3% ja lindude arv 3,3%. Lammaste ja kitsede arv Tabel 2. Loomade arv maakondades seisuga 31. märts vähenes võrreldes eelmise aasta sama perioodiga 0,2%. 2017 (PRIA) Viimase viie aasta (2014–2018) I kvartali andmeid võrreldes selgub, et veiste koguarv oli suurim (262 200) Maakond Veised Lambad Kitsed Lehmad 2014. aasta I kvartalis ning järgneval kolmel aastal langes kokku piima liha 247 800-ni. Veiste arvu suurenemine 2018. a I kvartalis 14 864 4275 2240 6018 253 tuleneb suuresti lihaveiste arvu suurenemisest, kuid sa- Harju muti on suurenenud piimalehmade arv. Hiiu 5342 639 1764 3618 153 Vasikaid sündis selle aasta I kvartalis 25 700, mis on Ida-Viru 4702 1283 781 1622 545 100 vasikat enam kui eelmisel aastal, kuid 2500 vähem Jõgeva 17 647 7953 763 1324 165 kui 2016. aasta I kvartalis, mil sündis viimase viie aasta Järva 31 114 13 325 1283 2792 333 I kvartali lõikes kõige enam vasikaid. Tabel 1. Loomade ja lindude arv tuhandetes seisuga 31. märts 2018 (SA, MEM) Näitaja

2017

2018

Veised

247,8

250,7

86,2

86,9

0,7

0,8

281,5

293,7

12,2

4,3

97,3

97,1

–0,2

–0,2

2196,6

2269,2

72,6

3,3

sh piimalehmad Sead Lambad ja kitsed Linnud

2017/18 +/– % 2,9 1,2

Sigade arv oli viimase viie aasta (2014–2018) I kvartali lõikes suurim (367 600) 2014. aasta I kvartalis, mille järel vähenes (–23%) 281 500 loomani 2017. aastal I kvartalis. 2018. a I kvartaliks on sigade arvu vähenemine peatunud. Põrsaid sündis selle aasta I kvartalis 154 300, mis on 4900 põrsast rohkem kui eelmisel aastal samal perioodil. Viimase viie aasta I kvartali lõikes sündis enim põrsaid 2015. aastal (190 800). Tavapäraselt on põrsaste sündivus suurim II ja III kvartalis. PRIA andmetel oli põllumajandusloomade registris 31. märtsi seisuga veiseid kokku 250 659, neist piimatõugu lehmi 86 914 ja lihatõugu lehmi 29 759. Lambaid oli registris 75 613 ja kitsi 4877 (tabel 2). Eelmise aasta I kvartaliga võrreldes on veiste arv suurenenud 2200 (sh piimalehmade arv 651, lihatõugu lehmade arv 1200 võrra) ja kitsede arv 35 looma võrra. Lammaste arv on eelmise aasta sama ajaga võrreldes vähenenud 3300 looma võrra. 2

Lääne Lääne-Viru Põlva Pärnu Rapla Saare Tartu Valga Viljandi Võru Kokku 17/18 I kv +/– 17/18 I kv %

8461 1515 26 862 10 145 13 990 5989 31 126 10 745 18 885 6063 20 782 5335 13 724 5470 11 898 3582 20 810 7809 10 452 2786 250 659 86 914 2245 651 0,9

0,8

2058 2705 766 4319 2441 4347 926 1686 1772 1908 29 759 1239

3044 5420 4091 7233 5704 14 111 5002 4154 4453 7027 75 613 –3364

211 375 340 887 238 297 233 205 139 503 4877 35

4,3

–4,3

0,7

2018. aasta I kvartalis kasvatati kõige enam lambaid Saaremaal (14 100) ja Pärnumaal (7200). Lammaste arv vähenes võrreldes eelmise aasta sama perioodiga kümnes maakonnas, enim vähenes Valgamaal (1900 lamba võrra), Läänemaal (815 lamba võrra) ja Ida-Virumaal (801 lamba võrra). Kitsede populatsioon on jätkuvalt suurim Pärnumaal. Kitsede arv suurenes eelmise aasta I kvartaliga võrreldes kaheksas maakonnas, enim Lääne-Virumaal (78 kitse võrra) ja Pärnumaal (58 kitse võrra). Loomade arvu muutust maakondades on mõjutanud halduspiiride muutumine seoses haldusreformi läbiviimisega 2017. aastal. PRIA põllumajandusloomade registri andmetel oli 31. märtsi seisuga Eestis veisepidajaid kokku 3252 (193 võrra


2-18

vähem kui eelmisel aastal samal ajal). Piimatõugu lehmade pidajaid oli 1570 (195 tootjat vähem) ja lihatõugu (sh ristandite) lehmade pidajaid oli 1667 (5 tootjat rohkem kui eelmisel aastal samal ajal). Lammaste pidajaid oli I kvartali seisuga 1872 (41 vähem kui eelmisel aastal) ja kitsekasvatajaid 587 (9 rohkem). Elusloomade kaubavahetus. Elusveiste ja -lammaste eksport on loomade realiseerimisel oluline. Statistikaameti esialgsetel andmetel viidi 2018. aasta I kvartalis Eestist välja 12 936 Eesti päritolu veist, väärtusega 4,65 mln eurot. Veiste eksport I kvartalis suurenes 14% (573 000 eurot) võrreldes eelmise aasta sama perioodiga. Elusveiste käibest moodustasid veised massiga üle 160 kg, kuid mitte üle 300 kg tapaloomaks 21% (973 000 eurot), lehmad massiga üle 300 kg tapaloomaks (v.a mullikad) 19% (904 700 eurot), veised massiga kuni 80 kg (v.a tõupuhtad aretusloomad) 19% (885 000 eurot) ja tõupuhtad aretusmullikad 16% (749 000 eurot). Selle aasta kolmel esimesel kuul eksporditi elusveiseid peamiselt Belgiasse (33%), Poola (27%), Hollandisse (14%) ja Leetu (9%). 2018. aasta I kvartalis eksporditi 153 Eesti päritolu kuni aasta vanust eluslammast, väärtusega 10 000 eurot. Lambaid eksporditi Saksamaale (56%) ja Leetu (68%) ning nende keskmiseks elusmassi hinnaks kujunes 1808 €/t. Eluslammaste eksport vähenes I kvartalis võrreldes eelmise aasta sama perioodiga 83% (49 500 eurot). Piimatootmine. Statistikaameti esialgsetel andmetel toodeti 2018. a 3 esimese kuuga Eestis 198 800 t piima, mis ületas eelmise aasta sama perioodi kogust 2,6% ehk 5000 t võrra (joonis 1). See kogus ületab napilt ka senist rekordilist, 2014. a I kvartali tootmiskogust. Piimalehmade arvu langus pöördus 2017. a teises pooles soodsa turuolukorra toel kergele tõusule ning sama tendents jätkus ka 2018 I kvartalis. Kvartali lõpu seisuga küündis piimalehmade arv 86 900ni, ületades aastatagust 700 lehma ehk 0,8% võrra. Viie aasta taguse ajaga võrdluses tähendab see aga siiski piimalehmade arvukuse vähenemist 11,4% ehk 11 200 lehma võrra. Toodangu ja loomade arvu kõrval kasvas 2018. a I kvartalis ka keskmine piimatoodang lehma kohta, tõustes eelmise aasta sama perioo- diga võrreldes 2% ehk 44 kg võrra aegade kõrgeima tasemeni, 2291 kg. Viimase viie aastaga on piimalehmade keskmine

Tõuloomakasvatus

Foto 1. 2018. a 3 esimese kuuga toodeti 2,6% rohkem piima eelmise aasta sama perioodiga võrreldes (A. Tänavots)

produktiivsus aasta kolmel esimesel kuul kerkinud 13,5% ehk 272 kg võrra. Kui piimalehmade arv 2017. aastal stabiliseerus ning on viimastel kvartalitel isegi kergelt tõusnud, siis piimakarjade arv jätkab, olenemata sellest kas tegemist on kriisiolukorraga või turu kõrgseisuga, küllaltki ühtlast pidevat vähenemist. 2018. a I kvartali seisuga oli PRIA põllumajandusloomade registris registreeritud 1570 piimatõugu lehmade pidajat, mida oli 195 loomapidajat ehk 11% vähem kui aasta tagasi samal ajal (joonis 2). Piima esmaostjatele tarniti 2018. a kolme esimese kuuga SA esialgsetel andmetel 179 900 t 3,9%-lise rasva- ja 3,4%-lise valgusisaldusega piima, mida oli aastatagusest kogusest 3,4% ehk 5900 t rohkem. Tarneid tehti 25 erinevale esmaostjale, neist kolme suurima arvele jäi kokku veidi alla poole (47,8%) Eestis kokkuostetud toorpiima kogusest. Eestis toodetud kogu piimatoodangust moodustas esmaostjate kokkuostetud piim 90,5%. Piimatarnete osas võrdluseks – ELis tervikuna tarned 2018. a I kvartalis aastatagusega võrreldes suurenesid 2,3% võrra, samal ajal kui Eesti lähiriikides toimus vähenemine (Lätis 1,5%, Leedus 0,5% ja Soomes 0,2%). Piima kokkuostuhind Eestis, mis kogu 2017. a jooksul oli üle 30 €/100 kg taseme püsinud ning veel oktoobris kõrgeima tasemeni, 34,4 €/100 kg, küündinud, võttis 2018. a I kvartalis suuna allapoole (joonis 3). Märtsis maksti tootjatele piima eest keskmiselt 30 €/100 kg kohta,

Joonis 2. Piimatõugu lehmade pidajate arv, piimalehmade arv Joonis 1. Piimatootmise põhinäitajad aasta kolme esimese kuu ning keskmine piima kokkuostuhind kvartali lõpu seisuga seisuga aastatel 2014–2018 (SA) aastatel 2009–2018 I kvartal (PRIA; SA) 3


Tõuloomakasvatus

2-18

mis eelneva kvartali lõpu seisuga tähendas 9,7% hinnalangust. Aastatagusest hinnatasemest jäi märtsis 2018. a makstud hind 7,7% võrra madalamaks. Võrdluseks, ka ELis keskmine piima kokkuostuhind 2018. a I kvartalis pidevalt odavnes, kukkudes märtsis eelmise kvartali lõpu seisuga võrreldes 9,8% võrra tasemele 33,8 €/100 kg kohta (1,9% rohkem kui märtsis 2017). Eesti lähinaabritest tegid Läti ja Leedu piimahinnad 2018. a I kvartalis läbi Eesti piimahinnaga sarnase languse, kuid püsisid veelgi madalamal tasemel. Samal ajal Soomes, vastupidiselt üldisele trendile, keskmine piima kokkuostuhind 2018. a esimestel kuudel eelmise kvartaliga võrreldes isegi veidi tõusis ning nii maksti seal märtsis 2018 piima eest 39,3 €/100 kg kohta, mis oli eelmise kvartali lõpu hinnast 1,3% võrra kõrgem (aastane hinnatõus +6%). Seega suurenes Eesti ja Soome keskmise piimahinna vahe: 2017. a sügisel oli kokkuostuhind ca 4 €/100 kg kohta ning märtsis 2018 üle 9 €/100 kg kohta. Lihatootmine. 2018. aasta I kvartalis toodeti tapaloomi ja -linde (elusmassis) kokku 27 218 t, mis on eelmise aasta sama perioodiga võrreldes 1288 t võrra ehk 5% enam (tabel 3). Enim suurenes veiseliha tootmine elusmassis (18,7%) ning suurim vähenemine toimus lamba- ja kitseliha tootmises (–13,5%). Tabel 3. Lihatoodang elusmassis I kvartalis aastatel 2017 ja 2018 tonnides (SA, MEM) Tapaloomad ja -linnud Tapaloomade ja -lindude elusmass kokku sh veised sead lambad ja kitsed linnud

2017

2018

2017/2018 % +/–

25 930 27 218 1288 5,0 4355 5168 813 18,7 14 110 14 844 734 5,2 289 250 –39 –13,5 7176 6956 –220 –3,1

Sealiha toodeti 2018. aasta I kvartalis elusmassis 14 844 t, mis on 734 t ehk 5,2% rohkem kui eelmisel aastal samal perioodil. Sealiha osatähtsus kogu lihatoodangus (elusmassis) püsis eelmise aasta I kvartaliga võrreldes samal tasemel (55%).

Foto 1. Sealiha toodeti 2018. aasta I kvartalis 5,2% rohkem (A. Tänavots)

Lihatöötlemisettevõtted ostsid 2018. aasta kolmel esimesel kuul kokku 100 800 siga, kellest toodeti 8244 t liha (7% rohkem kui eelmise aasta I kvartalis). Sea lihakeha keskmine mass oli 81,8 kg, mis on sama kui eelmise aasta I kvartalis. Sealiha keskmine kokkuostuhind oli SA andmetel I kvartalis 1508 €/t, mis on 70 €/t ehk 4% vähem kui eelmisel aastal samal perioodil. Seega jätkus sealiha hinna vähenemine 2018. a I kvartalis, samas nii madalale sealiha hind siiski ei langenud kui aastatel 2015 ja 2016. Võrreldes eelmiste aastate I kvartali sealiha hinnataset Eestis, lähinaabritel ja ELis keskmiselt selgub, et kolme Balti riigi hinnaerinevused suured ei ole, kuid hinnatase Soomes oli oluliselt kõrgem ja Taanis oluliselt madalam (joonis 4). Kuigi eelmise aasta I kvartaliga võrreldes oli 2018. a I kvartalis sealiha hind madalam, siis kolme kuu võrdluses tõusva trendiga. Eesti lähinaabritest oli sealiha hinnatõus (jaanuar–märts) järsem Leedus (+10%) ja Lätis (+7%). Eestis oli aasta kolmel esimesel kuul sealiha hind Läti ja Leeduga võrreldes stabiilsem ja hinnatõus tagasihoidlikum (+3%). ELis keskmiselt suurenes sealiha hind kvartali lõpuks (kvartali algusega võrreldes) 7,6%. E-klassi sealiha hind oli I kvartali lõpus Eestis 145,2 €/100 kg, Lätis 148,9 €/100 kg ja Leedus 151,9 €/100 kg. ELis keskmine sealiha hind oli samal ajal 146,8 €/100 kg ning seega maksti sealiha eest ELis keskmiselt 1% enam kui Eestis.

