HEAL TÖÖL KÄIB KASU KANNUL: Kodanikuühenduste hinnang Eesti arengukoostööle aastatel 2006-2010

Page 1

HEAL TÖÖL KÄIB KASU KANNUL: Kodanikuühenduste hinnang Eesti arengukoostööle aastatel 2006–2010

Arengukoostöö Ümarlaud



HEAL TÖÖL KÄIB KASU KANNUL:

Kodanikuühenduste hinnang Eesti arengukoostööle aastatel 2006–2010

Arengukoostöö Ümarlaud


Analüüsi koostas MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud ning selle valmimist rahastasid Kodanikuühiskonna Sihtkapital mittetulundusühenduste ja sihtasutuste tegevusvõimekuse programmi katusorganisatsioonide ja võrgustike jätkusuutlikkuse toetamise vooru raames ning Euroopa Komisjon projekti „Baltic States – Channelling Information for Development“ raames. Töö sisu eest vastutab Arengukoostöö Ümarlaud. Analüüsi tulemusi või trükist reprodutseerides palume viidata allikale. Koostaja: Evelin Andrespok Kujundus ja trükk: Marju Kuusk / Ecoprint


HEAL TÖÖL KÄIB KASU KANNUL: Kodanikuühenduste hinnang Eesti arengukoostööle aastatel 2006–2010 EESSÕNA

Eessõna „Inimene peab maa peal elama kui ümmarguse puu peal.“ Eesti vanasõna Oleme Eestis omal nahal saanud tunda globaalse majanduskriisiga kaasnevaid raskusi, kuid objektiivselt hinnates on mõju arengumaadele olnud märkimisväärselt suurem. Mitmed aastakümneid kestnud probleemid on kohati isegi süvenenud. Endiselt ei käi maailmas koolis üle 67 miljoni lapse, üle 774 miljoni inimese on kirjaoskamatud (enamik neist naised) ja mitmetes riikides ei austata elementaarseid inim- ja kodanikuõigusi. Lisaks saab iga päevaga selgemaks, et haigused ei tunne riigipiire ning globaalsed kliimaprobleemid on maailma kogukonna ühine mure. Eesti riik on võtnud pragmaatilise ja moraalse ülesande aidata kaasa parema maailma loomisele, et kõikidel inimestel olenemata nende sünnikohast oleks võimalus inimväärsele elule. Arengukoostöö on üks oluline vahend üleilmsete probleemide lahendamiseks, kuid oluline on teha seda õigesti ja võimalikult tõhusalt. Käesolev analüüs annab ülevaate meie riigi tegevustest „Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukavas 2006–2010“1 püstitatud eesmärkide saavutamiseks ning uurib, kui edukad olime endale seatud eesmärkide saavutamisel. Juhime tähelepanu edusammudele ja kitsaskohtadele ning esitame kodanikuühenduste ettepanekud ressursside tõhusamaks kasutamiseks. Tänased Eesti arengukoostöö tegevused lähtuvad aastateks 2011–2015 kehtestatud arengukavast, mis järgib suuresti varasemaid põhimõtteid. Samas on laiendatud prioriteetsete partnerriikide ringi ning korrigeeritud veidi teemavaldkondi, milles Eesti saab maailma arengusse suurima panuse anda. Käesolev analüüs annab aimu, kuidas tehtud muudatused muudavad meie arengupoliitika tulemuslikkust. Kodanikuühenduste ettepanekud on koostatud arengukoostöö valdkonnas tegutsevate ühenduste katusorganisatsiooni Arengukoostöö Ümarlaud (AKÜ) liikmeskonna erinevatel kohtumistel arutatud seisukohtade ning varem koostatud positsioonipaberite põhjal. Ettepanekute kujundamisel on võetud arvesse Euroopa arengukoostöö ühenduste konföderatsiooni CONCORD seisukohti. Analüüs põhineb Eesti välisministeeriumi poolt koostatud arengukava rakendusplaani aruandel2 ja Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) arengukomisjonile esitatud statistikal. Kasutatud on ka samalaadseid AKÜ analüüse aastate 2007–2009 kohta3.

Arengukoostöö Ümarlaud Tallinn, aprill 2012

1 Vaata arengukava aadressil http://www.vm.ee/sites/default/files/abi-arengukava-2006-10.pdf 2 Vaata aruannet aadresil https://peaveeb.vm.ee/sites/default/files/Arengukoost%C3%B6%C3%B6%202006-2010%20lopparuanne.pdf. Andmed seisuga 18.01.2012. 3 Vaata analüüse aadressil http://www.terveilm.net/?id=269. NB! Eelmised raportid ilmusid enne andmete lõplikku kinnitamist, mistõttu võib erinevusi käesolevas analüüsis esitatud andmetega.

3


Sisukord 3 Eessõna 5 Kodanikuühenduste ettepanekud 6 Arenguabi maht ja jaotus 11 Arengukava eesmärkide täitmine 11

I Inimarengu toetamine

13

II Rahu, inimõiguste tagamise ja demokraatia arengu toetamine

14

III Majandusarengu toetamine

14

IV Säästliku arengu toetamine

15

V Arengukoostöö elluviimise tõhustamine

16

VI Maailmaharidus ja avalikkuse teavitamine

17 Arengukoostöö tulemuslikkus 19 Kokkuvõte 20

Kasulikud viited


HEAL TÖÖL KÄIB KASU KANNUL: Kodanikuühenduste hinnang Eesti arengukoostööle aastatel 2006–2010 KODANIKUÜHENDUSTE ETTEPANEKUD

Kodanikuühenduste ettepanekud Järgnevates peatükkides uuritakse Eesti arengukoostööle kulutatud raha hulka, selle jaotumist abisaajate vahel ning tehtud töö tulemuslikkust. Analüüsile toetudes teevad Arengukoostöö Ümarlaua liikmeskonda kuuluvad kodanikuühendused valdkonna poliitika kujundajatele allpool toodud ettepanekud Eesti abi parendamiseks ja seatud eesmärkide kiiremaks saavutamiseks. Oleme rõõmsad, et mitmed meie varasemad ettepanekud on tänaseks ka ellu viidud. Näiteks kinnitas Vabariigi Valitsus arenguabi rahastust käsitleva ajakava, mis näitab, kuidas Eesti suurendab aastani 2015 oma arenguabi mahtu. Samuti täpsustas 2011. aasta alguses kehtima hakanud määrus arenguabi andmise tingimustest ja korrast oluliselt, mida ja kuidas rahastatakse. Muuhulgas lisandus väärt nõue tõestada projektide seotust ÜRO aastatuhande arengueesmärkidega ja naiste kaasamise ulatust. Hea meel on ka sellest, et alustatud on partnerluslepingute sõlmimist prioriteetsete kahepoolse arengukoostöö partnerriikidega, mis kinnitavad Eesti toetuse valdkonnad ja rahaliste vahendite mahu lähtudes sihtriikide tegevusstrateegiatest ning rahvusvahelistest arengukoostööd koordineerivatest kokkulepetest ja põhimõtetest. Samas toonitame vajadust viia ellu järgnevad muudatused: • Arengukoostöö peab eelkõige lähtuma vaesuse vähendamise püüdlustest ning seda eesmärki ei tohi ohverdada riigi teiste välispoliitiliste eesmärkide saavutamisele. • Jätkata jõudsaid püüdlusi saavutamaks 2015. aastaks EL Ministrite Nõukogu poolt 24. mail 2005 kokku lepitud arenguabi maht 0,33% RKT-st. • Luua süsteem arengukoostöö mõjude hindamiseks, mis aitaks nii poliitkakujundajatel kui ka arengukoostööprojektide elluviijatel teada, millised meetodid on määratletud probleemide lahendamiseks kõige tulemuslikumad. • Suurendada tehnilise abi efektiivsust. Tuua selgelt välja, kuidas tagatakse tehnilise abi lähtumine sihtriigi pikaajalistest arenguvajadustest ning sätestada, et võimalusel peaks alati eelistama arenguriikide ekspertide kasutamist tehnilise abi korraldamiseks. • Tasakaalustada alavaldkondade rahastamist viies läbi siiani alarahastatud arengukava alavaldkondadele suunatud projektivoore ning koolitusi uute osapoolte kaasamiseks. • Heade tulemuste tagamiseks fokusseerida Eesti arengukoostööd, keskendudes senisest põhjalikumalt prioriteetsele partneritele ja valdkondadele. • Liituda International Aid Transparency Initiative’iga, et ühtlustada juurdepääs Eesti arengukoostööd puudutavale informatsioonile rahvusvaheliste standarditega. See on võimalus Eestil olla positiivseks eeskujuks maailma teistele doonoritele. • Muuta valdkonna kodanikuühenduste tegevustoetuste süsteem läbipaistvamaks, et panustada tõhusate ja tugevate ühenduste arendamisse, kes tegutsevad aktiivselt Eesti arengukoostöö poliitika eesmärkide saavutamise nimelise. See peaks olema osa riikilikust kodanikuühenduste rahastamise põhimõtete aruteludest. • Kaasata rohkem erinevaid osapooli (kohalikud omavalitsused, erasektor jt.), kellel on väärtuslikke kogemusi ja innovaatilist lähenemist, mida arenguriikidega koostöös saaks globaalsete probleemide lahendamiseks rakendada.

