Tallinna Toomkooli häälekandja Aastarõngad nr 4 kevad 2020

r õ a n t g s ad a

Tallinna Toomkooli häälekandja Kevad 2020

Selles numbris Tallinna Toomkooli direktori Egle Viilma pöördumine Tegelikult on kõik hästi! Intervjuu direktor Egle Viilmaga Tallinna Toomkooli sündmused 2019/2020. õppeaastal Avada ajalooline toomkool - see oli meie unistus Arvamusrubriik Meie esivanemate lood Mis on õnn?

8T klassi koduõppepäevik 5T ja 5P klassi haikud kevadest Meie inimesed Toomkooli 1.-9. klasside tänavused tegemised Nuputamisnurk Mida lugeda suvel? Toomkooli õpilased soovitavad

Hea lehelugeja!

Meie kooliaastat kokkuvõttev veebileht kannab pealkirja „Aastarõngad“.

Meile on õpetatud, et puukännul olev ringide arv näitab puu vanust. Igal aastal moodustub tüve ümber uus puidukiht. Kevadel ja suvel kasvanud puidukiht on värvilt hele. Talvel, kui puu ei ole eriti kasvanud, on see tume. Lugenud kokku heledad või tumedad ringid, saamegi teada puu vanuse. Lisaks puu vanusele on võimalik teada saada, millised on olnud head ja millised halvad aastad. Kui heledad ringid on väga laiad, siis on puu sellel aastal palju kasvanud, kui aga kitsad, on puu kasv olnud aeglane.

Kes aga puu elulugu suurendusklaasi.

veelgi

täpsemalt

tahab

uurida,

võtab

appi

Puit koosneb imeväikestest kanalitest, mis kannavad vett ja muid vajalikke aineid mullast lehtedesse. Kui puu kasvab kiiresti, on need kanalid avarad ja õhukeste seintega ning kannavad edasi suurt hulka vett. Kui aga kanalid on kitsad ja kokku pressitud, näitab see, et puu on kasvanud aeglaselt.

Mida see kõik aga meie koolipere jaoks tähendab? Võime öelda, et meie puul, ehk siis koolil, on vähemalt seitsesada aastaringi. Eks ka sellel ole oma tumedamaid ja heledamaid rõngaid. Ajaloos on olnud väga mahlakaid aastaid ja samas ka nii kiduraid, et kool on lausa suletud olnud. Hea meel on aga sellest, et üheksa aastat tagasi hakkas meie armas kool üht uut võrset ajama ja nüüd on ta lausa lehte läinud!

See kooliaasta jääb aga ühe erilise kirju ringina meelde just selle poolest, et kahel viimasel perioodil õppisime ja õpetasime kodus. See oli kõigile suur katsumus, millega suurepäraselt hakkama saime ja millest on võimalik kindlasti õppida ka tuleviku tarvis. Kuidas meil distantsõppel läks, sellest saad lugeda ka siit ajalehest.

Luubi alla aga oleme võtnud kogu kooliaasta. Milliseid põnevaid tunde, õppekäike ja ekskursioone on lõppev kooliaasta meile pakkunud, kirjutavad kõikide klasside esindajad. Oli nalja, oli kurbust, oli oodatut ja ootamatut.

Suur tänu kõigile, kes aitasid ajalehel valmida. Eriline tänu aga meie seitsmendikele ning õpetajatele Tiina Lättemäele ja Anna-Kaisa Vitale.

Rõõmsat lugemist!

Egle Viilma Direktor

TEGELIKULT ON JU KÕIK HÄSTI!

Intervjuu Tallinna Toomkooli direktori Egle Viilmaga Usutlesid 7P õpilased Elias Teikari, Gustav Selirand Seoses uue viirusega COVID-19 pöördus koolielu pea peale. Harjumuspärase õppetöö asemel koolis on kõik õpilased korraga e-õppel, koolimaja on tühi ja õpetajad õpetavad kodust, ka koolijuhid peavad koolitööd juhtima nüüd kodust.

Kuidas olete uue olukorraga kohanenud ja kuidas meie koolil tervikuna Toomkool on eriolukorras väga kiiresti ja hästi kohanenud. Kui esimesel nädalal oli üle-eestiline segadus, siis kolmandaks nädalaks oli kõik n-ö paika loksunud.

Selleks, et kool ka eriolukorras hästi toimiks, on vaja kooli ja kodu koostööd.

Toomkool on alati väga oluliseks pidanud, et õpilane-õpetaja-lapsevanem pidevalt oma rõõmudest ja muredest, raskustest ja võitudest räägiks. Just siis saame õpilast kõige enam mõista, teda toetada ja talle kaasa elada.

Tänu varasemale heale koostööle hakkas distantsõpe meil ka kiiresti ja efektiivselt tööle. Muidugi tuli meilgi segaseid hetki ette – kuhu ja kuidas märkida kodutööd, kui palju üldse õppida anda jne. Aga see kõik on ületatav, kui võtad olukorda rahulikult ja mõtled, et kogu Eesti, isegi kogu maailm on samas olukorras.

Kuidas Teile tundub, kas praegune olukord mõjutab ka seda, milliseid õppimismeetodeid hakkame tulevikus kasutama?

Nii ja naa. Usun, et praegune olukord avardas paljude, sealhulgas õpetajate mõtteviisi, kuidas ja milliste meetoditega õpetada. Õpetajad, kes varem võib- olla ei olnud nii väga innovaatilised, on praegu pidanud end kurssi viima erinevate e-õppe võimalustega. Mis tulevikus, kui tavaelu taastub, annab võimaluse mitmekesisemalt õpetada. Samas näeme, et maailma ei ole valmis täiesti üle minema n-ö robotõppele. Kus õpetajat kui elavat hinge ei ole vaja, vaid robot annab töökäsud, juhendab ja kontrollib. Vähemalt praegu ei ole me selleks valmis. Kui meetodite üle võime arutada, mis on parem ja efektiivsem, siis see on distantsõppega küll meile kõigile selgemaks saanud, et inimene on elav hing, kes vajab enda kõrvale teist samasugust hinge. Olgu või läbi helendava ekraani.

Mis saab ära jäänud kooliüritustest?

Nii nagu kogu Eestis, nii ka paraku meie koolis jäävad kevadesse planeeritud üritused kõik ära. Kuna hetkel ei tea, kaua eriolukord Eestis kestab, on ka raske midagi väga pikalt planeerida. Mõne ürituse kohta võime öelda, et lükkame edasi, enamik üritusi tuleb sellel aastal ära jätta.

Kõige suurema küsimärgi all on, mis saab lõpuklassi eksamitest ja nende pidulikust lõpuaktusest. Kuna sel aastal lõpetab meie taasavatud kooli 1. lend, siis nende lõpuaktuse kohta ei tahaks küll öelda, et see ära jääb, vaid et ehk toimub seni planeeritust veidi hiljem.

Mis on Teie prognoos, kui kaua koduõpe edasi läheb? (Küsimus on esitatud koduõppe 3. nädalal) Tänapäeval on populaarne vastata, et ma ei tegele ennustamisega. :-) Optimistlik prognoos on, et saame kooli tagasi poolest maist. Sellisel juhul saame veel paar nädalat oma kooliaastat tavatingimustes kokku võtta, enne kui suvele vastu läheme. Aga paraku võib ka juhtuda, et sel õppeaastal me kooli enam ei jõuagi. Natuke teine olukord on ikkagi lõpuklassi jaoks, sest kui eksamid päris ära ei jää, siis kuidagi tuleb see olukord nende jaoks lahendada.

Aga ma siiralt loodan, et kui ka väga suurt õppetööd enam teha ei jõua, siis saavad õpilased-õpetajad-vanemad üksteist veel korra näost näkku näha. Ja kui tohib, siis saame ka kallistada ja üksteisele head suvevaheaega soovida.

Kuidas Teie viirusesse suhtute? Kas ja kuidas on see Teid ennast mõjutanud?

Viirusesesse suhtun ma tõsiselt. Üldiselt arvan ma, et mul on hea tervis ja ma väga tihti haige ei ole. Aga kuna tegemist on haigusega, mida inimesed väga ei tunne ja ei ole ka head ravi veel selle vastu, siis tuleb olla ettevaatlik.

Ja seda ma püüan olla. Püsin kodus ja ei kipu ka rahvarohkesse poodi.

Mõjutanud on see viirus mind samamoodi nagu paljusid kuulekaid inimesi.

Kevadel tahaks ju ikka sõpradega õues kokku saada. Hetkel ei ole ma oma emaga juba mitu nädalat kokku saanud, kuna ta kuulub oma vanuse tõttu riskigruppi. Õnneks on leiutatud telefon ja saame temaga iga päev pisut lobiseda. Tunnen, et seda on just talle vaja. Mina elan koos oma perega, saan piisavalt suhelda, lisaks saan surfata internetis või videosilla teel suhelda ka sõpradega. Tema on selline klassikaline vanainimene, kelle kaaslaseks on praegu vaid telekas. Aga kui iga päev kas või natukenegi helistada, tunnen, et olen talle toeks olnud.

Mis juhtub nendega, kel suurem osa koolitööst on tegemata?

Neil tuleb koolitöö ikka ära teha! Kohe, kui distantsõppele jäime, rõhutas haridusminister Mailis Reps, et tegemist ei ole õppetöö ärajäämisega, vaid õppetööga, mis on teisiti organiseeritud. See tähendab, et kõik, mida oli plaanis kahel viimasel perioodil õpetada ja õppida, tuleb teha ka nüüd, aga teistmoodi. Õnneks tuleb tunnistada, et neid õpilasi, kel suurem osa koolitööst tegemata, meil praktiliselt ei olegi. Usun, et see on samal põhjusel, millest enne rääkisin – et meil on hea koostöö õpetaja ja õpilase vahel. Õpilased, kes hetkel ei saa kodutööst aru, julgevad õpetaja käest küsida. Ja vastupidi – õpetajad n-ö torgivad õpilasi, kui näevad, et mõni kodutöö on ununenud ära saata. Kuna iga õpilane tahab ju, et kooliaasta saaks lõpetatud, siis varem või hiljem võtab ta ennast kokku.

Kas õpetajad plaanivad nüüd rohkem tunde pidada internetis?

See otsus jääb iga õpetaja enda teha. Internetitunnid peavad ennast õigustama.

Kui ollakse valmis selle nimel tööd tegema, õpilased õpivad edukalt ja töö on tulemuslik, siis miks mitte. Samas olen ma seda meelt, et vana hea raamat, pliiats ja vihik ei kao ka kuhugi.

Kuidas te kontrollite õpilaste õppetööd?

Neid võimalusi on väga erinevaid ja kõiki neid on ka õpetajad kasutanud.

Videotunni abil saab nii uut osa õpetada kui ka teadmiste kontrolli teha.

Vanemate klasside õpilased saavad oma teadmisi proovile panna ka opiq.ee keskkonnas. Kuigi on ilmnenud, et sinnagi on mõned vead sisse lipsanud.

Ikka siit-sealt on kostunud küsimus, et kuidas õpetaja saab kindel olla, et õpilane tegi kodus töö iseseisvalt ega kasutanud selleks õpiku, sõbra või lapsevanema abi. Olen ikka vastanud: „Ja mis siis?“ Minu meelest on see ka oskus. Oskus otsida ja küsida abi, oskus leida lahendusi. Täiskasvanuna ei tea me ka alati kõigile küsimustele vastuseid. Mis me siis teeme? Ikka küsime abi kelleltki, kes teab. Või aitab meid doktor Google. Miks lapsed ei võiks teatud aja siis nii õppida. Ikka võivad. Ja eriti siis, kui me teame, et see on eriolukord. Sellistes olukordades on minu meelest väga oluline paindlikkus.

Mis meie koolimajast saab?

Koolimajaga on kõik korras. Head inimesed hoiavad koolimajadel distantsilt silma peal. Ta võib hetkel küll vaikselt ja pisut kurvalt meid oodata, aga temaga ei juhtu midagi.

Mis saab kooli tulevikust?

Isegi kui hetkel tundub, et midagi väga erilist meie elus praegu juhtub, siis tegelikult ei juhtu midagi tohutut erilist meie kooli tulevikus ikkagi. Kool on läbi sajandite olnud ja on seda ka tulevikus. Jah, viisid, kuidas me õpetame, mida me õpetame, võivad ajapikku muutuda, aga kooli teeb toimivaks seal eksisteeriv inimene. Inimene on oma loomult uudishimulik. Nii kaua kui uudishimu jagub, eksisteerib ka kool. Aga nagu ka varem olen öelnud, ajapikku muutuvad lihtsalt ootused ja võimalused.

Kas meie kool hakkab kasutama arvestuslikku hindamissüsteemi?

Seda otsust ei ole me veel teinud. Arvestuslikul hindamissüsteemil on oma plussid, aga ka miinused. Samas on võimalik ka kombineeritud hindamissüsteem. Aeg annab arutust.

Kuidas on Teie arvates lapsed õppetööga senini toime tulnud ja kuidas nad sellega edaspidi hakkama saavad? Õpilased on valdavalt kenasti hakkama saanud. Koolijuhina näen Stuudiumist kõikide õpilaste päevikuid ja hindeid. Jah, mõnel õpilasel on raske olnud aja planeerimisega ja seetõttu ei ole mõni kodutöö kõige paremini õnnestunud. Samas, kui ennast kokku võtta, saavad ka nemad hakkama. Suur hulk õpilasi on aga püüdlikud ja on paremini õppinud oma kohustusi planeerima. Tahan aga rõhutada, et ka meie vanemad on väga tublid olnud. Me ei saa unustada, et paljud lapsevanemad peavad endiselt tööl käima ja saavad oma last eriolukorras vähem toetada kui tahaks.

Paljudes peredes on mitu last, keda on vaja aidata. Suur kummardus kõigi meie emade-isade ees, kes te olete selles keerulises olukorras vastu pidanud ja kõigele lisaks ka kooli oma toetava sõnaga julgustanud. Ja lõpetuseks meie õpetajad. Ka nendel on väga raske olnud, aga nad on suurepäraselt hakkama saanud. Olen ikka korranud, et kui võtame praegust olukorda kui väljakutset, mitte kui katsumust, saame kenasti hakkama.

Väljakutsetele minnakse vastu õhinaga, katsumustele longus seljaga. Kui õpilastes ja õpetajates seda õhinat veel jätkub, saame ka edaspidi kenasti hakkama. Ikka naeratus suule ja tänulikult edasi. Tegelikult on ju kõik hästi!

Direktor Egle Viilma kodukontoris

TOOMKOOLI TÄHTSAMAD SÜNDMUSED SEL ÕPPEAASTAL Tallinna aasta linnakodaniku tiitli üks nominente on direktor Egle Viilma Tiitli „Tallinna aasta linnakodanik“ üheks 2019. aasta nominendiks kuulutati ka Tallinna Toomkooli direktor Egle Viilma. Linnavolikogu esimees Tiit Terik tänas ja tunnustas direktorit panuse eest Tallinna elu edendamisel ja paremaks muutmisel hariduselu valdkonnas.

Fotol Tiit Terik ja Egle Viilma Tallinna Toomkooli 3P klassi õpilased laulsid Rootsi saatkonnas Toomkooli 3P klassi õpilased laulsid Rootsi saatkonnas Rootsi rahvuspühal, Rootsi lipupäeval. Kõlasid Rootsi ja Eesti hümn. Hümnid õpetas selgeks õpetaja Kaja Post ning poistega harjutas õpetaja Mari Kalling, kes oli Rootsi saatkonnas ka nendega kaasas. Koos poistega laulis Rootsi hümni „Du gamla, Du fria“ ja Eesti hümni „Mu isamaa mu õnn ja rõõm" Rootsi suursaadik T.E. hr Mikael Eriksson.

3P õpilased Rootsi saatkonnas

Tervituskiri Taani kuninganna Margrethe II-le 4. juuni hommikul 2019 andsid Tallinna Toomkooli õpilased õppereisil Amalieborgi lossis Kopenhaagenis üle tervituskirja Taani kuninganna Margrethe II-le.

Sündmus märkis sümboolselt Taani rahvuslipu Dannebrogi 800. ja Tallinna Toomkooli 700. aastapäeva.

Oma kooli sünnipäeva otsustas toomkool tähistada õppereisi raames külaskäiguga Amalieborgi kuningalossi, sest XII sajandil taanlaste asutatud Tallinna Toomkooli on esmakordselt mainitud Taani kuningas Erik VI Menvedi välja antud ürikus.

15.–16. juunil külastas Eestit Taani kuninganna Margrethe II. Temale adresseeritud kirja koostasid ja andsid üle 8. klassi õpilased, kes on sündinud vabas Eesti riigis. Kirja üleandmise päevaks valiti Eesti rahvuslipu 135. aastapäev.

Kalligraafiliselt kujundatud ning kaunisse punavalgesse vutlarisse paigutatud kirjas meenutasid Tallinna Toomkooli õpilased ühiselt seda, mis Taanit ning Eestit ajalooliselt seob. „Teie Majesteet, eelmise aastatuhande algus ulatub tagasi ristiusu saabumisaega Eesti aladele. Need enam kui kaheksa sajandit on sidunud Eestimaa ning meie rahva igaveseks Euroopa ajaloo ja kultuuriruumiga,“ seisis kirjas. „Eesti Vabariigi noorte kodanikena on meil au omada liitlast ja partnerit, kellega jagame nii ühist ajalugu, kultuuri kui ka väärtusi.“ Pöördumises meenutati tänulikult Taani riigi toetust nii Eesti iseseisvumisel kui ka nüüd. „Meie oleme sama vanad kui meie vanemad siis, kui Eesti Vabariik taastas iseseisvuse augustis 1991. Nad on meile rääkinud, kui tähtis oli sel hetkel Taani toetus koos Islandiga nii meie rahva eneseteadvusele kui ka rahvusvaheliselt.“ Taani riigi toetus taasiseseisvumise perioodil ning edasine koostöö nii Euroopa Liidus kui ka NATO-s on aidanud kirja allkirjastanud Tallinna Toomkooli noortel kasvada vabas riigis.

Lisaks õpilastele kirjutasid kirjale alla teiste seas ka Tallinna Toomkooli SA esimees, EELK peapiiskop Urmas Viilma ning toomkooli direktor Egle Viilma.

Tallinna Toomkooli 8. klassid (4.06.2019) Amalieborgis tervituskirja üle andmas

Tallinna Toomkool osales juubelilaulupeol Esimene eestlaste üldlaulupidu toimus 1869. aastal Tallinnas. Kuna samal ajal olid paljud baltisakslased Tallinnas toomkooli juubelit (550) tähistamas (loe sellest rohkem Rudolf Põldmäe raamatust „Esimene Eesti laulupidu 1869“, ilmus 1969), siis paljud nende hulgast laulupeole ei jõudnud, kuigi päris mitu nendest aitas ka laulupeo toimumisele kaasa. Nüüd on aga olukord muutunud. Toomkooli (700) ja laulupeo juubelit (150) saab kenasti nii tähistada, et nad üksteist ei sega.

Juubelilaulupeol osales Tallinna Toomkooli mudilaskoor ja lastekoor

Tallinna Toomkool sai juubeliaastal uue koolivormi Tallinna Toomkooli õpilased said sel sügisel juubeliaasta puhul uue, värske ja ilusa koolivormi. Uue ilme sai ka toomkooli müts. Head kandmist!

Tallinna Toomkooli uus koolivorm Toomkool tervitab 2019. aastal 1. klassis kooliteed alustanud õpilasi 1. klassi õpilasi võtsid vastu ning saatsid pidulikul aktusel ja rongkäigus 9. klasside õpilased.

Näitus Tallinna Toomkooli raamatukogust TLÜ Akadeemilise Raamatukogu baltika saali ja II korruse vitriinigalerii väljapanek tähistas Tallinna Toomkooli 700. aastapäeva toomkooli raamatukogusse kuulunud raamatute näitusega.

Toomkooli raamatukogu eksisteeris aastail 1727–1927. Kaja Tiiseli ja Harry Liivranna koostatud näitusel eksponeeriti põhiliselt saksa- ja ladinakeelseid trükiseid 16.–19. sajandist.

Esimene kirjalik allikas toomkooli olemasolu kohta on 1319. aastast pärinev Taani kuninga Erik VI Menvedi ürik, millega ta lubas toomkapiitlile Tallinnas koolipidamise ainuõiguse ja keelas teiste koolide asutamise. Kuni 1939. aastani töötanud toomkool kujunes üheks kõige võimsama kultuuriloolise potentsiaaliga Eesti keskkooliks.

Alguses oli tegu nn fundamentaal- ehk õpetajate raamatukoguga. Alles 1906. aastal, kui toomkool erakoolina taasavati, asutati koolis ka õpilasraamatukogu. 1893. aastaks, kui toomkool venestussurve tõttu suleti, oli kooli raamatukogus kokku 4064 teost 11 386 köites. Oma aja kohta oli see üsna suur raamatukogu.

Tänaseni on säilinud Tallinna Toomkooli raamatukogu süstemaatilis-alfabeetiline kataloog – „Verzeichniss der in der Bibliothek der früheren Ritter- und Domschule vorhandenen Bücher und Werke, 1893“. See on käsikirjaline raamatukataloog, mille olemasolu tõttu on võimalik veel tänapäeval saada ülevaatlik pilt Tallinna Toomkooli raamatukogu liigitus- ja paigutussüsteemist ning sisust.

Oluline tunnus raamatu toomkoolile kuulumise kindlakstegemiseks on ka templijäljend. Tempel on kujult ovaalne ning ladinakeelse tekstiga „Bibl. Schol.

Equest. Reval“ (Rüütlikooli Raamatukogu. Tallinn, fotol). Väga paljudes toomkooli raamatukogule kuulunud trükistes leidub autogramme ja autograafe. Mõned näitavad lihtsalt raamatu varasemat kuulumist sellele isikule, mõned kujutavad endast pühendust toomkoolile. Nahakunstihuvilisi köidab kindlasti vanade köidete valik.

1927. aastal anti Tallinna Toomkooli raamatukogu üle Eestimaa Kirjanduse Ühingule ning hakati seda jõudumööda ühingu pearaamatukogu varadega liitma. Kuna Eestimaa Kirjanduse Ühingu raamatukogu sai pärast II maailmasõda ENSV Teaduste Akadeemia Raamatukogu baltika osakonna põhituumikuks, siis on ka toomkooli raamatukogu tänu sellele säilinud praeguse TLÜ AR baltika ja vanaraamatute säilitamise osakonna kogude hulgas.

30. augustil 2019 käisid Tallinna Rüütlikooli raamatukogu templijäljend Toomkooli õpetajad seda näitust vaatamas.

Taasavatud Tallinna Toomkooli radadel Tekst ja fotod Reet Klettenberg

6. septembril tähistasime taasavatud Tallinna Toomkooli 8. sünnipäeva palvusega kirikus ning jalutuskäiguga mööda vanalinna maju, kus kool on tegutsenud. Oma lugusid kaheksast kooliaastast vestsid üheksanda klassi õpilased. Oli väga emotsionaalne ja tore päev!

Õpetajate päeva retk klaverivabrikusse Tänavust õpetajate päeva tähistati toomkoolis ekskursiooniga Estonia Klaverivabrikusse. Estonia Klaverivabrik toodab käsitsi valmistatud tiibklavereid kaubamärgiga Estonia. Ettevõtte ajaloo alguseks peetakse 1893. aastat, mil klaverimeister Ernst Hiis asutas E. Hiisi klaverivabriku, mis oli üks tänase ettevõtte eellastest. Aastatel 1995–2001 ostis müügis olnud aktsiad Indrek Laul, kellest sai ettevõtte ainuomanik ja juhataja.

Tallinna Toomkooli õpetajad, klaverivabriku juhataja Indrek Laul ja direktor Egle Viilma

Näitus „Tallinna Toomkool – Eestimaa hariduse nurgakivi“ 7. oktoobril 2019 avati Tallinna Toomkooli ja Tallinna Linnamuuseumi ühisnäitus „Tallinna Toomkool – Eestimaa hariduse nurgakivi“.

2019. aastal jõudsime olulise tähiseni eesti hariduselus – täitus 700 aastat Tallinna Toomkooli esmamainimisest ajalooallikates. Selle tähtpäeva märkimiseks valmis Tallinna Linnamuuseumis koostöös Tallinna Toomkooliga näitus, mis kirjeldab hariduselu kujunemist Eestimaal kuni 20. sajandi keskpaigani toomkooli näitel. Samuti on näitusel eksponeeritud tuntud vilistlastega seotud esemeid ja memorabiilia.

Näituse kuraator on Ene Hiio, kujundajad arhitektuuribüroo B210 ja disainistuudio Ruum 414. Näitusega käib kaasas muuseumitund „Koolilapsed vanas Tallinnas“.

Näitus on avatud 4. oktoobrini 2020.

Fotol näituse kuraator Ene Hiio, direktor Egle Viilma, toomkooli õpilased Marii Selirand, Erik Mühls ning lapsevanem Peep Mühls

Ilmunud on raamat „Kaheksanda sajandi lävepakul. Tallinna Toomkool 1319–2019“ Oktoobris 2019 nägi trükivalgust meie juubeliaasta puhul välja antud raamat „Kaheksanda sajandi lävepakul. Tallinna Toomkool 1319–2019“. See raamat on teiste seas omanäoline, sest on Toomkooli ajaloos esimest korda kirjutatud eesti autorite poolt eesti keeles.

Nagu pealkirjast näha, puudutab raamat nii kooli tegutsemise algusaastaid, kui jõuab tänapäeva välja. Raamat on väga ilusa kujundusega (240 lehekülge) ja hea sulega kirjutatud. Raamatu koostaja on Priit Rohtmets ning toomkooli ajaloo eri perioodidest kirjutavad Tiina Kala, Aivar Põldvee, Aira Võsa, Veronika Varik, Olev Liivik ja Urmas Viilma.

Egle Viilma värskelt trükikojast tulnud raamatuga „Kaheksanda sajandi lävepakul“

Toomkooli õpetajad heegeldasid lambaid Tallinna Toomkooli õpetajad panid tänavu õla alla kooli heategevuslikule jõululaadale lambaid heegeldades.

Selleks oli kõigil õpetajatel võimalus osaleda töötubades, mida lahkesti juhendasid õpetajad Reet Klettenberg ja Marget Kulo. Lambad said väga kenad ja leidsid jõululaadal kiiresti uued omanikud.

Tulu lammaste müügist läheb kooli siseterviseradade heaks.

Toomkooli õpetajate lambaheegeldamise õpituba

Ilmus raamat „Väikesed imed.

Luterlikud koolid Eestis“ Detsembri algul nägi ilmavalgust raamat “Väikesed imed.

Luterlikud koolid Eestis”.

Raamatus tutvustatakse nelja luterlikku kooli: Kaarli Kooli, Tallinna Toomkooli, Tartu Luterlikku Peetri Kooli ja Põlva Jakobi Kooli.

Saatesõna on raamatule kirjutanud haridusminister Mailis Reps ja peapiiskop Urmas Viilma. Toomkooli jaoks on tore ka see, et raamatu on kujundanud meie lapsevanem Tarvo Tangsoo.

Fotol raamat „Väikesed imed. Luterlikud koolid Eestis“

Möödus 701 aastat Tallinna Toomkooli esmamainimisest 3. jaanuaril 2020. aastal möödus 701 aastat Tallinna Toomkooli esmamainimisest.

Esimesed kirjalikud andmed Tallinna Toomkoolist pärinevad 3. jaanuarist 1319, mil Taani kuningas Erik VI Menved lubas toomkapiitlile koolipidamise ainuõiguse Tallinnas, mis teeb Tallinna Toomkoolist tänaseks Eesti vanima tegutseva kooli.

Juba ilmselt XIII sajandil Tallinna toomkiriku juurde asutatud katedraalikool ehk Tallinna Toomkool tegutses väikeste pausidega järjepidevalt kuni 1939. aastani, mil see alanud II maailmasõja tõttu suleti. Tallinna Toomkool taasavati Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja EELK Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse eestvõttel 2011. aastal ning tegutseb Tallinna vanalinnas.

Tallinna Toomkooli Lego-päev Fotod: Urmas Roos 6. jaanuaril said Toomkooli Lego-huvilised nautida Lego-päeva, mille korraldasid lapsevanemad Marko Rillo ja Kersti Peenemaa, abiks oli 9. klass.

Lego-päeva võistkonnad Rüütli maja aulas

9P õpilased Patrick Malm, Aleksander Leetmaa ja Erik Mühls Toomkooli stiilinädal 9.–14. veebruarini peeti toomkoolis õpilaste algatatud stiilinädalat.

Stiilinädala avapäeva teema oli „Disney või muu filmi tegelane“. Õpilastele meeldis stiilinädal väga ning nende muljeid võib lugeda klasside tänavuste tegemiste rubriigist.

Eesti Vabariigi 102. aastapäeva aktus Tallinna Toomkirikus Tänavuse vabariigi aastapäeva aktuse valmistasid ette toomkooli 5. klassid ühes direktori Egle Viilma, klassijuhatajate Tiina Siedermanni ja Terje Rinnega. Muusikalise osa panid kokku muusikaõpetajad Kaja Post ja Piret Kuld. Märkimisväärse kõne, mille siinkohal avaldame, pidas 9P õpilane Erik Mühls.

Kõne Eesti sünnipäevaks Minu kallis Eesti! Täna on Sinu sünnipäev. Palju õnne Sulle!

Olen vahel mõelnud, kuidas mul on vedanud, et olen sündinud siin, kõige kaunimal maal kogu maailmas.

Põlispuud seisavad kui taevasambad sinaka taeva all ja tuhanded järved tunduvad kui lombid ülisuures universumis. Ma ei kujuta ette, kui puuduks värvikas aastaring, kus igal aastaajal on oma iseloom ning lõputuna tunduvad sügistalvised õhtud aitab üle elada peagi saabuvate pikkade ja sumedate suveööde ootus.

Erik Mühls toomkirikus EV 102 aktusel kõnet pidamas

Oled minu sünnimaa ja ma armastan Sind igavesti. Sinuga koos tunnen ma end turvalise ja vabana. Sa teed minu meele rõõmsaks ja sinu pärast tahan ma olla parem inimene. Soovin olla töökas ja tubli, et Sul läheks hästi ja paistaksid silma maailma arenenud riikide seas.

Sinu 102. sünnipäeva auks hüüan sulle: „Eesti, Eesti, ela Sa!“ Kõik Eesti koolid, sh Tallinna Toomkool, on eriolukorra tõttu suletud Valituse kriisikomisjon otsustas neljapäeval, 12. märtsil 2020, et alates 16. märtsist on kõik Eesti koolid suletud. Haridusminister Mailis Reps kinnitas „Aktuaalsele kaamerale“ antud intervjuus, et alates esmaspäevast on suletud kõik koolid, huvikoolid, kutsekoolid, ülikoolid. See tähendab, et õppetöö viiakse ümber kodu- ja kaugõppele.

Kuidas on läinud meie õpilastel kaugõpe, seda kajastab ka tänavune häälekandja üsna mitmekülgselt.

AVADA AJALOOLINE TOOMKOOL – SEE OLI MEIE UNISTUS Intervjuu Tallinna Toomkooli direktori Egle Viilmaga Ulla Meri Tangsoo, Luise Liivik, Laura-Mia Niinemägi, 7T Kuidas tuli Teile idee Tallinna Toomkool uuesti avada?

2011. aastal olid seadused muutunud niimoodi, et kõik Tallinna lapsed – ei olnud vahet, kas nad olid pärit Nõmmelt või Piritalt – said igale poole koolidesse kandideerida. Nii tekkis VHK ukse taha nii pikk järjekord, et kool ei suutnud enam kõiki lapsi vastu võtta.

Direktor Kersti Nigesen oli kuulnud minu ja Urmas Viilma käest, kes ei olnud tol ajal veel peapiiskop, et me sooviksime kunagi taasavada ajaloolise kooli. See oli tõesti meie unistus tulevikuks – siis, kui tekib õige moment. Ühel päeval võttis Kersti Nigesen meiega aga ühendust ja ütles, et nüüd on see õige hetk käes. Ma arvan, et see andiski tõuke teha unistus teoks just 2011. aastal.