Joonis 3. Eesti, Läti, Leedu, Soome ja ELi keskmine piima kokkuostuhind aastatel 2014–2018 I kvartal (SA, Euroopa Joonis 4. Sealiha E-klassi hind Eestis, ELis ja lähinaabritel Komisjon) aastatel 2014–2018 (Euroopa Komisjon) 4


2-18

Kuivõrd sealihasektori keerulise turuolukorra tõttu on sealiha tootmine Eestis vähenenud, on suurenenud imporditava liha kogus. 2018. aasta kolme esimese kuuga oli imporditud sealiha kogus suurenenud 4% ja väärtus 7% võrreldes eelmise aasta sama ajaga. Sealiha imporditi I kvartalis 6135 t väärtusega 12,61 mln eurot, millest suuremad kogused olid pärit Saksamaalt (28%), Poolast (23%) ja Taanist (16%). Sealiha impordist üle poole (63%) moodustas külmutatud sealiha. Eesti päritolu sealiha eksporditi 2018. aasta I kvartalis 1212 t maksumusega 2,6 mln eurot. Võrreldes eelmise aasta sama ajaga vähenes sealiha eksporditud kogus 276 t (19%) ja väärtus 492 000 eurot (16%). Suuremad sealihakogused viidi Lätti (64%) ja Leetu (15%). Eksporditud sealihast moodustas 76% värske jahutatud liha. Eksporditud Eesti päritolu sealiha keskmine hind oli 2155 €/t. Veiseliha toodeti 2018. aasta I kvartalis elusmassis 5168 t, mis on eelmise aasta sama perioodiga võrreldes 813 t ehk 18,7% rohkem. Veiseliha osatähtsus kogu lihatoodangus (elusmassis) moodustas 19% (eelmisel aastal 16%). Lihatöötlemisettevõtete poolt kokkuostetud 7600 veisest saadi 1940 t liha, mis on 103 t võrra ehk 5% vähem kui eelmise aasta I kvartalis. Keskmiseks rümbamassiks kujunes 255 kg. Veiseliha keskmine kokkuostuhind SA andmetel oli selle aasta I kvartalis 2190 €/t, mis on 151,5 €/t ehk 7,4% kõrgem kui eelmisel aastal samal perioodil. Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel oli 2018. aasta I kvartalis klassifitseeritud veiserümpade kaalutud keskmine kokkuostuhind veiselihal 2,48 €/kg (sh pullid (A) 2,81 €/kg, härjad (C) 2,94 €/kg, noorloomad (Z) 2,46 €/kg, lehmad (D) 2,27 €/kg). Selle aasta I kvartalis eksporditi 230,8 t Eesti päritolu veiseliha 1,04 mln euro väärtuses, mis on 232 tuhat eurot (s.o 28,6%) enam kui eelmisel aastal samal perioodil. Veiseliha eksporditi peamiselt Lätti (38%), Taani (33%) ja Rootsi (16%). Eksporditud Eesti päritolu veiseliha (värske või jahutatud) keskmine hind oli 4774 €/t ja külmutatud veiselihal 4092 €/t. Veiseliha ekspordist 63% moodustas värske jahutatud liha. Kolme esimese kuuga imporditi 771 t veiseliha 3,1 mln euro väärtuses, millest suuremad kogused olid pärit Poolast (30%), Leedust (24%) ja Taanist (15%). Veiseliha import 2018. aasta I kvartalis suurenes 137 t (22%) ja rahaline väärtus 631 800 eurot (26%) võrreldes aasta varasema ajaga. Veiseliha impordist moodustas külmutatud veiseliha 72% (557,7 t), mille keskmine hind oli 3682 €/t. Värsket või jahutatud veiseliha imporditi 213 t, mille keskmine hind oli 4912 €/t. Linnuliha toodeti 2018. aasta I kvartalis 6956 t (elusmassis), mis on 3,1% vähem kui eelmisel aastal samal ajal. Linnuliha osatähtsus liha kogutoodangus on viimastel aastatel suurenenud, siiski selle aasta I kvartalis oli linnuliha osatähtsus 26%, mis on 2% madalam võrreldes eelmise aasta sama perioodiga. Kuna linnuliha tarbitakse enam kui toodetakse, siis ületab linnuliha import ekspordi mitu korda. 2018. aasta kolme esimese kuuga imporditi linnuliha 5374 t summas 8,41 mln eurot. Eelmise aasta sama ajaga võrreldes on imporditav kogus suurenenud 19% ja väärtus 24%. Enim

Tõuloomakasvatus

imporditi linnuliha Soomest (27%), Leedust (22%), Lätist (17%) ja Poolast (12%). 2018. aasta I kvartalis eksporditi Eesti päritolu linnuliha 999,6 t summas 1,67 mln eurot. Võrreldes eelmise aasta sama ajaga suurenes linnuliha eksporditud kogus 6%, kuid rahaline väärtus vähenes 7%. Linnuliha tootjahinda Eestis sektori väiksuse tõttu avaldada ei saa. ELi liikmesriikide keskmiselt oli linnuliha tootjahind 2018. aasta kolmel esimesel kuul 2–3% kõrgem kui eelmisel aastal, kuid ~1% madalam kui viimase viie aasta keskmine linnuliha hind. ELis oli linnuliha keskmine hind jaanuaris 183 €/100 kg ja suurenes märtsiks 185 euroni 100 kg kohta. Liikmesriigiti on linnuliha hinnaerinevused suured. Kui Iirimaal oli 100 kg linnuliha hind märtsis 97 €, siis Saksamaal 271 € ja Soomes 268 €. Lamba- ja kitseliha toodeti 2018. aasta I kvartalis elusmassis 250 t, mis on eelmise aasta sama perioodiga võrreldes 39 t ehk 13,5% vähem. Lamba- ja kitseliha osatähtsus kogu lihatoodangus (elusmassis) moodustas 0,9% (eelmisel aastal 1,1%). Lihatöötlemisettevõtete poolt kokkuostetud ca 1000 lambast ja kitsest saadi 17,4 t liha, mis on 5,7 t võrra ehk 49% rohkem kui eelmise aasta I kvartalis. Lamba- ja kitseliha keskmine kokkuostuhind oli SA andmetel I kvartalis 2592 €/t, mis on eelmise aasta sama perioodi hinnast 133 €/t ehk 5% madalam. Konjunktuuriinstituudi andmetel oli 2018. aasta I kvartalis lambaliha keskmine kokkuostuhind 2,87 €/kg (sh alla 12 kuu vanuste lammaste rümbad massiga 13 kg 3,43 €/kg, üle 12 kuu vanuste lammaste rümbad 2,20 €/kg). Eesti päritolu lamba- või kitseliha (värske jahutatud, külmutatud) eksporditi 2018. aasta I kvartalis 6,03 t, väärtusega 34 180 eurot, mis on eelmise aasta sama perioodiga võrreldes 32 000 eurot rohkem. Eksporditud liha keskmine hind oli 5669 €/t. Liha eksporditi peamiselt (98,7%) Rootsi. Kolme esimese kuuga imporditi 108,55 t lamba- või kitseliha 932 450 euro väärtuses. Import suurenes koguseliselt 12,5% ja väärtuses 65%. Imporditud liha keskmine hind oli 8590 €/t, mis on eelmise aasta sama perioodi hinnast 2785 €/t ehk 48% kallim. Odavaim liha pärineb jätkuvalt Uus-Meremaalt, makstes 8229 €/t, võrreldes eelmise aasta sama perioodiga hind tõusis 66%. Enim imporditi liha Uus-Meremaalt (60%), Hollandist (16%) ja Belgiast (9,5%).

Joonis 5. Kanamuna L- ja M-kategooria hind Eestis, ELis ja lähinaabritel aastatel 2014–2018 (Euroopa Komisjon) 5


Tõuloomakasvatus

2-18

Munatootmine. Mune toodeti 2018. aasta I kvartalis 55,843 mln tk, mis on 5,175 mln muna võrra ehk 10% enam kui eelmisel aastal samal perioodil. Kana kohta saadi keskmiselt 74 muna. Eestis oli kanamuna hind selle aasta I kvartalis viimaste aastate I kvartaliga võrreldes kõrgem. Kvartali viimasel kuul oli L- ja M-kategooria

kanamuna keskmine hind Eestis 135 €/100 kg kohta, mis on viimase viie aasta kõrgeim hind. Kolme Balti riigi võrdluses oli kanamuna hind Eestis stabiilsem (joonis 5) ning ületas märtsis Läti hinda 6% ja Leedu hinda 16%. ELi keskmise hinnatasemega võrreldes jäi Eesti kanamunade hind 22% (jaanuaris) kuni 11% (märtsis) madalamaks.

V E I S E D

6


2-18

TĂľuloomakasvatus

7


Tõuloomakasvatus

2-18

Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi aastakoosolek kulges tavapärases rütmis. Kuulati seltsi juhatuse, raamatupidamise ja revisjonikomisjoni aruandeid. Probleeme polnud ja aruanded kinnitati. Korrigeeriti liikmete nimekirja. Uuendati juhatuse koosseisu, Piret Alfthani asemele valiti Sirje Treumuth, kes osutus ka seltsi hõbekarika uueks omanikuks. Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi aastakoosoleku aretustöö analüüs on esitatud ettekande lühivariandina. Üldkoosolekut alustasime seltsi lipu saamisloo meenutamisega ja laulsime ühiselt 30. 07. 2000. a taastatud lipu õnnistamisel esmakordselt lauldud lipulaulu. 17. juunil täitus EK Seltsi lipu esmaõnnistamisest 90 aastat. Jäädvustasime fotodel lipu üldkoosolekust osavõtjatega. Foto 2. EK Seltsi hõbekarika nominendid koos Käde Kalamehega (vasakult Lorette Kald, Liia Sooäär, Piret Alfthan ja Ants Aaman (M. Kalamees)

Foto 1. Aastakoosolekust osavõtjad

(M. Kalamees) Foto 3. Seltsi teenekad töötajad ja liikmed

(M. Kalamees)

Lihaveiste jõudluskontrolli tulemused 2017. a Pm-mag Tõnu Põlluäär ETKÜ tõuraamatu- ja aretusosakonna juhataja

programm, näeme, et seitse tõugu moodustavad jõudluskontrollis olevatest veistest 96,8%. Siinkohal oleks paslik üle korrata PRIAsse esitatava tõu lühendi tähtsust. Näiteks tihti aetakse segi Ch ja Sh, Hc ja Lihaveiste jõudluskontrolli tulemused on selgunud ja Ch või Sh jne. Kui alustatakse lihaveiste jõudluskontrolliaastaraamatuski avaldatud. Siinkohal lühike kokkuvõte. ga, siis selgub, et tegemist on hoopis teise tõuga. Tekib Aastavahetuse seisuga oli Eesti Põllumajandusloomade küsimus, kas PRIAs on ikka tõud õigesti registreeritud või Jõudluskontrolli AS (EPJ) andmetel jõudluskontrollis 442 lihaveisekarja 32 596 veisega. Võrreldes möödunud aastaga on 30 karja ja 2703 veist enam. Jõudluskontrollis olevate karjade veistest on 41,4% puhtatõulised ja 58,6% ristandid. Puhtatõuliste osakaal suurenes aastaga 1,3% võrra. Enim on puhtatõulisi välismaalt sisse ostetud veisetõugude hulgas (Au 97,8%, Gr 97,3% ja Hc 89,9%). Eestis pikema ajalooga tõugudes on tõupuhtaid vähem (Ch 52,6%, Ab 42,2%, Hf 35,9%, Si 32,5%, Li 31,7%). PRIA andmetel kasvatati Eestis 31.12.2017. aasta seisuga 75 551 (+5551) veist 17 tõust (JKs 13). Seega on lihaveistest jõudluskontrollis 43,1%. PRIA andmetel on tõugude esikolmik endine: Hf (22,4%), Ab (22,2%) ja Li (16,9%); EPJ andmetel Ab (22,7%), Li (22,0%) ja (Hf 16,7%). Lisades siia veel Si (13,8%), Ch (9,8%), Hc (7,5%) ja Ba (4,3%) ehk tõud, kellel on kinnitatud aretus- Foto 1. Ab pullik Konrad (omanik Jane Mättik); aastamass 503 kg, massi-iive võõrutusest aastani 1352 g 8

(L. Ira)


2-18

Tõuloomakasvatus

Foto 2. Ba pullik Edison (omanik Topi Tõukari OÜ); aastamass Foto 3. Ch lehmik Mimmu (omanik Talu ja Tulu OÜ); 200 p 518 kg, massi-iive võõrutusest aastani 1539 g (L. Ira) mass 375 kg, massi-iive võõrutuseni 1665 g (L. Ira)

kas meil on just nii palju lihatõugu veiseid, kui riiklik andmebaas väidab, rääkimata puhtatõulisusest PRIA andmetel? Olgem siis PRIAsse andmete esitamisel hoolikamad. Millised on Eestimaa lihaveised 2017. a jõudlustulemuste põhjal? Kehamass. Teatavasti on jõudluskontrollis vaid sünnimassi edastamine kohustuslik. Kuid taas tuleb korrata 200 päeva (võõrutus-) ja 365 päeva masside tähtsust. Nende näitajate alusel saab hinnata ammlehmade piimakust või põhisöödalise ratsiooni väärtust. Aasta-aastalt on veisekasvatajad nende näitajate tähtsusest enam aru saamas ja masside andmeid on andmebaasi rohkem esitatud ning tasapisi suureneb veiste kaalumiste arv. Siiski on meil väga palju karju, kus oma lihaveiseid üldse ei kaaluta. Samas müüakse paljud veised erinevate projektide (BGB, Türgi jne) kaudu ja ka siin on võimalus müüdud veiste andmed andmebaasi esitada. Loodame, et seda ka tehakse. Sünnimasse esitati 2017. a kokku 12 091, mis on 863 võrra enam kui 2016. a. Aastavahetuse seisuga oli ammlehmi 13 415, mis tähendab, et kõik ammlehmad ei ole poeginud või nende kohta on andmed analüüsi tegemise ajaks esitamata. Võrreldes aastavahetuse seisuga esitatud ammlehmade arvu esitatud sünnimasside arvuga näeme, et sünnimasse on esitatud 90,1% ammlehmade arvust (sündmused tuleb andmebaasi kanda kolme kuu jooksul pärast sündmuse toimumist). Üldjoontes vastavad sünnimassid aretusprogrammides kinnitatule, jäädes ootuspäraselt 40 kg lähedale (v.a Hc). Vasikad olid sündides pisut kergemad, kui näiteks 2016. a. Raskeimad vasikad sündisid Ch (44,5 kg), Ba (43,6 kg) ja Hf (42,0 kg) ning kergemad olid Hc (29,0 kg), Ga (32,6 kg) ja Au (37,4 kg) vasikad. Lehmvasikad sündisid pullvasikatest keskmiselt kaks kilogrammi kergemana. Suurem vahe oli Bb (3,0 kg) ja Li (2,1 kg) tõugudes. 200 päeva masse on möödunud aastal 155 võrra (4198) vähem esitatud. See fakt on halb. Järelikult ei ole veisekasvatajad endale veel teadvustanud, kui oluline on võõrutusmass ja nende andmete olek andmebaasis. Eeldame, et veis kasvaks enam-vähem kilo ööpäevas, mis omakorda tähendaks võõrutusmassiks ~240 kg. Siinjuures jätame kõrvale Hc tõu kasvu eripära tõttu. Tuleb tunnustada kõiki kasvatajaid, kes oma veised on kaalunud ja andmed Liisusse esitanud. Nende tulemuste

põhjal on lehmikute keskmine võõrustusmass 262,4 kg (+0,2 kg vrdl 2016. a) ja pullikutel 281,6 kg (–3,0 kg). Raskemad võõrutatud lihaveised on Bb (308,3 kg), Si (290,5 kg) ja Ch (290 kg) ning väiksema elusmassiga Gr (200 kg), Ab (263,2 kg) ja Li (261,2 kg). Samas enamik lihaveiseid kaalus üle eeldatava 240 kg. Ööpäevased massi-iibed on kolmel Eestis kasvatataval põhitõul, Ch, Li ja Si, teistest tõugudest paremad (tabel 1). Tabel 1. Ch, Li ja Si tõugu lihaveiste 200 päeva ööpäevased massi-iibed grammides Tõug Ch Li Si

Sugu Lehmik Pullik Lehmik Pullik Lehmik Pullik

Puhtatõulised arv ööp iive 230 1122 225 1251 153 1008 122 1072 73 1168 135 1337

Ristandid arv ööp iive 114 1307 187 1253 322 1083 472 1152 195 1174 272 1269

Noorveiste aastamasse määratakse endiselt vähe, mistõttu on keeruline teha suuremaid üldistusi. Kokku kaaluti 1894 aastavanust veist, keda on 277 looma võrra enam kui 2016. a. Aastane lihaveis peaks kaaluma ~400 kg. Keskmine aastaste lehmikute (n = 1176) elusmass oli 359,7 kg ja pullikutel (n = 718) 421,1 kg. Üle 400 kg elusmassiga keskmiselt olid Ch (447,0 kg), Ba (427,5 kg) ja Si (421,9 kg) tõugu veised, teiste tõugude elusmass jäi alla 400 kg. Vaid Ch tõu lehmikud (421,5 kg) kaalusid aastavanuselt keskmisena üle 400 kg ning viie tõu pullikud ületasid aastamassi eesmärgi: Si (67) 517,7 kg, Ch (n = 100) 490,0 kg, Ba (37) 463,4 kg, Li (156) 467,7 kg ja Hf (58) 429,6 kg. Ööpäevased massi-iibedki on aastavanustel veistel enamasti alla 1 kg. Pullikute parimad massiiibed olid puhtatõulistel, Ba (10) 1311 g, Si (32) 1224 g ja Ch (69) 1215 g, ning Si (35), Ch (31) ja Li (89) ristandpullidel vastavalt 1305, 1180 ja 1146 g. Lehmikutest üle 1 kg ööpäevase massi-iibega veiseid 2016. a ei olnud. Ammlehmade vanus. Eesti ammlehm on keskmiselt 5 aastat ja 10 kuud vana, mis on 10 kuud noorem, kui see oli 2016. a tulemuste põhjal. Vanimad on Hc (7 a 4 k), Pi (6 a 11 k) ja Li (6 a 1 k) ning noorimad Sa (3 a 7 k), Gr (3 a 9


Tõuloomakasvatus

2-18

Foto 4. Li pullik Bert (omanik Topi Mõis OÜ); aastamass Foto 5. Li pullik Damir (omanik Topi Mõis OÜ); aastamass 530 kg, massi-iive võõrutuseni 1295 g (L. Ira) 585 kg, massi-iive võõrutusest aastani 1673 g (L. Ira)

10

Ammlehmade väljamineku põhjused korrigeeriti 2016. a ning sealjuures arvestati kasvatajate ettepanekuid. Seega palume leida olemasolevate põhjuste nimistust täpseim ning „muud põhjused“ märkida vaid viimasel võimalusel. Realiseerimine on tegevus, millega lihaveisekasvataja raha teenib. Analüüse on palju, millest pikemad ülevaated antakse seltsi koosolekutel ja infopäevadel. Võrreldes 2016. a kasvas 2017. a pisut realiseeritud lihaveiste arv Eesti tapamajadesse. Nii on realiseerimise kohta Eestisse EPJ andmebaasi laekunud 798 veise infot enam kui 2016. a. Kokku laekus 1937 isaslooma info (neist 1242 pullikud vanuses 16–24 kuud). Ilmselgelt on vähene realiseerimine kodumaale tingitud teiste turgude olemasolust, aktiivne pullikute müük Türki jms. Kui aastaid on probleemiks olnud realiseeritud pullide lihakeha mass, siis tasapisi lihakeha massid suurenevad ja liha kvaliteet paraneb.