5


Arenguabi maht ja jaotus Eesti on aasta aastalt andnud arengukoostööle ehk üleilmse vaesuse vähendamisele ja ÜRO aastatuhande arengueesmärkide täitmisele üha rohkem rahalist toetust, kulutades 2006. aastal 11,6 miljonit ja 2010. aastal juba 14,2 miljonit eurot (vt. graafik 1). Majanduskriisi kõrghetkel toetus küll veidi vähenes, kuid jätkas pärast siiski tõusutrendi. Osaliselt tähendab see, et Eesti oli sellega üks vähestest Euroopa Liidu (EL) liikmesriikidest, kes pidas kinni oma rahvusvaheliselt antud lubadusest suurendada arengukoostööks ja humanitaarabiks eraldatud vahendite mahtu.

miljonit EUR

Graafik 1: Eesti ametlik arenguabi 1998–2010 18 16 14 12 10 8 6 4 2 0

15,5 11,6

6,6

0,4

0,4

0,8

1,0

1,9

12,0

13,2

14,2

7,7

1,7

1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 Allikas: Välisministeerium

Uurides aga arengukoostööle pühendatud vahendite osakaalu rahvuslikust kogutoodangust (RKT), ilmneb, et suurenevad summad ei väljenda tegelikku panuse suurenemist, sest aastatel 2008–2010 püsis Eesti panus 0,10% juures (vt. graafik 2). Järgneval aastal suurenes ka see number siiski vähesel määral. Seega liigub Eesti oma riiklikult seatud eesmärgi suunas panustada 2015. aastaks 0,17% RKT-st.

Graafik 2: Eesti arenguabi eesmärkide täitmine 0,35 0,3 % RKT-st

0,25 0,2 0,15 0,1

0,09

0,08

2006

2007

0,10

0,10

0,10

2008

2009

2010

0,05 0

Allikas: Välisministeerium

6

Eesti riiklik eesmärk 2015: 0,17% EL eesmärk Eestile 2015: 0,33%


HEAL TÖÖL KÄIB KASU KANNUL: Kodanikuühenduste hinnang Eesti arengukoostööle aastatel 2006–2010 ARENGUABI MAHT JA JAOTUS

Samas kahtleme, et sellises tempos jätkates suudab Eesti hakata astuma ühte jalga teiste EL riikidega, kes liiguvad 24. mail 2005. aastal Ministrite Nõukogu poolt kokku lepitud ühise eesmärgi suunas, mille kohaselt nn. uued liikmesriigid peavad jõudma selleks tähtajaks juba 0,33%-ni. Eesti on üks vähestest riikidest, kus valitsus juba paar aastat tagasi alandas oma riiklikke eesmärke, näidates oma vähest solidaarsust maailma haavatavaimate kogukondadega. Arusaadavalt peavad kõik valitsused majanduskriisi ajal vastu võtma raskeid otsuseid, kuid Eesti riigieelarve koostajad peaksid rohkem arvestama sellega, et arenguabi vähendamine seab otseselt ohtu paljude arengumaade elanike võimalused inimväärsele elule. Rahvusvaheliste analüüside põhjal on selge, et kuigi arengumaad ei mõjutanud oluliselt kriisi tekkimist, kannatasid just nemad selle negatiivsete mõjude all kõige rängemalt. Erakorraliste katastroofide tagajärgede leevendamisele ehk humanitaarabile on Eesti märkimisväärselt panustanud alates 2007. aastast (vt. graafik 3), kulutades sellele keskmiselt umbes viiendiku kõikidest arenguabi vahenditest. Näiteks, 2010. aastal anti märkimisväärselt suur osa humanitaarabist (rohkem kui 368 000 eurot) Haiti maavärina tagajärgedega tegelemiseks, kuid toimeabi anti ka Venemaa metsapõlengutes kannatanute abistamiseks ja tehniliseks toeks, ÜRO pagulaste ülemkomissari ameti (UNCHR) toetamiseks Kõrgõzstanis ja Usbekistanis, Pakistani üleujutuste tagajärgede leevendamiseks ning UNICEF-i kaudu Lõuna-Sudaani rahutuste tõttu kannatavate tsiviilelanike, eriti laste, toetamiseks.

Graafik 3: Eesti humanitaarabi 2006–2010

% kogusummast

25

21

20

18

21 17

15 10 5 0

3

2006

2007

2008

2009

2010

Allikas: Välisministeerium

Arengukoostöö jaotub kahe- ja mitmepoolseks abiks. Kahepoolse ehk bilateraalse arengukoostöö korral annavad üks või mitu doonorriiki arenguabi konkreetsele sihtriigile. Mitmepoolse ehk multilateraalse arengukoostöö korral annavad abi rahvusvahelised organisatsioonid või tehakse seda nende vahendusel. Aastatel 2006–2010 olid arengukava järgi Eesti kahepoolse arengukoostöö prioriteetsed partnerid Afganistan, Gruusia, Moldova ja Ukraina. Aastate lõikes on Eesti toetus nendele ja teistele partneritele siiski küllaltki palju varieerunud (vt. graafik 4) ja saame välja tuua mitmeid olulisi tendentse.

7


Graafik 4: Kahepoolse arengukoostöö geograafiline jaotus 2006–2010

22

24 23

20 15 10

14 14 15 12 11

17 15 16 12 12 9 9 9 67

15 15 11

9

5

3

2006

5 1

Moldova

Ukraina

Afganistan

Muu Euroopa

Teised

Gruusia

Allikas: OECD DAC raportid

10 8

656 5

0

2007

14 14

13

1011

2008

9 5

3

7

112

9 5 00

2009

2

Ladina-Ameerika

25

Aasia

23

Aafrika

25

Lähis-Ida

% kogusummast

30

2010

Esmalt näeme, et võrreldes arengukava täitmise esimeste aastatega muutus Eesti tegevus aasta-aastalt stabiilsemaks. On selge, et arengukoostöö sihtriikide valik ja suhted nendega on tugevalt politiseeritud, kuid prioriteetsetele partneritele suunatud abivahendite jaotus viimasel kahel aastal oluliselt ei kõikunud. Stabiilse rahastuse tagamine on positiivne, sest parandab arengukoostöö elluviijate ja partnerriikide võimet oma tegevusi tõhusamalt planeerida. Läbi aastate on Afganistan ja Gruusia saanud kõige suurema osa Eesti arengukoostöö vahenditest. Murelikuks teeb aga fakt, et toetus Ukrainale on mitmekordselt vähenenud, moodustades 2010. aastal ainult 3% kogu kahepoolsest abist. Ligi poole võrra on vähenenud ka koostöö Moldovaga. Põhjalikuma analüüsita on raske öelda, mis on selle trendi põhjuseks, kuid arvestades mõlema riigi väljakutseid rahva inimväärse elatustaseme ja inimõiguste tagamisel, on kindel, et meie riigi toetus on üha vajalikum. Eriliselt oluliseks peame ka kodanikuühiskonna arengut Moldovas ja Ukrainas, mis tagaks edusammude püsimise ka tulevikus. Arengukoostöö Ümarlaud on mitu aastat toonitanud vajadust töötada välja pikaajalised partnerluslepingud kõikide prioriteetsete sihtriikidega, kus määratleda, millistes valdkondades ja millises mahus koostööd tehakse. 2010. aastaks Eestil taolisi lepinguid ei olnud, kuid 2012. aastal sõlmitakse esimene omataoline Gruusiaga. Kahepoolsed lepingud suurendavad oluliselt Eesti abi läbipaistvust ning võimaldavad koostööd tulemuslikumalt planeerida ja tõhusamaks muuta. Detailsete ja mõõdetavate eesmärkide seadmine koostöös partnerriikidega on muutunud veelgi olulisemaks seoses aastateks 2011–2015 koostatud arengukavaga, mis lisas tähtsaimate partnerite loetellu ka Armeenia, Aserbaidžaani ja Valgevene, kellega Eesti senised arengukoostöö alased kontaktid on olnud suhteliselt kesised. Märgime ka, et EL Idapartnerluse püüdlusega sidususe tagamise põhjendusel tehtud prioriteetsete partnerite ringi laiendamise otsust ei saa arengukoostöö tulemuslikkuse suurendamise seiskohast õnnestunuks pidada. Doonorite arenguabi killustatus on üks suuremaid probleeme rahvusvahelisel tasandil, sest tegutsetakse liiga paljudes riikides ja nii abi andjatel kui ka saajatel on seetõttu tegevuse koordineerimisega tõsiseid raskusi. Soovituslik suund on vähendada partnerriikide arvu ja keskenduda nendele tegevustele, millega doonor suudab pakkuda maksimaalset lisaväärtust ja samas vähendada kõikide osapoolte halduskoormust.

