Teatrielu 2016

Sekkujad Amneris ja Enrico Amnerise (Monika-Evelin Liiv või Agnieszka Rehlis) tõlgenduses võib rääkida n-ö kolmeosalisest repriisiga vormist: ta alustab enesekindla armastajana, kes ei kahtle Radamèse südame vallutamise võimalikkuses, jätkab olukorra pingestudes juba selgelt võimupositsioonilt ning lõpetab taas – nüüd juba lootuse kaotanud ja meeleheitel – armastajana. Amnerise kõik kolm suhtetasandit on lavastuslikus plaanis artikuleeritud võrdlemisi eri moodi. Enesekindla armastajana on ta küll teadlik oma võimust, kuid ei omista sellele alguses suurt tähelepanu.

Selles faasis on Amneris edasi antud võrdlemisi realistlikult: ta on naine, kes suhte aktiivsema osapoolena teeb mehele arvukalt lähenemiskatseid, millest mõned osutuvad ka koomilisteks – näiteks siis, kui Radamès Amnerise jõulisest suudlusest voodile paiskub. Ka pettumus, mida Amneris tagasilükatud lähenemiskatsete puhul tunneb, väljendub eelkõige psühholoogiliselt, tegelaskuju kehahoiakus ja näoilmes.

Kui aga Amneris hakkab rääkima Radamèsega võimupositsioonilt, omandavad kõige tugevama semantilise laengu eelkõige sümboolset laadi žestid. Näiteks stseenis, kus Amneris pakub Radamèsele võimalust oma elu päästa, seda Aida hülgamise hinnaga, pakub vaarao tütar end vangi andnud Egiptuse endisele väejuhile jakki, mida selles kontekstis võib mõista kaitset pakkuva võimuatribuudina. Radamèse keeldumist rõhutab nimetatud sümboolse tähenduse omandanud eseme maha heitmine. On seejuures kõnekas, et stseeni lõpus paneb Radamès endale jaki siiski selga, sest nüüd ei tule see enam Amnerise käest – nimetatud žestiga näib Radamès võtvat endale võimu, mis ei põhine enam vaarao autoriteedil, vaid Radamèse enda otsusekindlusel.

Lootuse kaotanud ehk kolmandasse faasi jõudnud Amnerist annab aga edasi peamiselt tema hääl. Ooperi viimases vaatuses eeslavale asetatuna ei tee ta peale vokaalse eneseväljendamise suurt midagi. Tundub, et lavastaja nägemuses on Amneris selleks hetkeks pankrotistunud nii psühholoogiliselt usutava realistliku kui ka võimu kehastava tinglikumat laadi tegelaskujuna (esimene ja teine faas) – kõik teda sotsiaalselt defineerivad maskid on langenud. Ühelt poolt distantseerib lavastaja Amnerise laval toimuvast üha enam. Teiselt poolt võimaldab selline lavastuslik lahendus luua võimalused Amnerise varjatud sisemaailma avanemiseks, mille tulemusena sünnib mitmeplaaniline tegelaskuju, kes ei saa laval kunagi n-ö päriselt valmis.

134