298,8 282,6 318,3 315,3 319,8 321,6 321,3 342,6 307,0 317,4 316,8 308,3 309,9 318,8

R%

us

SEU

19,9 19,8 19,9 20,2 20,4 19.9 19,1 19,9 x x x x x x

Ras vas

305 92 845 280 196 120 53 11 137 114 185 144 138 107

Rüm b

Isa teadmata Isa reg-nr-ga Isa TR* pull I põlvkond II põlvkond III põlvkond IV põlvkond 100% lihatõud 16 k vanused 17 k vanused 19 k vanused 20 k vanused 23 k vanused 24 k vanused

ama k g ss,

n

u s, k

Grupp

uud

Tabel 2. Lihatõugu veiste realiseerimine 2017. a

Van

10 k) ja Au (5 a 3 k) ammlehmad. Keskmine ammlehm on karjas 3,2 laktatsiooni. Majanduslikult tähtsad on ammlehmadel veel poegimisvahemiku, esmapoegimisea, vasikate saamise ja ammlehmade väljamineku tulemused. Poegimisvahemik. Igalt ammlehmalt on majanduslikult tähtis saada aastas vähemalt üks elus vasikas. Eesti lihaveise tõugude keskmine poegimisvahemik on 403 p, mis on kaheksa päeva võrra parem kui 2016. a. Tõu keskmisena on paremad tulemused Pi, Si ja Hf ammlehmadel, vastavalt 372, 389 ja 391 päeva. Pikim poegimisvahemik on endiselt Ga (516 p), Hc (446 p) ja Au (434 p) ammlehmadel. Seega venib mitmete emasloomade poegimisvahemik üle 100 päeva pikemaks, kui normaalne oleks. Esmapoegimisiga (EPI) on aretusprogrammides välja toodud. See on iga, mil konkreetse tõu emasloom võib jõudsalt oma vasikaid kasvatada. Ei ole majanduslikult mõttekas hiljavalmivate tõugude EPI tuua liiga varaseks ja vastupidi. Keskmiselt poegib lihalehmik 31,3 kuu vanusena, mis on võrreldes möödunud aastaga 0,3 kuu võrra hilisemaks läinud. Vanemalt poegisid eelmisel aastal Pi (45,5 k), Hc (39,4 k, aretusprogrammis 33–37 k), Ga (39,5 k, soovitatav 33 k). Aretusprogrammile enim vastasid Ba (32,5 k, soovitatav 32–33 k), Si (28,4 k, soovitatav 24–27 k), Li (32,4 k, soovitatav 28–34 k), aga ka Ch (28,8 k) tõugu ammlehmade esmaspoegimisea tulemused. Seega on farmides veel arenemisvõimalusi. Alustada võiks näiteks põhisöödalise ratsiooni tasakaalustamisest pärast võõrutust. Vasikate saamine. Möödunud aastal oli lihaveistel 12 562 (+1046) poegimist ja saadi 12 437 elusat vasikat. Aborte esines vaid 62 ammlehmal. Surnultsünde registreeriti 484. Seega on surnultsünde 3,0%, mis on 0,9% vähem kui 2016. a. See on suhteliselt hea tulemus ja on olnud juba mitmel aastal 3–4% piires. Loodame väga, et kõik reaalselt surnult sündinud või 24 tunni jooksul pärast sündi surnud vasikad on andmebaasis registreeritud. Ammlehmade praakimine. Karjast langes 2016. a välja 1491 ammlehma ehk ~10% ammlehmadest. Paraku peab jällegi tõdema, et meie lihatõugu ammlehmade karjast 35,6%-l oli väljaviimise peamiseks põhjuseks märgitud „muud põhjused“, mille osa võrreldes 2016. a on tõusnud koguni 5,2% võrra. Teisel kohal olid sigimisprobleemid (14,4%) ja kolmandana vanus (10,5%).

1,62 1,64 1,82 1,82 1,83 1,80 1,80 1,81 1,66 1,81 1,82 1,66 1,87 1,80

35,9 25,9 55,6 50,0 46,4 62,9 69,2 90,5 52,2 57,5 59,7 45,0 33,3 35,2


2-18

Bb ja ka Hc tõu pullikute keskmine realiseerimismass vastab ootustele, lihakeha massid on head ning kasvatajatel olnud võimalus teenida suuremat tulu. Bb pulliku keskmine realiseerimise vanus oli 19,3 k ja rümbamass realiseerimisel 363,5 kg. Eeldades, et meie lihaveisetõud (v.a Hc) kasvaksid ööpäevas juurde 1 kg, oleks Bb 19,3 k vanuse pulliku normaalne lihakeha mass 354 kg. Hc vastavad näitajad olid: 22,9 k, 241,9 kg (eeldatav 163 kg). Hc tulemused on head, kuigi neilt eeldame vaid 0,5 kg ööpäevast massi-iivet. Samas teiste tõugude pullikute massiiibe ja kvaliteedi parandamisega tuleb veel palju tööd teha. Näiteks Hf tõu vastavad näitajad olid: 20,9 k, 291,5 kg (381 kg). Tõuraamatusse (TR) kantud pullide järglastel on paremad tulemused, mis peaks igale kasvatajale andma sõnumi tõuaretuse tähtsusest (tabel 2). Ka möödunud aasta realiseerimisest tuli välja, et ühevanuste pullikute realiseerimise massides on väga suured erinevused. Näiteks 19 kuu vanuste pullikute realiseerimismass jäi vahemikku 150–634 kg (vahe 484 kg); 17-

Tõuloomakasvatus

kuistel 150–578 kg (428 kg) ja 20kuistel 100–509,6 kg (409,6 kg). On ilmne, et tegu on andmete edastamise ebatäpsusega. Võimalik, et sisestamisel jäi mõni number ära, aga andmebaasis on just sellised numbrid. Ja kui sisestamisel ei eksitud, tekib küsimus, miks lihaveist pidada, kui ta lihakeha mass on realiseerimisel vaid 100 kg, mis tegelikkuses vastaks normaalselt söödetud kolme-neljakuise vasika lihakeha massile. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et aasta-aastalt lähevad lihatõugude tulemused paremaks. Oleksime rahul, kui jõudluskontrollis osaleks 70% lihaveistest ning neid kaalutaks senisest regulaarsemalt ja realiseerimistulemused paraneksid veelgi. Selleni on siiski veel pikk tee, kuigi see on kvaliteedi parandamise seisukohalt esmane väljakutse. Kutsun jõudluskontrollis osalevate karjade veiste andmeid senisest enam registreerima, sest rääkides kasvatajatega, tuleb tihti ette infot, et kõik andmed ei jõua andmebaasi. Mida rohkem andmeid, seda enam saab nende kaudu meie lihaveisekasvatuse arengut suunata.

Maamessi lihaveiste konkurss Pm-mag Tõnu Põlluäär ETKÜ tõuraamatu- ja aretusosakonna juhataja Reedel, 20. aprillil toimus maamessil kolmandat korda parima lihatõugu lehmiku ja pulliku valimine. Võistlustules osales 39 noorveist: 15 lehmikut ja 24 pullikut, keda esitles üheksa loomapidajat. Kohtunik oli sel korral Torsten Kirstein Saksamaalt, kes ise on ka lihaveisekasvataja ja omab praktilisi veiste väljaõpetamise kogemusi. Hindamise kogemusi on tal nii kodu- kui välismaal (Holland, Šveits, Austria jm). 2008. aastast peab Torstein ka oksjonipidaja ametit. Ta rääkis väga ladusat inglise keelt ja jagas iga osaleva looma kohta asjalikke kommentaare, mida aretajad kindlasti meelde jätsid. Konkursil osalemiseks oli seatud vanusepiirang. Osaleda said vaid need veised, kelle sünniaeg on 2017. a esimene poolaasta. Taoline kitsendus on vajalik, et enamvähem ühes vanuses olevaid veiseid omavahel võrrelda ja anda objektiivne hinnang.

Päeva alustasid aberdiini-anguse lehmikud, seejärel šarolee, herefordi ja limusiini tõugu lehmikud. Kuna grupid olid väikesed (v.a Ab pullikud), sai pingerida kiiresti paika. Kohtuniku kommentaare jälgides selgus, et ees-

Foto 2. Ch lehmik Uibu (omanik Talu ja Tulu OÜ); parim lehmik 2018 (L. Ira)

Foto 1. Hf pullik Ford (omanik ETKÜ); parim pullik 2018 Foto 3. Li lehmik Octavia ( Topi Mõis OÜ); parim lehmik (L. Ira) 2018 (L. Ira) 11


Tõuloomakasvatus

2-18

pool platseerunutel oli parim lihastik, hea suurus, tugevad jalad, parem tõutüüp ja hea käitumine. Juhtus ka nii, et halva käitumise pärast ei saanud üks anguse lehmik osaleda ja kõrvaldati võistlustelt. Suur tänu loomakasvatajatele, kes oma veised näituseks ette valmistasid ja Tartusse kohale tõid. Oleks neid vaid rohkem. On kurb vaadata, et igas tõugrupis võistlevad vaid ühe farmeri hoolealused. Mõistetav ju on, et väljaõpetamisele kulub palju aega ja igaüks ei soovigi sellele keerulisele tegevusele aega kulutada. Samas tõu propa-

geerimiseks on taolistel näitustel osalemine oluline. Kurvaks teeb ka see, et kuigi maamess on väga mastaapne, suurel maa-alal ja puha, ei näinud väga palju lihaveisekasvatajaid konkurssi jälgimas. Tekib küsimus, kas nende väheste entusiastide ponnistused, kes oma loomad messiks ette valmistasid, on ikka vaeva väärt. Edu ja jõudu edaspidiseks igal juhul kõikidele lihaveisekasvatajatele ja loodetavasti toimub 2019. a maamessil juba uus konkurss!

Tabel. Konkursi tulemused LEHMIKUD Aberdiini-anguse (Ab) tõug 1. Olive

EE 18973587

i. Nozeka (CA)

Jane Mättik

2. Odell

EE 18973839

i. Lindy (DK)

Elmar Mättik

3. Simona

EE 19464862

i. Noa-ET (DK)

Jakoberg OÜ

1. Uibu

EE 18573268

i. Ivanhoe (SE)

Talu ja Tulu OÜ

2. Mimmu

EE 18573282

i. Herdsman (UK)

Talu ja Tulu OÜ

3. Hellus

EE 19592466

i. Herdsman (UK)

Talu ja Tulu OÜ

1. Kevade

EE 17495981

i. Inline (DK)

Tsura Talu OÜ

2. Gory

EE 17496797

i. Good News (DK)

Tsura Talu OÜ

3. Inyola

EE 17496353

i. Inline (DK)

Tsura Talu OÜ

1. Octavia

EE 17964470

i. On Dit (FR)

Topi Mõis OÜ Parim lehmik 2018

2. Carina

EE 17964463

i. Carino (DE)

Topi Mõis OÜ

3. Agata

EE 17964456

i. Azurri (FR)

Topi Mõis OÜ

Šarolee (Ch) tõug

Herefordi (Hf) tõug

Limusiini (Li) tõug

PULLIKUD Aberdiini-anguse (Ab) tõug 1. Lucas

EE 18973372

i. Legolas (DK)

Jane Mättik

2. Norman

EE 18973389

i. Nozeka (CA)

Jane Mättik

3. Konrad

EE 18973655

i. Kondor (DE)

Jane Mättik

1. Hardi

EE 16964532

i. Hermes (DK)

Topi Tõukari OÜ

2. Edison

EE 16964495

i. Elliot (EE)

Topi Tõukari OÜ

3. Hugo

EE 16964556

i. Hermes (DK)

Topi Tõukari OÜ

1. Ford

EE 17495622

i. Force (CA)

ETKÜ – Parim noorpull 2018

2. Herxs

EE 17496438

i. Hermann (DK)

Tsura Talu OÜ

3. Inxs

EE 17496445

i. Inline (DK)

Tsura Talu OÜ

1. Kajus

EE 19167695

i. Ryde Juvel (DK)

ETKÜ

2. Bert

EE 17964890

i. Bush (EE)

Topi Mõis OÜ

3. Damir

EE 17964975

i. Dilleson (EE)

Topi Mõis OÜ

1. Pablo

EE 18388251

i. Paavo (EE)

ETKÜ

2. Paulus

EE 19315270

i. Paavo (EE)

ETKÜ

3. Pentti

EE 18386110

i. Petten (EE)

Piira Mahe OÜ

Akviteeni hele (Ba) tõug

Herefordi (Hf) tõug

Limusiini (Li) tõug

Simmentali (Si) tõug

12


2-18

Tõuloomakasvatus

Balti lihaveisekasvatajate 15. kohtumine Ilmar Kallas ETKÜ lihaveisekasvatuse peaspetsialist 19.–20. aprillil toimus Balti lihaveisekasvatajate igaaastane traditsiooniline kohtumine, mis seekord oli viieteistkümnes. Ürituse algatajad olid kunagi Läti lihaveisekasvatajad, kes 18. mail sellel aastal tähistasid oma organisatsiooni loomise kahekümnendat aastapäeva. Leedu lihaveisekasvatajate organisatsioon LMGAGA on loodud 1995. aastal. Esmaseks kohtumispaigaks oli Valgas hotell Metsis, kus võõrustajaks Valgamaa lihaveisekasvataja Andres Balodis, keda teame kui simmentali ja aberdiini-anguse kasvatajat ja kes tegeleb ka punahirvede kasvatamisega. Järgmiseks sihtkohaks oli Arke Lihatööstus Põlgastes Põlvamaal ja mida teame KARNI kaubamärgi kaudu. Arke Lihatööstus on seotud kolme Balti riiki ühendava projektiga „BALTIC GRASSLAND-BEEF”. Ülevaate lihatööstuse tööst andis juhataja Andres Trumm ning lihaveiste rümpade hindamisest ja kvaliteedi nõuetest Mati Antsov. Holvandi Agro on valinud aretatavateks tõugudeks limusiini ja heleda akviteeni, lisaks on osaühingul veel piimakari. Aunis Rohelpuu tutvustas nii lihaveiseid kui ka

eel- misel aastal valminud uut lauta. Lihaveiseid on firmas 350 ja need realiseeritakse põhiliselt nuuma- ja tapaveistena. Tsura Talu herefordi kasvatusest andis ülevaate Margus Keldo. Talus on kokku ligi 400 puhtatõulist lihaveist, kellest 150 on ammlehmad. Põhisuunaks on geneetiliselt nudide tõuveiste müük ja selle tarvis on soetatud tõuloomi Taanist ja Saksamaalt ning kasutatud Kanada päritolu spermat. Nakatu Turismitalus toimus õhtune kokkusaamine ja arutluse all olid aktuaalsed teemad nagu olukord lihaveiseturgudel ja tõuloomade ostudega seotud küsimused. Lisaks turismiteenuste pakkumisele on pererahvas seotud lihaveisekasvatusega, põhiliseks tõuks hereford, kellele on lisandunud nüüd ka tirooli hall tõug. Kokku on Nakatu talus sadakond lihaveist. Õhtul ühines Balti riikide lihaveisekasvatajatega ka Torstein Kirstein, kes järgmisel päeval oli Maamessil 2018 toimunud lihaveiste konkursil kohtunik. Torstein Kirstein töötab Saksamaal firmas Masterrind, kust Läti ja Eesti lihaveisekasvatajad on ostnud viimastel aastatel aretusloomi oma karjade täienduseks. Järgmine Balti riikide lihaveisekasvatajate kokkusaamine toimub 2019. a Lätis.