8


HEAL TÖÖL KÄIB KASU KANNUL: Kodanikuühenduste hinnang Eesti arengukoostööle aastatel 2006–2010 ARENGUABI MAHT JA JAOTUS

Jätkuvalt on Eesti arengukoostööga seoses õhus ka küsimus sellest, kas üldse ja kuidas peaks Eesti suhestuma vähimarenenud riikidega, eelkõige Aafrikas asuvatega. Ühest küljest soovivad paljud sarnaselt EL-ga4, et üha rohkem arenguabist suunataks just kõige haavatavamatesse kogukondadesse. Teisest küljest on selge, et enamik maailma vaestest elavad kõrgema arengutasemega arengumaades ja arenguabi vähendamine kahjustaks dramaatiliselt nende elujõulisust. Eesti peamiseks takistuseks koostöösuhete alustamisel Saharast lõunasse jääva Aafrika riikidega on vähesed kokkupuuted – Eestil ei ole seal isegi ühtegi saatkonda. Üha rohkematel Eesti kodanikuühendustel on siiski kujunemas pikaajalised, professionaalsed ja tõhusad arengukoostöö alased suhted erinevates Aafrika riikides ja leiame, et sellised suhteid saab toetada ka riigi poolt. Eesti riigi tahe tugevdada koostööd vähimarenenud riikidega on põgusalt mainitud ka aastateks 2011–2015 koostatud arengukavas. Üleilmselt eesseisvad arutelud arengukoostööst pärast 2015. aastat, mil saabub ÜRO aastatuhande arengueesmärkidele seatud tähtaeg, pakuvad võimaluse neid küsimusi põhjalikult arutada. Mitmepoolne arengukoostöö on läbi aastate järjekindlalt moodustanud Eesti arengukoostööst ligikaudu neli viiendikku. 80% sellest rahast kasutati omakorda EL kaudu. Nii panustab Eesti ka sellistesse maailma piirkondadesse, kus meil kahepoolseid suhteid loodud ei ole. Arvestades mitmepoolse arengukoostöö niivõrd suurt osakaalu Eesti arengukoostöös võib koguni väita, et EL poliitikad mõjutavad Eesti arengukoostöö tulemuslikkust isegi rohkem kui riiklikud poliitikad. Väga oluline on, et Eesti räägiks aktiivselt kaasa nende EL poliitikate kujundamisel ja monitooringul, mis meie rahade kasutamist tegelikult määravad. Välisministeerium ja tegevuste elluviijad on teinud jõupingutusi arengukoostöö tegevuste tutvustamiseks Eesti avalikkusele, kuid endiselt puudub maksumaksjal selge ülevaade, milleks ja kui tõhusalt tema raha rahvusvahelistes organisatsioonides kasutatakse. Olukorra parandamiseks peaks avalikustama rohkem infot rahvusvaheliste organisatsioonide tegevuse kohta ning kindlustama, et see info oleks laialdaselt kättesaadav. Kodanikuühendustele on arengukoostöös osalemisel takistuseks ka Euroopa Komisjoni arengu ja koostöö peadirektoraadi EuropeAid rahastuse saamise keerukus ja ebaproportsionaalsus. Eesti ühendusi puudutab eelkõige maailmahariduse valdkonna rahastus, sest ulatuslike arengukoostöö projektide elluviimiseks Komisjoni rahastust kasutatud ei ole. Esiteks on taotlejatele esitatavad nõuded (nt. nõutava 10–25% omaosaluse garanteerimine teistelt rahastajatelt ja muud finantsvõimekuse näitajad) nii suured, et enamik Eesti ühendusi ei ole konkurentsivõimelised. Teiseks, kui ühendused on siiski sobinud taotlejateks, ei ole enamasti õnnestunud taotlusvoore põhitaotlejana võita. 2010. aastal Euroopas läbi viidud maailmahariduse ja avalikkuse teavitamise teemaline uuring tõi välja, et aastatel 2005–2009 oli vaid üks Eesti organisatsioon põhitaotlejana edukas5. Arvestades rahvaarvu on Eesti ühendused küll olnud edukalt projektipartnerid, kuid selline lähenemine ei näita osaluse kvaliteeti, sisukust ega kasulikkust. Pärast 2009. aastat on Eesti organisatsioonid esitanud nii põhikui ka kaastaotlejana veel mitmeid taotlusi, kuid positiivseid vastuseid ei ole saadud. Taoline ebaproportsionaalsus on murettekitav, sest hoolimata teiste liikmesriikidega proportsionaalselt võrdväärsest panusest EL ühisesse rahakotti ei ole peaaegu ükski Eesti organisatsiooni rahastustaotlus saanud positiivset vastust. Sama probleem on päevakorral enamikus uutes EL liikmesriikides. Eesti arengukoostöösse panustavad rahaliselt kõige rohkem rahandusministeerium (sissemaksed EL-i ja Rahvusvahelisse Arenguassotsiatsiooni; 2010. aastal moodustas umbes 66% valdkonna kogusummast) ning välisministeerium (riigieelarveline eraldis arengukoostööks ja humanitaarabiks; 2010. aastal umbes 27%). Peale eelpool mainitute on silmatorkavalt aktiivne ka kaitseministeerium (vt graafik 56). Väiksemate summadega, kuid järjekindlalt on panustanud veel haridus- ja teadusministeerium, sotsiaalministeerium, keskkonnaministeerium ja põllumajandusministeerium. Teiste ministeeriumite ja riigiasutuste roll on marginaalne. Arvestades Eesti arengukoostöö temaatilisi eesmärke majandusarengu ja õigusriikide kujundamise toetamisel, on tähelepanuväärselt väike just majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ning justiitsministeeriumi panus – isegi Sisekaitseakadeemia pühendas 2010. aastal arengukoostööle neli korda rohkem raha kui kõnealused ministeeriumid kokku.

4 Vaata Euroopa Komisjoni teatist „Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks“ (KOM(2011) 637) 5 Vaata uuringu „DEAR in Europe“ tulemusi aadressil https://webgate.ec.europa.eu/fpfis/mwikis/aidco/images/3/32/Final_Report_Annex_A.pdf 6 Graafikul ei ole arvestatud rahandus- ja välisministeeriumi kulutusi. Teised: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Eesti Maaomavalitsuste Liit, Riigikontroll, Maksu- ja Tolliamet, Politsei- ja Piirivalveamet, Eesti Pank, Tallinna Linnavalitsus, Riigikantselei, Konkurentsiamet, Justiitsministeerium

9


Korrates varasemates hinnangutes öeldut oleme skpetilised kaitseministeeriumi kõrge aktiivsuse üle arengukoostöös, sest see viitab arenguabi politiseerumisele lähtudes julgeoleku- mitte arengueesmärkidest. Arengukoostöö peamiseks eesmärgiks peab olema vaesusega kaasnevate probleemide vähendamine ja inimturvalisuse suurendamine, mitte teiste Eesti välispoliitiliste eesmärkide saavutamine. Inimturvalisuse keskmeks on põhiõigus elule, füüsilisele ohutusele ning vabadusele hoiduda enneaegsest ja ärahoitavast surmast. Just inimõiguste primaarsus on see, mis eristab inimeste turvalisuse lähenemisviisi tavapärastest riigipõhistest julgeolekualastest lähenemisviisidest ning arengu- ja julgeolekupoliitikate läbimõtlematu põimimisega kaasneb põhiõiguste tahaplaanile jätmise oht.7

