Issuu on Google+

foto: marko mumm

Aasta Betoonehitis Eesti Betooniühingu korraldatava konkursi eriväljaanne “Eesti Betoonehitis 2008”


Sisukord Aasta Betoonehitis 2008 nominendid Aasta Betoonehitis võidutöö: Tallinna lennujaama reisiterminali laiendus

lk 4-15 lk 17-19

Elementmaja roostetab keset Tabasalu rohelust lk 20-21 Kehv teostus röövis võidu

lk 22-23

Kriitikat ja tunnustust - žüriiliikmete kommentaarid

lk 24-25

Betoon läbi arhitekti silmade

lk 26

Nüüd saab taas normaalselt ehitada arvab Tallinna tehnikaülikooli õppejõud

lk 27

Hooveri tamm ja Edisoni leiutis Kunda tsemendimuuseumis

lk 28-29

Tartu uhkus - Tigutorn ja Tasku

lk 30

Betoonifirma edukus sõltub töötajaist

lk 32

Rootsi ja Soome edevamad betoonehitised

lk 34

Betooni tulevik: elektrilised teed ja orkaanikindlad majad

lk 35

Aasta Betoonehitis erilehe tellis ja rahastas Eesti Betooniühing. Erilehe valmistas Eesti Päevalehe teema- ja erilehtede osakond koostöös suhtekorraldusettevõttega In Nomine. Erilehe toimetas Kaire Talviste Erilehe disainis Timo Viksi Nominentide fotod pildistas Marko Mumm


Ootame kvaliteeti ja uuenduslikkust K

ui Eesti esimeseks aasta betoonehitiseks pärjati 2000. aastal koolimaja, oli see omamoodi sümboolse tähendusega. Eks vihjanud see, et haridus ja haritus on see, mis meid edasi viivad. Nüüdseks on aasta betoonehitise austava tiitli pälvinud kaunid, korralikult ehitatud büroo- ja tootmishooned, eramud ning infrastruktuuri rajatised. Aastate jooksul on sellele tiitlile pretendeerinud ligi paarsada objekti. Vahepealsed ehitusbuumi aastad tõid endaga kaasa nii rõõmustavat kui ka muret tekitavat. Ehitusmahud kasvasid meeletult ning ehituses hõivatud inimeste arv lõi samalaadseid rekordeid. Kahjuks tõi tungiv vajadus ehitustööliste järele sellele alale ka erihariduse ja oskusteta inimesi – see omakorda viis alla ehituskvaliteedi. Ei jätkunud spetsialiste, kes oma tööd tundnuks, mistõttu kannatas arhitekti huvitav mõte ja põnev insenerlahendus. Seda kuulsime ka tänavuse konkursi žürii arvamustest mõne äsjase töö kohta. Ent kuna konkursi hindajad on omal alal kogenud ja ka elu näinud inimesed, siis oli nende hinnang kokkuvõtvalt siiski lootustandev. Ehitusmahtude vähenemine võimaldab nüüd kvaliteedile rohkem tähelepanu pöörata ja seda ka tehakse. 2004. aastal asutas 42 ettevõtet Eesti Betooniühingu. Ühingu üks eesmärke paljude teiste seas oli betooni tootmise ja kasutamise kvaliteedi tõstmine. Vastuolulis-

tes majandustingimustes polnud see kerge ülesanne. Minu sügav lugupidamine ühingu juhatuse esimesele esimehele, kolleeg Toomas Vainolale, kes tubli meeskonnaga, kuhu kuuluvad Enno Rebane ja Tõnis Haube ning „ehituslegendide” Aadu Kana, Toomas Lauri ja teiste juhatuse liikmetega ehitasid üles tegusa ühingu. Kui mind möödunud kevadel juhatuse uueks esimeheks valiti, sain üle võtta areneva ja dünaamilise organisatsiooni. Möödunud aasta lõpu seisuga kuulub ühingusse 53 ettevõtet ja organisatsiooni ning kolm eraisikut. Betooniühingu liikmete betooniga seonduv käive oli mullu 4,5 miljardit krooni. Sellest betoonelementide firmade kogukäive oli 1,2 miljardit ja betoonisegude firmade kogukäive samuti 1,2 miljardit krooni. Betooniühingu liikmed seavad eesmärgiks järgida märksõnu „kvaliteet” ja „uuenduslikkus”. Soovime samal kursil püsimist kõigile. Jääme selle üleskutsega ootama uusi ja huvitavaid objekte konkursile „Aasta Betoonehitis 2009”.

Mati Laurson Eesti Betooniühingu juhatuse esimees

Üks nõidus on mis maa peal rajab maju ja nõidujaks on inseneri aju ta loitsib: tõusku taevani karkass ning tarretugu hõrk betoonimass ja seisku läbi raskemagi aja me kunstilisest kivist loodud maja et mõtted ei jääks kivi sisse kinni nüüd tõstkem klaas betoonikuga džinni

Karl Martin Sinijärv

Eesti Betoonehitis 2008

3


Konkursi „Aasta Betoonehitis 2008“ nominendid

Emajõe ärikeskuse 3. etapp arhitektuur: Arhitektuuribüroo AS Kalle Rõõmus projekteerija, konstruktsioonid: OÜ EstKonsult ehitaja: AS YIT Ehitus betooni tarnija: AS Tartu Maja Betoontooted

4

Eesti Betoonehitis 2008


Pärnu raamatukogu arhitektuur: Arhitektuuribüroo 3+1, Markus Kaasik, Andres Ojari, Risto Parve ja Ilmar Valdur projekteerija, konstruktsioonid: OÜ IB Pike ehitaja: AS YIT Ehitus betooni tarnija: AS HC Betoon, AS Lasbet

Eesti Betoonehitis 2008

5


Tallinna lennujaama reisiterminali laiendus arhitektuur: Jean-Marie Bonnard, Sofreavia SA, Prantsusmaa projekteerija, konstruktsioonid: AS EA Reng, OĂœ IB Pike ehitaja: AS Skanska EMV betooni tarnija: AS HC Betoon, AS Rudus

6

Eesti Betoonehitis 2008


Tammsaare ärikeskus arhitektuur: AS Nord Projekt, Andres Kariste projekteerija, konstruktsioonid: OÜ EstKONSULT  ehitaja: OÜ Kaamos Ehitus betooni tarnija: AS Betoonimeister, AS Pärnu Betoonimeistrid, AS E-Betoonelement (parkla)

Eesti Betoonehitis 2008

7


Viru vangla arhitektuur: AS Arhitektuuribüroo Kalle Rõõmus projekteerija, konstruktsioonid: AS ETP Grupp ehitaja: AS Merko Ehitus betooni tarnija: AS ALTT, AS Betoneks, AS E-Betoonelement, AS HC Betoon,  AS Lasbet,  OÜ Liisbet Invest,  AS Narva-Bark, AS Tartu Maja Betoontooted

8

Eesti Betoonehitis 2008


Tigutorn, Tartu arhitektuur: OĂœ AB KĂźnnapu & Padrik projekteerija, konstruktsioonid: AS Tari ehitaja: AS Linnaehitus betooni tarnija: AS Rudus

Eesti Betoonehitis 2008

9


Kuressaare golfiväljaku puhkemaja arhitektuur: Terje Truumaa projekteerija, konstruktsioonid:  Peeter Laidra ehitaja: AS Kuressaare Ehitus betooni tarnija: AS Level

10

Eesti Betoonehitis 2008


Büroo- ja laohoone, Gaasi tn 4a arhitektuur: OÜ Indrek Näkk AB projekteerija, konstruktsioonid: OÜ E-Inseneribüroo ehitaja: AS Uus Ehitus RC betooni tarnija: AS HC Betoon, AS E-Betoonelement

Eesti Betoonehitis 2008

11


Eramu Tabasalus arhitektuur: Laila Põdra projekteerija, konstruktsioonid: OÜ IB Pike, Indrek Laul ehitaja: OÜ Terasko Ehitus betooni tarnija: AS E-Betoonelement, AS Pärnu Betoonimeistrid

12

Eesti Betoonehitis 2008


Vabadussõja võidusamba betoonkarkass arhitektuur: Rainer Sternfeld, Andri Laidre ja Ülle-Marika Maasik projekteerija, konstruktsioonid: Brick Line s.r.o ehitaja: Sans Souci s.r.o betooni tarnija: AS E-Betoonelement

Eesti Betoonehitis 2008

13


Kaluri tee korterelamud Kuressaares arhitektuur: KOKO Arhitektid OÜ, Indrek Mikk ja Raivo Kotov projekteerija, konstruktsioonid: OÜ Inseneribüroo Kandev ja AS E-Betoonelement ehitaja: AS Hea 5 betooni tarnija: AS E-Betoonelement

14

Eesti Betoonehitis 2008


IT Kolledž arhitektuur: Arhitektibüroo Palm-E OÜ, Eero Palm projekteerija, konstruktsioonid: AS Meistri Projekt, Irina Diachuk ehitaja: Facio Ehituse AS betooni tarnija: AS Rudus, AS Talot, AS HC Betoon

Eesti Betoonehitis 2008

15


Konkurents võib tuua betoonehitistele kvaliteetse teostuse K

uuldused Eesti betoonehituse lõpust on tugevasti liialdatud. Kuigi tsemendi ja selle baasil toodetava betooni tootmismahud on viimase aasta jooksul märgatavalt kahanenud, ei saa rääkida huvitavate betoonehitiste vähesusest. Tõsi, on olnud aastaid, mil konkursile „Aasta betoonehitis” esitati paarkümmend või enam nominenti. Viimasele, 2008. aasta konkursile, esitati vaid 12 tööd. Kuid kõik esitatud tööd olid ühel või teisel moel väärtuslikud ja põnevad. Mõned nominendid tekitasid küll žürii liikmetes küsimusi. Näiteks pealinna Tammsaare ärikeskus, mis pole veel lõplikult valmis. Tuliste vaidluste käigus jõudis žürii otsusele, et objekt siiski kvalifitseerub võistlejate hulka, ent võidutööks seda ei valitud. Põhjus lihtne, ent mõistetav: betooni on objekti rajamiseks kasutatud küll umbes samas mahus, kui näiteks Viru vanglas, ent tegu on siiski tavapärase betoonkarkassil põhineva klaasmajaga. Väljapaistvalt huvitava arhitektuurilise lahendusega oli Pärnu raamatukogu. Paraku on selle hoone betoonkonstruktsioonide osakaal väike ja seetõttu ei leidnud hoone žürii poolt äramärkimist. Žürii ja ka minu isiklik mure on, et hoolimata ehitusmahtude vähenemisest ja sellele loogiliselt järgneva konkurentsi tihenemisest ehitajate seas ei suudeta endiselt häid arhitektuurilisi ideid kvaliteetselt ellu viia. Möödunud aastast võib negatiivse näitena tuua Viljandi lasteabi- ja sotsiaalkeskuse. Tegu oli arhitekt Eero Palmi põneva arhitektuurilise lahendusega, mis aga ehitaja lohakuse tõttu ei pälvinud õigustatud tunnustust. Sai hoopis palju kriitikat halva ehituskvaliteedi pärast. Kui eeltoodu võib taandada toona veel vohanud ehitusbuumist tingitud kiirustamisele, siis tänavu on mul sügavalt kahju taas arhitekt Eero Palmist, kelle suurepärase idee (läbi maja kulgev betoonist aatriumitrepistik Tallinna IT kolledži fuajees)

16

Eesti Betoonehitis 2008

Foto: marko mumm

lahendus ja ka nn kellatorn olid saamatult teostatud. Kuressaares asuva puhkemaja puhul oleks tavapärase puitlaudise asemel maja fassaadi viimistlemiseks tulnud kasutada laudrakistesse valatud betooni, mis oleks andnud väga huvitava tulemuse. Oma ülevaates ei taha ma jääda vaid mustades toonides kirjeldajaks. Suurepärast valgest tsemendist kvaliteetset betoonivalu ja rakiste oskuslikku kasutamist nägime konkursi võidutöö, Tallinna lennujaama reisiterminali laienduses. Huvitavaid detaile leidsime ka Tartu Tasku ärikeskuse ja veel mitme konkursile esitatud objekti puhul. Meie betoonirahva eneseuhkust võiks tõsta tänavuse žürii liikme Maritta Koivisto (Soome ajakirja Betoni toimetaja) hinnang preemia pälvinud eramule Tabasalus: „Vahva! Meil Soomes eramuid betoonelementidest ei ehitata. See maja aga oleks eeskujuks ka meie arhitektidele ja ehitajatele!” Poliitiliselt neutraalseks jäädes tahan tunnustada ka Vabadussõja võidusamba betoonkarkassi, mis näiliselt on küll lihtne, ent teostuselt väga täpne ja korrektne. Žürii esimehena konkurssi „Aasta betoonehitis 2008” välja kuulutades olin pisut pessimistlik. „Ümbritsevat majanduskeskonda arvestades oli hirm, et konkursi saak jääb väikeseks,” ütlesin kunagises pressiteates. Õnneks eksisin! Hoolimata „karvustamistest” oli konkursi üldtulemus tubli. Pärast Eestis ringi sõitmist võin kinnitada, et konkurss „Aasta betoonehitis 2009” ei jää toimumata, sest on, mida hinnata! Loodetavasti saame tuleva konkursi kokku võtta võtmesõnaga „kvaliteet”.

Aadu Kana Konkursi „Aasta betoonehitis 2008” žürii esimees


AASTA BETOONEHITIS 2008 FotoD: marko mumm

Tallinna lennujaam – rehielamusse kätketud vene ja prantsuse modernsus Lennujaama ligi 650 miljonit krooni maksma läinud monoliitbetoonist lõunapoolne juurdeehitis pani ehitaja oskused proovile. Signe Kalberg

S

arnaselt Leningradi arhitekti Mihhail Piskovi projekteeritud ja 1980. aastal valminud lennujaamahoonega eelistas ka uue terminali arhitekt prantslane Jean-Marie Bonnard järgida katusesarikate paigutusel Eestile omast rehielamu stiili. „Tallinna lennujaamas on kokku saanud vene ja prantsuse mõte eestlaste stiiliga,” märgib ka Tallinna lennujaama juhatuse esimees Rein Loik. Lennujaam on läbi teinud mitu rekonstrueerimist: 1997.–1999. aastani kulus ligi 460 miljonit krooni reisiterminali ümberehituseks, perrooni osaliseks renoveerimiseks, uue kaubajaama ja päästekeskuse rajamiseks. Kuue aasta eest leidsid Tallinna lennujaama juhid, et arvestades reisijate arvu kasvu, on vana reisiterminal kitsaks jäänud. Vaja oleks pikendada ka ruleerimisra-

„Tallinna lennujaamas on kokku saanud vene ja prantsuse mõte eestlaste stiiliga,” tõdeb ka Tallinna lennujaama juhatuse esimees Rein Loik.

dasid 1,2 kilomeetrilt 2,5 kilomeetrini. Siis saaks vastu võtta ja ära saata rohkem lende ning oluliselt suurendada lennuohutust. Seepärast otsustati teha rahvusvahelistele nõuetele vastav taotlus Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondile ja kuulutada välja ka rahvusvaheline hange. „Lennujaam on suhteliselt tehnoloogiline hoone. Seepärast eeldasime, et pakkumise teevad firmad, kel on juba lennujaamade projekteerimisega kogemusi,” lisab Loik. Lõpuks jäi sõelale kaheksa firmat, neist kõige sobivamaks osutus Prantsuse firma Sofreavia SA, mis leidis endale Eestis koostööpartneri ja projekteerija AS-i EA Reng. Sofreavia SA arhitekt Jean-Marie Bonnard pidas arhitektuurilis-visuaalset lahendust otsides silmas, et uus terminal sobituks vanaga. „Muidugi on ilu vaataja silmades: mis meeldib ühele, ei pruugi meeldida teisele.