Hollandi piimaveiste selektsiooniindeksid CRV https://www.crv4all-international.com/about-crv/about-dutch-proofs/ NVI on üldine selektsiooniindeks, mille alusel Hollandis ja Flandrias (Põhja-Belgia) järjestatakse aretuspullid nende tütarde hinnangu alusel. Selektsiooniindeks peab tagama piimajõudluse ja pikaealisuse paranemise, väiksema praakimismäära, mis tähendab ka vähemat karja uuendamist ja sellega suuremat sissetulekut. Samuti enam sigivaid ja tervemaid lehmi, kellel on positiivne mõju ettevõtte sissetulekule ja tarbijaid huvitavatele tunnustele. NVI indeks koosneb kolmest erinevast komponendist – jõudlus, tervis ja kehaehitus. INET e piimajõudluse puhaskasumi indeks väljendab ühe lehma elueatoodangu puhaskasumit eurodes, kus on võetud arvesse piimarasva-, -valgu ja -laktoositoodang. Sellest on maha arvatud söödakulu, milles on arvestatud Hollandi ja Flandria tingimusi. INET = 0,08 x rasvatoodang + 0,16 x valgutoodang + 0,02 x laktoositoodang. Pikaealisus. Pikem kasutusiga eeldab vähemat praakimist karjast, väiksemaid kulutusi üleskasvatamiseks ja suuremat elueatoodangut. Üks standardhälve võrdub 270 päevaga. Aretuspulli iga hinnangupunkt üle 0 võrdub tütarde 0,5 päeva pikema kasutuseaga. Kui kasutatud pulli hinnang oli 500 päeva, siis tema tütred püsivad 250 päeva kauem karjas.

Kehaehitus. CRV aretusprogramm ei eelista äärmuslikku tüüpi, vaid tasakaalus ja funktsionaalset kehaehitust. Lehm peab olema hea liikuvusega (lokomotsioon) ja valmis sööma palju koresööta. Veelgi peaks tasakaalus kehaehitus olema koos hea tervisega. MRY veistel hinnati ka lihastikku. Soovitatava kehaehituse määravad neli üldtunnust: raam, piimatunnused, udar ja jalad/sõrad, millest kaks viimast on lülitatud ka NVI valemisse. Kui isa aretusväärtus udarale ja jalgadele/sõrgadele on 112, tagab see lehma 100-punktilise aretusväärtuse korral tunnuste paranemise vastavalt 2,0 ja 1,2 punkti võrra. Sünniindeks ühendab kõiki tunnuseid, mis on seotud vasika sünniga ning on seotud ema ja vasika enda tunnustega. Kulude hulka on arvestatud raskest sünnitusest tingitud toodangu langus, halvenenud sigivus, varasem praakimine ja veterinaarsed kulud. Märkimisväärne kuluartikkel on eelkõige vasika potentsiaalne kaotus. Sünniindeksis arvestatakse järgmisi tunnuseid: isapoolne poegimiskergus, emapoolne poegimiskulg, isapoolne ja emapoolne vitaalsus. Kasutades pulli, kelle isapoolne poegimiskergus ja emapoolne poegimiskulg on hinnatud 104-ga, lehmade seemendamisel, kelle aretusväärtus on 100, on esmapoegijatel 1,8% ja täiskasvanud lehmadel 0,9% võrra vähem raskeid poegimisi. Kui hinnang on alla 100, on tulemused vastupidised: enam raskeid poegimisi, lühem tiinuse kestus ja väiksem sünnimass. Lisaks on oluline erinevus esmapoegijate ja vanemate lehmade vasikate vitaalsuses. Kui pulli isapoolne (otsene) 13


Tõuloomakasvatus

hinnang on 104, siis sünnib esmapoegijatel 3,2% ja samade pullide kombinatsioonist vanemate lehmadega 0,7% enam elusvasikaid. Kui pulli emapoolne vitaalsus on hinnatud 104-ga, sünnib elusvasikaid rohkem vastavalt 4,8% ja 0,6%. Geneetiliselt hinnatud tunnused summeeritakse üldisesse selektsiooniindeksisse NVI erinevate majanduskaaludega, kusjuures suurem osakaal on jõudlusel: 0,26 ehk 26%. NVI = 0,26 x INET + 0,11 x kasutusiga + 0,14 x udaratervis + 0,14 x sigivus + 0,14 x udarahinne + 0,16 x jalad/ sõrad + 0,05 x poegimiskergus.

2-18

NVI järgi valimine tagab ühe põlvkonna jooksul valikueduks 13 kg piimarasva, 8,7 kg piimavalku ja 12,4 kg laktoosi, pikaealisus pikeneb 200 päeva võrra ning tunnustest paraneb udaratervis 2,3 punkti, udarahinne 1,8, jalad/ sõrad 2,2, poegimisvahemik 0,8, seemendusperiood 1,0, isapoolne poegimiskergus 1,4, emapoolne poegimisprotsess 1,1, isapoolne vitaalsus 0,7 ja emapoolne vitaalsus 0,9 punkti. Refereeris Olev Saveli

Hollandi lehmade suured väljaheitekogused panevad keskkonna haisema Tom Levitt The Guardian Hollandi piimandussektorist tuleb halba haisu. Tööstusharu on igas mõttes väga edukas: hoolimata riigi väiksusest on see viies suurim piimatoodete eksportija ja on seetõttu omandanud palju kiidetud maine kui väike riik, mis toidab maailma. Kuid siin on konks: riigi 1,8 miljonit lehma toodab nii palju sõnnikut, et riigis pole piisavalt maad, et sellest ohutult lahti saada. Selle tulemusena kasutavad farmerid illegaalseid meetmeid sõnnikust vabanemiseks. Riik eirab fosfaatide kohta käivaid ELi regulatsioone, mis takistavad põhjavee saastumist, ja lämmastiku emissiooni kõrge tase mõjutab õhukvaliteeti. Selle tulemusena kutsub Maailma Looduse Fond (WWF) üles keskkonnakaitseks lehmade arvu järgmisel kümnendil 40% võrra vähendama ja pöörduma tagasi piimandussektori juurde, mis suudab oma toodetud sõnnikuga toime tulla. „Me oleme oluliselt parandanud tootlikkust ja efektiivsust viimastel dekaadidel, kuid millist lõivu see nõuab keskkonnalt? Meil on väiksem looduse bioloogiline mitmekesisus Euroopas pärast Maltat, kusjuures sellest on säilinud ainult 15%,“ ütles WWF Hollandi põllumajanduse osakonna juht Natasja Oerlemans. Umbes 80% Hollandi farmidest toodab rohkem sõnnikut, kui nad saaksid oma farmis seaduslikul teel kasutada. Sellest piirangust mööda saamiseks maksavad farmerid hinnanguliselt 550 miljonit eurot, et üleliigne sõnnik ära viidaks. Hiljuti avastatud pettuses tuli ilmsiks, et mitmed neist väldivad lisatasu maksmist, nn transportides sõnnikut ainult paberil, kuid tegelikkuses laotavad seda oma farmi põldudele. Hollandlastel on juba praegu lubatud laotada oma põldudele rohkem sõnnikut kui ülejäänud Euroopa Liidus, kuid viimaste aastate laienemine sektoris on viinud fosfaatide taseme kiire ületamiseni. ELi surve all on Hollandi valitsus sunnitud maksma farmeritele kompensatsiooni, et nad oma lehmade arvu vähendaksid.

14

See on olnud äratuskellaks farmeritele, tunnistas endine Hollandi farmerite liidu poliitnõunik Wiebren van Stralen. Ta ütles, et piimanduse hiljutist kasvu on soodustanud teravilja, soja ja maisi odav import koos ületootmisest tingitud madala väärtusega piimapulbri ekspordi lõppemisega. „Me ei taha, et Hollandit nähakse kui intensiivse loomakasvatussektori osa,“ ütles Rabobanki analüütik Richard Scheper. “Holland on kui suur linn. Igaühel on maja, hea elu ja piisavalt süüa, nii mõeldakse rohkem loodusele. Surve on suurem kui vaesemates või agraarriikides.“ Mitte igaüks pole veendunud, et riik vajaks kohest päästmist lehmakookide käest. Wageningeni Ülikooli loomakasvatusteaduse juht Martin Scholten ütles, et piimanduse väljundi vähendamine võib „eirata meie vastutust toita maailma“. Lehmade saatus riigis peaks lõppkokkuvõttes sõltuma turust, ütles Hollandi Piimandusliit. „Piimatoodete tarbijate arv suureneb maailmas ja eksportiva riigina on kergemeelne peatada meie toodete eksport, mis on meie ainus tarkus. See valdkond on loodud peamiselt piimatoodete tootmiseks,“ ütles pressiesindaja. Seevastu poliitiline toetus piimandusele Hollandis väheneb. Hollandi eelmise aasta valimistel tõusis kahe partei toetus, kes tähtsustasid piirangute seadmist loomakasvatussektorile. Riigi peamine piimatöötleja FrieslandCampina, kes kogub 80% Hollandi piimast, on samuti alustanud lisatasu maksmist veisekasvatajatele, kes karjatavad lehmi ja teevad koostööd WWFiga parandamaks farmi bioloogilist mitmekesisust. Wageningeni Ülikooli turunduse ja tarbijakäitumise professor Hans Van Trijp usub, et Hollandi piimandussektori päevad praegusel kujul on loetud. „Kui te kujundaksite Hollandi ümber ja poleks seotud status quo`ga, siis kas teeksite seda uuesti?“ küsib ta. „Vastus on tõenäoliselt, et mitte.“ Refereeris Alo Tänavots


2-18

Tõuloomakasvatus

L I N N U D Kodulindude näitus-konkurss Luigel Janek Prits Eesti Linnukasvatajate Seltsi juhatuse liige Luige Maaelu Näituslaada korraldaja Koit Põld ja tema meeskond on juba mitmeid aastaid olnud meie linnukasvatajatele ja Eesti Linnukasvatajate Seltsile hea koostööpartner. Ürituse korraldajate arusaamad ja põhimõtted lindude heaolust on linnukasvatajatele meelepärased, lindude eksponeerimiseks on loodud sobivad tingimused, mistõttu on laadast osavõtjaid alati rohkelt. Seekordsel näitusel oli esindatud rohkem kui 60 erinevat linnuliiki, -tõugu ja värvusteisendit, alates eesti vutist ja lõpetades jaanalinnuga. Lisaks tavapärasele lindude eksponeerimisele korraldas (J. Prits) ELS siin ka kanade hindamise. Konkursile toodi 67 lindu, Foto 1. Lindude hindamine esindatud oli 18 kanatõugu ja palju erinevaid värvusteisendeid. Eriti rohkearvuline oli braamade, suurekasvulissas, oli veidi isegi üllatuslik. Samas, võit ei olenenud sute lihakanade kollektsioon, kellest oli kohal lausa 14 gugi kuke suurusest, vaid vastavusest tõustandardile. erinevat värvust. Linde hinnati Briti tõustandardite alusel. Tiitli „Kodulindude kevadnäitus Luige 2018 rahva lemKohtunikeks olid oma ala tunnustatumad asjatundjad mik“ sai Heli Vinnile kuuluv valge sulestikuga siidikana. EMÜ dotsent, linnukasvatuse õppejõud, tõulindude eksEi oleks kuidagi osanud ennustada, et just kõik kolm rahpert Eestis Aleksander Lember ning ELSi liige, braamade vale kõige enam meeldinud lindu olidki siidikanad. Ilma hinnatud aretaja Tiina Mardisoo ja ELSi juhatuse liige liialdamata võib siidikana pidada selle näituse vaieldamatõulinnukasvataja Janek Prits. tuks näitusekülastajate meelistõuks. Lindude väljapanek oli muljetavaldav, osavõtjatele jaAuhindadega ei koonerdatud. Looma- ja linnukasvatugati nii tiitleid kui ka auhindu. Kõigi osalejate seast valiti sele orienteeritud söötade ja söödalisandite tootjad olid nii „Kodulindude kevadnäitus Luige 2018 parim farm“. Pariosalejatele kui ka võitjatele väärika auhinnalaua välja ma farmi tiitli võitis keskmise hindepunktide summaga pannud. Meeldivaimaks osutunud üks rahva hulgast kos96,8 Liina Elken, kes on pühendunud eelkõige braama tunud kommentaare oli: „Näe, kurat, hindavad kanu, aga tõugu kanade aretusele. Tiitli „Kodulindude kevadnäitus Luige 2018 kõige ilusam kana“ võitis Moonika Ostile kuuluv tähniline braama. Tiitel ei tulnud kergelt ja kohtunike lõplikuks otsuseks oli vaja lausa võrdlevat lisavooru. Ja nii üllatuslik kui see ka polnud, siis lõppvõistlus toimus mainitud braama tõugu kana ja Heli Vinnile kuuluva mustavärvuselise siidikana vahel. Lõppotsuse kujunemiseks pidi lõpuks ka kolmas kohtunik sekkuma ja otsustavaks sai nii nagu näitustel võrdsete tulemuste puhul vahel ikka, kolmanda kohtuniku isiklik sümpaatia. Valiti ka „Kodulindude kevadnäitus Luige 2018 kõige ilusam kukk“. Tiitli võitis Anneli Naadeli kasvandik, sinise raamiga põldpüüvärvuseline uaiendoti bantamikukk. Et just kääbustõu esindaja suurte ja võimsa- Foto 2. Näituse kõige ilusam kana (vasakul) ja kukk (paremal) ning õnnelikud te braamade ees mainitud tiitli nap- omanikud (J. Prits) 15


Tõuloomakasvatus

Foto 3. Rahva lemmikud siidikanad

2-18

(J. Prits) Foto 4. Näitus on selleks korraks lõppenud

auhinnad oleks nagu veistele mõeldud“. Ei saa salata, söödavilja ja täissöötasid jagati tonnidega, ka söödalisandite tootjad olid nii toodete sortimendi kui ka koguste poolest kasinusest kaugel ja auhinnalaud toodetest lookas. Ei puudunud sealt ka kümneid kausse uuendusliku lindude nokakivi. Kõigile osavõtjatele jäid näitust meenutama saadud värvilised rosetid ja tänukirjad. Näitus õnnestus tänu paljude hobilinnukasvatajate aktiivsele osavõtule ja kaasaaitamisele. Pikaajalise ja suure panuse eest Eesti tõulinnukasvatuse propageerimisse ja

(J. Prits)

edendamisse said ELSi kuldse mälestusplaadi Ülle ja Valeri Kostin ning Tiina Mardisoo. ELS ja Eesti linnurahvas tänavad üritusele õla alla pannud ja väärikate auhindadega toetanud Scandagra Eesti AS söödatehast, Rannu Seeme OÜ-d, Veskimeister OÜ-d, Interchemie Werken de Adelaar Eesti AS-i, Konkrit-Agro OÜ-d, Anu Ait OÜ-d, Estfarm OÜ-d. Erilised tänusõnad kuuluvad Luige Maaelu Näituslaada korraldajale Koit Põllule ja tema meeskonnale, kes lõid nauditava keskkonna nii lindudele, kasvatajatele kui ka näituse külastajatele.