Graafik 5: Arengukoostöö rahastajate panus 2006–2010 Eesti Linnade Liit 2% Riigikogu 2% Kultuuriministeerium 3% Päästeamet 3% Siseministeerium 3%

Sisekaitseakadeemia 1% Teised 3% Kaitseministeerium 37%

Põllumajandusministeerium 7%

Keskkonnaministeerium 10% Sotsiaalministeerium 11%

Haridus- ja teadusministeerium 18%

Allikas: Välisministeerium

7

10

Vaata ka infolehte „Inimturvalisus – arengu ja julgeoleku seosed“ aadressil http://www.terveilm.net/files/567_AKU_infoleht_inimturvalisus_2011.pdf


HEAL TÖÖL KÄIB KASU KANNUL: Kodanikuühenduste hinnang Eesti arengukoostööle aastatel 2006–2010 ARENGUKAVA EESMÄRKIDE TÄITMINE

Arengukava eesmärkide täitmine Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava üldine eesmärk aastateks 2006–2010 oli vähendada üleilmset vaesust ja aidata saavutada ÜRO aastatuhande arengueesmärke. Konkreetsemalt määratleti kuus alavaldkonda ning üksteist alaeesmärki, mille saavutamist alljärgnevalt analüüsime.

I Inimarengu toetamine Alaeesmärk 1: Arenguriikides hariduse kättesaadavamaks muutmine ning hariduse, sealhulgas kutsehariduse, kvaliteedi tõstmine Eesti kogemusele tuginedes. Alaeesmärk 2: Arenguriikides vaesuses elavate laste ja naiste olukorra parandamine. Inimarengu toetamine on Eesti arengukoostöö valdkondadest tähtsuselt teisel kohal, kuigi selle osakaal kogu arenguabist on olnud muutlik (vt. graafik 68). Nii vähenes hariduse edendamise ning naiste ja laste olukorra parandamise tegevuste rahastamine arengumaades 2010. aastal eelnevaga võrreldes kolm aastat varasema ajaga enam kui kolmandiku võrra ja moodustas 20% kõikidest arengukoostöö kulutustest (vt graafik 79).

% kogusummast

Graafik 6: Arengukoostöö alavaldkondade lõikes 70 60 50 40 30 20 10 0

63 46 35 17

24

30

38 38 41 29

20 4 2

I Inimareng

Allikas: Välisministeerium

II Rahu, inimõigused, demokraatia

7

3 3

III Majandus

2006

5 6 2 4 5

IV Säästlik areng

2007

9

17

13

20 2 5 5 5 3

V Abi tõhusus VI Teavitamine, maailmaharidus

2008

2009

2010

Konkreetsemalt kulus hariduse kättesaadavuse parandamisele 2010. aastal 13% Eesti arengukoostöö rahast ehk peaaegu kolmandiku võrra vähem kui kaks aastat varem. Sellest summast vähem kui viiendiku annetas Eesti rahvusvahelistele organisatsioonidele UNICEF, UNDP ja ÜRO tütarlaste hariduse initsiatiiv (UNGEI), ÜRO soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste edendamise agentuur. Ülejäänud rahast üle poole kulus Gruusia, Moldova, Ukraina ja Valgevene tudengite õpingute rahastamiseks Eesti ülikoolides ning väiksem osa ka konkreetsemalt sihtriikide hariduse olukorda parandavatele tegevustele nagu laste ja noorte mänguväljakute rajamisele Gruusias, majanduspoliitika ja haridussüsteemi alasele koolitusele Moldova kõrgkoolidele ja ametnikele, 8 Graafikult 6 on välja jäetud 9. alaeesmärgi kulutused, mis kajastab peamiselt rahvusvaheliste organisatsioonide liikmemakse ja EL tehtavaid ülekandeid ning 10. alaeesmärgi alt Välisministeeriumi doonori halduskulude statistika. Need alaeesmärgid ei too konkreetselt välja Eesti panust individuaalsetesse projektidesse ja moonutaksid asjatult analüüsi tulemusi. 9 Graafikult 7 on välja jäetud 9. alaeesmärgi kulutused.

11


Ukraina noorteadlaste juhtimisoskuste kaardistamisele ja arendamisele ning Eesti info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate hariduse valdkonnas kasutamise kogemuse jagamisele Palestiina omavalitsusega. Kodanikuühendused peavad haridusvaldkonna toetamist üheks olulisemaks ja suurima potentsiaalse kasuteguriga arengukoostöö valdkonnaks, kuid on mures välistudengite stipendiumite suure osakaalu üle. Kahtlemata on Eestis õppinud tudengitel avanenud hea võimalus saada kvaliteetset haridust ja rikastada oma siinolekuga ka Eesti akadeemilise ringkonna maailmapilti, kuid tõstatub küsimus, kuivõrd on Eesti maksumaksja raha selle kaudu aidanud kaasa partnerriikide haridussüsteemide edendamisele nagu oleme arengukavaga eesmärgiks seadnud. See osa arengukoostöö rahadest jääb tegelikkuses õppe- ja elamiskulude näol Eestisse ega tugevda sealseid ülikoole, mis oleks kõige jätkusuutlikum lahendus haridusprobleemidele. Samuti puudub adekvaatne ülevaade, kuidas stipendiaadid on pärast õpinguid oma kodumaa arengusse panustanud. Arengukoostöö tõhustamise seisukohast peaks kaaluma stipendiumite osakaalu vähendamist ning leidma selliseid alternatiivseid koostöövorme, mis otseselt tugevdaksid partnerriikide haridussüsteeme. Stipendiumeid Eesti ülikoolides õppimiseks võiks rahastada muudest allikatest kui arengukoostöö eelarvest. Ligi poole võrra vähenes 2010. aastaks ka toetus arengumaade naiste ja laste elutingimuste parandamisele. Kahepoolsetest kulutustest läks tol aastal kolmveerand Afganistani, aasta varem alanud tervishoiu valdkonna arendamise tegevustele eksperdi lähetamise ja esmaabikoolituste läbiviimise näol. Väike summa eraldati ka Parwani tütarlaste koolile Charikaris. Alaeesmärgi ülejäänud rahadest viiendik kulus Gruusia riigi haldussuutlikkuse tõstmisele perevägivalla tõkestamisel ja ohvrite abistamisel ning marginaalne osa kahe Ukraina naistudengi õpingute toetamiseks Tartu Ülikoolis. Enamiku Afganistani projekte viis ellu MTÜ Mondo, teiste kodanikuühenduste osalus naisi ja lapsi puudutava alaeesmärgi saavutamisel on olnud praktiliselt olematu, kuigi paljud Eesti ühendused omavad valdkonnas ekspertiisi. Järgnevatel aastatel on nii AKÜ kui ka välisministeeriumi ülesandeks tutvustada kompetentsetele organisatsioonidele võimalust laiendada oma tegevusi arengukoostöö alale.

Allikas: Välisministeerium

12

2006

2007

2008

2009

11. Avalikkuse teavitamine

10. Ühenduste ja asutuste võimekus

7. Keskkonnasäästlik areng

6. Majandusareng

5. Inimõigused

4. Demokraatia ja hea valitsemistava

3. Rahu ja stabiilsus

2. Vaesed naised ja lapsed

50 43 40 29 30 22 28 21 23 22 20 20 20 17 20 1514 14 15 17 13 12 1513 9 9 7 10 7 6 6 45 5 54 4 3 3 2211 2 2 25553 0 1. Hariduse kättesaadavus

% kogusummast

Graafik 7: Arengukoostöö alaeesmärkide lõikes

2010


HEAL TÖÖL KÄIB KASU KANNUL: Kodanikuühenduste hinnang Eesti arengukoostööle aastatel 2006–2010 ARENGUKAVA EESMÄRKIDE TÄITMINE