Kuidas Te tunnete end nüüd, mil lõpetab meie kooli 1. lend? Ühelt poolt võib öelda, et minu jaoks on kõik lapsed olulised. Loomulikult, ma ei tohi ju vahet teha ja ma ei teegi klassidel vahet. Olen kõikidele õpilastele õpetanud usuõpetust ja ma tunnen ühtviisi kõiki. Aga tõsi ta muidugi on, et esimene lend ehk tänane 9. klass on sellepärast lähemal, et ma ise olin ka praeguste üheksanda tüdrukute 1. klassi klassijuhataja.

Muidugi olen nende tegemisi rohkem jälginud ja nüüd, mil nad lõpetavad, eks ma ikka vaikselt vaatan, kuidas neil edasi läheb. Tunnen hiljemgi huvi, kuidas nende elu on läinud. Samas arvan, et see juhtub samamoodi ka järgmiste lendudega.

Kuidas Teile tundub, kuidas läks toomkooli juubeliaasta?

Juubeliaasta tegevused hõlmasid terve aasta ja kõik sündmused pole praegusekski veel läbi. Nii nagu Eesti Vabariik 100 sündmusi jagus päris pikalt, nii on ka meie juubeliaastaga olnud. Ja mulle tundub, et tegime üheskoos ära rohkem, kui me alguses plaanisime.

Võin kohe loetleda tähtsamaid sündmusi: kaks ilmunud raamatut, toomkooli vilistlaste margiblokk, kooli almanahh, konverentsid, kooli vilistlaspäevad. Neid sündmusi on nii palju olnud, et kõik ei tulegi korraga meelde, aga juubel numbriga 700 – seda ei juhtu iga päev!

Usun, et jätsime maha ilusa märgi, millele tulevikus tagasi vaadata ja tõdeda, et oleme seda sündmust väärikalt tähistanud.

Kuidas on lood kooli siseterviseradadega?

Siseterviseradadega on loodetavasti hästi. Advendilaada tulu läks tervisradade jaoks. Oleme kohtunud terviseradu valmistava ettevõttega, kes aitab meil need kooli organiseerida. SA Eesti Terviserajad on väga paljudes koolides siseterviseradu teinud ja ettevõtte juhataja ka meie kooli mõlemad majad üle vaadanud selle pilguga, mida

huvitavat just meie kooli ruumidesse oleks võimalik paigutada. Mõned elemendid on juba varus olemas, osa elemente tuleb veel tellida. Praegune kriisiolukord ajas paljud teemad uppi. Nii on kahjuks hetkel ka terviseradadega. Kuna me koolis füüsiliselt ei käi, ei ole me saanud ka terviseradade ülesandega lõpuni minna ja nähtavasti me kohe kõike, millest oleme unistanud, ei pruugi saada, aga hakkame vaikselt toimetama. Kui esialgu lootsime, et uue õppeaasta alguses on meil terviseradadest juba midagi silmaga näha, siis praegu tundub, et see nii lihtne enam ei ole. Samas on hea, et meil on plaan olemas ja niipea kui tagasi kooli naaseme, saame selle põneva projektiga edasi minna.

Mis on kooli juures asi, mille üle Te uhke olete?

Ma ei kasutaks sõna „uhke“, kuna see kõlab üleolevalt. Tänulik on selle kohta õigem öelda. Ma olen tänulik selle eest, et meil on väga ägedad perekonnad. Hoolimata sellest, et mõne õpilase või mõne lapsevanemaga on mõnikord muret. Ma olen enne toomkooli taasavamist päris mitmes koolis õpetanud ja olen tänulik meie kokkuhoidva õpetajaskonna eest. Saame tõesti õpetajatega omavahel väga hästi läbi hoolimata sellest, et teatud teemadel on meil eriarvamusi. Meil on ka väga toredad vanemad – kui on mured, siis neid jagatakse; kui on rõõm, siis ka seda jagatakse. Kõik ei jaksa alati panustada, aga siiski on neid vanemaid, kes tulevad ja pakuvad oma mõtteid ja ideid, päris palju.

Tallinna Toomkooli juubeliaasta sai väärika lõpu Egle Viilma Möödunud aastal tähistasime Tallinna Toomkooli esmamainimise 700. aastapäeva.

Mitme põlvkonna tuntud teadlaste, maadeuurijate, väejuhtide ja ühiskonnategelaste seas on Tallinna Toomkooli lõpetanud ka maailmakuulus loodusteadlane ja kaasaegse embrüoloogia rajaja Karl Ernst von Baer (1792–1876).

Sellega seoses andis Tallinna Toomkool välja esitlusvihiku, mis on pühendatud Karl Ernst von Baerile, kes oli kujutatud kahekroonisel rahatähel. See on austusavaldus Eestimaal sündinud ja toimetanud teadlasele ning samuti meie rahvusvaluutale – Eesti kroonile.

Baerile pühendatud väärtasja esitlus toimus Eesti Pangas 14. veebruaril 2020 ning sellega võeti kokku toomkooli juubeliaasta.

Juubeliaasta lõpetamine Eesti Pangas Pildil (vasakult): väärtasja kujundaja Riho Luuse, Tallinna Toomkooli SA nõukogu esimees, peapiiskop Urmas Viilma, Eesti Panga president Madis Müller ja Tallinna Toomkooli direktor Egle Viilma

ARVAMUS Terviserajad kooli ja lapsed liikuma!

Mari-Ann Marran, 7T Me kõik teame seda tunnet, kui sa oled koolis päev läbi istunud ja õpetajaid kuulanud, siis kohe on tahtmine ennast liigutada. Seega võttis kool vastu otsuse hakata meie kahte koolimajja terviseradu projekteerima.

Kooliaasta alguses toimus õpilaste seas hääletus, kas nad sooviksid kooli terviseradu.

Suurem osa oli selle poolt ja siis hakkas õpilasomavalitsus sellega usinasti tegelema.

Kõik klasside esindajad kogusid oma klassikaaslaste mõtteid ja soove, mis elemendid terviserajal olema peaksid ning lisaks said ka õpetajad enda mõtteid väljendada. Koolil toimus ka jõululaat, kus koguti raha terviseradade jaoks. Õpilasomavalitsus kohtus seejärel siseterviseradade spetsialisti Alo Lõokesega ja siis hakkas kõik pihta. Õpilasomavalitsus korraldas kokku neli koosolekut, kus tehti ajurünnakuid, tähtsaid arutlusi ja kõike muud, et saaks hakata asju teostama. Õpilasomavalitsus leppis kokku, et meie kooli võiksid tulla järgmised elemendid: varbseinad ja ahviraudtee, jalgpallivärav kleepsuna, lauatenniselaud, värviruudud põrandal koos harjutustega, jõusein. Õpilasomavalitsus jõudis leida koolile lauatenniselaua, kuid siis algas karantiin ja asjad jäid pooleli. Praegu on nende asjade arendamine pausil, kuid loodame, et järgmisel kooliaastal saab projekti tuhinal edasi teha ja ka kõik, mis me oleme otsustanud, valmis saada.

Püsige aktiivsed ning kasutage kodu lähedal asuvaid terviseradu.

Olge terved ja rõõmsad!

Puhvet Tallinna Toomkooli Erik Zimin, 7P Tallinna Toomkoolis on einestamise jaoks praegu kaks varianti. Võib võtta toidu kodust kaasa, kuid tavaliselt saab see mul juba enne lõunat otsa, või minna sööma kooli sööklasse. Kahjuks jätab minu jaoks söök, mida seal pakutakse, suurema osa ajast soovida.

Koolipäeva ajal on poeskäimine ametlikult keelatud. Nii ei olegi minu jaoks rohkem variante.

Kogu mure võiks lahendada puhvet. See võiks pakkuda enam-vähem tervislikku toitu, näiteks salateid ja roogi, mida saab teha soojaks kooli mikrolaineahjus (lasanje, pannkoogid jne).

See teeks toiduvaliku koolis suuremaks ja kool teeniks selle pealt raha juurde.

Selle idee kõige mõttekam ja säästlikum realiseerimisplaan oleks paigaldada koolimajja (alguses ainult Rüütli hoonesse) snäkiautomaat. See säästaks raha, ruumi ja müüjat poleks sinna vaja.

Automaati saaks kas rentida või osta. Minu arvates oleks alguses mõttekas rentida ja vaadata, kuidas sellega läheb, ja alles pärast seda, kui on näha, et sellega saab teenida raha, osta see. Uue automaadi ostuhind on keskmiselt 1000 eurot ja kasutatud automaadi hind 600–800 eurot.

Kui automaat rentida, teeb rendiettevõte ka toidupakkumisi, mis võiks automaati minna. Automaat võiks alguses võtta vastu ainult sularaha, pärast katseperioodi lõppu aga võiks kaaluda ka pangaterminaliga varianti.

Oma mõtteid jagab direktor Egle Viilma Koolipuhveti üle oleme pead murdnud mitu aastat, aga kahjuks pole head lahendust leidnud. Õpetajate ja lastevanemate jaoks on oluline, et õpilased saaksid koolipäeva jooksul tervislikku sooja toitu süüa.

Kuna meie koolil ei ole oma kööki, oleme sunnitud koolitoidu tellima väljastpoolt kooli. Alati on neid, kellele koolitoit maitseb, ja neid, kellele mitte. Ei ole vahet, kes on toitlustaja, poolt ja vastu olijaid on alati. Nii oli see minu lapsepõlves ja nii jääb see ka tulevikus. Põhjus on väga lihtne. Me kõik tuleme väga erinevatest peredest, meil on kodudes väga erinev harjumus toituda ja maitsed ongi erinevad. Näiteks ei ole mõned lapsed harjunud koolis suppi sööma, sellepärast et kodus ei sööda suppi.

Selleks, et kool pakuks vähemalt tervislikku toitu, jälgib toitlustajaid riiklik terviseameti järelevalve. Nende poolt on ette antud, kui palju võib koolitoit sisaldada nädala lõikes rasva, valke, süsivesikuid jne. Üks küsimus viib teiseni. Kui mõelda, et koolis võiks olla puhvet, siis klassikalisel viisil puhvetit me endale hetkel lubada ei saa, sest meil puudub toitlustamise luba. Meil on luba küll koolitoitu serveerida, aga mitte ise valmistada. Kui aga palume, et keegi köök kusagil mujal teeks meile lasanje, pannkoogid vm valmis ja tooks meile müügiks, peame taas valmis olema, et transportides läheb toidu kvaliteet kaduma.

Küsitav on, kui tervislik oleks toit, mida peaks mikrolaineahjus soojendama. Järele jääks siis n-ö snäkiautomaat. Olen tõesti Saksamaa lennujaamas näinud nn tervislikku

snäkiautomaati, kust teatud raha eest sai endale osta puuviljasalatit, jogurtit, müslibatooni jm. Kindlasti ei sisaldanud see soolakõrsikuid, Coca-Colat või muud rämpstoitu. Üks argument, millest me üldse pole rääkinud, aga mis on meie kooli põhimõtete järgi väga oluline, on võrdsus. Soe koolilõuna on mõeldud riiklikult kõigile Eesti põhikoolis käivatele õpilastele. Jah, erakooli lapsevanemad peavad küll pisut juurde maksma, aga osa sellest rahastab riik. Meie koolis õpib väga erineva majandusliku võimekusega peresid. Mitte iga õpilane ei saaks endale lubada iga päev automaadist ostetud šokolaadi või karastusjooki. Sellist enese kehvasti tundmist ei soovi me aga kooli poolt soosida.

Tulles tagasi alguse juurde – kool ei ole põhimõtteliselt lisatoidu soetamise vastu.

Seni aga, kui pole parimat lahendust meie kooli jaoks olemas, jääb praegune olukord kehtima. Ära ei tohi unustada, et kui keegi õpilastest tõesti tunneb, et koolitoidust jääb pika päeva jooksul väheks, saab igaüks ise hommikul kodunt veel lisapala koolikotti kaasa pista. Loodetavasti on lisapala siis ikkagi tervislik.

MIS ON VÄÄRTUSED JA KUIDAS MA SAAN VÄÄRTUSI JUURDE LUUA? Sarah Katarina Põdder, 7T

Väärtused on väljakujunenud arvamused heast ja halvast. Mina väärtustan enda perekonda, haridust, tervislikku eluviisi ja ausust, hoolivust, headust.

Perekonna juures hindan seda, et mulle on antud oma pere, sest tean, et paljudel lastel seda ei ole.

Väärtustan haridust, sest haridus annab tarkust ja on elus väga tähtis. Haritud inimestel on rohkem karjäärivalikuid, sest neil on avaram silmaring. Õppides on inimesel võimalik aru saada, mis on tema tugevused ja nõrgad kohad. Selle pinnalt saabki inimene teha enda karjäärivalikud. Kui ma tulevikus leian endale sobiva elukutse, on mul võimalik selles edukaks saada ja ühiskonnale oma panus anda.

Tervislikust eluviisist sõltub inimese tervis ja elu, selle alla läheb toitumine, liikumine ja puhkamine. Kui ma toitun õigesti, teen sporti ja puhkan piisavalt, siis tunnen ennast hästi ja tervena. Näiteks praegu, kui on välja kuulutatud eriolukord, siis ma olen kohusetundlik ja püsin kodus, mitte ei jookse Sportlandi suure allahindlusega riideid ostma. Nii ma püsin tervena ega pane teiste inimeste elu ohtu.

Ausus on inimese jaoks väga tähtis väärtus, see tähendab, et inimest saab usaldada ja tema peale kindel olla. Meie riik on siis ka tugevam, kui siin elavad inimesed, kes teevad ausat tööd, mitte ei valeta ega varasta.

NÄITUSEARVUSTUS: MANDY PARKER "MERE LEIUD" Johannes Mattias Toome, 7P

Vanasti käidi pärast tormi mererannas vaatamas, mida huvitavat tormilained on randa toonud. Sellist tegevust nimetati aakriku korjamiseks. Rannalt korjatud esemeid kasutati majapidamises erineval otstarbel, näiteks küttepuudena. Aakriku korjamine oli vaeselt elanud rannakaluritele tänuväärne lisasissetulekuallikas.

Tänapäeval pärast tormi rannas jalutades võib sealt leida aga suures koguses merre sattunud plastpudeleid, kilekotte ja muud prügi.

24. jaanuaril 2020 käisime 7. klassiga Fotografiskas vaatamas Mandy Barkeri näitust „Mere leiud“ („Sea of Artifacts“). Näitus koosnes fotodest, millel oli kujutatud merest ja mererandadest leitud olmeprügi. Näitusel esitletud fotod olid tehtud nii, et kui neid kaugelt vaadelda, siis jätavad need mulje kaunist kompositsioonist. Alles lähemal vaatlusel on aru saada, et foto koosneb tegelikult prügist.

Näituse põhiidee oli, et meie prügi satub varem või hiljem merre. Isegi kui sa seda otseselt merre ei viska, kannavad tuuled, üleujutused või linnud selle sinna ikkagi. Plastikjäätmed on loodusele ohtlikud, kuna need ei lagune vees.

Paljud mereloomad hukkuvad, jäädes merre uhutud prügisse kinni. Samuti satub see kas otseselt „toiduna“ või siis toiduga kaasa tulles nende organismi.

Kuna veeloomad on aegade algusest olnud inimese toidulaua osa, siis satub plastik ringiga ka meie organismi.

Minu jaoks olid eriti põnevalt tehtud fotod, mis paistsid esmavaatlusel nagu mikroskoopilistest olenditest tehtud pildid, aga lähemal vaatlusel oli näha, kuidas need koosnesid kilekottidest ja muust olmeprügist. Fotode autor oli andnud nendel fotodel kujutatud olenditele väljamõeldud ladinakeelsed nimed, mille sisse oli peidetud sõna „plastic“ (ehk plastik), andes sellega mõista, et kui inimene midagi ette ei võta, siis peame tulevikus hakkama muutma loomaliikide nimetusi, sest suure osa nende organismist moodustabki juba plastik.

Nähtava plastiksaaste kõrval ohustab maailma ka nähtamatu saaste, mis mikroosakestena jõuab nii inimeste kui ka loomade organismi. Selle näitlikustamiseks oli näitusel pandud katseklaasidesse plastikutükikesi, mis on leitud igapäevaselt kasutatavatest vahenditest nagu hambapasta ja muu selline.

Minu arvates soovis näituse autor panna inimesi mõtlema looduse hoidmisele.

Pannes meid mõtlema selle üle, kui palju kahju võib tekitada loodusele üks mõtlematult maha visatud kommipaber või plastikpudel ja kuidas see tegu lõpuks bumerangina meie juurde tagasi tuleb.

Mandy Parker "Penalty" Foto: Fotografiska Tallinn

MEIE ESIVANEMATE LOOD PEENELEIB – LUGU MINU VANAVANAVANAEMAST MARIEST Hanna Ehandi 1899. aastal, kui minu vanavanavanaema Marie oli 17-aastane, laulis ta Kärdla kooris.

Tema kooril paluti laulma minna Pühalepa kirikusse krahv Ewald von Ungern-Sternbergi matustele. Nad laulsid seal kolm laulu.

Tänutäheks igale lauljale kingiti pool pätsi peenleiba. Marie sõi pool sellest ära ja peitis teise poole leivast hobuvankrisse oma asjade juurde, sest ta tahtis selle koju emale viia.

Voorimees oli seda aga pealt näinud ning peidetud leivatüki ära söönud. Niisiis ei saanud Marie midagi oma emale viia.

Foto: www.geni.com

HUNDID Hans Voldemar Puri

Mu vanaema oli vanasti kooliõpetaja ja ta ei jõudnud iga päev koos mu ema ja onuga läbi metsa koju tulla.

Mu ema aga kartis hunte ja tahtis, et mu onu teda nii-öelda kaitseks.

Minu onu aga jooksis eest ära ja hirmutas teda õudusjuttudega.

Ja siis hakkas mu ema mõnikord väga kartma.

„Hunt öös“, Laura Haljasorg, 3T

KABJAGA NÄKKU Benjamin Kaptein Kui minu vanaisa Vello oli umbes 7-aastane poiss, ratsutas ta oma talu hobuste seljas ilma sadulata, hoides kinni hobuse lakast.

Ta ei kartnud hobuseid. Ühel päeval aga juhtus, et ta unustas ennast hobuse selja taha seisma. Hobune lõi poisi ootamatu kabjalöögiga pikali. Kuigi hoop tabas vanaisa näkku, jäid talle silmad õnneks pähe ja ta paranes ruttu.

Vanaisa sai õppetunni, et hobuse selja taga ei tohi kunagi seista.

„Hirvekene öises metsas“, Johanna Teedla, 3T

KUKK NÄKKU Teodor Uueni Ükskord oli minu vaarema talus vaja kukke. Mu vaarema perekond soetaski kuke, kes tundus normaalne, aga kui hundid murdsid kõik kanad maha, siis see kukk muutus hulluks.

See kukk ründas kõiki, kes tema karjale, või mis sellest järele oli jäänud, lähedale tulid.

Mu vaarema oli väike naine ning see kukk oli terve tema pea suurune ja tige nagu herilane. Isegi külakoerad ja hundid ei julgenud sellele kukele ligineda. Aga ühel hommikul pidi mu vaarema mune tooma minema ja kui ta kohale jõudis, siis see tige kukk lendas talle näkku.

Kui vaarema maast püsti sai, siis tema otsaesine oli tervenisti verine. Kui ta maja juurde tagasi jõudis, siis ta minestas, sest ta otsaees oli väikese sõrme suurune auk, mille kukk oli teinud.

Vaarema elas külas, kus telefoni ei olnud, nii et haiglasseminek oli võimatu.

Lõpuks õmmeldi tal see haav ikkagi haiglas kinni. Kui minu vanaisa, ehk tema poeg, sellest teada sai, siis ta võttis kuke kaelast kinni ja keerutas teda umbes viis minutit. Sellest kurjast kukest sai „purjus“ kukk, sest ta ei suutnud enam püsti seista ja kakerdas mööda õue sihitult ringi.

Lõpuks sai sellest kurjast kukest kukesupp.

„Kana“, Emil Halttunen, 6P

VÄGA TARK PULL Paula Jürimäe Minu vanaisa lapsepõlvekodus olid lehmad ja üks pull. Pull oli heinamaal tavaliselt ketiga kinni.

Kett oli kinnitatud rõnga külge, mis omakorda oli maasse taotud kangi küljes. Neile oli suureks üllatuseks, kui ükskord oli pull heinamaalt ise koju lauta tulnud. Ühel päeval said nad jälile, kuidas pull seda tegi. Pull loksutas kangi maa seest lahti ning tõmbas sarvega rõnga abil kangi maa seest välja. Koju jõudes tegi ta samuti sarvega laudaukse ise lahti.

Nii ei jäänud vanaisa isal muud üle, kui kangirõngas katki taguda, et pull enam seda sarvega lahti ei saaks ning heinamaalt ise koju ei pääseks.

HAMMUSTUS Brigitta Krieger See lugu räägib minu emapoolsest vanaemast, kui ta oli 6-aastane. Mu vanaema oli oma vanuse kohta väga lühike tüdruk ning ta kartis kõrgeid kohti, aga talle meeldisid kassid, eriti kassipojad.

Toona olidki nende kassil lakas pojad. Ühel päeval, kui kassiema oli läinud metsa jahile ja pojad üksi jäänud, tahtis vanaema nii väga minna neid vaatama, kuigi see oli keelatud. Lakka viis ainult järsk redel, mis ulatus väga kõrgele, ning see oli üsna ohtlik.

Kuid mu vanaema ikkagi läks salaja ja mängis poegadega. Nagu ikka, oli lakas hein, ning heina sees sagis palju väikseid mutukaid ja muid elukaid, kuid minu maatüdrukust vanaema see ei huvitanud – ta oli sellega harjunud.

Ta mängis ja mängis, kuni tundis jalas valu. Selle peale vanaema ehmus ning jooksis majja enda tuppa peitu. Ta puges teki alla ja varjas end seal oma ema eest, kuna teadis, et ei oleks tohtinud lakas olla. Kuid ta ema oli teda märganud ning hakkas muretsema. Ema läks last vaatama ja leidis ta teki sisse mässituna.

Mu vanavanaema tõmbas tüdrukul teki pealt ning nägi lapse jalga, mis oli jäme nagu palk. See oli kuni puusani täiesti paistes.

Tuli helistada kiirabisse ning ta kohe haiglasse toimetada, kuid vanasti polnud niimoodi päris võimalik ja nad pidid otsima kõigepealt hoopis lähima telefoniputka, mis asus nende kodule õnneks väga lähedal.

Kohe, kui nad olid haiglasse jõudnud, pandi mu vanaema tilgutite alla. Õnneks saadi mõne hetke pärast teada paistetuse põhjus.

Asi oli rästikus. Heina sees oli ennast peitnud väike rästikupoeg, kes oli kogemata teda hammustanud. Hiljem leidsidki mu vanaema ema ja isa lakast ühe surnud ussi, kes oligi arvatavasti seesama hammustaja. Vanaema pidi jääma aga haiglasse tilgutite alla kohe mitmeks nädalaks, kuid tuleb tänulik olla selle eest, et ta ikka hea tervise juurde jäi.

ÄRA NARRI HOBUST! Paul Samuel Kallikorm Kui minu vanaema oli 4- või 5-aastane, siis ta elas veel maal.

Neil oli seal igasuguseid loomi. Mu vanaema isa oli põllumees ja tegi igasuguseid põllutöid ning selle jaoks oli neil hobune. Hobuse nimi oli Mira. Ühel päeval oli mu vanaema isa lõpetanud põllutööga ja jätnud hobuse õue puhkama. Mu vanaema oli ka õues samal ajal. Ta nägi hobust, läks tema juurde ja uuris natuke aega hobust. Ja siis ta märkas, et hobuse alumine mokk oli alla vajunud.

Minu vanaema võttis kõigepealt hobuse alumisest mokast ja siis ülemisest mokast kinni, venitas need lahku ja lasi siis järsult lahti. Blauts! käisid mokad kokku ja tegid naljakat kõva häält.

Mu vanaema tegi seda umbes neli korda veel, kuni hobusel üle viskas, too mu vanaema kraest kinni võttis ja ta enda kõrvale nina eest ära tõstis.

Sellest ajast saadik on mu vanaema teadnud, et ei tohi looma narrida.

Foto: Francesco Ungaro / Unsplash.com

MINU VANAEMA KODUTEE Kristofer Vutt Kui minu vanaema laps oli, ei olnud korralikke jalanõusid müügil. Ta pidi käima suurte kobakate saabastega. Ükskord, kui ta talvel koolist koju tuli, pidi ta saama üle silla, kus olid meetrised lumehanged.

Tüdrukuke astus ühe sammu, ja saabas jäi lumme kinni, sai ühe saapa kätte, astus teise sammu, jäi teine saabas lume alla kinni. Nii läks tal mitu tundi, et üle silla saada.

Kui ta lõpuks koju jõudis, olid vanemad murest hallid, et kuidas ta ometigi nii kaua koolist koju tuli.

Vanaema koduteele jäi ka surnuaed, kust ta iga päev läbi jalutas, ja oli päevi, mil ta ise arvas, et jooksis läbi surnuaia hirmuga kiiremini kui mõni tänane maailmameister.

VANAEMA MÄLESTUSI KARJASKÄIMISEST Mia Johanna Peev Jutustan teile oma vanaema karjaskäimisest nii, nagu tema seda mulle rääkis.

Vanaema hakkas oma kahe sõbrannaga käima karjas juba viieselt. Muide, sõbrannad on nad siiamaani!

Lehmad viidi Kärdla surnuaia tagustele rannaniitudele ja kuna seal aedu ümber polnud, oligi tüdrukute töö lehmi koos hoida, sellal kui vanemad naised käisid neid lüpsmas. Kuna lehmakoppel oli vastu merd, käisid lehmad vees, samal ajal hüppasid tüdrukud rannakividel ja viskasid tiritammi. Vanaema lehm oli piimakohvi värvi ja selle nimi oli Pärta ja vanaema ennast hakati hiljem ka koolis Pärtaks hüüdma. (Vanaema ütles vahele, et nüüdsel ajal oleks see ju kiusamine, aga tollal ta nii ei tundnud).

Pärta oli ka väga jõuline lehm ning vedas vahetevahel minu viieaastast vanaema nagu kelku enda järel.

Kui karjast koju tuldi, käidi kahvadega Nuutri jõest läbi ning otsiti kivide alt silmusid. Neid oli tore püüda, aga minu vanaema ema, st minu vanavanaema, ei kannatanud neid silmusid silmaotsastki ja ütles nii, et kui sa need siia kööki panni peale tood, siis viskan panni ka ära!

ULJAS KASS-RATSANIK Sander Robin Rast Vanaema oli siis noor neiu. Neil oli talus sõbralik ja hea kass, kuid talle ei meeldinud võõrad koerad.

Kui ta neid nägi, siis kohe püüdis rünnata.

Vanaema talus oli rehepeksumasin ja neil korraldati talguid, kus käisid külamehed abiks. Üks mees tuli hommikul talgutele koos suure koeraga. Kui ta uksele jõudis ja tuppa astus, tahtis koer ka tuppa tulla, aga kass hüppas koerale selga, lõi talle hambad ja küüned turja. Koer ehmus ja hakkas kiunudes, kass seljas, kodu poole jooksma. Alles mõnesaja meetri pärast pudenes kass koera turjalt.

Talgulised ja pererahvas vaatas seda ja kõkutas naerda. Koera ehmatus oli aga nii suur, et enam kunagi ei julgenud ta meie tallu tulla.

1967. AASTA AUGUSTITORM Kristopher Kurg

Minu vanaema ei käinud kunagi lasteaias, vaid oli oma emaga kodus. Neil oli suur talu ja palju loomi Ambla lähedal. Minu vanema Siiri ülesandeks oli ajada mõnikord haned jõkke ja lambad kokku.

Kui vanaema käis esimeses klassis, siis ei olnud nende kodus veel elektrit. Valgust saadi õlilambiga ja selle valgel tehti kõik tööd. Talvel, kui vanaema Siiri kõndis koolist koju, siis postimees võttis ta saani peale ja aitas ta koju viia.

Vanaema mäletab ühte tormist päeva. Ta meenutab: „Mäletan seda päeva 1967. aasta augustikuus, kui Eestis oli suur torm. Olin siis 13aastane. Elasime perega maal ja sellel õhtul pidi kultuurimajas olema tavapärane kinoõhtu. Kuna aga tuul tõusis iga minutiga aina tugevamaks, siis oli raskusi isegi kultuurimaja juurde kõndida.

Loomulikult kinoautot sellel õhtul kohale ei tulnud, sest torm oli muutunud veelgi võimsamaks."

"Ma ei mäleta küll väga täpselt, kuidas ma koju tagasi sain, kuid niisugust äikest polnud varem nähtud," nii rääkis hiljem mu ema. Ema omakorda pidi sõitma jalgrattaga karjamaale lehma lüpsma. Tema rääkis sellest, kuidas puud kahel pool teed tema sõites maha langesid. Ta oli ikka väga hirmul olnud. Õnneks lõppes kõik hästi, ema jõudis karjamaalt tagasi, rattaga ta ei saanud loomulikult sõita, sest torm oli tohutu suur ja äikest lõi pidevalt.

Järgmisel päeval oli näha kahjustusi, mis selle tormiga kaasnesid – jämedad puud olid maha kukkunud, paljud katused olid katki. "Ma ei mäleta, et oleksin ise hirmu tundnud sellel õhtul, kuid ema rääkis sellest kohutavast tormist sageli.“

„Öine taevas“, Säde Vaher, 5T

Foto: www.pixels.ee

MINU VANAEMA JUHTUMISED VENEMAAL Mattias Altmanis Aastal 1941 küüditati mu vanaema vanemad Venemaale ja seal sündis ka mõne aja pärast mu vanaema. Nende pere pidas seal erinevaid loomi. Näiteks olid neil kitsed ja need kitsed meeldisid väga sama küla sokkudele, kes käisid kitsi aeg-ajalt uudistamas. Ükskord lükkas üks sokk minu vanaema, kes sel ajal oli umbes 2–3-aastane, sõnnikuhunnikusse. Vanaema ja ta vend olid sellest nii ehmunud, et peitsid end ülejäänud päevaks välikäimlasse ja istusid seal nii kaua, kuni neid hakati lõpuks otsima.

Nende pere pidas ka kanu ja kukkesid. Ükskord ründas üks kukk mu vanaema ja toksas teda silma alla. Pärast seda tehti kukest kukesuppi.

Nende pere pidas seal selleks, et ellu jääda, erinevaid loomi.

ETTEKUULUTUS Sädele Rambak-Krull Minu vanavanavanaema reisis I maailmasõja ajal ühest külast teise. Ta lubas sugulastele, et peatub paar päeva nende talus, kui nad ise kodunt ära on, ja aitab loomi talitada.

Ta heitis õhtul magama ning nägi väga selget ja meeldejäävat und. Tema voodijalutsis oli tema isa ja peatsis ema, kes olid elavate hulgast juba lahkunud, ning rääkisid temaga.

Isa ja ema hoiatasid teda, et ta peab lahkuma ja järgmiseks ööks ei tohi sinna tallu jääda. Ta oli hirmul ja palus luba järgmisel ööl naabrite juures magada.

Järgmisel päeval selgus, et sellel ööl oli tema sugulaste talus käinud vargajõuk, kes tapsid koera ja viisid kaasa süüa ning väärtuslikke esemeid. Minu vanavanavanaema oli näinud unes ettekuulutust ja pääses eluga.

TÕHUSAIM TÕRJE RÜNNAKU VASTU

NÄRILISTE

Johannes Selirand Kui minu vanaema Annely oli 14- või 15aastane ja viibis maal oma vanavanemate juures, siis läks ta ühel päeval lauta sigadele toitu viima.

Sead aga ei saanud oma sööki enne süüa, kuni rotid olid enda kõhud täis söönud, sest kui sead püüdsid siiski süüa võtta, siis hammustasid rotid neid ninast.

Minu vanaema Annely aga kartis rotte ja hiiri ja kui ta sigade toiduga lauta jõudis ja rotte nägi, siis ta hakkas täiest kõrist kiljuma, nii et koerad kukkusid haukuma ja lehm tahtis jooksu panna.

Hiljem ütles vanaema Annelyle, et ta tuleks tihedamini loomi toitma, sest pärast seda kiljumist ei olnud rotid ja hiired julgenud lausa mitu nädalat sigu terroriseerima tulla.