Eesti Betoonehitis 2008

17


Keegi Eesti arhitekt on öelnud, et uus osa meenutab kolhoosiaegset kanalat,” vahendab Rein Loik. Arhitekti idee oli terminali ehitusel kasutada monoliitbetooni, mis ühtis töö tellija nägemuse ja eelkõige lennujaama spetsiifiliste ehitusnormidega. „Esimesel hetkel oli võõrastav arhitekti julge idee, et betoonpindu siseviimistluses ei töödelda, vaid kasutatakse valget betooni. Olin üllatunud, kui hästi näevad välja valgest betoonist sambad,” kiidab Loik tulemust. AS-i Rudus müügijuhi Jaanus Järve sõnul on valget betooni senini vähe kasutatud, sest selle valmistamiseks vajalikku valget tsementi Eestis ei toodeta. „Lennujaama ehituse tarvis tarnisime seda Taanist,” ütleb Järve. Tema meelest sai uus terminal

18

Eesti Betoonehitis 2008

huvitav ja eriline ning kuigi valge betoon on tavalisest kallim, on tulemus seda hinda väärt. „Kui keegi soovib teistest eristuda, siis on valge betooni kasutamine üks võimalusi,” soovitab Järve.

Ehitus toimus paralleelselt reisiterminali igapäevase tööga, mistõttu tuli täita palju erinõudeid.

Piirirežiim seadis tähtajad Terminali ehitanud AS-i Skanska EMV projektijuhi Raido Kiipsaare sõnul muutis ehitustööd keerukaks asjaolu, et lennujaama reisijatele ei suletud. Ehitus toimus paralleelselt reisiterminali igapäevase tööga, mistõttu tuli täita palju erinõudeid. Kogu projekt oli aga möödunud aasta märtsi lõpus Schengeni piirirežiimile ülemineku tõttu seotud erakordselt rangete tähtaegadega. Algul pidi uus terminal valmima 2007. aasta detsembris, ent Schengeni viisaruu-

miga liitumise pärast anti mõni kuu ajapikendust. Tagantjärele ehitusele mõeldes tõdeb Loik, et õigeaegne avamine kõikus noateral. „Kui peatöövõtja tippjuhtkond ühes projektijuhtidega enne tööde lõppu firmast lahkus, tekkis küll lootusetuse tunne. Ehitaja lõpupingutused väärivad kummardust – tööle pandi mitu vahetust ja uus terminal sai valmis õigel ajal.” Kolme aasta jooksul investeeriti Tallinna lennujaama arendamisse 1,2 miljardit krooni, millest 830 miljonit krooni moodustas Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi kaasfinantseering. Ülejäänu eest tasus Tallinna lennujaam oma vahenditest ja pangalaenudega. Selle raha eest valmis reisiterminali laiendus, pikendati ruleerimisteid, laiendati perrooniala ja rajati sadevee eelpuhasti.


EPL-i lugejad valisid parimaks IT-kolledži

Eesti Päevalehe lugejate hulgas korraldatud hääletusel osutus aasta parimaks betoonehitiseks IT-kolledž, mis sai spetsialistidest koosnenud žüriilt eripreemia. Tööde kehv teostus oli peamine põhjus, miks žürii ei saanud tööd pärjata esikohaga. Ent võidutööks kuulutatud Tallinna reisiterminali laienduse tunnistasid lehelugejad neljanda koha vääriliseks. Meenutuseks: sama saatus tabas ka mullust võidutööd Puurmani kaarsilda. Lugejate meelest oli see samuti neljanda koha vääriline. Paari nädala jooksul oli kõigil soovijatel võimalik EPL Online’i vahendusel valida tosina nominendi hulgast oma lemmik. Kokku osales hääletusel 1092 lehelugejat. Hääletajate vahel loosime välja Eesti Päevalehe aastatellimuse.

Avara terminali 18-meetrised põhja- ja lõunaosa pikendused annavad juurde ligi 14 000 ruutmeetrit uut pinda.

Avara terminali 18-meetrised põhjaja lõunaosa pikendused annavad juurde ligi 14 000 ruutmeetrit uut pinda. Kõiki väravaid ühendab galerii, nõuete kohaselt eraldatakse Euroopa Liidu ja rahvusvahelised reisijad. Endise viie asemel kasutab lennujaam nüüd üheksat reisijasilda, mis võimaldab teenindada aastas 2,5 miljonit reisijat. „Ei tohi teha liiga suuri investeeringuid, aga nendega ei või ka hiljaks jääda,” sõnastab Loik väikese lennujaama dilemma. Loigu hinnangul võiks järgmine laiendus kõne alla tulla 2013. aastal. ���Kuigi tundub, et 2,5 miljonit reisijat on suur arv ja praeguse majanduslanguse ajal lennureisijate arv hoopiski väheneb, tuleb hakata mõtlema laienduse peale,” selgitab Loik.

HÄÄLETUSE TULEMUSED: • IT-kolledž • Tammsaare ärikeskus • Tigutorn Tartus • Tallinna lennujaama reisiterminali laiendus • Emajõe ärikeskuse 3. etapp • Pärnu raamatukogu • Kuressaare golfiväljaku puhkemaja • Büroo- ja laohoone, Gaasi tn 4a • Vabadussõja võidusamba betoonkarkass • Viru vangla • Eramu Tabasalus • Kaluri tee korterelamud Kuressaares

340 häält 192 häält  165 häält  138 häält 87 häält  60 häält  33 häält  24 häält  22 häält 17 häält  11 häält  3 häält 

Lennujaam ei saa kunagi valmis n 20. septembril 1936. aastal avati Ülemiste lennuvälja esimesed startimis- ja maandumisrajad. n Lennujaam kavatseti lõplikult välja arendada aastaks 1940. Ette olid nähtud lennujaama teenistushoone projekti konkurss ja ehitus. n 14 kavandi hulgast valis auhindamiskomisjon välja arhitekt Artur Jürvetsoni projekti. Hoone ehitus läinuks maksma 300 000 krooni. Jaamahoone valmis alles 18 aastat hiljem, 1954. aastal ja oli kasutusel 1980. aasta olümpiamängudeni. n Kui tänapäeval sõidab lennukitega päevas tuhandeid, siis 75 aastat tagasi oli Tallinna lennujaama juhataja uhke, et päevas lendas 30–35 inimest. Poole tunniga jõudis lennuk Helsingisse, 1,5 tunniga Leningradi, nelja tunniga Stockholmi ja seitsme tunniga Berliini.

n 1980. aasta olümpiamängudeks valmis uus lennujaama hoone, mille projekteerimist alustati 1976. aastal. Moskvast määrati projekteerijaks Leningradi arhitekt Mihhail Piskov, kes valis sisekujundajaks Maile Grünbergi kunstikombinaadist ARS. n Lennujaama välisilme oli tolle aja kohta postmodernne, madalal hoonekehandil olev kõrge harjaga katus meenutab veidi rehielamut, ent oma mastaabilt, sakiliste lõpetuste ning suurte räästaalustega näib rohkem jaapanlik. n 18 aastat hiljem oli selge, et lennujaama reisiterminali on vaja laiendada. 1998. aasta märtsis algas 200 miljonit krooni maksnud rekonstrueerimine, mis suurendas lennujaama läbilaskevõimet 1,4 miljoni inimeseni ja äripinda 2000 ruutmeetrini. Allikas: Tallinna lennujaam

Eesti Betoonehitis 2008

19


Eripreemia tellijale

Elementmaja „roostetab” keset Üks mahult väiksemaid nominente ning žüriilt eripreemia saanud eramu Tabasalus on kokku pandud betoonelementidest, mida eramuehituses kohtab harva. Mari Sarv

20

Eesti Betoonehitis 2008

E

ramu arhitekt Laila Põdra meenutab, et ehkki tellija on betooni alal ekspert, ei pöördunud ta arhitekti poole betoonmaja nõudmisega. Algne soov oli lihtsalt elumaja, betoonimõtted tulid töö käigus. „Võib-olla ta tegelikult mõtles algusest peale betoonelamut, kuid ei tahtnud mu mõttelendu maja joonistamisel selle eritingimusega piirata,” muigab arhitekt nüüd. Möönab samas, et kui algusest peale pidanuks betoonpaneelide keeles mõtlema, oleks maja arhitektuur ilmselt tõesti kannatanud. „Ega siin erilisi materjalialternatiive polnud. Elumaja peab olema tulekindel – seega kivist. Mina olen selline betoonimees,” tunnistab pikka aega Eesti suurimat betoonelementide tootmist juhtinud majaperemees Jaan Valbet. „Juba ametist tulenevalt ei sobiks mul muust maja teha.” Lähtepunktiks oli Fibo plokist ja krohviga kaetud funktsionaalne maja. Arhitekti esialgne variant tellijale meeldis, ent järgmiseks soovis ta, et kogu projekt vaadataks üle selle pilguga, kuidas plaane saaks teostada betoonpaneelidega.

Siis tuli mängu insener Indrek Laul. „Tema vaatas seda maja siis paneelipilguga. Kui tema oma soovitused-märkused ära tegi, hakkasin mina omakorda paneelipilguga vaatama. Õnneks oli see piisavalt ratsionaalne maja, nii et paneelidesse teisendamine ei olnud väga keeruline,” kirjeldab Põdra. Asjade loomulikuks jätkuks oli, et kui juba paneelidest, siis võiks kasutada kõiki võimalusi, mis betooniga kaasnevad: eri viimistlusvariante ning konstruktsioonilisi

Otsustati, et kui juba paneelidest, siis võiks kasutada kõiki võimalusi, mis betooniga kaasnevad: eri viimistlusvariante ning konstruktsioonilisi lahendusi, mis võiksid kaasa aidata välimusele ja disainile.

lahendusi, mis võiksid kaasa aidata välimusele ja disainile. Arhitekt leiab, et kui maja oleks ehitatud Fibo plokist, oleks see jäänud nagunii krohvikihi alla peitu. Betooni on aga parem eksponeerida ja seda tehakse majas tõesti kõikjal, kus võimalik. Teise korruse välisseintel helgivad valge betooni sees päikese käes vastu täitekivikesed. Esimene korrus on roosteilmeline – rauasulfaadiga töödeldud betoon. „Roostetab” ka kolme korruse kõrgune aatriumisein, mis piirdeta sirgjoonelise trepi taga tõuseb justkui taevasse. „Seal tuli valmispaneel viimistlemiseks ainult tolmust puhastada ja lakkida. See oli tellija soov, ta teadis paneeli võimalusi: tuuakse, paigaldatakse ja ongi valmis,” meenutab Põdra. Roosteteema seob kogu maja siseviimistlust – kus on seinaks roostepaneel, kus sekundeerib sellele oranž värvitud sein või beež puit. Isegi pererahva tuhvlid on roostekarva mummulised. Talveaia põrand esitleb aga lihvitud betooni ilu.


rohelust Keeruline sai ehitus tootmise poolest, sest majas pole kaht täpselt ühesugust betoonpaneeli. See tähendab, et iga maja kokkupanekuks vajalik legotükk tuli eraldi valmis joonestada ning tehases selleks vastav vorm teha. Teise korruse välisseinad ei pidanud algsete plaanide kohaselt saama valged, tunnistab arhitekt ka ootamatut seiklust maja valmimise käigust. „Esimese korruse katsime rauasulfaadiga ja saime ilusa roostevärvi pinna. Teise korruse katsime samal viisil vasksulfaadiga, et saada loodusesse sobituv roheline. Ilmselt oleks see toiminud hallil betoonil, kuid valgel põhjal läks see

liiga aluspüksisiniseks kätte ära,” kirjeldab Laila Põdra. Ebaõnnestunud katse pesti paneelidelt happega maha ja tulemuseks jäigi imeliselt klaar valge betoon. Tõik, et tellija oli materjali alal ekspert, tegi arhitekti töö lihtsamaks ja huvitavamaks, sest temagi õppis betooni võimalusi paremini tundma. Kõik ideed, millega arhitekt lagedale tuli, leidsid tellija abiga lahenduse. Teadis ju mees täpselt, milleks betoon võimeline on. Väljend „töö tellija materjalist” sai selle maja ehitamisel hoopis uue tähenduse, sest kõik elemendid tellitigi majaperemehega seotud ettevõtteist. Kvaliteedi üle ei nurise arhitekt ega tellija. Et tellija on ka ise maju projekteerida püüdnud ja tehnilistest teadmistest tal puudust polnud, võib öelda, et arhitekti peamine ülesanne oli konsulteerida funktsionaalse ruumilahenduse, atraktiivse väljanägemise, ilusa fassaadi jm juures. Konsultatsiooni tulemusena kasvas algsest lihtsast neljakandilisest elumajast välja nurgeline aatriumi, talveaia ja väikese lisakorrusega kodu.

Keeruline sai ehitus tootmise poolest, sest majas pole kaht täpselt ühesugust betoonpaneeli. See tähendab, et iga maja kokkupanekuks vajalik legotükk tuli eraldi valmis joonestada ning tehases selleks vastav vorm teha. Järgmise betoonelementidest maja teeks Põdra juba säästlikumalt – algusest peale arvestusega, et osa paneele korduks ja siis saaks vorme kasutada rohkem kui kord. Enne paneelide tööjooniste kallale asumist tuli kogu maja reaalne elu läbi mängi-

da: paneelidesse valati kohe sisse juhtmekanalid, augud pistikupesade, lambilülitite jaoks jne. Kui aga paneelid juba valmis, on maja kokkupanek pea sama lihne kui legomäng: nädalaga sai valmis esimene korrus, teisega kerkis ülemine korrus. „Siit-sealt pisut lihvida-viimistleda ja piltlikult öeldes võib koos paneeliautodega diivanid-vaibad ka õuele sõidutada,” on Põdra elementmaja ehitustööde lihtsusest ja kiirusest võlutud.