S E A D Sigade Aafrika katk (SAK) levib endiselt meie metssigade populatsioonis Harles Kaup Läänemaalt. Mujalt Eestist surnud metssigade Veterinaar- ja Toiduamet, loomatervise, loomakaitse ja positiivseid leide sellel kuul ei olnud. Nii SAK viirus- kui söötade osakonna juhataja ka antikeha positiivseid metssigu leiti üks isend Harjumaalt. Viiruspositiivseid metssigu aprillis ei leitud. Uuringute tulemustest on näha, et SAK positiivsete 30.04.18 seisuga oleme sel aastal uurinud 2948 metssimetssigade leidude arvud on veelgi vähenenud võrreldes ga (neist 2913 kütitud, 30 lõpnud ja 5 hukatud metssiga) eelmiste kuudega. Positiivsete leidude põhjal võib öelda, ning tuvastanud 196 SAK positiivset metssiga, kellest et kõige aktiivsemad viiruse piirkonnad olid aprillis Lää181 olid kütitud isendid ja 15 surnuna leitud. nemaal ja Harjumaal. Oluliselt on muutunud olukord SaaAprillis oli kokku 11 SAK positiivset metssea leidu, remaal, kus aprillis oli kokku ainult kolm SAK antikeha neist üheksa olid antikeha positiivsed leiud (80%). See positiivset leidu. Eelnevatel kuudel on Saaremaalt leitud näitab, et metssigade hulgas on ülekaalus haiguse läbioluliselt rohkem SAK positiivseid metssigu, mis on olnud põdenud ja/või tervenenud loomad. Probleem on selles, et kas antikeha, viirus või viirus-antikeha positiivsed. esmakordse SAK nakatumise järgselt tekkinud antikehad Niikaua kui SAK metsseapopulatsioonis levib, on otseei anna loomadele immuunsust teistkordse nakatumise selt ohustatud kõik piirkonnas asuvad seafarmid. Eriti korral ning sellised loomad võivad olla viiruse kandjad ja oluline on siinjuures iga loomapidaja pidev bioohutuskalevitajad. Nii et olukord metsas on muutunud ja aktiivse va täitmise jälgimine oma farmis. Iga väiksemgi eksimus viiruse asemel on ülekaalus antikeha positiivsed metsvõib lõppeda SAKi farmi jõudmisega. sead, kes on potentsiaalsed viiruse levitajad. Toome siinjuures välja olulisemad riskid ning juhised SAK antikeha positiivseid metssigu, nagu eespool kirtegutsemiseks vastavalt tõrje-eeskirjale. jas, leiti kokku üheksa: üks Harjumaal, üks Raplamaal, Loomapidaja peab sigu loomakasvatushoones pidama kaks Lääne-Virumaal, kaks Jõgevamaal ja kolm Saareviisil, mis välistab sigade väljas pidamise ja kokkupuute maal. Aprillis leiti üks surnud SAK positiivne metssiga 16


2-18

Foto 1. Hukatud emis

Tõuloomakasvatus

(H. Kaup)

muude loomadega. Eeskirja selle punkti tõlgendamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et sigu ei tohi pidada samas ruumis muud liiki koduloomade ja -lindudega ning välistatud peavad olema ka nendevahelised kokkupuuted. Säte on oluline ka seetõttu, et eri liiki koduloomade söötmise korraldamine samas ruumis nii, et saaks välistada taudi edasikandumist, on bioohutuse seisukohast keeruline. Samuti peab olema täielikult välistatud lemmikloomade (kassid, koerad) pääs sigalasse. Aksepteeritav ei ole ka lindude pesitsemine sigalates. Loomapidaja peab korraldama isikute ja veovahendite sissepääsu ettevõtte territooriumile üksnes desobarjääri kaudu. Desobarjäär tähendab nakkustekitaja leviku tõkestamist desoainega ettevõtte territooriumile ja samuti ka ehitisse, kus sigu peetakse. Bioturvalisuse üldise taseme tõstmiseks on vaja enam tähelepanu pöörata rakendatud meetmete tõhususele. Esmajärjekorras desinfektsiooni protseduuride tõhususele – desomattide funktsionaalsusele. Oluline, et desobarjääri loomisel on kasutatud sobivaid desoaineid ning lahuste kasutamine on vastavuses nende kasutusjuhendiga (et lahusel oleks piisav kontsentratsioon!). Kindlasti peavad bioohutuskavas olema eraldi kirjeldatud tegevused desobarjääri läbimisel talveperioodil, kui lahus välioludes külmub. Desobarjääriks ei pea olema alati ja üksnes desomatt/-vann, vaid desobarjääriks võib olla ka näiteks desoprits. Kasutatavad pritsid peavad olema piisavalt võimsad ning täitma oma eesmärki. Desinfitseeritakse ainult puhtaid pindu. Kui veovahendid vajavad enne puhastamist, siis siseneva veovahendi mehaaniline pesu (nt survepesu) peab toimuma väljaspool territooriumit, et vältida territooriumi saastamist. Juhtudel kui on paigaldatud territooriumile pääsule desovann/-matt, mis asetseb väljaspool piirdeaeda, tuleb jälgida, et see asetseks vahetult sissepääsu värava ees. Olukord, kus piirdeaiast väljaspool asetseva desovanni/-mati ja värava vahele jääb vahe, pole aktsepteeritav, ning sellistel juhtudel tuleb rakendada täiendavat desinfitseerimist vahetult enne sissepääsu. Pärast veovahendi desinfitseerimist tuleb arvestada desinfektsioonivahendi viiruste inaktiveerimiseks kuluvat aega ning mitte alustada liikumist territooriumil enne 15 minuti möödumist. Tuleb jälgida, et desobarjäärid oleksid paigaldatud kõikide sissepääsude ette, mille kaudu on võimalik siseneda loomade pidamiseks kasutatava ehitise territooriumile või loomapidamisega seotud ehitisse ja üksustesse.

Tuginedes Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooni OIE soovitustele, peaks veoki desinfitseerimine koosnema minimaalselt järgmistest etappidest: 1) pihusta kogu veok desoainega üle nii, et saaste saaks läbi leotatud; 2) eemalda nähtav mustus – mineraalne ja orgaaniline saaste survepesuri, harja, kaabitsaga; 3) pihusta uuesti desoainet kogu veokile; 4) pärast ettenähtud toimeaega loputa veega; 5) puhasta ja desinfitseeri eraldi veoki rattad; 6) veoki kabiin pesta seestpoolt pesuvahendiga ja töödelda desinfektandiga. NB! Kui juht ei välju ettevõtte territooriumil kabiinist või kui juht kasutab kabiinist väljumisel ühekordset kaitseriietust, ei pea kabiini desinfitseerima. Loomapidaja peab tagama, et enne loomakasvatushoonesse sisenemist ja pärast sealt lahkumist vahetatakse üleriided ja jalatsid ning pestakse ja desinfitseeritakse käed ja jalatsid. Selle nõude eesmärk on, et rõivaste vahetamine toimuks vahetult enne sigade pidamise ruumi sisenemist, st loomakasvatushoones sees olevas riietusruumis. Kui riiete vahetus toimub väljaspool loomakasvatushoonet, siis peaks selles hoones rakendama desinfitseerimismeetmeid ning tagama väli- ja tööriiete eraldatuse. Sigalasse sisenemisel tuleb desinfitseerida käed ja jalanõud. Loomapidaja peab välistama haljassööda toomise ettevõtte territooriumile. Sigade pidamiseks kasutatava loomapidamishoone territooriumile on haljassööda toomine keelatud. Eestis on teadaolevalt kasutatud sigade söödaks kuivatamata uudseviljast valmistatud sööta. Lisaks on kasutusel kuivatamata vilja säilitamine CO2 keskkonnas ning sellest sigade sööda tootmine. Ka need söödad loetakse haljassöödaks. Kuna uudseviljas ja kuivatama viljas on SAK viiruse säilimise tõenäosus EMÜ teadlaste hinnangul mõnevõrra suurem, siis me ei soovita uudsevilja ja kuivatamata vilja sigade söödaks kasutada. Sellise sööda kasutamine sigadele suurendab ohtu SAK haiguspuhanguks. Loomapidaja peab kasutama allapanuks üksnes materjali, mida on viimase 90 päeva jooksul enne kasutamist hoiustatud nii, et on välistatud muude loomade ja võimalikku viirust edasikandvate isikute juurdepääs sellele. Erinevad riskihinnangud ja analüüsid on näidanud, et katkuviirus on keskkonnas väga vastupidav. Seda asjaolu arvestades on viiruse inaktiveerimiseks Euroopa Komisjoni SAK strateegia dokumendis SANTE/7113/2015 ette nähtud, et enne allapanu kasutamist tuleb seda hoiustada 90 päeva jooksul viisil, mis välistab selle kokkupuute eelkõige metssigadega kui kõige otsesemate viiruse edasikandjatega. 90 päevane hoiustamise nõue laieneb määruse uues redaktsioonis ka kütte-ja metsamaterjalile. Oluline on, et loomapidaja selgitab ettevõttes rakendatavaid bioohutusmeetmeid sigade pidamises osalevale isikule. See on ülioluline, sest kõik seafarmiga seotud inimesed peavad kehtestatud nõuetest üheselt aru saama. Bioohutusmeetmetest ei ole kasu, kui neid farmis iga päev ei täideta. Loomapidaja peab tarastama loomakasvatushoone territooriumi selliselt, et aluspinnasega ühendatud tara kaudu oleks välistatud muude loomade sissepääs loomakasvatushoone territooriumile, sealhulgas juurdepääs kasuta17


Tõuloomakasvatus

tavale inventarile, söödale, allapanule, veele, sõnniku ja läga ladestuskohale ning loomakasvatushoonesse. Tarastust peab olema võimalik hinnata kogu ringpiiris. See eeldab, et tarastusest väljapoole jääv ala oleks ka heakorrastatud. Ehitise osa, kus ei ole väljapääse (uksi) võib olla tarastuse osa. Tarastatud osa peab olema nii suur, et taudi puhkemisel on võimalik viia kõik taudikolde likvideerimisega seotud tegevused (eelkõige sigade hukkamisega seonduv) läbi „puhtas tsoonis“. Tarastus peab tagama, et aluspinnasega ühendatud tara kaudu oleks välistatud eelkõige metssigade, sh põrsaste, kui potentsiaalselt viirust edasikandvate loomade sissepääs loomakasvatushoone territooriumile. Võimatu on see lindude, pisiimetajate, näriliste, aga ka kodukasside puhul ning seda me ei nõua. Tarastuse osaks olevad väravad peavad samuti välistama metssigade, sh põrsaste, kui potentsiaalselt viirust edasikandvate loomade sissepääsu loomakasvatushoone territooriumile. Värava ja tihendatud pinnase vahe ei tohi kogu värava ulatuses olla suurem kui 10 cm. Territooriumilt väljapoole jäävaid lägalaguune, sõnnikuhoidlaid eraldi tarastama ei pea. Arvestades lägamahutite tühjendamisega kaasnevaid bioturvalisuse riske seoses veokite tiheda liikluse ja orgaanilise saastega, ongi turvalisem,

2-18

Foto 2. Hukatud sead Väike-Maarjasse saatmisel

(H. Kaup)

kui see tööprotsess toimub väljaspool farmi nn puhast territooriumi. Soovin Eesti seakasvatussektorile jõudu ja vastupidavust bioohutusmeetmete elluviimisel. Kõik on teie kätes ja karja tervis on otsese sõltuvuses teie tegevusest või ka tegevusetusest.

Kas geenide muutmine lahendab kultide kastreerimise probleemi? Benny van Haandel E-barn Solutions direktor/omanik, seakasvatuse ekspert Pig Progress

tõusis tähelepanu keskmesse viimaste aastate kestel, kuna see oli murranguline meetod geneetika- ja biomeditsiinialastes uuringutes. Veel hiljuti oli DNA muutmine suhteliselt ebatäpne meetod. CRISPR esitleti kui ühe DNA tähe muutmise viisi DNAd lõikava ensüümi abil. Kõige tuntum on neist CRISPR/Cas9-ensüüm, kuid hiljuti on kasutusele võetud ka teisendid nagu Cpf1 ja Mad9. Seda uut tehnikat on sageli nimetatud ka kui „geenide muutmine“ või „täppisaretus“. Ehkki meetod ei kujuta endast geneetilist muundamist, vaid loob genotüüpe, mis on juba olemas, siis võib see siiski kaasa tuua raskusi lõpp-produktide aktsepteerimisel seaduseandja või avaliku arvamuse poolt. Viimased ei

Geenide muutmist kui suhteliselt uut tehnoloogiat on hakatud kasutama ärilistel eesmärkidel. Firma Recombinetics (Minnesota, USA) teatas hiljuti, et on leidnud lahenduse kuldiliha kõrvallõhna probleemile, kasutades geenide muutmist. Praegu on kuumaks teemaks geenide muutmine või täppisaretuse tehnoloogia, kuna selle metoodika on paljulubav. Uute meetodite kasutusele võtmine loob uusi võimalusi varasemate keeruliste probleemide lahendamiseks. Üks sellistest probleemidest ongi kuldiliha kõrvallõhn, kus täiskasvanud kuldi lihast eralduvat ebameeldivat lõhna põhjustab androstenooni, skatooli või indooli kõrgem tase. Selle probleemi esinemise vältimiseks lihatoodetes kasutatakse seakasvatuses laialdaselt kastreerimist. Samas viimastel kümnenditel näib avalik arvamus üha vähem aktsepteerivat kirurgilist sekkumist. See oli ka üheks põhjuseks, miks Euroopa Liit (EL) teatas kultide kastreerimise keelustamisest alates 2018. aasta jaanuarist. Kahjuks aga ei suudetud pakkuda ühtegi uut lahendust. Seetõttu otsib seakasvatuse sektor meeleheitlikult alternatiivseid viise ja üheks lahenduseks, mida tasuks kaaluda, on geenide muutmine. CRISPR. Geenide muutmist või „klasterdatud regulaarseid vahepealseid lühikesi palindroomseid korduseid“ Foto 1. Ülim eesmärk: kultide pidamine, kartmata kuldiliha (A. Tänavots) (CRISPR) tutvustati umbes kümme aastat tagasi ja see kõrvallõhna 18


2-18

Tõuloomakasvatus

pruugi ka mõista erinevusi GMO ja geenide muutmise nüanssides, aga see ei peata teadlasi ja aretusettevõtteid sellega eksperimenteerimast. See meetod on piisavalt lihtne ja hõlpsasti rakendatav enamikus vastava varustusega laborites. Põllumajandusülikoolid ja idufirmad on avalikkusele juba näidanud esimesi muudetud geenidega veiseid, sigu, lambaid, kitsi ja hiiri. Laborid saavad lihtsalt tellida kindlaid geene mõjutavaid RNA-teisendeid ja kontrollida, millised neist töötavad kõige paremini. CRISPR-komplekti tellimise järel näevad spetsialistid tulemusi juba mõne nädala pärast. Esimesed katsed. USA firma Recombinetics oli üks esimestest, kes tegi katse tuua see geenide muutmise meetod põllumajandusloomade turule. Nende esimene katse oli veisekasvatuses, kui esitleti nudisid anguse tõu embrüoid. See ühelookuseline autosomaatiline tunnus oli geenide muutmise loogiline kandidaat, kuna on määratud kahe alleeli poolt, kus nudisust määrav alleel (P) on dominantne sarvilisuse alleeli (p) suhtes. Geenide muutmise tulemusena sündinud esimesed nudid vasikad tõestasid, et see tehnika töötab. Sigade aretuses on loogiliseks sammuks otsida ühe lookuse poolt määratavaid suure mõjuga tunnuseid. Teadlased on keskendunud tunnustele, kus üksikut lookust saab seostada haiguskindlusega, näiteks sigade Aafrika katku ja PRRS-resistentsus. Järgmine eesmärk: geneetiliste omaduste parandamine. Järgmisteks eesmärkideks seati tunnused, mida on raske parandada tavapärase aretusega, kuid millele võivad suurt mõju avaldada mõned geneetilised markerid. Kuldiliha kõrvallõhn ongi üks selliseid tunnuseid, mida pole võimalik kiirelt elimineerida ja seega võivad uued meetodid pakkuda selleks lahendusi. CRISPR-meetodi kasutamisel kuldiliha kõrvallõhna elimineerimiseks on vaja tähelepanu pöörata selle muutlikkusele. Kui suuremat osa geneetilisest muutlikkusest saab seostada piiratud arvu geneetiliste markeritega, siis on võimalik teatud alleelide muutmisel vähendada kuldiliha kõrvallõhna. Kuldiliha kõrvallõhna seostatakse androstenooni- ja skatoolitasemega ning mõlema tunnuse päritavuseks on hinnatud 0,5–0,6. Kõrge päritavus tähendab, et sellesuunaline aretus peaks olema üsna edukas. Samas, mittesoovitavad geneetilised seosed, näiteks suguküpsusega seon-

duvad, võivad anda tagasilöögi viljakustunnustele. Kuldiliha kõrvallõhna kasutamist aretusprogrammides takistab see, et selle määramine on raske ja kallis. Hiline suguküpsus. Geenide muutmisel tuleb arvestada selle mõjuga sigivusele. Igasugune negatiivne mõju emaliinide sigivusele võib olla pidurdavaks teguriks, kuna valik väiksema androstenoonisisalduse suunas võib nooremiste puberteeti edasi lükata. Mis puutub aga isaliinidesse, siis uuringud on näidanud tugevat geneetilist korrelatsiooni (>0,5) suguküpsuse saavutamise vanuse ja liha androstenoonisisalduse vahel. Djuroki tõug kaldub olema kõrgema androstenoonitasemega kui landrass või suur valge. Pjeträäni tõugu kuldid on samuti kõrge androstenoonitasemega, kuid palju madalama skatoolitasemega kui djurok. Seega on aretuses loogiline otsida võimalusi androstenooni- või skatoolitaseme alandamiseks, ilma et see avaldaks otsest mõju suguküpsusele. SNPde mõju. Mitmed kuldiliha kõrvallõhna geneetilised uuringud on näidanud üksiknukleotiidse polümorfismi (SNP) suhteliselt suurt mõju. Geenide muutmise kaudu mõjutatavate spetsiifiliste SNPde asukohad erinevad tõuti või liiniti. Viimasel kümnendil on sellele teemale keskendunud mitmed uuringud. Taani ülegenoomne assotsiatsiooniuuring (GWAS) näitas nii skatooli kui ka androstenooni seotust SNPga mitmes kromosoomi regioonis. Üks olulise tähtsusega skatoolitasemega seostatud SNPde grupp asus CYP2E1 geenis, mis on seotud skatooli lõhustumise protsessiga maksas. Teine paljulubav uuring pärineb Belgiast, kus uuriti väga hästi tuntud markerit MC4R (melanokortiin-4 retseptor) kandvate genotüüpide mõju kuldiliha kõrvallõhnale. MC4R on üks vähestest markeritest, mis on erinevates uuringutes näidanud olulist mõju massi-iibele, söödaväärindusele ja pekipaksusele. Võrreldes G-alleeliga, olid A-alleeliga sead umbes 70 g suurema päevase massi-iibega ja 2 mm paksema pekiga. MC4R markeril polnud olulist mõju androstenoonisisaldusele, kuid see mõjutas indooli ja skatoolitasemeid. GG-genotüübiga sigadel olid oluliselt madalamad skatooli- ja indoolitasemed. Belgia teadlaste kõige tähtsam järeldus oli aga see, et MC4R polümorfismi saab kasutada kuldiliha kõrvallõhna vähendamiseks, ilma et see alandaks kultide või nooremiste sigivustulemusi. Kuid sellega kaasnev massi-iibe, söödaväärinduse ja pekipaksuse muutumine võib olla takistavaks

