”Kuningas Oidipusest” ja eesti kaasaegsete autorite „Kuupaisteoratooriumi“ (mis oli seotud inimese lennuga maailmaruumi). Oma lavastustega tõi Panso kaasajale lähedale Sophoklese, Shakespeare’i, Ibseni ja Shaw’, Schilleri ja Rostandi, Puškini ja Gorki, Brechti ja Pirandello – tundes neis mõttekaaslasi. Need olid väga pansolikud lavastused, sest neid kandis tema individuaalne idee, nagu ta seda nimetas: igavene ja ikka uus inimene, keda ta imetles kui „kõige kummalisemat, kõige vastuolulisemat ja kõige võimsamat ning kõige keerulisemat orgaanilise elu vormi“. Avades seestpoolt klassikaliste tekstide sisulist ajakaaslust tänapäevas, olid autori mõte, sõna ja stiil Pansole alati seaduseks. Mitme Panso lavastuse nimetuses kordub sõna „inimene“. Igavese inimese mõiste kui ta loomingu põhiteema kordub ta Tammsaare-lavastuste pealkirjades: „Inimene ja jumal“ (1962); „Inimene ja revolutsioon“ (1970); „Inimene ja inimene“ (1972); „Inimene ja maa“ (viimane jäigi ainult kavatsusse – maa nõudis töömehe endale enne, kui ta jõudis selle lavale tuua). Panso dramatiseeringutel on peale lavalise ka iseseisev kirjanduslik väärtus. Tal on hea kirjanikusulg. Panso alustas varases nooruses ajakirjanikuna. Et lavakooli õppimisraha teenida, avaldas Panso „tagurpidi-nime“ Osnap all humoristlikke lugusid ajalehtedes ja populaarsetes ajakirjades. Aga noorusloomingus on ka teatriinimeste portreelugusid ja kirjandusajakirjas avaldatud novelle. Hiljem ilmusid ta vaimukad reisiraamatud: „Laevaga Leningradist Odessasse ehk Miks otse minna, kui ringi saab“ (1957); „Maailm arlekiinikuues“ (1973)5. Panso on öelnud, et „võib-olla ongi mu lavastused teatrikeelde kirjutatud raamatud“. Sest nii ta lavastuste kui ka raamatute keskmes on ikka see ootamatu, üllatav, rikka isikupäraga inimene. Ülipopulaarne raamatuke „Naljakas inimene“ (1965) joonistab sõnadega Panso sõpru, tüüpe Eesti väikesaartelt, kuhu ta igal võimalusel sõitis kirjatööle keskenduma ja inspiratsiooni saama. 1975. aastal ilmunud raamat „Portreed minus ja minu ümber“, mis on pühendatud loova sädemega inimestele mitmelt elualalt, on nagu kokkuvõte Panso inimese-uuringutest. Nii täpseid, nappe, kuid paljuütlevaid iseloomustusi, leidlikku ja kujundlikku keelekasutust on harva leida parimatelgi kirjanikel. 5 Valikkogumik Panso raamatute alusel on ilmunud ka vene keeles: “Удивительный человек. Книга
путшествий” (Советский писатель, 1972). Panso teatriteemalisi artikleid on ilmunud alates 1961. aastast erialaajakirjas Театр. Suurepärane ja ülevaatlik portree Panso isikust ja loomingust on kättesaadav teatriteadlase Natalja Krõmova valikkogumiku “Имена” I köites (Москва, Трилистник, 2005).
223