KUIDAS MU EMA TAARAT VIIS Mark-Aleksander Kozlov Kui mu ema väike oli, siis ta elas piimakombinaadi kõrval. Kombinaadi hoovis seisid kastides piimapudelid. Tollel ajal villiti piim klaaspudelitesse. Tühje pudeleid sai viia taarapunkti, kus nende eest maksti mõnikümmend kopikat.

Minu emal ja naabritüdrukul tuli mõte teenida jäätiseraha nii, et võtta piimakombinaadi aiast pudelid ja viia need taarapunkti. Nad pistsidki käe läbi kombinaadi aia (pudelikastid seisid otse aia ääres) ja ladusid pudelid kotti.

Tüdrukud viisid pudelid taarapunkti ja said kopikates mitu rubla. Raha jaotasid nad omavahel võrdselt. Koduteel hakkas minu emal süda valutama, et ta ikka ei olnud teinud õigesti ja raha ei olnud enam rõõmuks. Ta laotas kopikad tee peale laiali ja lootis, et keegi need üles korjab.

Hiljem nägidki mu ema ja naabritüdruk põõsas passides, kuidas keegi möödakäija korjas kopikad üles.

EESTI ISESEISVUMISE LUGU Pärtel Veges Minu onu Ahti mäletab, kuidas taasiseseisvus Eesti Vabariik. Oli august 1991, väga soe ja päikeseline ilm.

Onu Ahti oli maal, kuldpruunide viljapõldude vahel, oma vanaema ehk minu vanavanaema juures.

Ta kuulas üksinda vana väikest krappraadiot ja oli sisimas natuke hirmunud ka. Sellepärast, et ei olnud teada, mis hakkab juhtuma. Sest öeldi, et tankid ja soomukid liiguvad pealinna poole ja keegi ei teadnud, kas Eestil õnnestub iseseisvuda. Kõik eestimaalased soovisid seda väga. Õnneks andis Nõukogude Liit oma nõudmistes ja tahtmistes järele ja Eesti riigiisadel õnnestus Eesti Vabariik välja kuulutada ilma verevalamiseta.

See juhtus 20. augustil 1991. aastal.

PÄÄSTETUD KUTSIKAD Mona Elisabeth Vaske Minu vanaema elas talus, kus oli üks jahikoer. Selle koera nimi oli Miki. Miki sai kutsikad ja need oli plaanis uputada. Kuid minu vanaemal hakkas kutsikatest kahju, nii et ta peitis nad ära ja varjas neid nii kaua, et neil avanesid silmad.

Kuna kutsikaid ei olnud enam mõtet uputada, sest nad oleks veest kohe välja ujunud, anti mu vanaemale luba nad ära müüa ja ta leidis neile kõigile uued kodud.

„Parim sõber“, Mark Aleksander Kozlov, 5P

KOLM LUGU MINU VANAEMALT Rasmus Kogerma 1. lugu – parimaks lugemiselamuseks pane mängima Kevin MacLeodi lugu „The Builder“, vt HTTPS://WWW.YOUTUBE.COM/WATCH?V=HQUOZ5DTCPO) Oli aasta 1978 ja kõik oli lund täis ja varsti hakkas aastavahetus tulema. Järvakandi kool otsustas teha lumeskulptuuridest lumelinnaku. Lumi veeti kaugemalt veoautodega kohale ning kuhjati suurele kooliõuele kokku ja lapsed hakkasid tööle. Järvakandi klaasitehase jäägid pandi metsa kõrvale mäkke ja lapsed said seal kelgutada.

2. lugu – pane mängima Kevin MacLeodi lugu „The House of Leaves“, HTTPS://WWW.YOUTUBE.COM/WATCH?V=PTP8KCUWKGM) Oli jälle aasta 1978 ja kohe pärast aastavahetust oli külma umbes 32 kraadi. Järvakandi klaasitehase kontori koristaja küttis liiga palju, nii et vahesein läks põlema. Mu vanaema töötas sel ajal seal. Oli pime, kui mu vanaemale helistati ja anti teada, et põleb.

Mu vanaema asus teele suurele seiklusele Järvakandi klaasitehase juurde, aga ta pööras umbes kahesaja meetri pärast tagasi, sest polnud mitte ainult kolmkümmend kraadi külma, oli ka väga tugev tuul. Paljud inimesed olid tulnud tuletõrjele appi ja loopisid labidaga lund põleva maja peale.

Mu vanaema jõudis kohale järgmisel päeval ja vaatepilt oli kole, aga see oli ühtlasi ilus ka.

Vesi nii katusel kui maja seintel oli jäätunud, jääpurikad ulatusid peaaegu maani. „See nägi välja nagu muinasjutumaja“ – Elve Kull 3. lugu –pane mängima Kevin MacLeodi lugu „Day Of Chaos“, vt https://www.youtube.com/watch?v=Po1FBMIJ-Mc) Mu vanaema käis viiendas klassis ja kool oli tema kodust 22 kilomeetri kaugusel. Tema ja ta õde Linda ootasid bussipeatuses bussi, aga buss oli juba ära läinud. Neile pakuti öömaja lähedal asuvas kaupluses, kus oli soe, aga nad läksid ikka jala koju, läbi selle tuule ja külma ilma. „Elu on raske ilma sidevahenditeta“ – Elve Kull

MINU ISA ESIMENE RATTARETK Joonas Sebastian Toome Minu isale meeldis väiksena väga jalgrattaga sõita. Igal aastal kevadest sügiseni sõitis ta oma naabripoiste ja -tüdrukutega Pääsküla ja Nõmme vahel ringi.

Kui isa oli saanud kaksteist aastat vanaks ja lõpetanud viienda klassi, sõitis ta naabritüdruk suvevaheajaks Koeru oma vanaema juurde. Et suvevaheajal midagi toredat ette võtta, otsustasid isa ja ta sõber talle sinna külla sõita. Sõiduvahendiks valisid nad sõbra venna vana tandemratta, mis oli kuuris juba aastaid seisnud.

Algasid ettevalmistused rattaretkeks. Otsiti välja kaardid ja valiti välja kõige otsem ja ohutum tee Koeru. Seejärel seati sõidukorda jalgratas, pakiti telk ja seljakotid. Viimasena palusid isa ja ta sõber oma vanemaid, et nad kirjutaksid neile reisile kaasa tõendi, et vanemad lubavad neil seda teha. Seda oli vaja selle jaoks, et kui miilits peaks neid kinni pidama, siis ei arvataks, et nad on kodust ära jooksnud.

Foto: erakogu

Kui kõik ettevalmistused olid tehtud, siis järgmisel päeval algaski rattaretk Koeru. Retke pikkuseks oli sada kakskümmend kilomeetrit ja selle läbimine koos puhkepausidega võttis aega kümme tundi. Suur oli isa naabritüdruku üllatus, kui ta oma sõpru vanaema maja ees nägi.

Isa jäi Koeru nädalaks ajaks. Iga päev sõideti ratastega Väinjärvele ujuma ja nauditi niisama suve. Siis aga saabus aeg uuesti Tallinna poole sõitma hakata. Selline oli minu isa esimene pikem rattaretk.

KUIDAS MU ISA TÖÖLE HILJAKS JÄI Luise Lähker Minu isa töötas laeval madrusena. Ükskord magas ta sisse ja jäi sellepärast laevast maha. Peale tema töötasid laeval veel kaks madrust ja mu isa helistas neile ning nad leppisid kokku, et teised kaks teevad ära selle töö, mis nad muidu kolmekesi oleks pidanud tegema.

Kuna laev sõitis iga päev kolm korda edasi-tagasi ja iga kord, kui laev sadamasse jõudis, toodi sinna kaupa ning toitu, siis selleks, et märkamatult laeva saada, ronis mu isa tühja söögikärusse, millega tavaliselt laeva toitu toodi (umbes sellise nagu lennukites).

Nii õnnestus minu isal laeva tagasi saada nii, et keegi peale madruste ei saanudki teada, et ta tööle hilines.

Foto: Taylor Hernandez / Unsplash.com

Foto: Taylor Hernandez / Unsplash.com Foto: Ivana Cajina / Unsplash.com

4T KLASSI JUTUD VANAEMADEST Minu vanaema nimi on Algi. Ta elab Pirital. Talle meeldib väga teha käsitööd. Algile meeldib reisida, muuseumides käia ja sugulastega aega veeta. Ta on õpetaja, täpsemalt öeldes käsitööõpetaja.

Minu vanaemal on lühikesed blondid juuksed, lakkimata küüned, ta on pikk ning ta ei kanna põhimõtteliselt üldse meiki. Ta on vist isegi vanaisast pikem. Ta heegeldab ja koob veel eriti. Vanaema Algi on juba mitu paari sokke ja ka mütse kudunud. Tal on alati naeratus suul ning ta on alati rõõmus.

Minu vanaema on alati valmis kõike tegema. Ta on aktiivne ning tal on kogu aeg midagi teha, aga ta leiab minu jaoks ikka aega.

Adele Kala Minu vanaema nimi on Maie. Minu vanaema on tore ja sõbralik. Ta sööb mõnikord krõpse ja on kella üheni öösel üleval ja veel vaatab ta kinos filme. Ta on praeguse ja vanaaegse vanaema vahepeal. Ma sain tema käest endale ühe minu praeguse kõige kallima kaisuka. Ta teeb väga maitsvat omletti. Ta elab korteris ja tal on seal minirõdu, aga seal on talvel väga külm. Mulle meeldib vanaemaga koos olla.

Anni Leppiman Mul on ainult üks vanaema järgi, kuigi mul on poolvanaema ka. Minu pärisvanaema elab hooldekodus. Ta nimi on Eva. Ma ei mäletagi, kui vana ta on. Ta ei mäleta enam väga midagi. Kui me talle külla läheme, on ta tavaliselt teistega elutoas või sööb. Ja siis üks hooldaja kutsub ta meie juurde. Ta tuleb, aga ta kõnnib meist mööda, kuna ta ei mäleta meid. Aga siis, kui me vanaemaga räägime, tundub mulle, et tal ikka tuleb natuke midagi meelde. Viimane kord, kui me tal külas käisime, siis ta ainult magas. Meile öeldi, et ta ongi hommikust saati maganud. Aga minu arust ta korraks ärkas, kui issi teda äratada püüdis. Mulle väga meeldib enda vanaema, isegi siis, kui ta meid väga ei mäleta.

Helena Kull Minu vanaema elab Nõval. Ta nimi on Linda ja vanust ma pigem ei mainiks.

Mulle meenub kohe üks väga naljakas juhtum. Kui ma esimese klassi olin lõpetanud, küsis ta minult: „Aga kus see Jumal on siis?“ Ma ei jõudnud isegi veel vastata, kui mu vend juba ütles: „Taevas.“ Siis hakkas vanaema lihtsalt naerma. Ta on loomulikult üks suur spordisõber, ainult et talle meeldib ikka seda tugitoolisporti teha. Ja ta on suur Ott Tänaku fänn.

Herta Laug Minu vanaemal on jalgratas. Ükskord suvel, kui me hakkasime seiklusparki minema, siis oli meil ratas kaasas. Ja üks padi ratta pakiraamil. Ma väsisin nii ära, et mu vanaema tegi mulle jalgrattakiivri parajaks ja pani selle mulle pähe. Siis istusin ma pakiraamile padja peale ja mu vanaema hakkas väntama. MU VANAEMA ON MAAILMA KÕIGE PAREM VANAEMA! Maria Isabel Kasepuu

Foto: Marion Kaldoja

MIS ON ÕNN? Mis on õnn minu jaoks?

Saara Kaptein

Muusika ei ole täiuslik siis, kui sinna ei saa midagi juurde lisada. See on täiuslik siis, kui sealt ei saa midagi ära võtta.

Arvo Pärt Õnn on väga lai mõiste ja igal inimesel on oma õnne de nitsioon. On küll kindlad õnne komponendid, mis on igal inimesel kindlasti õnnenimekirjas, aga nende tähtsuse järjekord võib olla täiesti erinev. Sellised asjad on näiteks pere, sõbrad, hea tervis, hea sissetulek, hea haridus, täis kõht. Seda kõike läheb vaja, et elada õnnelikku ja täisväärtuslikku elu. Õnn ei ole ju asi, mida saaksid katsuda, aga samas pole see ka tunne ega emotsioon.

Seetõttu on seda raske kirjeldada. Õnne vastandsõna on õnnetus. Sageli öeldakse, et kui poleks raskeid hetki, siis ei oskaks me häid väärtustada. Arvan, et õnnega on natuke samamoodi. Kui sa ei ole kunagi rasket õnnetust kogenud, siis on keeruline mõista, mida tegelikult õnn tähendab.

Vanad inimesed, kes on elanud sõja ajal ja kogenud päriselt raskeid aegu, saavad õnne mõistest ilmselt paremini aru. Küll aga on see väga sarnane sõnaga „õnnelik“ ja ma arvan, et see on võtmesõna kirjeldamaks sõna „õnn“. Õnn ja õnnelikkus käivad käsikäes ja kui on üks, siis on ka teine.

Aga kuidas saab ennast õnnelikuks teha? Selle kohta on palju teooriaid, aga ma usun, et need kõige klišeelikumad asjad on ikkagi kõige töökindlamad. Olen neid ka enda peal katsetanud ja võin öelda, et minu peal töötavad küll. Paar näidet: leia elus asju, mille eest tänulik olla; ümbritse ennast inimestega, kes sinust päriselt hoolivad (seda võib olla raske täide viia, aga kui sa lõpuks need inimesed leiad, siis tegelikult on see üks olulisemaid väärtuseid); ela hetkes ja tunne rõõmu väikestest asjadest; ole sina ise; suhtu asjadesse optimistlikult. On palju ütlusi selle kohta, kuidas iga inimene on ise oma õnne sepp ja õnn on iga inimese enda teha. Olen sellega selles osas nõus, et ei tohi jääda ootama, et õnn sulle sülle kukuks, vaid selle nimel tuleb pingutada ja vaeva näha. Siiski võib juhtuda, et inimesi, kes palju vaeva näevad, ei soosi õnn. Vahel pole isegi aru saada, miks see nii on. Inimeste võimed ja taust erinevad suurel määral.

Samuti mõjutavad elus õnne saavutamist ka välised tegurid nagu ajastus, koht, inimesed sinu ümber. Aga mõnikord tulebki proovida mitu korda, et sihile jõuda.

Sellepärast ongi oluline elu suurema eesmärgi kaardistamine, et kui midagi läheb valesti või ei tule välja, ei kaoks motivatsioon ära ning oleks jõudu püsti tõusta ja uuesti proovida.

Vahel võib ka nii juhtuda, et väliselt suur õnn on hoopiski ebaõnn. Francesco Guicciardini on kord nii öelnud: „Inimese kõige suuremaks katsumuseks ei ole vastu pidada mitte niivõrd õnnetuses, vaid õnnes.“

Paljud kuulsad inimesed, kellel on välise vaatluse põhjal kõik olemas, on tihti sügavas masenduses ja nende elu lõppeb sageli enesetapuga. Sul võib olla kõik olemas, aga õnn ja õnnetunne saavad alguse ikkagi sinu seest. Kui sinu sees ei ole rahu, su elul puudub eesmärk jne, siis see, et sul on kõik olemas, ei mängi sinu õnnemängus mitte mingit rolli. Õnn sõltub väga palju sisemisest rahulolust. See, et sul on turvatunne ja elu eesmärk, mille poole püüelda. Aga mis on siis õnn minu jaoks? Üks Arvo Pärdi tsitaat täiusliku muusika kohta, mis mul alati kõrvus heliseb ja sobiks ka tegelikult metafoorina õnne kirjeldama, kõlab nii: „Muusika ei ole täiuslik siis, kui sinna ei saa midagi juurde lisada. See on täiuslik siis, kui sealt ei saa midagi ära võtta.“ Samamoodi on õnnega. Kui me räägime elust, siis alati saab midagi paremaks teha, midagi juurde lisada (rohkem sõpru, rohkem raha), aga õnn algab sellest punktist, kus sa ei taha oma elust mitte millestki lahti öelda. Sul on pere, sõbrad, kõht täis, tore töö.

Sa ei taha millestki lahti öelda, sest sa armastad oma lähedasi ja nemad sind, su materiaalsed vajadused on rahuldatud, su elul on eesmärk ja sa oled õnnelik. See ongi minu jaoks õnn.

Kuidas teisi rõõmustada?

3P klass ja õpetaja Tähti Siinmaa Kui suur koroonahirm maailma seisma jättis ja meid kodudesse distantsõppele surus, hakkasime 3. klassi poistega mõtlema, kuidas tuua tagasi valgust, rõõmu ja ilu.

Välek Kui ma teisi aitan, teen ma nad õnnelikuks. Kui ma oma väikest õde kallistan, on ta väga rõõmus ja teeb teised ka õnnelikuks. Ema saan ma teha õnnelikuks, kui ma aitan teda söögi tegemisel. Ma oskan teha hommikusöögiks härjasilma ja kohvi. Lõunaks võin praadida kartuleid või aidata frikadellisupile frikadelle teha. Nii on perel kõht täis ja hea meel. Isaga remondin ATV-d.

Mulle meeldib ehitada ja tal ka hea meel, kui ma temaga koos erinevaid asju teen. Õed on rõõmsad, kui ma nendega koos mängin. Nii on kõik rõõmsad.

Autor: Välek

Timo Ärkasin hommikul ja väljas oli ilus ilm.

Mõtlesin, et teen täna kõigile rõõmu.

Helistan vanaemale – see teeb talle kindlasti rõõmu.

Kui olin ühe vanaemaga telefoni teel rääkinud, helistasin teisele vanaemale, et ka teda rõõmustada. Siis kinkisin emale lilli. Järgmiseks viisin prügi välja ja siis aitasin isal puid riita laduda. Alati ei pea suuri asju tegema, et teistele rõõmu valmistada.

Sören Ma läheks ja teeks kõik enda ümber ilusaks. Siis ma lohutaksin kurbi inimesi ja teeksin neile head meelt. Selleks, et inimeste ellu valgust tuua, otsiksin ma päikese üles ja ütleksin talle: „Tule kaasa!” Kui inimesed märkavad, et kõik on nii nagu enne, siis nad saavad rõõmsaks.

Toomas Esimene viis teisi rõõmustada on teha neile kingitusi. Teine viis rõõmu teha on kutsuda keegi midagi ühiselt tegema.

Kolmas viis on nalja teha. Neljas viis kellelegi rõõmu teha on saada temaga sõbraks. Viies viis rõõmu saada on sõpradega lobiseda.

Mihkel Ma oskan häid nalju teha. Nalja peab tegema, et inimesed rõõmsad oleksid. Nali peab olema naljakas. Kui keegi ei naernud, siis ei tulnud nali välja.

Autor: Garmin

Ruben Maailma saaks ilusamaks, kui oleks haldjas, kes võluks kõik prügi ära.

Philip Mina muudaksin maailma paremaks naljaga. Nali muudab maailma ilusamaks ja rõõmsamaks. Ma käiksin teistel külas ja teeksin neile nalja. Loeksin teistele Juku nalju ja mõtleksin ise uusi nalju. Väikestele lastele teeksin naljakaid nägusid või kõdistaksin neid. Nali teeb kõik paremaks.

Kristofer Mina arvan, et muusika toob inimestele rõõmu.

Hakkasin esimeses klassis õppima klaverit.

Mulle hakkas see pill meeldima. Tore on, et saan kontsertidel esineda. Ka teiste muusikat on huvitav kuulata.

Mõnikord teen ma muusikat klaveril ise. See teeb mu rõõmsaks ja rahulikuks. Ma tahan, et mu muusika meeldiks teistele ja valmistaks neile rõõmu.

See teeb maailma kaunimaks.

2T klassi õpilaste mõtteid õnnest Kogunud Marget Kulo

Tuuni Õnn on see, kui sa aitad teist inimest, sest siis on tema õnnelik ja sina oled ka õnnelik, sest aitasid teda.

Miina Maria Õnn on see, kui sa oled õnnelik, kui sul on pere ja kodu ja sa oled terve. Ja kui sul on kõik eluks olulised asjad olemas.

Anni Õnn on see, kui oled rõõmus, ja rõõmsaks teeb, kui on pere ja koht, kus on soe ning toredad sõbrad. Õnn on see, kui oled koos Jumalaga ja tunned rahu enda südames.

Ella Õnn on see, kui on pere, hea kodu ja kui sul on sõbrad. Olen väga õnnelik, kui koroona ükspäev läbi saab, siis ma tahan minna ujuma, loomaaeda ja teha kõike, mida praegu ei saa teha.

Leona Õnn on see, kui sa oled millegi üle väga õnnelik, nagu näiteks ema või isa üle. Minu jaoks on kõik õnn, ka kukkumine ja haiget saamine, kuna siis sa oled järgmisel korral ju targem, et seal kohas peab ettevaatlikum olema ja see on ju õnn.

Raskus on väikene sammukene edasi.

Britt Marii Õnn on see, kui kohtud üle pika aja oma kalli sõbraga. Ja ka see, kui midagi läheb ootamatult hästi. ؊

2P klassi mõtteid õnnest Kokku kogunud Kristiina Hermann Mõned inimesed arvavad, et õnn on lotovõit, aga tegelikult see pole nii. Õnn on olla terve. Õnn on see, kui maailmas on rahu ja inimesed on rõõmsad ja õnnelikud. Õnn on, kui on pere, Xbox ja koer. Õnn on see, kui ma olen rõõmus. Õnn on see, kui on head sõbrad. Õnn on see, kui sa võidad loteriiga. Õnn on pere ja kodu. Õnn on siis, kui ei juhtunud midagi. Õnn on eriline asi. Seda on tavaliselt kõigil. Ja on olemas selliseid asju, mis toovad sulle õnne! Õnn on see, kui sul on hästi läinud ja kui mingi soov on täide läinud. Õnn on see, kui on tore perekond. Kui koolis läheb hästi. Õnn on see, kui leiad meeldiva töö. Õnn on see, kui näed langevat tähte. See, kui mänguautomaadis saad kolm kirssi.

Kui kivi-paber-käärid-mängus võidad kolm korda järjest.

Jagatud rõõm on kaks rõõmu!

Katarina Adele Männik

Õnnelikuks saamise erinevaid võimalusi on olemas sama palju kui inimesi maa peal. Sellepärast ongi tihti paljudel inimestel raske aru saada, kust või kuidas nad selle võiksid leida. See ei ole asi, mis juhtub üleöö. Õnne on vaja harjutada ning selle üle mõelda.

Mõnel inimesel on õnne leidmise tee natuke kergem ja lühem. Sellepärast tahavad nad aidata ka teisi ning juhatada neid õigele teele. Nii on neist saanud näiteks psühholoogid, sest neile meeldib teisi nende mures aidata ja ehk see valmistab neile endile ka rõõmu.

Minu jaoks on õnn see, kui ma saan olla oma pere ja sõpradega koos ning nendega aega veeta. Kuid õnnelik olen ka üksi olles, mõtteid kogudes ja end kuulates. Õnnelikuks teeb mind lemmiklooma süleshoidmine ja õnn on käia looduses ja kiikuda suvilas võrkkiiges. Õnn on vabadus naerda nii kaua, kuni kõht hakkab valutama, ja nutta nii kaua, kuni pisaraid enam pole. Ka minul on õnnele raske keskenduda, kui tunnen end kõigest välisest ülekoormatuna. Sellepärast katsun siis meeles pidada, et tuleb keskenduda, võtta paus ja rahuneda, et õnnetunne saaks taastuda.

Kui tunnen, et koolitöö hakkab üle jõu käima, siis võtan pausi ning räägin oma loomadega ning söön natuke midagi, et aju saaks veidi energiat tagasi. Siis mõtlen läbi oma järgmised tööd ning hakkan nendega vaikselt jälle pihta. Kui ma tean, et keegi teine on ka samas kohas kinni, näiteks kodutöödega, siis mul on hea meel kohe aidata, mõeldes sellele, et endal oleks ka abi vaja läinud ja teiste aitamine teeb mind väga õnnelikuks. Õnn peaks olema jaotunud igasse hetke. Kuigi me tihti ei oska seda näha, on seda leida ka kõige pimedamatel aegadel, kui vaid tuleb meelde otsida. Rasketel hetkedel on väga raske mõelda õnnele, sest seda varjutavad halvad mõtted, mis tol hetkel peas mõlguvad. Siis tuleb hakata keskenduma asjadele, mis on head, näiteks kodu, lemmiktoit, oma voodi ja pere, kes on hoolimata kõigest ikkagi hooliv ja soe. Kui ikkagi tundub, et keskendumine positiivsele ei aita, siis on hea ka lihtsalt emotsioonid lahti lasta ning oodata, kuni hakkab parem. Õnn tuleb meie juurde nii mitmel erineval moel. Mõnikord on raske aru saada, miks mingi asi sind õnnelikuks teeb. Õnnelikkus on teekond ning see kindlasti ei juhtu kohe, selleks on vaja aega. Õnn on väga oluline meile kõigile, et vaimne tervis oleks tasakaalus ja meil oleks hea olla. Enda õnn teeb ka teisi õnnelikuks ning teiste õnn loob endas hea tunde.

Vanasõnad ei valeta – jagatud rõõm on kaks rõõmu.

Hea tuju kingitused 5P ja 5T klass Milliseid hea tuju kingitusi oled viimasel ajal teinud?

Olen aidanud vanemaid, helistanud sõpradele, mänginud internetis sõpradega, helistanud oma vanaemale ja temaga oma tegevusi jaganud, olen oma õde aidanud kooliasjadega ning lihtsalt teinud kõigile midagi head.

Ma kirjutasin paljudele enda sõpradele kirja ning siis läksin viisin need neile postkasti. See tegi nad väga rõõmsaks!

Ma mängisin koeraga, mis terve pere rõõmsaks tegi. Tegin kodutööd ära, mis meeldis mu emale ja õpetajatele. Aitasin oma vennal asju otsida.

Mina olen näiteks oma isal aidanud paari tööd teha ja ma arvan, et tal on selle üle hea meel. Ma arvan, et seda ma võin nimetada kellelegi hea tuju kinkimiseks.

Olen emale pirukaid küpsetanud, aidanud isal ehitustööd teha.

Ma olen oma emal aidanud nõusid nõudepesumasinast välja võtta ja sisse panna ja ma olen oma väikesele vennale öelnud: „Tubli oled!“ Olen kiitnud oma õde, kes teeb meile vahel süüa.

Ma olen enda vennale öelnud, et ta juuksed on ilusad. Olen oma isale ja õele öelnud, et nende tehtud söök on maitsev, ja ma olen emale öelnud aitäh.

Mu sõber igavles ja tundis ennast üksikuna. Mul hakkas temast kahju ja ma läksin tema juurde, kuigi ta elab minust 10 km kaugusel. Ma arvan, et see tegi ta rõõmsaks.

Ma olen aidanud oma peret majapidamistöödes, ja kui mu sõpradel on midagi vaja, siis ma kohe aitan.

Olen sõpradele toredaid asju ütelnud.

Lubasin õel rattaga sõitma tulla (alguses pidin ainult mina minema ja ma ei tahtnud, et ta tuleks).

Olen oma õdedega aega veetnud, neid aidanud ja väiksema õega mänginud. Minu suur õde tegi mulle sellise hea tuju kingituse, et ta kuulas mu mured ära ja siis aitas mind. Mul läks kohe tuju paremaks.

Ma olen aidanud emal pesu ja põrandaid pesta, olen teinud ise süüa. Neid asju on veel.

Mis on õnn?

Tiina Lättemäe Õnn on äratundmine, armsad vaiksed hetked, mil märkad elu enda ümber: lapse naeratus, sulava lume lõhn, hommikune ärkav vanalinn, argipäev pereringis, sõnum kaugeks jäänud sõbralt, hea vestlus, raamat, film, looklev metsarada.

Aga peamiselt tänutunne südames, kui kellelgi on läinud hästi. Õnn peitub igapäeva pisiasjades, hetkedes, mis on meie jaoks nii tavalised nagu õhk, mida hingame.

Me lihtsalt ei märka, ei pane tähele.

Seepärast ehk ongi õnne nii raske ära tunda…

Marion Kaldoja "Loojangu värvid", 7T

8T KODUÕPPEPÄEVIK P, 15. märts (kodukooli eelne päev – 1. päev) Elizaveta Laupäeval juuretisest kasvama pandud eeltaignast katsetasin elus esimest korda leiba teha. Ka ema polnud varem teinud, nii et näpunäited jäid seekord ära ja pidin oma pead kasutama.

Küpsetusest valmisid kaks imearmsat pätsi. Üks tavaline must leib ja teine kuivatatud puuviljade ja pähklitega. Õele meeldis kuivatatud puuviljadega rohkem.

Ka reedel viimasel minutil ostetud õlivärvid said lahti rebitud ja katsetatud. Pole varem õlivärvidega katsetanud, aga olen seda juba pikka aega soovinud teha. Niisiis maalisin aknast avanevat vaadet merele ja Pirita teele. Värvid toimisid täiesti teistmoodi kui see, millega olen tavaliselt harjunud ehk akvarell- ja guaššvärvid. Pärast väikest maalisessiooni läksin tusaseks ja lükkasin värvid teisele poole lauda ja andsin endale lubaduse, et tegelen sellega mingi teine päev.

Iga buss ja tramm, mis maja eest möödus, oli tühi, mis tavalise pühapäeva kohta oli väga võõras vaatepilt.

Sõpradega hoian kontakti interneti kaudu ja peamised teemad on igavuse üle kurtmine ja tegevuste jagamine. Ees ootab väga huvitav aeg, mida saab lugeda paarikümne aasta pärast ka ajalooõpikutest, ja meie saame olla juhtunu tunnistajateks.

Peske ikka hoolikalt käsi ja olge tublid!

Liisa Kolisime reedel juba kogu kupatusega maale ära ja hoolimata sellest, et õues on jahe, käisin ma koeraga juba jõe ääres ja mujal võsades jalutamas. Päev möödus aeglaselt ja tegevusi otsides.

Kuna internetti ka igavesti ei jagu, pidin telefoni kõrvale asetama ja midagi paremat välja mõtlema.

Sai kitarri mängitud ja hamstrit piinatud ja vahepeal isegi traktoriga sõidetud ja puid tassides selja ära venitatud. Magama läksin üllatavalt vara ehk kell 20 ja ärkasin ise juba kell 8, mida pole kunagi varem juhtunud.

Aga te ikka magage ilusti ja püsige terved! :)

Eva-Britta Toodo, 5T

Elizaveta Täna sai esimest korda koduõpet katsetatud. Päris huvitav, asi osutus oodatust palju lihtsamaks ja arusaadavamaks. Siiski jäi alles mingi huvi ja uudishimu edasistest koolipäevade toimumise ja väljanägemise vastu.

Käisin ka õues üle kolme päeva. Otsustasin minna koeraga sügisepoole valminud Reidi teed uurima. Teelt avaneb hea vaade merele ja teeäärde on lisatud pinke. Päikeseloojangueelne tund oli ka toast välja toonud teisi karantiinilisi, kuid kõik hoidsid ikka omavahel pikivahet ja vältisid kontakti, mis eestlastele ei ole nii raske saavutus.

Hoidke naeratus suul ja näeme juba varsti!

Katarina Saabuski see kauaoodatud esmaspäev. Pesupäev? Ei. Kaootika. Valetan, see oli natuke liialdatud, kuid esmaspäeval peale ärkamist hakkasin kohe õppima ning millegipärast oli tahtmine kohe kõik kodutööd ära teha. Tegin ka ära olemasolevad teisipäeva kodutööd ning terve nädala matemaatika. Pärast harjutasin kitarril mõnda väikest pala. Ülejäänud päeva veetsin arvatavasti süües ning lõpuks üks suur tass teed ja magama.

Mattias Altmanis, 5P

Simona Martin, 5T

Victoria Esimene päev kaugõppest tundus päris imelik. Ei osanud arvata, mis saama hakkab ja kuidas üldse midagi toimuma hakkab. Aga kõik kuidagi laabus ja sai kodutööd tehtud (nii palju kui jaksasin). Rääkisime väga palju üksteisega Messengeris ja üritasime teineteisele nõu anda.

Muidugi virisesime ka, kui palju juba kõike on, aga ma arvan, et see käib asja juurde. Käisin veel koeraga väljas ja lihtsalt olin.

Olge terved!