Foto 2. Djuroki tõug olevat suurema androstenoonitasemega (A. Tänavots)

Foto 3. Pjeträäni tõugu kuldid olevat madalama skatoolitasemega kui djuroki tõug (A. Tänavots) 19


Tõuloomakasvatus

teguriks, kui neid tunnuseid pole aretuseesmärkideks seatud. Samuti on täheldatud käitumiserinevusi, kus GG-genotüübiga sead kalduvad olema aktiivsemad ja neil on rohkem nahakahjustusi kui nende AA-genotüübiga kaaslastel. Geenide muutmine vs tavapärane aretus. Nagu eelnevalt mainitud, on skatoolitaseme alandamiseks leitud mitu huvitavat kandidaatlookust. MC4R kasutamise tulemused lahknevad sõltuvalt isaliinist. Pjeträäni tõu kasutamine on kõige loogilisem, kuna tänu nüüdisaegsetele geneetilistele valikuprogrammidele on kinnistatud peaaegu 100% GG-genotüübist. Võimalused sellise tõu parandamiseks on aga eeldatavalt väikesed. Djuroki tõul, sõltuvalt aretuseesmärkidest ja turusituatsioonist, on aga suuremal või vähemal määral kinnistunud AA-genotüüp. GG-genotüüpi esindab aga lihaselisemate vormidega djurok. Djuroki tõug pakub enam võimalusi skatoolitaseme

2-18

alandamiseks SNPde kaudu, kuna selle prognoosimise täpsus on suhteliselt suur. Samas on kuldiliha kõrvallõhna esinemine djuroki tõugu kultide hulgas enam levinud. Seega on võimalused kuldiliha kõrvallõhna probleemi lahendamiseks geenide muutmise teel üsna väiksesed. Ehkki Kanada teadlased väidavad, et neil on nimekiri 100 SNP kohta, mis on seotud kuldiliha kõrvallõhnaga, siis suur osa nendest võivad olla seotud mitmete geenidega, nagu eelmainitud CYP2E-geen. Mõne aasta pärast Kui õnnestub tuvastada mõned peamised SNPd ja neid geenide muutmiseks efektiivselt rakendada, siis mõne aasta pärast piisab paarisajast valitud embrüost, et suurendada aretuses kasutatavate sigade mutatsioonide sagedust. Refereeris Alo Tänavots

S E A D U S A N D L U S Aretustoetuse maksimummäärad 2017. a Katri Viirlo alusel maksetaotluste esitamine uus asi. Aga PRIA kohaPRIA arengutoetuste osakonna turukorralduse büroo pealsete kontrollide järel, mille jooksul ka koolitasime juhataja taotlejaid, muutus asi oluliselt paremaks. Taotlejad said luua enda jaoks süsteemi, kuidas ja milliseid dokumente PRIA-le esitada ja millised kulud on abikõlblikud kulud. 2017. aastal taotles põllumajandusloomade aretustoeLisaks valmistas kohati raskusi üldkulude ja otseste kulutust 13 taotlejat. Eelarve oli 3 825 000 eurot, millest de eristamine. 2 188 314 eurot oli eraldi ette nähtud sigade jõudluskont2018. aastal oli 15 taotlejat ja eelarve oli 3 825 000 eurolli läbiviimiseks või geneetilise väärtuse hindamiseks. rot. Vähendamise põhjuseks oli ületaotlemine, kõikidel 2017. aasta alguses oli dokumentide ja taotlustega ükstaotlejatel vähendati toetuse summat proportsionaalselt. jagu segadust, sest taotlejate jaoks oli kuludokumentide Tabel. Taotlejad, kellele on 2018. aastal määratud põllumajandusloomade aretustoetus Taotleja

Määratud summa

Taotletud summa

2 324 347.18

2 550 500.00

Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu

950 870.61

1 200 200.00

Eesti Hobusekasvatajate Selts

Eesti Tõusigade Aretusühistu

102 172.39

115 136.20

Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts

89 529.15

101 792.60

Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit

75 537.41

82 887.00

Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontroll

75 264.92

82 588.00

Eesti Maakarja Kasvatajate Selts

61 815.51

67 830.00

Eesti Linnukasvatajate Selts

36 467.60

40 015.80

Eesti Vutt

35 301.15

38 735.86

Eesti Tõugu Hobuse Kasvatajate ja Aretajate Selts

30 055.67

33 193.20

Eesti Tõulammaste Aretusühing

29 397.23

32 470.25

Kihnu Maalambakasvatajate Selts

10 678.96

11 718.00

Eesti Ahhal-Tekiini Assotsiatsioon

3018.69

3312.40

75549

370.00

507.50

141393

173.52

190.40

Kokku

3 824 999.99

4 361 077.21

20


2-18

Tõuloomakasvatus

Milleks meile PõKa? Illar Lemetti Maaeluministeeriumi kantsler Ohutu ja puhas toit, konkurentsivõime ja keskkonnahoid, lisandväärtus ja eksport – kõiki neid märksõnu kuulevad põllumajanduse ja kalanduse valdkonnaga kokkupuutuvad inimesed iga päev, ehkki mõista võib neid erinevalt. Jõud peitub aga ühtsuses. Parema üksteisemõistmise saavutamiseks ongi Maaeluministeerium koos partnerite ning sektoriga alustanud põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava (PõKa) koostamist. PõKa on sellele arengukavale ministeeriumiseinte vahel antud hellitusnimi ja sellisena meile omaseks saanud lühend. Plaanitav arengukava annab meile visiooni ja tegevussuunad aastani 2030. Meie soov on luua kõigi poolte aktiivsel kaasamisel üheskoos tulevikukirjeldus, mida hakata ellu viima; dokument, millele saaksid tugineda edaspidised otsused, sealhulgas meie vaated Euroopa Liidu ühisele põllumajandus- ja kalanduspoliitikale. Kõigepealt tuleb loomulikult alustada hetkeolukorra hindamisest: kuhu oleme jõudnud, mida oleme saavutanud ja kus on veel arenguruumi. Lõpptulemusena soovime jõuda olukorrani, kus meil oleks olemas katusraamistik ja sõnastatud peamised prioriteedid, tegevused eesmärkideni jõudmiseks ning viisid saavutatu mõõtmiseks. Arengukava loomine ligi 10 aastaks tundub mõistliku lahendusena kiirelt muutuvate majandusolude ning märksa enam aega nõudvate keskkonnaeesmärkide tasakaalustatud ühitamiseks. Arengukava arvestagu muutunud oludega Me teame, milline on raamistik, milles tegutseme. Viimastel kümnenditel on toimunud märkimisväärsed muutused, mis on peamiselt seotud muutuva tehnoloogia, keskkonnaseisundi, kaubanduse liberaliseerimise ja linnastumisega. Palju on muutunud ka inimeste ootused toiduohutusele ning toidutootmise viisidele. Võtmeküsimus on, kuidas jõuda olukorrani, kus ka aastal 2030 oleks meil piisavalt inimesi, kelle kutsumus on toidutootmine, seda nii taime- ja loomakasvatuses, kalapüügis ja kalakasvatuses kui ka toiduainetööstuses. Kuidas tagada meie toidukultuuri püsimine ja areng? Kogu maailmas võime ennustada tarbimise suurenemist, tootmise kontsentreerumist ning globaalse kaubavahetuse osatähtsuse tõusu. Intensiivne tootmine on maailma paljudes piirkondades keskkonnale halvasti mõjunud, halvendanud muldade olukorda ja vähendanud elurikkust. Loodusressursside kestlikum kasutamine on tõusnud keskseks teemaks eriti seoses kliimamuutustega, mille tagajärjel sagenevad äärmuslikud ilmastikutingimused. Globaalne soojenemine muudab kõrbeks järjest suuremaid maa-alasid ning põhjustab piirkonniti ulatuslikku veepuudust. Meie põllumajandusel ja kalandusel on head eeldused. Eesti võib olla hea, nutikaid lahendusi pakkuv eeskuju jätkusuutlike lahenduste leidmisel, sest Eesti põllumajandust ja kalandust analüüsides on selge, et meil on tootmi-

seks küllaltki head eeldused. Kuulume maailma tippu põllumajandusliku maa hulga poolest inimese kohta. Meil on kasutada laialdased veeressursid, mis annab meile maailma mastaabis tugeva konkurentsieelise. Erinevate kliimaprognooside kohaselt võib meie piirkond olla üks vähestest, kus tootmistingimused ajas pigem paranevad, ehkki muutunud kliima eeldab ka meilt tootmispraktikate ja tugisüsteemi ümberkujundamist. Üleilmsel skaalal on Eestil olemas kõrge isevarustatuse tase mitmes sektoris (eriti piim, kala, teravili), mis võimaldab tagada nii kodumaise toidu elanikkonnale kui ka laiema ekspordipotentsiaali mitmes tootmisharus, aidates nii kaasa konkurentsivõime kasvule. Samuti näitavad tehtud uuringud eestlaste tugevat toetust kodumaisele toidule: ligi 90% Eesti elanikkonnast eelistab võimalusel Eesti toitu, ehkki hinnatundlikkusel on toiduvalikutes samuti tähtis roll. Ka biomajandus on Eestis suure potentsiaaliga. Arengukava koostamisel on oluline kaasamisprotsess Praegu oleme arengukava koostamise algfaasis: lõpptulemuseni saame aga jõuda ainult siis, kui kõik pooled aktiivselt kaasa räägivad ja mõtlevad. Arengukava koostamisel on oluline kaasamisprotsess. Erinevate huvidega arvestamine võimaldab sõlmida pikemaajalise kokkuleppe, mida poleks tarvis kergekäeliselt uuesti muuta. 28. veebruaril toimunud PõKa avaürituse peaeesmärk oli anda kõigile osalejatele ülevaade kavandatud tegevustest ja liikuda koos ühise tulevikuvisiooni poole. Selleks peame endalt küsima: millised märksõnad võiksid iseloomustada Eesti põllumajandus- ja kalandussektorit, maaelu ja toidutööstust aastal 2030? Kuhu soovime end paigutada näiteks telgedel innovaatiline – traditsiooniline, mahule orienteeritud – kõrge lisandväärtusega jne? Millele peaks keskenduma riik ja kus on kandev roll erasektoril – kes ja mis tingimustel peaks sekkuma ning vastutama? Need küsimused on avatud ja vastused neile ei asu ühes äärmuses, vaid eeldavad kõigilt protsessis osalejatelt kompromissipüüdlusi. Arutelude struktureerimiseks oleme PõKa jaganud kolme laiemasse telge, mida võiks lihtsustatult iseloomustada järgnevalt: • avalik hüve, kus kasusaajaks on kogu Eesti elanikkond ning mille raames tegeleme sellega, et meie loomad ja taimed oleksid terved, toit ohutu ning keskkond hoitud; • põllumajanduse, toiduainetööstuse ja maapiirkondade kestlikkus ja konkurentsivõime, kus vaatame seda, et meil oleksid kvaliteetsed tootmissisendid, toimiv tarneahel ning heas seisus maa- ja rannapiirkonnad; • kalandussektori kestlikkus ja konkurentsivõime, mille all mõistame eelkõige kalavarude olukorda koos vee elusressursside tootmise ning väärindamisega. Mainitud telgi täiendavad horisontaalsete teemadena innovatsioon, inimressursid, keskkond ja kliima ning eksport; arvesse tuleb võtta ka selliseid riigiüleseid eesmärke nagu infoühiskond, regionaalareng, võrdsed võimalused ning riigivalitsemine.

21


Tõuloomakasvatus

2-18

Arengukava koostamise protsessiga saab end pidevalt kursis hoida ning soovi korral kaasa rääkida Maaeluministeeriumi kodulehel. Intensiivne töö arengukava koostamiseks kestab suveni ja meie eesmärk on saada terviktekst valmis suve lõpuks.

Seejärel peame strateegiat sõltuvalt keskkonna- ja sotsiaalmajanduslike mõjude hindamise tulemustest enne vastuvõtmist veel täiendama ning lõpuks esitama selle 2019. aastal valitsusele kinnitamiseks. Soovin meile kõigile jõudu tööle!

R E F E R A A D I D Näotuvastustarkvara hakkab varsti spioneerima hajameelsete lehmade järele Kate Bernot The Takeout Me teame, et farmipidamine pole kerge, kuid näotuvastustarkvara võib varsti teha selle veidi vähem raskemaks. Veisekasvatuse ajakiri Drovers – Driving the beef market teatab, et põllumajandusettevõte Cargill omandas osaluse Iiri idufirmas, mis kasutab näotuvastust jälgimaks piimaja lihalehmade tervist ja käitumisprobleeme. Iiri tehnoloogiafirma Cainthus loob „ennustatavat digitaalpildi tarkvara põllumajandusele,“ mis antud juhul hõlmab süsteemi loomist, mis suudab tuvastada igat veist nende näo ja nahamärgiste järgi ning seejärel hinnata nende sööda ja vee tarbimist, jäsemete probleeme ja temperatuu-

ri. Selle tehnoloogia kasutuselevõtt tähendab, et vana MacDonald ei pea isiklikult enam karja kontrollima, vaid võib lahti lüüa oma arvuti ja oodata, kui tarkvara probleemist teatab. Arendus on sarnane hiljutise uudisega Hiinast, kus firma ZhongAn varustas 100 000 kana GPSi ja näotuvastusseadmetega, et murelikud tarbijad saaksid parema ülevaate, kuidas nende toit jõuab laudast toidulauale. Teenust kutsutakse GoGo Chickens. Cargilli ja Caithusi näotuvastustarkvara arendajad tegelevad esmalt lehmade, kuid lähematel kuudel laiendavad tegevust ka teistele liikidele, nagu sead, linnud ja vesiviljelus. Refereeris Alo Tänavots