Eramu Tabasalus arhitektuur: Laila Põdra projekteerija, konstruktsioonid: OÜ IB Pike, Indrek Laul ehitaja: OÜ Terasko Ehitus betooni tarnija: AS E-Betoonelement, AS Pärnu Betoonimeistrid

Eesti Betoonehitis 2008

21


Eripreemia arhitek tile

Kehv teostus röövis ilusalt IT Ehkki IT kolledži projekteerinud arhitekte Eero Palmi ja Stanislav Mrotsi paneb nördima maja betoonitööde kehv kvaliteet, leidis žürii, et eripreemiat on nad ometi väärt. Mari Sarv

22

Eesti Betoonehitis 2008

L

ähteülesandena antud maja funktsioon, logistiliselt pisut ebamugav kolmnurkne krunt, detailplaneeringu piirangud kõrgusele ja juhatuse soov asuda õppetööst eraldi korrusel oli kõik, mis IT kolledžit planeerivate arhitektide mõttelendu pidi ohjeldama. Maja otstarbest lähtuvalt kujundati hiiglaslik arvuti: disketti sümboliseeriv aatrium ja eksponeeritud lift seda „lugemas”, suur auditoorium kujutamas vana kandilist kuvarit ning päikest varjavad võred välisseinte akende kohal kui arvuti õhutusrestid. Arvutiosade idee laieneb aatriumist edasi mööda koridore tervele hoonele. Algsed paralleelid ja kontseptsioon säilisid eskiisi arenedes, vaid pisut tuli tehtut kohendada ja ruumijaotust muuta. Kavandite tegemisel olid Eero Palmi jaoks olulise tähtsusega vaated, mis avanesid akendest – suures auditooriumis igavleva tudengi pilk võib puhata männimetsal. Raamatukogust

„Maja on väga hea. Töötajad on rahul, külalised on rahul ja tudengid, kes on meie majas kõige tähtsamad, on samuti rahul”, kiidab maja tellija, Eesti infotehnoloogia sihtasutuse juhatuse esimees Toomas Sõmera tulemust.

aga saab astuda otse lõunapoolsele suurele terrassile, kuhu paistab kätte Nõmme suusahüppetorn. „Kevadel võib oma läpaka ja raamatutega otse sooja päikese kätte kolida,” on Palm tehtuga rahul. Teine suur terrass paikneb juhtkonna korrusel, kuhu tudengeil pole ei asja ega ka ligipääsu. Selline lahendus oli tellija sooviks. Materjalikasutuses oli algusest peale sihiks naturaalsus: klaas, vask, betoon. Betoon on monoliitne ehk kohapeal valatud – ühtki monteeritud tükki maja küljes pole. Hoone üheks silmatorkavamaks detailiks on aatriumiseintel looklev trepp. Trepilt paistab ka võhiku silmale ära, et hea mõtte on tapnud ehitaja praak. „Selle sisetrepiga nägid kõik kurja vaeva – meie, konstruktorid... Kahju, et ehitajad ära rikkusid,” on Palmi napp kommentaar. Ta näitab fotodel ka majakülgi, mis suruõhuhaamritega maha võeti ja uuesti valati, kuid tulemus sellest ei paranenud. „Kehv ajastus, buu-


FotoD: marko mumm

kolledžilt võidupreemia Kole trepp iludusvõistlusel n Massiivne trepp IT kolledži aatriu-

mis on ilmselt tänavuse konkursi suurim jututeema. Kaasa tunnevad žüriiliikmed, pahane on arhitekt ja nukker on tellija. n Tellija Toomas Sõmera väljendab pettumust, et arhitekti hea mõte ehitajate süül lörri läks. Tema sõnul kasutanud ehitaja erinevaid alltöövõtjaid, igal neist olid oma töövõtted, oma kokkuhoiupunktid ja oma kvaliteet, ning nii sai sileda ilu asemel mitu korrust ebaühtlast ollust. n Sõmera sõnul on kaalutud ebaõnnestunud betoontrepi ülevärvimist, ent betoon poleks värvituna enam see.

mi ajal läks iga saiaküpsetaja ehitajaks ja kvaliteet kannatas,” tõdeb ta nüüd. Ehitaja pandi aga paika riigihankega. Logistilise krundiprobleemi aitas lahendada naaber – kui IT kolledži maja ees jagub parkimiskohti vaid lektoreile, siis üle tee on Tehnikaülikooli avaram parkla. Tähelepanuväärne on, et samaaegselt valmis kaks IT kolledži projekti: üks esitamiseks tellijale ja teine Mrotsi diplomitööna, esitamiseks koolile. Tulemused olid täiesti erinevad, sest koolitöös saab rohkem fantaseerida – ei pea arvestama reaalse tellija maitse ega eelarvega, nii et mänguruumi on. Tagantjärele on meestel kahju vaid kahest asjast: ehitaja kokkuhoiu tõttu jäi neil saamata valge betoon ja oma värvilahendus interjööris. Nimelt planeerisid Palm ja Mrots tumedaid põrandaid ja valgeid seinu, mille asendas tellija palgatud sisekujundaja värvilisem lahendus.

„Maja on väga hea. Töötajad on rahul, külalised on rahul ja tudengid, kes on meie majas kõige tähtsamad, on samuti rahul. Betooniidee tuli arhitektilt, ning me olime sellega kohe päri. Välja kukkus ka väga hästi,” kiidab maja tellija, Eesti infotehnoloogia sihtasutuse juhatuse esimees Toomas Sõmera tulemust. Ehkki tööde teostuse osas on kvaliteedipretensioone temalgi. Kui ehitaja praak kõrvale jätta, mee-

nutavad arhitektid koolimaja loomist hea sõnaga. „Hea on tööd teha, kui tellija teab täpselt, mida tahab. Neil oli vanast kohast selge, kui suuri auditooriume, laboratooriume või klassiruume neil vaja on. Ja tellija oli eskiisi algusest ehituse lõpuni sihikindel, ei mingeid mööndusi – maja peab selline tulema,” selgitab Eero Palm. „Omanikud küll nentisid, et kui üks korrus oleks veel, näeks Kakumäe lahte, aga seda ei võimaldanud detailplaneering kahjuks ehitada.”

IT kolledž arhitektuur: Arhitektibüroo Palm-E OÜ, Eero Palm projekteerija, konstruktsioonid: AS Meistri Projekt, Irina Diachuk ehitaja: Facio Ehituse AS betooni tarnija: AS Rudus, AS Talot, AS HC Betoon

Eesti Betoonehitis 2008

23


Aasta betoonehitise žürii komment

Eva Kiisler,

Maritta Koivisto,

ajakirja ehitaja peatoimetaja

ajakirja betoni peatoimetaja soomes

P

eapreemia pälvinud Tallinna lennujaama reisiterminali laiendus jäi silma eeskujuliku teostuse ja peenetundelise betoonikasutuse poolest. Sealsed pinnad näitavad betooni parimal võimalikul moel – elegantse, võimalusterohke, plastilise ja ülejäänud materjalidega hästi sobituvana. Eripreemia saanud IT kolledži hoone puhul pidime nukralt tõdema, et töö kehv kvaliteet nullib arhitekti paremagi idee. Ent arhitekti mõttelend, mis betoonpinnad julgelt esile toob, väärib siiski tunnustust, seepärast olnuks patt seda hoonet preemiata jätta. Teise eripreemia vääriliseks tunnistatud eramu Tabasalus mõjus rebaseruuge värviga meeldivalt värske lahendusena. Hindamise tegi keeruliseks asjaolu, et esitatud hoonete hulgas leidus mitmeid selliseid, kus betooni oli kasutatud kuupmeetrite poolest aukartust ärataval määral, ent ehitise välis- ja siseilmes paistis seda vähe. Katmata betoonpindu võis näha vaid parkimismajades. Iseenesest on tegu vahvate hoonetega, kuid betoonikonkursi põhieesmärk – betooni erinevate kasutusvõimaluste ja nägususe demonstreerimine – jääb klaasfassaadi või muu viimistlusmaterjali kasutamisel täitmata. Hea meel on ka tõdeda, et konkurss pole jäänud pelgalt Tallinna-keskseks.

24

Eesti Betoonehitis 2008

V

õistlustööde arhitektuuriline kvaliteet oli üldiselt hea – eriti Pärnu raamatukogu, Tabasalu eramu, IT kolledži ja Kuressaare Kaluri tee majade puhul. Arhitektuur oli modernne ja üldefekt vaimustav, samuti ehitiste funktsionaalsus. Ülejäänud projektid olid küll huvitavad, ent uudsete iseärasusteta. Võitjate näol oli tegu kombinatsiooniga heast arhitektuurist ja betoonitööde kvaliteedist ning nad olid kõik erinevad. Mulle meeldisid ka võitjate betoonpinnad: värvitud, vaskoksiidide ja teiste materjalidega kaetud, kvaliteetsed monoliitbetooni pinnad jne. Mullusega võrreldes oli tänavu tase kõrgem: rohkem põnevaid maju, parem arhitektuuriline kvaliteet, kahjuks polnud samal tasemel betoonitööd.

Angel Andla, eesti ehitusettevõtjate liidu esindaja

T

änavuste tööde hulgast erilisi pärle esile ei kerkinud. Polnud selget liidrit, kes teiste seast esile kerkiks – valik oli keskpärane. Lennujaama võidu juures sai otsustavaks kvaliteet ja tööde teostus, kuna tegelikult pole see arhitektuuriliselt kuigi atraktiivne hoone.

Žürii lemmik betooni eksponeerimise osas oli kindlasti IT kolledž, mille üldvõitu takistas töö kehv kvaliteet. Ehitaja polnud suutnud arhitekti head ideed realiseerida, oli selle hoopis vussi keeranud. Eramaja eripreemia tuli hea teostuse ja betooni erinevate rakendusvõimaluste esitlemise eest.

Heiki Meos, eesti ehitusinseneride liidu esindaja

A

uhinnapretendente oli varasemaga võrreldes vähem. Algsel tutvumisel ei hakanud nendegi seast olulisel määral eristuvat ehitist silma. Küll aga oli esitatud objektide tase, võrreldes möödunud aastaga, ühtlasem. Lennujaam on vaieldamatult parima kvaliteediga betoonitöö. Siselahendus on rajatud eheda betoonipinna (valge betoon) eksponeerimisele. Täiendavalt on avatud betoonpinnad ka trepitornides ja välistes kandekonstruktsioonides. Betoonikonkursi eesmärk (betooni eksponeerimine, hea kvaliteet ja seeläbi materjali propageerimine) on täidetud. IT kolledžis kukkus tööde halva kvaliteedi pärast läbi arhitekti idee eksponeerida betoonkonstruktsioone siseaatriumis. Tabasalu eramu on aga hea näide raudbetoonelementide kasutamisvõimalustest eramuehituses – eri töötlusega betoonipindu on nii majas sees kui väljas.

Siim Sultson, äripäeva ehitusvaldkonna toimetaja

T

allinna lennujaama disainilt küllaltki igava juurdeehituse eeliseks oli mastaapse betoonivalu laitmatus – seega põhitingimus võidule pääsemiseks oli täidetud. Liiatigi on tegu meie riigi õhuväravaga, seega ehituslikus plaanis läks peapreemia igati õigesse kohta. Teisele kohale jäänud Tabasalu eramu veetles mind aga enam. Ehkki arhitektuurselt üsna keskpärane, kuid – mida enamat nõuda betoonelementidest valmistatud väikemajalt – hoone üldmulje on väga hea. Efektsele üldtulemusele aitavad kaasa tüüpelementidest arhitektuurse maksimumi väljapigistamine, betoonitööde kvaliteet, aga muidugi ka materjali jõuline kohalolek. Kolmandale kohale pääsenud IT kolledž on iseenesest pesuehtne rõhutatult betoonist ehitis. Komistuskiviks sai aga valutööde nõrk kvaliteet, eriti trepikoja nõukogulikult rohmakas teostus. Eraldi toon välja Tallinna Vabadussõja võidusamba betoonsüdamiku, mille tööde kvaliteet on kõrge. Pealegi on tegu Eesti riigile olulise rajatisega, mille soliidsust ja kestma jäämist on valitud efektselt kehastama just betoon.


ntaarid võistlustöödele ja võitjaile FotoD: marko mumm

Vaimukas ja asjatundlik žürii tegi tõsist tööd Mart Riikoja filoloog, konkursi korraldamise üks abimehi Betoonikonkursi žürii on kavalalt kokku pandud. Sinna on valitud ehitajaid, arhitekte, insenere, ajakirjanikke ja muude alade esindajaid, kes oma igapäevatöös nii või teisiti betooniga kokku puutuvad. Ja seda põhjusel, et kõik konkursile esitatud tööd saaksid võimalikult mitmekülgse, ent samas ülevaatliku ja objektiivse hinnangu. Mis aga peamine – kõik žürii liikmed on vahvad isiksused, kes teinekord väljendavad oma seisukohti läbi muheda huumoriprisma. Muidugi on neil kõigil taustaks tuumakas elukogemus. See võimaldab nähtut hinnata laiemalt, kui iga juhuslikku pragu või muhku näpuga taga ajades karvustada. Elukogemus on see, mis iga liikme puhul tagab kaalutletud, argumenteeritud ja oma tausta arvestades õiglase hinnangu. Tänavu kulus hindajail valiku tegemiseks neli pikka ja tõsist tööpäeva. Esimesel vaadati üle konkursile esitatud objektid ja otsustati, kas kõik ikka

Toomas Laur, eesti betooniühing

T

änavune konkurss oli objektide arvult ligi kaks korda väiksem kui mullune, mis andis mõnevõrra ühtlasema ja tasavägisema koosluse. Betooni kasutamine lennujaama reisiterminali laienduse kandekonstruktsioonides annab kogu hoone osas mõnusa turvatunde. Seda võimendab betoonivalu väga hea kvaliteet. Ehitaja on näidanud suurt professionaalsust vormipindade valikul ja ettevalmistamisel, optimaalse kvaliteediga betoonisegu kasutamisel ning tihendamisel. Tulemuseks on ehitis, kus konstruktsioonimaterjali betooniga on saavutatud ka pindade eeskujulik siseviimistlus. Lisapunkte saab objekt selle eest, et on avatud rahvahulkadele, enamasti Eesti külalistele, kes võivad veenduda meie betoonitööstuse heas tasemes ja betooni oskuslikus kasutuses. Tabasalu eramu puhul on tellija ja arhitekt demonstreerinud, kuidas erinevate viimistlusvõtetega (raudsulfaadi ja happega töötlemise, pigmentidega värvimise, lihvimisega) on võimalik luua eriilmelisi betoonpindu. IT kolledži projektlahenduses on taotletud betooni kasutamist üheaegselt nii konstruktsiooni- kui ka viimistlusmaterjalina. Eriti atraktiivne on hoonet läbiv trepikoda, mille kandeelemendid (postid, trepikonstruktsioon) on hästi vaadeldavad. Hoone välisfassaadis on domineeriv paigalvalatud välistrepikoda,

mis rõhutab betooni kui kahe funktsiooniga materjali kasutusvõimalust. Kõrgema koha saavutamiseks pidanuks betoonpindade kvaliteet olema märgatavalt parem.

