teatrielu_2013_Layout 1 07.08.14 18:56 Page 146
traditsioonilisest hoopis erinevas rollitüübis. Kuid ilmselt nõuab see roll ja ka Üllar Saaremäe lavastus aega süvenemiseks ja küpsemiseks. Pealegi mängiti seda lavastust kevad-suvisel perioodil vaid mõned korrad. Võib loota, et tõelise tuule tiibadesse saab see alles järgmisel hooajal. Kuid juba kolmanda etenduse põhjal söandas Pille-Riin Purje kirjutada: „Ugalas on praegu ilmselt parim võimalik tandem Eesti teatris: Meelis Rämmeld (Ros) ja Aarne Soro (Guil). Intelligentsed tundlikud tragikoomikud, nõtked partnerid. Nad võiksid vabalt rollid ka ära vahetada: mõlema ampluaa sisaldab nii Guili rafineeritud sarkasmi kui Rosi asjalikku lihtsameelsust. Nemad on tõesti ühe mündi kaks külge või kahe mündi sama külg. Trumbiks on Rämmeldi ja Soro absurditaju ja kaitsetusemõõde, mis väärtustab iga komöödiat. Vaimne valmisolek.“ (Purje 2014) Rääkides Rämmeldist, ei saa üle ega ümber tema kursusekaaslastest Aarne Sorost ja Tarvo Vridolinist. Kui lisame siia ka mõned aastad hiljem kolledži lõpetanud Tanel Ingi ja Janek Vadi, saame koosluse, mis viimaste aastate Ugala mängukavas moodustab meesnäitlejate tuumiku. Rämmeld, Soro ja Vridolin alustasid kolledžis õpinguid 1993. aastal. Kolledž ja eriti ehk just näitlejaeriala alles otsis end. Andres Noormets alustas nendega koos kursusejuhendajana. Mäletan sisseastumiskatseid, kus Meelis Rämmeld paistis silma, kuid kaugeltki mitte oma oskuste ega näitlemisega, vaid tüübiga. Naljakas ja saamatu oli ta igatahes. Oli päris mitmeid õppejõude, kes sosistasid: „No mida see Noormets selles noormehes küll nägi, kas tast ikka näitlejat saab?“ Raske oli ette kujutada, kuidas sellisest veidi lodevast ja elukaugest boheemlasest võiks saada hoolas üliõpilane ja tubli näitleja. Juba siis mõjus Rämmeld etüüdides kuidagi äpulikuna (selle sõnaga on teda nüüd uutes 2013.–2014. aasta rollides iseloomustanud Danzumees oma blogis). Või siis halenaljakana, nagu iseloomustas Rämmeldit Meelis Oidsalu (2009) oma retsensioonis PolygonTeatri 2009. aasta lavastuse „Tulevik on möödas“ kohta. Virgaks ja eeskujulikuks tudengiks Rämmeld ei saanudki, ometi oli temas see miski, mis ajendas Noormetsa talle panustama. Kõik see, mida praegu laval näha võime, oli Rämmeldis juba siis. Noormetsa kursus oli algusest peale eriline. Tööprotsessile ta võõraid ligi ei lasknud, kuid oli kaugele näha, et kursus on jäägitult pühendunud ühisele teatri- ja kunstiusule. Noormets usaldas oma tudengeid, noored vastasid täieliku pühendumisega.
146