T, 17. märts (teine päev) Elise Noh, kust ma alustan. Päev algas rahulikult, väike õppimine, märja taldriku peale asetatud tortilla mugimine ja hetkeline pallimäng koeraga. Pärast kümmet oli tüdimus jälle kohal. Istusin tund aega aknalaual ja vahtisin maja kõrval asetsevat prügimaja, elu võib ikka mõru meeleheide olla. Ülejäänud keskpäev möödus arvuti ees, tehes kordamööda õppimisi ja niisama aelemist. Lõpuks polnud õppimise resultaat just gigantne, aga mingi osa sai tehtud ja see on soodne.

Suutsin sinna vahele pressida ka ühe trennisessiooni. Tutvusin ka Prantsuse arhitektuuriga. Eriti meeldivad mulle Prantsuse rõdud ehk balkonetid ja nende majadel paiknev mansard- ehk katusekorrus. Ma arvan, et mul on kiindumustunne ehituskunsti vastu. Õhtu oli selline vabalt kulgev, suutsin emale tõestada, et arvutis videote sitsimine on üsnagi õpetlik, viskasin ära suurel hulgal oma vanu joonistusi ning tagusin pealuusse uue lause korea keeles ( 좋은 우정-joh-eun ujeong). Ema pidas Skype’is sõpradega kõnet, ta on ühtjoru liiga vali elektroonika kaudu seltsides, nii et sulgesin ennast koeraga oma tuppa ja nälgisin. Heidan üksnes nalja, aga jah, tund pidin kannatama tühja kõhtu. Loodan, et järgmine päev tuleb tõhusam ja natuke huvitavam. Kokkuvõtteks oleme ju ikka inimhinged, kõige arenenuma närvisüsteemiga loomad sellel planeedil.

Küsimus: kas on võimalik maalida liikuvat tiivakandjat aknast, kui oled kodus terve päeva ja ainsad puud on vähemalt kakskümmend meetrit eemal? Ma ei tule sellega toime. (See on mu kunstikooli kaugõppe ülesanne.)

PS. Kas me võime naerda selle üle, et masendaval on nii palju sõsarsõnu. ;) K, 18. märts (kolmas päev) Simi Hommik möödus mõnusalt. Mind lauldi üles ja sõime küpsisetorti. Siis asusin õppima. Keemia oli täiesti kohutav ja mitte keegi meie perest ei saanud mitte midagi aru. Hugo (koer) toriseb, sest tal on päevarütm sassis ja tal ei lasta magada. Ma ei tea, mida kõik kurdavad, et neil igav on, mul pole häda midagi, mulle täitsa meeldib. :P

Sädele Rambak-Krull, 5T

Saara Täna on koduõppe kolmas päev. Ei teagi nüüd, kust alustada... ütleks nii, et see on keerulisem kui alguses arvasin. Lootsin tegelikult (kui saladuskatte all lobiseda), et nüüd on vabadus, vehid iga päev paar ülesannet valmis ja käkitegu. Aga mis on siis tegelikkus? Jah, mind ennast ka üllatas: seda kõike on nii palju ja seda kõike on igal pool! Paned uksed-aknad kinni, aga ikka voolab ülesandeid sisse. Seepärast käisimegi eile perega metsas korra akusid laadimas, et kõvakettad päris läbi ei kõrbeks. Ei saa aru, kuidas emme oma ikka veel töötab, ta on isiklik koduõpetaja meil kõigil. Perenali juba. :) SIISKI, SIISKI peaks ütlema, et mulle koduõpe väga meeldib. Eriti, kes teavad minu hommikusi ärkamiskellaaegu… :D Ma lihtsalt armastan hommikul magada (mis võiks äkki olla ka põhjuseks, miks eile eesti keele tunni üle lasin… shh) ja nüüd on see võimalik. KAKS NÄDALAT! Juhuu! Ainult… ainult, jah… teate küll... õppimised.

Usun, et see ei vaja kommentaari.

N, 19. märts (neljas päev) Katarina Täna oli tore ärgata, soe päike paistis aknast sisse ning kassid olid mõlemal pool kaisus.

Hommikul oli Skype´i väga tore teha ning kõiki uuesti näha. Õppimine võttis täna vähem aega kui eile ja oli aega minna emaga õue jalutama ning Solarisse toidupoodi puuvilju ostma.

Solaris oli väga tühi ning enamik poode oli kinni, mis oli väga tavatu pilt. Koju kõndides rääkisime emaga koroonast ning mida me tahaks teha, kui saaksime lennata ning oleks palju raha. See jutt muidugi tegi teekonna väga palju lühemaks ning peagi olimegi kodus tagasi.

Kodus koristasin natuke ning sõin õhtusööki ja ajasin kassi taga. (Ta armastab mind, ma luban.)

Ilusat und teile ning puhake välja, me veel ei tea, kui kaua peame kodudes olema.

Mia-Johanna Peev, 5T

R, 20. märts (viies päev) Jette Tore on kodus olla, aga minu jaoks on seda vist natuke liiga palju. Kui aus olen, igatsen ma kooli.

Ma igatsen oma klassi. Eile, kui emaga jalutama sõitsime ja autost välja tulin, avastasin, et see oli see sama koht, kus meil oli eelmise kooliaasta lõpus klassireis olnud. See oli väga tore üllatus, sest tuli meelde palju häid mälestusi selle kohaga. Kodus olles on raskem ennast midagi tegema saada. Vähemalt minuga on nii, ma lihtsalt ei suuda voodist püsti tulla ja midagi kasulikku teha. See on raske, aga viimasel kolmel päeval olen ennast kokku võtnud ja tegelenud millegi huvitavaga. Õppimisega on mul enam-vähem okei, sest mul on veel mõned asjad vaja ära teha, nagu näiteks inglise keel, saksa keel ja vene keel. Aga kõige kurvemaks teeb see, et ma teid ei näe. :( See, ausalt, teeb väga kurvaks. Ma loodan, et leiate kodus mingeid huvitavaid tegevusi (peale õppimise). Ma armastan teid väga ja loodame, et see jama saab võimalikult ruttu läbi. :)

Luise Lähker, 5T

Brigitta Krieger, 5T

23. märts (kaheksas päev) Liisa: STORYTIME Täna oli justkui huvitav päev. Hommik algas normaalselt nagu ikka, ainult et kuna hiljuti olin otsustanud tervisliku eluviisi kasuks, ei söönud ma hommikuhelbeid, vaid kolm keedetud muna.

Samal ajal osalesin ajaloo loengus. Pärast söömist õppisin tunnikese ja siis harjutasin kitarri ja õppisin paar uut pala ära, päris lõbus oli. Seejärel otsustasin järjekordselt minna Järve metsa koeraga (see oli viga). Mõtlesin, et ei hakka kümnendat korda sedasama väikest rada kõndima ja läksin üle silla sügavamale metsa, ma polnud seal veel käinud. Ei saanud ise ka aru, kus täpselt olen ja kus on sihtpunkt. Google Mapsi peal neid radu ka pole, kust ma peaks teadma, kuhu minna. Igatahes, ma olin kõnes Elisabethiga ja üks hetk vaatasin kaarti telefonis ja jõudsin selgusele, et olen rajal, mis teeb Ülemiste järvele ringi peale (20 km). Ma mõtlesin, et mis siis ikka, lähme jalutame. Terve tee oli mu vasakul käel metsa kõrval kõrge roheline aed ja iga paari meetri tagant silt, mis ütles, et teisel pool aeda viibimine keelatud. Kõndides märkasin ühte teed, mis läks rohkem metsa sisse, teine oli nii maantee ääres, et ei tundnud ennast väga looduse keskel.

Lisaks mõtlesin, et äkki on sealt ka lühem maa. Valesti arvasin. No eks ma läksin mööda seda teed edasi. Seal oli palju inimesi, sest olin disc golfi -rajale sattunud. Jõudsin inimestest mööda ja tee, millel kõndisin, läks aina kitsamaks ja kitsamaks. Lõpuks lõppes see roheline kõrge aed ka ära. Ma läksin edasi. See oli nii imelik, vahepeal oli tee ja vahepeal ei olnud. Mina loll kõndisin edasi. Vahepealseid detaile ma ei hakka jutustama, aga nii palju võin öelda, et tunni aja pärast mu koer ujus ja mina olin alla andnud oma papude kuivana hoidmisega ja mu vasaku jala papu hõõrus. Arvake ära, mis ma siis tegin. MA LÄKSIN EDASI. Ühel hetkel ma peatusin ja vaatasin Google Mapsi ja avastasin, et paarisaja meetri kaugusel on jõgi,

millest ma üle ei saa. Otsustasin tagasi minna. Tossud, mis ei olnud enam valged ega mugavad, lirtsusid ja uppusid, aga koera polnud ma ammu nii õnnelikuna näinud. Ma vean kihla, et ta naeris mu üle. Ühel hetkel avastasin, et ma ei läinud tuldud teed tagasi ja siis võtsin lihtsalt suuna kätte ja kõndisin tükk aega. Õnneks oli mul trenniprogramm sees samal ajal, seega sain näha, kus käinud olen ja kust tulin. Ma tiirutasin seal metsas päris palju ja siis kuulsin autosid. Kuulsin Viljandi maantee liiklust. Hakkasin vaikselt hääle suunas liikuma ja leidsin autotee metsas, mis läks maantee poole. Mõtlesin juba, et olen päästetud. Valesti mõtlesin. Umbes saja meetri kauguselt nägin ma sedasama rohelist aeda. Aga ma olin valel pool. Seal pool, kus olla ei tohi.mind näeb. Seal olid selged rajad, kuigi seal käia ei tohi. Kõndisin mööda aeda edasi, aga hoidsin distantsi, et mind ei märgataks.

Mul tuli meelde see koht disc golfi lähedal, kus roheline aed lõppes. Ühel hetkel mulle tundus, et nägin viirastust pärast kahte tundi matkamist ja ujumist. Nägin kaugustes inimest. Mõtlesin juba korra, et seal siis ikka võib käia, kui keegi teine seal veel on. Aga ei. Mees oli teisel pool aeda. Ja ta nägi mind. Ta jäi mind vahtima korraks ja ma kõndisin ära, sest ma hakkasin kartma. Kõndisin edasi, sinnapoole, kus aed katkes. Mõne hetke pärast seesama mees, kes mind nägi, seisis, näitas näpuga minu poole ja rääkis oma kõrval seisva mehega midagi. Ma läksin nii paanikasse, et hakkasin jooksma. Lõpuks jõudsin aia tagant välja, aga ei saanud minna tuldud teed tagasi, kuna need kaks meest olid seal. Niisiis läksin edasi mööda teed ja jõudsin välja parklani. Mõtlesin, et nüüd aitab jamast, kõnnin mööda seda suurt teed koju ja kõik korras. Ei olnud korras. Need kaks meest tulid just selsamal hetkel metsast välja parklasse. Pakkuge, mis ma tegin. Õige. Ma jooksin. Jooksin Viljandi maanteele. Seal tegin paar kõnet, kõndisin 3 km veel ja veensin oma isa mulle Järvele järele tulema, sest mu jalad ei kannatanud enam, mu jalg oleks iga hetk verele hõõrdunud, ma nägin välja nagu hull kodutu ja mu telefoni aku oli iga hetk otsi andmas.

Selline oli minu päev, ma loodan, et teie oma läks paremini ja palun ärge eksige metsas ära nagu mina. :’)

Oliver Konrad Sabsay, 5P

T, 24. märts (üheksas päev) Saara Et positiivne olla (usun, et optimistlik mõttelaad on antud olukorras lausa vajalik), siis kirjutan siia paar punkti, mis on muutunud heaks või teevad hetkel rõõmu.

1. Loodan, et teie ka, aga ma olen igatahes palju rohkem uue õppimiskorraga harjunud, leian asju paremini üles ja ei ole kogu aeg üht suurt kaost.

2. Ilmad on väga ilusad olnud ja eelmisel nädalal sai päris palju õues käidud ja ka esimene rattasõit sel aastal sai tehtud. :D 3. Väga vabandan, aga pean uuesti kordama: mul on võimalus kauem magada, mis on muidugi minule kui suure unevajadusega inimesele lausa ellujäämiseks vajalik.

4. Olen saanud rahus koristada ja mingeid asju sorteerida. Leidsin vanu pilte ja joonistusi lasteaia-ajast ja no appi lihtsalt. Suu on naeratamisest valus, hihi. :) Küll juhtus täna üks huvitav intsident. Hakkasin motiveeritult eesti keelt tegema, ülesanneteks olid töövihikust harjutused 24–27. Aga mina, mina olen ju lihtsalt imeliselt tark ja hakkasin tegema LEHEKÜLGI 24–27… Jep. Seal on veel mingi uus teema lauselühenditest ja siis õppisin selle ära ja tegin mingi hullult kaua, u 1 h ja peale töövihikut. Ja siis ma hakkasin üle mõtlema, et miks need õpiku leheküljed ikka 96–97 olid pandud. Seal räägib ju veel põimlausest, mitte lauselühenditest… Ja see oli see saatuslik hetk, kui avastasin, et olin teinud valet asja terve aeg. Ja siis veel teine avastus, et olin selle peale kulutanud terve tunni. See oli suht naljakas, peaks ütlema, kuna ma ei teadnud, kas naerda või naerda kõvemini:)) Eks me siin kodus natuke kapsaks muutume. Õnneks pole kapsas paha aedvili, nii et hullu pole. Ok, olen tõesti kapsas, peaks nüüd lõpetama. Ilusaid unenägusid. :o) Aa, ja loovtööd on valmis ja hinnatud, PALJU, PALJU ÕNNE MU HARIDUSTEEKONNA KAASLASED!!! Sööge nüüd autasuks paaaalju šokolaadijäätist nagu mina (Premia pooleliitrine ämber on päris hea), te olete seda väärt!

R, 27. märts (12. päev) Luise Tegin endale hommikul putru. See vist ei tulnud välja, sest see maitses suhteliselt kohutavalt. Ma otsustasin lõpuks ikkagi võileiva kasuks. :) Olen päris mitu tundi järjest õppinud, vahepeal olin Kataga videokõnes. Lugesin siin teie sissekandeid ja sain igalt poolt signaale, et endale šokolaadi ostma minna. Ma arvan, et varsti lähen jalutama, sest väljas on imeline ilm. Tahaks täna ka natuke õmblemisega tegeleda, kui kunagi viitsin. Kitarri võiks ka täna mängida. Ma loodan, et me saame varsti kooli minna, sest muidu ma lähen hulluks. Päriselt.

E, 30. märts (kes-see-enam-mäletab-mis-päev, 15. päev) Jette Mul on unerütm rohkem kui sassis. Ma tavaliselt olen see inimene, kes magab üheksani, aga nüüd ma ärkan üheteistkümne ja ühe vahel. See on jube. Aga õppimisega on mul enam-vähem hästi. Käin õues jalutamas, õpin, igavlen, söön ja magan. See on mu päevarutiin. :)

Foto: Taylor Hernandez / Unsplash.com

T, 31. märts (16. päev) Saara Vahepeal on palju juhtunud, vananemisest unemati seletusteni. Hakkan pihta. Alustuseks, ma tõesti vananesin vahepeal ja imelik, et nii paljud inimesed mulle selle puhul õnne soovisid, teie kaasa arvatud. Igatahes olen teile kõigile väga tänulik, aitäh! Need kirjad olidki vist peale juustukoogi peamised rõõmuallikad, sest juhul kui keegi ei mäleta või kokku ei vii, siis me oleme kõik karantiinis (igaks juhuks tuletasin meelde). :D Aga küll kunagi jõuab pidada ka. Teiseks, Rakett 69 kuulutas välja võistluse Rube Goldbergi masinale, kus peab olema vähemalt viis elementi ja võidusumma on 2000 eurot! Nii me Benjamini ja emmega siis tegelesime sellega päris pikalt ja kui aus olla, siis ma ei teagi, mis sellest lõpuks sai… Ühel hetkel oli lihtsalt põrandalt kadunud ja keegi vist enam sellega tegeleda ei viitsi. Respekt Henryle ja Mikule, kes selle loovtööks tegid! Ja kolmandaks, perega on päris naljakas kodus olla olnud, nt Luukasega on igasuguseid huvitavaid vestlusi. Üks õhtu tegime head-ööd-musisid-kallisid ja siis ta ei tahtnud mind lahti lasta ja klammerdus mu külge. Mina, tahtes väga juba lõpuks oma tuppa minna, tulin geniaalsele ideele hakata talle unematist rääkima. Siis ma ütlesin talle, et tema sõber unemati ootab teda juba unemaal (see ei kõla üldse kriiperilt, ma tean) ja ta küsis muidugi, et kes see on.

Jäin hätta. Lootsin, et ta seda ei küsi. Ma vastasin, et unemati on tüüp, kes töötab kinos ja talle magamise ajal lme peale paneb, et tal igav ei hakkaks. Huh, pinge möödas. Rabelesin seekord välja. Aga siit küsimus: kas keegi teab, kes unemati tegelikult on? Jään vastust ootama.

K, 1. aprill (17. päev) Luise Kuna täna on 1. aprill, siis jäin ma Kata ja Kozlovi aprillinalja ohvriks. Ärkasin kuskil 12 ajal. Eesti keele tunni magasin kogemata maha, aga mis teha. Tegin endale hommikusöögi ja hakkasin õppimisega tegelema. Sain kõikide asjadega enam-vähem hakkama, ainult keemias jäin pikemalt toppama. Õnneks sain sellest ka lõpuks jagu. Muud ei olegi väga teha, kui lugeda päevi 1. maini.

Kuu aega veel, kamraadid… kui kõik hästi läheb.

R, 3. aprill (19. päev) Simi: Heldene aeg, mis ilm!?

Luise: Ouhhh…!

E, 6. aprill (22. päev) Elizaveta: Tahan kooli.

7. aprill (23. päev) Simi

Anna Altrov, 5T

Tund Reedaga oli tore, kuigi ma ei rääkinud sõnagi. Ma pean Elisele kiidu kirjutama ja mul on tunne, et ma peaaegu ei mäletagi enam, kuidas ta välja näeb, hahaha. Ilm on ilus, nii et ma arvan, et lähen ja istun hiljem rõdul. Hetkel pean küll õppima. Tegelikult tahaks lugeda, aga mitte „Libahunti“. :/

Luise Täna oli Zoomi tund õpetaja Reedaga. Hiljem tegin peaaegu kõik koolitööd ära. Käisin koertega metsarajal jooksmas ning just lõpetasin aknaraamide värvimise. Täna on nii soe ja ilus ilm, aga ma igatsen sõpru ja kooli. :( Katarina Tere õhtust! Ärgata oli hea, keegi oli mu soolalambi öösel kinni pannud ja ema ütles, et see polnud tema. Kõhe. Reedaga oli tore teha tundi ning elust ja olust rääkida. Sain hiljem teha kõik õppimised ära koos terve nädala matemaatika ja füüsikaga, mis on väga tore. Kella viie paiku läksime emaga ratastega sõitma Piritale nende treppide juurde, mis mäenõlval puhkavad. Poole tee peal hakkas vihma sadama, kuid läksime ikkagi üles välja. Peaaegu läbimärgadena astusime just uksest sisse, kus tervitas meid mu kass, kes imelikul kombel meenutab istudes baklažaani.

Tulin otsejoones oma tuppa ning hakkasin seda kirjutama. Õhtu lõppedes ma arvatavasti tikin oma tööd, loen raamatut ja joon teed. Mind teades, PEAN ma suutma kõike korraga teha.

Igatsen kooli ja inimesi ning kardan, et kui näeme alles üheksandas klassis, siis ei tunne üksteist enam ära.

Ilusat kujutlusvõimerikast õhtut ning häid unenägusid.

Hans Voldemar Puri, 5P

Karla Soop, 5P

K, 8. aprill (24. päev) Fatima Täna olen veetnud palju aega õues. Alguses aitasin ma emmel kasvuhoonet korda teha (vahetasime mulda jne), kuid suhteliselt kiirelt leidsin ma kollase liblika, mida ma imetlesin, ning liblika vaatamine viis mind lepatriinu juurde, keda ma otseses mõttes ahistasin. Nüüd tagasi mõeldes on mul temast kohe väga kahju. Pärast, kui lepatriinu minu käest suutis ära põgeneda, hakkasin mängima jalkat, mis kiire lõpu sai, sest olin visanud oma palli üle aia naabrite aeda.

Käisin 10 minutit edasi-tagasi, mõeldes, mida teha, kuna ma ei julgenud minna sinna aeda, et oma pall sealt lihtsalt ära tuua, sest see aed kuulub ühele vanale naisele, kes pole just väga sõbralik.

Luise Sõõmake õues värsket õhku. Selles lauses oli liiga palju täpitähti ja kas „sõõmake“ on üldse sõna...

5T ja 5P klassi haikud

Kevadine konn metsas kraavis mõnules, mina vaatasin.

Kevadine õu, tuul, taevas, päike mängib ikka alati.

Mattias Altmanis

Teodor Uueni

Päike soojendab.

Tolmu keerutab üles.

Kajakas muneb.

Plärtsti kukub lund.

Kool on ära jäetud meil. Õhtul otsin und.

Mark Kozlov

Anna Altrov

Kevadel sulab helkiv lumi kiirelt veeks, oja saab ta teeks.

Benjamin Kaptein

Foto: Marion Kaldoja

Koolivahetund Haabneeme rannas. Päikese loojang enne ööd.

Kaidi Tingas (lapsevanem)

Päike paitab mind.

Tuul mu põski silitab.

Käed valla lasen.

Kevadel kaunis päike soojendab õhku ja paitab kassi.

Brigitta Krieger

Kristofer Vutt

Päikene särab, sillerdab sinilillgi, kajab linnulaul.

Kevad on ju käes.

Päike ilus särab ka.

Puudel pungad on.

Felly Lähker

Paula Jürimäe

Oja vuliseb.

Linnudki siristavad.

Kevad ongi käes.

Päikene särab.

Varsti on aprill käes.

Lilled tärkavad.

Luise Lähker

Roosi Ristal

Kõnnin metsa all.

Seal näen puid ja sipelgat, kes ainult töötab.

Kevad on õues, puud on pruunid väljas, varsti on suvi.

Päike paistab taas.

Puudel pungad õitsevad.

Linnud laulavad.

Kristopher Kurg

Säde Vaher

Kevad õue peal, päike paistab puu ladvas, lilled tärkavad.

Päike paistab nüüd. Õues on väga ilus.

Mina olen toas.

Joonas Sebastian Toome

Märt Lukas Marran

Aias on kevad.

Päikene väljaski.

Lumi sulab.

Mõtted mul päiksel, kuid vihma meil sajab siin.

See ongi kevad.

Roosi Ristal

Mona Elisabeth Vaske

Hans Voldemar Puri

Kevade soojus.

Lillede hõng ja ilu on kevade märk.

Hanna Ehandi

Kevad on käes.

Päiksega nüüd ärkan ma igal hommikul.

Paul Samuel Kallikorm

Kristiina Väljamäe "Kirsiõied", 3T lapsevanem

MEIE INIMESED HEAS KLASSIS SUHTUTAKSE LUGUPIDAVALT ÕPPETÖÖSSE JA OLLAKSE ÜKSTEISE VASTU SÕBRALIKUD JA HEATAHTLIKUD Intervjuu õpetaja Ahti Saaresega Gustav Selirand, Robert Paulus, 7P

Milline on Teie arust hea õpilane?

Hea õpilane on see, kes suudab õppida ja kes teeb oma asjad ära ning kel on elementaarne huvi töö vastu.

Milline on Teie arust hea klass?

Hea klass on see, kui selle õpilased suhtuvad lugupidavalt õppetöösse ja et neil pole viha või pahatahtlikkust üksteise vastu.

Kuidas Te oma klassiga läbi saate?

Hästi! Minu klassi poisid on eriti positiivsed ja proovivad asjad tehtud saada.

Millistes teistes koolides Te õpetanud olete?

Enne, kui ma tulin Tallinna Toomkooli, olin ma õpetanud VHK-s ja ka veel teistes koolides, aga see oli juba palju aastaid tagasi.

Kuidas Te hindaksite Toomkooli kümnepallisüsteemis?

Ma annaksin toomkoolile midagi üheksa ja kümne vahel ehk siis 9,5. See on just sellepärast, et ükski kool pole täiuslik, aga ka sellepärast, et toomkool töötab vägagi hästi. Õppenõukogul on asjad kontrolli all jne.

Mis puhul teeksite õpetamisega lõpparve?

Ma õpetaksin, kuni tervis seda lubab.

Kui Te peaksite vahetama elukutset, siis mis see oleks?

Kuna koolides on alati tihe töö ja lärm, siis oleksin ma nõus tegema ükskõik millist vaikset ja rahulikku tööd näiteks muuseumis.

Eks ma nokitseksin ikka õpetamise kallal.

Saaksin aidata kodust või anda isegi järeleaitamistunde. Võimalus oleks olla ka abiõpetaja ja asendusõpetaja.

Kas kavatsete kunagi veel toomkoolist kuhugi teise kooli õpetama minna?

Ei, kuni toomkool mind ikka õpetajaks tahab, jään ma siia õpetajaks. Sest nagu ma ütlesin – toomkool on väga hea kool.

Kas jagate koolis õpilastega asju oma eraelust?

Ei, sugugi mitte. Ma ise ei tiku õpilaste eraellu ja mul pole vaja, et nemad minu eraelu kohta midagi teaksid.

Mis koolis Te ise õpilasena käisite?

Keila gümnaasiumis. Tänapäeval on see küll ära lammutatud, aga põhikool on ikka alles.

MULLE MEELDIB TÖÖTADA VÄIKSES KOOLIS

Kas Te olete varem ka koolis töötanud?

Jah, olen.

Intervjuu inglise keele õpetaja Terje Rinnega

Kas õppisite õpetajaks juba ülikoolis?

Jah. Enne õppisin inglise keelt ja kirjandust ning magistrantuuris õppisin võõrkeeleõpetajaks.

Maia-Marii Samberk, Liisa Ehandi, 7T Õpetaja Terje Rinne, kus Te töötasite enne toomkooli tulekut?

Enne toomkooli töötasin Merivälja Koolis.

Miks otsustasite toomkooli kasuks ja tulite just meile õpetajaks?

Mulle meeldib töötada väikses koolis. Samuti tundsin mõnda õpetajat varasemast ajast, mistõttu ma ei tulnud päris võõraste sekka.

Esimesed kohtumised Egle Viilmaga olid südamlikud.

Miks Te valisite õpetajaameti? Õpetajaametis ei hakka kunagi igav.

Kuidas olete rahul oma klassiga?

Minu klassi noormehed on omanäolised isiksused.

Kas Teile meeldib teie amet?

Jah, sest iga päev on täiesti erinev ja kunagi ei tea ette, mis tuleb.

Kas Te saate oma klassiga hästi läbi? Üldiselt küll.

Mis on naljakaim asi, mis Teil kooliaasta jooksul juhtunud on?

Kui ma pidin elus esimest korda küsima, kas siin majas häid lapsi ka on.

Kas õpilased saavad klassis hästi läbi? Üldiselt küll.

Kas see vastab tõele et Te olite kunagi näitleja? Miks otsustasite kooli õpetajaks tulla?

Ma olin näitleja luuleteatris Varius, aga see ei olnud minu põhitöö.

MINU KLASS HOIAB MIND JA MINA HOIAN NEID

Ühel ilusal päeval sain teada, et toomkooli vajataksegi uusi õpetajaid. Ma ei mõelnud pikalt ja kandideerisin.

Liisa Ehandi, Maia-Marii Samberk, 7T

Miks just õpetajaamet?

Mina valisin õpetajaameti sellepärast, et mulle on lapsest saati meeldinud lastega töötada ja neid aidata.

Intervjuu õpetaja Kadri Liimaliga

Kus Te varem töötasite?

Pärast ülikooli lõpetamist tõi elu mind Tallinnasse, kuid siin ma õpetajana tööle ei asunud. Pikki aastaid töötasin hoopis avalike suhete ja turunduse valdkonnas ja teenisin lisa vabakutselise ajakirjaniku ning keeletoimetajana. Üks õnnelik juhus, mil mu lapse lasteaias vajati õpetajat, viis mind tööle vahvasse Kelmiküla lasteaeda.

Miks valisite just Tallinna Toomkooli?

Tallinna Toomkoolini jõudsin taas tänu oma noorimale tütrele, kes alustas siin oma kooliteed.

Alates esimesest päevast, mil me koos üle koolimaja läve astusime, sai mulle selgeks, et kui ma tahan üldse kusagil koolis töötada, siis on see just selline väike, armas, sõbralik ja kokkuhoidva kooliperega nagu toomkool.

Kuidas olete rahul oma klassiga?

Mul on klassis ülitoredad ja tublid poisid, kellele meeldib koolis käia ja õppida ja kes kõik hoiavad mind ja mina hoian neid! Mulle meeldib, et nad on väga elavad ja jutukad, samas väga töökad ja sõbralikud.

Kas Te õppisite õpetajaks juba ülikoolis?

Pärast keskkooli lõpetamist läksin ma Tartu Ülikooli ja õppisin eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. Õpetajana töötasin ülikoolis õppimise ajal paari aasta jagu Ida-Virumaal Sinimäe Põhikoolis, kus olin eesti keele ja kirjanduse õpetaja eestlastest õpilaste osakonnas ja ka vene õpilaste osakonnas.

Mis nõu annaksite järgmise aasta esimesele klassile?

Mul on tõesti mõned head soovitused.

Kindlasti oled sa kooliminekut kaua oodanud.

See tähendab, et muutud nüüd palju iseseisvamaks, pead paljusid olukordi ise lahendama ja võtma vastu otsuseid, kuidas käituda. Ole kooli minnes liikluses väga tähelepanelik ning hoia hoolikalt oma asjadel silma peal. Ole hooliv ja lugupidav oma õpetaja ja kaasõpilaste vastu ning järgi kooli reegleid, käitu ja riietu viisakalt. Kuula tunnis hoolega ja tööta kaasa. Ole sõbralik ja hooliv – teistega arvestades võid leida koolist sõpru kogu eluks.

Hoia ennast ja teisi! Rõõmsat koolitee algust!

Millist õppeainet meeldib Teile kõige rohkem õpetada?

Päris ühte ja erilist lemmikut õppeainet mul ei olegi, kuid kindlasti meeldivad mulle eesti keele tunnid, sest mulle meeldib koos poistega lugeda, neile ette lugeda, nendega erinevatel teemadel arutleda. Veel meeldivad mulle väga kunstitunnid, sest meisterdamine ja joonistamine ja värvidega mässamine on vahva.

Kas olete oma ametiga rahul?

Jah, mulle meeldib minu amet väga.

Kas saate oma klassiga hästi läbi?

Mul on klassis ülitoredad ja tublid poisid, kellele meeldib koolis käia ja õppida ja kes kõik hoiavad mind ja mina hoian neid.

Mis on naljakaim asi, mis Teil kooliaasta jooksul juhtunud on?

Meil saab tegelikult iga päev natuke nalja.

Mulle endale meeldib vahel tõsise näoga nalja visata ja siis vaadata, kuidas poisid sellele reageerivad. Mõned ikka jäävad vahel uskuma ka, kui ma ütlen, et täna teeme viis kehalise kasvatuse tundi järjest ja mitte ühtegi eesti keelt.

Kas õpilased saavad klassis hästi läbi?

Omavahel saavad poisid hästi läbi ja neil on esimese aastaga kujunenud välja tugevad ja kindlad sõprussuhted.

SAAME TUTTAVAKS – 1T Tahan teile tutvustada 1T klassi kolme tüdrukut: Marii Seliranda, Liisa Maria Grööni ja Dominica Rinkeviciutet. Intervjuule aitas kaasa nende klassijuhataja Aet Hintsov.

Loore Kull, Marion Kaldoja, 7T

Kuidas on teile siiamaani koolis meeldinud?

Marii: Mulle on koolis siiani väga, väga meeldinud.

Liisa Maria: Mulle on meeldinud siiamaani koolis väga, sest koolis on palju sõpru ja lahked õpetajad.

Dominica: Hästi on meeldinud. Aga praegu tahaks väga kooli tagasi minna, kodus pole nii huvitav õppida. Koroona-aeg pole üldse tore. .

Liisa Maria Gröön, 1T

Mis on teie lemmikõppeaine?

Marii: Minu lemmiktund on inglise keel.

Liisa Maria: Mul on mitu lemmikut: inglise keel, sest see on nii lõbus; kunstiõpetus, sest seal saab uusi põnevaid asju juurde õppida ja meisterdada; kehaline, sest mulle väga meeldis talvel uisutamas käia!