Ike Volkov, eesti arhitektide liidu esimees

B

etoonist on maju tehtud paarsada aastat. Tartu peaarhitekt Arnold Matteus on kenasti rääkinud linnupesast kui tingliku betoonehitise innovaatilisusest. Sel aastal innovaatilisust ei märganud. Oli mõjuv kompleks – Viru vangla, ent kuidas sa juba teise sellise kompleksi esikohale hääletad? Oli kvaliteetselt teostatud, ent küsitava arhitektuuriga Tallinna lennujaam. Olid Tigutorn, Tartu Tasku ja Tallinnas Tammsaare tee büroomaja, paraku oli seal ehe betoon peidetud klaasi või punase glasuurplaadi taha. Veider oli nominendina vaadelda vabadussamba betoonsüdamikku – polnud seal ei innovaatilisust ega betooni estetiseerimist. Seetõttu valisin ise väikevormid – olid ilusad Saaremaa korterelamud, oli aus betoonist eramu Tabasalus, kus kvaliteetne betoonivalu oli arhitektuurse mõtte teenistuses. Aga üritus on väärt jätkamist.

vastavad võistluse nõuetele. Paari objekti puhul tekkis päris tõsine vaidlus, ent lõpuks langetati suuremeelne otsus – kõik esitatud tosin nominenti väärivad hindamist ehk teisisõnu – vastavad konkursi tingimustele. Järgnesid objektidega tutvumise päevad. Esimesel päeval käidi Tartus ja IdaVirumaal, teisel Pärnus ning Saaremaal, kolmandal Tallinnas ja linna lähiümbruses. Kuigi reisipäevad olid pikad ja üpris väsitavad, ei näidanud hindajad seda hetkekski välja. Kogu reisiseltskonna tuju aitas üleval hoida vanameister Aadu Kana. Tema hinnangud ja ütlemised olid täpsed, vaimukad ja alati oli neis heasoovlikkust. Ka kriitikat tehes ei unustanud ta seda huumoriga vürtsitada. Igor Volkov vahendas arhitektide tausta ja selgitas, miks üks või teine hoone oli kavandatud just sellises võtmes. Dotsent Toomas Laur uuris ja arvustas talle omase põhjalikkusega iga väiksematki viga. Ent neis kommentaarides polnud teragi norimist – pigem püüdis ta mõista, millest vead on tingitud ja kuidas neid saanuks vältida. Heiki Meos võis lõputult selgitada, miks üks või teine insenerlik lahendus on tehtud just nii ja mitte teisiti.

Kõigi oma ala tõsiste spetsialistide ühisarvamus selgus žürii lõppistungil, kui taas kord kõik konkursitööd üksipulgi läbi arutati. Ja koondarvamus ei olnudki nii üksmeelne: konkursi võidutöö võitis kolme häälega! Eraldi tunnustamist väärivad kõigi konkursiobjektide esindajad. Pea kõik žüriiliikmete detailsed küsimused said ammendavad vastused. Viru vanglas ei pidanud direktor Edvard Remsel paljuks ise hindajaile oma valdusi tutvustada. Ringkäik kestis oma paar tundi, aga ilmselt ei kipu uudistanuist keegi enam sinna tagasi… Vaimuka punkti žürii ringkäigule pani Eesti Infotehnoloogia Sihtasutuse juht Toomas Sõmera. Ta ei salanud, et vahva hoone arhitekti tuleb igati tunnustada moodsa, läbimõeldud ja just sellele koolile sobiliku projekti eest, ent ehitajat „karvustada” arhitekti mõtte pehmelt öeldes nõrga elluviimise eest. Teada on tõde, et kaht asja siin ilmas oskavad kõik arvustada – meditsiini ja ehituskunsti. Pärast tänavuse konkursi žürii tegemiste kõrvaltjälgimist pole ma viimase osas endas enam nii kindel.

Mauno Inkinen,

betoon on teostatud kvaliteetselt ning on visuaalselt kena. Et ehitustempo oli väga kiire, väärib tulemus seda rohkem tunnustamist. Veidi jääb mind küll näpistama mõte, milline oleks võinud tulemus olla, kui kõik oleks teostatud arhitekti algse mõtte järgi. Igatahes väärib aasta betoonehitiseks kuulutatud hoone oma auhinda. Ka eriauhinna saanud ehitised – nii eramu kui kolledž – on oma valdkonnas auhinnasaajatena igati õigustatud. Omamoodi huvitav on kindlasti Tigutorn kui erilaadse ruumikontseptsiooniga betoontorn. Konkursil osalenud Tammsaare ja Emajõe ärikeskuste puhul sai otsustavaks asjaolu, et konstruktsioonis on näha peamiselt klaasi, oluliselt vähem betooni. Omaette nähtus on kindlasti Viru vangla, kus betoonil täies mahus kõige turvalisema ehitusmaterjali positsioon. Meeldiv oli, et igast hoonest võis leida midagi huvitavat ja meeldejäävat, näiteks Kuressaare puhkemaja – iseendale ehitatud mõnus maja, mis ajaga ilmselt tänu heale asukohale üha väärtuslikumaks muutub. Või OÜ Alter Electric büroohoone, mille välisilme oli maitsekalt tasakaalus. Tore, et betonaatorid osalesid eelmiselgi aastal paljude huvitavate ehitiste valmimisel. Nendest jõudis minu arvates konkursile just paras arv ehitisi. Ja kuigi betooniajad lähevad keerulisemaks, loodan, et tuleval aastalgi parima betoonehitise tiitel välja antakse. Küsis Mari Sarv

eesti projektbüroode liit

T

allinna lennujaama reisiterminali laiendus üllatas meeldiva terviklahenduse, suurepäraste valgest betoonist pindade ja töö kvaliteediga. IT kolledži puhul on tegu meeldiva tervikkeskkonna loomisega õppetööks. Kahjuks jättis soovida monoliitse raudbetooni tööde kvaliteet, seda eriti arhitekti oskuslikult kavandatud keerdtrepi puhul. Tabasalu eramu on tõestus sellest, et monteeritavatest betoonelementidest on võimalik luua ja ehitada ilus maja. Nominentide seast tõstaksin esile veel terviklikku, mahuka hoonekompleksiga Viru vanglat, mille ehitus on teostatud efektiivselt ja ökonoomselt. Samuti tooksin esile Eesti suurima äri- ja büroohoone Tammsaare ärikeskuse, mille tehniline lahendus on hästi läbi mõeldud ja kaasaegne.

Enno Rebane, eesti ehitusmaterjalide tootjate liidu tegevdirektor

M

itmekesisus on see väärt omadus, mis betoonikonkursi taas huvitavaks ja etteaimamatuks tegi. Parimad valiti siiski välja suhteliselt üksmeelselt. Tallinna lennujaama juurdeehitise valge

Eesti Betoonehitis 2008

25


Foto: marko mumm

Betooni ootab ees hiilgav tulevik Arhitekt Martin Aunini tööd on korduvalt olnud „Aasta betoonehitise” finaalis, kolmel korral ka premeeritud. Mees möönab, et talle meeldib betooniga töötada, ning ta ei väsi loetlemast selle otsatuid kujundusvõimalusi. Mari Sarv •• Milline oli teie esimene betoonitöö? Betooni olin ma muidugi ka varem kasutanud, ent esmakordselt oli see läbivaks teemaks Meloni-Lemoni juures, kus betoon on domineeriv just interjööris. Sellest peale on huvi betooni vastu aina kasvanud ja iga uue töö puhul püüan seda materjali kasutada erinevalt. Praegu on ehitamisel korterelamu Tatari tänaval, mille fassaadilahendus on puidust, betoon on lisakomponent. Tuleb päris huvitav – saab olema liivapritsitud betoonpinda ja Ameerikast toodud betoonipeitsi. •• Mis laadi ehitiste juures on betoon parim valik? Betoon on niivõrd paindlik materjal, et piiranguid selle kasutamisele pole. Mina olen seda kasutanud kõikjal eramutest kontorihoonete ja hotellideni välja, ka kiriku puhul oli betoon omal kohal. Eramuehituses kasutatakse betooni ilmselt vähem põhjusel, et puhas betoonivalu on kallis. Eriti juhul, kui tahad huvitavat lahendust. Eramud on kerged ehitised, kus betoonkonstruktsioon pole ka ökonoomseim valik. Minu eramute puhul on betoon pigem

26

Eesti Betoonehitis 2008

viimistlusmaterjal. Nõmme eramu on teraskarkasshoone, vaid vundamendi ja keldri juures kasutasin betooni kandematerjalina. Viimistluses on valget betooni, laudisraketisse valatud betooni, suurte valgete kividega „säästubetooni”, terrassil lihvitud betooni. See on erandlik lahendus, sest tavaliselt üritatakse betooni kasutada korraga konstruktsioonis ja viimistluses. •• Kuidas otsustate materjalivaliku üle? Materjaliotsus on üldiselt kujunenud projekteerimise käigus. Päris nii asjad ei käi, et võtan valge paberi ette ja teen betoonmaja. Sageli on betoon parim lahendus, sest see on nii paindlik materjal, millest saab pea kõike teha. Muidugi tuleb arvestada ka seda, milleks maja kasutatakse ja kuhu ehitatakse. Näiteks kõnealuses Nõmme eramus polnud betoon omaette eesmärk. Tahtsime laudiseraketisega edasi anda Nõmme mändide ja aedlinliku miljööga sobituvat vertikaalpinda. Teiseks oli vaja midagi Nõmme funkstiili ja valge arhitektuuriga sobituvat. Betoon andis võimaluse mõlema tegemiseks – üleni laudisest maja poleks saanud nii nõmmelik. Vene tänaval asuva Telegraafi hotelli puhul sobisid kõige paremini õigesti töödeldud betoonpaneelid. Kasutasime seal spetsiaalset täidet ja lisasime eri koguses musta värvipigmenti, et tulemus oleks ebaühtlane ja sobituks keskkonda. Pooltahked paneelipinnad hõõruti puiduga üle ning tagatipuks kasteti paneelid vasksulfaati. Tulemus vananeb naturaalselt. •• Mis muudab betooni arhitektuuriliselt säravaks? Arhitekti jaoks on betoonmaja see, kus betoon on näha fassaadil, viimistluses või interjööris. Minu jaoks on see olnud tänu-

väärne vahend, millega ideid vormida ja realiseerida. Sellel materjalil on kaks olulist omadust: esiteks see on emotsionaalne ja teiseks väga hästi töödeldav. Betooniga saab ideid edasi anda – kirevust, naturaalsust ja isegi tundeid. Minu üks eeskujusid on Jørn Utzoni projekteeritud Bagsværdi kirik Taanis, mis on kui sametist. Õrn, kodune ja lausa pehme tunne tekib. Betoon on osa tervikust ja peab olema tasakaalus teiste materjalidega. Betooni võlu tuleb välja kombineerituna klaasi, puidu või valgusega nagu tolles kirikus. •• Mis võib tulemuse rikkuda? Tegu on kapriisse materjaliga. Kui midagi valamise või ehituse käigus nihu läheb, tuleb maha võtta ja uuesti teha. Lappida on võimatu. See ei sõltu ainult ehitajast, kõik saab alguse projektist – kui seal on nõuded täpselt kirjeldatud, on ka tulemus hea. Pea iga objekti puhul on tehtud proovivalamised ja katsetatud pinnatöötlusi. Ka katsetamise osa tuleb projekti sisse kirjutada, sest tulemust ainuõigelt kirja panna on võimatu. Ehitajatega on mul väga vedanud. Eks ehitaja võtab asja tõsisemalt, kui ta näeb, et arhitekt on projekti hästi läbi mõelnud. Ehitaja kogemusele lootma jääda ei saa, ehkki nende nõuandeid ei tohi ka alahinnata. Samuti tuleb suhelda ja arvestada materjali tarnijatega. Oluline roll on ehitusinseneril, kes peab samuti materjali tundma, et seda saaks võimalikult hästi eksponeerida. Näiteks Ülemiste hotelli puhul arvutasid nad välja, kuidas betoontikud hoiaks betoonist varikatuseid jäigastavate ristideta üleval – tulemus sai õhuline, ent tugev. •• Kas betoon on teie lemmikmaterjal? See on väärikas materjal, mis kestab.

Minu töös on see tähtsal kohal, betoonist meeldib mulle alati projekteerida. Meil on töös kaks kõrget kortermaja Järvel ja seal üritame kasutada võimalikult erikujulisi betoonelemente. Elementehituse juures kujutletakse kohe Lasnamäe paneelmaju. Massehituses kortermajade juures ei pööratagi disainile tähelepanu, keegi ei hakka mängima betooniglasuuriga või valama erikujulisi paneele. Mainitud Järve tornelamute puhul oli algul mõte teha fassaad plaatmaterjalist, aga kui tellija heitis vihje, et miks mitte betoonist, läksime rõõmuga kaasa. •• Milline on betooni tulevik? Betooni kasutusvõimalused arenevad pidevalt ühes tehnoloogiaga, usun, et seda materjali ootab ees suur tulevik. Arhitektuuris on trendiks kujunenud vormiotsingud, et luua erikujulisi hooneid – betoon aitab neid vorme realiseerida. See pole hall, laiguline, eemaletõukav pind, vaid lõputult eri vorme ning pinnatöötlust võimaldav materjal. Olenevalt sellest, kuidas ja millest betooni kokku segada, saab ise materjali kujundada – saab valida täiteid ja värvipigmente, kasutada valget või halli tsementi. See ongi betooni võlu. Kui vaid veidi värvipigmendi kogust muuta, on tulemus juba erinev. Hotelli Telegraaf fassaadil on näiteks nelja pigmendihulgaga paneele. Soomes kasutatakse ka graafilist betooni – keemiaga pestakse sile tsement osaliselt maha, paljastub täitepind, mis võimaldab eri kujutisi tekitada. Tulemus sõltub sellest, kas ja kuidas hiljem betoonpindu töödelda. Mängida saab ka sellega, kuidas valada – vormi teemat tähtsustan ma rohkemgi kui pinnatöötlust.


Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud: nüüd saab taas normaalselt ehitada FotoD: terje lepp

Kristiina Viiron

T

allinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonna dekaan professor Roode Liias on veendunud, et hoolimata eriarvamustest on vanim elukutse ehitajaamet. „Elamistingimusi vajavad kõik, ehitusoskused on olnud alati n��utud ning ilmselt on vajadus nende järele ka tulevikus olenemata majandusoludest,” lisab ta. TTÜ ehitustootluse instituudi professor Irene Lill näeb ehitusbuumi raugemist ka positiivsest küljest. „Nüüd saab taas normaalselt ehitada ja kvantiteedi asemel kvaliteedile keskenduda,” selgitab ta. „Headel ehitajatel on alati tööd.” Roode Liiase sõnul ei ole ehitus sugugi seiskunud, kuigi paljudel on raha otsas. Üksteise võidu püstitati maju siis, kui kõik oli kallis. „See on ju inimlik, et kulutusi tehakse enne jõule, ehkki sama kauba saab oluliselt kiiremini ja odavamalt ka hiljem kätte. Sama on ehitusvaldkonnaga – praegu ehitab see, kellel jätkus oidu kavandada oma ressursside kasutamist,” tõdeb Liias. Seetõttu pole hirmugi, justkui ei vajaks Eesti enam kvalifitseeritud ehitusinsenere või noortel kaoks soov auväärset ametit õppida. Majanduslangusest loodab ülikool hoopis kasu lõigata: tudengid, kes seni kooli kõrvalt täiskohaga tööl käisid, leiavad nüüd ehk enam aega õpingutele pühendumiseks. Pealegi ei saa nüüd kaugeltki igaüks, kes kellut kätte võtta oskab, ehitusvaldkonnas tööd. Hinnas on teadmised ja oskus ajaga kaasas käia.

Ei saa teha poolt õppetükkidest 2002. aastast läks TTÜ ehitusteaduskond endise nelja-aastase bakalaureuse- ja diplomiõppe ning kaheaastase magistriõppe kavadelt üle uutele, viieaastase nominaalajaga ehitusinseneriõppe kavadele, mille lõpetanu saab tehnikateaduste magistri kraadi. Õppejõude see vaid rõõmustab, sest ehitus on ala, mille kohta peavad olema põhjalikud teadmised – poolikust, Tootsi moodi koolitusest ei saa juttugi olla. Et üliõpilasest saaks tulevikus insener, kelle ehitatud silla all ka seista söandaks, tuleb neil omandada peale üld- ja alusainete (matemaatika, füüsika, ehitusmehaanika, geodeesia, ehitusgraafika, ehitusmaterjalid jne) süvendatult erialaaineid. Lisaks üldtehnilisi, majandus- ja muid teadmisi. Kõige populaarsem on spetsialiseerumine ehituse juhtimise ja majanduse suunale. Peale inseneriarvutuste peavad selle suuna valinud tudengid oskama korralikult kirjutada ja analüüsida nii tehnilisi kui ka majanduslikke andmeid. Vanemteadur Elmar Justi hinnangul on viieaastane koolitustsükkel tõstnud üliõpilaste taset. Kes on võtnud sihiks viieks aastaks ülikooli tulla, see on oma eesmärgid ka paremini läbi

Ehitusinsener Juri Hmelnitski kliimakambri juures

mõelnud. Ent alati on neidki, kes leiavad, et valitud eriala pole sugugi see, millega edaspidi leiba teenima hakata. Tavaliselt selgub valiku õigsus või sobimatus teiseks-kolmandaks õppeaastaks. Labor katsetab ja kontrollib Et ükski teooria ei saa selgeks ilma praktikata, on üliõpilaste kasutada ehitusmaterjalide, ehituskonstruktsioonide, veeanalüüsi, tugevus-, teede, hüdromehaanika ja geodeesia laboratooriumid, kus on valminud nii mitmedki magistri- ja doktoritööd. Laborid on terve Eesti ehitusvaldkonna teenistuses. Seal tegeletakse eri ehitusmaterjalide füüsikaliste, keemiliste ja mehaaniliste omaduste määramisega, millest suur osa on seotud TTÜ sertifitseerimisasutuse vastavushindamistega. Katseid tehakse ka firmade tellimusel.

Kõige populaarsem on spetsialiseerumine ehituse juhtimise ja majanduse suunale.

Üks olulisemaid oli Eesti Energia tellitud töö, milles ülikool uuris, kuidas kasutada põlevkivituha ja kaevandusjäägi baasil valmistatud betoonisegu vanade kaevandusõõnte täitmiseks. See meetod on põhimõtteliselt võimalik, vaja on vaid leida sobivad tehnilised lahendused.

Kaks aastat tagasi koliti labor Koplist ülikooli peahoone ruumidesse, kus on tagatud vajalikud nõuded (mürakindlus, ventilatsioon jms), samuti on pidevalt juurde soetatud tänapäevaseid seadmeid (nt kliimakambrid).

Põlevkivituhk – ammune uurimisobjekt Kunda tsemenditehases toodetava portland-põlevkivitsemendi sünniajaks võib pidada 1960. aastat. Põlevkivituha kui ehitussideaine kasutamise uuringud aga algasid Kohtla-Järvel 1922. aastal. Pärast sõda jätkusid uuringud Tallinna polütehnilises instituudis (nüüdne TTÜ) professor (akadeemik) Ottomar Maddisoni juhendamisel. Labori tulemused andsid olulise tõuke Tallinnas põlevkivituhksideainetehase Kukermiit rajamiseks. n Varsti aga selgus ehitustandril halva üllatusena, et kukermiit kivines algfaasis ja eriti madalamatel temperatuuridel väga aeglaselt. n Kui mindi üle põlevkivi tolmuna põletamisele, avardusid koksivaba põlevkivilendtuha ehitussideainena kasutamise võimalused. Sellealased süstemaatilised uuringud algasid TPI-s 1956. aastal pärast ehitusmaterjalide katselabori loomist. n Põlevkivi lendtuha peenima fraktsiooni lisamisel klinkrile saadi portland-põlevkin

vitsement, mille aktiivsus ületas suuresti lisandita portlandtsemendi oma. n Portland-põlevkivitsemendist on toodetud monteeritavaid raud- ja pingbetoontooteid ning monoliitseid konstruktsioone. Sellest on püstitatud palju tööstuskomplekse, elamurajoone (Õismäe ja Lasnamäe), mere kaldakindlustusi, tööstuskorstnaid, viadukte, aatomielektrijaam Leningradi oblastis ja Tallinna teletorn. TPI labor kontrollis tollal pidevalt nimetatud ehitusobjektide betoonisegude omadusi. n Tänapäeval ehitusobjektide kaupa kontrolli enam ei tehta, sest portland-põlevkivitsement on oma koha Eesti ehitusja ehitusmaterjalide tööstuses kindlustanud ja selle kvaliteet on stabiilne. Allikad: Roode Liias, Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonna dekaan, professor Verner Kikas, TTÜ emeriitprofessor

Eesti Betoonehitis 2008

27


Uno Trumm

Kunda tsemendimuuseumis näeb Kunda tsemendimuuseumi töötajad torkavad külastaja kättpidi tsemendi sisse, lükkavad siis pöördahju ja saadavad teadmistest pakatavana koju tagasi. Signe Kalberg

T

semendimuuseum on vaatamisväärsus juba väljast. Tähelepanu äratab maja kattev hall tolmukiht, mis näpuga urgitsedes paekivi küljest lahti ei tule – tolm on kivistunud. Hall kiht on majale ladestunud enam kui sajandi jooksul. 1898– 1964 oli kahekorruseline hoone kasutusel tsemenditehase kontorina. 1967. aastal rajati sinna tsemenditehase Punane Kunda muuseum, mis anti 1993. aastal üle Kunda linnale. Viimased neli aastat on seal tegutsenud sihtasutusele Virumaa Muuseumid kuuluv tsemendimuuseum. Ühtlasi on see Kundas ainus kellatorniga maja. 19. sajandi lõpu paearhitektuuri näitena on hoone kantud Kunda linna miljööväärtuslike ehitiste nimekirja ja võetud muinsuskaitse alla. Tsemendimuuseumi uksel võtab inimesi vastu mõni kuu ametis olnud muuseumi juhataja Merit Aigro, kes teab muuseumitubades oleva kohta põhjalikult rääkida. Merit

28

Eesti Betoonehitis 2008

on giidina tsemenditootmisest palju pajatanud. Kui mõne asja puhul jääbki jänni, siis küsib abikaasa Uno Trummilt, kes teab muuseumist kõike. Muuseumi eeskojas tervitavad külalisi majast õhkuvast külmast hoolimata naeratades mannekeenid Paša ja Peeter, Punase Kunda töölised. Enne ajalootuppa jõudmist juhib Merit tähelepanu stendile, kus uhkeldavad tehase kasutada olnud kaubamärgid. Juba 1882. aastal sai Kunda tsemendivabrik ülevenemaalisel tööstusnäitusel Moskvas esimese auhinna ja õiguse kasutada oma kaubamärgil riigikulli kahe peaga kotkast. Kaheksa põnevat tuba Muuseum on jagatud kaheksaks toaks – igal oma kindel teema. Nii nagu inimese eluloo puhul pannakse kirja tema sünniaeg ja -koht, alustab ka Merit ringkäiku tsemendiajaloo toast. Tsement on muutunud ehitusmaterjalina enesestmõistetavaks, keegi ei mõtle enam sellele, kuidas inimestel üldse tekkis vajadus hakata ise kivi valmistama, mil viisil on kerkinud antiiksed Rooma ja moodsad arhitektuuripärlid. Tsemendimuuseumis on aukohal maailma suurimaks betoonehitiseks peetav Hooveri tamm Arizona ja Nevada osariikide piiril Colorado jõel. Vähemalt valmimise ajal, 1935. aastal oli see maailma suurim betoonehitis. Tammi ehitusel mängis olulist rolli Herbert Clark Hoover, kes oli 31. Ameerika Ühendriikide president (juhtis riiki aastatel

1929–1933). Tallinna aukodanikuks valiti mees 1920. aastal humanitaarabi vahendamise eest Vabadussõja ajal. Hoover külastas Tallinna 1938. aastal. Tsemendimuuseum on õige koht ka ameeriklasest leiduri ja ärimehe Thomas Alva Edisoni meenutamiseks. Põhiliselt teatakse teda telefoni süsimikrofoni, fonograafi, töökindla süsiniidiga hõõglambi ning veel sadade praktiliste asjade leiutajana, vähem on kuuldud tema betoonmajadest. Ta leiutas meetodi, mille abil sai päevaga valada odavalt betoonist maja – hinnaks pidi olema 1200 dollarit. Maja sai betoonkatusega, seal olid sissevalatud betoonvannid, pildiraamid seintel ja isegi betoonist hambaharjatopsid vannitoas. Tema betoonmaju leidub praegugi Unionis New Jersey lähistel. Kuna aga raketiste valmistamine oli keeruline ja kallis, ei võtnud ehitajad seda meetodit kasutusele. Samas toas on võimalik oma käega katsuda, milles seisnevad tsementmördi eelised lubjamördi ja savi ees. Merit püüab lahti kraapida tsementmördiga laotud telliseid, ent see ei õnnestu. Pakub siis külalistele võimalust ka ise veenduda, et nii ajahambale kui ka musklijõule paneb kõige paremini vastu ikkagi tsementmördiga laotud sein. Kas mõjub muuseumitoa seinalt loetu või meenuvad igivanad ehitused, kuid tsemendiga käsivõitlusse asumine tundub olevat tõesti mõttetu. Vahepeal on muuseumi jõudnud ka Uno

Trumm, kes õpetab Kunda lastele kunstiajalugu ja on ühtlasi SA Virumaa Muuseumid Rakvere linnuse arendusjuht. Ühes filmi ja Uno jutuga saab ka tehnilise taibuta külastaja aimu, mis naabruses asuvas Kunda tsemenditehases toimub. Pilt seinal näitab, et purustatud lubjakivi jahvatatakse veskites ja segatakse kokku teise komponendi, saviga. Kuigi enamikus Euroopa tehastes kasutatakse tsemendi valmistamiseks kuivtehnoloogiat, on Kundas kasutusel märgtehnoloogia. See tähendab, et põletusahju minev segu sisaldab umbes kolmandiku vett. Enne põletusahju segatakse mass suruõhu abil suurtes lobribasseinides läbi. Järgmiseks pumbatakse segu pöördahju ülemisest, väiksema kuumusega otsast sisse. Siis hakkab segu mööda 150 meetri pikkust ahju, kus kuumus järjest suureneb, allapoole rulluma. Kui ülemises osas on temperatuur umbes 250 kraadi, siis alumises osas põletite juures juba 2000 kraadi. Et toormemass paakuks ja tekiks klinkerkivi, on vaja vähemalt 1450-kraadist kuumust. Kogu tsükkel võtab aega ligikaudu kaks tundi. Ahjust väljudes on vaja tekkinud klinker maha jahutada, seejärel jahvatatakse see kuulveskites tsemendiks. Uno lubab katsuda, kuidas tsemendi toorained savi ja lubjakivi, tsemendiklinker ja tolmpeen tsement käega katsudes tunduvad. Et imepeeneks jahvatatud tsement võib voolata nagu vesi, tundub uskumatu. Sealt on loogiline astuda järgmisse tuppa, mis


FotoD: arno mikkor

tsemenditootmise põnevat poolt pajatab asjade, stendide ja makettide abil Kunda tsemenditehase ajaloost. Ettevõtlik mõisnik Esimese tsemenditehase rajas Kundasse 1870. aastal Kunda mõisa omanik, prantsuse päritolu John Girard de Soucanton. Kohalikud kutsusid teda küll Suka Antoniks või Siirakuks. Tsemenditootmiseni jõudis mees tänu mitme juhuse kokkulangemisele. Sinisavi, mis on üks tsemenditootmise tooraineid, kasutati Kunda kandis juba ammu enne seda, kui Soucantonid sealseteks mõisahärradeks said. Mõisnikuna oli Soucanton ühtlasi põllumees ja põllumeeste seltsi liige. Ühel seltsi koosolekul 1864. aasta novembris tutvustas seltsi esimees keemik Viktor Lievenit, kes pidas samas ka ettekande tsemendist, selle toorainest, valmistamisest ja kasutamisest. Ettekande lõpus kuulutati, et preemia saab see, kes leiab Eestis tsemenditootmiseks vajalike toorainete varud. Seepeale tõusnud Soucanton püsti ja teatanud, et selts võib jätta preemia välja panemata, sest tema on piisavalt rikas ega vaja seda, kuid Kunda mõisa maal olevat kõik tsemenditootmiseks vajalike toorainete varud olemas. Sellest koosolekust algas Soucantoni ja Lieveni aastakümneid kestnud koostöö. 1870. aastal toodeti Kundas esimest korda tsementi ning hiljem rajati Venemaa avarustesse mitmeid tsemenditehaseid. Nende hulgas oli ka tänini Venemaa suurim tsemenditööstus Novorossiiskis.