II Rahu, inimõiguste tagamise ja demokraatia arengu toetamine Alaeesmärk 3: Arenguriikides rahu ja stabiilsuse tagamisele kaasaaitamine. Alaeesmärk 4: Demokraatia areng ja hea valitsemistava juurutamine arenguriikides. Alaeesmärk 5: Inimõiguste tagamine arenguriikides, pöörates erilist tähelepanu põlisrahvaste õigustele ja arengule. Rahu, inimõiguste ja demokraatia tagamine on läbi aegade vaieldamatult olnud Eesti arengukoostöö eluviijate eelistatuim teema, moodustades viimastel aastatel umbes 40% kogu arenguabist. Täpsemalt, rahu ja stabiilsuse tagamisele tehtud kulutused on moodustanud umbes veerandi kogu Eesti arengukoostööst. Suur osa neist tegevustest leidis aset Afganistanis, väiksem osa Gruusias, Balkani riikides ja mujal. Kahepoolsest koostööst moodustas toetus Afganistanile 2010. aastal koguni kolmveerandi, mis on mõistetav, arvestades, et prioriteetsest partnerriikidest on just seal kõige suuremad probleemid turvalisuse ja stabiilsusega. Demokraatia ja heade valitsemistavade juurutamise alase koostöö populaarsus on läbi aastate olnud küllaltki heitlik. Kõrghetkeks on jäänud 2007. aasta, kui sellele kulutati viiendik kõikidest arengukoostöö vahenditest. Madalaim toetus demokraatiale oli aga 2009. aastal, mil selleks otstarbeks jätkus kõigest 9% olemasolevatest rahadest. 2010. aastal oli toetus jällegi kaks korda suurem ning üle poole kahepoolsest koostööst toimus IKT valdkonnas, kusjuures kõige märkimisväärsem toetus (167 661 eurot ehk ligi kolmandik alaeesmärgi rahastusest) anti Palestiina omavalitsuse elektrooniliste andmebaaside koostöövõime (X-tee) arendamiseks ja avalike teenuste osutamiseks. Selline valik on üllatav, sest tegu ei ole Eesti prioriteetse arengukoostöö partnerriigiga. Lisaks rahastati 2010. aastal Moldova valitsuse võimekuse tõstmist e-valitsemise ja e-reformide valdkonnas, liiklusohutuse koolitusi Ukrainas, Gruusia kaitsealase võimekuse suurendamise projekte, Afganistani valitsuse rahu ja taasintegreerimise programmi ning teisi väiksemahulisi projekte. Üle poole kõikidest tegevustest selle alaeesmärgi saavutamiseks viidi ellu kodanikuühenduste poolt, suurem osa ühe organisatsiooni (e-Riigi Akadeemia) poolt. Ülejäänud projektid teostasid peamiselt eraettevõtted või rahvusvahelised organisatsioonid. Eesti kohalikest omavalitsustest tegid demokraatia ja heade valitsemistavade teemadel arengumaade partneritega koostööd Tallinna Linnakantselei, Kehtna vallavalitsus ning Põlva ja Valga maavalitsused, kuid nende kogupanus oli marginaalne. Mitmepoolsetest arengukoostöö projektidest rahastas Eesti peamiselt vaatlejate lähetamisi OECD valimisvaatlustele ja tegi väikesi vabatahtlikke annetusi ÜRO demokraatliku valitsemisega seotud fondidesse. Inimõiguste tagamise alaeesmärgile tehtud kulutuste osakaal on igal aastal olnud marginaalne. Näiteks, 2010. aastal tegi Eesti ainsa tegevusena kokku veidi vähem kui 32 000 euro eest annetusi ÜRO põlisrahvaste foorumile, kümneaastaku fondile, põlisrahvaste foorumile ja inimõiguste ülemvoliniku ametile. Aastatel 2006–2010 kehtinud arengukava teisel kehtivusaastal eemaldati sellest meede kahepoolse arengukoostöö elluviimiseks põlisrahvaste arengu ja õiguste toetamiseks, mis tegi selles vallas tegevuste laiendamise põhimõtteliselt võimatuks. Aastateks 2011–2015 koostatud arengukava on inimõiguste toetamise alaeesmärgi aga ühendanud teiste valdkonna eesmärkidega – näiteks demokraatia edendamisega. See muutus on loogiline, sest inimõigused on horisontaalne teema, millega peab arvestama kõikides arengukoostöö tegevustes, ning loodame, et sellega seoses suureneb Eesti panus inimõiguste kaitsesse ka tegelikkuses. Erakordselt tähtis on sellele tähelepanu pöörata nüüd, kui Eesti kandideerib ÜRO inimõiguste nõukogu liikmeks aastateks 2013–2015. Kindlasti peaks parema tulemuse saavutamiseks selle eesmärgi saavutamiseks kaasama senisest rohkem nii Eesti kui ka partnerriikide kodanikuühendusi.

13


III Majandusarengu toetamine Alaeesmärk 6: Arenguriikide majandusarengu ning rahvusvahelise kaubandussüsteemi liberaliseerimise toetamine. Majandusarengu toetamine on alates arengukoostöö algusaastatest olnud tähtis poliitiline jututeema, kuid reaalsuses on rahaline toetus sellele valdkonnale jäänud minimaalseks. 2010. aastal kulutas Eesti partnerriikide majandusarengu ja rahvusvahelise kaubandussüsteemi liberaliseerimise toetamisele kõigest 105 000 eurot, millest veidi alla poole investeeriti Maailma Kaubandusorganisatsiooni sihtfondidesse ja teine pool kahepoolsetesse maksunduse, maaelu planeerimise ja ettevõtluse teemalistesse projektidesse Moldovas. Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskus viis ellu ka ühe väikese projekti Gruusias, mille käigus Eesti eksperdid vahendasid Gruusia põgenikelaagri noortele meie ettevõtlusega alustamise kogemusi ning Eestis loodud tugistruktuure ettevõtluse toetamiseks. Kõikidest aastatel 2006–2010 ellu viidud kahepoolsetest tegevustest umbes kolmandik olid suunatud Gruusiale, teine kolmandik Moldovale, veerand Ukrainale ja ülejäänu jagunes erinevate Balkani ja Kaukaasia riikide vahel. Enamikku majandusarengu toetamise tegevustest rahastas välisministeerium, teiste ministeeriumite ja institutsioonide osakaal oli väga väike. Arengukoostöö Ümarlaud on juba alates 2007. aastast juhtinud tähelepanu asjaolule, et majanduskeskkonna ning väliskaubandus- ja tollisüsteemidega seotud institutsioonide reformimise ekspertiisi peaksid jagama eelkõige asutused, kes sellega Eesti arenedes kokku on puutunud. Aktiivsemalt peavad majandusarengut arengukoostöö sihtriikides toetama eelkõige majandus- ja kommunikatsiooni ministeerium, rahandusministeerium, Maksu- ja Tolliamet ja teised institutsioonid, kellel on antud valdkonnas oskusi ja praktilisi kogemusi. Peale selle tasub kaaluda uue teemana väikeettevõtluse, sealhulgas loomemajanduse, arendamise toetamist, mis juba on või saaks olla peamiseks elatusallikaks suurele osale Eesti arengukoostöö partnerriikide elanikest.

IV Säästliku arengu toetamine Alaeesmärk 7: Keskkonnasäästliku arengu toetamine ja rahvusvaheliselt seatud keskkonnastandardite saavutamine arenguriikides. Sarnaselt majandusarengu toetamisega on vähe tähelepanu pööratud ka säästliku arengu toetamisele, mis moodustas keskmiselt 4% kõikidest arengukoostöö kulutustest. Lõviosa sellest rahast kasutati keskkonnaministeeriumi poolt mitmepoolsete organisatsioonide toetamisele vabatahtlike annetuste kaudu. 2010. aastal läksid kolm kõige suuremat eraldist ÜRO Keskkonnaprogrammi liikmemaksuks (25 500 eurot), Troopilise Puidu Organisatsiooni osamaksuks (30 500 eurot) ja ministeeriumi esindajate osalemisele erinevatel ÜRO Keskkonnaprogrammi raames organiseeritud kohtumistel (53 000 eurot ehk 29% kõikidest valdkonna kulutustest!). Kahepoolsete projektide osakaal jäi aastatel 2006–2010 alla veerandi. Sinna hulka mahtusid näiteks MTÜ Peipsi Koostöö Keskuse projektid Moldova ja Ukrainaga Eesti piiriülese veemajanduse alaste teadmiste ja kogemuste jagamisest, aga ka mõned metsandusalased tegevused erinevate organisatsioonide poolt. Tegelikkuses on säästliku arengu teemade ekspertiis küllaltki paljudel Eesti kodanikuühendustel, kuid juba aastaid on neil olnud raskusi oma reformikogemuse arengukoostöös kasutamisega. Samas on mõned ühendused koostööd takistavate teguritena välja toonud ka partnerite puudumise ning puudulikud teadmised sihtriikide olustikust. Nende takistuste vähendamiseks on toimunud mitmeid koolitusi, mis vaatamata huvi kasvule 2010. aastaks veel märkimisväärset mõju ei saavutanud. Lisaks on üheks taotluste vähesuse põhjuseks see, et arengukava kitsendas keskkonnasäästliku arengu toetamist eelkõige veemajanduse ja metsanduse valdkondadele, mis ei sobitunud keskkonna-organisatsioonide muutuvate prioriteetide ning nendes töötavate inimeste ekspertiisiga. Kuna aastateks 2011–2015 koostatud