Dominica: Inglise keel on minu lemmiktund, kuna see on tore, õpetaja näitab pilte ja plokke ning saame kleepse. Õpetaja on nii ilus ka.

Millistes huviringides te käite?

Marii: Ma käin Unicorn Squadis (tehnoloogiaring ainult tüdrukutele), käisin ka keemiaringis, kuni see ära lõppes, ja laulan ka kooris.

Liisa Maria: Käisin esimesel aastal kunstiringis ja keemiaringis.

Dominica: Käin iluvõimlemises.

Marii Selirand, 1T Kelleks tahate suurena saada?

Marii: Suurena tahan saada loomaarstiks või loomade päästjaks.

Liisa Maria: Tahan saada lasteaiakasvatajaks, sest kui mina käisin lasteaias, siis mulle väga meeldisid minu õpetajad ja see, kuidas nad meiega tegelesid. Saaksin töö ajal paljude lastega kogu aeg mängida.

Dominica: Tahaksin saada suurena näiteks modelliks ja poliitikuks, sest seal saab olulist tööd teha kontoris ning seal on ka kõik inimesed viisakalt riides.

Milliste hobidega veel vabal ajal tegelete?

Marii: Vabal ajal meeldib mulle sõpradega mängida, näiteks Fortnite`i, ja mulle väga meeldib loomadega tegeleda ja nendega mängida.

Liisa Maria: Minu hobid vabal ajal on joonistamine, rulluisutamine, „Harry Potteri“ lugemine ja lmi vaatamine.

Dominica: Vabal ajal on minu hobiks lugemine, mul on väga suur koomiksikogu ja kõik „Ühe äpardi päeviku“ raamatud ka. Lisaks meeldib mulle veel joonistada ja hamstriga mängida.

Nagu lugeda võisite, meeldib 1T klassi tüdrukutele väga koolis käia. Loodame, et seda rõõmu jätkub neile mitmeks õppeaastaks!

Dominica Rinkeviciute, 1T

MULLE ON LÄHEDASED VÄÄRTUSKASVATUSE PÕHIMÕTTED Intervjuu vene keele õpetaja Olga Izmailovaga Loore Kull, Marion Kaldoja, 7T Kui kaua olete õpetajana töötanud?

Juba 29 aastat.

Kas olete elu jooksul elanud ka mõnes muus riigis peale Eesti?

Olen kogu oma elu Eestis elanud, alates 1964. aastast.

Mis teile kõige rohkem Eesti riigi juures meeldib?

Mulle meeldib, et meil on demokraatlik riigikord, kus on tagatud igaühe õigused.

Miks otsustasite just Tallinna Toomkooli õpetajaks tulla?

Otsustasin toomkooli tulla, kuna mulle on lähedased väärtuskasvatuse põhimõtted.

Kuidas Teile Toomkoolis meeldib?

Tallinna Toomkoolil on väga hea õpetajate kollektiiv ja inimlik, toetav juhtkond.

Kuidas Teile klassid siiamaani meeldinud on?

Oma klassid meeldivad alati. Rõõmu teeb, kui näen, et õpilased on hästi hakkama saanud.

Vene keel on eesti õpilastele teadupärast keeruline, aga kas Teie jaoks on samuti eestikeelseid sõnu, mis tunduvad vahetevahel keerukad? Üksikuid sõnu, mis on keerulised, on raske välja tuua. Raskusi on vahel astmevahelduse ning ma- ja da-tegevusnime kasutamisega.

Milliseid võõrkeeli Te veel oskate? Või milliseid olete õppinud?

Koolis ja ülikoolis õppisin inglise keelt. Eesti keelt õpin iga päev, kodus ja koolis.

Mis olid Teie lemmiktunnid, kui Te veel ise koolis käisite?

Kooliajal olid mu lemmiktunnid kirjandus, vene keel ja inglise keel.

Millega Teile vabal ajal tegeleda meeldib?

Vabal ajal meeldib mulle lugeda, ujuda, aiandusega tegeleda ja kokata.

Lisaks veel rahvatantsus käia, nautida kodutöid ning puhkuse ajal meeldib mulle ka reisida.

TOOMKOOLIS ON KRISTLIK HOIAK

Intervjuu muusikaõpetaja Piret Kullaga Mirjam Saskia Martin ja Sarah Katarina Põdder, 7T Miks Te otsustasite just Tallinna Toomkooli õpetajaks tulla?

Kohe alguses, kui Tallinna Toomkool avati, mõtlesin, et tahaksin siia õpetama tulla. Ja kui sain teada, et siia otsitakse muusikaõpetajat, kandideerisin, ja nii see otsus siia õpetajaks tulla sündis.

Kuidas Teile üldiselt Tallinna Toomkool meeldib?

Mulle kindlasti meeldib, et see on kristlik kool, kuna ma ise olen samuti kristlane. Mulle ka meeldib, et siin on kristlik hoiak.

Miks te just muusikat hakkasite õpetama?

Ma tulen vägagi musikaalsest perest ja muusika on mind alati tõmmanud. Paljud minu pere liikmed mängisid ka ise instrumente ja nii hakkasin minagi õppima maailma kõige parema viiuliõpetaja juures.

Kas sooviksite, et Tallinna Toomkoolis oleks midagi teisiti?

Ausalt öeldes sooviksin, et õpilased oleksid natuke parema iseloomuga.

Kas Te olete ka kunagi kellegi teise kui muusikaõpetajana töötanud?

Jah, olen varem 10 aastat raamatukogus töötanud.

Kuidas Te tunnete ennast selle suhtes, et toomkool on nüüdseks üle seitsmesaja aasta vana?

Me kõik teame, et vahepeal oli selle kooli tegevuses väike paus ja me kindlasti püüame vanu traditsioone elustada, aga tegelikult ei saa nüüd enam kõike taastada.

Mis on Teie arust Tallinna Toomkoolis teistmoodi kui teistes koolides?

Kindlasti see, et siin on palju väiksemad klassid kui teistes koolides, sest 16 last ühes klassis on tegelikult ikkagi väike arv.

Ja söögilaul.

MEIE ÕPILASTE TÄNAVUSED TEGEMISED

1P Pika Hermanni tornis

Mida poisid sellest aastast arvavad?

Kokku kogunud õpetaja Kadri Liimal Luukas Teras Minule on kooliaastast meelde jäänud kunsti- ja tööõpetuse tunnid. Ja kui me käisime Riigikogus ja Pika Hermanni tornis. Ja uisutamine.

Jaak Lõhmus Mulle meeldisid kõik meie ühised tegevused sellel kooliaastal. Kõige rohkem jäi mulle meelde Riigikogu külastus ja väga meeldis ka uisutamas käia.

Markus Kristjan Schmidt Minule on meelde jäänud esimese koolipäeva tordisöömine. Tore on olnud ka koolis sõpradega mängida.

Ekke Paomets Mulle meeldis kõige rohkem vanalinna parkides käia. Seal sai jalutada ja mängida. See oli mõnus vaheldus.

Jakob Janke Esimene koolipäev – olin natukene närvis, sest olin esimene kord koolis ja ei tundnud veel oma klassikaaslasi.

Isadepäeva tunnid isadega – Markuse ja Mattiase isa näitasid meile lennukeid ja elektroonikat.

Karli isaga käisime merepäästejaamas. Mulle meeldis kuulata huvitavat juttu, sõita paadiga ja proovida õpetaja Kadrit päästa.

Uisutamine – mulle meeldib uisutamas käia, sest siis saab olla värskes õhus.

Oskar Jaak Solman Miikael Haljasorg Kõik on sellel aastal väga põnev olnud. Klassiga olen käinud Rüütli majas. Eriti meeldis mulle legovõistlus. Huvitavad on olnud arvutitunnid.

Koolis oleme sünnipäevade puhul soovinud üksteisele õnne. Direktori palus meil teha palmioksi ja siis ma selle ka tegin. Õpetaja Kadriga koos oleme meisterdanud palju huvitavaid asju.

Inglise keele Poem Bookis on huvitavad luuletused, sest uusi asju on lõbus õppida.

Tallinna Toomkoolis on väga huvitav. Apteegi koolimajas on väga tore väike korvpalliväljak ning ükskord suvel ma isegi võitsin oma korvpallivisetes seal oma isa.

Sõime kooki. Käisime uisutamas.

Keemia tunnis tegime pauku. Keka tund õues meeldib.

Jõulupeol oli palju kingitusi ja snäkke.

Henno Atko Saares Mulle meeldis kõige rohkem: 1. Merepäästekeskus 2. Uisutamine 3. Keskraamatukogu 4. Nukuteatris 5. Kendamad riiulil ootamas 6. Mattiase ja Markuse isa külaskäik

1P klass Aleksander Kirs Mulle on meeldinud kõik tegevused, mis me klassiga koos teinud oleme. Eriti meeldis mulle päev, kui saime käia merepäästekeskuses. Meeles on, kuidas õpetaja Kadri vette hüppas.

Vesi oli külm, aga tal oli seljas riietus, mis hoidis teda vee peal ja soojas. See oli põnev.

Toomas Jaaniste

Mattias Robin Schmidt

Minule on kõige rohkem meelde jäänud uisutamine. Väga meeldis ka see, kui panime tomatid kasvama.

1T ja 1P spordipäeval

Mulle jäi meelde see, kuidas käisime merepäästel külas. Me läksime sadamasse Karli autoga.

Siis läksime merepäästekeskusesse ja Karli isa tutvustas meile keskust. Siis läksime välja ja panime vestid selga ja läksime paadiga sõitma ja siis näitas merepääste, kuidas nad inimesi päästavad.

1T klassi aasta eredaimad hetked Kokku kogunud õpetaja Aet Hintsov

1. klass jõudis seitsme kuuga koolielusse mõnusalt sisse sulada.

Esimesele klassile on kõige tähtsam päev 1. september. Sel õppeaastal oli see nii suviselt soe, et imeilusa koolivormi kandminegi tundus piinavalt palav. Rongkäik läbi tihedalt turiste täis vanalinna oli uhke, pidulik ja uudsusest pakatav. Oma trükivärskete aabitsatega liikusime Toomkooli ühtse rivi esireas ja tundsime end suure koolipere uute liikmetena imeliselt.

1T klass Iga päevaga liikusime sügisest talve poole ja tuttavaks said nii emad-isad-õpetajad omavahel kui koerad-kassidki, sest nii mõnigi loomake saatis sõpra hommikuti kooli ja kui palju sellest kõigile elevust oli.

Koos käisime uisutamas, see pakkus kõigile palju rõõmu. Uisupaelad olid küll pikad ja käed hakkasid külmetama, kiivriga oli pisut ebamugav, kuid lustlik elevus täitis kogu uisuplatsi, nii mõnigi seitsmeaastane tegi uhkeid piruette, nii mõnigi valus kukkumine õpetas libedal tasakaalu otsima. See oli ühtlasi kehalise kasvatuse tund ja vaba aeg koos, nii mõnigi vanem käis meiega kaasas, sest heast lõbust ei saa ilma jääda.

Koos poisteklassiga käisime Riigikogus ja uudistasime tähtsaid koridore, kus laste ja vanemate jaoks olulisi otsuseid vastu võetakse. Eriti põnev oli ronida Pika Hermanni torni tippu ja tikutopsisuurusest Tallinnast oma kodumaja otsida. See oli ühtlasi sportlik ja õpetlik käik.

Ka toomkooli teine maja on nii põnev oma eriskummaliste käikudega, käime seal balleti- ja folklooritunnis ja kontsertidel. Selles majas toimus ka jõululaat, kus said kõik lapsed koos oma vanematega aega veeta: kohvikus käia, etendusi vaadata ja muusikat kuulata, sai meisterdada ja mängida, sõpradega lustida.

Jõudsime käia nukuteatri jõuluetendusel ja Estonias „Balletilugu“ vaatamas, Theatrumis etendusel „Üksi“ ja „Esmeralda“, keskraamatukoguga tutvumas ja linnamuuseumis toomkooli näitusel ja vanaaja koolitunnis.

Väga tore oli ka see, kui meil klassis külalised käisid. Päästekeskuse loeng veeohutusest oli nii põnev, et nii mõnigi laps läks koju ja palus mereäärse maakodu juurde päästevesti osta. Suukooli loeng aga õpetas korralikult hambaid pesema ja nende eest hoolitsema.

Koolis saab palju nalja, näiteks stiilinädalal olid nii lapsed kui õpetajad väga lustakad.

Selline sigin ja sagin muutis ühe koolinädala hoopis eriliseks.

Kindlasti oleme sattunud veel sinna ja tänna, osalenud nii siin kui seal, nautinud veel üht kui teist, saanud selgeks nii mõndagi.

1T klass ootab väga kaaslastega taaskohtumist, kuid rõõmustab natuke pikemate hommikute ja vanematega veedetud aja üle.

Rõõmu, lusti kõigile!

1T klass ja õpetaja Aet

2P klass piparkoogimaanial Kuna emakeelenädala oluliseks tegelaseks koolis oli Sipsik, siis meiegi tegelesime sellega kinos filmi vaadates, lugusid kuulates ja Sipsikut maalides.

Selle õppeaasta kõige erakordsemaks sündmuseks võiks pidada olude sunnil koduõppele jäämist. Küll aga olid poisid kogu keerulise õppetegevuse kõrval tohutult loovad, sest valmisid looduslikest materjalidest lausa raamatulugu ja muudki põnevat. Veel ehitati Legodest erinevaid ehitisi ja valmistati kevadvaadetega raamatuid. Pühademunadki said kujundatud ja rõõmsad võileivad valmistatud. Kui lugemispäevik jääb kooli, siis tuleb ikka üks teemakohane lugemispäevik ise meisterdada ja seda täitsa omal algatusel. Meie klassi õppeaasta lõpetuseks võime öelda, et oleme nõudlikul ajal nutikad ja loovad.

Jõululehm ja Ükssarv Kaarel Uueni, 2P Ükssarve nimi oli Hop. Hop armastas jõule. Jõulud on tema jaoks nagu elu unistus. Seega, Hop soovis, et kogu aeg oleks jõulud. Siis otsustas Hop jõululehma juurde minna. Jõululehm oli jõuluvana. Ja ta läkski jõululehma juurde.

Jõululehma maja oli tema majast kaugel. Hop kõndis, kõndis, ja lõpuks oli kohal. Jõululehm nagu ootas teda. Jõululehma päkapikud nägid ja kuulsid Hoppi.

Jõululehm ütles: „Tere, minu päkapikud kuulsid sind. Ma tean, mis sind siia toob.”

Hop ütles, et kui sa tead, siis tee seda.

Hop vaatas akna poole ja ta nägi, et sadas lund, kuigi parasjagu oli suvi.

Ja Hop ütles: „Aitäh! Ma väga tänan sind!”

Siis andis Jõululehm Hopile pulgakommi. „Mille eest sa selle mulle andsid?” küsis Hop. Ja jõululehm ütles: „Lihtsalt oli üks komm üle.”

2P klass

Eduard Vilde Muuseumi külastus Johannes Kaptein, 2P Eduard Vilde Muuseum asub Kadriorus. Mulle meeldis, et seal muuseumis räägiti palju toredaid lugusid. Mulle meeldis punase soki lugu. Ükskord Eduard läks välja, tal olid mõlemas jalas mustad sokid. Siis ta avastas, et ühes on auk ja mõtles, et nii ju ei kõlba ja ta läks vahetas selle välja ja pani punase soki. Siis ta läks parki jalutama ja siis üks väike tüdruk piilus teda seal ja ütles: “Aga kuule onu, nii ju ei kõlba, et ühes jalas on punane ja teises must sokk.” Eduardile tegi see hästi palju nalja.

Muuseumis oli ta kontor ja tal oli uksesilt, kus peal oli ta nimi. Tal oli laua peal sulepea ja tint. Me saime ka pärast tindi ja sulepeaga kirjutada. See meeldis mulle väga. Seal oli vanaaegne telefon ja mingi vana raamat oli laua peal lahti. Vildel oli suur elutuba. Sain teada, et seal tehti ka näidendit.

Vilde ise ei ostnud seda maja, vaid talle kingiti see maja. Seal oli kolm vanaaegset kohvimasinat.

Siis seal oli külmakamber põranda all. Siis seal olid Eduardi ja ta naise riided ja osa lapsi sai neid proovida. Mulle meeldis arvata, kumb on Vilde ja ta naise voodi. Mulle meeldis reisitahvel, kus olid kõik kohad, kus Vilde oli reisinud. Ta oli väga palju reisinud - näiteks Lätti, Soome, Venemaale.

Eduard oli peen härrasmees. Ta kasvatas vuntse, aga kui ta vanemaks sai, siis ta lasi need maha lõigata. Mulle meeldisid vanaaegsed näpitsprillid.

Vilde suri enne kui ta naine. Ma sain teada, et Vilde on väga palju raamatuid ja näidendeid kirjutanud, näiteks „Paula pulm” ja „Kuul pähe”. See on mu lemmikmuuseum, kus oma klassiga käinud olen.

2P Vilde muuseumis

Villu ja kindad Karl Rasmus Kiili, 2P Villu kindad olid juba kaua konutanud asjade lendamise kastis. Villu oli nad kunagi ära kaotanud väljas mängides ja üks teine laps oli nad leidnud. Nad mõlemad olid punast värvi. Ühel päeval tahtis vasaku käe kinnas sealt välja saada, ta vingerdas natuke, kuid ei jõudnud kastist välja. Paremal kindal tuli idee, ta ronis vasakpoolse kinda seljale ja ronis üle kasti ääre.

Kuid vasak kinnas ei saanud kuidagi üle ääre, ta ütles paremale kindale, et mine üksi aga parema käe kinnas ei tahtnud teda maha jätta. Selle asemel otsis ta ühe helkuri, viskas selle helkuri üle ääre ja vasaku käe kinnas ronis üle ääre ja tänas parema käe kinnast. Nad hakkasid koos aknalauale minema.

Aken oli parasjagu lahti, nii et kindad said välja ronida. Nad kukkusid mingi tooli peale.

Vasaku käe kinnas vaatas ja nägi, et vihma kallas. Parema käe kinnas väsis ära ja jäi magama.

Vasaku käe kindal ei olnud selle vastu midagi, ta heitis ka magama.

Järgmisel päeval äratas parema käe kinnas vasaku käe kinda. Tal oli idee. Üks vihmavari oli jäänud tooli kõrvale ja parema käe kinnas hüppas selle peale, ta hoidis käepidemest kinni ja vasak kinnas hüppas järele. Vihmavari tõusis lendu! Vasaku käe kinnas karjus õudusest, kui nad lendasid üle autotee.

Lõpuks hakkas vihm järele jääma ja tuul samuti, nii et vihmavari laskus maha. Kumbki ei teadnud, kus nad olid. Siis nad nägid ühte väikest poissi, kelle nimi oli Mart. Ta nägi kindaid ja tormas nende juurde. Ta ema vahtis ukse pealt ja hüüdis teda tuppa, sest vihma oli hakanud jälle sadama. Mart ütles, et kohe tulen, aga ma võtan need kindad kaasa. Ta jooksis kiiresti koos kinnastega tuppa ja ema kiitis teda: „Küll on hea, kaotasid kunagi lasteaias oma kindad ära ja nüüd leidsid uued.“ Kindad olid väga rõõmsad. Kuna Mart oli väike poiss ja kindad talle natuke suured, said nad temaga veel kaua koos aega veeta.

2T muljed sündmusterohkest aastast Kokku kogunud õpetaja Marget Kulo Tuuni Jaaniste Mulle meeldis sel õppeaastal kõige rohkem stiilinädal, eriti 90ndad. Aga mulle meeldis ka rahvusraamatukogus, kus me pidime eksliibrise tegema, mis käib raamatu sees ja näitab, kes on selle raamatu õige omanik.

Marleen Tint Mulle meeldis käia klassiga „Sipsikut“ vaatamas, sest see oli ülilahe lm.

Spordipäev meeldis ka, seal olid nii lõbusad ülesanded.

Mulle meeldis ka klassihommik, sest seal sai mängida lõbusaid mänge.

Piparkoogimaania oli ka tore, stiilinädal lahe ja töötoad ägedad.

Ella Sophie Sutt Mulle meeldis kõige rohkem jõuluhommik, sest siis oli meil palju põnevaid tegevusi.

Ka meeldis mulle maadlemine. Õpetaja Kristin õpetas meid ning sain Leonaga maadelda.

Veel meeldis piparkoogimaania külastus, sest sealt saime maitsvaid piparkooke koju kaasa.

2T klass

Miina Maria Link Mulle meeldis kõige rohkem stiilinädal, sest seal sai panna riidesse teistmoodi, mitte nagu tavapäevadel. Saime õppida uut tantsu. Veel meeldis see, et õpetaja Marget võttis ka stiilinädalast osa. Kõige ägedam oli üheksakümnendate päev ja „Nagu kaks tilka vett“, siis said valida, kellega tahtsid ühtemoodi olla.

Veel meeldis mulle see, kui Eva isa käis isade nädalal meile tundi andmas ja tegime koos temaga hummust. See oli lahe!

Saara Sein Mulle jäi kõige rohkem meelde sellest aastast jõuluhommik, kus igaüks pidi midagi tegema, et saada kelleltki kingitus. Seda kingitust oli isegi toredam ise teha, kui kingitust saada. Väga tore oli ka, et igaüks tõi midagi süüa ja juua.

Siis meeldis mulle stiilinädal, sest siis ei pidanud koolivormiga käima. Sai panna selga midagi ägedamat ja stiilsemat. Kaks kõige huvitavamat päeva olid filmipäev ja „Nagu kaks tilka vett“. Mulle meeldis olla Leonaga ühtemoodi.

Lisaks meeldis mulle mõelda koos klassikaaslastega meie kevadnäidendit.

Huvitav oli mõelda, mis näidendis võiks juhtuda ja kes on näidendi tegelased.

Leona Tuvikene Selle õppeaasta jooksul meeldis mulle kõige rohkem, kui käisime piparkooginäitusel piparkooke tegemas. Seal olid piparkookidest kunstiteosed ja näiteks oli seal üks eriline piparkook, kus oli klaaskomm sees.

Piparkooginäitusel olid erinevad ülesanded. Näiteks oli hästi palju piparkooke ja siis anti vihjeid ning nende vihjete järgi pidime otsima, milline piparkook see võiks olla. Ja me leidsime piparkoogid üles.

Seal oli ka üks väikene koht, kuhu keegi ei tohtinud minna. See oli nagu salakamber ja seal saime me piparkooke teha ning siis kodus ära süüa.

Mulle meeldis veel väga, kui meil oli koolis stiilinädal. Hästi lõbus oli see, et seal oli iga päev erinev teema ja vastavalt sellele teemale pidime riidesse panema. Näiteks kui teemaks oli „2 tilka vett“, siis pidime ühe paarilise valima ja temaga samasugused riided selga panema. Olime nagu kaksikud.

90ndad olid stiilinädalal mu lemmikud. Panime riidesse 90ndate moodi. Naljakas oli ja me tantsisime iga vahetund 90ndate muusika järgi ja meie õpetaja kandis nabapluusi ning see oli täiesti esmakordne ja äge.

Roosi Rikken

Zara Durrani Mulle meeldis see, et õpetaja loosis meile iga nädal paarilised. Tore, et sai erinevate tüdrukutega koos olla. Minu arvates oli meil sel aastal rohkem sõprust.

Mulle meeldis veel see, et Saara ema valmistas meie joonistuste põhjal näidendi.

Veel meenub tore klassihommik, kus saime üksteisele kingitusi valmistada, ja stiilinädal, kus iga päev oli mingi teema. Eriti meeldis neljapäev, kus iga vahetund sai tantsida „Hands up“ tantsu.

Minu meelest oli kõige lahedam asi linnamuuseum, sest seal sai sulega kirjutada. Teine mu lemmikasi oli viktoriin, kuna seal sai palju nuputada. Kolmas mu lemmikasi oli spordipäev, sest seal sai palju liigutada. Neljas lemmikasi oli klassihommik, sest ma sain seal esineda. Viies lemmikasi oli „Aukliku päeva“ raamatu esitlus, sest me saime seal auke teha. Kuues lemmikasi oli Piparkoogimaania näitus, sest seal sai piparkooke teha.

Anni Saar Meil on maailma parim õpetaja, kes viib meid igale poole seiklema. Kõik kohad on alati nii-nii huvitavad.

Koolis teeme samuti palju põnevaid asju. Näiteks käisime kinos „Sipsikut“ vaatamas. See oli selline film, et kui seal oli rõõmsaid hetki, oli tunne, et justkui tahaks kohe sellesse filmi sisse minna. Kuid seal oli ka kurbi hetki, et tulid kohe pisarad silma ja oli tunne, et ei tahaks üldse sellesse filmi sisse minna.

Tegelikult oli kurbi hetki palju ja ma nutsin päris palju.

Praegu on väga kurb, et me päriselt kokku ei saa ja koolis käia ei saa. Tore on see, et oleme siiski saanud interneti kaudu üksteist näha ja kuulda.

Eva Rosalind Sennett Mulle kõige rohkem meeldis sellel aastal piparkoogitegemine, sellepärast et oli nii lõbus teha sulatatud kommidest piparkoogile kaunistusi.

Mulle jäi meelde see, kui mu isa käis koolis õpetamas kokkamist isadepäeval.

Koos oli lõbus kokata koolis oma isaga.

Samuti meeldis mulle 8T klassi tüdrukutega meisterdamine. Vanemate tüdrukutega oli lõbus koos olla. Meisterdasime koos tammetõrudest loomakesi.

Väga põnev oli käia eksootilises loomaaias, kus saime näha madusid, katsusime tuhandejalgset ja puumardikas jalutas mu käe peal.

3P tegemised õpetaja Tähti Siinmaa

1. septembril seadsime sihid selleks õppeaastaks.

Tundub, et peaaegu kõik on täide läinud. Ainult ujumaõppimine jäi ära, sest just siis, kui kauaoodatud ujumiskursus pihta pidi hakkama, kuulutati välja eriolukord ja meid saadeti koju õppima.

Üks vahva sügisene päev oli 28. septembril, kui käisime koguperematkal Aegna saarel.

Sügiseste tippsündmuste hulka kuulus ka mardipäeva rongkäik, kus lisaks toredale rongkäigule, sattusid meie klassi poisid ERR „Nova“ saadet lmivate ajakirjanike mikrofonide ja kaamerate ette oma mõtteid avaldama.

Sel aastal võtsime palju asju ühiselt ette ka koos tüdrukuteklassiga – käisime ajaloomuuseumis vapitunnis, tegime ühiselt jõulunäidendit, käisime teatris, Estonia ooperimajas, Eckeröline´i pardal, Ämari lennubaasis, loomaaias ja Riigikogus.

3T kooliaasta kokkuvõte Kokku kogunud õpetaja Mai-Liis Mäeväli

Silja Europa Vanessa Renzel Sügisel külastasime kruiisilaeva Silja Europa. Seal saime käia laeva kaptenisillal. Me käisime sellises liftis, mis ei töötanud elektriga. See lift töötas bensiiniga. Me saime sillal kommi. Seal laevas oli lava, kuhu istmetele oma joped panime. Me käisime treppidest üles ja alla. Kui me läksime sillale, siis olid kajutid lahti, kuna koristajad koristasid. Sillal istusin mina, Mirtel ja Laura tüürimeeste toolides. Me mängisime, et me juhime laeva ja me saame ükskõik mida tellida.

Raamatukohvik

Marianne Kuningas Me oleme teinud klassiga palju raamatukohvikuid, kus me tutvustame oma loetud raamatuid.

Vahel on meil kohustuslik raamat, autor või vabatahtlik raamat. Raamatuid tutvustame eesti keele tunnis, kus teeme mõnikord lugemiskontrolli, kui on olnud kohustuslik raamat lugeda. Me peame oma raamatut lühidalt tutvustama, sest aega on tavaliselt vähe. Kui kellelgi ei ole raamatut kaasas, et seda näidata, siis on meil valge ekraan, kuhu me projektori abiga pildi raamatu kaanest kuvame.

Asjal on ka parem pool, sest kui me oma raamatuid tutvustame, saame ka enda ja teiste toodud näkse maitsta.

Mardipäev

Emma Kogerma Tegime koos isadega mardipäevaks maske. Hiljem kasutasime neid maske mardipäeva jooksuks. Kui lõpuks see päev tuli, kus me pidime minema marti jooksma, siis osa meie klassi tüdrukuid ütles kogu aeg, et nende mask on nii kole. Aga mina lohutasin ennast niimoodi, et mardipäeva maskid peavadki koledad olema. Me läksime Riigikogusse marti jooksma. Riigikogus nägin palju tuttavaid ja võõraid.

Pärast anti igale klassile, kes seal oli, kommi. Meie jagasime meie klassi kommid pärast võrdselt ära.

Minu arust oli see väga lahe päev.

Loomaaed

Eleanor Ani

Me käisime 6. detsembril klassiga Tallinna loomaaias. Me nägime palju huvitavaid loomi, linde ja kalu. Alguses me mängisime toas loomaaia-mängu, kus me olime ise loomaaia talitajad. Lõpus läksime tagasi koolimajja ja pidasime toreda klassiõhtu.

3T klass Ämari lennuväljal

3T ja 3P Pika Hermanni tornis

Klassiõhtu

Laura Haljasorg Me käisime loomaaias ja tulime tagasi kooli. Me vahetasime riided ja hakkasime tantsima. Me mängisime erinevaid mänge, näiteks peitust, mis on minu lemmikmäng. Me tegime üksteisele kingitusi. Minu arvates oli see väga tore ja huvitav, mida igaüks sai. Minu arvates on see olnud parim üritus koolis, mis me oleme koolis oma klassiga teinud.

Rosanna Laasmäe 6. detsembril otsustasime klassiga korraldada meie klassi esimese klassiõhtu. Me otsustasime, et kõik võisid tuua midagi maitsvat, näiteks küpsiseid, mandariine, komme, pitsat ja veel palju süüa.

Klassiõhtu oli väga äge, sest kogu koolimaja oli tühi. Minu meelest oli söökla kõige hirmsam ja pimedam koht. Ma arvasin, et hirmul on suured silmad.

Johanna Teedla Siis oligi aeg käes. Kõik võtsid oma ilusad riided kaasa ja panid need selga. Siis panime kommid lauale – nämmi! Kui õpetaja hakkas muusikat panema, siis me kõik tantsisime. Kui olime muusika ära kuulanud ja ära tantsinud, mõtlesime mängida mingit mängu. Otsustasime, et hakkame mängima peitust. Viimase peitusemänguga pani koristaja juba peaaegu kõik uksed lukku, samal ajal kui meie olime peidus. Lõpuks saime välja. Kui klassiõhtu läbi sai, läksime kõik koju.

Mirtel Matt Mulle meeldis klassiõhtu, sest seal sai endale ise riided valida. Ma läksin varem ära, aga ikka mulle meeldis see. Me kuulasime muusikat ja mängisime mänge, seal oli tore!

Stiilinädal Ida Teresa Leetmaa Meil on koolis igal aastal üks päev, kus me saame panna selga omaenda riided. Aga sel aastal oli meil sõbrapäeva puhul stiilinädal terve nädal. Meile oli valitud kindlad teemad.

Esmaspäeval oli filmikangelase päev, teisipäeval oli mustripäev, kolmapäeval „Nagu kaks tilka vett“, kus ma olin oma parima sõbra Lauraga samades riietes. Neljapäeval olid 90ndad ja reedel võis sõbrapäeva puhul kanda kas valget, roosat või punast.

Minu lemmikpäev oli kolmapäev, sest siis ma sain Lauraga samasugune olla. Mulle meeldis selle nädala juures see, et ma ei pidanud vahelduseks koolivormi kandma, vaid sain oma enda stiilis ringi käia. Tore oli ka, et õpetajad võtsid sellest osa. Õpetaja Mai-Liisi Mary Poppinsi kostüüm meeldis mulle eriti. Loodan, et järgmisel aastal tuleb taas meie koolis stiilinädal.

3T stiilinädal

Toompea loss Anni Alus

Sel aastal käisime klassiga Toompea lossis. Seal asub Riigikogu. Me kohtusime seal Priit Sibulaga. Ta rääkis meile, mis asi on Riigikogu ja kuidas see töötab. Meile näidati lossi erinevaid ruume. Me käisime ka Pika Hermanni tornis. Mulle meeldis kõige rohkem see, et käisime lõpuks Riigikogu istungit vaatamas.