Uued väljakutsed veisekasvatuses ja -pidamisel „Neue Herausforderungen für die Rinderzucht und Hiljutine küsitlus (DLG, 2018) selgitas välja piimakar-haltung“ jakasvatajate põhiprobleemid: Diskussion zwischen Wissenschaft und Praxis 06. und 07. • farmer väärtustab eelkõige majanduslikkust ja makMärz 2018 in Uelzen, 180 lk suvõimekust. Madala piimahinna perioodil tuleb seda Eessõna õppida; Prof dr-agr Ernst Kalm • sööda efektiivne kasutamine on tähtsaim teema. Selles kompleksis võidab eelkõige läbi uute väetamissüsteemide kasutamise; peale selle on söödakasutusel suur 21. sajandi väljakutsed on toitumise kindlustamine ja majanduslik tähtsus. kohanemine kliimamuutustega. FAO prognoosib elanik• üle Euroopa diskuteeritakse loomade heaolu teemal, konna arvuks ligemale 9 miljardit. Et põllumajanduslik mis on suunatud pidamistingimuste parandamisele. maa-ala jääb samaks või väheneb, peab massiliselt suureSoov parandada söödakasutust ja vähendada metaaninema põllumajanduslike saaduste kogutoodang ja resproduktsiooni on uued valikustrateegiad piimakarja aresursside kasutamise efektiivsus. tusprogrammides, kasutada on fenotüübid ja esimesed Saksamaa on tähtsamaid piimatootmise riike maailmas. genoomilised andmed on hindamisel. Ettevõtlikult mõtleOma 4,2 mln piimalehmaga 70 000 ettevõttes (62 lehma vad farmerid optimeerivad tootmist, investeerides uude igas) toodetakse 32 mln tonni piima, millest 40% läheb tehnoloogiasse ja geneetikasse, et laudaehituse, lüpsi- ja välismaale. Jõudluskontrolli lehmade piimatoodang on söötmissüsteemide loomise kaudu tagada loomadele juba peaaegu 8500 kg (644 kg rasva ja valku), mistõttu ideaalsed tingimused; tööjõu ja omakapitali suurema lehmade ja farmide arv on vähenenud. paindlikkusega rakendamises ja mitte vähem infovõrgu Genoomselektsiooni rakendamine veiste aretusprogedendamisse. rammides on taganud märgatava toodangutõusu. KarjaSellega seoses pakub 8. veisekasvatuse ümarlaud des on terved ja toodanguvõimelised lehmad ning farmeideaalse võimaluse üheskoos aretuse, seemenduse, jõudrid tegutsevad aktiivselt jätkusuutliku tootmisega kliimaluskontrolli ja tootmise esindajatel diskuteerida uute arenmuutuste tingimustes. gute üle. Keskmes on tervisenäitajad ja efektiivsus. Molekulaarbioloogilised meetodid ja genoomvalik on edasi 22


2-18

Tõuloomakasvatus

arendatud ja nõuavad uut kontseptsiooni. Jõudluskont- praktika tarvis, ainult nii suudame säilitada pikaajalise rolli uued arengud on alanud ja vajavad ümber mõtlemist. kulusoodsa ja jätkusuutliku piimatootmise. Kõigil kohalolijatel tuleb kasutada esitatavaid arenguid Refereeris Olev Saveli

Bioõli piimajääkidest DGfZ-Newsletter vom 21. Dezember 2017 Tübingeri biotehnoloogid said piimatootmise jääkidest bioõli, mida saab isegi lennukil kasutada. Selliste piimatoodete kui kohupiim, toorjuust või kreeka jogurt valmistamisel tekib happeline vedelik vadak, mis siiani oli piiratult kasutatav. Vähesel määral kasutati jääkainet vadakupulbrina loomasöödaks, mida saadi kemikaalidega heitvett töödeldes. Nüüd on Eberhard Karls Tübingeni ülikoolist protsessi arendanud, mis võimaldab kalleid lisaaineid kasutamata vadakut kasutada. Keskkonna biotehnoloogid kasutasid erinevaid mikroorganisme, et piimajääke muuta bioõliks, mis oleks loomasööda või biokütteaine toote aluseks. Nagu teadusartiklist saab teada, et viidi bioreaktorisse bakterikultuure, mis on sarnased inimese soolestikuga. Uuringu kohaselt on nn reaktori mikrobioom sarnane avatud kultuuriga, kus nagu soolestikuski võivad bakterid pärineda ka väljastpoolt. Seetõttu pole bioreaktori ega heitvee steriliseerimine vajalik. Valitakse teatud bakterid ja juhitakse protsessi nii, et tekiksid pikkade süsinikuahelatega orgaanilised ained. Vadak on suure happesusega ja sisaldab rikkalikult orgaanilisi aineid nagu piimasuhkur. Kohupiima valmis-

tamisel kasutatud ühe liitri piima kohta tekib kaks liitrit vadakut. Kahes tankis erineval temperatuuril muudetakse selline jääkaine bioõliks. Esimeses 50 kraadi juurde soojendatud tankis muudab mikrobioom piimasuhkru happeks kui vaheproduktiks, mis on sama hapendatud piima happega. Teises tankis muudab mikrobioom 30 kraadi juures olemasoleva segu kuue kuni üheksa süsinikainega reas toodanguks. Uuring näitas, et bakteri abil saab vadaku kui heitvee ringlusse võtta. Biorafineerimistehases õli edasises töötlemises ei saa uut produkti mitte ainult loomasöödana kasutada, vaid ka selle antimikroobsete omaduste abil takistada loomade haigusi. Ka võib toota sellest lennukikütust. Et bioõli sisaldab palju süsinikku ja arendatakse õli omadusi, võib selle veest eraldada kergema erikaalu tõttu. Pärast puhastamist biorafineerimistehases võib õli töödelda biokütuseks. Tübingeri teadlased soovivad edasi katsetada, kas ka teised heitveed võib muuta uuteks kasulikeks kemikaalideks. Dresdeni uurijad püüavad samuti töödelda piimatöötlemise jääke, kus on ka õnnestumisi, et vadakutöötlemise jääkproduktid täielikult kasutusse võtta ja seejuures saada ka puhast joogivett. Refereeris Olev Saveli

Norra vähendab toiduainete äraviskamist DGfZ-Newsletter vom 17. Januar 2018

parim enne kuupäeva möödumisel võib toiduainet kõikide reeglite kohaselt kahjutult süüa. Selle asemel, et toiduaine kontrollimatult pärast parim enne kuupäeva mööVõitluses toiduainete äraviskamise vähendamise eest dumist ära visata, peab tarbija üksikutel juhtudel kontrolteeb Norra ühe sammu ette ja muudab piima, koore, jogurlima, kas toiduaine on söödav. ti ja mahla näitajat „kasutuskõlblik kuni, aga mitte halb Refereeris Olev Saveli pärast“. Eesmärk on, et sel viisil teha tarbijale selgeks, et

H O B U S E D Eesti Hobusekasvatajate Seltsi kevadseminar Krista Sepp EHSi direktori kt Selts on aastaid korraldanud kevad- ja sügisseminare. Tõsi muidugi, et viimastel aastatel on koolituste korraldamisi mõjutanud piiratud eelarve ja aretustoetusega seotud kohtuvaidlused. Siiski on kevaditi õige aeg tegevust analüüsida ja ennast koolitada. EHSi kevadseminar toimus tänavu 17. mail Maria Kevad 2018 hobufestivali avasünd-

musena. Seminar oli seekord vägagi rahvusvahelist mõõtu, oma ala asjatundjaid oli kohal Itaaliast, Austriast, Rootsist ja Hispaaniast. Enamik väliskülalisi oli seotud eelseisval nädalavahetusel toimunud rakendispordivõistlusega. Lisaks külalistele oli kohal tosin kodumaist hobusekasvatajat. Seminari avas ja kohaletulnuid tervitas Maria talu peremees Enn Rand, kes on ühtlasi eesti raskeveohobuste kasvatajate haruseltsi juhataja. 23


Tõuloomakasvatus

Seminari juhatas sisse 2017. aastal valminud Eesti aretustöö ajalugu tutvustav film „130 aastat kodumaist tõuaretust“, aretusühingute tegevust muutuvas ajas tutvustas ETLLi president emeriitprofessor Olev Saveli. Väliskülalistega vaheldumisi tutvustasime seltsi tegevust, vastav ettekanne Krista Sepalt, hobuste lineaarset hindamist tutvustas EHSi aretustöö juhataja Andres Kallaste. EHSil on lineaarse hindamise kogemus ligi kahesaja eesti hobuse hindamisest. EHSi aastaraamatus 2017 on sellekohane artikkel EMÜ teadlaselt Tanel Kaartilt. Ohustatud tõugude säilitamisega ja erinevate kodumaiste tõugude tutvustusega olid seotud Wolfgang Csari ettekanne Austria kohta ja Roland Morati ettekanne tõuaretusest Itaalias. Roland Morat tutvustas aretusühingute ja riigi koostööd Itaalias. Lähemalt saadi teada ka lineaarsest hindamisest Itaalias. Tänu lineaarsele hindamisele säilitati haflingeri hobusetõug ja leiti hobusele uusi kasutusvaldkondi. Rootsi ardenni kasvatajate ühingu juhataja Jan-Sivert Antonsson ning kauaaegne rootsi ardennide kasvataja ja aretuse toetaja Sven-Olof Rungegård rääkisid hobusekasvatusest Rootsis, ardennide kasvatuse olukorrast ja täkkude jõudluskontrollist. Täkke tunnustatakse tasemeni eliit ja supereliit, kusjuures supereliidi tasemel on vaid üks täkk, Akvavit. Rootsi ardenne on tõuraamatus 5000, aastas sünnib ca 500 varssa. Sel aastal augusti alguses toimuvad Rootsis Flyinges II ardennikasvatajate rahvusvaheline konverents ja ardennide näitused. Eesti Hobusekasvatajate Seltsil on kutse sellele suursündmusele. Veel on

2-18

Foto 1. Kevadseminari korraldaja Enn Rand Maria talus (K. Sepp)

otsustamata, kas osa võetakse hobustega või ollakse kohal vaid aretajate esindusega. Rootsi külalistele tegime enne seminari väikese reisi rootsi ardenni aretuslooga seotud Torgelisse ehk tänapäevaselt Torisse ja seejärel Pärivere Talli. Hobufestival Maria Kevad 2018 jätkus kahel nädalavahetusel, esmalt rakendivõistlustega ja järgneval nädalal koolisõidu kliiniku, kestvusratsutamise ning ratsavõistlustega takistus- ja ka koolisõidus. EHSi kevadseminaril osalejad tutvusid Maria Ratsakeskuses esinduslikult välja ehitatud võistlusväljakute ja maneežiga. See on koht, kus on alati midagi õppida. Seminaritraditsioon hobufestivali raames jätkub 2019. aastal.

Hobuste sõidu- ja veokatsed Toris 2018 Krista Sepp EHSi direktori kt

musi arvestab tõukomisjon täkkude tunnustamisotsuse tegemisel. Sel aastal oli 14 startinu seas kuus täkku, neist üks eesti, kaks tori ja kolm nelja-aastast eesti raskeveohobust. Täkkude katsetamine on sedavõrd tähtis, et esitame selle aasta osalejad siinkohal koos aretaja, omaniku ja katsetel võistlejaga: 1. Repliik (isa Raksel 725 E), aretaja ja omanik Angela Noor, katsetel osales Riina Rõa

Eesti, tori ja eesti raskeveohobuste katsetamine rakendis on toimunud alates nende tõuraamatute asutamise algaastatest. Nõuded hobuste katsetamisel on aja jooksul muutunud. Alates 1995. aastast toimuvad 1 km traavi ja 1 km sammu katsed, lisaks on vanemate hobustega võimalus osaleda kombineeritud kaugusveos. Viimastel aastatel on lubatud kasutada sorirakendit. Eesti Hobusekasvatajate Seltsi ja SA Eesti Maaelumuuseumite Tori Hobusekasvanduse korraldusel toimusid käesoleva aasta jõudluskatsed 2. juunil Tori ringrajal. Vanemate hobuste kombineeritud veokatsetel osales tänavu kaks viieaastast tori tõugu hobust. Enn Ehastu tõi Tartumaalt Voika külast Torisse täku Faaluri, kes on Fantoomi 13 643 T järglane. Täku aretaja on Aavo Liplap. Tegemist on suurejoonelise, veidi kõrgejalgse, aga tugeva luustikuga täkuga (kü 23 cm). Ester Ader on Toris katsetanud peaaegu kõiki oma tori tõugu hobuseid. Seekord võeti Vaabina tallist kaasa Alderi 13 789 T poeg Aldersain. Kui 1 km traavi ja 1 km sammu tulemused olid paremad Aldersainil, siis kombineeritud kaugusveos näitas Faalur head koostööd ja Foto 1. Kolmevõistluse võitja tori täkk Faalur, vasakult Enn veotahet ning tuli selle ala võitjaks. Nende katsete tule- Ehastu, Vambo Tali ja Aavo Liplapp (K. Sepp) 24


2-18

2. Aldersain (isa Alder 13 789 T), aretaja, omanik ja võistleja Ester Ader 3. Faalur (isa Fantoom 13 64 T), aretaja Aavo Liplap, omanik ja võistleja Enn Ehastu 4. Heigo (isa Heartland 2199 ER), aretaja Andres Supp, omanik Maie Kukk ja katsetel sõitis täkuga Viive Pilv 5. Kallis 2229 ER, aretaja Kersti Känd, omanik Krista Sepp ja jõudluskatsetel osales täkuga Hans-Kristjan Kallaste 6. Norbert, aretaja ja omanik Merit Tõkke, treenis ja võistles Viive Pilv. Noorhobuste arvestuses läbitakse vankriga ühekilomeetrine rada traavis, kuid sammudistantsil haagitakse vankri taha kaalutud kelk. Noorhobuseid oli Toris katsetel kõige enam eesti raskeveohobuse tõust, hobuste nimed on esitatud osalenud täkkude nimekirjas. Vaatamata sellele, et iga-aastane täkkvarssade osa väikesearvulises tõus ei ole suur, on tähelepanuväärne korraga kolme nelja-aastase täku katsetamine. Parim noor eesti raskeveotäkk neil jõudluskatsetel oli Heigo, omanik Maie Kukk ja võistles Viive Pilv. Järgnesid päeva teise tulemuse sammudistantsil teinud eesti raskeveotäkk Kallis ning veel arenev, kuid puhaste allüüridega täkk Norbert. Tori tõugu noorhobuseid oli katsetel kaks – Hermi Kolgaküla Tallist ning Linde Moonika ja Kunnar Kirschi hobusekasvatustalust. Hermi on tori täku Härra 13 767 T järglane, kelle loomulik liikumine ja koostöö treeneriga andis päeva teise tulemuse traavis ja sammus. Linde oli uutes tingimustes väga rahulik ja tegi seda, mida nõuti. Seekord toimus SA Eesti Maaelumuuseumid juhataja Merli Silla ja põlise Tori hobusemehe Vambo Tali juhti-

Tõuloomakasvatus

Foto 2. Ringkäik Tori hobusekasvanduses

(K. Sepp)

misel ringkäik Tori Hobusekasvanduses. Kõigil oli võimalus küsida ja kõik küsijad said vastuse. Toris toimuvat oli uudistamas külalisi Lätist ja Saksamaalt. Tori Hobusekasvanduse ringrajal toimunud katsete kordaminekule aitas kaasa tänavu korrastatud rada. Katsetel osalejaid tänas nende pühendumise eest hobustele SA Eesti Maaelumuuseumite juhataja Merli Sild. Tori Hobusekasvanduse ringrajal toimunud katsete kordaminekule aitas kaasa kohtunike kogu, kuhu sel aastal kuulusid Andres Kallaste, Ants Kavak, Vambo Tali, Taimi Usin ja Ange Etti. Katsetel osalejaid tänas auhindamise eel EMÜ dotsent Ants Kavak. Katsete protokoll www.ehs.ee jõudluskatsed. Järgmised katsed toimuvad aastal 2019.