14


HEAL TÖÖL KÄIB KASU KANNUL: Kodanikuühenduste hinnang Eesti arengukoostööle aastatel 2006–2010 ARENGUKAVA EESMÄRKIDE TÄITMINE

arengukava keskendub peamiselt keskkonnasäästliku arengu toetamiseks vajaliku haldussuutlikkuse tõstmisele, taastuvenergia kasutamise laiendamisele ja uuenduslike tehnoloogiliste lahenduste tutvustamisele, siis võime loota, et järgnevatel aastatel leiab rohkem organisatsioone erinevatest sektoritest omale sobiva võimaluse antud valdkonda panustada. Peame globaalsete keskkonnaprobleemide lahendamiseks vajalikuks teha suuremaid jõupingutusi nii riigi kui ka kodanikuühenduste poolt, et pidurdada süvenevatest loodusprobleemidest tulenevate hädade levikut.

V Arengukoostöö elluviimise tõhustamine Alaeesmärk 8: Kahepoolse arengukoostöö süsteemi täiustamine ja tegevuse suunamine eelkõige prioriteetsetele partnerriikidele – Afganistanile, Gruusiale, Moldovale ja Ukrainale. Alaeesmärk 9: Eesti esindamine üleilmsete arenguprobleemide lahendamisele ja vaesuse vähendamisele pühendunud olulisemates rahvusvahelistes organisatsioonides ning nende organisatsioonide eesmärgipärasele toimimisele ja tegevuse tulemuslikkusele kaasaaitamine. Alaeesmärk 10: Eesti arengukoostööd elluviivate nii avalike kui ka mittetulundussektori institutsioonide võimekuse suurendamine. Arengukoostöö elluviimise tõhustamisele pühendatud vahendite hulk kasvas aastatel 2006–2010 9%-lt 29%le10. Peaasjalikult kasutati neid vahendeid Eesti arengukoostööd elluviivate avaliku sektori ja vabaühenduste võimekuse suurendamiseks. Kahepoolsete arengukoostöö suhete tugevdamise meetmele ei kulutanud Eesti aastatel 2006–2010 otseselt ühtegi eurot, kuid seda eesmärki saavutavaid tegevusi rahastati mitme teise meetme raames. Näiteks töötati välja konkursside süsteem arengukoostööprojektide leidmiseks, rakendamiseks ja hindamiseks. Samas pani arengukava ette ka luua seiresüsteemi projektide hindamiseks, mida siiski ellu ei viidud. Eelkõige tunneme puudust sõltumatust hinnangust Eesti arengukoostöö tulemuslikkusele. Tänu avalikule andmebaasile11 teame me täpselt, kuhu Eesti raha läheb, aga puudub analüüs, kas valitud on parim võimalik tee tulemuste saavutamiseks. Arengukoostöö tõhustamise seisukohalt on kahetsusväärne ka varem mainitud asjaolu, et 2011. aasta lõpuni ei olnud Eesti sõlminud ühegi arengukavas määratletud prioriteetse sihtriigiga arengukoostöö partnerluslepingut, mille vajaduses lepiti kokku juba 2005. aastal maailma riigijuhtide poolt vastu võetud Pariisi deklaratsiooni II peatükis. Nende lepingute eesmärk on viia doonori tegevus kooskõlla abisaajate riiklike arengustrateegiatega ning rahvusvaheliste arengukoostööd koordineerivate kokkulepete ja põhimõtetega. 2012. aasta alguses peaks siiski jõudma allkirjastamiseni välisministeeriumi ja teiste Eesti institutsioonide poolt koos Gruusia partneritega koostatud memorandum, mis määratleb koostööpunktid aastani 2015. Loodetavasti kasutatakse selle memorandumi sõlmimise protsessi juba lähiajal eeskujuks ka teiste partneritega töötamisel. Eesti arengukoostöö tulemuslikkust on kindlasti parandanud ka Välisministeeriumi pingutused kodanikuühenduste kaasamisel nii tegevusteotuste andmise kui ka erinevatel teavitusüritustel osalemise näol. Tegevustoetust on siiani saanud MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud, MTÜ Eesti Euroopa Liikumine, SA Eesti Välispoliitika Instituut ja SA e-Riigi Akadeemia, mis on oluliselt suurendanud nende organisatsioonide tegevuste stabiilsust ning võimaldanud teha pikemaajalisi plaane enda arendamiseks. Leiame, et toetusvõimalused võiksid laieneda ka teistele organisatsioonidele, kes töötavad aktiivselt Eesti arengukoostöö poliitika eesmärkide saavutamise nimel. Vajalik on töötada välja selge ja õiglane määrustik toetuse jagamiseks, mis oleks kooskõlas ka regionaalministri poolt koordineeritava kodanikuühenduste riigieelarvelise rahastamise kontseptsiooniga12.

10 Siia hulka pole arvestatud rahvusvaheliste organisatsioonide liikmetasusid, mille puhul ei ole võimalik otseselt tuvastada nende mõju arengukoostöö tõhustamisele. 11 Vaata https://rakendused.vm.ee/akta 12 Vaata http://www.siseministeerium.ee/rahastamine

15


Samuti leiame, et puudub selge ja süsteemne lähenemine valdkonnaga kokku puutuvate ametnike võimekuse suurendamisele. Usume, et abi oleks erinevates arengukoostöö prioriteetsetes valdkondades töötavatele ametnikele suunatud praktilistest koolitustest arengukoostöö rahvusvaheliste põhimõtete ning heade praktikate kohta. Lisaks peaks arengukoostöö tulemuslikkuse tõeliseks ja kestlikuks suurendamiseks Eestis hakkama tõsisemalt ja sisukamalt arutama erinevate Eesti ja EL poliitikate (sh. kaubandus-, keskkonna-, põllumajanduspoliitika) mõju üle arengueesmärkide saavutamisele. Oluline on vältida olukorda, kus me ühe käega toetame partnerriikide arengut ja teisega õõnestame nende arengupingutusi. Selgeks näiteks on EL liikuvuspartnerlused, mis keskenduvad piirikontrollide tugevdamisele Gruusia ja Moldovaga ning ELi ühepoolsete huvide kaitsmisele, mitte aga inimõiguste tagamisele rändeprotsessides. Taolistes olukordades peaks Eesti võtma selge seisukoha, et ükski EL poliitika ei tohi kahjustada arengupoliitika eesmärkide saavutamist. Aruteludeks sobiva keskkonna loomisel on juhtroll küll välisministeeriumil, kuid tõsiselt ja sisuliselt peavad poliitikate sidususe nimel töötama just teised ministeeriumid. Samuti on oluline kodanikuühenduste, eraettevõtete ja teiste osapoolte kaasamine, kes seni on võrreldes teiste EL riikidega poliitikaloomes vähe kaasa löönud. Vabaühenduste ergutamiseks teeb jõupingutusi ka AKÜ, kuid kaasamine saab olla tõhus vaid kõikide osapoolte panustamise korral.