Uno aitab mõista, kuidas tsementi toodeti sajandi eest. Vabriku šahtahjud ehitati Kunda jõe kõrge kalda äärde, vajalikku toorainet saadi lähikonnast: merglit veeti hoburaudteed pidi Kunda mõisa lähedalt ja sinisavi vabrikust umbes kilomeetri kaugusel asuvast saviaugust. Kivisüsi ja koks toodi laevadega Inglismaalt. Savist ja merglist vormiti plonnid. Ahju laoti kihiti koks ja õhkkuivad plonnid. Tsemendi põletamine kestis 48 tundi. Siis jahutati ahi maha ja saadi klinker kätte. Ühe ahju toodang oli 3000–4000 tünni ehk umbes 600 tonni aastas. Tooraine ja klinkri jahvatamiseks kasutati tavalisi veskikive meenutavaid kivipaare, mida käivitati vee jõul. Vesi juhiti veskisse maa-alust tunnelit pidi silla alla ehitatud paisu tagant. Tsement pakiti tünnidesse, mille puhaskaaluks arvestati kümme puuda, lisaks pandi kümme kilo varisemise reserviks. Üks tünn kaalus seega 170 kilo. Tolleaegne tsemenditehas oli teine omataoline terves Vene impeeriumis. Väike muuseumituba peidab aga ka selliseid huvitavaid fakte, mille unikaalsusele oskavad vaid Uno ja Merit tähelepanu juhtida. Nii on Kunda tehas olnud läbi ajaloo uuenduslik ettevõte – Eesti esimene telefoniliin (sadam-kontor-mõis) võeti Kundas kasutusele vaid kolm aastat pärast telefoni leiutamist. Merit selgitab, et lisaks oli kontoris kasutusel torutelefon. Kui teiselt korruselt taheti midagi allkorruse töötaja-

le öelda, räägiti lehtriga torusse. Kunda oli esimene koht, kus võeti kasutusele hüdroelektrienergia, mindi ühe esimese ettevõttena Eestis üle põlevkivi kütteainena kasutamisele. See, kuidas Kunda Nordic Tsement suutis 1990. aastate keskel lahendada Nõukogude ajast pärit tolmusaastega seotud keskkonnaprobleemid, saab samuti stendide abil mõistetavaks. Uno näitab kivistunud tolmukihiga kaetud elektritraate ja aiavõrku ning lisab, et toonastel Kunda linnajuhtidel polnud mingit muret tänavate liivatamisega. Kui palju Kunda selle pealt talitööde raha kokku hoidis, pole vist keegi arvestanud. Kui 1992. aastal tootis tehas ligi 500 000 tonni tsementi ja sellest ligi 80 000 tonni lendas klinkritolmuna korstnast välja, siis 2003. aastal, kui toodeti 559 000 tonni tsementi, lendus õhku vaid 94 tonni tolmu. Uno pajatab, et legendi järgi sõi Kundas ainsana puhtaid õunu vaid keemiaõpetaja. Imestunud pilgu peale lisab ta, et õpetaja pesi õunu soolhappelahusega. Tegevustuba Tsemendimuuseumi üks tõmbenumber on pöördahi. Enne kui Merit ja Uno külastajad pöördahju juhatavad, lähevad nende näod kavalalt muigele. Merit vajutab nupule ja pöördahi hakkab liikuma. Esmamulje tekitabki illusiooni, et tegemist on pika-pika trumliga. Kellel on mahti arvutada, see tabab muidugi kohe ära, et vaevalt mahuks

150 meetri pikkune ahi nii väiksesse majja. Peeglite kasutamine annab aga oodatud efekti ja kuigi pettus tuleb kiiresti ilmsiks, jääb hinge mõnus ärevustunne. Mõistetavalt väärib omaette muuseumituba Eesti tsemenditootmise isaks tituleeritud John Girard de Soucanton. Uno teab rääkida John Girardi vanaisast. Vaesest, kuid ettevõtlikust noormehest saab tänu tarmukusele, isiklikule sarmile ja õnnestunud abielule üks Eesti rikkamaid inimesi, kelle pojad ja pojapojad, nende hulgas John Girard, saavad tuntuks ettevõtjate, poliitikute ja ühiskonnategelastena. Muuseumi kuulsuste toas ei küsi isegi koolilaps, kelle käejälg on betooni sisse vajutatud. Paari aastaga on oma käejälje vajutanud betooni üle kolmekümne kuulsuse, kelle seas on ka näiteks Arnold Rüütel, Mart Laar, Andres Tarand, Kristina Šmigun, Aleksander Tammert juunior, Erkki Nool, Erika Salumäe, Kaljo Kiisk, Mikk Mikiver, Juhan Peegel, Sulev Vahtre, Valli-Lember Bogatkina, Jüri Arrak, Tanel Padar, Tõnis Mägi, Veljo Tormis, Ene Ergma, Peeter Tulviste, Ellen Niit, Jaan Kross jt. Seitsmes tuba annab ülevaate tsemenditehase töölise korterist, elust ja olmest 1920. aastatel ning kaheksas ruum Teise maailmasõja järgsete aastate olustikust. Muuseumis on ka tegevustuba, kus saab valmistada tsemendisegu, valada seda vormidesse ning kasutada lihtsamaid tehase laborist pärit katseseadmeid.

Eesti Betoonehitis 2008

29


Tigutorn ja Tasku võtsid tartlastelt hingerahu Foto: marko mumm

Emajõe kaldalt taevasse sirutuvat 23-korruselist elumaja nimetavad tartlased linna sümboliks, ärikeskus Tasku torkab silma pigem oma interjööriga. Signe Kalberg

A

rhitektid Vilen Künnapu ja Ain Padrik mõtlesid Tartu kõrgeimat eluhoonet, ligi 90-meetrist elumaja kavandades spiraalile kui elu sümbolile. Tigutorniks ristiti maja juba enne ehituse algust, sest hoone tipp meenutab teokarbi keermeid. Mõni tõmbab visuaalseid paralleele maalidelt nähtud Paabeli torniga. Kõrghoone soodne asukoht, mis ei piira olulisi vaateid, aitab hoonel vaataja meeltele lummavalt mõjuda.

Tigutorn Hoone projekteerijad on arhitektid Vilen Künnapu ja Ain Padrik, hoone konstruktiivne projekt on valminud projektibüroos AS Tari. Ehitaja & tellija AS Linnaehitus Elamu on 23-korruseline. Hoone esimesel ja teisel korrusel asuvad bürood, lisaks on seal 85 korterit. Maja on ehitatud monoliitsest raudbetoonist. Kõik korteritevahelised seinad on betoonist. Hoone on rajatud vaivundamendile.

30

Eesti Betoonehitis 2008

Tartu praeguse linnaarhitekti Tiit Silla sõnul on Tigutornist saanud Tartu sümbolehitis, millest pole võimalik mööda vaadata. Kõrghoonena võib teda nimetada ka maamärgiks, mille järgi on hea vajalikku suunda hoida. Samal ajal on Tigutorni puhul tegu Tartu oludes erandlikult keeruka betoonkonstruktsiooniga ja Silla tunneb rõõmu, et just selline omapärane ehitis ilmestab linnapilti. Tartu linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna arhitekt Tõnis Kimmel hindab Tigutorni puhul selle kõrgetasemelist arhitektuuri, mida on näha ka linna kaugemates nurkades. Tema meelest võinuks siiski maja juures betoonile enam esteetilist kaalu anda ja kasutada erinevaid viimistlusvõtteid ning faktuure. „Betoonehitisena ei eksponeeri Tigutorn kahjuks seda materjali ehedal kujul – efektne betoon on kaetud soojustuskrohviga,” nendib Kimmel, kes ühes arhitekt Lembit-Kaur Stööriga pälvis mullu Eesti kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia juudi sünagoogi arhitektuurse lahenduse eest. Tigutorn oleks justkui terve igaviku Emajõe luhal olnud, tõdeb endine Tartu linnaarhitekt Uku Põllumaa. Tema meelest sobib vedru kenasti vestluspartneriks kirikutornidele. „Erineva ilmaga ja erinevatest rakurssidest keerdub ta oma müstilises valevuses teiste hoonete ja haljasmassiivide vahelt ning kohalt taeva poole,” kirjeldab ta Tigutorni sulandumist Tartu linnapilti. Arhitekt Ilona Merzin kahetseb, et Tigutorni lugu eriti räägitud pole. Arhitektide Künnapu ja Padriku majadele on iseloomu-

lik, et enne vormi tekkimist on sõna. „On inimesi, kellele selline arhitektuur ei imponeeri. Kes panevad suisa pahaks sõna väge. Ometi on looga majades eriline ainuomane maagia,” selgitab ta. „Tigutorni mängulisest vormist ja sünniloo sügavusest võrsub just see pinge, mis kedagi ehitise suhtes ükskõikseks ei jäta. Kahjuks on suur hulk inimesi seda pigem pahameelena kogenud, sest neile tundub lahendus nii harjumuspäratu.” Merzin meenutab ühe daami ütlust selle kohta, et asjadel peab olema üks kolmest: ajaloolis-kultuuriline väärtus, isiklik mälestus või praktiline väärtus. „Kui ühtki neist kolmest kriteeriumist pole teie jaoks täidetud, ei ole see lihtsalt teie ese, laske tal minna,” soovitab Merzin. Tasku Miks Tartu südalinnas asuv Tasku esitati betoonikonkursi nominendiks, jääb Tõnis Kimmelile arusaamatuks, sest tema meelest betooni seal kuigivõrd ei eksponeerita. Selle hoone puhul väärib Kimmeli sõnul esiletõstmist pigem betooniteemaga mittehaakuv. „Arhitektuuriteosena on Tasku kahjuks vaadeldav vaid ühest küljest – Riia tänava poolne klaasist voolujooneline vorm on efektne. Teine lugu on bussijaama poole jääva mannetu küljega. Samuti bussijaama ja linna sidemega, mida sisuliselt enam pole,” lisab Kimmel. Ka linnaarhitekt Tiit Silla meelest on Tasku näol tegu suhteliselt tavalise konstruktsiooniga, olulised on tema meelest vaid uued funktsioonid, mis ta on kesklinna toonud.

Foto: eesti Betooniühing

Merzin on aga veendunud, et nii Tigutorn kui ka Tasku rikastavad vaieldamatult Tartu linnaruumi. „Tasku on ennekõike tarbeehitis. Tasku nägu ristmiku suunal on kõige pretensioonitum, parim tema juures on interjöör: palju valgust, palju õhku – kingitus elegantsetelt betoontarinditelt. Mulle imponeerib Tasku ja Plasku vaheline ruum. Sealses ruumis on suure linna tunnet ja liikumist, eriti kui liikuda jõe poolt ristmiku suunas.” Bussijaama kohal olev Tasku lahendab Põllumaa sõnul antud koha linnaruumis ilma meeldejääva iseloomuta ning mõjub pigem klaas- kui betoonmajana. „Plasku laiendusena mõjub Tasku perekondlik-sõbralikult,” arvab ta.

Tasku ehk Emajõe ärikeskuse kolmas etapp Arhitektuur – AS Arhitektuuribüroo Kalle Rõõmus Projekteerija, konstruktsioonid – OÜ EstKonsult Ehitaja – AS YIT Ehitus Tasku moe- ja vabaajakeskus hõlmab 42 000 ruutmeetrit, kus on 40 poodi ja teenindusasutust, viie saaliga kinokeskus, viis toitlustuskohta tuhandele inimesele, kontoripindu, Lõuna-Eesti suurim hotell, spaa- ja konverentsikeskus Dorpat, bussijaam ning parkimismaja 500 autole.


Savekate tõstis betoonpõranda lakke Foto: signe kalberg

15 aasta eest epokatete paigaldust alustanud väikeettevõte on arenenud üheks juhtivaks betoonitööde tegijaks Eestis. Signe Kalberg

1

994. aastast tegutseva OÜ Savekate üks asutajatest Mati Laurson meenutab algusaastaid, kui tehti mitmesuguseid ehitustöid. Paigati katuseid ja kipsplaate ning laoti müüri. Järgmiseks spetsialiseerus firma kitsale ehitustegevusele – epokatete paigaldusele. Epokate vajab aga kvaliteetset betoonpõrandat ja nii läks firma tegevus sujuvalt üle tööstuslike betoonpõrandate ehitusele. Betoonpõrandate ehitus sai kiiresti Savekate peamiseks tegevusvaldkonnaks. „Epokatteid paigaldame siiani, ent nende osakaal ettevõtte tegevuses jääb alla kümne protsendi,” lisab OÜ Savekate juhatuse esimees, Eesti maaülikooli maaehituse magistrikraadiga 41-aastane Mati Laurson. Väikeettevõttest on 15 aastaga saanud Eesti suurim betoonitööde tegija. Ühtlasi kuulub Savekate sel alal Baltikumi kolme juhtiva ehitusfirma hulka. Nimekiri Savekate tehtud töödest nii Eestis kui ka väljaspool riigipiire on aukartustäratav. Põrandaid on valatud elamutele, spordihallidele ja ladudele, kasarmutele, koolidele ja haiglatele. Tähtaegadest kinnipidamisega pole neil olenemata aastaajast probleeme olnud, kvaliteedi kohta on lausutud ohtralt kiidusõnu. Laurson lisab, et betoonitöö ei sõltu enam aastaajast, ent talvel tehtud töö läheb tellijale kallimaks maksma. Firma pakub põrandaehituses komplekslahendusi alates projekteerimisest kuni teostamiseni. Tööd on tehtud Ukrainas, Venemaal, Soomes ja terves Baltikumis. „Selleks, et olla edukas, tuleb meie alal olla pidevalt kohapeal. Lätti lõime seetõttu kuus-seitse aastat tagasi oma tütarfirma,” ütleb Laurson. Esimesed tööd Esimese betoonpõranda tegi OÜ Savekate Tartus Toyota autokeskusele 1995. aastal. Kirjandusest oli Laursonile teada, et sileda pinna saamiseks on vaja tasandavat riistapuud, mida kutsutakse helikopteriks. Arvamus, nagu oleks betoonpõrand midagi pragulist, krobelist ja karedat, oli juba toona ajast ja arust. „Otsisin helikopterit Tartust, keegi polnud sellest kuulnudki. Tallinnas siiski paar firmat juba teadsid, mida ma silmas pidasin. Masina leidsin lõpuks tööriistade rendifirma „prügimäelt” ehk vanade seadmete