Riigikogu Miia Saar

Talve lõpupoole külastasime Riigikogu. Meile näidati paari kohta selles majas. Me saime küsida küsimusi Priit Sibulalt. Meid juhatati Valgesse saali, kus näidati meile Riigikogu esimeeste pilte.

Käisime ka Pika Hermanni tornis. See oli nii äge! See oli nii ilus vaade, seal kõrgel tornis! Trepp oli keerlev ja suhteliselt pikk. Üles minnes oli üsna raske, aga alla tulles oli nii lihtne.

Mulle meeldis väga!

Anni A. sünnipäev

Mirtel Matt

See oli viimane kord, kui me nägime üksteist ja tohtisime kallistada! Seal oli tore, sest mina ja veel mõned nägime „kummitust“ (tegelikult oli see puuoks). Me sõime jääd (seepärast ma haige olingi) ja lund (mis ei olnud koerapissine, usaldage mind). Kõik oli tore!

Kommentaar: Sünnipäev toimus matkana Pääsküla rabas.

Kelleks tahan saada Mia Maria Juul Ma tahaksin saada loomaarstiks, sest nad ravivad loomi ja mulle meeldivad loomad. Ma ei ole veel väga kindel, aga võib-olla hakkan ka näitlejaks, sest nad saavad reisida. Mulle meeldib koolitundides, kui me mingit näidendit teeme, sest siis saab palju nalja.

Eleanor Ani Mina tahan hakata koertejalutajaks ja kodusisustajaks. Koertejalutajaks tahaksin ma saada sellepärast, et mulle meeldivad loomad ja sisustajaks sellepärast, et mulle meeldivad ilusad kodud ja et nendes oleks hea olla. Ma mõnikord isegi mõtlen niisama, kuidas kodu sisustada, aga päriselt võib see palju raskem olla.

Vanessa Renzel Ma tahan saada moekunstnikuks, sest siis saan teha ilusaid riideid. Või hoopis tahan saada stjuardessiks. Siis saan igal pool reisida. Võib-olla saan ümbermaailmareisil käia. Varem tahtsin saada loomaarstiks. Aga stjuardessiks ma ikkagi ei taha saada, kuna ma tahan kahte koera võtta.

Niisiis tahan moekunstnikuks saada.

3T ja 3P Riigikogus 3T kevadluuletused

Mia Maria Juul Lumikellukesed õitsevad, pungad varsti ärkavad.

Metsa minnes on meil soe, jalas kummikud, ei loe.

Lumi sulanud, hinges rõõm päikse sära rõõmu toob.

Laura Haljasorg Käes on kevad, ilus aeg, tuleks nüüd vaid vaheaeg.

Lumi sulab, tärkab lill, rõõmsalt mängib laste pill.

Tundmatu Taevas õues hall ja kole, vihma tibutab ja pole üldse tore.

Vaatan aknast, muru tärkab, lumikellukene ärkab.

Anni Ristal

Emma Kogerma

Mirtel Matt

Meie õues on koerad ja vanemad raamatuid loevad.

Täna päike soojendab nina, kevadilmal pole midagi viga.

Käisin väljas jalutamas, kedagi ei näinud.

Pärast hobust talutamas, kus ammu polnud käinud.

Väljas oli jahe ning batuuti polnud õues.

Kuid ma olen kahevahel, sest kevad on veel põues.

Viit, viit, siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk!

Viitsitas linnuke, linnas, kus kõik puust ja kivist, on ju imelik?!

4P klassi tegemised õpetaja Heiki Haljasorg

7. mail 2019 käis praegune 4P klass Taani saatkonnas, laulis dirgent Kaja Posti juhatusel Taani hümni ja kohtus Taani suursaadiku Kristina Miskowiak Beckvardiga.

29. mail 2019 sai Tallinna Toomkooli võistkond koosseisus Justus Janke, Ralf Reno Roots, Kristjan Simon Hannus ja Martin Minin I–II koha Raadio 7 üle-eestilises mälumängus.

6. juunil 2019 osalesid praeguse 4P klassi poisid Rootsi saatkonnas lipupäeval ning laulsid Eesti ja Rootsi hümni.

15. juunil 2019 kinkis praeguse 4P klassi poiss Siimon Liivik Taani kuninganna Margarethe IIle lilled.

16. septembril matkasime Viru rabas ja tähistasime Pärtli sünnipäeva.

25. septembril külastas 4P koos 9P-ga paavsti visiidi 1. aastapäeval Tallinna dominiiklaste kloostrit, kus keskajal tegutses ka kloostrikool.

7. oktoobril käisime vaatamas Tallinna Toomkiriku orelit.

8. oktoobril käis 4P koos 9P-ga Tallinna Kadioru lossis vaatamas „Taani kuldaja kunsti näitust“, kus võis näha ka kuulsat „Taani lipu langemise“ maali.

9. oktoobril külastas 4P koos 9P-ga Tallinna Linnamuuseumis vaatamas näitust „Dannebrog“.

16. oktoobril uudistasime näitust „Tallinna Toomkool – Eestimaa hariduse nurgakivi“.

30. oktoobril külastas 4P koos 9P-ga Ukraina katoliku kirikut, mis asub Tallinna vanalinnas.

9. detsembril käisime klassiga Niguliste kirikus vaatamas näitust „Neitsi Maarja – naine, ema, kuninganna“.

16. detsembril käisid 4. klassid piparkoogimaania töötoas.

16. märtsil algas eriolukorra tõttu distantsõpe. 4P klassi poiste käitumine paranes märgatavalt – alates sellest hetkest ei saanud ükski poiss enam ühtegi märkust ning käitumine muutus üleöö eeskujulikuks.

Dannebrogi näitus

4P Taani saatkonnas

4P õpilaste muljed kooliaastast Stepan Mulle meeldisid Taani saatkonna ja Rootsi saatkonna külastamine ning vastlapäev. Eriti tore oli vastlapäev, sest seal me laulsime ja sõime komme.

Jan Mulle meeldis vastlapäev, sest me saime vastlakukleid süüa. Lisaks sellele me veel laulsime ning see oli hästi tore. Kahjuks oli külm ilm, muidu oleks see päev olnud täiuslik. Loodan, et järgmine vastlapäev tuleb täpselt sama vägev või vägevam. Ootan seda juba väga.

Pärtel Mulle meeldis väga Taani saatkond ja Taani saadik. Seal oli väga tore Taani saadiku ees uhkusega laulda. Meile pakuti seal kommi ja see oli neist väga viisakas.

Tore üritus oli ka Viru rabas, sest seal oli minu sünnipäev. Mulle väga meeldis see sünnipäev, kuna mu isa poolt vanaema oli giid ja ema poolt vanaema tõi kaasa head ja paremat (lõunasöögiks minu klassile). Minu arust oleks võinud retk veel pikem olla.

Meeldis ka piparkoogimaania. Piparkoogimaanias oli lahe karamelliga piparkooke teha. Üks piparkoogimaania juhatajatest on minu naaber.

Kristjan Taani saatkonna külaskäik tekitas minus rõõmsa tunde. Inimesed olid seal väga sõbralikud ning positiivsed. Kui alustasime Taani hümni laulmisega taani keeles, olid nad äärmiselt üllatunud. Samuti meeldis väga ühispilt rõdul koos Taani suursaadikuga. Kokkuvõtlikult võin öelda, et erinevate saatkondade külastamine on minule väga suur au.

Väga huvitav oli Toomkiriku oreli vaatamine. Ma ei olnud kunagi näinud lähedalt mitte ühtegi orelit. Olles esimest korda oreli läheduses, tekkis imeline ärevustunne. Toomkiriku orel nägi lihtsalt hiiglaslikult suur välja. Nii suur, et sinna sisse võis minna vaatama lausa kõlatorusid. Eriti põnev oli see, et saime ise proovida oreli klahvistikul mängimist.

Piparkoogimaania töötuba oli ka tore ja see on õige magus koht. Kõik piparkoogitaignast valmistatud teosed nägid välja maitsvad ning lõhnasid suurepäraselt. Piparkoogimaania töötoas saime ise valmistada erinevaid piparkooke. Mina tegin väikese kiili, mille kaunistasin sulatatud lutsukommidega. Suur aitäh kõikide toimunud koolisündmuste eest!

4P Rootsi saatkonnas

Martin Mulle meeldis see, et me saime ise teha piparkooke. Me vaatasime igasuguseid suuri piparkoogiskulptuure. Me saime ka piparkooke osta. Me ei pidanud koolis olema.

Eriolukorra tõttu ei pea me koolis käima, me saame teha Zoomi kohtumisi, meil on rohkem aega jalutada.

Huvitav oli käia vaatamas Ukraina katoliku kirikut, mis asub Tallinna vanalinnas. Ma sain tõlkida vene keelest eesti keelde. Me saime annetada raha kirikule. Seal räägiti väga huvitavat juttu.

Ekke

Mulle meeldis orelit mängida. Väga tore oli Tallinna Toomkirikus – ei tea küll, kas hakkaksin ise tulevikus orelit mängima. Tahaks kunagi uuesti proovida.

Distantsõpe on tore. Praegu on natuke rohkem vaba aega kui tavaliselt. Saab kauem väljas olla ja saab rohkem süüa. Aga palju on õppida.

Michael Mulle meeldis Pärtli sünnipäev Viru rabas, sest oli palju rahvast. Mulle meeldis see, sest see oli tore.

Kooliaasta toredaimad sündmused 4T klassis Heleri See kooliaasta oli väga tore. Me tegime stendi, mõtlesime välja muinasjutu ja palju veel.

Iris See aasta oli üks toredamaid aastaid.

Anni Ma arvan, et selle kooliaasta kõige toredam sündmus oleks olnud reis Saaremaale, aga koroonaviiruse pärast ei saa me sinna ju minna. Aga kui nüüd seljataha jäänud kooliaasta peale mõelda, siis mulle meeldisid kõige rohkem klassiõhtud ja klassiõhtutel mängud ja näitlemine.

Maria Minu jaoks oli kooliaasta toredaim sündmus see, kui Heleriin meie kooli tuli. Heleriin oli väga sõbralik, kui ta meiega liitus, ja ta on ka väga tore ja hea sõber.

Heleriin Kooliaasta kõige toredam sündmus oli see, kui ma Mariaga kohtusin.

Ta on väga tore ja sõbralik. Ta on mulle väga tähtis. Maria võttis mind kohe omaks ja ta tähendab mulle väga palju. Mulle meeldib koos Mariaga tema laulutundides käia ning temast pilte ja videoid teha.

Pärast vaatame neid koos ja mõni on neist ka naljakas. Minule ja Mariale meeldib reisida, lisaks on meil ka teisi ühiseid asju.

4T klass

4T klass jĂľuluhommikul

Reelika Sügisel oli spordipäev. Me tegime alguses soojenduse ja siis hakkasime võistlema.

Ma ei mäleta täpselt, kes võitsid, aga see oli tore päev. Ühel päeval läksime lastekirjanduse keskusesse. Me pidime mõtlema muinasjutu, kirjutama ja mingi juhtumi lahendama. Edasi läksime nukuteatrisse, seal mängisime nukkudega ja panime endale Buratino ninad ette. See oli väga tore.

Iiris Oli imeline sõpradega koos olla ja mängida.

Stiilinädal oli minu arust kõige toredam. Riietusime erinevates stiilides nagu kaksikud, üheksakümnendad ja veel, aga ma ei mäleta. Kui oli kaksikupäev, siis mina ja Paula olime kaksikud. Meil olid musta-roosatriibulised püksid ja kollane pusa. Disneypäeval ja 90ndatel oli mul koolivorm. Mustrilised riided olid mul püksid ja särk ka. Üleüldse oli see nädal tore.

Helena Alguses me sõitsime nr 4 trammiga lennujaama juurde, sest seal me pidime hakkama pelmeene valmistama. Ja muidugi kõige ees vudisid kolmikud, kuna me läksime nende isa juurde neid pelmeene tegema. Siis me jõudsime kohale ja panime enda kaasavõetud põlled ette ja hakkasime pelmeene valmistama.

NUKU muuseumis saime vaadata vanu nukke ja ise ka mõne nukuga teatrit teha. Me saime teha ka varjuteatrit ja ma õppisin kätega hundi kuju tegema, aga nagu mina ikka... ma olen ära unustanud, kuidas seda teha.

Me tegime sel aastal tööõpetuses endale kõik ühe köögivilja. Alguses me oleks pidanud tegema kõik ühe porgandi, aga me otsustasime, et valime ise, millise köögivilja teeme. Ma otsustasin teha ühe suure tomati. Ja nagu ma soovisin, siis sellest tuligi väga suur tomat. Vahepeal hakkas mul see natuke untsu minema ja siis ma pidin mõned read lahti tõmbama.

Aga siis ma ikkagi sain selle tomati lõpus valmis ja tuli välja, et ma heegeldasin klassis kõige suurema köögivilja. Ma olin väga rõõmus.

Grete Pelmeene oli nii hea koos kuhja sojakastmega süüa. Mulle endale meeldisid rohkem lihaga pelmeenid. Valmistada oli ka tore. Kõige raskem oli see, kui pidi tainast ühe käega hoidma, teise käega täidist tõstma. Mõlemad pistsid aeg-ajalt laua või lusika pealt plehku. Pelmeenid olid väga-väga maitsvad. Ma polekski tahtnud ära minna, vaid seal istuda ja enda tehtud pelmeene süüa. Sealne soja oli väga hea. Mulle meeldis seal väga.

4T piparkoogimaanial

Marta Meie klass käis 16. detsembril piparkoogimaania töötoas, kus oli väga vahva. Me läksime sinna ja kohe ei saanud uksest sisse ja me pidime ootama.

Herta Alguses mängisime sellist mängu, kus sulle anti paber, millel olid selgitused erinevate piparkoogist ehitiste kohta. Meie pidime need saalist üles otsima. Seal oli väga erinevaid asju piparkookidest. Minu üks lemmikuid oli merineitsi, kes oli üleni piparkoogist tehtud. Peale seda, kui kõigil oli tööleht tehtud, läksime töötuppa, et hakata piparkooke tegema. Meie teema oli putukad. Mina tegin mesilase. Alguses pidime taigna peale oma putuka kuju joonistama ja siis välja lõikama. Me saime panna ka karamellitükid tühjadesse aukudesse, et pärast oleks värvilised. Ja siis oligi aeg piparkoogid ahju panna. Kiiremad said isegi kaks tükki teha. Kõigi putukad nägid väga ilusad välja, kuid juba pärast ahjust väljavõtmist läks osa katki, sest mitmel kukkus piparkook maha. Kui tagasi koolimajja jalutasime, kukkus minu mesilane ka maha. Õnneks ei läinud see väga katki, ainult mesilase nõel tuli otsast. Peale kooli sõin oma ülejäänud mesilase ära ja see oli väga maitsev.

Helin Piparkoogimaanial oli väga põnev. Seal oli väga palju ilusaid ja lahedaid piparkoogiehitisi.

Poisid tulid meiega piparkoogimaaniale kaasa. Algul läksid poisid töötuppa. Tüdrukud uudistasid samal ajal näitusesaalis. Me täitsime ühte töölehte. Pärast vahetasime poistega kohad. Ma ei tea küll, mida poisid töötoas tegid, aga minu klassi tüdrukud tegid väga ilusaid kunstiteoseid. Mina tegin ühe ilusa piparkoogiliblika, mille ma kohe sel päeval ära sõin.

Seal oli väga tore ja põnev. Ma soovitaksin ka teistel sinna minna.

Paula Koolis tegi õpetaja piparkookidest pilti.

Adele Minu klassi jõulud olid nii lõbusad. Me esitasime jõuluhommikul luuletusi, tantse, laule ja nalju. Vastu saime kingitusi. Igaüks oli jõuluhommikuks süüa kaasa toonud ja seda sai ka näksida. Pärast jõuluhommikut läksime kirikusse jumalateenistusele. Kuulasime, kuidas kirikuõpetaja räägib. Pärast jumalateenistust oli aeg koju minna. Meie päev oli võrratu.

4T heegeldatud köögiviljad

4T klassi luuletused kevadest Helena Kull

Iris Kitter

Käes on juba märtsikuu, lehtedeta veel mõni puu.

Päevad juba valged on, kuid veel ei hüppa ükski konn.

Tunda on, et käes on märts, sest jalge all käib plärts-plärts.

Märtsis õitseb palju lilli, kuid pole peenardel veel tilli.

Uued lehed puul, on ka tugev tuul.

Vihma kallab taevast, enam keegi ei aevasta.

Iti Nuume

Iiris Liira Helin Maris Mäeväli

Märts on kevadkuu või on see miski muu?

Kevad pole õige aastaaeg, kui sealt puudub märtsi aeg.

Linnud tagasi on tulnud, neid ma olen juba kuulnud.

Kevadekuul on ilus tuul, kevadetuul sahistab lehti puul.

Lumikelluke kasvab akna all, tal on soe ja mõnus sall.

Kevade lapsed on väga head ja neil on ka väga targad pead.

Kevadekuul on imekaunis tuul, kevadekuu on kõige kaunim kuu!

Sooja seenevihma retseptid Adele Kala VAJA LÄHEB 400 g seeni 1 tl sammalt 3-6 sl soojust 1 kg vett 2 kg värskust 1 pilv VALMISTAMINE Kõigepealt vala vesi pilve peale. Värskus tasub pooleks tunniks sügavkülma panna. Siis valad veele peale kogu värskuse, isegi viimse tilga.

Järgmisena veeretad seened saja grammi kaupa sisse. Soojuse paned 1 tunniks ahju 100 kraadi peale ning lased teistel valatud asjadel oodata. Kui soojus valmis, valad selle korraga sisse. Ning lõpuks natuke sammalt. Kulbiga segad natuke ja siis ongi valmis.

Heleri Sassian VAJA LÄHEB 505 g vihmapiiskasid 20 g mustikaid 200 ml mett 1 dl piima 2 dl mustikamoosi 1 vikerkaar 11 päikesekiirt VALMISTAMINE Tee tükkideks vikerkaar ja päikesekiired.

Sega mesi, piim ja mustikamoos kokku.

Vahusta kõik, ja 5 minuti pärast ilmub soe seenevihm.

4T nukumuuseumis

5P tegemised sel õppeaastal õpetaja Terje Rinne

Meie õppeaasta algas orienteerumisega Pirita metsas, kuhu Hansu vanemad olid meile rajapunktid valmis pannud. Kuna orienteerujate toetusmeeskonnad olid terved pered, siis võistkondi sai mitu ja pereliikmed jagunesid erinevatesse metsas sihipäraselt ekslevatesse rühmadesse. Väike vihm ei morjendanud kedagi ja metsast väljunud rahulolevaid orienteerujaid ootasid piknikulinal suupisted, mis kahanesid loetud minutitega. Metsas olemine teeb kõigil meele rõõmsaks.

Linnaarhiivis tutvusime iidsete linnaürikutega ajast, mil linna nimi oli veel Reval. Meile oli aardekambris teejuhiks hr Juhan Kreem.

Etendust „Momo“ käisime vaatamas nukuteatris ja jõuluetendust ajaloolises kaupmees Hopneri majas. „Momo“ mõtlemapanev teema, huvitav lavastus ja head näitlejad moodustasid kokku etenduse, mis vaimustas 5P noormehi.

Enne jõule imetlesime Niguliste kiriku peaaltari keskaegset retaablit, Maarja altari retaablit, Surmatantsu ja imekaunist jõulupuud. Piparkoogimaania näituselt leidsime kõigile üllatuseks Karla töö. Piparkoogid võtsid meistrite käe all skulpturaalsed vormid.

Koos 5. klassi tüdrukutega oli meil jõulupidu, kus mängiti lustlikke mänge, mis nõudsid kiirust, osavust ja nutikust. Käis jõuluvana, kellele noormehed esitasid kirjanduslikke vahepalasid, luuletusi, muusikalisi etteasteid ning jõu- ja ilunumbreid.

Võõrkeelte nädalal käis viiendatel klassidel külas Kanada saatkonna juht hr Michael Eyestone, kes pidas huvitava ja illustratiivse loengu Kanadast. Kui saabus küsimuste esitamise hetk, tõusis klassis esineja jahmatuseks kätemeri ja ta pidi ausalt tunnistama, et kõigile ta vastuseid ei teadnudki.

Veel toimus meil vanaaja tantsude tund õpetaja Madli Telleriga, kus koos viienda klassi tüdrukutega tantsiti vanu inglise, prantsuse ja itaalia tantse.

Estonia teatris vaatasime balletti „Alice Imedemaal“. Enne lugesime inglise keele tundides raamatu läbi, et balletikeel oleks mõistetavam. Etenduse visuaalsed efektid ja pöörased tantsunumbrid jätsid kõigile kustumatu mulje.

Selle õppeaasta kevade oleme unikaalsel distantsõppel. Uudse olukorra erakordsus esitab põnevaid väljakutseid nii õpilastele kui õpetajatele.

5P orienteerumas

5P Ăľpilased Hans Voldemar ja Teodor koos 7P poiste Karl Otto ja Oskariga jĂľululaadal

5P Pirita metsas

5P muljeid täis aasta Hans Voldemar Puri

See kooliaasta on olnud päris sündmusterohke – oleme käinud teatris, balletti vaatamas, näitusel, isegi arhiivis ja orienteerumas, aga nüüd oleme kõik enda kodudes või maakodudes ning ei saa enam koolis käia.

Mõned põnevatest asjadest, mis me sel kooliaastal tegime, olid minu arust orienteerumine, arhiivi külastamine ja jõulupidu. Ühel päeval tulid üheksandikud vahetunni ajal meie klassi ja laulsid ühele mu klassivennale sünnipäevalaulu (tal oli sünnipäev). See oli ootamatu ja ka natuke naljakas. Üks veidramaid etendusi, mida sel aastal vaatamas käisime, oli nukuteatris etendunud „Momo“. See räägib lapsest, kellel ei olnud vanemaid, aga kel oli veider võime kannatlikult kuulata. Temaga rääkides läksid inimestel kõik mured ära. Nii saigi temast peaaegu kõigi külaelanike sõber.

Siis aga tulid sinna külla niinimetatud hallid härrad või ajavargad, kes ütlesid inimestele, et nad enda vaba aega teise inimeste peale ei kulutaks, aga sellega võtsid hallid härrad inimeste aja ära ja lõpus pidi Momo nende aja tagasi saama.

Teater oli päris huvitav ja hästi tehtud, selle mõte oli näidata, et mure väljarääkimine võib selle mure tühistada ja et teistest inimestest tuleb hoolida.

5P Estonia teatris

5P klassiga Estonias balletti „Alice Imedemaal“ vaatamas Teodor Uueni Meie klass hakkas ooperisse minekuks valmistuma juba enne jõule. Hakkasime Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“ kuulama inglise keele tundides ja meil oli väga tore vaadata värvilisi kiiresti liikuvaid pilte. Me tegelikult kuulasime alguses, kuidas see meile inglise keeles ette loeti, aga see ei olnud nii tore ja mõnus nagu animafilmi vaadata.

Me juba teadsime, et me läheme uuel aastal Eesti uhkeimasse ooperisse, mille laes on maal punasõduritest ja vaatame itaallaste tehtud balletti „Alice Imedemaal“.

Kui pühapäeva, 9. veebruari õhtu lõpuks kätte jõudis, saime õhtul teatris õpetaja Terjega kokku. Hea, et õpetaja varakult piletid tellis, sest novembris esietendunud ballett müüdi kuni kevadeni välja ja siis poleks enam pileteid saanudki.

Aeg, kui me etenduse algust ootasime, ei olnudki nii pikk ja kui me teatrisaali sisse saime, olid vähesed inimesed maha istunud. Meie klass sai minna kohtadele, mis olid saali keskel parteris. Jõudsime isegi enne Valge saali puhvetis käia.

Ooperis esimest korda õhtul istuda on ikka väga võimas ja huvitav. Isegi külgtoolid olid täis ja publikut palju. Kui etendus algas, siis tuli see tavaline algus, mida me kõik teame ja armastame. Ruum läks pimedaks ja öeldi, et mobiilid on keelatud ja tuleb olla tasa. Siis tuli dirigent, aplaus ja muusika algas.

See etendus oli osade sõnul võimas, sest seal olid uskumatud ja väga ebatavalised kostüümid, võimas kunstnikutöö ning üllatav lavastus. Ka oli ootamatu, et kasutati vene heliloojate tuntud muusikat. Näiteks Tšaikovski „Pähklipurejast“, mida me alati perega vaatamas käime.

Lava oli pidevalt muutuv, sest alguses olid lava dekoratsioonid päris, aga pärast tehti midagi täiesti uut videotes. Lava taga oli valge ekraan ja sinna peale näidati videot tegevustest, mis minu ja mitme teise arvamusel on päris ootamatu ja ehk pisut odav uuendus Eesti vanima balleti- ja ooperiteatri jaoks.

Tundus, nagu oleks kaks tüdrukut sattunud Tallinna vanalinnast Estoniasse ja seal tagaruumis tukkuma jäädes Märtsijänese kannul Imedemaale. Kilpkonnad olid ruladel ja tõuk helendas. Vaheajal olidki oodatud fantaasiakostüümid nähtud ja inimesed said korrakski rõõmust lõhkeda ning selle üle arutada.

Vaheajal olid kõik tavalised inimesed huvi kaotamas ja saalis läks jutt vaheaja järel kümne palli võrra valjemaks. Teise vaatuse kuninganna ja kaardipaki võitluse osad olid samas kõige ägedamad. Kostüümid olid seal juba täiesti pöörased ja kasutati Hatšaturjani muusikat.

Kui etendus läbi sai, lõppes see samal kohal, kus see oli alanud, ehk tüdrukute unest ärkamisega teatri tagaruumis. Ja nagu ma enne ütlesin, oli see lugu algusest peale väga ilus. Ma poleks uskunudki, et Alice`i loost on võimalik ballett teha. Aplaus oli võimas ja lavale saadeti palju lilli.

Kui inimesed hakkasid väljuma, siis oli suur probleem, et kui inimesed väljuvad, siis meie, kes me olime rea keskel, olime põhimõtteliselt kinni jäänud. Asjad läksid hullemaks, kui me lõpuks välja jõudsime, kell oli üksteist ja järgmisel hommikul oli nädala esimene koolipäev ehk esmaspäev. Mõned proovisid ka õpetajalt vaba päeva välja rääkida, kuid see ei õnnestunud. Aga kui kõik rõõmsalt ooperist koju jõudsid, oli see juba unustatud ja uus koolinädal sai alata.

Pidime õpetaja Terjega ka kevadel balletti vaatama minema, aga kahjuks on teater nüüd kinni. Võib-olla siis järgmisel sügisel.

5T klassi kroonika Brigritta Krieger ja Paula Jürimäe 8.11.2019 Isadepäevaks tuli meile kooli Hendrik Relve (Eesti looduse-, rännu- ja kirjamees). Hedrik Relve rääkis palju huvitavat Borneo vihmametsade kohta, nt inimeste kohta, kes seal elavad (penaanid).

Mina (Luise) ja Brigitta pidime pärast teda kitarridel esinema ja me harjutasime aula ukse taga. See oli tegelikult päris lõbus, sest me tegime seal nalja ja vahepeal tuli ka mõni teine klassiõde juurde. Siis esinesime meie ära ja läksime midagi muud tegema. Kooli isadepäev oli tore ja palju nalja sai ka! ☺ 20.11.2020 Meie klass käis linnamuuseumis Tallinna Toomkooli näitusel. Seal oli päris põnev. Mulle jäi meelde see, kui me lahendasime ammuseid tekstülesandeid. Ekskursiooni lõpus saime kirjutada vanade kirjutusvahenditega. Pärast uitasime muuseumis ringi.

27.11.2019 Minule jäi kooliaastast meelde see, kui me käisime kinos Sõprus vaatamas lmi „Liblikaefekt”. See oli väga nunnu prantsuse loodus lm, mis rääkis sellest, kuidas liblikad kasvavad ja kuidas nende elu on. Minul oli väga tore. Praegu igatsen juba väga kooli.

2.12.2019 Minu (Anna) isa tõi meie klassi kuuse. Otsustasime õpetaja Tiinaga, et kaunistame selle kuuse kohe ära. Meie kuusk säras nagu täht. Mulle meeldis see, sest siis tundsin pühade lõhna meie klassis. Mul on see mõnus kuuselõhn siiamaani meeles.

1.–7.12.2019 1. detsembril oli Tallinna Toomkooli traditsiooniline heategevuslik advendilaat (jõululaat).

Koolipere organiseerib külastajatele ühiselt kohvikuid, õnneloose ja meisterdamistube.

Väiksematele on muinasjututuba. Toomkooli õpilased esinevad laadal laulude, näidendite ja pillimänguga. Kooliõpilaste tehtud parimad pildid jõuavad advendilaadal heategevuslikule oksjonile. Advendilaadal kogutud raha saab toomkool kasutada selleks, et õpilaste igapäevast koolielu paremaks muuta.

5T jĂľulud

18.12.2019 Mulle meeldis, kui käisime klassiga detsembri lõpus Rakveres. Kell 10 saime kooli ees kokku ning hakkasime sõitma minibussiga Rakvere poole. Esimene peatus oli politseimuuseumis.

Seal saime ise hästi palju asju proovida, nt mööda muuseumi ringi joosta, ilma et kaamerasse jääksime.

Järgmine peatus oli lõuna, seal me sõime lõunasöögi ära ja asusime jõulumaa poole teele.

Jõulumaal vaatasime esimesena etendust „Kuldse liilia saladus“, siis saime lihtsalt maja peal ringi vaadata. Paar tundi hiljem sõitsime tagasi Tallinna.

19.12.2019 Klassiõhtul mängisime igasuguseid mänge ning samal ajal saime käia söömas ka. Pärast mänge puhkasime ning siis tuli pakkide lunastamine. Loosiga oli igaüks saanud endale kellegi, kellele kingitus teha ja kingi kättesaamiseks pidi igaüks kas luuletust lugema, laulma või midagi muud tegema. See oli väga tore!

Toomkoolis on igal aastal jõulutöötoad ja need on väga lõbusad! Sel aastal moodustati meist kaks gruppi. Töötubasid oli erinevaid: poks, inglise keel, muusika jpm. Muusikatöötoas istusime grupiga ringis, laulsime ja lõime rütmi. Inglise keele töötoas pidime lugema ühe etenduse katkendit. See oli väga tore ja sai palju nalja. Töötoad erinesid tavalistest tundidest, sest sai lõbutseda ja uusi asju proovida.

6.01.2020 6. jaanuaril toimus kooli juubeliviktoriin. Me kõik olime väga õhinas. Anna valiti viktoriini paberil olevaid ülesandeid ära tooma ja siis lahendatult uuesti ära viima. Anna võttis just lahendatud ülesande, et see ära viia ja uus tuua. Ootasime teda päris kaua. Lõpuks läksid paar klassiõde teda otsima. Felly sai kokku õpetaja Kaisa Marraniga, kes ütles, et Annal juhtus õnnetus, ja et Felly viiks ise järgmise ülesande ära.

Kui Felly klassi jõudis, teatas ta, mida oli õpetaja Kaisalt kuulnud. Kõik olid väga mures ja hakati uuesti Annat otsima. Lõpuks leiti ta kooli kantselei diivanil istumas. Ta oli enda pea lauanurga vastu katki löönud. Kõik meie klassi tüdrukud läksid teda lohutama.

Pärast saime meie ja õpetajad Stuudiumis Anna emalt palju kiita, sest olime Anna eest hoolt kandnud. Ka algklasside-ja põhikooli õppealajuhatajad kiitsid meid ja ütlesid, et Anna on vapper tüdruk! Pärast tuli välja, et meie klass saavutas viktoriinis kolmanda koha!!!

6.02.2020 Võõrkeeltenädalal oli meil tantsutund. Esimesel tunnil vaatasime videoklippe, milliseid tantse teisel tunnil õppima hakkame. Teisel tunnil õppisime tantse ning kõik said need tantsud ise läbi tantsida.

10.02.2020 Meid külastas inglise keele tunnis Kanadas elav härra ja rääkis Kanada elust, loodusest, presidendist jm. See oli tore ja meeldiv tund.

Kanada saatkonna esinduse juht Michael Eyestone 5. klasside tunnis

10.02–14.02.2020 Stiilinädal. Selle korraldasid kaks 5T klassi õpilast ja mõned 6T klassi õpilased.