VI Maailmaharidus ja avalikkuse teavitamine Alaeesmärk 11: Eesti avalikkuse, eriti noorte teadlikkuse suurendamine arengukoostööst ja üleilmsetest arenguprobleemidest. Eesti avalikkuse teadlikkuse suurendamisele üleilmsetest arengukoostööst ning Eesti tegevusest nende lahendamiseks tehtud kulutuste osakaal on moodustanud keskmiselt 4% kogu arengukoostöö eelarvest, mis vastab rahvusvahelisele keskmisele tasemele. Reaalsummades on toetus avalikkuse informeerimisele langenud ja oli 2010. aastal kõigest 92 000 eurot võrreldes 2008. aasta 175 000 euroga. Vaatamata sellele on maailmaharidusliku sisuga tegevuste elluviijate ning käsitletavate teemade ring viimastel aastatel oluliselt laienenud ja selle trendi jätkumist peab igati soodustama nii koolituste kui ka eelarveliste vahendite suurendamise abil. Valdkonna arengus oli oluline samm AKÜ eestvedamisel koostatud Eesti maailmahariduse strateegiline dokument „Maailmahariduse arengusuunad Eestis 2010–2015“13, mis määratleb valdkonnaga seotud huvirühmad ning loetleb kokkulepped koostööks valdkonna arendamisel. Protsessis osalesid lisaks kodanikuühendustele aktiivselt nii välis- kui ka haridus- ja teadusministeerium (ja selle all tegutsev Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus) ning vähesemal määral ka siseministeerium. Mitmete arutelude tulemusena loodud strateegiline dokument on mõeldud konkreetseks sisendiks arengukava vastava alavaldkonna edendamisele ning ministeerumidevahelise koostöö tugevdamisele ja rahastuse suurendamisele. Siiani on dokumendi edusamme ja vajakajäämisi arutanud kodanikuühendused AKÜ maailmahariduse töörühmas. Riiklikul tasemel on maailmahariduse teemad lisatud õppekavadesse, kuid laiema avalikkuse teavitamise küsimustes ei ole sektoritevaheline koostöö sama jõudsalt edenenud ja vajab suuremat pühendumust kõikidelt osapooltelt. Oluline on märkida, et praktiliselt kogu alavaldkonna rahastus tuleb välisministeeriumist. Ametliku arengukoostöö statistika põhjal ei ole Haridus- ja teadusministeerium siiani rahastanud ühtegi maailmahariduse tegevust, kuigi arengukoostöö temaatika tutvustamine haridussüsteemis ning koostöö teadusasutustega on otseselt nende pädevusse kuuluv tegevus.

13 Vaata dokumenti aadressil http://www.terveilm.net/?id=302

16


HEAL TÖÖL KÄIB KASU KANNUL: Kodanikuühenduste hinnang Eesti arengukoostööle aastatel 2006–2010 ARENGUKOOSTÖÖ TULEMUSLIKKUS

Arengukoostöö tulemuslikkus Arengukoostöö efektiivsust ja väärtust ei saa mõõta üksnes rahasummasid vaadates, vaid peab analüüsima ka elluviidavate tegevuste kvaliteeti ning reaalseid mõjusid arengumaade elutingimuste paranemisele. Euroopa Komisjoni hinnangul oleks koostööd tõhustades võimalik igal aastal hoida kokku 6 miljardit eurot14, kuid selleks peavad maailma riigid tegema mitmeid muudatusi praeguses süsteemis. Viimane ja tähtsaim rahvusvaheline partnerluslepe15 arengukoostöö tulemuslikkuse kohta sõlmiti 2011. aastal Busanis, Lõuna-Koreas neljandal kõrgetasemelisel abi tõhususe foorumil, milles kahetsetakse, et senised saavutused ei ole paljudes valdkondades olnud piisavad ja seatakse uued põhimõtted, mille alusel doonorid ja arenguabi saajad edasi töötavad. Eestis võib kõige suuremateks murekohtadeks pidada arengukoostöö mõjude hindamise puudumist ning selgete partnerluslepingute puudumist tähtsaimate partneritega. Positiivsest küljest peab Eestit kiitma eelkõige arengukoostöö läbipaistvuse suurendamise eest. 2009. aastal töötati erinevate ministeeriumite ning kodanikuühenduste koostöös välja Vabariigi Valitsuse määrus arenguja humanitaarabi andmise tingimustest ning korrast, mis ühtlustab toetuste jagamise detaile ning selgitab taotluste hindamise põhimõtteid, muutes kahepoolse abi jagamise protsessi lihtsamaks ja läbipaistvamaks. Määrus hakkas kehtima 2010. aastal ning vaatamata üksikutele kitsaskohtadele on see senise tagasiside järgi muutnud taotlusprotsessid märgatavalt arusaadavamaks. Viimane EL riikide arengukoostööd võrdlev raport AidWatch toob Eesti teistele EL riikidele eeskujuks ka arengukoostöö ja humanitaarabi rahastamist puudutava info avalikustamise osas16. 2010. aastal käivitunud avalikust andmebaasist17 on nii partnerriikidel, teistel doonoritel kui ka kõikidel huvilistel võimalik täpselt jälgida, milliseid tegevusi on toetatud. Sellega on Eesti astunud suure sammu 2008. aastal rahvusvahelise kokkuleppe täitmise suunas, mis kohustab doonorriike parandama arengukoostöö läbipaistvust ja aruandlust. Abi paremaks koordineerimiseks peaks Eesti aga liituma ka samaaegselt loodud International Aid Transparency Initiative’iga18 ning jälgima selle raames kokku lepitud põhimõtteid info avalikustamise osas. Initsiatiiv ühendab doonoreid, partnerriikide valitsusi, kodanikuühendusi ja eksperte, et luua selge ja kergesti ligipääsetav süsteem abirahade kasutamise jälgimiseks. Kaheksa EL liikmesriiki (Hispaania, Holland, Iirimaa, Rootsi, Saksamaa, Soome, Suurbritannia ja Taani), Euroopa Komisjon ja veel 11 doonorit on süsteemiga juba liitunud. Busani partnerlusleppega andis Eesti koos teiste doonoritega lubaduse esitada käesoleva aasta jooksul liitumise tegevuskava ning AKÜ loodab, et Eesti tegutseb kiiresti ning julgustab aktiivselt ka teisi EL liikmesriike sama tegema. Läbipaistvusega seoses on siiski endiselt probleemiks pikaajaliste arengukoostöö partnerlepingute puudumine prioriteetsete sihtriikidega, millest oli juttu ka seoses kahepoolse arengukoostööga. Need lepingud kinnitaksid Eesti toetuse valdkonnad ja rahaliste vahendite mahu. Lepingute olemasolu aitaks mõista, millistel alustel ja millistes valdkondades koostööd tehakse ning millised on erinevate huvirühmade võimalused kaasa löömiseks. Taoliste kokkulepete olulist on korduvalt rõhutanud ka Euroopa Komisjon, kes juhib tähelepanu vajadusele koordineerida nende lepingute sisu ka teiste doonoritega, et vähendada administreerimiskulusid pikas perspektiivis ning et vältida dubleerimist19. Nagu öeldud sõlmitakse esimene omataoline memorandum juba 2012. aastal. Peale kahepoolse abi vajavad ka mitmepoolse abi jagamise põhimõtted lahtikirjutamist. Eestil ei ole ühtset ja avalikku strateegiat, mis selgitaks multilateraalse abi saajate valikut ning nende rahastamise põhimõtted. 14 Euroopa Komisjon „The Aid Effectiveness Agenda: Benefits of a European Approach“ (2009), http://ec.europa.eu/development/icenter/repository/AE_Full_Final_Report_20091023.pdf. 15 Vaata http://www.aideffectiveness.org/busanhlf4 16 Vaata http://aidwatch.concordeurope.org 17 Vaata https://rakendused.vm.ee/akta/ 18 Vaata ka www.aidtransparency.net 19 Vaata Euroopa Komisjoni teatist „Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks“ (KOM(2011) 637)