hulgast, millega nad midagi peale ei osanud hakata,” meenutab mees. Nüüdseks on OÜ Savekate soetanud vajaliku seadme- ja raketistepargi. Betoonitööde „nõksud” – millal valatud põranda viimistlemist alustada, milline mõju on eri betoonisegudel jms – tuli omandada töö käigus. Firma algusaastail nägi Laurson Belgias vuugivabu põrandaid – suuri pindu harjumuspäraste saetud vuukide ja nähtavate pragudeta. „Käisin siis välja, et kui ise ka suudaks sellise teha, võiks pensionile minna. Möödus paar aastat ja vuugivabad betoonpõrandad olid Eestiski reaalsus. Tõdesin, et olin lati liiga madalale lasknud,” tunnistab ta. Ent Laurson ei läinud pensionile, vaid omandas üha uusi teadmisi ja oskusi. Tal on hea meel, et firma juhid on teadmisi ammendanud võõrkeelsest kirjandusest, saanud käia välismaal betoonitöödega tutvumas ja erialamessidel. Baasoskused ongi sel moel õpitud ja oma inimestele edasi antud. Põrandast sai vahelagi Savekate on Eestisse toonud uusi tehnoloogiaid, näiteks Laser Screedi suurte põrandapindade valamiseks. Laser Screedi kasutades on päevas valatud enam kui 2000 ruutmeetrit betoonpõrandat. Savekate hakkas betoonivalu juures propageerima ka teraskiudu – põrandate puhul kasvas töö kiirus, sest ära jäi armatuuri tegemine, betoonivalu muutus odavamaks ja vähenes pragude tekkimise võimalus. Lõpuks tõstis Savekate kiudbetoonist põranda vaiade otsa ja nii sündis vahelagi. Laurson tunnistas, et tellija on kiudbetoonist vahelagede suhtes veel umbusklik. Viimasel paaril aastal on Eestis siiski valminud mitu kiudbetoonist vahelagedega ehitist. Kiudbetoonist vahelagede kandevõime ja arvutusmetoodika tõestamiseks on Euroopas tehtud kolm reaalmõõtmetes katsetust. Üks neist toimus 2007. aastal Väo karjääris Tallinnas, kus Savekate osales ehitajana. „Meie eripära seisneb selles, et oleme otsinud uusi tehnoloogiaid ja neid rakendanud. Arendustegevus käib kogu aeg – tavainimene ei tea näiteks midagi kõrgtugevast või valgust läbilaskvast betoonist ega ka betoonpinnale jäädvustatud fotost. Kunagi ei saa uute lahenduste otsimine otsa, kuigi paljud neist ei pruugi praktikasse jõudagi,” selgitab Laurson. Viimased viis aastat on Savekate pakkunud peale põrandaehituse ka teisi betoonitöid – eri konstruktsioonide kohtvalusid ja elementide montaaži. Ehitusbuumi ajal käis firmast läbi 25  000 kuupmeetrit betooni aastas, millega kaeti 300  000 ruutmeetrit pinda ehk 42 A. Le Coq Arena suurust jalgpallistaadioni. Mõne aasta eest hakati otsima sobivaid

OÜ Savekate juhatuse esimees Mati Laurson

partnereid ja 51% osalusega on Savekate osanike ringis nüüd ka Rand & Tuulberg AS. „See oli võimalus saada tuge objektide ja arenduste näol, meie meeskond täienes uute spetsialistide arvelt,” on Laurson rahul. Mõistagi on majanduslangus oma jälje vajutanud ka betooniäri hiiglaste töödele-tegemistele. Kui veel möödunud aasta alguses oli firma töötajate nimekirjas ligi

OÜ Savekate Asutatud: 1994 Omanikud:          Ehitusfirma Rand ja Tuulberg  51%                       Juhtkond 49% Töötajate arv:    132 Käive 2008:      171 miljonit

230 inimest, siis nüüd on neid poole vähem. Juhatus on arvestanud, et tänavu ei pruugi firma kasumit saada. „Betoonivaluga on nii, et aasta esimene kvartal on suhteliselt vaikne. Mais tuleb elavnemine, suvi ja teine poolaasta on kiire-kiire ning aasta lõpp jookseb juba inertsist järele,” selgitab Laurson töö eripära. Nüüd aga ei pruugi asjad selle plaani kohaselt minna, sest ehituskonkurssidel osaledes peab tihtipeale kaaluma, kas olla tööta või töötada kahjumiga. Võlusõna, mis aitaks raskel ajal vee peal püsida, Mati Laurson ei tea. „Kärpida üldkulusid, alandada palku, mis ehitusbuumi ajal kerkisid ebareaalselt kiiresti ja kõrgele, vähendada tööjõudu, vältida vigu,” loetleb ta teadaolevaid võtteid. „Tuleb jääda rahulikuks ja võtta pakutavast maksimumi.”

Eesti Betoonehitis 2008

31


Konteki edu saladus peitub efektiivsete lahenduste kiires rakendamises Foto: AS kontek int

Eesti juhtiv betoonifirma aitas püsti panna Tigutorni ja ühe Kaksiktornidest. Signe Kalberg

1

991. aastal asutatud AS Kontek Int pakub oma klientidele mitmesuguseid ehitusteenuseid, mida seob ühise nimetajana betoon. Firma juhataja asetäitja Mart Urbas peab Konteki puhul kõige olulisemaks inimesi. •• Mida Kontek ehitab? Jämedalt võib meie valdkonna tööd jagada inseneri- ja tsiviilehituseks. Esimese moodustavad näiteks sadamad, sillad, viaduktid ja puhastusseadmed, teise aga elamud, bürood, laod jne. Konteki töövaldkonnaks on seni olnud põhiliselt tsiviilehitus. Valdame betoonitööde tehnoloogiaid vundamentide ehitusest pilvelõhkujateni, põrandate tegemisest järelpingekonstruktsioonideni välja. Meie firma tehtud on Saku suurhalli, City Plaza, Kawe Plaza büroohoone ning Tornimäe 3 hotellitorni betoonkonstruktsioonid. Suurimad montaažitööd on olnud Kristiine ning Sikupilli kaubanduskeskus. •• Olete aastaid kasutanud oma objektidel Eestis veel suhteliselt vähe tuntud järelpingestatud betoonkonstruktsioone. Miks? Järelpingekonstruktsioone tunneb ehitusmaailm juba mitukümmend aastat. Hästi jämedalt seletades tähendab järelpingestatud raudbetoon seda, et osa tavalisest terasarmatuurist asendatakse trossidega, mis pärast betooni kivinemist pingestatakse. Eestis on järelpingekonstruktsioonide kogemus vaid kolmel firmal, Kontek nende hulgas. Eestis hakati sellist uudset tehnoloogiat kasutama alles mõne aasta eest. Põhjuseks oli tellijate kartus, et see pole nii vastupidav kui traditsiooniline monoliitkonstruktsioon. Võrreldes tavabetooniga on järelpingekonstruktsioonidel hulk eeliseid – suuremad silded, saledamad konstruktsioonid, veetihedus jne. Oleme nii valanud Tallinnas Jõe 4a parkimismaja ja Tartus Tigutorni parkla, Eesti suurima büroohoone, Tammsaare Ärikeskuse vahelaed. Just lõpetasime Estconde-E ärihoone parkla betoonitööd Pärnu mnt 158. •• Mis on Konteki edu saladus? Edu saladuseks on lahtiste silmadega ringikäimine ning võimalikult efektiivsete lahenduste esimeste seas rakendamine. Kõige olulisem on, et suudad leida inimesed, kellele nende töö meeldib, ning kes on lahtise pea, avatud mõtlemisega ja vastutustundlikud. Siis saad neid usaldada ega

32

Eesti Betoonehitis 2008

pea iga nende sammu kontrollima. Suurte ja mahukate objektide puhul on selline pidev kontroll võimatu. Betoonitöö on must ja raske. Töö eripära seisneb selles, et kui raketiste ehituses, armeerimises või betoonivalus läheb midagi nässu, saab tehtut parandada vaid lammutades. Töö on kallis, seega määravad kaotsi läinud materjal ja aeg töö hinna. Iga töötaja peab endale selgeks tegema, mis tema tegevusest sõltub. Mis puutub keskastme spetsialistidesse, siis mõistetavalt ei saa paari päevaga selgust, kas ta sobib firmas töötama või mitte. Minu arusaamist mööda kulub vähemalt kaks aastat, et inimesest saaks spetsialist – ta ei eksiks, ning teda võiks täielikult usaldada. •• Kui kaua võttis meeskonna kokkusaamine aega? Nii nagu igast terast ei võrsu taime, ei saa ka igaühest töödejuhatajat. Mina töötan firmas 1996. aastast ja alles 2007. aastal saime oma nägemuse järgi kokku parima meeskonna. Firma algusaastail, 17–18 aastat tagasi, valitses Eesti ehitusturul segadus. Töölised olid harjunud, et kvantiteet on kvaliteedist tähtsam. Kuidas see mentaliteet muutus? Uut moodi ehitust õpetasid meie partnerid soomlased. Meie mehed õppisid neilt töövõtteid ja normidest kinnipidamist. •• Kuidas suutsite õppinud ehitajaid kinni hoida, kui paljud kibelesid üle lahe suure palga peale? Ehitusfirma ei saa aasta ringi pidada palgal kindlat kaadrit, sest ehitamine on hooajatöö. Inimesi on meie juures hoidnud kaks olulist asjaolu. Esiteks, töö on mõistlikult organiseeritud ja tööline ei pea muretsema palga pärast. Teiseks, me ei maksa ümbrikupalka. Kellelegi pole saladuseks, et paljud väikesed ehitusfirmad seda teevad ja tekitavad ebaausat konkurentsi. •• Kuidas õnnestus Tartu kõrgeim hoone Tigutorn? Tigutorn pole meie jaoks kõrgeim, Tornimäe hotelltorn on 115 meetrit kõrge. Maja ehitamiseks on kõigepealt vaja arhitekti, kes võib olla kas luuletaja või talupoja tüüpi. Kui arhitekt on luuletaja tüüpi, võib juhtuda, et ehitaja pole võimeline tema loomingut teostama. Talupoja tüüpi arhitekti maja aga ehitaja teha ei taha. On vaja projekti, kus pilvedes olevad mõtted on ühendatud maapealsete võimalustega. Tigutorn oli meie jaoks üks keerukamaid ja raskemaid objekte, kus esmakordselt kasutasime hüdraulilist roniraketist. Hinnalt oli selle kasutamine kallim tavalisest kokkupandavast raketisest, kuid tänu kiiremale töötempole hind tasandus.

Kontek Int ehitatud mööblifirma Neiser näidissaali trepp

Uut moodi ehitust õpetasid meie partnerid soomlased. Meie mehed õppisid neilt töövõtteid ja normidest kinnipidamist. Betoonitöödeks valmistas erilised rakised Austria firma Doka, mille esindajad vangutasid jooniseid nähes tükk aega pead. Aga nüüd on maja valmis ja selle üle võib tõesti uhkust tunda – projekt oli keeruline ja me ei uskunud, et kellelgi leidub nii palju

AS Kontek Int Asutatud 1991. aastal Omanikud: Tiit Raukas 40%, OÜ Bestamer 40%, Mart Urbas 11%, Erki Tuik 9%. Netokäive: 2007. aastal 97 miljonit krooni, 2008. aastal 115 miljonit krooni. Töötajate arv on mulluselt sajalt langenud 60-le.

raha selle teostamiseks. Müts maha Linnaehituse ees. •• Millised ehitised on teile endale veel meelde jäänud? Muidugi sellised, kus ehitajal pole probleeme tellijaga ja ta ei jää lõpuks eelarvega kahjumisse. Me pole põhimõtteliselt võtnud teha võimatuid asju ega ka väikseid objekte, kus ei saa efektiivselt töötada, sest ehituse käivitus- ja pidurdusprotsessid on kulukad. Kui rääkida kindlatest ehitistest, siis mulle meeldib Tammsaare Ärikeskus. See polnud küll keeruline, kuid tohutu suur ja nõudis meie meeskonnalt parasjagu mõtlemist. Aga see õnnestus. •• Mida te ise veel ehitada tahaksite? Olen õnnelik inimene, kellele töö on muutunud hobiks ja midagi enam ei kohuta. Kuna oleme seni teinud tsiviilehitisi, siis kindlasti oleks huvitav millegi võimsaga kätt proovida. Näiteks elektrijaam, tamm, sild. Eesti on nende jaoks liiga väike, aga kuna Kontek on kanda kinnitanud Ukrainas, siis võivad need soovid realiseeruda seal.


Betooniühingu uudised Betooniühingu uueks esimeheks valiti Mati Laurson Möödunud aasta mais valiti Eesti Betooniühingu aastakoosolekul tagasi senine juhatus. Juhatus valis uueks esimeheks Mati Laursoni. Senine esimees Toomas Vainola oli Betooniühingut juhtinud alates selle asutamisest 2004. aastal. „Eesti Betooniühing on nelja aastaga saanud arvestatavaks ettevõtlusorganisatsiooniks,” ütles AS-i Rudus juhatuse esimees, Eesti Betooniühingu juhatuse liige Toomas Vainola. „Me oleme käima saanud täienduskoolituse valdkonna, ilmunud on esimesed betoonialased juhendmaterjalid. Meie aasta betoonehitise konkurss on leidnud tunnustust ja laia kõlapinda. Olen kaks perioodi ühes juhatusega ühingu vankrit vedanud – arvan, et nüüd on õige aeg teatepulk edasi anda,” arvas Vainola. Eesti Betooniühingusse on koondunud valdav osa Eesti betoonitöödega seotud inimesi. „Püüame oma teadmisi suurendada ja võimalikult laialt levitada,” lubas uus

esimees Mati Laurson. „Eesti betoonitööde märksõnaks on kvaliteet – nii materjali kui ka ehitamise osas. Selles võtmes ka jätkame.” Mati Laurson on sündinud 30. detsembril 1967, lõpetanud Tartu 8. keskkooli ja Eesti põllumajandusülikooli ehitusinsenerina. Laurson on Eesti suurimate betoonitööde teostajate hulka kuuluva OÜ Savekate juhatuse esimees. Ühtlasi on ta Eesti ehitusettevõtjate liidu juhatuse, Eesti ehitusinseneride liidu volikogu ja American Concrete Institute’i liige. Eesti Betooniühingu juhatuse liikmed on veel Aadu Kana (AS Kunda Nordic Tsement), Toomas Laur (TTÜ ehitusteaduskond), Vaido Leosk (AS E-Betoonelement), Heiki Meos (OÜ EstKONSULT), Viktor Mõisja (AS Merko Ehitus), Toomas Vainola (AS Rudus) ja revident Jaan Luts (AS Tartu Maja Betoontooted).