Saksamaa 2018. aasta ohustatud tõug – vana-württembergi hobusetõug DGfZ-Newsletter vom 17. Januar 2018

tõugu. Vana-württembergi hobusetõugu austati 20. jaanuaril 2018 Berliinis Grüne Wochel. Refereeris Olev Saveli

Põllumajanduse mehhaniseerimisega 1950. aastatel vähenes tööhobuste nõudlus. See puudutas ka vana-württenbergi hobusetõugu. Ja 1988. a asutati tõu päästmiseks vana-württembergi hobusetõu kaitseühing. Selles on 24 aktiivset aretajat 45 sugumära ja 10 -täkuga. Vanade ja ohustatud tõugude selts nimetas aasta tõuks vana-württembergi hobuse. Tõug paistab eriliselt silma oma mitmekesisuse poolest. Tööpäevadel kasutatakse neid saha või vankri ees, nädalavahetusel ja pühade ajal aga kalessi ees või ka sadulas. Seetõttu on tugev, rahulik, vastupidav ja vähenõudlik soojavereline hobune nõutav. Vanade ja ohustatud tõugude selts nimetab juba 1984. aastast igal aastal ohustatud koduloomatõu. Sellega osutatakse tähelepanu sellele, et metsikute taime- ja loomaliikide kõrval on ohustatud ka põllumajandusloomade tõud. Kliimatingimuste muutumise ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise foonil ei või kaotada ühtegi kodulooma- Foto 1. Vana-würtembergi hobused

(Internet)

25


Tõuloomakasvatus

2-18

K R O O N I K A Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi juhatuse esimeheks valiti Jane Mättik Tanel-Taavi Bulitko ETKÜ juhatuse esimees 6. aprillil toimus Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi üldkoosolek, kus muude aastaaruandekoosoleku teemakohaste päevakorrapunktide hulgas oli seltsile uue juhatuse valimine. Seltsi juhatus valitakse kolmeks aastaks ja on üheksaliikmeline. Juhatuse liikmeteks valiti Aldo Vaan, Airi Külvet, Margus Keldo, Diana Pärna, Kerttu Trahv, Siim Suitsmart, Jane Mättik, Tenno Laanemets ja Targo Pikkmets. 23. mail Väätsal kogunenud juhatuse esimesel koosolekul valiti juhatuse esimeheks Jane Mättik ning seltsi aseesimeesteks Aldo Vaan ja Margus Keldo. Varasem juhatuse esimees Aldo Vaan juhtis seltsi tegevust kokku seitse aastat. Margus Keldo on Eestis tuntuim herefordikasvataja ja lihaveisekasvatussektoris aktiivne kaasamõtleja. Jane Mättik on kuulunud juhatuse koosseisu varasemalt kahel korral ja oli ka eelmise koosseisu aseesimees. Ta on tuntud aberdiini-anguse tõu aretaja. Tema hoole all kasvab kahesajaline kari. Tema tegevus on suunatud väga tõsiselt tõuaretusele. Osaleb oma karja parimate veistega nii näitustel, konkurssidel kui ka lihaveise testpullide katses. Karjast on müüdud tõuveiseid väljapoole Eestit. Kasutatakse laialdaselt ka emasloomade tiinestamisel kunstlikku seemendust, mis loob võimaluse erinevate põlvnemiskombinatsioonidega karja kujundamiseks. Uus seltsi president on aktiivne rahvusvaheliste suhete arendamisel. Tema eestvõttel toimub sel aastal 11.–15. juunil Euroopa Angusekasvatajate Foorum Eestis. Samuti on ta hästi kursis elusveiste ekspordi teemadega, mis lihaveisekasvatajaid alati huvitab. Tema panus on olnud ka suur ETKÜ

Foto 1. ELKSi juhid, vasakult juhatuse aseesimees Aldo Vaan, esimees Jane Mättik ja aseesimees Margus Keldo (T. Bulitko)

-le kuuluva põllumajandusloomade kogumiskeskuse rajamisel ja käivitamisel. Jane kuulub lihaveisekasvatajate esindajana Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu nõukogusse. Teda on tunnustatud riiklikult aasta parima lihaveisekasvataja tiitliga. Ta on pälvinud ka ETKÜ poolt tunnustuse "Parim lihaveise aretuskari". Samuti on ta saanud Eesti Talupidajate Liidu parima tootmistalu tiitli noortalunike kategoorias ja olnud ka aasta põllumehe nominent. Eesti Lihaveisekasvatajate Selts on mittetulunduslik lihaveisekasvatajaid ühendav organisatsioon, mis on asutatud 2000. aastal. Seltsil on liikmeid 360. Soovime uuele juhatuse esimehele ja valitud juhatusele edu lihaveisekasvatussektori suunamisel.

Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu 25 aastat Tanel-Taavi Bulitko ETKÜ juhatuse esimees ETKÜ asutamiskoosolek toimus 8. detsembril 1992. aastal. Asutajaliikmeid oli kokku 234, kellest 88 olid juriidilised ja 146 füüsilised isikud. Valiti üheksaliikmeline juhatus. Juhatuse liikmeteks valiti P. Kibe, V. Kivistik, E. Mässak, J. Erlich, H. Smith, A. Teder, V. Saul, A. Hannus, T. Maiste. Tegevjuhiks kinnitati põllumajanduskandidaat Enno Siiber, kes töötas selles ametis 2000. aasta aprillini. Ühistu esialgne nimi oli Eesti Mustakirju Karja Aretusühistu. Ühistu asutamisel võeti üle nii Riikliku Tõulava 26

kui ka Kehtna Seemendusjaama funktsioonid. 1992. aasta oli nn üleminekuaasta riiklikust aretuskeskusest tootjate organisatsiooni moodustamiseni. Ühistu tekkelugu ei olnud kerge. Nappis rahalisi vahendeid. Suur oli ka välisfirmade huvi. Tänu tolleaegsete otsustajate arukale tegutsemisele saame nüüd rääkida ühest Eesti suuremast põllumajandustootjaid ühendavast organisatsioonist. 6.10.1994. aastal sõlmiti riigi erastamisagentuuriga leping aretuskeskuselt varade väljaostmiseks. Ühistul on olnud kõige rohkem liikmeid 1529 1. jaanuaril 2003. Praegu on 521 liiget, kellest kolm on kollektiivliiget. Ühistu asutamisel oli ühistul 72 töötajat, neist 20 on ühistus tööl olnud 25 aastat. Praegu on ühistus 52 töötajat.


2-18

Tõuloomakasvatus

Foto 1. ETKÜ parimad 2001, vasakult Jaak Hinrikus, Peeter Foto 3. ETKÜ parimad 2009 Kibe, Andres Tamm ja Hillar Pulk (ETLL arhiiv)

1993. aastal oli Eestis piimalehmi 250 000, kellest 192 000 olid jõudluskontrollis (76,7%). Karjasid oli 3267. Piimatoodang lehma kohta oli 3428 kg (1985. a 4059 kg). 2017. aastal oli piimatoodang 9619 kg, lehmi oli kokku 86 400, neist jõudluskontrollis 82 929. Euroopa Liidus on Eesti piimatoodangult 2. kohal. Ühistul oli 1993. a 92 aretuspulli, praegu on aretuspulle 188. Kokku on kahekümne viie aasta jooksul olnud ühistus 1314 aretuspulli. 1997. aastal võeti kasutusele aretusmaterjali tootmisel uus tehnoloogia. Sügavkülmutatud aretusmaterjali hakati tootma kõrrekestesse. Oluline oli Eesti riigi panus Hollandi-Eesti vahelisse piimakarjakasvatuse arendamise projekti, mille käigus võeti vastu arengusuunad Eesti spermatootmiskeskuse integreerumiseks Euroopa õigusruumi nõuetele vastavalt. Ühistu peamiseks tegevussuunaks on veiste aretustegevusega seonduv. 25 aasta jooksul on toodetud 10,2 mln doosi sügavkülmutatud spermat, realiseeritud sellest on 4,5 mln. Ekspordiks on müüdud arvukalt tõuveiseid kokku 20 riiki. Lisaks spermale säilitatakse ühistu spermapangas eesti maakarja embrüoid genofondi säilitamiseks. Kaheksast välisriigist on imporditud 382 pulli. Ühistu algusaastatel tuli luua koostöösuhted teiste riikide aretusorganisatsioonidega. Vajaduse selleks tingis nii aretusmaterjali ostmine-müümine, nõuande saamine, ühistulise aretusorganisatsiooni tegevuse käivitamine kui ka Eesti veisekasvatuse tutvustamine maailmale. 1998. aastal toimus organisatsiooni struktuuri muutus ning muutus ka nimi, ETKÜ. Ühendati omavahel eesti mustakirju karja aretusühistu ja eesti peekoni tõugu sigade aretusühistu. Nimevahetus oli oluline ka selleks, et 1997. aastal muutus ka tõu nimetus, eesti mustakirju kari nimetati ümber eesti holsteini tõuks. Läbi aastate on sujuv olnud koostöö ka eesti maakarja kasvatajatega. 2001. aastal lõpetati kultidelt sperma tootmine Kehtnas ning seakasvatuse katsejaama tegevus. Toimus seakasvatajate üleminek Eesti Tõusigade Aretusühistusse. 2000. aastaks oli tekkinud piisav hulk lihaveisekasvatuse entusiaste ja asutati Eesti Lihaveisekasvatajate Selts. 2002. aastal tunnustati Kehtna kunstlik seemendusjaam Euroopa direktiivile 88/407 vastavaks. Samal ajal jätkusid ka läbirääkimised veiste aretusorganisatsioonide ühendamiseks. Kokkulepe saavutati 2002.

(ETLL arhiiv)

aasta novembris, kui punase karja aretajad ühinesid ETKÜga. Kõikide veisetõugude kasvatajate esimeseks ühiseks tegevusaastaks sai 2003. aasta. Oluliseks väärtusahelaks veisekasvatajatele on kujunenud ka ühistu üha kasvav roll elusveiste eksporditurgude leidmisel ja nende tegevuste korraldamisel. 2015. aastal rajatud kariloomade kogumiskeskusest on saanud praeguseks veisekasvatajatele väga oluline üksus, milleta elusveiste eksport ei oleks mõeldav. Esimesed loomad koguti kogumiskeskusesse 14.11.2015. Toredateks vahepaladeks on vissi-valimise konkursid. Ühistu loomisest alates hindavad konkursse väliskohtunikud. Välisekspertide kaasamine on mitmekesistanud vissikonkursse. Samuti on olnud meeldejäävad õppereisid välisriikidesse. Algust tehti reisidega 1998. aastal, mil külastati Brüsselis toimunud Euroopa holsteinide meistrivõistlusi. Traditsioonist said alguse iga-aastased välisriikide külastused kogemuste omandamiseks ja uute teadmiste saamiseks. Aretusorganisatsiooni tegevusel 25 aasta jooksul on olnud suur roll kanda Eesti riigil. Riigipoolse aretustegevuse toetussummade eest on soetatud kõrgekvaliteedilist aretusmaterjali ja investeeritud aretustegevustesse. Riigi abiga on suudetud säilitada vajalikul tasemel nii tõuraamatu pidamine, jõudluskontroll kui geneetiline hindamine. Ühistu liikmete panus on olnud suur ka loomakasvatusteaduse ja arendustegevuste toetamisel. Koostöös EMÜga on loodud veisekasvatuskatsejaam. Endisel punasekarja aretusühistu territooriumil tegutseb tänapäevane Märja katsejaam. Samuti osaletakse kahes teadusarenduskeskuse tegevuses. Oluline on ka lihaveisesektori areng. Ühistu algusaastatel oli loomapidajate huvi valdkonna vastu tagasihoidlik. Nüüdseks on aga lihaveiseid üle 80 000 ja kasvutendents jätkuv. Kasvatatakse 17 tõu esindajaid. Lihaveisekasvatusest on saanud arvestatav põllumajandussektori valdkond. Samuti on meil looduslikud eeldused lihaveiste kasvatamisel soodsad. Kakskümmend viis aastat organisatsiooni tegevust on olnud piisav aeg kujundamaks organisatsioonile tugev roll. Selle aja jooksul on oluliselt muutunud veiste tõuaretuse eesmärgid. Varasemast suure piimatoodangu saavutamisest on praegu suurimad väljakutsed lehmade kasu27


Tõuloomakasvatus

tusea pikendamine ja sellele suunatud tunnuste väärtustamine. Täppispidamine, uued farmid ja söötmistehnoloogiad võimaldavad andmeid koguda ja analüüsida palju täiuslikumalt, mistõttu iga veisekasvataja saab seda ise tunnetada ning oma karja kujundamisel arvestada. Meie aretusorganisatsioon on omanäoline kogu Baltikumis ja väga hea mudel kogu maailmas – tõuraamatu pidamine, aretusmaterjali tootmine ja turustamine on farmerile kättesaadav ühest organisatsioonist. Tänu oma heale tasemele veisekasvatuses oleme Maailma Holstein-Friisi Föderatsiooni ning Euroopa Holsteini ja Punase Holsteini Konföderatsiooni liikmed. Lisaks oleme liikmed ka rahvusvahelistes Šarolee, Herefordi, Anguse ja Limusiini assotsiatsioonides. Kuulumine erinevatesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse annab võimaluse kaasa rääkida tõuaretusalastel teemadel ja luua kontakte üle maailma. Meid usaldatakse nii palju, et me

2-18

pole ainult teistes riikides üritustel osalejad, vaid me võõrustame sel aastal Euroopa Anguse Foorumit. ETKÜ pideva arengu tunnistajaks on ka see, et ühistu algusaastatel aitasid teiste riikide aretusorganisatsioonid meid oma teadmiste ja nõuga. Nüüd on ETKÜ liikunud abisaaja rollist abiandjaks – koostöös välisministeeriumiga oleme läbi arenguabi projekti viimastel aastatel nõustanud Gruusia piimakarjakasvatajaid aretuse, söötmise ja sügavkülmutatud veisesperma tootmise alal. 25 aastat on näidanud, et mitte kõik ei ole pidanud vastu muutustele ning suutnud valdkonda tegutsema jääda. Praegusi ühistu liikmeid saab pidada tugevateks ja edukateks veisekasvatajateks, kellel olemas karastus erinevatest ajaperioodidest ja soov valdkonnaga jätkata. Tänan kõiki ühistu liikmeid, töötajaid ja koostööpartnereid, kellele tänu ETKÜ on just selline, nagu ta täna on.

Peeter Kibe – in memoriam 7.03.1936–27.04.2018 Peeter Kibe sündis 7. märtsil 1936. aastal Viljandimaal talupidajate perekonnas. Kõrghariduse ja veterinaararsti kutse omandas EPAs 1960. aastal, seejärel asus loomaarstina tööle Paide rajooni Estonia kolhoosi. 1963–1968 oli Peeter Kibe teadustööl, mille käigus omandas teadusliku kraadi veterinaaria erialal. Pärast teaduskraadi omandamist asus taas tööle Estonia kolhoosi loomakasvatuse juhina. Legendaarse esimehe Heino Marrandi surma järel 1988. a valiti Peeter Kibe juhatuse esimeheks. Estonia OÜ tegevjuhina töötas Peeter kuni 2005. aastani, kui jäi pensionipõlve pidama. Estonia kolhoosi loomakasvatuse juhina kujundas ta juba sügaval nõukogude ajal ligi 2000-pealisest karjast silmapaistva aretuskarja, kus esmakordselt Eestimaal ületati toodangupiir 7000 kg lehma kohta. Peeter Kibe osales aktiivselt kogu Eestimaa mustakirju ja holsteini karja aretuses, olles tõuaretusnõukogu ja tõuloomakasvatajate ühistu juhatuse liige ja esimees. Tema õlule langes suur osa praeguse Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu loomisega seotud raskest ja tänamatust tööst. Iseloomult rahuliku ja tasakaaluka, kuid sihikindla põllumehe ja tõuaretajana oli Peeter eeskujuks kogu vanema põlvkonna veisekasvatajatele. Tema juures käidi nõu küsimas nii noorkarjakasvatuse, tõuaretuse kui ka piimakarja söötmise küsimustes. Põhitöö kõrvalt oli Peeter Kibe Eesti Põllumajandustootjate Keskliidu volikogu esimees, valla volikogu liige ja töötas ka teistel vastutavatel ametikohtadel. Peeter Kibe

Foto 1. Peeter Kibe

(Maaleht)

oli teeneline zootehnik, riikliku preemia laureaat, Eesti Punase Risti teenetemärgi ja Järvamaa Vapimärgi kavaler ja elutööpreemia laureaat. Kokkuvõttes oli Peetri elu Eestimaa põllumajandusele ja eriti aga loomakasvatusele elatud elu. Kodutalu taastamine ja üle andmine kolmandale põlvkonnale tagab perekonna järjepidevuse põllumajanduses. Kuni elu lõpuni tundis Peeter suurt huvi looduse vastu, istutas metsa ja nautis metsa ilu, samas oli kirglik jahimees. Naudingut pakkus ka mesilastega tegelemine. Peeter Kibe surm oli suureks löögiks tema kaasaegsetele ja ka paljudele noorema põlvkonna põllumeestele. Mälestus Eestimaa tuntud põllumehest Peeter Kibest jääb kestma pikkadeks aastateks. Pm-knd Enno Siiber

Autoriõigus kuulub Eesti Tõuloomakasvatuse Liidule, varalised õigused kuuluvad materjali tellijale. Materjal valmis Maaeluministeeriumi ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) tellimusel. Kõik autoriõigused on kaitstud.

Toimetus Kolleegium: Tanel Bulitko, Käde Kalamees, Riina Ilsen, Krista Sepp, Peep Piirsalu, Olev Saveli (peatoimetaja) ja Eha Lokk (toimetaja) Keeleline korrektuur: Silvi Seesmaa Küljendus: Alo Tänavots 28

Aadress: Kreutzwaldi 46, 51006 Tartu, tel 731 3455 Internet: http://www.etll.ee/ Ajakiri ilmub 4 korda aastas: märtsis, juunis, septembris ja detsembris. Trükk: OÜ Paar


Tõuloomakasvatus 2018/2  

Aktiivselt on 2018. aastat alustanud Maaeluministeerium. Koostöös Keskkonnaministeeriumiga on alustatud põllumajanduse ja kalanduse valdkonn...

Tõuloomakasvatus 2018/2  

Aktiivselt on 2018. aastat alustanud Maaeluministeerium. Koostöös Keskkonnaministeeriumiga on alustatud põllumajanduse ja kalanduse valdkonn...

Advertisement