17


Selline strateegia tõhustaks mitmepoolse abi koordineerimist ning lihtsustaks Eesti arengukoostöö planeerimist. Peale selle annaks see maksumaksjatele parema ülevaate nende raha kasutamise kohta. Pikas perspektiivis muutuks abi oluliselt tulemuslikumaks20. Mitmepoolse abi strateegiad on juba aastaid olemas meie põhjanaabritel, Saksamaal, Kreekal jpt riikidel. Mitmed riigid on mitmepoolse abi tõhustamiseks lausa sõlminud partnerluslepingud konkreetsete organisatsioonidega, mille tegevust toetatakse21. Lisaks koostöölepingute puudumisele on arengukoostöö tulemuslikkuse osas Eesti suurimaks miinuseks see, et puudub korralik mõjuhinnang, mis näitaks, kui palju meie abist tegelikult kasu on. Igal soovijal on võimalik näha, milliseid projekte ja kus Eesti ellu viib, kuid meil puudub ülevaade nii nendest tegevustest, mis on edukalt aidanud arengumaade elanikke välja vaesusest, parandanud naiste kohtlemist ühiskonnas ja tugevdanud inimõiguste kaitset, kui ka nendest, mis neid eesmärke saavutada pole suutnud. Eesti teab täpselt, kuhu raha läheb, aga ei ole analüüsinud, kas on valitud parim võimalik tee tulemuste saavutamiseks. Teiste riikide kogemusele tuginedes võime eeldada, et osa meie abist on ülemääraselt kallis ja ei aita kaasa soovitud arengueesmärkide saavutamisele. Eesti puhul võib üheks kõige küsitavama väärtusega arengukoostöö meetodiks pidada tehnilist abi ehk oskusteabe jagamist. Ametnike ja poliitikute koolitamine ja nõustamine ongi läbi aastate olnud Eesti levinuimaks arengukoostöö vormiks peamiste partneritega, kuid mõju hinnangut pole selles osas kunagi teostatud. Rahvusvaheliste organisatsioonide (sh OECD) ja kodanikuühenduste poolt koostatud uuringud on korduvalt leidnud, et taolised koolitused on tihti ülehinnatud ja pikaajaliste eesmärkide suhtes vähe mõtestatud. Pikaajalise arengukoostöö kogemustega riikide nagu Taani ja Austria uuringud22 kui ka humanitaarorganisatsiooni ActionAid poolt avaldatud analüüs23 näidavad, et koolituste juures on oluline pöörata tähelepanu koostööle teiste abiandjatega. Peale selle peaks eelistama pikaajalisi ja süsteemseid algatusi, mis tagavad parima võimaliku tulemuse pikaks ajaks. Sarnaseid uuringuid on vaja ka Eestis, et olla kindel, kuidas teised riigid meie kogemustest kasu saavad. Peamiseks tehnilise abi probleemiks Eesti puhul on just mainitud kahepoolsete lepingute puudumisest tulenev ad hoc-põhine lähenemine. Oleme teoreetiliselt küll lähtunud oma tehnilise abi andmisel sihtriigi poolt väljendatud soovist ning nende arenguplaanidest, kuid endiselt puudub konkreetne mehhanism abi siht- ja teiste doonorriikidega koordineerimiseks. Samuti puudub kvalitatiivne hinnang teistele Eesti poolt kasutatud koostöövormidele. Analüüsi puudumine tähendab aga, et meil ole võimalik teha tarku otsuseid selle kohta, milliseid tegevusi tasub korrata ja millistest pole abi olnud. Mujal maailmas hinnatakse antava abi mõju nii abisaavate riikide kui ka valdkondade põhiselt. Eesti puhul võiks olla abi, näiteks, mõne prioriteetse partnerriigiga tehtud koostöö või naiste võimustamiseks tehtud tööde hindamisest. Selleks peaks sõltumatu hindaja analüüsima projektide aruandeid, küsima valdkonna poliitikatundjate arvamusi, intervjueerima abisaajaid ning külastama projektide toimumiskohti. Soome analüüs nende abist Etioopiale aastatel 2000–200824 tõi välja, et põhjanaabrid olid suutnud pakkuda olulist lisandväärtust Etioopia veesüsteemi arendamisse. Teisalt näitas soomlaste uuring, et alguses innovaatilise ja eduka lähenemisena paistnud abi õpetajate koolitamiseks pole olnud kuigi tõhus ja vajab põhjalikke ümberkorraldusi. Sarnaseid uuringuid oleks vaja ka Eestis, et teha kindlaks, mis töötab ja mis mitte. Sageli tehakse tulemuslikkuse uuringuid doonorite ühistööna, sest üksikuid projektid on liiga väikesed, et nende mõju saaks mõõta. Eesti puhul võikski just sellistest hinnangutest kasu olla, tagamaks, et meie suhteliselt pisikesest panusest on maksimaalselt palju abi.

20 OECD „2008 DAC Report on Multilateral Aid“ (2009), http://www.oecd.org/dataoecd/59/11/42901553.pdf, lk. 14 21 Ibid., lk. 37–41 22 Tony Land „Joint Evaluation Study of Provision of Technical Assistance Personnel: What can we learn from promising experiences?“ (2007), http://www.oecd.org/dataoecd/15/6/39786249.pdf 23 ActionAid International „Real Aid 2: Making Technical Aid Work“ (2006), http://www.actionaid.org.uk/doc_lib/real_aid2.pdf, lk. 48 24 Soome Välisministeerium „Evaluation: Development Cooperation with Ethiopia 2000–2008“ (2010), http://formin.finland.fi/public/download.aspx?ID=72365&GUID={712BF749-F8EA-4386-AA45-796816DA5237}

18


HEAL TÖÖL KÄIB KASU KANNUL: Kodanikuühenduste hinnang Eesti arengukoostööle aastatel 2006–2010 KOKKUVÕTE

Kokkuvõte Viimasel ajal on tuliseid arutelusid tekitanud küsimus, kas ja milline on Eesti kohustus jagada oma teadmisi, inimressurssi ja raha nende maailma rahvastega, kes seisavad silmitsi tõsiste väljakutsetega elamiseks piisava söögipoolise tagamisel, inimväärse töö leidmisel, haridus- ja tervishoiuteenuste kasutamisel. AKÜ on kindlal veendumusel, et rahvusvahelise kogukonna liikmena peame tõdema, et meil on nii moraalne kui ka poliitiline kohustus näidata üles solidaarsust maailma haavatavaimate inimestega. Ka meid on minevikus toetatud ning see on Eesti arengus tähtsat rolli mänginud. Käesolev analüüs näitab, et arengukava esimesel perioodil aastatel 2006–2010 muutus Eesti arengukoostöö oluliselt professionaalsemaks ja süsteemsemaks. Näiteks, on Eesti arenguabi puudutav info avalikult kättesaadav, mis tagab tulemuslikuma ja efektiivsema planeerimise. Samuti töötati välja määrus arengu- ja humanitaarabi jagamise kohta ning suurendati tähelepanu vaesuses elavate naiste ja laste olukorra parandamisele, mis aitab selgelt kaasa üleilmsete arenguväljakutsete lahendamisele. Ka Euroopa kolleegidega suheldes on hea kuulda kõrvaltvaatajate hinnangut, et Eesti on arengukoostööd tehes vältinud mitmeid kogenud doonorite vigu. Siiski tuleb tõsiselt suhtuda meie nõrkuste likvideerimisse ja leida tee hindamaks saavutatud tulemusi ja nende mõju partnerriikide eluolu parandamisele. Jätkuvalt on murekohaks Eesti suhteliselt madal panus arengukoostöösse võrreldes rahvusvaheliste lubadustega. Eesti liigub küll oma riiklikult seatud eesmärgi suunas panustada 2015. aastaks 0,17% RKT-st, kuid tegelikult peaks tegema tõsiseid pingutusi jõuda selleks tähtajaks juba 0,33%-ni. Samuti on Eesti arenguabi sageli liialt politiseeritud. Pahatihti on pannakse arengukoostööd tehes arengumaade elanike heaolu suurendamisest tähtsamale kohale teiste välispoliitiliste eesmärkide saavutamine, millega kaasneb oht jätta inimestele eluliselt tähtsate põhiõiguste kaitse tahaplaanile. Seda probleemi saab vähendada tõhusama planeerimisega, mis lähtub selgelt ÜRO aastatuhande arengueesmärkide primaarsusest, millel põhineb ka Eesti arengukava. Väljakutseks jääb ka Eesti arengukoostöö fokusseerimine – seda nii partnerite kui ka teemade suhtes. Seni on palju Eesti tegevusi toimunud ad hoc ja lühiajaliselt. 2011–1015 arengukavas on senisele neljale prioriteetriigile lisandunud veel Armeenia, Aserbaidžaan ja Valgevene, mis tõenäoliselt killustab Eesti abi veelgi enam ja on vastuolus üldise püüdega koostööd fokuseerida. Ülalpool toodud analüüsile tuginedes on Arengukoostöö Ümarlaud esitanud kodanikuühenduste ettepanekud Eesti arengukoostöö elluviimise tõhustamiseks ning on tõstatatud küsimuses avatud edasistele arutelude.

19


Kasulikud viited • Arengukoostöö Ümarlaud, www.terveilm.net • Eesti Välisministeerium, www.vm.ee/?q=et/taxonomy/term/90 • CONCORD Europe, www.concordeurope.org • Euroopa Liidu tegevusvaldkond „Areng“, europa.eu/pol/dev/ • Maailmakooli portaal, www.maailmakool.ee • Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD), www.oecd.org • Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO), www.un.org/en/development/

20