Toomas Laur sai presidendilt aumärgi Teenekas õppejõud, teadlane ning ka aktiivne ja tegus Eesti Betooniühingu liige Toomas Laur sai tänavu 23. veebruaril

president Toomas Hendrik Ilveselt rinda Valgetähe IV klassi aumärgi. Betooniühing õnnitleb oma asendamatut liiget!

Üliõpilaste lõputööde preemiad said Olari Noor ja Vahur Schmidt Eesti Betooniühingu juhatus jagas mullu jaanipäeva eel teist korda välja üliõpilaspreemiad parimatele betoonialastele lõputöödele. Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonna magistrandi Olari Noore magistritöö „Kiudbetooni katsetamine ja arvutamine” (juhendaja lektor Johannes Pello) sai 20 000 krooni suuruse preemia. Eesti maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi magistrandi Vahur Schmidti magistritöö „Betooni survetugevuse hindamine põrkevasara ja ultraheli mittepurus-

taval meetodil” (juhendaja lektor Mihkel Kiviste) sai samuti 20 000 krooni. Betooniühingu preemiad on loodud betooni ja betoonitöid käsitleva õppe edendamiseks ning tulemusrikkamaks muutmiseks. Võitjad valitakse välja kolme ehitusõpet pakkuva Eesti kõrgkooli betoonialaste lõputööde hulgast. Tänavune üliõpilaste lõputööde võistlus on juba välja kuulutatud. Kolm kooli peavad oma preemiakandidaadid esitama hiljemalt 10. juuniks.

Navitrolla esitles Betooniühingu tellitud maali Aasta eest esitles Navitrolla oma uues galeriis tellijatele maali „Ütle oma värv ja ma ütlen, kui tugev sa oled” ning tutvustas selle saamislugu.

Sellest maalist tehtud kvaliteettrükis giclée-tõmmistega peab Eesti Betooniühing meeles oma kõige teenekamaid – nii kodu- kui ka välismaal.

Eesti Betoonehitis 2008

33


Rootsi seitse betooniimet Rootslased valisid seitse Rootsi läbi aegade kõige tähtsamat betoonehitist.

1

3

R

ootsi betooniajakiri Tidskriften Betong korraldas mullu küsitluse, leidmaks seitse Rootsi olulisimat betoonehitist. Saja ettepaneku hulgast valis žürii välja 21 ehitist, mis pandi rahvahääletusele. Kolm ehitist sai kõige rohkem hääli: 1. Öresundi sild – raudtee- ja maanteeliikluseks mõeldud silla ehitamiseks kulutati 958 000 kuupmeetrit betooni. Maailma pikima nurga all paiknevate tõmbetrossidega rippsild on ühendanud rootslased ja taanlased ning tugevalt integreerinud piirkonda. 2. Sandö sild – ehitati valmis kohapeal. Oli 21 aastat maailma pikim ühes tükis betoonsild. 3. Turning Torso – Malmö linna uus sümbol. Eestlasest linnapea ja linnaplaneerija Ilmar Reepalu „maale toodud” maailmakuulsa arhitekti Santiago Calatrava tippteos.

7 Rootsi betooniimet: 1. Öresundi sild 2. Sandö sild 3. Turning Torso 4. Arlanda lennujuhtimistorn 5. Örebro veetorn 6. Svinesundi sild 7. Kaknäsi torn

5

Allikad: Tidskriften Betong, www.betong.se, HeidelbergCement Northern Europe’i siseleht Insight

Soome aasta betoonehitiseks sai sadama mürasein

S

oome 2008. aasta betoonehitiseks valiti uue Helsingi sadama, Vuosaari sadama, mürasein. Üheks Vuosaari sadama tunnusmärgiks kujunenud mürasein on osa arhitektuuribüroo Artto Palo Rossi Tikka Oy sadama tervikprojektist. Kõigi osapoolte hästi toiminud koostöö tulemusena ning oskusliku betooni kasutamisega on valminud väljapaistev ehitustehniline ja arhitektuurne tervik Vuosaari sadama ja Porvarinlahti Natura 2000 ala

34

Eesti Betoonehitis 2008

piirile. Müraseina ehitusel on betooni kasutatud läbiva materjalina. Liugvaluga teostatud 13 meetri kõrguses ja kilomeetri pikkuses müraseinas tulevad betooni omadused ilmekalt esile. Skulpturaalsetes ja jõulistes konstruktsioonides on näha betooni karmust ja konstruktiivsust, samas ka materjali plastilisust ja monoliitsust. Kõrge müraseina eesmärk on takistada sadamategevuse häälte jõudmist naabruses asuvale Porvarinlahti Natura 2000 alale.

Samas toimib mürasein ka nägemistakistusena ja eraldab sadamaala turvaliselt puhkealast. Mürasein on rajatud probleemsele pinnasele – endisele merepõhjale, seepärast jäigastavad kogu rajatist neljameetriste külgedega betoonkastid. Kastid on omakorda täidetud söeelektrijaamade heitme, tuhaga. Müraseina betoonist kastide kaldus hari kaetakse edaspidi taimestikuga. Võistlust Soome aasta parima betoonehitise leidmiseks korraldas Suomen Beto-

nitieto Oy 39. korda. Suomen Betonitieto Oy asutajad on Suomen Betoniyhtistys ry (enamik liikmetest on arhitektid, insenerid) ja Betonikeskus ry (Soome betoonitööstuse katusorganisatsioon).

Lisateavet: www.betoni.com/fi/Tietoa+betonista/ Vuoden+Betonirakenne


Betoonist saab ehitada elektrilisi teid ja orkaanikindlaid maju B

etooni retsept on lihtne: sega kokku tsement, vesi, liiv ja pisut kruusa või purustatud kive. Vanad roomlased ehitasid sellisest materjalist esimesel sajandil eKr suurejoonelise ja siiani kuulsa Colosseumi. Nad avastasid, et betoonile hobusejõhvide lisamine takistab kuivamise ajal pragude tekkimist, ning vere lisamine muudab betooni külmale vastupidavamaks. Rooma impeeriumi kokkukukkumisega kadusid ka betoonivalmistamise saladused kuni aastani 1756, mil briti insener John Smeaton lõi lupja kasutades samalaadse segu. 1824. aastal patenteeris briti leiutaja Joseph Aspdin portlandtsemendi, tõhusa segu, mille saamiseks segati lubjakivi savituhaga. See pani aluse tänapäevasele betoonile. 1906. aastal teatas Thomas Edison, et on avastanud „slummielanike pääsemise” – odavad betoonmajad, mida tehakse ühe korduvkasutatava vormiga. Kuigi tema Edison Portland Cement Company jätkas New Yorgi Yankee staadioni ja esimese betoonist kiirtee betooniga varustamist, surid suurmehe unistused betoonimajadest keeruka ja kalli teostamise pärast. Alates 1990. aastatest on seni kümneid aastaid muutumatuna püsinud materjal läbi teinud tõelise noorenduskuuri. Betoonile on lisatud vedeldavaid aineid, mis kiirendavad betooni valamist. Lisatud on pehmendavaid aineid, mistõttu betoon on kergemini vormitav. Need ained võimaldavad betooni tahkumist vajaduse korral kiirendada või aeglustada. Üks olulisematest uuendustest – betooni isejaotumisvõime – leiutati 1980. aastatel Jaapanis, kui oskustööliste puudus tekitas vajaduse kiirema ja lihtsama ehitusprotsessi järele. Kuivõrd sellist betooni pole vaja ühtlase jaotumise eesmärgil vibreerida, saab kokku hoida nii tööjõudu kui ka energiat. Viimaste uuenduste hulka kuuluvad kuulikindel betoon sõjaliseks otstarbeks ning dekoratiivbetoon, mis võib välja näha nagu puit, marmor või tellised. Tsemendi valmistamiseks kuumutatakse lubjakivi ja savi suurtes põletusahjudes üle 1000 ºC. Kõrgel temperatuuril eralduvad vesi ja süsihappegaas ning lubjakivi ja savi hakkavad sulama, moodustades uusi ühendeid. See jahvatatakse peeneks pulbriks, mis kannab nime portlandtsement. Ainuüksi USA-s kasutatakse seda materjali igal aastal 100 miljonit tonni. Nagu head kokad, nii on ka materjaliteadlased kaua aega teadnud, et betooni baasretsepti võib kohendada, saavutamaks mõnda soovitud efekti. Näiteks kui lisada kemikaale, mis soodustavad väikeste õhumullide kinnipüüdmist, saab muuta betooni vastupidavamaks, kuna mullid annavad veele ruumi külmumisel paisuda, ja seeläbi väldi-

Foto: istockphoto

takse väikeste pragude teket. 1990. aastate lõpus hakkasid uurijad katsetama teist lisandit – väikestes kogustes elektrit juhtivaid teras- ja süsinikkiude. Isegi kui need kiud mooodustavad vähem kui protsendi betooni ruumalast, on neil suur efekt: selle tulemusena on betoon võimeline elektrit juhtima. Elektrilised teed Sellisel betoonil on terve hulk huvitavaid omadusi. Kui elektrijuhtivusega betoon kokku suruda, satuvad kiud üksteisele pisut lähemale, suurendades betooni juhtivust. Seega – kui tee on ehitatud elektrijuhtivusega betoonist, on võimalik liiklust jälgida ja mõõta. See pole veel kõik, mida juhtiv betoontee võib teha. Elektrivoolu läbimine põhjustab traadi soojenemist, just nagu hõõgniit elektripirnis. Elektrivool soojendab juhtivast betoonist valmistatud teed, silda või maandumisrada just samal viisil. Viimasel viiel talvel on Roca Spuri sild Nebraskas ennast soojendanud, kasutades juhtivast betoonist elektritekki. Christopher Tuan ja Sherif Yehia Lincolni ülikoolist on silda hoolega jälginud. Elektrilist soojendamist kasutades suudavad nad silda hoida ümbritsevast keskkonnast 10 ºC soojemana, mis on piisav, et hoida sild kogu talve lume- ja jäävaba. Kuigi nende juhtiv betoon on tavalisest betoonist umbes neli ja pool korda kallim, märgib doktor Tuan, et arvestatud pole õnnetuste maksumust ega korrosiooni, mis tekib teede jäätumise vältimiseks kasutatava soola tõttu. Veelgi enam, betooni kui

soojendaja kasutamine ei alanda betooni mehaanilisi omadusi ega vastupidavust erinevalt sissepandud traatidest ja sensoritest tavalises betoonis. Seega võib juhtivat betooni kasutada suure kasutuskoormusega sildadel ja lennuväljade maandumisradadel. Teoorias võib juhtivat betooni kasutada ka hoonetes. Juhtivast betoonist põrand võib näidata, kui keegi tuppa on sisenenud või sealt väljunud – see oleks mugav moodus avastada sissetungijaid või juhtida kütmist ja valgustust. Seda saaks kasutada ka põrandaküttena. Hoone, kus on juhtivast betoonist talad, võiks märgata muutuvat raskust ja kahjustusi maavärina korral. Juhtivast betoonist seinad võivad ka kaitsta tundlikku aparatuuri elektroonilise pealtkuulamise eest. USA armee on huvitatud juhtiva betooni kasutamisest militaarseadmetes ja varjendites, aga ka riigipiire ületavatel teedel. Esimesed juhtivast betoonist majad ilmuvad tõenäoliselt lähemate aastate jooksul. Uued „spray-on” betoonmajad Grancrete, USA-s Virginia osariigis tegutsev ettevõte, on töötanud uut tüüpi keraamilise tsemendisarnase materjali kallal, et luua kiire, vastupidav ja odav eluase miljarditele inimestele maailmas. Leiutist tuntakse grancrete‘i nime all ja see sai alguse materjalist, mis leiutati tuumajäätmete kapseldamiseks. Arendajad said peagi aru, et uue materjali tegelik potentsiaal peitub pigem inimeste majutamises kui plutooniumis. Väikese meeskonnaga saab grancrete’i segada ja kasutada. Seda valmistatakse

liivast ja spetsiaalsest siduvast ainest. Voolikust pihustatakse õhuke kattekiht (sprayon) lihtsale karkassile. Kuna grancrete seob ennast paljude pindadega, võib karkassi teha puidust, metallist või isegi polüstüreenist ja punutud mattidest. 20 minutit hiljem, pärast kõvastumist, on grancrete kaks korda nii tugev kui tavaline betoon. Ühtlasi on see vastupidav, tule- ja veekindel ega ole toksiline. Sool seda ei kahjusta, seega võib seda materjali kasutada rannarajoonides, isoleerivad omadused lubavad seda kasutada nii kuumas kui ka külmas kliimas. Materjal peaks olema küllalt tugev, et vastu pidada orkaani jõuga tuulele. Betoon on vee järel teine enamkasutatud materjal maailmas. Igal aastal toodetakse meie planeedi iga inimese kohta umbes kantmeeter betooni. Kolm maailma suurimat betoonitootjat – Lafarge, HeidelbergCement ja Cemex – on disaineritele vastu tulnud nutikate uudislahendustega, mis kummutavad betooni senise maine. Seni arvati, et betoon peab valades olema paks, tugevdatud metalltaladega, ühtlase jaotumise jaoks mehaaniliselt vibreeritud ning iseenesestki mõista läbipaistmatu. Uuendused betooni koostisosades ja töötlemismeetodites lasevad ehitada imeõhukesi sildu, värvi muutvaid hooneid ja isegi mugavat mööblit. Betooni uurimine üha jätkub kiirenevas tempos. Välisajakirjanduse põhjal koostanud Eeri Bilwsted.

Eesti Betoonehitis 2008

35


Eelmiste aastate võitjad Aasta betoonehitis 2007 Puurmani kaarsild Peapreemia – konstruktorid Siim Idnurm, Juhan Idnurm

Aasta betoonehitis 2006 Luku-Experdi büroohoone Peapreemia – arhitekt Hindrek Kesler

Aasta betoonehitis 2005 TTP ärihoone Tallinnas Peapreemia – arhitekt Meelis Press

Aasta betoonehitis 2004 Ülemiste Hotell Tallinnas Peapreemia – arhitekt Martin Aunin

Aasta betoonehitis 2003 Eramu Miidurannas Peapreemia – arhitekt Emil Urbel

Aasta betoonehitis 2002 Tartu vangla Peapreemia – arhitekt Kalle Rõõmus

Aasta betoonehitis 2001 Kuivpuisteainete terminal Muugal Peapreemia – projekteerija Randväli ja Karema AS

Aasta betoonehitis 2000 Rocca al Mare koolimaja Peapreemia – arhitektuuribüroo Urbel & Peil


Aasta Betoonehitis