Esimese päeva teema oli Disney- või muu lmi tegelane. Teisel päeval muster.

Kolmandal päeval „Nagu kaks tilka vett“, kus pidid leidma kaaslase, kellega ühesugune välja näha. Neljandal päeval oli teema 90ndad ja viimasel päeval sõbrapäev. Peaaegu kõik võtsid osa.

5T Rakveres

Muinasjutt Punamütsikesest ja 7 pöialpoisist Hanna Ehandi, 5T

Elas kord seitsme maa ja mere taga Punamütsike ja seitse pöialpoissi. Nendega koos elas ka võõrasema, kes käskis Punamütsikesel kogu aeg koristada. Seitse pöialpoissi käisid aga iga päev seitset kitsetalle hoidmas, et kolm kurja põrsast neid nahka ei pistaks. Ühel päeval, kui seitse pöialpoissi olid ära ja võõrasema linnas, läks Punamütsike metsa. Ta korjas lilli ja marju ja kõike, mis talle tee peale jäi. Kui ta oli sellest juba küllalt väsinud ja ta hakkas kodu poole kõndima, nägi tüdrukuke tee peal ühte last, kelle nimi oli Ronja.

Ronja oli kodutu ja väga räbaldunud riietega. Nad ajasid veidi juttu ja siis kutsus punamütsike Ronja enda juurde. Kui võõrasema sellest teada sai, vihastas ta väga, sest võõrasema pidas kodu väga kalliks ega lubanud mitte ühelgi võõral sinna jalga tõsta.

See aga Punamütsikest ei huvitanud. Ta viskas võõrasema majast välja ja võttis Ronja enda juurde elama. Ronja oli väga õnnelik.

Ning nagu ikka elasid nad õnnelikult elu lõpuni.

Ämblikute salajane elu Tekst ja illustratsioonid: Felly Lähker, 5T Kas teie karjute, kui näete enda läheduses ämblikku? Mina karjun küll ja tavaliselt jookseb ämblik kohe seinaprakku. Aga kas te olete kunagi mõelnud, missugune maailm seal seinapraos avaneb…

On aeg jutustada teile lugu Dulcibellest.

Dulcibelle on 12-aastane, süsimust ja hulljulge ämblikutirts. Ta elab ühe tavalise inimese tavalises kodus praos number 134. Nimelt on igal praol number ja prao sees asub küla või linn. Linn on tavaliselt rikkama inimese kodus.

Dulcibelle kodupraos on küla ja palju teid, mis tavaliselt viivad lõpuks ka praost välja, aga need võivad viia ka haiglasse või mujale, kuhu vaja. See on põhimõtteliselt nagu inimeste maailm, ainult et palju pisem. Ühel hommikul pidi Dulcibelle nagu ikka kooli minema. Ta niiditas hambad, sõi hommikusööki ja ruttas kooli.

Koolipäev oli väsitav, sest viimane tund oli kehaline kasvatus. Dulcibelle lonkis koju. Tema ema Charlotte oli lapsele maitsva kärbseroa teinud ja Dulcibelle sõi isukalt kõik ära.

Niisiis, Dulcibellel olid kõik hinded head ja tervis super. Ta kasvas iga aastaga suuremaks, sai targemaks ja läks aina hulljulgemaks. Lõpuks sai ta täisealiseks. Ämblikud ei lähe isegi täisealisena oma praost ehk külast välja, kuid Dulcibelle tahtis seda väga teha. Ta tahtis ämblike linna näha.

Charlotte ja Charlie, Dulcibelle isa, olid aga selle vastu. Nad käisid ikka peale: „Ära mine, seal pole midagi põnevat!“ ja „Ja-jaa, me oleme seal käinud, usu meid.“ Kuid Dulcibelle vastas vaid, et ta on nüüd täisealine ämblik ja otsustab ise. „Mul on siin nii igav! Ma olen otsustanud linna minna ja seda ma ka teen. Ma lahkun kohe homme hommikul.“ Hommik jõudis kätte. Dulcibelle oli eelmisel õhtul asjad kokku pakkinud. Ta oli valmis minema. Ta kõndis pika maa, umbes 6 meetrit. Lõpuks jõudis ta praoni, mis viis inimeste maailma. Täpsemalt selle tavalise inimese elutuppa.

Dulcibelle nägi, et ta peab üle lageda välja minema, aga ta oli kuulnud, et seal peab väga ettevaatlik olema. Seda ta uskus, sest ta nägi, kuidas kaks suurt posti, ehk inimese jalad, sealt üle kõndisid. Siis võttis ta hoogu ja hakkas teisele poole jooksma. Poolel teel kuulis ta kedagi karjumas. Dulcibelle lisas hoogu ja õige pea jõudis ta esikusse. Ämblikuneiu puges ukseprao kaudu õue. Nüüd jäi üle veel sõiduk valida. Ta nägi Coopi autot peatumas ja kullerit inimesele süüa toomas.

Dulcibelle jooksis kõhklemata autoratta peale, sealt edasi autosse, kus asusid Coopi toidupoe tellimused, ja sealt ühte kõige priskemasse toidukotti.

Ta oli viisakas ega söönud kotist midagi.

Auto oli juba kaua aega sõitnud. Dulcibelle oli banaanide peal magama jäänud.

Korraga auto peatus. Uks tehti lahti ja autost võeti välja mitu toidukotti.

Kaasa arvatud see kott, kus tukkus Dulcibelle.

Dulcibelle oli vahepeal üles ärganud ja nägi, kuidas toidukott koos temaga viidi ühte väga suurde majja. See nägi välja peaaegu nagu loss. Kui kott lõpuks põrandale maandus, ruttas Dulcibelle kiiresti saabaste taha peitu.

Kui ta enam inimesi ei näinud, sibas ta esimesse ettejuhtuvasse prakku.

Kohale jõudnud, tabas Dulcibellet pettumus. Seal oli tõesti linn, Charlotte`il ja Charliel oli olnud õigus. Linn oli täpselt samasugune nagu küla, ainult et seal olid autod ja korterid.

Dulcibelle üüris korteri. Ta pidi ühe ämblikupaariga koos elama. Nende nimed olid Sirli ja Siim. Nad olid hästi lahked ja küsisid Dulcibelle kohta palju.

Dulcibelle läks järgmisel hommikul praost välja, aga enne kui ta oli korteri uksest välja jõudnud, jooksis Sirli tema juurde ja ulatas talle toidumoona.

Dulcibelle oli väga tänulik.

Ta jõudis juba tänavale, ent taganes korraga, sest nägi, kuidas neli halli ja karvast käppa tema poole tulid.

Dulcibelle tahtis just tagasi prakku joosta, kui korraga ütles tume hääl: „Oota!“. Ütleja oli karvaste jalgade omanik. Dulcibelle pööras ringi ja sosistas oma heleda häälega: „Ega sa mulle haiget tee?“.

See oli paks hall kass, kes temaga rääkis. „Miks ma peaks? Mul ei ole vaja hiiri ega muid olendeid püüda! Kui mul kõht tühi on, lähen vaatan midagi külmikust,“ vastas kass enesekindlalt.

Dulcibelle muutus seepeale julgemaks. „Kes sa selline oled?“ küsis ta. „Mina olen kass, mu nimi on Chloe. Aga kes sina selline oled, mu kaheksajalgne sõber?“ Dulcibelle naeris: „Mina olen ämblik! Kui tahad, võime sõbrad olla küll. Minu nimi on Dulcibelle. Kas oled selle maja kass?“ „Jah, olen küll. Ma tunnen seda maja nagu oma kahte käppa!“ „Kahte? Sul on ju neli käppa!“, oli Dulcibelle segaduses.

Chloe vastas mornilt: „Kahte käppa ma ju ei näe, need asuvad tagapool, nii et neid ma ei tunne“ „Kuidas ei näe?“ „Kõht jääb ju ette!“ vastas Chloe veel mornimalt. „Ärme nüüd rohkem sellest räägi, ütle hoopis, mis sind siia toob?“

Ta võttis paberi ja pliiatsi ning kirjutas paberile väga pisikeses kirjas: „TERE, MINA OLEN LUISE!“ Ja pani selle kirja Dulcibelle ette. Kirja kõrvale asetas ta pliiatsisöe tükikese.

Dulcibelle luges kirja läbi ja kirjutas söetükiga paberile „TERE! MINU NIMI ON DULCIBELLE.“ Luise oli väga imestunud ja haaras ruttu luubi, et kirja lugeda. Nüüd kirjutas ta: „KAS SA TAHAD OLLA MINU ÄMBLIK?“ Mille peale vastas ämblikutirts, et ainult siis, kui Luise teeb talle klaaspurki kauni kodu ning varustab selle purgist välja ulatuvate pulgakestega, et Dulcibelle saaks alati, kui soovib, purgist väljas käia. Luise luges Dulcibelle kirja luubiga vaevaliselt läbi ning kirjutas: „KAS SA LUBAD, ET TULED IGAL ÕHTUL TAGASI?“ Ja Dulcibelle lubas.

Nii sai Dulcibelle endale toreda kodu. Tal oli väga lõbus. Vahel mängis ta teiste linnas elavate ämblikutega jalgpalli, vahel käisid nad Luisega õues, mõnikord mängisid peitust ja õhtuti luges Luise Dulcibellele unejuttu. Ämblikutirts oli oma eluga väga rahul ja elas nii õnnelikult oma elu lõpuni!

Järjejutt kass Chloest valmib juba õige pea.

6P kooliaasta – palju ägedaid üritusi Richard Peitel ja Maru Männasalu

Sel aastal käisime klassiga mitmel üritusel.

Siimu isa viis meid Estonia teatrisse, toimusid õppekäigud Niguliste kirikusse ja Kiek in de Köki kindlusmuuseumisse. Kunstiõpetaja viis meid vaatama näitust „Balti kett 30. Üks ajalugu, kaks miljonit lugu“ ja fototuuri Fotografiskas. Nagu igal aastal, nii ka sellel toimus koolis jõululaat.

Nimetatud üritustest kõige toredamad ja meeldejäävamad olid Estonia teatri telgitagusega tutvumine, kooli jõululaat ja keskraamatukogus mõrvamüsteeriumi lahendamine.

Estonia teatris viidi meid lava taha ja näidati lavatagust elu – kuidas toimub lavakujunduste ettevalmistamine ja etenduse valgustamine. Saime piiluda rekvisiitide valmistamise töötuppa ja heita pilgu kostüümilattu. Ringkäigu lõpus lubati meil ronida lava kohal olevale platvormile ja vaadata all laval toimuvat orkestriproovi.

Jõululaat oli sellepärast tore, et seal sai osta igasuguseid asju, kaubelda, veeta aega koos klassivendadega ja lihtsalt ringi joosta.

Keskraamatukogus oli ka väga tore, seal anti igale õpilasele maffiaperekonnanimi ja me pidime maffiabossi mõrvari leidma. Igaühel oli oma elulugu paberi peal kirjas ja teised pidid ära arvama, kellel oli kõige suurem motiiv maffiabossi kõrvaldada.

Sportlik 6P

6T klassi selle aasta tegemised Tekst: Hele-Riin Raun Fotod: õpetaja Anna-Kaisa Vita

Meie klass on sellel aastal nii mõndagi toredat ette võtnud.

Lisaks tavalistele koolitundidele ja klassiõhtutele oleme külastanud ka muuseume ning käinud kinos ja teatris. Käisime staabi- ja sidepataljoni avatud uste päeval ja külastasime Balti keti elamusnäitust. Mõni ettevõtmine jäi siiski meelde eredamalt kui teised.

Selle aasta vaieldamatu lemmiktegevus leidis aset jõuludel, kui käisime oma klassijuhataja juures piparkooke küpsetamas. Samal ajal kui pool klassi jõi glögi ja vaatas jõulufilme, tegi teine pool klassi piparkooke. Pärast glasuurisime küpsised ära, rääkisime juttu ja nautisime rahulikku jõulumeeleolu. Õhtu meeldis kõigile väga.

Teine meeldejääv sündmus oli ekskursioon Eesti Kunstiakadeemiasse. Meile näidati erinevaid töökodasid, näiteks puutöökojas saime proovida sõita üliõpilaste tehtud omapärase tõukerattaga ja puidust valmistatud koristajakäruga. Skulptuuriateljees vaatasime ringi ja meie üllatuseks nägime vana Estonia tiibklaverit. Panime siis aga käed külge ning mängisime klaveril ilusaid viise. Kui olime lõpetanud, liikusime edasi. Põikasime ka läbi keraamikaklassist, kus nägime, kuidas potikedra peal kergitati vaase. Kõige lõpuks läksime graa katrükikotta. Seal tutvustati meile erinevaid trükitehnikaid ja vaatasime lõpetanud üliõpilaste pilte, kus muuhulgas märkasime ka oma klassijuhataja töid. Ekskursioon oli lõbus.

Meie klassile meeldis ka stiilinädal. See oli küll kogu koolil, aga siiski väärib nimetamist.

Tundidest oli sellel aastal tore kunst, kus tegelesime fotograafiaga. Saime palju teada, kuidas teha ilusaid pilte ja kuidas kasutada oma fotoaparaati. Teema lõpetasime käiguga Fotografiskasse.

See aasta on möödunud kiirelt. Õppimise vahele on mahtunud ka lõbusad tegevused. Loodame, et ka järgmisel aastal on, mida meenutada!

MitmekĂźlgne 6T

7T klassi aasta parimad palad Marion Kaldoja 7. klassi tüdrukute aasta kõige oodatum üritus oli arvatavasti Rootsi pealinna Stockholmi külastamine.

Olime sellest rääkinud juba alates 5. klassist ja käisime seal nüüd lõpuks koos terve 7. klassiga.

Külastasime Stockholmi vanalinnas asuvat kuningalossi ja kuninglikke talle, seejärel tegime ühe korraliku lõuna ning tutvusime ka ülejäänud Stockholmiga omal käel.

Veel üks lõbus üritus oli isadepäev Tallinna Teletornis. Külastasime seal koos isadega geeniteemalist näitust nimega “Geeniaalne”.

Kohapeal jagati meid kõiki kaheliikmelisteks võistkondadeks – võistkond koosnes lapsest ja tema isast. Igale võistkonnale anti lahendamiseks ristsõna, mille lahendused pidi leidma näitusel eksponaate uurides. Pärast ristsõna lahendamist oli kõigil aega näitusel ringi uudistada ning mängida näitusel olevate eksponaatidega.

Meie seitsmes klass Gustav Selirand Nagu Tallinna Toomkoolis on juba algusest peale olnud, on poisid ja tüdrukud eraldi klassides.

Sel aastal on meie klass lõpuks ka nii-öelda samastunud. Me räägime üksteisega, ilma et peaks mõtlema, et teine on sulle võõras, sest tüdrukute ja poiste klass sai sel aastal üksteist paremini tundma, aga see on ka ühe õpilase vaatest nii.

Juba aasta algusest olid meie õpingud toredad ja lusti täis, sest nagu ka teistel klassidel, on inglise keel kahes grupis, aga poisid ja tüdrukud läbisegi.

Igal aastal oleme kohanud uusi õpetajaid ja nendega on algul raske kohaneda ning seegi aasta pole olnud teisiti.

Raskusi on olnud vene ja inglise keelega.

Meie õpilaste jaoks on olnud kõige toredamad asjad alati õppekäigud ja ekskursioonid või isegi vahetunnid.

Jõudsime käia rahvusraamatukogus aardejahil, nukuteatris etendust „Momo“ vaatamas, isadega teletornis näitusel „Geeniaalne“, linnamuuseumis toomkooli näitusel, teha klassiõhtu koolis ning jõulukruiisil Stockholmis.

Külastasime ka Fotografiskas Mandy Barkery näitust „Mere leiud“, mille põhjal valmis igaühel päris näitusearvustus. Meelde jäid võõrkeeltenädala etteasted, vana aja tantsud, Kahoot jpm. Palju aega ja vaeva on võtnud kooli häälekandja koostamine.

Kahjuks jäi eriolukorra tõttu käimata tervishoiumuuseumi õppekäigul ja nägemata etendus „Apelsinitüdruk“, ent seda kõike saab teha sügisel.

13. märtsil, mil eriolukord välja kuulutati, pidi olema emakeelenädala aktus, mille jaoks olime pikalt harjutanud oma etteastet – näidendit.

Kindlasti on kuuldud ja öeldud ka seda, et kool ei meeldi või õppimine ei ole tore, aga ikka on iga päev naeratusega kooli mindud, sest seal on sõbrad, keda sa juba kaua aega tundnud oled. Kõige rohkem tugevdabki meie sõprust vaba aeg sõpradega ja omavahel.

Seda ei saa küll öelda iga seitsmenda klassi õpilase nimel, aga enda nimel võin öelda küll.

See aasta on siiani olnud teistest kooliaastatest kõige parem.

Mina loodan, ei, isegi tean, et Tallinna Toomkoolist jääb meile kõigile suur mälestus ja tükk hinge.

8T kooliaasta Elizaveta Kozlov

On jälle möödunud üks kooliaasta. Kuna selle lõpp on olnud enam kui kummaline, siis seda enam on tore meenutada seda aega, kui saime kõik koos kokku Rüütli tänava koolimajas.

Kooliaasta alguses oli meil pikisilmi oodatud Venemaa reis, mida korraldas õpetaja Aljona. Tema reisid on legendaarsed, lausa nii legendaarsed, et me oleme varasematest reisidest värvikaid lugusid kuulnud. Nii me siis kõik suure huviga ootasime, mida meie reis võib kaasa tuua. Reis tõigi meile kõike, mida vähegi ootasime või ei oodanud.

Näiteks avastasime me, et meie ööbimispaiga lagi on lainetav. Selle leiu avastamise käiku ma parem ei kirjelda, jätame selle saladuseks. Kes teab, see teab…

Saime kogeda öist paadisõitu Neeva jõel ning teha Peterburi kesklinnast tuuri. Kõige toredam oli muidugi seltskond ja meie väikesed tembud, mida ette võtsime.

Kooli advendilaadal anti meile võimalus korraldada kolmanda korruse kohvikut.

Saara ema abiga kaunistasime klassi ja korraldasime kohviku. Kõigi abiga sai sellest väga lahe kogemus.

Jõuludeks sai meie klass kingiks Tigutoidu kokanduskursuse, kus tegime ise pitsat, jäätist ja kooki. See jäi meile väga eredalt meelde, kuna oleme alati tahtnud koos klassiga kokata.

Kuna oleme kaheksas klass, siis sellel aastal pidime tegema loovtöid. Tublimad hakkasid kohe kirjutama ja tööga tegelema ja mitte nii tublid lootsid, et ignoreerides kohustus kaob. Kahjuks ei kadunud see kuhugi ja nii pidid ka mitte nii tublid selle mingi hetk kätte võtma. Tööd said kõigil õigel ajal esitatud ja kõik jäime töö kaitsmist ootama. Kaitsmine hirmutas meid kõiki, kuna keegi meist pole kunagi väga hea esineja olnud.

Kuid siis määrati meile karantiin ja õnneks kaitsmist meil viiruse pärast ei tulnud ja need, kellel töö esitatud, said kirjaliku osa eest loovtöö arvestatud.

Siiski, esinemiskogemuse pärast plaanitakse meid septembris ikkagi proovile panna ja me peame esitlema oma loovtöid, kuid sellest ei sõltu meie hinne.

Kooliaastal juhtus veel erinevaid seiklusi ja võeti ette õppekäike, mis kõik olid väga toredad, aga eelnenud olid kõige meeldejäävamad.

Kokkuvõtteks oli aasta väga tore. Vahetunnid möödusid lõbusalt, kuna sain olla oma lustakate klassiõdedega. Üldiselt saime õpetajatega hästi läbi, vaatamata mõningatele vahejuhtumitele, mis kokkuvõttes liitis klassi veelgi.

Toomkooli jõululaat Victoria Lass

6.

detsembril

toimus

meie

koolis

traditsiooniline jõululaat. Nagu alati, olid selle ettevalmistamisse esimesest klassile

kuni

oli

kaunistas

kaasatud

kõik

üheksandani

jagatud kooli,

oma

kes

klassid

välja.

ülesanne:

vastutas

Igale kes

loosiratta

toimimise, kes kohvikute ja müügilettide eest.

Olid veel mängutuba , meisterdamise nurgake ning

muinasjuttude

tuba.

Meie klass sai

ülesandeks pidada ülemisel korrusel asuvat

8T klass käis Tigutoidus kokkamas Saara Kaptein, Eliisabet Toodo

noortekohvikut.

Koolist saadeti varakult kodudesse reklaamid

Jõulunädala kolmapäeval, 18. detsembril veetis 8T

ja ka küsitluslehed, kes millega saaks laadal

klass

kaasa aidata. Meie pere küpsetab tavaliselt

kokandusstuudios Tigutoit. Alustuseks tutvustas

kohvikusse midagi soolast ja midagi magusat.

õpetaja meile seda kohta ja siis pidime end

Nii tegime ka sel aastal. Ema küpsetas suure

jagama rühmadesse.

kausitäie

saimegi alustada.

viineripirukaid

ja

mitu

suurt

oma

meeleoluka

päeva

hubases

Meile jagati retseptid ja

plaaditäit kaneelisaiakesi. Raske oli neid juba

Olime

kodus mitte ära süüa.

traditsioonilised

Laadapäeval olime kõik juba varakult kohal, et

kokandusstuudio köögist õige pea tunda imelist

toodud toidupoolis

hõngu.

kenasti

laudadele

ära

valmistamiseks

valinud

toidud,

Itaalia

tänu

köögi

millele

oli

mahutada. Kui alguses mõtlesime, kas ikka

Valmis pidid saama juustuküpsised, salat, pitsad,

tuleb piisavalt asju, siis pärast olime pigem

lihapallid,

probleemi ees, kuhu kõik toodu paigutada.

limonaad. Tööd oli küll palju, iga grupp valmistas

Aga parem vist ikka niipidi. Olin rõõmus, et

kaks rooga, aga rühmade jaotus oli hea ning

minu

tööpinda jagus kõigile. Kokkasime suure mõnuga

ema

kadusid

tehtud

pirukad

pealt

kiiresti.

leti

ja

saiakesed

Järelikult

olid

sidrunikook, trühvlid, sidrunijäätis

ja

ja meil oli lõbus. Tingimused olid ka väga head.

maitsvad. Olime omavahel ära jaotanud, kes

Meeleolu oli jõulune ja mõnus, kuigi leti taga

mis kell kohvikus leti taga on. Niimoodi saime

pitsasid

natuke osa ka muust laadast ja ringi käia ning

pitsakatte üle.

vaadata, mis mujal tehakse. Kuulasin natuke

Pärast koristamist sõime pidulikult ümmarguse

kontserti ja võtsin paar loosi õnnerattast. Aeg

laua taga isetehtud maitsvat toitu ning nautisime

läks kuidagi väga kiiresti ja märkamatult. Oli

head meeleolu ja seltskonda. Maitsvat toitu oli

väga tore oma klassikaaslastega koos midagi

väga palju, aga õnneks saime ülejäänud toidu

toredat ja lõbusat teha ning mitte ainult

kaasa võtta.

õppimise

Hiljem jagasime

teemal

suhelda.

Jäime

oma

tehes

ei

puudunud

ka

nääklused

veel retsepte ja siis jätsime

kohvikuga väga rahule ja ma loodan, et kõik

hüvasti.

külalised

Päev oli tõesti tore. Varem oleme klassiga käinud

ka.

kindlasti uuesti!

Järgmisel

aastal

kohtume

Viimsis

trühvleid

tegemas,

aga

seekordne

kokkamine oli midagi uut. See oli mitmekülgne, vahva

ja

isuäratav.

Saime

Tigutoidust

kokandusnippe ja kindlasti ka ühe lisakilo.

uusi

Sellel õppeaastal toimus 10.–14. veebruarini Tallinna Toomkoolis sõbrapäeva stiilinädal. Igale päevale oli antud pealkiri, kuidas end riietada.

Esmaspäeval oli teemaks

Filmitegelane. Kooli peal oli näha mitmeid

kostüümides inimesi. Näiteks oli õpetaja Mai-Liis tulnud Mary Poppinsi tegelaskujuna. Teisipäeval oli mustripäev. Sobisid kõikvõimalikud triibud, ruudud, täpid jne. Kolmapäeval oli teemaks „Nagu kaks tilka vett“: tuli valida sõber, kellega riietuda võimalikult sarnaselt. Terve 8T klass otsustas teha väljakutse keerulisemaks ning tulla kooli kõik hallide dressipükste ja musta särgiga. Neljapäeva teemaks olid 90ndad. Õpetaja Anna-Kaisa tuli kirevate sukkade ning peapaelaga. Reedel olid lubatud kõik punased ja roosad rõivad.

Stiilinädalaid on olnud ka eelnevatel aastatel. Kõik stiilinädalad on olnud Toomkooli õpilaste ettepanekul. Ka selleaastane stiilinädal korraldati 5. ja 6. klassi tüdrukute ettepanekul. Õpetajad andsid oma heakskiidu ning nädal enne üritust võis kooli seintel näha stiilinädalat tutvustavaid plakateid. Õpilasetele ja õpetajatele meeldis stiilinädal väga. Õpetajad olid tänulikud tegusatele tüdrukutele, kes idee välja käisid. Koolipere loodab, et sarnase kontseptsiooniga nädalaid toimub erinevate sündmuste tähistamiseks ka

Luise Aaslaid

Stiilinädal

tulevikus.

Tehnilised viperused Birgitta-Simi Viilma

See õppeaasta jääb meie kooliperele meelde ka tehniliste viperustega. Ühel üpris tavalisel koolipäeval oli meie kallis TTK-s kaheksandal klassil ajaloo tund, kui järsku kõndis sisse direktor isiklikult ja ütles, et kõik läheksid pärast selle tunni lõppu koju, sest vesi oli ära ega tulnud tagasi. Kõik olid selle uudise peale väga õnnelikud, aga mõned olid ka mures, sest neil oli vaja tualetti minna.

Paar nädalat hiljem see juhtum kordus ja kõigile meeldis see väga.

Ja siis läks ükskord jaanuaris ära elekter, aga mitte igal pool, vaid just nii, et kõik klassid olid pimedad, aga koridorides põlesid tuled endiselt. Seepeale algatati jutt, et ka vesi on ära, nii et kõik hakkasid muretsema, kuidas nüüd edasi.

Kui kaheksas klass läks assistent Vilja käest küsima, kas õpilased saavad jälle koju, tuli elekter tagasi ja kõik olid kurvad, sest pidid ikkagi koolpäeva lõpuni kooli jääma.

Võib öelda, et isegi kui tehnilised viperused võivad häirida täiskasvanuid, on õpilased peaaegu alati õnnelikud, kui nad saavad koolist varem koju ja veidi vaba aega.

8P KLASSI REIS PÜHAJÄRVELE Norman Karits

Kooliaasta esimesel poolel otsustasime koos õpetaja Lee Raidega, et meie läheme klassiga suusareisile Pühajärvele.

Tegevusi planeeriti kaua, kuid lõpuks, kui reis oli kätte jõudnud, selgus, et lund ei olegi ja suusamäed on muidugi kinni. Seetõttu tuli kogu reis kiiresti ümber planeerida. Ärasõidupäev jõudis lõpuks pärale ja oli vaja teele asuda. Transpordiks kasutasime klassivend Oskari isa autobussi ja õpetaja Lee autot. Peale 8P klassi poiste otsustasid kaasa tulla ka kaks 8T klassi tüdrukut.

Reis hakkas pihta ja esimene peatus toimus muidugi Alexela bensiinijaamas, kust ostsime süüa. Sealt sõitsime me edasi Tartusse, kus me tegime peatuse Peetri kirikus ja peale seda sõitsime Lõunakeskusesse, kus me ronisime seikluspargis ja uisutasime. Tartust sõitsime edasi oma ööbimispaika, milleks oli Pühajärve hotell.

Kuna päev oli alles poole peal, saime nautida hotellielamusi. Esimese asjana läksime kohe basseini ujuma ja peale seda boolingusse. Tulemusi ma ei mäleta, aga tore oli ikkagi. Pärast oli pubis õhtusöök ja ülejäänud õhtu oli vaba.

Järgmisel hommikul käisime hommikust söömas ja pärast seda ujumas. Siis oli vaja pakkida oma asjad ja need autode peale laadida. Tegime väikese jalutuskäigu Otepää linnamäel ja siis hakkasime tagasi Tallinna poole sõitma.

Seekord oli meil ainult üks peatus, mis oli samas Alexelas, kust ka eelmisel päeval süüa ostsime.

Kui olime tagasi jõudnud, oli vaja teistele head aega soovida ja koju minna, kuna järgmisel päeval oli kool.

Reis oli tore ja elamusi täis. Kõige paremaks tegi selle see, et sain olla oma klassikaaslastega. Järgmisel päeval koolis unistasid kõik klassivennad, et nad saaksid ikka veel Pühajärvel olla.

9T mälestused 2019/20 Õitseaeg on läbi Meie viimane aasta Toomkoolis möödus väga teguderohkelt. Sügisel kooli tulles ei mõistnud me, et võrreldes eelmiste aastatega tuleb see aasta palju raskem ja stressirikkam.

Kooliaasta algus oli väga uhke, saime esimese klassi õpilased käekõrval kirikusse viia. Aktusel õpetaja laulu ajal varjasid õpetajad lava ära ja üks esimese klassi tüdruk viskas kogemata kinga üle lava. See päev jääb igaveseks meelde.

Sügisel abiellus meie klassijuhataja Aljona ja me korraldasime talle peo. Mete tegi koogi, sõime ja jõime. Selle aasta alguses alustas esimest korda prantsuse keele ring, kus meie tüdrukute klassist võtsid poole kohaga osa kaks õpilast.

Tegime kunstitunnis õudusfilme ja need esilinastusid aulas. Õpetajate päeval tantsisime aulas koos 7. klassi tüdrukutega Zumbat.

Novembris käisime Eesti Rahvusringhäälingus, kus tegime palju toredaid pilte, avastasime ERRi maja ja uurisime saate „Hommik Anuga“ kaadritaguseid.

Bioloogia tunnis saime ka kuldi (sea) südant lahata. Kuigi mõnel kõhus keeras, siis süda sai lõpuks lahatud ja veri valatud. Ühel päeval peale kehalise tundi sõitsime rongiga Ülemiste keskusesse, et minna Rimi tagaruumidesse tutvuma oma tuleviku töökohtadega. Tee peal võtsime Olerexi tanklast bataadifriikaid ja kohvi.

Poisid olid meist rikkamad ja läksid Ülemistesse taksoga.

Käisime jõulude paiku õpetaja Reeda algatusel väiksematele klassidele lugusid jutustamas.

Detsembris oli meie elu esimene ja viimane klassiõhtu, mis oli pulmateemaline.

Advendilaadal esines õpetaja Tiina Kallase inglise keele klass näidendiga ja sai palju nalja, sest meie helimeestel tekkis tehniline viperus ja pidime lõpuks ise paugu häält tegema.

Kui jõuluvaheajalt tagasi tulime, oli taas palju tööd.

Suure õppimise kõrvalt käisime kunstitunni raames KUMUs näitusel. Inglise keele tunni ajal tuli meile külaline vanaaja tantse õpetama, kargasime ja õppisime vanaaja tantsukultuuri ning saime hea kogemuse.

Keemias tuli sel aastal uus õpetaja, Tiiu Allikmaa, kes meile ühel tunnil võro keeles laulis. Samuti rääkis ta igasuguseid toredaid jutte ja valdas võro keelt. Tema tunnis tegime ka pipettidega veesõda nii, et saime kõik järgmise tunni alguseks mõnusalt märjaks.

Ka muusikas tuli sel aastal uus õpetaja, Piret Kuld.

Tema tunnid olid alati toredad ja põnevad, sest tegime erinevaid kaanoneid ja muid hääleharjutusi.

Aasta lõpus oleksime pidanud ka kirikus klassiga a capella kontserdi andma, aga koroona tõttu jäi see kahjuks ära.

Sõbrapäeval oli stiilipäev ja tegime banaanidega action-filmi. Olime kõik tol päeval juba väga väsinud, sest see oli pika nädala viimane päev ja muutusime selle tõttu väga ülemeelikuks.

Vene keele nädalal toimusid aulas klasside esitused, kus meie klass esines Buratino laulu ja tantsuliigutustega. Olime tõelised staarid. Õnne ja Sergei olid õhtujuhid, kuigi üritus tegelikult toimus päeval. Tehti ka Venemaateemaline Kahoot, mille alustamine võttis üsna kaua aega, sest keegi häkkis selle ära.

Oli tore aasta, aga kahjuks jäi see lühikeseks. Jääme igatsema koridoride labürinti ja koolimaja, millest jääb meile palju imelisi mälestusi. Kindlasti jääme kooliaega helgelt meenutama.

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.

On ainult hetk, milles viibime praegu.

Artur Alliksaar

Aasta jooksul käis meil ka palju külalisi, näiteks vana klassivend Jakob, kes liitus meiega ühes bioloogia tunnis, meie eelmine muusikaõpetaja Mari Kalling alias Brüsseli-Mari, Moskva-Mari alias Kiva-Mari alias Mari Loit ja Austria suursaadik.

Veebruaris jõudis kätte aeg, mida kõik olime kartnud ... KATSED. Õppisime kõik vaheajal katseteks.

Olime saavutanud närvilisuse tipptaseme, kuid 28. veebruaril sooritasime testid positiivselt.

NUPUTAMISNURK Johannes Mattias Toome, Sulev Jaaniste, 7P

1. Kas on õige, et kui kalendrikuu esimene päev on kolmapäeval, siis kuu viimaseks nädalapäevaks on neli erinevat võimalust?

2. Elektrirong liigub põhjast lõunasse ja tuul on läänest itta. Kuhupoole liigub rongi korstnast tulev suits?

3. 2 ema ja 2 tütart ostsid jäätist, nii et igaüks sai ühe, nad ostsid kokku 3 jäätist. Kuidas oli see võimalik?

5. Oli 3 väravat ja ainult 1 nendest on õige. Väravate kohal oli ka veider kiri.

Millise värava valid ja kuidas sa tead, et see õige on? ŽÄNŽŠUS ÄHEOYHR SJYOŽYÖ ÄZÄTYJI XZUÖÄZÄ α=Ω 7. Igaüks teab, et mõnes kalendrikuus on 31 päeva, mõnes 30, aga mitmes on 27 päeva?

7. Osa kalendrikuude nimetusi tuleb rooma numbritest, nagu näiteks septa = seitse ja sellest tuleb september, octa = kaheksa ja sellest tuleb oktoober, nov = üheksa ja sellest tuleb november ning deca = kümme ja sellest tuleb detsember. Aga miks pole september aasta seitsmes kuu, oktoober aasta kaheksas, november aasta üheksas ega detsember aasta kümnes kuu?

8.Kuhu poole sõidab buss?

9. Sa oled bussijuht, bussis on 27 inimest, esimesest peatusest tuleb peale 3 inimest ja maha läheb 2, järgmises peatuses tuleb peale 10 inimest ja maha ei lähe keegi, kolmandast peatusest ei tule mitte keegi peale ja maha läheb 6 inimest. Mis värvi on bussijuhi silmad?

Järgmised küsimused on küll suunatud vanematele õpilastele, aga kõik võivad seda teha, kui oskavad.

10. Teada on, et 2018 – A > 20,18. Kas on õige, et arvul A saab olla 1998 erinevat positiivset täisarvulist väärtust?

11. X väärtus saab ka negatiivne olla.

Peetril on 14 õuna ja kui Peetrilt ära võtta x õuna, jääb talle alles y õuna.

Mitu erinevat positiivset y väärtust on võimalik saada erinevate x väärtuste abil?

Vatused: 1. Jah 2. Mitte kuhugi, kuna elektrirongil ei ole suitsu.

3. 1 vanaema, 1 ema ja 1 tütar 4. Keskmine värav on tarkadele ja tublidele. ŽÄNŽŠUSÄ HEOYH RS JYOŽYÖÄŽÄ TY JIXZUÖÄZÄ 5. Kõigis 6. A – lekkiv laev, B – lõunanaba 7 .Juliuse kalendri järgi algas aasta märtsikuuga.

8. Paremale, sest Eestis on parempoolne liiklus ja bussi uksed on bussi paremal küljel.

9. Sina oled bussijuht ja sa võiksid teada oma silmade värvi.

10. Ei 11. ∞

Mida lugeda suvel? Toomkooli õpilased soovitavad Elo Selirand „Punane päevik“ Gustav Selirand, 7P „Punane päevik“ räägib nõukogude aja lõpust, mil KGB ühel perel silma peal hoiab ja sellest, kuidas elab üks tüdruk nõukogude ajal pioneerina.

Mind puudutab see raamat ehk rohkem kui teisi, sest peategelane Mai on minu tädi ehk raamatu autor Elo Selirand. Ta räägib oma raamatus sellest, kuis praegused igapäevased asjad olid nõukogude laste jaoks ainult unistus.

Raamat on kirjutatud ühe pere vaatevinklist ja Mai kooliajast. Põnevust tekitab see, kui mõnes peatükis on kirjeldatud põgenemist KGB eest nii detailselt, nagu sa jookseksid ise KGB eest ära. Mina hindan seda raamatut mitte ainult selle pärast, et see räägib minu sugulastest, vaid see ränk ja raske aeg ning rõõm eriti väikestest asjadest on uskumatu.

See, mis ma juba öelda jõudsin, oli, et Mai on autor ise ja see annab raamatule palju juurde. Mõtle, kui hästi sa oskaksid jutustada just eile juhtunud lugu – kõik detailid oleksid omal kohal, sest see on päris kogemus, eks ole? Täpselt sama lugu on „Punase päeviku“ looga. Kõik tegevusliinid jooksevad kokku ja on loogilised, sest see pole väljamõeldis, vaid päris elu.

See, kuidas igal õpilasel on oma eesmärk koolis ja elus, on ka hästi tõepärane. Fakt, et Mail pole palju sõpru, sest ta ülim püüdlus on ainult õppida. See, et Mai vanemad ja sõbrad on tema üle uhked, sest ta annab endast parima.

Raamatus oli ka paar traagilist kohta, mida ma ei tahaks, et keegi ise kunagi kogeks, aga oli ka paar väga südantliigutavat kohta, eriti väikese koolilapse jaoks.

Minu jaoks ei räägi raamat üksnes ajaloost ja nõukogude ajast, vaid see on ka mu perekonna lugu ja võimalus oma suguvõsa kohta rohkem teada saada. Mai isa, minu vanaisa Enno Selirand, kes lahkus meie seast juba mitu aastat tagasi, oli lahedaim mees, keda ma tundnud olen. Iga leht, millelt ma loen midagi uut tema kohta, loob mulle hea tunde. Seepärast soovitan seda ka sinul lugeda, võib-olla on sinu lugemiselamus sama imeline, nagu minul oli.

Astrid Lindgren „Hulkur Rasmus“ Kristopher Johannes Kurg, 5P A. Lindgreni „Hulkur Rasmus“ on raamat kõigile, nii väikestele kui ka suurematele.

Rasmusel ei ole vanemaid ja ta elab lastekodus. Talle ei meeldi lastekodu ja ta tahaks endale peret. Nii otsustab Rasmus põgeneda ja leida endale vanemad. Ta kohtub hulkur Oskariga ja nii saavad seiklused alguse.

Raamat on väga hea ja ma soovitaksin seda lugeda selleks, et saada rohkem teada hulkurite elust. Seal on palju huvitavaid tegelasi, see on täis seiklusi ja hetkekski ei hakka igav.

Kadri Hinrikus „Millest sa unistad?“ Brigitta Krieger, 5T Kui oled laps, pole ühelgi unistusel piiri. Võid hakata meremeheks, kes ümber maailma purjetab. Või esimest korda üksi öösel telgis ööbida. Maailmas on palju unistusi.

Millised neist täituvad?

Igal inimesel on oma unistused, nii ka selles raamatus.

Lapsed aina unistavad ja unistavad. Kuid selleks, et see unistus täituks, tuleb sellele ka ise palju kaasa aidata. Mõni aitab kaasa hoole ja vaevaga, mõni lihtsalt logeledes ja jonnides.

Raamat räägib erinevate laste unistustest ja tegudest. Mõni tahab endale perfektset sünnipäeva, mõni soovib aga hoopis saada postiljoniks või muusikuks. Eks meil kõigil on oma unistused ja soovid, mõni on selline, mis täitub kergesti, mõni aga selline, mis vajab palju kannatust.

Soovitaksin kindlasti raamatut minust väiksematele ja eriti neile, kellele meeldivad lühikesed ja kergelt loetavad lood.

Harri Jõgisalu „Maaleib“ Luise Lähker, 5T „Maaleib“ on huvitav raamat Kihnu saarest, selle ajaloost, loodusest ja inimestest.

Selles Kihnu-teemalises raamatus läheb Märt koos oma õe Miinaga terveks suveks Kihnu vanaisa ja vanaema juurde, kus nad kohtuvad külalastega ja saavad teha päris maatööd ja kõike muud põnevat.

Kihnus saab poiss selgeks karjatamise, kalastamise, leivategemise ja isegi noamängu. Muidugi ka palju muud põnevat. Raamatus on nimetatud Kihnu külasid ja muid huvitavaid kohti, lisaks on seal ka palju kihnukeelseid lauseid.

Minule meeldis see raamat väga ja soovitan seda ka teistele, sest see on põnev ja õpetlik ning siit saab maaelu kohta palju teada. Sobib nii lastele kui ka täiskasvanutele.

Antoine de Saint-Exupéry „Väike Prints“ Joonas Sebastian Toome, 5P Raamat räägib Väikesest Printsist, kes seikleb mööda planeete.

Ta jõuab maale, kus ta kohtab üht meest, kes kukkus lennukiga taevast alla. Väike Prints räägib temaga kõikidest kohtadest, kus ta on käinud. Lõpuks ta läheb tagasi oma planeedile.

See raamat on mulle oluline, sest see on lõbus ja see paneb mõtlema ja sa pead ka pingutama, et sellest aru saada, kuna see on üsna losoo line.

See raamat on väga hea ja ma soovitaksin seda pigem esimese või teise klassi lastele, sest sellest on palju õppida. Kui sa ka raamatust esimese korraga aru ei saa, siis loe uuesti.

Mihkel Mutt „Näärivana“ Simona Liisa Martin, 5T Ma lugesin raamatut nimega „Näärivana“, kuna see oli minu ema üks lemmikraamatuid, kui ta minuvanune oli.

Selles raamatus on peatükk sellest, kuidas ühte perre tuli ühel aastal kaks näärivana.

Minu lemmikkoht selles raamatus oligi, kus Tõnis ehk väikevend arvab, et näärivana on teist korda samal päeval ukse taga. Alguses ei usu peale Tõnise enda seda juttu keegi ja kui siiski vaadatakse, kes seal on, siis ongi näärivana. ,,Äkki on jälle näärivana?” arvas Tõnis lootusrikkalt. ,,Ah, mine ikka, kust see näärivana enam tuleb,” lõi ema käega. ,,Äkki tuleb sel aastal mitu tükki? Selle eest ka, kes eelmine aasta tulemata jäi?” ei jätnud Tõnis.

Näärivana on põhimõtteliselt jõuluvana, aga nõukogude ajal nimetati teda teisiti, ja lisaks tuli näärivana 31. detsembril ehk vana-aastaõhtul, mitte jõulude ajal 24. detsembril, nagu meie oleme harjunud.

See raamat räägib ühest perest, kus ema ja isa lähevad lahku, kuidas suurem poeg Erni sellega hakkama saab, kuidas ema ja isa selle üle elavad, kuidas vanemad muutuvad ja mida väikevend sellest arvab.

Minul oli seda raamatut natuke kurb lugeda, sest isa ei saanud oma lapsi näha, kuna isa ja ema ei jõudnud kokkuleppele. Hoolimata sellest tekitas raamat vahepeal sellise positiivse ja toreda meeleolu.

Minule meeldis see raamat päris palju. Ma arvan kümnepallisüsteemis ehk seitse palli.

Kahjuks oli see vahepeal ikka natuke igav, aga seda raamatut oli siiski tore lugeda. Ma soovitan seda raamatut nendele, kellel on seiklusraamatutele vaheldust vaja või lihtsalt soov toredaid raamatuid lugeda.

Stephen King „Lemmikloomasurnuaed“ Luise Liivik, 7T Raamat räägib sellest, kuidas peategelane, arst Louis Creed kolib oma naise, kahe lapse ja kassiga pisikesse Ludlow` linna.

Neil on ilus maja ja toredad naabrid, kuid nende maja tagant viib väike teerada metsa, kus endisel indiaanlaste matmispaigal asub lemmikloomade surnuaed…

Mulle meeldis see raamat väga, sest see oli põnev ja natuke õudne. Soovitaksin seda raamatut lugeda neil, kellele meeldivad õudusraamatud või - lmid.

Tiia Kõnnussaar ,,Tagasitee koju. Kaarli ja Jette seiklused võrgus” Mattias Altmanis, 5P Raamat räägib Kaarli, Jette ja nende hamstri Harrisoni seiklusest arvutivõrgus. Sõbrad satuvad mängu ja selleks, et sealt välja saada, peavad nad jõudma viimase taseme lõpuni. Teel kohtavad nad igasuguseid tegelasi ja paiku.

Jette ja Kaarel elavad ühes kortermajas. Ühel päeval tuleb Jette Kaarli ukse taha ja küsib Kaarlilt, kas tal pole üht varupliiatsit laenata. Järgmisel päeval otsustab aga Kaarel Jettele külla minna ja temaga sõbraks saada. Tuleb välja, et ka tüdrukule meeldib mängida sama arvutimängu mis Kaarlilegi. Varsti istuvadki lapsed arvutis ja valivad seal mängus, millist seiklust alustada. Lõpuks valivad nad ühe seikluse, kuid hakkab juhtuma midagi imelikku...

Soovitan seda raamatut ka teistele, kuna see on üsna huvitav ja seiklusi täis. See näitab, et arvutimaailm ei olegi nii halb, kui täiskasvanud arvavad, ning sealt võib ka sõpru leida ja nendega toredasti aega veeta.

Kristi Piiper „Tõde või tegu: Stella“ Erik Zimin, 7P On Stella 14. sünnipäeva hommik ja tüdruk ootab kannatamatult, et ema teda äratama tuleks. Aeg muudkui läheb, aga kedagi ei ilmu.

Kui Stella lõpuks kööki läheb, leiab ta eest ainult tassi jahtunud kohvi, nagu oleks ema korraks õue läinud. Ka aasta hiljem pole ema tagasi tulnud.

Nüüd elab nende kodus vanatädi Asta, kellest on saanud tüdruku ametlik hooldaja. Siiani on Stellal õnnestunud igapäevatoimetuste ja ema kaotuse valuga toime tulla, kuid see kõik lüüakse segi klassivenna juures peol, kuhu on kutsutud meelt lahutama selgeltnägija.

Raamatu põhiteema on küsimus, kuhu kadus Stella ema. Stella elab selle küsimusega terve aasta, kuni ta saab 15.

Minu jaoks on see raamat oluline, sest mulle meeldivad sellised salapärased, müstilised lood ja see on vist parim teos, mida ma eales lugenud olen. Kuigi mulle lugemine ei meeldi, lugesin ma seda raamatut arvutis mängimise asemel ja kujutasin kõike ette nii, nagu vaataksin lmi.

Seda raamatut soovitaksin kõikidele noortele ja kindlasti inimestele, kellele klassikalised romaanid ei meeldi.

Gottfried August Bürger „Vabahärra von Münchhauseni imepärased reisid ja seiklused“ Sander Robin Rast, 5P Raamat räägib sellest, kuidas härra Münchhausen käib igal pool reisil ning jahil naise, koera ja oma hobusega. Härra satub pidevalt seiklustesse, nt reisib ta kuu peale või paiskab orkaan härra Münchhauseni Lõunamerel paadiga 100 miili kõrgusele ja hoiab teda seal üsna pikka aega, kuni lõpuks võtavad paadipurjed tuule üles ja vabahärra hakkab suure kiirusega mööda pilvi kihutama.

Raamat kirjeldab härra Münchhauseni kõikvõimalikke uskumatuid seiklusi ja seiku, millesse mees pidevalt satub.

Selliseid raamatuid enam ei kirjutata ja see on vahva raamat, mida soovitan teistel ka lugeda või seda enne magamaminekut kellelegi ette lugeda ja ise kuulata.

Raamatust võib õppida, kuidas lugusid huvitavalt jutustada.

Jaan Rannap „Agu Sihvka annab aru“ Christopher Mark Tšerenkov, 7P Jaan Rannapi „Agu Sihvka annab aru“ on humoorikas ja tegevusrohke raamat, mis koosneb 6. klassi pioneeri Agu Sihvka seletuskirjadest.

Agu Sihvka satub vahetevahel sekeldustesse ja saab palju riielda, aga poiss ei taha kellelegi halba – lihtsalt vahel ei lähe asjad nii, nagu tahaks. Oma seletuskirjades räägib ta kõik ausalt ära, sest pioneer räägib tõtt ikka ja alati. Ükskord üritab Agu näiteks kooli veoautot parandada, aga auto lõpetab tiigis. Teine kord teevad poisid järvekoletise Anette ja uputavad selle käigus kehalise kasvatuse õpetaja kangid tiiki.

Agu Sihvka ei saa mitte alati ainult pahandada. Näiteks teenib ta koos sõber Kiilikesega rühmapäevikusse kiituse, kui nad peavad 9. klassi õpilaselt raamatukogu raamatut tagasi nõudma ja maskeeruvad selle tarvis Tootsiks ja Libleks.

Raamat on väga humoorikas ja seiklusrohke ning autor näitab, kuidas midagi, mis on kavandatud heal eesmärgil, võib hoopis halvasti välja kukkuda. Raamat sobib kõikidele, sest seal on palju naljakat tegevust ja see kirjeldab ka, missugune oli koolielu nõukogude ajal.

Eduard Bornhöhe „Tasuja“ Johannes Selirand, 5P „Tasuja“ raamatus on kirjeldatud 13. sajandi sündmusi.

Harjumaal Tallinna lähedal asus Metsa talu, mis oli teedest kaugel ja sügaval metsas. Talu kuulus ühele mehele, kelle nimi oli Tambet.

Tambeti isa oli olnud Tallinna piiskopi ori. Piiskopile kuulunud palju metsi ja maid. Tambeti isa Vahur oli peksu eest metsa põgenenud ja piiskop teda jälitama asunud. Leidnudki Vahuri puu alt magamas ja tahtnud teda piitsaga lüüa. Just siis astunud metsast välja karu ja hakanud piiskopi poole sammuma. Piiskop kohe Vahurit paluma, et too karu tapaks, aga Vahur ei nõustunud. Seepeale pakkunud piiskop Vahurile maad, ja nii ehitanudki Vahur sinna maja.

Raamatu peategelane on Tambeti poeg ja Vahuri pojapoeg Jaanus. Jaanus on enda aja poiste seas teistest erinev, kuna ta on vaba mehe poeg, mis oli sel ajal väga haruldane.

Jaanus kasvab üles vabadusega, mida polnud sellel ajal peaaegu mitte kellelgi. Nii kasvab temast Jüriöö ülestõusu juht Tasuja.

Mulle oli see raamat tähtis sellepärast, et see rääkis Eesti ajaloost, mis minu arust on väga oluline. See raamat rääkis ka sellest, et ajaga võib palju muutuda, ja et kui sul on midagi, mida teistel ei ole, aga mida nad endale sooviksid, siis võib ka sinu parim sõber sinu vastu astuda.

Astrid Lindgren ,,Vennad Lõvisüdamed“ Loore Kull, 7T Raamatu ,,Vennad Lõvisüdamed“ autor on Rootsi lastekirjanik Astrid Lindgren, kelle raamatuid on tõlgitud ligi 70 keelde ja avaldatud vähemalt sajas riigis.

Raamat rääkis lühidalt Karl ja Joonatan Lõvisüdame seiklustest ning sellest, kuidas nad võitlesid Kibuvitsaorus kurja ja ebaõiglase Tengili vastu, kes tahtis Kibuvitsaorgu vallutada, aga otsustavas ja pingelises sõjas võitsid lõpuks ikkagi vennad Lõvisüdamed, kes olid väga seda võitu väärt.

Raamatu põhiteema oli Kibuvitsaoru vabastamine ja võitlus Tengili ehk kurjuse vastu. Raamat rääkis ka vendade sõprusest ning sellest, kui tähtsad nad teineteisele on.

See teos oli siiras ja tore. Raamatus oli palju sõprust ning lähedaste ja sõprade eest hoolitsemist.

Soovitaksin seda raamatut ka teistele, kuna see oli lõbus ning vahva.

David Walliams „Maailma halvimad lapsed“ Teodor Uueni, 5P

Ärge lugege seda raamatut!

Nii on selle kaanele kirjutatud. Ja see on sügav tõde. Ärge lugege!

Täna ma räägin raamatust, mille on kirjutanud David Walliams.

Kas keegi teist, lastest, teab, kes David Walliams on või mis ta teeb?

David Walliams on kuulus briti koomik, kes on olnud mitu hooaega maailma menukaima telesaate „Britains Got Talent“ kohtunik ja minu lemmikseriaali „Little Britan“ üks tegijaid koos Matt Lucasega.

Ta on ka lastekirjanik ja kirjutanud palju toredaid lasteraamatuid, millest 7 on tõlgitud eesti keelde.

Walliamsi raamat „Maailma halvimad lapsed“ ilmus just äsja. See raamat hiilgab ja särab tema teiste raamatute seas nagu „Gängstamemm“ ja „Härra Hais“. Need on vaid mõned eesti keelde tõlgitud teosed.

Raamatu „Maailma halvimad lapsed“ lood ei ole kindlasti viisakad, aga on väga naljakad. Raamatus on mitu lugu lastest, kes ei ole väga toredad. Raamat on päris hästi kirjutatud, sest nende laste vanemad käituvad oma lapse kiiksuga päris tavaliselt. Palju kordi juhtub, et mingi uus inimene laste peas või kehas midagi muudab ja nad lõpuks tagasi normaalseks teeb. See raamat on tegelikult natuke õpetav ja seda toredal viisil. Just seetõttu on see tore ja hästi kirjutatud raamat! Alati on iga lapse kiiksuga tabatud otse märki. Need kiiksud, mida raamatus näidatakse, ei ole maailmas mitte kunagi probleeme tekitanud.

Nagu ma ütlesin, raamatu sisu on hästi vormistatud, aga vähem tähtis ei ole see, et raamatu on illustreerinud Tony Rossi – sama kunstnik, kes on muutnud Roald Dahli toredad lood reaalseteks piltideks.

Selle raamatuga on nii, et see ei ole just parim, pigem nagu natuke üle keskmise.

Sarah Crossan „Õun ja vihm“ Mia Johanna Peev, 5T Ma olen palju raamatuid lugenud ja tahaks nendest kõikidest rääkida, kuid valisin ühe oma lemmiku, milleks on „Õun ja Vihm“. Lühidalt rääkis see raamat draamast, armastusest, sõprusest ja üksindusest. Tüdrukust, kes proovis teada saada, miks ta ema New Yorki põgenes ja kas ta üldse tagasi tuleb?

Loo peategelane Apple elab Inglismaal ühes vanaemaga, tüdruku ema on New Yorgis ja tema isa elab uue naisega. Isa käib küll Apple’it vaatamas, kuid seda väga harva.

Apple’ile ei meeldi isa naine Trish, sest ta kohtleb tüdrukut väga ülbelt. Ühel jõuluõhtul saavad Apple ja vanaema teada, et Trish ootab last. Apple jookseb seepeale õue ja kohtub uue naabripoisiga, kellest saab hiljem ta sõber, sellest aga saab juba raamatust lugeda!

Järgmistel päevadel hakkab aga juhtuma veelgi veidramaid asju: Pilar, Apple`i parim sõber, hakkab sõbrustama miskipärast Donnaga, nende endise vihavaenlasega. Kuid tõeliste sündmuste keeris algab alles siis, kui välja ilmub ema koos Rainiga. Mis edasi juhtub ja kes see Rain on, võib raamatust lugeda.

Ema tahab, et Apple tema juurde koliks, kuid alguses ei jää vanaema nõusse. Kuid tüdruk kolib siiski ema juurde, kus on hoopis teistsugune elustiil kui vanaema juures.

Raamatus juhtub palju põnevat: Rain läheb kaduma, ema ei tule Londonist koju, Apple peab hulk aega koolist puuduma, uus emakeeleõpetaja avastab ta luuleande.

Kokkuvõtteks ütlen, et see on väga hea raamat – Apple’i elu rullub huvitavalt lahti, ta saab teada oma pere kohta ja muutub ise selle käigus. Samuti muutub ta koht klassis.

Soovitan väga seda raamatut lugeda! Lisaks soovitan samalt autorilt lugeda eesti keelde tõlgitud raamatut „Üks“.

R. Lippincott, M. Daughtry, T. Iaconis „Kolm sammu sinuni“ Liisa Ehandi, 7T Valisin selle raamatu, kuna olen käinud lmi kinos vaatamas ja see oli väga hea.

Raamat on mõeldud noortele, ja see räägib noortest, kellel on haigus nimega tsüstiline broos. Selle põdejad ei tohi kokku puutuda ühegi inimesega, kellel on sama haigus.

Nimelt peavad nad hoidma vähemalt kaks meetrit vahet iga inimesega, kellel on seesama haigus.

Raamatu peategelane oli Stella. Stella on olnud lapsest saati haiglas ja tema jaoks peab kõik olema kontrolli all ja kõik peab olema korras. Kui Stella ühel päeval haiglakoridoris jalutab, näeb ta üht poissi nimega Will. Willil on ükskõik reeglitest ja ravimitest. Tema tahab ainult maailma avastada ja ringi rännata. Kuid Stella ja Will hakkavad üksteisele meeldima ning see ei ole üldse hea, kuna kõik, mida nad tahavad, on pääseda üksteisele lähemale kui kaks meetrit…

Raamatu autor on arutlenud väga palju selle üle, kuidas olla õnnelik ka haigusega. See võib küll olla raske, kuid ometi võib selles olukorras leida asju, mis rõõmu valmistavad. Ma võin ette kujutada, et inimesed, kes seda haigust kogevad, võivad tunda palju kurbust ja valu. Raamatu autor tahabki öelda, et nad pole ainukesed, kellel see haigus on, ja et nad tunneksid rõõmu sellest, kes nad on.

Mulle väga meeldis see raamat, kuna mulle meeldivad raamatud, mis on kurvad ja räägivad armastusest.

Jay Asher „Kolmteist põhjust“ Paula Jürimäe, 5T Reeglid on väga lihtsad. Neid on ainult kaks. Esimene reegel: kuula. Teine reegel: anna edasi. „Kolmteist põhjust“ on Jay Asheri esimene romaan. See sai ilmudes kiiresti populaarseks ning võitis rohkem kui kümme noortekirjanduse preemiat. 2017. aastal ilmus Net ixi samanimelise telesarja esimene hooaeg. Praeguseks on välja antud juba kolm hooaega.

Raamatu peategelane on Clay Jensen. Ühel päeval koolist koju jõudes avastab Clay, et talle on saabunud pakk kolmeteistkümne kassetiga. Need kassetid on salvestanud tema klassiõde Hannah Baker. Kaks nädalat enne kassettide jõudmist Clayni oli Hannah teinud enesetapu. Üks põhjustest oli Clay. Clay kuulas kõik kassetid lõpuni ja see muutis ta elu igaveseks. Igal kasseti vahel jagab Clay oma mõtteid ja mõtiskleb, kuidas keegi end tunda võib neid kassette kuulates. Kassetidega on kaasas ka kaart.

Kaardil on erinevad punktid, kust Hannah soovitab läbi minna. Iga kassett on ühe punkti ja inimesega seotud. Kuulates kassette, läbib Clay igat punkti.

Et saada teada, mis punktid need on ja kellest Hannah räägib, pead ise raamatu läbi lugema.

Jay Asher on selle raamatut väga hästi ning realistlikult kirjutanud. See raamat sobib umbes alates 12. eluaastast. Mulle meeldis see raamat, sest seda lugedes tunned, et oled ise raamatu sees ja kõik, mis seal juhtub, on väga usutav. Minu arust oli kõige põnevam osa siis, kui Hannah rääkis Clayst, oli põnev lugeda, kuidas Clay oli Hannah`ga seotud.

See on põnevust pakkuv ja salapärane raamat, mille jooksul juhtub palju huvitavat.

Kindlasti soovitan lugeda!

Et saada teada, mis punktid need on ja kellest Hannah räägib, pead ise raamatu läbi lugema.

Jay Asher on selle raamatut väga hästi ning realistlikult kirjutanud. See raamat sobib umbes alates 12. eluaastast. Mulle meeldis see raamat, sest seda lugedes tunned, et oled ise raamatu sees ja kõik, mis seal juhtub, on väga usutav. Minu arust oli kõige põnevam osa siis, kui Hannah rääkis Clayst, oli põnev lugeda, kuidas Clay oli Hannah`ga seotud.

See on põnevust pakkuv ja salapärane raamat, mille jooksul juhtub palju huvitavat. Kindlasti soovitan lugeda!

H. P. Lovecraft „Vari aja sügavusest“ Sulev Jaaniste, 7P H. P. Lovecrafti teos „Vari aja sügavusest” räägib mehest, kelle teadvus on viieks aastaks vahetuses ühe maavälise eluvormiga.

Tegu on kosmoses laialt levinud tulnukarassiga, mida kutsutakse Suureks Rassiks. Neil on võime kanda oma teadvus üle ükskõik mis ajastu ükskõik millisesse eluvormi, aga laenatud keha teadvus läheb üle tulnuka kehasse, seniks kuni tulnukas on oma uurimistöö ära teinud, ja vahetab teadvused tagasi. Kui mees oma teadvuse lõpuks tagasi saab, meenub talle unenägude kujul asju, mida ta teises kehas tegi, ning ta asub teekonnale neid müsteeriume lahendama.

Selle loo põhiliin ja müsteerium on Suur Rass, nende uurimistööd üle ajastute ning tulevik ja minevik. Peategelane ja teised tegelased, kes teda aitavad, ongi seda müsteeriumit lahendamas ja Suure Rassi saladusi teada saamas nii kauge tuleviku kui ka kauge mineviku kohta.

Raamatut läbiv teema on peategelase toimetulek painajatega ja teekond selle suure müsteeriumi lahendamisele. Üks asi toodi selles raamatus küll hästi välja: hirm tundmatuse ees ja see, kui lihtne on inimest traumeerida ja psühholoogiliselt painata. Raamat on hästi kirjutatud, lugu põnev, tegelased huvitavad ja üleüldse on kõik selle teose juures hea. Soovitan seda siiralt lugeda, kui ulme sind vähegi huvitab.

Ransom Riggs „Miss Peregrine’i kodu ebatavalistele lastele“ Karla Soop, 5P Raamat koosneb kolmest osast: „Miss Peregrine’i kodu ebatavalistele lastele“, „Tontide linn“ ja „Hingede raamatukogu“.

See raamat on lahe ulmekirjandus. Peategelane Jacop on ebatavaline, mis tähendab, et tal on üleloomulikud võimed.

Samuti on ebatavaline Jacopi vanaisa.

Pärast vanaisa surma peab Jacop minema saarele, kus asub ebatavaliste laste lastekodu. Jacopi vanaisa oli oma lapsepõlve seal veetnud. Lastekodus kohtab Jacop teisi ebatavalisi.

Loosse sekkuvad tondid, kes tahavad kõikvõimsaks saada ja varastavad ebatavalisi. Kui tondid varastavad ära lastekodu direktori, peab Jacop koos kaaslastega minema teisi omasuguseid päästma. Sellest algab pikk seiklus maailma lõppu.

See raamat meeldis mulle väga, kuna see oli pikk ja huvitav.

Ma soovitan seda raamatut lugeda neil, kes ei lugenud seda lugemissoovitust, sest muidu võib see olla neile igav.

Tallinna Toomkooli häälekandja "Aastarõngad" nr 4 koostaja ja toimetaja on õpetaja Tiina Lättemäe.

Numbri on kujundanud 7. klassi õpilased Marion Kaldoja, Johannes Mattias Toome ja Gustav Selirand.

Kujunduse juhendaja, konsultandi ja korrektorina oli kõigile toeks õpetaja Anna-Kaisa Vita.

Täname kõiki õpetajaid, õpilasi ja lapsevanemaid häälekandja valmimisele kaasa aitamast!